2-21-5908/121 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Liis Arrak, liikmed Kaija Kaijanen ja Gea Lepik

Määruse tegemise aeg ja koht 5. aprill 2022, Tallinn

Kohtuasja number

2-21-5908

Kohtuasi

C avaldus Y suhtes ühise hooldusõiguse osaliseks

lõpetamiseks ja lõpetatud osas ainuhooldusõiguse

saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 19. novembri 2021. a määrus

Kaebuse esitaja ja liik

W määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja C (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline

esindaja Katrin Kiisk

Puudutatud isik W (isikukood XXXXXXXXXX), riigi

õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Aleksei

Ratnikov

Puudutatud isik Y (isikukood XXXXXXXXX), riigi

õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaadi abi

Robert Suir

Tallinna linn (Lasnamäe Linnaosa Valitsuse kaudu),

lepinguline esindaja Maria Bychkova

Kiili vald (Kiili Vallavalitsuse kaudu), lepinguline esindaja

Karmen Heinmaa

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Hoiatada vandeadvokaat Aleksei Ratnikovi, et kui ta ei saada edaspidi kohtule

edastatavaid dokumente ja nende lisasid teiste menetlusosaliste advokaatidele ja ei

teavita sellest kohut, võib kohus teda trahvida.

2. Võtta tõenditena vastu W määruskaebuse lisad 2–5 ning C 3. märtsi 2022. a

seisukoha lisad 1–6. Jätta tõendina vastu võtmata W määruskaebuse lisa 1.

3. Jätta W määruskaebus rahuldamata.

4. Jätta Harju Maakohtu 19. novembri 2021. a määrus muutma.

2-21-5908

5. Jätta W-le ja Y-le määratud esindajate kulud Eesti Vabariigi kanda ning muud

määruskaebuse menetlemisega seotud menetluskulud menetlusosaliste enda kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest.

Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning

avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb

määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele

esitada ka määruskaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Avaldus ja menetlusosaliste seisukohad

1. C (isa) esitas 15. aprillil 2021 Harju Maakohtule avalduse, milles palus lõpetada enda ja W

(ema) ühise hooldusõiguse Y (laps) suhtes viibimiskoha, haridus- ja tervisekorralduse

küsimustes ning anda selles osas ainuhooldusõiguse isale.

1.1. Avalduse kohaselt sündis isa ja ema suhtest XX.XX.XXXX laps. Laps on sünnist saati

elanud emaga. Isa sai lapse saamisest teada 2019. a märtsis, mil laps oli 6-aastane. Lapse

põlvnemine isast on tuvastatud Harju Maakohtu 13. märtsi 2020. a otsusega tsiviilasjas

nr 2-19-16812. Tsiviilasjas nr 2-20-4129 vaadatakse läbi ema avaldust vanemate ühise

hooldusõiguse lõpetamiseks ja emale ainuhooldusõiguse üleandmiseks ning isa vastuavaldust

isa ja lapse suhtluskorra määramiseks. Harju Maakohus tegi selles asjas 8. oktoobril 2020

lõpplahendi, millega jättis ema avalduse rahuldamata ja rahuldas isa avalduse osaliselt, kuid

ema on selle peale esitanud määruskaebuse, mis on Tallinna Ringkonnakohtu menetluses.

Pärast selles asjas maakohtu lõpplahendi tegemist on ilmnenud uued asjaolud, mis tingivad uue

avalduse esitamise.

1.2. Isa soovib osaleda lapse kasvatamises ja last puudutavate elukorralduslike otsuste

tegemises ning lapsega suhelda, olenemata sellest, et ta ei saanud seda esimesed kuus aastat

lapse elust teha. Lapse ja isa vahel tekkis tutvudes kohe soe ja positiivne kontakt. Laps soovis

väga isa juures käia ning õppida tundma isa elukaaslast, isa ja tema elukaaslase ühist last ning

isa elukaaslase last. Isale sobis see, et laps elab peamiselt emaga, kuid praeguseks on välja

kujunenud olukord, kus laps elab tema heaolu ohustavas ja kahjulikus keskkonnas. Ema ei toeta

lapse arengut ega täida vanemlikke kohustusi, ta võimaldab lapse hooldusõigust teostada

kõrvalistel isikutel, ta ei kaasa isa lapse elukorralduslike otsuste tegemisse, ta takistab lapse ja

isa suhtlust ning ta on tekitanud lapses lojaalsuskonflikti. Ühise hooldusõiguse teostamine ei

ole osutunud võimalikuks ja esinevad kaalukad põhjused selle osaliseks lõpetamiseks.

Vanematel on lapse huvide tagamisest ja lapsele elementaarselt vajalikust täiesti erinevad

arusaamad.

1.3. Ema ei suuda korraldada lapse hariduse omandamist, mistõttu tuleb lõpetada vanemate

ühine hooldusõigus lapse haridusküsimustes. Laps sai 2020. a sügisel koolikohustuslikuks. Ema

tegi koolivaliku üksi ja pani lapse XXX. 21. oktoobril 2020 esitas ema Tallinna Haridusametile

lapse koolist lahkumise avalduse, kuid ta ei saanud kooli vahetamiseks luba. Järgmisel päeval

esitas ema õde F (tädi) ema volituse alusel samasisulise avalduse XXXle, kasutades seejuures

lapse sünnitunnistust, millele ei olnud isa kantud, kuigi rahvastikuregistris oli selleks ajaks isa

2-21-5908

kanne tehtud. Ema esitas seega koolile valeandmeid, et hoida isa last puudutava olulise

küsimuse tegemisest eemale. Seejärel esitas ema Tallinna Haridusametile kaebuse, et lapsel ei

ole koolikohta. Emale selgitati, et lapsel on koolikoht, aga ema ei taga koolikohustuse täitmist.

2020. a lõpu seisuga ei olnud laps enam kui kaks kuud koolis käinud. Tallinna Haridusameti

juhataja, XXX direktor ja YYY direktor sõlmisid 15. jaanuaril 2021 olukorra lahendamiseks

koostöölepingu, millega lepiti kokku, et laps asub õppima YYY. Probleemid jätkusid ka uues

koolis. Laps ei ole ka seal kohal käinud ega ole seega sisuliselt terve õppeaasta õppetöös

osalenud. Ema teavitas kooli e-kirja teel, et laps on koduõppel, kuigi talle on öeldud, et laps ei

saa vanema e-kirja alusel koduõppele jääda ja peab ilmuma õppetööle. Lisaks esinevad lapsel

kooli hinnangul sellised õpiraskused, mis eeldavad vältimatult kontaktõppel viibimist ja 1:1

õppevormis õppetöö rakendamist. Lapsel on tugevad keskendumisraskused ja ta vajab pidevalt

kõrvalist abi. Erinevad spetsialistid on emale, tädile ning nende emale W-le (vanaema)

selgitanud lapse koolikohustust ning asjaolu, et selle täitmise tagamata jätmine ei ole lapse

huvides ja kahjustab lapse arengut. Samuti on nad selgitanud vajadust hinnata lapse eripärase

käitumise põhjuseid ning pakkuda lapsele vajadusel kohast abi ja tuge nii haridusasutuses kui

ka väljaspool seda, kuid ema keeldumise tõttu ei ole saanud seda teha. Ema eitab lapse

abivajadust, ei järgi spetsialistide soovitusi ega tee isaga koostööd. Ema ei ole suutnud täita ka

maakohtu esialgse õiguskaitse korras tehtud ettekirjutust, millega teda kohustati tagama lapse

kooliskäimine, tegema koostööd spetsialistide ja õpetajatega ning vastastikust koostööd isaga.

Ema on äärmiselt mõjutatav lapse tädist ja vanaemast ning võimaldab neil teha last puudutavad

otsused.

1.4. Vanemate ühine hooldusõigus tuleb lõpetada ka lapse viibimiskoha ja tervisekorralduse

küsimustes. Lisaks probleemidele haridusega on lapsel tekkinud tõsised käitumisprobleemid ja

ta on eakohasest arengust maas. Laps on agressiivne, ei allu korraldustele, satub konfliktidesse

kaasõpilastega, otsib tähelepanu ja räägib täiskasvanutega lugupidamatult. Probleemid on

tingitud lapse kodusest keskkonnast, kus ei ole stabiilsust, selgeid piire, järelevalvet, hoolt ning

täiskasvanu suunamist. Lapsel on ka tugev nutisõltuvus ja ta on kooli jõudes niivõrd väsinud,

et magab seal segamatult mitu tundi. Spetsialistide hinnangul vajab laps psühhiaatrilist

hindamist ja regulaarset psühholoogilist tuge. Isal ei võimaldata lapsele vajalikku tuge otsida ja

pakkuda. Olukord ei parane, kui lapse keskkond ei vahetu. Kui laps jääb senisesse keskkonda,

süveneb tema abivajadus ning kahju tema vaimsele tervisele võib olla pöördumatu.

1.5. Ainuhooldusõigus lapse viibimiskoha, haridus- ja tervisekorralduse küsimustes tuleb anda

isale. Isa on valmis ja suuteline lapse hooldusõigust nendes küsimustes teostama. Isal on selleks

siiras soov, piisavad vanemlikud oskused, sobivad elamistingimused ja soe emotsionaalne

kontakt lapsega. Ainuhooldusõiguse saamisel saab isa lapsele tagada ka vajaliku abi. Praegu

teostavad lapse hooldusõigust sisuliselt tädi ja vanaema, kelle juures laps isale teadaolevalt

suurema osa ajast ka elab. Sellise olukorra jätkumine ei ole lapse huvides.

