2-20-13245/33 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm

Otsuse kuupäev

8. aprill 2022, Tallinn

Tsiviilasja number

2-20-13245

Tsiviilasi

Nordic Varahaldus OÜ hagi Kui küsid, siis saad OÜ

ja P81 Business Property OÜ vastu nõude

tunnustamiseks Digit Print OÜ (pankrotis)

pankrotimenetluses

Vaidlustatud otsus

Harju Maakohtu 14. juuni 2021 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Kui küsid, siis saad OÜ apellatsioonkaebus

Asja hind ringkonnakohtus

3500 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (vastustaja): Nordic Varahaldus OÜ (registrikood

12848273), lepingulised esindajad advokaadid Magnus

Braun ja Kadi Saluste

Kostja (apellant): Kui küsid, siis saad OÜ (registrikood

14964865), lepingulised esindajad advokaadid Erki

Vabamets ja Martin Järve

Asja läbivaatamine

Kohtuistungil 28. märtsil 2022 (menetluskonverents),

millel osalesid poolte lepingulised esindajad

RESOLUTSIOON

1. Täpsustada Harju Maakohtu 14. juuni 2021 otsust menetluskulude jaotuse osas nii,

et kostja Kui küsid, siis saad OÜ kanda jäävad hageja Nordic Varahaldus OÜ need

menetluskulud, mis on seotud nimetatud kostja vastu hagi esitamisega. Täiendada

sama otsust otsustusega, et sama kostja menetluskulud jäävad tema enda kanda.

2. Ülejäänud osas jätta punktis 1 viidatud otsuse resolutsioon muutmata, arvestades

lisaks käesoleva otsuse põhjendava osa punkti 9 alapunktide põhjendustega.

3. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

4. Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jaotada järgmiselt:

4.1. kostja P81 Business Property OÜ vastu esitatud nõude osas kantud kulud jätta

hageja ja nimetatud kostja endi kanda;

4.2. hageja ja kostja Kui küsid, siis saad OÜ vahelise vaidluse kulud maakohtus

jätta nimetatud kostja kanda;

4.3. kostja Kui küsid, siis saad OÜ apellatsioonkaebuse menetlemise kulud jätta

nimetatud kostja kanda.

2 (12)

5. Rahuldada hageja Nordic Varahaldus OÜ taotlus menetluskulude rahaliseks

kindlaksmääramiseks osaliselt. Määrata hageja põhjendatud ja vajalike menetlus-

kulude suuruseks apellatsioonimenetluses 1560 eurot ja mõista see summa kostjalt

Kui küsid, siis saad OÜ hageja Nordic Varahaldus OÜ kasuks välja. Kostjal tuleb

väljamõistetud menetluskulu summalt tasuda hagejale alates otsuse jõustumisest

kuni kulude hüvitamiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses

sätestatud määras.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul

alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult

teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi

vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda

riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetlus-

kulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks, riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast

menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

NÕUE JA SELLE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD

1. Nordic Varahaldus OÜ (endise nimega Nordic Kinnisvarabüroo OÜ, hageja) esitas

11. septembril 2020 Harju Maakohtule hagi Kui küsid, siis saad OÜ (kostja) ja P81 Business

Property OÜ (teine kostja) vastu nõude tunnustamiseks Digit Print OÜ (pankrotis, võlgnik)

pankrotimenetluses. Hageja palus tunnustada oma nõuet summas 222 082,90 eurot pankroti-

seaduse (PankrS) § 153 lg 1 p-s 1 sätestatud järgus pandiga tagatud nõudena.

1.1. Hageja märkis võlgniku pankroti ja selles menetluses esitatud nõudeavalduse kohta

järgmist:

-

võlgniku pankrot kuulutati välja 18. märtsi 2020 kohtumäärusega tsiviilasjas nr 2-20-

2108 ja hageja esitas 31. märtsil 2020 nõudeavalduse, milles palus kooskõlas PankrS

§ 153 lg 1 p-ga 1 tunnustada esimese rahuldamisjärgu nõudena oma nõuet summas

357 222,97 eurot;

-

mõlemad kostjad esitasid kogu hageja nõudele ja selle rahuldamisjärgule vastuväite;

pankrotihaldur (edaspidi: haldur) vaidles vastu osaliselt leppetrahvile ja sellelt

arvutatud viivisele summas 135 140,07 eurot.

1.2. Nõude aluseks oleva õigussuhte ja nõudesumma kujunemise kohta selgitas hageja:

-

nõue tuleneb hageja ja võlgniku vahel 4. oktoobril 2017 sõlmitud seadmete müügi ja

kommertspandi seadmise lepingust (edaspidi: seadmete müügileping), mille esemed on

lõikur ZUND CUTTER G3XL3200 ja VUTEK UV printer GS2000LX Pro UltraDrop

(edaspidi koos: seadmed);

-

võlgnik kohustus tasuma hagejale seadmete eest 450 000 eurot (lisandub käibemaks –

kokku 540 000 eurot), mis tuli pärast lepingu p-s 4.2.1 kajastatud tasaarvestust tasuda

igakuiste 10 000 euroste osamaksetena alates 2017. aasta novembrist kuni ostuhinna

lõpliku tasumiseni; viimane kohaselt tasutud (22.) osamakse laekus hagejale

20. augustil 2019;

3 (12)

-

seadmete müügilepingu p 8.2 kohaselt oli hagejal õigus leping ilma ette teatamata

ühepoolselt üles öelda; sel alusel ütles hageja lepingu 16. detsembri 2019 avaldusega

üles, sest võlgnik oli tasumisega viivituses 87 päeva; ülesütlemise ajal oli seadmete

ostuhinnast tasumata 197 784,50 eurot, mis muutus ülesütlemisel sissenõutavaks;

lepingu p 4.3 alusel nõudis hageja võlgnikult ka viivist 0,1% päevas ning palus

hüvitada sissenõudmiskulu 40 eurot, millelt arvutas viivist 8% aastas;

-

seadmete müügilepingu p-ga 6.6 kohustus võlgnik maksma hagejale leppetrahvi 2%

tagatava nõude summast, kui võlgnik on esitanud lepingus valeandmeid või kui ta jätab

täitmata mõne p-s 6 võetud kohustusest; hageja nõudis võlgnikult leppetrahvi

14. veebruari 2020 nõudekirjaga 4314,80 eurot (2% selle kuupäeva seisuga esitatud

nõudest 216 890,57 eurot), sest võlgnik oli rikkunud lepingu p 6.3 aruandekohustust;

samas kirjas nõudis hageja võlgnikult seadmete kindlustuspoliisi esitamist lepingu

p 6.1 alusel ning täiendavaid aruandeid p-de 6.3 ja 6.4 alusel; võlgnik nõutud

dokumente ei esitanud, mistõttu suurenes leppetrahvi nõue ja 19. veebruari 2020

kirjaga nõudis hageja viie rikkumise eest täiendavalt leppetrahvi 21 670,68 eurot (= 5

