3-20-2078/9 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Monika Laatsit, liikmed Maret Altnurme ja

Virgo Saarmets

Otsuse tegemise aeg ja koht

08.04.2022, Tallinn

Haldusasja number

3-20-2078

Haldusasi

X kaebus pensioniõigusliku staaži tuvastamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – X, esindaja Andrus Post

Vastustaja – Sotsiaalkindlustusamet, esindaja Silvia

Azojan

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 09.09.2021 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

X apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta X apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 09.09.2021 otsus

haldusasjas nr 3-20-2078 muutmata.

2. Jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 09.05.2022 (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem

kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213

lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi

vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

3-20-2078

2(6)

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Sotsiaalkindlustusamet (SKA) määras 28.11.2016 otsusega nr 50296/3 X-le alates

11.11.2016 eluaegselt riikliku vanaduspensioni. Pensioniõigusliku staaži arvestamisel ei võetud

arvesse töötamist Rapla maakonnas Kehtna vallas Ellamaa külas asuvas Nõmme-Ado talus nr

42 (Nõmme-Ado talu) ajavahemikul 17.06.1993–31.12.1998.

2. X esitas SKA-le 18.07.2018 taotluse arvata Nõmme-Ado talus töötamine ajavahemikul

17.06.1993–31.12.1998 taotleja pensioniõigusliku staaži hulka. SKA jättis 07.12.2018 otsusega

nr 50296/4 taotluse rahuldamata.

3. X esitas Tallinna Halduskohtule 23.10.2020 kaebuse pensioniõigusliku staaži

tuvastamiseks.

Riikliku pensionikindlustuse seaduse (RPKS) § 28 lg 2 kohaselt arvatakse pensioniõigusliku

staaži hulka töötamise aeg talus, kui kooskõlas Eesti NSV taluseadusega oli talu maksude

maksmisest vabastatud (p 11), ning töötamise aeg FIE-na, kui maksti sotsiaalmaksu (p 14).

Kaebaja palub tuvastada, et ta töötas 17.06.1993–31.12.1998 Nõmme-Ado talus ja arvata

sellega seoses kaebaja pensioniõigusliku staaži hulka täiendavalt 5 aastat 7 kuud ja 14 päeva,

või alternatiivselt, et ta töötas 14.03.1994–31.12.2018 FIE-na ja arvata sellega seoses kaebaja

pensioniõigusliku staaži hulka 4 aastat 9 kuud ja 18 päeva.

Kaebaja tegeles Nõmme-Ado talus looma- ja teraviljakasvatusega ega mõista, miks ei ole

säilinud dokumente, mis talus töötamist nõuetekohaselt tõendaksid. Kaudsetest tõenditest

nähtub, et riik aktsepteeris kaebaja õiguslikku staatust talunikuna. Kaebaja teadis, et tal on kõik

dokumendid korras ja ta on talunik Eesti NSV taluseaduse alusel. Kui kaebaja hakkas oma

pensioniasju ajama ja pöördus dokumentide saamiseks vallavalitsuse poole, imestasid

ametnikud, et nad ei leia asjakohaseid tõendeid. Kehtna Vallavalitsus tegi 1993. a-l vea, sest

Nõmme-Ado talu maad anti kasutada kaebaja emale Y-le, kuigi ema oli 05.02.1992 loobunud

oma nõudeõigusest kaebaja kasuks ja faktiliselt tegutses talus kaebaja. Viga parandati alles

1997. a-l, kuid siis ei saanud enam talu kasutusse anda Eesti NSV taluseaduse alusel. Sarnases

asjas tegi Tallinna Ringkonnakohus haldusasjas nr 3-14-52688 otsuse inimese kasuks. See on

ka õiglane, sest kaebaja ei peaks kannatama ametiasutuse eksimuse tõttu. Kaebaja oli talus

töötamise ajal registreeritud ka FIE-na ja maksis riigile FIE-na erinevaid makse. Kui riigil oli

pretensioone maksude (nt sotsiaalmaksu) mittetasumise kohta, oleks riik pidanud sellest märku

andma.

