2-18-16279/69 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Peeter Pällin, Ele Liiv, Andres Suik

Otsuse tegemise aeg ja koht

31. märts 2022, Tallinn

Kohtuasja number

2-18-16279

Kohtuasi

AAS BALTA hagi X (endine nimi X) vastu põhivõla ja

viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 26. aprilli 2021. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

AAS BALTA apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

93 541 eurot 66 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja

AAS

BALTA

(välismaa

registrikood

40003049409), lepingulised esindajad vandeadvokaadid

Carri Ginter ja Kadri Härginen, vandeadvokaadi abi

Marcus Niin

Kostja X (isikukood XXXXXXXXX), lepinguline

esindaja vandeadvokaat Ahti Kuuseväli

Menetluse liik

Asja läbivaatamine 7. märtsi 2022. a kohtuistungil

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 26. aprilli 2021. a otsus muutmata.

2. Jätta AAS BALTA apellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Jätta menetluskulud apellatsiooniastmes AAS BALTA kanda.

4. Mõista AAS-ilt BALTA välja apellatsioonimenetluse kulud 1518 eurot X kasuks.

5. Mõista AAS-ilt BALTA välja viivis hüvitamisele kuuluvalt menetluskulu summalt

alates menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest kuni lahendi

täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teisest lausest tulenevas määras X kasuks.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

2-18-16279

2

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. AAS BALTA (hageja, kindlustusandja) esitas 30. oktoobril 2018 Harju Maakohtule hagi X

(endine nimi X, kostja) vastu, milles palus kostjalt hageja kasuks välja mõista kahjuhüvitise

88 246 eurot 85 senti ning viivis kahjuhüvitiselt.

1.1. Hagiavalduse ja selle täienduste kohaselt juhtus 14. jaanuaril 2007 Lätis Preili linnas raske

liiklusõnnetus, mille tagajärjel hukkus Y (W abikaasa, hukkunu). Liiklusõnnetuse põhjustas

kostja, kes juhtis joobes olles sõidukit VW Passat, registreerimismärgiga XXXXXX (sõiduk).

W (3. isik) sõlmis 7. detsembril 2006 hagejaga sõiduki omaniku tsiviilõigusliku vastutuse

kohustusliku liikluskindlustuslepingu nr US216670, millega kindlustati omaniku või kasutaja

tsiviilvastutus. Läti kohus mõistis kostja süüdi Läti Vabariigi kriminaalseadustiku § 260 lg-s 3

sätestatud kuriteo eest, millega kostjale mõisteti tingimisi karistus. Hageja hinnangul ei ole

kostja kriminaalmenetluses kokkulepet sõlminud, kuna seda ei ole nimetatud 12. novembri

2007. a Preili maa- ja linnakohtu kohtuotsuses. Isegi kui kostja hüvitas kannatanule

mittevaralise kahju, ei nõustu hageja tõlgendusega, et kannatanu loobus hageja või Läti

Vabariigi Sotsiaalkindlustusameti makstavatest hüvitistest. Kostja ja kannatanu vahel sõlmitud

kahepoolne kokkulepe ei saa tühistada või muuta seadusega hagejale ja Läti Vabariigi

Sotsiaalkindlustusametile seadusega määratud kohustusi. Kuna liiklusõnnetus juhtus ja kahju

tekkis Läti Vabariigis, kuulub käesolevas tsiviilasjas kohaldamisele Läti Vabariigi õigus

(rahvusvahelise eraõiguse seadus (REÕS) § 2 lg 1 ja § 50 lg 1). Hageja saab kostjalt nõuda

hüvitamist üksnes juhul, kui ta lisaks Eesti Vabariigi liikluskindlustusseadusele saab sellise

kahju hüvitamist nõuda ka Läti Vabariigi seaduste kohaselt.

1.2. Läti Vabariigi liikluskindlustusseaduse § 2 kohaselt on seaduse eesmärk kaitsta

liiklusõnnetuses kannatanud kolmandate isikute huve ning reglementeerida õigussuhteid

sõidukite omaniku, kasutaja ja kindlustusandja vahel küsimustes, mis on seotud sõiduki

omaniku ja kasutaja tsiviilõigusliku vastutuse kindlustamisega. Sama seaduse § 24 lg 2 kohaselt

hüvitab riigieelarvest ja omavalitsuste eelarvest pensionide ja toetuste väljamaksmiseks tehtud

kulutused kindlustusandja või autokindlustusselts. Läti Vabariigi maismaa sõidukite omanike

tsiviilõigusliku vastutuse kohustusliku kindlustuse seaduse (OCTA) § 23 lg 1 kohaselt on

ülalpidaja surma korral õigus saada kindlustushüvitist: 1) lapsel, sh lapsendatud lapsel: a) kuni

täisealiseks saamiseni; b) kuni ta õpib keskharidusasutuses või kõrgharidusasutuse päeva õppes,

kuid mitte üle 24 aasta vanuseni või olenemata vanusest, kui ta jäänud invaliidiks enne

täisealiseks saamist; 3) töövõimetul lesel, töövõimetutel vanematel või vanavanematel kuni

nende töövõime taastumiseni ja töövõimelisel lesel, kui peres on kuni kaheksa aastased lapsed

või puudega laps. OCTA § 23 lg 2 sätestab, et sama §-i lõikes 1 nimetatud ülalpeetavatele

kannatanu surmaga tekitatud kahju on surnud isiku saamata jäänud tulu osa, mida ülalpeetavatel

oli õigus saada kannatanu eluajal ja millest on maha arvatud ülalpeetavale määratud

toitjakaotuspensioni summa. Kannatanu surma korral on kindlustusandja kohustatud maksma

ülalpeetavatele hüvitist.

