2-19-15657/35 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Triin Niinemets

Otsuse tegemise aeg ja koht

31. märts 2022, Tartu kohtumaja

Tsiviilasja number

2-19-15657

Tsiviilasi

K. M. i hagi Osaühingu STANEK (pankrotis)

pankrotihalduri Küllike Miti vastu 8.

oktoobri

2018

tasaarvestuse

tühisuse

tuvastamiseks

Tsiviilasja hind

3500 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

hageja K. M. , isikukood XXX ; lepinguline esindaja

vandeadvokaat Karin Antsov;

kostja Osaühingu STANEK (pankrotis), registrikood

10891968, pankrotihaldur Küllike Mitt; lepinguline

esindaja advokaat A. L. .

Menetluse liik

kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada K. M. i hagi Osaühingu STANEK (pankrotis) pankrotihalduri

Küllike Miti vastu.

2. Tuvastada, et Osaühingul STANEK (pankrotis) puudub K. M. i vastu

Osaühingu STANEK (pankrotis) pankrotihalduri Küllike Miti 8.

oktoobri 2018 tasaarvestuses toodud nõue. Osaühingu STANEK (pankrotis)

pankrotihalduri Küllike Miti 8. oktoobri 2018 tasaarvestus on kehtetu.

3. Jätta menetluskulud Osaühingu STANEK (pankrotis) kanda.

4. Määrata menetluskulude rahaline suurus kindlaks pärast lõpplahendi

jõustumist.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele on õigus esitada apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva

jooksul alates kohtuotsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu

möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse

lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

Selgitus menetlusabi taotlejale

Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

apellatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab

kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei

ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

ASJAOLUD JA EELNEV MENETLUS MAA- JA RINGKONNAKOHTUS

1. K. M. (hageja) esitas 4. oktoobril 2019 Tartu Maakohtule hagiavalduse Osaühingu

STANEK pankrotihalduri Küllike Miti (kostja) vastu 8. oktoobri 2018 tasaarvestuse

tühisuse tuvastamise nõudes.

2. Hagiavalduse järgi kuulutas Tartu Maakohus 5. novembri 2012 määrusega välja

Osaühingu STANEK (pankrotivõlgnik, võlgnik) pankroti ja nimetas pankrotihalduriks

Küllike Miti. Hageja esitas 4. jaanuaril 2013 nõudeavalduse ja palus tunnustada

471 303,16

euro

suurust

nõuet

pankrotivõlgniku

pankrotimenetluses

teise

rahuldamisjärgu nõudena. Tartu Maakohus rahuldas 22. jaanuari 2018 otsusega

tsiviilasjas nr 2-13-20971 hagi, tunnustas hageja 471 303,16 euro suurust nõuet ja

mõistis hageja kasuks välja menetluskulud 2362 eurot. Tartu Ringkonnakohus jättis

11. juuni 2018 otsusega maakohtu otsuse muutmata ja mõistis hageja kasuks välja

menetluskulud 132 eurot. Riigikohus jättis 3. oktoobri 2018 määrusega

kassatsioonkaebuse menetlusse võtmata.

3. Võlgniku pankrotihaldur edastas 8. oktoobril 2018 hagejale tasaarvestusavaldused,

mille kohaselt tasaarvestas võlgnik väidetavad nõuded hageja nõuetega – võlgniku

1 116 813,30 euro suurune nõue on tasaarvestatud tsiviilasjas nr 2-13-20971 hageja

kasuks välja mõistetud 2494 euro suuruse menetluskulude nõudega ja jõustunud

kohtulahendiga võlgniku pankrotimenetluses tunnustatud 471 303,16 euro suuruse

nõudega.

4. Hageja palus tuvastada 8. oktoobri 2018 tasaarvestuste tühisus, kuivõrd

pankrotihalduril puudub nõue, mida hageja nõudega tasaarvestada. Pankrotihaldur on

tasaarvestuse avalduses viidanud nõudele, mis võlgnikul on väidetavalt M. M. i vastu.

Võlaõigusseaduse (VÕS) § 200 lg 4 kohaselt ei saa tasaarvestav pool tasaarvestada

nõuet, millele teine pool saab esitada vastuväiteid. Kostja nõue on ebaselge, sest ei ole

tuvastatav selle kujunemine, nõude esitamise alus, nõude sissenõutavaks muutumise

aeg ega nõude esitamise aeg hageja vastu. Tasaarvestus on tühine ja sellel ei ole

õiguslikke tagajärgi.

5. Hagi on esitatud õige kostja vastu. Pankrotiseaduse (PankrS) § 541 lg 1 kohaselt osaleb

haldur oma ülesannetest tulenevalt poolena võlgniku asemel kohtus pankrotivaraga

seotud vaidlustes. Isegi kui tasaarvestuse pooleks on pankrotivõlgnik, on

pankrotivaraga seotud vaidluses võlgniku asemel kohtus osalejaks pankrotihaldur, kes

on ühtlasi ka pankrotivõlgniku seaduslik esindaja.

6. Tasaarvestus on tühine ka seetõttu, et kostja nõue on aegunud. Tsiviilseadustiku üldosa

seaduse (TsÜS) § 150 lg 1 kohaselt on kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva

nõude aegumistähtaeg kolm aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitama

kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama. Kostja käsitluse kohaselt on

tasaarvestuse pooleks olnud võlgnik, mistõttu tuleb väidetavast kahju tekitamisest

teadasaamise hetkeks lugeda võlgniku teadmist. Juhul kui teadasaamise hetke

määramisel peaks lähtuma pankrotihalduri teadmisest, on ka sellisel juhul nõue

aegunud.

7. Kostja vaidles hagile vastu. Kostja arvates tuleks menetlusse võetud hagi jätta läbi

vaatamata. Pankrotiseaduse sätted ei keela pankrotivõlgnikul teha tasaarvestust.

