2-21-16053/6 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

1(8)

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Tsiviilasja number

2-21-16053

Otsuse tegemise aeg ja koht

11. aprill 2022, Tartu

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Vahur-Peeter Liin, Indrek Parrest

Tsiviilasi

Aktsiaseltsi PlusPlus Capital hagi Kariina Käärdi

vastu 12 611 euro 30 sendi, intressi, lepingu haldustasu

viivise ja võla sissenõudmiskulu saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 24. novembri 2021. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse

liik

Aktsiaseltsi PlusPlus Capital apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

5465 eurot 2 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja

(apellant):

Aktsiaselts

PlusPlus

Capital

(registrikood 11919806), lepinguline esindaja Jekaterina

Morozova

Kostja

(vastustaja):

Kariina

Käärdi

(isikukood

xxxxxxxxx)

Menetluse liik

kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON:

1. Tühistada Tartu Maakohtu 24. novembri 2021. a otsus osas, milles kohus jättis

hagi rahuldamata, ning teha uus otsus, millega hagi täies ulatuses rahuldada, samuti

2(8)

muuta sellega seoses poolte menetluskulude jaotust maakohtu menetluses ning

tühistada maakohtu otsus menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise osas.

2. Lugeda Tartu Maakohtu 24. novembri 2021. a otsuse resolutsioon tervikuna

sõnastatuks järgmiselt:

"1. Hagi rahuldada tagaseljaotsusega.

2. Mõista Kariina Käärdilt Aktsiaseltsi PlusPlus Capital kasuks välja:

2.1. põhivõlg 12 611 eurot 30 senti, intress 2232 eurot 14 senti, lepingu

haldustasu 15 eurot, 24. novembri 2021. a seisuga arvestatud sissenõutavaks

muutunud viivis 3546 eurot 2 senti ja sissenõudekulud 35 eurot;

2.2. viivis tasumata põhivõlalt (12 611 eurot 30 senti) alates 25. novembrist 2021

kuni põhivõla tasumiseni lepinguga ettenähtud intressimääras 33% aastas.

3. Tunnistada otsus tagatiseta viivitamata täidetavaks.

4. Toimetada otsus kätte menetlusosalistele."

3. Apellatsioonkaebus rahuldada.

4. Jätta maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud Kariina Käärdi kanda.

5. Mõista Kariina Käärdilt Aktsiaseltsi PlusPlus Capital kasuks välja maakohtu

menetluses ning ringkonnakohtu menetluses kantud menetluskulude katteks kokku

1445 eurot (sh tasutud riigilõivud 1325 eurot ning esindajakulu 120 eurot).

6. Välja mõistetud menetluskulude summalt (1445 eurot) tuleb Kariina Käärdil

tasuda Aktsiaseltsile PlusPlus Capital viivist alates käesoleva otsuse jõustumisest

kuni täitmiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu

möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi

ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse

või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid.

Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja

kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Aktsiaselts PlusPlus Capital (hageja) esitas 13. oktoobril 2021 Tartu Maakohtule

hagi Kariina Käärdi (kostja) vastu, milles palus kostjalt välja mõista põhivõla

12 611 eurot 30 senti, intressi 2232 eurot 14 senti, lepingu haldustasu 15 eurot,

3(8)

sissenõutavaks muutunud viivise 3055 eurot 74 senti ja sissenõudekulud 35 eurot. Samuti

palus hageja kostjalt välja mõista alates 14. oktoobrist 2021 viivise 33% aastas kuni

põhivõla 12 611 euro 30 sendi tasumiseni. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda

koos kohustusega tasuda menetluskuludelt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määras.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid kostja ja Fresh Finance OÜ (laenuandja) 8. juulil 2020

refinantseerimislepingu nr 11236 (leping), millega laenuandja andis kostjale laenu 12 611

eurot 30 senti. Kostja kohustus laenu tagastama maksegraafiku alusel igakuiste maksetena

alates 15. augustist 2020 kuni 15. juulini 2027.

