2-19-122085/55 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus

Harju Maakohus

Kohtukoosseis

Kohtunik Kädi Sacik-Korn

Otsuse tegemise aeg ja koht

08.aprill 2022, Tallinna kohtumaja

Tsiviilasja number

2-19-122085

Tsiviilasi

AS ÜHISTEENUSED hagi X vastu võlgnevuse

nõudes

Tsiviilasja hind

hagihind 563 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja

AS

ÜHISTEENUSED

(registrikood

11052490; asukoht Endla 15, 10122 Tallinn),

lepinguline esindaja Annemarie Taal e-post xxx

Kostja X (isikukood xxxxxxxxxxx; elukoht xxx, e-

post: xxx)

Asja läbivaatamine

Istung 15.11.2021 ja edasi kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1)

Rahuldada osaliselt AS ÜHISTEENUSED hagi X vastu.

2)

Mõista Xlt (X) AS ÜHISTEENUSED kasuks välja 31 eurot.

3)

Jätta menetluskulud hageja kanda. Kostjal menetluskulude puudumise tõttu jätab

kohus kostja menetluskulude suuruse kindlaksmääramata.

4)

Toimetada kohtuotsus kätte hagejale ja kostjale.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul,

alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese

astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada

ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja

tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige

esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei

olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja

ennistamist.

Hageja esitatud väited ja nõue

1. AS ÜHISTEENUSED (edaspidi Ühisteenused või hageja) on parkimisteenust osutav

ettevõte. Hagiavalduse kohaselt esitas hageja sõiduki numbrimärgiga XXXXXX parkimisel

parkimistingimuste rikkumise tõttu 13 leppetrahvi:

1) 29.06.2017 22:16:17 leppetrahv nr 0226000387 Jaama 195, Tartu parklas summa 40

eurot;

2) 06.05.2017 21:51:49 leppetrahv nr 0226000214 Jaama 195 parklas, summa 40 eurot;

3) 04.05.2017 20:29:59 leppetrahv nr 0226000207 Jaama 195 parklas summa 40 eurot.

4) 22.04.2017 14:18:30 leppetrahv nr 0157014376 Kreutzwaldi 56/2 parklas summa 40

eurot.

5) 30.03.2017 20:48:09 leppetrahv nr 0190008141 Jaama 195 parklas summa 40 eurot.

6) 22.03.2017 20:11:51 leppetrahv nr 0157013768 Jaama 195 parklas summa 40 eurot.

7) 02.03.2017 20:18:05 leppetrahv nr 0190007729 Jaama 195 parklas summa 40 eurot.

8) 21.02.2017 20:44:49 leppetrahv nr 0190007592 Jaama 195 parklas summa 40 eurot.

9) 16.02.2017 20:24:35 leppetrahv nr 0190007516 Jaama 195 parklas summa 40 eurot

10) 09.02.2017 20:23:40 leppetrahv nr 0190007415 Jaama 195 parklas summa 40 eurot

11) 26.01.2017 20:30:37 leppetrahv nr 0190007168 Jaama 195 parklas summa 40 eurot

12) 21.12.2016 20:22:20 leppetrahv nr 0157012358 Jaama 195 parklas summa 40 eurot

13) 06.12.2016 20:17:00 leppetrahv nr 0190006798 Jaama 195 parklas summa 40 eurot

Transpordiametist (endine Maanteeamet) saadud andmete kohaselt oli sõiduki numbrimärgiga

XXXXXX omanik/vastutav kasutaja kostja. Hagejal on õigus eeldada, et sõiduki

omanik/vastutav kasutaja on sõiduki juhiks ja lepingu pooleks.

Iga hageja poolt opereeritavas parklas on paigaldatud infotahvel parkimistingimustega. Hageja

poolt kehtestatud parkimistingimuste kohaselt loetakse sõiduki parklasse sisenemisel

sõidukijuhi ja parklaoperaatori vahel sõlmituks leping, mille kohaselt kohustub sõidukijuht

kasutama parklat parkimistingimustes ettenähtud tingimustel. Kui sõidukijuht pargib sõiduki

või liikleb parklas eirates parkimistingimustes sätestatud korda, on sõidukijuhil kohustus

lepingu punktist 8 tulenevalt parklaoperaatori nõudmisel tasuda leppetrahvi summas 57 eurot.

