3-19-2445/22 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Tiina Pappel, Einar Vene ja Tanel Saar

Otsuse tegemise aeg ja koht

31. märts 2022, Tartu

Haldusasja number

3-19-2445

Haldusasi

P.R. kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 29. novembri

2019. a käskkirja nr 1.3-3/75d tühistamiseks, kaebaja

teenistusse

ennistamiseks,

kaebaja

teenistuslehelt

distsiplinaarkaristuse

kande

kustutamiseks

ning

teenistusest sunnitult puudutud aja eest tasu välja

mõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 14. juuni 2021. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Politsei- ja Piirivalveameti apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

kaebaja P.R.

esindaja Riho Sillar

vastustaja/apellant Politsei- ja Piirivalveamet

esindaja Agne Niido

RESOLUTSIOON

1. Jätta Politsei- ja Piirivalveameti apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu

Halduskohtu 14. juuni 2021 otsuse resolutsioon muutmata, muutes osaliselt otsuse

põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.

2. Asendada otsuse avaldamisel kaebaja nimi initsiaalidega.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 2. mai 2022.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) algatas 21. jaanuari 2019. a käskkirjaga nr 1.3-3/3d Ida

prefektuuri Narva politseijaoskonna patrullitalituse patrullgrupp III avariipolitseiniku P.R. suhtes

distsiplinaarmenetluse. Käskkirja kohaselt on PPA sisekontrollibüroo Ida sisekontrollitalituses

läbi viidud teenistusliku kontrolli tulemusel alus kahtlustada, et kaebaja tegi 2018. aasta jaanuarist

aprillini personaalse kasutajanime ja parooliga operatiivjuhtimise infosüsteemis (OPIS) 32 ja

politseiandmekogu Polis menetluse infosüsteemis (MIS) 3 juhtumi kohta päringuid, mis ei olnud

seotud tema teenistuskohustuste täitmisega.

2. PPA peadirektor määras 29. novembri 2019. a käskkirjaga nr 1.3-3/75d kaebajale politsei ja

piirivalve seaduse (PPVS) § 86 p-des 1 ja 3 kvalifitseeritud süütegude toimepanemise eest

distsiplinaarkaristuseks teenistusest vabastamise alates 30. novembrist 2019. Käskkirja kohaselt

rikkus kaebaja PPA peadirektori 9. oktoobri 2017. a käskkirjaga nr 135 kinnitatud „PPA

arvutitöökoha, telefonide ja infosüsteemide kasutamise korra“ punkte 1.2 (PPA infosüsteemide

kasutamine on ette nähtud tööülesannete ja muude õigusaktidega pandud ülesannete täitmiseks),

3.2.1 (kasutajal on õigus kasutada infosüsteeme vastavalt oma tööalasele vajadusele) ja 3.3.1

(kasutaja on kohustatud kasutama infosüsteeme nõuetekohaselt). Kaebajal puudus päringute

tegemiseks teenistuskohustuste täitmisest tulenev teadmisvajadus ja seetõttu õiguslik alus.

Tööülesannete täitmiseks antud infosüsteemide ligipääsuõiguse kasutamine tööga mitte seotud

päringute tegemiseks oli päringute tegemise ajal kehtinud PPA peadirektori 15. veebruari 2015. a

käskkirjaga nr 73 kinnitatud „PPA töökorra“ p 71.5 järgi vääritu tegu, kuna ametnik on oma

ametiseisundit kasutanud isiklikes huvides. Selliste tahtlike rikkumiste eest on põhjendatud

määrata rangeim distsiplinaarkaristus.

Avaliku teenistuse seaduse (ATS) §-s 77 sätestatud distsiplinaarkaristuse määramise kuuekuuline

tähtaeg on kulgenud alates 9. oktoobrist 2018, kuid oli ATS § 83 p 2 alusel (kaebaja puhkuse ajal)

peatunud kokku 234 päeva. Sellest tulenevalt on distsiplinaarkaristuse määramise tähtaeg

30. november 2019.