× 2% × 216 706,82); edaspidi jätkas hageja leppetrahvi nõude suurendamist samade

rikkumiste eest sarnase arvutuse alusel, jõudes kokku summani 137 978,87 eurot; ka

sellelt summalt arvutas hageja viivist lepingu p 4.3 alusel 0,1% päevas;

-

kokkuvõtvalt on hagejal võlgniku vastu nõue 357 222,97 eurot, millest ta palub

tunnustada 222 082,90 euro suurust osa järgnevalt:

o 197 784,50 eurot seadmete tasumata ostuhind (põhivõlg);

o 20 103,96 eurot viivis põhivõlalt, mis on algul arvutatud kolme osamakse

summalt ja alates 17. detsembrist 2019 kogu põhivõlalt kuni võlgniku pankroti

väljakuulutamiseni määraga 0,1% päevas;

o 40 eurot sissenõudmiskulu hüvitis;

o 0,82 eurot viivis sissenõudmiskulu hüvitiselt alates 16. detsembrist 2019 kuni

võlgniku pankroti väljakuulutamiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises

lauses sätestatud määras;

o 102 868,74 eurot leppetrahv (nõudeavalduses 137 978,87 eurot);

o 1103,86 eurot viivis leppetrahvilt määraga 0,1% päevas (nõudeavalduses

1314,81 eurot);

o hageja vähendas leppetrahvi ja sellelt arvutatud viivise nõudeid ning palub kahe

eelmise taande summast kokku tunnustada nõuet 4153,62 eurot, mille tulemusel

kogunõudeks jääb algse nõude ja halduri vastuväite summade vahe (222 082,90

= 357 222,97 – 135 140,07).

1.3. Nõude rahuldamisjärgu kohta märkis hageja, et seadmete müügilepingu dokumendi

p-des 5.1 ja 5.2 sisalduva kommertspandilepingu järgi on samast lepingust (ja selle lisadest)

tulenevad hageja nõue tagatud kommertspandiga pandisumma 500 000 eurot ulatuses.

Tunnustamist taotlev nõue on sellest summast väiksem. Neil põhjendustel palus hageja oma

nõuet tunnustada PankrS § 153 lg 1 p-s 1 sätestatud järgus pandiga tagatud nõudena.

1.4. Tulenevalt kostja vastuväidetest (nii nõuete kaitsmisel kui ka kohtumenetluses) selgitas

hageja seadmete müügilepinguga samal ajal tehtud teiste tehingute kohta järgmist:

-

peale seadmete müügilepingu sõlmiti 4. oktoobril 2017 veel kompromissikokkulepe,

osa müügileping ja osa pandileping (edaspidi koos: vaidlusalused lepingud), mille

osapooled olid lisaks hagejale ja võlgnikule RP&HP Invest OÜ (edaspidi: RP&HP),

Digit Reklaam OÜ (edaspidi: DR), OÜ Digit Varad (edaspidi: DV), Realia Invest OÜ

(edaspidi: RI), Strander Assets OÜ, RK, HP, KP ja RF (edaspidi koos: seotud isikud);

4 (12)

-

DR-i osakapital jaotus kaheks võrdseks osaks, millest üks kuulus RP&HP-le – see osa

oli 4. oktoobri 2017 osa müügilepingu ese ja viidatud lepingu alusel omandas osa DV;

-

vaidlusaluste lepingute eesmärk oli tagada õigusselgus ja vältida tulevikus seotud

isikute vahel muude nõuete esitamist, mis ei tulene neist lepingutest. Nimelt oli

4. oktoobri 2017 seisuga algatatud mitmeid DR-ga seotud kohtumenetlusi (sh tsiviil-

asjad nr 2-17-13473, 2-17-9300, 2-17-8517, 2-17-8122, 2-17-9601) ja täitemenetlus

(nr 0217/2017/1341). Tulenevalt omavahelistest keerulistest suhetest ja võttes arvesse

kulusid, mis seotud isikutel tekkisid kohtumenetluste tõttu, otsustasid nad lõpetada kõik

ärisuhted. Kokkulepete tulemusel kohustus hageja mh andma võlgnikule üle seadmete

omandi – see oli kompromissilepingu sõlmimise üks oluline tingimus;

-

seotud isikute varasemad suhted ja toimingud pole olulised, mh pole tähtsust

2. oktoobri 2017 tasaarvestusel, sest DR tagastas selle avalduse 4. oktoobril 2017 koos

kinnitusega, et avaldust ei ole talle esitatud;

-

vaidlusalused lepingud tervikuna ega seadmete müügileping pole näilikud. Enne nende

lepingute sõlmimist olid seadmed hageja omandis ega saanud ilma lepingut sõlmimata

minna võlgniku omandisse. Seotud isikud täitsid neid lepinguid – kohtuvaidlused

lõpetati, DR-i osa läks RP&HP-lt üle DV-le, kes tasus osa eest kokku lepitud hinna

25 000 eurot, samuti tasus võlgnik 22 osamakset seadmete müügilepingu alusel.

2. Vaidlus hageja ja teise kostja vahel lõppes kompromissiga, mille maakohus kinnitas

16. aprilli 2021 määrusega. Viidatud kompromissi järgi loobus teine kostja oma algsest

vastuväitest hageja nõudele võlgniku pankrotimenetluses. Teise kostja suhtes esitatud nõude

osas jäid menetluskulud hageja ja teise kostja enda kanda. Kompromissi kinnitav määrus

jõustus edasi kaebamata.

3. Kostja vaidles hagile vastu, tema vastuväited on kokkuvõtvalt järgmised:

-

seotud isikute omavaheliste suhete kohta selgitas kostja täiendavalt:

o DR-i tegelikud osanikud olid RF eraisikuna ning RK oma endise elukaaslase või

abikaasa HP ja RP&HP kaudu;

o RP&HP ja RI olid samuti RK ühingud ning KP on RK poeg; DV oli RF ühing;

o DR andis 23. mail 2017 talle kuuluva trükiettevõtte mitterahalise sissemaksena

üle võlgnikule, mille tulemusel võlgnik muutus DR-i õigusjärglaseks ning talle

läksid üle kõik DR-i õigused ja kohustused;

-

seadmete müügileping on näilikkuse tõttu tühine ja sellel pole õiguslikke tagajärgi.

