2-21-118932/10 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Kohtunik

Andrea Lega

Otsuse tegemise aeg ja koht

06.04.2022.a, Tallinna kohtumaja

Tsiviilasja number

2-21-118932

Tsiviilasi

Osaühingu EUROPARK ESTONIA hagi NORVIDA

OÜ vastu võlgnevuse 70 euro nõudes

Tsiviilasja hind

70 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: Osaühing EUROPARK ESTONIA (registrikood:

10811490; asukoht Estonia pst 9, Tallinn 10143);

Hageja lepinguline esindaja: Elari Arjakas (EFTA Legal

OÜ; e-post: elari.arjakas@eftalegal.ee)

Kostja: NORVIDA OÜ (registrikood: 11900296; asukoht

Karuohaka tee 10, Alliku küla, Saue vald, Harju maakond,

76403)

Menetlustoimingu tegemise viis

Kirjalik lihtmenetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada hagi.

2. Välja mõista kostjalt NORVIDA OÜ hageja OÜ Europark Estonia kasuks

leppetrahvivõlgnevus 30 eurot ja sissenõudmiskulu 40 eurot, kokku 70 eurot.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

3. Jätta menetluskulud kostja NORVIDA OÜ kanda.

4. Välja mõista kostjalt NORVIDA OÜ hageja OÜ Europark Estonia kasuks

menetluskulud 295 eurot (s.o riigilõiv 75 eurot ja õigusabikulud 220 eurot).

5. Välja mõista kostjalt NORVIDA OÜ hageja OÜ Europark Estonia kasuks viivis

menetluskuludelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates otsuse

jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni (TsMS § 177 lg 4).

Edasikaebamise kord

Kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 442 lg 10 ei anna kohus

menetlusosalistele luba käesoleva otsuse edasikaebamiseks. Apellatsioonkaebus võetakse

menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui

maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt

rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt

mõjutada lahendit.

Kohus selgitab, et vastavalt TsMS § 187 lg 6 peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks,

mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi

andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

HAGI ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUE

1. Hagiavalduse kohaselt on kostja sõiduki numbrimärgiga xxx (edaspidi Sõiduk)

omanik/vastutav kasutaja vähemalt alates 04.06.2018. Nimetatud sõiduk pargiti hageja

opereeritavale parkimisalale parkimistingimusi rikkudes. Parkimislepingu rikkumiste tõttu

on väljastatud leppetrahvinõue, mis on käesoleva ajani tasumata: 12.06.2018 Lubja 5,

leppetrahvinumber xxx, maksetähtaeg 26.06.2018.

2. Sõiduk oli pargitud parkimistingimusi rikkudes, kuna 12.06.2018 puudus sõiduki

armatuurlaual vastaval alal parkimisõigust andev parkimiskaart ning mobiilse parkimise

tuvastamiseks tehtud päringu vastuse järgi ei oldud alustatud ka mobiilset parkimist.

3. Hageja esitas koheselt pärast parkimistingimuste rikkumist leppetrahvinõude, paigutades

selle

sõiduki

kojamehe

vahele,

mis

on

käesoleva

ajani

tasumata.

Kostja

leppetrahvinõudele vastuväiteid ei esitanud, kuigi sellele võimalusele on leppetrahvil

viidatud.

4. Hageja saatis kohtueelselt kostjale meeldetuletuse võlgnevuse kohta, kuid kostja sellele ei

vastanud.

5. Hageja on parkimisteenust osutav ettevõte ning iga hageja poolt opereeritava parkla

sissesõidu juurde on paigaldatud vastav infotahvel koos viitega tüüptingimustele ja/või

viitega, kus tüüptingimustega tutvuda saab. Tüüptingimused sisaldavad tingimusi sõiduki

parkimiseks. Ühtlasi on hageja avaldanud tüüptingimustes sõnaselgelt oma tahet lepingu

sõlmimiseks,

kui

sõiduki

kasutaja

auto

hageja

parklasse

pargib.

Lisaks

parkimistingimustele on parkla sissesõidu juurde, sh parkimisalale paigaldatud rida

liiklus- ja teavitusmärke, mis annavad parkimisalale sõitjale teada, et ta siseneb

eraparklasse ja eraparkla operaator on seal parkimiseks kehtestanud tingimused.

