2-20-16992/53 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Andra Pärsimägi, Liina Naaber-Kivisoo, Vahur-Peeter

Liin

Otsuse tegemise aeg ja koht

4. aprill 2022, Tartu

Tsiviilasja number

2-20-16992

Tsiviilasi

Helen Jõgi hagi Ilmar Veski vastu võlgnevuse

väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus

23 581 eurot 99 senti

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 20. oktoobri 2021. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Ilmar Veski apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

15. märts 2022 kell 14:00

Menetlusosalised ja nende esindajad

Apellant (kostja): Ilmar Veski (isikukood xxxxxxxxx),

esindaja vandeadvokaat Karin Ploom

Vastustaja (hageja): Helen Jõgi (isikukood xxxxxxxxx),

lepinguline esindaja Kristel Kangilaski

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Maakohtu 20. oktoobri 2021. a otsus osas, milles milles maakohus

mõistis Ilmar Veskilt Helen Jõgi kasuks välja 15 464 eurot 32 senti, viivise põhivõlalt

11 400 eurot alates hagi esitamisest, samuti menetluskulude jaotuse ja väljamõistmise

osas. Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta hagi selles osas rahuldamata,

jaotada ja mõista välja menetluskulud vastavalt hagi rahuldamise proportsioonile.

2. Jätta maakohtu otsus muutmata osas, milles maakohus mõistis Ilmar Veskilt Helen

Jõgi kasuks välja 7090 eurot 17 senti, viivise 348 eurolt alates 2. detsembrist 2020 ja

1100 eurolt alates 18. novembrist 2020 võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras.

3. Ilmar Veski apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

4. Otsuse tervikresolutsioon on järgmine:

4.1. Rahuldada Helen Jõgi hagi Ilmar Veski vastu osaliselt.

4.2. Mõista Ilmar Veskilt Helen Jõgi kasuks välja 7090 eurot 17 senti.

4.3. Mõista Ilmar Veskilt Helen Jõgi kasuks välja viivis 348 eurolt alates 2. detsembrist

2020 ja 1100 eurolt alates 18. novembrist 2020 kuni põhivõla tasumiseni

võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

4.4. Jätta menetluskulud 20% ulatuses Ilmar Veski kanda ja 80% ulatuses Helen Jõgi

kanda.

4.5. Määrata Ilmar Veski hüvitatavate menetluskulude suuruseks 4499 eurot 4 senti

ja Helen Jõgi hüvitatavate menetluskulude suuruseks 1442 eurot 48 senti.

Tasaarvestada poolte menetluskulude hüvitamise nõuded ja mõista Helen Jõgilt

Ilmar Veski kasuks välja hüvitis menetluskulude katteks 3056 eurot 56 senti.

Menetluskuludelt tuleb tasuda viivist alates otsuse jõustumisest kuni kohustuse

täitmiseni võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Helen Jõgi (hageja) esitas 18. novembril 2020 Tartu Maakohtule Ilmar Veski (kostja) vastu

hagi, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja suulise laenulepingu alusel põhivõla 3474

eurot 96 senti ja intressi 6255 eurot ning 3. juunil 2016 sõlmitud notariaalse laenulepingu alusel

põhivõla 14 500 eurot, intressi 7830 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivise

3429 eurot 53 senti ning viivise põhinõuetelt (VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates

18. novembrist 2020 kuni põhinõuete tasumiseni.

Hageja ja kostja sõlmisid 2015. a augustis suulise laenulepingu, mille alusel andis hageja

kostjale laenu 4000 eurot. Laenusumma anti sularahas ning laenuleping sõlmiti tähtajatuna.

Vastavalt pooltevahelisele kokkuleppele kohustus kostja tasuma hagejale intressi 5%

laenujäägilt kuus kuni laenu põhisumma tagastamiseni. Kostja tegi perioodil 2015. a september

kuni 2016. a detsember Ostupunkt OÜ arvelduskontolt hagejale ülekandeid kokku 3652 eurot,

millest 3126 eurot 96 senti arvestas hageja intressi katteks ning 525 eurot 4 senti laenu põhiosa

katteks. Seega on põhinõude jääk 3474 eurot 96 senti. Hageja esitas 2. detsembril 2019 kostjale

laenusumma tagastamise ning tasumata intressi tasumise nõude. Nõue muutus sissenõutavaks

2. jaanuaril 2020.

Pooled sõlmisid 3. juunil 2016 notariaalse laenulepingu, mille alusel andis hageja kostjale laenu

14 500 eurot, millest 12 500 eurot andis hageja kostja kasutusse lepingu sõlmimisele järgneval

päeval sularahana ja ülejäänud 2000 eurot on poolte ühise ettevõtmisega (pubi ost) kaasnenud

kulu, mille hageja kandis kostja eest ja kostja hüvanguks. Laenusumma tagastamise tähtaeg oli

3. detsember 2017. Laenusumma on tagastamata. Vastavalt laenulepingu p-le 1.3.1 kohustus

kostja tasuma hagejale intressi 3% kalendrikuus tähtajaks tasumata summalt iga viivitatud

kalendrikuu eest. Kuivõrd kostja ei tasunud laenusummat tähtaegselt nõuab hageja ka intresside

tasumist. Laenulepingu p 1.5.1 järgi kohustub kostja tasuma hagejale seadusjärgseid viiviseid

nõuetekohaselt tagastatud summalt päevas. Hageja on arvestanud viiviseid perioodi

4. detsember 2017 kuni 17. november 2020 kohta 3429 eurot 53 senti.

2. Kostja vaidles hagiavaldusele vastu ja taotles selle rahuldamata jätmist. Pooled ei leppinud

kokku suulise laenulepingu puhul intressi tasumises. Suulisest laenulepingust tulenev laenu

tagastamise nõue ei ole muutunud sissenõutavaks. Laenu tagastamise tähtajas ei lepitud kokku.