3. Kaebaja esitas Tartu Halduskohtule kaebuse PPA 29. novembri 2019. a käskkirja nr 1.3-3/75d

tühistamiseks, kaebaja PPA teenistusse ennistamiseks, PPA kohustamiseks kustutama kaebaja

teenistuslehelt distsiplinaarkaristuse kanne, PPA-lt teenistusest sunnitult puudutud aja eest tasu

välja mõistmiseks ning PPA kohustamiseks arvutama tasu välja ja maksma see kaebajale välja.

Kaebaja leidis, et distsiplinaarkaristus ei ole määratud ATS § 77 lg-s 1 sätestatud tähtaja jooksul,

s.o hiljemalt kuue kuu möödumisel päevast, mil distsiplinaarsüüteost sai teada isik, kellele kaebaja

teenistusalaselt allus. Lisaks ei ole vastustaja distsiplinaarmenetluses tõendanud ega piisavalt

põhjendanud, et kaebaja tegi talle etteheidetavaid päringuid lähtuvalt isiklikest huvidest.

4. Vastuses kaebusele PPA vaidles kaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata.

Vastustaja hinnangul ATS § 77 lg 1 alusel distsiplinaarkaristuse määramise tähtaeg hakkab

kulgema hetkest, mil vahetu juht sai teadlikuks distsiplinaarsüüteo tunnustega teo toimepanemisest

ehk tuvastatud peavad olema teenistuskohustuse süülisele rikkumisele viitavad asjaolud.

Sisekontrollibürool ei olnud 3. oktoobril 2018 kaebajalt selgituste küsimisel veendumust, et

kaebaja on teinud infosüsteemis lubamatuid päringuid, vaid kontrollis kaebaja tegevust, küsides

temalt põhjendusi päringu sooritamiseks. Pärast kaebajalt selgituste saamist kontrollis

sisekontrollibüroo küsitud päringute seost kaebaja teenistusülesannetega. Seejärel sai teha

järelduse, et kaebaja on rikkunud PPA-s infosüsteemis päringute teostamiseks kehtestatud

nõudeid. Selle tulemusena algatati distsiplinaarmenetlus PPA peadirektori 21. jaanuari 2019. a

käskkirjaga nr 1.3-3/3d ning esitati konkreetne kahtlustus distsiplinaarsüüteo toimepanemises.

ATS § 77 lg-s 1 määratud tähtaeg tuleb lugeda kulgema hakanuks alates sellest hetkest, kui viimati

nimetatud käskkiri edastati teadmiseks kaebaja vahetule juhile.

Distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjas märgitud distsiplinaarmenetluse kulgema hakkamise

kuupäev 9. oktoober 2018 on eksitav, kuna seda hakati lugema kaebaja selgituse saabumise

hetkest, mitte distsiplinaarmenetluse algatamisest. Samas, kui lugeda 9. oktoober 2018

distsiplinaarkaristuse määramise tähtaja alguseks, on distsiplinaarkaristus määratud tähtaegselt.

Kaevatav käskkiri on ka ülejäänud osas põhjendatud ja tugineb distsiplinaarmenetluses tõendatud

asjaoludele. Karistuse määramisel arvestas vastustaja kõiki olulisi asjaolusid.

HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED

5. Tartu Halduskohtu 14. juuni 2021. a otsusega rahuldas halduskohus kaebuse ning tühistas PPA

29. novembri 2019. a käskkirja nr 1.3-3/75d, ennistas kaebaja PPA teenistusse, kohustas PPA-d

kustutama kaebaja teenistuslehelt kanne distsiplinaarkaristuse kohta, mõistis PPA-lt kaebaja

kasuks välja teenistusest sunnitult puudutud aja eest tasu 4200 eurot ning menetluskulude katteks

2800 eurot.

