3-20-1447/9 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kaire Pikamäe (eesistuja), Monika Laatsit ja Oliver

Kask

Otsuse tegemise aeg ja koht

08.04.2022, Tallinn

Haldusasja number

3-20-1447

Haldusasi

CBD Vibe OÜ kaebus Veterinaar- ja Toiduameti

30.04.2020

ettekirjutuse

nr

05-146-20/022-1

ja

03.07.2020 vaideotsuse nr 102 tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – CBD Vibe OÜ, esindaja Ants Kuningas

Vastustaja – Põllumajandus- ja Toiduamet, esindaja

vandeadvokaat Jaanus Tehver

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 27.05.2021 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

CBD Vibe OÜ apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Jätta CBD Vibe OÜ apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu

27.05.2021 otsus haldusasjas nr 3-20-1447 muutmata.

2. Jätta apellatsioonimenetluse menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 09.05.2022.

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS

§ 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

3-20-1447

2(10)

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Veterinaar- ja Toiduamet (VTA, alates 01.01.2021 õigusjärglane Põllumajandus- ja

Toiduamet (PTA)) tegi CBD Vibe OÜ-le 30.04.2020 ettekirjutuse nr 05-146-20/022-1.

Ettekirjutusega pandi CBD Vibe OÜ-le hiljemalt 08.05.2020 täitmiseks järgmised

kohustused: 1) mitte turustada (nt pakkuda müügiks poes/veebipoes tarbijatele, teistele

ettevõtetele) toite, mis sisaldavad keelatud uuendtoiduna kanepi õitest ja/või lehtedest saadud

ekstrakti või kannabidiooli (CBD); 2) teavitada ametit e-posti teel xxx, milliseid meetmeid

rakendatakse keelatud toidulisandite turult eemaldamiseks ning mida keelatud toodetega edasi

tehakse.

VTA tuvastas, et CBD Vibe veebilehel https://cbdvibe.ee/product-category/oils/ turustatakse

CBD-tooteid, mis sisaldavad kanepi taimest (õied, lehed) saadud ekstrakti. CBD Vibe OÜ-le

kuuluvas veebipoes turustatakse järgmisi CBD sisaldusega tooteid: CBD-õli 5%; CBD-õli

10%;

CBD-õli

15%.

Kuigi

turustatavatel

toodetel puuduvad

viited

toidule

nii

originaalmärgistusel kui ka eestikeelsel toidualasel teabel, saab CBD-õlide puhul põhjendatult

eeldada, et neid tarbitakse toidulisandina. CBD väidetavad kasulikud omadused, mis on esile

toodud ka kaebaja kodulehel, saaksid avalduda peamiselt seespidise kasutuse korral. Samuti

on tilgutuspudelid toidulisanditele iseloomulikud müügipakendid. Lisaks on Euroopa

Komisjonile esitatud mitmeid CBD kui uuendtoidu taotluseid, üldlevinud veebilehtede

(Wikipedia, Youtube) järgi kasutatakse CBD-õlisid seespidiselt, CBD-õlid olid enne VTA

sellekohase uudise avalikustamist müügil toidulisanditena ning pärast seda on hakatud neid

ümber nimetama välispidiseks kasutamiseks ettenähtud toodeteks.

Ettevõtte veebilehel https://cbdvibe.ee/product-category/oils/ on küll kirjas, et „PharmaHemp

CBD õlid on mõeldud nahapealseks kasutamiseks ning neid ei tohi kasutada suukaudselt“,

kuid samas avaldatakse ettevõtte veebilehel https://cbdvibe.ee/mis-on-cbd/ arvamust, et

„CBD-l on palju terapeutilisi rakendusi ja mujal maailmas kasutatakse seda ka igapäevase

toidulisandina“. CBD Vibe OÜ turustatavad CBD-õlid pärinevad ettevõttelt PharmaHemp

(Sloveenia) ning selle ettevõtte kodulehel leiab rohkelt klientide tagasisidet, kus mh

kirjeldatakse CBD-õlide maitset ning nende kasutamisviisi suu kaudu, keele all.

VTA edastas 24.04.2020 CBD Vibe OÜ-le protokolli, milles andis teada, et kanepi lehtedest

ja õitest saadud ekstraktid ja CBD on Euroopa Liidus keelatud uuendtoit ja nende turustamine

toiduna (sh toidulisandina) ja toidu koostisosana on Euroopa Liidus keelatud. VTA küsis

andmeid saabunud ja realiseeritud toodete koguste ja klientide kohta ning soovis teada,

milliseid meetmeid ettevõte keelatud toodete turult eemaldamiseks rakendab. Sama

protokolliga anti menetlusosalisele õigus esitada arvamusi ja vastuväiteid hiljemalt

29.04.2020. CBD Vibe OÜ tagasisides ei esitatud andmeid saabunud ja realiseeritud toodete

koguste, klientide ning keelatud toodete turult eemaldamiseks rakendatavate meetmete kohta.

Veebipoes aadressil https://cbdvibe.ee/shop/ turustatakse 30.04.2020 seisuga jätkuvalt CBD-

õlisid, mis sisaldavad kanepi taimest saadud ekstrakti. E-poes hoiatuse „Pharmahemp CBD

õlid on mõeldud nahapealseks kasutamiseks ning neid ei tohi kasutada suukaudselt“

avaldamine ei muuda toodete olemust. Kuna turustatavad CBD-õlid vastavad oma olemuselt

toidulisandi definitsioonile (toiduseaduse (ToiduS) § 141 lg 1), on tooted toidulisandid ja

VTA eeldab põhjendatult, et tooteid tarbitakse tilkadena suukaudselt.