Tagasimaksed 3652 eurot on kostja tasunud põhikohustuse katteks.

Poolte vahel 3. juunil 2016 sõlmitud notariaalne laenuleping on näilik tsiviilseadustiku üldosa

seaduse (TsÜS) § 89 lg 1 järgi, kuna see ei kajasta seda, mida tegelikult sõlmiti. Kostja ei ole

notariaalse laenulepingu alusel raha saanud. Kostja ei vaielnud vastu, et pooltel oli ühine

ettevõtmine, pubi Pool Kuus ostmine ning lepiti kokku, et pooled soetavad ühiselt kõnealuse

pubi rendilepingu ning majandavad seda koos läbi äriühingu OÜ Conference. Pooled tasusid

Rüütli 1, Tartu kinnistu rendileandjale rendiõiguse saamiseks 29 000 eurot ning majandasid

pubi ühiselt. Pooltevaheline sisesuhe nägi ette, et kostja on OÜ Conference osanik, seega on

kostjal osanikule kuuluvad varalised õigused mh osa võõrandamisest saadud ostuhinna

väljaandmise nõue. Hageja kinnitas, et mistahes pubi pidamisest tekkinud kasum jagatakse

poolte vahel ning osalusest tekkivad õigused kuuluvad ka kostjale. Sellest kinnitusest lähtuvalt

nõustus kostja allkirjastama laenulepingu ja raha üleandmise akti.

Kostja tühistab TsÜS § 94 lg 1 alusel notariaalse laenulepingu, kuna hageja on loonud kostjale

pooltevahelistest suhetest väära ettekujutuse eesmärgiga tekitada kostjale rahaline kohustus.

Juhul kui kohus leiab, et kostja võlgneb hagejale laenulepingute alusel nõutud summad, on

kostjal hageja vastu ühisest ettevõtmisest tulenev tasaarvestuseks kasutatav nõue. Kostjal on

hageja vastu kahju hüvitamise nõue (OÜ Conference osa müügist tulenev osanikule kuuluv

varaline õigus) vähemalt 14 225 eurot 75 senti (kostjale langev osa OÜ Conference osaluse

müügist saadud rahast). Tasaarvestuse nõue ei ole aegunud.

Kostja leidis, et poolte võlasuhe on käsitletav käsunduslepinguna, kuna tal oli kokkuleppe

kohaselt õigus saada OÜ Conference osalus. Hageja võõrandas ettevõtte müügihinnaga 43 000

eurot, seega on kostja nõude suurus 21 000 eurot ehk osaluse väärtus, mille hageja kohustus

kostjale üle andma. Kui hageja vaidleb sellele vastu, siis tuleb hüvitada kostja nõue mõistliku

tasu ulatuses ning aluseks on võimalik võtta ühe kuu töötasu sarnasel ametikohal.

Ärikonsultandi, arendusjuhi jmt ametikohal on keskmine töötasu 1953 eurot. Kostja alustas

pubi heaks tööd 2016. a augustis ning 2017. a augustis võõrandas hageja pubi. Seega on kostja

nõue 23 436 eurot. Juhul kui hageja vaidleb sellele vastu, siis tuleb tasunõuet hinnata töölepingu

seaduse järgi ja kostjat käsitleda töötajana ning pidada töötasuks 1953 eurot ja sel juhul on nõue

samuti 23 436 eurot.

Lisaks saab kostjal olla hageja vastu nõue ka VÕS § 1045 lg 1 p 8 järgi, sest kostja pidi saama

osaluse, kuid hageja võõrandas selle kolmandale isikule.

Kostja leidis, et alternatiivselt on tal nõue seltsingule tuginedes. Kostja hinnangul tegutsesid

pooled seltsinguna ja planeerisid ühiselt äritegevust. Seega on kostjal hageja vastu nõue

seltsingu likvideerimisel tulemi väljamaksmiseks temale langevas (1/2) osas, st 21 500 eurot

ning poolte nõuded tuleb kattuvas ulatuses tasaarvestada.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus rahuldas 20. oktoobri 2021. a otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt

hageja kasuks välja 22 554 eurot 49 senti ja viivise arvestatuna 348 eurolt alates 2. detsembrist

2020 ja arvestatuna 12 500 eurolt alates 18. novembrist 2020 kuni põhivõla täieliku tasumiseni

VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Maakohus jättis menetluskulud 67% ulatuses

kostja kanda ja 33% ulatuses hageja kanda, mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulude

katteks 3896 eurot 45 senti ja hagejalt kostja kasuks menetluskulude katteks 1004 eurot 45

senti, tasaarvestas hageja ja kostja menetluskulude nõuded selliselt, et mõistis kostjalt hageja

kasuks välja menetluskulude katteks 2892 eurot ja viivise menetluskuludelt alates otsuse

jõustumisest kuni kohustuse täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Vaidlust ei ole selles, et kostja sai hagejalt suulise laenulepingu alusel 2015. a augustis sularahas

tähtajatult laenu 4000 eurot. Kostja on tasunud laenu katteks 3652 eurot. Pooled vaidlevad selle

üle, kas pooltel oli kokkulepe intressi tasumiseks.

Kuigi hageja on poolte vahelises sõnumivahetuses maininud intressi ning kostja on pärast laenu

saamist asunud hagejale ebakorrapärases suuruses ja tähtajal ülekandeid tegema, ei saa sellest

järeldada intressikokkulepe olemasolu. Kohtule esitatud tõenditest ega ka poolte selgitustest ei

nähtu, et kostjal oleks olnud kohustus saadud laen korraga tagasi maksta. Seega võis ta seda

tasuda osade kaupa. Maakohus leidis, et ei ole tõendatud, et pooled leppisid kokku intressi

tasumises.