2. Ema vaidles avaldusele vastu ja palus jätta selle läbi vaatamata või rahuldamata.

2.1. Avaldus tuleb jätta läbi vaatamata või menetlus peatada kuni tsiviilasjas nr 2-20-4129

lõpplahendi jõustumiseni, kuna selles asjas on samuti vaidluse all vanemate ühise

hooldusõiguse küsimused ja asjaolud on samad. Isa on seal avaldanud, et vanemate ühises

hooldusõiguses ei ole vaja muudatusi teha, ning see seisukoht on isale siduv ka siinses asjas.

Kui isa ei ole rahul sellega, et ta ei saa lapsega suhelda, peab ta ära ootama teise asja lõpplahendi

jõustumise ja pärast mõne aja möödumist tegelema lepitusmenetlusega.

2.2. Isa esile toodud asjaolud ei anna alust vanemate ühist hooldusõigust lõpetada. Ühise

hooldusõiguse lõpetamine on äärmuslik meede ja seda ei ole põhjust kasutada, kui on olemas

2-21-5908

lapse õigusi vähem piiravaid meetmeid. Isa ei ole esile toonud, et vanemate vahel oleks lapse

kasvatamise küsimustes tõsiseid erimeelsusi. Vanemate suhted on lihtsalt halvad. Isa ei ole

püüdnud ühist hooldusõigust koos emaga üldse teostada. Ta ei ole teinud ühtegi mõistlikku

ettepanekut ja on esitanud ainult ebakonstruktiivseid nõudmisi.

2.3. Ema teeb kõik endast sõltuva, et laps saaks vajaliku hariduse. Jääb arusaamatuks, miks ei

võinud ema last panna kodu lähedal asuvasse XXX. Seejuures on isa tsiviilasjas nr 2-20-4129

öelnud, et vanematel ei ole lapse kooli suhtes vaidlusi. Lapsel tekkisid XXXs kaasõpilastega

konfliktid, mistõttu viidi laps ema pingutuste tulemusel üle YYY. Ei ole võimalik aru saada,

kust isa võtab, et laps ei jõua sinna kohale. Ema mõistab lapse koolikohustuse täitmise

vajalikkust. Koolid pakkusid COVID-19 olukorra tõttu distantsõpet ja kuna ema muretses lapse

tervise pärast, jäi ka laps distantsõppele. Tähtsust ei oma kooli ja ema sugulaste vahelised

konfliktid.

2.4. On arusaamatu, miks peaks isal olema lapse viibimiskoha ja tervisekorralduse küsimustes

ainuhooldusõigus. Ema ei ole jätnud last hätta ega seadnud ohtu tema tervist ja elu, sh ei ole

ema jätnud kunagi last ravimata. Laps on lastekaitsetöötajatest ja psühholoogidega suhtlemisele

suunamistest väsinud.

2.5. Lapse hooldusõigust ei teosta tädi ja vanaema. Ema osaleb lapse elus ning nende vahel on

kiindumussuhe. Kui ema on tööl, on mõistlik, et lapsega on mõni lähisugulane. Selles ei ole

midagi halba, et lapse lähisugulased tunnevad lapse vastu huvi ja osalevad tema elus.

2.6. Isa ei arenda last ega tegele lapse probleemidega. Laps on mitmel korral öelnud, et isa ei

tegele temaga, ei õpeta teda ega aita teda millegagi. Seetõttu ei saa isal olla lapsega sooja

kontakti. Ema ei takista isa ja lapse suhtlemist. Laps ei taha isa juurde minna, kuna talle ei

meeldi isa juures. Hoolivaks isaks saamiseks tuleb lapse probleemide ja arenguga tegeleda iga

päev, mitte osaleda ühel ümarlaual. Isa juures olemine oleks lapse psüühikale ohtlik, kuna isa

ei tegele temaga ning isa perekonnas ei arutata midagi ega küsita üksteiselt nõu.

3. Lapse esindaja toetas avaldust.

Lapse esindaja tegi ema juurde kodukülastuse. Laps oli külastuse ajal erakordselt püsimatu, ei

tahtnud ja julgenud isaga seotud teemasid valjuhäälselt kommenteerida. Ta ei allunud vanaema

korraldustele, ei suutnud kodukülastuse vältel nutitelefoni käest panna ning nimetas lapse

esindajat võõraks inimeseks, keda ta ei usalda, kuid ei osanud selle tähendust selgitada.

Vanaema seletas esindajale, et ta ei näe vajadust last psühhiaatri juurde viia. Lapse esindaja

kohtus lapsega ka isa juures. Laps tundis seal end vabalt. Tal ei olnud käes nutitelefoni ning ta

oli rahulik. Laps ütles, et tädi ei luba tal isa juures rohkem olla. Laps ütles, et ei taha, et tema

arvamust edastatakse, kuna tädi saab pahaseks. Seetõttu ei julgenud laps oma arvamust ka

põhjalikumalt avada. Isa ja tema abikaasa kinnitasid valmisolekut lapse eest hoolitseda, sh soovi

juhinduda spetsialistide soovitustest ja viia lapse psühhiaatri juurde.

Ema ei lähtu lapse parimatest huvidest. Ta ei taga lapse koolikohustuse täitmist, ei täida

tsiviilasjas nr 2-20-4129 esialgse õiguskaitse korras määratud isa ja lapse suhtluskorda ning ei

ole valmis tegema koostööd. Lapse kasvatamisega tegelevad peamiselt tädi ja vanaema. Lapses

on tekitatud lojaalsuskonflikt ning ta ei julge isaga seotud teemadel oma arvamust avaldada.

Ema juures ei allu laps korraldustele ja seab end kontrollimatu nutisõltuvusega ohtu.

Lapse igakülgse arengu huvides on vajalik lapse elukoha ja last peamiselt kasvatava vanema

muutus. Olukorda sekkumata jätmine seaks lapse vaimse heaolu ja arengu tõsiselt ohtu ning

2-21-5908

emal õnnestuks laps isast täielikult võõrandada. Selle protsessi tagasipööramine on sisuliselt

võimatu. Isa juures saab laps kasvada õnne, armastuse ja üksteisemõistmise õhkkonnas.

4. Lasnamäe Linnaosa Valitsus toetas avaldust.

Lasnamäe Linnaosa Valitsuse ja Kiili Vallavalitsuse lastekaitsespetsialistid tegid ema juurde

kodukülastuse. Ema avaldas, et lapse hooldusõigus peab kuuluma ainult talle, kuna ta tahab nii,

ning laps ei kohtu isaga, kuna ta ei usalda isa. Ema eriti rääkida ei saanud, kuna kohtumist ja

vestlust juhtisid tädi ja vanaema. Tädi sõnul on laps kodus viiruse tõttu ja kuna tädi on

kodukontoris, on tal hea last hoida. Ema arvas, et laps võiks olla vanaemaga koduõppel.

Vanaema arvates on koolid valesti käitunud ning last kiusavad nii pedagoogid kui ka

klassikaaslased. Kui lastekaitsespetsialistid juhtisid tähelepanu sellele, et lapsel on koolis

käitumisega probleeme, vaidles vanaema sellele vastu ja ütles, et kuna ta on pedagoog, oskab

ta last ise hinnata. Tema arvates on probleem koolis ja seetõttu ei ole vaja lapsega spetsialistide

poole pöörduda. Laps oli lastekaitsespetsialistidega suheldes rahulik ja suhtles vabalt, kuid oli

tunda, et ta on teatud vastuseid ette harjutanud. Ootamatutele küsimustele tulid vastused

raskemini. Vestluse lõppedes ütles laps inglise keeles, et talle meeldib surm ja ta vihkab oma

elu. Kui lapsekaitsespetsialist küsis, mida laps sellega mõtleb, ütles laps, et sa tead ju küll.

Ema, tädi ja vanaema on isa suhtes negatiivselt meelestatud ning räägivad isast lapse

juuresolekul halvustavalt ja alandavalt, kaasavad last vaidlusesse ning panevad vastutuse

lapsele, sundides teda kahe vanema vahel valima. See on last emotsionaalselt kahjustanud.

Samuti räägivad nad lapse kuuldes kooliprobleemidest ja süüdistavad kooli, mille tõttu kujuneb

lapsel seisukoht, et kool on halb ja teda kiusatakse. See võib süvendada koolikohustuse täitmise

probleemi.

Lapse senine elukorraldus emaga on näidanud, et laps ei saa vajalikku abi ning süvenenud on

probleemid haridusküsimustes. Lisaks otsustavad lapse käekäigu üle tädi ja vanaema, mitte

vanemad. Seetõttu on põhjendatud anda isale lapse viibimiskoha ja hariduse küsimustes

ainuhooldusõigus. Isa saab siis tegelda lapse vaimse tervise tasakaalustamisega ning teha lapse

haridusteemal koostööd erinevate spetsialistidega.

5. Kiili Vallavalitsus toetas avaldust.

Vestlus ema, tädi ja vanaemaga kinnitas seda, et nad on isa suhtes väga negatiivselt meelestatud,

ei toeta isa ja lapse suhtlust ning halvustavad isa lapse juuresolekul. See tekitab lapses

lojaalsuskonflikti ja sisemisi pingeid. Samuti räägivad ema, tädi ja vanaema lapse juuresolekul

koolist väga negatiivselt, süüdistades probleemides koole ja teisi spetsialiste. See ei toeta lapse

kohanemist koolikeskkonnaga.