Kuna korrarikkumine jätkub, on korrarikkumise kõrvaldamiseks vajalik CBD Vibe OÜ-le

ettekirjutuse tegemine (Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2017/625 art 138 lg 2

g, ToiduS § 47 lg 1, korrakaitseseaduse (KorS) § 28 lg 1).

3-20-1447

3(10)

2. CBD Vibe OÜ esitas 26.05.2020 ettekirjutuse nr 05-146-20/022-1 peale vaide.

3. VTA tegi 27.05.2020 järelkontrolli ettekirjutuse nr 05-146-20/022-1 täitmise kohta, mis

fikseeriti protokollis nr 05-146-20/026. Kontrollimisel tuvastati, et CBD Vibe OÜ veebilehelt

https://cbdvibe.ee/shop/ on eemaldatud CBD sisaldusega tooted (CBD-õli 5%, CBD-õli 10%,

CBD-õli 15%). Järelkontrolli protokollis fikseeriti, et 30.04.2020 koostatud ettekirjutus nr 05-

146-20/022-1 on täidetud.

4. VTA jättis 03.07.2020 vaideotsusega nr 102 CBD Vibe OÜ vaide rahuldamata.

5. CBD Vibe OÜ esitas 04.08.2020 Tallinna Halduskohtule kaebuse VTA 30.04.2020

ettekirjutuse ja 03.07.2020 vaideotsuse tühistamiseks.

Ettekirjutus ja vaideotsus tuleb täies ulatuses kehtetuks tunnistada. Kaebaja on ettekirjutuses

märgitud CBD-õli turustanud ainult kosmeetikatootena, mitte uuendtoidu ega toidu

koostisosana. Seega ei ole vaidlustatud VTA ettekirjutuse ja vaideotsuse viited Euroopa

Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2015/2283 (määrus nr 2015/2283) art 3 lg 2 p-le a ja

art-le 7 asjakohased. Vastustajal puudub pädevus lugeda keelatud toidukaubaks aineid või

kaupu, mille keelatavus ei tulene otse seadusest. Tegemist on seega kaebaja suhtes

õigustamatu põhiseadusliku ettevõtlusvabaduse riivega. Vastustaja tegevus on vastuolus

Euroopa Liidus kehtiva kaupade vaba liikumise põhimõttega, sest vastustaja on tekitanud

kunstliku takistuse CBD-õli kui kosmeetikatoote vabaks liikumiseks Euroopa Liidu riikides,

kuigi CBD-õli ei kuulu kosmeetikatootena keelatud ainete hulka. Vaidlust ei saa olla selles, et

ettekirjutuses ja vaideotsuses märgitud CBD-õli on seaduslikul alusel toodetud ja müüdud

teisest Euroopa Liidu liikmesriigist (Sloveenia) Eesti edasimüüjale kui kosmeetikatoode.

Vastustaja on võtnud alusetult seisukoha, nagu oleks selle kosmeetikatoote puhul tegemist

üksnes uudistoiduga. Puudub tõsiselt võetav teaduslik analüüs, mille alusel saaks kaebaja

müüdud kosmeetikatoodet tervisele kahjulikuks pidada ja seega ei ole õigustatud keelata

kaebajal seda kosmeetikatootena müüa. Seda ei saa takistada väite alusel, et mõnes teises

riigis kasutatakse CBD-õli ka suukaudselt. VTA kartus, et Eestis veebipoest CBD-õli ostvad

isikud võivad seda vastupidiselt kaebaja juhistele ka seespidiselt kasutada, ei ole millegagi

põhjendatud. Ühegi teadusliku uuringuga ei ole tõendatud, et CBD-õlide kasulikud omadused

ei avalduks nahapealse kasutuse korral. Tilgutuspudel kui pakend ei määra ega muuda toote

kasutuseesmärki. Tilgutuspudeli eesmärk on võimaldada CBD-õli doseerida (naha pinnale,

kreemidesse, karvkattesse) tilkade kaupa. CBD-õlisid kasutatakse edukalt ka Eesti ühe

edukama kosmeetikatoodete tootja Perfect Cosmetics OÜ toodetes (LUMI kosmeetikatooted),

mis on välja töötatud koostöös Tartu Ülikooliga.

Vastustaja on täielikult jätnud tähelepanuta asjaolu, et kosmeetikatoodetes on CBD-õli ka

Euroopa Liidus lubatud, kui see ei ole valmistatud kanepi ekstraktist, tinktuurist või vaigust.

Muust ainesest, sh sünteetiliselt toodetud CBD on Euroopa Komisjoni infolehe kohaselt

kosmeetikatoodetes nahahooldus- ja kaitsevahendina lubatud. CBD ei ole kantud narkootiliste

ainete konventsiooni loetellu. Praegusel juhul on kosmeetikatootena turustatud lubatud viisil

Euroopa Liidu liikmesriigis Sloveenias toodetud CBD-õli.

Vastustaja esindaja on saatnud vastustaja nimel kohtule 17.05.2021 menetlusdokumendi ja

selle lisana väljavõtte kellegi isiku blogist. Internetis tehtud tavaliste otsingutega ei ole

võimalik sellise blogipostituseni jõuda. Sellise blogi pidaja isikut peab vastustaja esindaja

seega mingil põhjusel teadma või tundma ja välistatud ei ole, et tegemist on tahtliku ning

kohtu eksitamise eesmärgil loodud postitusega ehk intellektuaalse võltsinguga.

Vaidlustatud ettekirjutuse puhul ei olnud tegemist ohu väljaselgitamise ja tõrjumisega KorS §

2 lg 4 mõttes, vaid vastustaja pädevuse ületamisega. Vaideotsuses on vastav kaebaja

vastuväide jäänud sisulise põhjenduseta ja vaideotsuses ei ole kaalutud vastustaja pädevust

3-20-1447

4(10)

hinnata kosmeetikatoodete lubatavust. Seejuures on kosmeetiliste toodete müügi lubatavuse

küsimus antud Ravimiameti pädevusse.

