2-19-10554/118 · Tartu Maakohus Võru kohtumaja Võrus

Tsiviilasi nr 2-19-10554

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Donald Kiidjärv

Otsuse tegemise aeg ja koht

1. aprill 2022, Võru kohtumaja

Tsiviilasja number

2-19-10554

Tsiviilasi

K. M. i hagi H. M. i vastu ühisvara jagamiseks

Tsiviilasja hind

3500 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

hageja: K. M. (ik XXX; aadress XXX), lepinguline

esindaja: advokaat H. R.-P. (e-post XXX)

kostja: H. M. (ik XXX; aadress XXX), lepinguline

esindaja: advokaat A. V. (e-post XXX)

Menetluse liik

kirjalik menetlus poolte nõusolekul

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada osaliselt K. M. i hagi H. M. i vastu ühisvara jagamiseks.

2. Välja mõista H. M. ilt K. M. i kasuks järgmine:

2.1. ühisvara kompensatsioon 44 143,23 eurot;

2.2. viivis tasumata kompensatsioonilt VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras

alates kohtuotsuse jõustumisest kuni nõude täieliku rahuldamiseni.

3. Jätta hagi rahuldamata kostjalt hageja kasuks 4725,77 euro ja sellelt viivise

väljamõistmise osa.

4. Toimetada otsus kätte pooltele.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

5. Jätta menetluskulud H. M. i kanda.

6. Välja mõista H. M. ilt riigilõiv 300 eurot, ekspertiisitasu 1253 eurot ja lepingulise

esindaja kulu 4796,32 eurot, kokku menetluskulu 6349,32 eurot K. M. i kasuks.

7. Jätta K. M. i menetluskulude kindlaksmääramise avaldus rahuldamata lepingulise

esindaja kulu 1066,40 eurot osas.

8. H. M. il tasuda hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt K. M. ile käesoleva lahendi

jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 II lauses ettenähtud ulatuses.

Apellatsioonkaebuse esitamine

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse

avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui

kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

2/11

Selgitus menetlusabi taotlejale

Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel

ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

ASJAOLUD

1. Tartu Maakohtu menetluses on K. M. i (hageja) hagi H. M. i (kostja) vastu ühisvara

jagamiseks. Hageja esitatud asjaolud, seisukohad ja nõuded nähtuvad eelkõige

12.07.2019

hagiavaldusest,

21.05.2020,

13.08.2020,

10.05.2021

ja

16.06.2021

seisukohtadest ning 04.11.2021 terviktekstist (I kd lk 2-7, 113-117, 127; II kd lk 62, 79-81,

95-101).

Viimases

palub

hageja

mõista kostjalt

enda kasuks

välja

ühisvara

kompensatsiooni 48 869 eurot, samuti nõude täitmata osalt viivise võlaõigusseaduse

(VÕS) 113 lg 1 määras alates otsuse jõustumisest kuni nõude täieliku rahuldamiseni.

Pooled abiellusid 03.05.2003 ja abielu lahutati 06.03.2017 kohtuotsusega. Poolte

varalistele suhetele kohaldus varaühisus, abieluvaralepingut ei ole sõlmitud. Pooltel on

kaks last, sündinud 02.10.2003 ja 19.05.2006.

05.09.2001 sõlmisid kostja ja AS Swedbank laenulepingu nr XXX , mille kohaselt anti

kostjale 10 aastaks 100 000 krooni laenu, kasutamise otstarbeks Võlsi külas Võru vallas

asuva kinnistu ost ja renoveerimine. Laenu kasutades omandas kostja 05.09.2001

Panoraami vkt 27 Võlsi külas Võru vallas asuva kinnistu, ostuhind oli 55 000 krooni.

Kinnistusraamatusse kanti panga kasuks hüpoteek.

Kinnistul asusid ostu hetkel 1982. a ehitatud suvila ja saun ning kasvuhoone, puudusid

vee- ja kanalisatsioonilahendus, elektrivarustus oli ühefaasiline. Abielu ajal parendati

kostja kinnistut ühisvara ja ühiste tööpanuste arvel: ca 2006. a vahetati elektriühendus

ühe-faasilisest kolme-faasiliseks; 2006. a ehitati välja kanalisatsioonilahendus (settekaev)

ja rajati kaev; 2007. a kevadel ehitati puukuur; 2008. a valmis soojustatud ja elektriga

varustatud lastemaja; 2009. a valmisid väliköök ja terrass; 2010. a kevadel lammutati vana

saunahoone; 2010. a suvest kuni 2016. a valmis elumaja kahes etapis, seejuures

lammutati suvila, ehitati krundiäärne betoonsein ja tõsteti maapinda; 2016. a lammutati

vana kasvuhoone ja ehitati selle asemele tööriistakuur.

15.04.2021 ekspertarvamusest nr XXX tulenevalt oleks kinnistu tänane väärtus poolte

abiellumise eelses olukorras 10 000 eurot ja abielu lahutuse päeva seisundis 82 000 eurot,

poolte abielu ajal 2006–2009 teostatud parendused tõstsid kinnistu turuväärtust 2000 euro

võrra ning 01.07.2010–06.03.2017 parendused 70 000 euro võrra. Poolte kohtuväliselt

tellitud hindamisakti järgi oli kinnistu väärtus koos hoonetega 24.07.2018 seisuga

90 000 eurot, see kinnitab ekspertiisi tulemuse õigsust.

AS-i Swedbank 24.11.2020 kirja kohaselt teostati laenumakseid 05.09.2001–13.09.2010,

tõendist järeldub, et 75% laenu tagasimaksetest ja vastavast intressist tasuti abielu ajal

(120 tagasimaksest tasuti 30 enne abiellumist).

Kinnistu omandamise ajal kehtinud 1995. a jõustunud perekonnaseaduse (PKS1995) § 15

lg 1 järgi on kinnistu kostja lahusvara. Ka enne abiellumist võetud laen on kostja

lahusvarasse kuuluv kohustus. Poolte abielu ja PKS1995 kehtivuse ajal (kuni 01.07.2010)

parendati ühisvara ja ühiste tööpanuste arvel kostja kinnistut, lisaks tasuti ühisvara arvel

kostja laenumakseid, millega suurenes kostja lahusvara väärtus (vähenes võlakohustus

panga ees). PKS1995 § 19 lg 2 p 4 järgi tuleb abikaasale hüvitada teise abikaasa lahusvara

väärtuse tõus juhul, kui see on toimunud ühe abikaasa panuse või tema ühisvara osa arvel

(Riigikohtu 21.03.2007 otsus kohtuasjas nr 3-2-1-13-07, p 18). Kuivõrd kinnistu algses

seisus omandati laenu arvel, mille eest tasuti abielu ajal, siis tuleb võrdsusest kõrvale

kalduda kinnistu (algses ostuhetke seisus) väärtuse proportsiooni võrra vastavalt sellele,

3/11

kui suure osa ostuhinnast moodustab ühisvara arvel makstud laenuosa kogu

laenust/ostuhinnast. Kinnistu ostuseisundis väärtus on 10 000 eurot ja proportsioon 75%,

selle alusel palub hageja kalduda ühisvara osade võrdsusest enda kasuks kõrvale

3750 euro võrra. Poolte abielu ja PKS1995 kehtivuse ajal parendati ühisvara ja ühiste

tööpanuste arvel kinnistut selliselt, et väärtus kasvas 2000 eurot. Selle alusel palub hageja

kalduda ühisvara osade võrdsusest enda kasuks kõrvale 1000 euro võrra.