Pooled vaidlevad ka selle üle, kas ja millal on suuline laenuleping üles öeldud. Kohus leidis, et

hageja 2. detsembril 2019 sõnumi teel (I kd, tl 19) kostjale edastatud teadet võla kohta ja

ettepanekut kokkuleppe sõlmimiseks ei saa käsitleda ülesütlemiseavaldusena VÕS § 195 lg 1

mõttes, kuna sealt ei selgu üheselt hageja soov lepingu lõpetamiseks ning samuti ei ole

märgitud, mis ajast alates loetakse leping ülesöelduks. Seega ei nähtu kohtule esitatud

tõenditest, kas ja millal on hageja suulise laenulepingu üles öelnud. Kohus leidis, et

hagiavaldust saab TsÜS § 68 lg 3 järgi käsitleda laenulepingu ülesütlemisavaldusena ning tuleb

lugeda, et kostja on hagiavalduse kättesaamisega, s.o 1. detsembril 2020 ülesütlemisavalduse

kätte saanud. VÕS § 87 lg 5 järgi muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus

nõuda kohustuse täitmist. Asja materjalidest nähtuvalt on kostjal 4000 euro suurusest laenust

tagastamata 348 eurot, mille kostja on omaks võtnud. Seega võlgneb kostja hagejale suulise

laenulepingu alusel põhivõlana 348 eurot.

Poolte vahel 3. juunil 2016 sõlmitud laenulepingu (I kd, tl 14-15) punkti 1.1 kohaselt sai kostja

hagejalt laenu 14 500 eurot, mille kohustus tagastama hiljemalt 3. detsembriks 2017. Kostja on

kinnitanud oma allkirjaga, et on 12 500 eurot sularahas kätte saanud (I kd tl 16). Kuigi kostja

on seadnud kahtluse alla laenusuhte olemasolu ja väitnud, et ta ei ole raha saanud ning et raha

anti üle hoopis kolmandale isikule, ei ole kostja oma väiteid tõendanud ning kostja esitatud

asjaolud tehingu näilikkust ei kinnita.

Alternatiivselt on kostja esitanud 3. juuni 2016. a laenulepingu (I kd, tl 14-15) tühistamise

avalduse TsÜS § 94 lg 1 alusel. Lepingu järgi sai kostja laenu juunis 2016. Rendileping (I kd,

tl 144-146), mille pinnal ühist ettevõtmist teostama hakati sõlmiti hageja ja temale kuuluva

ettevõtte (OÜ Conference) poolt augustis 2016. Hagejale kuuluv ettevõte võõrandati augustis

2017 (II kd, tl 39-42). Jaanuaris 2019 (I kd, tl 21) on kostja võlgnevust tunnistanud ning samuti

nähtub sõnumivahetusest, et poolte ühise ettevõtmise mittetoimimine ei ole seotud võla

mitteteenindamisega. Seega ei nähtu kohtule esitatud tõenditest ning ka kostja ei ole täpsemalt

esile toonud asjaolusid, milles tema arvates pettus seisnes. Asjaolu, et kostja ei saanud

OÜ Conference osanikuks, ei tähenda veel seda, et kostjale oleks laenulepingut sõlmides

avaldatud ebaõigeid asjaolusid. Samuti pole esitatud ühtegi tõendit, millest nähtuks, et laenu

võtmise ajendiks oli ettevõttes osaluse saamine. Kostja on esitanud tühistamise avalduse

23. detsembril 2020. Isegi kui esineksid alused tehingu tühistamiseks, on tühistamise tähtaeg

TsÜS § 99 lg 2 järgi möödunud ja tühistamisõigus lõppenud.

Hageja väitel sai kostja laenusummast 12 500 eurot kätte sularahas ja 2000 eurot on poolte

ühise ettevõtmisega (pubi ost) kaasnenud kulu. Kostja vastuväidete kohaselt ei ole ta raha

saanud. Samas on ta allkirjastanud sularaha üleandmise akti (I kd, tl 16), millest nähtuvalt

kinnitab, et ta on hagejalt 3. juunil 2016. a sõlmitud laenulepingu alusel saanud sularahas

12 500 eurot. Ülejäänud laenusumma s.o 2000 euro osas ei ole kohtule esitatud ühtegi tõendit.

Kohtule ei ole esitatud ühtegi tõendit selle kohta, millest nähtuks, et poolte vahel oli kokkulepe,

et laenusumma makstakse välja kolmandale isikule (VÕS § 79 lg 1) ja et seda kasutatakse pubi

majandamiseks

rendilepingu

ostmise finantseerimiseks.

Kohus

oli

seisukohal,

et

eelpoolnimetatud tõenditega on leidnud kinnitust, et poolte tahteks oli sõlmida laenuleping ning

et kostja sai hagejalt laenuna sularahas 12 500 eurot. Lepingu p 1.2.1 järgi on laenu tagastamise

tähtaeg 3. detsember 2017. Kuna kostja ei ole tõendanud, et ta on laenu tagasi maksnud, võlgneb

ta hagejale laenulepingu alusel põhivõlana 12 500 eurot.

Pooled on lepingu punktis 1.3.1 kokku leppinud, et kohustus intressi tasuda on siis, kui laenu

ei tagastata hiljemalt 3. detsembriks 2017 ning intressimäär on 3% kuus tähtajaks tasumata

summalt iga viivitatud kuu eest. Hageja on arvestanud intressi perioodi 3. juuni 2016 kuni

3. detsember 2017 eest ning kostja võlgneb hagejale intressina 6750 eurot.

Kostja on esitanud 23. detsembril 2020 protsessuaalse tasaarvestuse avalduse (I kd, tl 37-38),

milles tasaarvestab enda nõuded hageja nõuetega kattuvas ulatuses. Hageja on esitanud

tasaarvestuse avaldusele kõikide nõuete osas aegumise vastuväite. Maakohus kontrollis

kõigepealt, kas poolte vahel oli kostja viidatud alustel võlasuhteid, mida saaks tasaarvestada.