2-18-16279

3

1.3. Läti

Vabariigi

Sotsiaalkindlustusamet

tasus

osa

saamata

jäänud

tulust

toitjakaotuspensionina, mille hüvitamist nõuab regressi korras kindlustusandjalt, s.o hagejalt.

Saamata jäänud tulu ja sotsiaalkindlustusameti väljamakstud summa vahe tasub

kindlustusandjana hageja. 14. jaanuaril 2007 juhtunud liiklusõnnetuse tagajärjel hukkus Y,

seega on kannatanuteks hukkunu töövõimeline lesk ja hukkunu lapsed Q ja Z, kelle eestkostjaks

on hukkunu lesk. Sotsiaalkindlustusamet on teinud väljamakseid nii W-le kui Q ja Z

eestkostjale Läti Vabariigi pensioniseaduse § 23 lg 1 alusel. Hageja on tasunud Q-le ja Z-le

summa vahe, mis on jäänud pärast Sotsiaalkindlustusameti arvestatud toitjakaotuspensioni

väljamaksmist Q-le ja Z-le. Alates 15. augustist 2014 tasub hageja makseid Q-le, kuna ta sai

18-aastaseks. Q-le välja makstud toitjakaotuspensioni maksed on Sotsiaalkindlustusamet

regressi korras sisse nõudnud hagejalt. W-le tegi hageja väljamakseid ajavahemikul

29.11.2007–14.07.2014 kui lesele, kes kasvatab alla 8-aastast last. Hukkunu kuue kalendrikuu

keskmine sissetulek enne liiklusõnnetuse toimumist oli 2006. a juulist kuni 2006. a detsembrini

777,98 LVL. Seega oli igal ülalpeetaval õigus kannatanu eluajal saada 777,98 LVL/4

(ülalpeetavate arv + 1 s.o hukkunu isik) = 194,50 LVL s.o 276,75 eurot (Läti Panga 01.01.2014

kursi järgi).

1.4. OCTA § 41 lg 1 punkti 1 alapunkt a) sätestab, et kindlustusandjal on õigus esitada

liiklusõnnetuse põhjustanud sõidukijuhile regressnõue, kui ta on sõidukit juhtinud alkoholi,

narkootiliste, psühhotoksiliste, psühhotroopsete ainete või muude joovastavate ainete mõju all.

1.5. Hageja esitas kostjale taotluse regressinõude hüvitamiseks 20.05.2009, 18.08.2011,

06.12.2013, 23.09.2016, millele kostja ei ole reageerinud ega võlga hagejale tasunud. Vastavalt

kohustusliku liikluskindlustuse lepingule ja tulenevalt OCTA § 23 lg-st 1 ja § 24 lg-st 2 on

hageja hukkunu pereliikmetele tasunud ja sotsiaalkindlustusametile regressi korras hüvitanud

ajavahemikul 27.11.2007–18.07.2019 makstu eest kokku 88 246 eurot 85 senti. Hageja nõue

muutus sissenõutavaks iga makse tasumisest. Kuna OCTA regressnõude esitamise tähtaega ei

reguleeri, siis tuleb aegumistähtaja kohaldamisel lähtuda Läti Varariigi tsiviilseadustikust.

Tsiviilseadustiku § 1895 kohaselt, kõik nõudeõigused, mis ei ole ühemõtteliselt aegumise mõju

alt eemaldatud ja mille kasutamiseks ei ole seadusega määratud lühemat tähtaega, lõpevad, kui

õigustatud isik ei ole neid kümne aasta jooksul kasutanud ehk sisse nõudnud. Paragrahv 1902

kohaselt katkestab aegumise õiguse kasutamine, milleks võib olla hagi esitamine kohtusse või

pöördumine arbitraažikohtusse, kusjuures juba möödunud aega enam ei arvestata ning hakkab

kulgema uus aegumistähtaeg. Hageja esitas 23. septembril 2016 Läti Daugavpilsi kohtusse hagi

kostja vastu 77 951 euro 73 sendi saamiseks. Nimetatud kohus keeldus 30. septembri 2019. a

otsusega hagi menetlemisest, leides, et kuna kostja elukoht on Eestis, tuleb hagi esitada Eesti

Vabariigi kohtule. Tsiviilseadustiku § 1904 kohaselt katkestab hagi esitamine aegumise,

mistõttu hageja nõude aegumine katkes 23. septembril 2016 Läti Vabariigi Daugavpilsi

kohtusse hagi esitamisega. Sama seaduse § 1905 kohaselt võlgnikule saadetud meeldetuletus

katkestab aegumise. Hageja on kostjale edastanud taotlused regressnõude hüvitamiseks, mille

saatmisega hageja nõude aegumine katkes. Viidatut kinnitab Läti Vabariigi Ringkonnakohtu 4.

septembri 2014 lahend tsiviilasjas nr C33489513. Seega ei ole kostja vastu esitatud nõue

aegunud.

1.6. Läti Vabariigi tsiviilseadustiku § 1765 kohaselt tuleb intressimäär sätestada dokumendis

või tehingus. Juhul, kui seda ei ole tehtud, kuulub kohaldamisele seadusest tulenev intressimäär

6% aastas. Hageja palub kostjalt välja mõista viivised alates hagiavalduse esitamisele

järgnevast päevast kuni põhivõla kohase tasumiseni Läti Vabariigi tsiviilseadustiku §-s 1765

ettenähtud ulatuses ehk 6% aastas, so 0,01644% päevas iga tasumisega viivitatud päeva eest.