Alates 01.07.2010 kohaldatakse poolte suhtele kehtivas perekonnaseaduses (PKS)

varaühisuse kohta sätestatut (PKS § 211 lg 1). Abikaasal võib olla PKS §-de 37 ja 27 lg 3

järgi õigus nõuda teise abikaasa lahusvarale tehtud kulutuste väärtuse ühisvara hulka

arvamist ja nende jagamist, kui ühe abikaasa lahusvara hulka kuuluvalt esemelt kasu

saamiseks on abikaasad varaühisuse kestel tööga või rahaga panustanud, s.o teinud

ühisvara arvel lahusvara hulka kuuluvale esemele kulutusi (Riigikohtu 03.03.2014 määrus

kohtuasjas nr 3-2-1-193-13, p 12). 2010–2016 kinnistule ühisvara arvel tehtud parenduste

väärtus on 70 000 eurot. Hageja palub arvestada selle PKS § 27 lg 3 alusel ühisvara

hulka.

Kinnistu parendamiseks võttis hageja laenu 20.11.2015 Nordea pangast 10 000 eurot ja

18.10.2015 H. L. lt 10 000 eurot, lahutamise seisuga olid kohustuste jäägid vastavalt

8036,46 eurot ja 5500 eurot. Hageja kasutas ka krediitkaarti, mille võla jääk oli lahutamise

seisuga 9451,87 eurot. Tegemist on ühisvarasse kuuluvate kohustustega, st laene kasutati

perekonna huvides (PKS § 18 lg 1). Lahutamise seisuga oli rahalisi kohustusi täitmata

kokku 22 988,33 eurot, hageja tasus need oma lahusvara (pärast lahutamist saadud

sissetulekute) arvel. Hageja taotleb summa hüvitamist ühisvara arvel PKS § 34 lg 2 alusel.

Hageja võttis laenu lastele ja perele normaalse elukoha võimaldamiseks. Hageja on

esitanud solidaarkohustuse tekkimise kohta ammendavalt tõendid. Hageja tõendab

26.05.2021 vande all antud ütlustega, et võttis ja kulutas laenud perekonna huvides,

ehituse eesmärgil, maja, laste ja pere jaoks. Pangalaenud võeti konkreetselt kinnistu

parendamiseks, ehituseks ei piisanud igakuistest sissetulekutest. Hageja seitsme aasta

netosissetulek oli 155 981 eurot, seega üle 22 000 euro aastas, millest ta pidi ise elama,

lapsi ja peret toetama. Arvestades, et pooled saavad sissetulekuid töö eest, on loogiline, et

elamut ei suudetud laenudeta ehitada. Kostja ei ole esitanud tõendeid, milliseid

sissetulekuid alternatiivselt maja ehitamiseks kasutati. Swedbank AS-iga 27.09.2011

sõlmitud lepingu nr XXX alusel said pooled kinnistule elamu ehitamiseks 22 000 eurot

laenu, lepingujärgsed maksed tegi hageja, laen tagastati abielu ajal. Hageja vande all

ütluste järgi laenu tegelikkuses elamu parendamiseks ei kasutatud, see tõendab, et

kolmest ülesjäänud laenust seda tehti.

Hageja palub arvestada kinnistule 2010–2016 tehtud parenduste väärtuse 70 000 eurot

PKS § 27 lg 3 alusel ühisvara hulka, hüvitada ühisvarast lahusvara arvel kantud ühisvara

kohustuse 22 988 eurot PKS § 34 lg 2 alusel ja kalduda ühisvara jagamisel enda kasuks

võrdsusest kõrvale 4750 euro võrra PKS1995 § 19 lg 2 p 4 alusel. Ühisvara jääk on

42 262 eurot, millest kummagi osa on 21 131 eurot. Hageja palub jätta ühisvara kostjale ja

mõista kostjalt enda kasuks välja 48 869 eurot.

2. Kostja palub mh 26.08.2019, 27.12.2019, 29.04.2020, 16.06.2021, 19.12.2021

vastustes ja seisukohtades (I kd lk 52-53, 61-65, 107-109; II kd lk 83-86, 106-109) jätta

hagi rahuldamata. Hageja nõude kujunemine ja arvutuskäik jäävad täiesti arusaamatuks,

hagiavaldus ei ole põhjendatud ja tõendatud ning kostja vaidleb kõigele vastu.

Kostja ei vaidle vastu, et hageja märgitud tööd teostati abielu ajal. Kostja vaidleb vastu

sellele, et tööde tõttu suurenes abielu kestel tema lahusvara väärtus.

Abielu kestel tehtud tööd ja parendused on kulutused perekonna vajaduste rahuldamiseks

PKS § 16 mõttes, mille puhul eeldatakse PKS § 17 järgi, et abikaasal ei ole õigust neid

tagasi nõuda; kostja viitab Riigikohtu 25.02.2015 otsusele kohtuasjas nr 3-2-1-164-14.

Pooled elasid abielu ajal kostja lahusvarasse kuuluvas eramus, hageja ei pidanud maksma

üüri ega tasuma muid elamiskulusid. Igasugused jooksvad kulud ja hageja loetletud tööd

4/11

ning parendused on kulutused, mida abikaasa ei saa hiljem teiselt abikaasalt PKS alusel

tagasi nõuda.

PKS § 34 lg-st 1 tuleneb, et kui ühisvara valitsema õigustatud abikaasa kasutab ühisvara

oma lahusvara huvides, on teisel abikaasal õigus nõuda kasutatud vara väärtuse

hüvitamist. PKS ei reguleeri olukorda, kus abikaasa ise käsutab ühisvara või oma

lahusvara teise abikaasa lahusvara huvides; sellisel juhul on võimalik esitada nõuded

teistel õiguslikel alustel. Hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit, et kostja ehk ühisvara

valitsema õigustatud abikaasa oleks kasutanud ühisvara oma lahusvara huvides. Tegemist

peab olema rahalise investeeringuga/panusega ehk majandusliku panusega, et tekiks

nõudeõigus selle arvamiseks ühisvara hulka.