Vaidlusaluste lepingutega lahendasid DR-i osanikud kompromissiga omavahelise

äritüli. Tulemuseks ostis üks osanik (RF) välja teise osaniku (RK). Ostjal ei olnud raha

ostuhinna tasumiseks, mistõttu konstrueeriti lahendus, mille järgi osa eest tasub

võlgnik. Selleks tekitati hagejale kui RK ühingule kunstlik nõue võlgniku vastu. Kostja

leiab, et tema väiteid kinnitab RK ja RF kirjavahetus 2017. aasta mais–juunis;

-

hageja nõuab seadmete ostuhinna tasumist ja esitab sellega seotud kõrvalnõudeid

olukorras, kus DR või võlgnik on talle seadmete eest juba tasunud, st hageja nõuab

sama tasu teist korda. Lisaks on hageja nõue lõppenud tasaarvestusega. Seadmete

ostmine, ostuhinna tasumine ja nõuete tasaarvestamine toimus järgmiselt:

o müüjatega pidas 2016. aastal läbirääkimisi ja seadmed tellis DR, kes soovis

saada EAS-ilt seadmete ostmiseks toetust;

o kui selgus, et enne toetuse saamist tehtud kulud ei ole abikõlbulikud, siis

„vahetati“ ostja isik ja selleks vormistati „formaalselt“ hageja, kes allkirjastas

2016. aasta lõpus ka müügilepingud seadmete müüjatega;

5 (12)

o raha seadmete ostmiseks laenas hagejale DR ja lepiti kokku, et hageja müüb

seadmed pärast „paberil“ edasi DR-le, kusjuures laenu tagastamise nõue

tasaarvestatakse ostuhinna tasumise nõudega;

o seadmete müüjalt võttis seadmed 2017. aasta esimeses pooles vastu DR;

o osanike tüli tõttu jäi tehing kava kohaselt lõpuni viimata; hageja hakkas väitma,

et DR on seadmed omastanud ja tekitanud kahju; ta esitas 2. oktoobril 2017

DR-le kahjunõude ja tasaarvestuse avalduse, millega tasaarvestas selle nõude

DR-lt saadud laenu tagastamise nõudega;

-

seadmete müügilepingu tühisuse tõttu puuduvad hagejal ka kõrvalnõuded, sh

leppetrahvi nõue. Teise võimalusena palub kostja leppetrahvi vähendada nullini või

muu summani kohtu õiglasel äranägemisel, sest leppetrahv 102 868,74 eurot on

ebamõistlik. Sisuliselt nõuab hageja leppetrahvi selle eest, et võlgnik ei andnud

ühingust välja ostetud osanikule teavet oma majandusliku olukorra kohta. Sellise

rikkumise eest nii suure leppetrahvi nõudmine on õiguste kuritarvitamine, vastuolus

heade kommetega ja ebamõistlik.

MAAKOHTU OTSUS

4. Maakohus rahuldas hagi kostja suhtes 14. juuni 2021 otsusega (vaidlustatud otsus).

Menetluskulud jättis maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel

kostja kanda ja määras need kindlaks rahaliselt.

4.1. Maakohus tuvastas, et Harju Maakohus kuulutas 18. märtsil 2020 välja võlgniku

pankroti. Hageja esitas 31. märtsil 2020 haldurile nõudeavalduse võlgniku vastu suunatud

rahalise nõude summas 357 222,97 euro tunnustamiseks. Nõue jäi tunnustamata, sest haldur

vaidles sellele vastu osasummas 135 140,07 eurot (osaliselt leppetrahv ja sellelt arvutatud

viivis) ning kostjad vaidlesid vastu täies ulatuses. Samuti tuvastas maakohus vaidlusaluste

lepingute sõlmimise ning selle, et seadmete müügilepingute järgi oli seadmete ostja hageja.

4.2. Hageja nõude õigusliku alusena viitas maakohus enne 1. veebruari 2021 kehtinud PankrS

§ 106 lg-le 1. Viidatud säte nägi ette, et kui nõuete kaitsmise koosolekul nõuet, selle

rahuldamisjärku või nõuet tagavat pandiõigust ei tunnustatud, otsustab nõude või pandiõiguse

tunnustamise võlausaldaja hagi alusel kohus. Hagi on suunatud hageja nõude tunnustamisele

osas, milles haldur sellele vastu ei vaielnud, st summas 222 082,90 eurot (vastavalt eespool

p 1.2 viimase taande osasummadele).

4.3. Maakohus ei nõustunud kostja näilikkuse vastuväitega.

4.3.1. Vaidlusaluste lepingute eesmärk oli kohtu- ja täitemenetluste ning seotud isikute

ärisuhete lõpetamine. Kompromissikokkuleppe vastab VÕS § 578 lg 1 tunnustele, st on leping

õiguslikult vaieldava või ebaselge õigussuhte muutmise kohta vaieldamatuks poolte

järeleandmiste teel. VÕS § 578 lg 2 kohaselt eeldatakse, et sellega loobusid osapooled oma

nõuetest ja omandasid uued õigused. Kompromissikokkuleppe p 2.2. kohaselt loobusid seotud

isikud tagasivõtmatult kõikidest nõuetest üksteise vastu, mis on tekkinud või tekivad

asjaoludest, mis leidsid aset enne 4. oktoobrit 2017. Puuduvad tõendid selle kohta, et ükski neist

isikutest oleks lepingust taganenud või lepingu üles öelnud. Samas on tõendatud, et võlgnik

tasus kuni 20. augustini 2019 seadmete ostuhinna osamakseid. Maakohtu hinnangul nähtub

tõenditest, et vaidlusaluste lepingute osapoolte tahe oli omavaheliste õigussuhete muutmine nii,

et kõik varasemad erimeelsused lõpetatakse, loobutakse varasematest nõuetest üksteise vastu ja

edaspidi lähtutakse 4. oktoobril 2017 kokkulepitust.

4.3.2. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 89 lg 1 järgi on näilik tehing, mille puhul

pooled on kokku leppinud, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele

vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest pooled tahavad jätta mulje tehingu olemasolust või varjata

tehingut, mida nad tegelikult teha tahavad. Näilik tehing on TsÜS § 89 lg 2 järgi tühine.

6 (12)

Võlgnik täitis lepingut kuni 20. augustini 2019. Kostja ei toonud kohtu ette ühtegi veenvat

argumenti, millest nähtuks, et osamaksete tegemise majanduslik sisu oli tekitada hagejale näilik

nõue võlgniku vastu. Samuti ei nähtu tõenditest, et seadmete väärtus poleks vastanud

kokkulepitule. Järelikult pole seadmete müügileping näilik.

4.4. Leppetrahvi täiendava vähendamise taotlus pole põhjendatud. Hageja esitas leppetrahvi

nõude seadmete müügilepingu p 6.6 alusel, mille järgi kohustub võlgnik maksma leppetrahvi

juhul kui on jätnud täitmata ükskõik millise lepingu p-ga 6 võetud kohustuse. Hageja vähendas

juba leppetrahvi nõuet summani 4153,62 eurot ja maakohtu hinnangul puudub vajadus

leppetrahvi täiendavalt vähendada.