Kostja vastuväited

2. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

2-18-16279

4

Kostja vastuväited on kokkuvõttes järgmised:

1) Regressinõue on Läti õigusterminoloogia järgi kellegi teise asemel varalist kohustust

täitnud isiku nõue tagastada tasutud rahasumma või muu varaline väärtus. Regressnõue

tekib juhul, kui seadus näeb ette, et kannatanule tekitatud kahju peab hüvitama mitte

süüdlane, vaid teine isik. Seega paneb hageja maksma kannatanu nõuet kostja vastu,

sest ta on kostja asemel täitnud kannatanule rahalise kohustuse. Kohtuotsuse kohaselt

arvestas kohus kriminaalkaristuse määramisel muu hulgas asjaolu, et kostja oli

kannatanule moraalse kahju hüvitanud ning „sõlminud leppimise“. Kohtuotsusega on

tuvastatud, et kannatanu ei esitanud kahju hüvitamise taotlust. Kohtuotsuses viidatud 1.

novembri 2007. a kannatanu ja kostja vahelise kokkuleppe kohaselt loobus kannatanu

nõuetest kostja vastu, millega lõppes pooltevaheline võlasuhe. Kuna poolte võlasuhe

lõppes, ei saa hageja panna maksma oma nõuet kostja vastu, kuna tema nõue põhineb

võlasuhtel, millest pooltele ei tulene mingeid õigusi ega kohustusi.

2) Hageja

tugineb

kindlustushüvitise

tasumise

kohustusel

tsiviilvastutuse

kindlustuslepingule. Poliisist nähtuvalt kohalduvad lepingu sõlminud pooltele

tingimused 43-02-02, millest nähtuvalt sõlmiti kindlustusleping vaid sõiduki juhi elu ja

füüsilise tervise kindlustamiseks ja kindlustusjuhtumiks nimetatud lepingu alusel olid

vaid sellised juhtumid, mille tagajärjel sõidukijuhi füüsilise tervis sai kahjustada.

Nimetatud lepingu alusel ei hüvitata muud kahjud, mille hüvitamise kohustust

kindlustuslepingust tulenevalt hagejal ei olnud. Seega ei saa hageja ka kostjalt sellise

kahju hüvitamist nõuda. Kindlustusandja on muude kahjude hüvitamise lepingu p-des

nr 4.1.2 ja 4.1.3 sõnaselgelt välistanud.

3) Isegi kui kindlustuslepinguga oleks olnud kaitstud selline kahju, mille hüvitamist hageja

kostjalt nõuab, ei saa sellise kahju hüvitamist nõuda ka seadusest tuleneva välistuse

tõttu. Hageja on Riigikohtu praktikale viidates kinnitanud, et ta saab kostjalt nõuda

hüvitatud kahju üksnes juhul, kui lisaks Eesti Vabariigi liiklusseadusele saab sellise

kahju hüvitamist nõuda ka Läti Vabariigi seaduste kohaselt. Eesti õiguse kohaselt kahju

hüvitamist nõuda ei saa, sest võlaõigusseaduse (VÕS) § 444 kohaselt ei või

kindlustusvõtja kindlustusandja nõusolekuta suurendada kindlustusriski ega lubada

selle suurendamist ka isikutel, kelle eest ta vastutab – see tähendab kõiki isikuid, kelle

käitumist ta mõjutada saab, sh pereliikmed. Kui kindlustusvõtja rikub nimetatud

kohustust,

vabaneb

kindlustusandja

kindlustuslepingu

täitmise

kohustusest

kindlustusvõtjast tuleneva asjaolu tõttu kindlustusriski võimalikkuse suurenemise

ulatuses (VÕS § 445 lg 2). Kindlustatud sõidukiga poleks liiklusõnnetust toimunud, kui

sõiduki seaduslik valdaja (hukkunu) ei oleks üle andnud võtmeid pea raskes joobes

kostjale. Liiklusseaduse § 90 lg 2 kohaselt on sõiduki juhtimisõiguse üleandmine

joobeseisundis isikule otsesõnu keelatud. Sama keeld tuleneb Läti liiklusseaduse § 20

lõikest 2, mille kohaselt sõiduki omanik, valdaja ja kasutaja ei või anda juhtimist isikule,

kes on alkoholi, narkootilise, psühhotroopse või muu joovastava aine mõju all. Selliselt

käitudes suurendas hukkunu sõiduki seadusliku valdajana kindlustusriski, mille

tagajärjel kindlustusandja vabaneb kindlustuslepingu täitmisest, sest ka OCTA § 35

lõige 1 sätestab, et kindlustusandja ega liikluskindlustusandjate büroo ei hüvita kahju,

mis on tekkinud mootorsõiduki kasutamisel, mille vastutus on välistatud

tsiviilseadustiku § 2347 alusel. Hukkunu oli seadusest tuleneva keelu eiramisel raskelt

hooletu, andes võtmed üle joobes juhile, mistõttu hageja vabanes kahju hüvitamise

kohustusest. Kui hageja on teinud alusetuid väljamakseid, võib tal olla nõue saadu arvel

alusetult rikastunud isiku vastu, kuid mitte kostja vastu.

2-18-16279

5

4) REÕS § 52 kohaselt ei saa Eestis välja mõista oluliselt suuremaid hüvitisi, kui seda

näeks sellise kahju korral ette Eesti õigus. VÕS § 139 kohaselt vähendatakse

kahjuhüvitist ulatuses, milles asjaolud või oht soodustasid kahju tekkimist. Sõiduki

omaniku abikaasa, kes oli sõiduki seaduslikuks valdajaks, soodustas kahju tekkimist

sellega, et andis sõidukijuhtimise üle joobes naisterahvale, kes põhjustas avarii, mille

tulemusena sõiduki omaniku abikaasa hukkus. Praegusel juhul tuleb kahjuhüvitist

nullini vähendada, kuna kahju tekkimine on põhjuslikus seoses kahjustatud isiku

tegevusega. OCTA § 31 lg 6 kohaselt kui liiklusõnnetuses põhjustas kahju üks isik, kuid

teised liiklusõnnetuses osalenud isikud vastutavad kahju põhjustamise või suurenemise

eest, siis hüvitatakse kahju, võttes arvesse iga liiklusõnnetuses osalenud isiku vastutust.

