2-19-7432/169 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Liis Arrak, liikmed Kaija Kaijanen ja Ele Liiv

Määruse tegemise aeg ja koht 5. aprill 2022, Tallinn

Kohtuasja number

2-19-7432

Kohtuasi

X hagi AS-i Ekspress Meedia vastu mittevaralise kahju

hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 4. märtsi 2022. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

X apellatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja X (isikukood XXXXXXXXXX)

Kostja AS Ekspress Meedia (registrikood 10586863),

lepinguline esindaja Mari Männiko

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta X 15. märtsi 2022. a apellatsioonkaebus Harju Maakohtu 4. märtsi 2022. a

otsuse peale tsiviilasjas nr 2-19-7432 Tallinna Ringkonnakohtu menetlusse võtmata.

2. Jätta apellatsiooniastme menetluskulud X kanda. AS-il Ekspress Meedia ei ole

apellatsioonimenetluses tekkinud hüvitatavaid menetluskulusid.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

määruskaebus.

2-19-7432

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. X (hageja, endise nimega X) esitas 16. mail 2019 Harju Maakohtule AS-i Ekspress Meedia

(kostja) vastu hagi, milles palus mh mõista kostjalt enda kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis

ja keelata kostjal kahju tekitav tegevus, s.o eemaldama hagejat kahjustavad artiklid. 16. juulil

2019 ja 26. septembril 2020 täpsustas hageja oma teist nõuet ning palus kahju tekitava tegevuse

keelamise asemel kohustada kostjat parandama kostja avaldatud ebaõiged faktiväited ning

avaldama selleks hageja kohta uued tõesed artiklid. 13. septembril 2021 loobus hageja nõudest

keelata kostjal kahju tekitav tegevus. Harju Maakohus võttis 7. oktoobri 2021. a määrusega

hagist osalise loobumise vastu ning lõpetas selle nõude osas menetluse. Samuti keeldus

maakohus ebaõigete andmete ümberlükkamise nõude menetlusse võtmisest. Määrus on

jõustunud, st menetluses on üksnes hageja mittevaralise kahju hüvitamise nõue.

1.1. Hagiavalduse mittevaralise kahju hüvitamise nõuet puudutavate väidete kohaselt rikkus

kostja hageja au ja head nime, kui avaldas Delfi internetiportaalis 2010. aastal hageja kohta

artikleid, milles sisaldusid ebakohased väärtushinnangud ja ebaõiged faktiväited.

Kostja avaldas 20. mail 2010 Delfi internetiportaalis artikli pealkirjaga „Y ahistajast: X tuleks

ühiskonnast ära isoleerida!“. Hageja au teotab nii artikli pealkiri kui ka tekst: „Ühel hetkel on

see tädi ühiskonnast isoleeritud“.

Kostja avaldas 17. mail 2010 Delfi internetiportaalis artikli pealkirjaga „AVALDA

ARVAMUST: Kas Y ahistav X sobis saatesse "Tõehetk"?“. Hageja au teotab nii artikli pealkiri

ja artikli tekst: „Publikuga vestelnud Y oli täna keskpäevaks saanud X-lt juba 30 vastamata

kõnet“.

Kostja avaldas 17. mail 2010 Delfi internetiportaalis artikli pealkirjaga „Y Tõehetke-X-st:

tahaks selle inimese arstile saata“. Hageja au teotab tekst: „Lollidele antakse nii palju tribüüni“.

