2-21-20013/7 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Kersti Kerstna-Vaks, Andra Pärsimägi

Määruse tegemise aeg ja koht

4. aprill 2022, Tartu

Tsiviilasja number

2-21-20013

Tsiviilasi

ASHTANGA

KUNDALINI

OÜ

(likvideerimisel),

Pahandusministeerium OÜ ja Sten Janu kaebus kohtutäitur

Taive Peedosaare 13. detsembri 2021. a otsuse (tegevuse)

peale täiteasjas nr 119/2017/167

Kaebuse menetlusse võtmisest keeldumine

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 17. jaanuari 2022. a määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

ASHTANGA

KUNDALINI

OÜ

(likvideerimisel),

Pahandusministeerium OÜ ja Sten Janu määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Määruskaebuse esitajad:

ASHTANGA

KUNDALINI

OÜ

(likvideerimisel),

rk 12934966

Pahandusministeerium OÜ, rk 14436741

Sten Janu, ik XXXXXXXXXXX

määruskaebuse esitajate lepinguline esindaja vandeadvokaat

Karl Haavasalu

Vastustaja/puudutatud isik: kohtutäitur Taive Peedosaar

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tartu Maakohtu 17. jaanuari 2022. a määrus muutmata ja määruskaebus

rahuldamata.

2. Jätta määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud määruskaebuse esitajate

kanda. Hüvitatavad kulud puuduvad.

Edasikaebamise kord

Menetlusosalisel on õigus esitada määruskaebus Riigikohtule 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest.

Hagita menetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel määruskaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või

tähtaja pikendamise eesmärgil.

ASJAOLUD

1. Sten Janu, ASHTANGA KUNDALINI OÜ (likvideerimisel) ja Pahandusministeerium OÜ

(avaldajad) esitasid 22. detsembril 2021 Tartu Maakohtule kaebuse kohtutäitur Taive

Peedosaare (puudutatud isik, edaspidi „kohtutäitur“) 1. detsembri 2021. a (allkirjastatud

13. detsembril 2021) otsuse/tegevuse (edaspidi „13. detsembri 2021. a otsus“) peale täiteasjas

nr 119/2017/167. Avaldajad palusid tühistada kohtutäituri 13. detsembri 2021. a otsuse

täiteasjas nr 119/2017/167 või alternatiivselt kohustada kohtutäiturit esitama avaldajatele

kümne päeva jooksul alates kohtulahendi jõustumisest otsus, millega kohtutäitur on

täitemenetluse kõnealuses täiteasjas lõpetanud. Kui kohtutäitur on täitemenetluse õigesti

lõpetanud, siis palusid avaldajad kohustada kohtutäiturit uuendama eelviidatud täiteasja

täitemenetluse kümne päeva jooksul alates kohtulahendi jõustumisest. Menetluskulud palusid

avaldajad jätta kohtutäituri kanda.

Kaebuse kohaselt ei saa avaldajad aru, kas ja millise otsusega on kohtutäitur menetluse

täiteasjas nr 119/2017/167 lõpetanud.

Kohtutäitur on täitemenetluse lõpetamise kohta teinud 24. jaanuari 2019. a kuupäeva kandva

otsuse, mis on digitaalselt allkirjastatud 11. novembril 2019 (edaspidi 11. novembri 2019. a

otsus). Selles otsuses on täitemenetluse lõpetamise põhjuseks märgitud võlgniku (OÜ Lõuna

Farm) pankroti väljakuulutamine ja lõpetamise alusena viidatud täitemenetluse seadustiku

(TMS) § 48 lg 1 p-le 4. Viidatud säte ei saanud kohalduda, kuna see võimaldab täitemenetluse

lõpetada siis, kui täitmise aluseks olev kohtulahend on tühistatud või kui sundtäitmine on

tunnistatud lubamatuks. Täitemenetlust ei saanud lõpetada ka võlgniku pankroti tõttu, kuna

pankrotimenetlus lõppes raugemisega pankrotti välja kuulutamata. TMS § 48 lg 1 p 6

võimaldab küll täitemenetluse lõpetada võlgniku lõppemise korral, aga sellele alusele

11. novembri 2019. a otsus ei viita. 13. detsembri 2021. a otsuses on kohtutäitur täitemenetluse

lõpetamise alusena viidanud TMS § 48 lg 1 p-le 7, mille kohaselt lõpetab kohtutäitur

täitemenetluse, kui täitemenetluse läbiviimise tingimused ei ole täidetud ja täitemenetlust on

alustatud põhjendamatult.

