2-20-3421/82 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Kersti Kerstna-Vaks, Andra Pärsimägi

Otsuse tegemise aeg ja koht

6. aprill 2022, Tartu

Tsiviilasja number

2-20-3421

Tsiviilasi

Remmelgamaa OÜ hagiavaldus OÜ Agorek vastu

hüvitise saamiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

51 134 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 26. mai 2021. a otsus

Kaebuste esitajad ja kaebuste

liigid

OÜ Agorek apellatsioonkaebus

Remmelgamaa OÜ vastuapellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant/vastuapellatsioonis vastustaja (kostja):

OÜ Agorek, rk 10932302,

seaduslik esindaja Vello Luts,

lepinguline esindaja Margo Normann

Vastustaja/vastuapellant (hageja):

Remmelgamaa OÜ, rk 12547979,

seaduslik esindaja Kaja Piirfeldt

lepinguline esindaja Kristel Viru

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Viru Maakohtu 26. mai 2021. a otsus ja saata tsiviilasi maakohtule

uueks läbivaatamiseks.

2. Rahuldada OÜ Agorek apellatsioonkaebus osaliselt.

3. Rahuldada Remmelgamaa OÜ apellatsioonkaebus osaliselt.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

ASJAOLUD

1. Remmelgamaa OÜ (hageja) esitas 3. märtsil 2020 Viru Maakohtule hagi OÜ Agorek (kostja)

vastu kahju hüvitamiseks summas 328 479 eurot 56 senti.

Hagiavalduse

kohaselt

taotles

hageja

PRIAlt

toetust

veisefarmi

renoveerimistööde/laiendustööde tegemiseks. Toetuse saamisega seonduva asjaajamise ja

ehitustööde teostamise usaldas hageja kostjale. Kostja valmistas hageja lüpsilauda

rekonstrueerimise põhiprojekti ja selle seletuskirja ning koostas kaks hinnapakkumist

(sõnnikuhoidla ja lehmalaut), mille kohaselt pidi tööde kogumaksumus olema, koos

käibemaksuga 577 496 eurot 48 senti. Hageja on kostjale lepingu alusel tasunud 577 461 eurot

39 senti.

Hageja ja kostja sõlmisid 17. oktoobril 2016 ehituse peatöövõtulepingu nr 12-2016, mille

kohaselt kohustus kostja teostama kõik hinnapakkumistes loetletud tööd, sh hankima vajalikud

materjalid, mehhanismid ja seadmed ning vormistama dokumendid. Tööde teostamise tähtaeg

oli 31. detsember 2017.

Hageja finantseeris töid PRIA toetuse (216 561 eurot 18 senti) ja pangalaenu 350 000 euro

arvelt.

Tööde teostamise käigus ilmnes, et algselt planeeritud projekti pole võimalik ellu viia, sest

selles esinesid projekteerimisvead. Kostja koostas uue, laiendustega projekti. Kostja alustas

ehitustöödega 2016. a oktoobris. 2017. a veebruari lõpuks oli hageja kostjale tasunud 337 707

eurot. Projekti vigadest tingitud nö lisatööd lubas kostja algselt teostada põhitööde kokkuhoiu

ja arvestatud puhvri arvelt. Esimese hinnapakkumise lisatöödele sai hageja 14. märtsil 2017

summas 224 875 eurot 9 senti, mis sisaldas suurt osa põhiprojektiga kaetud ja kinni makstud

töödest. Hiljem esitas kostja uue pakkumise summas 125 556 eurot 47 senti.

Hageja sõlmis omanikujärelevalve teenuse pakkumiseks suulise kokkuleppe kostja soovitatud

Timtar Grupp OÜ-ga. Hagejal tekkis kahtlus, et kostja teostatud tööd ja nende kvaliteet ei vasta

lepingus kokkulepitud mahule ja kvaliteedile. Hageja palus teostatud töid üle vaatama

Casaverde OÜ omanikujärelevalve spetsialisti (Alar Vinkel). Casaverde OÜ esindaja kinnitas,

et kostja teostatud tööd ja nende kvaliteet ei vasta kokkulepitule. Kostja nõudis Casaverde OÜ

tagandamist omanikujärelevalve tööde teostamiselt. Hageja andis kostja nõudmistele järele.