Eeltoodust tulenevalt pidid kostjale olema liiklus- ja teavitusmärgid nähtavad ja kostjal oli

võimalik parkimistinigmustega tutvuda enne kui ta võttis vastu otsuse parkimislepingu

sõlmimiseks sõiduki parkimise näol. Võttes arvesse, et sissesõidul on sõiduki kasutajale

tehtud

nähtavaks

hagejale

kuuluvale

eraparkla

alale

sisenemise

teave

koos

lepingutingimustega või viide lepingutingimustele ja hageja avaldas tüüptingimustes

sõnaselgelt oma tahet sõlmida leping, tuleb seda lugeda hageja poolseks lepingu

sõlmimise pakkumuseks. Sõiduauto parkimisega avaldas sõiduki kasutaja (kostja) lepingu

sõlmimiseks nõustumuse. Seega oli poolte vahel sõlmitud leping.

6. Hageja on seisukohal, et parkimislepingu pooleks on kostja. Vastavalt Maanteeametist

saadud teabele oli kostja sõiduki omanik/vastutav kasutaja leppetrahvinõude esitamise

ajal, mis tähendab, et üksnes kostjal oli seadusest tulenev ainuõigus sõidukit vallata,

kasutada ning otsustada, kellele sõidukit kasutada antakse. Eeltoodu alusel on parkimise

operaatoril õigus eeldada, et sõidukit kasutas, sh parkis hagejale kuuluvale parkimisalale

sõiduki omanik/vastutav kasutaja kuni ta ei tõenda vastupidist.

7. Hageja leiab, et sõiduk oli pargitud parkimistingimusi rikkudes – puudus parkimisluba.

Hageja ja kostja vahel tekkis sõiduki parkimisega lepinguline suhe. Parkimislepingu

tingimuste kohaselt tuleb parkimistingimuste rikkumisel tasuda leppetrahvi. Võttes

arvesse, et parkimislepingus oli kokku lepitud leppetrahvi tasumise kohustus, oli hagejal

õigus esitada leppetrahvi nõue. Hageja esitas leppetrahvinõue kohe pärast rikkumise

tuvastamist, paigutades selle sõiduki kojamehe vahele. Leppetrahvi summas 30 eurot ei

ole tasutud.

8. Sissenõudmiskuludesse (40 eurot) on hageja arvestanud Transpordiametile ja äriregistrisse

saadetud päring Sõiduki omaniku/vastutava kasutaja andmete saamiseks. Saadud

andmetele tuginedes saadeti kohtueelne meeldetuletuskiri e-posti vahendusel võlgnevuse

kohta Sõiduki omanikule/vastutavale kasutajale.

9. Hageja palub kostjalt välja mõista võlgnevuse 30 eurot ja sissenõudmiskulu 40 eurot.

Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.

10. Seoses kostja vastuväidetega märgib hageja, et kehtiva õiguspraktika järgi on õigus

hagejal eeldada, et leppetrahv on kätte toimetatud, kui see on asetatud kojamehe alla, sest

parkimislepingut rikkunud isikul on olnud mõistlik võimalus sellega tutvuda (vt RKTKo

nr 2-17-117146 p 12).

11. Kostja ei pruugi olla rikkunud parkimistingimusi, kuna antud alal on võimalik sõidukit

parkida tasuta registreerides see büroohoones. Hageja hinnangul on ka selline kostja väide

paljasõnaline ja väär. Esiteks, kui Sõiduk oleks registreeritud Büroo 83 parkimiskioskis,

siis ei oleks olnud põhjust leppetrahvi väljastada, sest lepingutingimusi ei oleks rikutud.

Teiseks, hageja parkimiskorraldaja sisenes viidatud alale kell 16:23. See asjaolu on

tõendatud ka hagiavalduse lisas nr 2. Sõidukile on väljastatud leppetrahv 16:28 (st viis

minutit pärast parkimisalale sisenemist, millel juba sisenemisel on tuvastatav, et sõiduk

parkis). Parkimisõiguse olemasolu kontrollis parkimiskorraldaja kell 16:28 ning sai hageja

andmebaasist vastuse, et sõiduki eest ei ole tasutud parkimistasu ega ei ole see

registreeritud ka Büroo 83 parkimiskioskis. Veelgi enam, kui kostja väidab paljasõnaliselt,

et sõiduk oli registreeritud büroohoones parkima, siis leppetrahvi saamise järgselt esitaks

mõistlik sõidukijuht pretensiooni hagejale seoses sellega, et sõiduk oli juba sisestatud

parkimiskioskis ning märgitud parkima. Kui kostja tõsikindlalt soovib väita, et sõiduk oli

parkima pandud, peaks seda asjaolu tõendama see osapool, kes väite on esitanud.