1.2. Artiklitega loodi hagejast ühiskonna ees tahtlikult väär pilt ning tema elu hävitati avaldatud

artiklitega täielikult. Artiklid avaldasid mõju hageja elule, tervisele, tööle ja inimestega

suhtlemisele, peale artiklite avaldamist näitasid inimesed hageja suhtes üles vaenulikkust

mh kommentaarides. Hagejale põhjustati artiklitega palju hingelist valu ja kannatusi. Kostja ei

võtnud enne artiklite avaldamist hagejaga kontakti, et küsida, kuidas kõik oli. Artiklites on

avaldatud ka ebaõige faktiväide, et hageja helistab 30–40 korda päevas. Kostja ei ole oma tegu

kahetsenud, pole tunnistanud endal mingit süüd, pole vabandanud ega püüdnud leppida. Kostja

on rikkunud ajakirjanduse eetika- ja moraalikoodeksit, see näitab kostja tahtlust artiklite

avaldamisel. Kostja puhul on tegemist suure meediaettevõttega, kelle lugejaskond on üle

maailma. Kostja teenis avaldatud artiklitega kasumit hageja ja tema pereliikmete kannatuste

pealt. Kostja on süüteo toime pannud erilise julmusega ja hagejat alandades, hoolimata sellest,

mida hageja pidi üle elama või kuidas selliste valesüüdistustega edasi elama. Hageja haigestus

kostja tekitatud kahju tagajärjel, hingelise kannatuse tagajärjel põhjustatud haigust ei ole

võimalik hagejal tõestada. Hagejal oli pikka aega peale saadet stress, hagejat välditi, vihati,

temaga ei suheldud enam, kardeti ning ei soovitud sõbraks.

1.3. Hageja palub kostjalt välja mõista mittevaralise kahju hüvitise 3500 eurot, arvestades

hageja tervislikku seisundit, pikaaegset töötust, rasket majanduslikku seisu ja maksejõuetust.

2-19-7432

1.4. Hageja nõue ei ole aegunud. Teo tahtlikkuse tõttu ei ole nõue tsiviilseadustiku üldosa

seaduse (TsÜS) § 146 järgi aegunud. Hageja sai haigusest teada 2017. aastal ja TsÜS § 153 lg 1

järgi ei ole nõue aegunud. Tegemist oli vältava süüteoga, sest artiklid on jätkuvalt avaldatud.

Kostja vastuväited

2. Kostja vaidles hageja mittevaralise kahju hüvitamise nõudele vastu ja palus jätta selle läbi

vaatamata või rahuldamata.

2.1. Kostja vastuväidete kohaselt on kostja kajastatud Y hinnangud olnud õiguspärased ja

vastavuses hageja enda tegevusega. Hageja osales tõsieluseriaalis „Maamees otsib naist“ ja

meelelahutusliku iseloomuga telesaates „Tõehetk“. Hageja avaldas saates üldsusele üksikasju

oma eraelust, sh seda, et tema elu armastus on Y, kelle pärast ta on loobunud seksist. Samuti

tunnistas hageja, et ta tülitas Y kõnede ja sms-idega pikema aja vältel. Hageja pidi saatesse

minnes arvestama sellega, et tema esinemist kajastatakse meediaväljaannetes ning sellele võib

järgneda meedia negatiivne kriitika. Hageja pani end avalikkuse eest Y kohta avaldusi tehes ja

Y-ga ühendust võttes ise olukorda, kus Y reageeris tema käitumisele. Arvestades seda, et Y ei

tunne hagejat ning hageja tülitas Y korduvate e-kirjade ja telefonikõnedega (ca 40 korda

päevas) ning tegi avalikkuse ees Y puudutavaid avaldusi, tundis Y end ahistatuna ning tal oli

alust kahelda hageja vaimses tervises, st tema hinnang hageja tegevuse kohta oli kohane ja

proportsionaalne ega teotanud hageja au. Kui täiskasvanud inimene läheb omal algatusel

meelelahutusliku iseloomuga telesaatesse ja avaldab seal intiimseid üksikasju oma eraelust, siis

on meediaväljaandel ja/või televaatajatel õigus küsida, kas selline isik ikka sobib telesaatesse.

Tegemist on lubatud kriitikaga, mis ei ole olemuselt au teotav, kuna sellel puudub isikut

mõnitav või vulgaarne väljendusviis. Väljend „lollidele tribüüni andma“ tähendab teiste

sõnadega rumalatele inimestele liiga palju tähelepanu pöörama. Y ei kasutanud seda otseselt

hageja kohta. Kuna sõna „loll“ tähendab rumalat või lihtsameelset inimest, siis oleks sellise

hinnangu andmine hageja kohta olnud asjaolusid arvestades kohane. Sõna „loll“ on tavapärane

käibesõna ning see ei ole isiku au teotav.