VTA ei ole välja toonud ühtegi ettevõtlusvabadusse sekkumise õigustatud alust.

Kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses tuleb märkida kõik kaalutlused, millest

haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud. Vastustaja on otsuse alusena esitanud üksnes

infoallikad, millest lähtuvalt pidas vastustaja vajalikuks lugeda CBD õlid uuendtoidu hulka.

Ka vaideotsus on sisulise ja jälgitava kaalutluseta.

Regulatsioon, mille kohaselt riigiamet või Euroopa Komisjon kirjutab isikutele ette mõne

toote kasutamise ainuvõimalikku viisi, on lubamatu, sest on vastuolus isikuvabaduste,

ettevõtlusvabaduse ja Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) aluspõhimõtetega. Seega taotleb

kaebaja põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamist vastustaja ettekirjutuses ja

vaideotsuses kajastatud õigusaktide rakendamisega seotud tagajärgede üle.

Kaebaja palub arvesse võtta ka Euroopa Kohtu 19.11.2020 otsust kohtuasjas C-663/18, mille

menetluses käsitleti osaliselt samu vaidlusaluseid küsimusi CBD-õlide turustamise kohta nagu

praeguses kohtuasjas. Kohus toonitas seejuures lahendi tegemisel, et väidetav tegelik oht

rahvatervisele ei tohi põhineda puhtalt hüpoteetilistel kaalutlustel.

6. VTA palus jätta kaebus rahuldamata.

Vaidlustatud ettekirjutusega pandi kaebajale kohustus mitte turustada toite, mis sisaldavad

keelatud uuendtoiduna kanepi õitest ja/või lehtedest saadud ekstrakti või CBD-d. Järeldus, et

kanepi õitest ja/või lehtedest saadud ekstrakti või CBD-d sisaldavad toidud on käsitletavad

uuendtoiduna, mille turustamine Euroopa Liidu riikides, sh Eestis, ei ole lubatud, rajaneb

järgmistele normidele. Kanepi õitest ja/või lehtedest saadud ekstrakti või CBD-d sisaldavad

toidud on uuendtoidud määruse nr 2015/2283 art 3 lg 2 p a alapunkti iv järgi: tegemist on

taimedest või nende osadest koosneva, neist saadud või toodetud toiduga, mida kuni 1997.

aasta 15. maini pole Euroopa Liidus toiduna olulisel määral kasutatud ning mille osas puudub

toidu ohutu kasutamise kogemus. Kõnealused toidud ei ole kantud määruse nr 2015/2283 art

6 lg 1 kohaselt peetavasse loetellu uuendtoitudest, mida on lubatud Euroopa Liidu riikides

turule viia. Turustamiseks lubatud uuendtoitude loetelu on kehtestatud komisjoni

rakendusmäärusega (EL) 2017/2470. Seega on nende toitude turustamine keelatud vastavalt

määruse nr 2015/228 art 6 lg-le 2. Seda järeldust toetab Euroopa Komisjoni poolt IT-

rakendusena peetav uuendtoitude kataloog (ingl k Novel Food Catalogue), millest nähtub, et

kanepitaimest saadud ekstraktid ja nendest valmistatud tooted, mis sisaldavad kannabinoide

(sh CBD-d) on uuendtoidud ja pole läbinud turustamiseks lubamise menetlust.

VTA 24.04.2020 protokolliga ja vaidlustatud ettekirjutusega tuvastati, et kaebaja peetavas

veebipoes turustati erinevaid CBD-d sisaldavaid tooteid (tilgutuspudelites CBD-õlisid) ja

selle üle vaidlust ei ole. Ei saa nõustuda kaebaja põhiväitega, et tema turustatavad CBD-õlid

ei ole toit (ja sellest johtuvalt ühtlasi uuendtoit), vaid kosmeetikatoode. Euroopa Parlamendi

ja nõukogu määruse (EÜ) nr 178/2002 (määrus nr 178/2002) art 2 kohaselt on toit toode, mis

on mõeldud inimestele tarvitamiseks või mille puhul põhjendatult eeldatakse, et seda

tarvitavad inimesed. VTA on vaidlustatud ettekirjutuses ja ka vaideotsuses põhjendanud

järeldust, et CBD-õlide näol on tegemist toodetega, mille puhul saab põhjendatult eeldada, et

seda tarvitavad (seespidise tarbimise tähenduses) inimesed. CBD-õlide nimetamine

kosmeetikatoodeteks on eelkõige motiveeritud sellest, et luua võimalus keelatud (uuend)toidu

turustamiseks seeläbi, et (uuend)toitu turustatakse kui näiliselt toiduks mittemääratud toodet.

Vastustaja hinnangul on kaebaja teadlik sellest, et inimesed tarvitavad tema müüdud CBD-

õlisid

toidulisandina.

Seda

kinnitab

nt

kaebaja

Facebooki-lehel

(https://www.facebook.com/cbdvibe) tehtud postitus, milles mh märksõnaga #cbdõli

seostatud kuulutus sisaldab järgmist teksti: „CBD aitab vähendada valu, stressi, ärevust,

3-20-1447

5(10)

põletikku, unehäireid, peavalu, veresuhkru taset, lihaskrampe ja epilepsiat“. Täiesti ilmselgelt

sisaldab selline teade üleskutset CBD-õlide seespidisele tarvitamisele. Sama asjaolu tõendab

ka väljatrükk ühe nn suunamudija blogipostitusest, mis on tehtud 08.09.2019 koostöös

kaebajaga. Selles blogipostituses kirjeldab inimene kaebaja tarnitud toote suukaudset

manustamist ja kiidab selle toimet. Tegemist on tänapäeval laialt levinud turustusvõttega, kus

kaupade või teenuste müüjad pakuvad oma tooteid kasutamiseks inimestele, kelle blogi või

sotsiaalmeediakontot paljud inimesed jälgivad, eesmärgiga oma kaupu või teenuseid

reklaamida. Selles, et CBD-õlisid manustatakse üldiselt seespidiselt, võib igaüks hõlpsasti

veenduda, kui ta otsib internetist teavet CBD-õlide kasutamise kohta.