Lapse kodune keskkond ei toeta tema vaimset tervist ja toimetulekut koolis. Lapsel on välja

kujunenud nutisõltuvus. Ema vastuseisu ja tegevusetuse tõttu ei ole laps saanud vajalikku

psühhiaatrilist abi ja tugiteenuseid. Ema, vanaema ja tädi ei näe vajadust spetsialistide poole

pöördumiseks ja leiavad, et lapsega on kõik korras. Kooli koostöö emaga on olnud keeruline,

kuna ema ei mõista lapse olukorra tõsidust ega aktsepteeri kooli tugispetsialistide ja õpetajate

soovitusi. Ema ei ole teinud koostööd ka isaga ega võtnud vastu tema pakutud abi. Ema ja tema

sugulased jätkavad lapse võõrandamist isast. Lapsega tegelevad igapäevaselt vanaema ja tädi.

Olukorras, kus lapse heaolu ei ole tagatud, isal ei võimaldata lapse elu puudutavate otsuste

tegemisel kaasa rääkida ega last spetsialistide juurde viia ning otsuseid võtavad vastu tädi ja

vanaema, on põhjendatud anda isale ainuhooldusõigus lapse viibimiskoha, haridus- ja

2-21-5908

tervisekorralduse küsimustes. Vaja on tagada lapse igapäevane kooliskäimine ja viia lõpule

Rajaleidja nõustamisprotsess. Isa suudab lapse hooldusõigust teostada ning pakkuda lapsele

stabiilset ja turvalist elukeskkonda.

Maakohtu määrus ja põhjendused

6. Harju Maakohus rahuldas 19. novembri 2021. a määrusega avalduse, lõpetas vanemate ühise

hooldusõiguse lapse viibimiskoha, haridus- ja tervisekorralduse küsimustes ning andis selles

osas ainuhooldusõiguse isale.

6.1. Maakohus tuvastas järgmised olulised asjaolud:

-

emale on korduvalt selgitatud, et laps vajab suhtlust eakaaslastega, laps peab täitma

koolikohustust, lapse haridusasutusest eemale hoidmine ei ole tema huvides, lapse

põhjendamata ja vajaduseta koduõppele suunamine ema ja vanaema poolt ei toeta lapse

arengut, laps vajab toetust õppetegevuses ning vajalike tugiteenuste väljaselgitamiseks

on vaja esitada taotlus koolivälisele nõustamismeeskonnale ja viia läbi meditsiiniline

uuring, kuid ema ei ole neid selgitusi arvestanud;

-

koostöö emaga on äärmiselt keeruline ning ema ei ole tihti ümarlaudadel sõlmitud

kokkulepetest kinni pidanud;

-

laps ei ole enam võimeline tundides keskenduma ja õppima, kuna ta on väga impulsiivne

ja ei suuda oma emotsioone valitseda, samuti on lapsel tugev nutisõltuvus;

-

YYYl on isaga hea koostöö;

-

isa on olnud algusest peale huvitatud tegutsema lapse parimates huvides ning on täitnud

kohe kõik kooli esitatud palved;

-

isa ei saa last rohkem toetada, kuna ta näeb last harva ja saab tema igapäevelus osaleda

vähesel määral.

6.2. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt on põhjendatud vanemate ühise hooldusõiguse

lõpetamine lapse viibimiskoha, haridus- ja tervisekorralduse küsimustes ning lõpetatud osas

ainuhooldusõiguse andmine isale.

Ema ei ole lapse haridusküsimustes suuteline tegema koostööd isa ega ühegi spetsialistiga. Ta

on mõjutatav oma lähikondsetest, kes püüavad teostada lapse hooldusõigust ema eest, omamata

selleks seaduslikke õigusi. Eelnevaga rikub ema kohustust tagada lapse igakülgsete huvide

kaitse. Kuna ema ei mõista olukorra tõsidust, on põhjendatud anda lapse haridusküsimustes

ainuhooldusõigus isale, kes on huvitatud lapse parimates huvides tegutsemisest. Isal on nii

vaimne kui ka majanduslik valmisolek last kasvatada. Alates ajast, mil isa sai teada, et ta on

lapse bioloogiline isa, on ta lapsele pühendunud, hoolitsenud lapse arengu ja heaolu eest ning

loonud lapsega turvalise ja usaldava suhte.

Kuna lapse haridusküsimused on seotud lapse viibimiskoha küsimusega, tuleb isale anda

ainuhooldusõigus ka lapse viibimiskoha küsimuses. Laps ei täida koolikohustust ega muid kooli

suuniseid ja korraldusi, kuna ta elab emaga, kes omakorda otsustab, kas laps viibib tädi või

vanaemaga. Kui laps jätkaks elamist emaga, ei oleks isal võimalik hoolt kanda lapse

haridusküsimuste eest. Lapse elukoha muutudes saab isa tagada lapsele mõistliku uneaja, piirata

nutiseadmete kasutamist, tagada lapsele rutiinse ja stabiilse elukorralduse, last suunata ning viia

teda õigeks ajaks kooli ja tuua sealt koju. Lisaks saab isa sellisel juhul õiguse nõuda lapse välja

igalt kolmandalt isikult, kes last vastu vanema tahtmist enda juures hoiab, ning määrata

kolmandad isikud, kellega laps suhtleb.

2-21-5908

Isale tuleb anda ainuhooldusõigus ka lapse tervisekorralduse küsimuses, et laps saaks vajalikke

tervisega seotud teenuseid ja lapse suhtes saaks läbi viia meditsiinilise uuringu, selgitamaks

välja lapsel avalduva impulsiivsuse ja agressiivsuse ning eripärase käitumise juurpõhjused.

6.3. Menetluskulud jäävad TsMS § 172 lg 1 alusel menetlusosaliste enda kanda, v.a lapse

esindaja kulud, mis jäävad TsMS § 172 lg 3 alusel riigi kanda.

Määruskaebus ja menetlusosaliste seisukohad

7. Ema esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada avalduse rahuldamise

osas (resolutsiooni p-d 1 ja 2) ning saata asja maakohtule uueks menetlusse võtmise

otsustamiseks või menetluse peatamiseks, või teha tühistatud osas uue määruse, millega jätta

isa avaldus rahuldamata ja menetluskulud isa kanda või saata asja maakohtule uueks

läbivaatamiseks. Samuti palub ema lapse ära kuulata.

Määruskaebuse väidete kohaselt jääb ema maakohtus esitatu juurde osas, mis puudutab

avalduse läbi vaatamata jätmist või menetluse peatamist, isa tsiviilasjas nr 2-20-4129 avaldatud

seisukohtade siduvust siinses asjas ning lepitusmenetlusega tegelemist.

Maakohus leidis ebaõigesti, et ema ei tegele lapse vaimse tervisega ega taga lapse

koolikohustuse täitmist. Ema on lapsega järjepidevalt ja hoolikalt tegelenud ning taganud lapse

heaolu ja tervise. Lapsele ei sobinud XXX, kus last mh kiusati, mistõttu asus ema talle uut kooli

otsima. Teistes õppeasutustes ei olnud aga enam õppekohti või ei võetud last lihtsalt vastu.

Emal ei jäänud seega üle muud, kui jätta laps koduõppele, kuid emale ei võimaldatud ka seda.

Laps on nüüdseks koolitraumast toibunud. Vanaema, kes on pikaaegne õpetaja, on last kogu

aeg kodus õpetanud, et ta ei jääks teistest maha. Laps sai lõpuks kooli 19. jaanuaril 2021. Ta ei

ole 2020. ega 2021. a-l koolist kordagi põhjuseta puudunud. Laps on varem kooli hilinenud

sellepärast, et ta istus garderoobis ja ei tahtnud tundi minna, kuid uuel õppeaastal ei ole ta enam

hilinenud. Ema pöördus lapsega Tallinna Õppenõustamiskeskusesse, kus temaga hakatakse

peagi tegelema. Samuti on ema käinud lapsega Rajaleidjas ja osalenud kooli ümarlaudadel. Isa

ei ole last kuidagi toetanud ega aidanud.

Laps on mitmeid kordi avaldanud, et ei soovi isaga kohtuda ega suhelda. Seda on oma

seisukohtades kajastanud ka teised menetlusosalised. Seejuures on isa lapse kuuldes rääkinud,

et viib lapse Itaaliasse elama, ja lapsel on tekkinud hirm isa juurde minemise ees, mida kinnitab

helisalvestis vestlusest lapsega. Eelnev näitab, et laps tahab jätkuvalt olla emaga. Kohus peab

arvestama lapse tahet ja sellest lähtuma. Lapse esindaja võib olla esitanud väära ja kallutatud

seisukoha, öeldes, et laps on talle nelja silma all avaldanud, et soovib isaga kohtuda. Kohus

oleks pidanud sellises olukorras lapse teiste juuresolekuta või lastekaitsetöötaja juuresolekul

ära kuulama või laskma lastekaitsetöötajal lapsega vestelda ja viibida vestluse juures vaatlejana.

Maakohus on jätnud tähelepanuta, et isa kohtus lapsega esimest korda 2019. aastal. Enne seda

ei olnud lapsel mingeid käitumishäireid. Lapse psüühikale on seega halvasti mõjunud isaga

suhtlemine ja isa juures viibimine, mitte ema tegevus. Ema on last aastaid nii kasvatanud, et

lapsel on olemas kõik vajalik, ning laps on olnud vaimselt ja füüsiliselt terve.

Lapse käitumisprobleemid koolis on tingitud sellest, et ema selgitas lapsele, et laps peab ilmselt

minema isa juurde elama. Laps ei julge kooli minna, kuna kardab, et isa viib ta sealt minema ja

viib ta Itaaliasse. Samuti on lapse käitumisprobleemid seostatavad isa teise lapsega, kellel on

autism ja kellega laps peab isa juures tuba jagama. Neil tundub olevat konflikte ja ilmselt ei

taha laps seepärast isa juurde minna.