Kuna Eesti õigus võimaldab asjaolusid arvestades kahju hüvitist vähendada teatud

juhtudel isegi nullini, tuleb seda asja lahendamisel arvesse võtta juhul, kui hageja nõue

peaks mingiski ulatuses olema põhjendatud.

5) Asjaolu, et OCTA regressnõude esitamisele eraldi tähtaega ei sätesta, kinnitab kostja

käsitlust, et hageja paneb maksma kannatanu nõuet. Seetõttu tuleb lähtuda kannatanu

nõude maksmapanemise eeldustest, sh nii nõude sissenõutavaks muutumise kui ka

aegumise osas. Kooskõlas Läti tsiviilseadustiku §-ga 1893 lõpevad võlasuhted, kui

võlausaldaja ei kasuta neid seaduses sätestatud aegumistähtaja jooksul. Hageja minetas

oma õiguse nõuda kostjalt kohustuse täitmist, sest § 1896 kohaselt hakkas

aegumistähtaeg kulgema nõude kindlakstegemise hetkest. Kahju tekkis 14. jaanuaril

2007 Y surmaga, seega oli sellest hetkest teada nii kahju kui ka selle kahju tekitaja,

millist tulenevalt hakkas sellest hetkest kulgema ka aegumistähtaeg. Kuna hageja

kindlustusandjana võttis üle hukkunu abikaasa nõude kostja vastu, hakkas hageja nõue

aeguma 14. jaanuaril 2007 ning aegus 14. jaanuaril 2017, võttes aluseks Läti õiguses

sätestatud 10 aasta pikkusest aegumise üldregulatsiooni. Aegumine vahepeal ei

katkenud, sest hageja hagi ei toimetatud kostjale kätte. Nõude üleminek ei mõjuta nõude

identiteeti, sh nõue läheb üle sellises seisundis, nagu see on, sh aegumise seisukohalt.

Samal sündmusel põhinev kindlustusandja nõude aegumistähtaeg kahju tekitanud isiku

vastu ei saa olla pikem kui kannatanu nõude aegumistähtaeg. Tervisekahjustusest

tuleneva nõude aegumist ei arvestata ositi. Kohe, kui osa kahjuhüvitisest saab sisse

nõuda, muutub sissenõutavaks ja hakkab aeguma kogu edaspidi tekkida võiva kahju

hüvitamise nõue. Läti Vabariigi tsiviilseadustiku § 1901 kohaselt algab perioodiliste

täitmiste korral iga üksiku soorituse suhtes eraldi aegumine, alates päevast, millal oli

selle tähtpäev. Kui aga õigus ise, mille alusel need perioodilised kohustused loodi, on

aegunud, siis ei ole võimalik enam nõuda üksiku kohustuse täitmist, isegi kui

eraldiseisva kohustuse aegumistähtaeg ei ole veel lõppenud. Läti õigusteoorias on

korduvalt tunnistatud, et aegumistähtaeg ei katke, kui avaldus (taotlus) tagastatakse, mis

praegusel juhul juhtus.

6) Hageja nõue kostja vastu on hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. Isegi kui kohus

asub seisukohale, et hageja nõuet on võimalik mingis ulatuses rahuldada, palub kostja

seadusest tulenevat pooltevahelisele võlasuhtele mitte kohaldada. Praegusel juhul on

erandlikuks asjaoluks see, et hageja nõue tekkis 12 aastat tagasi ja ta pole seda varem

maksma pannud ning hageja juriidilise isikuna nõuab füüsiliselt isikult ilmselgelt üle

jõu käiva summa maksmist.

Maakohtu otsus ja põhjendused

3. Harju Maakohus jättis 26. aprilli 2021. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja

kanda ning mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud 8974 eurot, samuti viivise

2-18-16279

6

menetluskuludelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kohtuotsuse jõustumisest kuni

täitmiseni. Maakohus määras tsiviilasja hinnaks 93 541 eurot 66 senti.

3.1. Maakohus tuvastas, et pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle:

-

hageja ja W sõlmisid 7. detsembril 2006 mootorsõidukite omanike tsiviilõigusliku

vastutuse kohustusliku liikluskindlustuse standardleping nr US216670, millega

kindlustati sõiduki VW Passat, registreerimismärgiga XXXXXX omaniku/kasutaja

tsiviilvastutus;

-

kostja juhtis 14. jaanuaril 2007 kella 02:50 paiku Preili linnas Brivibase tänaval Riia

suunas sõidukit VW Passat registreerimisnumbriga XXXXXX ja põhjustas

liiklusõnnetuse;

-

pärast liiklusõnnetuse toimumist tuvastati kostja veres alkoholisisaldus 2,4;

-

liiklusõnnetuse tagajärjel hukkus Y;

-

Preili maa- ja linnakohtus võttis kostja oma süü täielikult omaks ning kostja tunnistati

Läti Vabariigi 12. novembri 2007. a kohtuotsusega süüdi Läti Vabariigi

karistusseadustiku § 260 lg-s 3 sätestatud teos ja karistati 3-aastase vangistusega,

sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 aastaks. Kriminaalkoodeksi §-i 55 kohaselt

otsustas kohus põhikaristuse määrata kostjale tingimisi kolmeaastase katseajaga.

