3-19-1711/68 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Janar Jäätma ja

Virgo Saarmets

Otsuse tegemise aeg ja koht

6. aprill 2022, Tallinn

Haldusasja number

3-19-1711

Haldusasi

X kaebus Kaitseväe tekitatud varalise ja mittevaralise

kahju hüvitamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – X, esindaja v.adv Tambet Laasik

Vastustaja – Kaitsevägi, esindaja MP

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 16. juuli 2021. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

X apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

21. märtsi 2022. a kohtuistungil

RESOLUTSIOON

1. Jätta X apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 16. juuli 2021. a

otsuse resolutsioon haldusasjas nr 3-19-1711 muutmata, kuid muuta halduskohtu otsuse

põhjendusi, asendades need ringkonnakohtu otsuse põhjendustega.

2. Jätta menetlusosaliste apellatsiooniastme menetluskulud nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 06.05.2022, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises

lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem

kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213

lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi

vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

3-19-1711

2(8)

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X esitas 09.09.2019 Tallinna Halduskohtule kaebuse (täpsustatud 01.11.2019) Kaitseväe

tekitatud varalise kahju 1508,46 eurot ja mittevaralise kahju 6450 eurot hüvitamiseks.

Kaebaja oli kuni 30.06.2019 Kaitseväe 1. jalaväebrigaadi Scoutspataljoni staabi- ja

tagalakompanii tagalarühma rühmavanem nooremveebeli auastmes. 01.11.2018 viibis kaebaja

õppusel Läti Vabariigis Ādaži polügoonil, kui teda süüdistati alusetult õigusvastases käitumises.

Kahju on tekitatud järgmiste Kaitseväe õigusvastaste 01.11.2018 menetlustoimingutega, mille

käigus kaebajat alandati ja survestati: 1) kaebaja ülekuulamine ja seletuskirja nõudmine major

Y (pataljoni staabiülem pataljoniülema ülesannetes) ja kapten W (brigaadistaabi

julgeolekujaoskonna ülem) poolt; 2) kaebaja ülekuulamine ja seletuskirja nõudmine kapten F

(pataljoni staabi- ja tagalakompanii ülem) poolt; 3) kaebaja ülekuulamine vanemveebel G poolt;

4) kaebaja kutsumine pataljoniülema juurde uuele ülekuulamisele, kuhu kaebaja ei jõudnud,

sest kukkus kokku ja pöördus meditsiinitelki; 5) kaebaja viimine vaatamata tema halvenenud

tervisele vanematekodu läbiotsimisele, mis toimus kell 20.37‒21.20; 6) kaebaja vanematekodu

fotografeerimine enne läbiotsimist; 7) kaebaja ülekuulamine pärast läbiotsimist kell 22.41‒

23.52. Toimingute tagajärjel oli kaebaja ajavahemikul 02.11.2018‒16.02.2019 ajutiselt

töövõimetu.

Tööinspektsiooni poolt kogutud kapten F, kapten W, major Y ja vanemveebel G seletustest

nähtub, et toimingud viidi läbi õigusvastaselt: kaebajalt nõuti korduvaid seletuskirju ja kuulati

teda korduvalt intensiivselt üle sellekohaseid toiminguid protokollimata. Kaebajal esinesid

vahetult menetlustoimingute järgselt kõrgendatud depressiivsuse, üldärevuse, paanika, asteenia

ja insomnia näidud ning talle soovitati toetavat ravi depressiivse seisundi ja kõrgenenud

ärevusega toimetulekuks. Kaebaja pöördus 09.08.2019 kahju hüvitamise nõudega Kaitseväe

poole. Kaitseväe juhataja keeldus 04.09.2019 kahju hüvitamisest.

Kaebaja nõue tugineb riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg-le 1, § 8 lg-le 1 ja lg 2 p-le 3 ning

§ 9 lg-le 1.

