3-21-1135/20 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Daimar Liiv

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

4. aprill 2022, Tallinn

Haldusasja number

3-21-1135

Haldusasi

AS Aqua Marina kaebus Kose Vallavalitsuse

27.04.2021 korralduse nr 268 „Kose alevikus asuvate

Jõe tn 1 ja Jõe tn 3 katastriüksuste ning lähiala

detailplaneeringu

koostamise

lõpetamine“

tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja: AS Aqua Marina

Kaebaja esindajad: vandeadvokaat Mikk Lõhmus,

vandeadvokaadi abi Eva Arumets

Vastustaja: Kose vald, volitatud esindajad Veljo

Väärsi, Enelin Alter ja Janne Veski

Asja läbivaatamise viis

Kohtuistung 04.03.2022, Tallinn

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada kaebus ja tühistada Kose Vallavalitsuse 27.04.2021 korraldus

nr 268 „Kose alevikus asuvate Jõe tn 1 ja Jõe tn 3 katastriüksuste ning

lähiala detailplaneeringu koostamise lõpetamine.“

2. Mõista Kose vallalt AS Aqua Marina kasuks välja menetluskulud summas

4422,30 eurot (sh käibemaks).

3. Sekretäril edastada kohtuotsus menetlusosalistele.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib Tallinna Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva

jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 4. mai 2022.

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioonkaebuse

päeva

jooksul

apellatsioonkaebuse

vastuapellatsioonkaebuse

esitajale

kättetoimetamisest

arvates

või

ülejäänud

apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses

märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus

menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb

tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse

esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning

apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kose Vallavalitsus andis 27.04.2021 korralduse nr 268 „Kose alevikus asuvate Jõe tn 1 ja

Jõe tn 3 katastriüksuste ning lähiala detailplaneeringu koostamise lõpetamine.“

2. 25.05.2021 saabus Tallinna Halduskohtule AS Aqua Marina kaebus Kose Vallavalitsuse

27.04.2021 korralduse nr 268 „Kose alevikus asuvate Jõe tn 1 ja Jõe tn 3 katastriüksuste ning

lähiala detailplaneeringu koostamise lõpetamine“ tühistamiseks.

3. 28.05.2021 määrusega võttis kohus kaebuse menetlusse. Asjas toimus kohtuistung

04.03.2022.

KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED

4. Kaebuse esitaja palub kaebuse rahuldada. Kaebaja põhjendab kaebust alljärgnevalt.

Kaebaja leiab, et vaidlustatud otsuse tegemiseks puudus õiguslik alus (põhiseaduse (PS)

§ 3 ja haldusmenetluse seaduse (HMS) § 3 lg 1).

4.1. 27.04.2021 korralduse kohaselt on vastustaja lõpetanud detailplaneeringu menetluse

tuginedes planeerimisseaduse (PlanS) § 129 lõige 1 punktile 1. Antud sätte kohaselt on

vastustajal õigus (mitte kohustus) detailplaneering lõpetada, kui koostamise käigus ilmnevad

asjaolud, mis välistavad planeeringu elluviimise tulevikus. Planeeringu lõpetamine on

vastustaja hinnangul põhjendatud, sest (i) menetletav detailplaneering on üldplaneeringut

muutev planeering, (ii) planeeringu elluviimine ei ole võimalik naabrite esitatud ettepanekutest

lähtuvalt, (iii) detailplaneering on vastuolus üldplaneeringuga. Kaebaja ühegi eeltoodud

põhjendusega ei nõustu ja leiab, et puudub õiguslik alus planeeringu menetluse lõpetamiseks.

4.2. Kaebaja poolt väidetav üldplaneeringu vastuolu detailplaneeringuga ei ole uus asjaolu

PlanS § 129 lg 1 p 1 tähenduses. Esiteks on vastustaja järjepidevalt enamuse menetluse ajast

kinnitanud,

et

detailplaneering

vastab

üldplaneeringule.

Vastustaja

tõi

vastuolu

üldplaneeringuga esimest korda esile alles 08.02.2021. Kuna detailplaneeringu menetluse

käigus ei ole planeeringus tehtud selliseid muudatusi, mis tooks endaga kaasa olulisi muudatusi

detailplaneeringus, jääb arusaamatuks kuidas 2 aastat hiljem on ootamatult tekkinud vastuolu

üldplaneeringuga.

Võttes arvesse, et vastustaja seisukoha alusel ei vasta detailplaneeringus esitatud sihtotstarbed

üldplaneeringule ja vajavad seega üldplaneeringu muutmist, oli tegemist ilmselge vastuoluga,

mis pidi olema selge vastustajale ka 2019. aastal. Isegi juhul, kui detailplaneering oleks

vastuolus üldplaneeringuga, on võimalik üle minna PlanS § 142 kohasele detailplaneeringu

menetluse korrale.

4.3. Vastustaja leiab, et puudub detailplaneeringu vastuolu üldplaneeringuga. Kaebaja märgib,

et põhjendamatu on vastustaja väide, justkui puuduks planeeringualalt üldse haljasala.

Detailplaneeringu lisadest (nt täpsemini 3D vaated) nähtub, et planeeritavale alale on ette

nähtud ka osaliselt haljasala ning detailplaneeringu planeeringualale jääb ka kõrghaljastust.

Lisaks on planeeringu koostamise käigus võimalik lahendada ja muuta haljastust puudutavaid

küsimusi, kui vastustaja pidas seda vajalikuks. Eeltoodus seisnebki detailplaneeringu

koostamise protsess.

Teisalt juhib kaebaja tähelepanu, et avalik ruum ei tähenda üldplaneeringu mõistes vaid

haljasala, vaid selleks on toodud nt ka avalikud- ja erateenused, milleks kaebaja planeeritud

tegevus kvalifitseerub. Kaebaja planeeritav pood-tankla ei ole vastuolus keskkonnasõbraliku

ettevõtluse kriteeriumiga – planeeritav pood-tankla ei suurenda jäätmetootlust, ei tekita müra

ega õhusaastet. Vastustaja seisukoht, justkui oleks planeeritav tegevus viidatud kriteeriumiga

vastuolus, sest pood-tankla suurendab autoliiklust, ei ole otsene kavandatava ettevõtluse tulem

(nagu seda oleks nt õhusaastet tootev tehas), vaid ettevõtluse tulem, mis suureneb teatud määral

olenemata sellest, milline ettevõtlus vaidlusalusele planeeringualale rajatakse.

4.4. Vastustaja leiab, et detailplaneeringu elluviimine ei ole võimalik tulenevalt

naaberkinnistute omanike (OÜ Puruvana, A. ja L. R., osaühing Laura Kauplus) esitatud

ettepanekutest (lisa 11 – naaberkinnistu omanike seisukohad). Antud seisukoht ei vasta tõele

ning vastustaja on esitatud seisukohtadele andnud põhjendamatult suure tähenduse, mis ei saa

olla õiguslikuks aluseks detailplaneeringu menetluse lõpetamiseks. Kolme kinnistu omaniku

seisukohtadest nähtub, et naaberkinnistu omanikud ei ole keeldunud detailplaneeringu

kehtestamisest, vaid on esitanud omapoolsed mõtteid ja ettepanekuid kuidas eelkõige

liikluskorraldust detailplaneeringus kohandada nii, et tagada naaberkinnistutel kõige sobilikum

liiklus. Seejuures on üks naaberkinnistute omanikest omapoolsete ettepanekute esitamisel

selgelt väljendanud, et on nõus detailplaneeringuga. Vastustes esitatud seisukohad on

tavapärane detailplaneeringu menetluse etapp, mille tulemusena alustavad naaberkinnistu

omanikud, vastustaja ning kaebaja läbirääkimisi tagamaks kõigile kõige sobilikum lahendus.

Kindlasti ei tähenda selliste seisukohtade esitamine detailplaneeringu kehtestamise võimatust

PlanS § 129 lg 1 p 1 tähenduses. Seejuures on oluline märkida, et vastustaja on kohustatud

kaaluma kas esitatud seisukohad on põhjendatud ja vastavad kõigi menetluse poolte huvidele

ning on proportsionaalsed. Kaebajal on õigus nõuda oma subjektiivsete avalike õiguste

kaitsmiseks, et vastustaja kaaluks õiguslikke hüvesid õiglaselt (RKHKo nr 3-3-1-96-13 p 25.).

Antud juhul tuleb mitte arvestada Pikk tn 15 kinnistu omanike esitatud seisukohtadega, milles

kinnistu omanik viitab teisele kinnistu omanikule, sest iga kinnistu omanik esitab menetluses

seisukohti iseseisvalt ning puuduvad alused väitmaks, et Pikk tn 15 kinnistu omanikud on

naaberkinnistu omaniku esindajad antud detailplaneeringu menetluses. Seega ei ole

vallavalitsusel õigus lõpetada detailplaneeringu menetlust põhjendades seda naaberkinnistu

omanike poolt esitatud ettepanekutega.

4.5. Kaebaja leiab, et detailplaneering ei ole üldplaneeringut muutev. PlanS § 142 lg 1 kohaselt

on tegemist üldplaneeringut muutva detailplaneeringuga, kui see sisaldab kehtestatud

üldplaneeringu põhilahenduste muutmise ettepanekut. Sama sätte kohaselt on tegemist

üldplaneeringu

põhilahenduse

muutmisega,

kui

detailplaneeringuga

soovitakse

üldplaneeringuga määratatud maakasutuse juhtotstarbe ulatuslikku muutmist. Käesoleval juhul

ei ole tegemist maakasutuse juhtotstarbe ulatusliku muutmisega ning seega ei saa vald tugineda

sellele seisukohale. Üldplaneeringus sätestatud juhtotstarbe muutmist maksimaalsest ulatust ei

saa enam koheselt kvalifitseerida põhilahenduse muutmiseks. Üldplaneeringujärgne

maakasutuse juhtotstarve võimaldab ka PlanS § 75 lõike 4 kohaselt mõningaid kõrvalekaldeid

üldplaneeringuga sätestatud maakasutusest eeldusel, et juhtotstarbele vastav kasutus on valdav

ja see ei mõjuta oluliselt planeeringu põhilahendust (Riigikohtu otsus 3-3-1-31-16 p 16).