PKS § 34 lg-id 1 ja 2 tuleb mõista selliselt, et hüvitada tuleb ühisvara huvides kasutatud

lahusvara väärtus, mitte aga lihtsalt lahusvarast tehtud kulutused; samad põhimõtted

kohalduvad PKS1995 § 19 lg 2 p 4 kontekstis (Riigikohtu 25.10.2017 otsus kohtuasjas nr

2-14-18828, p 22jj; 13.12.2017 otsus kohtuasjas nr 2-15-15138, p 43.1). Vaidluse korral

peab hageja tooma välja ja tõendama iga konkreetse panuse/kulutuse, sh selle suuruse ja

väärtuse, mh kas ja kui palju selle panuse tõttu lahusvara väärtus kasvas. Kostjale jääb

arusaamatuks, mis õiguslikul alusel ja milliste tõendite põhjal jõuab hageja järeldusele, et

kostja lahusvarasse kuuluva kinnisasja turuväärtuse kasv 70 000 eurot tuleb arvata

ühisvara hulka. Ekspertiis ei tõenda mitte midagi.

Kostja sai hageja laenudest teada alles käesolevas menetluses ega ole nendes hagejaga

kunagi kokku leppinud. Tegemist ei ole abikaasade solidaarkohustusega, kohustuste eest

vastutab hageja. Seega on hageja abielu ajal ehk ühisvara arvel tasunud lahusvarasse

kuuluvate 2015. a laenude teenindamise eesmärgil vähemalt 6463,54 eurot. Tegemist on

PKS § 34 lg 1 olukorraga, vastav hüvitis tuleb arvata ühisvara hulka ja kostjal on õigus

nõuda hagejalt sellest poole hüvitamist. Kostja esitab tingimusliku tasaarvestuse avalduse

summas 3231,77 eurot juhuks, kui kohus tuvastab jagamisele kuuluva ühisvara ning

mõistab kostjalt välja hüvitise.

3. Hageja 19.01.2022 seisukoha (II kd lk 112-114) järgi tuleb kostja tasaarvestuse

avaldust käsitleda üksnes siis, kui hageja ei ole laene võtnud perekonna huvides. Sellisel

juhul ootab hageja, et kohus sõnastaks, milliste mitte-perekondlike huvide jaoks hageja

kohustused võttis. Kostja ei ole tõendanud, et laene ei kasutatud eluaseme ehitamiseks.

Isegi kui laenud ei kuulunud ühisvarasse, ei ole kostjal õigust teha võlaõiguslikku

tasaarvestuse avaldust ning sellel ei ole mis tahes õiguslikke tagajärgi (PKS § 34 lg 1, § 28

lg 1, § 26 lg 1 I lause, § 37 lg 3). Kui kohus aktsepteerib tasaarvestust, on kostja

matemaatiliselt õigesti leidnud, et see mõjutaks kompensatsiooni 3231,77 euro võrra.

Hageja ei ole tuginenud kuludele mehaaniliselt. Kinnistut on parendatud vaid ühisvara

arvel. Seetõttu tuleb kõik investeeringud lugeda asjakohasteks ja algse investeeringu

suurus ei oma tähendust. Kostja näite põhimõte „proportsioon liigub kaasa“ on asendatud

sellega, et võrreldakse kinnistu tänaseid hüpoteetilisi väärtusi. Ekspertiisi aluseks on see,

millised parendused tehti ühisvara arvel ja millised mitte. Kulutuse/parenduse suurus ei ole

vältimatult nõutav ega võimalik määratleda.

4. Asjas on toimunud kohtuistungid 13.04.2020, 09.11.2020 ja 26.05.2021 (I kd lk 88-91,

153-160, II kd lk 68-74). Kostja nõustus 26.05.2021 istungil, et peab midagi hagejale

kindlasti maksma, aga leidis, et summa peaks määrama kohus. Kohus kuulas istungil

hageja vande all üle.

KOHTU SEISUKOHT

5. Poolte vahel ei ole vaidlust järgmiste asjaolude üle:

- pooled abiellusid 03.05.2003, abielu lahutati Tartu Maakohtu 06.03.2017 otsusega

tsiviilasjas 2-17-2888 (I kd lk 9-10);

- pooltel on kaks ühist last, sündinud 02.10.2003 ja 19.05.2006;

5/11

- poolte vahel oli varaühisuse varasuhe, abieluvaralepingut ei ole sõlmitud;

- 05.09.2001 sõlmisid kostja ja AS Swedbank laenulepingu nr XXX , mille kohaselt sai

kostja laenu 6395 eurot Võlsi külas Võru vallas asuva kinnistu ostuks ja

renoveerimiseks (I kd lk 96-99);

- 05.09.2001 sõlmis kostja kinnisasja ostu-müügi ja ühishüpoteegi seadmise lepingu

ning asjaõiguslepingu (I kd 100-106). Kostja ostis 55 000 krooni eest kinnistu

asukohaga Panoraami vkt 27, Võlsi küla, Võru vald (registriosa nr 1160341). Kostja

on kantud

omanikuna kinnistusraamatusse, kinnistule

seati

laenulepingust

tulenevate nõuete tagamiseks AS-i Swedbank kasuks hüpoteek (I kd lk 11).

6. Hageja palub arvestada kinnistule 2010–2016 tehtud parenduste väärtuse

70 000 eurot PKS § 27 lg 3 alusel ühisvara hulka, hüvitada PKS § 34 lg 2 alusel ühisvarast

oma lahusvara arvel kantud ühisvara kohustuse 22 988 eurot ja kalduda ühisvara

jagamisel PKS1995 § 19 lg 2 p 4 alusel enda kasuks võrdsusest 4750 euro võrra kõrvale.

Hageja palub jätta ühisvara kostjale ja mõista kostjalt enda kasuks välja hüvitise

48 869 eurot. Kostja palub jätta hagi rahuldamata. Kohus on seisukohal, et hagi tuleb

rahuldada osaliselt.

7. Poolte abielust tulenevatele suhetele kohaldus enne 01.07.2010 PKS1995 ja pärast

seda PKS (PKS § 210 lg 1). Enne 01.07.2010 kehtis poolte varalistele suhetele

ühisvararežiim (PKS1995 § 14jj), alates 01.07.2010 kohaldus PKS §-des 25jj reguleeritud

sarnase sisuga varaühisus (PKS § 211 lg 1). PKS § 210 lg 2 I lause järgi kohaldub enne

01.07.2010 omandatud ühisvara koosseisu määramisele PKS1995, pärast seda omandatud

ühisvara koosseisu määramisele aga PKS (PKS § 210 lg 1) (vt ka Riigikohtu 25.10.2017

otsus kohtuasjas nr 2-14-18828, p-d 16-16.1).