Hageja on vaidlustanud tasaarvestuse, mille poolteks on hageja ja pankrotivõlgnik,

kuid nõue on esitatud pankrotihalduri vastu. Hageja õiguste rikkumine ei ole hagi

alusena toodud faktilistele asjaoludele tuginedes võimalik, sest pankrotihaldur ei ole

hagis vaidlustatud tasaarvestuse võlasuhte pooleks ja seega ei saanud pankrotihaldur

hageja õigusi rikkuda. Hagejal puudub tuvastushuvi, kuna ta ei ole nõudnud

pankrotivõlgniku võlausaldajate üldkoosoleku otsuse, millega võlausaldajad

otsustasid nõuete tasaarvestuse tegemise, kehtetuks tunnistamist.

8. Kui kohus ei jäta hagi läbi vaatamata, tuleks see jätta täies ulatuses rahuldamata.

Võlgniku pankrotimenetluses selgus pangakontode väljavõtete analüüsist, et hageja ja

tema võlgniku juhatuse liikmest abikaasa M. M. (kes on eraisikuna pankrotis) on

võlgniku pangakontodelt välja võtnud raha kokku 17 474 331 krooni, mille kohta

puuduvad dokumendid, et raha oleks kasutatud pankrotivõlgniku huvides.

9. Hageja ja tema abikaasa olid abielus alates XX.XX.XXXX. XX.XX.XXXX sõlmisid

hageja ja tema abikaasa abieluvaralepingu. Hageja ja tema abikaasa suhtes kehtis

ühisvararežiim. Hageja on võlgniku pangakontodelt omastatud raha tagastamise

kohustuse osas solidaarvõlgnik. Nõude õiguslik alus on VÕS § 1043 ja alusetu

rikastumise erinorm (kahju tekitamise tagajärjel saadu väljaandmine). Pangakontol

olev raha kuulub abikaasade ühisvara hulka. Seega vastutavad abikaasad kahju eest

solidaarselt. Kostjal oli õigus teha nõuete tasaarvestus. Tasaarvestuse on teinud

pankrotivõlgnik. Seega ei saa kostjaks olla pankrotivõlgniku esindaja. Tasaarvestuse

otsustamine ei sõltu sellest, kas hageja poole nõudega varem pöörduti või mitte.

10. Hageja aegumise vastuväide ei ole asjakohane, kuna VÕS § 200 lg 2 kohaselt võib

tasaarvestav pool oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada ka juhul, kui

tasaarvestava poole nõue on aegunud, kui õigus nõuet tasaarvestada tekkis enne nõude

aegumist.

11. Tartu Maakohus rahuldas 19. mai 2020 otsusega hagi ja tuvastas 8. oktoobril 2018

tehtud tasaarvestuse tühisuse. Maakohus jättis menetluskulud pankrotihalduri kanda,

määras hageja menetluskulude suuruseks 1164 eurot ja mõistis need kostjalt hageja

kasuks välja.

12. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on PankrS § 541 lg 1 teise ja kolmanda lause

kohaselt halduri tegevuse tulemusena tekkivate õiguste ja kohustuste kandjaks

võlgnik, kui seadusest ei tulene teisiti. Haldur osaleb oma ülesannetest tulenevalt

poolena võlgniku asemel kohtus pankrotivaraga seotud vaidlustes. Kuigi tasaarvestuse

pooleks on pankrotivõlgnik, siis pankrotivaraga seotud vaidluses kohtus osaleb

poolena pankrotihaldur. Hagi on esitatud õige kostja vastu.

13. Samuti on hageja esitanud kohtule õige nõude tasaarvestuse tühisuse tuvastamiseks,

mitte võlausaldajate 1. augusti 2018 üldkoosoleku otsuse vaidlustamiseks.

Pankrotiseadusest ei tulene võlausaldajate üldkoosoleku ainupädevust otsustada

võlgniku nimel tasaarvestusavalduse tegemist. Asjaolul, kas pankrotihaldur pidas enne

avalduse tegemist nõu võlausaldajatega või sai selleks nende nõusoleku, ei ole

tasaarvestusavalduse tegemise formaalsele õigusele mingit mõju. PankrS § 541 lg 1

kohaselt tegutseb haldur pankrotivõlgniku seadusliku esindajana, sh ka tehingute

tegemisel. Kostja 8. oktoobril 2018 hagejale saadetud tasaarvestusavalduse p 2

kohaselt esitab võlgnik tasaarvestusavalduse. VÕS § 198 esimese lause alusel toimub

tasaarvestus avalduse tegemisega teisele poolele.

14. Kostja on konstrueerinud tasaarvestusnõude hageja vastu pankrotivõlgniku omaniku

ja juhatuse liikme M. M. i poolt osaühingule väidetavalt tekitatud kahju alusel, viidates

hageja ja M. M. i abielust tulenevale abieluvararežiimile. Maakohtule ei ole esitatud

kohtuotsust, kokkulepet vm dokumenti, millega on tuvastatud M.

M. i poolt kahju tekitamine pankrotivõlgnikule ning tekitatud kahju suurus, st M. M. i

kohustus hüvitada kostjale teatud rahasumma. Võlausaldajate 1.

augusti 2018 üldkoosoleku otsusega ei saa tuvastada M. M. i rahaliste kohustuste

olemasolu ja suurust. Kostja on kohtule esitanud pankrotivõlgniku pangakonto

väljatrüki ajavahemikust 1. jaanuar 2006 kuni 7. detsember 2011 ja õiendid muude

tehingute kohta. Millistest tehingutest tekkis võlgnikule kahju, ei ole arusaadav ega

tõendatud. Riigikohus on tõlgendanud VÕS § 200 lg-s 4 sätestatut selliselt, et

tasaarvestus ei ole lubatud, kui teine pool esitab tasaarvestava poole nõudele sellised

vastuväited, mis välistavad täielikult või osaliselt nõude maksmapaneku (nt nõue ei

kehti või on lõppenud) (Riigikohtu 16. juuni 2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-59-10, p

10).

15. Ei ole tõendatud, et M. M. on tekitanud pankrotivõlgnikule kahju, tõendatud ei ole ka

kahju suurus ega hüvitamise kohustus. Seetõttu ei analüüsinud maakohus ühisvara

varasuhtest tulenevat võimalikku hageja solidaarkohustust pankrotivõlgniku ees.

