2-18-3126/51 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm

Otsuse kuupäev

8. aprill 2022, Tallinn

Tsiviilasja number

2-18-3126

Tsiviilasi

X hagid Y vastu osa müügilepingu täitmise nõudes

ning Y ja Q vastu tehingu tühisuse tuvastamise ja

tagasitäitmise nõuetes

Vaidlustatud otsus

Harju Maakohtu 9. detsembri 2021 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

X apellatsioonkaebus

Asja hind ringkonnakohtus

2625 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (apellant): X (isikukood XXXXXXXXXXX),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Urmas Kiik

Kostja I (vastustaja I): Y (isikukood

XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat

Marika Kütt

Kostja II (vastustaja II): Q (isikukood

XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Artjom

Morozov

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 9. detsembri 2021 otsus tühistada menetluskulude jaotuse osas ja

jätta uue otsusega maakohtu menetluskulud iga poole enda kanda. Ülejäänud osas

jätta sama otsuse resolutsioon muutmata, aga muuta selle põhjendusi vastavalt

käesoleva otsuse põhjendava osa punktidele 12–17.

2. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

3. Menetluskulud ringkonnakohtus jätta iga poole enda kanda.

4. Jätta menetluskulud rahaliselt kindlaks määramata.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul

alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult

teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi

vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda

riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetlus-

kulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

2 (8)

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks, riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast

menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

NÕUDED JA NENDE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD

1. X (hageja) esitas 27. veebruaril 2018 Harju Maakohtule hagi Y (kostja I) vastu nõudega

kohustada kostjat I andma tahteavaldus asjaõiguslepingu sõlmimiseks, millega talle kuuluvast

Geldex Financial Group OÜ (registrikood 12672807, varasema nimega Kreedex Financial

Group OÜ, edaspidi: GFG) osast nimiväärtusega 250 eurot osa nimiväärtusega 125 eurot

omandiõigus läheb üle hagejale.

Hageja peamised väited olid järgmised:

-

GFG osad jaotusid nii, et hagejale kuulus osa nimiväärtusega 1150 eurot, mis

moodustas 46% osakapitalist (2500 eurot), kostjale I osa nimiväärtusega 250 eurot

(10%), Q-le (kostja II) osa nimiväärtusega 1025 eurot (41%) ja osaühingule Apollona

(edaspidi: Apollona) osa nimiväärtusega 75 eurot (3%);

-

hageja ja kostja I sõlmisid 12. augustil 2014 kostja I osast ½ suuruse osa (5% GFG

osakapitalist) võõrandamise võlaõigusliku müügilepingu (edaspidi: leping I), millega

kostja I kohustus nimetatud osa üle andma hagejale hiljemalt 2017. aasta lõpuks – see

kohustus on täitmata ehk asjaõiguskokkulepe sõlmimata, kuigi hageja saatis kostjale I

vastava nõudekirja;

-

hageja ja Apollona osalesid osanike 13. detsembri 2017 korduskoosolekul ja otsustasid

mõlema poolthäältega anda kostjale I nõusoleku tema osa kaheks võrdseks osaks jaga-

miseks ja neist ühe (nimiväärtus 125 eurot, 5% kapitalist) võõrandamiseks hagejale;

-

lisaks sisaldusid piisavad nõusolekud (st hageja ja kostja I kui kokku 56% osade

omanike nõusolekud) juba lepingus I;

-

pärast lepingut I muutsid osanikud GFG põhikirja, jättes sellest välja tingimuse, et osa

võõrandamine vajab osanike nõusolekut, millega sisuliselt kiitsid heaks lepingu I;

-

eelneva põhjal on kostjal I kohustus täita lepingut I ja anda oma osast ½ suurune osa

üle hagejale; sellise kohustuste täitmine on võimalik, sest osa on kohaselt jagatud ja

osanikud andsid võõrandamiseks nõusoleku.

2. Kostja I sai hagiavalduse kätte 11. juunil 2018 ja vaidles sellele vastu. Hageja esile toodud

asjaoludega lepingu I sõlmimise ja sisu kohta kostja I nõustus, aga esitas siiski vastuväited:

-

leping I ei ole kehtiv, sest selle sõlmimise ajal kehtinud GFG põhikirja p 2.4 nägi ette,

et osa osalisel võõrandamisel on vajalik teiste osanike nõusolek, mille poolt peab olema

antud 51% osanike häältest – vastavat nõusolekut pole osanikud andnud;

-

13. detsembri 2017 otsused on tühised, sest kostja I ei saanud kutset sellele ega eelne-

vale koosolekule – kättesaamist ei tõenda hageja tõendid tähtkirjade saatmise kohta;

-

lisaks ei teatanud hageja kostjale I tähtaegselt, st enne 31. detsembrit 2017, et soovib

osa üleandmist – ka selles osas ei ole piisav tähtkirja saatmise tõend;

-

lepingu I täitmine on võimatu:

o esiteks põhjusel, et osa on jagamata;

o teiseks tugines kostja I menetluses edaspidi väitele, et tema ja kostja II sõlmisid

13. septembril 2018 võlaõigusliku müügilepingu ja asjaõiguskokkuleppe, mille

ese oli kogu kostjale I kuulunud GFG osa (edaspidi: leping II). Selle lepingu

alusel andis kostja I oma osa tervikuna üle kostjale II.