Ühisvara jagamisele kohaldub PKS § 211 lg 1 alusel PKS. PKS § 37 lg 1 I lause kohaselt

jagavad abikaasad varaühisuse lõppedes ühisvara omavahel. PKS § 37 lg 3 alusel

jagatakse ühisvara abikaasade vahel kaasomandi lõpetamise sätete kohaselt võrdsetes

osades, kui ei ole kokku lepitud teisiti. Ühisvara koosseis määratakse PKS § 37 lg 11 järgi

kindlaks varasuhte lõppemise seisuga, antud juhul seega PKS § 35 p 3 alusel 06.03.2017

seisuga. Ühisvarasse kuuluvate esemete väärtust tuleb arvestada ühisvara jagamise aja

seisuga (vt nt Riigikohtu 27.09.2017 otsus kohtuasjas nr 2-15-9288, p 27).

8. Kuna kostja omandas kinnistu enne abiellumist, on see PKS1995 § 15 lg 1 järgi tema

lahusvara. Poolte vahel ei ole vaidlust, et kinnistule rajati perele elukoht ning abielu ajal nii

PKS1995 kui PKS kehtivuse ajal tehti kinnistul hageja loetletud tööd ja parendused (I kd

lk 107). Samuti kuulusid kostja lahusvarasse kostja 2001. a laenulepingust tulenevad

kohustused, millest osa täideti abielu ajal.

9. Abielu kestel poolte kui abikaasade omandatud vara oli üldjuhul ühisvara PKS1995 § 14

lg 1 järgi ja on seda ka PKS § 25 järgi (vt nt Riigikohtu 25.10.2017 otsus kohtuasjas nr 2-

14-18828, p 17). Kuna parendused kinnistule ning osa laenulepingu järgseid makseid tehti

abielu ajal, tuleb eeldada, et need tehti ühisvara arvel. Hagiavalduses oli hageja küll

seisukohal, et 2006. a soetati kinnistule kaev tema lahusvara arvel, kuid hiljem loobus selle

tõendamisest ja nõustus eeldusega, et kaev soetati ühisvara arvel (I kd lk 2, 115, 153).

Kostja ei ole esitanud kohtule asjaolusid ja tõendeid selle kohta, et abielu ajal tehti

laenumakseid ja parendused kinnistule tema lahusvara arvel. Vara lahusvara hulka

kuulumist peab tõendama sellele väitele tuginev pool (vt Riigikohtu 27.03.2017 otsus

kohtuasjas nr 3-2-1-108-16, p 16).

10. Riigikohus on selgitanud, et abikaasal võib olla PKS §-de 37 ja 27 lg 3 järgi õigus

nõuda teise abikaasa lahusvarale tehtud kulutuste väärtuse ühisvara hulka arvamist ja

nende jagamist, kui ühe abikaasa lahusvara hulka kuuluvalt esemelt kasu saamiseks on

abikaasad varaühisuse kestel tööga või rahaga panustanud, s.o teinud ühisvara arvel

lahusvara hulka kuuluvale esemele kulutusi. Kolleegiumi arvates on abikaasal selline nõue

sõltumata sellest, kas kulutusi tehti enne 01.07.2010 või pärast seda (Riigikohtu

03.03.2014 määrus kohtuasjas nr 3-2-1-193-13, p 12). PKS § 27 lg 3 sätestab, et

6/11

lahusvara hulka ei arvata neid kulutusi, mille kumbki abikaasa on varaühisuse kestel varalt

kasu saamiseks töö või varaliste soorituste näol teinud (vajalikud ja kasulikud kulutused);

niisuguste kulutuste väärtus arvestatakse abikaasade ühisvara hulka. Lisaks näeb PKS

§ 34 lg 1 ette, et kui ühisvara valitsema õigustatud abikaasa kasutab ühisvara oma

lahusvara huvides, peab ta kasutatud vara väärtuse hüvitama, ning hüvitis arvatakse

ühisvara hulka.

Hageja on palunud arvata kostja kinnistule tehtud kulutuste väärtuse ühisvara hulka ja

selle jagada üksnes alates 01.07.2010 puudutavas osas. PKS1995 kehtivuse ajal tehtud

kulutuste osas palub hageja kalduda enda kasuks osade võrdsusest kõrvale PKS1995 § 19

lg 2 p 4 alusel. Riigikohus on leidnud, et PKS § 210 lg 2 järgi saab määrata PKS1995 järgi

nii eseme kuulumise ühisvara hulka, kui ka arvestada ühisvara jagades abikaasade osade

võrdsusest kõrvalekaldumise aluseid juhul, kui ese omandati ja kõrvalekaldumise alus

tekkis enne 01.07.2010 (Riigikohtu 14.05.2014 otsus kohtuasjas nr 3-2-1-31-14, p 14).

PKS1995 § 19 lg 2 p 4 näeb ette, et kohus võib kõrvale kalduda abikaasade osade

võrdsusest, kui abikaasa lahusvara väärtus on abielu kestel oluliselt suurenenud teise

abikaasa töö, rahaliste kulutuste või abikaasade ühisvara osa arvel.

11. Hagiavaldusele lisatud 01.08.2018 hindamisakti (I kd lk 13-32) järgi oli kinnistu väärtus

90 000 eurot, kuid selles arvestati ka pärast abielu lahutamist tehtud parendustega; kostja

hindamisakti iseenesest ei vaidlusta (I kd lk 89 pöördel). Hageja taotlusel määras kohus

ekspertiisi

kinnistu

turuväärtuse

väljaselgitamiseks

erinevatel

ajahetkedel

olnud

seisundites. Riho Lubi 15.04.2021 ekspertarvamuse nr XXX (II kd lk 18-53) kohaselt oleks

12.03.2021 seisuga kinnistu turuväärtus 10 000 eurot hüpoteetilisel eeldusel, et see on

maatükk ja sellel asuvad ainult 1983. a ehitised, elektriühendus on ühefaasiline ning

puuduvad vee- ja kanalisatsioonilahendus ja drenaažisüsteem ning teised mis tahes

parendused. 12 000 eurot oleks kinnistu turuväärtus eeldusel, et sellel puuduvad pärast

06.03.2017 teostatud parendused ja on tehtud 03.05.2003–01.07.2010 parendused, kuid

puuduvad 01.07.2010–06.03.2017 parendused. Kinnistu turuväärtus oleks 82 000 eurot

eeldusel, et sellel puuduvad pärast 06.03.2017 tehtud parendused ja on teostatud

03.05.2003–01.07.2010 ja 01.07.2010–06.03.2017 parendused. Kinnistul varasemalt

paiknenud ehitiste ehitusaastaks on hagiavalduses märgitud 1982, kuid eksperdile esitatud

küsimustes 1983; kohus leiab, et see ei mõjuta ekspertiisi tulemust.

