2-20-16324/32 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Marian Miilaste

Otsuse tegemise aeg ja koht

5. aprill 2022, Tartu kohtumaja

Tsiviilasi nr

2-20-16324

Tsiviilasi

AB Lietuvos draudimas AB “Lietuvos draudimas“ Eesti

filiaali kaudu hagi O. J. e vastu kahju 1795 euro 71 sendi ja

viivise väljamõistmiseks

O. J. e vastuhagi AB Lietuvos draudimas AB “Lietuvos

draudimas“ Eesti filiaali kaudu vastu kahju 2452 euro 1

sendi ja viivise väljamõistmiseks

Hagi hind

1953 eurot 50 senti

Vastuhagi hind

2688 eurot 39 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja (vastuhagis kostja): AB Lietuvos draudimas AB

“Lietuvos draudimas“ Eesti filiaali kaudu; registrikood

12831829; asukoht Pärnu mnt 141, Tallinn 11314, Harju

maakond.

Hageja esindaja: A. L.

e-post XXX

Kostja (vastuhagis hageja): O. J. ; isikukood XXX, elukoht

XXX. Kostja esindaja: advokaat J. R.-B.

e-post XXX

Kohtuistungi toimumise aeg

15. märts 2022

Protokollija

kohtuistungisekretär Kaire Kuznetsov

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada osaliselt AB Lietuvos draudimas AB “Lietuvos draudimas“ Eesti filiaali kaudu

hagi O. J. e vastu kahju 1795 euro 71 sendi ja viivise väljamõistmiseks.

2. Mõista O. J. elt (J. ) AB Lietuvos draudimas AB “Lietuvos draudimas“ Eesti filiaali kaudu

kasuks välja 1006 eurot 24 senti (sealhulgas kahjuhüvitis 897 eurot 86 senti ja viivis alates

2. oktoobrist 2020 kuni 5. aprillini 2022 summas 108 eurot 38 senti). Jätta AB Lietuvos

draudimas AB “Lietuvos draudimas“ Eesti filiaali kaudu hagi O. J. e vastu ülejäänud osas

rahuldamata.

3. Rahuldada osaliselt O. J. e vastuhagi AB Lietuvos draudimas AB “Lietuvos draudimas“

Eesti filiaali kaudu vastu kahju 2452 euro 1 sendi ja viivise väljamõistmiseks.

4. Mõista AB-lt Lietuvos draudimas AB “Lietuvos draudimas“ Eesti filiaali kaudu O. J. e (J.

) kasuks välja 1349 eurot 31 senti (sealhulgas kahjuhüvitis 1226 eurot 1 sent ja viivis alates

18. detsembrist 2020 kuni 5. aprillini 2022 summas 123 eurot 30 senti).

5. Tasaarvestada resolutsiooni p 4 nimetatud nõue resolutsiooni punktis 2 nimetatud nõudega.

Lugeda resolutsiooni punktis 2 nimetatud nõue tasaarvestuse tulemusena lõppenuks.

Lugeda resolutsiooni punktis 4 nimetatud viivise nõue summas 123 eurot 30 senti

tasaarvestuse tulemusena lõppenuks ja resolutsiooni punktis 4 nimetatud kahju hüvitamise

nõue 1226 eurot 1 senti tasaarvestuse tulemusena 882 euro 94 sendi ulatuses lõppenuks.

6. AB Lietuvos draudimas AB “Lietuvos draudimas“ Eesti filiaali kaudu on tasaarvestuse

järgselt kohustatud O. J. ele tasuma resolutsiooni punktis 4 nimetatud kahjuhüvitisest

343 eurot 7 senti.

7. Mõista AB-lt Lietuvos draudimas AB “Lietuvos draudimas“ Eesti filiaali kaudu O. J. e (J.

) kasuks välja kahjuhüvitise 343 euro 7 sendi tasumisega viivitamise eest viivis alates 6.

aprillist 2022 kuni 343 euro 7 sendi tasumiseni võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras.

8. Toimetada otsus pooltele kätte.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

9. Jätta AB Lietuvos draudimas AB “Lietuvos draudimas“ Eesti filiaali kaudu O. J. e vastu

esitatud hagiga seotud menetluskulud poolte endi kanda.

10. Jätta O. J. e poolt AB Lietuvos draudimas AB “Lietuvos draudimas“ Eesti filiaali kaudu

vastu esitatud vastuhagiga seotud menetluskulud poolte endi kanda.

Apellatsioonkaebuse esitamine

Pooled võivad esitada otsuse peale Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse 30 päeva

jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse

avalikult teatavakstegemisest.

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima.

Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses.

Selgitus menetlusabi taotlejale

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

apellatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

KIRJELDAV OSA

1. AB Lietuvos draudimas AB “Lietuvos draudimas“ Eesti filiaali kaudu (hageja) esitas

6. novembril 2020 Tartu Maakohtu Tartu kohtumajale hagi O. J. e (kostja) vastu kahju 1795

euro 71 sendi hüvitamiseks ja viivise saamiseks.

Hagiavalduse kohaselt kindlustas hageja kindlustusandjana sõiduki Opel Insignia (XXX)

(edaspidi: sõiduk), kindlustuspoliis nr XXX. Sõiduki omanik on XXX ja vastutav kasutaja R.

K.. R. K. on kindlustusvõtja.

Hageja sai 21. augustil 2020 teate sõidukiga toimunud kahjujuhtumist. Kahjuteate kohaselt

sõitis jalgrattur sõidukile otsa. Politsei tegi kindlaks, et kostja sõitis 4. augustil 2020 kella 10.33

ajal Tehase tänava poolt jalgrattaga ülekäigurajale ega andnud teed tema suhtes paremalt poolt

mööda Turu tänavat liikunud sõidukile. Kuna sõiduk liikus otse mööda Turu tänavat, oleks

kostja pidanud sõidukile teed andma. Kostja sõitis seega ette eesõigust omanud sõidukile ja

põhjustas sellega liiklusõnnetuse.

Sõiduk sai liiklusõnnetuse tagajärjel kahjustada. Sõiduki kahjustused asuvad sõiduki esimese

vasakpoolse nurga juures. Sõiduki stange oli katki, kapott oli mõlkis ja tulel olid kriimud. Kui

kostja oleks kinni pidanud tee andmise kohustusest, ei oleks kokkupõrget toimunud ning sõiduk

ei oleks kahjustada saanud.

XXX parandas sõiduki kahjustused. XXX esitas hagejale sõiduki parandamise eest arve 1795

eurot 71 senti. See ei sisaldanud kaskokindlustuse omavastutust, mis oli 200 eurot. Hageja

hüvitas kindlustuslepingu alusel sõiduki parandamise kulu 1795 eurot 71 senti. Kuna hageja

hüvitas kahju, läks sõiduki omaniku nõue kostja vastu hagejale üle.