Kostja alates 15. augustist 2020 laenu maksegraafikus märgitud maksete ulatuses ei

tagastanud. Lepingu tingimuste p 16.3.1 järgi oli laenuandjal õigus leping üles öelda ja

nõuda kostjalt lepingu ennetähtaegset täitmist. Kuna kostja laenuandja poolt antud

täiendavaks tähtajaks võlga ei tasunud, luges laenuandja laenu tagastamise tähtajaks

17. jaanuari 2021. Laenuandjal on õigus nõuda ka kohustuse täitmisega viivitamise eest

võla sissenõudmisega seotud kulusid, lepingus kokkulepitud intressi 33% aastas ning

viivist intressimääraga võrdses määras.

Laenuandja loovutas 18. veebruaril 2021 oma nõuded kostja vastu hagejale, millest

teavitati ka kostjat.

2. Kostja hagile ei vastanud.

MAAKOHTU LAHEND

3. Maakohus rahuldas hagi 24. novembri 2021. a tagaseljaotsusega osaliselt ning

mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 12 611 eurot 30 senti, intressi

2232 eurot 14 senti, lepingu haldustasu 15 eurot, viivise 743 eurot 55 senti,

sissenõudekulud 35 eurot ning viivise tasumata põhivõlalt VÕS § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras alates 14. oktoobrist 2021 kuni põhivõla tasumiseni. Menetluskulud

jättis maakohus 13% ulatuses hageja kanda ja 87% ulatuses kostja kanda ning mõistis

kostjalt hageja menetluskulude katteks välja 887 eurot 40 senti koos kohustusega tasuda

menetluskuludelt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Maakohus

tunnistas otsuse tagatiseta viivitamata täidetavaks.

Otsuse kohaselt luges kohus kostjale hagimaterjalid koos vastuse nõudega kätte

toimetatuks 20. oktoobril 2021 tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 322 lg 1 alusel.

Kostja ei ole tähtaegselt kohtule vastanud. Hageja taotles hagi rahuldamist

tagaseljaotsusega, kui kostja kohtu määratud tähtajaks ei vasta.

TsMS § 436 lg 7 ja § 438 lg 1 järgi on kohtul kohustus tarbija vastu esitatud nõude puhul

kontrollida tüüptingimuste kehtivust ka siis, kui pooled ei ole ise sellele tuginenud. Kohus

leidis, et hageja viivisenõue on põhjendatud üksnes osaliselt.

Lepingujärgne viivisemäär 33% aastas tuleneb lepingu üldtingimuste p-st 11.2.1. Seega on

tegemist tüüptingimusega VÕS § 35 lg 1 tähenduses. VÕS § 42 lg 1 kohaselt on

tüüptingimus tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid

ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige

siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise

lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud. VÕS § 42 lg 3 p 5 näeb ette, et lepingus, mille

4(8)

teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega

nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse

kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud

suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus

tõendada tegeliku kahju suurust. Ebamõistlikult kõrge viivise sätestamine tüüptingimustes

toob seega VÕS § 42 lg 3 p 5 alusel kaasa tüüptingimuse tühisuse ning võimaluse nõuda

viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses.

Viivise peamine eesmärk on lihtsustada raha maksmisega viivitamisest tekkinud kahju

arvestamist ning hüvitamist. Seega väljendab viivisenõue eelkõige raha maksmisega

viivitamisest võlausaldajale tekkinud kahju. Viivise teisene funktsioon on motiveerida

võlgnikku oma kohustusi õigel ajal tasuma. Viivise eesmärgiks ei ole teenida

võlausaldajale tulu võlgniku makseraskustelt. Seega on tüüptingimustes sätestatud

viivisenõue ebamõistlikult kõrge ning VÕS § 42 lg 1 ja § 42 lg 3 p 5 alusel tühine juhul,

kui tüüptingimuse kasutajale raha maksmisega viivitamisest eeldatavalt tekkiv kahju on

ebaproportsionaalselt väike, võrreldes viivisenõude suurusega, ning ka väiksem

viivisemäär oleks piisav motiveerimaks mõistlikku võlgnikku võimalusel võlga tasuma.