Ekspertarvamuse põhjal on hageja seisukohal, et kinnistu tänane turuväärtus poolte

abiellumise eelses olukorras oleks 10 000 eurot, abielu ajal 2006–2009 teostatud

parendused tõstavad kinnistu turuväärtust 2000 euro võrra ja 01.07.2010–06.03.2017

parendused 70 000 euro võrra (82 000 - 12 000). Kohus leiab, et ekspertiisiaktiga on

tõendatud kinnistu väärtuse suurenemine abielu ajal tehtud panuste tõttu (vt ka p 9).

Kostja ei ole vastupidist tõendanud ega ka selgitanud, millistel asjaoludel ta leiab, et

ekspertiisiakt mitte midagi ei tõenda. 26.05.2021 istungil tunnistas kostja, et kinnistule

ehitamisse panustasid mõlemad pooled (II kd lk 69). Poolte 06.03.2017 kokkulepe ja kostja

tsiviilasjas nr 2-18-17396 vande all antud ütlused kinnitavad, et kostja on varasemalt

nõustunud, et hageja ühisvara osa on pool maja väärtusest (I kd lk 6, 40, 42 pöördel, 90

pöördel, 91).

Kohus nõustub hagejaga, et antud juhul puudub vajadus tuvastada konkreetse

investeeringu suurus, sest tuvastatud asjaolude põhjal tuleneb kogu kinnistu väärtuse tõus

eelduslikult ühisvara arvelt.

Kuna PKS kehtivuse ja abielu ajal poolte töö ja varaliste sooritusega kostja lahusvaraks

olevale kinnistule panustamine tõstis kinnistu väärtust 70 000 euro võrra, tuleb see PKS 27

lg 3 ja § 34 lg 1 alusel arvata ühisvara hulka ja PKS § 37 alusel jagada. Mõlemad pooled

osalesid ehituses nii töö kui rahaga. Hageja vande all antud ütluste kohaselt toimetas

ehitusrahadega kostja (II kd lk 70 pöördel). Kostja 26.05.2021 istungil avaldatu järgi ehitati

ka tema sissetulekust (II kd lk 69). Seetõttu ei pea kohus vajalikuks eristada, millises

ulatuses tuleb hüvitas arvestada ühisvara hulka PKS § 27 lg 3 ja millises ulatuses § 34 lg 1

alusel.

7/11

Arvestades, et kinnistule abielu ja PKS1995 kehtivuse ajal panustatu tõstis kinnistu väärtust

2000 euro võrra, tuleb PKS1995 § 19 lg 2 p 4 alusel kalduda hageja kasuks abikaasade

osade võrdsusest kõrvale 1000 euro võrra (2000 eurot / 2).

12. Hageja leiab, et 2001. a laenulepingust tulenevate maksete hüvitamisel tuleb võtta

aluseks kinnistu väärtus abiellumise aegses seisundis ning enne ja pärast abiellumist

tasutud lepingujärgsete maksete proportsioon (II kd lk 99).

Hageja taotlusel nõudis kohus AS-ilt Swedbank välja andmed laenumaksete tasumise

kohta (I kd lk 171-174). Selle põhjal leiab hageja, et 75% maksetest on tasutud abielu

ajal (120 tagasimaksest tasuti 30 enne abiellumist; II kd lk 62, 82) ehk kinnistu väärtust

(10 000 eurot) arvestades ühisvara arvel 7500 eurot. 15.10.2021 määruses (II kd lk 93)

selgitas kohus, et isegi kui võtta laenulepingust tulenevate maksete hüvitamisel aluseks ka

kinnistu väärtus, ei ole põhjendatud lähtuda proportsiooni arvestamisel kuumaksete arvust.

AS Swedbank andmetel on seoses laenulepinguga tehtud makseid kokku 9995,17 eurot

(844,39 eurot (13 211,80 krooni) + 9150,78 eurot), sh enne abiellumist 1646,68 eurot

(127,82 eurot (2000 krooni) + 1518,86 eurot) ja abielu ajal 8348,49 eurot (9995,17 -

1646,68) ehk vastavalt 16,47% ja 83,53%. Kui laenulepingust tulenevate kohustuse

hulgast jätta välja alates 13.10.2007 tasutud kindlustusmaksed 537,61 eurot (8411,80

krooni), oleks makseid tehtud kokku 9457,56 eurot, sh enne abiellumist 1646,68 eurot

(127,82 eurot (2000 krooni) + 1518,86 eurot) ja abielu ajal 7810,88 eurot (9457,56 -

1646,68) ehk vastavalt 17,41% ja 82,59%. Seega ei ületa tegelikult abielu ajal tasutu

hageja arvestuse järgset.

Kohus ei nõustu sellega, kuidas hageja on arvesse võtnud ühisvarast kostja

laenulepinguga seotud kohustuste täitmist. Kohus juhtis sellele tähelepanu ka 15.10.2021

määruses. Kinnistu soetamise laenumaksete tasumine abielu ajal ei suurendanud

vastavas proportsioonis kostja lahusvaraks oleva kinnistu väärtust. Kostja võttis kinnistu

omandamiseks laenu ja omandas kinnistu enne abiellumist, abielu ajal laenulepingust

tulenevate kohustuste täitmise tulemusena kinnistu väärtus ei tõusnud. Samuti kasutati

laenust kinnistu ostuks 55 000 krooni, ülejäänud 45 000 krooni kohta on märgitud vaid, et

see oli kinnistu parendamiseks, kuid raha tegeliku kasutamise otstarbe ja aja kohta

andmed puuduvad. Lisaks teatas hageja esindaja 13.04.2020 istungil, et kinnistu on

soetatud hageja teenitud raha, mitte laenu eest, laen on 1% (I kd lk 90 pöördel). Sellises

olukorras peab kohus põhjendatuks võtta aluseks abielu ajal ehk eelduslikult ühisvara

arvel reaalselt tasutud laenumaksed, kuid mitte suuremas ulatuses kui on seda teinud

hageja (7500 eurot). Arvestades kostja lahusvaraks oleva kohustuse täitmist abielu ajal,

tuleb kalduda hageja kasuks osade võrdsusest PKS1995 § 19 lg 2 p 4 alusel kõrvale

3750 euro võrra (7500 / 2).

13. Kostja on seisukohal, et abielu kestel tema kinnistule tehtud tööd ja parendused on

perekonna vajaduste rahuldamiseks tehtud kulutused PKS § 16 mõttes, mille puhul

eeldatakse PKS § 17 järgi, et abikaasal ei ole õigust neid tagasi nõuda. PKS § 17 näeb

ette, et kui üks abikaasa teeb perekonnale suuremaid rahalisi kulutusi kui teine abikaasa,

eeldatakse, et tal ei ole õigust nõuda teiselt abikaasalt rohkem panustatud vahendite

hüvitamist. Kuigi hageja on väitnud ka seda, et tema töine ja rahaline panus on kostja

omast suurem, ei nõua ta kostjalt hüvitist mitte oma suurema rahalise panuse eest, vaid

tema nõue tuleneb ühisvara arvelt (nii poolte töö kui rahaga) kostja lahusvarasse

panustamisest.