-

kostja ja kannatanu W sõlmisid 1. novembril 2007 kokkuleppe;

-

Läti Vabariigi Sotsiaalkindlustusamet on teinud väljamakseid Y lesele W-le ning lastele

Q-le ja Z-le, tasudes osa saamata jäänud tulust toitjakaotuspensionina, mille hüvitamist

nõudis regressi korras kindlustusandjalt s.o hagejalt;

-

hageja maksis W-le, Ql-e ja Z-le hüvitist ja hüvitas sotsiaalkindlustusametile regressi

korras ajavahemikul 27.11.2007–18.07.2019 kokku 88 246 eurot 85 senti;

-

hageja esitas hagi kostja vastu Läti Vabariigi Daugavpilsi kohtusse 23. septembril 2016,

kuid Daugavpilsi kohus otsustas 30. septembril 2016 hagi menetlemisest keelduda,

leides, et hagi tuleb esitada Eesti Vabariigi kohtusse.

3.2. Pooltel on vaidlus järgmiste asjaolude üle:

-

kannatanu (W) loobus kostjaga kokkuleppe sõlmimisel kahju hüvitisest;

-

hagejal tekkis kohustus hüvitada Y lesele W-le ning lastele Q-le ja Z-le Y surma tõttu

saamata jäänud tulu või teha makseid, mida tal on õigus nõuda regressi korras kostjalt

tagasi;

-

kostja on hageja taotlused regressnõude hüvitamiseks kätte saanud;

-

hageja regressinõu on selge;

-

hageja nõue on aegunud.

3.3. Maakohus analüüsis, millise riigi õigus hageja nõudele kohaldub. Maakohtu otsuse

põhjenduste kohaselt tuleneb REÕS § 50 lg-st 1, et kahju õigusvastasest tekitamisest tulenevale

nõudele kohaldatakse selle riigi õigust, kus kahju tekkimise aluseks olev tegu tehti või sündmus

toimus. 19. juunil 1980. aastal Roomas allakirjutamiseks avatud lepinguliste kohustuste suhtes

kohaldatava õiguse konventsiooni artikli 3 lg 1 esimese lause kohaselt kohaldatakse lepingu

suhtes lepingupoolte valitud õigust. Pooltel puudub vaidluse selles, et hageja ja kannatanu

sõlmisid 07.12.2006 mootorsõidukite omanike tsiviilõigusliku vastutuse kohustusliku

liikluskindlustuse standardlepingu nr US216670, millega kindlustati sõiduki VW Passat,

registreerimismärgiga XXXXXX omaniku/kasutaja tsiviilvastutus. Lepingule kohalduvate

2-18-16279

7

tingimuste (eeskirja) punkti 9.1 on kindlustusandjal õigused ja kohustused, mis on sätestatud

Läti Vabariigi õigusaktidega, aga kohustused, mis on sätestatud eeskirjades. Punkt 10.1

kinnitab, et kindlustusandja õigused ja kohustused on sätestatud Läti Vabariigi õigusaktidega.

Hageja väitel täitis ta liiklusõnnetuse põhjustanud kostja eest kahju tasumise kohustuse

õnnetuse tagajärjel hukkunud Y abikaasale W-le ja tema lastele ning Läti Vabariigi

Sotsiaalkindlustusametile. Seega paneb hageja kostja vastu maksma kannatanu nõuet, mille

hageja on kostja asemel kannatanule täitnud. Maakohtu hinnangul tuleb praegusel juhul

kohaldada Läti õigust, kuna liiklusõnnetus juhtus Lätis ning kahju tekkis samuti Lätis. Vaidlust

ei ole, et hageja saab nõuda kostjalt kahju hüvitamist üksnes juhul, kui ta lisaks Eesti Vabariigi

seadustele saab nõuda kahju hüvitamist Läti Vabariigi seaduste kohaselt.

3.4. Kostja ja kannatanu vahel 1. novembril 2007 sõlmitud kokkuleppe kohaselt kinnitas kostja,

et tunnistab täielikult oma süüd, vastavalt kriminaalõiguse § 260 lõikele 3, kahetsedes oma tegu

ning kohustudes hüvitama kannatanule moraalse kahju. Kannatanu kinnitas oma allkirjaga, et

kostja on osaliselt maksnud kuriteoga tekitatud kahju eest hüvitist 3000 latti, ülejäänud 12 000

latti ehk 17 075 eurot pidi kostja tasuma kannatanule kahe aasta jooksul pärast lepingu

allkirjastamist maksegraafiku alusel. Kokkuleppe kohaselt kinnitasid pooled, et vastavalt

kokkulepitule katab kahjuhüvitis täielikult kostja tekitatud moraalse kahju ning kannatanul ei

ole nõudeid süüdistatava vastu. Kostja ja kannatanu palusid Preili kohtul kokkulepet

aktsepteerida ja vabastada kostja kriminaalvastutusest ning lõpetada kriminaalmenetluse.

Kohtuotsusest nähtub, et vastutust kergendava asjaoluna arvestas kohus kostja süü omaksvõttu

ning toimepandu kahetsemist, kannatanule moraalse kahju osalist hüvitamist ja kannatanuga

leppimist.

3.5. Maakohtu hinnangul loobus kannatanu viidatud kokkuleppega kostja vastu nõuete

esitamisest. Kokkuleppe kohaselt leppisid pooled kokku, et kostja hüvitatud kahju katab

täielikult kannatanule tekitatud mittevaralise kahju ning kannatanul ei ole nõudeid kostja vastu.

Kokkuleppes ei ole märgitud, et kannatanu loobus vaid mittevaralistest nõuetest.

Pooltevaheline võlasuhe lõppes kokkuleppe sõlmimisega. Kostjal kohustuse puudumine ei

välista, et Läti Vabariigil või hagejal võisid seadusest või muust õigussuhtest tulenevalt tekkida

kohustused kannatanu või hukkunu laste ees.

3.6. Maakohus ei nõustu hageja väidetega, et hageja sai kostja ja kannatanu vahel 1. novembril

2007 sõlmitud kokkuleppest teada alles praeguses tsiviilasjas. Sõlmitud kokkuleppele on selge

viide Läti Vabariigi 12. novembri 2007. a kohtuotsuses. Seega oli hagejal võimalus enne

kannatanule väljamaksete tegemist kokkuleppe sisu välja selgitada.