12. Kostja hinnangul ei ole võimalik teha kindlaks mis on jäetud sõiduki kojamehe vahele.

Leppetrahvinõude tõendamise osas on Riigikohus 06.12.2017 lahendis nr 2-15-3430

märkinud, et leppetrahvinõude tõendamiseks peaks piisama sellest, kui parkla haldaja on

pildistanud parkimiskorda rikkunud autot äratuntavalt ja märkinud leppetrahvile parkimise

aja ja koha. Seejärel oleks parkijal võimalik tõendada, et vaidlusalust autot ei ole sel ajal

kõnealuses parklas pargitud. Lisaks hagiavalduses ja selle lisades väljatoodule kui ka

käesoleva seisukoha esitamisel on hageja jätkuvalt seisukohal, et sõiduk on parkinud

hageja opereeritaval maal. Seda kinnitavad mitmed fotod mis on tehtud sõidukist kui ka

parkimiskorraldaja enda poolt tehtud foto, kui ta sisenes parkimisalale ja kostja sõiduk

pargib liiklusmärgi taustal.

Hageja juhib tähelepanu sellele, et hagiavalduses esitatud lisa nr 1 on väljatrükk esitatud

leppetrahvist. Erinevuseks on üksnes paber – leppetrahv väljastatakse ilmastikukindlale

kollasele paberile. Tallinna Ringkonnakohus oma otsuses nr 3-2-1-123666 p-s 14.5 on

toonud välja, et erinevuseks on vaid paberi materjal, millele nõue on taasesitamiseks

prinditud – kojamehe alla jäetud leppetrahvinõue oli prinditud kollasele ilmastikukindlale

paberile, asja materjalide juurde esitatud leppetrahvinõue on prinditud aga tavalisele

paberile. Ringkonnakohtul ei ole hagile lisatud fotodelt nähtuvaid sõiduki detaile ning

kellaaegasid arvestades käesoleval juhul mõistlikku põhjust kahelda hageja väites, et

kollastel teatistel sisaldusid samad leppetrahvinõuded, mis on tõenditena lisatud hagile.

Lisaks ei ole kostjal praegusel juhul ka tõsikindlat alust väita, et hagile lisatud

leppetrahvinõuded erinevad kojamehe alla jäetud teatiste sisust, kuna kostja kinnitusel ei

ole ta ühtegi sõidukile jäetud teatist kätte saanud. Hageja on seisukohal, et kui kostja

soovib väita, et tegemist ei ole olnud leppetrahviga, vaid millegi muuga, siis lähtuvalt

TsMS § 230 lg 1 peaks kostja oma väiteid tõendama.

13. Kostja on toonud oma vastuse p.2.2.4 välja, et hageja ei ole tõendanud parkimistingimuste

rikkumist Sõiduki parkimisel. Hagejale jääb selline väide arusaamatuks. Hageja lisab

käesolevale dokumendile originaalfotod parkimisalalt, mis on tehtud märtsis 2017 (Lisad

1-3). Samad fotod on lisatud ka hagiavalduses, kuid ühise PDF-failina. Kuna tegemist on

tüüptingimustel sõlmitava lepinguga, siis ta neid tingimusi sageli ei vaheta. See tähendab,

et 12.06.2018.a. on sõiduki parkimisel kehtinud samad tingimused, mis kehtisid märtsis

2017. Hageja muutis viidatud alal lepingutingimusi järgmine kord alles 17.07.2018 (Lisa

4). Arvestades, et rikkumine leidis aset enne 17.07.2018, siis kehtisid parkimistingimuste

rikkumisel tingimused, mis on kehtestatud alates märts 2017. Veelgi enam,

parkimistingimuste alusel on EP teinud pakkumise lepingu sõlmimiseks ning sõiduki

parkimisega loetakse, et sõiduki juht nõustub lepingutingimustega (vt parkimistingimuste

p.1).