Samal põhjusel ei käsitlenud maakohus hageja esitatud aegumise vastuväidet. Kostja

tasaarvestusavaldused on tühised ning ei too seetõttu kaasa õiguslikku tagajärge.

Eeltoodu tõttu kehtib hagejal jõustunud kohtuotsusest tulenev nõudeõigus võlgniku

pankrotimenetluses koos võlausaldaja õiguste ja kohustustega (TsÜS § 84 lg 1

esimene lause).

16. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, paludes maakohtu otsuse tühistada ja teha uue

otsuse, millega jätta hagi rahuldamata või läbi vaatamata või alternatiivselt saata asi

maakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda.

17. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, paludes jätta see rahuldamata ja

menetluskulud kostja kanda.

18. Tartu Ringkonnakohus muutis 23. novembri 2020 otsusega maakohtu otsuse

resolutsiooni p 2 sõnastust ning tuvastas, et kostja 8. oktoobril 2018 tehtud tasaarvestus

on kehtetu. Ringkonnakohus tühistas maakohtu 19. mai 2020 otsuse osas, millega

menetluskulud jäeti võlgniku pankrotihalduri kanda ja mõisteti hageja kasuks välja

menetluskulud 1164 eurot. Ringkonnakohus tegi tühistatud osas uue otsuse, millega

jättis menetluskulud maakohtus pankrotivõlgniku kanda ja mõistis pankrotivõlgnikult

hageja kasuks välja menetluskulud 1164 eurot. Muus osas jättis ringkonnakohus

maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus rahuldas apellatsioonkaebuse osaliselt

ja jättis menetluskulud ringkonnakohtus poolte endi kanda.

19. Ringkonnakohus leidis, et tulenevalt PankrS § 54¹ lg-s 1 sätestatust on õige maakohtu

seisukoht, et asjas on kostjaks pankrotihaldur. Samas ei anna asjaolu, et haldur osaleb

oma ülesannete tõttu poolena võlgniku asemel kohtus pankrotivaraga seotud

vaidlustes, alust jätta menetluskulusid pankrotihalduri kanda. Menetluskulud on

praegusel juhul massikohustused PankrS § 146 lg 1 mõttes, mis täidetakse

pankrotivarast, mistõttu on maakohus ebaõigesti menetluskulud välja mõistnud

pankrotihaldurilt. Menetluskulud tuleb välja mõista pankrotivõlgnikult.

20. Iseenesest on õige kostja väide, et pankrotivõlgnik võib pankrotimenetluses VÕS

§ 197 lg 1 kohaselt oma nõuet võlausaldaja vastu tasaarvestada võlausaldaja nõudega

tema vastu. Praegusel juhul puuduvad VÕS §-s 200 sätestatud tasaarvestust välistavad

piirangud. Samas peavad tasaarvestuse tegemiseks olema täidetud VÕS §-s 197

sätestatud eeldused, muu hulgas peab olema tasaarvestuse pooltel kohustus maksta

teineteisele rahasumma või täita muu samaliigiline kohustus, mida oleks võimalik

kummalgi poolel teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus

oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist.

21. Kostja tasaarvestas pankrotivõlgniku 1 116 813,30 euro suuruse väidetava nõude

hageja vastu, mis tuleneb asjaolust, et hageja abikaasa (pankrotivõlgniku juhatuse

liige) võttis võlgniku pangakontodelt välja 1 116 813,30 eurot ning puuduvad

dokumendid, mis tõendavad raha kasutamist võlgniku huvides, hageja 471 303,16

euro suuruse nõudega võlgniku pankrotimenetluses. Samuti tasaarvestas kostja

tsiviilasjas nr 2-13-20971 tekkinud menetluskulud 2494 eurot.

22. Pankrotihaldur ei ole tõendanud seda, et pankrotivõlgnikul oleks hageja vastu

sissenõutavaks muutunud nõue, mida oleks võimalik tasaarvestada hageja nõudega

pankrotimenetluses ehk täitmata on tasaarvestuse esmane eeldus. Nõue, mida

pankrotihaldur soovib tasaarvestada hageja nõudega, on pankrotivõlgniku väidetav

nõue hageja abikaasa (võlgniku juhatuse liige) vastu. Kohtute infosüsteemist nähtuvalt

on maakohtu menetluses kostja ja OÜ T. hagi M. M. i (pankrotis) vastu nõude

tunnustamiseks pankrotimenetluses (tsiviilasi nr 2-16-16504) ning hagi aluseks on

asjaolu, et pankrotivõlgniku juhatuse liige M. M. on ajavahemikul 11.

oktoober 2002 kuni 5. november 2012 kandnud osaühingu kontodelt enda kontole ja

võtnud sularahas välja kokku 18 126 011,62 krooni senti, s.o 1 158 463,28 eurot.

Viidatud tsiviilasjas ei ole lahendit tehtud.

23. Praeguses tsiviilasjas ei ole kostja tasaarvestusavalduses viidatud tasaarvestatava

nõude tekkimise ajavahemikule, kuid nähtuvalt võlausaldajate üldkoosoleku 1. augusti

2018 protokollist on pankrotivõlgniku väidetav nõue tekkinud aastatel 2006-2010.

Pankrotihaldur on 8. oktoobri 2018 tasaarvestuse avaldusega tasaarvestanud hageja

nõude pankrotivõlgniku nõudega, mille olemasolu ja suurus ei ole selge. Kuna

pankrotivõlgniku nõude olemasolu ja suurus hageja vastu (samuti hageja abikaasa ja

juhatuse liikme M. M. i vastu) ei ole selge, siis ei ole ka täidetud VÕS § 197 lg-s 1

märgitud tasaarvestuse eeldused ja pankrotihalduri 8. oktoobril 2018 tehtud

tasaarvestus ei ole kehtiv.

24. Ekslik on kostja seisukoht, et maakohus oleks pidanud hindama tasaarvestuse aluseks

olnud nõuet sisuliselt, s.o maakohus oleks pidanud hindama esitatud pankrotivõlgniku

pangakontode väljavõtteid ja õiendeid muude tehingute kohta ning jõudma järeldusele,

et hageja ja tema abikaasa on võtnud kontodelt raha õigusliku aluseta.

