1-06-15769/125 · Tallinna Ringkonnakohus

1

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 15. oktoober 2010, Tallinn Kriminaalasja number 1-06-15769 Kohtukoosseis

Eesistuja Ivi Kesküla, liikmed Julia Katškovskaja ja Urmas Reinola Kohtuistungi sekretär Tatjana Derkatš

Kohtuistungi toimumise aeg ja koht 20. august 2010, Tallinn Kriminaalasi H.L süüdistuses KarS § 294 lg 2 p 1,2 järgi, Andrei H.L süüdistuses KarS § 296 lg 2 p 1 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 26. mai 2010 otsus üldmenetluses

Apellatsiooni esitaja

Riigiprokuratuur ja kaitsjad A.Lubergi ja J.Väli Prokurör Riigiprokurör Triin Bergmann Süüdistatav

H.L , ik: XXX, varem kriminaalkorras karistamata, eelvangistuses viibis 3 kuud

Andrei H.L, ik: 36709212714, varem kriminaalkorras karistamata, viibis eelvangistuses 3 kuud 9 päeva

Kaitsja Vandeadvokaadid Aadu Luberg ja Janek Väli

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 26 mai 2010 aasta otsus kriminaalasjas nr 1-06-15769 H.L ja Andrei H.L süüdistusasjas täies ulatuses ja saata kriminaalasi Harju

2 Maakohtule uuesti arutamiseks teises kohtukoosseisus.

2. Apellatsioonid rahuldada osaliselt.

3. Mõista Eesti Vabariigilt välja H.L / ik: XXX/ kasuks

apellatsioonimenetluses õigusabi osutamise eest makstud tasu hüvitamiseks 32 400.00/

kolmkümmend kaks tuhat nelisada krooni/. Summa kanda H.L arvelduskontole nr XXXXXXXXXXXXX SEB Pank AS.

Edasikaebamise kord

Kohtumäärust võib vaidlustada Riigikohtus 10 päeva jooksul alates kohtumääruse kantselei kaudu teatavaks tegemisest, so 15.10.2010. Süüdistatav võib määruskaebuse esitada vaid advokaadist kaitsja vahendusel.

SÜÜDISTUS:

1. H.L süüdistati altkäemaksu võtmises nõudmisega vähemalt teist korda,

so ametiisikuna vara nõudmises vähemalt teist korda vastutasuna selle eest, et tema,

ametiseisundit kasutades, paneb toime seadusega mittelubatud teo ja on alust arvata, et ta

edaspidi paneb toime seadusega mittelubatud teo, või on ebaseaduslikult jätnud teo toimepanemata või on alust arvata, et jätab selle toime panemata edaspidi , so KarS § 294 lg 2 p 1 ja 2 kuriteo toimepanemises.

Andrei H.L süüdistati altkäemaksu vähemalt teistkordses vahendamises, s.t

osalemises vahendajana ametiisikule vähemalt teist korda vara andmises vastutasuna selle

eest, et ametiisik on oma ametiseisundit kasutades toime pannud või on alust arvata, et ta

edaspidi paneb toime seadusega mittelubatud teo, või on ebaseaduslikult jätnud teo toime panemata või on alust arvata, et ta jätab selle toime panemata edaspidi, s.o KarS § 296 lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritava teo toimepanemises.

H.L töötas 01.05.2004 - 15.08.2005 Veterinaarja Toiduameti peadirektori

asetäitjana, kuhu ta oli nimetatud Veterinaar-ja Toiduameti peadirektori 30.04.2004 käskkirjaga nr. 75. Vastavalt Veterinaarja Toiduameti peadirektori 14.05 2004 käskkirjaga

nr. 332 kinnitatud ametijuhendile oli H.L tööülesanneteks juhtida ja

korraldada ameti haldustegevust ja asjaajamist, korraldada järelevalvet reguleerivate

õigusaktide täitmise üle, nõuda kirjalikult ja suuliselt teavet, dokumentide ja teiste infokandjate esitamist ning juurdepääsu andmetele, mis on seotud tööülesannete täitmisega. H.L oli õigus kontrollida õigusaktide täitmist; teha ettekirjutusi, otsuseid või akte puuduste kõrvaldamiseks; teha ettepanekuid õigusaktide eelnõude väljatöötamiseks

või muutmiseks. H.L oli õigus talle antud pädevuse piires

Põllumajandusministeeriumi haldusalas ja teiste riiklike institutsioonide poolt koostatud programmides, komisjonides ja töögruppides ja rahvusvahelistes organisatsioonides osaleda.

Samuti täita Veterinaarja Toiduameti pea-direktori poolt talle täpsustatult pandud

tööülesandeid, milledeks oli esindada Veterinaarja Toiduametit Venemaa

veterinaarametnike kontrollkäigul Eesti Vabariigi toiduettevõtetesse, sealhulgas

3

kalakäitlemise ettevõtetesse, mis soovisid saada tunnustust oma ettevõtte kauba eksportimiseks Venemaale, suhelda aktiivselt Veterinaarja Toiduameti esindajana Venemaa ja Ukraina veterinaarametnikega. Samuti oli pandud talle ülesandeks lahendada külmutatud

kala ekspordi küsimus termosvagunites Venemaale ja Ukrainasse ekspordil, s.t millistel

tingimustel on vedamine lubatud. Vastavalt ametijuhendile allusid H.L-ile

Veterinaarja Toiduameti osakondade ametnikud ja abiteenistujad ning maakondade veterinaarkeskuste juhid. Seega oli H.L ametiisikuks KarS 288 mõistes, sest

tal oli ametiseisund riigi asutuses, kuna talle oli pandud haldamis-, järelevalvening juhtimisülesanded.

2004. aasta oktoobris pöördus H.L OÜ Baltreftrans töötaja Viktor

Rasskazovi poole. OÜ Baltreftrans on äriühing, mille põhitegevusalaks on

ekspedeerimisteenuse pakkumine kalakäitlemise ettevõtetele. Viktor Rasskazovi

tööülesanneteks OÜ-s Baltreftrans oli klientide leidmine ja teenindamine juhul, kui nad

soovisid kasutada termosvaguneid külmutatud kala ekspordiks Venemaale ja Ukrainasse.

H.L esitas Viktor Rasskazovile nõudmise, mille kohaselt Viktor

Rassakazov pidi tagama, et kõik isikud, kes veavad külmutatud kala Venemaale või

Ukrainasse, kasutades OÜ Baltreftrans termosvaguneid, maksaksid talle 100 dollarit Venemaale mineva vaguni puhul ning 200 dollarit Ukrainasse mineva vaguni puhul. Samal ajal pöördus H.L oma venna Andrei H.L poole, pakkudes

võimalust osaleda vahendajana H.L-ile altkäemaksu edastamises Viktor Rasskazovi vahendusel külmutatud kala Venemaale ja Ukrainasse eksportivatelt isikutelt.

Viktor Rasskazovi ülesanne oli raha kokku koguda ning edastada see sularahas Andrei

H.L-ile, kes on H.L vend ning kes andis raha edasi H.L-ile . Tasu tuli H.L-ile maksta selle eest, et tema, kasutades oma

ametipositsioonist tulenevaid võimalusi, tagaks võimaluse takistusteta vedada

termosvagunitega külmutatud kala Ukrainasse ja Venemaale, mis seisnes selles, et isikule väljastataks ekspordisertifikaat ning ei teostataks veterinaarametnike poolt veterinaarkontrolli,

mille käigus tühistataks sertifikaat ega tehtaks isikule muul viisil veterinaarametnike poolt takistusi külmutatud kala eksportimisel Venemaale või Ukrainasse. Vastavalt õigusaktidele ei

tohtinud kasutada termosvaguneid külmutatud kala ekspordiks Venemaale ja Ukrainasse. Veterinaarkorralduse seaduse ( ) § 2 lg 1 kohaselt kasutatakse mõistet loom RT I 1999, 58, 608 kõikide tehistingimustes ja looduses vabalt elavate imetajate, lindude, roomajate, kahepaiksete, kalade ja selgrootute kohta. Vastavalt Loomade ja Loomsete saadustega kauplemise ning nende impordi ja ekspordi järelevalve seaduse (RT I 2004, 34, 236) § 22 lg-e 1 peavad eksporditavad loomad ja loomsed saadused olema nendega kauplemise kohta esitatavate ning

ühendusevälise riigi esitatavate veterinaarnõuete kohased. Vastavalt Toiduseaduse (RT I 1999, 30, 415) § 12 lg 1 turule viidav toidutoore ja toit peab olema ohutu inimese tervisele

ning vastama käesolevas seaduses ja teistes õigusaktides sätestatud nõuetele. Vastavalt

Toiduseaduse § 33 lg 1 toidutooret ja toitu veetakse veokiga, kus on nende omaduste säilimiseks vajalikud tingimused ning kus nad ei saastu ning kus ei halvene nende omadused. Vastavalt VV 02.11.1999.a määrusele nr 329 „Toidu-hügieeni üldeeskirja kinnitamine“ (RT I 1999,84,766) punktile 25 veetakse toitu veokiga, kus toidu omaduste säilimiseks on vajalikud tingimused ning tema omadused ei halvene. Vastavalt sama määruse punkt 31 peab veokis

olema tagatud toidu hoidmine sobival temperatuuril. Vastavalt põllumajandusministri

21.10.1999.a määrusele nr 31“ Kalandustoodete hügieeninõuete eeskirja ning arvestuskohustuse täitmise tingimuste ja korra kehtestamine“ (RTL 1999, 150, 2137, RTL,

2004, 6, 76) punkt 11.2 järgi külmutatud kalandustooted hoitakse vedamise ajal ühtsel

temperatuuril miinus 18oC või madalamal. Vastavalt sama määruse p 11.6 peab veoks

kasutatava veoki konstruktsioon ja varustus võimaldama eeskirjas kehtestatud temperatuuri

4

säilimise veo kestel. Lähtuvalt eelpool toodud nõuetest ning sihtkohariigi nõuetest on

Veterinaar ja Toiduameti peadirektor kinnitanud sertifikaadid külmutatud kala veoks Venemaale ja Ukrainasse vastavalt Loomade ja Loomsete saadustega kauplemise ning nende

impordi ja ekspordi järelevalve seaduse § 46 lg 1. Ukrainasse ja Venemaale eksporditava külmutatud kala veterinaarsertifikaadi kohaselt veterinaar-ametnik kinnitab oma allkirjaga, et

ladustamisja transpordi tingimuste puhul on tagatud temperatuur -150C kuni -18oC

säilimine. Seega peab lähtuvalt õigusaktide nõuetest olema garanteeritud, et veo vahend

suudaks säilitada kogu veo kestel temperatuuri -180C või madalamal ning on lubatud

lühiajalised temperatuuri tõus kuni 3oC võrra. Termosvaguni puhul lähtuvalt tehnilistest

omadustest tõuseb temperatuur iga ööpäeva jooksul 10C võrra. Ladustamismomendil on külmutatud kala temperatuur -180C. Antud juhul on ekspordi marsruudi läbimine võtnud aega 3-15 ööpäeva, millele lisandub veel külmutatud kala ladustamine vagunitesse ja muud sõitu ettevalmistavad toimingud. Seega pole termosvaguni puhul garanteeritud, et oleks kogu veo

kestel säilitatud vajalik temperatuur s.o 18 oC või madalam ning et tegemist oleks üksnes

lühiajalise, mitte püsiva temperatuuri tõusuga 3 0C võrra. Tasu maksmine H.L-ile hõlmas ka seda, et H.L ei organiseeriks ka muudel alustel veterinaarkontrolli kui veovahendi mittevastavus õigusakti nõuetele.

Termosvagunitega vedamise tagamise eest tasu nõudmise edastas H.L Viktor Rasskazovile vahetult või läbi Andrei H.L, käskides nõudmise edastada ka kala ekspordiga tegelevatele ettevõtjatele: kui isikud keelduvad talle raha maksmast, keelustab ta termosvagunitega veo ja korraldab veterinaarkontrolle nii, et isik ei saa vedada külmutatud kala Ukrainasse ja Venemaale lepingus nõutud koguses ja ettenähtud tähtajaks. Juhul, kui isik keeldus maksmast, viis H.L ähvarduse täide. Nimelt soovis 05.11.2004 OÜ

Baltrecord eksportida OÜ Geirom poolt käideldud külmutatud kala termosvagunis Venemaale. Venemaa-poolne kauba vastuvõtja F. M. ei soovinud maksta Viktor Rasskazovi kätte H.L jaoks nõutud lisatasu termosvaguniga vedamise võimaluse eest. F. M. loobus Viktor Rasskazovi ja OÜ Baltreftrans teenustest ning tellis ekspedeerimisteenuse

AS MTF tolliterminali vahendusel. Seejärel organiseeris H.L kauba

saatmise peatamise ja veterinaarsertifikaadi tühistamise. Samuti 26.11.2004 soovis OÜ Baltrecord eksportida OÜ Geiom poolt käideldud külmutatud kala termosvagunis Venemaale.

Venemaa poolne kauba vastuvõtja F. M. ei soovinud maksta Viktor Rasskazovi kätte H.L jaoks nõutud lisatasu termosvaguniga vedamise eest ja loobus Viktor

Rasskazovi ja OÜ Baltreftrans teenustest ning tellis ekspedeerimisteenuse AS MTF

tolliterminali vahendusel. H.L organiseeris, et korraldataks erakorraline veterinaarkontroll. Kuna külmutatud kaup oli veterinaaride kohale jõudes juba ära saadetud, teostati erakorraline veterinaarkontroll kaupa saatnud ettevõttesse ja leitud vigade eest määrati

väärteotrahv. Peale nimetatud kontrollide teostamist otsustas OÜ Baltrecord kasutada OÜ Baltreftrans teenust ning maksta H.L-ile tasu selle eest, et saaks ta-kistusteta vedada külmutatud kala Venemaale ja Ukrainasse.

Vastutasuna tasu maksmise eest H.L, kasutades oma ametiseisundit, tagas

võimaluse takistusteta eksportida külmutatud kala Venemaale ja Ukrainasse. H.L

oli lähtuvalt oma ametiseisundist ülevaade ja teadmised, kuidas toimub piirkondlike veterinaarkeskuste ametnike poolt sertifikaatide väljastamine ning mis asjaoludel

toimub kontroll. Tasu nõudmisel kala ekspordiga tegelevatelt isikutelt kasutas H.L

ära teadmist, et sertifikaate väljastades ei kontrolli piirkondlike

veterinaarkeskuste ametnikud veovahendi vastavust kehtivatele õigusaktidele ja sertifikaadi nõuetele ning veovahendi vastavuse kontroll toimub üksnes pisteliselt, kui on laekunud info, et on olemas vastuolu õigusaktidega. Kui isik keeldus H.L-ile raha maksmast

5

võimaluse eest termosvagunitega vedada, korraldas H.L info edastamise piirkondlikele veterinaarametnikele, et teostataks veterinaarkontroll, mille käigus tühistatakse sertifikaat või tehtaks muul alusel kui veovahendi mittevastavus kehtivatele nõuetele isikule

ettekirjutus või otsus järelvalve ametniku poolt. Juhul, kui isik maksis H.L-ile

tasu, siis ta ei organiseerinud info edastamist piirkondlikele

veterinaarkeskustele ning ei organiseerinud veterinaarkontrolli läbiviimist. H.L , kasutades oma ametiseisundit ja sellest tulenevaid võimalusi, seisis selle eest, et

Veterinaarja Toiduameti poolt ei võetaks vastu otsust, mille kohaselt termosvagunitega

vedu tuleb lõpetada. Seega seisis H.L selle eest, et Veterinaarja

Toiduameti poolt oleks tagatud võimalus vedada külmutatud kala termosvagunitega

Venemaale ja Ukrainasse, kuigi termosvagunites külmutatud kala vedamine oli vastuolus

õigusaktidega. Teo toimepanemiseks kasutas H.L ära oma ametikohast tulenevaid võimalusi: enese informeeritust eelpool nimetatud asjaoludest ning enda autoriteeti

Veterinaar-ja Toiduametis ja selle allasutustes. Oma sellise tegevusega rikkus H.L

ka Avaliku teenistuse seaduse ( ) § 59 lg 1, mille kohaselt RT I 1995, 16, 228

teenistuja peab oma teenistuskohustusi täitma täpselt, kohusetundlikult, otstarbekalt ja omakasu-püüdmatult, lähtudes avalikest huvidest.