Kaitsevägi on rikkunud kaebaja isikuõigusi, täpsemalt põhiseaduse §-s 18 sätestatud väärikust

alandava kohtlemise keeldu. Kaebaja suhtes viidi läbi ridamisi ülekuulamisi ning nõuti tema

käest nii suulisi kui ka kirjalikke selgitusi, tehes seda ultimatiivsel ning vastuvaidlemist

mittekannataval viisil. Kui kaebaja eeldas, et ülekuulamistel on õiguslik alus, siis tänaseks on

selgunud, et õiguslikku alust selleks ei olnud ning ülekuulamisi ei viidud läbi

kriminaalmenetluse ega distsiplinaarmenetluse raames. Ülekuulamine, millel puudub õiguslik

alus, on õigusvastane. Kaebaja ei vaidlusta Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) läbi viidud

kriminaalmenetluse toiminguid.

Ebaseaduslikud ülekuulamised viidi läbi kaebaja väärikust alandaval viisil ja sellega põhjustati

kaebajale tervisekahjustus. Ülekuulamised korraldati tugeva ja ebakohase psühholoogilise

surve all, mille eesmärgiks oli panna kaebaja üles tunnistama kuritegu, mida ta ei ole toime

pannud. Tervisekahjustused olid ebaseaduslike ülekuulamiste tagajärg, sest need ilmnesid

vahetult ülekuulamiste järel. Muid väliseid põhjuseid nende tekkeks ei esinenud. Juba asjaolu,

et lahingukogemusega kaitseväelasele suudetakse ülekuulamisega tekitada tervisekahjustus,

osutab sellele, et tegemist ei ole tavapärase ülekuulamisega, mida peetakse neutraalses ja

viisakas vormis.

3-19-1711

3(8)

Kaebaja on jäänud olulises osas ilma enda töötasust. Kaebaja oli ajutiselt töövõimetu perioodil

02.11.2018‒16.02.2019, mille vältel ta sai Eesti Haigekassalt 99 päeva eest hüvitisena 70%

kalendripäeva keskmisest tulust 50,79 eurot ehk kokku 2815,80 eurot. Kolme esimese

haiguspäeva eest hüvitist ei maksta. Seega jäi kaebajal saamata 3 × 50,79 + 99 × 50,79 × 0,3 =

1508,46 eurot.

Kaebaja on Eesti Kaitseväe vanemallohvitser, kelle au ja väärikuse kahjustamine kujutab endast

olemuslikult suuremat õiguste riivet kui tavakodaniku puhul. Seetõttu on põhjendatud

mittevaralise kahju hüvitamine summas 6450 eurot.

2. Kaitsevägi palus jätta kaebuse rahuldamata.

Kaitsevägi ei alustanud X suhtes distsiplinaarmenetlust ega viinud tema suhtes läbi ühtegi

distsiplinaarmenetluse toimingut. 01.11.2018 ennelõunal vestlesid Scoutspataljoni ülema

ülesannetes major Y ja major W kaebaja ja Q-ga, et välja selgitada, mis põhjusel oli ööl vastu

31.10.2018 sõidus väljaspool õppuse ala ilma sõiduleheta kaitseväe sõiduk. Vestluse käigus

selgus, et autoga sõitis kaebaja käsul Q. Sõidu eesmärgiks oli kaebaja ja Q selgituste kohaselt

kontrollida auto õlileket. Pärast vestlust andis major Y kaebajale ja Q-le korralduse

kompaniiülema kapten F juures panna antud seletused kirja seletuskirjas.

Kaebaja väide, et ta ei saanud aru, mille kohta selgitusi nõuti, ei vasta tõele. Kaebaja kirjutas

21.11.2018 tööõnnetuse uurimise käigus antud seletuskirjas, et nii temal kui ka Q-l „lasti

kirjutada seletuskiri etteantud küsimustega“. Seda kinnitab major W seletus, mille kohaselt

soovisid ülemad vestlusel kaebaja käest teada, mis põhjusel olid nad koos Q-ga 30.10.2018

õhtul ajavahemikul kell 21.30‒02.30 sõitnud MAN veokiga 222 km. Asjaolu, et X teadis, miks

ja mille kohta temalt seletusi küsiti, tõendavad kapten F selgitused, mille kohaselt kutsus ta

seletuskirja koostamiseks sidemasinasse esmalt Q ja luges talle ette punktide kaupa, mida ta

peab oma seletuskirjas välja tooma. Seletuskirja lasi kapten F teha enda ehk kompaniiülema

nimele, sest antud isikud kuuluvad staabi- ja tagalakompanii koosseisu. Pärast seletuskirja

koostamist ja läbi lugemist allkirjastas Q dokumendi ning lahkus masinast. Pärast seda saabus

X masinasse ja koostas samade punktide alusel oma seletuskirja.