Kostja väitel elasid pooled abielu ajal tema lahusvarasse kuuluvas eramus, hageja ei

pidanud maksma üüri ega tasuma elamiskulusid (I kd lk 108). Ühisvara arvel lahuvarasse

panustatu tõstis kostja kinnistu väärtust kokku 72 000 euro võrra, sealjuures elumaja

ehitati sellele aastatel 2010–2016. Kostja ei ole esitanud pere elukorralduse kohta

(mh seoses eluaseme ja kinnistuga) konkreetseid asjaolusid ja tõendeid, mis annaksid

alust väita, et abielu ajal panustatu oleks jooksvalt ära tarbitud.

8/11

14. Hageja leiab, et tema 20.11.2015 Nordea pangast võetud laen 10 000 eurot (jääk

lahutamise seisuga 8036,46 eurot), 18.10.2015 H. L. lt võetud laen 10 000 eurot (jääk

5500 eurot) ning krediitkaardi võlg (jääk 9451,87 eurot) on ühisvarasse kuuluvad

kohustused, st laene kasutati perekonna huvides. Abielu lahutamise seisuga oli täitmata

ühisvarasse kuuluvaid rahalisi kohustusi kokku 22 988,33 eurot, hageja väitel on ta

tasunud selle pärast lahutust oma lahusvara arvel. Hageja taotleb tasutu endale hüvitamist

ühisvara arvel PKS § 34 lg 2 alusel.

Kostja väitel ei ole ta enne kohtumenetlust laenukohustustest kuulunud ega nendes kokku

leppinud ja tegemist ei ole mitte abikaasade solidaarkohustuse, vaid üksnes hageja

kohustusega (II kd lk 85, 107).

Ühisvarasse kuuluvate asjade ja õiguste kuuluvusest eraldi tuleb hinnata abikaasade

vastutust võetud kohustuste eest. Abikaasade vastutust kohustuste eest reguleerivad

üldiselt PKS §-d 18 ja 19. Solidaarkohustused saavad abikaasadel esmalt tekkida siis, kui

mõlemad on lepingupooled ja on solidaarkohustuse võtmises kokku leppinud. Seevastu

ühe abikaasa tehtud tehingust tuleneva kohustuse eest teine abikaasa eelduslikult ei

vastuta, välja arvatud juhul, kui abikaasal oli PKS § 19 kohaselt õigus teist abikaasat

esindada või enda toimingutega kohustada. Ühe abikaasa tehingust tekib abikaasade

solidaarkohustus PKS § 18 lg 1 järgi sõltumata valitud varasuhtest siis, kui tehing on

tehtud ühise majapidamise korraldamise või laste huvides või perekonna muude

tavapäraste vajaduste katmiseks, kui tehingu ulatus ei ületa abikaasade elutingimuste

kohast mõistlikku määra. Sellise tehingu puhul on teine abikaasa PKS § 18 lg 2 järgi

ühtlasi solidaarvõlausaldajaks. Varaühisuse varasuhte valinud abikaasade vastutuse puhul

dubleerivad koos mõningate täpsustustega üldsätteid erisätetena PKS §-d 29 ja 33. Ka

varaühisuse varasuhte korral vastutavad abikaasad solidaarselt, kui nad on kohustuse

ühiselt võtnud või kui ühe abikaasa tehtud tehingust saab tuleneda abikaasade

solidaarkohustus (PKS § 33 lg 1 p-d 1 ja 2). PKS § 18 lg 1 kõrval näeb samasisuline

PKS § 29 lg 1 III lause ette, et abikaasa võib teise abikaasa nõusolekuta teha tehinguid

enda ja perekonna igapäevaste vajaduste rahuldamiseks. Lisaks on abikaasad

solidaarvõlgnikud või -võlausaldajad ühisvara valitsemisega seotud tehingutes (PKS § 29

lg-d 1 ja 4, PKS § 33 lg 1 p 1) (vt nt Riigikohtu 13.12.2017 otsus kohtuasjas nr 2-15-15138,

p-d 18-19).

Hageja väitel on ta laenud võtnud ja kulutanud perekonna huvides, ehituse eesmärgil,

maja, laste ja pere jaoks. Kohus leiab, et iseenesest saab eelmärgitud eesmärkidel

(sh perele eluaseme rajamiseks) võetud kohustuste puhul olla tegemist tehingutega

perekonna tavapäraste vajaduste rahuldamiseks, mille eest vastutab ka kostja. Vahendite

selliselt kasutamist peab aga tõendama hageja.

15.10.2021 määruses selgitas kohus, et hagejal tuleb tõendada laenulepingutest ja

krediitkaardilepingust poolte solidaarkohustuse tekkimine. 04.11.2021 tervikhagis (II kd

lk 97 pöördel, 98, 101 pöördel) jäi hageja selle juurde, et laenude kasutamist tõendavad

tema 26.05.2021 vande all antud ütlused ning asjaolu, et Swedbank AS-i ja poolte vahel

27.09.2011 sõlmitud laenulepingu (I kd lk 129-135) alusel kinnistule elamu ehitamiseks

saadud laenu ei kasutatud sihtotstarbe kohaselt.

Hageja on kohustuste tõendamiseks esitanud Nordea panga krediidikontode saldoteatised

06.03.2017 seisuga summas 8036,46 eurot (hageja väitel 20.11.2015 laenulepingust

tuleneva nõude jääk) ja 9451,87 eurot (krediitkaardi võlg), samuti oma 28.02.2017

koristustööde arve H. L. le, mille järgi ta arvab arve summast maha laenu 300 eurot ja

laenujääk on 5500 eurot (hageja väitel 18.10.2015 võetud laen) (I kd lk 33-38). Hageja

26.05.2021 vande all antud ütluste (II kd lk 70) kohaselt kasutati laene loomulikult ehituse

eesmärgil, maja, laste ja pere jaoks. Pangalaenud võeti ehituse eesmärgil. Samuti olid

hagejal suured sissetulekud. Kogu raha tõi hageja sularahas koju või maksis pangaarvelt

makse. 10 000 euro suurused laenud puudutavad teise ehitusjärgu alustamist. Kuna pank

ei andnud korraga 20 000 eurot, võeti laenu ka H. L. lt. Laenud võeti vundamendi,

akende-uste jaoks. Seega on hageja näidanud 10 000 euro suuruste laenude puhul ära

9/11

vähemalt raha saamise aja ja mingisuguselgi määral täpsustanud selle kasutamist.

Krediitkaardilepingust tuleneva kohustuse 9451,87 euro kohta ei ole hageja välja toonud

raha konkreetsemat kasutust ega sedagi, millal ja kui suures algses summas laen võeti.