Jaama 195 parkimisalal oli võimalik parkida väljastatud parkimisloa alusel. Kostja sõidukil

parkimisluba puudus. Ühisteenuste parklates olevad tüüptingimused on leppetrahvi

vormistamise aluseks. Leppetrahvid on jäetud tähtaegselt tasumata.

Ühisteenused taotlesid tulenevalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 113² lg 2 p-st 1

sissenõudmiskulude hüvitamist summas 30 eurot. Ühisteenused volitusel on võlgade

sissenõudmisega tegelenud inkassoettevõte ja pärast võlamenetluse ebaõnnestumist on

Ühisteenused tuvastanud liiklusregistrist sõiduki omaniku/vastutava kasutaja, mille järel jätkas

sissenõudmismenetlusega Ühisteenused.

Transpordiametile on hageja poolt tasutud riigilõiv 1 euro leppetrahvi kohta, kokku 13 eurot, et

saada sõidukiomaniku või vastutava kasutaja andmed leppetrahvi vormistamise aja seisuga.

Hageja selgitas, et hageja sõlmis KÜ-ga Jaama 195 (edaspidi KÜ) samal aadressil asuva

parkimisalal opereerimise lepingu hea usu põhimõttest lähtudes ning kõikide majaelanike

huvides. Hagejal puudus alus kahelda KÜ-ga sõlmitud lepingu kehtivuses. Hageja hinnangul

on tuleks muu hulgas arvestada asjaoluga, et esitatud ei ole tõendeid, mis kinnitaks, et

parkimiskorda puudutavat KÜ otsust oleks vaidlustatud, mistõttu ka majaelanike KÜ

koosolekul vastu võetud otsus on kehtiv ja seega on ka KÜ ja hageja vahel sõlmitud leping

kehtiv.

Hageja palus kostjalt mõista välja võlgnevuse 533 eurot ja sissenõudmiskulud VÕS § 113² lg 2

p 1 alusel summas 30 eurot. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

Kostja seisukohad

2. Kostja hagi õigeks ei võta ning vaidleb sellele täies ulatuses vastu. Kostja leidis, et:

• Kostja registreeris sõiduki 2016.aastal KÜ alal parkimiseks, tehes kõik endast oleneva,

mistõttu leppetrahvinõuded on vastuolus hea usu põhimõttega. Alternatiivselt leidis

kostja, et leppetrahvinõuet tuleks vähendada. Kostja hinnangul võib leppetrahvinõude

aluseks olev tüüptingimus olla ebamõistikult kahjustav tüüptingimus ja seetõttu VÕS §

42 lg 1 alusel tühine.

• KÜ 10.06.2014 üldkoosoleku otsus ei andnud juhatuse liikmele õigust vastavasisulist

lepingut hagejaga sõlmida.

• Jaam 195, Tartu kinnistul asuv maa-ala kuulub kõigi korteriomanike kaasomandisse ja

puuduvad kokkulepped, mis oleksid maa-ala (parkla) andnud kellegi konkreetse isiku

ainukasutusse.

Kostja palub jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Kohtu poolt tuvastatud asjaolud ja kohtuotsuse põhjendused

3. Kohus, kuulanud ära menetlusosaliste seisukohad, tutvunud toimiku kõigi materjalidega

ning uurinud ja hinnanud kogutud tõendeid kogumis, on seisukohal, et hagi tuleb rahuldada

osaliselt.

4. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et kostja on sõiduki, mis oli hagiavalduses nimetatud

aladel pargitud, omanik; kostja on Jaama 195, Tartu parkimisala kaasomanik, sõiduk oli hagis

loetletud, s.t leppetrahvinõuetel märgitud aegadel nimetatud aladele pargitud; hagejal oli leping

parkimisaladel

opereerimise

teenuse

osutamiseks,

parkimisaladel

olid

avaldatud

parkimistingimused, kostjal puudus Maaülikoolis alal parkimiseks parkimisluba ja

leppetrahvinõuded oli esitatud mõistliku aja jooksul. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja on

kohustust rikkunud Jaama tn 195 parkimisalal parkimisel ja kas hagejal oli nimetatud alal õigus

leppetrahvinõude esitamiseks.