2.2. Hageja esitatud asjaoludest ei saa järeldada, et hagejale tekkis mittevaraline kahju. Hageja

väitel põhjustasid artiklid talle suuri kannatusi ja rikkusid tema tervise, kuid hageja ei ole oma

väiteid tõendanud. Ka juhul, kui hageja oleks tõendanud tervisekahjustuse, puudub kostja

tegevuse ja hageja väidetava tervisekahjustuse vahel igasugune põhjuslik seos.

2.3. Hageja mittevaralise kahju hüvitamise nõue on aegunud. Artiklid avaldati 17. ja 20. mail

2010 ja hageja sai neist kohe teada, mistõttu möödus nõuete aegumise kolmeaastane tähtaeg

vastavalt 18. ja 21. mail 2013. Hageja väide, et tal tekkis artiklite tõttu 2017. a terviserike, ei

ole tõendatud. Samuti ei ole eluliselt usutav, et hagejal sai ca 7 aastat pärast artiklite avaldamist

tekkida artiklite tõttu terviserike või töövõimetus. Hageja ei ole selgitanud, kuidas on tema

töövõimetus seotud artiklite avaldamisega.

Maakohtu otsus ja põhjendused

3. Harju Maakohus jättis 4. märtsi 2022. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja

kanda. Maakohus mõistis hagejalt Eesti Vabariigi kasuks välja riigilõivu 500 eurot ning kostja

kasuks menetluskulude hüvitise 2600 eurot koos kohustusega tasuda neilt alates otsuse

jõustumisest kuni kohase tasumiseni seaduses sätestatud määras viivist.

3.1. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on kostja vaidlusaluste väärtushinnangute ja

faktiväidete avaldaja võlaõigusseaduse (VÕS) § 1046 ja 1047 tähenduses. Avaldatud

2-19-7432

väärtushinnangud ei olnud õigusvastased, kuid kostja ei ole tõendanud avaldatud faktiväite

tõele vastavust.

20. mail 2010 Delfi internetiportaalis avaldatud artikli pealkiri „Y ahistajast: X tuleks

ühiskonnast ära isoleerida!“ ja tekst „Ühel hetkel on see tädi ühiskonnast isoleeritud“ sisaldavad

Y hinnangut teda ahistanud isiku tegevusele. Hageja on saates „Tõehetk“ tunnistanud Y-le oma

ahistava käitumisega ebameeldivuste tekitamist ning tema selgituste kohaselt on ta saatnud Y-

le e-kirju (armastuskirju) ja SMS-e. Väärtushinnangud, mida võimaldavad tegelikkusele

vastavad andmed, võivad põhimõtteliselt kahjustada isiku au ja head nime, kuid selline

kahjustamine ei ole VÕS § 1046 lg 1 mõtte kohaselt üldjuhul õigusvastane.

17. mail 2010 Delfi internetiportaalis avaldatud artikli pealkiri „AVALDA ARVAMUST: Kas

Y ahistav X sobis saatesse "Tõehetk"?“ on gallupi korraldamine ja küsimuse püstituses sisaldub

hinnang hagejale. Hinnang ei ole aga aut teotav, sest hageja on ise avaldanud, et ta tekitas oma

ahistava tegevusega Y-le ebameeldivusi. Selle artikli tekst „Publikuga vestelnud Y oli täna

keskpäevaks saanud X-lt juba 30 vastamata kõnet“ on faktiväide, mille tõesust ei ole kostja

tõendanud, st tegemist on õigusvastase teoga VÕS § 1047 lg 1 tähenduses.