14. juuni 2021. a määrusega tunnistas halduskohus otsuse koheselt täidetavaks kaebaja

teenistusse ennistamise ja teenistusest sunnitult puudutud aja eest välja mõistetud tasu (4200 eurot)

pooles ulatuses (2100 eurot) maksmise kohustuse osas.

6. Halduskohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei ole distsiplinaarkaristus määratud seaduses selleks

ette nähtud tähtaja jooksul.

ATS § 77 lg 1 teises lauseosas kasutatud väljend „distsiplinaarsüütegu“ ei saa sätte grammatilisest

tõlgendusest tulenevalt tähendada seda, et seadusandja on pidanud silmas just teenistuskohustuse

süülisest rikkumisest teadasaamist. Teenistussuhete olemusest tuleneb, et ülemus peab kontrollima

alluvate tegevust ja olema suuteline andma sellele õiguslikku hinnangut (Riigikohtu 11. aprilli

1997. a määrus asjas nr 3-3-1-11-97, p 1; ja Riigikohtu 6. novembri 2008. a otsus nr 3-3-1-65-08,

p 11). Kuigi eeltoodud tõlgendus on antud enne ATS jõustumist kohaldatud töötajate

distsiplinaarvastutuse seaduse sarnase sisuga sättele, ei ole see põhimõte ATS vastuvõtmisega

muutunud.

PPA sisekontrollibüroo eriasjade uurija saatis 3. oktoobril 2018. a e-kirja (dtl 109–112) kaebajale,

milles küsiti teenistusliku kontrolli raames selgitusi seoses kaebaja PPA andmebaaside

kasutamisega 35-l korral ajavahemikus 2. jaanuarist kuni 2. märtsini 2018. E-kirjas oli toodud

andmebaasides vaadatud juhtumite kirjeldus ja nende vaatamise kuupäev. Kaebaja edastas selle e-

kirja 5. oktoobril 2018 oma vahetule juhile välijuht S. Pälsingule (dtl 109), viimane omakorda

enda vahetule juhile patrullitalituse juht A. Urbile (dtl 109), ning A. Urb edastas Narva

politseijaoskonna juht S. Andrejevile (dtl 109). Seega sai isik, kellele kaebaja teenistusalaselt

allub, s.o ennekõike S. Pälsing 5. oktoobril 2018 e-kirja teel teada, et kaebaja oli teinud

infosüsteemis päringuid väljaspool tema teeninduspiirkonda toimunud juhtumite kohta. Kuna

päringud puudutasid juhtumeid väljaspool kaebaja teeninduspiirkonda, oli kaebaja vahetul juhil

võimalus anda kohe hinnang selliselt päringute tegemise lubatavusele.

Seega hakkas ATS § 77 lg-s 1 sätestatud kuuekuuline tähtaeg kaebajale distsiplinaarkaristuse

määramiseks kulgema alates 5. oktoobrist 2018. Distsiplinaarkaristuse määramise tähtaja

kulgemine oli peatunud 24 päevaks kaebaja puhkuse ajaks (10. kuni 23. november 2018, 14

kalendripäeva ja 30. märts kuni 8. aprill 2019, 10 kalendripäeva). Seega oli ATS § 77 lg-s 1

sätestatud tähtaja viimane päev 29. aprill 2019. Kaebaja viibimine lapsehoolduspuhkusel alates 2.

maist 2019 kuni 27. novembrini 2019 (210 kalendripäeva) ei mõjuta tähtaja kulgemist, kuna

tähtaeg oli sel ajal juba möödunud.

Distsiplinaarkaristuse määramine pärast selleks ette nähtud tähtaja möödumist on oluline minetus,

mis toob reeglina kaasa vaidlustatud haldusakti tühistamise. ATS § 77 lg-s 1 sätestatud tähtajad

on materiaalõiguslikud tähtajad, täpsemalt distsiplinaarvõimu teostamise õigust (s.o karistuse

määramise õigust) lõpetavad tähtajad. Distsiplinaarkaristuse määramise tähtaja rikkumine on PPA

29. novembri 2019. a käskkirja nr 1.3-3/75d tühistamise aluseks ning puudub vajadus hinnata

käskkirja õiguspärasust kaebuses esitatud muudest väidetest lähtuvalt.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

7. PPA esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb halduskohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse

tegemist, millega jätta kaebus rahuldamata.

