2-21-10504/12 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

1(9)

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Tsiviilasja number

2-21-10504

Otsuse tegemise aeg ja koht

11. aprill 2022, Tartu

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Vahur-Peeter Liin, Indrek Parrest

Tsiviilasi

Aktsiaseltsi PlusPlus Capital hagi Allan Põdra vastu

3567

euro

54

sendi,

intressi,

viivise

ja

sissenõudekulude saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 22. novembri 2021. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse

liik

Aktsiaseltsi PlusPlus Capital apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

1767 eurot 17 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja

(apellant):

Aktsiaselts

PlusPlus

Capital

(registrikood 11919806), lepinguline esindaja Tarvo Ilves

Kostja (vastustaja): Allan Põder (isikukood xxxxxxxxx)

Menetluse liik

kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON:

1. Tühistada Viru Maakohtu 22. novembri 2021. a otsus osas, milles kohus jättis

hagi rahuldamata, ning teha uus otsus, millega hagi täies ulatuses rahuldada, samuti

2(9)

muuta sellega seoses poolte menetluskulude jaotust maakohtu menetluses ning

tühistada maakohtu otsus menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise osas.

2. Lugeda Viru Maakohtu 22. novembri 2021. a otsuse resolutsioon tervikuna

sõnastatuks järgmiselt:

"1. Hagi rahuldada tagaseljaotsusega.

2. Välja mõista kostjalt Allan Põdralt hageja Aktsiaseltsi PlusPlus Capital

kasuks mogo OÜ ja Allan Põdra vahel 22. veebruaril 2019 sõlmitud lepingust

nr L22022019/0119 tulenev tasumata põhivõlg 3567 eurot 54 senti, intress

222 eurot 32 senti, 22. novembri 2021. a seisuga arvestatud sissenõutavaks

muutunud viivis 2012 eurot 9 senti ja võla sissenõudmiskulu 35 eurot.

3. Välja mõista kostjalt Allan Põdralt hageja Aktsiaseltsi PlusPlus Capital

kasuks viivis põhivõlalt (3567 eurot 54 senti) alates 23. novembrist 2021 kuni

põhivõla tasumiseni lepinguga ettenähtud intressimääras 28,20%, kuid kokku

koos p-s 2 märgitud viivisega (2012 eurot 9 senti) mitte rohkem kui põhivõla

suurus (3567 eurot 54 senti).

4. Tagaseljaotsus kuulub täitmisele viivitamatult.

5. Toimetada kohtuotsuse resolutsioon kostjale väljaande Ametlikud

Teadaanded kaudu kätte, kui muud kättetoimetamise viisid ei õnnestu."

3. Apellatsioonkaebus rahuldatakse.

4. Jätta maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud A. Põdra kanda.

5. Mõista A. Põdralt Aktsiaseltsi PlusPlus Capital kasuks välja maakohtu

menetluses ning ringkonnakohtu menetluses kantud menetluskulude katteks kokku

825 eurot.

6. Välja mõistetud menetluskulude summalt (825 eurot) tuleb A. Põdral tasuda

Aktsiaseltsile PlusPlus Capital viivist alates käesoleva otsuse jõustumisest kuni

täitmiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu

möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi

ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse

või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid.

Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja

kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.

3(9)

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Aktsiaselts PlusPlus Capital (hageja) esitas 2. juulil 2021 Viru Maakohtule hagi

Allan Põdra (kostja) vastu, milles palus 4. augusti 2021. a täpsustusi arvestades kostjalt

välja mõista põhivõla 3567 eurot 54 senti, intressi 222 eurot 32 senti, sissenõutavaks

muutunud viivise 1617 eurot 94 senti ja sissenõudekulud 35 eurot. Samuti palus hageja

kostjalt välja mõista alates 3. juulist 2021 viivise 28,20% aastas põhivõla

3567 euro 54 sendi tasumiseni. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda koos

kohustusega tasuda menetluskuludelt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määras.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid kostja ja mogo OÜ (laenuandja) 22. veebruaril 2019 laenu-

ja tagatisomandamise lepingu nr L22022019/0119, millega laenuandja finantseeris kostja

Autojärelmaks24 OÜ-lt sõiduki Volvo XC90 (reg. märk XXX ; sõiduk) omandamist

kapitalirendi kaudu, andes kostjale laenu 4198 eurot 95 senti. Laenulepingust tulenevate

nõuete tagamiseks omandas sõiduki laenuandja. Sõiduki omand pidi kostjale üle minema

pärast lepingust tulenevate kohustuste nõuetekohast täitmist. Kostja kohustus laenu

tagastama maksegraafiku alusel igakuiste maksetena alates 22. märtsist 2019 kuni

22. veebruarini 2025.