Mingisugust survet eesmärgiga kaebajat psühholoogiliselt murda ei olnud. Scoutspataljoni ülem

major Y kirjutab seletuses, et „vestlus toimus väga rahulikus õhkkonnas, kõik osapooled istusid,

keegi häält ei tõstnud ning igasugune füüsiline kontakt puudus“. Major W seletuse kohaselt

„minu ja major Y vestlus mõlema isikuga oli kaitseväelaslikult otsekohene“. Kaebaja väide, et

kõik ülekuulamised korraldati eesmärgiga kaebaja psühholoogiliselt murda ja panna ta üles

tunnistama kuritegu, mida ta ei ole toime pannud, ei ole kinnitatud mitte ühegi tõendiga. Kapten

F märkis tööõnnetuse uurimise menetluses antud seletuskirjas, et Q kinnitas, et mingisugust

sõimamist, ülbitsemist ja karjumist ei toimunud. Seletuskirja koostamine toimus rahulikult.

Kapten F juures kirjutatud seletuskirjas kirjutab kaebaja, et tegelikult käisid nad koos Q-ga

kaebaja vanemate juures. Q oma seletuses kirjutab, et sõidu ajal helistas kaebajale tema ema ja

siis tuli otsus sõita kaebaja vanematekoju. X ja Q olid esimesel vestlusel ülemaga varjanud

sõidu tegelikku eesmärki ja sihtkohta. Lisaks kirjutab kaebaja oma seletuskirjas, et tal oli kaasas

teenistusrelv. Eeltoodud uute asjaolude ilmnemise tõttu kutsus pataljoniülem major Y kaebaja

ja Q staabi alale vestlusele. Q läks ülemaga vestlema, kaebaja jäi ootama ruumi, kus

tööülesandeid täitis pataljoniveebel G. Selle ootamise ajal toimus ka vestlus kaebaja ja G vahel,

mida kaebaja nimetab ülekuulamiseks. Vastavalt pataljoniveebli ametijuhendile on tema

kohustuseks jälgida pataljoni isikkoosseisu distsipliini, käitumist ja välimust. Teisel vestlusel

pataljoniülemaga kaebaja ei käinud, kuna pöördus enne meditsiini. Kaebajal oli kõrgenenud

vererõhk ja pulss.

3-19-1711

4(8)

Q tunnistas teisel vestlusel ülemaga, et nad käisid kaebajaga tema vanematekodus ja kaebaja oli

palunud tal sellest sõidust mitte rääkida. Kaebaja teadis, et tema käitumine ei olnud vastavuses

kaitseväes kehtivate normidega (seda on kaebaja kinnitanud oma esimeses seletuskirjas: „minu

viga oli see, et ei teavitanud sõidust kedagi“), lisaks oli ta kallutanud oma alluvat Q varjama

ülema eest sõidu tegelikku eesmärki ja marsruuti.

Kaebaja väide, et ta oli allutatud lakkamatule menetlusele ca 12 tunni vältel, ei ole tõendatud.

Üks vestlus ülematega hommikupoolikul ja seletuskirja kirjutamine ei ole lakkamatu tegevus,

kaebajal oli vahepeal võimalus käia lõunal, samuti täitis oma tööülesandeid. Teisele vestlusele

ülema juurde kutsuti kaebaja pealelõunal, sellel ta ei käinud.

Kui kaebaja oleks kasutanud kaitseväe sõidukit kaitseväes kehtivaid nõudeid järgides, oleks

kogu järgnev sündmuste ahel olnud olemata. Kui kaebaja ei oleks vestlusel ülemaga valetanud

ja oma sõidu tegelikku marsruuti ja eesmärki varjanud, ei oleks valetamisest tekkinud

usaldamatus süvendanud ülemate kahtlusi. Eeltoodut kinnitab ka Kaitseväe peapsühholoogi Ü

poolt antud arvamus, mille kohaselt X on oma otsustest tulenevalt käitunud viisil (valetanud),

mis tingis tema suhtes kahtlustuste tekkimise ja sealt edasi PPA kaasamise. Järgnev sündmuste

ahel viis kaebaja sellisesse tervislikku seisu, kus tal ilmnesid somaatilised sümptomid, mis

osutavad organismi reaktsioonile kõrgenenud distressi olukorras.