Pooled alustasid 2018. a alguses kirjavahetust, mille sisuks oli hageja rahulolematus teostamata

töödega ja kostja soov saada tasu lisatööde eest.

Hageja ja kostja lepinguline esindaja kohtusid 2018. a mais. Hageja hoiatas kostjat 15. mail

2018 saadetud kirjas, et tegemist on VÕS § 645 lg 5 tähenduses täiendava tähtaja andmisega.

Poolte esindajad kohtusid 31. mail 2018 ja leppisid kokku, et kostja kõrvaldab puudused ja teeb

tegemata tööd hiljemalt 30. juuniks 2018. Hageja hoiatas 3. juulil 2018 e-kirjaga kostjat, et

võtab kasutusele täiendavad õiguskaitsevahendid, kui kostja ei kõrvalda töös esinevaid puudusi

mõistliku aja jooksul. Hageja ei saanud sellele e-kirjale vastust ning pöördus kostja poole uuesti

1. augustil 2018.

Hageja tellitud sõltumatu asjatundja V. Kanemägi arvamuses on kokkuvõtvalt välja toodud

projekteerimisega seotud puudused, samuti puudused ehitustöödes ja põhjendused, miks on

kasutatud materjal sobimatu. Puudulik on ka ehituse dokumenteerimine, see ei vasta Majandus-

ja taristuministri 17. juuli 2015. a määrusele nr 97 „Nõuded ehitusprojektile“. Arvamuses on

loetletud lepingu kohaselt tegemata tööd. Kokkuvõttes märkis asjatundja, et ehitis on ohtlik

inimese tervisele, varale ja keskkonnale.

Hageja rõhutab, et ehitise ülevaatus toimus sisuliselt vaid aasta pärast seda, kui kostja oli tööd

ehitusobjektil lõpetanud ja objektilt lahkunud.

Hageja võttis hinnapakkumised asjatundja arvamuses loetletud puuduste kõrvaldamiseks.

Maxam OÜ 19. juuni 2019. a hinnapakkumise maksumus oli 309 392 eurot 40 senti (sh

käibemaks); OÜ Taimar Teenused 31. augusti 2019. a hinnapakkumise maksumus oli

341 931 eurot 48 senti (sh käibemaks); Albert Ehitus OÜ hinnapakkumise hind oli

327 814 eurot 80 senti. Kolme hinnapakkumise keskmine on 326 379 eurot 56 senti, see on

summa, mille hageja peaks maksma juurde, et saada kõigile nõuetele vastav ehitis, mis oli

hageja ja kostja vahel sõlmitud töövõtulepingu eesmärk.

Hageja esitas 31. augustil 2018 kostjale töövõtulepingust taganemise avalduse, hoiatuse kahju

hüvitamise nõude esitamise kohta ja nõude dokumentide üleandmiseks. Kostja ei parandanud

puudustega tööd ja keeldus teostamast tegemata töid. Kostja ei täitnud oma kohustust ka

täiendava tähtaja jooksul.

Kui kohus on seisukohal, et VÕS § 135 lg 1 ei ole kohaldatav, palub hageja kahju hüvitamise

nõude rahuldada VÕS § 135 lg 2 alusel. Kui kohus on seisukohal, et kahju hüvitamise nõue ei

ole põhjendatud, palub hageja rahuldada hagi VÕS § 646 lg 5 alusel. Puudustega töö ja

tegemata töö parandamise maksumus on 326 379 eurot 56 senti.

Lisaks nõuab hageja kostjalt kostjaga peetud läbirääkimistega seonduvate õigusabikulude ning

ekspertarvamuse koostamise kulude hüvitamist. Hageja on kohtueelse menetlusega seoses

kandnud õigusabikulusid kokku 2 100 eurot (sh käibemaks). Täiendavalt on hageja tasunud

asjatundja arvamuse eest Kanvel OÜ-le 1 200 eurot (sh käibemaks).