5. TsMS § 5 lg-test 1 ja 2 tulenevalt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste

alusel, lähtudes nõudest ning hagimenetluse pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude

põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 esimesest

lausest tulenevalt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele

tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti.

Käesolevalt taotlev hageja kostjalt 563 euro väljanõudmist. Nõude aluseks on 13

parkimistingimuste rikkumise tõttu esitatud, kuid tasumata leppetrahvinõuet. Kuna parkimine

on asja kasutamine ja selleks peab olema õiguslik alus, mis võib tuleneda lepingust, seaduse

alusel vms, on vaja vaidluse lahendamiseks välja selgitada, kas ja millisel alusel kostja

parkimiskohta Jaama 195, Tartu ja Maaülikooli parkimisalal kasutas.

Kuivõrd antud vaidluses on leppetrahvinõudeid esitatud kahel erineval parkimisalal Jaama 195,

Tartu parkimisalal ja korra Maaülikooli parkimisalal, analüüsib kohus nendel aladel esitatud

nõudeid eraldi.

Parkimine Maaülikooli parkimisalal

6. Esmalt käsitleb kohus Maaülikooli parkimisala parkimistingimuste rikkumise tõttu

22.04.2017 esitatud leppetrahvinõude nr 0157014376 (dtl 51) esitamisega seonduvat. Hageja

on leidnud, et kostja õigus parkimiskohta kasutada tulenes lepingust. VÕS § 3 p 1 kohaselt võib

võlasuhe tekkida lepingust. VÕS § 8 lg-te 1-2 kohaselt on leping tehing kahe või enama isiku

(lepingupooled) vahel, millega lepingupool kohustub või lepingupooled kohustuvad midagi

tegema või tegemata jätma. Leping on lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 9 lg-d 1-

2 sätestavad, et leping sõlmitakse pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega,

samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et

lepingupooled on saavutanud kokkuleppe (lg 1). Pakkumusele nõustumuse andmisega on

leping sõlmitud ajast, mil pakkumuse esitaja nõustumuse kätte sai. Kui nõustumus väljendub

teos, mis ei ole otsene tahteavaldus, on leping sõlmitud ajast, mil pakkumuse esitaja teost teada

sai, välja arvatud juhul, kui pakkumusest, lepingupoolte vahelisest praktikast või tavast

tulenevalt loetakse leping sõlmituks teo tegemisest (lg 2). VÕS § 16 lg 1 kohaselt on pakkumus

(ofert) lepingu sõlmimise ettepanek, mis on piisavalt määratletud ja väljendab pakkumuse

esitaja (oferendi) tahet olla ettepanekule nõustumuse andmise korral sõlmitava lepinguga

õiguslikult seotud. VÕS § 20 lg 1 kohaselt on nõustumus (aktsept) otsese tahteavaldusega või

mingi teoga väljendatud nõusolek sõlmida leping. VÕS § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita

vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 101 lg 1 kohaselt kui võlgnik on kohustust rikkunud,

võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist. VÕS § 158 lg 1 kohaselt leppetrahv on lepingus

ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele

lepingus määratud rahasumma. VÕS § 159 lg 2 kohaselt kahjustatud pool kaotab õiguse

leppetrahvi nõuda, kui ta mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist teisele

lepingupoolele ei teata, et ta leppetrahvi nõuab.

Kooskõlas TsMS § 230 lg-ga 1 on tõendamiskoormis jagatud selliselt, et hagejal tuleb tõendada

lepingu sõlmimist, väidetud tüüptingimused said lepingu osaks, kostja rikkus lepingut ja hageja

esitas leppetrahvinõude mõistliku aja jooksul. Kostja tõendamiskoormis lasub selles, et peab

tõendama, et tal oli parkimisõigus.

Hagiavalduse kohaselt parkis sõiduk numbrimärgiga XXXXXX sõiduk parkimistingimusi

rikkudes Maaülikooli parkimisalal 22.04.2017. Parkimisalal olid parkimistingimused, mille

kohaselt loetakse sõiduki parklasse sisenemisel sõidukijuhi ja parklaoperaatori vahel sõlmituks

leping, mille kohaselt kohustub sõidukijuht kasutama parklat parkimistingimustes ettenähtud

tingimustel (dtl 44). Hageja töötaja tuvastas sõiduki parkimisel parkimistingimuste rikkumise,

mis seisnes nõutava parkimisloa olemasolu puudumises, mis oleks andnud parkimisõiguse.