KOSTJA SEISUKOHAD

14. Kostja vaidleb esitatud hagiavaldusele vastu ega tunnista esitatud nõuet. Kostja ei välista,

et 12.06.2018 sõiduk võis olla pargitud EP opereeritavale parkimisalale Lubja 5.

15. Kostja ei nõustu faktiväitega, et Sõiduk oli pargitud parkimistingimusi rikkudes.

Parkimistingimuste rikkumine ei ole tõendatud. Parkimistingimuste kohaselt parkimisalal

Lubja 5 oli võimaldatud tasuta parkimine, parkimisala infotahvlil on sätestatud:

„Registreerides sõiduki Büroo 83 hoone ühes asutuses, on parkimine kuni 1,5 tundi

tasuta.” Hagi dokumentides ei ole esitatud ühtegi tõendit selle kohta, et Sõiduk ei olnud

registreeritud Büroo 83 hoone ühes asutuses mis välistaks tasuta parkimise õigust ning

seega tõendaks parkimistingimuste rikkumist. Vastav parkimistingimus on nii

hagiavalduses kui sellele lisatud trahvinõudes eiratud.

16. Kostja ei ole leppetrahvi nõuet kätte saanud. Hagi dokumentide koosseisus olevas

leppetrahvi nõude dokumendis sisalduvatest fotodest ei ole võimalik tuvastada, mis ese ja

mis sisuga oli paigutatud Sõiduki kojamehe vahele, puudub foto kojamehe vahele

paigaldatud trahvikviitungist, millest on nähtav et tegemist on just trahvinõudega.

Kostja sai leppetrahvi nõudest teada alles maksekäsu kiirmenetluse raames ning esitas

vastuväite selle kohta. Trahvinõue on vormistatud kuupäevaga 12.06.2018, samas

maksekäsu kiirmenetluse avaldus oli esitatud alles 21.06.2022. Hageja ei ole kostjale

leppetrahvist mõistliku aja jooksul teatanud (VÕS § 159 lg 2).

17. Kostja ei ole hageja kohtueelselt saadetud meeldetuletust võlgnevuse kohta kätte saanud.

Hagi dokumentides puuduvad tõendid selle kohta, mis ajal ja mis viisil meeldetuletus

võlgnevuse kohta oli kohtueelselt kostjale kätte toimetatud. Kostja sai leppetrahvi nõudest

teada alles maksekäsu kiirmenetluse raames ning esitas vastuväite selles kohta.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

18. Kohus, tutvunud hagiavalduse, kostja vastuse ja asjas esitatud tõenditega ning hinnanud

neid kogumis, leiab, et hagi tuleb rahuldada.

19. Poolte vahel puudub vaidlus, et kostja on sõiduki numbrimärgiga xxx (edaspidi Sõiduk)

omanik/vastutav kasutaja alates 04.06.2018 ning et 12.06.2018 oli sõiduk pargitud hageja

opereeritavale parkimisalale Lubja 5.

20. Hageja palub kostjalt välja mõista leppetrahvi 30 eurot tulenevalt asjaolust, et kostja on

rikkunud 12.06.2018 hageja poolt opereeritavas parklas parkimistingimusi, parkides

sõiduki, mille vastutav kasutaja kostja oli, hageja opereeritavatesse parklasse ilma selle

eest tasumata.

21. Pooled vaidlevad, kas: kostja (i) kostja on parkimistingimusi rikkunud; (ii) kostja on

leppetrahvi kätte saanud; (iii) kostja on kohtueelse meeldetuletuskirja kätte saanud; (iv)

hageja on leppetrahvinõudest kostjat teavitanud mõistliku aja jooksul.

22. Kohus on seisukohal, et käesoleval juhul saab hageja nõude alus olla võlaõigusseaduse

(VÕS) § 271, mille kohaselt üürilepinguga kohustub üks isik (üürileandja) andma teisele

isikule (üürnikule) kasutamiseks asja ja üürnik kohustub maksma üürileandjale selle eest

tasu (üüri). VÕS § 271 mõttes on parkimisleping üürileping, kuna parkija üürib omale

parkimise ajaks parkimiskoha.