Kaitseväe eetikakoodeksi nõuete välja toomine on valetava kaitseväelase puhul ebakohane.

Eetikakoodeksi p 1 kohaselt on üheks tähtsamaks põhiväärtuseks ausus ‒ julgus rääkida tõtt ja

järgida kehtivaid reegleid. Eetikakoodeksi p 1.3.4 kohaselt rikub valetamine usalduse ja p 1.3.5

kohaselt kahjustab eksimuste mitte tunnistamine mainet ja võib kaasa tuua valed harjumused,

väärad arusaamised ning kombed. Oma käitumisega on kaebaja näidanud, et seda kaitseväe

põhiväärtust ta ei hinda, lisaks kallutas ta oma alluvat eksima selle põhiväärtuse vastu.

Kaitsevägi ei ole kaebaja vanematekodu pildistanud. 01.11.2018 kell 20.37 alanud läbiotsimine

ja kogu edasine tegevus toimus kriminaaluurimise raames ja seda viis läbi politsei.

3. Tallinna Halduskohus jättis 16.07.2021 otsusega kaebuse rahuldamata ja menetluskulud

poolte endi kanda.

Asjas pole tuvastatud, et vastustaja oleks 01.11.2018 kaebajat üle kuulanud, tema

vanematekodu fotografeerinud või läbi otsinud. Nimetatud kriminaalmenetluse toimingud on

kriminaalasja nr XXXXXXXXXXXX toimikust nähtuvalt läbi viinud PPA ametnikud. PPA

ametnike toiminguid kaebaja ei vaidlusta.

Asjas on tuvastatud ja puudub vaidlus, et 01.11.2018 leidsid aset: a) umbes tunniajaline vestlus

pataljoniülemaga brigaadistaabi esindaja juuresolekul; b) umbes tunniajaline seletuskirja

kirjutamine pataljoniülema ja kompaniiülema nõudmisel; c) kaebaja kutsumine pataljoniülema

juurde uuele vestlusele, mida aga ei toimunud, sest kaebaja pöördus halvenenud enesetunde

tõttu väeosa meditsiiniosakonda; d) umbes veerandtunnine vestlus vanemveebel G-ga; e)

kaebaja viimine vastustaja transpordiga tema vanematekoju, kus politseiametnikud viisid läbi

läbiotsimise.

Pataljoniülem ja kompaniiülem olid kaebaja otsesed ülemad ja viimane ka kaebaja vahetu ülem

(kaitseväe korralduse seadus (KKS) § 26 lg-d 3 ja 4), kellel olid kaebaja suhtes nii käsuõigus

kui distsiplinaarvõim (sama paragrahvi lg 2; kaitseväeteenistuse seaduse (KVTS) § 184 lg 1).

Seega olid nimetatud isikud õigustatud kaebajat teenistusalaselt nii enda juurde kutsuma, teda

küsitlema kui ka nõudma seletuskirja (KVTS § 1 lg 3, § 120, § 179 lg 2, § 180 lg 1 ja 2; avaliku

teenistuse seaduse § 51 lg 3 ja § 53 lg 1). Asjaolu, et distsiplinaarmenetlus oli formaalselt

algatamata, ei oma vaidluse lahendamisel määravat tähtsust ega mõjuta menetlustoimingute

3-19-1711

5(8)

õiguspärasust. Distsiplinaarmenetlus algas kaebajalt tema ülema poolt seletuse nõudmisega

kahtlustuste kohta. Ülema poolt kahtlustuste kohta seletuse nõudmine on õiguspärane (KVTS

§ 180 lg 2). Asjas pole tuvastatud, et nimetatud vestlused oleksid olnud kaebajat alandavad või

muul viisil mittekohased (psühholoogi arvamus, dtl 38‒39).