3 (8)

3. Hageja esitas 11. oktoobril 2018 täiendava hagi kostjate I ja II vastu, mida täpsustas

16. detsembril 2019. Ta palus tuvastada lepingu II tühisuse ning kohustada kostjat II andma

kostjale I üle GFG osa nimiväärtusega 250 eurot omandiõigus ja kohustada kostjat I andma

tahteavaldus osa omandiõiguse vastuvõtmiseks. Hageja hinnangul on leping II sõlmitud

pahauskselt ja vastuolus heade kommetega. Selle eesmärk oli jätta hageja ilma GFG enamus-

osalusest ja kontrollist ühingus, kõrvaldada ta ühingu juhtimisest ja põhjustada varalist kahju.

4. Kostja I vaidles täiendavale hagile vastu. Hagejal puudub õigus ja huvi vaidlustada kostjate

tehingut. Samuti pole leping II vastuolus heade kommetega, sh käsutustehing ei saagi seda olla.

Tõendamata on hageja väited tema huvide kahjustamise kohta.

5. Kostja II vaidles tema vastu suunatud nõuetele vastu ja esitas vastuhagi. Kostja II ei

teadnud lepingust I ega olnud lepingu II sõlmimisel pahauskne. Leping II ole vastuolus heade

kommetega. Isegi kui kostja I ei käitunud heauskselt, siis ei ole see tehingu tühisuse alus.

Vastuhagiga palus kostja II tuvastada lepingu I tühisuse. Maakohus keeldus 2. novembri 2021

määrusega vastuhagi menetlusse võtmast ja see määrus jõustus edasi kaebamata.

MAAKOHTU OTSUS

6. Maakohus jättis 9. detsembri 2021 otsusega (vaidlustatud otsus) hagid rahuldamata.

Menetluskulud jättis maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel

hageja kanda ja otsustas määrata need rahaliselt kindlaks edaspidi.

6.1. Maakohus tuvastas vaidlustamata asjaoludena lepingute I ja II sõlmimise.

6.2. Äriseadustiku (ÄS) § 149 lg 3 esimene lause 12. augustil 2014 (lepingu I sõlmimise aeg)

kehtinud redaktsioonis sätestas võimaluse näha põhikirjas ette, et osa võõrandamine on lubatud

üksnes täiendava tingimuse korral, eelkõige, et osa võõrandamiseks on vajalik teiste osanike

või muu isiku nõusolek. Sama paragrahvi esimese lõike neljandast lausest tuleneb, et vastava

tingimuseta tehtud tehing on tühine. Sätte mõte oli keelata mistahes (sh võlaõigusliku) tehingu

tegemine osaga ilma osanike nõusolekuta, mistõttu tuleb vastavat tingimust kontrollida

lepingu I kui võlaõigusliku võõrandamistehingu sõlmimise ajal kehtinud põhikirja järgi.

6.3. Samal ajal kehtinud GFG põhikirja p 2.4 nägi ette, et osa osalisel võõrandamisel on

vajalik teiste osanike nõusolek, mille poolt peab olema antud 51% osanike häältest. Lisaks näeb

p 2.2 ette, et ka osa tervikuna võõrandamiseks on vajalik teiste osanike nõusolek. Maakohus

leidis, et hageja ei tõendanud kehtivat osanike otsust, mistõttu on leping I ÄS § 149 lg 3

kohaselt tühine. Hageja ei saa kostjalt I nõuda tühise lepingu täitmist.

6.4. Kuivõrd hageja ja kostja I vaheline leping I on tühine, ei ole hagejal õigust vaidlustada

kostjate vahelist lepingut II. Hagejal puudub vaidlustamise suhtes õigustatud huvi.