Kostja leiab, et tal on hageja vastu kahju hüvitamise nõue, mille sisuks on OÜ Conference osa

müügist tulenev osanikule kuuluv varaline õigus. Kostja ei ole oma osalust tõendanud. Seega

ei saa kostjal olla ka hageja (kui osaniku) vastu äriseadustiku (ÄS) § 188 lg-st 1 ja VÕS § 115

lg-st 1 tulenevat kahju nõuet, mida saaks hageja nõudega tasaarvestada.

Kostja hinnangul on pooltevaheline võlasuhe käsitletav käsunduslepinguna VÕS § 619

tähenduses ning kostja pidi tasuna saama OÜ Conference osaluse, mille väärtuse hüvitamist

hagejalt nõuab. Vaidlust ei ole selles, et ühine ettevõtmine (mille pooled on nimetanud pubi

ostmiseks) pooltel oli, kuid samas ei ole tõendatud ega tulene ka asja materjalidest ega poolte

selgitustest, et kostja pidi oma tegevuse korraldamisel järgima hageja juhiseid. Seega ei nähtu

asjaoludest ega tõenditest, et poolte vahel oleks olnud käsundilaadne suhe.

Kostja viide töölepingu seadusest tulenevale töötasu nõudele ei ole antud juhul asjakohane,

kuna tegemist on kahe füüsilise isikuga ning juhul kui kostja osutas OÜ-le Conference teenust

või oli ettevõttega töösuhtes, siis tulnuks need nõuded esitada ettevõtte vastu.

Kostja on tuginenud ka VÕS § 1045 lg 1 p-le 8, mille kohaselt on hageja tekitanud talle ettevõtte

võõrandamisega kahju. Asjaolu, et hageja võõrandas talle kuulunud ettevõtte kolmandale

isikule, ei tähenda veel seda, kostjale on tekitatud kahju. Kohtule esitatud tõenditest ei nähtu,

kas, millistel tingimustel ja kui suures ulatuses pidi kostja ettevõtte osaluse saama. Samuti ei

ole tõendatud, et hageja soovis kostjale kahju tekitada.

Alternatiivselt leidis kostja, et pooltevahelist suhet saab käsitleda seltsinguna VÕS § 580 lg 1

mõistes. Kohus oli seisukohal, et esile toodud asjaolud ja tõendid kogumis annavad aluse

järeldada, et kuigi eesmärgiks oli pubi ost, ei tegutsenud pooled seltsinglastena ning kohtus ei

leidnud tuvastamist pooltevaheline seltsingulepingu olemasolu VÕS § 580 lg 1 mõistes.

Kohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja ka viivise.

Maakohus jättis menetluskulud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 163 lg 1 alusel

67% ulatuses kostja kanda ja 33% ulatuses hageja kanda ning määras kindlaks poolte

menetluskulude rahalise suuruse.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse

tegemist, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Maakohus on jätnud tähelepanuta kostja olulise menetlusliku tasaarvestuse vastuväite, mis on

toonud kaasa ebaõige kohtulahendi. Kohus ei ole käsitlenud kostja 10. mai 2021. a

menetlusdokumendis esitatud vastuväidet, et kostjal oli õigus tasuna saada OÜ Conference

osalus, kuid hageja on ettevõtte 100%-lise osaluse võõrandanud. Hagejal tuleb hüvitada osaluse

väärtus rahas (VÕS § 115 lg-d 1 ja 3). Hageja võttis 13. aprilli 2021. a kohtuistungil omaks, et

tasu kostjale tema panuse eest ei makstud, samas selgitas, et töötasuna oli kostjal õigus saada

OÜ Conference osalus. Kostjal on tasunõue hageja vastu isiklikult. Maakohus on ebaõigesti

jätnud kohaldamata VÕS § 115 lg-d 1 ja 3.

Kostja nõude suuruseks on 21 000 eurot. See, et kostjal oli õigus saada 50% osalusest, on nähtav

hageja kinnitustest 13. aprilli 2021. a istungil. See, et hageja pidi saama OÜ Conference

osanikuks, tõendab ka pooltevaheline laenulepingu (hagi lisa nr 4) punkt nr 1.4.2. Poolte vahel

ei olnud vaidlust selles, et hageja pidi kostjale osaluse andma tema panuse eest (tasukokkulepe

oli sõlmitud ning see oli sõlmitud hageja ja kostja vahel) ning ligemale aasta panustas kostja

pubi majandmisse. Kostja esitas tõendid ka selle kohta, et isegi kui hageja märgitud lisatingimus

eksisteeris (pubi käimatõmbamine on edukas), siis täitis kostja omapoolse panuse – ettevõte oli

kasumis ja raamatupidamine oli korras.

Maakohtu põhjendused töötasu tasaarvestamata jätmise osas on puudulikud. Kohtu seisukoht,

et tööandjaks saab olla üksnes juriidiline isik, on ebaõige. Hageja eesmärgiks oli teenida läbi

poolte ühise tegutsemise rahalist tulu. Kostja oli ärilise konsultandi rollis. Hageja ja kostja

vahelist suhet saab pidada ka töölepinguks, kuivõrd kostja ei pidanud töötama ilma tasuta.

Kostja hinnangul saab küsimus olla üksnes selles, kas tasunõue on kokku lepitud töösuhte

raames või käsundussuhte raames. Kohus on tuvastanud, et kostjale lubati tema panuse eest

tasu.

Maakohus on jõudnud ebaõigele seisukohale, et poolte vahel ei saa olla käsundilaadset suhet.

Kohus on tuvastanud VÕS § 619 kohaldamise alused (otsuse p 58). Kostja on tegutsenud

vastavalt poolte kokkuleppele ja kostja sai hagejalt käsundi pubi majandamiseks. Asjaolu, et

hageja ei juhendanud kostjat tema tegevustes, ei tähenda käsundussuhte puudumist.