2-21-5908

8. Isa vaidleb määruskaebusele vastu ning palub jätta selle rahuldamata.

Avaldaja on korranud avalduse läbi vaatamata jätmise taotlust, mille maakohus on juba

lahendanud ja rahuldamata jätnud. Taotlus on ka ainetu, kuna tsiviilasja nr 2-20-4129 menetlus

on lõppenud jõustunud lahendiga. Lisaks said lapse kooliga seotud probleemid isale teatavaks

alles 2021. a alguses, mil maakohus oli tsiviilasjas nr 2-20-4129 juba lõpplahendi teinud.

Suur osa määruskaebusele lisatud tõenditest on esitatud hilinemisega ja on asjakohatud, kuivõrd

need ei tõenda asjaolusid, mida ema nendega tõendada soovib. Tõendid puudutavad aega, mil

laps ei vajanud veel abi ja kohtusse pöördumise aluseks olevad sündmused ei olnud veel aset

leidnud, mistõttu ei saa need näidata, et ema on lapse abivajadusega tegelenud.

Ema esitatud helisalvestis vestlusest lapsega on lubamatu tõend. Sellelt on kuulda lapsele

suunavate küsimuste esitamine ja on kuulda, et ruumis on peale lapse ja teda küsitleva isiku

(arvatavasti vanaema) veel isikuid. Sellises keskkonnas ei saa laps oma tahet vabalt väljendada.

Helisalvestis kinnitab üksnes seda, et laps on ema ja tema lähikondsete poolt mõjutatav ja temalt

sisuliselt pressitakse välja arvamus selle kohta, et ta ei soovi isaga suhelda. Tegelikkuses on

lapsel isaga kohtudes alati hea meel ja ta saab isa peres kasvavate lastega väga hästi läbi. Ema

väitel, et isa viib lapse Itaaliasse, ei ole mingit alust. Isa ei ole seda lapsele kunagi öelnud. See

on pigem ema hirm ja väljamõeldud stsenaarium, õigustamaks ühise hooldusõiguse jätkumist.

Isa on Eestiga tihedalt seotud ja tal ei ole plaani ära kolida.

Lapse vaimne tervis ei halvenenud mitte sellepärast, et isa lapsega tutvus ja kohtus, vaid

sellepärast, et ema ei saanud aru lapse koolikohustuse täitmise vajadusest. Ema otsustas lapse

elu üle nagu ainuhooldusõiguslik vanem ega teinud isaga lapse haridusküsimuses koostööd.

Ema kahjustas lapse heaolu ja eakohast arengut ning tekitas ise olukorra, kus ühise

hooldusõiguse teostamine ei olnud enam võimalik ja tuli üle anda isale, kes suudab last parimal

moel toetada ja kasvatada.

9. Lapse esindaja vaidleb määruskaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata.

Avalduse läbi vaatamata jätmise taotlus on korduv ja perspektiivitu. See ei ole enam ka

aktuaalne, kuna tsiviilasjas nr 2-20-4129 jõustus maakohtu lahend, millega ema avaldus jäi

rahuldamata. Viide lepitusmenetlusele ei ole asjakohane.

Ema väited lapsele koolikoha otsimise kohta on tõendamata. Kaalukam on asjaolu, et YYY

õppealajuhataja on lapse ja emaga seotud probleeme käsitanud murelikus ja mahukas

hinnangus. Samuti ei viinud ema last vajalikul ajal psühhiaatri juurde.

Ema tõendid ei näita, et lapse psüühikale oleks negatiivselt mõjunud isa. Ema väide, et lapse

käitumishäired on seostatavad isa teise lapsega, on paljasõnaline ja kohatu.

Lapse parimad huvid ei ühti alati lapse arvamusega. Lubamatu on lapsega vestluse salaja

salvestamine ja lapse suunavate küsimustega lojaalsuskonflikti asetamine.

10. Lasnamäe Linnaosa Valitsus vaidleb määruskaebusele vastu, jäädes oma varasemate

seisukohtade juurde ja nõustudes maakohtu määruse põhjendustega.

11. Kiili Vallavalitus vaidleb määruskaebusele vastu, jäädes oma varasemate seisukohtade

juurde ja nõustudes maakohtu määruse põhjendustega.

Menetluse edasine käik

2-21-5908

12. Harju Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ning edastas selle TsMS § 663 lg 5

alusel Tallinna Ringkonnakohtule läbivaatamiseks.

13. Ringkonnakohus kuulas lapse 11. märtsil 2022 ära. Ringkonnakohus ei kaasanud lapse

ärakuulamisele lapse esindajat, kuna ema seadis telefonivestluses kahtluse alla lapsele määratud

esindaja objektiivsuse. Laps tuli kohtumisele otse koolist koos vanaemaga, kes on negatiivselt

meelestatud lapse esindaja suhtes ja väljendas seda lapse kuuldes. Kohus vestles lapsega

privaatselt.

Laps alustas vestlust sellega, et ta lööb tihti teisi ja ta ei tea, miks ta seda teeb, ta ei taha seda

teha. Samuti rääkis ta sellest, et koolis on tal teistega võrreldes erinev tunniplaan, kuid ta

sooviks olla normaalne, nagu teised. Koolivaheaja oli laps äsja veetnud vanaema juures, kuid

ta ei osanud nimetada, mida ta koolivaheajal tegi. Ta ütles, et ta on sündinud Viljandis ja elab

praegu Lasnamäel. Isa juures käis ta viimati sel nädalal ja läheb jälle järgmisel nädalavahetusel,

kui saab. Ta ei osanud nimetada, mida ta tavaliselt isa juures teeb. Ta selgitas, et isa elab koos

Q-ga, kes on isa elukaaslane. Veel elab isa juures tema vend (R) ja Q poeg, kes ei ole isa laps.

Isa elab Tallinnast väljas oma majas. Küsimuse peale, kuidas ta end tunneks, kui ta peaks elama

isa juures, vastas ta, et ta peab elama ema juures ja isa peab ta rahule jätma. Laps väljendas end

selliselt, et ta ei taha selles olukorras enam olla, aga ta peab veel ühe või kaks aastat pingutama,

kuni see kohtuasi möödas on. Laps nimetas, et isa on halb ja isa valetab, kuid ta ei osanud

seletada, miks ta nii arvab ja mida isa halba teinud on või mille kohta valetanud. Samuti nimetas

laps, et tema esindaja (kasutades sõna esindaja) valetab kõigile, kuid ta ei osanud selgitada,

mida ja kellele on talle kohtuvaidluses määratud esindaja valetanud. Küsimuse peale, miks ta

nii arvab, selgitas laps, et ema ütles talle seda ja ta usub ema, sest ema ei ole talle kunagi

valetanud. Laps arvas, et kui ta peab isa juurde elama minema, siis viib isa ta Itaaliasse, kuhu

ta minna ei taha. Laps ei osanud esmalt öelda, millal isa seda talle ütles, ta arvas, et umbes aasta

tagasi. Laps selgitas, et isa viiks üksnes tema Itaaliasse ega osanud selgitada, miks peaks isa

kolima Itaaliasse ja jätma oma elukaaslase ja pere maha. Laps arvas, et isa jätaks võib-olla siis

teda üksi Itaaliasse. Samuti arvas laps, et ta otsiks siis võimaluse 19-aastaseks saamise järel ära

tulla ja ütleks isale, mida kõike halba ta on teinud. Laps arvas, et isaga elama asudes ei saaks ta

enam emaga kokku. Ta ei osanud selgitada, miks ta arvab, et isa juures rohkem aega veetes ei

peaks ta emaga kokku saama samamoodi, nagu ta praegu kohtub isaga. Küsimuse peale, kas tal

oleks midagi selle vastu, kui ta elaks isa juures Tallinna lähedal majas, arvas laps, et selle vastu

ei ole tal midagi.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

14. Kolleegium leiab, et määruskaebus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel koosmõjus

TsMS §-ga 659 jätta rahuldamata ning maakohtu määrus muutmata. Ema määruskaebuse lisad

nr 2–5 ning isa 3. märtsi 2022. a seisukoha lisad nr 1–6 tuleb TsMS § 662 lg 3 ja § 238 lg 1

I lause alusel uute tõenditena vastu võtta, kuid ema määruskaebuse lisa nr 1 tuleb jätta

TsMS § 238 lg 1 p 2 alusel vastu võtmata, kuna see on juba asja materjalide hulgas (vt isa

27. aprilli 2021. a seisukoha lisa 2 hulgas olev lisa 1).

15. Kolleegiumi hinnangul ei anna määruskaebuse väited alust ühtki määruskaebuses

alternatiivselt esitatud taotlust rahuldada.

15.1. Esmalt märgib kolleegium, et määruskaebuse taotlus tühistada maakohtu määrus ja saata

asi tühistatud osas maakohtule kohustusega otsustada uuesti asja menetlusse võtmine või

kohustusega peatada tsiviilasja menetlus, ei ole kooskõlas kehtiva menetlusõigusega.

2-21-5908

Kui ringkonnakohus leiab, et maakohus on jätnud ekslikult avalduse läbivaatamata, saab

ringkonnakohus teha asjas ise uue määruse, millega jätab avalduse läbi vaatamata, ega saa saata

asja maakohtule avalduse menetlusse võtmise uueks otsustamiseks. Samuti ei ole

ringkonnakohtul alust tühistada maakohtu määrust põhjusel, et maakohus on jätnud menetluse

ekslikult peatamata, ning saata asja maakohtule selleks, et maakohus peataks asja menetluse.

Menetluse peatamise aluse olemasolul peatab ringkonnakohus ise asja menetluse, kui

menetlusosalise esitab selleks ringkonnakohtule taotluse. Eelnevat arvestades ei saa

ringkonnakohus rahuldada määruskaebuse esmaseid taotlusi.