6.5. Neil kaalutlustel jäid mõlemad hagid rahuldamata.

POOLTE SEISUKOHAD

7. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega

hagid rahuldada. Menetluskulud palub ta panna kostjate kanda. Kaebuse väited on järgmised:

-

maakohus jättis tuvastamata GFG osanike 13. detsembri 2017 otsuse ja hindamata

sellekohased tõendid – viidatud otsusega on antud nõusolek osa võõrandamiseks;

-

piisav osanike nõusolek nähtus juba lepingust I, sest hagejale ja kostjale I kuulus kokku

enam kui 51% suurune GFG osalus;

-

samuti jäi hindamata hageja väide, et põhikirja muutes kiitsid osanikud lepingu I heaks.

Vastuseks ringkonnakohtu küsimusele teatas hageja, et ta soovis vaidlustada lepingu II nii

võlaõigusliku kui ka asjaõigusliku tehinguna.

8. Kostja I vaidles kaebusele vastu, kostja II ei vastanud.

4 (8)

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Ringkonnakohus muudab maakohtu otsustatud menetluskulude jaotust ja põhjendusi, aga

hagide rahuldamata jätmise osas jääb resolutsioon muutmata (TsMS § 657 lg 1 p-d 2 ja 2¹).

Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt ja pooled kannavad igaüks ise oma menetluskulud.

10. TsMS § 652 lg 1 p 1 ja poolte väidete põhjal saab ringkonnakohus kaebuse lahendamisel

lähtuda maakohtu tuvastatud asjaoludest lepingute I ja II sõlmimise ning lepingu I sõlmimise

ajal kehtinud GFG põhikirja kohta. Lisaks pole vaidlust, et lepingu I sõlmimise ajal olid GFG

osanikud eespool p 1 teise lõigu esimeses taandes loetletud isikud samas märgitud viisil.

11. Hageja esitas algselt hagi kostja I vastu lepingu I täitmise nõudes ning hiljem lisaks mõlema

kostja vastu lepingu II tühisuse tuvastamise ja tagasitäitmise nõuetes. Kuivõrd hageja õiguslik

huvi kostjatevahelise tehingu tühisuse tuvastamiseks oleneb sellest, kas leping I on kehtiv, siis

järgis maakohus nõuete lahendamisel asjakohaselt nende esitamise järjekorda. Siinjuures tuleb

lepingu I kehtivust hinnata enne selle täitmise võimalust (vrd nt Riigikohtu 3. oktoobri 2012

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-94-12, p 47 esimene lõik).

12. Maakohus jättis hagid rahuldamata eelkõige põhjusel, et hageja ei tõendanud lepingu I

sõlmimise ajal kehtinud põhikirja p 2.4 ja ÄS § 149 lg 3 järgset teiste osanike nõusolekut.

Ringkonnakohus selle põhjendusega ei nõustu.

12.1. ÄS § 149 lg 3 esimene lause sätestab võimaluse näha põhikirjas mh ette, et osa

võõrandamiseks on vajalik teiste osanike nõusolek. Õige on maakohtu arusaam, et lähtuda tuleb

lepingu I sõlmimise aegsest põhikirjast, mille p 2.4 sisu vastab selle normi mõttele. Hageja

väidab, et esiteks andsid GFG osanikud kohase nõusoleku 13. detsembri 2017 otsusega, teiseks

kuulus lepingu I pooltele (hageja ja kostja I) niigi enam kui 51% osalus GFG-s, mistõttu on

nende nõusolekud antud juba lepingu I sõlmimisel, ning kolmandaks kaotati nõusoleku

tingimus hilisema põhikirjaga.

12.2. Hageja väidete hindamisel tuleb tõlgendada põhikirja ja ÄS § 149 lg 3. Esmalt vajab

selgitamist, kes on osanikud, kelle häältest 51% on vajalik osa osalise võõrandamise tehingu

nõusoleku avaldamisel. Nii põhikirja p 2.4 kui ka ÄS § 149 lg 3 esimene lause nimetavad

selgelt „teiste osanike“ nõusolekut. ÄS § 177 lg 1 esimese lause järgi ei või osanik hääletada,

kui otsustatakse nõusoleku andmist tema osa võõrandamiseks. Seetõttu ja võlaõigusseaduse

(VÕS) §-s 29 märgitud tõlgendamisreegleid järgides sisustab ringkonnakohus asjaomast

nõusolekut nii, et osa võõrandaja hääli ei arvestata. Vastupidisel juhul jääks arusaamatuks, mida

tähendab sõna „teiste“ ja esineks otsene vastuolu ÄS § 177 lg 1 esimeses lauses sätestatuga.

Vaidlustamata asjaoludel kuulus kostjale I kui võõrandajale 10% suurune osa, st ÄS § 177 teise

lause järgi läheb arvesse 90% kõigi osanike häältest ja 51% tingimuse tõttu pidid poolthääle

andma osanikud, kelle osadega on esindatud 45,9% (= 51% × 90%) osakapitalist. Sisuliselt

tähendab see, et piisav on hageja nõusolek, sest talle kuulus 46% suurune osalus.