Planeeringu põhilahenduseks on planeeringu oluline osa, mis tagab planeeringuga kavandatu

elluviimisel lahenduse tervikliku toimimise (Riigikohtu otsus 3-3-1-71-14, p 11 ja Riigikohtu

otsus 3-3-1-31-16 p 16). Eelnevast tulenevalt ei välista see aga täielikult selliseid maakasutusi,

mis ei ole vahetult seotud haljasala säilitamisega ning seda enam veel, kui valla arengusuund

näeb ette vastava kinnistu ulatuses haljasala vähendamist.

4.6. Kaebaja leiab, et korraldus on nii sisuliselt kui ka formaalselt õigusvastane. Kose valla

käitumine on vastuolus haldusõiguse üldpõhimõtetega. Nimelt on vald menetluse käigus

muutnud oma seisukohti selles osas, kas detailplaneering on vastuolus kehtiva või kehtestatava

üldplaneeringuga. Seejuures 19.02.2019 korraldusega algatati vaidlusalune detailplaneering kui

üldplaneeringuga kooskõlas olev. Kaebaja leiab, et vallal on kohustus enda tegutsemises ja

otsustes olla järjepidev, etteaimatav ning seda eriti veel ühe kindla menetluse raames. Eriti

olukorras, kus detailplaneeringu lahenduses ei ole toimunud olulisi muutusi.

Lisaks eeltoodud vastustaja järjepidevuse põhimõtetega vastuolus olevale käitumisele, milles

vastustaja muudab oma seisukohta detailplaneeringu kooskõla kohta kehtiva ja tulevikus

kehtestatava üldplaneeringuga, esitab vastustaja ka igakordselt eelnõudes või korralduses uusi,

täiendavaid põhjendusi menetluse lõpetamiseks. 27.04.2021 korralduses on vastustaja

esmakordselt viidanud üheks detailplaneeringu lõpetamiseks mh ka asjaoludele, et haljasalad

ei täida planeeringus osa 30%-lise ulatusega avalikust ruumist, tankla põhjustaks liiklusmüra ja

kõrghaljastuse tingimuse järgimisel ei ole planeeringu elluviimine võimalik. Kaebuse esitaja

on seisukohal, et eeltoodud vastustaja põhjendused on põhjendamatud ja otsitud.

Kose valla eeltoodud käitumine rikub õiguskindluse ja -selguse põhimõtteid. Vastustajal kui

avalik-õiguslikul juriidilisel isikul on kohustus käituda läbipaistavalt ning isikutele

õiguskindlust tagavalt vastavalt hea halduse põhimõttele.

Kogu haldusmenetlus peab vastama haldusmenetluse põhimõtetele, mitte ainult lõplik

haldusakt nagu leiab vastustaja.

4.7. Kaebaja leiab, et vastustaja on teinud mitmeid diskretsioonivigu kaalutlusõiguse

teostamisel.

Nii on eelnevalt viidatud põhjendamatult erapoolikute seisukohtade alusel ja oluliste asjaolude

arvestamata jätmisel 27.04.2021 korraldus antud kuritarvitades kaalutlusõigust. Seejuures

diskretsiooni kuritarvitades antud haldusakt on õigusvastane ja kuulub tühistamisele.

Detailplaneeringu koostamisel ja kehtestamisel on vastustaja kohustatud kaaluma nii kaebaja

kui ka vastustaja ja naabrite huve ning tegema seda õiglaselt. Seega peab haljastuse piisavuse,

liikluse ja müra suurenemise, naabrite vastuseisu jms hindamisel vastustaja lähtuma ka kaebaja

huvidest ning ei tohi piirata põhjendamatult kinnistu omaniku õigusi. Vastustaja loetelu viidatud

detailplaneeringu ebakooskõladest (haljastus, liiklus, müra, naabrite huvid jms) ei ole

menetluse lõpetamise aluseks PlanS § 129 lg 1 p 1 mõttes, vaid eraldi välja toodud asjaolud,

mida detailplaneeringu menetluse kestel pooltega arutada ning leida ühtne sobiv lahendus.

4.8. Kaebaja toob eraldi välja, et Kose vallavalitsus ei oodanud ära kaebaja pakutavat uut

detailplaneeringu lahendust, vaid lõpetas ootamatult menetluse. 05.04.2021 kohtumise järgselt

kinnitas kaebaja nii 05.04.2021 e-kirjaga kui ka 08.04.2021 taotlusega, et kaebaja esitab uue

detailplaneeringu lahenduse, mis vastab kõigi osapoolte hinnangul üldplaneeringule. Kaebajale

ootamatult esitas vastustaja 27.04.2021 korralduse lõpetada detailplaneeringu menetlus,

ootamata ära uut lahendust. Selline vastustaja poolne lähenemine menetlusele ilmestab kaebaja

hinnangul seda, et vastustaja on kujundanud seisukoha detailplaneeringu lõpetamiseks ning

nüüd püüab vastustaja seda iga hinnaga ka teha. Kaebajale jääb antud olukorrast mulje, et kui

vastustajale selgus, et kaebaja kavatseb esitada lahenduse, millele vastustajal ei ole enam

võimalik esitada eelnõudes varasemalt käsitletud vastuväiteid, sooviti kiirustades enne selle

saamist menetlus lõpetada. Selliselt kiirustades menetluse lõpetades, on vastustaja jätnud

arvestamata uue lahendusega kui olulise menetluse juurde käiva asjaoluga.

4.9. Menetluse äkiline lõpetamine ei olnud põhjendatud. Vastustaja põhjendas 27.04.2021

korralduses, et uut detailplaneeringu lahendust ei oodatud ära, sest vastustajal puudus kindlus,

et avaldaja lõppkinnitus täiendatud planeeringu lahenduse esitamisest vastavalt vastustaja

seisukohtadele on täidetav ja vastustaja hinnangul ei saa planeeringu lahenduse täiendamisega

lahendada planeeringu vastuolu üldplaneeringuga. Täiendavalt asus vastustaja arvamusele, et

eelduslikult muudab uus planeering oluliselt planeeringu koostamise eesmärki, mistõttu oleks

vastustajal õigus menetlus PlanS § 129 lg 1 p 3 kohaselt lõpetada. Kaebaja leiab, et esiteks ei

ole vastustajal võimalik hinnata uue planeeringu asjaolusid ning vastavust enne kui lahendus

on esitatud. Teiseks ei oleks uusi planeering käsitletav olulise planeeringu koostamise eesmärgi

muutmisena. Detailplaneeringu eesmärk, st kaebaja põhitegevusest lähtuva tankla rajamine on

ja jääb kaebaja silmis antud planeeringu eesmärgiks.

4.10. Vastustaja on kaebaja arvates jätnud 27.04.2021 korralduses põhjendamatult arvestamata

tulevikus kehtestatava üldplaneeringu põhimõtetega ning asunud alusetult seisukohale, justkui

oleks menetletava detailplaneeringu elluviimine tulevikus välistatud (27.04.2021 korralduse

punktid 12.6 ja 14.4). Nimelt on vallal õigus ja kohustus arvestada oluliste arengusuundadega,

mis uus kehtestamata üldplaneering endaga kaasa võib tuua (Tallinna Ringkonnakohtu otsus

haldusasjas nr 3-09-2457 p 12). Samas on valla peamiseks vastuväiteks detailplaneeringu

lõpetamisel asjaolu, et üks detailplaneeringu liidetavatest kinnistutest omab üldplaneeringu

kohaselt juhtotstarvet haljasala, kuid kinnistute liitmise järgselt soovitakse detailplaneeringu

kohaselt määrata sihtotstarbeks ärimaa. Uuest kehtestamata üldplaneeringust nähtub selgelt, et

valla soov on muuta vaidlusaluse kinnistu juhtotstarvet ärimaaks. Uue üldplaneeringu kohaselt

on kinnistute juhtotstarbeks kaubandus-, teenindus- ja büroohoone maa-ala ning uuest

üldplaneeringust, nähtub et tegemist on ainukese juhtotstarbega, mille alasse näib planeeritud

ehitise rajamine olla võimalik. Seega on planeeritud ehitise rajamine kinnistule igati

põhjendatud

ning

vastustajal

ei

ole

õigust

subjektiivsetel

kaalutlustel

keelduda

detailplaneeringu kehtestamisest. Veelgi enam ilmestab pood-tankla rajamise sobilikkus

vaidlusalustele kinnistutele asjaolu, et ka Kose aleviku käesoleval ajal ainus tankla on rajatud

just kinnistule, millel on sama juhtotstarve. Pood-tankla ja pesula rajamine on kooskõlas ka

muude uue üldplaneeringu põhimõtetega. Ruumilise arengu suunamisel on eesmärgiks

kujundada kvaliteetne ja inimsõbralik elukeskkond, mis muuhulgas tähendab vajadust tagada

erinevate teenuste kättesaadavus, arendada jätkusuutlikult väljakujunenud asutusstruktuuri ning

kujundada mitmekülgne ettevõtluskeskkond. Pood-tankla rajamine antud piirkonda tagab

inseneribüroo STRATUM eksperthinnangu kohaselt parema kättesaadavuse igapäevavajaduste

rahuldamiseks ning arendab ümbruskonnas juba tekkinud ettevõtluskeskkonda luues sinna

erifunktsioone. Samuti on hoone sellisesse asukohta rajamine kooskõlas uue üldplaneeringuga,

mille üldpõhimõte on suunata äritegevus vastava juhtotstarbega kinnistutele, mis paiknevad

logistiliselt soodsas asukohas. Käesoleval juhul on kavandatud tankla asukohaks suure maantee

- aleviku peamagistraali - äärne kinnistu, mis sobib suurepäraselt vastavale ettevõtlusele. Seega

jäävad arusaamatuks valla vastuväited detailplaneeringule, kui see on kooskõlas kehtiva

üldplaneeringu valla arengusuundadega ja valla poolt lähitulevikus kehtestatava uue

üldplaneeringuga.

Veelgi enam tuleb uue üldplaneeringu põhimõtetega arvestada põhjusel, et 22.06.2021

kehtestati Kose valla uus üldplaneering ning tunnistati kehtetuks varasem üldplaneering. Uue

üldplaneeringu kohaselt on vaidlusaluse detailplaneeringu ala maakasutuse juhtotstarbeks

kaubandus-, teenindus- ja büroo maa-ala. Seega oli vastustaja juba kaebusele vastuse esitamisel

30.06.2021 teadlik asjaolust, et varasemalt kaebaja poolt menetluses esitatud seisukohad

võimalikest

arengusuundadest

on

realiseerinud

ning

vastavad

tegelikele

valla

arengusuundadele.