Viktor Rasskazovi ülesanne altkäemaksu vahendajana oli raha kokku koguda ning edastada see sularahas Andrei H.L-ile, kes on H.L vend ning kes andis raha edasi H.L-ile. Andrei H.L oli vahendajaks altkäemaksu edastamisel

H.L-ile Viktor Rasskazovi ja külmutatud kala Ukrainasse ja Venemaale

eksportivate isikute vahel. Andrei H.L osa vahendajana oli kontrollida, et Viktor Rasskazov koguks kõigilt kalakäitlemisettevõtjatelt H.L-ile makstavat tasu,

anda informatsiooni H.L-ile mõeldud rahade laekumiste kohta ja isikute kohta, kes ei maksa H.L-ile. Andrei H.L arutas nii Viktor Rasskazovi kui ka H.L-iga, milliseid meetmeid kohaldada tasu mitte maksnud isikutele, samuti aitas ta neid meetmeid ellu viia. Andrei H.L edastas ka H.L korraldusi Viktor Rasskazovile ja kala eksportivatele isikutele ning sealhulgas ka ähvardusi,

mis saab isikutega, kes ei maksa tasu H.L-ile . Samuti osales Andrei

H.L veterinaarkontrollide korraldamises isikutele, kes ei maksnud tasu H.L-ile

. Lisaks edastas Andrei H.L Viktor Rasskazovi poolt kogutud raha H.L-ile.

Ajavahemikul 01.10.2004 – 22.03.2005 võttis H.L firma Baltreftrans

töötaja Viktor Rasskazovi ja oma venna Andrei H.L vahendusel Harjumaal eeluurimise käigus tuvastamata ajal ja kohas tasu järgmistelt kala ekspordiga tegelevatel

isikutelt võimaluse eest, et tema poolt oleks lähtuvalt tema ametiseisundist garanteeritud

kalakäitlemisettevõtete poolt termosvagunitega saadetud järgnevate termosvagunitega külmutatud kala vedu Venemaale ja Ukrainasse järgmistes summades.

AS Gramus esindaja Andrei Stepanenko poolt on ajavahemikul 06.12.2004 – 24.03.2005

Ukrainasse ja Venemaale külmutatud kala vedamise võimaluse tagamise eest termosvagunitega makstud kokku 2200 USA dollarit (26 070 Eesti krooni)

OÜ Vimpex Grupp esindaja Andrei Sokolov´i poolt on ajavahemikul 06.12.2004 –

24.03.2005 Ukrainasse termosvagunitega külmutatud kala vedamise võimaldamise eest makstud kokku 600 USA dollarit (7110 Eesti krooni)

6

OÜ Ramarin Center esindaja Rainer Paks poolt on seoses OÜ-ga Rai Grupp ajavahemikul

06.12.2004 – 24.03.2005 Venemaale ja Ukrainasse saadetud termosvagunitega külmutatud kala vedamise võimaldamise eest makstud kokku 2500 USA dollarit (29 625 Eesti krooni).

AS Krapesk esindaja Sigmond Kartau poolt on ajavahemikul 06.12.2004 – 24.03.2005

Venemaale ja Ukrainasse saadetud külmutatud kala termosvagunitega vedamise võimaldamise eest kokku makstud 6800 USA dollarit (80 580 Eesti krooni).

AS Baltic Fish Trade esindaja Dmitri Matvejev poolt ajavahemikul 06.12.2004 – 24.03.2005

Venemaale saadetud termosvagunitega külmutatud kala vedamise võimaldamise eest on kokku makstud 2200 USA dollarit (26 070 Eesti krooni).

AS Smakus esindaja Eduard ja Vladimir Baranini poolt ajavahemikul 06.12.2004 – 24.03.2005 Venemaale ja Ukrainasse saadetud termosvagunitega külmutatud kala vedamise võimaldamise eest kokku on makstud 700 USA dollarit (8295 Eesti krooni).

OÜ Baltrecord esindaja Sergei Zelentsovi poolt ajavahemikul 06.12.2004 – 24.03.2005

Venemaale saadetud termosvagunitega külmutatud kala vedamise võimaldamise eest on kokku makstud 2100 USA dollarit ( 24 885 Eesti krooni).

OÜ Masterhansa esindaja Vladimir Pastušenko poolt 18.03.2005 Ukrainasse saadetud termosvaguniga külmutatud kala vedamise võimaldamise eest on kokku makstud 200 USA dollarit (2350 Eesti krooni).

AS Kajax Fishexport esindaja Oleg Omeltšenko poolt ajavahemikul 06.12.2004 – 24.03.2005

Uk-rainasse ja Venemaale saadetud termosvagunitega külmutatud kala vedamise võimaldamise eest on kokku makstud 5800 USA dollarit 68 730 Eesti krooni).

Sergei Babenko käest OÜ-ute Morobell ja Transprojekt poolt ajavahemikul 06.12.2004 – 24.03.2005 Venemaale saadetud termosvagunitega külmutatud kala vedamise võimaldamise eest on kokku makstud 200 USA dollarit (2370 Eesti krooni).

Kokku H.L võttis Viktor Rasskazovi ja Andrei H.L vahendusel ja Andrei H.L vahendas altkäemaksu kalakäitlemise firmade esindajatelt ja eraisikutelt 23300 USA dollarit (276 105 Eesti krooni).

HARJU MAAKOHTU OTSUS:

2. Maakohus tunnistas H.L süüdi KarS § 293 lg. 2 p. 1, 2 järgi ja mõistis karistuseks 3 ( kolm ) aastat vangistust. Kohaldas KarS § 73 sätteid ja määra 4 ( nelja ) aastase katseaja. KarS § 68 alusel luges karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg alates 22.03.2005 a. kuni 12.08.2005 a. s.o. 4 ( neli ) kuud 23 ( kaks-kümmend kolm ) päeva.

Andrei H.L tunnistas maakohus süüdi KarS § 295 lg. 2 p. 1 järgi ja mõistis karistuseks 1 ( üks ) aasta 6 ( kuus ) kuud vangistust. Kohaldas KarS § 73 asätteid ja määras 3 ( kolme ) aastase katseaja. KarS § 68 alusel luges eelvangistuses viibitud aja alates 22.03.2005 a. kuni 30.06.2005 a. s.o. 3 ( kolm ) kuud 9 ( üheksa ) päeva, kantud karistuse hulka.

7

Kohus tuvastas Vladimir ja Andrei H.L süü ning jõudis järeldusele, et H.L

suhtes esitatud süüdistus KarS § 294 lg. 2 p. 1, 2 tuleb ümber kvalifitseerida

KarS § 293 lg. 2 p. 1, 2 järgi asjaoludel, et külmutatud kalatoodete vedu oli seaduslikult

lubatud nii süüdistatavate, tunnistajate ütluste kohaselt kui ka EMÜ direktiivi ja Vabariigi

põllumajandusministri määruse nr. 31 sätetega, mis kehtestavad ainult ühtlase temperatuuri säilitamist kauba veol sihtpunktini, kuid keeldu termosvagunitega kauba vedamiseks ei ole.

Ajavahemikul 2004 – 2005 a. kauba saajatelt ühtegi reklamatsiooni ei laekunud, seega külmutatud kalatooted toimetati sihtkohta vastavalt kehtestatud nõuetele.

Kohus samuti leidis, et reklamatsioonide laekumisel külmutatud kalatoodete vedu

termosvagunitega oleks lõpetatud või piiratud Veterinaarja Toiduameti peadirektori

käskkirjaga, kuid seaduslikul alusel külmutatud kalatoodete vedu oli lubatud.

Veterinaarametnik oli isik, kes kinnitab oma allkirjaga, et ladusta-misja transpordi tingimuste puhul on tagatud temperatuuri – 15 kuni – 18 kraadi säilimise.

Kogutud materjalidest nähtuvalt Vladimir ja Andrei H.L panid pistise võtmise ja

vahendamise toime vähemalt teist korda ja nende omavahelistest telefonikõnede stenogrammidest on samuti üheselt mõistetav, et H.L nõudis vennalt pistise vahendamist.

Andrei H.L-ile esitatud süüdistuse KarS § 296 lg. 2 p. 1 järgi kvalifitseeris kohus KarS § 295 lg. 2 p. 1 järgi.

APELLATSIOONID:

3. Prokuröri apellatsioonis taotletakse kohtuotsuse tühistamist KrMS § 338 lg 2 alusel, sest kohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust KarS § 294 ja § 296 mõttes.

Kohtuliku uurimise käigus leidis üheselt tõendamist, et süüdistatavad panid toime süüdistustes kirjeldatud tegevused, kuid kohus leidis, et Euroopa Liidu Nõukogu direktiivi nr

89/108/EMÜ artikkel 5 lg 1 ja põllumajandusministri 21.10.1999.a määruse nr 31 p 11.2

kehtestavad ainult ühtlase temperatuuri säilitamist kauba veol sihtpunktini, kuid keeldu

termosvagunitega kauba vedamiseks ei ole, mistõttu võimaldades külmutatud kala vedu termosvagunitega, ei pandud toime seadusega mittelubatud tegu ning süüdistatavatele esitatud süüdistused tuleb ümber kvalifitseerida pistise võtmiseks ja vahendamiseks.

Harju Maakohus oma otsuses jätab tähelepanuta, et lisaks eelpool nimetatud õigusaktidele reguleeris külmutatud kalatoodete vedu Vabariigi valitsuse määrus nr. 329 02.11.1999 (RT I 1999, 84, 766) “Toiduhügieeni üldeeskirja kinnitamine” p 25 - Toidutooret ja toitu veetakse veokiga, kus nende omaduste säilitamiseks on vajalikud tingimused ning kus nad ei saastu ja kus nende omadused ei halvene. Veokit peab olema võimalik piisavalt puhastada ja vajaduse korral desinfitseerida ning p 31 – Veokis ja konteineris peab olema tagatud toidu hoidmine

sobival temperatuuris ja vajaduse korral peab olema võimalik temperatuuri kontrollida ja

jälgida. Kohtuliku uurimise käigus tuvastati, et termosvagunites ei olnud võimalik

temperatuuri kontrollida ja jälgida, kuna termosvagunites puudusid mõõteseadmed ning

vastavate mõõteseadmete paigaldamist hakati tegelikkuses nõudma ja kontrollima alles 01.01.2006.a.

28.01.2005.a H.L töökabinetis toimunud kohtumisel selgitab H.L

Viktor Rasskazovile ja V. N., et peale EL nõuete kehtima hakkamist jõuti

ministeeriumi tasandil kompromissini, et kui Venemaa ja Ukraina võtavad vastu, siis

8 lubatakse vedu termosja puuvagunitega, kuid tegelikult seadusandlus päris seda nagu ei luba

ja kui MTF oma teabenõuet tagasi ei võta, siis peaks Veterinaar-ja Toiduamet vedude

lubamise ära lõpetama. (VI k, lk 61-62). H.L sõnade kohaselt ühegi vaguniga külmutatud kaupa saata ei saa, kus ei ole märki peal, mis tagab, et temperatuur ei lange (VI k, lk 63). Toimunud kohtumisel selgitab ka Veterinaarja Toiduameti kauplemise ning impordi ja

ekspordi osakonna juhataja R. P., et MTF esimese teabenõude peale nad vastasid, et termosvagunitega ei ole tegelikult lubatud külmutatud kaupa vedada (VI k, lk 64). Vastuses

teabenõudele väljendab Veterinaarja Toiduameti kauplemise ning impordi ja ekspordi

osakonna järelevalve ja kontrollibüroo peaspetsialist A. N. R. P.e teadmisel Veterinaar-ja Toiduameti ametlikku seisukohta, et „külmutatud kilu ei ole lubatud eksportida termovagunis

ning vastav piirang ei sõltu sihtriigist vaid seadusandlusega külmutatud toidukauba veole sätestatud nõuetest“. Teabenõude vastuses viidatakse konkreetsetele õigusaktidele, millest

tulenevalt vedu ei ole lubatud (V k, lk 21). Samuti ütles H.L kohtumisel Viktor Rasskazovile ja V. N., et „kui te tahate seda olukorda säilitada, et ta oleks niimoodi, et nii kaua kui Venemaa võtab, eks me siis nii kaua pigistame silmad kinni või siis kui nad ei võta oma selle teabenõude tagasi, siis me esmaspäevast lõpetame selle asja“ (VI k, lk 65).

Seega oli 2004-2005.aastal Veterinaarja Toiduameti ametlik seisukoht, et kehtivate

õigusaktide kohaselt ei ole külmutatud kalatoodete vedu termosvagunitega lubatud, kuna ei olnud võimalik tagada ja kontrollida, et temperatuur ei tõuseks üle lubatud normi. Kuid kui vedu toimus väljapoole Euroopa Liitu kolmandatesse riikidesse, siis ei järgitud õigusakte ja

vaikival kokkuleppel võimaldati vedu. H.L Veterinaarja Toiduameti peadirektori asetäitjana pidi tagama, et õigusaktide täitmist järgitakse, kuid sellest hoolimata tegi ta kõik temast oleneva, et külmutatud kala vedu õigusaktidega kehtestatud korra vastaselt jätkuks, kuna sellisel juhul oli tal võimalik ametiisikuna küsida külmutatud kala Venemaale ja

Ukrainasse eksportida soovivatelt ettevõtjatelt altkäemaksu. Asjaolu, et Veterinaarja

Toiduameti veterinaarametnikud aktsepteerisid H.L seisukohta ja võimaldasid sertifikaate väljastades külmutatud kalatoodete vedu termosvagunites, ei muuda H.L tegevust seaduslikuks.

Harju Maakohus asub ekslikult seisukohale, et kuivõrd ükski seadusakt sõnaselgelt ei

keelanud külmutatud kala vedu termosvagunitega, siis oli see lubatud. Taoline käsitlus on

liigselt kitsendav, kuivõrd eelpool nimetatud õigusaktid kehtestasid nõuded veovahenditele

sealjuures konkreetseid veovahendeid nimetamata ja vedu oli lubatud juhul kui veovahend

kehtestatud nõuetele vastas. Kõnealusel juhul kohtumenetluse käigus uuritud tõenditest nähtuvalt ei saanud termosvagunite puhul kindel olla, et nõutud temperatuur säilib, mistõttu

vedu ei olnud tegelikkuses lubatud ja H.L tegevus tuleb kvalifitseerida altkäemaksu võtmisena ja Andrei H.L tegevus altkäemaksu vahendamisena.

Samuti on kohus põhjendamatult H.L-ilt konfiskeerinud ja välja mõistnud väiksema summa kui altkäemaksu võtmise läbi saadud kriminaaltulu kogusumma ning täiesti

põhjendamatu on H.L-ilt läbiotsimise käigus leitud erinevate valuutade tagastamine.

Lisaks on maakohus karistuse mõistmisel valesti arvestanud H.L

eelvangistuse viibitud aega, lugedes H.L vabanemise kuupäevaks

12.08.2005.a. Tegelikkuses kohaldati H.L suhtes tõkendit kautsjon

21.06.2005.a, kautsjon on tasutud samal päeval ning ka vanglas kinni peetavate isikute andmekogu kohaselt vabanes H.L Tallinna vanglast 21.06.2005.a. Tallinna

Linnakohtu 20.10.2005.a määrusest (I k, lk 77) nähtub, et 12.08.2005.a oli Vladimir

9 H.L suhtes lisaks kautsjonile täiendavalt kohaldatud elukohast lahkumise keeldu, mis aga ei olnud kõnealusel ajal kehtinud kriminaalmenetluse seadustiku kohaselt lubatud.

Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 318 lg 1, 337 lg 1 p 4, 338 p 2, 340 lg 4 p 1, prokurör palub: Tühistada Harju Maakohtu 26.05.2010.a kohtuotsus H.L süüditunnistamises KarS § 293 lg 2 p 1, 2 järgi ja Andrei H.L süüditunnistamises KarS § 295 lg 2 p 1 järgi. Teha uus otsus, millega tunnistada süüdi H.L KarS § 294 lg 2 p 1, 2 järgi ja

karistada teda vangistusega 6 aastat. KarS § 68 sätete alusel lugeda karistusaja hulka

eelvangistuses viibitud aeg 22.03.-21.06.2005.a, s.o 3 kuud ja ärakandmisele kuuluvaks lugeda 5 aastat 9 kuud vangistust.

KarS § 83 lg 1 ja § 84 alusel mõista välja ja konfiskeerida H.L-ilt 23 300 dollarit, s.o 276 571 krooni, seega lisaks läbiotsimiste käigus äravõetud raha summas 239 193 krooni konfiskeerimisele kuulub täiendavalt tasumisele 37 378 krooni. Samuti tunnistada süüdi Andrei H.L KarS § 296 lg 2 p 1 järgi ja karistada teda kahe

aastase vangistusega. KarS § 73 sätete alusel määrata, et mõistetud karistust ei pöörata täitmisele 3 aastase katseaja jooksul, kui Andrei H.L ei pane katseaja jooksul toime

uut tahtlikku kuritegu. KarS § 68 sätete alusel lugeda karistuse täitmisele pööramisel karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg ajavahemikul 22.03.-30.06.2005.a, s.o 3 kuud 9 päeva.

4. H.L kaitsja leiab, et otsuses esinevad selle apellatsiooni korras tühistamise alused.

4.1 Kriminaalmenetlusõiguse olulised rikkumised.

4.1.1 Kriminaalasjas puudub 13 süüdistatava suhtes kohtulahend Kriminaalasjas oli kohtu alla

antud viisteist ( 15 ) süüdistatavat. Kriminaalasja lahendas maakohus kollegiaalselt, s. o. kolmeliikmelises kohtukoosseisus + varurahvakohtunik. Kolmeteistkümne ( 13 ) süüdistatava

suhtes lõpetas kohtunik ainuisikuliselt menetluse KrMS § 202 tunnustel ning see toimus

kriminaalasja kohtuliku uurimise n. ö. esimeses pooles ( vastavad määrused asuvad kriminaalasja köites XI ). Kui maakohus lõpetab kriminaalasja menetlemise KrMS § 202 alusel 15 – st süüdistatavast 13

suhtes siis on see otsustus kaitsja arvates kindlasti kriminaalasja puutuv KrMS § 23 lg. 1 mõttes, millise oleks pidanud langetama kollegiaalne kohtukoosseis.

Kriminaalmenetluse seadustikus puudub säte, mis võimaldaks kollegiaalse kohtukoosseisu

poolt üldmenetluses arutatavas kriminaalasjas osapooltega kokkuleppe saavutamisel kohtunikul vormistada kohtulahend ainuisikuliselt. KrMS § 202 p. 4 asub menetlusseadustiku 8. peatükis, milline kannab pealkirja Kohtueelne menetlus. Selle sätte regulatsioon ei kohaldu menetlusele maakohtus. Asjakohane ei ole Otsuse viide KrMS § - le 247 – see säte reguleerib kohtulikku arutamist kokkuleppemenetluses, millise menetluse liigiga vaadeldaval juhul tegemist ei ole. Kui Otsuses aga tegelikult peeti silmas KrMS § 274 sätestatut , siis seegi säte ei anna

kollegiaalselt arutatavas kriminaalasjas kohtunikule ainuisikuliselt õigust lõpetada kriminaalmenetlus KrMS § 202 alusel.

Selliselt menetlusnorme eirates on maakohus loonud sisuliselt pöördumatu olukorra, kus ühegi altkäemaksu andja tegu, s. o. väidetav altkäemaksu andmine H.L-ile ei

ole mistahes kohtu otsustusega tuvastatud ; veelgi enam on loodud olukord, kus mistahes

10 kohtu otsustusega ei ole tuvastatud ka esimese vahendaja tegu ehk Viktor Rasskazovi poolt altkäemaksu ( pistise ) eseme edasi vahendamine Andrei H.L-ile.

Kaitsja taotleb nimetatud menetlusliku olukorra tunnistamist kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg. 2 alusel.

KrMS § 339 lg. 1 p. 6 sätestab kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena olukorra, kus

kohtuotsust ei ole allkirjastanud kõik kohtukoosseisu kuuluvad isikud. Kuigi vaadeldaval juhul ei ole tegemist kohtuotsusega, annab KrMS § 339 lg.1 p. 6 regulatsioon põhistatud ja

mõistliku aluse pidada samaväärselt kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks ka

olukorra, kus kõik kohtukoosseisu liikmed ei ole allkirjastanud mistahes lõplikku

kohtulahendit. Osundatud rikkumine toob vältimatult kaasa H.L õigeksmõistmise : kui kohtulahendiga ei ole tuvastatud altkäemaks ( pistis ) kui tegu, ei ole

tuvastatud altkäemaksu ( pistise ) vahendamine kui tegu, ei saa edasiselt rääkida ka altkäemaksu ( pistise ) võtmisest.

4.1.2 Kohtunik ja kohtukoosseis pidanuks KrMS § 49 lg. 1 p. 1 alusel taanduma. KrMS § 408 lg. 1 kohaselt kohtumäärus jõustub, kui seda ei saa enam vaidlustada muul viisil

kui teistmismenetluses. Kohtumäärus kriminaalmenetluse lõpetamise kohta KrMS § 202 tunnustel on kohtulahend KrMS § 49 lg. 1 p. 1 mõttes, sest seda ei saa enam vaidlustada muul viisil kui teistmismenetluses.

Kolmeteistkümne süüdistatava suhtes menetluse lõpetamisega KrMS § 202 tunnustel tegi

maakohus kohtuniku isikus samas kriminaalasjas kohtulahendi, mistõttu pidanuks kohtunik KrMS § 49 lg. 1 p. 1 alusel taanduma. Kohtunik ei taandunud, seejärel ei taandanud ennast ka kogu kohtukoosseis. Asjaolu, et algselt kohtunik, hiljem kogu kohtukoosseis ennast ei taandanud, tõi endaga kaasa

olukorra, kus edasises menetluses Andrei ja H.L suhtes tehtav mistahes kohtulahend oli ette prognoositult tehtud ebaseadusliku kohtukoosseisu poolt, milline olukord vastavalt KrMS § 339 lg. 1 p. 1 kujutab endast kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist. Otsuses nimetatud aspekti ei käsitletud.

4.1.3 Olukorras, kus tõendite uurimine oli pooleli, et mitte öelda algstaadiumis, evib

eelkirjeldatud viisil kriminaalmenetluse lõpetamine 13 süüdistatava suhtes eelotsustuslikku iseloomu ka H.L süü osas.

Eelotsustuse tegemine mõjutab paratamatult kohtuniku siseveendumuse kujunemist ka

menetlusse alles jäänud süüdistatavate osas, antud juhul ka H.L osas.

Tõendite kohtuliku uurimise lõpuleviimisel, ka kaitse lõplike argumentide ärakuulamisel kohtulike vaidluste käigus võib kohtunikul tekkida tugev motivatsioonisurve protsessi alles

jäänud süüdistatavate süüdimõistmiseks isegi siis, kui ta leiab, et süüdistatava süü ei ole piisavalt tõendamist leidnud. Seega ei saa vaadeldavas menetluses toimunut – 13 isiku suhtes menetluse lõpetamist selliselt nagu see toimus, pidada õigustatuks.

Kaitsja taotleb eelotsustusliku iseloomuga lahendi tegemine kohtu poolt ja seejärel enda mittetaandamine tunnistada kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg. 2 alusel.

4.1.4 Kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine prokuröri taotluste menetlemisel 12. märtsi 2009.a. kohtuistungil ( XI kd., t. l. 282 – 290 ) esitas prokurör taotluse menetluse lõpetamiseks KrMS § 202 alusel kolme süüdistatava – Viktor Rasskazovi, Andrei Sokolovi ja OÜ Vimpeks Grupp' suhtes. Kohtunik teatas menetluse pooltele, et kohus teeb kohtumäärused teatavaks 17. 03. 2009.a. kell 9. 30, s. o. väljaspool avalikku kohtuistungit ; 17. 03. 2009.a. kohtuistung pidi algama

11

kell 10. 00 ( XI kd., t. l. 290 ; 308 – 309 ). 17. 03. 2009.a. kella 10. 00 – ks ei ilmunud kohtusse süüdistatavad Eduard

Baranin ja Dmitri Matvejev, mistõttu kohus KrMS § 269 lg. 1 alusel pidanuks kohtuliku arutamise edasi lükkama. Ometi kohus kuulutas kohtumäärused KrMS § 202 alusel menetluse lõpetamise eelnimetatud kolme süüdistatava suhtes.

Pärast eelnimetatud määruste kuulutamist taotles prokurör kohtule vastates istungi edasilükkamist seoses kahe süüdistatava mitteilmumisega, kohus määraski istung edasi lükata.

Kohtuistungi avalikkuse põhimõtte kohaselt ( KrMS § 11 ) kehtib see põhimõte ka

kohtulahendi kuulutamisel, seega kolme süüdistatava suhtes ei ole kohtulahendi – s. o. menetluse lõpetamise määruse avalikku kuulutamist toimunud, ometi on aga edasine menetlus toimunud ilma nendeta.

Kaitsja palub tunnistada eelkirjeldatud olukord kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg. 2 alusel. Otsuses nimetatud aspekti ei käsitletud.

4.1.5 Maakohus jättis ebaõigesti rahuldamata Andrei H.L kaitsja taotluse riigiprokurör T. Bergmanni taandamiseks ( Otsus lk. 18 – 19 punkt 4 ).

Andrei H.L kaitsja esitas 19. 03. 2009.a. kohtuistungil taotluse riigiprokurör T.

Bergmanni taandamiseks ( XI kd., t. l. 311 pöördel ), H.L kaitsja toetas taotlust ja esitas omapoolsed argumendid. Prokurör avaldas oma seisukoha taandamistaotluse osas ( XI kd., t. l. 312 – 313 ) leides, et edasise kohtuliku uurimise käigus, s. t. peale seda, kui

kolme süüdistatava suhtes oli menetlus lõpetatud, võivad kogutud tõendid muutuda, kuid

mitte sedavõrd ( nii oluliselt ), et süüdistatavate suhtes prokuröri seisukoht väga oluliselt muutuda saaks, prokuröril on välja kujunenud oma siseveendumus.

Seega andis prokurör senises kohtumenetluses kogutud ja uuritud tõenditele ette

kindlaksmääratud ja seejuures võrreldes edasiselt uuritavate tõenditega prioriteetse jõu protsessi alles jäänud süüdistatavate, s. h. H.L suhtes. Sellega eiras prokurör oluliselt KrMS § 61 lg. 1 sätestatud põhimõtet – ühelgi tõendil ei ole ette kindlaksmääratud jõudu. Sama avaldas kaitsja ka koheselt kohtuistungil ( XI kd., t. l. 312 p ). Maakohus pidanuks neil asjaoludel prokuröri taandama, kuivõrd edasisse menetluse oli „ sisse

kirjutatud „ prokuröri ilmne ebaobjektiivsus, formaalsus süüdistuses kirjeldatud asjaolude reaalse tõendamismenetluse suhtes.

Palub neil asjaoludel riigiprokuröri taandamata jätmine tunnistada kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg. 2 alusel.

4.1.6 Kohtuniku suhtes tehtud taandamistaotluse ( XI kd., t. l. 333 – 334 ) ebaõige menetlemine.

01. 06. 2009.a. kohtuistung algas 10. 02 ja lõppes 10. 19. Süüdistatava Sergei Zelentsovi

kaitsjaks oli sel istungil A. Smelov ( XI kd., t. l. 331 – 332 ). Andrei H.L kaitsja

esitas istungil taotluse kohtunik V. Lõõniku taandamiseks. Kohus küsis teiste kaitsjate arvamust taandamistaotluse kohta. Süüdistatava Zelentsovi kaitsja vastas ka süüdistatava eest. KrMS § 50 lg. 4 kohaselt pidanuks 01. 06. 2009.a. kohtuistungil ära kuulatama taandatava kohtuniku seletus, seda ei tehtud, vaid kohus kolmeliikmelises koosseisus lahkus lahendama

kohtuniku taandamise taotlust ja avaldas, et otsustus ( kohtumäärus ) avaldatakse 15. 06. 2009.a. Kohtuistungi protokolli lõpus on märge : kohus läks nõu pidama ja teatab, et teeb kohtumääruse teatavaks 15. 06. 2009.a.

15. 06. 2009.a. kohtuistung lükati edasi ühe süüdistatava puudumise tõttu. 30. 09. 2009.a. kohtuistungil avaldas kohus, et 01. juuni kohtuistungil ei olnud kaitsja A. Smelovil volitusi

süüdistatava Zelentsovi osas kohtuniku taandamise taotluses seisukoha võtmiseks ja kohtu

12 soovil kandis Andrei H.L kaitsja uuesti ette kohtunik V. Lõõniku taandamistaotluse asjaolud.

30. 09. 2009.a. kohtuistungi protokollis on märge : rahvakohtunikud ja varurahvakohtunik

lähevad nõupidamistuppa taandamistaotluse lahendamiseks kell 13. 16 ; tulevad nõupidamistoast 13. 44.

30. 09. 2009.a. kohtuistungil toimus taandamistaotluse n. ö. teistkordne esitamine ja menetlemine küll KrMS § 50 regulatsiooni järgides, kuid see ei tee olematuks asjaolu, et 01. 06. 2009.a. kohtuistungil oli see regulatsioon selgelt ja oluliselt eiratud : taandatava kohtuniku

seletust ära ei kuulatud ja maakohus lahkus täies koosseisus saalist lahendama kohtuniku vastu esitatud taandamistaotlust. 30. 09. 2009.a. võttis rahvakohtunikel taandamistaotluse lahendamine ja vormistamine aega

28 minutit, mistõttu ei ole võimalik mõistlikult põhistada, miks 01. juuni 2009.a. kohtuistungil, mis lõppes kell 10 : 19, ei olnud võimalik taandamistaotlust lahendada ja see otsustus lükati edasi 15. juunile. Maakohtu poolt 30. 09. 2009.a. kohtuistungil esitatud aspekt, et kaitsja A. Smelovil ei olnud 01. 06. 2009.a. kohtuistungil volitusi esitamaks süüdistatava

Sergei Zelentsovi seisukohta kohtuniku taandamise osas, ei vasta tegelikele asjaoludele. Mingit kaitsja volituste piiramist 01. 06. 2009.a. kohtuistungil ei toimunud ja see nähtub ka

istungiprotokollist. Ei ole veendumust ( objektiivsele kõrvalvaatajale võib jääda mulje ), et

eeltoodud viisil 01. 06. 2009.a. kohtuistungil kohtuniku taandamistaotluse menetlemisel oli

täidetud KrMS § 50 lg. 5 sätestatud regulatsioon ( ühe kohtuniku taandamise taotluse lahendab ülejäänud kohtukoosseis taandatava juuresolekuta ).

Palub selliselt kohtuniku taandamistaotluse menetlemine 01. 06. 2009.a. kohtuistungil tunnistada kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg. 2 alusel.

4.1.7 30. 09. 2009.a. kohtuistungil ( XI, t. l. 337 – 339 ) prokuröri esitatud taotluse ebaõige menetlemine.