Hageja esitas 17. septembril 2020 kostjale kohtuvälise kahju hüvitamise nõude. Hageja palus

kahju hüvitada hiljemalt 1. oktoobril 2020. Kostja ei hüvitanud kahju. Kahjunõue muutus alates

2. oktoobrist 2020 sissenõutavaks. Hageja arvestab viivist alates 2. oktoobrist 2020

võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

2. Kostja palub jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Tartus Tehase tn-Turu tn ülekäigurajal juhtus 4. augustil 2020 kella 10.33 paiku liiklusõnnetus.

Õnnetuses osales kostja jalgrattal ja sõiduk. Kostja ületas ülekäigurada jalgratta peal.

Ülekäigurada oli kahesuunalisel teel. Tegemist oli ühes suunas kaherealise teega, so kokku

neljarealise teega. Tee keskel oli ohutussaar. Kotja sai esimesest suunast üle. Kostja ootas

seejärel ülekäiguraja ootekohas, mil kostja eest sõitis üks auto mööda. Kostja läks pärast seda

autot. Kostja sai ülekäiguraja keskel sõidukilt löögi. Sõiduki kiirus oli 55 km/h. Kui sõiduki

juht oleks kostjat tähele pannud, poleks õnnetust juhtunud. Kostja kiirus ei olnud suurem kui

jalakäijal. Kostja ei tulnud pimedast nurgast välja. Kostja ei sõitnud sõidukile otsa. Sõiduk sõitis

kostjale otsa. Õnnetuse käigus said kannatada kostja, jalgratas ja sõiduk. Sõiduki kahju hüvitas

kindlustuslepingu alusel kindlustusandja, so hageja. Hageja esitas 17. septembril 2020 kostja

vastu tagasinõude 1795 eurot 71 senti.

Kostja nõustub, et tal kui jalgrattal ülekäiguraja ületajal ei olnud liiklusseaduse (LS) § 2 p 100

kohaselt sõiduki ees eesõigust. Samas on selle sätte eesmärk, et jalgrattur ei ohustaks jalakäijat.

Kostja hoog oli enne tee ületamist nullis (ta peatus ohutussaarel ja lasi ühe sõiduki enne üle)

ning ta liikus üle tee jalakäia kiirusel ega ohustanud jalakäijat.

Sõiduki juht rikkus LS § 35 lõikeid 1, 2 ja 8 ning § 50 lg 3 punkti 1. Juht ei tohi LS § 35 lg 1

kohaselt oma tegevusega ohustada jalakäijat, tasakaaluliikuri juhti, robotliikurit ega jalgratturit.

Juht peab reguleerimata ülekäigurajale lähenedes LS § 35 lg 4 järgi sõitma sellise kiirusega,

mis on piisavalt väike, et mitte ohustada jalakäijat, kes on astunud või astumas ülekäigurajale.

Arvestades, et õnnetus toimus hea nähtavusega ajal sirgel teelõigul ning jalgrattur oli eelnevalt

veendunud ohutus üleminekus ning vahetult enne sõidukiga kokkupõrget seisnud ohutussaarel,

ei saanud kostja teeületuse soov jääda märkamata. Sõiduki juhi kiirus oli lubatust suurem, so

55 km/h. Sõiduki juht ei kohandanud oma kiirust selliselt, et ta oleks olnud võimeline vajadusel

ülekäigurajal peatuma. Kui sõiduki juht oleks täitnud kõiki seaduses ettenähtud kohustusi, sh

lähenenud reguleerimata ülekäigurajale õige kiirusega ja olnud reguleerimata ülekäigurajale

lähenedes piisavalt hoolas, oleks ta kostjat märganud ja suutnud enne kostjale otsa sõitmist

peatuda. Hageja ei tõendanud, et sõidukijuhil puudus võimalus otsasõitu vältida ning et kostja

oleks peale autole ette jäämise midagi rikkunud.

Sõiduki juht tekitas VÕS § 1056 lg 1 ja § 1057 kohaselt kahju, sh enda sõiduki kahju, ise.

Asjaolu, et sõiduk liikus otse, hea nähtavausega alal päevasel ajal, näitab, et sõiduk juht oleks

pidanud jalgratturit märkama või vähemalt aeglustama. Sõiduki juhi käitumise ja talle tekkinud

kahju vahel on põhjuslik seos. Kui sõiduki juht oleks järginud liikluseeskirju, ei oleks

kokkupõrget toimunud. Sõiduk sõitis otsa rattale, mitte vastupidi. Kostja oli peaaegu üle tee

sõitnud, kui sõiduk talle otsa sõitis. Kostja ei ole liiklusõnnetuse põhjustamises süüdi. Kostja ei

oma mootorsõiduki juhtimise lubasid. Kostja oli õnnetuse toimumise ajal 21-aastane. Kostja oli

hoolas ja veendus enne ülekäiguraja ületamist sõidutee ohutuses. Sõidukijuht rikkus aga

liikluseeskirju. Sõiduki juht on liiklusõnnetuse põhjustamises süüdi.

Sõiduki juht osales ise enda sõiduki kahjustamises liiklusseaduse nõuete rikkumisega, mistõttu

tuleb tema kahjuhüvitist VÕS 139 lg 1 alusel vähendada nullini. Kahjuhüvitise vähendamisel

tuleb lähtuda asjaolust, millised sõidukid omavahel kokku põrkasid, sh arvestada nende massi

või kiiruse erinevusest tulenevaid riske. Mootorsõidukijuht on läbinud vastava koolituse, et

sõita suure massiga sõidukiga, mis liikleb ka linnas üsna suurel kiirusel. Jalgrattur ei pea olema

koolitust läbinud ning tema kiirus oli olematu Asjaolu, et hagejal ei olnud võimalik

kaskokindlustuslepingu raames ja VÕS § 139 lg 4 koosmõjul keelduda kahjuhüvitise

väljamaksmisest, ei mõjuta kostja kahju hüvitamise kohustuse ulatust.

Sõiduki juhil oli kahju- kui ka vastutuskindlustus, mis kaitsesid juhti majanduslike kahjude eest.

Kostjal ei olnud sellist kaitset. Kui sõiduki juht oleks sõitnud metsloomale või mõnele muule

asjale otsa, oleks talle kahju ikkagi hüvitatud. Kostjalt kahju hüvitise nõudmine ei ole seetõttu

õiglane. Seda eriti olukorras, kus sõidukijuht oli õnnetuses ise süüdi.

Kostja on noor inimene, kes asus alles tööle. Kostjal ei ole sääste. Kostja töötasu on XXX eurot

netos. Kostja majanduslikust olukorrast tulenevalt on äärmiselt ebaõiglane nõuda kostjalt

kaskokindlustuse raames parandatud sõiduki kahju. Hageja käitus pahauskselt. Hageja ei

nõustunud asja mõistlikult kompromissiga lahendama ja pöördus ennatlikult kohtusse.