Ainuüksi asjaolu, et tootel puudub toidule (toidulisandile) viitav märgistus ning kaebaja

turustab toodet märkusega, et see on mõeldud vaid välispidiseks kasutamiseks, ei kummuta

järeldust, et kaebaja on turustanud keelatud (uuend)toitu. Kehtib põhjendatud eeldus, et

inimesed tarvitavad seda toodet seespidiselt (toiduna) ja seega kuulub toode määruse nr

178/2002 art 2 kohaselt toidu mõiste alla ja järelikult ka määruse nr 2015/2283

rakendusalasse. Nõuetele mittevastavate toodete turustamise juhtumi korral ei ole riiklikku

järelevalvet teostaval organil kaalutlusõigust selle üle, kas lubada toodete turustamise

jätkamist või mitte. Ka ei ole vastustaja oma pädevust ületanud, sest vastustaja pädevus

kaebaja tegevuse üle järelevalvet teostada ja ettekirjutust teha tuleneb ToiduS § 47 lg-st 1

koostoimes sama seaduse § 13 lg-ga 1. Nendest normidest tulenevalt on vastustaja ühtlasi

korrakaitseorgan KorS § 6 lg 1 tähenduses.

Kaebaja taotlus algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus on ilmselgelt alusetu.

Kaebaja ei ole kaebuses nimetanud ühtegi kehtiva õiguse normi, mille põhiseaduspärasuse ta

kahtluse alla seaks. Kaebaja etteheited vastustaja tegevuse vastuolu kohta PS-ga lahendatakse

halduskohtu poolt üldises halduskohtumenetluse korras.

7. Tallinna Halduskohus jättis 27.05.2021 otsusega kaebuse rahuldamata ja menetluskulud

poolte endi kanda, nõustudes vaidlustatud ettekirjutuses ja vaideotsuses toodud

põhjendustega.

Kaebaja ei ole iseenesest esitanud vastuväiteid ettekirjutuses toodud põhistustele osas, mille

kohaselt on toiduna keelatud turustada kanepi õitest ja lehtedest saadud ekstrakte ja CBD-d

sisaldavaid tooteid. Kaebaja väidab, et turustab ettekirjutuse objektiks olevaid CBD-õlisid

kosmeetikatoote, mitte toiduna, ja seega ei ole alust nõuda toodete müügilt eemaldamist.

Määruse nr 2015/2283 art 6 lg 1 kohaselt koostab komisjon kooskõlas artiklitega 7, 8 ja 9

liidu loetelu uuendtoitudest, mida on lubatud liidus turule viia (liidu loetelu). Vastavalt

määruse nr 2015/2283 art 6 lg-le 2 võib Euroopa Liidus turule viia ainult sellist uuendtoitu,

mida on lubatud kasutada ja mis on kantud liidu loetellu või mida kasutatakse toidus

kõnealuses loetelus esitatud tingimuste ja märgistusnõuete kohaselt. Kanepi õitest ja lehtedest

saadud ekstrakte ega CBD-d ei ole kantud liidu loetellu, mis on kehtestatud komisjoni

rakendusmäärusega (EL) 2017/2470, ning seega on nende turustamine toiduna (sh

toidulisandina) ja toidu koostisosana Euroopa Liidus keelatud.

Vastustaja 30.04.2020 ettekirjutuses tuvastatud asjaolud on piisavad, et lugeda kaebaja

turustatavaid tooteid määruse nr 178/2002 art 2 tähenduses toiduks. Vastustaja on

ettekirjutuses viidanud kaebaja veebilehel kirjeldatud toodete väidetavatele omadustele,

leides, et kirjeldatud omadused (nt valuvastane, ärevusvastane, vähivastane, epilepsia

leevendav jne) saaksid avalduda peamiselt seespidise kasutuse korral, samuti sellele, et tooted

on pakendatud nn tilgutuspudelitesse, mis on pigem iseloomulikud toidulisanditele.

Vastustaja viitab ka CBD-õlide tootja PharmaHemp veebilehel esitletud klientide tagasisidele,

kus mh kirjeldatakse õlide maitset ja nende suukaudset kasutamisviisi, ning muudele avalikele

materjalidele, millest nähtub toodete levinud kasutusviis. Täiendavalt on vastustaja

3-20-1447

6(10)

17.05.2021 kohtule esitatud menetlusdokumendis viidanud blogipostitusele, kus postituse

autor kirjeldab CBD-õlide rahustavat mõju suukaudsel tarvitamisel, ning osutanud, et see on

ilmunud koostöös kaebajaga. Seega on piisavalt alust eeldada, et kaebaja turustatavat toodet

kasutavad tarbijad suukaudse toidulisandina.