Hageja esitas 22.04.2017 leppetrahvinõude nr nr 0157014376 (dtl 51). Kohtu hinnangul

tähendab see seda, et tegemist ei olnud tasulise parkimisalaga. Tuginedes eeltoodule on

tegemist nõudega, mis võiks esitatud asjaolude pinnalt kuuluda rahuldamisele VÕS-s sätestatud

tasuta kasutamise (mitte üürilepingu, sest üürilepingule iseloomulik tasu maksmise kohustus

puudus, vt nt Tln Ringkonnakohtu 29.06.2018 lahendit ts.asjas nr 2-17-8518) sätete alusel. VÕS

§ 389 kohaselt kohustub tasuta kasutamise lepinguga üks isik (kasutusse andja) andma teisele

isikule (kasutaja) üle eseme tasuta kasutamiseks. Seega lepingu järgi kohustus üks isik (antud

juhul hageja) andma teisele isikule (antud juhul kostjale) üle asja (antud juhul parkimiskoha

Jaama tee 195, Tartu ja Maaülikooli alal). Kostjal puudus kohustus parkimiskoha eest tasuda,

kuid parkimiskoha kasutamise eelduseks oli parkimisloa olemasolu.

Kostja ei ole nimetatud leppetrahvinõude osas ühtegi vastuväidet esitanud (kostja vastuväited,

sh leppetrahvinõude vähendamise taotlus ja viide tüüptingimuse tühisusele on seotud Jaama

195, Tartu esitatud leppetrahvinõuetega), mistõttu puudub vaidlus faktiliste asjaolude üle, et

kostja Maaülikooli parkimisalal vaidlusaluse sõiduki parkis, parkimisalal olid avaldatud

tingimused, mis sisaldasid muu hulgas pakkumust lepingu sõlmimiseks, kostjal puudus

parkimisõigus ja hageja esitas leppetrahvi mõistliku aja jooksul. Kuna kostja on palunud jätta

hagi täies ulatuses rahuldamata, hindab kohus hageja nõude esitamise eeldusi. Kohtu ette

toodud tõendite pinnalt on kohtu hinnangul tõendatud, et hageja ja kostja vahel sõlmiti

vaidlusaluse sõiduki parkimisega leping parkimiskoha kasutamiseks tüüptingimustes

kehtestatud tingimustel, milleks oli parkimisloa olemasolu. Parkimislepingu sõlmimisel lepiti

muu hulgas kokku, et parkimistingimuste rikkumise korral on hagejal õigus nõuda leppetrahvi

57 eurot. Kostjal parkimiskoha kasutamiseks nõutavad parkimisluba ei olnud ja tuvastati hageja

töötaja poolt parkimislepingu rikkumine. Hageja esitas 22.04.2017 leppetrahvinõude nr

0157014376. Kuna kostja leppetrahvi ei tasunud, tuleb eeltoodust tulenevalt hageja

leppetrahvinõue nr 0157014376 rahuldada ja mõista kostjalt välja esitatud 40 euro suurune

leppetrahvinõue.

Parkimine Jaama 195, Tartu parkimisalal

7. Järgmisena analüüsib kohus, kas hagejal on õigus nõuda kostjalt Jaama 195, Tartu

parkimisalal esitatud leppetrahvinõuete eest tasumist.

Hageja tugineb Jaama 195, Tartu parkimisalal leppetrahvinõuete esitamisel sellest, et ta on

sõlminud 06.04.2015 KÜ-ga Jaama 195 teenuse osutamise lepingu nr 10/1820 (dtl 207-210),

mille järgi kohustus kontrollima lepingu objektil parkimise reeglite täitmise kontrollimist ja

kutsuma kehtestatud korra eirajaid korrale, kasutades hoiatusi või leppetrahvi (lepingu p 1.1,