25. Praeguses menetluses ei ole kaasatud menetlusse M. M. i, kes väidetavalt võttis

võlgniku kontodelt (või kandis enda kontodele) raha ilma õigusliku aluseta. Kuna

selles asjas ei ole esitatud nõuet M. M. i vastu, siis ei saa menetluses otsustada tema

õiguste ja kohustuste üle. Lisaks on tsiviilasjas nr 2-16-16504 pankrotihaldur esitanud

hagi M. M. i (pankrotis) vastu pankrotimenetluses nõude tunnustamiseks ning nõude

aluseks olev ajavahemik hõlmab ka tasaarvestuse aluseks olnud ajavahemikku. Samuti

on tasaarvestuse nõude suurus hõlmatud hagis märgitud nõude suurusega.

26. Eelkõige tuleks kindlaks teha, kas ja kui suur on pankrotivõlgniku nõue M. M. i

(pankrotis) vastu, ning alles siis saab hinnata seda, kas ja kui suures osas vastutab

nõude eest hageja (sh kas ja kui suures osas oli tegemist perekonna huvides võetud

kohustusega, mille eest vastutab hageja jms). Tõendatud pole asjaolu, et M. M. tekitas

võlgnikule kahju, tõendatud pole ka kahju suurus ega hüvitamise kohustus. Seetõttu ei

ole võimalik käsitleda hageja võimalikku solidaarkohustust pankrotivõlgniku ees ega

võtta seisukohta aegumise vastuväite suhtes.

27. Selles asjas ei ole tegemist menetlusliku tasaarvestuse vastuväitega, mille korral tuleks

kohtul sisuliselt hinnata, kas teise poole vastuväited tasaarvestusele välistavad

tasaarvestuseks kasutatud nõude maksmapaneku. Kostja on tasaarvestanud

kohtuväliselt nõude, mille olemasolu ja suurus on vaieldav ning vastav vaidlus on

kohtumenetluses (tsiviilasi nr 2-16-16504). Seega on kostja ennatlikult, ootamata

vastavat kohtulahendit, asunud väidetavat nõuet tasaarvestama hageja nõudega.

28. Alusetu on kostja seisukoht, et tasaarvestuse vaidlustamiseks oleks olnud kohane

esitada kaebus võlausaldajate üldkoosoleku 1. augusti 2018 otsuse peale, millega anti

nõusolek tasaarvestuse tegemiseks, mitte aga tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 368 lg 1 alusel esitada tuvastushagi. VÕS § 198 järgi toimub tasaarvestus

avalduse tegemisega teisele poolele. Tasaarvestuse avaldus on teisele poolele suunatud

tahteavaldus, mis muutub kehtivaks, kui teine pool saab selle kätte. Tasaarvestuse

õiguslikud tagajärjed tekivad alates sellest, kui teine pool saab kätte tasaarvestatava

poole tasaarvestuse avalduse. Praegusel juhul sai tasaarvestuse õiguslikud tagajärjed

kaasa tuua kostja tasaarvestuse avaldus hagejale, mitte aga võlausaldajate

üldkoosoleku 1. augusti 2018 otsus, millega võlausaldajad volitasid pankrotihaldurit

esitama tasaarvestuse avaldust juhul, kui jõustub tsiviilasjas nr 2-13-20971 tehtud

kohtuotsus.

29. TsMS § 368 lg 1 kohaselt võib hageja esitada hagi õigussuhte olemasolu või

puudumise tuvastamiseks, kui tal on sellise tuvastamise vastu õiguslik huvi. Praegusel

juhul on hagejal tuvastushuvi olemas, sest tasaarvestuse kehtivusest sõltub tema nõude

suurus pankrotimenetluses. Kuna tasaarvestatud on ka menetluskulud 2494 eurot, siis

tasaarvestuse kehtivusest sõltub see, kas hageja saab selles osas kohtuotsuse täitmist

nõuda pankrotivarast.

30. Õige on kostja seisukoht, et maakohus on asja lahendamisel kohaldanud vääralt

TsÜS § 87, kuid nimetatud asjaolu ei ole aluseks maakohtu otsuse tühistamisele.

Pankrotihalduril pankrotivõlgniku esindajana ei ole keelatud teha VÕS § 197 lg 1

kohast tasaarvestust, kuid praegusel juhul ei ole tasaarvestus kehtiv, kuna täitmata on

tasaarvestuse materiaalsed eeldused (pankrotivõlgnikul puudub nõue, mida

tasaarvestada hageja nõudega). Seega saab tuvastada tasaarvestuse kehtetuse, mitte

tühisuse.

31. Kostja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, paludes kohtute

otsused tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata (kuna hagi oli

esitatud vale kostja vastu) või läbi vaatamata (kuna hagejal puudub tuvastushuvi) või

alternatiivselt saata asi maakohtule uueks lahendamiseks. Menetluskulud palub kostja

jätta hageja kanda. Hageja toob kassatsioonkaebuses esile, et ringkonnakohus ei ole

hinnanud tõendeid ega teinud nendest asja lahendamiseks vajalikke järeldusi, samuti

väljunud apellatsioonkaebuse piiridest. Hagejal puudub võimalus kaitsta oma õigusi

käesoleva tuvastushagi esitamisega. Kohtud ei ole vaidlust sisuliselt lahendanud, sest

kohtud oleksid pidanud tuvastama nõude olemasolu või selle puudumise.

32. Hageja vaidles kassatsioonkaebusele vastu, paludes jätta see rahuldamata ja

menetluskulud kostja kanda.

RIIGIKOHTU SEISUKOHT

33. Riigikohus rahuldas 15. juuni 2021 otsusega kassatsioonkaebuse, tühistas nii maa- kui

ka ringkonnakohtu otsused materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu ning saatis

asja uueks läbivaatamiseks maakohtule.

34. Riigikohus märgib vastusena kassatsioonkaebusele, et hagi on PankrS § 541 lg 1 alusel

esitatud õige kostja vastu.