4.11. Vastustaja ei ole 27.04.2021 korralduses esitatud seisukohtade kujundamisel ja eelnevas

punktides kirjeldatud uue kehtestatava üldplaneeringu arengusuundadega mittehindamisel ja

uue esitatava lahenduse mittearvestamisel arvesse võtnud kõiki olulisi asjaolusid ja on rikkunud

sellega HMS §-s 4 lg 2 toodud kaalutulusõiguse põhimõtet. Täiendavalt on vastustaja

põhistanud 27.04.2021 korralduses detailplaneeringu lõpetamist ja vaid kehtivast

üldplaneeringust lähtumist asjaoluga, et vastustaja peab PlanS § 134 kohaselt pärast

detailplaneeringu kooskõlastamist vastu võtma otsuse, millega kinnitab, et detailplaneering

vastab õigusaktidele ja valla või linna ruumilise arengu eesmärkidele. Arvestades vaid kehtivat

üldplaneeringut ning mitte lähitulevikus kehtestavat üldplaneeringut, tegutseb vastustaja

vastuolus viidatud sättega.

4.12. Kaebaja leiab, et vallavalitsus ei ole käitunud erapooletult. Eelnevalt kirjeldatud olukord,

milles vastustaja leiab menetluse lõpetamiseks üha uusi vastuolulisi vastuväiteid

detailplaneeringule, muudab kehtiva ja tulevikus kehtestatava üldplaneeringu kooskõla osas

seisukohta ning ei ole valmis võtma arvesse kaebaja seisukohta soosivaid asjaolusid, annab

kaebajale alust arvata, et vastustaja ei käitu käesolevas menetluses HMS §-st 10 lähtuvalt

erapooletult. Erapoolikust ilmestab asjaolu, et detailplaneeringu suhtes kujundatud vastuolu on

tekkinud menetlusstaadiumi lõpus ootamatult ning seejuures ei ole menetluses toimunud

oluliste asjaolude muutust, mis annaks alust seisukohtade muutmiseks.

4.13. Kaebaja rõhutab, et vastustaja on jätnud põhjendamata, miks väidetavaid vastuolusid ei

saanud kõrvaldada planeeringu menetluse käigus, mis ongi planeeringu koostamise mõte, või

uue planeeringulahenduse esitamisega. Lisaks on haldusakti andmise faktiline alus ehk

kirjeldus tegeliku elu asjaoludest ebapiisav ning need pole seostatavad seadusest tulenevate

keeldumiste alusega, sh on põhjendused ebaõiged. Kaebajal ei ole võimalik aru saada, miks ja

millisel õiguslikul alusel vastustaja lõplikult kaebaja taotluse rahuldamata jättis ja miks

väidetavaid vastuolusid ei ole võimalik kõrvaldada planeeringumenetluses.

4.14. Kaebaja palub hüvitada menetluskulud kokku summas 11 057 eurot ilma käibemaksuta

(sh riigilõiv) vastavalt menetluskulude nimekirjale (tl 187-202p). Kaebaja palub märkida

menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt

tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni

viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

5. Vastustaja on seisukohal, et kaebus on põhjendamatu ning palub jätta kaebuse rahuldamata.

Vastustaja ei nõustu kaebaja esitatud kaebusega järgmistel põhjendustel.

5.1. Vastustaja seisukoha kohaselt ei saa planeeringu menetlusega edasi minna vastuolu tõttu

kehtiva üldplaneeringuga. Seega korraldusest lähtuvalt tuvastati vastuolu kehtiva

üldplaneeringuga ning kaebusele vastamisel lähtutakse ainult sellest seisukohast.

5.2. Vastustaja toob välja, et korralduse p-s 14.1. pidas vastustaja kaebaja väidet, mille kohaselt

on vastustaja korduvalt kinnitanud planeeringu kooskõla kehtiva üldplaneeringuga,

paljasõnaliseks. Kaebaja ei ole kasutanud võimalust konkreetsete faktidega kaebuses

kummutada vastustaja seisukoht. PlanS § 134 järgi saab planeeringu vastuvõtmisel kinnitada

selle vastavust seadusele.

5.3. Kaebuses väitis kaebaja, et ta esitab mai kuu jooksul uuendatud planeeringu, mis vastab

kehtivale üldplaneeringule. Vastustaja ei saa aru kaebaja loogikast, kuidas tema väitel

üldplaneeringule vastavat planeeringut viiakse uuesti vastavusse kehtiva üldplaneeringuga.

5.4. Vastustaja veendumusel olid antud asjas olemas PlanS § 129 lg 1 p 1 rakendamiseks

ettenähtud koosseisulised asjaolud ning vastava kaalutlusotsustuse tegemise saab lugeda

põhjendatuks.

5.5. Kaebaja väite uue asjaolu puudumisest PlanS § 129 lg 1 p 1 järgi kummutab korralduse p

13.2. Märgitud sätte sõnastusest järelduvalt ei seondu selle rakendamine uue asjaolu ilmnemise

tähtajalise või muu küsimusega. Kaebusest kumab vastuolulisus - oletades, et vastustaja algatas

planeeringu põhjendamatult, siis uue asjaolu puudumise tõttu (vea avastamine seda ei ole) peab

vastustaja menetlema vigast planeeringut edasi. Kindlasti ei vasta kaebaja arusaamine PlanS §

129 lg 1 p 1 eesmärgile, milleks on planeeringu koostamise lõpetamine seoses selle elluviimise

võimatusega.

Haldusmenetluse käigus enne korralduse andmist esitatud esialgne eelnõu ja selle sisu ei oma

mingit tähendust korralduse õiguspärasuse hindamisel. Vastustaja veendumusel ei ole teostatav

kaebaja seisukoht menetluse üleminekust PlanS § 142 järgi üldplaneeringut muutva

planeeringu menetluseks (PlanS § 142 lg 2). Vastuseks kaebaja etteheidetele vastustajale

seaduse rakendamisest kaebaja ootuste vastaselt võib toetuda HMS § 5 lg-le 1, mis annab

haldusorganile suhteliselt suure otsustamisruumi haldusmenetluse läbiviimisel. Vastustaja

toonitab, et PlanS § 128 lg 1 p 1 kohaselt ei algatata planeeringut juhul, kui see oleks ilmselgelt

vastuolus üldplaneeringuga, planeeringu algatamisel ei olnud tuvastatav ilmselge vastuolu.

5.6. Vastustustaja ei nõustud kaebajaga, et korralduse (p 12.4) väide planeeringualal üldse

haljasala puudumisest on põhjendamatu. Planeeringu põhijoonisel on tõepoolest riigitee ja

parkla vahelisel alal mururiba. Vastustaja arvates ei vasta mururiba siiski haljasala tähendusele

ja eesmärgile üldplaneeringu järgi. Kaebaja väide planeeringualale kõrghaljastuse jäämisest ei

vasta planeeringu põhijoonisele, millest nähtuvalt kuuluvad kõik puud likvideerimisele.

Eelnevat kinnitab ka planeeringu seletuskirja p 3.6., mille kohaselt ei ole puude

säilitamiskohustust. Võimalik uute puude hilisem istutamine ei ole üldplaneeringu nõude

täitmine. Kokkuvõtvalt jääb vastustaja oma seisukoha juurde planeeringu mittevastavusest

üldplaneeringule haljasala küsimuses.

5.7. Kaebaja väide planeeritava pood-tankla poolt jäätmetootluse, müra ja õhusaaste

mittesuurendamisest saaks tähelepanu pälvida juhul, kui seal teenindatakse ainult

elektrisõiduautosid. Kaebaja arutelu ettevõtluse tulemist on ainult intellektuaalse väitluse

aspektist huvitav. Antud vaidluses on oluline siiski konkreetse ettevõtluse konkreetne tulem.

Tankla on mõeldud autode (sh raskeveokite) süstemaatiliseks teenindamiseks, seega ei ole

tankla keskkondlik ja liiklusalane koormus võrreldav tavapärase ettevõtte toimimisega.

5.8. Vastustaja on seisukohal, et kaebusest jääb mulje, et kaebaja ei ole tähelepanu pööranud

korralduse sisule. Korralduse p 7 kohaselt ei ole Pikk tn 15 kinnistu omanikud nõus pood-tankla

hoone rajamisega lähemalt kui 4 meetrit kinnistu piirist. Hoonestusala lubamine lähemale kui

4 m kinnistu piirist kitsendab tulevikus Pikk tn 15 krundi kasutamist. Korralduse p-s 8

märgitakse, et vastustaja ja piirnevad kinnistu omanikud ei soovi raskeveokite osakaalu

suurenemist piirkonnas, sh Kose teel. Planeeringu kohaselt kasutavad tanklat erinevat liiki

transpordivahendid, seega hakkavad transpordivahendid (sh raskeveokid) liikluskoormust

piirkonnas oluliselt suurendama. Korralduse p 12.1 kohaselt ei ole naabrid oma kirjalikes

vastustes andnud sõnaselget nõusolekut planeeringu kehtestamiseks. Naabrite seisukohad olid

üheks kaalutavaks asjaoluks ning otsustamisel ei omistanud vastustaja nendele kõige olulisemat

tähendust. Vastustaja andis hinnangu naabrite seisukohtadele ja leidis, et naabrite

seisukohtadest tulenevalt ei ole planeeringu elluviimine võimalik. Vastustaja peab vajalikuks

toonitada, et aleviku ajaloolist südamikku puudutava planeeringu lahendused, eriti

liikluskorraldus ja inimsõbralik keskkonnalahendus, puudutavad piirinaabrite kõrval tervet

kogukonda

5.9. Vastustaja ei nõustu kaebaja väidetega, mille kohaselt üldplaneeringus sätestatud

maakasutuse juhtotstarbe muutmist maksimaalsest ulatusest enam ei saa koheselt

kvalifitseerida põhilahenduse muutmiseks. Üldplaneeringu seletuskirjas (2 ptk, p 2.5, alapunkt)

sätestatakse sõnaselgelt „Kui detailplaneering muudab planeeritaval alal üldplaneeringus

määratud maakasutuse juhtfunktsiooni üle 30% ulatuses, menetletakse detailplaneeringut

üldplaneeringut muutvana ning saadetakse vastavalt Planeerimisseadusele maavanema

järelevalvele“. PlanS § 75 lg 4 sõnastus ei anna vastustaja arvates võimalust ignoreerida

üldplaneeringus sätestatud maakasutuse juhtotstarbeid. Vastustaja soovib vastupidisel juhul

esitada küsimuse – kui suures ulatuses juhtotstarbe mittearvestamine ei kvalifitseeru veel

vastuoluna üldplaneeringuga. Kaebaja poolt viidatud Riigikohtu lahenditest saab vastustaja aru,

et maakasutuse juhtotstarvete muutmine üldplaneeringus lubatust suuremas ulatuses on

võimalik konkreetseid asjaolusid arvestades erandina, mitte aga printsiibis. Kaebuse

käsitletavas punktis toodi esile argumendid sätestatud maakasutuse juhtotstarvete

mittejärgimiseks, kuid puudusid seosed käsitletava planeeringuga ja kaebajaga. Vastustaja

juhib tähelepanu korralduse p-le 12.4, mille kohaselt kaebaja viide Riigikohtu lahendi nr 3-3-

1-79-09 p-le 14, et uus üldplaneering ei saa mõjutada olemasolevat menetlust, on põhjendatud.