2.1, 2.2). Parkimiskontrolli teostamiseks oli hagejal õigus rakendada vajalikke meetmeid

parkimiskorra tagamiseks, arvestades liiklusskeemi ja seadusandlust (leping p 2.4) ja

paigaldada

kinnistule

täiendavalt

teadetetahvlid

informeerimaks

sõidukijuhte

ala

kontrollimisest hageja poolt (leping p 2.6). Hageja on kehtestanud vaidlusalusel alal

parkimistingimused, mille kohaselt loetakse sõiduki parklasse sisenemisel sõidukijuhi ja

parklaoperaatori vahel sõlmituks leping, mille järgi kohustub sõidukijuht kasutama parklat

parkimistingimustes ettenähtu tingimustel. Tulenevalt parkimistingimuste p-dest 5, 7 ja 8 on

sõidukijuht kohustatud operaatori parkimiskoha kasutamisel omama antud parkimisalal

parkimisõigust andvat parkimisluba, mille sõidukijuht kohustub vahetult pärast sõiduki

parkimist parklasse asetama parkimise õigust tõendava dokumendi esiklaasile või

armatuurlauale nii, et väljastpoolt mootorsõidukit oleks võimalik tuvastada dokumendi

kehtivust, v.a kui pargitakse elektroonilise parkimisloa alusel ja lepingu rikkumise korral

kohustub sõidukijuht tasuma operaatorile leppetrahvi 57 eurot (dtl 44). Seega on hageja

lähtunud oma nõude esitamisel VÕS § 3 p-st 1, § 8 lg-test 1-2, § 9 lg-test 1-2, § 16 lg-st 1, § 20

lg-st 1, § 76 lg-st 1, § 101 lg-st 1, § 158 lg-st 1 ja § 159 lg-st 2. Kohus on otsuse p-s 6 märkinud,

et kuna tegemist ei olnud tasulise alaga, võib esitatud asjaolude pinnalt olla sellisel juhul

tegemist hageja ja kostja vahel tasuta kasutamise lepingu sõlmimisega VÕS § 389 järgi.

Kuigi hageja hinnangul on tal kostjaga lepinguline suhe ning sellest tulenevalt õigus nõuda

kohustuse täitmist, ei saa jätta käesolevas asjas tähelepanuta asjaolu, et kostja on vaidlusaluse

parkimisala kaasomanik, mille üle poolte vahel vaidlus puudub. See tähendab, et kostjal võis

parkimisõigus tekkida seaduse alusel. Kohus ei nõustu hagejaga, et kuna tegemist oli parkimise

reeglite täitmise kontrolliga ja vastuvõetud kord ei muuda kaasomandi valitsemist, vaid on

seotud kaasomandi eseme korrashoidmisega, võiks see olla käsitatav tavapärase korteriomanike

huvidele vastava valitsemisena korteriomandi- ja korteriühistuseaduse (KrtS) § 35 mõttes, mille

piires võivad korteriomanikud otsustada küsimusi häälteenamusega KrtS § 35 lg 1 järgi. Esiteks

kuulub vaidluses kohaldamisele KÜ 10.06.2014 otsuse (dtl 235) tegemise ajal kehtinud seadus

ja teiseks tuleb vahet teha kaasomandi osa kasutamise tingimuste ja kaasomandi osa kasutamise

tingimuste täitmise kontrollimisel.

Asjaõigusseaduse (AÕS) § 72 lg-s 1 sätestatakse, et kaasomanikud valdavad ja kasutavad ühist

asja kokkuleppe või kaasomanike enamuse otsuse kohaselt, kui sellele enamusele kuulub

suurem osa ühises asjas. Sama sätte lg 3 järgi on kaasomanikul õigus ühist asja kasutada

niivõrd, kui see ei taksita teiste kaasomanike kaaskasutust, ja lg-s 5 kehtestatakse, et

kaasomanikul on õigus nõuda teistelt kaasomanikelt, et kaasomandis oleva asja valdamine ja

kasutamine toimuks vastavalt kõigi kaasomanike huvidele ning kaasomanikud peavad üksteise

suhtes käituma lähtuvalt hea usu põhimõttest, eelkõige hoiduma teiste kaasomanike õiguste

kahjustamisest. Seega võivad kaasomanikud AÕS § 72 lg-st 1 tulenevalt kaasomandis oleva

asja valdamist ja kasutamist reguleerida kokkuleppel või kaasomanike enamuse otsuse alusel,

kui sellele enamusele kuulub suurem osa ühises asjas (vt selle kohta RKTsKM 17.04.2008 nr