Eelnevast saab avaldajate arvates järeldada, et kohtutäitur ei lõpetanudki 11. novembri 2019. a

otsusega täitemenetlust või küll lõpetas, aga on eelviidatud lõpetamise otsuse hiljem ise

kehtetuks tunnistanud ja 13. detsembri 2021. a otsus on sama täitemenetluse lõpetamise uus

otsus, mida saab uuesti vaidlustada. Sel põhjusel on ekslik kohtutäituri seisukoht, et kaebuse

esitajad on varem sama täitemenetluse lõpetamise otsust juba vaidlustanud ja selle kohta on

jõustunud kohtulahend. Kuna varem ei olnud 13. detsembri 2021. a otsust olemas, siis ei olnud

seda ka varem võimalik vaidlustada. Ekslik on kohtutäituri väide, et avaldajate esindaja on

10. augustil 2021 saanud täitemenetluse lõpetamise otsuse koopia.

Avaldajate arvates ei võinud kohtutäitur täitemenetlust TMS § 48 lg 1 p 7 alusel lõpetada. Sellel

alusel saaks täitemenetluse lõpetada vaid siis, kui täitedokumenti ei oleks olemas. Praegusel

juhul oli täitedokument olemas, aga võlausaldaja andis võlgniku pankrotimenetluses kinnituse,

et pikendab nõude rahuldamiseks ettenähtud tähtaega. Täitemenetluse saaks küll lõpetada TMS

§ 48 lg 1 p 6 alusel, aga seda peab tegema eraldi otsusega.

TMS § 49 lg 1 esimese lause kohaselt vabastab kohtutäitur täitemenetluse lõppemisel vara

viivitamata aresti alt. Kuna praegu ei ole võlgniku vara aresti alt vabastatud, siis ei ole

täitemenetlust täiteasjas nr 119/2017/167 tegelikult lõpetatud. Lisaks on täitemenetlus vaja

uuendada selleks, et korrastada vaidlusaluse täiteasja toimik.

2. Avaldajad täpsustasid 7. jaanuaril 2022 kohtule esitatud vastuses, et kaebuse eesmärk on see,

et kohtutäitur jätkaks täitemenetlust täiteasjas nr 119/2017/167 või et avaldajad saaksid teada,

millise otsusega ning millal on kohtutäitur täitemenetluse täiteasjas lõpetanud. Kaebuse

esitajate arvates on kohtutäitur täitemenetluse lõpetamise kohta tehtud 11. novembri 2021. a

otsuse hiljem konkludentselt kehtetuks tunnistanud ja kui see on nii, siis peab ta hiljem olema

selle täitemenetluse uuesti lõpetanud.

MAAKOHTU MÄÄRUS

3. Tartu Maakohus keeldus 17. jaanuari 2022. a määrusega kaebuse menetlusse võtmisest ja

jättis menetluskulud avaldajate kanda.

Asjaoludest nähtuvalt pöördusid avaldajad 29. oktoobril 2021 kohtutäituri poole järgmiste

taotlustega: 1. selgitada, kas ja millise otsusega lõpetas kohtutäitur täitemenetluse täiteasjas

nr 119/2017/167 ning esitada täitemenetluse lõpetamise „õige“ otsus; 2. kui täitemenetlus on

lõpetatud, siis uuendada selle menetlus, sest võlgniku vara on aresti alt vabastamata ja

täitetoimik on korrastamata; 3. anda täiteasi üle kohtutäitur Kaire Põltsile.

Kohtutäitur vastas 2. novembril 2021 avaldajatele, et võlgnik on ajutisest haldurist likvideerija

avalduse ja tsiviilasjas nr 2-17-3492 tehtud Harju Maakohtu määruse alusel 22. detsembril 2020

äriregistrist kustutatud.