Tagatislepingu p 4.1.13 järgi kohustus kostja võimaldama laenuandjal igal ajal kontrollida

sõiduki seisukorda laenuandja poolt määratud ajal ja asukohas laenusaaja kulul.

Laenulepingu p 10.2.5 järgi on laenuandjal õigus leping mõjuval põhjusel erakorraliselt

viivitamatult üles öelda, kui laenusaaja või kolmas isik mh tagatislepingust tulenevaid

kohustusi oluliselt rikub. Tagatislepingu p 7.3.2 järgi loetakse kohustuste oluliseks

rikkumiseks mh seda, kui laenusaaja ei ole täitnud tagatislepingu p-s 4.1.13 sätestatud

kohustust ja toonud tagatist laenuandja kontrolli. Kostja seda kohustust ei täitnud. Samuti

ei tagastanud kostja alates 22. septembrist 2019 laenu maksegraafikus märgitud maksete

ulatuses. Laenuandja ütles lepingu 22. novembril 2019 erakorraliselt üles. Kostja ei ole

sõidukit tagastanud ning hagejale ei ole sõiduki asukoht teada.

Laenuandjal on õigus nõuda kohustuse täitmisega viivitamise eest võla sissenõudmisega

seotud kulusid, lepingus kokkulepitud intressi 28,20% aastas ning viivist intressimääraga

võrdses määras.

Laenuandja loovutas 25. veebruaril 2020 oma nõuded kostja vastu hagejale, millest

teavitati ka kostjat.

2. Kostja hagile ei vastanud.

MAAKOHTU LAHEND

3. Maakohus rahuldas hagi 22. novembri 2021. a tagaseljaotsusega osaliselt ning

mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 3567 eurot 54 senti, intressi

222 eurot 32 senti, sissenõutavaks muutunud viivise 570 eurot 81 senti, sissenõudekulud

35 eurot ning viivise tasumata põhivõlalt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras

alates 23. novembrist 2021 kuni põhivõla tasumiseni, kuid kokku mitte rohkem kui

põhivõlg. Menetluskulud jättis maakohus 21% ulatuses hageja kanda ja 79% ulatuses

kostja kanda ning mõistis kostjalt hageja menetluskulude katteks välja 474 eurot koos

4(9)

kohustusega tasuda menetluskuludelt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määras. Maakohus tunnistas otsuse viivitamata täidetavaks.

Otsuse kohaselt luges kohus kostjale hagimaterjalid koos vastuse nõudega kätte

toimetatuks 4. oktoobril 2021 tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 322 lg 1 alusel.

Kostja ei ole tähtaegselt kohtule vastanud. Kohus võib TsMS § 407 lg 3 järgi teha

tagaseljaotsuse TsMS § 407 lg-s 1 nimetatud juhul kohtuistungit pidamata.

Hageja nõuded kostjalt põhivõla, intressi ja sissenõudekulude väljamõistmiseks on

põhjendatud. Hageja nõuab kostjalt ka sissenõutavaks muutunud ning tulevikus

sissenõutavaks muutuvat viivist. Heas usus tegutsedes nõuab hageja viivist kuni põhivõla

summani. Kohus leidis, et hageja viivisenõue on põhjendatud osaliselt.

VÕS § 100, § 101 lg 1 p 6 ja § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse

täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse

sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivisemääraks loetakse VÕS §-s 94

sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette

nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivisemääraks

lepinguga ettenähtud intressimäär.

Riigikohus on leidnud, et tüüptingimuste võimalikku kasutamist tuleb õiguse

kohaldamisena kontrollida põhimõtteliselt iga tarbija ning majandus- ja kutsetegevuses

osaleva isiku vahel sõlmitud lepingust tekkinud vaidluse lahendamisel. Samuti peab kohus

ise omal algatusel hindama tüüptingimuse kehtivust (TsMS § 438 lg 1). Praegusel juhul on

kostja sõlminud laenuandjaga VÕS § 402 lg 1 mõistes tarbijakrediidilepingu, mille järgi

on intressimäär 28,20% aastas. Laenulepingu p 5.3 kohaselt arvestatakse viivist

intressimääraga võrdses määras.