30. 09. 2009.a. kohtuistungil esitas prokurör taotluse menetluse lõpetamiseks KrMS § 202

alusel kõikide menetlusse selleks ajaks alles jäänud süüdistatavate suhtes v. a. Andrei ja H.L. H.L kaitsja avaldas, et soovib esitada taotluse kogu

kohtukoosseisu taandamiseks. Kohtunik teatas, et kohus teeb kohtumäärused

kriminaalmenetluse lõpetamise kohta seoses oportuniteediga teatavaks 01. 10. 2009.a.

kohtuistungil. 01. 10. 2009.a. kohtuistungil tegi maakohus teatavaks menetluse lõpetamise määrused. Samal, s. o. 01. 10. 2009.a. kohtuistungil avaldas H.L kaitsja, et esitab eile esitatud taotluse kirjalikul kujul ( XI kd., t. l. 344 ).

Kaitsja avaldas ka, et kohus eiras KrMS § 50 lg. 3, sest selleks ajaks menetlusse allesjäänud kaheteistkümnest süüdistatavast kümne suhtes menetluse lõpetamine olukorras, kus kohus oli

teada saanud kogu kohtukoosseisu taandamistaotlusest ei ole võimalik tõlgendada edasilükkamatu menetlustoiminguna.

Kaitsja palub nimetatud menetluslik olukord tunnistada kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg. 2 alusel.

4.1.8 Otsuses on õigesti leitud ( lk. 19 ), et varasemate kahtlustatavate Oleg Omeltšenko, Sigmond Kartau, Sergei Geiko, Andrei Stepanenko, Oleg Bondarevi hilisemalt tunnistajatena

antud ütlused ei ole asjas lubatav tõend, sama käib ka tunnistaja S. B. kohta. Nimetatud Otsuse seisukoht on täielikus kooskõlas Riigikohtu 14. aprilli 2010.a. lahendiga 3 – 1 – 1 119 – 09 ( punktid 21 ja 22 ) .

13 Otsuses on leitud ja seda ka õigesti põhistatud ( lk. 19 punkt 7 ), miks endiste süüdistatavate

Sigmond Kartau, Sergei Geiko, Andrei Stepanenko, Oleg Bondarevi, Eduard Baranini ja Vladimir Baranini tunnistajana antud ütlusi ei saa tõendina asjas arvestada. Kaitsja lisab, et seegi seisukoht on kooskõlas Riigikohtu 14. aprilli 2010.a. lahendiga 3 – 1 – 1 119 – 09.

H.L süüdistuse maht arvuliselt tuleneb külmutatud kala ekspordiks väljaantud veterinaarsertifikaatidest ja vedamiseks antud termosvagunitest. Sertifikaatidel on kajastatud ka termosvaguni number ( IV köide, t. l. 8 – 12 ). Sertifikaadid on kriminaalasjale lisanud süüdistusfunktsiooni kandja.

12. märtsi 2010.a kohtuistungil kirjalike tõendite uurimise käigus avaldas kohus prokuröri taotlusel IV köitest t. l. 1 – 3, 8 – 10, 11 -12 ( XII köide, t. l. 38 ).

Kaaskiri ja vastavad veterinaarsertifikaadid asuvad aga kriminaalasja IV köites toimikulehekülg 13 – 264 ; kaitsja, nagu prokurörgi, ei pidanud vajalikuks neid sertifikaate avaldada ega kohtulikult uurida. Kohtumenetluse pooled ei taotlenud avaldada ega kohtulikult

uurida ka kriminaalasja IV köites t. l. 4 – 7 asuvat kokkuvõtvat dokumenti loeteluga firmadest, termosvagunitest, kuupäevadest ja sihtkohtadest. Ka ei ole IV köites asuvad sertifikaadid alates lk. 14 riigikeelsed ( on eiratud KrMS § 10 lg. 3).

Eeltoodud põhistustel on Otsuses ( lk. 20 punkt 11 ) vääralt tuginetud veterinaarsertifikaatidele, millega on eiratud KrMS § 15 lg. 1 regulatsiooni.

Kaitsja palub nimetatud olukord tunnistada kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg. 2 alusel.

4.1.9 Eiratud on isikute võrdse kohtlemise põhimõtet – ebaõigesti ja selgelt säästvalt on jäetud

altkäemaksu vahendamise eest vastutusele võtmata äriühing Baltreftrans, millisega puutumuses olevad isikud M. P. ja Viktor Rasskazov on samas menetluses olnud süüdistuse peamiseks isikulise tõendi allikaks. 03. 04. 2008.a. kuulati maakohtus üle M. P. ( XI kd., t. l. 202 ja edasi ).

Viimane avaldas prokurörile, et oli aastail 2004 – 2005 raamatupidaja Baltreftransis, tema otsene ülemus oli Viktor Rasskazov. Kui viimane oli haiglas toodi nn. veterinaarrahad tema, s. o. tunnistaja kätte. Tunnistaja andis rahad edasi Viktor Rasskazovi abikaasa T. R. kätte ja

viimane siis edasi Viktor Rasskazovile. Mis on veterinaarrahad ja mille eest neid maksti,

tunnistaja teadis. Ka avaldas tunnistaja sõnaselgelt, et nn. veterinaarrahasid maksti firma

Baltreftrans huvides. Ka kohtueelses menetluses ei avaldanud M. P. oma tegelikku seotust

firmaga Baltreftrans. Tegelikule tunnistaja seotusele viitab kriminaalasjas asuv äriregistri

väljavõte ( II kd., t. l. 183 ) : M. P. oli alates 21. 03. 2002.a. kuni 24. 01. 2008.a. OÜ Baltreftrans ainuomanik ( täna on selleks V. Rasskazov ) ja ainuke juhatuse liige ( 21. 03.

2002.a. kuni 25. 01. 2008.a. ), täna on ainus juhatuse liige V. Rasskazov. Seega oli OÜ Baltreftrans süüdistusega hõlmatud perioodil ( 2004.a. kuni 2005.a. ) M. P. täieliku kontrolli all olev äriühing.

Neil asjaoludel on ebaõigesti jäetud vastutusele võtmata äriühing OÜ Baltreftrans altkäemaksu ( pistise ) vahenduse eest ; ilmselgelt ebausaldusväärsed on ka tunnistaja ütlused. Maakohus Otsuses nimetatud aspekti ei käsitlenud pidades Otsuses ebaõigesti tunnistaja M. P. ütlusi usaldusväärseks tõendiks ( lk. 21 ülevalt teine lõik ).

4.2 Materiaalõiguse ebaõige kohaldamine.

Apellatsiooni esimeses osas loetletud kriminaalmenetlusõiguse olulised rikkumised on

lõppkokkuvõttes viinud materiaalõiguse ebaõigele kohaldamisele, mis väljendub H.L ebaõiges süüdimõistmises KarS § 293 lg. 2 p. 1 ja 2 järgi.

14

4.2.1 Kaitsja nõustub jätkuvalt tema poolt maakohtus esitatud ja Otsuses aktsepteeritud õigusliku analüüsiga ning järelmiga selles, et külmutatud kala vedu termosvagunites oli ja on seaduslik tegevus, mis tingis ka H.L käitumise ümberkvalifitseerimise KarS § 293 lg. 2 p. 1 ja 2 järgi. Samas on kriminaalasjas maakohtu erinevatest otsustustest johtuvalt ( s. o. määrused KrMS § 202 alusel ühelt poolt; sisuline ehk siis käesolev kohtulahend Andrei

ja H.L suhtes teiselt poolt ) tekkinud vähemasti allakirjutanu praktikas

esmakordne / erakordne olukord : maakohus on leidnud, et 13 isikut andsid altkäemaksu edastades selle esimese vahendajani, s. o. V. Rasskazovini ; viimane vahendas altkäemaksu

edasi järgmise vahendajani, s. o. Andrei H.L-ini. Viimane aga rahasummasid edasi

vahendades andis edasi H.L-ile juba pistist, s. t. Andrei H.L käes olles muutus raha õiguslik iseloom. Vaadeldava süüdistuse aspektist ( kaitsja leiab jätkuvalt, et süüdistus on täies mahus alusetu ) raha õiguslik iseloom ei saanud muutuda : see oli kas algusest lõpuni altkäemaks või algusest lõpuni pistis. Kriminaalasjast, sealhulgas Otsusest ei nähtu mingeidki õiguslikke aspekte ja / või tõendite analüüsi selle kohta, millele tuginedes saaks väita, et ühe ja sama rahasumma liikumise käigus

Andrei H.L käes muutus altkäemaks ( s. o. tasu ebaseadusliku tegevuse eest ) pistiseks ( s. o. tasuks seadusliku tegevuse eest ). Selline olukord on saanud tekkida vaid ja ainult seetõttu, et kriminaalasjas on kohtulahendid

kohtu alla antud süüdistatavate suhtes vastu võetud eraldi, mitte maakohtu ühe otsustuse raames nõupidamistoas. Kaitsja teeb siit järelduse : kuna käesolevas asjas ei ole kohtu poolt ühegi otsustusega tuvastatud isikute teod – s. o. H.L-ile pistise andmine läbi vahendaja Viktor Rasskazovi, siis tuleb H.L ainuüksi sel kaalutlusel õigeks mõista, sest ei ole võimalik pistist läbi vahendaja võtta kui pistist vahendajale ei edastata.

4.2.2 H.L on süüdi mõistetud pistise võtmises vähemalt teist korda koos nõudmisega.

Süüdistusest ega Otsusest ei nähtu, millele tuginedes käsitletakse H.L-ile etteheidetavaid tegusid just pistise nõudmisena ( s. o. kategooriline küsimine ), mitte pelgalt pistise küsimisena. H.L-ile esitatud süüdistuse kohaselt on altkäemaksu andjad saanud süüdistuse KarS § 298 lg. 1 järgi ( füüsilised isikud ) või KarS § 298 lg. 3 järgi ( juriidilised isikud ), seega altkäemaksu andmise eest ühel korral, ehk II astme kuriteo toimepanemise eest. KarS § 298 lg. 2 – vähemalt teistkordne altkäemaksu andmine füüsilise isiku poolt on I astme kuritegu KarS § 298 lg. 4 – vähemalt teistkordne altkäemaksu andmine juriidilise isiku poolt on I astme kuritegu, mis näeb ette sundlõpetamise ( KrMS § 4 lg. 2 ) Kuigi H.L

süüdistuse aspektist altkäemaksu ( pistise ) võtmine tema poolt vähemalt teist

korda saab tuleneda ka altkäemaksu ( pistise ) andjate arvust ( 10 erinevat isikut ), siis

olulisim kontekstis apellatsiooni esimese osaga on see, et I astme kuriteo puhul nn.

oportuniteedi printsiip ehk kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 202 tunnustel ei ole kohaldatav. On tekkinud olukord, kus süüdistuse õigusliku kvalifikatsiooni kohaselt isikud on

andnud altkäemaksu ühel korral, kuid süüdistusest tekstiliselt tuleneb, et isikud on andnud

altkäemaksu korduvalt ( vähemalt teist korda ). See vastuolu on ka süüdistusest edasi

kandunud, sest maakohus süüdistatavate suhtes kriminaalmenetluse KrMS § 202 korras

lõpetamisega nõustus paratamatult ka esitatud süüdistuse kvalifikatsiooniga, fikseerides seeläbi iga isiku poolt altkäemaksu andmise H.L-ile ühel korral ; rääkimata sellest, et Otsusega fikseeris maakohus H.L poolt pistise, mitte altkäemaksu võtmise.

15

Ainult OÜ Masterhansa puhul vastab kohtu järeldus pistise andmise – võtmise suhtes

süüdistuse sisule : on fikseeritud üks episood. Kaitsja peab käesolevas menetlusstaadiumis H.L kaitsmiseks lähtuma nii süüdistusest kui selle süüdistuse pinnalt tehtud

Otsusest; seega peab kaitsja lähtuma sellest, et iga süüdistuses mainitud isik andis

altkäemaksu ühel korral ja H.L võttis igalt vastavalt isikult pistist samuti ühel korral. Samas, väitlemiseks Otsusega selles osas kaitsjal võimalus puudub, sest Otsuses puudub igasugune sellekohane tõendite analüüs. Eelkirjeldatud menetluslik olukord palub kaitsja tunnistada kriminaalmenetlusõiguse oluliseks

rikkumiseks KrMS § 339 lg. 2 alusel, milline rikkumine on viinud ka materiaalõiguse ebaõigele kohaldamisele - maakohus pidanuks H.L õigeks mõistma.

4.2.3 Kohtuotsuse punktis 2 ( Otsus lk. 18 ) on loetletud isikud, kellede suhtes Harju Maakohus lõpetas menetluse 09. 10. 2006.a. KrMS § 202 alusel. Need isikud on : AS Kajax Fishexport ; Andrei Stepanenko, Oleg Omeltšenko, AS Krapesk, Sigmond Kartau, S. B., Oleg Bondarev, Sergei Geiko.

Otsuses ( lk. 20 punkt 10 ) on öeldud .... käesoleva kohtuotsuse p. 2 nimetatud isikutega seonduvate altkäemaksu andmise ja vahendamise fakte Andrei ja H.L vastu esitatud süüdistuses arvestada ei saa.

Arvestamata siinkohal ümberkvalifitseerimist altkäemaksust pistiseks mõisteti H.L samas siiski süüdi süüdistuse kogu mahus, s. t. ka pistise võtmises – nõudmises AS Kajax Fishexport ja AS Krapesk episoodides kokku 12.600 USD.

Otsuse erinevate osade vahel on eelkirjeldatud oluline vastuolu, mis iseenesest tuleb

tunnistada kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg. 2 alusel. See rikkumine on viinud ka materiaalõiguse ebaõigele kohaldamisele - maakohus pidanuks igal juhtumil AS Kajax Fishexport ja AS Krapesk episoodid Otsusest välja jätma.

4.2.4 Otsuses ( lk. 19 punkt 8 ) kirjeldatakse läbi V. Rasskazovi ütluste AS Krapesk' poolt veterinaarrahade laekumist läbi Nekst Grupp OÜ Viktor Rasskazovile. Süüdistust, nagu oleks AS Krapesk maksnud H.L-ile altkäemaksu läbi Nekst Grupp OÜ ja Viktor Rasskazovi, ei ole esitatud. Et aga AS Krapesk maksnud altkäemaksu otse Viktor Rasskazovi kaudu, ei ole asjas uuritud. Ka sellest aspektist johtuvalt pidanuks maakohus AS Krapesk episoodi Otsusest välja jätma.

4.2.5 H.L-ile oli esitatud süüdistus altkäemaksu võtmises –nõudmises kokku 10 – lt juriidiliselt isikult. Süüdistuse kohaselt ( 3. episood ) on OÜ Romarin Center selle esindaja Rainer Paks' isikus seoses OÜ – ga Rai Grupp andnud H.L-ile altkäemaksu kokku summas 2500 USD. Asjas on 01. 10. 2009.a. kohtumäärus ( XI kd., t. l. 357 – 360 ), millega on lõpetatud

kriminaalasja menetlus KrMS § 202 alusel füüsilise isiku Rainer Paks' suhtes. Selles on fikseeritud, et Rainer Paks füüsilise isikuna andis altkäemaksu H.L-ile. Kaitsja nõustub maakohtuga – Otsuses ei olekski saanud H.L süüdi mõista

pistise võtmises füüsiliselt isikult Rainer Paks' lt, sest sellist süüdistust ei ole H.L-ile esitatud. Samas on ebaõige, et maakohus mõistis H.L süüdi pistise võtmises äriühingult OÜ Romarin Center – nimetatud äriühing asjas kahtlustatav ei ole

olnud, äriühingu ütlused ( läbi seadusliku esindaja ) asjas puuduvad ; mistahes nimetatud äriühingu suhtes tehtud kohtulahend, millest nähtuks altkäemaksu ( pistise ) andmine ükskõik kellele, sealhulgas H.L-ile, teadaolevalt puudub. Eelkirjeldatud olukord tuleb tunnistada kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks KrMS

§ 339 lg. 2 alusel ; nimetatud rikkumine on viinud ka materiaalõiguse ebaõigele

16 kohaldamisele - maakohus pidanuks igal juhtumil OÜ Romarin Center episoodi Otsusest välja jätma.

