2-16-7315/35 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Kersti Kerstna-Vaks, Andra Pärsimägi

Määruse tegemise aeg ja koht

6. aprill 2022, Tartu

Tsiviilasja number

2-16-7315

Tsiviilasi

Riina Kana kohustusest vabastamise menetlus

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 15. veebruari 2022. a määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Swedbank AS-i määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Määruskaebuse esitaja/võlausaldaja: Swedbank AS,

rk 10060701, esindaja Gerda Johanson

Võlgnik, usaldusisik: Riina Kana, ik XXXXXXXXXXX

Puudutatud isikud/võlausaldajad

Bigbank AS, rk 10183757

Krediidikaitse Grupp OÜ, rk 11693223

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tartu Maakohtu 15. veebruari 2022. a määrus muutmata.

2. Jätta määruskaebus rahuldamata.

3. Määruskaebuse menetlemisest tingitud kulud jätta Swedbank AS-i kanda.

4. Jätta rahuldamata Swedbank AS-i taotlus määruskaebuse esitamisel tasutud

riigilõivu tagastamiseks.

Edasikaebamise kord

Menetlusosaline võib määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul

määruse kättetoimetamisest.

ASJAOLUD

1. Tartu Maakohus kuulutas 22. juuni 2016. a määrusega välja füüsilise isiku Riina Kana

(võlgnik) pankroti. Tartu Maakohtu 11. jaanuari 2017. a määrusega lõpetati võlgniku

pankrotimenetlus ning algatati võlgniku kohustustest vabastamise menetlus. Usaldusisik jäeti

määramata ning võlgnikku kohustati täitma usaldusisiku kohustusi. Usaldusisik pidi tegema

väljamakseid pankrotivõlausaldajatele iga aasta 10. jaanuaril ning esitama kohtule aruandeid

võlgniku kohustuste täitmise kohta üks kord aastas, 1. veebruaril. Esimene aruanne tuli esitada

1. veebruariks 2018.

Pankrotimenetluse lõpetamisel oli võlausaldajatel tunnustatud nõuete alusel saamata jäänud

raha kokku 3 300 eurot 7 senti.

Võlgnik esitas kohtule aruanded 31. jaanuaril 2018, 30. jaanuaril 2019, 30. jaanuaril 2020,

1. veebruaril 2021, 19. jaanuaril 2022. Võlgnik esitas 10. veebruaril 2022 aruande perioodi

20. jaanuari 2022 kuni 2. veebruari 2022 kohta.

Võlgnik esitas 19. jaanuaril 2022 maakohtule taotluse kohustustest vabastamise menetluse

lõpetamiseks. Võlgnik täiendas esitatud taotlust 10. veebruaril 2022 ning andis ülevaate

kohustuste täitmise kohta viimasel viiel aastal. Võlgnik on kogu kohustustest vabastamise

perioodi käinud tööl. Võlgnik on kohtule esitanud kõik vajalikud andmed sissetulekute ja vara

kohta. Pankrotimenetluse lõpetamise seisuga oli võlgnikul kohustusi võlausaldajate ees kokku

3 300 eurot 7 senti, võlgnik on võlausaldajatele välja maksnud 892 eurot. Võlausaldajate

rahuldamata nõuete kogusumma on 2408 eurot 7 senti, seega on tasutud 27% võlgnevustest.

Võlgnik on võlgnevusi tasunud oma võimaluste piires arvestusega, et tema ülalpidamisel on

kaks alaealist last.

MAAKOHTU SEISUKOHT

2. Maakohus vabastas 15. veebruari 2022. a määrusega võlgniku pankrotimenetluses täitmata

jäänud kohustustest, lõpetas võlgniku kohustustest vabastamise menetluse ning vabastas

võlgniku usaldusisiku kohustustest.

Kohus märkis, et ei pea vajalikuks võlausaldajate ärakuulamist vastavalt pankrotiseaduse

(PankrS) § 175 lg-le 3.