2. Kostja 4. mail 2020 esitatud vastuses kostja hagi ei tunnistanud.

Hageja esitatud nõue tugineb Kanvel OÜ-lt tellitud tööle. Hageja peab asjatundjaks käesolevas

vaidluses Veljo Kanemägi, kellel puudub vastav kutsestandard hinnangu andmiseks. Seega ei

ole tema seisukohad ehitusprojekti hindamisel käsitletavad asjatundja seisukohana TsMS § 294

lg 1 mõttes. Samal põhjusel ei ole hagi lisa 20 käsitletav eriteadmistega isiku arvamusena ega

kuulu TsMS § 293 lg 2 teises lauses sätestatu alusel hindamisele dokumentaalse tõendina.

Hageja esitatud Kanvel OÜ hinnang ei vasta TsMS §-s 229 sätestatud tõendi mõistele. Hageja

ei ole tõendanud neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded.

Kostja on kõik 17. oktoobril 2016 sõlmitud töövõtulepingust tulenevad tööd hagejale üle

andnud, hageja on tööd vastu võtnud ja esitanud tööde vastuvõtmise aktid PRIA-le, kes on ka

tööde eest hagejale tasunud. Esitatud tööde üleandmise-vastuvõtmise aktide järgi on hageja

võtnud töid vastu summas 575 461 eurot 40 senti. Hageja ei ole vastu võtnud ja kostja ei ole

üle andnud töid summas 2 035.08 eurot.

Kuna kogu väidetav kahjunõue on üles ehitatud V. Kanemägi hinnangule, siis ei saa hageja

võetud samale arvamusele tuginevad hinnapakkumised Maxam OÜ-lt, OÜ-lt Taimar Teenused

ja Albert Ehitus OÜ-lt olla aluseks kahjunõude kalkulatsioonile. Kostja hinnangul puudub

vähemalt kahe hinnapakkumise osas pakkumuste esitajatel vastav pädevus.

Hageja ei ole tõendanud, et temal on parendamiskulutuste nõue kostja vastu. Hagiavaldusest ei

nähtu, milliseid konkreetseid puudusi hageja kostjale ette heidab, millest tulenevalt ei saa

hageja ka väita, et puudused on tingitud töövõtja tahtlusest või raskest hooletusest.

MAAKOHTU OTSUS

3. Viru Maakohus rahuldas 26. mai 2021. a otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja

kasuks välja kahjuhüvitise 51 134 eurot. Maakohus jättis hageja menetluskulud 15,6% kostja

kanda ja kostja menetluskulud 84,4% ulatuses hageja kanda.

Esmalt märkis maakohus, et V. Kanemägi arvamuse näol on tegemist üksnes TsMS § 272 lg-s 2

ja § 293 lg-s 2 sätestatud dokumentaalse tõendiga.

Kostja on tööde üleandmise-vastuvõtmise tõendamiseks tuginenud teostatud tööde aktidele.

Maakohus leidis, et teostatud tööde aktid kinnitavad küll kostja poolt tööde teostamist, kuid

aktid ei kinnita teostatud tööde tellijale üleandmist.

Kostja on tööde teostamise ja üleandmise kinnitamiseks tuginenud kaetud tööde aktidele.

Maakohus tuvastas, et kaetud tööde aktid on koostatud vaid osa tööde ülevaatuse kohta. Aktid

on allkirjastanud kostja, hageja esindaja ning ka omaniku järelevalve esindaja. Menetluses on

hagejal tekkinud vaidlus omanikujärelevalve teostanud isiku üle. Maakohus märkis, et

tulenevalt ehitusseadustiku (EhS) § 19 lg 1 p-st 5 ja § 20 lg-st 1 kannab omanikujärelevalve

korraldamises esinenud puuduste riski hageja.