Avaldajad esitasid 11. novembril 2021 kohtutäiturile kaebuse, milles palusid, et kohtutäitur

vastaks nende küsimustele sisuliselt. Kohtutäitur vastas kaebuse esitajatele 13. detsembril 2021,

et täitemenetlus täiteasjas nr 119/2017/167 on lõpetatud tsiviilasjas nr 2-17-3492 tehtud Harju

Maakohtu määruse ja võlgniku likvideerija pankrotihalduri Kristo Tederi 24. jaanuari 2018. a

teate alusel ning põhjusel, et Sten Janu andis võlgniku pankrotimenetluses võlausaldajana

kirjaliku kinnituse, millega pikendas täitedokumendist tuleneva nõude sissenõutavuse tähtaega.

Kuna nõue ei olnud selle kinnituse tulemusel enam sissenõutav, siis sai lugeda, et täitemenetlust

oli alustatud põhjendamatult ja see tuli lõpetada (TMS § 48 lg 1 p 7). Kohtutäitur märkis, et

täitemenetluse lõpetamine ja selle alused olid menetlusosalistele teada hiljemalt 2020. a

veebruaris ja et 10. augustil 2021 on avaldajate esindaja Priit Janu tutvunud täiteasja

nr 119/2017/167 toimikuga ning saanud otsusest koopia. Kohtutäitur selgitas avaldajatele, et

P. Janu on ise kohtutäitur K. Põltsile kinnitanud, et vaidlusalune täitemenetlus on lõpetatud.

Kui samast täitedokumendist tulenev nõue muutus sissenõutavaks, esitas P. Janu kohtutäitur

K. Põltsile uue täitemenetluse alustamise avalduse (täiteasi nr 025/2019/4181). Menetlust ei saa

uuendada ka seepärast, et 22. detsembril 2020 on võlgnik äriregistrist kustutatud. Avaldajad on

ka varem esitanud sama sisuga kaebusi ja selle kohta on olemas jõustunud kohtulahend.

Kohtutäitur selgitas täitetoimiku kohta, et digitaalselt taasesitatavaid dokumente ei pea

pabertoimikusse lisama.

Maakohus märkis, et ei nõustu avaldajate käsitlusega, et kuna kohtutäitur on kaebuse esitajatele

erineval ajal vastates viidanud erinevatele täitemenetluse lõpetamise alustele, siis on kohtutäitur

11. novembri 2019. a täitemenetluse lõpetamise otsuse ise hiljem kehtetuks tunnistanud,

mistõttu saab 13. detsembri 2021. a dokumenti pidada sama täitemenetluse uuesti lõpetamise

otsuseks. Avaldajad on ise esitanud 24. jaanuari 2019. a täitemenetluse lõpetamise otsuse

(allkirjastatud 11. novembril 2019), mille kohaselt on täitemenetlus täiteasjas nr 119/2017/167

lõpetatud. Avaldajate esitatud dokumentidest ja varasemates tsiviilasjades esitatud kaebustest

(nt tsiviilasi nr 2-20-17241 ja tsiviilasi nr 2-20-14477) nähtub, et avaldajate eesmärk on kogu

aeg olnud üks ja sama – saavutada see, et täitemenetlus täiteasjas nr 119/2017/167 jätkuks.

Maakohtu hinnangul ei ole selle eesmärgi saavutamine antud asjaoludel võimalik.

Maakohus selgitas, et juba lõpetatud täitemenetlust ei ole vaja ega saagi uuesti lõpetada,

mistõttu ei saa kohtutäituri 13. detsembri 2021. a otsust, millega täitur lahendas kaebuse

esitajate taotlused, käsitada juba lõpetatud täitemenetluse uuesti lõpetamise otsusena.

Maakohus märkis, et avaldajatel oli võimalus vaidlustada kohtutäituri 11. novembri 2019. a

otsus seaduses ettenähtud korras. Tartu Maakohtu 8. oktoobri 2020. a määrusest ja

24. novembri 2020. a määrusest tsiviilasjas nr 2-20-14477 nähtub, et nad on seda võimalust ka

kasutanud, aga hilinenult, sest kohus jättis tähtaja ennistamise taotluse rahuldamata.

Eelnimetatud kohtumäärused on jõustunud. Seega soovivad avaldajad praegu sisuliselt uuesti

vaidlustada sama täitemenetluse lõpetamist ja ühtlasi revideerida eelnimetatud jõustunud

kohtumääruseid. See ei ole aga võimalik. Mingeid uusi asjaolusid, millest nähtuks avaldajate

võimalus täitemenetluse lõpetamise otsust uuesti vaidlustada, ei ole avaldajad esile toonud.