H.L süüdistatakse ( 10. episood ) osaühingutelt OÜ Morobell ja OÜ Trans - projekt ( esindaja S. B. ) altkäemaksu võtmises – nõudmises kokku summas 200 USD. Asjas on 09. 10. 2006.a. kohtumäärus ( kr. asi nr. 1 – 06 – 12511 ), millega on fikseeritud, et S. B. andis altkäemaksu H.L-ile. Olukord on siinkohal analoogiline võrreldes OÜ –

ga Romarin Center. Kaitsja nõustub maakohtuga – Otsuses ei olekski saanud H.L süüdi mõista pistise võtmises füüsiliselt isikult S. B.lt, sest sellist süüdistust ei ole H.L-ile esitatud.

Samas on ebaõige, et maakohus mõistis H.L süüdi pistise võtmises äriühingutelt OÜ Morobell ja OÜ Trans - projekt – nimetatud äriühingud asjas kahtlustatavad ei ole olnud, äriühingute ütlused ( läbi seadusliku esindaja ) asjas puuduvad ; mistahes nimetatud äriühingute suhtes tehtud kohtulahend, millest nähtuks altkäemaksu ( pistise ) andmine ükskõik kellele, sealhulgas H.L-ile, teadaolevalt puudub. Eelkirjeldatud olukord tuleb tunnistada kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks KrMS

§ 339 lg. 2 alusel ; nimetatud rikkumine on viinud ka materiaalõiguse ebaõigele

kohaldamisele - maakohus pidanuks igal juhtumil OÜ Morobell ja OÜ Trans – projekt episoodi otsusest välja jätma.

H.L süüdistuse viimane, n. ö. kokkuvõttev lause on : kokku võttis H.L

Viktor Rasskazovi ja Andrei H.L vahendusel altkäemaksu kalakäitlemise firmade esindajatelt ja eraisikutelt 23. 300 USD ( 276 105 Eesti krooni ).

Üheltki füüsiliselt isikult altkäemaksu võtmises – nõudmises süüdistust H.L-ile ei ole esitatud. Milline on selgitus nimetatud asjaolule, maakohtus süüdistaja

esinemisest ei selgunud. Otsuses leitakse ekslikult ( lk. 22 alumine lõik ), et H.L-ile oli esitatud süüdistus ka altkäemaksu võtmises füüsilistelt isikutelt.

4.3 Vara konfiskeerimisest.

Otsusega ( lk. 24 punktid 5 ja 6 ) konfiskeeriti H.L-ilt KarS § 83 ' alusel läbiotsimisel võetud raha : 2250 USD, 95000 Eesti krooni, 7460 Eurot. KarS § 83 ' lg. 1 kohaselt ( millisele lõikele maakohus Otsuses viidet ei tee ), konfiskeerib

kohus tahtliku süüteoga saadud vara, kui see kuulub otsuse või määruse tegemise ajal toimepanijale.

KarS § 83 ' jõustus 1. veebruaril 2007, seega pärast H.L-ile süüdistuses etteheidetavate tegude toimepanemist. KarS § 5 lg. 1 sätestatud karistusseaduse ajalise kehtivuse üldpõhimõtte kohaselt tuleb isiku

teole materiaalõigusliku hinnangu andmisel lähtuda teo toimepanemise ajal kehtinud

seadusest. Seejuures tuleb kontrollida, kas peale süüteo toimepanemist asetleidnud karistusseaduse muudatus leevendab isiku olukorda või mitte. KarS § 5 sisalduvad põhimõtted laienevad ühtlasi konfiskeerimisele kui materiaalõiguslikule sanktsioonile. Maakohus kohaldas ebaõigesti materiaalõigust, tuginedes pistisena saadud raha

konfiskeerimisel karistusseaduse sättele, mis jõustus peale H.L-ile etteheidetavate süütegude toimepanemist. Karistusõigusnorm võimaldas tahtliku süüteoga saadud vara konfiskeerida siiski ka H.L-ile omistatud süütegude toimepanemise ajal kehtinud KarS § 83 lg 1.

Süüteoga saadud vara all mõistetakse eeskätt süüteo teokoosseisu objektiivsete tunnuste

realiseerimisega saadud asja, varalise õiguse kasutamise teel saadut, süüteo toimepanemise eest saadud tasu või ka sellise tasu eest soetatud vara.

17 Konfiskeerimine on seetõttu suunatud konkreetse asja või varaosa vastu.

Süüdistuses kirjeldatud tegude toimepanemise ajal kehtinud KarS § 83 mõttes oli süüteoga

saadud vara konfiskeerimine võimalik toimepanijalt, seaduses sätestatud juhtudel aga ka kolmandalt isikult. Seega tuleb konfiskeerimise eeldusena kohtulikul arutamisel tuvastada, et

süüdlane sai kuriteo toimepanemise tulemusena kindlaksmääratud ulatuses vara.

Konfiskeerimise kui mittekaristusliku mõjutusvahendi toime on tõkestuslik, olles eeskätt

piiratud toimepanijalt ebaseaduslikult saadud vara äravõtmisega. Kuid olles käsitatav

mittekaristusliku mõjutusvahendina, omab konfiskeerimine toime poolest siiski karistuse

tunnuseid, tuginedes muu hulgas isiku süüle ja rajanedes sarnaselt karistuse mõistmisega individuaalse vastutuse põhimõttele.

Individuaalse vastutuse põhimõttele rajanemine aga eeldab konkreetsete faktiliste asjaolude

kindlakstegemist, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse ja sellega kaasnevate

õigusjärelmite aluseks. Seega ongi süüteo toimepanijalt KarS § 83 lg 1 kui ka alates 1. veebruarist 2007 kehtiva KarS § 83' lg 1 alusel võimalik konfiskeerida vaid see vara, mille ta kohtulikul arutamisel tuvastatu kohaselt kuriteo toimepanemise tulemusena sai. ( Riigikohus, lahendid nr. 3 -1 – 1 – 37 – 07 ; nr. 3 – 1 – 1 – 119 – 09 ). Otsuses on ainus lause, mida saab siduda temaatikaga konfiskeerimisest ( Otsus lk. 23 ülevalt teine lõik ) : .. seega kohus piirdub nende rahaliste väärtuste konfiskeerimisega, mis leiti ja võeti ära H.L juures teostatud läbiotsimistega. Otsuses puudub igasugune tõendite analüüs ja seega ka põhistus, kuidas tuvastati, et H.L juurest läbiotsimistel leitud raha oli konkreetse altkäemaksu ( pistise ) ese ehk et

need olid just need samad rahatähed, mis kalakäitlejatelt läbi kahe vahendaja H.L-ini jõudsid. H.L süüdistuse kohaselt sai ta altkäemaksu ainult USA dollarites. Kodust läbiotsimisel leiti ja võeti ära lisaks USA dollaritele ( 1550 USD leiti kodust + 700 USD, mis

leiti kinnipidamisel särgitaskust ja rahakotist ) rida teistes riikides käibelolevaid rahatähti :

kroonid, rublad, eurod, reaalid, grivnad, litid. Need rahatähed ei saa kuidagi olla saadud

kuriteo tulemusena. Puuduvad ka igasugused andmed, et H.L oleks süüdistuse kohaselt saadud USA dollarid vahetanud teiste vääringute vastu.

Otsusega konfiskeeriti eesti kroonid, eurod ja USA dollarid. Ülejäänud rahatähed tagastati H.L-ile. Seega on Otsuses taas sisemine vastuolu : ühelt poolt on öeldud, et konfiskeeritakse läbiotsimistel leitud rahad, teiselt poolt konfiskeeritakse vaid osa sellest ja ülejäänud tagastatakse.

4.4 Kohtumäärusest. Koos Otsusega kuulutas maakohus ka 26. 05. 2010.a. dateeritud kohtumääruse ( edaspidi ka Määrus ), milles viitas minetustele kohtueelses menetluses, mis puudutavad tõendi kaotamist ning sularaha mitteturvalist ja selle säilimist mittetagavat pakendamist. Määruse kohaselt ( resolutiivosa 2 – 3 rida ) puudub kriminaalasja materjalides märge Andrei H.L poolt H.L-ile kirjutatud võlakirja olemasolust. Määruse nimetatud väide on väär ega tulene kriminaalasja materjalidest.

Pealegi, kriminaalasjast puudusid ka muud dokumendid, mis olid kohtueelses menetluses kaitsja poolt esitatud. Kriminaalasja kohtueelses menetluses tegi kaitsja 02. juunil 2006.a. taotluse KrMS § 225 lg. 1

korras. Kaitsja taotles muu hulgas : lisada kriminaalasjale kaitsja 25. aprilli 2006.a. päring Veterinaar – ja Toiduametile ja Veterinaar – ja Toiduameti 08. 05. 2006.a. vastus päringule

lisada kriminaalasjale 22. 03. 2005.a. H.L kodust leitud ja ära võetud Andrei H.L võlakiri 15. 06. 2006.a. on riigiprokurör Laura Feldmanis kaitsja taotluse lahendamise tulemina koostanud Taotluse osaliselt rahuldamata jätmise määruse.

18 Riigiprokuröri 15. 06. 2006.a. määruse lk. 1 alt kolmas lõik : järgnevalt soovib kaitsja lisada kriminaalasja materjalidele laenuleping Andrei H.L ja H.L vahel,

nimetatud dokument on kriminaalasja materjalidele lisatud ning on pakitud koos H.L kodust ära võetud sularahaga.

Kaitsja lisab : prokurör nimetab siinkohal võlakirja laenulepinguks, milline väljend on ka

edasisse menetlusse kohati sattunud. Samas ei ole vaidlust, et tegemist oli ühe ja sama dokumendiga. Riigiprokuröri 15. 06. 2006.a. määruse lk. 1 alumine lõik : kaitsja on lisanud Veterinaar – ja Toiduameti kirja, mille kohaselt külmutatud kala vedu termovagunitega jätkub ka käesoleval ajal. Leian, et kui reaalselt olukorda kajastav info, tuleb see lisada kriminaalasja

materjalidele. Seega oli juba kohtueelses menetluses kriminaalasjale lisatud kaitsja taotlus, vastus kaitsja taotlusele, kaitsja päring, päringuvastus ja Andrei H.L võlakiri.

Kaitsja taotles 13. 04. 2010.a. kohtuistungil ( istungiprotokoll lk. 7 ) avaldada eelosutatud

võlakiri. Maakohus rahuldas kaitsja taotluse leides, et võlakiri tuleb vaadelda ja avaldada järgmisel, s. o. 17. mai 2010.a. kohtuistungil. Kahe istungi vahepeal sai kaitsjale kohtust ja prokurörilt teatavaks, et võlakirja ei ole. Seoses

sellega sai kaitsjale samuti teatavaks, et kriminaalasjas ei ole ka kaitsja KrMS § 225 lg. 1 korras tehtud taotlust, vastust taotlusele, päringut ega päringuvastust - need olid kadunud.

17. mai 2010.a. kohtuistungil kohus avaldaski, et selle kriminaalasjaga oli kaasas üks suur

kollane ümbrik A4 formaadis. Selle kohtunik tegi lahti, seal ei olnud lepingut....... laenulepingu kohta ei oska midagi öelda, kuna ümbrikus seda ei olnud. 21. mai 2010.a. kohtuistungil prokurör nõustus, et võlakiri on kadunud. Sama istungil avaldas prokurör, et kaitsja taotlus, vastus taotlusele, päring ja päringuvastus ei peagi olema lisatud ja seda olukorras, kus eelmine prokurör oli need juba lisanud !

Kaitsja esitas kadunud dokumentide ( v. a. võlakiri ) koopiad ja taotles nende lisamist kriminaalasjale. Kohus rahuldas taotluse.

Eeltoodud tõendite kadumine kriminaalasjast ei tekita veendumust ausast ja õiglasest

menetlusest H.L kriminaalasjas. Seda enam, et kadunud olid ( võlakiri kadunud siiani ) ilmselgelt H.L kaitsepositsiooni toestavad tõendid.

4.5 H.L on vääralt süüdi mõistetud ainult kaudsete tõendite pinnalt.

Riigikohtu praktika kohaselt puudub õiguslik keeld isiku süüditunnistamiseks ainuüksi

kaudsete tõendite pinnalt. Otsesed ja kaudsed tõendid ei erine teineteisest mitte nendes sisalduva teabe tõeväärtuse poolest, vaid selle poolest, kui vahetult nad kuriteo toimepanemise asjaolusid kajastavad. H.L-ile süüdistuses ja Otsuses etteheidetavate tegude kontekstis tuleks tuvastada muu hulgas : millised kaudsed tõendid kajastavad, et Andrei H.L tõepoolest vahendas just pistist H.L-ile. H.L on eitanud igasugust pistise küsimist – nõudmist.

Andrei H.L on eitanud igasugust pistise küsimist – nõudmist ja vahendamist H.L-ile.

Viktor Rasskazov on avaldanud, et andis rahasummad, nn. veterinaarrahad Andrei H.L-ile ja et H.L-ile ei ole ta kunagi mingit raha andnud ega ole ka näinud, et keegi teine, s. h. Andrei H.L oleks nn. veterinaarrahad või mistahes muud

rahad H.L-ile edastanud. Ükski nn kalaärimeestest ei ole andnud rahasummasid H.L-ile ega ole näinud, et seda oleks teinud keegi teine. Jälitusprotokollidest johtuvalt võiks teha järelduse, et H.L oli huvitatud, et

Andrei H.L raha kalaärimeestelt ja / või Rasskazovilt saaks, kuid seda, et sellisel

viisil saadud rahaga oli tegemist pistisega, mitte aga laenusuhtega Vladimir ja Andrei H.L vahel, ei ole Otsuses üldse käsitletud. Veelgi enam, Otsuses leitakse ekslikult ( vt. eespool ), et Andrei H.L võlakirja ehk siis laenusuhte kohta Andrei ja H.L vahel kriminaalasjas andmed puuduvad.

19

Jälitusprotokollidest ei nähtu ühegi summa edasiandmine Andrei H.L-ilt H.L-ile

. Läbiotsimistel H.L-ilt ära võetud sularaha ei ole võimalik siduda konkreetse pistise summaga, pistise esemega – lisaks apellatsioonis eelpool öeldule (

menetluslikud aspektid ) puuduvad väidetavalt pistiseks antud rahatähtede individuaaltunnuste võrdlemist - kokkulangemist näitavad.

Seega ei puudu H.L suhtes mitte ainult otsesed tõendid, vaid kaudsete tõendite analüüsil on selge, et puudub ka tõendamisesemele vahetult kõige lähemal olla võiv tõend - Andrei H.L eitab kategooriliselt pistise edastamist H.L-ile. Otsuse kohaselt ühegi väidetava altkäemaksu ( pistise ) andja ütlusi ei saa tõendina arvestada

mitteriigikeelsetele ja kohtumenetluse käigus avaldamata ning uurimata veterinaarsertifikaatidele ei saa mistahes Otsuses tugineda Neil asjaoludel on Otsuses vääralt

hinnatud kaudseid tõendeid ja tõendamata ning ekslik on Otsuse järeldus, et H.L on pistist võtnud ( saanud ).

4.6 Apellatsiooni taotlus

Kriminaalmenetluse seadustiku sätted võimaldavad apellandil esitada vaid ühe taotluse puutuvalt sellesse, millist lahendit apellant ringkonnakohtult soovib.

Apellatsioonis toodud kaalutlustel esineb alus Otsuse tühistamiseks ja kriminaalasja saatmiseks esimese astme kohtule uuesti arutamiseks teises kohtukoosseisus ( KrMS § 341 lg. 1 ja 2 ).