3. Kostja esitas 18. märtsil 2021 hageja vastu vastuhagi. Kostja palub mõista hagejalt kostja

kasuks välja kindlustushüvitise 2040 eurot, kahjuhüvitise 412 eurot 1 senti, viivise 2040 eurolt

alates 18. detsembrist 2020 kuni hagiavalduse esitamiseni summas 40 eurot 22 senti ning viivise

2040 eurolt ja 412 eurolt 1 sendilt alates hagiavalduse esitamisest kuni võla täieliku tasumiseni

VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Vastuhagi kohaselt toimus 4. augustil 2020 kella 10.33 paiku liiklusõnnetus Tartus Tehase ja

Turu tn ülekäigurajal. Õnnetuses osalesid kostja ja sõiduk. Kostja ületas ülekäigurada jalgrattal.

Ülekäigurada oli kahesuunalisel teel. Tee keskel oli ohutussaar. Kotja sai esimesest suunast üle.

Kostja ootas seejärel ülekäiguraja ootekohas, mil kostja eest sõitis üks auto mööda. Kostja läks

pärast seda autot. Kostja sai ülekäiguraja keskel sõidukilt löögi. Kostja kukkus kapotile. Sõiduki

kiirus oli 55 km/h. Kui sõiduki juht oleks kostjat märganud, poleks õnnetust juhtunud. Kostja

kiirus ei olnud suurem kui jalakäijal. Kostja ei tulnud pimedast nurgast välja. Liiklusõnnetus

toimus, kuna sõiduk sõitis kostjale otsa. Riskivastutust välistavaid asjaolusid ei ole.

Õnnetuse käigus said kannatada sõiduk, kostja ja jalgratas. Sõiduki kahju hüvitas

kindlustuslepingu alusel kindlustusandja, so hageja.

Kostja vigastas õnnetuses õlga. Kostja tundis õnnetuse ajal füüsilist valu. Tugev valu kestis

kaks nädalat pärast õnnetust. Kuna kostja teeb arvutiga tööd, ei pidanud ta jääma õnnetuse tõttu

töölt eemale. Töö tegemine oli samas raskendatud ega olnud niivõrd efektiivne kui muidu, kuna

kostja käsi valutas pidevalt. Käsi valutas ka öösiti. Kostja uni oli seetõttu häiritud umbes kolm

nädalat. Kostja ei saanud teha tavapäraselt sporti. See tõi kaasa üldise elukvaliteedi languse.

Kostja ei saa tänaseni tavapäraselt sporti teha. Kostjal tekkis õnnetuse tagajärjel mittevaraline

seega kahju summas 350 eurot.

Jalgratas, mida kostja kasutas, ei kuulunud kostjale. Tegemist oli Tartu rattaringluse

elektrirattaga. Kostja ja Tartu rattaringluse vahel oli sõlmitud jalgratta kasutamiseks üürileping.

Kostjal oli lepingust tulenevalt kohustus hüvitada jalgrattale selle kasutamise ajal tekkinud

kahju. Jalgratta väärtus oli 2641 eurot. Jalgratta parandamise kulu, so kahju, hüvitamiseks

esitati kostja vastu nõue 1690 eurot. Kostja tasub seda maksegraafiku alusel. Kostjal tekkis

õnnetuse tõttu seega varaline kahju 1690 eurot.

Kostja pöördus õigusnõu saamiseks advokaadi poole. Kostja esitas advokaadi abiga hagejale

kui sõiduki juhi kindlustusandjale kohtuvälise kahju hüvitamise nõude. Hageja keeldus kahju

hüvitamast. Kostjale tekkis kahjunõude esitamise ja hagejaga läbirääkimiste pidamise tõttu

kahju summas 412 eurot 1 sent (koos käibemaksuga). Kostja esindaja esitas arved kostja

tööandjale, kes need tasus. Kostja hüvitab tööandjale tasutu hiljem, kuna kostjal puuduvad

vahendid, et õigusabikulusid kohe kanda. Kostja esindaja tunnitasu on 100 eurot + käibemaks.

Kostja tegevus ei ole kahjuhüvitise vähendamise aluseks. VÕS § 139 lg 4 sätestab, et kahju

vähendamise piirangut ei kohaldata ulatuses, milles isikule hüvitab kahju kindlustusandja.

Kostja arvestab viivist alates 18. detsembrist 2020, kuivõrd hageja vastas 18. novembril 2020,

et ta teeb otsuse 30 päeva jooksul. Kostja nõuded muutusid sissenõutavaks 18. detsembril 2020.

Hageja ja sõiduki juhi vahel oli sõlmitud kohustuslik liikluskindlustuse leping. Hageja saab

seega esitada oma nõuded otse sõiduki juhi kindlustusandja, so hageja vastu.

4. Hageja palub jätta vastuhagi rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda.

Kostjal ei ole alust nõuda hagejalt kindlustus- ja kahjuhüvitist. Sõiduki juht ei rikkunud

liiklusseaduses sätestatud reegleid ega põhjustanud liiklusõnnetust. Kostja rikkus LS § 16

lõiget 2 ja § 2 punkti 100. Kostja ületas ülekäigurada jalgrattal ega andnud teed eesõigust

omavale sõidukile. Kostja põhjustas liiklusõnnetuse. Kostja eiras vähemalt hooletusest

LS § 2 punktis 100 sätestatud sõiduki juhi eesõigust. Kahju põhjustas seega kostja enda tahtlik

tegu. Kostja ei tõendanud, et ta ei ole liiklusõnnetuses süüdi.

Kostja põhjustas varalise kahju sõiduauto omanikule, kostjale endale ja jalgratta omanikule.

Liiklusõnnetuse sündmuskohal käis politsei. Politsei tegi 5. oktoobril 2020 kiirmenetluse

otsuse. Otsuse kohaselt leidis kinnitust, et liiklusõnnetuse põhjustas kostja. Otsus on jõustunud.

Kui kostja oleks andnud teed sõidueesõigust omavale sõidukile ega oleks talle jalgrattaga ette

sõitnud, ei oleks liiklusõnnetust toimunud. Liiklusõnnetus toimus seega kostjast tulenenud

asjaolude tõttu. Kostja vastutab ainuisikuliselt liikluskahju tekkimise eest. Kostja nõuete osas

on põhjendatud VÕS § 139 lg 1 alusel vähendada kahjuhüvitist 100%.