8. Vastustaja selgitab, et 3. oktoobril 2018 ei olnud sisekontrollibürool veendumust, et kaebaja on

teinud infosüsteemis lubamatuid päringuid. Kaebajale edastatud e-kirjas on selgelt väljendatud, et

tegemist on teenistusliku kontrolliga. Riigikohtu halduskolleegiumi kohtulahendi 3-3-1-46-12

(p 23) kohaselt seletuse küsimine ei tähenda veel, et isiku suhtes on alustatud või alustatakse

distsiplinaarmenetlust. Alles pärast kaebajalt selgituste saamist kontrollis sisekontrollibüroo

päringute seost kaebaja teenistusülesannetega. Seejärel sai teha järelduse, et kaebaja on rikkunud

PPA-s infosüsteemis päringute teostamiseks kehtestatud nõudeid. Selle tulemusena algatati

distsiplinaarmenetlus peadirektori 21. jaanuari 2019. a käskkirjaga nr 1.3-3/3d ning esitati

konkreetne kahtlustus distsiplinaarsüüteo toimepanemises. Seetõttu on ainuõige ATS § 77 lg-s 1

määratud tähtaega lugeda alates hetkest, kui käskkiri edastati teadmiseks kaebaja vahetule juhile.

Kohus on jätnud kõik vastustaja viited politseiorganisatsiooni töökorralduslikust eripärast tingitud

uurimispõhimõtetele tähelepanuta. Politsei- ja Piirivalveamet on unikaalne väga suure

ametkonnaga laialdasi avaliku võimu volitusi omav asutus. Nimetatud volituste õiguspärane

kasutamine on PPA usaldusgarant. Kohus ei ole arvestanud asjaoluga, et teenistuslik kontroll on

PPA tavapärane rutiinne töötsükli osa. Sellises suures organisatsioonis saabki analoogseid

rikkumisi ennetada üksnes taolise kontrollimehhanismi kaudu, mis aga oma olemuselt ei ole mitte

karistus-, vaid järelevalvemenetlus.

Halduskohus on piirdunud otsuse tegemisel üksnes põhjendustega menetlustähtaegade arvestuse

kohta. Kohus oleks otsuses pidanud andma hinnangu ka vaidluse esemele - distsiplinaarsüüteole.

Kohus ei ole analüüsinud ametniku tegu ega PPA läbi viidud distsiplinaarmenetluse sisulist poolt.

PPA (samuti politseiametnik) on jäetud ilma võimalusest teada saada, kas kaebajale süüks pandud

tegu oleks talle etteheidetav või kas PPA oli õigustatud määrama sellist distsiplinaarkaristust, kui

vaidlust menetlustähtaja üle ei oleks olnud.

Kohtuotsuses on märgitud, et distsiplinaarkaristuse määramine pärast selleks ette nähtud tähtaja

möödumist toob reeglina kaasa vaidlustatud haldusakti tühistamise. Sellest saab välja lugeda, et

erandlikel juhtudel ei ole reeglist kõrvale kaldumine välistatud. Seega oleks kohus pidanud ikkagi

põhjalikult analüüsima ka distsiplinaarkaristuse määramise aspekti sisuliselt.

9. Vastuses apellatsioonkaebusele vaidleb kaebaja apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta see

rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

10. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust halduskohtu otsuse

tühistamiseks.