Ainuüksi asjaolu, et tootel puudub toidule (toidulisandile) viitav märgistus ning kaebaja

turustab toodet märkusega, et see on mõeldud vaid välispidiseks kasutamiseks, ei kummuta

eeltoodule rajatud järeldusi. Kui toode vastab määruse nr 178/2002 art 2 määratlusele, siis

tuleb seda käsitleda toiduna, hoolimata sellest, millena seda vormiliselt müüakse või kas

konkreetselt kaebaja jagab soovitusi toodete suukaudseks tarvitamiseks või mitte. Vastustaja

on piisavalt põhjendanud eeldust, et inimesed tarvitavad kaebaja toodet seespidiselt ja seega

kuulub toode määruse nr 178/2002 art 2 kohaselt toidu mõiste alla ning ka määruse nr

2015/2283 rakendusalasse. Seega on vastustajal pädevus teha ettekirjutus toodete turult

kõrvaldamiseks. Kuna kaebaja turustatavate toodete, s.o CBD-õlide ohutus ei ole asjakohases

menetluses kindlaks tehtud, tuleb neid seni käsitleda potentsiaalselt ohtlikena. Nõuetele

mittevastavate toodete turustamise korral ei ole riiklikku järelevalvet tegeval organil

kaalutlusõigust selle üle, kas lubada toodete turustamise jätkamist või mitte. Seega ei saa

vastustajale ette heita kaalutlusõiguse teostamise reeglite rikkumist.

Kaebaja osutatud Euroopa Kohtu otsuses asjas nr C-663/18 käsitleti sisuliselt küsimust, kas

CBD-d tohib lugeda narkootikumiks või mitte. Praeguses asjas on aga vaidlusalune küsimus

uuendtoidu käitlemise nõuete järgimine ja määruse nr 2015/2283 kohaldamine. Seega ei ole

kaebaja viidatud lahend asjakohane.

Halduskohtu 06.08.2020 määruse kohaselt tuli kaebajal esitada täiendavad selgitused, millise

asjassepuutuva normi põhiseaduspärasust kaebaja vaidlustab. Kuna kaebaja sellekohaseid

selgitusi ei esitanud, ei ole vaja kaebaja sellekohast taotlust eraldi käsitleda. Praeguses asjas ei

ole vajadust põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

8. CBD Vibe OÜ palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja teha uus otsus,

millega kaebus rahuldada ja algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus. Kaebaja jääb

kõigi varasemate seisukohtade juurde.

Halduskohus on oluliselt rikkunud HKMS § 2 lg-id 1 ja 2, samuti lg-s 3 sätestatud kohustust,

sest on kaebuse lahendamisel jätnud kaebaja õigused kaitsmata, on lahendanud vaidluse

peaasjalikult haldusorgani seisukohti tsiteerides ning jätnud kaebaja paljudele väidetele ja

tõenditele seisukoha andmata ja asja lahendamiseks olulised asjaolud välja selgitamata.

Halduskohus jättis hindamata ja kaalumata vastustaja ettekirjutuse olulise vastuolu PS-s

kajastatud ettevõtlusvabadusega. Halduskohus peab asja läbivaatamisel mh tagama, et

täidesaatva võimu teostamisel ei rikuta isikute põhiõiguseid. Seega on isiku õiguste rikkumise

korral kohtul kohustus sekkuda ja hinnata vaidluses käsitletava Euroopa Liidu määruse PS-le

vastavust, algatades mh põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse või küsides Euroopa Kohtu

seisukohta (eelotsust). Halduskohus on tõlgendanud määruse nr 178/2002 art-t 2 ja määrust nr

2015/2283 koostoimes viisil, millega on moonutatud nii PS-ga tagatud ettevõtlusvabadust kui

ka Euroopa Liidu kaupade vaba liikumise põhimõtet, samuti määrusega nr 2015/2283

taotletud eesmärki. Euroopa Liidu siseturu toimimise eeldus on, et ühes liikmesriigis

seaduslikult turule lastud tooteid saab vabalt müüa ja kasutada ka teistes liikmesriikides.

Halduskohus ei ole tuginenud ühelegi õigusaktile, mis keelaks CBD-õlide turustamise

kosmeetikatootena. Määrused nr 178/2002 ja nr 2015/2283 ei kohaldu CBD-õlidele, mida

Euroopa Liidus seaduslikult toodetakse, Eestisse tuuakse ja siin kosmeetilistel eesmärkidel

turustatakse.

Kaebaja

viiteid

ja

tõendeid

CBD-õlide

laialdase

turustamise

ja

3-20-1447

7(10)

kosmeetikatoodetena kasutamise kohta on halduskohus lihtsalt eiranud. Samas on kohus

viidanud vastustaja esitatud menetlusväliste isikute blogidele jm asjasse puutumatutele

asjaoludele kui tõenditele. Seega on halduskohus alusetult omistanud menetlusväliste isikute

tegevuse kaebajale.

Halduskohus ei võtnud seisukohta ebavõrdse konkurentsi kohta, mille vastustaja ettekirjutus

on tekitanud. Nt müüakse kaebaja osutatud LUMI kosmeetikatoodete sarja kuuluvaid CBD-

õli sisaldavaid tooteid vabalt nii Eestis kui ka mujal Euroopa Liidus.

Kohus on alusetult jätnud tähelepanuta ja kohaldamata Euroopa Kohtu otsuses kohtuasjas C-

663/18 väljendatud olulised põhimõtted. Euroopa Kohtule esitatud eelotsuse taotlus sisaldas

ka küsimust, kas ühel Euroopa Liidu liikmesriigil on õigus keelata teisest liikmesriigist CBD-

õli importimist, kui see on ekstraheeritud kogu kanepitaimest, mitte ainult kiududest ja

seemnetest. Euroopa Kohus selgitas viidatud otsuses, et õigusnorme, mis piiravad sellist

Euroopa Liidu toimimise lepinguga (ELTL) tagatud põhivabadust nagu kaupade vaba

liikumine, võib õigustada inimeste elu ja tervise kaitsega ELTL art 36 tähenduses üksnes siis,

kui see meede on taotletava eesmärgi saavutamiseks sobiv ega lähe kaugemale, kui on vajalik.