Vastustaja toetub oma seisukohtade kujundamisel märgitud otsusele. Korralduse p 12.9

kohaselt juhtis kaebaja õigustatult tähelepanu arendustegevuse kooskõlale kehtivate

õigusaktidega. Seega ei näe vastustaja põhjendust ja moraalset õigust ignoreerida

üldplaneeringu konkreetset sätet (p 2.5 alapunkt).

5.10. Kokkuvõtlikult väidab vastustaja antud asjas üldplaneeringut muutvate asjaolude

olemasolu (PlanS § 142 lg 1 p-d 1, 3), mis omakorda põhjendasid PlanS § 129 lg 1 p 1

rakendamist. Maakasutuse juhtotstarvet muudeti üle 30% ning vastustaja hinnangul toimus

ulatuslik üldplaneeringu muutmine lähtudes seletuskirja p 2.5 alapunktist.

5.11. Kaebuse punkti 2.10 (vastuolu kehtiva või kehtestatava üldplaneeringuga) koostamisel on

kaebaja ignoreerinud korralduse p 13.1. seisukohti. Korralduses märkis vastustaja

mittenõustumist kaebaja väitega planeeringu lõpetamisel hea halduse põhimõtte rikkumisest ja

seega õigusvastasusest. Vastustaja tähelepanekul puudusid kaebajal paljasõnalise väite

kinnituseks õiguslikud sätted või Riigikohtu lahendid. Kaebaja lihtsustatud arusaamise kohaselt

peab algatatud planeering tipnema vähemalt vastuvõtmisega. Antud asjas juhindus vastustaja

PlanS § 129 lg 1 p-st 1, mille kohaselt planeeringu elluviimist välistatavate asjaolude

ilmnemisel võib selle koostamise lõpetada. Seadusandja ei ole vastava õiguse rakendamist

sidunud asjaolude ilmnemise faktiliste küsimustega. Vastustaja selgituste kohaselt ilmnes

planeeringu koostamise käigus selle mittevastavus üldplaneeringu seletuskirja 2. ptk punktile

2.5 otseselt ja punktile 2.3.4 kaudselt. Kõiki asjaolusid kogumis kaaludes leidis vastustaja, et

puudub võimalus ja juriidiline alus jätkata üldplaneeringut muutva planeeringu koostamist.

Vastustaja toetus ka PlanS §-le 134, mille kohaselt pärast planeeringu kooskõlastamist tehakse

vastuvõtmise otsus, millega kinnitatakse planeeringu vastavust õigusaktidele ja valla ruumilise

arengu eesmärkidele. Märgitud sättest tulenevalt ei saa edasi koostada ja vastu võtta

õigusaktidele ja ruumilise arengu eesmärkidele mittevastavat planeeringut. Vastustaja

veendumusel on haldusmenetlus dünaamiline, kus menetluse alguses esitatud seisukohad

võivad oluliselt erineda menetluse resultaadis (haldusaktis) esitatud seisukohtadest. Kaebaja on

vaidlustanud dünaamilise (sisulises osas) haldusmenetluse lubatavuse.

5.12. Õiguspärase ootuse küsimuses andis kaebajale vastuse korralduse p 13.4. PlanS § 128 lg

2 p 1 ja PlanS § 129 lg 1 p 1 koostoimes ei saanud kaebajal olla mingit õigustatud ootust

algatatud planeeringu vastuvõtmise või kehtestamise suhtes. Kaebaja soovi kohaselt peaks

vastustaja planeeringu algatamise tõttu teadlikult vastu võtma ilmselgelt üldplaneeringuga

(seletuskirja p 2.5) vastuolus oleva planeeringu. Planeeringu koostamise lõpetamisel toetuti

seadusele, asjas esinevad PlanS § 129 lg 1 p 1 koosseisulised asjaolud. Vastustaja viitas

korralduses analoogiale põhjendatud haldusmenetlusega – ebaõige halduspraktika jätkumise

nõuet ei saa esitada Riigikohtu lahendi nr 3-3-1-23-06 järgi. Korralduse p-s 14.4. kohaselt ei

pidanud vastustaja jätkuvat planeeringumenetlust, mille elluviimine tulevikus on välistatud,

ausaks käitumiseks kaebaja suhtes.

5.13. Kaebaja ei ole teinud vastustajale etteheiteid HMS § 40 lg-s 1 sätestatud

ärakuulamisõiguse küsimuses, vastustaja loeb seda põhjendatuks. Märgitud sätte kohaselt võib

menetlusosaline anda arvamuse ja vastuväited asja kohta. Seega sätte sõnastusest tulenevalt ei

ole haldusakti eelnõu esitamine kohustuslik. Seadus ei reguleeri vastuväidetele reageerimise

võimalusi ning haldusakti eelnõu muutmine haldusmenetluse ei ole keelatud.

5.14. Vastuseks kaebuse p 2.11 (järjepidevalt uued põhjendused,, fookuse kadumine) toob

vastustaja välja, et planeeringu koostamise lõpetamise küsimus tõusetus juba 23.12.2020 ning

esialgse eelnõu kohta esitatud kaebaja seisukohad kajastusid korralduses – sisuliselt on

kaalutlusotsuse tegemisel arvestatud kõiki asjaolusid.

5.15. Kaebaja väited õiguskindluse ja -selguse põhimõtete rikkumisest on paljasõnalised ning

puuduvad seosed käesoleva vaidlusega. Vastustaja arvates saab märgitud põhimõtete

kohaldamine toimuda haldusakti sisu suhtes, mitte aga haldusmenetluse kui dünaamilise

protsessi suhtes. Vastustajale jääb mulje kaebajal haldusakti sisuliseks vaidlustamiseks

argumentide puudusest, mida püüti varjata põhjendamatute etteheidete esitamisega

haldusmenetluse kohta. HMS §-s 40 sätestatud ärakuulamisõigus ning võimalus sellele

vastavalt reageerida muutuks realiseerimatuks kaebaja loogikast lähtudes. Retooriliselt väites

võiks muutuda ka kaebaja võimalike ja põhjendatud vastuväidete alusel eelnõu korrigeerimine

lubamatuks õiguskindluse põhimõttest lähtudes. Kaebaja ei ole käsitletavas punktis sõnaselgelt

väitnud õiguskindluse ja õigusselguse printsiipide väidetava rikkumise ja asja otsustamise

seosele. Seega HMS § 58 kohaselt ei saa vastustaja arvates kaebaja etteheidetele tähelepanu

omistada. Vastustaja arvates ei vasta planeerimisseaduse mõttele ja eesmärgile planeeringu

vastuvõtmine, kui selle elluviimise osas puudub õiguskindlus.

5.16. Kaebaja paljasõnalistele ja meelevaldsetele väidetele vastamise hindab vastustaja

ülemääraselt raskeks alljärgnevatel kaalutlustel: 1) vastustaja erapoolikuse kohta puuduvad

konkreetsed näited; 2) kaebuses puuduvad vastustaja arvates sõnaselged viited asjaoludele,

mida korralduses ei kaalutud, kuigi need olid eelnevalt kaebaja poolt esitatud; 3) kaebaja poolt

vastustaja tegevuse hindamine kuritarvituseks ei näita head tooni, vastustaja ei pea võimalikuks

käsitletud punktile vastamisel kasutada sama hinnangut kaebeõiguse kasutamisel. Vastustaja ei

pea vajalikuks kaebajal täpsustada, kelle

kasuks väidetavat kuritarvitust seoses

kaalutlusõigusega rakendati. Teadmiseks kaebajale seaduses (HMS § 54) hinnangu

„kaalutlusviga“ kasutamisest, sama keelekasutus on ka kaebaja poolt viidatud Riigikohtu

lahendite punktides. Kaebaja väidete paljasõnalisust näitab muu hulgas asjaolu, et kaebaja ei

ole esitanud taandamisnõuet HMS § 10 järgi.

5.17. Vastustaja arvates esitati kaebuses paljasõnalised ja emotsionaalsed väited menetluse

ootamatust lõpetamisest, kaebaja ei toetunud seadusele või Riigikohtu seisukohtadele. Kaebaja

on loonud tahtlikult või tahtmatult olukorra, kus talle vastamiseks ei ole võimalust ning küllap

ka põhjust.

5.18. Vastustaja põhjendas korralduse p-s 14 uue planeerimislahenduse mitteootamist,

vastustaja arvates ei esitatud kaebuse p-s 2.15 korraldust kummutavaid argumente. Vastustaja

saab kaebajast nii aru, et määratlus menetluse äkilisest lõpetamisest (millest teatati juba

23.12.2020) on emotsionaalne mitte juriidiline.

5.19. Kaebusele vastamisel juhitakse veelkordselt tähelepanu korralduse p-le 12.4, milles

Riigikohtu lahendi nr 3-3-1-79-09 p 14 järgi ei saa uus üldplaneering mõjutada olemasolevat

menetlust. Korralduses kinnitas vastustaja oma toetumist märgitud otsusele. Kahjuks ei taha

kaebaja enda seisukohta selles küsimuses enam tunnistada. Eelnevast tulenevalt ei pea

vastustaja võimalikuks arutleda valla uue üldplaneeringu mõjust planeeringule.