12.3. Kui osa omandaja on omakorda osanik, siis on mõeldav tõlgendus, et sõna „teiste“ tõttu

ei saa ka teda arvata nõusoleku andjate hulka. Niisugune arusaam ei ole ringkonnakohtu

hinnangul põhjendatud. Nimelt ei tulene ÄS § 177 lg-st 1 osa omandajale keeldu osaleda talle

osa omandamiseks nõusoleku andmisel. Kohane on lähtuda ÄS § 177 lg-s 1 sätestatud

hääletamispiirangu eesmärgist ja kontrollida, kas osa omandaja osalemine nõusoleku andmisel

soodustaks osaniku ja osaühingu huvide konflikti olukorras, kus osanikul võib tehingut tehes

tekkida soov eelistada oma majanduslikke huve ühingu omadele (Riigikohtu 23. mai 2018 otsus

tsiviilasjas nr 2-16-9415, p 15 teine lõik ja seal viidatud varasem praktika). Ringkonnakohus

leiab, et täiendava osa omandamisel niisugust huvide konflikti soodustamise tunnust ei ole.

Enamusosaluse saavutamine ühingus ei tähenda vastuolu osaniku ja ühingu huvidega. Seaduse

eesmärk pole takistada täiendava osa omandamist, vaid ÄS § 177 lg 1 esimese lausega soovis

seadusandja selgelt välistada üksnes osa võõrandaja enda hääleõiguse. Järelikult sai hageja, aga

ka temaga väidetavalt seotud Apollona kehtivalt avaldada nõusoleku osa võõrandamiseks.

5 (8)

12.4. Järgmiseks käsitleb ringkonnakohus küsimust, kas põhikirja p 2.4 ja ÄS § 149 lg 3 järgse

nõusoleku saab anda osanike otsuse vormis.

12.4.1. ÄS § 170 lg 1 kohaselt võtavad osanikud otsuseid vastu koosolekul või §-s 173

sätestatud viisil koosolekut kokku kutsumata. Ringkonnakohus nõustub kostjaga I, et nii

sätestab ÄS osanike tahteavalduse andmiseks eriregulatsiooni. Kõnealune „teiste osanike

nõusolek“ ei tähenda iga hääleõigusliku osaniku individuaalset nõusolekut, vaid hääleõiguslike

osanike kollektiivset nõusolekut. See on kooskõlas osanike koosoleku peamise eesmärgiga –

võimaldada osanikel ühiselt teostada oma osanikuõigusi, kujundada oma seisukohti tulenevalt

päevakorda pandud küsimuste ühisest arutelust teiste osanikega, hääletada kõiki asjaolusid ja

arvamusi teades kujunenud tahte kohaselt (vrd Riigikohtu 18. oktoobri 2016 määrus tsiviilasjas

nr 3-2-1-89-16, p 9 kolmas lõik). Samuti on Riigikohus käsitlenud ÄS § 149 lg 3 võimalusena

põhikirjas ette näha, et osa võõrandamiseks kolmandale isikule või osa osaliseks võõranda-

miseks on nõutav osanike otsus, mille poolt peab olema antud teatav osa osanike häältest (vt

18. novembri 2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-09, p 14).

12.4.2. Kuivõrd nõusoleku saab anda osanike otsusega, siis vajab selgitamist, kas sisustada

51% tingimust viisil, et otsuse poolt tuli anda 51% koosolekul osalejate häältest (ÄS § 174 lg 1).

Ringkonnakohus leiab, et kirjeldatud käsitlus pole kooskõlas põhikirja p 2.4 ega ÄS § 149 lg 3

viienda lause mõttega. Õige on sisustada 51% nõuet nii, et koosolekul tuleb otsuse poolt anda

51% hääleõiguslikest häältest. Käesoleval juhul tähendab see, et otsuse poolt pidid hääletama

osanikud, kelle osad vastavad vähemalt 45,9%-le osakapitalist (vt eespool p 12.2).

13. Hageja väitel on kostja I osa jagamine ja selle võõrandamise nõusolek otsustatud osanike

13. detsembri 2017 korduskoosolekul (pärast 30. novembri 2017 algset koosolekut). Vastavate

otsuste kehtivusega seoses vaidlevad pooled küsimuses, kas kostja I sai kätte või vähemalt pidi

kätte saama hageja saadetud koosolekute teated, ning kas päevakord oli piisavalt selge.

Ringkonnakohus leiab, et osanike 13. detsembri 2017 otsused pole tühised käesolevas asjas

esile toodud alustel. Põhjendused on järgmised.