Apellant leiab, et johtuvalt apellatsioonis osundatud kriminaalmenetlusõiguse oluliste

rikkumiste iseloomust - suurem osa nendest rikkumistest on pöördumatud - ei ole need kõrvaldatavad ka kriminaalasja uuel arutamisel maakohtus.

Eeltoodu alusel ja lähtudes menetlusökonoomika põhimõttest taotleb apellant primaarsena

H.L suhtes sisulise kohtulahendi tegemist ringkonnakohtus kriminaalasja esimese astme kohtule uuesti arutamiseks saatmata. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS §§ 318 lg. 1 ; 319 lg. 1 ja 2 ; 321 ; 337 lg. 1 p. 4 ( või 337 lg. 2 p. 2 ) ; 338 p. p. 2 ja 3 ; 339 lg. 1 p.p. 1, 7, 8 ; lg. 2 ; 340 lg. 1, lg. 2 p. 1 ; 341 lg.g 1 ja 2 apellant p a l u b :

Tühistada Harju Maakohtu 26. mai 2010.a. kohtuotsus kriminaalasjas nr. 1 – 06 – 15769 H.L süüditunnistamises KarS § 293 lg. 2 p. 1ja 2 järgi täies mahus. Teha uus kohtuotsus, millega mõista H.L õigeks. H.L valitud kaitsja kulud kohtueelses menetluses ja menetluses maakohtus,

samuti ringkonnakohtus ( kuludokumendid esitatakse kohtuistungil ) palun jätta riigi eelarveliste vahendite kanda.

5. A.H.L kaitsja vaidlustades otsuse kaitsealuse suhtes tervikuna, märgib, et täielikult nõustub Harju Maakohtu poolt tuvastatuga, et külmutatud kala vedu termosvagunites oli ja on seaduslik vastavalt süüdistuse perioodil kehtinud õigusaktidele (otsuse p 1). Leiab, et vaidlustatud otsus on ebaselge, vastuoluline ja olulises osas põhjendamata.

Otsuse põhiosas esitatud järeldused on vastuolus samas loetletud tõendite sisuga. Ei ole

võimalik aru saada, milliste tegude eest on Andrei H.Lunnistatud süüdi pistise vahendamises.

5.1 Süüdistus on esitatud vähemalt 10 isiku poolt makstud altkäemaksu vahendamises.

Otsuse punktis 10 asub kohus seisukohale, et ei saa arvestada kohtuotsuses p. 2 nimetatud isikutega seonduvate altkäemaksu andmise ja vahendamise fakte nende süüdistatavate vastu esitatud süüdistuses. Punktis 2 on kohus nimetanud isikud, kelle osas 2006 a. lõpetas Harju

Maakohus KrMS § 202 alusel kriminaalasja menetluse: AS Kajax Fishexport, Andrei

20 Stepanenko, Oleg Omeltšenko, AS Krapesk, Sigmond Kartau, S. B., Oleg Bondarevi, Sergei Geiko. Seega nimetatud isikute osas jättis kohus altkäemaksu andmise episoodid välja.

Samas ei ole kohus nimetatud osas teinud ka õigeksmõistvat otsust (KrMS § 313 lg 2 rikkumine).

Samas ei ole kohus vaidlustatud otsuses ka tuvastanud, millised teod ja millal pani Andrei H.L toime, kas need teod on kuriteod ja kas Andrei H.L on süüdi kuritegude toimepanemises. Seega jääb kokkuvõttes arusaamatuks, mille eest Andrei H.L süüdi mõisteti ja karistati. Maakohus on otsuse põhjendustest „jätnud vahele“ toimepandud tegude ja nende kuritegudeks tunnistamise tuvastamise ning koheselt asunud hindama süüdistatavate

süüd. Seega sisuliselt ei nähtu vaidlustatud otsusest, et milliste kuritegude toimepanemise süüküsimust kohus hindas. Eelnevalt ei ole kohus vaidlustatud otsuses aga tuvastanud, millistest kuritegudest jutt käib,

võttes ka arvesse asjaolu, et kogu süüdistuse mahtu ei ole kohus pidanud punktist 2 ja 10

nähtuvalt pidanud põhjendatuks. Olukord on süüdistatava jaoks seda segasem, et

süüdistusaktist ei nähtu üheselt, kas altkäemaksu vahendati eraisikutelt või juriidilistelt

isikutelt või mõlematelt, seetõttu oleks kohus pidanud ka need asjaolud kohtuotsusega tuvastama. Sellega on vaidlustatud otsust tehes rikutud KrMS § 306 lg 1 p 1 – 4 ja § 312 p 1- 3.

Ainsana on vaidlustatud otsuse lk. 22 ülal leitud, et „Rasskazovi ja Paksu vahelistest jutuajamistest on tuvastatud Andrei ja H.L süü“. Siit justkui järelduks, et

Andrei H.L tunnistati süüdi Rainer Paksult pistise vahendamises ehk ühes

kuriteoepisoodis, samas see vaidlustatud otsuse põhjendustest üheselt arusaadav ei ole, mistõttu kuulub selline ebaselge otsus tühistamisele.

5.2 Vaidlustatud otsus on põhjendamata, kohtu siseveendumuse kujunemine ei ole jälgitav.

Maakohus ei ole kuidagi põhjendanud, kuidas saab V.Rasskazovi ja R.Paksu vahelisest vestlusega olla tuvastatud Andrei ja H.L süü. Kohus ei ole põhjendanud, kuidas jälitustoimingutega kogutud ütlustest saab üheselt aru pistise vahendamisest Andrei H.L poolt H.L-ile.

Jälitustoimingute protokollis ei ole kusagil fikseeritud, et Andrei H.L oleks

vahendanud H.L-ile pistist või kalaärimeestelt või Viktor Rasskazovilt saadud nn. veterinaarrahasid. Vastupidi, nimetatud asjaolu kohta puuduvad asjas igasugused

tõendid. Kohus on jätnud täiesti tähelepanuta asjaolu, et kuigi kohtueelses menetluses

jälitustegevuse raames jälgis politsei rahakupüüride liikumist kalaärimeestelt Viktor

Rasskazovini, vaadeldes fikseerides kupüüride seerianumbrid, siis ei Andrei H.L-ilt ega H.L-ilt ei leitud läbiotsimiste käigus ühtegi nn. altkäemaksuks edastatud

rahatähte. Samuti ei kinnitanud kohtuliku uurimise käigus ükski isik, et oleks näinud altkäemaksuks mõeldud raha ja üldse mistahes raha üleandmist Viktor Rasskazovilt Andrei

H.L-ile. Seega, kuigi uurimisorganid on teinud olulisi jõupingutusi otseste tõendite

saamiseks (fikseerinud rahatähtede seerianumbreid), ei ole nad esitanud otseseid tõendeid

raha liikumise kohta pistise andjalt vahendaja(te)le ja saajale. Sellises olukorras on põhjendamatu tugineda kaudsetele ja üldsõnalistele tõenditele (jälitustoimingu protokollid) ja ainult ühe süüdistatava, Viktor Rasskazovi ütlustele, kelle osas prokuröri taotlusel ja kohus lõpetas kriminaalmenetluse süü vähesuse ja avaliku huvi puudumise tõttu.

Samuti ei ole kohus põhjendanud, milliseid ütluseid kohtu arvates on Andrei ja H.L-i muutnud võrreldes jälitustoimingu protokollides fikseerituga.

Kohus ei ole põhjendanud, et kuidas asjaolu, et A.H.L ja V.Rasskazov rääkisid omavahel rahast, tõendab pistise vahendamist H.L-ile.

21 Kohus on teinud jälitustoimingu protokollidest järelduse, et H.L nõudis jaanuarist kuni märtsini 2005. a. raha. Samas ei ole kohus põhjendanud, miks ei võinud tegemist olla

pooltevahelisest laenusuhtest tuleneva raha nõudmisega, mida mõlemad pooled tunnistasid. Kohus ei ole siinjuures pööranud mingit tähelepanu asjaolule, et tõendite hulgast on toimiku

kohtusse saatmisel kadunud oluline kaitse tõend, s.o. A.H.L-i võlakiri H.L-ile.

Kohus ei ole põhjendanud, kuidas Rainer Paksu ütlustest saab lugeda tõendatuks, et Andrei

H.L vahendas H.L-ile pistist. Süüdistatav Rainer Paks andis 12.03.2009 hoopis ütluseid selle kohta, et tema arvates küsis Viktor Rasskazov endale lisaks

ametlikele tariifidele sularaha erinevatel, suvalistel ettekäänetel ning Rainer Paks seda altkäemaksuks ega pistiseks ei pidanud.

Süüdistatav Rainer Paks maksis seda raha süüdistatavale Viktor Rasskazovile selleks, et viimane varustaks teda vagunitega külmutatud kalatoodete veoks, sest teised ekspediitorid ei

suutnud tagada vagunite etteandmist vastavalt kokkulepitule. Lisaks ei tõenda asjaolu, et

Rainer Paks maksis mingeid rahasid Viktor Rasskazovile, et viimane edastas need rahad

Andrei H.L-ile pistise vahendamiseks ja et Andrei H.L edastas need rahad

H.L-ile . Jällegi tuleb märkida, et Rainer Paksu poolt edastatavate rahade

seerianumbrid olid Kaitsepolitsei poolt jälitustegevuse käigus fikseeritud, kuid Andrei ega H.L-ilt ühtegi sellist raha ei leitud.

Vaidlustatud otsuses ei ole põhjendatud, kuidas tunnistaja M. P. ütlused tõendavad pistise vahendamist Kohus on jätnud ka tähelepanuta, et kogu info seoses nn. veterinaarrahadega sai tunnistaja mitte vahetult, vaid Viktor Rasskazovilt.

Kohus ei ole põhjendanud, miks ta peab endise süüdistatava V.Rasskazovi (kelle osas

prokuröri taotlusel lõpetati 17.03.2009 kohtumäärusega kriminaalmenetlus oportuniteedi

põhimõttel) ütluseid nii usaldusväärseteks, et on eelkõige nendele tuginedes lugenud

tõendatuks Andrei ja H.L süü (vaidlustatud otsuse lk. 21). Viktor

Rasskazovi ütlused ei ole usaldusväärsed, kuna ei kattu jälitustegevuse protokollidest

nähtuvaga ning ilmselt andis V.Rasskazov Andrei ja H.L süüstavaid ütluseid seetõttu, et pääseda karistusest

5.3 Vaidlustatud otsuses on tuginetud avaldamata ja uurimata tõendile (KrMS § 15 lg 1 rikkumine).

Otsuse lk. 22 on kohus Andrei ja H.L süü põhjendamisel viidanud

jälitustoimingu protokollile VI kd. tlk. 207, 18.12.2004 kõne 13:20. Samas 11.03.2009

kohtuistungi protokollist nähtub, et nimetatud osas jälitusprotokolli kohtuistungil ei avaldatud.

5.4 Andrei H.L ei ole toime pannud tegusid, milles teda süüdistatakse.

A.H.L ei eita, et V.Rasskazov kohustus talle raha maksma, kuid tegemist oli laenulepingu ja klientide vahendamise eest ettenähtud intressidega.

Jälitustoimingu protokolliga on tõendatud, et V.Rasskaszov on tunnistanud võla olemasolu A.H.L ees (VII kd tlk. 192) ning kinnitades oma kohustust see tagastada. Samuti on A.H.L viidanud (VI kd tlk 193, VII kd tlk 25), et ta on andnud krediiti. Vaidlustatud otsuses ei ole põhjendatud, miks nimetatud tõendeid ei arvestatud võlasuhte tuvastamisel V. Rasskazovi ja A.H.L vahel. pooltel olid ärialased suhted ja V.Rasskazov oli nendes

aktiivsem ja otsustavam pool. Samuti räägib Viktor Rasskazov võlglastelt „oma“ raha ootamisest Viktor Rasskazov see, kes korduvalt palus Andrei H.L suhelda Sigmond

22

Kartauga AS-st Krapesk (VI kd tlk 173) ja juhatas A.H.L-ile teed AS-i Krapesk kontori juurde sõitmiseks (VI kd tlk 174) ning Vladimir Turbiniga OÜ-st Koskel (VII kd tlk. 236-237, VIII kd tlk 48). Telefonikõnes ega kohtumisel V.Rasskazovi ja äriühingu OÜ Baltreftrans mõnede võlglastega ei maininud ega ähvardanud A.H.L kunagi, et mittetasumisel ei väljastata neile enam veterinaarsertifikaate. A.Razmovski viitas ainult võimalikult vagunite mittesaamisele, mis võlglastega käitumise puhul on tavapärane ja seaduslik käitumisviis. Ka ükski tunnistaja ega süüdistatav (peale Rasskazovi) ei kinnitanud selliste ähvarduste toimepanemist A.H.L poolt. Kohus ei ole võtnud vaidlustatud otsuses seisukohta kaitsja selle väite ja vastavate tõendite osas.

Samuti teostas Viktor Rasskazov kontrolli selle üle, et kalavedajad ei telliks termosvaguneid teistelt ekspedeerijatelt kui temalt (VII kd tlk 76).

Samuti palus Viktor Rasskazov Andrei H.Lt oma kontakte äritegelaste seas ära kasutades uurida, kes on ühe või teise saadetise saatja (VII kd tlk 193, VIII kd tlk 1), mitte ei tegelenud Andrei H.L sellega omal initsiatiivil.

Andrei H.L oli võtnud H.L-ilt laenu summas 100 000 krooni, mille kohta oli vormistatud ka kirjalik võlakiri, mis leiti H.L kodu läbiotsimisel

(IV kd tlk. 4) ja pidi prokuröri kinnitusel asuma sularahaga koos toimiku juures asuvas ümbrikus, kus seda aga ei olnud. Laenu andmisest on juttu ka Vladimir ja Andrei H.L omavahelises vestluses (VII kd tlk 12), mis samuti kinnitab laenu saamise fakti. Saadud laenu laenas Andrei H.L OÜ-le MRS Service, kes omakorda kasutas seda kaubiku esmase sissemakse tasumiseks. Nimetatud asjaolu on tõendatud dokumentaalsete tõenditega.

Nimetatud laenu pidi A.H.L võlakirja kohaselt H.L-ile tagastama 23.12.2004. Kui A.H.L seda ei teinud, hakkas H.L tundma huvi, miks raha tagastamine viibib, millal ja millistest vahenditest on Andrei H.L võimalik laen

tagastada. Andrei H.L selgitas H.L-ile , et muu hulgas on tal raha saada Viktor Rasskazovilt klientide vahendamise eest. H.L tuletas Andrei H.L-ile mitmel korral ka meelde, et raha tuleb tagasi maksta. Andrei H.L ei edastanud kunagi H.L-ile Viktor Rasskazovi (või muu

kolmanda isiku) palvel mingit raha. H.L ka talle raha (altkäemaksu)

vahendamist kunagi teha ei palunud ega nõudnud. Samuti ei palunud Andrei H.L

kunagi korraldada H.L „veterinaarkontrolli“ või mistahes muul moel takistada kellelgi külmutatud kala vedu termosvagunites.

Kriminaalasja materjalidega ei ole tõendatud Andrei H.L poolt pistise väidetava

andja (ei kalaärimeeste ega V.Rasskazovi) ülesandel ega väidetava võtja (H.L

) ülesandel läbirääkimiste pidamist pistise andmiseks või võtmiseks ega raha (pistise) üleandmist.

5.5 Kohus rikkus Andrei H.L kaitseõigust, tuvastades kohtumenetluse käigus eelnevates lõplikes kohtulahendites siduvalt asjaolusid, mille osas polnud tõendite uurimine veel alanudki. Koos Andrei H.L-iga on käesolevas kriminaalasjas süüdistatavateks Viktor Rasskazov,

keda süüdistati KarS § 296 lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritavas teos ja süüdistusakti kohaselt vahendas ta Andrei H.L vahendusel H.L-ile altkäemaksu. Samas kriminaalasjas olid süüdistatavad ka Andrei Sokolov (KarS § 298 lg 1 järgi) ja OÜ Vimpeks Grupp (KarS § 298 lg 3 järgi), kellele oli esitatud süüdistus altkäemaksu andmises

Viktor Rasskazovi ja Andrei H.L vahendusel H.L-ile . 17.03.2009

23 määruste kohaselt lõpetati Viktor Rasskazovi, Andrei Sokolovi ja OÜ Vimpeks Grupp osas

kriminaalmenetlus KrMS § 202 lg 1, lg 2 p 1 ja 2 alusel, võttes muu hulgas arvesse teos avaliku huvi puudumist.