5.20. Planeeringuala ja lähiala liikluskorralduse, mida vastustaja peab üheks kõige olulisemaks

probleemiks, lahendamist ei pea kaebaja oluliseks jättes reageerimata korralduse vastavatele

punktidele. Korralduse p-de 4 ja 5 kohaselt planeeringu liikluskorraldus korral tõuseks oluliselt

ja taluvuspiiri ületavalt liikluskoormust Kose teel. Märgitud kohas asuvad bussipeatused, mille

kasutamise intensiivsus on väga kõrge. Kose teed kasutavad liiklemiseks jalgratturid ja

jalakäijad, kuna kõnnitee seal puudub. Vastustaja veendumusel ei käsitle ekspertarvamus

piisaval määral liikluskoormuse olulist suurenemist ja selle seost liiklusohutusega. Korralduses

peab vastustaja oma ülesandeks kujundada elanikele meeldiv ja ohutu alevikumiljöö. Vastustaja

rõhutas korralduses liikluskoormuse tõstmist Kose teel eelkõige raskeveokite poolt.

5.21. Vastustaja arvates ei pööranud kaebaja tähelepanu korralduse p-le 3. PlanS § 10 lg 1 ja 3

kohaselt peab planeerimisalase tegevuse korraldaja tasakaalustama erinevaid huve, sealhulgas

avalikke huve ja väärtusi, kaaluma neid vastavalt planeerimise põhimõtetele ja planeeringu

eesmärkidele ning lõimima need planeeringulahendusse, kohalikku huvi väljendav planeering

peab lähtuma kohalikest huvidest. Korralduse kohaselt pöörati planeeringu menetlemisel

mõneti vähe tähelepanu planeeringuala asumisest aleviku südames. Piirkonna arendamisel

tuleb toimida äärmise tähelepanelikkusega ja taktitundega.

5.22. Korralduse p 12.8 kohaselt möönis kaebaja liikluskoormuse suurenemist planeeringu

elluviimisel. Aleviku südamiku planeering ei puuduta mitte ainult kaebajat ja naabreid vaid

kogukonda, seega peab juba planeering andma kogukonna huve arvestava liikluskorralduse

lahenduse.

5.23. Põhjendamatu etteheite tegemisel oluliste asjaolude mittearvestamisest ignoreeris kaebaja

korralduse p 12.5. seisukohti. Vastustaja deklareeris korralduses märgitud asjaoludele

toetumise tõttu küsimuse mittelahendamist uue üldplaneeringu järgi. Vastustaja toetus ka PlanS

§ 124 lg-le 2, mille kohaselt on planeeringu eesmärk eelkõige üldplaneeringu elluviimine ja

planeeringualale ruumilise terviklahenduse loomine. Asjakohane on viidata korralduse p-le

12.7., milles vastustaja vaidles vastu kaebaja väitele pood-tankla ja pesula sobivusest aleviku

ajaloolisse südamikku. Antud asjas ei saa kõrvale jätta üldplaneeringu seletuskirja 2. ptk p 2.3.4.

nõudeid. 22.10.2020 toimunud avalikul arutelul planeeringu eskiislahenduse üle väljendasid

osavõtjad vastustaja arvates vastumeelsust tankla rajamisele ning haljastuse likvideerimisele.

5.24. Vastustaja ei nõustu kaebaja väitega vastustaja erapoolikusest. HMS § 10 ei sätesta

erapooletuse nõuet otsustust tegeva kollektiivse haldusorgani (vallavalitsuse) suhtes ning

vastava järelduse tegemine näitab kaebaja väite otsitud tähendust. Kollektiivse kogu suhtes

märgitud nõude puudumist saab järeldada HMS § 10 lg-st 6. Väite esitamisel oleks võinud

kaebaja täpsustada, kelle kasuks käitus vastustaja erapoolikult.

5.25. Vastustaja põhjendas korralduse p-s 14 uue planeerimislahenduse mitteootamist,

vastustaja arvates ei esitatud kaebuses korraldust kummutavaid argumente. Kaebaja jättis

täpsustamata, millised tegeliku elu asjaolud ei pälvinud piisavat kirjeldust. On kummaline

kaebajale selgitada korralduse andmise õigusliku alusena PlanS § 129 lg 1 p 1 sätet.

5.26. Vastustaja palub kaebaja menetluskulud jätta kaebaja enda kanda.

Esitatud arved nr 210031 29.01.2021; nr 210326 26.02.2021; nr 210917 13.04.2021 on esitatud

enne vaidlustatud korralduse nr 268 tegemist. Märgitud arved kajastavad esindaja poolt tehtud

töid, mis vaieldamatult seonduvad ainult haldusmenetluses kaebajaga seotud detailplaneeringu

menetlemisega. Märgitud kulusid ei saa HKMS § 103 lg 1 p 1 kohaselt hüvitamisele kuuluvate

menetluskulude hulka lugeda.

Arve nr 211650 30.06.2021 puhul on kulunud kaebuse ettevalmistamiseks ja selle koostamiseks

26,2 tundi. Kaebuse sisulist mahtu arvestades (ca 5,5 lehte), kulus ühe lehekülje koostamiseks

ligilähedaselt 5 tundi. Kaebaja veendumusel on märgitud ajakulu ülemäärane. Hinnangu

andmisel arvestatakse ka kaebuse sisu. Kaebuses ei olnud isegi minimaalselt kirjalike tõendite

(detailplaneering, üldplaneering) ja ka teiste tõendite analüüsi, õiguslikest sätetest pälvis

suuremat tähelepanu ainult PlanS § 129 lg 1 p 1. Õigusliku vaidlusena saab kaebuses esile tuua

ainult küsimuse kehtiva üldplaneeringu ülimuslikkusest detailplaneeringu suhtes. Vastustaja

hinnangul oli kaebus pigem lihtsa sisuga ning seetõttu ei olnudki märgitud ajakulu vajalik ja

põhjendatud.

Arvest nr 220345 02.03.2022 nähtub, et esindaja kulutas kohtule 11.02.2022 esitatud

täiendavate seisukohtade ettevalmistamiseks ja koostamiseks 10,1 tundi. Täienduste sisuline

osa moodustab ca kaks lehekülge, seega kulus ühe lehekülje koostamisele ca 5 tundi. Vastustaja

ei pea sellist ajakulu põhjendatuks. Ka sisulisest küljest oli täienduste peamine eesmärk

paljasõnaliselt või siis madalamate kohtulahendite abil tõestada kehtiva üldplaneeringu

mitteülimuslikkust detailplaneeringu suhtes. Antud asjaga seotud mitmeid Riigikohtu

lahendeid esindaja ignoreeris.

Arve nr 220390 07.03.2022 kohaselt kulutas kaebaja 3,8 tundi istungiks ettevalmistamisele.

Vastustajale jääb arusaamatuks, milles ettevalmistus seisnes. Vastustaja mulje kohaselt puudus

kaebajal ettevalmistatud ja juriidiliselt argumenteeritud kohtukõne, samuti ei olnud ta hästi

kursis asjassepuutuvate Riigikohtu lahenditega.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

7. Kohus, analüüsinud ja hinnanud vaidlustatud korralduses märgitut, asjakohaseid

õigusnorme, poolte kirjalikke ja suulisi seisukohti, ning kõiki asjas kogutud tõendeid kogumis

ja nende vastastikuses seoses, on seisukohal, et kaebus tuleb rahuldada. Kohus põhjendab oma

seisukohta alljärgnevalt.

8. Kose Vallavalitsuse 27.04.2021 korraldusega nr 268 „Kose alevikus asuvate Jõe tn 1 ja Jõe

tn 3 katastriüksuste ning lähiala detailplaneeringu koostamise lõpetamine“ otsustati võttes

aluseks planeerimisseaduse § 129 lõike 1 punkti 1, haldusmenetluse seaduse § 43 lõike 2, § 64

lõike 2, § 68 lõike 2 ja § 70 lõike 1: 1) Lõpetada Kose alevikus asuvate Jõe tn 1 ja Jõe tn 3

katastriüksuste ning lähiala detailplaneering. 2) Tunnistada kehtetuks Kose Vallavalitsuse 19.

veebruari 2019 korraldus nr 111 „Kose alevikus asuvate Jõe tn 1 ja Jõe tn 3 katastriüksuste ning

lähiala detailplaneeringu algatamine“.

Korralduse kohaselt tingisid korralduse andmise järgmised asjaolud: 1) selgunud on, et tegemist

on üldplaneeringut muutva detailplaneeringuga, millisele menetlusele kohalduvad teistsugused

reeglid; 2) planeeringuga ei ole hinnatud liikluslahenduse mõju piisavalt; 3) Pikk tn 15 kinnistu

omanikud ei ole nõus pood-tankla hoone rajamisega lähemalt kui 4 meetrit kinnistu piirist; 4)

Kose Vallavalitsus ja piirnevad kinnistu omanikud ei soovi, et raskeveokite osakaal piirkonnas

suureneks, sh 11121 Kose teel. 5) OÜ Hendrikson & Ko teatas 23.11.2020 soovist lõpetada

planeeringu koostamise tellimise leping nr 2-7.9/5, mis oli sõlmitud Kose Vallavalitsuse,

aktsiaselts AQUA MARINA ja OÜ Hendrikson & Ko vahel. Leping lõpetati kolmepoolselt

26.11.2020; 6) Vallavalitsus esitas 18.11.2020 kirjaga nr 7-1.2/1748 planeeringu kohta

omapoolsed seisukohad ning tegi ettepaneku planeeritava ala laiendamiseks. 7.12.2020 toimus

nõupidamine, kus kuulati maaomanikke arvamusi ning räägiti võimalikust uuest planeeritavast

alast ning edasisest menetlusest. Nõupidamisel osalejad leppisid kokku esitada vallavalitsuse

arhitektile hiljemalt 18.12.2020 oma ettepanekud planeeringuala kasutamisest ning võimalusel

asjaolud, mis on vaja planeeringu koostamisel lahendada või millega tuleks planeeringu

koostamisel kindlasti arvestada. Määratud tähtajaks vastasid OÜ Puruvana (16.12.2020), A. ja

L. R. (17.12.2020) ning osaühing Laura Kauplus (18.12.2020). Vallavalitsuse arvates ei ole

võimalik

planeeringu

elluviimine

esitatud

ettepanekuid

arvestades.

(vt tl 111-115)

9. Vaidlust ei ole selles, et vaidlusaluse otsuse vastu võtmise ajal so 27.04.2021 kehtis Kose

vallas Jõe tn 1 ja Jõe tn 3 osas Kose valla üldplaneering (2010 vt tl 74-95). Nimetatud ÜP

maakasutusplaani kohaselt Jõe tn 1 asus üldplaneeringuala juhtotstarbega alal äri- ja

väikeettevõtluse maa ning Jõe tn 3 haljasala maa.