13.1. ÄS § 172¹ sätestab, et kui osanike koosoleku kokkukutsumisel on oluliselt rikutud

seaduse või põhikirja nõudeid, ei ole osanike koosolek õigustatud otsuseid vastu võtma, v.a kui

koosolekul osalevad või on esindatud kõik osanikud. Sellisel koosolekul tehtud otsused on

tühised, kui osanikud, kelle suhtes kokkukutsumise korda rikuti, otsust heaks ei kiida. Kostja I

väitel rikuti kokkukutsumise korda sellega, et ta ei saanud teada koosoleku toimumisest. Lisaks

väidab kostja I, et teates märgitud päevakord polnud selge. Vaidlust pole, et 13. detsembri ega

30. novembri 2017 koosolekul kostjad ei osalenud ja nad ei ole otsuseid heaks kiitnud.

13.2. ÄS § 172 lg 1 kohaselt saadab juhatus osanike koosoleku toimumise teate kõigile

osanikele. Teade saadetakse osanike nimekirja kantud aadressil või elektronposti aadressil. Kui

osaühing teab või peab teadma, et osaniku aadress erineb osanike nimekirja kantust, tuleb teade

saata ka sellel aadressil. Teade peab olema saadetud selliselt, et see tavalise edastamise korral

jõuaks adressaadini vähemalt üks nädal enne koosoleku toimumist.

13.3. Hageja tõi esile, et ta saatis GFG juhatuse liikmena 20. novembril ja 3. detsembril 2017

teated vastavalt 30. novembri ja 13. detsembri 2017 koosolekute kohta mõlemale kostjale. See

väide on tõendatud (dtl 106). Kumbki kostja ei vaidlustanud hageja kui GFG juhatuse liikme

pädevust koosolek kokku kutsuda, teadete saatmiseks kasutatud aadresse ega saatmise aega.

Kostja I esitas üksnes vastuväite, et ta pole teateid kätte saanud. Kostja I vastuväite alusel tuleb

niisiis kontrollida, kas 13. detsembri 2017 otsus kostja I osa jagamise ja hagejale võõrandamise

nõusoleku kohta võib olla ÄS § 172¹ esimene lause alusel tühine põhjusel, et kostja I ei saanud

kätte talle saadetud teateid koosolekute toimumise kohta.

13.4. Ringkonnakohus järgib oma varasemalt praktikat, et koosoleku teate kohaletoimetamise

riski kannab ÄS § 172 järgi osanik (vt aktsiaseltsi ja aktsionäri kohta 29. mai 2020 otsus

tsiviilasjas nr 2-18-15566, p 8).

6 (8)

13.4.1. Riigikohus on samuti leidnud, et koosoleku teate kohaletoimetamise riski kannab ÄS

§ 172 järgi osanik. Osanike koosolek loetakse õigesti kokku kutsutuks, kui teade saadetakse

osanike nimekirja kantud aadressil ja sellisel viisil, et see peaks tavalise edastamise korral õigel

ajal osanikuni jõudma. Teate kaotsiminek osanikule edastamise käigus ja selle võimalik kätte

saamata jäämine näiteks põhjusel, et osanik ei saa teadet osanike nimekirja kantud aadressil

kätte ja postiteenuse osutaja tagastab teate, ei ole koosoleku kokkukutsumise korra rikkumine.

Vastasel juhul muudetaks koosoleku korrektse kokkukutsumise tõendamine osaühingule

põhjendamatult raskeks, mis võib hakata takistama ühingu efektiivset juhtimist. Osaniku enda

ülesandeks on tagada, et osanike nimekirja oleks kantud aadress, millele saadetud teate ta kätte

saab (vt 30. mai 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-16-17508, p 13 ja seal viidatud varasem praktika).

Seega on piisav, et GFG juhatus käitus vastavalt ÄS § 172 lg 1 teisele lausele ja saatis kostjatele

teated osanike nimekirja kantud aadressil tähitud kirjaga. Nende tingimuste täidetuse üle pole

vaidlust, samuti ei väida kostjad, et koosoleku teated oleks saadetud hilinenult.