Maakohus ei nõustunud avaldajatega, et esineb alus kohustada kohtutäiturit taastama

(uuendama) vaidlusalust täitemenetlust. TMS § 47 lg 2 kohaselt on täitemenetluse uuendamise

eelduseks see, et mingi täitedokumendi alusel on alustatud täitemenetlust, aga see on peatatud

(TMS § 46). Viidatud sätte järgi uuendatakse täitemenetlus siis, kui peatamise alus on ära

langenud. Seega ei näe seadus ette, et juba lõpetatud täitemenetlust oleks võimalik uuendada.

TMS § 49 lg 1 esimese lause kohaselt vabastab kohtutäitur täitemenetluse lõpetamise korral

vara viivitamata aresti alt. Seega näeb seadus ette vara aresti alt vabastamise pärast menetluse

lõpetamist, mitte aga täitemenetluse taastamist (uuendamist) siis, kui vara on aresti alt

vabastamata. Ka väidetav vajadus korrastada täitetoimikut ei anna alust nõuda täitemenetluse

taastamist (uuendamist).

Kokkuvõttes leidis maakohus, et kuna avaldajate kaebus ei ole esitatud eesmärgil, millele riik

peaks andma õiguskaitset ja kaebusega ei ole võimalik saavutada avaldajate soovitud eesmärki,

siis tuleb kaebus TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel koostoimes § 477 lg-ga 1 jätta menetlusse võtmata.

Maakohus jättis menetluskulud TsMS § 168 lg-st 1 tulenevalt avaldajate kanda.

MÄÄRUSKAEBUSE PÕHJENDUSED

6. Avaldajad esitasid maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles paluvad maakohtu

määruse tühistada ja saata tsiviilasja materjalid maakohtule kaebuse menetlusse võtmise uueks

otsustamiseks.

Määruskaebuse põhjenduste kohaselt on täitemenetlus täiteasjas nr 119/2017/167 lõpetatud

korduvalt, kuigi TMS seda võimalust ette ei näe. 13. detsembri 2021. a otsuses on kohtutäitur

märkinud täitemenetluse lõpetamise aluseks TMS § 48 lg 1 p 7, 11. novembri 2019. a otsuses

aga TMS § 48 lg 1 p 4 (selles sätestatud eeldused ei ole aga kunagi olnud täidetud). Seega on

tegemist olukorraga, kus kohtutäitur on 11. novembri 2019. a otsuse täitemenetluse lõpetamise

kohta kehtetuks tunnistanud ja uue otsusega lõpetanud täitemenetluse 13. detsembril 2021

teistsugusel alusel. Kuna täiteasjas nr 119/2017/167 on toimik puudulik, siis on avaldajatele

teadmata, kas kohtutäitur vormistas 11. novembri 2019. a otsuse kehtetuks tunnistamise kohta

eraldi otsuse või toimus selle otsuse kehtetuks tunnistamine konkludentselt ning kas enne

13. detsembri 2021. a otsuse tegemist on kohtutäitur vormistanud eraldi otsuse täitemenetluse

lõpetamise kohta TMS § 48 lg 1 p 7 alusel või on 13. detsembril 2021 allkirjastatud otsuse

p 2.1. käsitletav uue otsusena täitemenetluse lõpetamise kohta. Avaldajatele ei ole kätte

toimetatud eraldi otsust selle kohta, et täitemenetlus on lõpetatud TMS § 48 lg 1 p 7 alusel.

Avaldajad heidavad maakohtule ette, et maakohus ei ole käsitlenud avaldajate seisukohti selle

kohta, et haldusmenetluse seaduse (HMS) 2. osa 4. peatüki 4. jaos sisalduv haldusakti kehtetuks

tunnistamise regulatsioon on analoogia alusel kohaldatav ka täitemenetluse puhul ning

kohtutäitur on 11. novembri 2019. a otsuse täitemenetluse lõpetamise kohta kehtetuks

tunnistanud või on kohtutäituri 13. detsembri 2021. a otsus käsitletav täiendava otsusena

täitemenetluse lõpetamise kohta ning sellise täiendava otsuse osas on analoogia alusel

kohaldatav TsMS § 632 lg 3. See omakorda tähendab, et koos täiendava otsuse vaidlustamisega

on määruskaebuse esitajatel võimalik vaidlustada ka esialgset täitemenetluse lõpetamise otsust.