3-2-1-12-08, p 8). See tähendab omakorda, et kaasomandiga seotud kõige olulisemad

küsimused tuleb lahendada üksnes kaasomanike kokkuleppel ja seadusandaja on nimetanud ka

juhtumid, mida on lubatud lahendada üksnes kaasomanike kokkuleppel, mitte enamuse

otsusega (näit. AÕS § 74 lg 1). Ka 10.06.2014 KÜ korduskoosoleku toimumise ja seal

vastuvõetud otsuste tegemise ajal kehtinud korteriomandiseaduse (KOS) sätete kohaselt võivad

korteriomanikud kaasomandi eset kasutada omavahelise kokkuleppe või häälteenamuse alusel

tehtud otsuse kohaselt. Samas piiritleb seadusandja küsimused, mille lahendamise reeglites

võib kokku leppida ühel või teisel viisil, kasutades tavakasutuse mõistet. Nii sätestatakse

KOS § 12 lg-s 1, et korteriomanikud võivad korteriomandi reaalosa ja kaasomandi eseme

kasutamist reguleerida kokkuleppega, sama sätte lg 2 viitab aga KOS § 11 lg 1 p-s 1 märgitud

tavakasutusele, mille piires võivad korteriomanikud otsustada küsimusi häälteenamusega.

KOS § 11 lg 1 p 1 järgi on tavakasutuseks korteriomandi reaalosa korrashoidmine ja hoidumine

korteriomandi reaalosa ja kaasomandi eseme kasutamisel tegevusest, mille toime teistele

kaasomanikele ületab omandi tavakasutusest tekkivad mõjud. Korteriomandi valitsemist

reguleerib KOS § 15, mille lg-s 3 märgitakse, et korteriomanikud võivad kokkuleppeid

arvestades häälteenamuse alusel otsustada küsimusi, mis jäävad tavapärase valitsemise piiresse.

Tegevused, mis on käsitatavad tavapärase korteriomanike huvidele vastava valitsemisena, on

mitteammendava loeteluna nimetatud KOS § 15 lg-s 6. Juhul kui korteriomanikud otsustavad

asutada korteriühistu korteriühistuseaduse nõuete kohaselt, siis valitseb kaasomandit KOS § 8

lg 1 järgi korteriühistu, kes teeb seda korteriühistuseaduses sätestatud alustel ja korras. KÜ

otsuse tegemise ajal kehtinud korteriühistuseaduse (KÜS) § 2 lg 1 sätestas, et korteriühistu on

korteriomandiseaduses

sätestatud

korteriomanike

loodud

mittetulundusühistu,

mille

eesmärgiks on korteriomandite eseme osaks olevate ehitiste ja maatüki mõtteliste osade ühine

majandamine ja korteriühistu liikmete ühiste huvide esindamine. Riigikohus on 18.01.2011

määruses ts.asjas 3-2-1-151-10 asunud seisukohale, et korterelamut teenindaval maal

korteriomanike parkimiskohtade kindlaksmääramine on käsitatav kaasomandi kasutuskorra

kindlaksmääramisena, sest parkimisvõimalustes kokkuleppimine on korteriomanike jaoks

oluline küsimus, mis ei ole vaadeldav korteriomandiseaduses sätestatud tavakasutusena. Selline

kokkulepe peab tagama kõigile korteriomanikele õiglase lahenduse ning selle küsimuse

lahendamiseks tuleb kolleegiumi arvates saavutada kõigi korteriomanike konsensus.

Tuginedes eeltoodule, kuna vaidlusalune parkla oli kaasomanike omandis, väljus parkimise

korraldamise otsustamine, s.o muu hulgas, mitu parkimiskaarti iga kaasomanik korteri kohta

saab ning kui palju ta selle eest tasuma peab, KÜ üldkoosoleku pädevusest ning selles said

kokku leppida vaid kaasomanikud ühiselt. See tähendab, et ka 25.05.2017 KÜ Jaama 195

korduskoosolekul p-3 käsitlemist leidnud parkimise korraldamise otsustamine ei välista

kaasomandi kasutamist omandiõiguse alusel. Juhul, kui varasemalt oli KÜ üldkoosolekul

otsustatud, et korteri kohta saab veebipõhiselt registreerida kaks sõidukit, oli vastavasisuline

otsus mittetulundusühingute seaduse § 24¹ lg 1 alusel tühine ning seda ei pidanudki eraldi

vaidlustama, sest oli tühine algusest peale (TsÜS § 84 lg 1).