13.4.2. Eelnevast tuleneb, et koosoleku kohta teate saatmise puhul ei ole osaühingul kohustust

tõendada, et postiteenuse osutaja jäetud teade kirja kohta jõudis adressaadini või et selline teade

üldse jäeti. Piisav on saatmine õigel aadressil ja kohasel viisil, st nii, et tavalise edastamise

korral peaks teade õigel ajal adressaadini jõudma. See on kooskõlas üldisema põhimõttega, et

tsiviilõiguslikku tahteavalduse võib teha eemalviibijale nt kirjaga ja sellise avalduse saab

lugeda tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 69 lg 1 esimese lause ja lg 2 teise lause järgi

kättesaaduks ja kehtivaks ajast, mil see jõudis saaja elu- või asukohta ja tal oli mõistlik võimalus

sellega tutvuda. Kirjeldatud juhul ei eelda tahteavalduse jõustumine TsÜS § 69 lg 2 järgi igal

juhul tahteavalduse tegelikku kättesaamist ega selle sisust teadmist (Riigikohtu 8. mai 2019

otsus tsiviilasjas nr 2-17-9268, p 18.6 ja seal viidatud varasem praktika). Järelikult saatis GFG

oma osanikele kohasel viisil teated 30. novembri ja 13. detsembri 2017 koosolekute kohta.

13.5. Lisaks vajab kontrollimist, kas koosolekute teated sisaldasid osanikele piisavat teavet.

13.5.1. ÄS § 172 lg 2 esimene lause näeb ette, et osanike koosoleku kokkukutsumise teates

tuleb mh näidata päevakord ning koht või osaühingu kodulehe aadress, kus on võimalik tutvuda

otsuste eelnõudega ja põhjendustega. Kostja I viitab asjakohaselt senisele kohtupraktikale,

mille järgi tuleb koosoleku kokkukutsumise korra olulise rikkumisena käsitada ka olukorda,

kus arutusele tulevat küsimust pole päevakorras selgelt või üldse näidatud. Sellise rikkumise

tagajärg on kõnealuses küsimuses vastu võetud otsuse tühisus.

13.5.2. Mõlemad teated sisaldasid päevakorrapunkti 2, mille kohaselt oli kavas arutada

kostjale I kuuluva GFG osa jagamist, seoses müügiga osast nimiväärtusega 250 eurot osa

nimiväärtusega 125 eurot, mis moodustab 5% osaühingu osakapitalist, hagejale (dtl 97, 101).

Kostja I leiab, et teadetest polnud võimalik aru saada kostja I osast ½ hagejale võõrandamise

otsustamist. Ringkonnakohtu hinnangul ei pea päevakord sisaldama otsuse sõnastust, vaid

sellest peab olema mõistlikult aru saada, mida hakatakse arutama ja otsustama (vt ka nt

Riigikohtu 25. mai 2021 otsus tsiviilasjas nr 2-20-5520, p 15). See tingimus on käesoleval juhul

täidetud. Kostjale I kui lepingu I osapoolele pidi olema piisavalt arusaadav 20. novembri ja

3. detsembri 2017 teadetes asjaomase päevakorrapunkti sõnastus.

13.6. Eelneva põhjal saab märkida, et osanike 13. detsembri 2017 otsused ei ole tühised alustel,

millele kostja I tugines. Järelikult saab neist käesolevas asjas lähtuda kui kehtivatest otsustest.

13.7. Koosolekul viibinud osanikud hageja ja Apollona andsid mõlemad poolhääled protokolli

p 3 otsusele anda kostjale I nõusolek talle kuuluva osa kaheks võrdseks osaks jagamiseks ja ühe

osa nimiväärtusega 125 eurot, mis moodustab 5% osaühingu osakapitalist, võõrandamiseks

hagejale (dtl 103–105). Kokku anti otsuse poolt osanike hääled, kelle osad moodustasid 49%

(= 46% + 3%) osakapitalist ja 54,4% hääleõiguslikest häältest (≈ 49% / 90%). Tegemist oli

korduva ehk uue koosolekuga ÄS § 171 lg 6 tähenduses, st kõigi kohalolijate poolthäältega sai

otsuseid vastu võtta. Nii on täidetud põhikirja p 2.4 tingimus ja tehtud ÄS § 152 lg 1 teise lause

7 (8)

kohane otsus kostja I osa jagamise kohta. Järelikult puudub vajadus käsitleda hageja väidet

lepingu I heakskiitmise kohta hilisema põhikirjaga.

14. Senised põhjendused võimaldavad teha maakohtust erineva järelduse lepingu I kehtivuse

kohta. Nimelt ei ole leping I tühine vastuolu tõttu selle sõlmimise ajal kehtinud ÄS § 149

lg-ga 3 ega GFG samal ajal kehtinud põhikirjaga. Osanikud on andnud kohase nõusoleku

kostja I osa jagamiseks ja ka sellest ½ suuruse osa hagejale võõrandamiseks.

15. Kuivõrd ringkonnakohus ei tuvasta lepingu I tühisust, siis saab jätkata hageja nõuete

lahendamist.

