2-20-13462/163 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Mati Maksing, Gaida Kivinurm, Ulvi Loonurm Määruse kuupäev 8. aprill 2022, Tallinn Tsiviilasja number 2-20-13462 Tsiviilasi X avaldus Mutual Properties OÜ pankroti väljakuulutamiseks Vaidlustatud määrus Harju Maakohtu 7. veebruari 2022 määrus Kaebuse esitaja ja liik X määruskaebus Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus Avaldaja (määruskaebuse esitaja): X Võlgnik (vastustaja): Mutual Properties OÜ, lepinguline esindaja vandeadvokaat Toivo Viilup Ajutine pankrotihaldur: Maire Arm Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON 1. Tühistada Harju Maakohtu 7. veebruari 2022 määrus. 2. Määruskaebus rahuldada. 2. Määruskaebuse menetlemise kulusid ei hüvitata. Edasikaebamise kord Käesoleva kohtumääruse peale ei saa esitada määruskaebust Riigikohtule. MENETLUSE KÄIK 1. X (avaldaja) esitas Mutual Properties OÜ (võlgnik) juhatuse liikmena 16. septembril 2020 Harju Maakohtule avalduse võlgniku pankroti väljakuulutamiseks (käesolev tsiviilasi nr 2-20- 13462). Maakohus keeldus 17. septembri 2020 määrusega avalduse menetlusse võtmisest, kuid Tallinna Ringkonnakohus tühistas 6. oktoobri 2020 määrusega maakohtu määruse. Maakohus võttis 14. oktoobril 2020 pankrotiavalduse menetlusse. 2. Virbus Unitis OÜ (võlausaldaja) esitas 17. septembril 2020 maakohtule avalduse võlgniku pankroti väljakuulutamiseks (tsiviilasi nr 2-20-13543). Maakohus võttis selle avalduse 13. oktoobril 2020 menetlusse ja liitis 16. oktoobril 2020 tsiviilasjad ühte menetlusse. 3. Maakohus jättis 12. jaanuari 2021 määrusega nii avaldaja kui ka võlausaldaja avaldused pankroti väljakuulutamiseks rahuldamata ja ajutise pankrotihalduri nimetamata. Ringkonna- kohus tühistas 15. märtsi 2021 määrusega maakohtu määruse ja tagastas võlausaldaja pankrotiavalduse maakohtule koos suunistega ajutise halduri nimetamise otsustamiseks, kuid jättis avaldaja avalduse pankroti välja kuulutamiseks ja määruskaebuse läbi vaatamata. Avaldaja ja võlgniku vahelise vaidluse menetluskulusid ringkonnakohus kindlaks ei määranud ja selle määruse peale võlgnik määruskaebust ei esitanud.