Kuna vanemveebel G polnud kaebaja ülem, oli kaebajal võimalus vestlusest temaga ka

keelduda. Asjaolu, et kaebaja otsustas teenistuskaaslasega vestelda, oli tema vaba valik ning

sellise vestluse väidetavalt negatiivset mõju ei saa süüks arvata vastustajale. Samuti oli kaebaja

vaba valik kasutada vanematekoju sõiduks vastustaja transporti (kaebaja pole väitnud, et ta

sinnasõitu ei soovinud).

Puudub vaidlus, et 01.11.2018 kella 16.30‒17.00 paiku pöördus kaebaja halvenenud enesetunde

tõttu väeosa meditsiinitelki, kus tal tuvastati kõrgenenud vererõhk ja pulsisagedus. Kinnitust

pole aga leidnud kaebuse väide kaebaja kokkukukkumise kohta. Kaebaja enda kinnitusel ta

sellel päeval üleväsimust ei tundnud (vt kaebaja seletuskirjad tervisekahjustuse tekkimise kohta,

dtl 16‒22). Kõiki asjaolusid kogumis hinnates on võimalik seostada kaebaja ajutist

töövõimetust

perioodil

02.11.2018‒16.02.2019

tema

suhtes

01.11.2018

alustatud

kriminaalmenetlusega. Kriminaalmenetluse lõpetamisel kütusevarguse kahtlustuse osas lõpetas

kaebaja haiguslehe ja naasis teenistusse. Ka psühholoogi andmetel olid kaebaja

terviseprobleemid tingitud kütusevarguse kahtlustusest ja tema vanematekodu läbiotsimisest

(dtl 473).

Kuna vastustaja toimingud olid õiguspärased ning puudub põhjuslik seos tema tegevuse ja

kaebaja ajutise töövõimetuse vahel, puudub alus kahju- ja viivisenõuete rahuldamiseks.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

4. X palub 11.08.2021 apellatsioonkaebuses halduskohtu 16.07.2021 otsus tühistada ja uue

otsusega kaebus rahuldada ning jätta menetluskulud vastustaja kanda.

Kaitseväe 01.11.2018 menetlustoiminguteks puudus õiguslik alus. Halduskohus on valesti

tuvastanud asjaolud, tehes seda pealiskaudselt. Vaidlust ei saa olla selles, et kaebaja käest

nõudsid nii suulisi kui ka kirjalikke selgitusi kapten F, major Y, vanemveebel G ja major W,

kes on kõik seda oma seletuskirjades kinnitanud. Tegemist oli ülekuulamistega – kaebajale

esitati arvukalt küsimusi, sageli korduvalt, nõuti neile vastamist ning kaebajal ei olnud

keeldumisvõimalust. Küsitlemise eesmärk oli kaebaja psühholoogiliselt murda ja panna üles

tunnistama kuritegu, mida ta ei olnud toime pannud. Ülekuulamised toimusid suletud ruumides

ning neid viisid läbi mehed, kellel on käsuõigus terve hulga relvastatud inimeste suhtes. Seega

on tõenditega vastuolus kohtu seisukoht, et tegemist oli vestlustega. Ekslik on ka kohtu

seisukoht, et vastustaja ei fotografeerinud kaebaja vanematekodu. See toimus Y korraldusel,

„kasutades otsekontakte“ (vt Y seletuskiri, kaebuse lisa 7). Sama kinnitas kriminaalmenetluses

tunnistajana üle kuulatud Z. Kohtu väitel nähtub digitoimiku lehekülgedelt 422‒429 midagi

muud, kuid need lehed ei ole kaebajale kättesaadavad.

Halduskohus leidis, et kaebajat küsitleti formaalselt algatamata distsiplinaarmenetluse raames.

Ometigi eitas vastustaja halduskohtus läbivalt distsiplinaarmenetluse algatamist kaebaja suhtes.