Jääb arusaamatuks, kas kohus on analüüsinud kostja vastuväiteid käsundita asjaajamise

(VÕS § 1018 lg 1 p 1 v p 2) raames. Kohus on jätnud hindamata, kas kostjal saab tasunõue olla

VÕS § 635 järgi.

Kohtu järeldused seltsingu puudumise osas on vastuolulised. Kohus on sisuliselt tuvastanud

kõik seltsingulepingu eeldused. Kohus on otsuse p-s 58 tuvastanud, et pooltel oli ühine eesmärk

ja tegutsemissoov ning sooritused, mis olid suunatud ühise eesmärgi saavutamisele. Hageja

panus oli seltsingusse vara üleandmine ja kostja panuseks oli teenuse osutamine. Poolte vahel

oli sõlmitud vaikiva seltsingu leping VÕS § 610 mõttes.

Kostja hinnangul on maakohus ebaõigesti tuvastanud, et hageja on andnud kostja valdusesse

sularaha notariaalse laenulepingu alusel. Kinnituse sularaha saamise kohta andis kostja üksnes

seetõttu, et hagejaga kokkuleppe kohaselt olid pooled OÜ Conference osanikud ja seetõttu

omandasid pooled ühiselt kõnealusele ettevõttele rendiõiguse. Summa tasuti otse üürilepingu

võõrandajale. Notariaalne laenuleping on näiline osas, mille järgi on kostja selle raha endale

saanud.

Hageja sai rendilepingu edasi võõrandamise müügitehingust 28 451 eurot 51 senti (tsiviilasi

nr 2-17-13905). Hageja soovib kostjalt sisse nõuda pubi ostmiseks (st rendiõiguse saamiseks)

tehtud kulutused olukorras, kus ta sai pubi müümisest tulu. Hageja õigused pole saanud

kahjustada.

5. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata ja menetluskulude

kostja kanda jätmist.

Otsus on jõustunud osas, millega kohus kohustas kostjat tasuma hagejale suulise laenulepingu

järgse põhivõla 348 eurot ning lisanduvad viivised. Kostja ei ole selles osas apellatsioonkaebust

esitanud.

Hageja on tõendanud 12 500 euro suuruse rahasumma üleandmise kostja kasutusse (sularaha

üleandmise-vastuvõtmise akt). Notariaalne laenuleping on kehtiv.

Maakohus on võtnud seisukoha nii VÕS § 115 kui ka VÕS § 1045 lg 1 p 8 võimaliku

kohaldamise osas. Asjaolu, et kostja pidi maakohtu tuvastatud asjaoludel saama ettevõtte

osanikuks ei too automaatselt kaasa vastavasisulist õigust ega põhjenda kahjunõuet. Kostja pole

tõendanud osaluse saamise tingimuste täitmist (pubi edukas juhtimine koos heade

juhtimistavade ning ühiseid huve arvestades). Samuti ei väljenda seda OÜ Conference

majandustulemused. Kuivõrd kostja osalus ei ole tõendatud, ei saa kostjal olla kahju hüvitamise

nõuet.

Tsiviilasja nr 2-17-13905 raames toimunud menetlus ei oma puutumust käesoleva tsiviilasjaga.

Kostja hinnangul on maakohtu järeldus töösuhte võimatuse kohta kohane ja piisav. Kostja

töötasu nõue hageja kui füüsilise isiku vastu on välistatud. Poolte vahel ei sõlmitud töölepingut.

Poolte vahel puudus käsundusleping. Hageja on nentinud, et töötasuna käsitlesid pooled

äriühingu osalust. Tasu maksmise kokkulepe käsunduslepingule omases tähenduses poolte

vahel puudus.

Poolte käitumine ei viita seltsingulepingu olemasolule. Tõendatud on soorituste puudumine

kaasaaitamise- ja lojaalsuskohustuse kontekstis. Tõendamata on aruandmise kohustuse täitmine

kostja poolt. Seltsinglased ei kohustu vastastikusteks sooritusteks, vaid sooritusteks, mis on

suunatud ühise eesmärgi saavutamisele. Seega ei ole tegemist vastastikuse lepinguga.

Seltsingut ei iseloomusta kokkulepitud tasu maksmine. Isegi juhul kui (vaikiv) seltsingulepingu

kohaldumine pooltevahelisele õigussuhtele peaks leidma kinnitust, on äärmiselt küsitav, kas

panuste võrdlemine ka tegelikult loob võimaluse menetlusliku tasaarvestuse teostamiseks.

Hageja jääb kostja esitatud nõuete suhtes aegumise vastuväite juurde.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel osaliselt tühistada

osas, milles maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja 15 464,32 eurot ning viivise

põhivõlalt 11 400 eurot, samuti menetluskulude jaotuse ja väljamõistmise osas.

Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega jätab tühistatud osas hagi rahuldamata

ja jaotab menetluskulud vastavalt hagi rahuldamise proportsioonile. Apellatsioonkaebus

rahuldatakse osaliselt.

7. Ringkonnakohus kontrollib TsMS § 651 lg 1 kohaselt apellatsiooni korras esimese astme

kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kostja

on vaidlustanud apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse osas, milles maakohus hagi osaliselt

rahuldas (apellatsioonkaebuses on küll märgitud, et otsus vaidlustatakse tervikuna, kuid

apellatsioonkaebuse põhjendustest järeldub, et vaidlustatakse üksnes osa, milles hagi rahuldati,

sama kinnitas kostja ka ringkonnakohtu istungil). Maakohtu otsust ei ole vaidlustatud osas,

milles maakohus jättis hagi osaliselt rahuldamata. Vaidlustamata osas on maakohtu otsus

TsMS § 456 lg 2 p 1 ja lg 4 teise lause kohaselt jõustunud.