Kostjale teadaolevalt ei ole kaasomanikud parkla kasutamiseks kokkulepet sõlminud, s.t

puudub kaasomanike vahel sõlmitud parkla kasutuskorra kokkulepe. Kohus tegi hagejale

ettepaneku esitada vastav kokkulepe (dtl 203). Hageja teatas, et tal on võimalik esitada üksnes

hageja ja KÜ Jaama 195 vahel sõlmitud lepingu (dtl 205). Kuna kostja ei saa tõendada

negatiivset asjaolu, tuli hagejal tõendada, et kaasomanikud oli kokku leppinud parkimise

korras, mille järgimiseks hageja tellitud oli. Hageja vastavat asjaolu ei ole tõendanud. Seega ei

ole käesolevas asjas leidnud tuvastamist asjaolu, et kostja omandiõigust parkla kasutamiseks

oleks piiratud, mistõttu oli kostjal seadusest tulenevalt õigus parklat vallata ja kasutada ning

parkimiskaardi olemasolu nõue temale kui kaasomanikule ei laienenud.

Kohus lisab, et nõustub hagejaga, et KÜ ja hagejaga sõlmitud leping kehtib, sest hoolimata

kaasomandi kasutuskorra kokkuleppe puudumisest, võiks parkimise teenuse lepingu sõlmimine

olla käsitletav KÜ tavapärase valitsemisena, kuid antud juhul lihtsalt ei ole kehtivat korda, mille

alusel seda parkimisnõuete kontrolli teostada.

Täiendavalt lisab kohus, et isegi kui KÜ üldkoosolekul oli pädevus otsustada, mitu

parkimiskaarti ühe korteri kohta väljastatakse, on kostja kohtu hinnangul omanud

parkimisõigust. Hagiavaldusest nähtub, et hageja esitas leppetrahvinõuded KÜ Jaama 195

parkimisalal ajavahemikul 06.12.2016 kuni 29.06.2017. 25.05.2017 KÜ Jaama 195

korduskoosoleku protokollist (dtl 219-220) nähtub, et veebipõhine autoregistreerimine

lõpetatakse ja tellitakse parkimiskaardid ning igal soovijal tuleb hiljemalt 10.juuniks teatada

oma soovidest. See tähendab, et alles 2017.aasta 10. juuniks tuli teatada oma soovidest, seda

millal korteri numbriga parkimiskaarte väljastama (need tuli otsuse kohaselt veel tellida) hakati,

teada ei ole. Seega leppetrahvinõuete esitamise ajal kehtisid alal nö elektroonilised

parkimiskaardid. Kostja on esitanud asja materjalide juurde e-kirjad (dtl 199), kus kostja

kirjutas 29.06.2016 Yle, et alates 29.06.2016 ei pargi maja ees enam autod numbrimärgiga

XXXXXX ja XXXXXX ning uus auto number on XXXXXX. Sellele on Y vastanud, et uus

number sisestatud ja vanad kustutatud. 15.07.2016 on kostja uuesti kirjutanud Yle, et ta eksis

29.06.2016 e-kirjas auto numbriga ning õige number on XXXXXX. 04.08.2016 on kostja

palunud oma 15.07.2016 e-kirjale vastust. Y on märgitud hageja ja KÜ vahel sõlmitud lepingus

kontaktisikuks (dtl 208) ning ka 25.05.2017 KÜ koosoleku protokollist nähtub, et parkimisega

seonduvas tuleb kirjutada Yle (dtl 219). Võttes arvesse, et kostja on KÜ-le oma sõiduki numbri

edastanud ja ise ta sõidukit veebipõhises programmis registreerida ei saanud ning alles

25.05.2017 koosolekul oli teemaks veebipõhise autoregistreerimise lõpetamine ja

parkimiskaartide tellimine ning hageja parkimistingimuste p 7 järgi võis parkimisõiguse anda

ka elektrooniline parkimisluba (dtl 44) ja hageja ei ole tõendanud, et kostja parkimistingimusi

rikkus, puudub hagejal igal juhul õigus nõuda kostjalt esitatud leppetrahvinõuete täitmist.