Samuti puuduvad kõik distsiplinaarmenetluse kohustuslikud tunnused. Kui siiski leida, et

kaebaja kuulati üle distsiplinaarmenetluses, on see läbi viidud õigusvastaselt. Vastustaja on

oluliselt rikkunud kaebaja õigusi distsiplinaarmenetluses. Kaebajat ei teavitatud sellest, mis

menetlust temaga läbi viiakse, miks seda tehakse, mida talle ette heidetakse ega sellest, et tal ei

ole kohustust anda ütlusi, vaid on õigus olla ära kuulatud. Seda, et talle heidetakse ette kütuse

vargust, sai kaebaja teada alles uurijalt kriminaalmenetluses. Kaebaja ülekuulamiste

3-19-1711

6(8)

varjamatuks eesmärgiks oli saavutada tema suhtes kriminaalmenetluse algatamine. Mistahes

menetluse läbiviimine selliselt, et see põhjustab menetlusele allutatud isikule tervisekahjustuse,

ei saa olla õiguspärane. Distsiplinaarmenetluse läbiviimine ei tähenda automaatselt seda, et

toimingud viidi läbi õiguspärasel viisil.

Kaebajal ei olnud vanemveebel G poolt läbi viidud ülekuulamisest võimalik keelduda. Samuti

on ekslik halduskohtu järeldus, et kaebajal oli vaba valik kasutada vanematekoju sõiduks

vastustaja transporti. Kaebajalt võeti relv ja käsutati ta valve all autosse. Isegi kui eelnev oleks

olnud vabatahtlik, ei ole ühtegi tõendit selle kohta, et selline nõusolek oleks hõlmanud kaebajale

tervisekahjustuse tekitamist.

Mistahes ülekuulamine peab toimuma ülekuulatava põhiõigusi austades. Kui isik saab

ülekuulamise tagajärjel tervisekahjustuse, on sellise tervisekahjustuse tekitamine õigusvastane.

Vale on halduskohtu seisukoht, et kaebajal 01.11.2018 kella 16.30‒17.00 paiku tuvastatud

kõrgenenud vererõhk ja pulsisagedus tulenes kriminaalmenetlusest. Kriminaalmenetlust ei

olnud tervisekahjustuse hetkeks veel alustatud. Seda alustati kell 20.37. Kummaline on kohtu

rõhuasetus, et kaebaja ei kurtnud üleväsimust. See ei oma asjas tähendust, sest kaebaja ei tugine

nõude põhistamisel üleväsimusele. Ekslik on ka kohtu arvamus, et kaebuse väide kaebaja kokku

kukkumise kohta ei leidnud kinnitust. Seda kinnitas ka Y (kaebuse lisa 7). Ka seda, et kaebaja

terviseprobleemid oleks olnud tingitud „kütusevarguse kahtlustusest ja tema vanematekodu

läbiotsimisest“, ei ole väitnud ükski psühholoog. Kaebajale ei nähtu digitoimikust lehekülge

473. Kohtu arusaam, et tervisekahjustuse põhjustas hoopis PPA, ei ole põhjendatud ega põhine

tõenditel.

5. Kaitsevägi palub 24.09.2021 vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja

menetluskulud kaebaja kanda.

Teenistusse puutuvate küsimuste esitamise õiguslik alus on kaebaja teenistussuhe kaitseväega.

Major Y oli Scoutspataljoni ülema ülesannetes ja seega kaebaja otsene ülem. Küsimused, kes,

miks ja kus käis sõitmas Kaitseväe sõidukiga, olid kaebajale esitatud kui transpordirühma

ülemale, kelle vastutusalas oli antud sõiduk. Vestluse sisu ja seda, et kaebajale esitati

konkreetsed küsimused ning ta sai nendest aru, kinnitab 20.04.2021 kohtuistungi protokoll.

Kaebaja suhtes ei olnud distsiplinaarmenetlust alustatud. Major Y käsk (KKS § 29 lg 1) oli

teenistusalane käsk ja see tuli kaebajal täita (KKS § 29 lg 9). Ülem ei süüdistanud kaebajat ega

sundinud teda ennast milleski süüdi tunnistama. Küsimused olid esitatud teenistusalase info

saamiseks. Kaebaja ei ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et küsimusi esitati viisil, mis oleks

saanud põhjustada tervisekahjustuse. See, et kaebaja viibis keskkonnas, kus teda ümbritsesid

relvastatud teenistuskaaslased ja ta allus ülematele, kellel oli käsuõigus „terve hulga relvastatud

inimeste suhtes“, oli kaebaja jaoks tavapärane töökeskkond. Kaebaja oli teenistuses seitse aastat

ja on osalenud kümnetel õppustel, kus tuli tihti töötada kitsastes ruumides. Seega ei ole asjaolu,

et vestlus ülemaga toimus juhtimispunktis (konteineris), tema jaoks midagi tavatut. Puuduvad

tõendid, et Kaitsevägi oleks kaebaja suhtes käitunud väärikust alandavalt ja põhjustanud talle

tervisekahjustuse.