15.1. VÕS § 108 lg 2 p 1 sätestab, et kui võlgnik rikub kohustust, mis ei seisne raha maksmises,

võib võlausaldaja nõuda temalt kohustuse täitmist. Kohustuse täitmist ei või nõuda, kui

kohustuse täitmine on võimatu. Kostja I väitel ei saa ta hageja suhtes täita lepinguga I võetud

kohustust, sest võõrandas kogu oma osa lepinguga II kostjale II.

15.2. Kostja I vastu suunatud täitmisnõude rahuldamine on VÕS § 108 lg 2 p 1 teise lause tõttu

välistatud juhul, kui lepingu I esemeks oleva osa üleandmine on võimatu. Nii on see esiteks

olukorras, kui kostjale I ei kuulu ega hakka ka mõlema kostja vastu suunatud ülejäänud nõuete

rahuldamise tõttu kuuluma lepingu I ese. Teiseks on täitmine võimatu, kui kostja I osa on

kehtivalt jagamata. Hageja täitmisnõude rahuldamiseks peavad olema täidetud mõlemad

tingimused. Ringkonnakohus tuvastas, et osa jagamise kohta tehtud 13. detsembri 2017 otsus

on kehtiv (eespool p 13.7). Järelikult tuleb kontrollida, kas edukad on hageja täiendavad nõuded

mõlema kostja vastu lepingu II tühisuse tuvastamiseks ja tagasitäitmiseks.

16. Hageja palub tuvastada lepingus II sisalduva võlaõigusliku kokkuleppe ja asjaõiguslepingu

tühisuse. Hageja leiab, et need on vastuolus heade kommetega ja tal on õiguslik huvi hageda

mõlema lepingu tühisuse tuvastamist, sest muidu ei saa ta oma õigusi tõhusalt kaitsta.

16.1. Võlaõigusliku lepingu tühisuse tuvastamist saab hageda üksnes isik, kelle õigusi leping

mõjutab (üldjuhul lepingu pool, vt nt Riigikohtu 7. oktoobri 2020 määrus tsiviilasjas nr 2-18-

11359, p 13 ja seal viidatud varasem praktika). Kostjate vahel sõlmitud kokkulepe kostja I osa

võõrandamise kohustuse ja selle tingimuste kohta ei mõjuta hageja õigusi ega nende kaitset.

Kostja I võis sõlmida oma osa kohta mitmeid võõrandamise kokkuleppeid, millest igaühest

tekkisid õigused ja kohustused ainult vastava võlaõigusliku lepingu osapooltele. Nii puudub

hagejal õiguslik huvi nõuda lepingus II sisalduva müügilepingu tühisuse tuvastamist.

16.2. Võlaõigusliku lepingu tühisuse tuvastamise nõue on tuvastusnõue TsMS § 368 lg 1

tähenduses. Kui hagejal ei ole piisavat tuvastushuvi TsMS § 368 lg 1 mõttes, tuleks

tuvastusnõue jätta TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel menetlusse võtmata või menetlusse võetud nõue

TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata (vt nt Riigikohtu 27. novembri 2019 määrus

tsiviilasjas nr 2-17-18531, p 19 teine lõik ja seal viidatud varasem praktika). Siiski ei ole nõude

läbi vaatamata jätmine kohtu kohustus. Käesolevas asjas jättis maakohus selle nõude

rahuldamata ja ringkonnakohtu hinnangul on võimalik jätta maakohtu otsuse resolutsioon selles

osas muutmata, kuid põhjendusega, et hagejal puudub tuvastushuvi.

16.3. Tühisuse alusena nimetas hageja vastuolu heade kommetega (TsÜS § 86 lg 1).

Käsutustehinguna on omandi üleandmise asjaõigusleping õiguslikult neutraalne ega saa

seetõttu üldjuhul olla vastuolus heade kommetega ning sel põhjusel tühine. Erandina võib

käsutustehing osutuda tühiseks vastuolu tõttu heade kommetega, kui käsutustehingu eesmärk

või käsutustehing ise on heade kommete vastane. Põhimõtteliselt ei saa välistada, et osa

üleandmise käsutustehing võib olla vastuolus heade kommetega (vt nt Riigikohtu

4. detsembri 2019 otsus tsiviilasjas nr 2-15-13695, p 20 esimene lõik ja seal viidatud varasem

praktika). Pooled ei vaidle, et lepingus II sisalduva asjaõiguskokkuleppega täitis kostja I samas

lepingudokumendis sisalduvast võlaõiguslikust müügilepingust tuleneva kohustuse. Samuti ei

ole vaidlust, et lepingu I täitmise korral saanuks hageja GFG-s 51% suuruse osaluse.