4.5. Neil kaalutlustel on hageja nõue õiguslikult põhjendatud ja seda tuleb võlgniku

pankrotimenetluses tunnustada summas 222 082,90 eurot PankrS § 153 lg 1 p 1 rahuldamis-

järgu nõudena.

4.6. Hagi rahuldamise tõttu jättis maakohus menetluskulud kostja kanda ja määras need

kindlaks rahaliselt. Hageja palus kostjalt välja mõista menetluskulu 4127 eurot (sh riigilõiv

300 eurot ja lepinguliste esindajate kulu 3827 eurot), millele lisandus esindajate kohtuistungil

osalemisega seotud kulu 270 eurot. Hageja esindajate ajakulu (16 t 11 min) ja tunnitasu 160–

200 eurot on põhjendatud. Nii on hageja põhjendatud ja vajalik menetluskulu kokku 4397 eurot,

mis tuleb kostjalt välja mõista. TsMS § 177 lg 4 ja hageja taotluse alusel tuleb kostjal

hüvitatavalt kulult maksta viivist.

POOLTE SEISUKOHAD

5. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja jätta hagi

rahuldamata. Teise võimalusena taotleb kostja asja maakohtule uueks läbivaatamiseks saatmist.

Menetluskulud palub kostja panna hageja kanda. Kostja leiab, et maakohtu otsus ei ole piisavalt

põhjendatud, mh ei vastanud kohus mitmele kostja väitele ega hinnanud tema esitatud tõendeid.

Sisulises osas järgib kostja oma seniseid vastuväiteid, mille saab kokku võtta järgmiselt:

-

esiteks tuleb lisaks vaidlusalustele lepingutele võtta arvesse ka seotud isikute

varasemaid õigussuhteid ja asjaolusid (sh seadmete algne ostutehing ja DR-i osanike

tüli) ning hinnata neid kajastavaid tõendeid;

-

teiseks ei saanud vaidlusalused lepingud hõlmata neid nõudeid, mis lõppesid

2. oktoobri 2017 tasaarvestuse või varasema kohase täitmisega;

-

kolmandaks on vaidlusalused lepingud näilikud tehingud, millega sooviti varjata

võlgniku osaniku väljaostmise tehingut, eelkõige on näilikud kompromissikokkulepe,

seadmete müügileping ja kommertspandi seadmise leping;

-

neljandaks on hageja nõue vastuolus hea usu põhimõttega, sest hageja on samade

seadmete eest juba raha saanud ja hageja nõude tunnustamine tähendaks, et teistele

võlausaldajatele ei saa teha võlgniku pankrotivara arvel väljamakseid.

6. Hageja vaidleb kaebusele vastu.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse resolutsiooni sisulises osas muutmata, aga täiendab

selle põhjendusi (TsMS § 657 lg 1 p 2¹). Lisaks tuleb täpsustada ja täiendada menetluskulude

jaotust. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja kostja kannab menetluskulud ringkonnakohtus.

8. TsMS § 652 lg 1 p 1 ja poolte väidete põhjal saab ringkonnakohus kaebuse lahendamisel

lähtuda maakohtu tuvastatud asjaoludest 4. oktoobril 2017 vaidlusaluste lepingute sõlmimise,

18. märtsil 2020 võlgniku pankroti väljakuulutamise ning selle menetluses hageja

nõudeavalduse esitamise ja vaidlustamise ulatuse kohta. Samuti ei vaidle pooled võlgniku

tasutud 22 osamakse ega hageja nõudesummade arvutuse üle.

7 (12)

9. Ringkonnakohus nõustub maakohtu lõppjärelduste ja vaidlustatud otsuses esitatud põhjen-

dustega, st hagi on kokkuvõttes õigesti rahuldatud. Maakohtu põhjendused üksi pole siiski

piisavad. Nii on õige kostja arusaam, et maakohus rikkus otsuse põhjendamise kohustust (TsMS

§ 436 lg 1 ja § 442 lg 8), kui jättis osa kostja väiteid käsitlemata. Selle puuduse saab

ringkonnakohus kõrvaldada. Vastuseks kostja kaebuse ja varasematele väidetele märgib

ringkonnakohus järgmist, millega vastavalt täiendab maakohtu põhjendusi.

9.1. Hageja nõue võlgniku vastu jäi vaidlustatud otsuses õiguslikult kvalifitseerimata, millega

maakohus samuti rikkus otsuse põhjendamise kohustust. Isegi kui pooled tunnustatava nõude

koosseisu üle ei vaidle, peab kohus kontrollima, kas nõue on õiguslikult võimalik.

9.1.1. Esiteks nõuab hageja põhivõlana seadmete ostuhinnast 197 784,50 euro maksmist.

Selle nõude õiguslik alus on VÕS § 108 lg 1 koostoimes sama seaduse § 208 lg 1 ning seadmete

müügilepingu (dtl 20–26) p-dega 4.1, 4.2.2 ja 8.2. Ostuhinna summa, osamaksete tasumise ja

nõudesumma arvutusele ei esitanud kostja vastuväiteid.

9.1.2. Teiseks nõuab hageja viivist summas 20 103,96 eurot, mis on algul arvutatud kolme

osamakse summalt ja alates 17. detsembrist 2019 kogu põhivõlalt kuni võlgniku pankroti

väljakuulutamiseni määraga 0,1% päevas. Viivise nõude õiguslik alus on VÕS § 113 lg 1

koostoimes seadmete müügilepingu p-ga 4.3. Viivise arvutusele ei esitanud kostja vastuväiteid.

9.1.3. Kolmandaks nõuab hageja sissenõudmiskuluna VÕS § 113¹ lg 1 alusel 40 euro

hüvitamist. See nõue saab olla põhjendatud, kui vähemalt osaliselt on põhjendatud eelmises

alapunktis kirjeldatud viivise nõue.

9.1.4. Neljandaks nõuab hageja sissenõudmiskulult viivist 0,82 eurot, mille arvutas alates

16. detsembrist 2019 kuni võlgniku pankrotini VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määra

alusel. Ka sellele arvutusele ei esitanud kostja vastuväiteid.

9.1.5. Viiendaks nõuab hageja vähendatud leppetrahvi ja sellelt arvutatud viivist summas

4153,62 eurot. Hageja väitel on tal kokku leppetrahvi nõue 102 868,74 eurot ja sellelt viivise

nõue 1103,86 eurot, mida ta mõlemat vähendas. Leppetrahvi nõude õigusliku aluse

moodustavad VÕS § 158 lg 1 ja § 161 lg 1 koostoimes seadmete müügilepingu p-ga 6.6.