Tarbijalt ei või VÕS § 415 lg 1 järgi võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda

VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud viivisemäärast kõrgemat viivist. VÕS § 113 lg 1 kolmanda

lause kohaselt kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne

viivisemäär, loetakse viivisemääraks lepinguga ettenähtud intressimäär. See tähendab, et

kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku

leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik

arvestama sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad VÕS § 415 lg-s 1 ja § 113 lg 1

kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud

intressimäära järgi. Laenuandjal on seega õigus nõuda tarbijalt viivist samas ulatuses, mis

pooled näevad ette tarbijakrediidilepingus intressimäärana. Samas asjaolu, et

VÕS § 415 lg 1 ja § 113 lg 1 kolmanda lause alusel on lubatud tarbijalt nõuda viivist samas

ulatuses, mis on tarbijakrediidilepingus intressimäärana kehtivalt ette nähtud, ei välista

Riigikohtu poolt 10. mail 2016 tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16 tehtud määruse p-s 13 toodud

seisukoha kohaldamist. Viidatud lahendis Riigikohus leidis, et viivise mõistlik määr tuleb

sisustada iga konkreetse asja asjaoludest lähtuvalt. Siiski tuleks eelduslikult hinnata

VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud

viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset

viivisemäära. Sellises suurusjärgus lepinguline viivisemäär kajastab kohast proportsiooni

seadusjärgse viivisemäära suhtes ning täidab oma eesmärgi, kahjustamata tarbijat

ebamõistlikult.

5(9)

Praegusel juhul muutub kokkulepitud intressimäär VÕS § 415 lg 1 ja § 113 lg 1 kolmanda

lause alusel viivisemääraks. Laenulepingu järgne viivis on VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1

järgi tühine, sest ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära ning on tarbijat

ebamõistlikult kahjustav.

Lepingu eritingimustes puudub viivisemäära kokkulepe (VÕS § 4031 lg 1 p 11), nimetatud

on üksnes kohaldatav intressimäär. Asjaolu, et kokkulepe intressimäära kohta paikneb

laenulepingu eritingimustes, ei välista, et intressimäär, mida kohaldatakse ka

viivisemäärana, on tüüptingimus VÕS § 35 lg 1 mõistes. VÕS § 35 lg 1 kohaselt loetakse

tüüptingimuseks lepingutingimust, mis on eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes

kasutamiseks või mida lepingupooled muul põhjusel ei ole eraldi läbi rääkinud ja mida

tüüptingimust kasutav lepingupool (tingimuse kasutaja) kasutab teise lepingupoole suhtes,

kes ei ole seepärast võimeline mõjutama tingimuse sisu. VÕS § 35 lg 2 järgi eeldatakse, et

tüüptingimust ei olnud eraldi läbi räägitud. Asja materjalidest ei nähtu, et esialgne

võlausaldaja oleks andnud kostjale võimaluse eritingimuste või laenulepingu tingimuste

osas läbirääkimiste pidamiseks või ettepanekute tegemiseks. Seega on lepingu p-s 5.3

märgitud viivise kokkulepe tüüptingimus VÕS § 35 lg 1 tähenduses.

VÕS §-st 41 tuleneb, et kui tüüptingimus on tühine või kui seda ei loeta lepingu osaks,

kehtib leping muus osas. Seega on põhjendatud mõista kostjalt hageja kasuks välja viivis

VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras (8% aastas). Viivis põhinõudelt

3567 eurot 54 senti ajavahemiku 23. novembri 2019 kuni 22. novembri 2021 eest määraga

8% aastas on 570 eurot 81 senti.

Hagi jääb rahuldamata ligikaudu 21% ulatuses. Hageja menetluskulud jäävad

TsMS § 163 lg 1 järgi võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega 79% kostja kanda ja 21%

hageja enda kanda. Hageja põhjendatud menetluskulu on 600 eurot, sh riigilõiv 450 eurot

ja esindajakulu 150 eurot (1 tunni 30 minuti ulatuses tunnitasuga 100 eurot (sh

käibemaks)). Hageja on esitanud sarnaseid hagisid märkimisväärsel hulgal. Ei ole usutav,

et esindaja teeks sellise hagi koostamisel õigusliku analüüsi, samuti ei ole asjas toimunud

sisulist vaidlust. Kostjalt tuleb seega hageja kasuks välja mõista 474 eurot.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Hageja palub 10. detsembril 2021 esitatud apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse

tühistada osas, milles maakohus jättis hagi rahuldamata ning teha uus otsus, millega hagi

täies ulatuses rahuldada. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.