Krediitkaarditehingute kohta on võimalik esitada ka muid tõendeid kui üldsõnaline ütlus.

Kostja väitis 26.05.2021 istungil, et tema andmetel panustas hageja majaehitusse oma

töötasust, ja kinnitas, et ei tea, kust hageja raha hankis (II kd lk 69). See ei võta aga

hagejalt kohustust tõendada oma väiteid konkreetsete laenude osas. Hageja ütluste järgi

oli tema seitsme aasta ametlik netopalk kokku XXX eurot ning hageja enda kulud

(laevapiletid, telefonid, üür, tööriided- ja jalanõud) läksid firma arvele. Hageja ei ole

pidanud vajalikuks ega võimalikuks tuua välja kinnistule tehtud (sh rahalisi) kulutusi, seega

ei saa teha mh järeldust selle kohta, et parendamine oli võimalik vaid kõigi hageja laenude

arvel.

13.08.2020 menetlusdokumendis ja 09.11.2020 istungil väitis hageja, et 27.09.2011

laenuleping laenusummaga 22 000 eurot ja hageja selle lepingu alusel tehtud maksed

tõendavad, et kinnistut parendati ühisvara arvel (I kd lk 127, 159). 26.05.2021 istungil

hageja vande all antud vastustest kostja küsimustele selgus aga, et laenu eest ostis

hageja endale tööauto ja ülejäänu läks eelmise võla katteks; auto müüdi 2015. a ja raha on

hageja firma varades, läks teise auto sissemakseks (I kd lk 71). Kohus leiab erinevalt

hagejast, et 27.09.2011 laenulepinguga seonduv ei tõenda mitte seda, et ülejäänud laene

kasutati järelikult elamu parendamise eesmärgil, vaid seda, et vahendeid kasutati ka

muuks kui otseselt pere ülalpidamiseks ja kinnistu parendamiseks ning et hageja esialgsed

väited 2011. a laenu kasutamise kohta ei vastanud tõele.

Kohus on seisukohal, et tõendatud on poolte solidaarkohustuse tekkimine vaid 2015. a

laenude osas ning hagejale tuleb PKS § 34 lg 2 alusel hüvitada ühisvara arvel lahusvarast

tasutud 13 536,46 eurot (8036,46 + 5500); 9451,87 euro hüvitamine ei ole põhjendatud.

Kostja tasaarvestuseks seoses 2015. a laenude ühisvarast teenindamisega ei ole

eeltoodust tulenevalt alust.

15. Eeltoodut arvestades tuleb parenduste väärtus 70 000 eurot arvata ühisvara hulka.

Ühisvarast tuleb hagejale hüvitada hageja lahusvara arvel kantud 13 536 eurot, samuti

kalduda ühisvara jagamisel hageja kasuks võrdsusest kõrvale 4750 euro võrra. Ühisvara

tuleb jätta kostjale, kellel tuleb maksta hagejale selle eest hüvitis.

Hageja esitatud arvestuse (II kd lk 101) põhjal oli jagatava ühisvara jääk 42 262 eurot

(saadud ilmselt tehtega 70 000 - 22 988 - 4750), millest kummagi osa on 21 131 eurot;

lõpptulemusena palus hageja mõista enda kasuks välja 48 869 eurot (21 131 + 22 988 +

4750). Arusaamatuks jääb hageja arvutuskäik jagatava ühisvara jäägi saamisel osas,

milles ta lahutab ühisvarast maha lisaks PKS § 34 lg 2 järgsele hüvitisele ka summa, mille

ulatuses tuleb tema kasuks osade võrdsusest kõrvale kalduda PKS1995 § 19 lg 2 p 4 alusel.

Kohus leiab, et kostjalt ei saa mõista siiski välja rohkem kui hageja enda arvutuskäigu järgi

kujuneva summa. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks mõista välja hüvitis 44 143,23 eurot

(kummagi osa 25 856,77 eurot ((70 000 - 13 536,46 - 4750)/2), millele lisandub

13 536,46 eurot ja 4750 eurot).

16. VÕS § 113 lg 1 I ja II lause alusel tuleb mõista kostjalt hageja kasuks välja viivis

tasumata hüvitiselt VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras alates kohtuotsuse

jõustumisest kuni nõude täieliku rahuldamiseni.

17. Hagi tuleb jätta rahuldamata kostjalt hageja kasuks 4725,77 euro (48 869 - 44 143,23)

ja sellelt viivise väljamõistmise osa.

Menetluskulud

18. 26.05.2021 istungil pidas hageja võimalikuks kompromissi vahemikus 36 000–

47 000 eurot, kuid kostja teatas, et ei ole ühegi summaga nõus, selle peaks määrama

kohus (II kd lk 68 pöördel). Arvestades eeltoodut, hagi rahuldamise ulatust ja TsMS § 163

lg-t 2, jätab kohus kõik menetluskulud kostja kanda. TsMS § 163 lg 2 näeb ette, et kui hagi

10/11

rahuldatakse osaliselt ja sellesarnases ulatuses, nagu on kohtumenetluses kompromissina

pakkunud üks pool, võib kohus jätta menetluskulud tervikuna või suuremas osas poole

kanda, kes kompromissiga ei nõustunud.

19. TsMS § 174 lg-te 1, 2, § 177 lg 1 p 1 alusel määrab kohus kindlaks menetluskulude

rahalise suuruse.

Hageja palub 16.06.2021 ja 15.03.2022 nimekirjades (II kd lk 76-77, 121-122) mõista

kostjalt enda kasuks välja menetluskulud kokku 7415,72 eurot (riigilõiv 300 eurot,

ekspertiisitasu 1253 eurot, õigusabi osutamise kulu 5862,72 eurot (sh päringud

registritesse 15 eurot)), samuti viivise.

Kostja palus 25.03.2022 menetlusdokumendis kontrollida hageja menetluskulude

põhjendatust ja vajalikkust (II kd lk 125).

19.1. Hageja tasus riigilõivu 300 eurot (I kd lk 46) ning ekspertiisitasu 1253 eurot (II kd lk 7,

65). Tegemist on TsMS § 138 lg-s 2, §-s 139 ja § 143 p-s 1 sätestatud kohtukuludega.

Kulud on põhjendatud ja vajalikud.

19.2. TsMS § 138 lg 1, § 144 p 1 alusel on menetluskulud menetlusosalise esindaja kulud.

TsMS § 175 lg 1 I lause järgi mõistab kohus menetlusosalist esindanud lepingulise

esindaja kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.