Eelduslikult on VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tühine vähemalt selline tarbijaga

sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset

seadusjärgset viivisemäära. Sellises suurusjärgus lepinguline viivisemäär kajastab kohast

proportsiooni seadusjärgse viivisemäära suhtes ning täidab oma eesmärgi, kahjustamata

tarbijat ebamõistlikult. Kuna viivisemäär ületab praegusel juhul seadusjärgset

viivisemäära rohkem kui kolm korda, on üldtingimustes sisalduv viivisekokkulepe

VÕS § 42 lg 1, lg 3 p 5 alusel tühine. Seega tuleb kohaldada VÕS § 113 lg 1 teisest lausest

tulenevat viivisemäära. Järelikult on hagejal õigus nõuda kostjalt viivist ajavahemiku

18. jaanuari 2021 kuni 13. oktoobri 2021 eest 743 eurot 55 senti.

Hagi rahuldatakse ligikaudu 87% ulatuses. Hageja menetluskulud jäävad TsMS § 163 lg 1

järgi võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega 87% kostja kanda ja 13% hageja enda kanda.

Hageja põhjendatud menetluskulu on 1020 eurot (sh riigilõiv 900 eurot ja õigusabikulu

1 tunni ulatuses tunnitasuga 120 eurot (käibemaksuga)). Esitatud hagi on nn masshagi.

Sellise hagi koostamisel ei ole usutav, et esindaja teeks õigusliku analüüsi, samuti ei ole

asjas toimunud sisulist vaidlust. Kostjalt tuleb seega hageja kasuks välja mõista

887 eurot 40 senti.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Hageja palub 14. detsembril 2021 esitatud apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse

tühistada osas, milles maakohus jättis hageja viivisenõude rahuldamata ning mõista

kostjalt hageja kasuks välja sissenõutavaks muutunud viivis 3055 eurot 74 senti (maakohtu

otsuse resolutsiooni p 2.1) ja alates 14. oktoobrist 2021 viivis 33% aastas põhivõla

12 611 euro 30 sendi tasumiseni. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.

Apellatsioonkaebuse kohaselt on kostja ja laenuandja vahel sõlmitud leping

VÕS § 402 lg 1 mõttes tarbijakrediidileping. Tarbijalt ei või VÕS § 415 lg 1 järgi

võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud

viivisemäärast kõrgemat viivist. Riigikohus on VÕS § 415 lg 1 tõlgendamisel leidnud, et

VÕS § 415 lg 1 esimene lause viitab VÕS § 113 lg 1 kolmandale lausele. See tähendab, et

5(8)

kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku

leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik

arvestama sellega, et maksetega viivitamisel on kohustus maksta viivist lepinguga

ettenähtud intressimäära järgi (VÕS § 415 lg 1 ja § 113 lg 1 kolmas lause). Laenuandjal

on seega õigus nõuda tarbijalt viivist tarbijakrediidilepingus sätestatud intressimääras.

Kuna seadusandja lubab VÕS § 415 lg 1 ja § 113 lg 1 kolmanda lause alusel tarbijalt nõuda

viivist samas ulatuses, mis on tarbijakrediidilepingus intressimäärana ette nähtud, siis ei

saa sellist viivise kokkulepet pidada VÕS § 42 lg 3 p 5 mõttes tarbijat ebamõistlikult

kahjustavaks ja VÕS § 42 lg 1 alusel tühiseks.

Lepingu kohaselt on intressimäär 33% aastas. Seejuures on kostjalt hoiatatud enne lepingu

sõlmimist, et maksetega hilinemisega kaasneb laenuandjal õigus nõuda viivist, mis on

võrdne intressi päeva- ja aastamääraga.

Kuna Riigikohus ei lahendanud 10. mai 2016. a määrusega tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16

tarbijakrediidilepingust tulenevat vaidlust, ei ole nimetatud asjas tehtud järeldusi

tarbijakrediidilepingute

kohta

sätestatud

eriregulatsiooni

arvestamata

võimalik

automaatselt tarbijakrediidilepingutele üle kanda.