Kostja ei tõendanud, et ta tundis kaks nädalat tugevat valu, et ta töötas arvutiga, et ta tegeleb

spordiga ning et kostjal ei ole tänase päevani võimalik teha tavapäraselt sporti. Kostja ei

tõendanud, kellel kuulus jalgratas, millega kostja kahju põhjustas. Kostja ei tõendanud, et

jalgratta omanikul on kostja vastu sissenõutavaks muutunud nõue. Kostja ei tõendanud, et

kahjustada saanud jalgratta parandamise mõistlik kulu on 1690 eurot. Tartu Linnatranspordi

ameti poolt esitatud arve ei vasta arvele sätestatud nõuetele. Arvelt ei selgu majandustehingu

toimumise asjaolud ega tehingu osapooled. Arvel puudub majandusliku sisu kirjeldus. Kostja

ei tõendanud, et tal on sissenõutavaks muutunud kohustus õigusabiteenuse osutaja ees ega ka

seda, et kostja tasus õigusabikulusid 412 eurot 1 sent. Kostja esitatud tabel ei vasta arvele

sätestatud nõuetele. Kuna kostja põhinõue on alusetu, on alusetu ka tema viivisenõue.

KOHTU PÕHJENDUSED

5. Hagiavalduse kohaselt esitas hageja kostja vastu VÕS § 492 lg 1, § 1043, § 1045 lg 1 p 5, 7

ja § 1050 alusel nõude õigusvastaselt tekitatud kahju 1795 euro 71 sendi hüvitamiseks (tl 2 – 4,

tl 59). Kindlustusandjale läheb VÕS § 492 lg 1 järgi tema poolt hüvitatava kahju ulatuses üle

kindlustusvõtjale või kindlustatud isikule kolmanda isiku vastu kuuluv kahju hüvitamise nõue.

Pooled ei vaidle, et sõiduk oli liiklusõnnetuse toimumise ajal hageja juures

kaskokindlustuslepingu alusel kindlustatud. See nähtub ka kaskokindlustuse poliisist

nr 1863113379 (tl 10 – 12). Pooled ei vaidle, et hageja tasus õnnetuses kahjustada saanud

sõiduki parandamise eest 1795 eurot 71 senti (vt ka tl 19). Sõidukile tekkinud kahju hüvitamise

nõue läks VÕS § 492 lg 1 seega hagejale üle ulatuses, milles see on VÕS § 1043, § 1045 lg 1

p 5, 7 ja § 1050 alusel põhjendatud, kuid mitte suuremas summas kui 1795 eurot 71 senti.

6. Õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise nõude eeldused on VÕS § 1043, § 1045 lg 1 ja

§ 127 lg 4 järgi eelkõige kostja õigusvastane tegu, hagejal kahju olemasolu ning põhjuslik seos

kostja õigusvastase teo ning hagejal kahju tekkimise vahel. Kostja saab vastutusest

vabanemiseks tõendada õigusvastasust välistavate asjaolude olemasolu (VÕS § 1045 lg 2) või

et ta ei ole kahju tekitamises süüdi (VÕS § 1050).

6.1. Pooled ei vaidle selle üle, et 4. augustil 2020 kella 10.33 paiku toimus Tartus Tehase ja

Turu tänava reguleerimata ülekäigurajal liiklusõnnetus, milles osales Tartu rattaringluse

jalgratas nr XXX, mida juhtis kostja, ja sõiduk Opel Insignia registrinumbriga XXX, mida

juhtis R. K.. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja liikus Tehase tn poolt Turu tänaval asuvale

reguleerimata ülekäigurajale ja et sõiduki juht liikus Teguri tänava poolt piki Turu tänavat

kesklinna suunas Tehase ja Turu tänava ristis olevale reguleerimata ülekäigurajale. Kostja, kes

sõitis jalgrattaga, ja sõiduk põrkasid reguleerimata ülekäigurajal kokku. Need asjaolud

nähtuvad lisaks poolte väidetele ka Eesti Liikluskindlustuse Fondi kajastatud liiklusõnnetuse

andmetest (tl 15), kaskokahju avaldusest (tl 16), liiklusõnnetuse andmetest (tl 100 – 101),

Politsei- ja Piirivalveameti esitatud väärteoasja nr XXX materjalidest (tl 119 – 124) ning kostja

vande all antud ütlustest (tl 171 – 173) ja tunnistaja R. K. ütlustest (tl 173 – 174).

6.2. Pooled ei vaidle ka selle üle, et jalgratta ja sõiduki kokkupõrke tagajärjel sai sõiduk

kahjustada (tl 171). Sõiduki kahjustused nähtuvad hagiavaldusele lisatud fotodelt (tl 22 – 31)

ja sündmuskoha vaatlusprotokollist (tl 122 – 123). Kuna kostja teo tõttu sai sõiduk kahjustada,

on kostja tegu VÕS § 1045 lg 1 p 5 kohaselt õigusvastane.

Pooled ei vaidle selle üle, et kostja ületas ülekäigurada jalgratta peal liigeldes. Kostja kinnitas

seda kohtule esitatud seisukohtades ja enda vande all antud ütlustes (171 – 173). Sõidukijuht

sõitis piki Turu tänavat otse. Liiklusõnnetuse toimumise ajal kehtinud liiklusseaduse (LS) § 2

p 100 nägi ette, et ülekäigurajal võib sõidutee ületada jalgrattaga sõites, kuid sel juhul ei ole

reguleerimata ülekäigurajal jalgratturil sõidukijuhi suhtes eesõigust, välja arvatud juhul, kui

jalgrattur ületab ülekäigurajal sõiduteed, millele sõidukijuht pöörab. Kostja, otsustades ületada

ülekäigurada jalgratta peal sõites, pidi LS § 2 p 100 järgi seega andma piki Turu tänavat otse

liikunud sõidukijuhile teed ja alles seejärel ise rattaga üle ülekäiguraja sõitma. Kostja ei teinud

seda. Kostja rikkus seega LS § 2 punktist 100 tulenevat kohustust. Nimetatud normi eesmärk

on muuhulgas vältida jalgrataste ja sõidukite kokkupõrkeid reguleerimata ülekäiguradadel, sh

kaitsta sõidukite omanike jalgratturiga kokkupõrkest sõidukile tekkiva kahju eest. Kuna kostja

rikkus LS § 2 punktist 100 tulenevat sõidukijuhile tee andmise kohustust, on kostja tegu ka

VÕS § 1045 lg 1 p 7 kohaselt õigusvastane.

6.3. Sõiduki kahjustuste parandamise kulu, millest oli sõidukijuhi omavastutuse osa maha

arvatud, oli XXX esitatud arvest nähtuvalt 1795 eurot 71 senti (tl 17). Kostja ei vaielnud sõiduki

parandamise kulu suurusele vastu (tl 171). Sõidukile tekkis seega VÕS § 132 lg 3 mõttes kahju,

milleks on sõiduki parandamise mõistlikud kulud summas 1795 eurot 71 senti.

6.4. Kui kostja ei oleks jalgrattaga reguleerimata ülekäigurajale sõitnud, ei oleks jalgratta ja

sõiduki vahel kokkupõrget toimunud ega sellest tulenevalt ka sõidukile kahju tekkinud. Kostja

teo ja sõidukile tekkinud kahju vahel on VÕS § 127 lg 4 mõttes seega põhjuslik seos.