11. Apellatsioonimenetluses on vaidluse all eelkõige kaebajale PPA 29. novembri 2019. a

käskkirjaga distsiplinaarkaristuse määramise tähtaegsus, s.t kas distsiplinaarkaristuse määramine

toimus ATS § 77 lg-s 1 sätestatud kuuekuulise tähtaja jooksul. Vastustaja ega kaebaja ei ole

seadnud kahtluse alla, et tähtaja kulgemine oli ATS § 77 lg 2 ja § 83 lg 1 järgi peatunud kaebaja

puhkuste ajaks. Küll leiab vastustaja, et halduskohus valesti sidus distsiplinaarkaristuse määramise

kuuekuulise tähtaja alguse PPA sisekontrollibüroo 3. oktoobri 2018. a e-kirjaga kaebajale esitatud

järelepärimisega tutvumisega kaebaja vahetute juhtide poolt. Selleks hetkeks ei olnud selge, et

kaebaja on rikkunud infosüsteemis päringute teostamise nõudeid.

Ringkonnakohus vastustajaga ei nõustu.

12. Halduskohus selgitas põhjendatult, et ATS § 77 lg-s 1 kasutatud mõiste „distsiplinaarsüütegu“

ei märgi distsiplinaarkaristuse määramise tähtaja kulgema hakkamise hetke tuvastamisel

teenistuskohustuse süülisest rikkumisest teadasaamise aega. Seadusandja on ATS 8. peatükis

kasutanud mõistet erinevates tähendustes. Mõnes sättes märgib „distsiplinaarsüütegu“ tõesti

distsiplinaarmenetluse tulemusel tuvastatud teenistusalast rikkumist (näit ATS § 74, 75). Samas

on mõistet kasutatud eelkõige märkimaks tegu, mis on distsiplinaarmenetluse objektiks, ilma et

seejuures peaks olema tuvastatud teenistuskohustuste süüline rikkumine. Nii

võib

distsiplinaarmenetluse algatada, kui on teada piisavalt faktilisi asjaolusid distsiplinaarsüüteo

toimepanemise kohta (ATS § 72 lg 1). Distsiplinaarmenetluse eesmärk on distsiplinaarsüüteo

toimepanemisele viitavate asjaolude kiire ja täielik väljaselgitamine, võimaliku süüdlase

tuvastamine ning distsiplinaarkaristuse õiglane määramine (ATS § 71). Ühelgi juhul ei ole aga

ATS 8. peatükis kasutatud mõistet „distsiplinaarsüütegu“ märkimaks tegu, mille osas on olemas

distsiplinaarmenetluse algatamise alus, kuid rikkumise süüline toimepanemine ei ole veel

tuvastatud.

Vastustaja lähenemise ekslikkus ilmneb selgelt vaidlusalusest sättest. Kui seadusandja oleks

soovinud siduda ATS § 77 lg-s 1 nimetatud kuuekuulise tähtaja kulgemise alguse

distsiplinaarmenetluse algatamisega, siis oleks säte vastavalt ka sõnastatud. Kuna seda ei ole

tehtud, siis on ilmne, et „distsiplinaarsüüteona“ ATS § 77 lg 1 tähenduses tuleb mõista teenistuja

tegu, mis on sättes nimetatud isikule teatavaks saanud sõltumata sellest, kas tegu on koheselt

süülise ametikohustuste rikkumisena tuvastatav. Distsiplinaarmenetluse algatamine, samuti

distsiplinaarmenetluse algatamise aeg on haldusorgani kaalutlusotsus. Vastustaja soovitud viisil

karistuse määramise tähtaja sisustamine muudaks distsiplinaarmenetluse teenistuja jaoks

prognoosimatuks ning võimaldaks haldusorganil venitada distsiplinaarmenetluse algatamisega,

lükates sellega ühtlasi edasi ka distsiplinaarkaristuse määramise õiguse lõppemise hetke.