Hagejat esindas TsMS § 218 lg 1 p-le 1 vastav lepinguline esindaja – advokaat

Heidi Rajamäe-Parik. Esindaja tunnitasu 120 eurot, millele lisandub käibemaks, ei ületa

keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu ning on põhjendatu ja vajalik. Hageja

kinnitusel ei saa ta kuludelt käibemaksu tagasi arvestada, seega tuleb hüvitada ka

käibemaks (TsMS § 174 lg 10).

Menetluskulude nimekirjade järgi osutas esindaja hagejale õigusabi järgmiselt:

28.06.2019–21.05.2020 kokku 15,55 t, tasu 2239,20 euro; 13.08.2020–16.06.2021 kokku

18,08 t, tasu 2243,52 eurot; 03.11.2021–15.03.2022 kokku 1008 eurot 5 t eest, samas

tööde loetelu järgi oli ajakulu 7 t, mis vastab ka tasunõude suurusele (120 * 7 + käibemaks

= 1008).

Hageja märkis 13.08.2020–16.06.2021 ajakuluks 18,08 t, tunnihinnaks 120 eurot/t ja

menetluskulu summaks 2243,52 eurot (1869,60 eurot + käibemaks); sellise summa korral

saaks töötundide arv olla 15,58 t (1869,60/120). Liites 2243,52 eurot kinnistusraamatu

päringu kuluga 3 eurot, sai hageja tulemuseks aga 2603,52 eurot, mis vastaks ühtlasi

tasule 18,08 t eest (18,08 * 120 + käibemaks). Tööde kirjelduse järgi oli esindaja ajakulu

18,08 t, sh kulus 3,5 t sõidule Tallinnast Võrru ja tagasi. Kohus järeldab, et kuigi

vahearvestuses ei ole hageja sõiduaega arvesse võtnud, soovib ta lõpparvestuse järgi

siiski selle hüvitamist. Kohtupraktika kohaselt ei ole sõidule kulunud aja hüvitamisel alust

lähtuda mitte poole ja esindaja kokkulepitud tunnihinnast, vaid analoogia alusel

advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise korrast (vt nt Riigikohtu

29.09.2021 määrus kohtuasjas nr 2-14-63261, p 12). Korra § 151 lg 1 p 5 arvestades tuleb

hüvitada esindaja sõiduaeg summas 35 eurot.

Esindaja on koostanud menetlusdokumente ja tutvunud kostja menetlusdokumentidega

järgmiselt: 28.06.2019 hagiavaldus (6 t); 16.09.2019 vastus kostja vastusele (1,25 t);

15.01.2020 seisukoht ja taotlused (2 t); 21.05.2020 seisukoht, sh kostja 28.04.2020

vastuse kohta (4 t); 13.08.2020 tõendi esitamine ja vastus kostja 30.06.2020 vastusele

(1 t); 23.11.2020 ekspertiisitaotluse täiendamine (1,5 t); 16.06.2021 lõppteesid ja

menetluskulude nimekiri (2,5 t); 04.11.2021 hagi terviktekst (4 t), 19.01.2022 vastus kostja

seisukohale (2,5 t), menetluskulude nimekirja täiendamine (0,5 t). Kohus peab hageja

13.08.2020 menetlusdokumendi koostamise ja tõendi esitamise (I kd lk 127-135) ajakulu

1 t asemel põhjendatuks ja asjakohaseks 0,25 t ulatuses. Hageja esitas 27.09.2011

laenulepingu ja kontoväljavõtte, et tõendada kinnistu parendamist ühisvara arvel, hilisemas

menetluses selgus aga hageja enda ütlustest, et raha kasutati muul otstarbel. 04.11.2021

hagi tervikteksti koostamise ajakulu on 4 t asemel põhjendatud 2 t ulatuses. Suures osas

11/11

kordab see varasemaid menetlusdokumente, eksperdile esitatud küsimusi ja saadud

vastuseid, täiendavalt on välja toodud vaid kohustustega seonduvat ning erinev nõude

arvestuse tulemus. 19.01.2022 menetlusdokumendi koostamise ajakulu peab kohus selle

sisu ja mahtu arvestades 2,5 t asemel põhjendatuks 1,5 t ulatuses ning 15.03.2022

menetluskulude nimekirja täiendamise ajakulu 0,5 t asemel 0,15 t ulatuses. Ülejäänud

ajakulu on vajalik ja põhjendatud. Tsiviilasi oli õiguslikult keeruline, mh tuli kohaldada

erinevatel aegadel kehtinud seadusi ja analüüsida Riigikohtu praktikat, sõnastada

ekspertiisiküsimused.

13.04.2020 (2,3 t), 09.11.2020 (2 t) ja 26.05.2021 (3,08 t) istungitel esindamise ajakulu on

istungite planeeritud algusaegu ning istungite kestust arvestades põhjendatud. Samuti

peab kohus mõistlikuks 09.11.2020 ja 26.05.2021 istungiteks valmistumist vastavalt 2 t ja

0,5 t ning 12.03.2021 ekspertiisi vaatlusel osalemist (1,5 t). Põhjendatud on ka 07.05.2021

kompromissettepaneku ajakulu 0,5 t, ettepaneku tegemist kinnitab 26.05.2021 istungil

avaldatu (II kd lk 68).

Hüvitis hageja lepingulise esindaja ajakulu eest on põhjendatud kokku summas

4756,32 eurot (33,03 t * 120 eurot/t + käibemaks).

Hageja palub hüvitada õigusabi osutamise kuluna ka järgmiste päringute tegemise:

03.06.2019 kinnistusraamat 5 eurot, 28.06.2019 kinnistusraamat ja äriregister 7 eurot,

26.05.2021 kinnistusraamat 3 eurot. Vaidlus puudutas kinnistut ning hagiavaldusele on

lisatud kinnistusraamatu väljavõte. Seega on esimese päringu kulu 5 eurot põhjendatud

(vaatamata sellele, et hagiavaldusele lisatud väljavõte on märgitust tunduvalt varasem

(I kd lk 11)). Ülejäänud päringute hüvitamise põhjendatust toimiku materjalid ei kinnita.

Kokku

on

põhjendatud

ja

vajalik

lepingulise

esindaja

kulu

4796,32

eurot

(35 + 4756,32 + 5).

19.3. Eeltoodut ja menetluskulude jaotust arvestades tuleb kostjalt mõista hageja kasuks

välja menetluskulu kokku 6349,32 eurot (300 + 1253 + 4796,32). Avaldus tuleb jätta

rahuldamata lepingulise esindaja kulu 1066,40 eurot osas.

TsMS § 177 lg 4 ja hageja taotluse alusel tuleb kostjal tasuda hagejale hüvitamisele

kuuluvatelt menetluskuludelt käesoleva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist

VÕS § 113 lg 1 II lauses ettenähtud ulatuses.

/allkirjastatud digitaalselt/

Kohtunik

Kohtuotsust osaliselt muudetud Tartu Ringkonnakohtu 13.09.2022 lahendiga.