4. Sotsiaalkindlustusamet selgitas RPKS § 28 lg 2 p-de 11 ja 14 kohaldamise praktikat ning

andis hinnangu kogutud tõenditele.

Tuvastamiskaebuse lahendamisel ei saa asjaolusid ega õigussuhteid muuta, vaid üksnes teha

kindlaks juba olemasolevad asjaolud või õigussuhted. Kui seaduse järgi on haldusõigussuhte

tekkimiseks vajalik anda haldusakt, siis ei saa seda tõendada muude tõenditega (Riigikohtu

14.09.2014 otsus nr 3-3-1-31-14, p-d 14 ja 15). Praeguses asjas on pensioniõigusliku staaži

tuvastamise eelduseks talu registreerimine ja tegutsemine Eesti NSV taluseaduse alusel, kuid

need eeldused ei ole täidetud. Kehtna Vallavalitsus andis 30.03.1993 määrusega nr 147

Nõmme-Ado talu maad kaebaja ema Y kasutusse maareformi seaduse (MaaRS) § 6 lg 1 alusel,

võttes arvesse Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Rapla

maakonnakomisjoni (Rapla maakonnakomisjon) 28.01.1993 otsuseid nr 1323 ja 1324. Kehtna

Vallavalitsuse 2018. a õiendi kohaselt puuduvad vallavalitsusel andmed kaebajale maa

kasutusse andmise kohta Eesti NSV taluseaduse alusel. Seega nähtub dokumentidest üksnes

3-20-2078

3(6)

maade tagastamine, kuid mitte see, et Nõmme-Ado talu oleks kasutusse antud, registreeritud ja

tegutsenud Eesti NSV taluseaduse alusel. Kehtna Vallavalitsuse maakorraldusspetsialist ES

kinnitas vastustaja esindajale telefonivestluses, et kaebajale anti maad MaaRS alusel. Ametniku

selgituse järgi käis kaebaja ametniku vastuvõtul, ilmselt sooviga algatada talu registreerimine

Eesti NSV taluseaduse alusel. Talu anti kasutusse MaaRS alusel arvatavasti seepärast, et Eesti

NSV taluseaduse alusel maa kasutusse andmine tähendas palju asjaajamist ning seda ei oleks

jõutud teha enne Eesti NSV taluseaduse alusel talude registreerimise lõppemist 1994. a-l.

Asjaajamises oli tõepoolest segadust, kuna tähelepanuta oli jäänud kaebaja ema Y avaldus

nõudeõiguse loovutamiseks kaebajale ja esialgu anti talu kasutusse Y-le, kuid viga parandati

1997. a-l, kui toimus maade lõplik tagastamine.

Maksu- ja Tolliameti (MTA) teatise kohaselt oli kaebaja registreeritud FIE-na ajavahemikul

14.03.1994–23.07.2012. SKA arhiiviandmetel põhineva 06.04.2018 sotsiaalmaksu teatise järgi

ei ole kaebaja 01.01.1993–31.12.1998 FIE-na sotsiaalmaksu maksnud. Alates 01.01.1999

arvestatakse pensioniõiguslikku staaži pensionikindlustusstaažina, mille alusandmeteks on

sotsiaalkaitse infosüsteemi kantud andmed pensionikindlustatu poolt või tema eest makstud või

arvestatud sotsiaalmaksu ja selle pensionikindlustuse osa kohta (vt RPKS § 30). Sotsiaalkaitse

infosüsteemi andmetel maksis kaebaja FIE-na sotsiaalmaksu aastatel 1999–2003 ja 2009.

Aastatel 2004–2008 ja 2010–2013 on kaebaja eest sotsiaalmaksu maksnud kaebaja ise FIE-na

ja lisaks erinevad äriühingud. Äriregistri andmetel on kaebaja FIE staatus 24.07.2012 registrist

kustutatud. 2013. a-l on kaebaja maksnud FIE sotsiaalmaksu 2011. a eest.