6.5. Kostja väitel liikus ta Tehase tn poolt Turu tänaval asuvale reguleerimata ülekäigurajale.

Kostja sai esimesest sõidureast üle. Kostja peatus ohutussaarel. Kostja lasi ühe auto mööda.

Kostja nägi teist autot. Kostja hindas, et auto on piisavalt kaugel, et ta saab teed ohutult ületada.

Kostja lükkas rattale hoo sisse. Kostja liikus alguses aeglasemalt ja seejärel jalakäia kiirusel.

Kostja oli peaaegu üle ülekäiguraja saanud, kui ta sai autolt löögi (tl 171 – 173). Sündmuskoha

vaatlusprotokollist nähtub, et Turu tänava laius vaadatuna suunaga kesklinna poole on

pärisuunavööndi osas 6,2 meetrit ja vastassuuna osas 6,7 meetrit. Suunavööndite vahel on

ohutussaar. Selle laius on 1,7 meetrit. Kui eeldada kostja väidete õigsust, tuli kostjal

ohutussaarelt sõidutee ületamiseks läbida 6,2 meetrit. Kostja väitel liikus ta jalakäija kiirusel,

so algul aeglasemalt ja seejärel umbes 5 km/h. Kostjal kulunuks sõidutee ohutuks ületamiseks

seega ligikaudu 5 sekundit (tee pikkus / kiirusega). Sõiduk juht liikus Teguri tänava poolt piki

Turu tänavat Tehase ja Turu tänava ristis olevale reguleerimata ülekäigurajale. Sõiduki kiiruse

mõõteriistaga mõõtmise kohta ei ole andmeid. Liiklusõnnetuse andmetest nähtub, et sõiduki

kiirus oli 55 km/h (tl 15). R. K. kinnitas istungil, et sõiduki kiirus oli tavalinne linnakiirus, so

umbes 50 – 51 km/h (tl 173 pöördel). Sõiduk, mis liigub 50 - 55 km/h läbib 5 sekundi jooksul

ligikaudu 70 - 77 meetrit (kiirus * aeg). Kostja asus jalgrattal seega sõiduteed ületama, kui

sõiduk, mida kostja enda kinnitusel nägi, sai olla umbes 70 - 77 meetri kaugusel.

Sõiduk sõitis Teguri tänava poolt piki Turu tänavat kesklinna suunas Tehase ja Turu tänava

ristil asuva ülekäiguraja poole kõige parempoolsemas sõidureas (tl 121 – 123, tl 173 pöördel).

Sõiduki vigastusi kajastavatel fotodelt on näha, et sõiduki vigastused asuvad sõiduki esiosa

eestvaates paremal küljel (tl 22 – 31). Kostja poolt väärteomenetluses antud ütluste kohaselt

lendas ta esmalt kapotile ja siis maha (tl 119). Kostja epikriisist nähtub, et kostja vigastas oma

paremat õlga. R. K. ütlustest nähtub, et jalgratas tabas juhipoolset esituld. R. K. tõstis õnnetuse

järel ratta vasakpoolsest sõidureast ära, et teised autod saaksid mööda (tl 173). Kostja ei saanud

õnnetuse toimumise ajal seega olla peaaegu üle tee, nagu kostja väidab. Sõiduki ja kostja

vigastused ning R. K.i ütlused viitavad sellele, et jalgratas ja sõiduk põrkasid kokku Turu

tänavalt kesklinna suunas vaadates parempoolse sõidurea vasakus osas. Kui kostja oleks olnud

jalgrattaga üle tee ja sõiduk oleks tabanud üksnes jalgratta tagaosa, peaks olema kahjustatud

sõiduki esiosa eestvaates parem, mitte vasak külg. Kostja oli kokkupõrke ajaks läbinud

ohutussaare ja ühe sõidurea, so 3,5 meetrit (tl 121 pöördel). Kostjal kulunuks selleks jalakäia

kiirusel liikudes umbes 2,5 sekundit (tee pikkus / kiirusega). Sõiduk, mis liigub 50 - 55 km/h

läbib 2,5 sekundi jooksul umbes 35 - 39 meetrit (kiirus * aeg).

Sõiduk oli ajal, mil kostja võttis vastu otsuse sõiduteed ületada, kostjast umbes 39 kuni

77 meetri kaugusel. Kostja vande all antud ütlustest nähtub, et kostja nägi sõidukit, kuid ta

täheldanud, et sõiduk oleks pidurdanud või muutnud liikumiskiirust (tl 172). Kostja sõitis

rattaga ülekäigurajale. Kostja loobus seeläbi enda eesõigusest sõidukijuhi suhtes, mis tal oleks

jalakäijana olnud, ning oli LS § 2 p 100 järgi kohustatud andma sõidukile teed. Kostja ei

veendunud reguleerimata ülekäigurajal jalgrattaga teed ületades selle ohutuses ega andnud

LS § 2 punktist 100 tulenevalt ka sõidukile teed, kuigi kostja ise nägi sõidukit lähenemas ja ka

seda et sõiduk ei aeglustanud kiirust. Kostja jättis VÕS § 104 lg 4 tähenduses seega olulisel

määral järgimata käibes vajaliku hoole. Kostja oli õnnetuse toimumise ajal täiskasvanud

inimene. Kostja ei pidanud jalgrattaga liikluses osalemiseks läbima koolitust ega sooritama

eksamit. Kostjal oli siiski liiklusõnnetuse toimumise ajal kehtinud LS § 14 lõikest 2 tulenev

kohustus tunda jalgrattaga liikluses osalemiseks ette nähtud reegleid ja neist kinni pidada.

Kostjal oli seega kohustatud teadma jalgrattaga liikluses osalemise reegleid ja neist kinni

pidama. Kostja on enda vande all antud ütluste kohaselt sama ülekäigurada samal viisil

korduvalt ületanud (tl 171). Kostjal oli seega jalgrattaga liikluses osalemiseks ka varasemad

kogemused, mis viitavad, et kostja oli võimeline ohutult liiklema. Kostja oli seega võimeline

käibes nõutavat hoolt järgima, kuid ta ei teinud seda. Kostja on VÕS § 1050 lg 1 ja 2 ning

VÕS § 104 lg 4 kohaselt sõidukile kahju põhjustamises süüdi.

6.6. Kostja vastutab VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p-de 5, 7 ning § 127 lg 4 alusel seega sõidukile

tekitatud kahju eest.

7. Vastuhagiavalduse kohaselt esitas kostja hageja vastu liikluskindlustuse seaduse

(LKindlS) § 23 lg 1 p 1 ja VÕS § 1057 alusel nõude kahju 2452 euro 1 sendi hüvitamiseks

(tl 63 – 66). Kahjustatud isik võib kindlustusjuhtumi toimumise korral LKindlS § 23 lg 1 p 1

järgi esitada kahju hüvitamise nõude kindlustusandja vastu, kui kindlustatud isik vastutab

kahjustatud isiku ees VÕS § 1057 alusel. Kostja väitel oli hageja ja R. K. vahel liiklusõnnetuse

toimumise ajal sõiduki suhtes sõlmitud kohustuslik liikluskindlustusleping (tl 130 pöördel).