8. Pooled vaidlevad selle üle, kas hagejal on kostja vastu laenulepingutest tulenev nõue. Samuti

vaidlevad pooled selle üle, kas kostjal oli hageja vastu nõue, millega ta on hageja nõude

tasaarvestanud.

9. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega osas, milles maakohus tuvastas kostja

laenulepingutest tulenevate kohustuste suuruse.

Suulise laenulepingu osas on maakohus õigesti leidnud, et mõlemad pooled on tuginenud

sellele, et kostja sai hagejalt laenu 4000 eurot ning on maksnud tagasi 3652 eurot. Pooled

vaidlesid üksnes selle üle, kas laenulepingus oli kokku lepitud ka intressis ja kas kostja makseid

tuleb lugeda põhivõla või intressi katteks. Maakohus leidis õigesti, et hageja ei tõendanud

intressikokkulepet, ning luges kostja suulisest laenulepingust tuleneva võla suuruseks 348

eurot. Kostja ei ole apellatsioonkaebuses sellele maakohtu tuvastatud asjaolule vastu vaielnud.

Apellatsioonkaebuse põhjendustest ei nähtu selgeid põhjendusi, miks kostja ei nõustu sellega,

et maakohus mõistis talt suulise laenulepingu alusel välja 348 eurot ja sellelt viivise.

Ringkonnakohtu istungil selgitas kostja, et ka suulisest laenulepingust tulenev nõue on

lõppenud tasaarvestusega.

Ringkonnakohus ei pea põhjendatuks apellatsioonkaebuse väiteid, milles kostja vaidlustab

maakohtu tuvastatud asjaolu, et kostja sai notariaalse laenulepingu alusel laenu 12 500 eurot.

Maakohus on selle asjaolu tuvastamisel õigesti tuginenud kostja allkirjastatud sularaha

üleandmise aktile (I kd, tl 16). Olukorras, kus kostja oli allkirjastanud kinnituse raha saamise

kohta, pidi tema tõendama, et ta raha ei ole saanud. Kostja sellekohaseid tõendeid esitanud ei

ole. Kostja on ka apellatsioonimenetluses heitnud maakohtule abstraktselt ette seda, et

maakohus ei ole hinnanud tõendeid kogumis, kuid ei ole välja toonud, millise tõendi on

maakohus jätnud hindamata. Kostja tugines üksnes sellele, et hageja on väitnud, et 2000 eurot

laenulepingu alusel saadud rahast andis ta pubi soetamiseks. Samas jättis maakohus hageja

nõude 2000 euro ulatuses rahuldamata. Seega on maakohus kostja väljatoodud asjaolu

arvestanud.

10. Ringkonnakohus ei nõustu aga maakohtuga, et kostjal ei olnud hageja vastu rahalist nõuet,

mida kostja sai hageja nõudega tasaarvestada. Kostja tugineb enda nõude alusena sellele, et

pooltel oli kokkulepe, mille kohaselt pidi kostja juhtima pubi/kohvikut, mida pidas

OÜ Conference, mille ainuosanik oli hageja, ning hageja pidi selle eest kostjale üle andma

OÜ Conference osa. Hageja on kinnitanud, et pooltel oli kokkulepe, mille kohaselt pidi kostja

ettevõtte käivitama ning pidi selle eest vastu saama OÜ Conference osa (I kd, tl 107 pöördel).

Pooled vaidlesid selle üle, millistel tingimustel ja kui suure osa kostja pidi saama.

Ringkonnakohus leiab, et kokkuleppe täpsed tingimused ei ole asja lahendamisel olulised,

kuivõrd poolte leping on vorminõude järgimata jätmise tõttu TsÜS § 83 lg 1 järgi tühine. Nimelt

kokkuleppe sõlmimise ajal 2016. a-l kehtinud ÄS § 149 lg 4 kohaselt pidi osaühingu osa

võõrandamise kohustustehing olema notariaalselt tõestatud. Selle vorminõude rikkumine toob

kaasa tehingu tühisuse (vt Riigikohtu 28. jaanuari 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-141-14).

Kuivõrd mõlemad pooled on tuginenud sellele, et poolte kokkuleppe järgi oli hageja

kohustuseks võõrandada kostjale OÜ Conference osa, ning kokkulepe ei olnud notariaalselt

tõestatud, siis on see kokkulepe tühine.

11. TsÜS § 84 lg 1 järgi tuleb tühise tehingu alusel saadu tagastada alusetu rikastumise sätete

alusel. Mõlemad pooled on välja toonud, et kostja tegutses pubi/kohviku juhina.

Ringkonnakohtu hinnangul on vaatamata asjaolule, et pubi/kohvikut pidas OÜ Conference,

kostja teinud seda hagejaga sõlmitud tühise kokkuleppe alusel. Ringkonnakohus arvestab

seejuures seda, et mõlemad pooled on sellisele kokkuleppele viidanud ning asjas ei ole esitatud

tõendeid, et kostja oleks tegutsenud muul õiguslikul alusel, nt OÜ-ga Conference sõlmitud

töölepingu alusel. Seega peab hageja VÕS § 1028 lg 1 alusel kostjale saadu tagastama. Kuivõrd

tehtud töö tagastamine ei ole olemuslikult võimalik, tuleb VÕS § 1033 lg 2 järgi hüvitada selle

väärtus. Töö väärtuseks saab olla eelkõige sarnase töö eest keskmiselt makstav töötasu.