5. Tallinna

Halduskohus

jättis

09.09.2021

otsusega

kaebuse

rahuldamata

ja

menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

Eesti NSV taluseaduse (vastu võetud 06.12.1989, jõustunud 25.12.1989, kehtetu alates

17.06.2013) kohaselt oli talu põllumajandusliku ettevõtluse vorm, mis baseerus riigi antud või

rendilepingu alusel saadud maal ning taluperele omandiõiguse alusel kuuluval või rendilepingu

alusel saadud tootmisvahenditel. Talu pidamise põhieesmärgiks oli põllumajanduslik

kaubatootmine ja traditsioonilise Eesti maaelu kujundamine ning talu pidi sellisena olema

registreeritud kohalikus omavalitsusorganis (§ 2 lg 1). Faktiline maakasutusõigus ja talu loeti

tekkinuks talu ettenähtud korras kohalikus omavalitsusorganis registreerimise momendist (§ 10

lg 3). Talu maksis makse üldise seadusandluse alusel, kuid talu oli maksude maksmisest

vabastatud viie aasta jooksul, arvates talu loomisele järgneva kuu esimesest kuupäevast (§ 30

lg 1). Talus töötavate kodanike töötamise arvestust pidasid kohaliku omavalitsuse organid, kes

kandsid töötamise tööraamatusse (§ 34 lg 3). Sotsiaalministri 27.12.2012 määruse nr 59

„Pensioniõigusliku staaži tõendamiseks vajalike dokumentide loetelu, nõuded dokumentidele

ja pensioniõigusliku staaži arvestamise erisused“ (määrus nr 59) § 14 lg 2 kohaselt tõendatakse

töötamise aega talus, kui kooskõlas Eesti NSV taluseadusega oli talu maksude maksmisest

vabastatud, valla- või linnavalitsuse tõendiga või muu dokumendiga, millest nähtub talu

moodustamine ja tegutsemine viieaastase maksuvabastuse perioodil, talu maksudest

vabastamine taluseaduse alusel ja isiku talus töötamise periood. SKA 29.05.1998 selgituses

pensioniametitele on märgitud, et pensioniõigusliku staaži arvestamiseks taolises talus tuleb

taluperemeestel esitada kohaliku omavalitsuse õiend, millelt nähtuks, et tegemist on Eesti NSV

taluseaduse alusel loodud põllumajandusliku kaubatootmise taluga ja nimetatud tootmine on

kestnud seal maksusoodustuse perioodi vältel. Põllumajandusministri 28.01.1991 juhendis

taluperemeestele esitatavate nõuete kohta on toodud, et samal ajal talu registreerimisega annab

kohalik omavalitsusorgan taluperemehele välja taluperemehe tunnistuse (p 8).

Asjas esitatud tõenditest ei nähtu, et Nõmme-Ado talu oleks tagastatud ja kohalikus

omavalitsuses registreeritud Eesti NSV taluseaduse alusel. Kehtna Vallavalitsuse 30.03.1993

3-20-2078

4(6)

määruse nr 147 kohaselt tagastati Nõmme-Ado talu koosseisu kuuluv maa MaaRS § 6 lg 1

alusel. Määruses viidatakse MaaRS-s sätestatud piirangutele maa kasutamisel. Seega on maa

tagastamise õiguslik alus selge. Kaebaja viidatud Tallinna Ringkonnakohtu 01.02.2016 otsuse

nr 3-14-52688 puhul ei selgunud maade andmise korraldusest selle õiguslik alus, s.t selle

haldusasja asjaolud olid teistsugused. Samuti ei kinnita tõendid, et kaebaja talu oleks kooskõlas

Eesti NSV taluseaduse § 30 lg-ga 2 olnud vabastatud maksude tasumisest viie aasta jooksul

alates talu loomisest. Vastupidi, kaebaja kinnitab kaebuses, et maksis riigile erinevaid makse.