17. mail 2010 Delfi internetiportaalis artiklis pealkirjaga „Y Tõehetke-X-st: tahaks selle

inimese arstile saata“ sisalduv tekst „Lollidele antakse nii palju tribüüni“ on väärtusotsustus,

mis sisaldab isikule antud hinnangut. Kuigi artiklis ei nimetata hageja nime, on artikli

kontekstist tulenevalt võimalik järeldada, et öeldu on hageja kohta. Sõna „loll“ tähendab Eesti

kultuuriruumis isikut, kes on rumal, taipamatu, lihtsameelne. Vaadates artikli laiemat konteksti,

on Y selgitanud, et ta ei mõista, miks selliseid inimesi üldse televisiooni lastakse, „see on

kapitalism. Ma pole kindel, kas tahan elada riigis, kus populaarseim saade on „Võsareporter“

ja kus lollidele antakse nii palju tribüüni“. Arvestades hageja ahistavat tegevust ja saates

„Tõehetk“ avaldatud, andis hageja ise alust selliseks hinnanguks ning seda ei avaldatud

põhjenduseta. Seega ei ole tegemist õigusvastase väärtushinnanguga.

3.2. Hagiavaldus tuleb jätta aegumise tõttu rahuldamata. Kostja avaldas artiklid 17. ja 20. mail

2010. Hageja avaldas kohtule, et sai artiklite ilmumisest kohe teada. Hageja esitas hagi 16. mail

2019, kuid selleks ajaks oli TsÜS § 150 lg-s 1 sätestatud aegumistähtaeg möödunud.

3.3. Menetluskulud jäävad TsMS § 162 lg 1 järgi hageja kanda.

Hagejalt tuleb TsMS § 190 lg 2 ja § 179 lg 5 alusel Eesti Vabariigi kasuks välja mõista riigilõiv

500 eurot. Maakohus rahuldas 28. juuni 2019. a määrusega hageja menetlusabi taotluse osaliselt

ja andis hagejale menetlusabi hagi esitamisel, vabastades hageja 450 euro suuruse riigilõivu

tasumisest. Samuti andis maakohus hageja 5. oktoobri 2020. a määruskaebuse esitamisel

menetlusabi ja vabastas hageja määruskaebuselt 50 euro suuruse riigilõivu tasumisest.

TsMS § 179 lg 9 järgi tuleb riigilõivult alates otsuse jõustumisest tasuda viivist.

Hagejalt tuleb kostja kasuks TsMS § 175 lg 1 alusel välja mõista menetluskulude hüvitis 2600

eurot. Kostja esitas taotluse hüvitada lepingulise esindaja kulud 4191 euro ulatuses. Kulud ei

ole kogu ulatuses põhjendatud ja vajalikud. Kostja lepingulise esindaja põhjendatud ja

vajalikud kulud on 2600 eurot (kuni 10. juulini 2019 6,5 tundi tunnitasumääraga 120 eurot (km-

ta) ja alates 23. septembrist 2021 13 tundi tunnitasumääraga 140 eurot (km-ta). TsMS § 177

lg 4 järgi tuleb hüvitiselt tasuda alates otsuse jõustumisest viivist.

2-19-7432

Apellatsioonkaebus

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha asjas uue

otsuse, millega hagi rahuldada ning jätta hagejalt riigilõiv riigituludesse välja mõistmata

(mõista välja 450 eurot) ning jätta menetluskulud kostja kanda.

4.1. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt lahendas maakohus vaidluse valesti. Maakohus jättis

arvestamata asja lahendamiseks olulised asjaolud ning kohaldas vääralt materiaalõiguse norme.