Hageja taganes 31. augustil 2018 esitatud avaldusega VÕS § 116 lg 1, lg 2 ja § 647 lg 3 alusel

poolte vahel sõlmitud lepingust. Avalduse kohaselt kohtusid 2018. a augustikuu keskel poolte

esindajad, kes leppisid kokku, et kostja katab vähemalt ooteala ühe seina vineerplaadiga, teeb

loomade tagasikäigus betoonrandi sõnniku asemele voolamise takistamiseks ja koristab objekti.

Need tööd olid hädavajalikud igapäevase majandustegevuse jätkamise võimaldamiseks. Hageja

oli nõus mitte tegelema ülejäänud puudusetega põhjusel, et oleks võimalik taotleda kasutusluba

ja esitada objekt PRIA-le ülevaatuseks. Kostja jättis tööd teostamata.

Maakohus märkis, et kuna ehitusleping on allkirjastatud 17. oktoobril 2016 ja hagi esitati

kohtule 3. märtsil 2020, siis ei ole hageja nõue kostja vastu aegunud. Asjas ei ole esitatud akte

tööde etapilise või tööde lõpetamisel üleandmise ja vastuvõtmise kohta. Seega tegelikult ei ole

toimunud ehitise ja selle dokumentatsiooni üleandmist tellijale. Kostja on väitnud, et andis

ehitise dokumentatsiooni üle omanikujärelevalve teostajale, kuid ei ole seda tõendanud. Kostja

on kinnitanud, et kasutusluba objektile on väljastamata ja on nõustunud selle taotlema ja

hagejale üle andma, mis maakohtu hinnangul kinnitab, et kostja ei ole ehitise dokumentatsiooni

üleandmise kohustust täitnud.

Maakohus leidis, et hagejal oli õigus VÕS § 116 lg 1 ja lg 2 p 4 alusel lepingust taganeda.

Pooled vaidlevad selle üle, millised on asja parandamise kulud, mida peab kostja lepingu

rikkumise eest hagejale hüvitama. Hageja arvates tuleb juurde maksta võetud hinnapakkumiste

keskmine summa ehk 326 379 eurot 56 senti. Kostja on rõhutanud, et pooled leppisid kokku

peatöövõtja kulul teostatavate paranduste ja täienduste maksimaalse maksumuse 10 protsenti.

Hageja ei ole tõendanud, et ta peab töö lepingutingimustele vastavusse viimiseks tegema

lisakulutusi keskmiselt 326 379 eurot 56 senti. Hageja väitel on kostja ehitatud veisefarmi osa

kasutamiseks ohtlik ja see tuleb lammutada. Samas hageja esitatud tõendis (asjatundja

arvamuses) ei ole ehituse lammutamist vajalikuks peetud. Maakohtu hinnangul on kostja

ehitatud veisefarmi juurdeehitus eesmärgipäraseks kasutamiseks kõlblik, kuid töödes esinevad

puudused, mida saab veel kõrvaldada.

Maakohus leidis, et hageja tõendatud kahju on 49 028 eurot 32 senti. Lepingu punkti 4.1 järgi

lepinguliste ehitustööde kogumaksumus on 481 247 eurot 7 senti ilma käibemaksuta. Sellest

tulenevalt luges maakohus põhjendatuks hagi rahuldada ja mõista kostjalt vastavalt lepingu

punktile 11.4 välja 48 124 eurot (481 247 eurot 7 senti x 10%).

Maakohus mõistis kostjalt VÕS § 115 lg 1 ja § 128 lg 3 alusel kahjuna välja 3010 eurot, mis

sisaldas hageja kantud 1200 eurot asjatundja arvamuse koostamise eest ja 1810 eurot

kohtuväliste õigusteenuste eest.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Kostja esitas 28. juunil 2021 apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsus

osas, millega kohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis välja kahjuhüvitise 51 134 eurot ning teha

uus otsus, millega jätta hagi 51 134 euro nõudes rahuldamata või alternatiivselt saata tsiviilasi

uueks arutamiseks maakohtule. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda.