Kose valla ÜP (2010) seletuskirja p 2.5. kohaselt kui detailplaneering muudab planeeritaval alal

üldplaneeringus määratud maakasutuse juhtfunktsiooni üle 30% ulatuses, menetletakse

detailplaneeringut üldplaneeringut muutvana ning saadetakse vastavalt planeerimisseadusele

maavanema järelevalvele.

Arvestades, et Jõe tn 3 kinnistu (katastritunnus: 33702:003:2250) suurusega 1800 m2 osas nägi

üldplaneering ette juhtotstarbe haljasala maa, siis oli võimalik muuta ilma üldplaneeringut

muutmata viidatud kinnistu otstarvet 540 m2 ulatuses.

Kohtule esitatud detailplaneeringu seletuskirjast ja plaanimaterjalidest nähtub, et Jõe tn 3

kinnistu osas soovitakse kinnistule ehitusõigust suuremas ulatuses kui 540 m2 ehk muudetakse

üle 30% vaidlusaluse otsuse tegemise ajal kehtinud üldplaneeringuga ette nähtud juhtotstarvet

(vt tl 7-28). Kaebaja ei ole vastavale seisukohale ka vastu vaielnud ega tõendanud vastupidist.

Sellisel juhul nägi Kose valla ÜP (2011) ette selle, et vastavat detailplaneeringut tuleb käsitleda

kui üldplaneeringut muutvat detailplaneeringut (vt seletuskirja p 2.5.)

Kuigi PlanS § 6 p-st 9, § 75 lg-st 4 ja PlanS seletuskirjast tulenevalt ei ole nõutav, et

üldplaneeringuga määratava kindla juhtotstarbega maa-alast kõik kinnistud oleksid sama

kasutusotstarbega ning oluline on üksnes see, et valdav osa maa-alast täidaks sama põhisuunda

ja üldplaneeringu muutmiseks loetakse üksnes üldplaneeringuga määratud maakasutuse

juhtotstarbe ulatuslikku muutmist (PlanS § 142 lg 1 p 1), siis käesoleval juhul tuleb arvestada,

et Kose valla ÜP (2010) on selle ulatusliku juhtotstarbe muutmise defineerinud täpsemalt kui

seadus.

Eeltoodust tulenevalt ei ole õige kaebaja seisukoht selles, et vastustaja ei saanud vastavale

asjaolule, et selgunud on, et tegemist on üldplaneeringut muutva detailplaneeringuga,

menetluse lõpetamise otsuses tugineda.

Mis puudutab kaebaja väidet, et vastustajal puudus õiguslik alus detailplaneeringu menetluse

lõpetamiseks, siis kohus sellega ei nõustu. Vastavaks õiguslikuks aluseks on nagu ka otsuses

viidatud antud juhul PlanS § 129 lg 1 p 1, mis sätestab, et detailplaneeringu koostamise võib

lõpetada, kui koostamise käigus ilmnevad asjaolud, mis välistavad planeeringu

elluviimise tulevikus, sealhulgas kui isik keeldub detailplaneeringukohaste ehitiste ehitamise

üleandmiseks halduslepingu sõlmimisest. Kohus leiab, et asjaolu, et tegemist on

üldplaneeringut muutva detailplaneeringuga võib liigitada selliseks asjaoluks, mis võib

välistada planeeringu elluviimise tulevikus.

10. Teiseks on vaidlustatud korralduse punkti 12.4 kohaselt detailplaneering vastuolus Kose

valla ÜP (2010) punktiga 2.3.4, mille kohaselt (i) peab avalik ruum (avalikud ja erateenused,

haljasalad, pargid, mänguväljakud jms) moodustama vähemalt 30% planeeritavast alast, (ii)

uute äri- ja tootmisobjektide kavandamisel eelistatakse keskkonnasõbralikku tootmist,

hoidudes suure jäätmetootluse, müra, õhusaaste jm negatiivse keskkonnamõjuga seotud

ettevõtlusest ja (iii) tiheasustusalal, kus puudub kõrghaljastus, on kõrghaljastuse rajamise

miinimumnorm vastavalt 2-5 puud.

Kohus nõustub siinkohal kaebajaga ja leiab, et põhjendamatu on vastustaja väide, justkui

puuduks planeeringualalt üldse haljasala. Detailplaneeringu lisadest (nt täpsemini 3D vaated)

nähtub, et planeeritavale alale on ette nähtud ka osaliselt haljasala ning detailplaneeringu

planeeringualale jääb ka kõrghaljastust. Lisaks on kaebaja põhjendatult välja toonud, et

planeeringu koostamise käigus on võimalik lahendada ja muuta haljastust puudutavaid

küsimusi, kui vastustaja peab seda vajalikuks. Samuti on võimalik detailplaneeringus ette näha

kõrghaljastuse täiendav rajamine. Samuti on kaebaja õigesti välja toonud, et Kose valla ÜP

(2010) p 2.3.4. viidatud avalik ruum ei tähenda üldplaneeringu mõistes vaid haljasala, vaid

selleks on toodud nt ka avalikud- ja erateenused, milleks kaebaja planeeritud tegevus

kvalifitseerub. Eeltoodust tulenevalt ei saa kohus nõustuda vastustajaga selles, et esineks ülal

viidatud alapunktides (i) ja (iii) märgitud vastuolu üldplaneeringuga ning eeltoodu võiks kaasa

tuua planeerimismenetluse lõpetamise PlanS § 129 lg 1 p 1 alusel. Tegemist ei ole kindlasti

selliste asjaoludega, mis välistavad planeeringu elluviimise tulevikus, kuivõrd need väidetavad

puudused on planeeringumenetluses lihtsasti kõrvaldatavad (kaebaja on valmis selles osas

planeeringut täpsustama ja täiendama – vt kaebaja 08.04.2021 avaldus tl 107-108p).

Mis puudutab aga vastustaja seisukohta selles, et kaebaja planeeritav pood-tankla on vastuolus

keskkonnasõbraliku ettevõtluse kriteeriumiga, siis kohus sellega ei nõustu. Planeeritav pood-

tankla ei suurenda jäätmetootlust, ei tekita müra ega õhusaastet. Kaebaja on põhjendatult välja

toonud, et vastustaja seisukoht, justkui oleks planeeritav tegevus viidatud kriteeriumiga

vastuolus, sest pood-tankla suurendab autoliiklust, ei ole otsene kavandatava ettevõtluse tulem

(nagu seda oleks nt õhusaastet tootev tehas), vaid ettevõtluse tulem, mis suureneb teatud määral

olenemata sellest, milline ettevõtlus vaidlusalusele planeeringualale rajatakse. Eeltoodust

tulenevalt puudub vastuolu ka ülal viidatud alapunktiga (ii).

11. Eeltoodust tulenevalt tuvastas kohus detailplaneeringu vastuolu üksnes Kose valla ÜP

(2010) seletuskirja punktiga 2.5. Küll aga ei tähenda eeltoodu seda, et vastustajal ei tulnud

vastava otsuse tegemisel teostada nõuetekohaselt kaalutlusõigust arvestades, et viidatud alusel

menetluse lõpetamine ei ole kohustuslik, vaid selle otsuse langetamiseks on haldusorganile

antud kaalutlusõigus (vt ka HMS § 4 lg 1).

Kaalutlusõigust tuleb teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse

üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve (HMS § 4 lg 2).

Samuti peab haldusakt olema kirjalikult põhjendatud (HMS § 56 lg 1). Riigikohtu praktika

kohaselt tuleb haldusakti andmisel järgida põhjendamiskohustust, mis tähendab viidet

konkreetsele õigusakti normile, mis võimaldab vastavat otsust teha ning kirjeldust elulistest

asjaoludest, mis tingisid haldusakti andmise (Riigikohtu lahend nr 3-3-166-03 p 19). Kuivõrd

vastustaja korralduse puhul on tegemist kaalutlusotsusega, siis peab selline otsus olema eriti

põhjalikult põhjendatud (Riigikohtu lahend nr 3-3-1-74-11 p 15).

Kohus leiab, et käesoleval juhul on vastustaja eksinud nii kaalutlusõiguse kasutamisel kui

ka rikkunud põhjendamiskohustust. Nimelt tuleb kaalutlusõigust teostades arvestada olulisi

asjaolusid ja kaaluda põhjendatud huve ning kaalumine peab toimuma ratsionaalselt,

tasakaalustades erinevaid kaalukaid huve. Vastustaja on jätnud kohtu arvates kaalumata talle

teada olnud olulised asjaolud ning teinud sellest tulenevalt ka õigusvastase otsuse. Lisaks on

otsus kohtu hinnangul vajalikul määral põhjendamata.

12. Esiteks ei ole vastustaja kaalunud seda, kas detailplaneeringu menetlusega on võimalik

jätkata kuigi menetluse käigus ilmnes detailplaneeringu vastuolu hetkel kehtinud

üldplaneeringuga. Vastava võimaluse annab PlanS § 142, kuid millisel juhul tuleb järgida

teatud erisusi detailplaneeringu menetluses. Vastustaja on küll viidanud, et mitmed vastavad

menetlustoimingud on jäänud tegemata, kuid ei ole kaalunud kaebaja huvi ega ka avalikke huve

planeeringu menetlusega jätkata ning vajadusel teha ära vastavad menetlustoimingud. Üksnes

viide sellele, et kaebaja võib esitada uue detailplaneeringu algatamise taotluse, vastavat

põhjendamiskohustust ei täida.

13. Teiseks viitas vastustaja detailplaneeringus ette nähtud liikluslahenduse mõjule lähialas

paiknevatele bussipeatustele ja kaupluse liikluskorralduse ohutusele, leides, et lahendus tõstab

oluliselt liikluskoormust sh raskeveokite osakaalu, mis ei ole aga avalikes huvides. Kuidas

vastavad asjaolud seonduvad aga planeeringulahenduse elluviimise võimatusega jäävad

otsusest arusaamatuks. Ehk teisisõnu ei ole vastustaja sidunud tema poolt väidetavaid faktilisi

asjaolusid haldusaktis toodud õigusliku alusega.