35. Kolleegium leidis, et kohtutel tulnuks hagiavaldust ja esitatud asjaolusid tõlgendada,

et välja selgitada, mis on tegelikult hagi esemeks. Hagiavaldusest ja selles esitatud

asjaoludest nähtuvalt oli hageja eesmärgiks, et kohus tuvastaks, et pankrotivõlgnikul

ei ole hageja vastu tasaarvestusavalduses märgitud nõuet. Seega on hageja esitanud

TsMS § 368 lg 1 mõttes negatiivse tuvastushagi, mille esemeks on tuvastada, et

pankrotivõlgnikul puudub hageja vastu kahju hüvitamise nõue, mida hageja nõuetega

tasaarvestada (tegemist on õigussuhte puudumise tuvastamise nõudega). Hagejal on

sellise õigussuhte puudumise tuvastamise vastu õiguslik huvi, kuna asja lahendamine

tagab selguse küsimuses, kas pankrotivõlgnikul on hageja vastu nõue, mida

tasaarvestada, või mitte (vt õigussuhte puhul selguse saamise vajaduse kui õigusliku

huvi kohta ka nt Riigikohtu 3. oktoobri 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-97-13, p 10).

Selles asjas tehtud lahend on pankrotimenetluse jaoks kohustuslik (TsMS § 457).

36. Kohtud ei ole pankrotivõlgniku võimaliku kahju hüvitamise nõude kohta esitatud

tõendeid sisuliselt hinnanud. Kohtud on asunud asja lahendades ekslikult seisukohale,

et VÕS § 200 lg 4 alusel (viidates küll VÕS § 200 lg 4 asemel VÕS § 197 lg-le 1)

tasaarvestuse välistamiseks piisaks justkui vastuväite põhistamisest. Kohtutel oleks

tulnud hinnata pankrotivõlgniku väidetavat kahju hüvitamise nõuet aga sisuliselt, sh

oleks kohtud pidanud hindama esitatud tõendeid ning tuvastama, kas pankrotivõlgnikul

on hageja vastu kahju hüvitamise nõue, mida ta sai hageja nõuetega tasaarvestada.

37. Asjaolu, et pankrotivõlgniku nõude olemasolu ja suurus hageja vastu on vaieldav (ei

ole selge) ning et eraldi kohtumenetluses on pankrotihaldur esitanud hagi

M. M. i vastu, ei anna alust asuda teistsugusele seisukohale. Teises tsiviilasjas

lahendatakse nõue hageja abikaasa M. M. i, mitte hageja vastu. Samuti ei anna asjaolu,

et M. M. i pole praeguse asja menetlusse kaasatud, alust jätta pankrotivõlgniku

võimalik nõue hageja vastu sisuliselt hindamata.

POOLTE SEISUKOHAD ASJA UUEL LÄBIVAATAMISEL MAAKOHTUS

38. Hageja 27. augusti 2021 ja 22. novembri 2021 seisukohtade kohaselt ei ole hageja ja

M. M. i vastu esitatud nõuded seotud. M. M. i vastu on esitatud nõue äriseadustiku §

187 lg 1 alusel, milles hageja ei saa olla solidaarvõlgnikuks.

39. Osaühingu STANEK (pankrotis) pankrotihalduri nõue on tasaarvestuse avaldustest

nähtuvalt ebaselge – pole tuvastatav selle kujunemine, nõude esitamise alus, nõude

sissenõutavaks muutumise aeg ega nõude esitamise aeg. Pankrotihaldur on

tasaarvestamisel kasutanud nõuet, mida ei eksisteeri, seega on tegemist tühise

tasaarvestusega,

mis

ei

oma

õiguslikke

tagajärgi.

Kostja

30.01.2020

menetlusdokumendile lisatud tõendid ei tõenda hageja vastu oleva väidetava nõude

aluseks olevaid asjaolusid ega nõude kujunemist, st nõude olemasolu kui sellist.

Hageja vastu nõude esitamise aluseks ei saa olla pelgalt asjaolu, et hageja ja

M. M. on abielus ning XX.XX.XXXX abieluvaralepingu p 3.4. kohaselt on M. M. i

arvel olev raha abikaasade ühisvara. Abieluvaralepingu p 3.4. ei ole solidaarkohustuse

tekkimise aluseks. Kohtupraktikas on selgitatud, et ühisvarasse kuuluvate asjade ja

õiguste kuuluvusest eraldi tuleb hinnata abikaasade vastutust võetud kohustuste eest.

Solidaarkohustused saavad abikaasadel esmalt tekkida siis, kui mõlemad on

lepingupooled ja on solidaarkohustuse võtmises kokku leppinud. Seevastu ühe

abikaasa tehtud tehingust tuleneva kohustuse eest teine abikaasa eelduslikult ei vastuta.

Käesoleval juhul ei ole tõendatud hageja solidaarkohustuse tekkimise aluseks olevad

asjaolud.

Kostja on 30.01.2020 menetlusdokumendis väitnud, et kostja väidetav nõue hageja

vastu tuleneb ka sellest, et hageja ja tema abikaasa on kasutanud Osaühingu STANEK

(pankrotis) arveldusarvel olnud rahalisi vahendeid enda kinnistu parendamiseks.

Tegemist on alusetu ning tõendamata väitega.

Isegi kui kohus leiab, et kostjal võis olla hageja vastu nõue, oli tegemist aegunud

nõudega TsÜS § 150 lg 1 tähenduses ning tasaarvestus oli ka sel põhjusel tühine.

40. Kostja 26. augusti 2021 ja 22. novembri 2021 seisukohtade kohaselt tuginetakse

tasaarvestusavalduses

sellele,

et

Osaühingu

STANEK

kontodelt

alusetult

M. M. i poolt omastatud raha tagastamiskohustuse osas on hageja solidaarvõlgnik M.

M. i kõrval. Võlausaldaja ise valib, kelle vastu ta nõude esitab. Kostja on jätkuvalt

seisukohal, et Osaühingul STANEK (pankrotis) oli nõue hageja vastu. Kuna kostjal ja

hagejal olid vastastikku teineteise vastu nõuded, siis oli kostjal õigus teha nõuete

tasaarvestus.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

41. Kohus on seisukohal, et hagi tuleb rahuldada.

42. TsMS § 5 lg 1 kohaselt hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel,

lähtudes nõudest; lg 2 järgi on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada

ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis

asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid

tõendab. TsMS § 230 järgi peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid

asjaolusid, millel tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti.