12. Ringkonnakohus leiab, et töö väärtust ei tõenda kostja esitatud väljavõte statistikaameti

koduleheküljelt (I kd, tl 132). Väljavõttes toodud ametikirjeldus ei kattu sisuliselt kohvikujuhi

tööga. Samuti on töötasu andmed esitatud 2019. a kohta, mitte aastate 2016 ja 2017 kohta, mil

kostja tegelikult tööd tegi. Ringkonnakohtu istungil tugines kostja sellele, et töö väärtuse

kindlaksmääramisel saab lugeda statistikaameti avaldatud andmed üldtuntuks. TsMS § 231 lg

1 kohaselt võib kohus üldtuntuks lugeda asjaolu, mille kohta saab usaldusväärset teavet

menetlusvälistest allikatest. Iseenesest statistikaameti kodulehekülg on ringkonnakohtu

hinnangul usaldusväärne allikas, mis on üldiselt kättesaadav. Statistikaameti koduleheküljelt

nähtub, et restoranide ja kohvikute juhtide mediaanpalk 2021. a IV kvartalis Tartumaal oli 1143

eurot (https://palgad.stat.ee/palgavordlus#). Samas nähtub sealt, et enne 2019. a juulit

ametinimetuste kaupa andmeid ei kogutud (https://palgad.stat.ee/selgitused). Seega ei ole

võimalik tuvastada kostja töö väärtust üldtuntud asjaoluna. Ringkonnakohus leiab, et arvestades

seda, et pooled ei vaidle selle üle, et kostja tööd tegi, ning ametikoha keskmise töötasu kohta

töö tegemise ajast täpseid statistilisi andmeid pole, on sellises olukorras võimalik

ringkonnakohtul kostja töö väärtus määrata kindlaks TsMS § 233 lg 2 alusel. Arvestades

vahepealsel ajal toimunud palkade tõusu, loeb ringkonnakohus kostja ühe kuu töö väärtuseks

vaidlusalusel ajal 950 eurot.

13. Pooled vaidlevad ka selle üle, kui kaua kostja poolte kokkuleppe alusel tööd tegi. Kostja

väitel alustas ta töö tegemist augustis 2016 ning see kestis 10. augustini 2017, mil hageja OÜ

Conference osa võõrandas. Hageja väited on olnud kostja töötatud aja kohta vastuolulised.

Ringkonnakohtu istungil väitis hageja, et kostja töötas alates 2017. a veebruarist kuni augustini.

Samas maakohtus on hageja väitnud, et alates 5. augustist 2016 tegutses pubi nime all Pool

kuus ning kostja roll oli hoida pubi töös, 2017. a veebruaris alustas samas kohas tegutsemist

uus pubi nimega Café Amsterdam, mida pidi käivitama ja juhtima kostja (I kd, tl 139).

Ringkonnakohus leiab, et ka nö pubi töös hoidmine eeldab kostja töist panust. Seega tuleb

hüvitada kostja töö väärtus alates 2016. a augustist. Seega pidi hageja hüvitama kostja töö

väärtuse ca ühe aasta eest. Ringkonnakohus loeb kostja nõudeks hageja vastu seega 11 400

eurot (12×950).

14. Hageja on esitanud kostja tasaarvestuseks kasutatud nõudele aegumise vastuväite.

VÕS § 200 lg 2 kohaselt võib tasaarvestav pool oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada

ka juhul, kui tasaarvestava poole nõue on aegunud, kui õigus nõuet tasaarvestada tekkis enne

nõude aegumist. Seega tuleb nõude aegumise hindamisel lähtuda mitte tasaarvestusavalduse

tegemise ajast, vaid ajast, mil tasaarvestuse õigus tekkis. VÕS § 197 lg 1 kohaselt tekib

tasaarvestuse õigus ajast, mil tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt

nõuda tema kohustuse täitmist. Poolte notariaalselt kinnitatud laenulepingu p 1.4.1 kohaselt

võis kostja laenu tagastada ennetähtaegselt, st kostjal oli õigus oma kohustus täita juba alates

laenulepingu sõlmimisest 3. juunil 2016. Kuivõrd see oli enne kostja nõude teket, tekkis kostjal

tasaarvestuse õigus alates enda nõude sissenõutavaks muutumisest. Seega ei saanud kostja nõue

aegunud olla.

15. VÕS § 197 lg 2 kohaselt lõppevad tasaarvestuse tulemusena tasaarvestuse poolte nõuded

kattuvas ulatuses ajast, mil neid võis tasaarvestada. Kostja on tasaarvestusavalduses (I kd, tl 38)

tasaarvestanud enda nõude hageja notariaalsest laenulepingust tuleneva põhinõudega. Nagu

eelnevalt leitud tekkis kostjal tasaarvestusõigus alates ajast, mil tema alusetust rikastumisest

tulenev nõue muutus sissenõutavaks.

Kuna alusetu rikastumise sätted ei kehtesta aega, millest alates muutub alusetust rikastumisest

tulenev nõue sissenõutavaks, tuleb kohaldada VÕS § 82 lg 7 kolmandat lauset, mille kohaselt,

kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest,

on võlausaldajal õigus nõuda kohustuse täitmist pärast selle täitmiseks mõistlikult vajaliku aja

(VÕS § 82 lg 3) möödumist. Mõistlik aeg eelnimetatud tähenduses algab alusetust

rikastumisest tuleneva võlasuhte tekkimisest. VÕS § 1028 lg 1 järgi tekib alusetust

rikastumisest tulenev võlasuhe olematu või kehtetu kohustuse täitmisest, s.o alusetu

rikastumise ajast. Kohustuse täitmiseks mõistlikult vajalik aeg sõltub muu hulgas sellest, millal

alusetult rikastunud isik sai või pidi teada saama alusetust rikastumisest tulenevast kohustusest

(vt Riigikohtu 16. juuni 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-08, p 10; 28. aprilli 2009. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-42-09, p 19).

Arvestades asjaolu, et kostja enda Facebooki postituse kohaselt alates augustist 2017 enam

pubis/kohvikus ei töötanud (I kd, tl 56), oli alusetu rikastumine toimunud 2017. a juuli lõpuks.