Tarbijakrediidilepingus kokkulepitava intressimäära suurus on VÕS § 4062 lg 1 ja

§ 406 lg 1 järgi piiratud krediidi kulukuse määra ülempiiriga, mis ei tohi ületada lepingu

sõlmimise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste

poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Kuna

tarbijakrediidilepingus kokkulepitava intressimäära suurus on piiratud krediidi kulukuse

määra ülempiiriga ja intressimäära suurus määrab ära viivise suuruse, on

võlaõigusseaduses tarbijakrediidilepingule kohalduvates sätetes (VÕS § 4062 lg 1,

§ 406 lg 1 ja § 415 lg 1) reguleeritud tarbijakrediidilepingule kohalduva viivise ülempiir.

Kostjaga sõlminud lepingu krediidikulukuse määr on 40,70%. Alates 31. maist 2020 Eesti

Panga avaldatud eraisikutele antud tarbimislaenude krediidi kulukuse määr oli 20,52%.

Seega ei ületanud lepingu sõlmimise hetkel krediidikulukuse määr Eesti Panga avaldatud

eraisikutele antud tarbimislaenude krediidi kulukuse määra enam kui kolm korda.

Järelikult tarbijakrediidilepingu tüüptingimustes sisalduv viivisemäär, mis on võrdne

samas tarbijakrediidilepingus kokku lepitud intressimääraga, ei ole VÕS § 42 lg 1 ja

lg 3 p 5 alusel tühine tüüptingimus.

5. Kostja apellatsioonkaebusele ei vastanud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab,

et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas, milles maakohus jättis

hagi rahuldamata, ning teha uus otsus, millega hagi täies ulatuses rahuldada, mõista kostjalt

hageja kasuks välja maakohtu otsuse tegemise seisuga (24. november 2021)

sissenõutavaks muutunud viivis 3546 eurot 2 senti ja alates 25. novembrist 2021

sissenõutavaks muutuv viivis põhivõlalt 12 611 eurot 30 sendilt määras 33% aastas kuni

põhivõla tasumiseni. Sellega seonduvalt muudab ringkonnakohus poolte menetluskulude

jaotust maakohtu menetluses ning tühistab maakohtu otsuse menetluskulude rahalise

suuruse kindlaksmääramise osas. Apellatsioonkaebus rahuldatakse.

6(8)

Juhindudes TsMS § 654 lg-st 2², esitab ringkonnakohus otsuse resolutsiooni juures

kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse.

7. TsMS § 407 lg 1 järgi võib kohus hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega

rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui

kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui

hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult. Sel juhul

loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. Sama paragrahvi

lõikest 6 tuleneb, et kui hageja on nõus tagaseljaotsuse tegemisega, kuid hagi ei ole

hagiavalduses märgitud ulatuses ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud, teeb kohus otsuse,

millega jätab hagi rahuldamata.

Ringkonnakohtu arvates ei ole TsMS § 407 lg 6 järgi tehtav otsus tagaseljaotsus TsMS §

407 lg 1 alusel, vaid kohtuotsus kui sisuline lahend, millega jäetakse hagi õigusliku

põhjendamatuse tõttu rahuldamata. Seega sisaldab praeguses asjas vaidlustatud maakohtu

lahend kahte erineval õiguslikul alusel tehtud otsust – esiteks tagaseljaotsust, millega

maakohus hagi rahuldas (TsMS § 407 lg 1), ning teiseks kohtuotsust kui sisulist lahendit

(TsMS § 434), millega maakohus jättis hagi õigusliku põhjendamatuse tõttu rahuldamata.

Hageja saab esitada sisulise kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse (TsMS § 420 lg 1 teine

lause).

Hageja on apellatsioonkaebuses vaidlustanud maakohtu lahendi üksnes osas, milles kohus

jättis hagi rahuldamata (st asja sisulise lahendamise osas). TsMS § 651 lg 1 järgi kontrollib

ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja

põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Osas, milles maakohus hagi

tagaseljaotsusega rahuldas, ei ole maakohtu lahendit vaidlustatud.