23. Kohus märgib, et hageja parkimistingimuste punkti 1 kohaselt loetakse sõiduki

sisenemisel parklasse sõidukijuhi ja hageja (edaspidi: parklaoperaatori) vahel sõlmituks

leping,

mille

kohaselt

kohustub

sõidukijuht

kasutama

parklat

vastavalt

parkimistingimustele. Hageja opereeritavatesse parklatesse sissesõidu juurde on

parkimistingimusi ning maksumust kajastavad infotahvlid (dtl 30-34 – fotod) paigaldatud

viisil, et parklasse sisse sõitvale isikule on need igal juhul hästinähtavad. Lisaks ei ole

parklast pärast sõiduki parkimist võimalik väljuda ilma parkimistingimusi ning

maksumust kajastavatest infotahvlitest möödumata.

24. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-3-16 p-s 11 märkinud, et kui sõiduki juhti ei ole

tuvastatud, ning parklaoperaator ei suuda tõendada, kes sõidukit juhtis, eeldatakse

olukorras, kus parkimistingimustes on kokku lepitud, et parkimislepingu sõlmis ning

parkimistingimuste rikkumise eest vastutab sõiduki omanik. Kostja ei ole esitanud

vastuväiteid, et tema (seadusliku esindaja vahendusel) sõiduki omaniku/vastutava

kasutajana kõnealuses parklas viidatud kuupäeval sõiduki parkis.

25. Infotahvlilt nähtuvalt on parkimine Lubja 5 parklas tasuline. Kostja ei ole tõendanud, et ta

oleks parkimise eest tasunud või et ta oleks sõiduki registreerinud Büroo 83 hoone ühes

asutuses, mis andnuks õiguse 1,5h tasuta parkida. Seega on kohus seisukohal, et

parkimislepingu rikkumine (parkimine ilma tasu maksmata) on tõendatud. Hagiavaldusele

on lisatud fotodelt (dtl 30-31) nähtub, et sõiduki kojamehe vahele on asetatud

leppetrahvinõue (kollast värvi ilmastikukindel paber). Riigikohtu hinnangul on

parkimisteenuse osutamisel leppetrahvinõude panemine sõiduki esiklaasile kojamehe

vahele tahteavalduse edastamise mõistlikuks viisiks TsÜS § 70 mõttes (Riigikohtu otsus

05.06.2019 nr 2-17-117146 p 12). Leppetrahvinõude tõendamise osas on Riigikohus

lahendis nr 2-15-3430 märkinud, et leppetrahvinõude tõendamiseks peaks piisama sellest,

kui parkla haldaja on pildistanud parkimiskorda rikkunud autot äratuntavalt ja märkinud

leppetrahvile parkimise aja ja koha. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et

leppetrahvinõuete esitamine ja nende sisu on tõendatud.

26. Kostja märgib, et leppetrahvinõue on vastavalt VÕS § 159 lg-le 2 esitatud hilinenult.

VÕS § 159 lg 2 kohaselt kaotab kahjustatud pool õiguse leppetrahvi nõuda, kui ta

mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist teisele lepingupoolele ei

teata, et ta leppetrahvi nõuab. Hageja teatas 12.06.2018 leppetrahvinõudest, pannes

vastavad teate sõiduki esiklaasile kojamehe vahele. Samuti tegi hageja töötaja sellest ka

fotod. Pooled ei ole esile toonud, et hageja oleks üritanud muul viisil kostjale

leppetrahvinõudeid kätte toimetada. Leppetrahvinõude esitamisest teatamine tagab selle,

et võlausaldaja käitumine on võlgniku jaoks piisavalt ettenähtav ja et võlgnik saab

leppetrahvinõuet oma edasises käitumises arvestada, kuid leppetrahvinõudest teatamine ei

eelda leppetrahvi suuruse märkimist (Riigikohtu 29. aprilli 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-

2-1-28-08, p 14). Mõistlik aeg peab jääma rikkumise avastamise ja nõude aegumise vahele

ning selle aja kindlaksmääramisel saab lähtuda VÕS §-s 7 sätestatust, arvestades kõiki

asjaolusid ja tehes kindlaks, kas võlgnikul võis hea usu põhimõttest lähtudes tekkida

õigustatud ootus, et temalt leppetrahvi enam ei nõuta (Riigikohtu 21. detsembri 2011. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-11, p 16).