Samuti ei nähtu vaidlustatud korraldusest kaalutlusi, miks vastustaja leiab, et käesoleval juhul

on põhjendatud detailplaneeringu menetluse lõpetamine võrreldes kaebaja huviga jätkata

detailplaneeringu menetlusega (sh töötada vajadusel välja ka teistsugune liikluslahendus –

arvestades, et kaebaja on vastustajat teavitanud, et on valmis esitama uue täiendatud

detailplaneeringu lahenduse). Ühtegi sellist huvide kaalumist korraldusest ei nähtu.

14. Järgmiseks viitas vastustaja menetluse lõpetamise korralduse andmisel naabrite

vastuseisule. Kohus nõustub siinkohal kaebajaga ja leiab, et naabrite poolt esitatud seisukohad

ei saa kõigepealt kaalutlust teostamata olla aluseks detailplaneeringu menetluse lõpetamisele.

Samuti ei saa asjas esitatud naabrite seisukohti käsitleda sellise asjaoluna, mis võiks välistada

planeerigu elluviimise tulevikus, millisele alusele vastustaja oma korralduse andmisel tugines

(PlanS § 129 lg 1 p 1). Vastustaja on siinkohal eksinud märkides, et annab hinnangu naabrite

seisukohtadele ja leiab, et nendest tulenevalt ei ole planeeringu elluviimine võimalik. Kohus

leiab, et kaebaja on asjakohaselt välja toonud, et kolme kinnistu omaniku seisukohtadest

nähtub, et naaberkinnistute omanikud ei ole mitte avaldanud resoluutset mitte nõustumist

detailplaneeringuga, vaid on avaldanud omapoolseid seisukohti ja teinud ettepanekuid, kuidas

nende seisukoha kohaselt tuleks detailplaneeringut kohandada nii, et tagada ka naaberkinnistute

omanike huvide kaitse. Kohus selgitab vastustajale, et see on üks osa planeerimise loomulikust

protsessist ning vastustaja ülesanne on lõppastmes kaaluda kõikide osapoolte huve ja õigusi

ning langetada kaalutletud ja põhjendatud otsus. Käesoleval juhul sellist huvide kaalumist ei

nähtu. Vastustaja ei ole oma detailplaneeringu menetluse lõpetamise korralduses üldse

kaalunud kaebaja huve ning on lähtunud siinkohal võimalik et ka ekslikult sisustatud naabrite

väidetavast huvist rikkudes sellega oluliselt kaalutlusõigust ja põhjendamiskohustust.

15. Vaidlust ei ole selles, et hetkel kehtiva (kehtestatud Kose Vallavolikogu 22.06.2021

otsusega nr 284 tl 29-66) Kose valla üldplaneeringu maakasutusplaani kohaselt asuvad Jõe tn

1 ja Jõe tn 3 kinnistud kaubandus-, teenindus- ja büroohoone maa-alal (Ä) (kaardil tähistatud

punasega) (vt tl 65). Seega hetkel kehtiva Kose valla ÜP-ga on detailplaneering kooskõlas.

Vaidlust ei saa olla ka selles, et vastava uue Kose valla ÜP menetlus oli vaidlusaluse otsuse

tegemise ajaks lõpusirgel (vaidlustatud otsus tehti kaks kuud enne uue üldplaneeringu

kehtestamist) ning vastustaja oli uuest üldplaneeringu lahendusest otsuse tegemise ajal igal

juhul teadlik.

Kohus nõustub kaebajaga ja leiab, et vastustajal tuli detailplaneeringu menetluse lõpetamisel

(mille peamine põhjus on korralduse kohaselt see, et detailplaneering ei vasta Kose valla ÜP

(2010) seletuskirja punktile 2.5 ja millise vastuolu ka kohus tuvastas) igal juhul analüüsida ja

kaaluda asjaolu, et menetluses olev üldplaneering muudab olukorda ning vastav vastustaja poolt

viidatud menetluse lõpetamise alus langeb ära. Kaebaja on viidanud sellele ka

haldusmenetluses (vt tl 103-105 kaebaja seisukoha p 5).

Sellele vaatamata on vastustaja üksnes üldsõnaliselt viidanud, et vastustaja lähtub üksnes

kehtivast (so otsuse tegemise ajal kehtinud) üldplaneeringust ega pea vajalikuks arvestada

menetluses oleva üldplaneeringuga jättes oma seisukoha täiesti põhjendamata. Õige on kaebaja

seisukoht selles, et igal juhul tuli vastustajal arvestada ka uue ja menetlusega lõppfaasis olnud

üldplaneeringu sisuga kaebajale huvi pakkuvas osas.

Detailplaneeringu menetlemisel ja kehtestamisel diskretsiooniõiguse kasutamine eeldab seda,

et kaalumisele võetakse kõik menetluses esitatud asjassepuutuvad väited ja seisukohad. Kui

menetlusosaliste poolt esitatud seisukohad jäetakse arvestamata, siis tuleb seda põhjendada.

Vaidlustatud korraldusest ei nähtu põhjendusi, miks vastustaja kaebaja poolt välja toodud

seisukohtadega – sh seisukohaga, et detailplaneering on uue menetluses oleva ÜP-ga kooskõlas

– ei arvestatud. Vastustaja viitas üksnes ühe lausega sellele, et vallal puudub kindlus, et Kose

valla ÜP (2021) sellisel kujul kehtestatakse ning vald ei võta uues üldplaneeringus märgitud

kinnistu juhtfunktsiooni vaatluse alla. Arvestades üldplaneeringu menetluse pikkust ja mahtu

ning seda, et üldplaneering oli sellisel kujul vaidlusaluse otsuse tegemise ajaks vastu võetud,

toimunud oli avalik väljapanek ja arutelu ning vald oli teatanud 08.12.2020 üldplaneeringu

heakskiitmiseks esitamisest Rahandusministeeriumile, olid vastustajale valla üldplaneeringu

põhisuunad teada. Sh pidi vallale teada olema ka see, et Jõe tn 3 juhtfunktsioon muudetakse

kaebajale tema detailplaneeringu taotlust arvestades soodsamaks. Eeltoodust tulenevalt tuli

vastustajal analüüsida ja kaaluda kaebaja poolt välja toodud seisukohta, et detailplaneering

vastab uuele ÜP-le. Vastustaja seda ei teinud, millest tulenevalt on korraldus olulise

kaalutlusveaga ning põhjendamispuudusega.

16. Vaidlust ei ole ka selles, et kaebuse esitaja esitas vastustajale 08.04.2021 taotluse

planeeringu menetluse jätkamiseks, lähtudes sealjuures 05.04.2021 toimunud nõupidamisest.

Taotluses märkis kaebaja, et: „Jääb enda varem esitatud seisukohtade juurde, mille kohaselt on

menetletav detailplaneering kooskõlas nii kehtiva kui ka lähitulevikus kehtestatava

üldplaneeringuga.

Vaatamata eeltoodud seisukohtadele on AS Aqua Marina peamiseks sooviks jätkata vallaga

koostööd. Tulenevalt 05.04.2021 pooltevahelisel kohtumisel räägitust on Aqua Marina esindaja

Urmas Koch esitanud vallavalitsusele samal päeval teate, kinnitades, et AS Aqua Marina esitab

Kose Vallavalitsusele mai kuu jooksul uuendatud detailplaneeringu lahenduse, mis vastab

vallavalitsuse soovidele/ ettepanekutele ning on vastavuses hetkel kehtiva Kose valla

üldplaneeringuga.“ (vt tl 107-108p)

Kohus leiab, et viidatud taotluses on kaebaja selgelt väljendanud oma soovi menetlusega

jätkata. Samuti nähtub viidatud avaldusest, et kaebaja oli valmis planeeringulahendust muutma

selliselt, et see on kooskõlas veel kehtiva üldplaneeringuga ehk teisisõnu oli kaebaja valmis

viima sisse planeeringusse vastavad muudatused ja kõrvaldama planeeringust need puudused,

millele vastustaja viitas oma korralduse eelnõus (vt tl 99-102p). Seejuures palus vastustaja ise

oma kaaskirjas kaebaja seisukohta, kas kaebaja soovib menetlusega jätkata, märkides, et sel

juhul tuleb viia detailplaneeringu lahendus kooskõlla kehtiva üldplaneeringuga (selle

seletuskirja p 2.5) (tl 99-100p).

Vaatamata eeltoodule leidis vastustaja aga vaidlustatud korralduses (vt korralduse p 14 ja selle

alapunktid), et: „Detailplaneeringu menetlusega jätkamine ei ole võimalik, vallavalitsus ei saa

jätta tähelepanuta avaldaja väiteid menetletava planeeringu kooskõlast nii kehtiva kui ka

lähitulevikus kehtestatava üldplaneeringuga.

Vastustaja märkis, et eelnevalt märgitud avaldaja seisukoht ei lisa vallavalitsusele kindlust, et

avaldaja lõppkinnitus täiendatud planeeringu lahenduse esitamisest vastavalt vallavalitsuse

seisukohtadele, oleks täidetav. Vallavalitsuse seisukoha kohaselt ei saa planeeringu lahenduse

täiendamisega lahendada planeeringu vastuolu üldplaneeringuga. Üldplaneeringu ja

planeeringu kooskõla saavutamine eeldab põhimõtteliselt uue lahendusega planeeringu

koostamist. Eelnevast tulenevalt ei ole võimalik ja mõistlik ning otstarbekohane

planeeringumenetluse jätkamine, mille elluviimine ei ole võimalik.

Vallavalitsuse arusaamisel peab avaldaja planeeringu lahenduse täiendamisena silmas

automaattankla rajamist. Märgitud ehitise püstitamisel muutub oluliselt planeeringu

koostamise eesmärk (käesoleva korralduse sissejuhatus). Automaattankla või tanklahoone,

autopesula, kauplus jms teeninduse ehitamine on täiesti erinevad planeeringu koostamise

eesmärgid. PlanS § 129 lg 1 p 3 kohaselt võib märgitud juhul planeeringu koostamise

lõpetada.“

Kohus leiab, et vastustaja on teinud taotluse lahendamisel ilmselge menetlusvea, samuti

tuginenud siinkohal ebaõigele õiguslikule alusele.