8. Ringkonnakohtus nõustub maakohtuga, et lepingust tulenev viivisekokkulepe,

mille kohaselt arvestatakse viivist intressimääraga võrdses määras (üldtingimuste p 11.2.1;

tl 8), on VÕS § 35 lg 1 mõttes tüüptingimus, kuna pooled ei ole seda viivisekokkulepet

eraldi läbi rääkinud. Lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult kahjustav

eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse

rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi,

ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui

teiselt

lepingupoolelt

võetakse

võimalus

tõendada

tegeliku

kahju

suurust

(VÕS § 42 lg 3 p 5). Ringkonnakohtu hinnangul ei saa aga VÕS § 42 lg 3 p 5 mõttes pidada

ebamõistlikuks sellist hüvitist, mida seadusandja lubab tarbijalt nõuda.

9. VÕS § 415 lg 1 esimese lause järgi ei või tarbijalt nõuda VÕS § 113 lg-s 1

sätestatud

viivisemäärast

kõrgemat

viivist.

Ringkonnakohtu

hinnangul

viitab

VÕS § 415 lg 1 esimene lause ka VÕS § 113 lg 1 kolmandale lausele (vt Riigikohtu

14. jaanuari 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-08, p 12). Seega juhul, kui

tarbijakrediidilepingus on kokku lepitud intressimäär, mis on kõrgem kui seadusjärgne

viivisemäär, on pooltel vastavalt VÕS § 113 lg 1 kolmandale lausele lubatud kokku leppida

intressimääraga samas viivisemääras või, kui kokkulepe viivisemäära kohta puudub,

kehtib viivisemäärana kokkulepitud intressimäär. Järelikult, kui pooled on kehtivas

tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgsest

viivisemäärast kõrgemas intressimääras, peab võlgnik arvestama sellega, et maksetega

7(8)

viivitamisel järgnevad VÕS § 415 lg 1 ja § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud

sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi.

Kuna seadusandja lubab eelmärgitust tulenevalt VÕS § 415 lg 1 ja § 113 lg 1 kolmanda

lause alusel tarbijalt nõuda viivist samas ulatuses, mis on tarbijakrediidilepingus ette

nähtud intressimäär, siis ei saa sellist viivisekokkulepet pidada VÕS § 42 lg 3 p 5 mõttes

tarbijat ebamõistlikult kahjustavaks ja VÕS § 42 lg 1 alusel tühiseks. Eelmärgitu ei välista

võimalust kohustatud isiku taotlusel viivist VÕS § 113 lg 8 ja § 162 alusel vähendada.

Pragusel juhul on lepingus kokku lepitud, et viivist arvestatakse intressimääraga võrdses

määras ning intressimäär on 33% aastas (üldtingimuste p 11.2.1; tl-d 6, 8). Kuivõrd

lepingujärgne intressimäär on suurem kui VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

intressimäär, kohaldub VÕS § 113 lg 1 kolmas lause ja viivist tuleb arvestada lepingus ette

nähtud intressimääras, s.o 33% aastas.

Riigikohtu poolt tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16 tehtud otsuses väljendatud seisukohtadest,

millele maakohus on mh tuginenud, ei saa käesoleva asja lahendamisel juhinduda, kuna

selles varasemas asjas puudus poolte vahel kokkulepe intressimäära kohta. Pooled olid

kokku leppinud üksnes viivisemääras.

10. Kokkuvõttes leiab ringkonnakohus, et hageja viivisenõuded on õiguslikult

põhjendatud ning need tuleb rahuldada. Seega tuleb maakohtu lahend kõnealuses osas

tühistada.

Ringkonnakohus leiab, et kuna ei tühista praegusel juhul maakohtu otsust osas, milles on

tehtud tagaseljaotsus (TsMS § 407 lg 1), vaid selles osas, milles on maakohus jätnud hagi

TsMS § 407 lg 6 alusel sisulise otsusega hageja nõude õigusliku põhjendamatuse tõttu

rahuldamata, siis TsMS § 657 lg 2 ei kohaldu ning ringkonnakohus saab teha ise uue

sisulise lõpplahendi. Kuna hageja viivisenõude lahendamine ei eelda faktiliste asjaolude

täiendavat tuvastamist, ei oleks asja tühistatud osas maakohtule uueks lahendamiseks

saatmine ka menetlusökonoomia seisukohalt mõistlik. Ringkonnakohus teeb asja esimese

astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata uue otsuse, millega rahuldab hagi täies

ulatuses ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja maakohtu otsuse tegemise seisuga

(24. november 2021) sissenõutavaks muutunud viivise ja alates 25. novembrist 2021

sissenõutavaks muutuva viivise põhivõlalt 12 611 eurot 30 sendilt 33% aastas kuni

põhivõla tasumiseni.