Kohus leiab, et kostja vastavad väited on alusetud. Hageja on määranud kostjale

leppetrahvi 12.06.2018 toimunud rikkumise eest ning on kostjat leppetrahvinõudest

teavitanud samaaegselt, jättes vastava teate sõiduki kojamehe vahele. Kuivõrd kostja ei

ole esile toonud erandlikke asjaolusid (orkaan jms), mille pinnalt saaks järeldada, et kostja

ei saanud leppetrahviteadet kätte, siis eeldab kohus, et kostja on saanud selle kätte samal

päeval. Seega puudub alus väita, et hageja oleks leppetrahvi nõudnud hilinenult.

Kostja ei ole tuginenud leppetrahvinõude aegumisele, mistõttu kohus seda ka ei analüüsi.

27. Kohus leiab tulenevalt eeltoodust, et kuna antud juhul ei ole kostja esitanud kohtule

andmeid selle kohta, et sõidukit kasutas kolmas isik, vastutab parkimistingimuste

rikkumise eest sõiduki vastutava kasutajana/omanikuna kostja. Seega loeb kohus

tuvastatuks, et leppetrahvi väljastamise kuupäeval on hageja ja kostja sõlminud

parkimiskoha üürilepingud VÕS § 271 mõttes. Kohus loeb tuvastatuks ka asjaolu, et

sõiduk on leppetrahvi väljastamise kuupäeval parkinud hageja poolt opereeritavas parklas,

kuna eelnimetatud asjaolu on tõendatud leppetrahvi ning hageja poolt tehtud fotodega.

28. Hageja parkimistingimuste punkti 5 kohaselt juhul kui sõidukijuht eirab tingimustes

sätestatud korda, on sõidukijuhil kohustus parkimisoperaatori nõudmisel tasuda

leppetrahvi summas kuni 30 eurot. Eeltoodust tulenevalt loeb kohus tuvastatuks, et hageja

on kostjale esitanud leppetrahvi nõude kooskõlas parkimistingimuste punktiga 5 ja 9 ning

leppetrahvinõue 30 eurot kuuluvad kostjalt VÕS § 271 ja § 158 lg 1 alusel

väljamõistmisele.

29. VÕS § 113¹ lg 1 sätestab, et kui võlausaldaja võib nõuda viivist, võib ta nõuda võlgnikult

võla sissenõudmiskulude hüvitamist summas 40 eurot. Hageja ei ole tõendanud, et ta

oleks kohtueelse meeldetuletuse kostja e-postile saatnud (esitatud tõendina üksnes

meeldetuletus, kuid kostja vastuväidetest hoolimata ei ole esitatud selle saatmisega seotud

tõendeid). Samas VÕS § 113¹ lg 1 sätestatud kuluhüvitist saab nõuda olukorras, kus

võlausaldajal on õigus nõuda võlgnikult viivist ning võlgnik on majandus- või

kutsetegevuses tegutsev isik. Puudub vaidlus, et juriidilisest isikust kostja on majandus-

või kutsetegevuses tegutsev isik. Käesoleval juhul on viivise nõudmise eeldused täidetud.

Kuivõrd kostja pidi leppetrahvi tasuma hiljemalt 26.06.2018, muutus hageja nõue

sissenõutavaks 27.06.2018 (VÕS § 82 lg 7) ning alates nimetatud päevast võis hageja

nõuda ka viivist (VÕS § 113 lg 1). Sissenõudmiskulu ei oleks tekkinud, kui kostja oleks

oma kohustust vastavalt lepingule täitnud. VÕS § 113¹ lg 1 sätestatud nõude eeldused on

täidetud ning kostja kohustub hagejale tasuma sissenõudmiskulude hüvitise summas 40

eurot.

30. Eeltoodust tulenevalt tuleb hagi VÕS § 108 lg 1 alusel rahuldada täies ulatuses ja kostjalt

välja mõista leppetrahv 30 eurot ja vastavalt VÕS § 113¹ lg-le 1 sissenõudmiskulu 40

eurot, kokku 70 eurot.

Menetluskulude jaotus ja menetluskulude kindlaksmääramine

31. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude

jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas

tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse

kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust,

võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. TsMS § 174 lg 2 järgi

määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust

lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või

menetlust lõpetava määruse tegemist.

32. TsMS § 162 lg 1 alusel kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Hagi

rahuldamise tõttu tuleb menetluskulud jätta täies ulatuses kostja kanda. Kohtu hinnangul

ei esine asjaolusid, mis annaksid alust kõrvale kalduda menetluskulude jaotamisel TsMS §

162 lg 1 sätestatust.