Ka juhul, kui käsitada määruskaebuse ülalnimetatud taotlusi taotlusena tühistada maakohtu

määrus ja jätta avaldus läbi vaatamata ning taotlusena peatada kohtuasja menetlus

ringkonnakohtus kuni tsiviilasjas nr 2-20-4129 menetluse lõppemiseni, ei tuleks neid taotlusi

rahuldada. Kumbki esitatud taotlus ei ole kolleegiumi hinnangul põhjendatud, sest tänaseks on

tsiviilasja nr 2-20-4129 menetlus, milles kohus lahendas ema avaldust ühise hooldusõiguse

lõpetamiseks ja emale ainuhooldusõiguse andmiseks ning isa vastuavaldust lapsega suhtlemise

korra määramiseks, jõustunud lahendiga lõppenud. Viidatud kohtuasja lahendamise tulemusena

jäi vanemate ühine hooldusõigus lõpetamata ning kohus määras isa ja lapse suhtlemise korra.

Sellest tulenevalt on vanematel endiselt ühine hooldusõigus ning ühise hooldusõiguse

lõpetamine isa avalduse alusel praeguses menetluses ei ole õiguslikult võimatu TsMS § 423

lg 2 tähenduses. Samuti ei kattu tsiviilasja nr 2-20-4129 menetluse ese ega alus praeguse

kohtuasja eseme ja alusega TsMS § 423 lg 1 p 4 tähenduses, sest isa taotleb ühise hooldusõiguse

lõpetamist ja ainuhooldusõiguse endale jätmist ning teeb seda emast erinevatel asjaoludel.

Kolleegium möönab, et maakohtul olnuks alust peatada TsMS § 356 lg 1 alusel praeguse

kohtuasja menetlus kuni tsiviilasjas nr 2-20-4129 otsuse jõustumiseni, sest vanemate ühise

hooldusõiguse lõpetamise nõude lahendamine sõltus sellest, kas kohus rahuldab tsiviilasjas

nr 2-20-4129 ema avalduse ühise hooldusõiguse lõpetamiseks või mitte. Praeguseks on aga

menetluse peatamise aluseks olev asjaolu ära langenud, sest jõustunud kohtulahendiga on

jäänud ema avaldus rahuldamata. Seetõttu ei ole alust praegu enam kohtuasja menetlust

peatada.

15.2. Kolleegiumi hinnangul ei anna määruskaebuse väited alust ka ülejäänud määruskaebuse

taotlusi rahuldada, st maakohtu määrust tühistada ja teha asjas uut määrust, millega jätta avaldus

rahuldamata ja menetluskulud isa kanda, ega saata asja samale maakohtule uueks

läbivaatamiseks. Ringkonnakohtu hinnangul asus maakohus kõiki asjaolusid arvestades

põhjendatult seisukohale, et vanemate ühine hooldusõigus tuleb PKS § 137 lg 1 alusel lapse

viivimiskoha ning hariduse ja tervise küsimustes lõpetada ning anda selles osas

ainuhooldusõigus isale. Seejuures ei ole maakohus avalduse lahendamisel eksinud

materiaalõiguse normide kohaldamisel, rikkunud menetlusõiguse norme ega väljunud

kaalumispiiridest. Kolleegium nõustub TsMS § 654 lg 6 järgi koosmõjus TsMS §-ga 659

maakohtu määruse põhjendustega ega korda neid.

16. Vastuseks määruskaebuse väidetele selgitab kolleegium järgmist.

16.1. Vanematel on PKS § 116 lg 1 kohaselt laste suhtes võrdsed õigused ja kohustused.

Vanema ja lapse õigustest olulisima osa moodustab hooldusõigus, mis tähendab PKS § 116 lg 2

mõttes seda, et vanemal on kohustus ja õigus hoolitseda oma alaealise lapse eest, sh hoolitseda

lapse isikliku heaolu (isikuhooldus) ja lapse vara (varahooldus) eest ning otsustada lapsega

seotud olulisi asju (otsustusõigus), samuti on hooldusõiguslik vanem PKS § 120 lg 1 järgi

üldjuhul lapse seaduslik esindaja (esindusõigus). Ühise hooldusõiguse korral teostavad

vanemad PKS § 118 lg 1 järgi ühist hooldusõigust ja täidavad hoolsuskohustust omal vastutusel

ja üksmeeles, pidades silmas lapse igakülgset heaolu. Vanemate võrdsuse põhimõttest on

2-21-5908

põhjendatud teha erandeid siis, kui vanemate vahel on sellised erimeelsused, mis takistavad

lapse huvide vastaselt ühise hooldusõiguse ja hoolduskohustuse teostamist. Vanemate vaidluse

korral on võimalik teha muudatusi ühises hooldusõiguses otsustusõiguse üleandmise

(PKS § 119) või ühise hooldusõiguse täieliku või osalise lõpetamise (PKS § 137) kaudu (vt ka

Riigikohtu 12. veebruari 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-159-15, p 24; 5. jaanuari 2022. a

määrus tsiviilasjas nr 2-21-233, p-d 13 ja 14).

Kui kohtule esitatakse PKS §-de 119 või 137 alusel avaldus, sest vanematel on ühise

hooldusõiguse teostamisel erimeelsused, peab kohus kõigepealt välja selgitama, milles

vanemate erimeelsused seisnevad. Seejärel hindab kohus hagita menetluse põhimõtteid

arvestades, milline lähenemine on lapse huvidest lähtuvalt põhjendatud (PKS § 123,

TsMS § 477 lg 5). Ühise hooldusõiguse osaline või täielik lõpetamine PKS § 137 alusel on

suunatud hooldusõiguses ulatuslikumate muudatuste tegemisele, mille tulemusel saab vanem

õiguse otsustada iseseisvalt kõigi tulevikus tekkivate küsimuste üle valdkonnas, milles on talle

ainuhooldusõigus antud. Vanemate ühist hooldusõigust lõpetades võib piirata teise vanema

õigusi üksnes ulatuses, mis on lapse huvide tagamiseks vajalik, ning säilitada tuleb võimalikult

suures ulatuses mõlema vanema ühine hooldusõigus. Kui lapsel on mõlema vanemaga lähedane

ja usalduslik suhe ja mõlemad vanemad suudavad ja tahavad lapse eest hoolitseda, ei ole

põhjendatud piirata vanemate õigusi suuremas ulatuses, kui see on tegelikult hädavajalik

(vt Riigikohtu 19. veebruari 2020. a määrus tsiviilasjas nr 2-18-15686, p 18; 19. mai 2021. a

määrus tsiviilasjas nr 2-20-1708, p 19; 5. jaanuari 2022. a määrus tsiviilasjas nr 2-21-233, p 15).

Vanemate hooldusõiguse muudatuste üle otsustades teeb kohus PKS § 123 ning § 137 lg 2 p 2

ja lg 3 järgi esmajoones lapse huvidest lähtuva lahendi, arvestades kõiki asjaolusid ja

asjaomaste isikute õigustatud huvi, sh vanemate vaimset ja majanduslikku valmisolekut last

kasvatada, hingelist seotust lapsega ja senist pühendumust lapse eest hoolitsemisele ning lapse

tulevasi elamistingimusi. Seega on ühise hooldusõiguse lõpetamise üle otsustamine kohtu

kaalutlusotsus ning kõrgema astme kohus saab sellesse sekkuda üksnes juhul, kui alama astme

kohus on väljunud kaalumispiiridest, kohaldanud vääralt materiaalõiguse norme või rikkunud

oluliselt menetlusõiguse normi.

16.2. Praegusel juhul ei anna määruskaebuse väited alust arvata, et maakohus oleks ülaltoodu

vastu eksinud, sh mõistnud kehtivat õigust ekslikult või jätnud asja lahendamiseks olulised

asjaolud välja selgitamata või arvestamata. Kolleegiumi hinnangul on vanemate ühise

hooldusõiguse lõpetamine lapse viibimiskoha määramise, tervise ja hariduse küsimustes ning

selles osas ainuhooldusõiguse andmine isale praegusel juhul selgelt lapse huvides, sest isa

suudab paremini mõista lapse vajadusi ning on igati valmis toetama erivajadustega lapse tervist

ning koolis toimetulekut, mida ema ei ole paraku suutnud seni teha. Selline lahendus ei ole ka

vastuolus lapse väljendatud arvamusega.

17. Kolleegiumi hinnangul leidis maakohus õigesti, et ema ei ole vaatamata korduvatele

selgitustele suutnud mõista lapse abivajadust haridus- ja terviseküsimustes ega suutnud tagada

lapse huvide kaitset, mh ei tee ta koostööd isa, kooli ega spetsialistidega ning on äärmiselt

mõjutatav tädi ja vanaema poolt. Ema vastupidised väited on vastuolus kõigi teiste

menetlusosaliste seisukohtade ja nende esitatud tõenditega.

17.1. Asjas esitatud tõenditest nähtub, et lapsel on abivajadus haridus- ja terviseküsimustes, mis

on ajas süvenenud.