Maakohus asus vääralt seisukohale, et kostja ei avaldanud hageja kohta ebakohaseid

väärtushinnanguid. Maakohus jättis otsuses käsitlemata hageja esitatud asjaolu, et hageja pidi

taluma lugejate solvavaid kommentaare. Maakohus jättis käsitlemata kostja teo tagajärjed

hagejale (töövõime kaotus, pidev stress, kaotatud inimsuhted, ühiskonna põlgus, töökohtade

kaotus, raskus uue töökoha leidmisel, lähedaste kannatused, häbi, eraldatus). Psüühilised

üleelamised mõjutavad keha funktsioone ning võivad, sõltuvalt intensiivsusest ja kestusest

põhjustada korvamatut füüsilist kahju ja tekitada haigusi. Maakohus ei arvestanud otsust tehes

hageja töövõimetuse tõendit ja töötukassa tõendit ega selgitanud, miks ta nendega otsuse

tegemisel ei arvesta.

4.2. Maakohtu otsusest ei selgu, mille tõttu jättis maakohus hagi rahuldamata – kas aegumise

tõttu või seetõttu, et väärtushinnangud olid kohased.

4.3. Maakohus asus vääralt seisukohale, et hageja nõue on aegunud.

Maakohus jättis seda tehes vääralt kohaldamata TsÜS § 150 lg 3 ja arvestamata asjaolu, et

vältava teo puhul arvestatakse aegumistähtaega alates vältava teo lõppemisest. Hageja eemaldas

artiklid alles 2021. Kuna kostja ei eemaldanud artikleid hageja palvel, on hageja nõude

aegumistähtaeg TsÜS § 146 lg-te 1–3 järgi 10 aastat, sest kostja rikkus oma kohustusi tahtlikult.

Kostja eksis teadlikult ja ettekavatsetult ajakirjanduse eetika- ja moraalikoodeksi vastu kõigis

punktides, ei andnud hagejale sõna ja ignoreeris hagejat pärast artiklite avaldamist.

Maakohus menetles asja kolm aastat ja asus seejärel meelevaldselt seisukohale, et hagi on

aegunud, kuigi pidanuks seda tegema esimese menetlustoiminguna pärast hagi menetlusse

võtmist.

Hageja ei saanud hagi kohe pärast artiklite avaldamist kohtule esitada, sest ta elas artiklite

avaldamist raskelt üle ning tal puudus materiaalne võimalus kohtu poole pöörduda. Samuti ei

selgunud kõik kostja teo tagajärjed kohe, kuid hageja ei olnud praktiliselt kohe pärast artiklike

avaldamist võimeline tööl käima. Hiljem aastatega kuhjusid muud probleemid ja tekkis haigus.

4.4. Maakohus kohustas vääralt hagejalt tasuma riigilõivu 500 eurot, kuigi vabastas hageja

hagilt 450 euro suuruse riigilõivu tasumisest. Riik annab menetlusabi vaid siis, kui asjal on

perspektiiv. Riik andis hagejale menetlusabi, et hageja saaks oma õigusi kaitsta, kuid tegi

otsuse, millega kahjustas hagejat veelgi.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

5. Kolleegium leiab üksmeelselt, et apellatsioonkaebus tuleb jätta menetlusökonoomia

kaalutlustel tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 637 lg 1 p 6 järgi menetlusse võtmata.

Ringkonnakohus lähtub apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist kaaludes TsMS §-s 2

sätestatud tsiviilkohtumenetluses valitsevast põhimõttest lahendada kohtuasi õigesti, mõistliku

aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega. Sellest tulenevalt arvestab ringkonnakohus

2-19-7432

apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise üle otsustades mh ka seda, et menetlusosalistel ei

tekiks apellatsioonkaebuse menetlemisel ülemääraseid menetluskulusid. Ringkonnakohus

soovib säästa hagejat apellatsioonimenetluses kostja täiendavate menetluskulude kandmisest.

6. Kolleegium märgib, et ringkonnakohus ei võta TsMS § 637 lg 1 p 6 järgi apellatsioonkaebust

menetlusse, kui apellatsioonkaebuses toodud väidete õigsust eeldades ei saaks kaebust ilmselt

rahuldada. Riigikohus on selgitanud, et apellatsioonkaebuse õiguslik perspektiivitus tähendab

seda, et apellatsioonkaebus tuleks jätta rahuldamata juhul, kui faktilised asjaolud, millele

apellatsioonkaebuses tuginetakse, osutuksid tõendatuks (vt Riigikohtu 24. aprilli 2013. a

määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-13, p 12). Seega hindab ringkonnakohus praeguses

menetlusetapis üksnes apellatsioonkaebuse väiteid ega hinda nende kohta asjas esitatud

tõendeid.