Hageja ei esitanud sellele vastuväiteid. Kostja võib LKindlS § 23 lg 1 p 1 järgi seega nõuda

kostjale tekitatud kahju hüvitamist muuhulgas ka hagejalt ulatuses, milles see on VÕS § 1057

alusel põhjendatud.

8. Mootorsõiduki otsene valdaja vastutab VÕS § 1057 järgi mootorsõiduki käitamisel tekkinud

kahju eest. Vastutus on välistatud VÕS § 1057 p-des 1-5 sätestatud juhul.

8.1. Pooled ei vaidle selle üle, et R. K. oli liiklusõnnetuse toimumise ajal sõiduki otsene valdaja.

R. K. kinnitas seda oma ütlustega.

8.2. Liiklusõnnetuse tagajärjel sai kahjustada kostja tervis. Kostjale tervisekahjustuse

tekkimine, so kostja õla vigastus, nähtub kostja ambulatoorsest epikriisist (tl 90 – 91), kostja

vande all antud ütlustest (tl 171 – 173) ja tunnistaja R. K. i ütlustest (tl 174). Kuna kostja tervis

sai kahjustada, tekkis kostjal VÕS § 134 lg 2 kohaselt mittevaraline kahju. Arvestades kostja

vigastuste raskust, ulatust ja kestust, kostjale määratud ravi (tl 76, 171 – 173)), asjaolu, et kostjal

säilis vigastuse ajal suuremas osas töövõime (tl 63 pöördel), ning sõiduki juhi käitumist ja

suhtumist kostjasse pärast rikkumist (tl 171 - 173, 174), tekkis kostjal mittevaraline VÕS § 134

lg 2 ning LKindlS § 24 ja § 32 lg 1, 2, 3 p 2 ja lg 4 alusel mittevaraline kahju 350 eurot. Hageja

ei vaielnud istungil enam mittevaralise kahju suurusele vastu (tl 171).

Liiklusõnnetuse tagajärjel sai kahjustada jalgratas, millega kostja sõitis. Jalgratta kahjustused

nähtuvad kostja vastusele lisatud fotodelt (tl 41 – 42) ja sündmuskoha vaatlusprotokollist

(tl 122 – 123). Tartu Linnatranspordiameti vastusest nähtub, et jalgratas, millega kostja sõitis,

oli Tartu rattaringluse jalgratas ja see kuulus Tartu linnale (tl 164 – 168). Kostja kohustus Tartu

rattaringluse kasutustingimuste p 7.1 järgi hüvitama jalgratta kasutamise ajal tekitatud kahju

(tl 138). Kostjal on Tartu linnaga jalgratta kasutamiseks sõlmitud lepingu ning VÕS § 115 lg 1

ja § 132 lg 3 alusel seega kohustus hüvitada jalgratta kasutamise ajal jalgrattale tekitatud kahju,

so jalgratta parandamise mõistlikud kulud. Jalgratta parandamise kulud olid Tartu

Linnatranspordiameti kinnitusel 1690 eurot (tl 165 - 166). Kostja pangakonto väljavõtetest ja

Tartu Linna vastusest nähtub, et kostja on tasunud Tartu Linnavalitsusele jalgratta parandamise

kulude hüvitamiseks 1490 eurot (tl 146 – 151, 165). Kostjal tekkis VÕS § 128 lg 3 mõttes seega

kahju, so Tartu linna ees jalgratta parandamise kulude hüvitamise kohustus 1690 eurot. Hageja

ei vaielnud istungil enam jalgrata panandmaise kulude suurusele vastu (tl 171).

Kostja esitas liiklusõnnetuse tagajärjel tekkinud kahju hüvitamiseks hagejale kohtuvälise nõude

ja suhtles selles osas hagejaga (tl 86 – 91, 127 - 129). Kostja väitel kandis ta sellega seoses

õigusabikulusid 412 eurot 1 senti. Advokaadibüroo Advokaadibüroo Pallo&Partnerid OÜ

arvetelt nähtub, et kostja esindaja kulutas hagejale kohtuvälise kahju hüvitamise nõude

esitamisele ja hagejaga suhtlemisele kokku 3 tundi 26 minutit (tl 78, tl 152 – 154). Hageja

esindaja tunnitasu suurus oli 100 eurot käibemaksuta. Arved esitati XXX-le. Kostja kinnitas

samas, et kostjal on kohustus tasuda XXX-le õigusabiteenuse eest (tl 131). Kostja ei esitanud

lepingut, millest nähtuks sellise kohustuse olemasolu. Samas isegi kui kostja ja tema tööandaja

vahel ei ole lepingut kostjale osutatud ja kostja tööandaja poolt tasutud õigusabikulude kostja

poolt tööandajale hüvitamiseks, tuleneb kostjale vastavasisuline kohustus VÕS § 2018 lõikest

1 ja § 1023 lõikest 1. Kostja ja tema tööandja vahel oli õigusabikulude kandmise ajal

töölepinguline suhe. Antud juhul ei saa seega pidada ilmseks, et kostja tööandja kandis kostja

õigusabikulud ilma, et tal oleks olnud mingitki kavatsust nõuda kostjalt nende hilisemat

hüvitamist. Hageja ei esitanud õigusabikulude suuruse kohta vastuväiteid (tl 171). Kostjal

tekkis VÕS § 128 lg 3 mõttes seega kahju, so kohtuvälised õigusabikulud 412 eurot 1 sent.

8.3. Kui sõiduki juht ei oleks sõidukiga reguleerimata ülekäigurajale sõitnud, ei oleks jalgratta

ja sõiduki kokkupõrget toimunud ega sellest tulenevalt kahju tekkinud. Sõiduki käitamise ja

kostjale tekkinud kahju vahel on VÕS § 127 lg 4 mõttes seega põhjuslik seos.

8.4. Sõiduki juht vastutab VÕS § 1057 alusel kostjale kahju põhjustamise eest.

VÕS § 1057 p-des 1-5 sätestatud vastutus välistavaid asjaolusid ei ole. Kostja rikkus küll

LS § 2 punktist 100 tulenevat kohustust anda sõidukile teed. Samas see ei tähenda siiski, et

kostja oleks VÕS § 104 lg 5 mõttes soovinud ennast, jalgrattast või sõidukit kahjustada. Asja

materjalidest, ennekõike kostja enda vande all antud ütlustest ja tunnistaja R. K. i ütlustest ei

saa järeldada, et kahju põhjustas kostja VÕS § 104 lg 5 mõttes tahtlik tegu.