Esiteks - ilma uut detailplaneeringu lahendust ära ootamata ei olnud võimalik vastustajal võtta

seisukohta selle vastavusest üldplaneeringule või mitte (asjaolu, et vastustajal puudus kindlus,

et uus lahendus vastab üldplaneeringule selliseks asjaoluks ei ole). Teiseks asjaolu, et

planeeringulahendust muudetakse, on üks planeerimise protsessi osa (planeerimismenetlus

ongi selleks loodud, et välja töötada kõiki osapooli rahuldav lahendus). Vastasel korral ehk kui

iga kord, kui planeeringulahendust muudetakse (sj vastavalt erinevate poolte huvidele sh

avalikele huvidele) tuleks menetlus lõpetada ja alustada uue planeerimismenetlusega, ei olekski

võimalik ühtegi planeeringut, kuhu on vaja teha muudatusi, lõpuni menetleda. Eeltoodu ei ole

aga kooskõlas ei hea halduse ega planeerimismenetluse aluspõhimõtete ega eesmärgiga. Kohus

leiab, et vastustaja ei ole käitunud siinkohal õiguspäraselt ning on põhjendamatult lõpetanud

detailplaneeringu menetluse ootamata ära kaebaja poolt uut täiendatud planeeringulahendust.

Seda seejuures olukorras, kus vastustaja ise planeeringu muutmise vajadusele oma kirjas

tähelepanu juhtis ning seda ka sisuliselt nõudis. Sellises olukorras menetluse lõpetamist saab

pidada ootamatuks, hea halduse põhimõttega vastuolus olevaks ning õigusvastaseks nagu on

kaebuses välja toonud ka kaebaja.

Veel juhib kohus vastustaja tähelepanu sellele, et vastustaja on seejuures viidanud ka valele

õiguslikule alusele oma korralduse p 14.5, kuivõrd PlanS § 129 lg 1 p 3 kohaselt võib

detailplaneeringu koostamise lõpetada, kui planeeringu koostamise eesmärk muutub oluliselt

koostamise käigus. Vastustaja viitas aga PlanS § 129 lg 1 p 1.

Teiseks pidi vastustaja arvestama kaebaja 08.04.2021 taotluse lahendamisel ka uue Kose valla

menetluses oleva üldplaneeringuga ning sellega, et uus üldplaneering muudab olukorda sh

kaebajale soodsamaks selliselt, et vastuolu üldplaneeringuga kaob ka Jõe tn 3 osas, kuivõrd uus

ja täna kehtiv Kose valla ÜP näeb ka nimetatud kinnistu osas juhtotstarbeks ärimaa. Vastustajal

tuli vastavat asjaolu igal juhul kaaluda ja analüüsida ka lahendades kaebaja taotlust jätkata

menetlusega. Vastustaja seda teinud ei ole. Vastustaja ei ole kaebaja taotluse lahendamisel

antud küsimusel ka peatunud. Kohus on seisukohal, et sellega on vastustaja teinud olulise

kaalutlusvea (kaalutlusviga võib seisneda ka selles, et kaalutlusõigust ei teostatud) ning sellest

tulenevalt on vaidlustatud korraldus ka selles osas õigusvastane.

17. Kaebaja tõi veel välja, et vastustaja on rikkunud kogu haldusmenetluse jooksul nii hea

halduse kui ka õiguskindluse ja -selguse põhimõtet ning vaidlustatud korraldus on ka sel

põhjusel õigusvastane.

Kohus nõustub kaebajaga selles, et kogu haldusmenetlus peab vastama haldusmenetluse

põhimõtetele, mitte ainult lõplik haldusakt nagu leiab vastustaja. Kaebaja on põhjendatult esile

toonud, et haldusakti nii formaalse kui ka sisulise õiguspärasuse hindamisel tuleb arvestada nii

lõplikku tulemust, st haldusakti, kui ka menetlust ennast. Menetluses ja haldusaktis esitatud

seisukohtade erinevus näitab kaalutlusõiguse rikkumist (kaalutlusõiguse kasutamise kohustust,

kaalutlusõiguse eesmärgi arvestamine, oluliste ajaolude arvestamine, keeld tugineda

asjassepuutumatutele

kaalutlustele,

kaalutlusõiguse

kuritarvitamise

keeld,

kooskõla

haldusõiguse üldpõhimõtetega - Vt nt A. Aedmaa. Haldusmenetluse käsiraamat. Tartu, 2004. lk

280 jj), mis toob kaasa haldusakti sisulise õigusvastasuse ja aluse selle tühistamiseks.

Käesoleval juhul ei ole poolte vahel sisulist vaidlust selles, et vastustaja on oma seisukohti

menetluses korduvalt muutnud, millest tulenevalt saab kohus asuda seisukohale, et vastustaja

ei ole käitunud vastavuses hea halduse põhimõttega olukorras, kus seisukohtade muutumise

aluseks ei ole olnud planeeringu muudatused, vaid planeeringu põhilahendus on olnud kogu

aeg ühesugune. Haldusorgan peab oma seisukohtades olema järjepidev tagades selliselt ka

õiguskindluse ja -selguse oma tegevuses. Antud juhul on vastavat põhimõtet rikutud. Kohus

selgitab siinkohal vastustajale, et eeltoodu ei välista seda, et kui haldusorgan on teinud

haldusmenetluses vea, siis ta parandab selle, kuid antud juhul on vastustaja muutnud oma

seisukohti

korduvalt.

Lisaks

ei

ole

vastustaja

lõplikus

haldusaktis

järginud

põhjendamiskohustust ning on rikkunud oluliselt kaalutlusõigust jättes õiglaselt kaalumata

kaebajate huvid, kolmandate isikute huvid ja avaliku huvi.

18. Viimaseks viitas kaebaja vastustaja erapoolikusele. Kohus leiab, et vastav kaebaja väide on

tõendamata ning sisuliselt põhjendamata ehk paljasõnaline. Kaebaja ei ole kaebuses ega selle

täienduses täpsustanud, milles vastav erapoolikus seisnes või avaldus. Kohus märgib, et

vastustaja käitumist haldusmenetluses ja suhtumist kohtumenetluses (kohtuistungil) kaebajasse

võib pidada hea halduse põhimõttega väheses kooskõlas olevaks ja kohtule jäi sellest mulje, et

vastustaja esindajate põhiline soov oli leida kogu menetluse käigus formaalne põhjus menetluse

lõpetamiseks, kuid ainuüksi vastav mulje ei anna alust lugeda kaebaja väidet tõendatuks, kuigi

kohus möönab, et teatud kahtlus selles osas kohtul tekkis.

19. Kokkuvõtvalt leiab kohus, et kaebus tuleb rahuldada diskretsiooniõiguse ja

põhjendamiskohustuse rikkumise tõttu ja Kose Vallavalitsuse 27.04.2021 korraldus nr 268

„Kose alevikus asuvate Jõe tn 1 ja Jõe tn 3 katastriüksuste ning lähiala detailplaneeringu

koostamise lõpetamine“ tühistada. Vastustajal tuleb jätkata detailplaneeringu menetlust sealt,

kus see pooleli jäi ja arvestades materiaalõiguse (üldplaneeringuga võimaldatud maakasutus ja

ehitusõiguse sisu) osas hetkel kehtiva õigusliku olukorraga (sh Kose Vallavolikogu 22.06.2021

otsusega nr 284 kehtestatud Kose valla ÜP-ga).

Menetluskulud

20. Vastavalt HKMS § 108 lg 1 lausele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Käesoleval juhul tehti otsus vastustaja kahjuks.

Kohus mõistab välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud (HKMS § 109 lg 6).

Kohus nõustub vastustajaga ja leiab, et kaebaja poolt kohtule esitatud arved nr 210031

29.01.2021 summas 2346 eurot (sh käibemaks); nr 210326 26.02.2021 summas 2511,60 eurot

(sh käibemaks); nr 210917 13.04.2021 summas 780 (sh käibemaks) on esitatud enne

vaidlustatud 27.04.2021 korralduse nr 268 tegemist. Märgitud arved kajastavad esindaja poolt

tehtud töid, mis vaieldamatult seonduvad ainult haldusmenetluses kaebajaga seotud

detailplaneeringu menetlemisega. Märgitud kulusid ei saa HKMS § 103 lg 1 p 1 kohaselt

hüvitamisele kuuluvate menetluskulude hulka lugeda.

Halduskohtumenetluses

saab

välja

mõista

ainult

halduskohtumenetluses

kantud

menetluskulusid, mitte haldusmenetluses kantud õigusabikulusid (vt RKHK otsust asjas nr 3-

3-1-60-13). (p 16.1)

Eeltoodust tulenevalt tuleb vähendada menetluskulusid esiteks kokku 5637,60 (sh käibemaks)

euro võrra.

Arve nr 211650 30.06.2021 ja arves nr 220345 02.03.2022 kohaselt on kulunud kaebuse ja selle

täienduse koostamisele kokku 36,3 tundi (4492,20 eurot + 1918,80 eurot= 6411 eurot – sh

käibemaks).

Kohus leiab arvestades asja mahtu, sisu ja keerukust (tegemist ei ole eriti keeruka vaidlusega)

ning seda, et sama esindaja on kaebajat esindanud ka haldusmenetluses, kus avaldatud

põhiseisukohti on korratud ka kaebuses ja selle täienduses, et ülal märgitud kulud on üle

paisutatud ning neid tuleb vähendada poole võrra ehk nimetatud arvetest on põhjendatud

menetluskuludeks 3205.50 eurot (sh käibemaks).

Arve nr 220390 07.03.2022 (summas 1216,80 – sh käibemaks) kohaselt kulutas kaebaja 3,8

tundi istungiks ettevalmistamisele ja 4 tundi kulus kohtuistungile. Kohus leiab, et nimetatud

arve on täies ulatuses põhjendatud.

Arvestades eeltoodut tuleb kokkuvõtvalt vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista

menetluskulud summas 3205.50 eurot (sh käibemaks)+ 1216,80 (sh käibemaks) so kokku

4422,30 eurot (sh käibemaks).

Kohus selgitab, et vaatamata kaebaja taotlusele mõista menetluskulud välja ilma käibemaksuta

tuleb Riigikohtu praktika kohaselt (otsus haldusasjas nr 3-3-1-58-07, p-d 15 ja 16 ja otsus

haldusasjas 3-3-1-54-12) menetluskulu välja mõista koos arvel märgitud käibemaksuga.

Veel taotles kaebaja märkida menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele

kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi

jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses

ettenähtud ulatuses. Kohus selgitab kaebajale, et halduskohtumenetluse seadustik ei näe ette

võimalust VÕS § 113 lg 1 kohaldamiseks, millest tulenevalt tuleb jätta kaebaja taotlus selles

osas rahuldamata.

(allkirjastatud digitaalselt)

Daimar Liiv

Kohtunik