Kui kaebaja oli arvamusel, et tema talu on registreeritud Eesti NSV taluseaduse alusel ja seega

kehtis viieaastane maksuvabastuse periood, ei oleks ta pidanud makse maksma. Asjaolu, et

kaebajale ei esitatud sotsiaalmaksu tasumata jätmisega seoses pretensioone, ei kinnita talu

maksuvabastust. Ka Kehtna Vallavalitsus on 2018. a-l SKA-le kinnitanud, et puuduvad andmed

kaebajale maa kasutusse andmise kohta Eesti NSV taluseaduse alusel. Maa tagastati ammu ja

sel ajal võis asjaajamisel ette tulla segadust. Kuigi esialgu tagastati maa kaebaja asemel tema

emale, näitab see võimalikku eksimust isiku osas, kellele maad tagastati, kuid tõenditest ei saa

järeldada eksimust maade tagastamise aluse osas. Eeltoodut arvestades ei ole täidetud RPKS §

28 lg 2 p-s 11 sätestatud eeldused pensioniõigusliku staaži arvestamiseks ning puudub alus

tuvastada, et kaebaja töötas talus ajavahemikul 17.06.1993–31.12.1998.

Määruse nr 59 § 17 kohaselt tõendatakse töötamise aega FIE-na, kui maksti sotsiaalmaksu, SKA

teatisega sotsiaalmaksu maksmise kohta. SKA teatise kohaselt ei ole FIE X talu Nõmme-Ado

tasunud ajavahemikul 01.01.1993–31.12.1998 sotsiaalmaksu. Seega ei ole täidetud ka RPKS §

28 lg 2 p-s 14 sätestatud pensionistaaži arvestamise üks eeldus – sotsiaalmaksu maksmine.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

6. X palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus osas, milles jäeti tuvastamata

kaebaja töötamine talus ajavahemikul 17.06.1993–31.12.1998, ja teha uus otsus, millega kaebus

selles osas rahuldada.

Kaebaja jääb halduskohtule esitatud selgituste juurde. Kaebaja arvas heauskselt, et töötas

kaebuses märgitud ajavahemikul talunikuna Eesti NSV taluseaduse alusel. Asjakohaste tõendite

puudumine selgus alles siis, kui kaebaja hakkas pensioniasju ajama. On ebaõiglane, kui Kehtna

Vallavalitsuse vea ja tõendite puudumise tõttu lahendatakse asi kaebaja kahjuks. Nõmme-Ado

talu tagastati MaaRS § 6 lg 1 alusel ekslikult Y-le, kuigi tegelikult elas ja töötas talus kaebaja.

Seetõttu tuleb talus töötamise aeg lugeda kaebaja pensioniõigusliku staaži hulka.

Halduskohus leidis ekslikult, et haldusasja nr 3-14-52688 asjaolud olid erinevad. Nimetatud

haldusasjas olid puudu samad dokumendid, mis praeguses asjas. Maa tagastamise õiguslikul

alusel ja selle kohta antud haldusakti sõnastusel ei ole määravat tähtsust, sest praktika oli selles

osas erinev. Kehtna Vallavalitsuse 30.03.1993 määruses nr 147 kasutatakse väljendit „anda see

kasutusse Nõmme-Ado talu taastamiseks“ ja haldusasjas nr 3-14-52688 vaidluse esemeks olnud

Rae Vallavalitsuse 09.10.1991 määruses „anda see põliseks kasutamiseks Kõrgemäe talu

taasrajamiseks“, kuid sisuliselt on mõlema määruse mõte talu taastamine. Haldusasjas nr 3-14-

52688 leidis ringkonnakohus, et määrus on antud Eesti NSV taluseaduse alusel. Kaebaja

esitatud tõendid kinnitavad, et moodustatud oli talu, mis tegutses taluna viieaastase

maksuvabastuse perioodi jooksul, talu oli maksudest vabastatud ja kaebaja töötas kõnealusel

perioodil selles talus. Maksudest vabastamise kohta ei tehtud eraldi otsust, vaid maksuvabastus

tekkis seaduse alusel. See, et kaebaja tasus osaliselt makse, võis olla seotud asjaoluga, et ta oli

registreeritud ka FIE-na.

7. Sotsiaalkindlustusamet palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, jäädes varasemate

seisukohtade juurde.