Kostja leiab, et hageja nõue ei ole tõendatud ka 51 134 euro ulatuses. Maakohus ei ole toonud

välja, kuidas on kahju summa kujunenud. PRIA-le esitatavad aktid on käsitletavad tõendina

töövõtja poolt tellijale tööde üleandmise kohta. Väär on maakohtu seisukoht, et käesolevas asjas

puuduvad tööde üleandmise-vastuvõtmise aktid ja töö lepingutingimustele mittevastamise

hindamiseks saab lähtuda üksnes poolte esitatud tõenditest. Maakohus on tuletanud hageja

kasuks väljamõistetud summa hageja lepingulise esindaja poolt 18. aprillil 2018 kostjale

esitatud pretensioonist, pööramata tähelepanu asjaolule, et hageja oli tööd vastu võtnud ja tööde

üleandmise aktid edastanud PRIA-le väljamakse teostamiseks.

Arusaamatu on kohtu viide töövõtulepingu p 11.4 alusel 48 124 euro väljamõistmiseks

(481 247,07 x 10%). Hageja ei ole sellist nõuet esitanud ja nõude aluseks puudub vastav

rahaline arvestus. Hageja esitas nõude töö lammutamiseks ja ümberehitamiseks, kuid ei ole

esitanud mitte ühtegi kalkulatsiooni vaeg- või garantiitööde tegeliku maksumuse kohta.

Hageja ei ole tõendanud varjatud puuduste esinemist ehitamisel.

Maakohus leidis ekslikult, et kostja on 15. mail 2018 enamasti nõustunud hageja loetletud

puudustega. Vastupidi, kostja ei ole valdavalt tunnistanud esitatud pretensiooni.

Hageja esitas 17. märtsil 2022 taotluse täiendava tõendi vastuvõtmiseks asja materjalide juurde.

Tegemist on kostjale 9. novembril 2021 saadetud e-kirjaga. Nimetatud tõendit ei olnud

maakohtumenetluse toimumise ajal veel olemas. Kiri on esitatud vastukaaluks kostja

apellatsioonkaebuse vastuses esitatud tõendile, milles kostja viitab, et hageja ei ole taotlenud

kasutusluba ning tõend ja selle juurde kuuluv selgitus annavad sellele kostja küsimusele ühese

vastuse. Hageja taotleb, et kohus võtaks tõendi asja materjalide juurde.

5. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu.

6. Hageja esitas 22. juulil 2021 maakohtu otsuse peale vastuapellatsioonkaebuse, milles palus

tühistada maakohtu otsus osas, millega maakohus jättis hagi rahuldamata ning teha uus otsus,

millega rahuldada hageja hagi täies ulatuses ja mõista kostjalt välja kahjuhüvitis 328 479 eurot

56 senti. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

Hageja leiab, et maakohus on rikkunud menetlusõiguse normi TsMS § 631 lg 2 tähenduses,

eelkõige TsMS § 232 lg 1, § 436 lg 1 ja § 442 lg 8, s.t kohus ei ole kõiki tõendeid igakülgselt

hinnanud ja analüüsinud ega oma seisukohti arusaadavalt põhjendanud, mistõttu ei ole

kostjapoolne kohustuste rikkumine ja tekkinud kahju kohtuotsuse põhjal jälgitavad. Hageja

esitas asjatundja arvamuse, mis tõendab kõiki töös esinenud puudusi ja ka tegemata tööde

loetelu, kuid maakohus juhindus puuduste ja tegemata tööde tegemisel vaid hageja lepingulise

esindaja 18. aprilli 2018. a pretensioonis ja ettepanekus toodud puudustest ja tegemata töödest,

kus ei ole nimetatud kõiki puudusi/tegemata töid (mida on eraldi 18. aprilli 2018. a

pretensioonis ka mainitud) ja kus ei ole üldse nimetatud puudustega tööde parandamise

maksumust. Maakohus tugines kahju hüvitamise nõude puhul töövõtulepingu garantiitöid

reguleerivale punktile 11.4. Hageja ei ole kostja vastu esitanud garantiist tulenevat nõuet. Liiati

oleks nõude piiramine 10%-ga selgelt hea usu põhimõttega vastuolus ja tuleks jätta

kohaldamata.