Halduskohus ei ole sisuliselt käsitlenud vaidluse üht keskset küsimust, kas vastustajal on

üldse pädevust teha ettekirjutust kosmeetikatootena turustatava toote müügilt kõrvaldamiseks.

Halduskohus ei ole hinnanud ka kaebaja väidet, et vastustajal puudub pädevus teha kunstlikke

takistusi kaupade vaba liikumise piiramiseks Euroopa Liidu liikmesriikide vahel. Kuna

halduskohtule jäi kohtuotsusest nähtavalt selgusetuks kosmeetikatoote ja toidu erinevus,

samuti määruse nr 2015/2283 kohaldatavus kosmeetikatootele (CBD-õlidele), pidi kohus

küsima eelotsust Euroopa Kohtult.

Halduskohus ei ole otsuses toetunud ühelegi õigusaktile ega isegi määruse konkreetsele

sättele, millest tuleneks vastustajale kaalutlusõiguseta kohustus teha ettevõtjale ettekirjutus,

mis keelab konkreetse kosmeetikatoote müügi Eestis. Sellist kohustust ei tulene määrusest nr

2015/2283.

Kaebaja vaidlustab halduskohtu otsust ka menetluskulude jaotuse osas. Kaebaja oli enda

õiguste, sh põhiseaduslike õiguste tagamiseks sunnitud pöörduma kohtu poole ja on sellel

eesmärgil vajanud õigusabi. Seega tuleb kaebaja halduskohtus kantud õigusabikulud jätta

vastustaja kanda.

9. PTA palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, jäädes oma varasemate seisukohtade

juurde ja nõustudes halduskohtu otsuse põhjendustega.

PS § 152 lg 1 ja HKMS § 158 lg 4 kohaselt eeldab õigustloova akti kohaldamata jätmine ja

sellele järgnev põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus Riigikohtus asja lahendava kohtu

järeldust, et õigustloov akt on vastuolus PS-ga või Euroopa Liidu õigusega. Ainuüksi asjaolu,

et asja lahendavas kohtus on üks menetlusosaline esitanud taotluse põhiseaduslikkuse

järelevalve menetluse algatamiseks, ei pane kohtule vastava lahendi tegemise kohustust.

Halduskohus on otsuse põhjendava osa p-s 32 selgelt konstateerinud, et kohtu hinnangul ei

ole vajadust põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks. Ka muudest otsuse

põhjendustest ei nähtu, et halduskohus oleks tuvastanud mõne asjassepuutuva normi vastuolu

PS-i

või

Euroopa

Liidu

õigusega.

Kaebaja

taotlus

„algatada

põhiseaduslik

järelevalvemenetlus kaebaja ettevõtlusvabaduse alusetu piiramise ja diskrimineerimise

asjaoludel“ on ilmselgelt alusetu ja sellist taotlust ei ole võimalik rahuldada.

Halduskohus tuvastas otsuse põhjendava osa p-s 28 põhjendatult asjaolu, et kaebaja turustas

ettekirjutuse esemeks olnud toodet toiduna. Olukorras, kus halduskohus on tuvastanud antud

toote turustamise toiduna (s.t mitte kosmeetikatootena) ja seda fakti pole ümber lükatud, on

3-20-1447

8(10)

ainetud kõik apellatsioonkaebuse väited kaebaja ettevõtlusvabaduse piiramisest ja

diskrimineerimisest põhjusel, et tal ei lubata turustada kosmeetikatoodet.

Arvestades seda, milline on Euroopa Liidu õiguse ja siseriikliku õiguse (sh PS) vahekord

kehtivas põhiseaduslikus korras, on etteheide, et halduskohus ei hinnanud asjas kohaldatud

Euroopa Liidu määruste PS-le vastavust, ilmselgelt põhjendamatu. Praeguses asjas ei

tõusetunud küsimust halduskohtu poolt kohaldatud Euroopa Liidu määruste sätete vastuolust

Euroopa Liidu aluslepingutes sätestatud põhimõtetega, mis tinginuks eelotsuse taotlemist

Euroopa Kohtult määruste tõlgendamise ja aluslepingutega kooskõla küsimustes.

Nii ettevõtlusvabadus kui ka kaupade vaba liikumise põhimõte ei ole absoluutsed, st õiguste

subjektid ehk ettevõtjad peavad vastavate õiguste teostamisel järgima vastavas valdkonnas

kehtivaid reegleid. Asjassepuutuvad reeglid, mis on kehtestatud Euroopa Liidu aluslepingute

põhimõtteid järgides, kuuluvad täitmisele ja nende reeglite täitmise nõudmine ei kujuta endast

ettevõtlusvabaduse ega kaupade vaba liikumise põhimõtte rikkumist.

Tulenevalt asjaolust, et halduskohus tuvastas toote turustamise toiduna, ei pidanudki

halduskohus hindama seda, kas antud toote müük on või ei ole kooskõlas regulatsiooniga, mis

käsitleb kosmeetikatoodete turustamist. Samuti ei pidanud halduskohus hindama, kas ja

millistel tingimustel on Eestis lubatud CBD-õlisid sisaldavate kosmeetikatoodete turustamine.

Vaidlust ei ole selles, et toidu, sh uuendtoidu, turustamise järelevalve ja vastavate

haldusmeetmete rakendamine kuulub vastustaja pädevusse. Samuti on fakt, et praeguses asjas

tuvastas nii vastustaja haldusmenetluses kui ka halduskohus kohtumenetluses asjaolu, et

ettekirjutuse esemeks olnud toodet turustati toiduna. Järelikult ei ole küsimus sellest, kellel on

kosmeetikatoodete turustamise üle järelevalve teostamise pädevus, asjakohane.