3-20-2078

5(6)

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Pensionistaaž on aeg, mil pensionikindlustatu oli hõivatud riiklikule pensionile õigust

andva tegevusega (RPKS § 27 lg 1). Pensionistaaž jaguneb kuni 31.12.1998 arvestatavaks

pensioniõiguslikuks staažiks ja alates 01.01.1999 arvestatavaks pensionikindlustusstaažiks

(RPKS § 27 lg 2). Pensioniõigusliku staaži hulka arvatakse reeglina tegevuse aeg, kui tööandja

oli kohustatud maksma sotsiaalmaksu (RPKS § 28 lg 1), kuid RPKS § 28 lg 2 p 11 alusel

arvatakse pensioniõigusliku staaži hulka ka töötamise aeg talus, kui kooskõlas Eesti NSV

taluseadusega oli talu maksude tasumisest vabastatud.

9. Halduskohus leidis õigesti, et kaebaja puhul ei ole tõendatud töötamine sellises talus, mis

oli moodustatud Eesti NSV taluseaduse alusel ja selle seaduse alusel viieks aastaks maksude

tasumisest vabastatud. Eesti NSV taluseaduse § 10 lg-te 1 ja 2 kohaselt tuli pöörduda talu

taastamise või uue talu loomise sooviavaldusega pädeva kohaliku omavalitsuse organi poole,

kes otsustas maa eraldamise. Eesti NSV taluseaduse § 10 lg 3 kohaselt loeti faktiline

maakasutusõigus ja talu tekkinuks selle ettenähtud korras kohalikus omavalitsusorganis

registreerimisest. Kehtna Vallavalitsuse 17.10.2018 õiendi nr 14-5/1594-2018 (dtl 141)

kohaselt puuduvad vallal andmed, et Nõmme-Ado talu maad oleks antud kaebaja kasutusse

Eesti NSV taluseaduse alusel.

10. Kaebaja ei ole esitanud tõendeid, millest saaks järeldada vastupidist. Asja materjalide järgi

esitas kaebaja ema Y 22.10.1991 Rapla Maavalitsusele õigusvastaselt võõrandatud vara

tagastamise avalduse ja 05.02.1992 avaldusega loovutas Nõmme-Ado talu maade tagastamise

nõudeõiguse oma pojale X-le (dtl 15).

Rapla maakonnakomisjoni 28.01.1993 otsusega nr 1323 (dtl 16) loeti omandireformi objektiks

Nõmme talu maa (endine kinnistu nr 611). Puudub vaidlus, et otsusega nr 1324 loeti

omandireformi objektiks ka Selja-Hansu talu maa (endine kinnistu nr 383). Nende maade

tagastamise õigustatud subjektiks tunnistati Rapla maakonnakomisjoni 28.01.1993 otsuste nr

1323 ja 1234 väljavõtte (dtl 46) kohaselt X.

Kehtna Vallavalitsuse 30.03.1993 määrusega nr 147 „Õigusvastaselt võõrandatud maa

tagastamine“ (dtl 14) anti osa õigusvastaselt võõrandatud kinnistutest nr 611 ja 383 (kokku

66,40 ha) MaaRS § 6 lg 1 alusel ning kooskõlas Vabariigi Valitsuse 04.09.1992 määrusega nr

2611 ja Rapla maakonnakomisjoni otsustega nr 1323 ja 1324 Y kasutusse talu taastamiseks,

seades tingimuseks kohustuse järgida maa kasutamisel MaaRS §-dega 18 ja 19 kehtestatud

piiranguid.

Kehtna Vallavalitsuse 01.04.1997 korralduses nr 149 „Õigusvastaselt võõrandatud vara

tagastamine ja kompenseerimine“ (dtl 18) on märgitud, et Rapla maakonnakomisjon tunnistas

19.02.1997 lisaotsustega nr 8082 ja 8083 endiste kinnistute nr 611 ja 383 tagastamise õigustatud

subjektiks Y, kes on loovutanud nõudeõiguse oma pojale X-le. Maaüksuse nimeks jäi Nõmme-

Ado. Võttes aluseks eeltoodu ning lähtudes MaaRS-st, asjaõigusseadusest ja asjaõigusseaduse

rakendamise seadusest, otsustas Kehtna Vallavalitsus tagastada Nõmme-Ado maaüksuse

õigusjärgluse alusel kaebajale.