Avaldajad ei nõustu maakohtu seisukohaga, et jõustunud kohtulahendid tsiviilasjades

nr 2-20-214477 ja 2-20-17241 välistavad täitemenetluse lõpetamise vaidlustamise avaldajate

poolt. Avaldajad leiavad, et võlgniku kustutamine äriregistrist ei välista automaatselt

täitemenetluse läbiviimise jätkamist vaidlusaluses täiteasjas. Maakohus on ebaõigesti leidnud,

et puudub võimalus lõpetatud täiemenetluse uuendamiseks. Ebaselge on ka, millisel alusel on

maakohus avaldajate kaebuse menetlusse võtmisest keeldunud- TsMS § 371 lg 2 p 2 või

TsMS § 371 lg 1 p 2.

7. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas TsMS § 663

lg 5 alusel lahendamiseks Tartu Ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

8. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu vaidlustatud määrus on seaduslik ja põhjendatud ning

määruskaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks või muutmiseks. TsMS § 657 lg 1 p 1 ja

§ 659 alusel tuleb jätta määrus muutmata ja määruskaebus rahuldamata. Ringkonnakohus

nõustub maakohtu määruse põhjendustega ega korda neid TsMS § 654 lg-st 6 tulenevalt.

9. Ringkonnakohus märgib, et enamus määruskaebuses esitatud seisukohtadest kordavad

maakohtule esitatud väiteid. Maakohus selgitas, et kohtutäitur lõpetas 11. novembril 2019

täitemenetluse täiteasjas nr 119/2017/167 ning et 13. detsembri 2021. a dokumenti ei saa pidada

sama täitemenetluse uuesti lõpetamise otsuseks. Seetõttu puudus ka vajadus käsitleda

avaldajate kõiki väiteid, mis põhinesid hüpoteesil nagu oleks kohtutäitur teinud ühes täiteasjas

kaks täitemenetluse lõpetamise otsust. Avaldajate kõikidele väidetele eraldi vastamine ei oleks

saanud viia teistsuguse lõpptulemuseni. Õige on ka maakohtu viide tsiviilasjas nr 2-20-14477

tehtud määrustele. Viidatud tsiviilasjas keeldusid kohtud menetlusse võtmast avaldajate

kaebust kohtutäituri 11. novembri 2019. a (seal nimetatud 24. jaanuari 2019. a määrus) otsuse

peale täiteasjas nr 119/2017/167. Põhimõtteliselt on õige ka avaldajate seisukoht, et kui kohus

keeldub hagi menetlusse võtmast ja tagastab selle määrusega, siis loetakse, et avaldust ei ole

esitatud ja hagi ei ole kohtu menetluses olnud. Siiski ei ole avaldajatel uue kaebuse esitamisega

võimalik oma eesmärki saavutada ja sama täitemenetluse lõpetamist vaidlustada, kuna

kohtutäituri 11. novembri 2019. a otsuse vaidlustamise tähtaeg on möödunud ning kohus on

jätnud ka tähtaja ennistamise taotluse rahuldamata (Tartu Maakohtu 8. oktoobri 2020. a määrus

ja 24. novembri 2020. a määrus tsiviilasjas nr 2-20-14477).

Ringkonnakohtu hinnangul on pahatahtlik avaldajate väide, mille kohaselt on ebaselge, millisel

alusel keeldus maakohus avaldajate kaebuse menetlusse võtmisest. Kohtumääruse p-des 5 ja 21

on maakohus selgelt viidanud TsMS § 371 lg 2 p-le 2, määruse p-s 20 märgitud TsMS § 371

lg 1 p 2 on ilmselge trükiviga, kuna maakohus on tsiteerinud TsMS § 371 lg 2 p 2. Seetõttu ei

ole kahtlust, et maakohus keeldus avaldajate kaebuse menetlusse võtmisest TsMS § 371 lg 2

p 2 alusel, kuna see ei olnud esitatud eesmärgil, millele riik peaks andma õiguskaitset ja

kaebusega ei ole võimalik saavutada avaldajate soovitud eesmärki.

10. Menetluskulud jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel määruskaebuse esitajate kanda. Hüvitatavad

menetluskulud puuduvad.

/allkirjastatud digitaalselt/