Viivise puhul on õiguslik alus sama nagu märgitud eespool p-s 9.1.2, kui viidatud lepingu p 4.3

kokkulepe laieneb ka leppetrahvilt nõutavale viivisele. Kui lepingut ei saa viivise määra osas

tõlgendada nii avaralt, siis saab hageja nõuda viivist eelmises p-s 9.1.4 nimetatud alusel. Hageja

selgitas ringkonnakohtu istungil, et ta tugineb jätkuvalt leppetrahvi algse nõude alusena

nimetatud rikkumistele, aga vähendas nõuet nii leppetrahvi kui viivise osas summaarselt, mitte

mingite konkreetsete rikkumiste osas. Kostja omakorda avaldas, et ta ei vaidlusta võlgniku

rikkumist, mille alusel saab leppetrahvi nõuda, vaid soovib keskenduda eespool p-s 5

refereeritud vastuväidetele.

9.1.6. Kokku palub hageja enne 1. veebruari 2021 kehtinud PankrS § 106 lg-s 1 ette nähtud

korras tunnustada nõuet summas 222 082,90 eurot, mis saadakse eelmises viies alapunktis

märgitud summade liitmisel. Hagi on õigesti esitatud kostja suhtes, kes esitas nõuete kaitsmisel

hageja nõudele vastuväite. Tunnustamishagi ese on üksnes see osa nõudest, mida haldur ei

vaidlustanud (hageja palus pankrotimenetluses esitatud nõudeavalduse esmalt tunnustada nõuet

357 222,97 eurot, millest haldur esitas vastuväite summas 135 140,07 eurot – praegune kohtus

nõude tunnustamist taotleva hagi ese on nende summade vahe, dtl 217–231).

9.1.7. Nõude rahuldamisjärk (PankrS § 153 lg 1 p 1) rajaneb seadmete müügilepinguga samas

dokumendis sisalduval kommertspandilepingul (osa 5) koostoimes kommertspandiseaduse

(KomPS) §-ga 3 ning sama seaduse § 1 lg 3 kaudu kohalduva asjaõigusseaduse § 276 lg-ga 1,

võttes arvesse KomPS §-s 10 sätestatud erisusi. Pooled ei vaidle selle üle, et kui vaidlusalused

lepingud kehtivad, siis on hageja nõue nii summaliselt kui ka esemeliselt võlgniku varale seatud

kommertspandiga hõlmatud.

8 (12)

9.2. Ringkonnakohus alustab kaebuse lahendamist küsimusest, kas kompromissikokkulepe

(dtl 162–165) on näilik. Kaebuse kolmanda väite järgi on vaidlusalused lepingud näilikud, mh

nimetas kostja eraldi ka kompromissikokkulepet.

9.2.1. Näilik on tehing, mille puhul pooled on kokku leppinud, et tehingu tegemisel tehtud

tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest pooled tahavad jätta

mulje tehingu olemasolust või varjata tehingut, mida nad tegelikult teha tahavad (TsÜS § 89

lg 1). Näilik tehing on tühine (TsÜS § 89 lg 2) ja kui sellega varjatakse teist tehingut,

kohaldatakse varjatud tehingule varjatava tehingu kohta sätestatut (TsÜS § 89 lg 3). Maakohus

otsustas õigesti, et kostja saab pankrotimenetluses nõudele vastuväite esitanud võlausaldajana

tugineda hageja ja võlgniku (vajadusel ka teiste isikute) vaheliste tehingute näilikkusele, kuigi

ei ole võlasuhete pool (Riigikohtu 16. oktoobri 2019 määrus tsiviilasjas nr 2-18-9790, p 14.1).

9.2.2. Näiliku tehinguga soovitakse jätta muljet tehingu tegemisest, mida tegelikult teha ei

soovita, või varjata teist tehingut. Kõne alla saab eelkõige tulla kohustuslepingu näilikkus, sest

abstraktne ja neutraalne asjaõigusleping ei ole üldjuhul näilik. Kui vaidlusalustes lepingutes

sisalduvate käsutuste (asjaõiguslepingute) osapooled tegelikult soovisid oma õigusi ja

varaesemeid lepingutes kirjeldatud viisil käsutada, siis ei saa pidada lepingutes sisalduvaid

käsutustehinguid näilikuks (vrd Riigikohtu 18. juuni 2019 otsus tsiviilasjas nr 2-16-7090, p 13

teine lõik ja seal viidatud varasem praktika).

9.2.3. Tehingu näilikkuse tuvastamine eeldab tahteavalduste, st tehingu sisulist hindamist

(Riigikohtu 2. novembri 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-95-11, p 12 teine lõik). Avaldatud tahte

näilikkust peab tõendama pool, kes tugineb tehingu näilikkusele, st käesoleval juhul kostja (vt

lisaks nt Riigikohtu 17. detsembri 2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-09, p 11 teine lõik).

9.2.4. Kaebuses

ega

ringkonnakohtu

istungil

ei

täpsustanud

kostja,

millised

kompromissikokkuleppes sisalduvad tahteavaldused on tema väitel tehtud ilma õigusliku

tagajärje soovita. Tervikuna saab kostja väidetest järeldada, et kompromissikokkulepe vastas

seotud isikute tahtele, sest sellega lahendati DR-i osanike ja teiste seotud isikute vahelised

lahkhelid. Neil kaalutlustel ei tuvasta ringkonnakohus, et kompromissikokkulepe oleks näilik.

Järelikult tuleb asja lahendamisel lähtuda sellest kui kehtivast lepingust.

9.3. Kaebuse esimese väite kohaselt tuleb lisaks vaidlusalustele lepingutele võtta arvesse ka

varasemaid õigussuhteid ja asjaolusid (sh seadmete algne ostutehing ja võlgniku osanike tüli)

ning hinnata neid kajastavaid tõendeid. Lisaks on teise väite järgi vaidlusalune, kas

4. oktoobri 2017 vaidlusalused lepingud said hõlmata nõudeid, mis lõppesid 2. oktoobri 2017

tasaarvestuse või varasema kohase täitmisega. Kompromissikokkuleppe kehtivuse tõttu pole

need väited ülejäänud lepingute hindamise osas enam põhjendatud.

9.3.1. Maakohus tuvastas kompromissikokkuleppe sõlmimise asjaolud ning andis neile VÕS

§ 578 lg-te 1 ja 2 järgi kohase õigusliku hinnangu. Viidatud teise lõigu alusel saab eeldada, et

kompromissilepingu tagajärjel loobuvad lepingupooled oma nõuetest ning omandavad

kompromissilepingu alusel uued õigused. Kompromissikokkuleppe sisu järgi vastab see

kompromissilepingu tunnustele ning selle p 2.1 kohaselt soovisid kokkuleppe osalised

tagasivõtmatult vastastikku loobuda kõikidest nõuetest, mis on tekkinud või tekivad

asjaoludest, mis leidsid aset (toimusid) enne kokkuleppe sõlmimist.