2 (3) MAAKOHTU MÄÄRUS 4. Maakohus jättis 7. veebruari 2022 määrusega (vaidlustatud määrus) avaldaja avaldusega seotud menetluskulud tema kanda ja mõistis temalt välja võlgniku kasuks 7360 eurot, millelt kohustas tasuma viivist. Maakohus kohaldas analoogia korras pankrotiseaduse (PankrS) § 15 lg 6, sest pankrotiavaldus jäeti läbi vaatamata põhjusel, et selle esitas esindusõiguseta isik. MÄÄRUSKAEBUS JA SELLE MENETLUS MAAKOHTUS 5. Avaldaja esitas 21. veebruaril 2022 määruskaebuse, milles palub vaidlustatud määruse tühistada. Kaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised: - esmalt jäeti menetluskulud avaldaja kanda maakohtu 12. jaanuari 2021 määrusega, kuid selle ringkonnakohus tühistas 15. märtsi 2021 määrusega ning märkis, et kulud tuleb määrata kindlaks asja teistkordselt läbivaatamisel maakohtus. Maakohus tegi asja teistkordselt läbivaatamisel 16. detsembril 2021 menetlust lõpetava määruse, milles jaotas ka menetluskulud, jättes need võlgniku kanda; - vaidlustatud määrus on üllatuslik ega põhine seadusel, sest sellega on muudetud varasemat määrust. Menetluskulud on tervikuna jaotatud 16. detsembri 2021 määrusega ja kulude täiendav jaotamine ei ole seaduse kohaselt võimalik; - tulenevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 177 lg-st 2 ei saanud maakohus menetluskulusid kindlaks määrata enne menetlust lõpetava määruse jõustumist. 6. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ja andis võlgnikule tähtaja sellele vastamiseks. Võlgnik vaidles kaebusele vastu. Maakohus määruskaebust ei rahuldanud ja edastas selle 22. märtsil 2022 lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule, kuhu tsiviilasja toimik oli juba varasemalt saabunud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 7. Ringkonnakohus tühistab vaidlustatud määrus (TsMS § 667 lg 2, § 659 ja § 657 lg 2) ja rahuldab määruskaebuse. Kaebemenetluse kulusid ei tule hüvitada. 8. Ringkonnakohtu 15. märtsi 2021 määrus on avaldaja avalduse ja määruskaebuse osas menetlust lõpetav määrus, sest sellega jäeti mõlemad läbi vaatamata. Viidatud määruse kohaselt käsitles kohus avaldaja avaldust tema enda nimel esitatuna. Nii kajastatud avalduse menetluse kohta tegi ringkonnakohus menetlust lõpetava lahendi. Järelikult pidanuks ringkonnakohus TsMS § 173 lg 1 esimese lause alusel märkima menetluskulude jaotuse avaldaja avalduse ja määruskaebuse osas. Ringkonnakohtu määrus sellist otsustust ei sisalda. 9. Toimikust nähtub, et võlgnik ei esitanud TsMS § 448 lg 1 p 3 ja lg 2 alusel taotlust täiendava määruse tegemiseks. Samuti ei tuginenud Riigikohtule esitatud määruskaebuses avaldaja ega võlausaldaja asjaolule, et ringkonnakohus ei lahendanud menetluskulude jaotust osas, milles menetlus lõpetati. Menetluskulude jaotuse lõpplahendis märkimata jätmise, täiendava lahendi tähtaegse tegemata jätmise ja lahendi vaidlustamata jätmise korral ei ole võitnud poolel õigust taotleda hiljem kaotanud poolelt oma menetluskulude hüvitamist (vt ka Tsiviilkohtumenetluse seadustik II. Kommenteeritud väljaanne, koost V. Kõve jt, Tallinn 2017, § 448 komm 3.2.2.2.c, lk 1128). 10. Maakohus lähtus ekslikult ringkonnakohtu 15. märtsi 2021 määruses märgitust, et kõik menetluskulud saab jaotada asja uuel läbivaatamisel. Asi saadeti uueks läbivaatamiseks ainult võlausaldaja pankrotiavalduse osas. Avaldaja ja võlausaldaja avaldused ei olnud omavahel seotud ning avaldaja ja võlgniku vahelise vaidluse kulude jaotus ei olenenud võlausaldaja avalduse lahendamise tulemusest. Järelikult puudus maakohtul pädevus otsustada avaldaja ja võlgniku vahelise vaidluse menetluskulude jaotust, sest seda saanuks TsMS § 173 lg 1 esimese lause järgi teha ainult ringkonnakohtu 15. märtsi 2021 määruses või seda täiendavas määruses.

3 (3) 11. Eeltoodust tulenevalt ei saa avaldajalt mõista välja võlgniku menetluskulusid, sest avaldaja pankrotiavalduse ja tema määruskaebuse läbivaatamisega seotud menetluskulude kohta jaotus puudub. Neil kaalutlustel tuleb kogu vaidlustatud määrus tühistada ja kaebuse ülejäänud väidetele pole vaja vastata. 12. TsMS § 178 lg 4 kohaselt menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata. Ringkonnakohus leiab, et avaldaja määruskaebus on sisuliselt suunatud temalt välja mõistetud menetluskulude vaidlustamisele, mistõttu kohaldub viidatud välistus. Avaldaja võib TsMS § 150 p 5 alusel esitata taotluse kaebuselt tasutud riigilõivu tagastamiseks. 13. TsMS § 696 lg 1 esimene lause võimaldab esitada ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse Riigikohtule üksnes juhul, kui see on seaduse järgi lubatud. PanrkS § 5 lg 2 järgi võib ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse kohta pankrotiasjas edasi kaevata üksnes siis, kui see on samas seaduses ette nähtud. PankrS § 150 lg 1 p 1 alusel on menetluskulud pankrotimenetluse kulud. PankrS § 150 lg 5 kohaselt võib pankrotimenetluse kulude kohta tehtud määruse peale esitada määruskaebuse. Maakohtu määruse peale esitatud määruskaebuse lahendamisel tehtud ringkonnakohtu määruse peale PankrS § 150 lg 5 kaebeõigust ette ei näe. Seega ei ole pankrotimenetluse kulude (sh menetluskulude) kohta tehtud ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse esitamist Riigikohtule ette nähtud (vt Riigikohtu 4. aprilli 2022 määrus tsiviilasjas nr 2-20-18512, p 5 teine lõik ja selles viidatud 26. juuni 2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-48-13, p 12).

(allkirjastatud digitaalselt)