9. Kuna nii kostja kui ka sõiduki juht vastutavad liiklusõnnetuse tõttu tekkinud kahju eest, tuleb

kahju hüvitise määramisel VÕS § 139 lg 1 ja 2 järgi arvestada kummagi isiku osa kahju

tekkimisel. Kahjuhüvitise vähendamisel tuleb arvestada liiklusõnnetuses osalenud juhtide

käitumist, sh liiklusnõuete täitmist ja käibes vajaliku hoolsuse järgimist. Kahjuhüvitamise

vähendamiseks tuleb välja selgitada, kumb juhtidest ja mil määral jättis järgimata liikluses

tavaliseks peetava hoolsuse. Lisaks liiklusõnnetuses osalenud juhtide käitumisele tuleb

arvestada ka iga õnnetuses osalenud liiklusvahendist objektiivselt potentsiaalselt lähtuva ohu

suurust. Liiklusvahendist objektiivselt potentsiaalselt lähtuva ohu suurus sõltub ennekõike selle

massist, mõõtudest, liikumiskiirusest, tehnilisest korrasolekust, ohutusvarustusest jms. Selline

oht lähtub eelduslikult igast sõidukist ning sõltumata juhi hoolsusest saab selle ohu kahju

põhjusena täielikult välistada vaid erandina. Liiklusvahendist potentsiaalselt lähtuva ohu

suurust saab siiski arvestada juhul, kui vastavad ohutegurid liiklusõnnetuse ajal realiseerusid.

Ka olukorras, kus on tõendamata, et ohutu liiklemise nõudeid rikkusid mõlemad

liiklusõnnetuses osalenud juhid, saab kohus ikkagi kahjuhüvitist vähendada, arvestades

kannatanu osa kahju tekkimises üksnes poolte liiklusvahenditest lähtunud käitamisriskide

alusel (vt Riigikohtu 19. märtsi 2013 lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-7-13, p 27 jj;

26. novembri 2015

lahend

tsiviilasjas

nr

3-2-1-64-15;

Tallinna

Ringkonnakohtu

20. detsembri 2019 lahend tsiviilasjas nr 2-18-15542).

9.1. Kohus leidis ülal, et kostja rikkus liiklusõnnetuse toimumise ajal kehtinud LS § 2 punktis

100 sätestatud kohustust anda sõidukijuhile teed ega järginud olulisel määral käibes vajalikku

hoolt. Kui kostja oleks täitnud liiklusreegleid, andnud jalgrattal olles sõidukile teed ning

veendunud sõidutee ületamise ohutuses, ei oleks liiklusõnnetust toimunud.

9.2. Samas ei olnud kostja ainukene, kes rikkus liiklusseaduses sätestatud nõudeid ning jättis

käibes vajaliku hoole järgimata. Sõiduki juht kinnitas enda poolt antud ütlustes, et ta liikus Turu

ja Tehase tänava ristmikul oleva ülekäiguraja suunas kesklinna poole suunduva sõiduraja kõige

parempoolses reas. Tema sõidukiirus oli umbes 50 – 51 km/h. Sõiduki juht nägi enda kinnitusel

ülekäigurada. Ta vaatas ja veendus, et temast paremalt poolt ei soovi keegi ülekäigurada

ületada. Sõiduki juht kinnitas samas korduvalt, et ta ei vaadanud kordagi, kas keegi soovib

vasakult ülekäigurada ületada (tl 173 – 174). Sõiduki juhil oli LS § 14 lõikest 2, § 33 lõikest 1

ja § 35 lõikest 4 tulenevalt kohustus reguleerimata ülekäigurajale lähenedes vaadata nii

paremale kui ka vasakule, sest kuidas muidu saab juht veenduda, et ülekäigurajal ei ole

jalakäijaid, kellele juht peaks teed andma. Sõiduki juht rikkus reguleerimata ülekäigurajale

lähenedes vasakule vaatamata jätmisega seega LS § 14 lõikest 2, § 33 lõikest 1 ja § 35 lõikest

4 tulenevaid kohustusi. Sündmuskoha vaatlusprotokollist nähtub, et ülekäigurada asus

7,5 meetri kaugusel Tehase tn äärest. Rattur ületas enne õnnetuskohani jõudmist kaks

sõidurada, ohutussaare ja veel ühe sõiduraja kogupikkusega 11,9 meetrit. Sõiduki juht kinnitas

oma ütlustes, et ta liikus otse piki Turu tänavat kesklinna suunas kõige parempoolsemas

sõidureas, tema ees liikus auto, kuid temast vasakpoolsemas sõidurajas ei olnud teisi sõidukeid

(tl 174). Sõiduki juhi vaateväli vasakule oli seega vaba. Kui sõiduki juht oleks täitnud

liiklusseadusest tulenevaid kohustusi, järginud piisavalt käibes vajalikku hoolt ja vaadanud

enne ülekäigurajale lähenemist vasakule, oleks ta suure tõenäosusega suutnud jalgratturit enne

ülekäigurada märgata ja olnud võimeline õnnetuse ära hoidma või vähemalt kahju vähendama.

Kostja väitel sõitis juht liiga kiiresti. Liiklusõnnetuse andmetest nähtub, et sõiduki kiirus oli

55 km/h (tl 15). Sõidukijuhi hinnangul oli sõiduki kiirus tavaline linnakiirus 50 – 51 km/h.

Andmeid selle kohta, kuidas on liiklusõnnetuse andmetes sõiduki kiirus tuvastatud, ei ole.

Kohtul ei ole alust arvata, et sõiduki kiirust oleks enne õnnetust mõõdetud. Kohtule ei ole

esitatud ka eksperdi arvamust selle kohta, kas sõiduki kiirus oli enne õnnetust lubatust suurem

ja kui oli, siis kas juhul, kui sõiduk oleks liikunud lubatud kiirusega, ei oleks õnnetust toimunud.

Kohtule esitatud tõendite põhjal ei ole seega võimalik tuvastada, et sõiduki juht rikkus

LS § 15 lg 1 p 2 alusel asulasisesel teel kehtestatud piirkiirust, so 50 km/h, ning et juhul kui

rikkumist ei oleks olnud, et oleks ka liiklusõnnetust olnud.

9.3. Mõlemad juhid rikkusid seega liiklusseadusest neile tulenevaid kohustusi ja jätsid

järgimata käibes vajaliku hoolsuse. Samas kostja otsustas ületada ülekäigurada jalgrattal ja

võttis endale seeläbi kohustuse anda sõidukile teed, so tagada sõidutee ületamise turvalisus

sõiduki juhi suhtes. Kostja ei teinud seda, kuigi ta nägi ülekäigurajale lähenevat sõidukit ja ka

seda, et sõiduki juht ei alandanud liikumiskiirust ega pidurdanud. Kostja osa liiklusnõuete

rikkumisel ja käibes vajaliku hoole järgimata jätmisel oli seega suurem, kui sõiduki juhi oma.