9.3.2. Ringkonnakohus kontrollis eespool p 9.2 alapunktides, et kompromissikokkulepe pole

näilik, st käesoleva asja lahendamisel tuleb lähtuda selle kehtivusest. Eelmises p-s 9.3.1

kõnealuse kokkuleppe kui kompromissilepingu õigusliku tähenduse kohta märgitust järeldub,

et kompromissist tuleneva õigussuhte puhul pole enam olulised need omavahelised õigused ja

kohustused, mis kokkuleppe osapooltel olid enne selle sõlmimist. Nii polnud maakohtul vaja

tuvastada seadmete esialgse ostutehingu ega osanike tüli asjaolusid, mis kostja väitel pärinevad

ajast enne kompromissikokkuleppe sõlmimist.

9 (12)

9.3.3. Samadel kaalutlustel ei mõjuta asja lahendamist 2. oktoobri 2017 tasaarvestuse avaldus

(dtl 159–161). Kõnealuse tasaarvestuse ese olid hageja ja DR-i vastastikkused nõuded seadmete

soetamise ja rahastamise tehingutest. Ringkonnakohus tuvastab kompromissikokkuleppest ja

sellega samal päeval tehtud tasaarvestuse avalduse tagastamise tahteavaldusest (dtl 211) nende

koostoimes, et nimetatud osapoolte tahe oli saavutada tulemus, mille korral ei ole

2. oktoobri 2017 tasaarvestusel enam õiguslikku tagajärge ega toimet. Lisaks puudub tasa-

arvestuse avaldusel toime ka seetõttu, et 4. oktoobri 2017 kinnituse järgi jõudis hiljemalt samal

ajal algse avaldusega saajani ka avalduse tagasivõtmise avaldus (TsÜS § 72). Tasaarvestust kui

ühepoolset tahteavaldust ei saa ühepoolselt tagasi võtta pärast avalduse kehtivaks muutumist,

aga see ei välista tagasivõtmist poolte kokkuleppel ega enne kehtivaks muutumist. Kuivõrd

2. oktoobri 2017 tasaarvestusel pole neil kaalutlustel toimet, siis pole vaja eraldi hinnata, kas

selle tegemine DR-i suhtes saab üldse mõjutada hageja ja võlgniku õigusi ja kohustusi.

9.3.4. Samuti ei mõjuta hinnangut hageja praegustele nõuetele kostja väited sama nõude

varasema täitmise kohta. Eesti Vabariigi põhiseaduse § 32 lg 2 esimese lause järgi võib igaüks

enda omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada. Sellest tuleneb üldine lepinguvabaduse

põhimõte, mille järgi võib igaüks põhimõtteliselt vabalt valida, kellega ja missugustel

tingimustel ta lepingu sõlmib. Seda kinnitavad ka ettevõtlusvabaduse ja vaba eneseteostuse

põhimõte. VÕS-s konkretiseerivad lepinguvabaduse põhimõtet mh § 8 lg 1 ja § 9 lg 1.

Majandustegevuses tegutsevate eeldatavalt võrdsete lepingupartnerite puhul saab eeldada

lepinguvabadust omavaheliste õigussuhete kujundamisel (vrd Riigikohtu 17. juuni 2015 otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-65-15, p 10 teine lõik ja seal viidatud varasem praktika).

9.3.5. Nii tuleb eeldada, et seotud isikud võisid ja soovisid oma õigusi ja kohustusi käsutada

nii nagu seda kajastavad vaidlusalused lepingud. Siinjuures ei olnud hagejal takistust seadmeid

võlgnikule võõrandada, kui ta ka oli varem sõlminud kokkuleppeid samade seadmete kohta ja

saanud nende eest tasu. Järelikult ei mõjuta samade esemete varasemad käsutused ega nende

eest tehtud sooritused seotud isikute õigust sõlmida kompromissina uued kokkulepped. Eespool

p 9.3.1 kohaselt omandasid seotud isikud kompromissikokkuleppega uued õigused (ja võtsid

kohustused). Kostja ei väitnud ega tõendanud, et neid kohustusi oleks hagejale täidetud

ulatuses, mis välistavad praeguse nõude tunnustamise.

9.4. Järgmiseks saab lahendada kaebuse kolmanda väite ülejäänud lepingute osas ja

kontrollida, kas hageja nõude alusena nimetatud seadmete müügileping ja kommertspandi

seadmise leping on näilikud tehingud, millega sooviti varjata osaniku väljaostmise tehingut.

Ringkonnakohus lähtub eespool p-des 9.2.1–9.2.3 näilikkuse kohta märgitust ja leiab, et kostja

väide pole põhjendatud.

9.4.1. Kostja väitel oli tehingute tegelik sisu selline, et RF omandab RP&HP (RK ühing) osa

DR-s ja nn väljaostuhinna tasub võlgnik. Osa müügilepingu (dtl 177–182) p-s 4.1 sisaldub

asjaõiguskokkulepe kõnealuse osa üleandmise kohta RP&HP-lt (müüja) DV-le (ostja). Kostja

väite edukuseks peab ka see tehing olema näilik. Kostja ei toonud esile asjaolusid ega esitanud

tõendeid, mis viitaks selle kokkuleppe osapoolte tahte puudumisele mõjutada oma õigusi just

sel viisil. Ühtlasi pole tõendeid, et osa oleks tegelikult pidanud omandama keegi teine isik kui

viidatud ostja. Nii ei tuvasta ringkonnakohus, et osa müügi käsutustehing oleks näilik.

9.4.2. Ühtlasi väidab kostja, et seadmete müügilepingu esemeks olevate seadmete (viidatud

lepingu p 2.1) käsutus on näilik, sest tegelikult polnud neid vaja enam käsutada – need olid juba

enne võlgniku omad. Seega pidi nii hagejal kui ka võlgnikul üldse puuduma tahe teha seadmete

müügilepingu p-des 3.1.1, 3.1.2 ja 4.4 sisalduvaid tahteavaldusi. Kostja ei põhjendanud ega

tõendanud, miks pidanuks seotud isikud üldse hõlmama vaidlusalustesse lepingutesse seadmed

ja nende omandi, kui esemete käsutamise huvi täielikult puudus. Samuti ei saanud kõnealuse

käsutusega varjata osa omandamise tehingut. Muud varjatavat tehingut kostja esile ei toonud.

Nii ei tuvasta ringkonnakohus, et seadmete käsutustehing oleks näilik.

10 (12)

9.4.3. Osa müügilepingu võlaõiguslike kokkulepete järgi oli osa ostuhind 25 000 eurot (vt

eelkõige p 3.1). Kostja väited on sisuliselt suunatud sellele, et tegelik hind oli seadmete

müügilepingus märgitud hinna 540 000 eurot (vt selle lepingu p 4.1) võrra suurem. Eelneva

põhjal tuleb eelkõige kontrollida, kas seadmete müügilepingus sisalduv võlgniku ja hageja

vaheline võlaõiguslik müügileping on näilik. Selleks pidi nimetatud lepingupooltel üldse

puuduma lepingu sõlmimise tahe või nad soovisid tegelikult teha mingi muu tehingu.