Määruse nr 2015/2283 art 6 lg 2 sätestab, et liidus võib turule viia ainult sellist uuendtoitu,

mida on lubatud kasutada ja mis on kantud liidu loetellu või mida kasutatakse toidus

kõnealuses loetelus esitatud tingimuste ja märgistusnõuete kohaselt. Seega nähtub sättest

üheselt, et kui käitleja tegevus on suunatud sellise uuendtoidu turuleviimisele, mis määruse nr

2015/2283 nõuetele ei vasta, ei saa vastava valdkonna üle järelevalvet teostav haldusorgan

kaaluda toote turule lubamise või vastava tegevuse keelamise vahel. Järelikult on halduskohus

õigesti konstateerinud antud küsimuses kaalutlusõiguse puudumise.

Kaebaja väited diskrimineerimisest ei ole põhjendatud. Vastustaja kohtleb samadel alustel ja

samal viisil kõiki turuosalisi, kes turustavad CBD-õlisid sisaldavaid tooteid toiduna.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

10. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle rahuldamiseks. Halduskohus on teinud

lõppjäreldustes õige otsuse. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga, et

vaidlustatud ettekirjutus ja vaideotsus on õiguspärased ja puudub alus nende tühistamiseks.

11. Ringkonnakohus jagab halduskohtu seisukohta, et vastustaja on vaidlustatud

ettekirjutuses õigesti tuvastanud, et kaebaja turustatavaid tooteid tuleb käsitada määruse nr

178/2002 art 2 tähenduses toiduna. ToiduS § 2 lg 1 kohaselt on toit selle seaduse tähenduses

määruse nr 178/2002 art-s 2 sätestatud aine või toode. Määruse nr 178/2002 art 2 järgi

tähendab mõiste „toit” töödeldud, osaliselt töödeldud või töötlemata ainet või toodet, mis on

mõeldud inimestele tarvitamiseks või mille puhul põhjendatult eeldatakse, et seda tarvitavad

inimesed. Halduskohus leidis õigesti, et vastustaja osutatud asjaoludest ja tõenditest nähtuvalt

on piisavalt alust eeldada, et kaebaja turustatud toodet kasutavad tarbijad suukaudse

toidulisandina. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu sellekohaste põhjendustega ega pea

vajalikuks neid korrata (HKMS § 201 lg 4). Sellise eelduse kujunemisel võis vastustaja

tugineda mh teabele, mis ilmneb kaebaja turustatud õlide tootja PharmaHemp ja muudelt

CBD-õli kasutamist puudutavatelt veebilehtedelt. See, et kaebaja 05.10.2020 seisukohaga

3-20-1447

9(10)

esitatud tõenditest (vt dtl 68–92) nähtuvalt võib CBD-õli põhimõtteliselt kasutada ka

kosmeetilistel eesmärkidel, ei lükka ümber vastustaja põhjendatud eeldust, et kaebaja

turustatud tooteid kasutatakse eeskätt toidulisandina. Nagu halduskohus on otsuses selgitanud,

tuleb toodet juhul, kui see vastab määruse nr 178/2002 art 2 määratlusele, käsitada toiduna,

hoolimata sellest, millena seda vormiliselt müüakse. Vastasel juhul oleks keelatud toidu

turustamisel hõlpsasti võimalik kehtivatest piirangutest pääseda.

12. Kuivõrd halduskohus jõudis õigesti järeldusele, et kaebaja turustas CBD-õli toiduna, ei

pidanudki ta hindama seda, kas CBD-õli turustamine on lubatud kosmeetikatootena. Samuti ei

ole asjakohane kaebaja etteheide, et halduskohus ei ole käsitlenud küsimust, kas vastustajal

oli üldse pädevus ettekirjutuse tegemiseks. Halduskohus on otsuse p-s 30 selgitanud, et kuna

kaebaja turustatavad CBD-õlid on määruse nr 178/2002 art 2 tähenduses toit, siis on nende

turustamine määruse nr 2015/2283 rakendusalas ning vastustajal on pädevus teha ettekirjutus

toodete turult kõrvaldamiseks.

13. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga, et praeguses asjas ei ole vajadust

algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust. Üksnes kaebaja väide, et teda on

diskrimineeritud ja tema ettevõtlusvabadust on alusetult piiratud, ei ole selle algatamiseks

piisav alus. Haldusorgani tegevuse põhiseaduspärasust ja proportsionaalsust saab halduskohus

hinnata kaebuse läbivaatamisel ja selleks ei ole vaja eraldi põhiseaduslikkuse järelevalve

menetlust. Seda, et põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse esemeks ei saa olla abstraktselt

haldusorgani tegevus, selgitas halduskohus kaebajale ka otsuses viidatud 06.08.2020

määruses (p 6.4). Halduskohus märkis sealjuures õigesti (vt 06.08.2020 määruse p 6.5), et kui

kaebaja leiab ilma asjakohast normi täpsustamata, et

VTA ettekirjutusega on

ebaproportsionaalselt riivatud kaebaja ettevõtlusvabadust, ei tule seda tõlgendada eraldiseisva

põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamise taotlusena. Kuna kaebaja ei täpsustanud,

millise normi põhiseaduspärasust ta vaidlustab, oli seega asjakohane halduskohtu otsuses

väljendatud seisukoht, et põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamise vajadust ei ole.