2-21-5908

Laps asus 2020. a sügisel õppima XXX, kus tal ilmnesid juba septembri esimeste koolinädalate

jooksul käitumisprobleemid, sh oli ta teiste õpilaste suhtes füüsiliselt agressiivne ja alustas

füüsiliselt sobimatuid kontakte, samuti häälitses ja niheles tunnis ning segas kaasõpilasi. Sellele

järgnes 19. oktoobril 2020 ümarlaud, millel osalesid isa, tädi, kooli esindajad ja erinevad

spetsialistid, ning kus lepiti mh kokku, et vanem pöördub Rajaleidja keskusesse nõustamisele

ja lapsele jätkatakse psühholoogilise nõustamise osutamist kooli poolt. Lapse abivajadusega

tegelemise asemel pöördus ema 21. oktoobril 2020 Tallinna Haridusameti poole uue koolikoha

saamiseks ning teatas 22. oktoobril 2020 XXX-le, et laps ei jätka seal õpinguid. Ema põhjendas

koolivahetust sellega, et last väidetavalt ei taheta XXX (vt isa 27. aprilli 2021. a seisukoha lisa

2 hulgas olev lisa 4). Seejuures ei kinnita asjas esitatud tõendid ema määruskaebuses esitatud

väidet, et last oleks XXXs kiusatud ja hoopis see oleks kooli vahetamise põhjuseks. Olenemata

sellest, et ema ei saanud lapse kooli vahetamiseks luba, ei võtnud laps pärast seda enam osa

õppetööst XXXs ja ei täitnud mitu kuud koolikohustust (vt avalduse lisa 9 – XXX 6. aprilli

2021. a vastus pöördumisele).

Mitme asutuse ja spetsialistide koostöös sai laps siiski 2021. a alguses asuda õppima YYY, kuid

probleemid jätkusid. Kontaktõppes esines jätkuvalt konflikte, hilinemist, tundide segamist ja

tunnis kaasa tegemata jätmist ning töötempo oli aeglane. Kooli oli vahepeal distantsõppel, kuid

pärast selle lõppemist, s.o alates 25. märtsist kutsuti last järjepidevalt kontaktõppesse, et

pakkuda talle tugiteenuseid (vt isa 27. aprilli 2021. a seisukoha lisa 2 hulgas olev lisa 8). Ema

otsustas aga jätta lapse koduõppele, teavitades sellest 30. märtsil 2021 kooli e-kirja teel. Emale

küll selgitati, et lapse koduõppele jätmiseks peab olema vastav vajadus, avaldus tulnuks esitada

mitu kuud varem, kooliga tulnuks sõlmida kokkulepped ning lõpliku otsuse koduõppe

rakendamise kohta pidanuks tegema kooli õppenõukogu (vt avalduse lisa 13 – ema ja YYY I

kooliastme õppealajuhataja 30. märtsi ja 1. aprilli 2021. a e-kirjavahetus), kuid sellegipoolest

ilmus laps kooli alles 3. mail 2021 (vt lapse esindaja 2. juuni 2021. a menetlusdokumendi lisa

1 (31. mai 2021. a ümarlaua kokkuvõte)). Seega, kuigi laps oleks pidanud jätkama õppetööd

koolimajas kontaktõppena, ei taganud ema lapse kooliskäimist.

Omaalgatuslikult koduõppelt naasmise järel oli lapse abivajadus veelgi süvenenud ning laps oli

teistest maha jäänud olenemata sellest, et vanaema teda väidetavalt kodus õpetas. Laps vajas

pidevat järelevalvet kogu koolipäeva jooksul, et tagada tema ja teiste laste turvalisus, sest

löömised ja konfliktid kaaslastega olid igapäevased. Lapsel olid ka nutisõltuvuse ilmingud ning

ta hilines jätkuvalt kooli ja võis kooli jõudes olla väga väsinud ja pahur. Kõik õpetajad leidsid,

et lapsel on suures klassis keeruline toime tulla. Ta oli õpitegevuses aeglane, väsis kiiresti ja

vajas lisajuhendamist. Ka koolipsühholoogi kontakt lapsega halvenes, seejuures hakkas laps

väljendama surma puudutavaid mõtteid. Kuna lapse õpitulemused mõnes aines olid kesised või

saavutamata, jäi ta täiendavale õppetööle 2021. a juunis (vt lapse esindaja 2. juuni 2021. a

menetlusdokumendi lisa 1 (31. mai 2021. a ümarlaua kokkuvõte)). Lapsele tuli täiendav

õppetöö korraldada ka 2021. a augustis, sest tema õpitempo ja valmisolek õppetööks oli kogu

täiendava õppetöö ajal väga madal, mh võis laps olla kooli jõudes niivõrd väsinud, et magas

koolis, ning vaikselt ja rahulikult ei suutnud ta enam koolipingis istuda (vt isa 17. augusti

2021. a seisukoha lisad 2 ja 2.2. (YYY I kooliastme õppealajuhataja 9. juuli 2021. a e-kiri ja

21. juuni 2021. a ümarlaua kokkuvõte)). Laps sai küll 1. klassi lõpetatud, kuid ainult tänu

sellele, et materjal oli veel lihtne ja õpetajad tegid temaga 1:1 õppetööd (vt isa 17. oktoobri

2021. a esialgse õiguskaitse taotluse lisa 1 (hinnang koostööle lapse vanematega YYY poolt)).

Uueks õppeaastaks ei olnud olukord paranenud, vaid oli YYY spetsialistide ja tugispetsialistide

hinnangul veelgi halvenenud. Laps ei olnud enam võimeline tundides keskenduma ja õppima,

sest ta oli väga impulsiivne ja ei suutnud oma emotsioone valitseda. Kool oli vahel sunnitud

lapse keset koolipäeva koju saatma, sest ta segas tunnirahu, ei teinud tunnis kaasa ja kaaslastega

2-21-5908

tekkisid füüsilised konfliktid. Lisaks ilmus laps jätkuvalt kooli hommikul nii väsinuna, et võis

mitu tundi koolis segamatult magada (vt isa 17. oktoobri 2021. a esialgse õiguskaitse taotluse

lisad 1 ja 2 (30. septembri 2021. a hinnang koostööle lapse vanematega YYY poolt ja 5.–10.

oktoobri e-kirjavahetus)). Asjaolu, et laps on oktoobri keskpaigas saanud mõnel päeval kiita (vt

ema 1. novembri 2021. a seisukoha lisa (YYY I kooliastme õppealajuhataja 14., 18. ja 19. ja

24. oktoobri 2021. a e-kirjad)), ei näita see veel seda, et lapsega seotud mured oleksid

lahenenud. Lapse psühhiaater väljastas 2022. a alguses tõendi, milles märkis, et näeb lapse

puhul rehabilitatsiooniteenuste vajadust ja puude määramise vajadust (vt isa 3. märtsi 2022. a

seisukoha lisa 4 (psühhiaater LE 14. jaanuari 2022. a tõend)). Lisaks ei täitnud laps 2022. a

alguses taaskord koolikohustust ajal, mil laps pidi ema sõnul olema eneseisolatsioonis. Sel ajal

möödus suurem osa õppetunde nii, et laps ei osalenud videotundides või kui osales, siis logis

sisse ja välja, nii nagu ise soovis, ega reageerinud õpetaja küsimustele (vt isa 3. märtsi 2022. a

seisukoha lisa 5 (YYY I kooliastme õppealajuhataja 28. jaanuari 2022. a e-kiri)). Lisaks oli 18.

veebruaril 2022 juhtum, kus laps tuli hommikul kooli ja oli väga pahuras tujus, mainides, et

ema karjub tema peale. Mõne minuti möödudes lahkus laps jooksuga koolimajast ja tagasi ei

tulnud (vt isa 3. märtsi 2022. a seisukoha lisa 6 (YYY I kooliastme õppealajuhataja 18.

veebruari 2022. a e-kiri)).

17.2. Asjas esitatud tõendid viitavad ema suutmatusele mõista lapse abivajadust haridus- ja

terviseküsimustes ning astuda vajalikke samme lapse huvide kaitseks, mh teha koostööd isa,

kooli ja spetsialistidega. Probleemi süvendab tädi ja vanaema jõuline sekkumine lapse hariduse

ja tervisega seotud küsimustesse ning nende suur mõju ema üle.

XXX tugiteenuste juht leppis juba 17. septembril 2020 toimunud vestlusel emaga kokku mh

selles,

et

ema

pöördub

lapsele

sobiva

haridustee

korraldamiseks

koolivälise

nõustamismeeskonna poole. Samuti lepiti 19. oktoobri 2020. a ümarlaual kokku, et ema

pöördub Rajaleidja keskusesse nõustamisele (vt avalduse lisa 9 (XXX 6. aprilli 2021. a vastus

pöördumisele)). Laps, ema ja vanaema käisid küll 17. novembril 2020 Rajaleidja keskuse

sotsiaalpedagoogi individuaalsel nõustamisel. Rajaleidja juhtumikorraldaja selgitas samuti

emale, et laps vajab toetust õppetegevuses ning vajalike tugiteenuste välja selgitamiseks on vaja

esitada taotlus koolivälisele nõustamis-meeskonnale ning viia läbi uuring meditsiinivaldkonna

spetsialistide poolt, et välja selgitada lapse avalduva impulsiivsuse ja agressiivsuse ning

eripärase

käitumise

juurpõhjused,

kuid

ema

ei

esitanud

taotlust

koolivälisele

nõustamismeeskonnale. Lisaks, kui Rajaleida keskuse sotsiaalpedagoog selgitas, et tema

hinnangul ei sobi lapsele suur klassikollektiiv ning talle oleks jõukohasem väikeklass koos

individuaalse lähenemise ja tähelepanuga, teatas vanaema, et laps ei ole debiilik, et peaks käima

lollide klassis. Ema keeldus ka 2021. a aprilli seisuga kategooriliselt taotluse esitamisest

koolivälisele nõustamismeeskonnale, kuigi emale selgitati korduvalt, et see on vajalik, et

väljastada Rajaleidja keskusest lapse haridusasutusele soovitusi õppe- ja kasvatustingimuste

korraldamiseks ja toetada last õppetegevuses (vt avalduse lisa 10 (Haridus- ja Noorteameti 6.

aprilli 2021. a vastuskiri päringule)). Seejuures nähtub nii Lasnamäe Linnaosa Valitsuse 27.

aprilli 2021. a seisukohast kui ka 28. aprilli 2021. a seisukohast, et ema, tädi ja vanaema ei

näinud ka 2021. a aprillis mingit vajadust spetsialistide poole pöördumiseks, leides, et lapsega

on kõik korras ja probleem on hoopis koolis. Ema ei ole näinud vajadust ka 1:1 õppevormi

järele ja on soovinud, et laps õpiks suures klassis (vt nt isa 17. augusti 2021. a seisukoha lisa

2.2 (21. juuni 2021. a ümarlaua kokkuvõte); isa 17. oktoobri 2021. a esialgse õiguskaitse

taotluse lisa 1 (hinnang koostööle lapse vanematega YYY poolt)), kuigi nii õpetajad kui ka

spetsialistid on leidnud, et laps vajab vähemalt põhiainetes 1:1 õpet, ja on seda emale ka

selgitanud (vt nt isa 27. aprilli 2021. a seisukoha lisa 2 hulgas olevad lisad 5, 7 ja 8; lapse

esindaja 2. juuni 2021. a menetlusdokumendi lisa 1 (31. mai 2021. a ümarlaua kokkuvõte); isa

17. augusti 2021. a seisukoha lisa 2 (YYY I kooliastme õppealajuhataja 9. juuli 2021. a e-kiri)).