3.7. Järgnevalt analüüsis maakohus alternatiivseid aluseid hagejal kannatanu suhtes maksete

tegemise kohustuse tekkimiseks.

3.7.1. Maakohtu hinnangul on hageja esitanud vastuolulisi seisukohti hageja ja kannatanu vahel

sõlmitud kohustusliku liikluskindlustuse lepingu kohaldamise kohta. Hagi terviktekstis leidis

hageja, et kostja vastutab viidatud lepingu alusel, kuid istungil (25.03.2021 istung, 01:29:17)

leidis, et leping kostjale ei kohaldu. Maakohtu hinnangul ei ole hageja väited, et viidatud

lepingut ei saa kohaldada hagis esile toodud asjaolusid arvestades, asjakohased. Poliisist

nähtuvalt kohalduvad lepingu sõlminud pooltele tingimused 43-02-02. Lepingu tingimuste 43-

02-02 p-st 1.2. nähtuvalt on kindlustusvõtjaks poliisis näidatud sõiduki juht, kes liiklusõnnetuse

toimumise korral saab füüsilise tervise kahjustuse või sureb õnnetuse tagajärjel. Vastavalt p-le

2.1. kindlustatakse kindlustuslepinguga transpordivahendi juhi, kes kindlustatud riski

ilmnemise hetkel juhtis poliisis näidatud transpordivahendit, elu ja füüsiline tervis. Maakohus

nõustus kostjaga, et viidatud leping ei sätesta hagejale kohustust tasuda kindlustusvõtjale

saamata jäänud tulu / toitjakaotuspensioni alla 8-aastase lapse kasvatamisel või maksta

kindlustusvõtja lastele toitjakaotuspensioni. Lepingu tingimuste p-i 4.1.2 kohaselt ei maksa

2-18-16279

8

kindlustusandja kindlustushüvitist, kui juhtumi põhjuseks oli kindlustatu õigusvastane tegevus

või p-st 4.1.3 tulenevalt oli kindlustatu juhtumi toimumise ajal alkoholijoobes. Läti

liiklusseaduse § 20 lg 2 kohaselt sõiduki omanik, valdaja ja kasutaja ei või anda juhtimist üle

isikule, kes on alkoholi, narkootilise, psühhotroopse või muu joovastava aine mõju all. Eesti

Vabariigi liiklusseaduse (LS) § 90 lg 2 järgi ei tohi mootorsõiduki omanik, valdaja või juht

lubada mootorsõidukit juhtima isikut või anda juhtimist üle isikule, kellel puudub vastava

kategooria mootorsõiduki juhtimisõigus või kes on joobeseisundis, alkoholi piirmäära ületavas

seisundis või liiklusohtlikus terviseseisundis. Hageja ei ole menetluses vaidlustanud asjaolu, et

sõiduki kasutaja Y andis sõiduki juhtimise üle alkoholijoobes kostjale. Pooled ei vaidle selle

üle, et kostjal tuvastati pärast liiklusõnnetust 2,4-promilline alkoholijoove. Kohtu hinnangul on

2,4-promilline joove isiku puhul selgelt tuvastatav. Kostjal joobe olemasolu kinnitab Läti

Vabariigi 12.11.2007 kohtuotsus. Kohus leiab, et lepingu tingimustest tulenevalt puudus

hagejal W-le kindlustushüvitise maksmise kohustus, kuna pooled välistasid sellise kohustuse

lepingu punktides 4.1.2 ja 4.1.3. Nii Läti kui ka Eesti õiguse kohaselt ei ole lubatud sõiduki

valdajal/kasutajal anda juhtimist üle joobes isikule.

3.7.2. Vaidlust, ei ole, et hageja saab kostjalt kahjuhüvitist nõuda üksnes juhul, kui lisaks Eesti

Vabariigi seadustele saab vastava kahju hüvitamist nõuda ka Läti Vabariigi seaduste kohaselt.

VÕS § 444 kohaselt ei või kindlustusvõtja pärast lepingu sõlmimist ilma kindlustusandja

nõusolekuta suurendada kindlustusriski võimalikkust ega lubada selle suurendamist isikute

poolt, kelle eest ta vastutab. Vastavalt VÕS § 445 lõikele 2 kui kindlustusvõtja rikub §-s 444

sätestatud kohustust, vabaneb kindlustusandja kindlustuslepingu täitmise kohustusest

kindlustusvõtjast tuleneva asjaolu tõttu kindlustusriski võimalikkuse suurenemise ulatuses, kui

kindlustusjuhtum toimub pärast kindlustusriski suurenemist. OCTA § 35 lõige 1 sätestab, et

kindlustusandja ega liikluskindlustusandjate büroo ei hüvita kahju, mis on tekkinud

mootorsõiduki kasutamisel, mille vastutus on välistatud tsiviilseadustiku § 2347 alusel. Siia alla

kuulub kolmandale isikule tekitatud kahju, mis on põhjustatud vääramatu jõu, isiku enda

tahtluse või raske hooletuse tõttu.

3.7.3. Maakohtu hinnangul suurendas sõiduki valdaja Y raskelt hooletu käitumisega

kindlustusriski realiseerumise võimalikkust, andes sõiduki valdajana juhtimisõiguse joobes

kostjale. Selle asjaolu tõttu vabanes hageja kahju hüvitamise kohustusest ning tal ei tekkinud

ka lepingust või seadusest kahju hüvitamise kohustust kannatanu ja hukkunu laste ees, mida

hiljem regressi korras kostjalt välja nõuda.