13. Ringkonnakohus peab kaebuse lahendamisel asjakohaseks ka halduskohtu viidatud

kohtupraktikat praeguseks kehtivuse kaotanud töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse analoogse

regulatsiooni kohaldamise kohta. Riigikohus leidis neis lahendites, et distsiplinaarkaristuse

määramise tähtaja kulgema hakkamisel ei ole oluline see, kas ülemusel, kes sai süüteost teada, on

distsiplinaarkaristuse määramise õigus, ega seegi, kas ta mõistis, et tegu on õiguserikkumisega1.

Nendes lahendites kohaldas Riigikohus regulatsiooni, mis nägi distsiplinaarkaristuse määramiseks

ette ühekuulise tähtaja. Ringkonnakohus ei näe põhjust, miks pärast ATS jõustumisega

distsiplinaarkaristuse määramise tähtaja pikendamist kuuekuuliseks tuleks analoogset sätet mõista

teisiti. Distsiplinaarkaristuse määramise tähtaja pikendamisega on seadusandja jätnud

haldusorganile piisavalt aega, et teost teadasaamisel esmalt hinnata, kas tegu võib olla

distsiplinaarsüüteoga ning seejärel distsiplinaarmenetluses olulised asjaolud välja selgitada ning

vajadusel määrata distsiplinaarkaristus. Vastustaja ei ole praegusel juhul väitnud, et kaebaja teo

pinnalt distsiplinaarmenetluse aluse esinemise tuvastamine, distsiplinaarmenetluse läbiviimine ja

karistuse määramine ei oleks olnud võimalik seaduses sätestatud tähtaja jooksul. Seetõttu on

asjakohatu vastustaja arutlus sellest, et korrakaitseorganina on vastustajal eriline kohustus

hoolitseda oma ametnike usaldusväärsuse eest ning vajadusel rakendada selle kohustuse täitmiseks

distsiplinaarvõimu.

14. ATS § 77 lg-s 1 kasutatud mõistet „isik, kellele süüdlane teenistusalaselt allub“ tuleb

Riigikohtu viidatud lahendites toodud seisukoha järgi mõista laialt, s.t selleks on iga

organisatsiooni teenistuses olev isik, kellel on kontrolli ja järelevalve pädevus teenistuja suhtes.

Seetõttu saab „isikuna, kellele süüdlane teenistusalaselt allub“, mõista muu hulgas ka haldusorgani

struktuuriüksust, kelle ülesandeks on teenistujate ametikohustuste korrakohase täitmise

kontrollimine. Oluliseks tuleb siinjuures pidada, et sellel isikul või struktuuriüksusel oleks

teenistusülesannetest tulenevalt õigus ja kohustus võtta samme isiku võimaliku rikkumise

tuvastamiseks kohases menetluses.

15. Ringkonnakohus nõustub, et PPA sisekontrollibüroo 3. oktoobri 2018. a e-kirjas oli kaebajale

hiljem distsiplinaarkaristuse määramisel etteheidetud teod, s.h asjaolu, et kaebaja andmepäringud

puudutasid tema teenistuspiirkonnast väljaspool toimunud sündmusi, kirjeldatud selliselt, et need

on käsitatavad distsiplinaarsüütegudena ATS § 77 lg 1 tähenduses. Kaebajale saadetud

1 RKHK 11. aprilli 1997. a määrus asjas nr 3-3-1-11-97 (p 1) ja RKHK 8. novembri 2008. a otsus asjas nr 3-3-1-65-

08 (p 11).

järelepärimisest ilmneb, et andmebaasidesse tehtud päringud olid vastustaja poolt identifitseeritud,

s.t ei olnud pelgalt kirjed andmebaaside kasutamise logides, vaid vastustaja oli teadvustanud

kaebaja poolt konkreetsete päringute tegemise. Oluline ei ole siinjuures, et PPA sisekontrollibüroo

ei olnud selleks ajaks tuvastanud, kas päringute tegemisega kaebaja süüliselt rikkus

teenistuskohustusi. PPA sisekontrollibürool oli olemas teave, et kaebaja on päringud teinud,

samuti et päringud puudutavad sündmusi, mis toimusid väljaspool kaebaja teenistuspiirkonda.