Apellatsioonkaebuse kohaselt võib tarbijakrediidilepingu alusel nõuda viivist, mis vastab

lepingus kokku lepitud intressimäärale (VÕS § 415 lg 1, § 113 lg 1 kolmas lause). Kui

pooled on soovinud sõlmida lepingu selles märgitud intressimääraga, ei saa kostja poolne

lepingu rikkumine asetada võlausaldajat lepingu sõlmisest halvemasse olukorda,

võimaldades kostjale soodsamat seadusjärgset viivisemäära. Hageja viivisenõude

rahuldamata jätmine hagis taotletud ulatuses on põhjendamatu ning hageja õigusi riivav.

Kohtupraktikas on samuti leitud, et laenuandjal on õigus nõuda tarbijalt viivist samas

ulatuses, mis pooled näevad ette tarbijakrediidilepingus intressimäärana. VÕS § 415 lg 1

esimene lause viitab ka VÕS § 113 lg 1 kolmandale lausele. Kui pooled on kehtivas

tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgsest

6(9)

viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik arvestama, et maksetega

viivitamisel on tal kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi

(VÕS § 415 lg 1 ja § 113 lg 1 kolmas lause).

On mõistetamatu, miks maakohus on leidnud, et hagis sissenõutavaks muutuvat viivist

nõudes on hageja käitunud hea usu põhimõttest mittelähtuvalt.

5. Kostja apellatsioonkaebusele ei vastanud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab,

et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas, milles maakohus jättis

hagi rahuldamata, ning teha uus otsus, millega hagi täies ulatuses rahuldada, mõista kostjalt

hageja kasuks välja maakohtu otsuse tegemise seisuga (22. november 2021)

sissenõutavaks muutunud viivis 2012 eurot 9 senti ja alates 23. novembrist 2021

sissenõutavaks muutuv viivis põhivõlalt 3567 eurot 54 sendilt 28,20% aastas kuni põhivõla

tasumiseni, kuid kokku mitte rohkem kui põhivõlg. Sellega seonduvalt muudab

ringkonnakohus poolte menetluskulude jaotust maakohtu menetluses ning tühistab

maakohtu

otsuse

menetluskulude

rahalise

suuruse

kindlaksmääramise

osas.

Apellatsioonkaebus rahuldatakse.

Juhindudes TsMS § 654 lg-st 2², esitab ringkonnakohus otsuse resolutsiooni juures

kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse.

7. TsMS § 407 lg 1 järgi võib kohus hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega

rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui

kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui

hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult. Sel juhul

loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. Sama paragrahvi

lõikest 6 tuleneb, et kui hageja on nõus tagaseljaotsuse tegemisega, kuid hagi ei ole

hagiavalduses märgitud ulatuses ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud, teeb kohus otsuse,

millega jätab hagi rahuldamata.

Ringkonnakohtu arvates ei ole TsMS § 407 lg 6 järgi tehtav otsus tagaseljaotsus TsMS §

407 lg 1 alusel, vaid kohtuotsus kui sisuline lahend, millega jäetakse hagi õigusliku

põhjendamatuse tõttu rahuldamata. Seega sisaldab praeguses asjas vaidlustatud maakohtu

lahend kahte erineval õiguslikul alusel tehtud otsust – esiteks tagaseljaotsust, millega

maakohus hagi rahuldas (TsMS § 407 lg 1), ning teiseks kohtuotsust kui sisulist lahendit

(TsMS § 434), millega maakohus jättis hagi õigusliku põhjendamatuse tõttu rahuldamata.

Hageja saab esitada sisulise kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse (TsMS § 420 lg 1 teine

lause).

Hageja on apellatsioonkaebuses vaidlustanud maakohtu lahendi üksnes osas, milles kohus

jättis hagi rahuldamata (st asja sisulise lahendamise osas). TsMS § 651 lg 1 järgi kontrollib

ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja

põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Osas, milles maakohus hagi

tagaseljaotsusega rahuldas, ei ole maakohtu lahendit vaidlustatud.