3.8. Eeltoodud põhjustel jättis maakohus hagi rahuldamata.

3.9. Maakohus analüüsis ka kostja väidet hageja nõude ebaselguse kohta. Hagi tervikteksti

kohaselt on hageja tasunud kannatanule ja hukkunu lastele ja Läti Sotsiaalkindlustusametile

regressi korras maksed ajavahemikul 27.11.2007–18.07.2019 kokku 88 246 eurot 85 senti.

Hageja nõuab nimetatud summa hüvitamist kostjalt OCTA § 41 lg 1 p 1 alapunkti a) alusel.

Kostja tõi esile, et hageja ei ole hagi asjaoludena välja toonud, et nõuab matusetoetust,

maksetest ei nähtu periood, mille eest need on tehtud, väljamaksed on tehtud enne hageja poolt

otsuste tegemist ning on allkirjastamata, mistõttu ei ole võimalik tuvastada, kas otsus oli enne

väljamakset tehtud, maksed ei ole kostjaga seostatavad, hageja on teinud väljamakseid peale

hukkunu lapse Q täisealiseks saamist, kuid ei ole tõendanud, et laps õppis jms. Maakohus leidis

alternatiivselt, et olenemata hagi korduvast täpsustamisest ja tervikteksti esitamisest on nõue

nii ebaselge, et selle kujunemist ei ole võimalik jälgida. Hageja ei ole selgelt ja arusaadavalt

nõude tekkimist tõendanud. Tõendamata on väidetud ulatuses väljamaksete tegemine ning

tõendamata on nende teostamise aluse esinemine. Seega tuleks hageja nõue rahuldamata jätta

ka selle ebaselguse tõttu.

2-18-16279

9

3.10. Maakohus leidis, et hageja nõue on aegunud. Vaidlust ei ole, et hageja tegi väljamakseid

alates 29. novembrist 2007. Hageja tugines nõude alusena OCTA § 41 lg 1 p 1 alapunktile a).

Viidatud sätte kohaselt on kindlustusandjal õigus esitada liiklusõnnetuse põhjustanud

sõidukijuhile regressnõue, kui ta on sõidukit juhtinud alkoholi, narkootiliste, psühhotroopsete

ainete või muude joovastavate ainete mõju all. Hageja hinnangul ei reguleeri OCTA

regressinõude esitamise tähtaega. Pooled on nõustunud, et käesoleval juhul tuleb aegumisele

kohaldada Läti Vabariigi tsiviilseadustiku § 1779, mille kohaselt peab igaüks hüvitama oma

tegevuse või tegevusetusega tekitatud kahju. Sama seadustiku § 1893 kohaselt lõpevad

võlasuhted, kui võlausaldaja ei kasuta neid seaduses sätestatud aegumistähtaja jooksul. § 1895

kohaselt kõik nõudeõigused, mis ei ole ühemõtteliselt aegumise mõju alt eemaldatud ja mille

kasutamiseks ei ole seadusega määratud lühemat tähtaega, lõpevad, kui õigustatud isik ei ole

neid kümne aasta jooksul kasutanud ehk sisse nõudnud. Sama seaduse §-i 1902 kohaselt

katkestab aegumise õiguse kasutamine, milleks võib olla hagi esitamine kohtusse või

pöördumine arbitraažikohtusse, kusjuures juba möödunud aega enam ei arvestata ning hakkab

kulgema uus aegumistähtaeg.

3.11. Tulenevalt Läti tsiviilseadustiku §-st 1896 hakkas aegumise tähtaeg kulgema nõude

kindlakstegemise hetkest. Maakohus nõustus kostjaga, et kahju tekkis 14. jaanuaril 2007 Yi

surmaga, seega oli sellest hetkest teada nii kahju ehk nõude olemasolu kui ka selle kahju

tekitaja, millest tulenevalt hakkas kulgema ka aegumistähtaeg. Võttes aluseks Läti õiguses

sätestatud 10 aasta pikkuse aegumise üldregulatsiooni, siis arvestades, et hageja

kindlustusandjana on üle võtnud kannatanu nõude kostja vastu, hakkas hageja nõue aeguma

14. jaanuaril 2007 ning aegus 14. jaanuaril 2017. Maakohtu hinnangul aegumine vahepeal ei

katkenud, sest hageja Läti Vabariigi Daugavpilsi kohtusse esitatud hagi ei toimetatud kostjale

kätte. Samuti ei ole hageja tõendanud, et kostja sai kätte hageja taotlused regressnõude

hüvitamise kohta. Kui asuda seisukohale, et kättetoimetamine ei ole aegumise katkemiseks

vajalik, siis võiks hagi aegumist erinevatesse kohtutesse hagi esitamisega või nõuete

esitamisega piiramatult edasi lükata, mis ei saa olla aegumise regulatsiooni eesmärgiks.

3.12. Maakohus määras otsuses ka hagi hinna lähtudes tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 136 lg-st 4. Hagiavalduse tervikteksti kohaselt palus hageja kostjalt välja mõista

88 246 eurot 85 senti ning edasiulatuva viivise alates 31. oktoobrist 2018 seaduses sätestatud

määras. Eelneva alusel määras maakohus määras hagi hinnaks 93 541 eurot 66 senti.

3.13. Menetluskulud jättis maakohus TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagi rahuldamata jätmise tõttu

hageja kanda. Maakohus mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud 8974 eurot

(õigusabikulud 7350 eurot 41 senti (ilma käibemaksuta), tõlkekulud 128 eurot (ilma

käibemaksuta) ning käibemaks 151 eurot 69 senti). Õigusabi osutati tunnihinnaga 115 eurot

(ilma käibemaksuta) ning teenuste osutamise ajakulu oli 63 tundi 55 minutit. Kostja ei ole

käibemaksukohustuslane, mistõttu ta ei saa menetluskuludelt käibemaksu tagasi taotleda.