Hageja nõuab VÕS § 113 lg 1 esimese lause järgi 18. jaanuaril 2021 sissenõutavaks

muutunud tasumata põhinõudelt 12 611 eurot 30 senti viivist lepingu p 11.2.1 järgi

intressimääraga

võrdses määras,

s.o 33% aastas. Viivis tasumata põhivõla

12 611 euro 30 sendi tasumisega viivitamise eest alates 18. jaanuarist 2021 kuni maakohtu

otsuse tegemiseni (24. november 2021) on viivisekalkulaatori järgi (kättesaadav

http://www.viivisekalkulaator.ee/) 3546 eurot 2 senti. Asja materjalidest ei nähtu, et kostja

oleks menetluses viivise vähendmist taotlenud (VÕS § 113 lg 8 ja § 162). TsMS §-st 367

lähtudes rahuldab ringkonnakohus ka hageja taotluse alates otsuse tegemisest

sissenõutavaks muutuva viivise väljamõistmiseks lepinguga ettenähtud intressimääras

(33% aastas).

8(8)

11. Maakohus jättis menetluskulud TsMS § 163 lg-st 1 lähtudes 87% ulatuses kostja

kanda ja 13% ulatuses hageja kanda. Kuna ringkonnakohus muudab maakohtu lahendit,

rahuldades hagi täies ulatuses, muudab ringkonnakohus TsMS § 173 lg 3 esimese lause

alusel ka poolte menetluskulude jaotust maakohtu menetluses. Hagi ja apellatsioonkaebuse

rahuldamist arvestades jätab ringkonnakohus menetluskulud nii maa- kui ka

ringkonnakohtus TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda.

12. Ringkonnakohus määrab TsMS § 174 lg-test 3 ja 5 lähtudes kindlaks hagejale

hüvitatavad menetluskulud maakohtu menetluses ja ringkonnakohtu menetluses. Kohus

määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks vajalikus ja põhjendatud ulatuses

(TsMS § 174 lg 1).

12.1. Maakohus on hinnanud hageja menetluskulude põhjendatust ja vajalikkust ning

leidnud, et põhjendatud menetluskulu maakohtu menetluses oli 1020 eurot (sh riigilõiv 900

eurot ja esindajakulu ühe tunni ulatuses tunnitasuga 120 eurot (sh käibemaks)).

Apellatsioonkaebuse põhjendustes ei ole neid maakohtu järeldusi vaidlustatud.

12.2. Asja materjalidest nähtuvalt on hageja apellatsioonkaebuse esitamisel tasunud

riigilõivu 425 eurot (tl 37). Ringkonnakohtu hinnangul on tasutud lõiv vajalik

menetluskulu (kohtukulu) (TsMS § 138 lg-d 1 ja 2, § 139 lg-d 1 ja 2). Hageja ei ole esitanud

menetluskulude nimekirja muude apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude

hüvitamiseks.

12.3. Kostja ei ole hageja menetluskulude osas seisukohta esitanud.

12.4. Arvestades

ülalesitatud

menetluskulude

jaotust,

tuleb

kostjalt

hageja

menetluskulude katteks välja mõista maakohtu menetluses kantud kulud 1020 eurot ja

apellatsioonkaebuse esitamiset tingitud kulud 425 eurot, s.o kokku 1445 eurot (sh tasutud

riigilõivud 1325 eurot ning esindajakulu 120 eurot).

12.5. Lähtudes TsMS § 177 lg-st 4 märgib kohus vastavalt hageja taotlusele otsuse

resolutsioonis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb alates otsuse

jõustumisest kuni selle täitmiseni tasuda viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud

ulatuses.

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Üllar Roostoja Vahur-Peeter Liin

Indrek Parrest