Teiste süüdistatavate, sealhulgas Andrei H.L osas, jätkus kohtumenetlus samade episoodide osas sama kriminaalasja raames Harju Maakohtus. KrMS § 49 lg 1 p 1 alusel oleks kohtunik pidanud kriminaalmenetlusest taanduma, kuna ta on varem samas kriminaalasjas teinud kohtulahendi. KrMS § 50 lg 1 sätestab, et kui kohtunik ei ole taandunud käesoleva seadustiku §-s 49 sätestatud alusel, võib kohtumenetluse pool esitada tema taandamise taotluse, mille kaitsja ka esitas. KrMS § 49 lg 1 p 1 kohaselt oleks käesolevas kriminaalasjas kohtukoosseis kohustatud olnud

taanduma, kuna nad tegid samas asjas lõpliku kohtulahendi osade süüdistatavate suhtes. Asjaolu, et tegemist oli lõpliku kohtulahendiga, tunnistab kohtunik ka ise vaidlustatud otsuse punktis 10. Kuigi A.H.L kaitsja üritas nimetatud lõplikke lahendeid vaidlustada, siis kõrgemalseisvad kohtud vastavaid kaebuseid ei menetlenud. Seega on vaieldamatult tegemist olukorraga, kus kohus oli kohustatud taanduma. 17.03.2009 määruste tegemine tõi kaasa ka olukorra, kus kohus enam muul põhjusel ei saanud olla erapooletu.

Seega on Harju Maakohtu 17.03.2009 määrustes tuvastatud faktilised asjaolud ja antud nendele hinnang, mis kuuluvad tõendamisesemesse Andrei H.L süüdistuses jätkuvas

samas kriminaalasjas. Kohus on käesoleva kriminaalasja raames kaevatavate määrustega tuvastanud Andrei Sokolovi ja OÜ Vimpeks Grupp poolt altkäemaksu andmise (läbi Andrei H.L) ja Viktor Rasskazovi poolt altkäemaksu vahendamise (läbi Andrei H.L) ja hinnanud nende süüdistatavate süüd kuritegude toimepanemisel, kuigi samas kriminaalasjas on Andrei H.L eitanud altkäemaksu vahendamist ning edasi jätkub sama kriminaalasja raames tõendite uurimine ka nö. lõpetatud episoodide osas.

5.6 Prokurör oli käesoleva asja menetlemisel erapoolik ja kohtles isikuid ebavõrdselt.

Kuigi osade suhtes oli alust kahtlustada korduvas altkäemaksu andmises, esitas prokurör

süüdistuse KarS § 298 lg 1 järgi ja lõpetas oportuniteedi alusel menetluse, kuigi õige süüdistuse korral poleks seadus seda võimaldanud.

5.7 Kaitseõiguse rikkumiseks on süüdistusaktis kuriteo toimepanemise aja ja koha määratlemata jätmine. Süüdistuses märgitud ajavahemik 01.10.2004- 22.03.2005 Harjumaal on põhjendamatult ebatäpne määratlemine.

Kaitseõigust on rikutud süüdistusakti vastuolulisusega.

Andrei Sokolovile, Vladimir Baraninile, Eduard Baraninile, Sergei Zelentsovile, Rainer

Paksile ja Dmitri Matvejevile esitatud süüdistus KarS § 298 lg 1 alusel ehk altkäemaksu

andmises ühe korra. Andrei H.L-ile on aga esitatud süüdistus samade isikute poolt antud altkäemaksu vahendamises vähemalt teist korda.

Süüdistusest ega kohtumäärustest ega ka vaidlustatud otsusest samas ei selgu, millised

altkäemaksu andmise episoodid kohus tuvastas ehk mille vastu Andrei H.L ennast kaitsma peaks.

5.8 Puudus KrMS-st tulenev alus avaldada tunnistaja M. P. ja V. V. ütluseid ning kohus ei saanud nendele otsuse tegemisel tugineda. Prokurör ja kohus põhjendasid ütluste avaldamise lubatavust nn. Kulešovi lahendiga, millega väidetavalt olla nõustunud ka ringkonnakohus ja Riigikohus.

24 Tegelikult ei ole nimetatud lahend kohaldatav, kuna maakohtu otsusest nähtuvalt ei vaielnud kaitsjad avaldamisele vastu ja ringkonnakohtus ei olnud nimetatud küsimus üldse arutluse all.

Seega ei ole ringkonnakohus ega Riigikohus selles osas oma seisukohta üldse väljendanud ning maakohtus ei vaielnud kaitsjad avaldamisele vastu. Seega ei saanud nimetatud ütlustele tugineda kohtuotsuse tegemisel ja kohus on vaidlustatud otsuse nimetatud tõenditele rajades rikkunud menetlusseadust.

5.9 Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 340 lg 1 ja lg 2 p 1 ning § 341 lg 1 ja lg 2 kaitsja palub: Tühistada Harju Maakohtu 26.05.2010 otsus osas, millega Andrei H.Lunnistati süüdi KarS § 295 lg 2 p 1 järgi ja mõisteti karistuseks 1 (üks) aasta 6 (kuus) kuud vangistust. Teha nimetatud osas uus otsus, millega Andrei H.L esitatud süüdistuses täies ulatuses õigeks mõista.

Alternatiivselt, kui ringkonnakohus ei rahulda p. 1 nimetatud taotlust, palub tühistada Harju Maakohtu 26.05.2010 otsus osas, millega Andrei H.L tunnistati süüdi KarS § 295 lg

2 p 1 järgi ning saata kriminaalasi esimese astme kohtule uuesti arutamiseks teises kohtukoosseisus.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS:

6. Süüdistatavad toetavad kaitsjate apellatsioone.

Apellandid-kaitsjad toetavad esitatud apellatsioone ja taotlevad eelkõige õigeksmõistva otsuse

tegemist, samas toetavad ka seisukohta, et maakohtu poolt on kriminaalmenetlusõigust oluliselt rikutud. Prokuröri apellatsiooni paluvad jätta rahuldamata.

Apellantprokurör toetab enda poolt esitatud apellatsiooni, palub selles esitatud taotlus rahuldada. Kaitsjate apellatsioonid palub jätta rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS:

7. Kohtukolleegium, tutvunud toimiku materjalidega, apellatsioonide sisudega, ära kuulanud

menetlusosalised leiab, et maakohtu otsus kuulub tühistamisele kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu. Apellatsioonidest lähtuvalt peab kohtukolleegium vajalikuks märkida järgmist.

7.1 Kriminaalasja materjalide kohaselt oli maakohtu määrusega kohtu alla antud tõepoolest 15 isikut nagu on kaitsjad apellatsioonides märkinud. H.L kaitsja on esmalt väitnud, et 13 isiku suhtes kohtulahend puudub, samas on aga jõudnud järeldusele, et 13 isiku suhtes KrMS § 202 alusel tehtud lõplikud määrused on

sellise kaaluga, et isikute, kelle suhtes menetlust ei lõpetatud, süüdimõistmisel sama kohtukoosseisu poolt on tegemist KrMS § 339 lg 1 p 1 nimetatud rikkumisega. Analoogset seisukohta jagab apellatsioonis ka A.H.L kaitsja.

Riigikohtu otsustes / nt. otsus nr 3-1-1-85-04/ on korduvalt sedastatud, et pädeval

võimuorganil lasub üldjuhul kohustus hinnata, kas isiku huvid ja avalik huvi on omavahel

tasakaalus, st kas põhiõiguste kitsendused on proportsionaalsed. Hindamaks langetatava otsuse vastavust proportsionaalsuse põhimõttele, tuleb arvesse võtta konkreetseid asjaolusid.

Proportsionaalsuse põhimõttest peab talle seadusega antud kaalutlusõiguse teostamisel

25

lähtuma ka prokuratuur kriminaalmenetluses. Tegemist on prokurörile antud kaalutlusõigusega, mille eesmärk hõlmab lisaks menetlusökonoomikale ka proportsionaalsuse põhimõttest tuleneva vajaduse välistada kriminaalrepressiooni kohaldamine juhtudel, mil see oleks teo asjaolusid silmas pidades ilmselgelt mittemõõdukas.

KrMS § 202 annab prokurörile süüdistatava nõusolekul seadusliku õiguse kohtult taotleda

kriminaalmenetluse lõpetamist. KrMS § 274 lg 5 kohaselt on võimalik sellise taotluse esitamine ka kohtumenetluses olevas kriminaalasjas kohtuistungil. Seadus ei sea piiranguid ei prokurörile ega kohtule isikute ringi osas kellede suhtes taotlus esitatakse või kellede suhtes

kohus seadusliku aluse olemasolul menetluse lõpetab. Seega ei ole seadusega vastuolus samas kriminaalasjas osade süüdistatavate suhtes vastava prokuröri taotluse lahendamine ja taotluse rahuldamisel ka menetluse lõpetamine.

Igal juhul võetakse arvesse konkreetset süüdistust, isikut ja asjaolusid. Menetluses olevas kriminaalasjas osade isikute suhtes menetluse lõpetamine avaliku huvi puudumise korral, kui süü ei ole suur, ei anna alust tuvastada, et tegemist on eelotsustusega teiste isikute suhtes ega anna alust leida et tegemist on KrMS § 49 lg 1 p 1 ettenähtud kohtuniku taandumise alusega ehk varem samas kriminaalasjas tehtud kohtulahendiga. Vastavalt KrMS § 268 lg 1 toimub kohtulik arutamine iga süüdistatava suhtes süüdistusakti

järgi, seega isikule esitatud süüdistuse piirides. Isiku süüdimõistmise või õigeksmõistmise alused ei muutu ja kehtivad ka juhul, kui samas asjas on osade süüdistatavate suhtes menetlus lõpetatud.

Osade süüdistatavate suhtes tehtud lõpetamise määruses märgitust, et isik, kelle suhtes

menetluse lõpetamise taotlus läbi vaadatakse tunnistab end temale inkrimineeritud kuriteo

toimepanemises süüdi, ei tulene, et teiste süüdistatavate osas oleks tehtud süüdimõistev eelotsustus. Samuti ei anna osade süüdistatavate suhtes menetluse lõpetamine alust tuvastada

teiste süüdistatavate kaitseõiguse rikkumist. Süüdistatavatele oli tagatud kaitsja osavõtt

kohtuistungist, kus arutati asja esitatud süüdistuse alusel. Nii kaitsjal kui süüdistataval oli võimalus kaitsetaktika väljatöötamiseks ja selle realiseerimiseks.

Kohtukolleegium märgib, et fakt, et osade süüdistatavate suhtes on menetlus lõpetatud ja määrus on seadusejõus on tuvastatav kriminaalasja materjalide põhjal ja seda ka järgmisele

kohtukoosseisule, kui menetlev koosseis oleks taandunud. Seega igal järgneva koosseisul oleksid analoogsed kriminaalasja materjalid ja faktoloogia.

7.2 KrMS § 18 lg 1 kohaselt arutas kriminaalasja eesistujast ja kahest rahvakohtunikust

koosnev kohtukoosseis. Kohtukolleegium nõustub, et kuigi KrMS § 202 näeb ette

ainuisikulise määruse tegemise võimaluse, siis kriminaalasja arutamisel kolmeliikmelise kohtukoosseisu poolt tuli kohtuistungil kirjaliku määrusega lahendatavad küsimused otsustada ja vormistada kogu kohtukoosseisu poolt.

17 märtsil 2009 aastal kohtuistungil V.Rasskazovi, A.Sokolovi ja OÜ Vimpeks Grupp’i suhtes menetluse lõpetamise määruse kuulutamise asjaolud on apellatsioonis esitatud nii nagu

see on kajastatud ka kohtuistungi protokollides. Määruste kuulutamise juures ei viibinud kahte süüdistatavat.

Kohtukolleegium leiab, et eeltoodud kahel juhul ei järgitud kriminaalmenetluse seadustiku nõudeid, määruseid ei koostanud ega allkirjastanud kogu kohtukoosseis ja määrused kuulutati kohtuistungil kahe süüdistatava osavõtuta, keda küll lõpetamise määrus ei puudutanud. Samas ei ole antud menetluse käigus rikkumised kõrvaldatavad ja kohtukolleegiumi hinnangul osade

süüdistatavate suhtes menetluse lõpetamine ei toonud endaga kaasa A.H.L ja H.L suhtes ebaseaduslikku kohtuotsust.

7.3 Prokuröri taandamata jätmisega kohus menetlusõigust ei rikkunud.

26 Kaitsja on leidnud, et prokurör on taandamistaotluse suhtes oma seisukoha esitamisel andnud

kohtumenetluses veel uurimata tõenditele ette prioriteetse jõu. Kohus oleks pidanud erapooliku prokuröri taandama. Kohtukolleegiumi veendumuse kohaselt võistlevuse põhimõtte, mis on sätestatud KrMS §-s

14, kohaselt täidavad süüdistusja kaitsefunktsioone ning kriminaalasja lahendamise

funktsioone eri menetlussubjektid. Erinevalt uurimispõhimõttele rajanevast kriminaalmenetlusest vastutab võistlevas menetluses süüdistuse ja seda toetavate tõendite

esitamise eest prokurör. Kohus on erapooletu õigusemõistja, kelle roll seisneb eelkõige tõendamise reeglite järgimise tagamises kohtuistungil, seejärel kogutud tõendite hindamises ja nende pinnalt otsuse tegemises. Seega asjaolu, et prokuröri siseveendumus on välja kujunenud enne kui tõendeid kohtuistungil vahetult uuritakse või kohus oma otsuses tõendeid hindab, ei

anna alust tuvastada, et prokurör ei saa olla erapooletu. Seetõttu kohtukolleegium leiab, et sellel alusel prokuröri taandamiseks seaduslikud alused puudusid.

7.4 Kaitsjad on leidnud, et kohtuniku suhtes tehtud taandamistaotluse menetlemisel rikuti oluliselt kriminaalmenetlusõigust.

Menetluskäik on kaitsja poolt apellatsioonis esitatud vastavalt kohtuistungi protokollides kajastatule.

Esmalt peab kohtukolleegium vajalikuks märkida, et kolleegiumi veendumuse kohaselt kohtuniku taandamistaotluse arutamisel taandatava kohtuniku seletuse ärakuulamata jätmine

olukorras kus ta selleks soovi ei avalda, ei ole selline minetus mis annaks iseenesest seadusliku alusel tuvastada, et taandamistaotluse menetlemisel oleks oluliselt seadust rikutud. Antud juhul poolte arvamused olid ära kuulatud.

Samuti ei sea seadus ajalisi piiranguid taandamistaotluse lahendamiseks, seega ei ole

taandamistaotlust lahendavatel kohtunikel kohustust kohtumäärus kuulutada taandamistaotluse esitamise päeval.

Kohtuistungi protokolli kohaselt ei ole määruse kuulutamise istungile ilmunud kaks

süüdistatavat. Kohtukolleegium leiab, et antud juhul istungi edasilükkamine ilma määruse

kuulutamiseta oli kooskõlas seadusega, kuna süüdistatava osavõtt kohtuistungist on

kohustuslik ja määrust kuulutamata kriminaalasja arutamise edasilükkamine on tõlgendatav KrMS § 50 lg 3 ettenähtud edasilükkamatu menetlustoiminguna.