Ringkonnakohtu hinnangul oli hagejale mõistlik aeg kohustuse täitmiseks kolm päeva. Seega

muutus kostja nõue sissenõutavaks 3. augustist 2017. Hageja notariaalsest laenulepingust

tulenev põhinõue lõppes seega 11 400 euro ulatuses alates 3. augustist 2017. Eeltoodust

tulenevalt tuleb maakohtu otsus tühistada põhivõla väljamõistmise osas 11 400 euro ulatuses.

16. Kuivõrd hageja põhivõla nõue lõppes osaliselt enne laenulepingu järgset laenu tagastamise

tähtaega, mõjutab see ka kostjalt väljamõistetud intressi- ja viivisenõuet. Hagejal on õigus saada

lepingus kokkulepitud intressi 12 500 eurolt alates 3. juunist 2016 kuni 3. augustini 2017, st 14

kuu eest. Arvestades poolte kokkulepitud intressimäära 3% kuus on selle aja eest hageja

intressinõue 5250 eurot (12 500×14×0,03). Alates 3. augustist kuni 3. detsembrini 2017 on

hagejal õigus nõuda intressi üksnes põhivõlalt osas, milles see ei olnud tasaarvestusega

lõppenud, st 1100 eurolt, s.o 132 eurot. Kokku on hageja intressinõue põhjendatud seega 5382

euro ulatuses. Maakohtu otsus tuleb tühistada osas, milles maakohus mõistis kostjalt hageja

kasuks välja intressi seda ületavas osas, s.o 1368 euro väljamõistmise osas (6750-5382).

Kuivõrd notariaalse laenulepingu alusel kostja tähtaegselt tasumata põhivõlg on 1100 eurot, siis

on hageja viivisenõue põhjendatud sellelt summalt. Maakohtu otsus tuleb tühistada seda ületava

viivise väljamõistmise osas. Hageja on nõudnud viivist seadusjärgses määras. Maakohus on

mõistnud viivise kindla summana välja 17. novembri 2020 seisuga. Alates 4. detsembrist 2017

kuni 17. detsembrini 2020 on VÕS § 113 lg 1 teise lause järgne viivis põhivõlalt 1100 eurot

260,17 eurot. Seega tuleb maakohtu otsus tühistada kindla summana väljamõistetud viivise osas

2696,32 euro ulatuses.

17. Kokku tuleb maakohtu otsus tühistada seega osas, milles maakohus mõistis kostjalt hageja

kasuks välja 15 464,32 eurot (11 400+1368+2696,32). Maakohtu otsus jääb muutmata 7090,17

euro väljamõistmise osas (22 554,49-15 464,32).

18. Kuivõrd ringkonnakohus muudab hagi rahuldamise ulatust, tuleb TsMS § 173 lg 3 kohaselt

muuta menetluskulude jaotust. Ringkonnakohus jaotab menetluskulud TsMS § 163 lg 1 järgi

proportsionaalselt hagi rahuldamise ulatusega. Kuivõrd hagi rahuldatakse ca 20% ulatuses

jäävad menetluskulud 80% ulatuses hageja ja 20% ulatuses kostja kanda.

Pooled ei ole vaidlustanud maakohtu kindlaksmääratud menetluskulude suurust. Seega ei ole

ringkonnakohtul alust maakohtu kindlaksmääratud menetluskulude suurust muuta, vaid

ringkonnakohus muudab üksnes ulatust, milles vastaspool peab menetluskulud hüvitama.

Maakohus pidas hageja põhjendatud menetluskuludeks 5815,6 eurot, millest kostja peab

hüvitama 20%, s.o 1163,12 eurot. Kostja põhjendatud menetluskuludeks pidas maakohus

3043,8 eurot, millest hageja peab hüvitama 80%, s.o 2435,04 eurot.

Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja menetluskuluks apellatsioonimenetluses

esindajakulu 1396,8 eurot. Hageja esindaja tunnitasu on 120 eurot, millele lisandub käibemaks

ning ajakulu 9,7 tundi. Ringkonnakohtu hinnangul on hageja esindajakulu TsMS § 175 lg 1

mõttes põhjendatud ja vajalik. Esindaja tunnitasu määr ei ületa oluliselt keskmist sarnase

õigusabi tunnihinda ning ajakulu vastab asja mahule ja keerukusele. Kostja peab hüvitama

hageja menetluskuludest 20%, s.o 279,36 eurot.

Kostja menetluskulude nimekirja kohaselt on kostja menetluskuludeks apellatsioonimenetluses

2328 eurot, millest riigilõiv 900 eurot ning esindajakulu 1428 eurot. Esindaja tunnitasu määr

on 140 eurot, millele lisandub käibemaks ning ajakulu 8,5 tundi. Sellele lisandub esindajakulu

istungil osalemise eest. Istung kestis selle väljakuulutatud algusajast arvates ca 1,5 tundi. Seega

lisandub esindajakulu 252 eurot. Ringkonnakohus peab ka kostja esindajakulu TsMS § 175 lg

1 mõttes põhjendatud ja vajalikuks. Esindaja tunnitasu määr ei ületa oluliselt keskmist

advokaadist esindaja tunnitasumäära ning ajakulu on vastab asja mahule ja keerukusele. Kostja

menetluskulu kokku on 2580 eurot, millest hageja peab hüvitama 80%, s.o 2064 eurot.

Kokkuvõttes peab hageja hüvitama kostja menetluskulud 4499,04 euro ulatuses ja kostja hageja

menetluskulud 1442,48 euro ulatuses. Vastastikkused hüvitisnõuded tuleb tasaarvestada ja

mõista hagejalt kostja kasuks välja hüvitis menetluskulude katteks 3056,56 eurot.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Andra Pärsimägi Liina Naaber-Kivisoo Vahur-Peeter Liin