7. Praegusel juhul vaidlevad pooled selle üle, kas kostja peab hüvitama hagejale hageja isiklike

õiguste rikkumisega, s.o ebakohaste väärtushinnangute ja ebaõige faktiväite avaldamisega

põhjustatud mittevaralise kahju. Maakohus hindas küll vaidlustatud otsuses hageja kohta

avaldatud väärtushinnangute õigusvastasust ja faktiväite tõele vastavust, kuid maakohus jättis

hagi rahuldamata seetõttu, et hageja mittevaralise kahju hüvitamise nõue on aegunud.

Olukorras, kus hageja nõue on aegunud, ei olnud maakohtul vaja anda hinnangut hageja kahju

hüvitamise nõude eelduste kohta ja piisanuks sellest, kui maakohus oleks lahendanud üksnes

nõude aegumise küsimuse.

8. Kolleegiumi hinnangul ei saaks ringkonnakohus hageja apellatsioonkaebuses sisalduvat

nõude aegumist puudutavaid väiteid arvestades apellatsioonkaebust rahuldada.

8.1. Kolleegium selgitab, et TsÜS § 142 lg 1 järgi aegub nõue seaduses sätestatud tähtaja

jooksul ning pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest.

Seejuures saab aga kohus võtta aegumist TsÜS § 143 järgi arvesse ainult kohustatu isiku

taotlusel. Kui kohustatud isik on esitanud aegumise vastuväite ja vastuväide on põhjendatud,

jätab kohus otsusega hagi aegumise tõttu rahuldamata. Kolleegium mõistab hageja pahameelt,

et maakohus on jätnud hagi aegumise tõttu rahuldamata alles pärast seda, kui asja on kolm

aastat menetletud (kuigi kostja esitas kohe aegumise vastuväite), kuid see ei anna alust

maakohtu otsust tühistada. Selline asja lahendamine ei ole küll kooskõlas menetlusökonoomia

põhimõttega, kuid maakohtul oli õigus ja kohustus ka pärast kõigi kohtuasjas tähtsate asjaolude

väljaselgitamist võtta otsuses seisukoht kostja aegumise vastuväite kohta.

8.2. Kuigi hageja ei nõustu maakohtu järeldusega, et tema nõue on aegunud, ei anna

apellatsioonkaebuse väited alust maakohtu otsust selles osas tühistada ega seisukohale, et

hageja nõue ei ole aegunud.

Hageja nõue on kvalifitseeritav VÕS § 1043 alusel koosmõjus VÕS § 1045 lg 1 p-ga 4 esitatud

õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise nõudena. Kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva

nõude aegumistähtaeg on TsÜS § 150 lg 1 järgi kolm aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust ja

kahju hüvitama kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama, kuid see aegub TsÜS § 150

lg 3 järgi hiljemalt kümne aasta möödumisel kahju põhjustanud teo tegemisest või sündmuse

toimumisest.

Praegusel juhul avaldas kostja vaidlusalused artiklid 17. ja 20. mail 2010 ning hageja esitas

hagiavalduse 16. mail 2019. Seega ei olnud artiklite avaldamisest möödunud kümme aastat,

st hageja nõue ei olnud TsÜS § 150 lg 3 järgi aegunud.

2-19-7432

Kuna hagi ei ole TsÜS § 150 lg 3 järgi aegunud, tuleb kontrollida, millal hageja sai või pidi

teada saama kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust VÕS § 150 lg 1 tähenduses.

Õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise nõue saab hakata aeguma alates ajast, kui on

toimunud kahju hüvitamise aluseks olev tegu või sündmus ja kannatanule on tekkinud sellest

tulenevalt kahju ning need asjaolud ja kahju tekitaja isik on kannatanule teatavaks saanud või

pidid teatavaks saama. Üldjuhul peaks lähtuma seejuures nn kahju ühtsuse printsiibist, st niipea,

kui kahju hüvitamist saab mingis osas sooritushagiga nõuda, muutub sissenõutavaks ja hakkab

aeguma kogu edaspidi tekkida võiva ja ettenähtava kahju hüvitamise nõue (vt Tsiviilseadustiku

üldosa seadus. Kommenteeritud väljaanne. § 150 kommentaari p 3.2).

Praegusel juhul möönis hageja, et ta sai vahetult pärast artiklite avaldamist neist teada, kuid ta

ei saanud kohe hagi kohtule esitada, kuna ta ei olnud selleks läbielatu tõttu võimeline, sh ei

olnud hageja praktiliselt kohe pärast artiklike avaldamist võimeline tööl käima. Seega tekkisid

hagejal hingeline valu ja kannatused, s.o mittevaraline kahju VÕS § 128 lg 5 tähenduses kohe

pärast artiklitest teada saamist 2010. aastal. Hageja ei ole väitnud, et ta ei mõistnud toona

artikleid lugedes, kes talle kannatusi ja hingelist valu põhjustas. Igal juhul oleks mõistlik isik

pidanud Delfi internetiportaalist enda isiku õigusi rikkuvat artiklit lugedes mõistma, et

võimalikuks kahju tekitajaks on portaalipidaja. Seega sai hageja kahjust ja kahju tekitajast teada

juba 2010. aastal ning hagi esitamise ajaks oli igal juhul TsÜS § 150 lg-s 1 nimetatud

kolmeaastane tähtaeg möödas.

Eeltoodud järeldust ei muuda ka asjaolu, et artiklid olid Delfi internetiportaalis avaldatud

jätkuvalt ka hiljem. Kolleegiumi mõistab, et artiklite avaldamine võis põhjustada hagejale

hingelisi üleelamisi ja kannatusi, kuid hageja ei ole toonud esile asjaolusid, millest saaks

järeldada, et tema kannatused kestsid aastaid ning et neid hingelisi üleelamisi ja kannatusi ei

olnud hagejal võimalik aegumistähtaja jooksul mõistlikult ette näha. Samuti ei ole hageja

toonud esile, et mõned hingelised üleelamised või kannatused oleksid hiljem avaldunud. Kuna

hagejale oli tekkinud kohe pärast artiklite avaldamist mittevaraline kahju hingeliste üleelamiste

ja kannatuste näol, siis sai ta esitada kolme aasta jooksul alates hingeliste üleelamiste ja

kannatuste tekkimisest kohtule kostja vastu hagi mittevaralise kahju hüvitamiseks, kuna vastava

nõude esitamiseks vajalikud asjaolud olid talle teada. Esitades mittevaralise kahju nõude ca

üheksa aastat pärast hingeliste üleelamiste ja kannatuste tekkimist, on hageja jäänud hagi

esitamisega selgelt hiljaks.

Õige ei ole hageja arusaam, et tema nõue ei ole TsÜS § 146 lg 4 järgi aegunud, sest kostja

rikkus oma kohustusi tahtlikult. Viidatud säte reguleerib tehingust, mitte seadusest, sh kahju

õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõude aegumistähtaega, ega ole seetõttu hageja nõude

puhul kohaldatav. Seetõttu ei ole kostja tahtlusel praegusel juhul nõude aegumise üle otsustades

tähtsust.

9. Kolleegiumi hinnangul ei saaks ringkonnakohus apellatsioonkaebust rahuldada osas, milles

hageja vaidlustab maakohtu otsusega temalt Eesti Vabariigi kasuks riigilõivuna 500 eurot

väljamõistmist.