11. Eeltoodust saab järeldada, et Nõmme-Ado talu maad tagastati kaebaja emale 1993. a-l

MaaRS alusel. Maa tagastamine järgis MaaRS-s sätestatud loogikat (õigustatud subjekti

1 Vabariigi Valitsuse 04.02.1992 määrus nr 261 „Maa- ja põllumajandusreformi kiirendamise kohta“ oli antud

MaaRS ja põllumajandusreformi seaduse täitmiseks ning puudutas maa- ja põllumajandusreformi kiirendamist

nende õigustatud subjektide osas, kes olid asunud või asuvad talu pidama.

3-20-2078

6(6)

avalduse alusel luges maakonnakomisjon vara omandireformi objektiks ja tegi otsuse

õigustatud subjekti kohta ning seejärel otsustas vallavalitsus maa tagastamise). Puuduvad

mistahes tõendid, et Nõmme-Ado talu vastas 1993. a-l Eesti NSV taluseaduse § 2 lg-s 1

sätestatud talu mõistele, s.o oli antud taluperele nimetatud seaduse alusel ja registreeritud

sellisena kohalikus omavalitsusorganis (vt ka Eesti NSV taluseaduse §-d 10 ja 11). Maa

tagastamine kaebaja emale 1993. a-l oli küll ekslik, sest Y oli 1992. a-l oma nõudeõigusest

kaebaja kasuks loobunud, kuid puuduvad tõendid, et 1993. a-l eksiti ka muude asjaolude, sh

maa tagastamise õigusliku aluse osas. 1997. a-l, kui viga parandati, ei olnud aga talude

moodustamine Eesti NSV taluseaduse alusel enam võimalik, nagu kaebaja isegi märgib.

12. Praeguse vaidluse asjaolud erinevad kaebaja viidatud haldusasjast nr 3-14-52688. Viidatud

haldusasjas otsustas vallavalitsus anda maa põliseks kasutamiseks talu taastamise eesmärgil ja

registreerida kaebaja abikaasa talupidajaks 09.10.1991, s.o enne MaaRS vastuvõtmist

(17.10.1991) ja jõustumist (01.11.1991), kusjuures vallavalitsuse määruses ei olnud toodud maa

kasutusse andmise õiguslikku alust ja vald ei osanud seda selgitada ka kohtumenetluses.

Ringkonnakohus järeldas 01.02.2016 otsuses nr 3-14-52688 selles haldusasjas tuvastatud

asjaoludest ja kogutud tõenditest, et vallavalitsuse määrus oli tehtud Eesti NSV taluseaduse

alusel. Praeguses asjas oli selgelt tegemist MaaRS alusel toimunud õigusvastaselt võõrandatud

maa tagastamisega.

13. Kaebaja on esitanud arvukalt tõendeid selle kohta, et ta tegeles ajavahemikul 17.06.1993–

31.12.1998 Nõmme-Ado talus põllumajandusliku tootmisega. RPKS § 28 lg 2 p-i 11 ei saa aga

kohaldada igasugusele talus töötamisele või põllumajandusega tegelemisele – seadusandja on

selle sättega lugenud pensioniõigusliku staaži hulka üksnes töötamise teatud tingimustele

vastavas, s.o Eesti NSV taluseaduse alusel asutatud talus, millele kehtis seaduse alusel

viieaastane

maksuvabastus.

Teiste

põllumajanduses

töötanud

inimeste

puhul

on

pensioniõigusliku staaži arvestamise eeldus sotsiaalmaksu tasumine (RPKS § 28 lg 1). Tõendid

kinnitavad, et kaebaja eest ei ole ajavahemikul 17.06.1993–31.12.1998 talus töötamisega seoses

sotsiaalmaksu makstud.

14. Eeltoodu põhjal jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.

15. Kuna otsus tehakse X kahjuks, jäävad kaebaja võimalikud menetluskulud tema enda kanda

(HKMS § 108 lg 1). SKA ei ole taotlenud menetluskulude väljamõistmist ega esitanud

kuludokumente. Seega jäävad ka vastustaja võimalikud menetluskulud tema enda kanda

(HKMS § 109 lg 1).

(allkirjastatud digitaalselt)