9.4.4. Ringkonnakohus otsustas eespool p-des 9.4.1 ja 9.4.2, et osa ega seadmete käsutus-

tehing polnud näilikud. Seega tõid vaidlusalused lepingud tervikuna mh kaasa õigusmuudatuse,

et DR-i osa läks RP&HP-lt üle DV-le ja seadmete omand hagejalt võlgnikule. Eespool p-s 9.3.4

kirjeldatud lepinguvabaduse põhimõtte järgi olid nimetatud osapooled vabad kokku leppima

mõlema soorituse eest tehtava vastusoorituse ehk hinna. Ühtlasi ei olnud seotud isikutel

takistust kujundada hinnad tervikuna nii, et need vastavad RK ja RF vahel sõlmitud

kokkuleppele nende ühiste ärisuhete lõpetamise kohta. Hinnates vaidlusaluseid lepinguid

tervikuna, eelkõige seadmete müügilepingut koos kompromissikokkuleppega, nõustub

ringkonnakohus maakohtuga, et seadmete müügilepingu võlaõiguslik kokkulepe pole näilik.

9.4.5. Samuti pole näilik kommertspandi seadmise leping. Kostja ei ole väitnud, et seotud

osapooled ei soovinud vaidlusaluste lepingutega luua olukorda, kus hageja nõue võlgniku vastu

oleks tagatud kommertspandiga.

9.5. Kaebuse neljanda väitega taotleb kostja hagi rahuldamata jätmist põhjusel, et hageja nõue

on vastuolus hea usu põhimõttega. Ka sellega ringkonnakohus ei nõustu.

9.5.1. Lepingule tuginemine ei ole lubatud juhul, kui see tähendaks õiguste kuritarvitamist ja

rikuks heas usus käitumise põhimõtet (TsÜS § 138 lg-d 1 ja 2 ning VÕS § 6 lg 1). Hea usu

põhimõtte funktsiooniks on tõkestada lepingust või seadusest tulenevate õiguste teostamise

kuritarvitamine. See tähendab, et kohus ei kohalda halvas usus käitumise juhul seadusest või

lepingust tulenevat (vt nt Riigikohtu 12. detsembri 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-17-9391, p 16.1

esimene lõik; 16. mai 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-49-12, p 11 teine lõik ja neis viidatud

varasem praktika).

9.5.2. Riigikohus on leidnud, et kui võlga on tunnistatud ilma õigusliku aluseta, on võlgnikul

võimalik alusetult saadud võlatunnistuse tagasinõudmisega samadel tingimustel ka keelduda

konstitutiivsest võlatunnistusest tuleneva kohustuse täitmisest. Selline õigus tuleneb seaduse

üldisest põhimõttest, mis on väljendatud VÕS §-s 110 kohustuse täitmisest keeldumise õiguses

ja ka tasaarvestust ettenägevates sätetes (VÕS § 197 jj, mh § 200 lg 2) ning muudes sätetes, mis

annavad võlgnikule õiguse keelduda oma kohustuse täitmisest võlausaldajast tuleneva asjaolu

tõttu. Samuti tuleneb selline õigus hea usu põhimõtte osaks olevast ja õiguse kuritarvitamise

keeldu väljendavast dolo agit qui petit quod statim redditurus est põhimõttest, mille järgi oleks

hea usu põhimõttega vastuolus võimaldada nõuda kohustuse täitmist, mis seisneb soorituses,

mille nõude esitaja muul õiguslikul alusel peaks võlgnikule tagastama (3. juuni 2021 otsus

tsiviilasjas nr 2-19-5601, p 18.2 esimene lõik). Ringkonnakohtu hinnangul on samad

põhimõtted asjakohased ka juhul, kui võlausaldaja nõuab täitmist viisil, mis tooks kaasa tema

alusetu rikastumise ja annaks nii alust sama sooritus hiljem tagasi nõuda.

9.5.3. Ringkonnakohus põhjendas eespool p-des 9.3.4 ja 9.3.5, et varasemad sooritused ei

oma hageja praeguse nõude tunnustamisel tähtsust. Ühtlasi otsustas ringkonnakohus, et p 9.3.1

kaalutlustel ei järeldu seotud isikute võimalikest varasematest õigussuhetest, et ka pärast

kompromissikokkuleppe sõlmimist saaks panna maksma varasemaid õigusi, sest need asendati

uutega. Kuivõrd hageja praegu tunnustamist taotlev nõue rajaneb seadmete müügilepingul, mis

vastab kompromissikokkuleppe tingimustele, siis ei too selle nõude rahuldamine kaasa alusetut

rikastumist, sest nõudel on selle osasummade kaupa eespool p 9.1 alapunktides kajastatud

õiguslik alus. Nii ei teki võlgnikul õigust sama sooritus tagasi nõuda.

11 (12)

9.5.4. Hageja nõude tunnustamine ei ole vastuolus võlausaldajate võrdse kohtlemise

põhimõttega. Viidatud põhimõte kehtib pankrotimenetluses ega laiene pankrotimenetluse

alustamise eelsele ajale, mil võlgnik sai tulenevalt lepinguvabaduse põhimõttest ise valida,

kellega ta tehinguid teeb. Üksnes juhul, kui võlgniku tehingutel või toimingutel on ka pärast

pankrotimenetluse alustamist võlausaldajate huvidele negatiivne mõju, saab need tagasi-

võitmise korras kehtetuks tunnistada (Riigikohtu 24. mai 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-50-17,

p 11 esimene lõik). Kostja ei tugine seadmete müügilepingu ega kommertspandi seadmise

lepingu tagasivõitmisele. Samadel kaalutlustel ei riku hageja nõue teiste võlausaldajate suhtes

hea usu põhimõtet, sest pandiga tagatud nõude eelistamine vastab seaduse mõttele.

9.6. Kostja vaidles algselt vastu hageja leppetrahvi nõude summale ja palus seda vähendada.

Kuigi kostja seda apellatsioonimenetluses otseselt ei käsitle, siis on ka leppetrahvi kontrollimise

osas maakohtu otsus ebapiisavalt põhjendatud ja seda tuleb täiendada.

9.6.1. Hageja praegune nõue sisaldab leppetrahvi ja sellelt arvutatud viivist kokku summas

4153,62 eurot (eespool p 1.2 viimase taande viimane alamtaane ja p 9.1.5). Pooled ei vaidle, et

seadmete müügilepingu p 6.6 võimaldab hagejal nõuda võlgnikult leppetrahvi 2% tagatud nõue

summast mh juhul, kui võlgnik jättis täitmata mõne p-des 6.1–6.5 nimetatud kohustuse. Hageja

heitis mh ette sama lepingu p 6.3 rikkumist, sest ta nõudis 16. detsembri 2019 avalduses

(dtl 67–69) selle lepingutingimuse alusel teavet, mida võlgnik ei andnud. Kostja ei tõendaud,

et võlgnik oleks teabe andmise kohustuse kohaselt täitnud.