Maakohus leidis, et saab PankrS § 175 lg 1 kohaselt otsustada võlgniku kohustustest

vabastamise ja menetluse lõpetamise, kuna kohustustest vabastamise menetluse algatamisest

on möödunud viis aastat. Kohustustest vabastamise keeldumise alused on sätestatud PankrS

§ 175 lg 2 p-des 1 ja 2, mille järgi kohus keeldub võlgnikku kohustustest vabastamast, kui

võlgnik on mõistetud süüdi pankrotikuriteos või võlgnik on rikkunud süüliselt PankrS §-s 173

nimetatud kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve.

Maakohus tuvastas, et võlgnik ei ole pankrotikuriteos süüdi mõistetud. Võlgnik on menetluse

kestel olnud hõivatud tööga (Palupera-Agro OÜ, SA Hooldekodu Härmalõng, OÜ Mooste Talu

Marjad). Maakohus leidis, et võlgnik ei ole rikkunud kohustust tegeleda mõistlikult tulutoova

tegevusega. Maakohtu hinnangul on kohut teavitatud võlgniku tegevusest ja sissetulekutest

piisaval määral ning puuduvad andmed võlgniku vara varjamise kohta. Kohtule ei ole teada, et

võlgnik oleks saanud menetluse kestel vara, pärandit või sissetulekuid, millest ta ei ole kohut

teavitanud. Võlgniku sissetulekuks on olnud töötasu, puhkusetasu, töövõimetushüvitis,

tulumaksutagastus. Võlgnikul on menetluse kestel olnud kuni kolm ülalpeetavat, alates

30. maist 2018 kaks ülalpeetavat. Võlgnik on teinud võlausaldaja nõuete katteks eraldisi

vastavalt seadusele. Võlgnik on menetluse jooksul võlausaldajate nõudeid rahuldanud kokku

summas 892 eurot, mis vastab loovutuskohustusele. Maakohus leidis, et võlgnik on täitnud

loovutuskohustust.

Maakohtu hinnangul ei rikkunud võlgnik süüliselt oma kohustusi kohustustest vabastamise

menetluses ega kahjustanud võlausaldajate huve. Põhjendatud ei ole menetlust pikendada.

Võlgnik on oma kohustusi viie aasta jooksul täitnud.

Maakohus leidis, et võlgnik tuleb pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastada ja

kohustustest vabastamise menetlus tuleb PankrS § 175 lg 8 kohaselt lõpetada.

Võlgnik on usaldusisikuna esitanud maakohtule 10. veebruaril 2022 aruande ja maakohus loeb

täidetuks PankrS § 172 lõikes 4 toodud kohustuse.

MÄÄRUSKAEBUS

3. Swedbank AS (võlausaldaja, määruskaebuse esitaja) palus 28. veebruaril 2022 esitatud

määruskaebuses tühistada Tartu Maakohtu 15. veebruari 2022. a määrus ja teha uus määrus,

millega lõpetada võlgniku kohustustest vabastamise menetlus ning jätta võlgnik

pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamata. Samuti palus võlausaldaja

tagastada määruskaebuse rahuldamise korral riigilõiv 15 eurot.

Võlausaldaja on seisukohal, et võlgnik oleks tulnud jätta pankrotimenetluses täitmata jäänud

kohustustest vabastamata. Maakohus ei ole analüüsinud võlgniku käitumise vastavust

PankrS §-s 173 nimetatud kohustustega. Võlausaldaja leiab, et võlgnik on rikkunud

loovutuskohustust ja tasunud võlausaldajatele vähem, kui pankrotiseadus ette näeb.