8. Ringkonnakohtus

nõustub

maakohtuga,

et

laenulepingust

tulenev

viivisekokkulepe, mille kohaselt arvestatakse viivist intressimääraga võrdses määras

7(9)

(laenulepingu p 5.3; tl 11), on VÕS § 35 lg 1 mõttes tüüptingimus, kuna pooled ei ole seda

viivisekokkulepet eraldi läbi rääkinud. Lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on

ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool

peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt

leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud

hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust

(VÕS § 42 lg 3 p 5). Ringkonnakohtu hinnangul ei saa aga VÕS § 42 lg 3 p 5 mõttes pidada

ebamõistlikuks sellist hüvitist, mida seadusandja lubab tarbijalt nõuda.

9. VÕS § 415 lg 1 esimese lause järgi ei või tarbijalt nõuda VÕS § 113 lg-s 1

sätestatud

viivisemäärast

kõrgemat

viivist.

Ringkonnakohtu

hinnangul

viitab

VÕS § 415 lg 1 esimene lause ka VÕS § 113 lg 1 kolmandale lausele (vt Riigikohtu

14. jaanuari 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-08, p 12). Seega juhul, kui

tarbijakrediidilepingus on kokku lepitud intressimäär, mis on suurem kui seadusjärgne

viivisemäär, on pooltel vastavalt VÕS § 113 lg 1 kolmandale lausele lubatud kokku leppida

intressimääraga samas viivisemääras või, kui kokkulepe viivisemäära kohta puudub,

kehtib viivisemäärana kokkulepitud intressimäär. Järelikult kui pooled on kehtivas

tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgsest

viivisemäärast kõrgemas intressimääras, peab võlgnik arvestama sellega, et maksetega

viivitamisel järgnevad VÕS § 415 lg 1 ja § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud

sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi.

Kuna seadusandja lubab eelmärgitust tulenevalt VÕS § 415 lg 1 ja § 113 lg 1 kolmanda

lause alusel tarbijalt nõuda viivist samas ulatuses, mis on tarbijakrediidilepingus ette

nähtud intressimäär, siis ei saa sellist viivisekokkulepet pidada VÕS § 42 lg 3 p 5 mõttes

tarbijat ebamõistlikult kahjustavaks ja VÕS § 42 lg 1 alusel tühiseks.

Pragusel juhul on laenulepingus kokku lepitud, et viivist arvestatakse intressimääraga

võrdses määras ning intressimäär on 28,20% aastas (laenulepingu p 5.3; tl-d 8, 11).

Kuivõrd lepingujärgne intressimäär on suurem kui VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

intressimäär, kohaldub VÕS § 113 lg 1 kolmas lause ja viivist tuleb arvestada lepingus ette

nähtud intressimääras, s.o 28,20% aastas.

Riigikohtu poolt tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16 tehtud otsuses väljendatud seisukohtadest,

millele maakohus on mh tuginenud, ei saa käesoleva asja lahendamisel juhinduda, kuna

selles varasemas asjas puudus poolte vahel kokkulepe intressimäära kohta. Pooled olid

kokku leppinud üksnes viivisemääras.

10. Kokkuvõttes leiab ringkonnakohus, et hageja viivisenõuded on õiguslikult

põhjendatud ning need tuleb rahuldada. Seega tuleb maakohtu lahend kõnealuses osas

tühistada.

Ringkonnakohus leiab, et kuna ei tühista praegusel juhul maakohtu otsust osas, milles on

tehtud tagaseljaotsus (TsMS § 407 lg 1), vaid selles osas, milles on maakohus jätnud hagi

TsMS § 407 lg 6 alusel sisulise otsusega hageja nõude õigusliku põhjendamatuse tõttu

rahuldamata, siis TsMS § 657 lg 2 ei kohaldu ning ringkonnakohus saab teha ise uue

sisulise lõpplahendi. Kuna hageja viivisenõude lahendamine ei eelda faktiliste asjaolude

täiendavat tuvastamist, ei oleks asja tühistatud osas maakohtule uueks lahendamiseks

saatmine ka menetlusökonoomia seisukohalt mõistlik. Ringkonnakohus teeb asja esimese

8(9)

astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata uue otsuse, millega rahuldab hagi täies

ulatuses ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja maakohtu otsuse tegemise seisuga

(22. november 2021) sissenõutavaks muutunud viivise ja alates 23. novembrist 2021

sissenõutavaks muutuva viivise põhivõlalt 3567 eurot 54 sendilt 28,20% aastas kuni

põhivõla tasumiseni.