Hagimenetluses on poole kohustus tagada, et ta esitab piisavad tõendid oma nõude

rahuldamiseks (vt nt Riigikohtu 29. aprilli 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-15, p 19).

TsMS § 231 lg 2 järgi ei vaja poolte faktilise asjaolu kohta esitatud väide tõendamist,

kui vastaspool võtab selle omaks.

43. TsMS § 693 lg 2 järgi on Riigikohtu otsuses esitatud seisukohad õigusnormi

tõlgendamisel ja kohaldamisel sama asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud.

44. Hageja on esitanud kostja vastu nõude, tuvastamaks 8. oktoobri 2018 tasaarvestuse

tühisuse, põhjendusel, et kostjal puudub hageja vastu nõue. Riigikohus on käesoleva

tsiviilasja 15. juuni 2021 otsuse p-s 11 toonud esile, et kolleegiumi hinnangul on

hageja eesmärgiks, et kohus tuvastaks, et pankrotivõlgnikul ei ole hageja vastu

tasaarvestuses märgitud nõuet.

45. Poolte vahel puudub vaidlus järgmiste asjaolude üle:

-

Hagejal on jõustunud kohtulahendiga tunnustatud nõue Osaühingu STANEK

(pankrotis) vastu summas 471 303,16 eurot.

-

8. oktoobril 2018 edastas Osaühingu STANEK (pankrotis) pankrotihaldur Küllike

Mitt hagejale tasaarvestusavaldused, millega tasaarvestas Osaühingu STANEK

(pankrotis) nõuded hageja vastu summas 1 116 813,30 eurot hageja nõudega.

-

Hageja esitas 9. oktoobril 2018 kostjale teate tasaarvestusega mittenõustumise

kohta, milles leidis, et tasaarvestuse avaldus on tühine.

-

10. oktoobri 2018 teatas kostja, et ei nõustu hageja seisukohaga.

-

Hageja on kostja poole kohtuväliselt pöördunud veel 11. detsembril 2018 ja 13.

augustil 2019.

46. Varasemates kohtulahendites käesolevas tsiviilasjas on tuvastatud, et hagejal on

tuvastushuvi käesoleva hagi esitamiseks, hagi on esitatud õige isiku vastu ning

käesoleva hagi esitamine on kohane õiguskaitsevahend hageja õiguste kaitseks, st

kohaseks õiguskaitsevahendiks ei ole tasaarvestuse otsustanud võlausaldajate

üldkoosoleku otsuse vaidlustamine.

47. VÕS § 200 lg 4 järgi ei saa tasaarvestav pool tasaarvestada nõuet, millele teine pool

saab esitada vastuväiteid. Riigikohus on leidnud, et tasaarvestust välistavateks

vastuväideteks saavad olla üksnes sellised vastuväited, mis välistavad täielikult või

osaliselt nõude maksmapaneku. Sellise vastuväite esitamisel kohtumenetluses, kui

teine pool sellele vastu vaidleb, ei piisa nõude vaieldavuse fakti tuvastamisest, vaid

kohtul tuleb sisuliselt hinnata, kas teise poole vastuväide välistab nõude

maksmapaneku (vt Riigikohtu 15. juuni 2021 otsus tsiviilasjas nr 2-19-15657, p 12

koos viidetega varasemale praktikale).

48. Seega on kohtul vaja tuvastada, kas kostjal on hageja vastu nõue, mida ta sai

8. oktoobril 2018 tasaarvestada hageja nõudega või mitte. Nõude olemasolu või

puudumise tuvastamisest tulenevalt saab omakorda tuvastada, kas kostja 8. oktoobri

2018 tahtevaldusel oli hageja nõudeõigust lõpetav mõju.

49. Kostja hinnangul on hageja pankrotivõlgniku pangakontodelt alusetult omandatud

raha tagastamiskohustuse osas solidaarvõlgnik (I kd tl 62). Kostja toob hagivastuses

esile, et hageja ja M. M. on kostja arvelduskontodelt võtnud välja 17 474 331 krooni,

mida nad on kasutanud oma perekonna huvides ja hagejale kuuluvale kinnistule elamu

ehitamiseks (I kd tl 61-62). Sellega on hageja ja M. M. tekitanud kostjale

õigusvastaselt kahju (I kd tl 62). Kuna hageja ja M. M. on abielus ning nende suhtes

kehtis alates XX.XX.XXXX kuni abieluvaralepingu sõlmimiseni ühisvara režiim, siis

kuulub abikaasa pangakontol olev raha ühisvara hulka.

50. VÕS § 1043 järgi teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju

tekitaja) peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju

tekitamise eest vastavalt seadusele. VÕS § 1050 lg 1 järgi ei vastuta kahju tekitaja

kahju tekitamise eest, kui ta tõendab, et ei ole kahju tekkimises süüdi, kui seadusega

ei ole sätestatud teisiti. Kui nõude esitaja on tõendanud, et teine pool põhjustas talle

õigusvastaselt kahju, vabaneb too vastutusest, kui ta tõendab mõne õigusvastasust

välistava asjaolu esinemise või süü puudumise (vt nt Riigikohtu 20. aprilli 2011 otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-19-11, p 12).

51. Kostja leiab, et hageja õigusvastane tegu oli pankrotivõlgniku raha perekonna huvides

omastamine koos M. M. iga (I kd tl 62). Tegemist võib olla seega VÕS § 1045 lg 1 p

5 järgi kannatanu omandiga sarnase õiguse (varalise õiguse) rikkumisega.