2-21-5908

Kuigi ema sõnul öeldi talle Rajaleidja keskuses 10. juunil 2021 toimunud nõustamisel, et

lapsele tuleb teha uuringuid, ei broneerinud ema ühtegi aega. Teema tõstatati 21. juuni 2021. a

ümarlaual, kus koolipsühholoog avaldas, et vajalik on lapse pöördumine psühhiaatri poole, ning

Rajaleidja juhtumihaldur leidis, et lapsele on vaja teha täiendavad uuringud, kuid see võtab

aega, sest ootejärjekorrad on pikad, kuid kohaliku omavalitsuse suunamisel saaks eriarstile

kiiremini. Ema keeldus suunamisest ja lubas võtta ise perearstiga ühendust, et saada aeg

psühhiaatri juurde, ning võtta Rajaleidja keskusega ühendust uuringuteks (vt isa 17. augusti

2021. a seisukoha lisa 2.2 (21. juuni 2021. a ümarlaua kokkuvõte)). Ema võttis ühendust

Rajaleidja keskusega, kuid pani sinna aja alles 19. augustiks 2021, ja olenemata isa palvetest ja

selgitusest, et hiljemalt 23. augustiks peab olema lapse õppeasutuse ja õppetöö vormi osas

selgus, ei reageerinud isa palvetele tõsta aeg varasemaks (vt isa 17. augusti 2021. a seisukoha

lisad 1 ja 2 (2.–5. juuli 2021. a ning 10. juuli–6. augusti 2021. a e-kirjavahetus)). Psühhiaatri

aega ema lapsele kinni ei pannudki, mistõttu ei saanud Rajaleidja keskus väljastada uueks

õppeaastaks eritoe otsust ning Tallinna Haridusamet pidi lapse 1:1 õpetaja ja tugiõpetaja

teenuseid toetama erandlikult eraldi rahastusega (vt isa 17. oktoobri 2021. a esialgse õiguskaitse

taotluse lisa 1 (hinnang koostööle lapse vanematega YYY poolt)). Eelnevaga rikkus ema ka

Harju Maakohtu 30. juuni 2021. a esialgse õiguskaitse määrusega tehtud ettekirjutusi. Lõpuks

õnnestus laps psühhiaatri juurde saada üksnes seeläbi, et maakohus andis 17. oktoobri 2021. a

määrusega isale esialgse õiguskaitse korras ühekordse ainuotsustusõiguse lapsega psühhiaatri

ja/või muu lapse vaimset tervist hindava spetsialisti poole pöördumiseks ning spetsialisti

määratud ravisoovituste järgimiseks (vt isa 3. märtsi 2022. a seisukoha lisa 1 (14. novembri

2021. a broneeringu kinnitus 14. jaanuari 2022. a vastuvõtuks)). Ka seejärel esitas tädi ema

meiliaadressilt veel päev enne psühhiaatri vastuvõtu aega tõenäoliselt eksitavat infot, et laps on

juba psühhiaatri vastuvõtul käinud ja läheb sinna ka edaspidi, lapse digiloos selle kohta ühtegi

kannet ei olnud (vt isa 3. märtsi 2022. a seisukoha lisa 2 (13. jaanuari 2022. a e-kirjavahetus)).

Ema on määruskaebusele lisanud tõendi, millest nähtub, et ta pöördus lapsega 28. oktoobril

2020 psühholoogi juurde ja 10. jaanuari 2021. a seisuga oli toimunud kolm nõustamist (vt lisa

4 (10. jaanuari 2021. a kokkuvõte tööst lapsega)). See tõend näitab üksnes seda, et ema tegeles

lapse vaimse tervisega 2020. a lõpus ja 2021. a esimesel kuul. Samas on teada, et lapse

abivajadus kasvas märgatavalt pärast seda ning vajalik oli psühhiaatriline nõustamine ja

hinnang nii lapse vaimse tervise huvides kui ka selleks, et koolile saaks väljastada soovitusi

õppe- ja kasvatustingimuste korraldamiseks ja toetada last õppetegevuses. Lisaks on ema

määruskaebusele lisanud tõendi, millest nähtub, et ta pöördus Kesklinna Psühhiaatriakeskuses

kliinilise lastepsühholoogi SL poole, kes viis 2021. a kevadel läbi kognitiivse funktsiooni

uuringu (vt lisa 2 – Kesklinna Psühhiaatriakeskus OÜ 10. aprilli 2021. a uuringu kokkuvõte).

Kuivõrd lapsega tegeles kliiniline lastepsühholoog, ei näita ka see tõend, et ema oleks taganud

lapsele vajaliku psühhiaatrilise nõustamise ja hinnangu. Küll aga kinnitab tõend, et lapsel oli

10. aprilli 2021. a seisuga haridusküsimustes abivajadus, mh on seal välja toodud, et õppetöös

tuleb arvestada lapse eripäradega, laps vajab pidevat juhendamist ja suunamist ning soovitatav

oleks õppida väikeklassis või üks-ühele. Ema aga sellele ei reageerinud.

Seega, kuigi ema on osalenud koolide korraldatud ümarlaudadel ja käinud lapsega mõned

korrad psühholoogi juures ja Rajaleidja keskuses nõustamisel ning on väidetavalt pöördunud

Tallinna Õppenõustamiskeskusesse, ei ole ta tegelikkuses suutnud lapse abivajadust mõista ja

seetõttu ka lapsele vajalikku abi tagada, sh ei ole ta kinni pidanud ümarlaudadel sõlmitud

kokkulepetest ja on probleemides süüdistanud kooli (vt nt isa 17. oktoobri 2021. a esialgse

õiguskaitse taotluse lisa 1 (hinnang koostööle lapse vanematega YYY poolt)).

17.3. Nõustuda ei saa emaga, et hoopis isa ei ole last toetanud.

2-21-5908

Isa võimalused olukorda sekkuda on olnud väga piiratud, sest kuni 2021. a lõpuni sai isa

tsiviilasjas nr 2-20-4129 määratud ajutise suhtluskorra alusel lapsega kohtuda ainult

kolmapäeva õhtuti kolme tunni vältel, kui sedagi (vt avalduse lisa 8 (Tallinna Ringkonnakohtu

23. detsembri 2020. a määrus tsiviilasjas nr 2-20-4129)). Seejuures esitas isa juba 24. jaanuaril

2021 koolivälisele nõustamismeeskonnale taotluse, kuid isal ei olnud lapsega suhtlemise aega

arvestades võimalik lasta last eriarstil hinnata ja seetõttu ei saanud kooliväline

nõustamismeeskond haridussoovitusi koostada. Rajaleidja keskus on avaldanud, et nendega on

kontaktne ja proaktiivne ning lapse huve arvestada sooviv just isa, kes mõistab lapse abivajadust

ning soovib last toetada (vt avalduse lisa 10 (Haridus- ja Noorteameti 6. aprilli 2021. a

vastuskiri päringule)). Head koostööd isaga on kinnitanud ka YYY, kelle sõnul on isa olnud

algusest peale huvitatud lapse parimates huvides tegutsemisest ning täitnud kohe kõik kooli

palved. Vastupidiselt emale on isa olnud seisukohal, et laps vajab psühhiaatrilist hinnangut ja

1:1 õppevormis õpetamist (vt isa 17. oktoobri 2021. a esialgse õiguskaitse taotluse lisa 1

(hinnang koostööle lapse vanematega YYY poolt)).

17.4. Ema määruskaebusele lisatud tõendid ega ka muud asjas esitatud tõendid ei kinnita ema

väidet, et lapse käitumisprobleemid ja vaimse tervise probleemid oleksid tekkinud isaga

suhtlemisest.