8 (8)

16.4. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole osaühingus enamusosaluse saavutamine vastuolus

heade kommetega. Lepingut II täites ei tõrjunud kostjad hagejat välja GFG osanike ringist ega

vähendanud tema õigusi osanikuna võrreldes varasema olukorraga. Nii ei olnud osa üleandmise

eesmärk ebamoraalne ega taunitav. Samuti ei nähtu osa üleandmisest hageja kahjustamisele

viitavaid asjaolusid. Hageja ei toonud esile ega tõendanud, milles konkreetselt avaldub tema

kahju.

16.5. Sisuliselt võiks hageja väite järgi seisneda heade kommete vastasus selles, et kostja I valis

kahe võlaõigusliku kohustuse vahel täitmise kostjale II, selmet täita kohustus hageja ees. Ka

selles osas ei ole kostja I käitunud vastuolus heade kommetega. Erinevate isikutega sama eseme

suhtes võlaõiguslike kokkulepete sõlmimise korral saab konkureerivate kohustuste täitmiseks

kohustatud võlgnik ise valida, millise ta neist täidab. Sellise valiku tegemine ei ole ebamoraalne

ega taunitav isegi juhul, kui võlgnik täidab talle majanduslikult soodsama, aga ajaliselt hilisema

kohustuse. Võlgnik riskib sellega, et ta peab hüvitama täitmata kohustusega kaasneva kahju.

Isegi kui selline kahju esineb, siis ei tähenda see võlgniku käsutuse vastuolu heade kommetega.

16.6. Kokkuvõttes ei tuvasta ringkonnakohus, et lepingus II sisalduv asjaõiguskokkulepe

kosjalt I GFG osa kostjale II üleandmise kohta oleks vastuolus heade kommetega ja TsÜS § 86

lg 1 järgi tühine. Järelikult on vaidlustatud otsuse resolutsioon ka võlaõigusliku kokkuleppe

tühisuse tuvastamata jätmise osas õige.

16.7. Kui leping II ei ole tühine, siis puudub alus kohustada kostjaid seda tagasi täitma.

Tervikuna jäi hageja täiendav hagi mõlema kostja vastu lõppjärelduses õigesti rahuldamata.

17. Võttes arvesse eespool p-s 15 märgitut, järeldub lepingu II tühisuse ja tagasitäitmise aluste

puudumisest, et kostja I on GFG osa omandi kehtivalt kaotanud ja hageja täitmisnõuet ei saa

täitmise võimatuse tõttu enam rahuldada. Nii jäi ka see nõue maakohtus õigesti rahuldamata,

aga arvestada tuleb ringkonnakohtu seniste põhjendustega.

18. Maakohus jättis kõik menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Vaidlustatud

otsuses pole siiski põhjendusi, miks peaks samal viisil jaotama kostja II vastuhagi kulud, kuigi

vastuhagi jäi menetlusse võtmata. Lisaks leiab ringkonnakohus, et käesoleval juhul esineb

mõjuv põhjus kalduda TsMS § 162 lg 4 alusel kõrvale kulude jaotamise üldreeglitest. Nimelt

olid hageja muud väited edukad, aga kohus ei tuvastanud lepingu II tühisust. Kostjad sõlmisid

lepingu II pärast seda, kui kostja I oli algse täitmisnõue juba kätte saanud. Seega võõrandas

kostja I lepingu I eseme teadlikult ajal, mil tal oli juba hagejaga kohtuvaidlus lepingu täitmise

üle. Eespool p 13 alapunktides märgitud põhjendustel pidi kostja II GFG osanikuna teadma, et

vähemalt arutati kostja I osa võõrandamist hagejale. Sisuliselt panid kostjad oma tegevusega

hageja olukorda, kus algse hagi rahuldamine ei ole enam võimalik. Kirjeldatud olukorras oleks

hageja suhtes äärmiselt ebaõiglane jätta kõik menetluskulud tema kanda. Neil kaalutlustel jätab

ringkonnakohus maakohtu menetluskulud TsMS § 168 lg 1 ja § 162 lg 4 alusel iga poole enda

kanda.

19. Menetluskulude osas on hageja kaebus järelikult edukas ja toob kaasa maakohtu otsuse

osalise tühistamise. Ülejäänud osas jääb kaebus rahuldamata.

20. Ringkonnakohtu menetluskulud jäävad TsMS § 171 lg 1 ja § 162 lg 4 alusel samuti poolte

endi kanda. Juhindudes TsMS § 173 lg 1 teisest lausest märgib ringkonnakohus otsuse

resolutsioonis kõigi seniste menetluskulude jaotuse. Tulenevalt menetluskulude jaotusest pole

vaja neid rahaliselt kindlaks määrata.

(allkirjastatud digitaalselt)