52. Kostja toob esile, et hageja ja M. M. on pankrotivõlgniku arvelduskontodelt kandnud

enda arvelduskontodele ja võtnud sularahas välja kokku 25 226 813 krooni. Samal ajal

on hageja ja tema abikaasa teinud pankrotivõlgnikule ülekandeid ja sularaha

sissemakseid kokku 7 752 482 krooni. Seega on hageja ja tema abikaasa võtnud

pankrotivõlgniku arvelduskontodelt välja kokku 17 474 331 krooni ning puuduvad

tõendid, et hageja ja M. M. oleks kasutanud raha pankrotivõlgniku huvides (kostja

vastus, I kd tl 61). Omastatud raha kuulub abikaasade ühisvara hulka, mistõttu on

abikaasad tagastusnõude suhtes solidaarvõlgnikud. Kostja on esitanud oma nõude

tõendamiseks pankrotivõlgniku arvelduskonto väljavõtted, hagivastuse lisas 4 toodud

tabeli ning kinnistu müügilepingu (I kd tl 65-198). Hageja hinnangul ei nähtu kostja

esitatud tõenditest nõuet hageja vastu (II kd tl 2). Kuna kostja ei ole piisavalt selgelt

esile toonud oma nõude kujunemise korda (s.o nõude alus ja nõude kujunemise

arvutuskäik), on kohtul kostja nõude olemasolu ja suuruse hindamine raskendatud.

53. Kostja vastuse lisas 4 toodud tabelis (I kd tl 66) on toodud kalkulatsioon, mille järgi

on hageja võtnud pankrotivõlgniku arvelduskontodelt välja kokku 2 962 672 krooni ja

nendele kandnud kokku 3 710 000 krooni. Seega järeldub tabelis esitatud

informatsioonist, et pankrotivõlgnik võlgneb hagejale 747 328 (3 710 000 –

2 962 672) krooni.

54. Kostja hinnangul kandus M. M. i poolt pankrotivõlgniku kontodelt välja võetud hageja

ja M. M. i ühisvara hulka. Seega tuleb kostja nõude hindamisel vaadata tabelis toodud

rahasummasid koostoimes M. M. i poolt välja võetud rahasummadega. M. M. on

pankrotivõlgniku arvelduskontodelt välja võtnud kokku 22 264 141 krooni ja

tagastanud 4 042 482 krooni (I kd tl 65). Tasaarvestades hageja veerus oleva ülejäägi

M. M. i veerus oleva puudujäägiga, tekib puudujääk summas 17 474 331 krooni

(22 264 141–4 042 482–747 328). Summa ühtib kostja hagivastuses esile toodud

nõudesummaga (I kd tl 61).

55. VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 5 alusel kahju hüvitamise eelduseks on õigusvastane

kahju tekitamine. Antud juhul on M. M. i tegevuse õigusvastasuse tuvastamine

hõlmatud tsiviilasja nr 2-16-16504 esemes, mistõttu ei ole võimalik käesolevas

menetluses tuvastada, kas M. M. on tekitanud kostjale õigusvastaselt kahju. Kohtule

jääb ebaselgeks, kas kostja omistab hagejale M. M. i tegevust või leiab, et ka hageja

on isiklikult pankrotivõlgniku kontodelt raha võtnud. Kostja ei ole põhistanud ega

tõendanud, milles seisnes hageja õigusvastane tegu, mis tõi kaasa kahju

pankrotivõlgnikule.

56. Kostja peamine argument põhineb asjaolul, et kuna pankrotivõlgniku arvetelt võetud

rahad muutusid abikaasade ühisvaraks, siis on hageja raha tagastamise osas

solidaarvõlgnik koos M. M. iga. Kostja leiab, et raha muutus ühisvaraks seaduse ja

hageja ja tema abikaasa abieluvaralepingu alusel. Samuti, et hageja ja ta abikaasa

kasutasid raha hagejale kuuluva kinnistu väärtuse tõstmiseks. Hageja kostja väiteid

omaks ei võta ning leiab, et need on tõendamata.

57. TsÜS § 66 järgi on vara isikule kuuluvate rahaliselt hinnatavate õiguste ja kohustuste

kogum, kui seadusest ei tulene teisti. TsÜS § 49 lg 1 järgi on asi kehaline ese. Sama

paragrahvi teise lõike järgi kohaldatakse seaduses sätestatud juhtudel õigusele asja

kohta sätestatut.

58. Perekonnaseaduse (PKS) § 211 lg 1 järgi kui enne käesoleva seaduse jõustumist

sõlmitud abieluvaraleping ei näe ette teisiti, kohaldatakse enne käesoleva seaduse

jõustumist sõlmitud abielude puhul abikaasade varalistele suhetele alates käesoleva

seaduse jõustumisest käesolevas seaduses varaühisuse kohta sätestatut.

59. Kohtule esitatud asjaoludest nähtuvalt olid hageja ja M. M. abielus alates

XX.XX.XXXX ning nende suhtes kehtis ühisvara režiim. XX.XX.XXXX sõlmisid

hageja ja tema abikaasa abieluvaralepingu, mille p 3.4 kohaselt jäid abikaasa

pangakontodel olevad rahalised vahendid abikaasade ühisvara hulka.

60. Seega tuleb hageja ja M. M. i abieluvarasuhetele kohaldada kuni abieluvaralepingu

sõlmimiseni kuni 1. juulini 2010 kehtinud perekonnaseadust (RT I 1994, 75, 1326)

ning pärast abieluvaralepingu sõlmimist ja uue seaduse jõustumist uut

perekonnaseadust osas, milles abieluvaraleping ei näe ette teisiti. PKS 1994 § 14 lg 1

järgi on abielu kestel abikaasade omandatud vara abikaasade ühisvara. PKS § 25 lg 1

järgi varaühisuse puhul lähevad abikaasade ühisomandisse varaühisuse kestel

omandatud esemed ning abikaasade muud varalised õigused.

61. Riigikohus on korduvalt nii varasema kui ka kehtiva perekonnaseaduse kohta leidnud,

et kummagi abikaasa pangakontol olev raha kuulub eelduslikult abikaasade ühisvara

hulka (vt nt Riigikohtu 24. märtsi 2021 otsus tsiviilasjas nr 2-18-18277, p 20.5).

Samuti on abikaasad tunnistanud pangakontol oleva raha ühisvaraks XX.XX.XXXX

sõlmitud abieluvaralepingus. Seega õiguslikult kehtib eeldus, et pangakontol olev raha

on abikaasade ühisvara.