Kuigi lapsel ei olnud lasteaias ja lasteaias käimise perioodil toimunud hokitrennis selliseid

probleeme, mis ilmnesid kooli õppima asudes, ei tähenda see seda, et nende taga oleks isaga

suhtlemine, eriti arvestades seda, kui vähe aega sai laps sel ajal isaga suhelda. Laps läks kooli

2020. a septembris ning Tallinna Ringkonnakohtu 23. detsembri 2020. a esialgse õiguskaitse

määrusest tsiviilasjas nr 2-20-4129 (vt avalduse lisa 8) nähtub, et isa ja lapse regulaarsed

kohtumised toimusid kuni 2020. a märtsini ja pärast seda oli isa kuni määruse tegemiseni

kohtunud lapsega vaid mõnel korral. Kuna lapse käitumisprobleemid ilmnesid kohe kooli

õppima asudes ning sel ajal ei olnud isa juurde elama asumine üldse kõne all, ei ole põhjendatud

ema väide, et lapse käitumisprobleemid koolis on tingitud sellest, et ema selgitas lapsele, et laps

peab isa juurde elama minema. Samuti ei ole isa ja lapse suhtlemise kestust arvestades usutav

ema oletus, et lapse käitumisprobleemid on seostavad isa teise lapsega. Ka ärakuulamisel ei

avaldanud laps, et neil oleks omavahel suheldes probleeme. Laps märkis üksnes, et ta ei räägi

eriti.

18. Õiged ei ole ema määruskaebuse väited selle kohta, et maakohtu määrus on vastuolus lapse

tahte ja arvamusega.

18.1. Asja materjalid ei kinnita ema väidet, et laps ei taha isaga suhelda ja tema juures käia.

Laps on küll siinses asjas ühel korral lastekaitsespetsialistile öelnud, et ei taha isa juurde minna,

kuid samas on lastekaitsespetsialist välja toonud, et laps on isa juurde läinud hea meelega ja tal

ei ole isa juures viibimise ajal probleeme esinenud. Samuti on lastekaitsespetsialist märkinud,

et ema, tädi ja vanaema on isa suhtes väga negatiivselt meelestatud ja halvustasid isa lapse

juuresolekul, tekitades lapses lojaalsuskonflikti ja sisemised pinged (vt Kiili Vallavalitsuse

28. aprilli 2021. a seisukoht). Eelnev viitab sellele, et lapse ühekordselt avaldatud tahe ei

pruukinud olla vabalt kujunenud. Sellele viitavad ka mitmed teised lapsega toimunud vestlused.

Näiteks avaldas laps Rajaleidja keskuse sotsiaalpedagoogile, et talle meeldis isa juures, aga tädi

teab kõiki asju ja tädi on öelnud, et isa soovib teda enda juurde meelitada (vt avalduse lisa 10

(Haridus- ja Noorteameti 6. aprilli 2021. a vastuskiri päringule)). Laps on ka YYY-le rääkinud

isast positiivselt, kuid maininud, et näeb teda harva (isa 17. oktoobri 2021. a esialgse

õiguskaitse taotluse lisa 1 (hinnang koostööle lapse vanematega YYY poolt)). Kui lapse

esindaja lapsega vestles ja küsis, kas laps tahaks rohkem isa juures viibida, vastas laps

2-21-5908

murelikult, et ema ja tädi ei luba, ning ei julgenud oma arvamust põhjalikumalt avada, kartes,

et tädi saab teada ja pahandab temaga (vt lapse esindaja 22. oktoobri 2021. a seisukoht).

Arvestades ema, tädi ja vanaema negatiivset suhtumist isasse ning lapse hirmu avaldada oma

tegelikku tahet, eriti ema, tädi ja vanaema juuresolekul, ei näita lapse vastumeelsust isa juurde

minemise suhtes ka määruskaebusele lisatud lindistus, milles on küsitud lapselt küsimusi

(määruskaebuse lisa 5). Helisalvestist kuulates on äratuntav, et lapsel on palutud teatud teksti

esitada, millega laps paraku kõige paremini toime ei tule. Selline lapse mõjutamine on vastuolus

lapse heaolu ja huvidega ning on lubamatu. Ka see helisalvestis näitab ringkonnakohtu

hinnangul ema jätkuvat suutmatust mõista seda, mis on lapse heaolu ja turvalise arengu

tagamiseks oluline ja vajalik.

18.2. Kuna ema heitis määruskaebuses maakohtule ette seda, et maakohus ei ole arvestanud

lapse arvamust ega kuulanud last ära, pidas ringkonnakohus vajalikuks kuulata ise laps ära ning

selgitada vahetult välja lapse arvamus.

Lapse vastused kohtu küsimustele, sh väljendid, mida ta kasutas (nt „ma pean elama ema juures

ja isa peab mu rahule jätma“, ma pean ühe või kaks aastat veel pingutama, kuni see kohtuasi

läbi saab“, „isa on halb ja isa valetab“, „minu esindaja valetab kõigile“), viitasid selgelt sellele,

et laps edastas seda, mida ema, tädi või vanaema olid palunud lapsel öelda. Kui kohus palus

lapsel selgitada, mida halba on isa teinud või mille kohta valetanud, ei osanud laps seda teha.

Seejuures avaldas laps, et tal ei oleks midagi selle vastu, kui ta elaks isa juures Eestis. Lapsel

oli aga hirm selle ees, et isa viib ta Itaaliasse ja jätab ta sinna üksi. Kohtul tekkis lapse

ärakuulamisel veendumus, et laps edastab ka enda Itaaliasse viimisega seonduvalt seda, mida

ema, tädi või vanaema on tal palunud öelda, peegeldades seeläbi hoopis nende hirme. On ka

ebausutav, et laps oleks avaldanud, et tal ei ole midagi isa juures elamise vastu, kui tal oleks

tõsine hirm selle ees, et isa viib ta Itaaliasse ja ta ei saa enam emaga kohtuda. Seejuures on isa

vastuses määruskaebusele selgitanud, et ta on Eestiga tihedalt seotud. Isa on Eestis elanud

pikemat aega, tal on siin mitu kinnisasja, sh alaliseks elukohaks olev kinnisasi, eestlasest

elukaaslane ja laste ema, mitu restorani ja püsiv töökoht ning kooliealised lapsed, kelle

igapäevaelu on seotud Eestiga. Ei ole mingit põhjust arvata, et isa kavatseks siit kas lapsega või

kogu oma perega ära kolida.

19. Määruskaebuse menetlemise kulud jätab kolleegium TsMS § 172 lg 1 II lause alusel

menetlusosaliste enda kanda, v.a ema esindaja ja lapse esindaja kulud, mis jäävad TsMS § 172

lg 3 II lause alusel riigi kanda.

20. Ringkonnakohus hoiatab kooskõlas TsMS § 46 lg-ga 2 emale määratud esindajat

vandeadvokaat Aleksei Ratnikovi, et kui ta ei saada edaspidi kohtule edastatavaid dokumente

ja nende lisasid teiste menetlusosaliste advokaatidele ja ei teavita sellest kohut, võib kohus teda

TsMS § 337 kolmanda lause alusel trahvida.

Ringkonnakohus selgitab, et TsMS § 337 sätestab, et kui mitut menetlusosalist esindab

menetluses advokaat, saadab advokaat kohtule edastatavad dokumendid ja nende lisad ise teiste

menetlusosaliste advokaatidele ja teavitab sellest kohut. Sel juhul eeldatakse, et dokumendid

on teistele menetlusosalistele kohtule teatatud ajal kätte toimetatud. Dokumentide edastamise

või sellest kohtu teavitamise kohustust rikkunud advokaati võib kohus trahvida. Trahvi

määramist reguleerib täpsemalt TsMS § 46. TsMS § 46 lg 2 järgi võib isikule üldjuhul trahvi

määrata üksnes siis, kui talle on tehtud trahvihoiatus.

2-21-5908

Lapsele määratud esindaja vandeadvokaat Robert Suir esitas 29. märtsil 2022 ringkonnakohtule

teatise, milles juhtis tähelepanu sellele, et vandeadvokaat Aleksei Ratnikov on korduvalt

eiranud TsMS § 337 lg-st 1 tulenevat kohustust saata kohtule edastatavad dokumendid ja nende

lisad vandeadvokaat Robert Suirile. Täpsemalt ei edastanud vandeadvokaat Aleksei Ratnikov

teatise järgi vandeadvokaat Robert Suirile 6. ja 14. detsembri 2021. a määruskaebuseid ning 21.

märtsi 2022. a tähtaja pikendamise taotlust ja 24. märtsi 2022. a seisukohta. Kaks viimast

menetlusdokumenti jättis vandeadvokaat Aleksei Ratnikov vandeadvokaat Robert Suirile

edastamata olenemata sellest, et vandeadvokaat Robert Suir juhtis 16. detsembril 2021

vandeadvokaat Aleksei Ratnikovi tähelepanu TsMS § 337 esimesest lausest tulenevale

kohustusele. Vandeadvokaat Aleksei Ratnikov selgitas 1. aprillil 2022 kohtule, et jättis need

menetlusdokumendid kogemata edastamata, kuid on need siiski hiljem edastanud.

Vandeadvokaat Aleksei Ratnikov on seega kinnitanud, et ta ei edastanud vandeadvokaat Robert

Suirile mitmeid menetlusdokumente nende kohtule esitamisel. Samuti ei teavitanud ta nende

edastamisest kohut. Ringkonnakohus peab seetõttu vajalikuks vandeadvokaat Aleksei

Ratnikovi hoiatada, et kui ta ei saada edaspidi kohtule edastatavaid menetlusdokumente ja

nende lisasid teiste menetlusosaliste advokaatidele ja ei teavita sellest kohut, võib kohus teda

trahvida. Ringkonnakohus lisab, et ringkonnakohtu arvates ei pidanud vandeadvokaat Aleksei

Ratnikov vandeadvokaat Robert Suirile edastama oma 6. detsembri 2021. a määruskaebust, sest

see ei puuduta teisi menetlusosalisi, kuid ülejäänud loetletud menetlusdokumendid tulnuks igal

juhul edastada ka vandeadvokaat Robert Suirile ja teavitada sellest kohut.

(allkirjastatud digitaalselt)

Liis Arrak, Kaija Kaijanen, Gea Lepik