Iseenesest on õige hageja arusaam, et maakohus pidi hagejale menetlusabi andes hindama

TsMS § 181 lg 1 p 2 järgi, kas on piisav alus eeldada, et hageja kavandatav menetluses

osalemine on edukas, kuid eeltoodu ei tähenda seda, et olukorras, kus hageja ei osutu

menetluses viimaks edukaks, ei tuleks temalt riigilõivu riigituludesse välja mõista. Lisaks leiab

hageja ekslikult, et maakohus ei võinud temalt nõuda riigilõivu rohkem kui tuli riigilõivu tasuda

hagiavalduselt. Kuna maakohus vabastas hageja riigilõivu tasumisest nii hagiavalduselt kui ka

2-19-7432

ringkonnakohtule esitatud määruskaebuselt, siis oli maakohtul õigus kohustada hagejat tasuma

riigituludesse mõlemad lõivud.

10. Ülalmärgitud põhjendusi arvestades ei saaks kolleegium apellatsioonkaebuses toodud

väidete õigsust eeldades kaebust rahuldada. Seetõttu jätab kolleegium apellatsioonkaebuse

menetlusökonoomia kaalutlustel TsMS § 637 lg 1 p 6 alusel menetlusse võtmata.

11. Apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata jätmise korral, jäävad apellatsioonimenetluse

kulud TsMS § 168 lg 1 järgi apellandi kanda. Kuna vastustajal ei ole apellatsioonkaebuse

menetlusse võtmise staadiumis veel hüvitatavaid menetluskulusid tekkinud, ei tule apellandil

vastustajale apellatsioonimenetluse kulusid hüvitada.

12. Kuna eeltoodu kohaselt ei ole alust arvata, et apellandi kavaldatav menetluses osalemine on

edukas, ei oleks alust rahuldada ka apellandi menetlusabi taotlust.

TsMS § 181 lg 1 järgi antakse menetlusabi taotlejale menetlusabi, kui menetlusabi taotleja ei

suuda oma majandusliku seisundi tõttu menetluskulusid tasuda või kui ta suudab neid tasuda

üksnes osaliselt või osamaksetena ja on piisav alus eeldada, et kavandatav menetluses

osalemine on edukas. Seejuures eeldatakse TsMS § 181 lg 2 järgi menetluses osalemise

edukust, kui taotlus, mille esitamiseks menetlusabi taotletakse, on õiguslikult veenvalt

põhjendatud ja faktiliselt põhistatud. Praegusel juhul ei ole ülaltoodud põhjendustel alust arvata,

et apellandi menetluses osalemine oleks edukas, mistõttu ei ole alust rahuldada ka tema taotlust

vabastada ta menetlusabi korras riigilõivu tasumisest.

Kuigi praeguses asjas ei ole apellant riigilõivu tasunud ja tema menetlusabi taotluse

rahuldamiseks ei ole alust, ei palu ringkonnakohus menetlusökonoomia kaalutlustel apellandil

riigilõivu tasuda, s.o apellatsioonkaebuse puudust (TsMS § 637 lg 1 p 3) enne menetlusse

võtmise otsustamist kõrvaldada, sest apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise

korral oleks apellandil õigus TsMS § 150 lg 1 p 2 ja lg 4 järgi nõuda apellatsioonkaebuselt

tasutud riigilõiv tagasi.

13. Kui ringkonnakohus keeldub apellatsioonkaebust menetlemast, ei toimeta ta TsMS § 638

lg 4 teise lause järgi apellatsioonkaebuskaebust vastustajale kätte ning apellatsioonkaebus tuleb

selle esitajale koos lisadega ja kaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määrusega tagastada.

Elektrooniliselt esitatud menetlusdokumente ringkonnakohus elektrooniliselt ega paberkandjal

ei tagasta. Ringkonnakohus toimetab määruse TsMS § 638 lg 8 järgi apellandile kätte ja edastab

teistele menetlusosalistele. TsMS § 638 lg 10 järgi loetakse, et apellatsioonkaebust ei ole

esitatud.

(allkirjastatud digitaalselt)

Liis Arrak, Kaija Kaijanen, Ele Liiv