Vestlusel ülemaga kaebaja ei rääkinud, et viis vanematekoju kaks vaati ega kirjutanud sellest

ka seletuskirjas. Hirm, et varjatud asjaolu võib välja tulla, põhjustas ärevuse, millest tulenevalt

võis tõusta pulsisagedus ja vererõhk. Sellist seost kinnitab ka peapsühholoog Ü tööõnnetuse

uurimise menetluses antud hinnang. Kaebaja ei kukkunud kokku, vaid läks ise meditsiinitelki,

sest tundis end halvasti. Oma tervise halvenemisest ja saadud juhistest puhata, kaebaja oma

ülemale ette ei kandnud. Väide, et halvenenud tervisest hoolimata otsustas Kaitsevägi siiski

samal õhtul viia kaebaja PPA Lääne prefektuuri järgmiseid menetlustoiminguid tegema, ei vasta

3-19-1711

7(8)

tõele. Toimingud, mis viidi läbi 01.11.2018 pärast kell 16.00, viidi läbi PPA poolt

kriminaalmenetluse raames ja Kaitseväel ei olnud nende osas otsustus- ega sekkumisõigust.

Kuna tegemist oli õppusega, mis toimus välisriigi territooriumil asuval polügoonil, puudus

kaebajal tema vanematekodus läbiviidavale läbiotsimisele sõiduks võimalus kasutada

ühistransporti või isiklikku sõidukit. Kaitsevägi transportis kaebaja PPA menetlustoiminguteks

tema vanematekoju. Kaebaja ei ole selgitanud, kuidas see sai tema tervist kahjustada. Kaitsevägi

ei pildistanud kaebaja vanematekodu. Avalikku teed ja sellel olevaid rehvijälgi pildistas politsei.

Kaebaja väide, et vestluse eesmärgiks oli saavutada tema suhtes kriminaalmenetluse

algatamine, ei vasta tõele. Vestluse sisuks oli saada võimalikult täpset infot, miks ja kus sõideti

Kaitseväe sõidukiga ööl vastu 31.10.2018 ning selgitada välja menetluse vajadus. Ülema

hinnangul ei oleks distsiplinaarmenetluse vahenditega olnud võimalik asjaoludes selgust saada,

mistõttu ta tegi kuriteoteate.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. X apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja halduskohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid

ringkonnakohus muudab halduskohtu otsuse põhjendusi, asendades need praeguse otsuse

põhjendustega. Ringkonnakohtu põhjendused on alljärgnevad.

7. Halduskohus on otsuses ekslikult märkinud, et Kaitsevägi võttis kaebajalt seletuse ja

vestles

temaga

distsiplinaarmenetluse

raames,

st

seletuse

nõudmisega

algas

distsiplinaarmenetlus.

Kaitsevägi

on

kinnitanud,

et

kaebaja

suhtes

ei

algatatud

distsiplinaarmenetlust ning selle kohta pole esitatud ka ühtegi tõendit. See ei muuda aga

Kaitseväe toiminguid kaebaja küsitlemisel ja seletuse võtmisel õigusvastaseks. Riigikohus on

22.10.2012 otsuses nr 3-3-1-46-12 osutanud, et seletuse küsimine ei tähenda veel, et isiku suhtes

on alustatud või alustatakse distsiplinaarmenetlust. Seletuse küsimine võib toimuda ka

teenistusliku järelevalve menetluse raames, mille käigus haldusorgan alles selgitab välja

võimalikule rikkumisele viitavad asjaolud ja otsustab seejärel distsiplinaarmenetluse alustamise

vajaduse

üle

(p

23).

Eelneva

tõttu

on

apellatsioonkaebuse

väited

seonduvalt

distsiplinaarmenetluse õigusvastase läbiviimisega asjakohatud.