7. Kostja vaidles vastuapellatsioonkaebusele vastu.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb menetlusõigusnormi olulise rikkumise tõttu

tühistada ning asi tuleb saata maakohtule uueks läbivaatamiseks (TsMS § 657 lg 1 p 3).

Apellatsioonkaebus ja vastuapellatsioonkaebus kuuluvad rahuldamisele osaliselt. Maakohus on

jätnud vaidlust lahendades selgitamiskohustuse olulises ulatuses täitmata, vaidluse

lahendamiseks olulised asjaolud valdavas osas välja selgitamata ning otsuse olulises ulatuses

põhjendamata. Seetõttu ei saa ringkonnakohus teha asjas ise uut otsust ning saadab asja samale

maakohtule uueks läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumis.

9. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et maakohtu otsus ei vasta TsMS § 436 lg-s 1,

§ 438 lg-s 1 ja § 442 lg-s 8 sätestatud nõuetele, kuna kohtuotsus on vastuoluline, maakohus ei

ole hageja poolt esiletoodud õigussuhteid ja alternatiivselt esitatud nõudeid eristanud.

Kohtuotsus peab olema seaduslik ja põhjendatud (TsMS § 436 lg 1, § 442 lg 8). Kohus peab

otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja faktiliste väidetega ja ka analüüsima

kõiki tõendeid. Kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama

(TsMS § 442 lg 8).

10. Asja materjalidest nähtub, et pooled sõlmisid töövõtulepingu 17. oktoobril 2016

olemasoleva veiselauda juurde- ja ümberehituseks. Kostja pidi teostama hinnapakkumises

olevad tööd ja suuliselt lepiti kokku, et kostja teeb projektis muudatused ja vormistab hiljem.

Maakohtus ei ole hageja esile toonud ega tõendanud, millised muudatused projektis kokku lepiti

ja mis oli projektimuudatuste tähtaeg. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et 2018. aastal asusid

pooled kirjavahetusse, kostja soovis tasu listööde eest, hageja aga nõudis seni veel teostamata

tööde tegemist. 31. augustil 2018 tegi hageja lepingust taganemise avalduse. Maakohtu

menetluses ei ole tuvastatud, millistele puudustele hageja tugines lepingust taganemisel.

11. Töövõtulepingust kehtiv taganemine vabastab tulenevalt VÕS § 188 lg 2 esimesest lausest

mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest. VÕS § 189 lg 1 esimese lause

kohaselt võib lepingust taganemise korral kumbki lepingupool nõuda tema poolt lepingu alusel

üleantu tagastamist (või üleantu väärtuse hüvitamist VÕS § 189 lg 2 järgi) ning saadud viljade

ja muu kasu väljaandmist, kui ta tagastab kõik üleantu.

Asja uuel läbivaatamisel tuleb hagejal täpsustada oma nõude alust. Hagiavalduses märkis

hageja esmase õigusliku nõudealusena VÕS § 135 lg 1. Maakohus ei ole kontrollinud

VÕS § 135 lg 1 kohaldamise eeldusi ja kohtu järeldused kahjunõude osalise rahuldamise osas

on nõuetekohaselt (TsMS § 436 ja § 442 lg 8) põhjendamata.

12. Ringkonnakohus märgib, et hageja kahjunõude õiguslik alus on VÕS § 115 lg 1, mis näeb

ette, et kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja koos kohustuse täitmisega või selle

asemel nõuda võlgnikult kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, välja arvatud juhul,

kui võlgnik kohustuse rikkumise eest ei vastuta või kui kahju ei tule seadusest tulenevalt muul

põhjusel hüvitada. VÕS § 135 ei ole iseseisev kahju hüvitamise nõude alus (vt Riigikohtu

5. mai 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-179-15, p 27 koos selles viidatud praktikaga).

Nimetatud paragrahv sisaldab üksnes kahjuhüvitise arvutamist lihtsustavaid sätteid juhtudeks,

kui üks lepingupool on teise lepingupoole lepingurikkumise tõttu lepingu lõpetanud.