Kaebajale järelepärimise saatmise fakt iseenesest kinnitab, et PPA sisekontrollibürool oli ajend ja

alus

kontrollida

kaebaja

teenistuskohustuste

kohast

täitmist,

hinnates

muu

hulgas

distsiplinaarmenetluse algatamise ettepaneku tegemise vajadust.

16. Erinevalt halduskohtust leiab ringkonnakohus aga, et ATS § 77 lg-s 1 sätestatud kuuekuulise

tähtaja kulgema hakkamiseks ei olnud nõutav, et kaebaja poolt päringute tegemine ja/või PPA

sisekontrollibüroo poolt päringute asjaolude kohta kaebajale järelepärimise saatmine oleks

teatavaks saanud kaebaja vahetule ülemusele või muule kõrgemale politseiametnikule Narva

politseijaoskonnas.

Vastustaja selgitustest ei ilmne, et Narva politseijaoskonna politseiametnikel olnuks mingi roll

kaebaja suhtes teenistusliku kontrolli läbiviimisel, distsiplinaarmenetluse algatamise aluse

tuvastamisel, distsiplinaarmenetluse läbiviimisel, distsiplinaarmenetluse kokkuvõtte koostamisel

või distsiplinaarkaristuse määramisel. Distsiplinaarmenetluse algatamise otsustas ning

distsiplinaarkaristuse määras PPA peadirektor, kes aga tegutses PPA sisekontrollibüroo läbi viidud

teenistusliku kontrolli ning hiljem distsiplinaarmenetluse kokkuvõtte alusel. Muu hulgas määras

PPA peadirektor PPA sisekontrollibüroo ametniku kaebaja suhtes distsiplinaarmenetluse

läbiviijaks (dtl 101-102). PPA sisekontrollibüroo ülesandeks oli politseiametnike, s.h kaebaja

suhtes teenistusalase kontrolli teostamine ühes pädevusega teha PPA peadirektorile ettepanek

distsiplinaarmenetluse läbiviimiseks, samuti viia läbi distsiplinaarmenetlus ja teha PPA

peadirektorile

ettepanek

distsiplinaarkaristuse

määramiseks.

Seetõttu

tuleb

PPA

sisekontrollibürood praegusel juhul ATS § 77 lg 1 tähenduses pidada isikuks, kellele kaebaja

teenistusalaselt allub.

Vastavalt oli kaebaja poolt vaidlusaluste päringute teatavaks saamine PPA sisekontrollibüroo

ametnikule piisav ATS § 77 lg-s 1 sätestatud kuuekuulise tähtaja kulgema hakkamiseks. Nähtuvalt

kaebajale e-kirjaga saadetud järelepärimisest oli kaebaja poolt vaidlusaluste päringute tegemine

PPA sisekontrolli ametnikule teada hiljemalt 3. oktoobril 2018. Arvestades distsiplinaarkaristuse

määramise tähtaja peatumist kaebaja puhkuse ajaks kokku 24 päeva jooksul oli kuuekuulise tähtaja

viimaseks päevaks 27. aprill 2019. Sõltumata 2. mail 2019 alanud ja 27. novembril 2019 lõppenud

kaebaja vanemapuhkusest andis vastustaja käskkirja kaebajale distsiplinaarkaristuse määramise

kohta seega pärast seaduses selleks ette nähtud tähtaja möödumist.

17. Ringkonnakohus märgib siiski, et sama järeldus tuleks teha ka juhul, kui nõustuda

halduskohtuga, et distsiplinaarkaristuse määramise tähtaja kulgemine algas kaebaja vahetu

ülemuse tutvumisest PPA sisekontrolli e-kirjaga 5. oktoobril 2018. Sel juhul oleks ATS § 77 lg-s 1

sätestatud kuuekuuline tähtaeg lõppenud tõepoolest 29. aprillil 2019.