Lisaks on maakohus jätnud tähelepanuta asjaolu, et võlgnik on kohustustest vabastamise

menetluse kestel täitnud teiste isikute kohustusi (näiteks ülekanded TF Bank-le

3. septembril 2021, 1. juulil 2021, 8. novembril 2021 ja 8. detsembril 2021 summas 36 eurot

89 senti selgitusega „Janar Jõesaar“, ülekanne AS-ile Inbank 3. septembril 2021 summas

40 eurot 86 senti selgitusega „Juta Kana“). Kui võlgniku suhtes käib kohustustest vabastamise

menetlus, ei saa võlgniku kontot kasutada kolmandate isikute võlgnevuste tasumiseks.

Võlausaldaja hinnangul on võlgnik käitunud seega vähemalt raskelt hooletult ning see on

aluseks kohustustest vabastamisest keeldumisele vastavalt PankrS § 175 lg 2 p-le 2.

4. Võlgnik selgitas, et J. Kana on tema 77-aastane ema, kelle eest ta tegi järelmaksu ülekande.

Ema tasus võlgnikule sularahas. J. Jõesaare eest on võlgnik teinud järelmaksu makseid alates

2021. aasta juulist, kokku 295 eurot 12 senti. Võlgnik on suhtes Janar Jõesaarega ning elab oma

lastega tema korteris. Võlgnik ei ole korteri kasutamiseks sõlminud üürilepingut ja ta ei tasu

üüri ega kommunaalmakseid.

5. Maakohus määruskaebust ei rahuldanud ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel

ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

6. Ringkonnakohus, tutvunud kaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu määrus

on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks või

muutmiseks. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 ja §-le 659 jätab ringkonnakohus maakohtu

määruse muutmata ning määruskaebuse rahuldamata.

7. Võlausaldaja ei ole määruskaebuses välja toonud asjaolusid, millest võiks järeldada, et

võlgnik tuleb jätta pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamata.

Ringkonnakohus märgib, et võlgniku kohustustest vabastamine (PankrS § 175 lg 1) on kohtu

kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda juhul, kui alama astme kohus on

ületanud diskretsiooni piire või rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi. Ringkonnakohtu

hinnangul ei ole maakohus käesolevas asjas diskretsiooni piire ületanud. Maakohus on

seadusest tulenevat kaalutlusõigust õiguspäraselt teostanud. Maakohus on andnud hinnangu

menetluse kestel võlgniku kohustuste täitmisele (PankrS § 173) ning tuvastanud, et puuduvad

alused võlgniku kohustustest vabastamisest keeldumiseks (PankrS § 175 lg 2).

8. Ringkonnakohus järgib maakohtu määruse põhjendusi ega pea TsMS § 649 ja § 654 lg-st 6

juhindudes vajalikuks neid korrata.

Ringkonnakohus ei nõustu määruskaebuse esitaja väitega, et maakohus ei ole analüüsinud

võlgniku käitumise vastavust PankrS §-s 173 nimetatud kohustustega. Maakohus on oma

määruses leidnud, et võlgnik ei ole rikkunud kohustust tegeleda mõistlikult tulutoova

tegevusega, on kohut teavitanud oma tegevusest ja sissetulekutest piisaval määral, puuduvad

andmed vara varjamise kohta. Võlgnikul on menetluse kestel olnud kolm ülalpeetavat, alates

30. maist 2018 kaks ülalpeetavat. Võlgnik on täitnud loovutuskohustust 892 euro ulatuses.

Iseenesest on õige määruskaebuses esitatud seisukoht, et võlgnik on tasunud võlausaldajatele

vähem, kui pankrotiseadus ette näeb. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna see siiski praegusel

juhul alust jätta võlgnik pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest PankrS § 175 lg 2 p 2

alusel vabastamata. PankrS § 175 lg-d 2 ja 4 sätestavad absoluutsed keeldumisalused, mille

puhul on võlgniku kohustustest vabastamine välistatud. Muu hulgas keeldub kohus võlgnikku

kohustustest vabastamast, kui võlgnik on rikkunud süüliselt PankrS §-s 173 nimetatud

kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve. Kui võlgniku käitumises ei ole PankrS

§ 175 lg 2 p-des 1–2 ja lg-s 4 silmas peetud raskelt süülise käitumise tunnuseid, ei ole kohtul

alust füüsilisest isikust võlgnikku kohustustest vabastamise menetluse võimalusest ilma jätta

(vt nt Riigikohtu 4. mai 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-16, p 14; Riigikohtu 17. aprilli

2013. a määrus tsiviilasja nr 3-2-1-46-13, p 11; Riigikohtu 14. novembri 2011. a määrus

tsiviilasjas nr 3-2-1-121-11, p 12).