VÕS § 127 lg 1 järgi on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis

on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse

aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Varaline diferents VÕS § 127 lg 1 mõttes eeldab

varalise olukorra võrreldavat halvenemist – kahjustatud isik peab olema sattunud kahju tekitaja

käitumise tõttu halvemasse olukorda võrreldes olukorraga, milles ta oleks olnud, kui rikkumist

ei oleks toimunud. Samuti tuleb VÕS § 127 lg 4 järgi hüvitada üksnes selline kahju, mis on

kahju tekitaja käitumise tagajärg.

Eelmärgitut arvestades tulnuks hageja hüvitisnõude rahuldamise eeldusena kindlaks teha kostja

poolt lepingurikkumisega põhjustatud varaline diferents VÕS § 127 lg 1 mõttes.

Tõendamiskoormus nende kahju hüvitamise nõude aluseks olevate asjaolude osas lasus

TsMS § 230 lg 1 esimese lause alusel hagejal (vt ka Riigikohtu 8. jaanuari 2013. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-173-12, p-d 15 ja 16).

13. Ringkonnakohus märgib, et hageja ei ole väitnud, et ta oleks sõlminud asendustehingu

VÕS § 135 lg 1 mõttes ning et väidetavalt tekkinud varaline diferents on põhjuslikus seoses

lepingurikkumisega. Asendustehinguks VÕS § 135 lg 1 tähenduses loetakse tehingut, mis on

tehtud mõistliku aja jooksul pärast lepingust taganemist mõistlikul viisil ning millega

võlausaldaja saavutab sama eesmärgi, mida peeti silmas lepinguga, millest taganeti. Seega on

asendustehingu eesmärgiks võlausaldaja täitmishuvi rahuldamine. VÕS § 135 lg 2 lubab

arvestada kahju ka abstraktselt, s.o lepingujärgse hinna ning lepingust taganemise ajal kohustust

rikkunud lepingupoole lepingujärgse kohustuse turuhinna vahe tasumist, kuid maakohtus ei ole

arutatud, kas hageja on sätte kohaldamise eelduseks olevad asjaolud kohtu ette toonud ja

tõendanud.

14. Hageja tugines alternatiivselt kulutuste hüvitamisele VÕS § 646 lg 5 alusel.

Ringkonnakohus märgib, et õigust kohaldab kohus ning maakohus peab uuel asja

läbivaatamisel välja selgitama, millistele faktilistele asjaoludele hageja tugineb ning pooltega

arutama, milles seisneb hagejale tekkinud kahju. Hagejal võib seoses võimalike puuduste

kõrvaldamisega nõue kahju hüvitamiseks ka VÕS § 115 lg 1 ja § 128 lg 3 järgi, kuid kõigi

nende nõuete rahuldamine eeldab konkreetsete puuduste tuvastamist. Praeguses asjas ei ole see

poolte esitatu põhjal võimalik.

15. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et maakohus on rikkunud menetlusõiguse norme,

eelkõige TsMS § 232 lg-t 1, § 436 lg-t 1 ja § 442 lg-t 8, s.t kohus ei ole kõiki tõendeid

igakülgselt hinnanud ja analüüsinud ega oma seisukohti arusaadavalt põhjendanud, mistõttu ei

ole kostjapoolne kohustuste rikkumine ja tekkinud kahju kohtuotsuse põhjal jälgitavad.

Asja materjalide alusel saab järeldada, et hageja oli talupidamises professionaal ja ta pidi

laudale juurdeehituse tellimisel olema teadlik, missugust lõpptulemust ta soovib kostjalt

lepingu alusel saada. Hageja tugines hagis asjatundja V. Kannelmägi arvamusele, mille

kohaselt ei vasta kostja poolt teostatud töö suures osas nõuetele. Kostja vaidles tõendile vastu,

leides, et tegemist on lubamatu tõendiga. Maakohus ei andnud mingit hinnangut asjatundja

arvamuse asjakohasusele, vaid piirdus märkega, et tegemist on dokumentaalse tõendiga.