9.6.2. Tagatud nõudena kõnealuse p 6.6 tähenduses on hageja käsitlenud kogu lepingu alusel

võlgnetavat rahasummat. See on kooskõlas seadmete müügilepingu dokumendis sisalduva

kommertspandi seadmise lepingu p 5.2 sõnastusega ja kostja ei vaielnud sellele vastu.

9.6.3. Hageja tõi esile, et ta esitas leppetrahvi nõude 14. veebruaril 2020 (dtl 98–100). Enne

seda olid esmalt sissenõutavaks muutunud alates 20. septembrist 2019 tasumisele kuulunud

kolm osamakset igaüks 10 000 eurot ja alates hageja 16. detsembri 2019 ülesütlemisest kogu

seni veel tasumata seadmete ostuhinna summa197 784,50. Samuti võis hageja juba siis nõuda

sissenõudmiskulu hüvitamist eespool p-s 9.1.3 märgitud alusel ja sellelt ka viivist. Kostja ei

vaidlustanud, et 14. veebruari 2020 seisuga oli viivise nõue kokku 13 775,40 eurot (dtl 101).

Neil kaalutlustel võis hageja ühe rikkumise eest nõuda leppetrahvi vähemalt 4232 eurot (≈ 2%

× (197 784,50 + 40 + 13 775,40)). Praegu nõutav summa on sellest väiksem, mistõttu ole vaja

hinnata muid leppetrahvi aluseid, leppetrahvilt viivise arvutamist ega ka viivise nõude

suurenemist kuni võlgniku pankroti väljakuulutamiseni.

9.6.4. Eelmises alapunktis tuvastatud summas leppetrahvi nõudmine teabe andmise kohustuse

rikkumise eest ei ole ebamõistlik ja seda ei tule VÕS § 162 lg 1 alusel vähendada. Leppetrahvi

kokkuleppest seadmete müügilepingu p-s 6.6 koostoimes p-dega 6.1–6.5 nähtub, et leppetrahv

lepiti kokku võlgniku kui pantija kohustuste täitmisele sundimiseks. Kõnealuste kohustuste,

aga eelkõige eespool käsitletud teabe andmise kohustuse eesmärk oli pakkuda hagejale

kindlustunne, et tema nõue on piisavalt tagatud. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole tagatud

nõudest 2% suurune leppetrahv seda eesmärki silmas pidades ebamõistlik, vaid on kooskõlas

lepingupoolte huvide ja lepingu eseme väärtusega. Kostja ei toonud esile, et praegu nõutav

leppetrahv poleks kooskõlas lepingupoolte majandusliku seisundiga. Ühtlasi pole vaidlust, et

võlgnik jättis andmata temalt 16. detsembril 2019 nõutud teabe, st kogu kohustus on täitmata.

9.7. Kokkuvõttes pole kostja vastuväited hagile ega apellatsiooniväited sisuliselt põhjendatud.

Vaidlusalused lepingud pole näilikud ja hageja nõue pole vastuolus hea usu põhimõttega.

Seotud isikute vahel sõlmitud kompromissikokkulepe vastab kompromissi tunnustele ning nii

sellest kui ka sellega seotud teistest vaidlusalustest lepingutest tulenevad õigused ja kohustused

asendavad samade poole varasemaid õigussuhteid. Nii ei oma hageja praeguse nõude

tunnustamisel enam tähtsust, millised olid varasemad õigused, kohustused ja sooritused. Nõue

on tagatud kehtiva kommertspandiga. Hagi on lõppjärelduses õigesti maakohtus rahuldatud.

12 (12)

10. Menetluskulude jaotuse kohta teeb ringkonnakohus järgmised otsustused ja kajastab TsMS

§ 173 lg 1 teisest lausest juhindudes resolutsioonis kõigi seniste menetluskulude jaotuse.

10.1. Kuivõrd maakohus rahuldas kostja vastu esitatud nõude ja seda otsustust pole alust

muuta, siis jäid selles vaidluses poolte kulud õigesti TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda.

Maakohus ei sõnastanud resolutsiooni kulude jaotuses osas siiski täpselt. Esiteks jäi märkimata,

et otsusega jaotati üksnes hageja ja kostja vaidluse kulud – teise kostja suhtes esitatud hagiga

seonduvad kulud on jaotatud 16. aprilli 2021 määrusega. Teiseks jäi otsustamata kostja kulude

jaotus. Nimetatud puudused saab ringkonnakohus kõrvaldada.

10.2. Ringkonnakohtu menetluskulud jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda.

10.3. Maakohus määras kulud kindlaks rahaliselt ja kostja kaebus ei sisalda väiteid, et kohus

oleks sealjuures eksinud. Järelikult jääb maakohtu otsus ka selles osas muutmata.

10.4. Ringkonnakohus saab apellatsioonimenetluse kulud samuti rahaliselt kindlaks määrata.

Tulenevalt menetluskulude jaotusest tuleb need TsMS §-de 174 ja 175 sätete järgi määrata

hageja kulunimekirja alusel.

Hageja taotles 2850 euro hüvitamist, mis on tasu 15 t 15 min õigusteenuse eest tasumääraga

160–220 eurot/t (käibemaksu ei lisandu). Kostja ei esitanud kulude osas vastuväiteid.

Ringkonnakohtu hinnangul ei vajanud hageja käesolevas asjas apellatsioonimenetluses kahe

esindaja samaaegset tegutsemist. Kokku on esindaja vajalik ja põhjendatud ajakulu 9 t 45 min

(sh maakohtu otsuse ja kaebusega tutvumine, vastuse koostamine 6 t, kohtukirjaga tutvumine,

kliendisuhtlus 45 min, istungiks valmistumine 1 t 30 min, istungil osalemine 1 t 15 min ja

kulunimekirja koostamine 15 min). Ringkonnakohus võtab arvesse, et vaidluse ulatus

apellatsioonimenetluses oli sisuliselt sama nagu maakohtus ning pooled ei esitanud uusi väiteid

ega tõendeid. Esindaja tunnitasu määrana on piisav ja kohane hageja nimetatud vahemiku

madalaim määr 160 eurot. Hageja ei taotle käibemaksu hüvitamist. Neil kaalutlustel tuleb

kostjal hagejale hüvitada apellatsioonimenetluse kuluna 1560 eurot (= 9 t 45 min × 160).

Rahuldamata jääb hageja taotlus 1290 euro (= 2850 – 1560) hüvitamiseks.

Vastavalt hageja taotlusele ja TsMS § 177 lg-le 4 märgib kohus otsuse resolutsioonis, et

hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt peab kostja tasuma viivist.

(allkirjastatud digitaalselt)