Hageja nõuab VÕS § 113 lg 1 esimese lause järgi 23. novembril 2019 sissenõutavaks

muutunud tasumata põhivõlalt 3567 eurot 54 senti viivist laenulepingu p 5.3 järgi

intressimääraga võrdses määras, s.o 28,20% aastas. Viivis tasumata põhivõla

3567 euro 54 sendi tasumisega viivitamise eest alates 23. novembrist 2019 kuni maakohtu

otsuse tegemiseni (22. november 2021) on 2012 eurot 9 senti (viivisekalkulaator

kättesaadav veebilehel http://www.viivisekalkulaator.ee/). Asja materjalidest ei nähtu, et

kostja oleks menetluses viivise vähendmist taotlenud (VÕS § 113 lg 8 ja § 162). TsMS §-

st 367 lähtudes rahuldab ringkonnakohus ka hageja taotluse alates otsuse tegemisest

sissenõutavaks muutuva viivise väljamõistmiseks lepingujärgses määras (28,20% aastas).

Kuna hageja on kostjalt nõudnud viivist kuni põhivõla suuruseni (tl 4), piirab

ringkonnakohus kostjalt hageja kasuks väljamõistetava viivise kogusumma põhivõla

suurusega (3567 eurot 54 senti).

11. Eelmärgitust tulenevalt rahuldab ringkonnakohus hageja apellatsioonkaebuse.

Menetlusökonoomia kaalutlustel ei pea ringkonnakohus vajalikuks vastata hageja muudele

eelkäsitlemata apellatsioonkaebuse väidetele.

12. Maakohus jättis menetluskulud TsMS § 163 lg-st 1 lähtudes 79% ulatuses kostja

kanda ja 21% ulatuses hageja kanda. Kuna ringkonnakohus muudab maakohtu lahendit,

rahuldades hagi täies ulatuses, muudab ringkonnakohus TsMS § 173 lg 3 esimese lause

alusel ka poolte menetluskulude jaotust maakohtu menetluses. Hagi ja apellatsioonkaebuse

rahuldamist arvestades jätab ringkonnakohus menetluskulud nii maa- kui ka

ringkonnakohtus TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda.

13. Ringkonnakohus määrab TsMS § 174 lg-test 3 ja 5 lähtudes kindlaks hagejale

hüvitatavad menetluskulud maakohtu menetluses ja ringkonnakohtu menetluses. Kohus

määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks vajalikus ja põhjendatud ulatuses

(TsMS § 174 lg 1).

13.1. Maakohus on hinnanud hageja menetluskulude põhjendatust ja vajalikkust ning

leidnud, et põhjendatud menetluskulu maakohtu menetluses oli 600 eurot (sh riigilõiv 450

eurot ja esindajakulu 150 eurot (sh käibemaks)). Apellatsioonkaebuse ei ole neid maakohtu

järeldusi vaidlustatud.

13.2. Asja materjalidest nähtuvalt on hageja apellatsioonkaebuse esitamisel tasunud

riigilõivu 225 eurot (tl-d 71, 74). Ringkonnakohtu hinnangul on tasutud lõiv vajalik

menetluskulu (kohtukulu) (TsMS § 138 lg-d 1 ja 2, § 139 lg-d 1 ja 2). Hageja ei ole esitanud

menetluskulude nimekirja muude apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude

hüvitamiseks.

13.3. Kostja ei ole hageja menetluskulude osas seisukohta esitanud.

13.4. Arvestades

ülalesitatud

menetluskulude

jaotust,

tuleb

kostjalt

hageja

menetluskulude katteks välja mõista maakohtu menetluses 600 eurot ja ringkonnakohtu

9(9)

menetluses 225 eurot, s.o kokku 825 eurot (sh tasutud riigilõivud 675 eurot ja esindajakulu

150 eurot).

13.5. Lähtudes TsMS § 177 lg-st 4 märgib kohus vastavalt hageja taotlusele otsuse

resolutsioonis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb alates otsuse

jõustumisest kuni selle täitmiseni tasuda viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud

ulatuses.

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Üllar Roostoja Vahur-Peeter Liin

Indrek Parrest