16. Maakohus ei ole andnud hinnangut ka asjatundja arvamuse aluseks võetud hageja

15. mai 2018. a kirjas nimetatud puudustele. Maakohus üksnes loetles 18. aprillil 2018 hageja

poolt kostjale esitatud pretensioonis nimetatud puudusi (otsuse p 88), kuid ei hinnanud

nimetatud dokumenti (I kd lk 75-79) sisuliselt, samas tuvastas kahju suurusena

49 208 eurot 32 senti. Kostja esitas apellatsioonkaebuses konkreetsed vastuväited nendele

pretensioonis märgitud puudustele, mis on hageja poolt PRIA-le esitatud aktide alusel tellija

poolt vastuvõetud. Ringkonnakohus leiab, et PRIA-le esitatud aktid vastasid põllu- ja

metsamajanduse infrastruktuuri investeeringutoetuse saamise nõuded, toetuse taotlemise ja

taotluse menetlemise täpsema korra § 17 lg 1 p-le 2. Nimetatud aktid on käsitletavad teostatud

tööde üleandmise-vastuvõtmise aktidena. Töövõtulepingus ei leppinud pooled kokku, millises

vormis tuleb tööde üleandmine ja vastuvõtmine dokumenteerida. Hageja väide, et tegemist oli

nn rahaliste aktidega ja ta oli sundseisus, pidi aktidele alla kirjutama, sest muidu ei saa PRIA

toetust, jääb ringkonnakohtule arusaamatuks. Tööde rahastamine PRIA toetuse abil ei võtnud

hagejalt õigust ega kohustust juhtida viivitamata kostja tähelepanu tehtava töö puudustele ning

nõuda lepingutingimustele vastava töö tegemist. Kui maakohtus leiab tuvastamist, et PRIA-le

esitati teadlikult ebaõiged andmed ja tegelikult töid ei teostatud, peab maakohus sellest PRIA-t

informeerima. Hageja poolt 18. aprilli 2018. a pretensioonis toodud puudused on tõendamata,

kostja esitas nendele vastuväited, hagejale tuleb anda, kui ta nendele kahjunõudes soovib

tugineda, võimalus oma väiteid tõendada.

17. Ringkonnakohus nõustub pooltega, et maakohus rikkus kahju suuruse tuvastamisel

menetlusnorme ja kohaldas põhjendamatult 10% piirangut kahju suuruse kindlaks tegemisel.

Asja uuel läbivaatamisel tuleb välja selgitada, millistele tõenditele hageja kahju suuruse

määramisel tugineb. Hageja väidete põhjal küsis ta kolm hinnapakkumist, töödele, mis olid

nimetatud asjatundja V. Kannelmägi arvamuses. Asjatundja V. Kannelmägi märgib arvamuses,

et tema võttis aluseks parendamist vajavate tööde nimekirja, mis on koostatud 15. mail 2018.

Hagile lisatud 15. mai 2018. a seisuga parandamist vajavate tööde nimekirja alusel ei saa

määrata hageja võimaliku kahju suurust, kuna kiri loetleb vabas vormis tööd, mille tegemist

hageja sooviks, kuid kas tegemist on lepingu täitmisest tulenevate töödega, on ebaselge.

18. Ringkonnakohus soovitab TsMS § 4 lg-le 4 tuginedes menetlusosalistel sõlmida

menetluskulude suurenemise vältimiseks (sh tõendamisega seotult) kompromiss.

19. Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja saadab asja maakohtule uueks

läbivaatamiseks, ei määra ringkonnakohus asjas menetluskulude jaotust ega hüvitatavate

menetluskulude suurust. Menetluskulude jaotuse määrab TsMS § 173 lg 3 järgi maakohus

vastavalt asja lahendamise tulemusele. Hüvitatavate menetluskulude suuruse määrab maakohus

vastavalt menetluskulude jaotusele TsMS § 177 lg-te 1 ja 2 järgi kindlaks kohtuotsuses või

mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse jõustumist määrusega.

/allkirjastatud digitaalselt/