Sõidueesõigusega juhile, kes oli küll ka hooletu, ei saa antud juhul panna suuremat vastutust

liiklusnõuete ja vajaliku hoolduse järgimise eest kui sõidueesõiguseta jalgratta juhile, kes pidi

tagama sõiduki juhi suhtes sõiduteel asuva ülekäiguraja ületamise ohutuse.

9.4. Kuigi kostja rikkus liiklusseadust ja käibes vajaliku hoolt suuremas ulatuses, oli sõidukist

objektiivselt potentsiaalselt lähtuv oht, mis õnnetuse tagajärjel realiseerus, suurem kui

jalgrattast lähtuv samalaadne oht. Sõiduk on massilt ja mõõtmetelt oluliselt suurem kui

jalgratas. Sõiduki kiirus oli ka suurem kui jalgratta oma. Sõiduk juht panustas seega sõidukist

ja selle kiirusest tulenevalt suuremas osas kahju tekkimisse ja ulatusse kui jalgratta juht.

9.5. Kohus leiab kõiki eeltoodud asjaolusid koostoimes hinnates, et sõidukile tekkinud kahju

summas 1795 eurot 71 senti tuleb TsMS § 139 lg 1 alusel vähendada 50% ulatuses. Sõidukile

tekkinud kahju täiendav vähendamine VÕS § 140 lg 1 alusel ei ole põhjendatud. Arvestades

kostja enda osa kahju tekkimises, ei ole kahju hüvitamine summas 897 eurot 86 senti kostja

jaoks äärmiselt ebaõiglane. Kostja on täiskasvanud töövõimeline inimene. Kostjal on töökoht.

Kostja esitatud tõenditest ei nähtu, et kostja ei ole oma majanduslikust olukorrast tulenevalt

võimeline kahjuhüvitist tasuma. Kostja töötasu võimaldab tal tasuda kahjuhüvitise mõistliku

ajaperioodi jooksul (tl 74 – 75). Asjaolule, et kostja on võimeline kahjuhüvitist tasuma, viitab

mh see, et kostja on Tartu linnale tekitatud kahjust juba olulise osa tasunud. Ainuüksi asjaolu,

et sõiduki juhil oli kindlustus, ei muuda kahjuhüvitise kostjalt väljamõistmist kostja suhtes

äärmiselt ebaõiglaseks, kuivõrd see muudaks VÕS § 429 lõike 1 sisutühjaks.

9.6. Kohus leidis ülal, et kostja jättis käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata. See viis

omakorda liiklusõnnetuse toimumiseni ja kostjale tervisekahjustuse tekkimiseni. Kostjale kahju

tekkimisele aitas seega kaasa kostja raskelt hooletu käitumine. Kostja puhul ei kohaldu seega

TsMS § 139 lg 3 sätestatud kahju hüvitise vähendamise piirang. Kostjale tekkinud kahju, kokku

2452 eurot 1 sent, tuleb seetõttu TsMS § 139 lg 1 alusel vähendada samuti 50% ulatuses.

10. Hagi tuleb rahuldada osaliselt. Hageja kahju hüvitamise nõue tuleb rahuldada 897 euro

86 sendi ulatuses. Hageja esitas kostjale 17. septembril 2020 kohtuvälise kahju hüvitamise

nõude. Hageja palus kahju hüvitada hiljemalt 1. oktoobril 2020 (tl 20 – 21). Kostja kinnitas

nõude saamist (tl 37). Hageja võib VÕS § 113 lg 1 ja 2 alusel seega nõuda kostjalt kahjuhüvitise

897 eurot 86 senti tasumisega viivitamise eest viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määras alates 2. oktoobrist 2020. Hageja viivise nõue on alates 2. oktoobrist 2020 kuni

5. aprillini 2022 seega põhjendatud summas 108 eurot 38 senti.

11. Kostja vastuhagi tuleb samuti rahuldada osaliselt. Kostja kahju hüvitamise nõue tuleb

rahuldada 1226 euro 1 sendi [(350 + 1690 + 412,01) * 0,5] ulatuses. Kostja esitas hagejale

17. novembril 2020 kohtuvälise kahju hüvitamise nõude (tl 86 – 88). Hageja kinnitas

kahjunõude saamist ja lubas vastata 30 päeva jooksul (tl 71 – 72). Kostja võib VÕS § 113 lg 1

ja 2 alusel seega nõuda hagejalt kahjuhüvitise 1020 euro [(350 + 1690) * 0,5] tasumisega

viivitamise eest viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates

18. detsembrist 2020. Hageja viivise nõue nimetatult summalt on alates 18. detsembrist 2020

kuni 17. märtsini 2021 põhjendatud seega summas 20 eurot 11 senti. Kostja võib VÕS § 113 lg

1 ja 2 alusel nõuda hagejalt kahjuhüvitise 1226 euro 1 sendi tasumisega viivitamise eest viivist

alates 18. märtsist 2021 kuni 5. aprillini 2022 VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras

summas 103 eurot 19 senti. Viivisenõue on 5. aprilli 2022 seisuga seega 123 eurot 30 senti.

12. Kui pooled esitavad menetluses teineteise vastu tasaarvestatavad nõuded ja kohus mõlema

poole nõuded täielikult või osaliselt rahuldab, tasaarvestatakse TsMS § 445 lg 1 järgi

resolutsioonis poolte nõuded rahuldatud osas. Hageja ja kostja nõuded teineteise vastu tuleb

seega tasaarvestada. Kuna hageja nõue on väiksem, kui kostja nõue, lõpeb hageja nõue

VÕS § 197 lg 2 kohaselt tasaarvestuse tulemusena täielikult. Kuna pooled ei esitanud

tasaarvestuse kohta seisukohti, loeb kohus VÕS § 88 lõikest 8 juhindudes kostja nõudest

tasaarvestuse tulemusena esmalt tasutuks kohtuvälised õigusabikulud, so võla sissenõudmise

kulud, seejärel sissenõutavaks muutunud viivise ning viimasena ülejäänud kahju hüvitamise

nõuded. Tasaarvestuse tulemusena jääb kostja nõudeks hageja vastu kahju hüvitamise nõue

summas 343 eurot 7 senti (1349,31 – 1006,24). Hagejal tuleb tasuda selle summa maksmisega

viivitamise eest kostjale VÕS § 113 lg 1 ja TsMS § 367 alusel viivist alates 6. aprillist 2022

kuni nõude täieliku tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

13. Hagi rahuldati ligikaudu 50% ulatuses. Hagiga seotud menetluskulud tuleb jätta

TsMS § 163 lg 1 alusel seega poolte endi kanda. Vastuhagi rahuldati 50% ulatuses.

Vastuhagiga seotud menetluskulud tuleb jätta TsMS § 163 lg 1 alusel seega poolte endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Marian Miilaste

kohtunik