62. Arvestama peab, et nii PKS 1994 § 14 lg 1 kui kehtiva PKS § 25 lg 1 sätestavad

ühisvara tekkimise eeldusena omandamise ehk (ühis)omandi tekkimise. Seega ei ole

ühisvaraks igasugune pangakontol olev raha, vaid selline, mis on abikaasade omandis.

Kohtu hinnangul esineb praktikas piisavalt olukordi, kus ühe abikaasa pangakontol

võib olla ka kolmandale isikule kuuluv raha (nt kantakse tema pangakontole alaealisele

lapsele kuuluv elatis). Hageja on nõudele vastu vaielnud. Järelikult on vajalik kostja

nõudeõiguse

tekkimise

kontrollimiseks

tuvastada,

kas

pankrotivõlgniku

arvelduskontodelt välja võetud rahasummade omand läks ka üle M. M. ile ja sai seega

kuuluda M. M. i ja hageja ühisvara hulka.

63. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 68 lg 1 järgi on omand isiku täielik õiguslik võim asja üle

ning sama paragrahvi kolmanda lõike järgi tekib omand ainult seaduses sätestatud

juhul. Vallasomand tekib üldjuhul asja üleandmisega, kui võõrandaja annab asja

valduse üle omandajale ja nad on kokku leppinud, et omand läheb üle omandajale

(AÕS § 92 lg 1). Kui aga asi on kolmanda isiku valduses, võib võõrandaja

kokkuleppel omandajaga asja valduse üleandmise asendada väljanõudeõiguse

loovutamisega omandajale (AÕS § 93). Viimati nimetatud juhul tekib kolmanda isiku

valduses oleva vallasasja omand pooltevahelise asjaõiguskokkuleppe olemasolul

väljanõudeõiguse loovutamisega (Riigikohtu 2. aprilli 2018 otsus kriminaalasjas

nr 4-16-9132, p 20).

64. Kostja väljatoodud asjaoludest nähtuvalt kandis M. M. pankrotivõlgniku kontolt enda

kontole rahalisi vahendeid. Kostja hinnangul tegutses M. M. ebaseaduslikult, s.o

juhatuse liikme kohustusi rikkuses ning raha ülekandmiseks ja väljavõtmiseks puudus

õiguslik alus ja/või poolte kokkulepe. Seetõttu ei ole kohtu hinnangul kostja enda

argumentatsiooni järgides täidetud vaidlusaluse rahasumma omandi ülemineku

eeldused, st puudu on kokkulepe väljanõudeõiguse loovutamise kohta omandajale.

Kuna ühisvara tekkimise eelduseks sätestavad nii PKS 1994 § 14 lg 1 kui ka PKS §

25 omandi ülemineku ja antud juhul ei ole seda olnud, siis ei saa olla tegemist hageja

ja M. M. i ühisvaraga ning hageja ja M. M. ei saa ka olla raha tagastamise kohustuse

osas solidaarvõlgnikud.

65. PKS 1994 § 20 lg 3 järgi kui ühe abikaasa kuriteo läbi suurenes abikaasade ühis- või

teise abikaasa lahusvara, hüvitatakse kuriteoga tekitatud kahju lisaks käesoleva

paragrahvi 1. lõikes nimetatule ka teise abikaasa osa arvel ühisvaras, samuti teise

abikaasa lahusvara arvel selle osa ulatuses, mille võrra tema lahusvara kuriteo läbi

suurenes.

66. Seega võiks hageja vastutada kostja ees tulenevalt sellest, et tema lahusvara on

suurenenud läbi abikaasa kuriteo. Kostja on väitnud, et hageja ja M. M. suunasid

pankrotivõlgnikult omastatud raha hageja kinnistu parendamisse ning sellega seoses

suurenes kinnistu väärtus. Kostja väide kinnistu väärtuse suurenemise kohta on aga

paljasõnaline ja tõendamata. Kostja ei ole esitanud kohtule tõendeid, et

M. M. oleks süüdi mõistetud kuriteos. Kostja ei ole tõendanud hageja lahusvara

väärtuse kasvu ega näidanud ära põhjuslikku seost M. M. i kuriteo ja lahusvara

väärtuse väidetava kasvu vahel.

67. Hageja on taotlenud pankrotihalduri 18. oktoobri 2018 tehtud tasaarvestuse tühisuse

tuvastamist. Kohus on seisukohal, et käesoleval juhul saab tuvastada tasaarvestuse

kehtetuse, mitte tühisuse, arvestades, et pankrotihalduril ei ole pankrotivõlgniku

esindajana keelatud teha VÕS § 197 lg 1 kohast tasaarvestust. Kohus on tuvastanud,

et tasaarvestus ei ole kehtiv, kuna täitmata on tasaarvestuse materiaalsed eeldused, st

pankrotivõlgnikul puudub nõue, mida tasaarvestada hageja nõudega.

68. Kohus on tuvastanud, et kostjal puudub tasaarvestuses märgitud nõue hageja vastu,

millest tulenevalt on Osaühingu STANEK (pankrotis) pankrotihalduri Küllike Miti

8. oktoobri 2018 tasaarvestus kehtetu. Kohus rahuldab hagi.

Menetluskulude jaotus

69. TsMS § 162 lg 1 järgi hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Arvestades, et hagi rahuldatakse, peaksid menetluskulud jääma kostja kanda. Kuna

aga PankrS § 541 lg-st 1 tulenevalt osaleb pankrotihaldur oma ülesannetest tulenevalt

poolena võlgniku asemel kohtus pankrotivaraga seotud vaidlustes, ei ole alust jätta

menetluskulusid kostja kanda. PankrS § 146 lg 1 ja § 148 lg 1 p 1 alusel on tegemist

massikohustusega, mis kantakse pankrotivarast. Seetõttu jätab kohus menetluskulud

pankrotivõlgniku kanda.

70. Kohtupraktika kohaselt peab maakohus menetluskulud uuesti kindlaks määrama juhul,

kui otsus kaevatakse edasi ja menetluskulude jaotus muutub. Kohtu hinnangul on

põhjendatud ja mõistlik määrata menetluskulud kindlaks pärast lõpplahendi

jõustumist. Kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid

kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise

suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist

TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras (TsMS § 174 lg 4 esimene lause).

(allkirjastatud digitaalselt)

kohtunik