Kokkuvõtvalt, tuginedes eeltoodule jätab kohus hageja leppetrahvinõuded, mis on esitatud

Jaama tn 195, Tartu parkimisalal, rahuldamata. Kuna kohus jätab hageja Jaama tn 195, Tartu

parkimisalal esitatud leppetrahvinõuded rahuldamata, sest KÜ koosolekul puudus pädevus

otsustamaks kaasomandis oleva parkimisala kasutamiseks ning isegi kui KÜ koosolekul selline

pädevus oli, oli kostja nõuetekohaselt oma sõiduki numbri parkimisega tegelevale

kontaktisikule teatanud, puudub vajadus hinnata kostja väiteid leppetrahvinõuete vastuolust

heade kommetega ja tüüptingimuse tühisust ning lahendada kostja alternatiivset taotlust

leppetrahvinõuete vähendamiseks.

8. Lisaks leppetrahvinõudele nõuab hageja kostjalt Transpordiametile tehtud päringute

eest tasutud riigilõivu kogusummas 13 eurot hüvitamist. Hageja on esitanud Transpordiametilt

saadud vastuse väljatrüki, milles nähtub, et sõiduki riikliku registreerimisnumbriga XXXXXX

omanik või vastutav kasutaja on kostja (dtl 71). Kuivõrd hagejal puudus õigus nõuda Jaama tn

195, Tartu parkimisalal kostjale esitatud leppetrahvinõudeid ja kohus jättis selles osas hageja

nõude rahuldamata, mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja Transpordiametile ühe (1)

päringu (22.04.2017 leppetrahvinõude esitamise ajal vaidlusaluse sõiduki omaniku või

vastutava kasutaja andmete teadasaamiseks) eest tasutud riigilõivu 1 eurot.

9. Samuti nõuab hageja lisaks leppetrahvinõuetele kostjalt sissenõudmiskulu summas 30

eurot. VÕS § 113² lg 2 p 1 sätestab, et pärast lepingu lõppemist võib majandus- või

kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks

iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni

30 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni

15 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on kuni

500 eurot. Kuigi kostja ei ole konkreetseid vastuväiteid hageja sissenõudmiskuludele esitanud,

on kostja on palunud jätta rahuldamata, mis muu hulgas hõlmab hageja sissenõudmiskulude

nõuet. Seetõttu tuleb kohtul tuvastada, kas hageja sissnõudmiskulude väljamõistmise nõude

eeldused on täidetud. Hageja ei ole tõendanud, et ta oleks kostjale kohtueelselt võlgnevuse

kohta meeldetuletuskirju saatnud, mistõttu jätab kohus hageja nõude sissenõudmiskulu 30 eurot

kostjalt väljamõistmiseks rahuldamata.

Menetluskulude jaotus ja hüvitatavate menetluskulude rahaline suurus

TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud

võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või

ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Sama paragrahvi lõike 2 järgi,

kui hagi rahuldatakse osaliselt ja sellesarnases ulatuses, nagu on kohtumenetluses

kompromissina pakkunud üks pool, võib kohus jätta menetluskulud tervikuna või suuremas

osas poole kanda, kes kompromissiga ei nõustunud. Kostja on menetluses pakkunud

kompromissina

välja,

et

tasub

hagejale

eurot

(dtl

197).

Hageja

kostja

kompromissettepanekut vastu ei võtnud (dtl 196). Kohus rahuldas hagi osaliselt, mõistes

kostjalt hageja kasuks välja 31 eurot (kogunõue 563 eurot), s.o 6 % ulatuses, mis on isegi

väiksem kui kostja poolt väljapakutud kompromissettepanek. Kuivõrd kohus rahuldas hagi

isegi oluliselt väiksema ulatuses kui kostja oli kompromissina hagejale välja pakkunud, jätab

kohus menetluskulud hageja kanda.

TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks

kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei

takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. Kostja ei ole kohtule esitanud

oma menetluskulude nimekirja. Asja materjalidest ei nähtu, et kostjal oleks menetluskulusid

tekkinud, mistõttu jätab kohus kostja menetluskulude suuruse sel põhjusel kindlaks määramata.

/digitaalselt allkirjastatud/

Kädi Sacik-Korn

kohtunik