8. Kaebaja väited, et temalt nõuti seletuse kirjutamist ja teavet viisil, mis riivas tema väärikust

ja tekitas tervisekahju, on jäänud paljasõnalisteks ning on vastuolus asjas kogutud tõenditega.

Kaebaja versiooni juhtunust ei kinnita F seletuskirjad (dtl 78 ja 222), W seletuskirjad (dtl 81 ja

220), Y seletuskirjad (dtl 83 ja 216), G seletuskirjad (dtl 86, 224 ja 393), B seletuskiri (dtl 226)

ega peapsühholoog Ü arvamus (dtl 92). Kaebaja 01.11.2018 seletuskirjast (dtl 137) nähtub, et

ta oli teadlik, millega seoses temalt seletuskirja nõutakse – omavoliline lahkumine õppealalt

30.10.2018. Õigusvastasele ülekuulamisele ei ole Q ega X viidanud kriminaalasjas toimunud

ülekuulamiste käigus (dtl 424, 438 ja 427). Kaebaja versiooni juhtunust ei kinnita ka Q

seletuskiri halduskohtule (dtl 165), kuna tema ei viibinud X-ga toimunud vestluste ega

seletuskirja kirjutamise juures. Väidetud ei ole ka, et Q-l oleks seoses vestlustega või

seletuskirjade kirjutamisega tekkinud tervisehäireid. Sõbrasuhete tõttu X-ga (vt F ülekuulamise

protokoll, dtl 440) ei ole see seletus ringkonnakohtule ka usaldusväärne, arvestades selle

vastuolu muude asjas kogutud tõenditega. Kaebaja 14.11.2018 ja 21.11.2018 seletuskirjadest

tervisekahju kohta (dtl 70 ja 74) ning psühholoogi selgitustest halduskohtule (dtl 473) võib

pigem järeldada, et kaebaja vererõhk läks kõrgeks ja ärevusseisund tekkis seetõttu, et teda

kahtlustati omavolilises Kaitseväe sõiduki võtmises ja õppealalt lahkumises eelneval ööl ning

oma vanemate külastamises (kaebaja teadis, et see on tõsi, kuid ta oli selle kohta ülematele

valetanud, tuues ettekäändeks õlilekke kontrolli veokil), hiljem ka kütusevarguses, ning ta

närveeris, kuidas tema vanemad sellele (sh läbiotsimisele) reageerivad ja „mis saab edasi“, mitte

3-19-1711

8(8)

seetõttu, kuidas oli toimunud tema küsitlemine ja seletuse võtmine ülemate poolt. Vaidlus

puudub selles, et kaebaja vanematekodu pildistas PPA uurija, mitte Kaitsevägi (vt Y seletuskiri,

dtl 83), kaebaja esindaja väited digitoimiku kättesaamatusest jäävad ringkonnakohtule

arusaamatuks, halduskohtu viited digitoimiku lehekülgedele on täpsed ning halduskohus ei ole

piiranud kaebaja juurdepääsu dokumentidele. Ringkonnakohus möönab, et ilmselt oligi kogu

uurimistoimingute läbiviimine, sh ülematele oma tegemiste kohta selgituste andmine

stressirohke ja konfliktsituatsioonis olemine Kaitseväega võis mõjuda kaebaja tervisele

negatiivselt (ambulatoorne epikriis, dtl 88; psühholoogi memod, dtl 89 ja 90), kuid asjas esitatud

tõendid ei kinnita kaebaja küsitlemist viisil, mida saaks pidada õigusvastaseks. Ühegi

õigusaktiga ei ole vastuolus ka kaebaja transportimine tema vanematekoju läbiotsimisele.

9. Kuna Kaitseväe toimingud ei ole olnud õigusvastased, ei ole kahjunõude rahuldamiseks

alust ning puudub vajadus hinnata ülejäänud kahju hüvitamise nõude rahuldamise eelduste

esinemist. X apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja halduskohtu otsuse resolutsioon

muutmata. Ringkonnakohus muudab aga halduskohtu otsuse põhjendusi, asendades need

praeguse otsuse põhjendustega (HKMS § 200 p 4). Menetlusosaliste apellatsiooniastme

menetluskulud jäävad HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1 alusel menetlusosaliste endi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)