Küll aga on kohtukolleegiumile arusaamatu taandatud kohtuniku poolt 30 septembril 2009 kohtuistungil taandamistaotluse arutamise uuesti alustamine põhjendusega, et asenduskaitsjal

polnud teise kaitsja poolt antud volitusi kohtuniku taandamise osas arvamuse andmiseks ja seetõttu jättis kohtunik oma seletuse andmata.

Nimelt on 01 juuni 2009 kohtuistungi protokolli kohaselt kohus lubanud süüdistatava

nõusolekul N.Lausmaa asenduskaitsjaks V.Pastušenko ja OÜ Masterhansa kokkuleppel

kaitsja A.Smelovi/ t.lk. 331/ ja jätkanud kohtuistungit. Seega kohus on leidnud, et S.Zelentsovi kaitsja on nimetanud enda asemele asenduskaitsja, kuna kaitsja osavõtuta on asja arutamine kohtuistungil KrMS § 45 lg 4 kohaselt välistatud.

KrMS § 44 lg 2 alusel on aga asenduskaitsjal kaitsja õigused ja kohustused. Seega oli asenduskaitsjal õigus taanduse osas oma arvamus avaldada. Pealegi on A.Smelov lepingulise kaitsjana kohtuistungile juba lubatud. Taandamistaotluse osas oma seisukoha väljendamiseks on õigus aga kõikidel kaitsjatel. Fakt on see, et kohus on 30 septembril 2009 aastal uuendanud taandamistaotluse arutamise ja

kohtukolleegium nendib, et kui kohus on mingid menetluslikud rikkumised järgmisel

kohtuistungil kõrvaldanud ning taotluse lahendamine on uuel kohtuistungil toimunud

kooskõlas seadusega, pole alust tulla järeldusele, et kõrvaldatud menetluslikud minetused oleksid kaasa toonud ebaseadusliku lahendi.

27

7.5 30 juuni 2009 aasta kohtuistungil pärast prokuröri taotluse arutamist, pole kaitsja poolt sisulist taandamistaotlust tehtud, vaid kaitsja on ise märkinud, et taandamistaotluse esitab kas

kohe protokolliliselt või homme 01.07.2009 kirjalikult. Samas aga mingit protokollilist taandamistaotlust pole esitatud, vaid kogu kohtukoosseisu suhtes tehtud taandustaotlus on nii

põhistatult esitatud kui ka arutatud 01. juulil 2009, pärast osade süüdistatavate suhtes menetluse lõpetamise määruse kuulutamist. Seega kaitsja enda käitumisest tulenevalt pole 30 juunil 2009 aastal taotluse arutamata jätmine ning taandamistaotluse lahendamine 01 juulil 2009 aastal toimunud kohtuistungil, käsitatav menetlusõiguse olulise rikkumisena.

7.6 Eksitavad on H.L kaitsja väited KrMS § 15 lg 1 regulatsiooni rikkumisest.

Nimelt on vastavalt kohtuistungi protokollile 12 kd. t.lk. 38 tõepoolest prokuröri taotluse

alusel avaldatud 4 kd. t.lk.1-3, 8-10 ja 11-12. Kaitsja poolt viidatud otsuse lk 20 ongi

maakohus kirjaliku tõendina analüüsinud 4 kd. t.lk. 1-3 asuvat asitõendi vaatlusprotokolli.

Vaatlusprotokollis vaadeldud sertifikaadid olid toimikusse lisatud, nendega oli võimalus kõikidel menetlusosalistel tutvuda, seega kaitseõigust ei ole rikutud ning kaitsjad ei ole nende

avaldamise suhtes taotlusi esitanud ega seadnud kahtluse alla nende vaatlusprotokolli seaduslikkust. Asitõendi vaatlusprotokoll on käsitatav KrMS § 63 ettenähtud tõendina ning sellel hinnangu andmine ja sellega arvestamine tõendamisesemesse kuuluvate asjaolude väljaselgitamisel on kooskõlas seadusega. Seega pole kriminaalmenetluse oluline rikkumine tuvastatav.

7.7 KrMS § 268 lg 1 toimub kohtulik arutamine iga süüdistatava suhtes süüdistusakti järgi, süüdistuse piirides. Seetõttu on ainetud kaitsjate apellatsioonides esitatud arutelud teemal, et

ebaõigesti on vastutusele jäetud võtmata veel üks äriühing ning kaassüüdistatavatele oli esitatud süüdistus kergema kuriteo toimepanemises.

7.8 Tunnistajate M. P. ja V. V. kuulati üle kohtuistungil kaitsjate ja süüdistatavate

juuresolekul. Nii süüdistatavatel kui kaitsjatel oli võimalik neid küsitleda ja vastavalt

kohtuistungi protokollile ongi tunnistajaid põhjalikult ristküsitletud, protokollis fikseeritu kohaselt ajaliselt 10.14 kuni 16.13 /11 kd. t.lk. 202- 230/. Seega on süüdistatavate kaitseõigus

tagatud, tunnistajate ütluste usaldusväärsuse kontrolliks on kõik saanud taotlusi esitada. Protokolliga tutvumise võimalus oli menetluspooltele tagatud.

Kohtukolleegium leiab, et ühe rahvakohtuniku vahetumise tõttu toimunud uuel kohtulikul uurimisel, prokuröri taotluse alusel, tunnistajate ütlustega kohtuistungi protokolli avaldamine ja nende ütluste tõenditena hindamine on kooskõlas seadusega.

A.H.L kaitsja viited vahetu ristküsitluse põhimõtte rikkumisele pole asjakohased

kuna tunnistajad on kohtuistungil küsitletud, nende uuesti kohtuistungile kutsumist ei ole

keegi taotlenud ning istungi protokollist nähtuvalt puudus ka osaliselt uuenenud kohtukoosseisul vajadus täiendavalt tema küsitlemiseks/ 12 kd. t.lk. 86-87/.

7.9 Maakohtu otsusest nähtuvalt / otsuse p 7/ on kohus jätnud varem kriminaalasjas kahtlustatavateks ja süüdistatavateks tunnistatud isikute, kes on kohtuistungitel tunnistajatena

ristküsitletud, ütlused tõendite kogumist välja. Kaitsjad oma apellatsioonides on leidnud, et

selline järeldus on seaduslik ja kooskõlas Riigikohtu lahenditega. Prokurör ei ole apellatsioonis sellist kohtu järeldust puudutanud ega vaidlustanud.

Ringkonnakohus ei nõustu sellise maakohtu järeldusega ja leiab, et nimetatud isikute tunnistajatena antud ütlused on käsitatavad lubatud tõenditena. Küll peab neile olema tagatud

28

õigus ütluste andmisest keeldumiseks ning usaldusvääruse hindamisel ei saa tähelepanuta jätta fakti, et nad on olnud kahtlustatavad või süüdistatavad samas asjas.

Riigikohus oma lahendites, sh kaitsjate poolt viidatud lahendis nr 3-1-1-119-09, on

vastupidiselt nii kaitsjate kui ka maakohtu ebaõige seisukohale sedastatud, et endine kaassüüdistatav, kelle suhtes oli kriminaalasi põhiasjast eraldatud või kelle suhtes on menetlus lõpetatud saab olla põhiasjas vaadeldav üksnes tunnistajana. Seisukohta, et kaassüüdistatava ütlusi, kelle suhtes on kriminaalasi eraldatud või lõpetatud, võib avaldada kui tunnistaja ütlusi, on väljendatud ka kriminaalkolleegiumi otsustes nr , 3-1-1-18-08 3-1-1-80-08. Kohtukolleegium leiab, et lubatud tõendite ringi alusetu kitsendamine ja seaduslike tõendite lubamatuks tunnistamine on hinnatavad kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 alusel.

Selline rikkumine on antud juhul toonud kaasa vastuolulise, arusaamatu ja mittejälgitava kohtuotsuse. Riigikohtu poolt korduvates lahendites on väljendatud, et kohtuotsuse põhistatus

tähendab seda, et kohtuotsuses tuleb ära näidata, millised asjaolud kohus tõendatuks luges ning millistele konkreetsetele tõenditele ja miks ta seejuures tugines.

Antud juhul ei ole kohtuotsuses kohtu siseveendumuse kujunemine jälgitav. Kohtuotsuses puudub tõendite analüüs, mille alusel on kohus tuvastanud süüdistatavatele inkrimineeritud tegude objektiivsed ja subjektiivse tunnuste olemasolu. Kohus on otsuse p 10 viidates süüdistuse sisule, uue süüdistuse puudumisele, tõhusa kaitse võimatusele, leidnud, et otsuse p 2 nimetatud isikutega,/ isikutega, kellede suhtes 2006 aastal oli menetlus lõpetatud/ seonduvate altkäemaksu andmise ja vahendamise fakte nende esitatud süüdistuses arvestada ei saa. Samas ei ole kohus süüdistatavaid üheski süüdistuses nimetatud

episoodis õigeks mõistnud vaid on, andes nende tegevusele süüdistusest erineva hinnangu, mõlemad süüdistatavad süüdi tunnistanud kogu süüdistuse mahus.

Kohus, püüdes lahendada vara konfiskeerimise taotlust, on jällegi viidanud mingile piiratud

kaitsevõimalusele. Samuti puudub kriminaaltulu osalise konfiskeerimise osas jälgitav põhjendus ning ka viited materiaalõiguslikele alustele millest kohus on juhindunud.

Riigikohus on sedastanud/ otsus nr 3-1-1-22-08/, et kohtuotsuse põhjendatus tähendab muuhulgas seda, et otsusest peab olema nähtav, millistele õigusnormidele tuginedes otsus on

tehtud. Kohtuotsuses nende õigusnormide märkimata jätmine, mille alusel kohus otsustas asitõendite ja muude kriminaalmenetluses äravõetud või arestitud asjade suhtes rakendatavate meetmete üle, moodustab kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes.

Kohus on leidnud, et tuleb tuvastada süüdistatavate süü kohtuistungil nende ja teiste

süüdistatavate, tunnistajate ütlustega ja avaldatud kirjalike muude tõenditega. Samas aga otsusest ei selgu millised tõendite alusel on tuvastatud erinevates kuriteoepisoodides süüteo

objektiivsed tunnused. Täielikult on käsitamata subjektiivsete tunnuste olemasolu ning tahtluse liik. Tegemist on kriminaalmenetluse õiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes.

Ka Riigikohus on korduvalt sedastanud, et tõendite analüüsi puudumine kohtuotsuses on kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine KrMS § 339 lg 1 p 7 järgi. Seejuures on KrMS §

339 lg 1 p-s 7 sätestatud rikkumise näol tegemist sellise kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega, mis toob tulenevalt KrMS § 341 lg-st 1 igal juhul kaasa maakohtu otsuse

tühistamise ning kriminaalasja tagasisaatmise esimese astme kohtule uueks arutamiseks/ nt otsus nr 3-1-1-46-07/.

29 7.10 Ka mõistetud karistuse osas on kohus mingil määral põhjendanud karistuse liiki, kuid täielikult puudub põhjendus süüdistatavate karistusest tingimisi vabastamise osas. Prokurör on

taotlenud H.L karistamist reaalse vangistusega, kuid ringkonnakohtul puudub antud juhul võimalus maakohtu järeldust tema tingimisi vabastamise kohta kontrollida, kuna vastav põhjendus täielikult puudub.

Karistuse mõistmist puudutavad põhjendused on kohtuotsuse oluline osa. Karistusest tingimisi vabastamine ei ole iseseisev karistusliik, vaid see on põhikaristuse üks võimalikest

individualiseerimise viisidest, mis peab aga olema eraldi otsuses põhistatud. Süüdistatavate

karistusest tingimisi vabastamise ostsustuse täielikult põhjendamata jätmisel on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes, millise rikkumise

kõrvaldamine tulenevalt KrMS § 341 lg-st 1 ei ole apellatsioonimenetluses lubatud.

Ringkonnakohus võib küll lisada esimese astme kohtu otsusele omapoolsed põhjendused,

kuid seda vaid juhul, kui maakohtu otsus jäetakse muutmata KrMS § 342 lg 3 p 1 alusel.

Selline lahend on aga võimalik üksnes olukorras, kus maakohtu otsuses on põhjendused olemas ning ei tuvastata kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist. (vt RKKKo nr 3-1-1-59- 07, p 12).

7.11 Ülaltoodu alusel kohtukolleegium nõustub kaitsjate poolt apellatsioonides esitatud väitega sellest, et otsuses puudub tõendite analüüs, kohtu siseveendumuse kujunemine pole

jälgitav, otsuses puuduvad põhjendused. Seetõttu kuulub ka rahuldamisele kaitsjate poolt

esitatud taotlus otsuse tühistamise ja kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks saatmise

osas. Ringkonnakohtu istungil möönis ka prokurör kohtuotsuse teatavat vastuolulisust ja raskesti jälgitavust.

7.12 Kuna ringkonnakohus tuvastas kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise, mis toob

endaga kaasa otsuse tühistamise ja saatmise maakohtule uueks arutamiseks, ei pea kohtukolleegium vajalikuks anda hinnangut apellatsioonides esitatud argumentidele maakohtu poolt materiaalõiguse ebaõige kohaldamise osas.

8. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 2, 338 p 3, § 339 lg 1 p 7 ja lg 2, § 341 lg 1, 2

tühistab ringkonnakohus Harju Maakohtu 26 mai 2010 aasta otsuse täies mahus ja saadab kriminaalasja Harju Maakohtule uuesti arutamiseks teises kohtukoosseisus.

9. Apellatsioonikohtu istungil esitas H.L lepinguline kaitsja taotluse

kohtukuludena kaitsjatasu hüvitamiseks ja riigilt süüdistatava kasuks väljamõistmiseks summas 60 000.00 krooni.

KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt on valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu menetluskulu. KrMS § 185 lg 1 kehtestab muuhulgas, et kui apellatsioonimenetluses tehakse § 337 lg 2 nimetatud lahend, kannab menetluskulud riik.

Antud juhul tegi ringkonnakohus KrMS § 337 lg 2 ettenähtud lahendi, seega kuuluvad

süüdistatava poolt juba tasutud mõistlikud menetlusulud H.L-ile riigi poolt hüvitamisele.

Esitatud taotluse seaduslikkuse, põhjendatuse ning tasu suuruse mõistlikkuse osas märgib kohtukolleegium järgmist.

Kaitsja on taotluse põhjendustes märkinud maakohtu otsuse analüüsiks kulutatud ajaks 400

minutit, A.H.L kaitsja poolt esitatud apellatsiooniga tutvumiseks 180 minutit ja

30

Riigiprokuratuuri apellatsiooniga tutvumiseks 30 minutit. Apellatsioonikohtu istungiks ettevalmistumiseks ja osalemiseks apellatsioonikohtus kokku 300 minutit. Kokku 910 minutit.

Kohtukolleegium leiab, et ülalnimetatud taotlused kuuluvad rahuldamisele. Arvestades kohtuotsuse sisu, teiste apellatsioonide mahtu, toimikute hulka ja kriminaalasja keerukust on sellise aja kulu loogiline, põhjendatud ning mõistlik.

Apellatsiooni koostamiseks kulutatud ajaks, mille hüvitamist lepinguline kaitsja taotleb, on märgitud 800 minutit.

Kohtukolleegium leiab, et sellise taotluse rahuldamiseks seaduslikud alused puuduvad.

KrMS§ 45 lg 7 kehtestab, et kaitseülesannete täitmine lepingulise kaitsja poolt maakohtus hõlmab ka apellatsiooni koostamist maakohtu lahendi peale.

Seega ei kuulu lepingulise kaitsja poolt apellatsiooni koostamine apellatsioonimenetluses kaitseülesannete täitmise hulka ega kuulu ka apellatsioonikohtu poolt hüvitamisele.

Seega võttes aluseks esitatud arvete sisu kuulub hüvitamisele 15 tunni eest 27 000 krooni,

millele lisandub käibemaks 20 % ja kokku kuulub riigilt H.L kasuks väljamõistmisele 32 400.00 krooni.

IVI KESKÜLA JULIA KATŠKOVSKAJA URMAS REINOLA