Ringkonnakohus on seisukohal, et võlgnik ei ole väljamaksete tegemisel süüliselt rikkunud oma

kohustusi ning kahjustanud võlausaldaja huvisid sellisel määral, et see tooks kaasa kohustustest

vabastamata jätmise. Arvestades asjaolu, et võlgnikul on menetluse kestel olnud ülalpeetavad

alaealised lapsed ja eakas ema ning ta on teinud makseid võlausaldajatele ka kuudel, mil

seadusest tulenevalt tal seda kohustust ei olnud, on ringkonnakohus seisukohal, et võlgniku

käitumises puuduvad raskelt süülise käitumise tunnused. Võlgnik on oma kohustusi täitnud

vastavalt oma võimetele ja oskustele.

9. Määruskaebuse rahuldamiseks ei anna alust ka asjaolu, et võlgnik on kohustustest

vabastamise menetluse kestel täitnud teiste isikute kohustusi. Võlgniku vastusest nähtuvalt on

ühel juhul tegemist võlgniku 77-aastase emaga, kelle eest võlgnik tegi ülekande tehnilistel

põhjustel, saades emalt ülekande summa sularahas tagasi. Teisel juhul on tegemist järelmaksu

tasumisega isiku eest, kelle elamispinnal võlgnik koos oma lastega üüri ja kommunaalmakseid

tasumata elab. Võlgnik on teinud järelmaksu makseid alates 2021. aasta juulist, kokku

295 eurot 12 senti. Ringkonnakohus nõustub määruskaebuse esitaja viitega, mille kohaselt

kohustustest vabastamise menetluse käigus ei saa võlgniku kontot kasutada kolmandate isikute

võlgnevuste tasumiseks. Antud asjaoludest tulenevalt on tegemist siiski vaid võlgniku konto

formaalse, mitte sisulise kasutamisega kolmandate isikute võlgnevuste tasumiseks. Ema tasus

võlgnikule ülekande eest sularahas ning J. Jõesaarega tehtud kokkulepe ei kahjusta samuti

võlausaldajate huve, kuna üüri ja kommunaalmaksete tasumise korral oleksid need alates

2021. a juulist ületanud kindlasti võlgniku tasutud 295 eurot 12 senti.

Ringkonnakohus selgitab, et võlgniku kohustustest vabastamise menetluse eesmärk on anda

neile võlgnikele, kelle majanduslik olukord on eriti raske, võimalus vabaneda oma kohustustest

ja saada nii lõpptulemusena väljavaade uueks majanduslikuks alguseks ning normaalseks

sotsiaalseks eluks (vt Riigikohtu 20. juuni 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-49-16, p 15).

12. Ringkonnakohus jätab menetluskulud TsMS § 172 lg 1 teise lause alusel määruskaebuse

esitaja

kanda.

Maakohus

menetluskulude

jaotust

kindlaks

ei

määranud

ja

määruskaebemenetluses menetluskulude taotlusi ei esitatud. Ringkonnakohtu poolt määratud

menetluskulude jaotusest tulenevalt puudub vajadus menetluskulusid rahaliselt kindlaks

määrata.

13. Kuna määruskaebus jääb rahuldamata, jääb rahuldamata ka määruskaebuse esitaja taotlus

määruskaebuse esitamisel tasutud riigilõivu tagastamiseks.

/allkirjastatud digitaalselt/