33. TsMS § 175 lg 1 järgi kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava

kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud,

mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.

34. Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt on tema menetluskuludeks riigilõiv 75 eurot,

õigusabikulud 220 eurot (2,75h tööd, tunnitasu 80 eurot ilma KM-ta), kokku 295 eurot.

Hageja esindaja on teinud järgmised toimingud: maksekäsu kiirmenetluses vastuväitega

tutvumine, hagiavalduse esitamine ja lisade komplekteerimine, dokumentide esitamine ja

riigilõivu tasumine – 2h; kostja 12.02.22 vastusega tutvumine, analüüs ning seisukoha

koostamine, lisade komplekteerimine ning selle esitamine – 45 min.

35. Riigikohtu lahendi nr 2-19-10324 p-des 18 – 20 on kajastatud järgmine seisukoht:

„Kolleegiumi varasema seisukoha järgi tuleb TsMS § 175 lg 1 kohaldamisel kaaluda ka

seda, kas menetlusosaliselt on põhjendatud mõista lepingulise esindaja kulu välja rohkem,

kui oli tema nõude suurus. Töötaja rahalise nõudega vähekeerukate asjade puhul on

kolleegiumi arvates üksnes erandlike asjaolude esinemise korral vajalik ja põhjendatud

mõista tööandja lepingulise esindaja kulu välja suuremas ulatuses, kui oli töötaja nõue

(tsiviilasja hind) (nt Riigikohtu 27. veebruari 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-143-11,

p 14; Riigikohtu 2. mai 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-17-6057/45, p 22). Seda põhimõtet

on kolleegium rakendanud menetluskulude väljamõistmisel üldisemalt ka teistes rahaliste

nõuetega tsiviilasjades, leides, et üldjuhul ei tohiks teiselt menetlusosaliselt väljamõistetav

menetluskulu suurus rahaliste nõuete puhul ületada tsiviilasja hinda. Kolleegiumi varem

väljendatud hinnangul peaksid avalduses taotletava hüve väärtus ja selle üle vaidlemise

menetluskulud olema mõistlikus proportsioonis ja väljamõistetava menetluskulu

mõistlikuks piiriks võiks rahaliste nõuete puhul olla üldjuhul hagihind. See tagaks

menetlusosalisele ühtlasi ka võimaliku menetluskulu ettenähtavuse juhuks, kui ta peab

kohtulahendi alusel kandma teise menetlusosalise menetluskulu. Seetõttu on kolleegium

varasemas praktikas asunud seisukohale, et tsiviilasja hinnast suurema menetluskulu

väljamõistmine rahalise nõudega asjas oleks õigustatud üksnes asja erilise keerukuse ja

suure mahu puhul (Riigikohtu 6. mai 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-4-15, p 14).

Kolleegiumi täpsustuse kohaselt tuleb menetluskuludena eeltoodud kontekstis mõista

esmajoones esindajakulusid, st mitte arvestada seejuures nt hüvitatavat riigilõivu (vt

Riigikohtu 8. mai 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-29-17, p 13.1).

Kolleegium peab vajalikuks muuta 6. mai 2015. a määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-4-15 ja

27. veebruari 2012. a määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-143-11 väljendatud seisukohta, mille

järgi võib teiselt menetlusosaliselt väljamõistetava menetluskulu suurus ületada tsiviilasja

hinda üksnes eriti keerukates ja suuremahulistes asjades. Kolleegiumi arvates ei ole

põhjendatud

siduda

menetluskulusid

kandma

kohustatud

menetlusosaliselt

väljamõistetava menetluskulu suuruse ülempiiri rangelt tsiviilasja hinnaga.