14. Apellatsioonkaebuses leiab kaebaja, et halduskohus on tõlgendanud määruse nr 178/2002

art-t 2 ja määrust 2015/2283 koostoimes viisil, millega on moonutatud nii PS-ga tagatud

ettevõtlusvabadust kui ka Euroopa Liidu kaupade vaba liikumise põhimõtet. Seega on kaebaja

arvates PS-ga vastuolus vaidlustatud ettekirjutuse aluseks olnud määruste nr 178/2002 ja nr

2015/2283 sätted. Euroopa Liidu aluslepingutest tulenevalt on Euroopa Liidu määruste ja

direktiivide üle järelevalve teostamise ainupädevus Euroopa Kohtul (vt Euroopa Liidu lepingu

art 19 lg 1, ELTL art 263 lg 1, art 267 lg 1). Kuigi iseenesest ei saa üksnes Eesti õigusakti

seotus EL õigusega takistada õigusakti põhiseaduspärasuse kontrollimist PS § 152 mõttes,

saab seda teha tingimusel, et põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus ega selle tulemus ei sea

ohtu EL õiguse esimust, ühtsust ega tõhusust (Riigikohtu üldkogu 15.03.2022 otsus asjas nr 5-

19-29, p 43). Põhiseaduslikkuse järelevalve tulemusel tuleb asjassepuutuv Eesti säte

põhikohtuasjas jätta kohaldamata. Kuna praeguses asjas on küsimus Euroopa Liidu määruste

sätete kohaldamisest, ei ole kaebaja taotlus nende sätete PS-ga vastavuse kontrollimiseks

asjakohane.

15. Praeguses asjas ei ole põhjendatud ka Euroopa Kohtult eelotsuse küsimine. Nagu

ringkonnakohus eespool selgitas, tuvastas halduskohus õigesti, et kaebaja turustatavat CBD-

õli tuleb käsitada toiduna. Kuna halduskohus tuvastas seega, et vastustaja ei keelustanud

CBD-õli müüki kosmeetikatootena, vaid toiduna, ei ole selgusetust küsimuses, et selle toote

turustamisel kohaldub uuendtoitu käsitlev määrus nr 2015/2283. Nimetatud määruse art 1 lg 2

kohaselt on määruse nr 2015/2283 eesmärk tagada siseturu tõhus toimimine, aga ka inimeste

tervise ja tarbijate huvide kõrgetasemeline kaitse. Selleks näeb määrus ette liidu uuendtoitude

loetelu. Uuendtoidu loetelusse kandmise üheks üldtingimuseks on, et see toit ei ole

olemasolevate teaduslike tõendite kohaselt inimeste tervisele ohtlik (määruse nr 2015/2283 art

3-20-1447

10(10)

7 p a). Seejuures sätestab määrus nr 2015/2283 ka korra, mille alusel komisjon uuendtoidu

kasutamise loa annab (vt art 9 jj). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole seega vastustaja keeld

turustada toidulisandit, mille tervisele ohutust ei ole piisavalt hinnatud, määrusega nr

2015/2283 seatud eesmärkidega vastuolus.

16. Õige on ka halduskohtu seisukoht, et kaebaja viidatud Euroopa Kohtu otsus kohtuasjas

C-663/18 ei ole praeguses vaidluses asjakohane. Nimetatud kohtulahendis ei käsitlenud

Euroopa Kohus CBD kasutamist uuendtoiduna, mille kasutamiseks loa andmine on

reguleeritud Euroopa Liidu liikmesriikides vahetult kohalduva määrusega. Seega ei saa sellest

otsusest teha järeldusi CBD toiduna turustamise kohta. Vastustajal on õigus määruse nr

2015/2283 alusel keelata Eestis CBD-õli toiduna turustamine ja siinkohal ei ole oluline, kas

kaebaja turustatud tooted on kosmeetikatootena teises Euroopa Liidu liikmesriigis

seaduslikult toodetud või mitte.

17. Kokkuvõttes

ei

ole

vastustaja

vaidlustatud

ettekirjutusega

kaebaja

õigusi

ebaproportsionaalselt riivanud. Halduskohus leidis õigesti, et vastustajal ei ole kaalutlusõigust

selle üle, kas nõuetele mittevastavat toote turustamist lubada või mitte. Määruse nr 2015/2283

art 6 lg-st 2 tuleneb selgelt, et määruse nõuetele mittevastavat uuendtoitu ei või Euroopa

Liidus turule viia. Samuti ei ole põhjendatud kaebaja väited diskrimineerimise kohta.

Sarnases kohtuasjas esitatud materjalidest nähtuvalt on vastustaja teinud järelevalvet ka teiste

samal tegevusalal tegutsevate ettevõtete üle (vt Tallinna Ringkonnakohtu 29.05.2020 määrus

asjas nr 3-20-732, p 14). Seega ei ole põhjust kahelda vastustaja väites, et ta kohtleb samadel

alustel ja samal viisil kõiki turuosalisi, kes turustavad CBD-õlisid sisaldavaid tooteid toiduna.

Praeguses asjas on vaidluse all kaebajale tehtud ettekirjutuse õiguspärasus ning selle käigus ei

saa kohus anda hinnangut mõne teise ettevõtte tegevuse nõuetekohasuse kohta.

18. Halduskohus ei ole menetluskulude jaotamisel eksinud. HKMS § 108 lg 1 sätestab

halduskohtumenetluses kehtiva üldise põhimõtte, et menetluskulud kannab pool, kelle

kahjuks otsus tehti. Ainuüksi see, et kaebaja oli enda õiguste kaitseks sunnitud kohtu poole

pöörduma,

ei

ole

põhjus,

miks

peaks

nimetatud

üldreeglist

kõrvale

kalduma.

Halduskohtumenetluse ülesanne ongi isikute õiguste kaitse haldusorgani õigusvastase

tegevuse eest (HKMS § 2 lg 1). Kuna praegusel juhul leidis kohus, et haldusorgan ei ole

õigusvastaselt tegutsenud, ei ole ka põhjendatud kohustada vastustajat kaebaja kohtukulusid

kandma.

19. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad kaebaja menetluskulud tema enda

kanda (HKMS § 108 lg 1). Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud, mistõttu

jäävad ka PTA võimalikud menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)