18. Kehtiv õigus ei toeta vaidlustatud käskkirjas esitatud seisukohta, et distsiplinaarkaristuse

määramise tähtaja kulgemine algas 9. oktoobril 2018, s.t päeval kui kaebaja esitas PPA

sisekontrollibüroo ametnikule viimase nõutud selgitused andmebaasidest tehtud päringute kohta.

Sellest seisukohast on vastustaja menetluses ka ise taganenud.

19. Halduskohus on õigesti selgitanud, et ATS § 77 lg-s 1 sätestatud tähtajad on õigust lõpetava

iseloomuga, s.t pärast normis sätestatud tähtaja lõppemist ei ole haldusorganil õigust isikule

distsiplinaarkaristust määrata. Pärast tähtaja möödumist määratud distsiplinaarkaristus on

õigusvastane ja tuleb tühistada. Tegemist haldusakti materiaalse õigusvastasusega, seetõttu ei

saanud halduskohus jätta praeguses asjas esitatud kaebust rahuldamata ega vaidlustatud käskkirja

tühistamata. Seadusandja ei ole siinkohal näinud ette võimalust tähtaja rikkumisele vaatamata jätta

distsiplinaarkaristuse määramise käskkiri siiski kehtima, ei rikkumise väheolulisuse tõttu ega muul

põhjusel.

Olulist tähendust ei ole halduskohtu põhjenduses märgitul, et distsiplinaarkaristuse määramise

tähtaja rikkumine toob reeglina kaasa vaidlustatud haldusakti tühistamise. Tegemist on

ebaõnnestunult sõnastatud põhjendusega, kuna kohtul puudub võimalus sellest reeglist erandi

tegemiseks. Kuna halduskohus selgitas, et ATS § 77 lg-s 1 sätestatud tähtajad on

distsiplinaarvõimu teostamise õigust lõpetavad tähtajad, siis ei saanud vastustajal halduskohtu

otsusest tekkida arusaama, et vaidlustatud käskkirja kehtima jäämine võinuks teatud tingimustel

siiski kõne alla tulla.

20. Eeltoodu alusel leiab ringkonnakohus, et halduskohus otsustas põhjendatult rahuldada kaebuse

tühistamisnõude. Seejuures ei olnud halduskohtul kohustust anda hinnang, kas kaebajale

etteheidetav tegu on kvalifitseeritav distsiplinaarsüüteona, asjaolude väljaselgitamiseks läbi viidud

distsiplinaarmenetluses vastab nõuetele ja kaebajale karistuse määramisel on järgitud

kaalutlusreegleid. Nimetatud asjaoludest ei sõltu kaebuse lahendamine praegusel juhul. Vastavalt

ei ole need asja lahendamisel olulised. Seda seisukohta ei muuda vastustaja soov saada kohtu

hinnang kõigi kaebuse väidete ja seega oma tegevuse õiguspärasuse kohta kõigis aspektides.

21. Teenistusse ennistamise, kaebaja teenistuslehelt distsiplinaarkaristuse kande kustutamise ja

saamata jäänud tasu maksmise nõuete rahuldamine sõltub tühistamisnõude rahuldamisest.

Vastustaja ei ole apellatsioonkaebuses põhjendanud, kas ja miks ta ei nõustu kaebuse nende nõuete

rahuldamisega. Seetõttu ringkonnakohus neid küsimusi täiendavalt ei analüüsi.

22. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja halduskohtu otsuse resolutsioon muutmata.

Ringkonnakohus muudab osaliselt halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse

põhjendustele.

23. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja

ei ole apellatsioonimenetluses esitanud menetluskulude nimekirja ega kuludokumente. Tulenevalt

HKMS § 109 lg 1 kolmandast lausest menetluskulusid kaebaja kasuks välja ei mõisteta.

24. Vastavalt kaebaja taotlusele tuleb HKMS § 175 lg 3 alusel asendada kaebaja nimi

initsiaalidega otsuse avaldamisel.

/allkirjastatud digitaalselt/