Menetluskulude jaotuse üldise põhimõtte kohaselt kannab kulud menetlusosaline, kelle

kahjuks lahend tehakse (TsMS § 162 lg 1, § 168 lg 5, § 477 lg 1). TsMS § 175 lg 1 ega

ükski teine säte ei näe ette menetlusosalisele hüvitatavate esindajakulude rahalist

piirmäära. TsMS § 175 lg 1 kohaselt mõistetakse menetlusosaliselt teise menetlusosalise

esindajakulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kolleegium leiab, et

menetluskulude jaotamise ja esindajakulude teiselt menetlusosaliselt väljamõistmise

reeglid ei tohi muuta kohtumenetluses professionaalse lepingulise esindaja õigusabi

kasutamist majanduslikult ebamõistlikuks ja selle kaudu kohtusse pöördumise õigust

näiliseks. Esindajakulude hüvitamine üksnes tsiviilasja hinna ulatuses ei pruugi tagada

menetlusosalisele minimaalselt vajaliku õigusabi hüvitamist ja võib seega ebamõistlikult

piirata isiku õigust saada kohtulikku kaitset. Kolleegiumi hinnangul tuleb menetluskulude

regulatsiooni (eelkõige TsMS § 175 lg-t 1) tõlgendada selliselt, et ka väikese väärtusega

hüve üle peetavas kohtuvaidluses võib menetlusosaline arvestada, et kohtuasja tema

kasuks lahenemisel hüvitatakse talle lepingulise esindaja põhjendatud ja vajalikud

õigusabikulud.

Menetlusosalisele hüvitatavate esindajakulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks

tuleb lähtuda kuludest, mis menetlusosalisel on tekkinud vajadusest teha menetluses

esindaja abil oma õiguste kaitseks vajalikud menetlustoimingud. Põhjendatud ja vajaliku

menetluskuluna TsMS § 175 lg 1 tähenduses saab vastaspoolelt välja mõista lepingulise

esindaja kulu ulatuses, mis vastab nõutava kvalifikatsiooniga ja hoolsalt tegutseva

esindaja

menetlusosalise

esindamiseks

vajalike

menetlustoimingute

tegemiseks

tavapäraselt vajaliku ajakulu ja põhjendatud tunnitasu määra korrutisele. Seejuures

võimaldab TsMS § 175 lg 1 arvestada menetlusosalise esindamiseks vajalike

menetlustoimingute tegemiseks tavapäraselt vajaliku ajakulu hindamisel menetluse ja asja

liiki, asja keerukust ja mahukust, menetlusdokumentide sisu ja mahtu. Lisaks tuleb selle

sätte järgi arvestada esindaja põhjendatud tunnitasu suurust (vt ka määruse p 17).

Kolleegiumi hinnangul tagab eeltoodud tõlgendus paremini kohtuvaidlusega seotud

esindajakulude kandmise riski õiglase jaotuse.

Kolleegium märgib, et eelkõige on seadusandja ülesanne tagada menetlusosalisele

hüvitatavate esindajakulude suuruse mõistlik tasakaal tsiviilkohtumenetluses taotletava

hüve väärtusega. Seni, kuni seadusandja kehtestab esindajakulude hüvitamise täpsema

korra ja selgemad piirid, peab kohus igal üksikjuhtumil hindama menetlusosalisele

hüvitatavate menetluskulude suuruse põhjendatust ja vajalikkust kooskõlas kolleegiumi

TsMS § 175 lg 1 eeltoodud tõlgendusega. Kolleegium rõhutab, et seadusandjal on õigus

menetlusosalisele hüvitatavate esindajakulude suurust piirata, tagamaks hüvitatavate

menetluskulude ettenähtavus ja mõistlik seos vaidlusaluse hüve väärtusega.“

Käesoleva tsiviilasja hind on 70 eurot ning hageja esindajakulude kogusuurus on ca 4

korda suurem kui tsiviilasja hind. Kuivõrd Riigikohus on muutnud varasemat seisukohta

esindajakulude piiramise osas väikese nõudega rahalistes asjades, hindab kohus

esindajakulusid sisuliselt.

Kohus leiab, et hageja esindaja poolt tehtud toimingud on põhjendatud ja vajalikud ega

ole tsiviilasjas materjale arvestades ülemäärase ajakuluga. Hageja esindaja tasumäär on

kooskõlas kohtupraktikas aktsepteeritud tasumääradega.

36. Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista menetluskulude hüvitis

summas 295 eurot (220 + 75).

37. TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetlusosalise taotluse alusel menetluskulude

kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb

tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni

viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja esitas

vastava taotluse. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista viivis menetluskulult

alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras.

38. TsMS § 178 lg 2 kohaselt menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata

menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui

vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot.

/allkirjastatud digitaalselt/

Andrea Lega

kohtunik