Maakohus leidis, et kostja õigusabikulud on asja sisu, mahtu ja keerukust arvestades tervikuna

põhjendatud. Praegusel juhul muutis kohtuasja keerukamaks vajadus kohaldada Läti õigust.

Maakohus mõistis menetluskulud välja koos viivisega VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätetatud

määras.

Apellatsioonkaebus

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ning teha uue

otsuse, millega hagi rahuldada ning:

-

mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõlg 88 246 eurot 85 senti;

2-18-16279

10

-

mõista kostjalt hageja kasuks välja viivis põhivõlalt alates 12. augustist 2019 Läti

Vabariigi tsiviilseadustiku §-s 1765 sätestatud määras s.o 6% aastas kuni põhivõla

tasumiseni;

-

menetluskulud jätta kostja kanda ning mõista need kostjalt välja koos 2019 Läti

Vabariigi tsiviilseadustiku §-s 1765 sätestatud viivisega alates kohtuotsuse jõustumisest

kuni menetluskulude tasumiseni.

-

alternatiivselt tühistada maakohtu otsus ning saata asi samale maakohtule uueks

läbivaatamiseks.

4.1. Apellatsioonkaebuse väited on kokkuvõttes järgmised:

1) Maakohus on ekslikult ning ebaselgelt kohaldanud paralleelselt kahe riigi õigust, s.o

Läti ja Eesti õigust, ning ei ole olulises ulatuses selgeks teinud kohalduva välisriigi

õiguse sisu. Samuti ei ole maakohus menetlusosalistele selgitanud, mida, millises

ulatuses ja kuidas nad peaksid aitama kohtul välisriigi õiguse sisu osas välja selgitada.

Praeguses asjas tuleb kohaldada üksnes Läti õigust. Nõude tekkimise aluseks oleva

sündmuse ajal kehtis Eesti-Läti-Leedu õigusabileping, mille art 39 lg 1 kohaselt

kohaldatakse kahju hüvitamisega seotud kohustustele, mis ei tulene lepingust või

muudest õiguspärastest tegudest, selle riigi õigust, kelle territooriumil leidis aset tegu

või muu asjaolu, mis oli nõude aluseks. Kuna liiklusõnnetus toimus Läti Vabariigi

territooriumil, tuleb kohaldada Läti õigust. Nõue, selle alus ja eeldused, on

materiaalõiguse küsimus, st kohalduva õiguse küsimus. Kui vaidluses kohaldub Läti

õigus, tuleb nõuet ja selle eeldusi hinnata Läti õiguse järgi ning sama õigusküsimuse

lahendamisel ei saa paralleelselt kohaldada mõne teise riigi õigust. Kohtul tuleb

kohalduv õigus kindlaks teha ja seda rakendada sõltumata poolte väidetest, milline õigus

peaks kohalduma.

2) Hageja nõue kostja vastu tekkis seaduse alusel. Hageja ja kostja vahel ei ole lepingut.

Hagejal on kostja vastu regressinõue 88 246 euro 85 sendi saamiseks. Läti

seadusandluses

reguleerib

sõiduki

omaniku

või

kasutaja

kohustuslikku

tsiviilvastutuskindlustust ja kolmandate isikute õigusi OCTA. Kui sõiduk on

kindlustatud kohustusliku tsiviilvastutuskindlustusega, ja selle kasutamisel tekib kahju

kolmandatele isikutele, tekivad nendel kolmandatel isikutel seaduse (OCTA) alusel

nõuded kindlustusandja vastu. Üks nendest nõuetest on OCTA §-s 23 sätestatud

toitjakaotusest tingitud saamata jäänud tulu nõue. Kolmandatel isikutel võivad samuti

tekkida erinevate seaduste alusel nõuded riigi vastu toetuste saamiseks (nt matusetoetus

või toitjakaotuspension). Riigil on nende toetuste väljamaksmise korral õigus nõuda

kindlustusandjalt OCTA § 24 järgi hüvitist. Kui kindlustusandja on teinud makseid

kolmandatele isikutele OCTA § 23 alusel või riigile OCTA § 24 alusel, tekib

kindlustusandjal seaduse alusel regressnõue OCTA § 41 alusel nende isikute vastu, kes

on selles sättes nimetatud, ning eeldustel, mis on selles sättes välja toodud. Praegusel

juhul on hagejal tekkinud kostja vastu nõue OCTA § 41 lg 1 p 1(a) alusel. Selle sätte

kohaselt on kindlustusandjal õigus esitada regressinõue liiklusõnnetuse põhjustanud

sõidukijuhi vastu, kui too juhtis sõidukit alkoholi, narkootilise, psühhotoksilise,

psühhotroopse või muu joovastava aine mõju all. Kostja juhtis hageja juures

kindlustatud sõidukit ning põhjustas sellega juhtimise ajal raskes joobes liiklusõnnetuse,

mille tagajärjel sai surma Y. Y surma tõttu tekkis kolmandatel isikutel (tema lesel ja

lastel) õigus saada kindlustusandjalt saamata jäänud tulu OCTA § 23 järgi ning riigilt

toitjakaotuspensioni Läti pensioniseaduse (Par valsts pensijām; LPS) §-de 18 ja 19 järgi

ja matusetoetust Läti sotsiaaltoetuste seaduse (Valsts sociālo pabalstu likums; LSS) §

14 järgi. Läti sotsiaalkindlustusamet tegi need maksed ära ja nõudis OCTA § 24 alusel

2-18-16279

11

hüvitist hagejalt. Hageja hüvitas kolmandatele isikutele saamata jäänud tulu ning riigile

(Läti sotsiaalkindlustusametile) väljamakstud toetused, mistõttu tekkis tal tagasinõue

kostja vastu OCTA § 41 lg 1 p 1(a) alusel.

3) Hageja tagasinõue kostja vastu ei tulene lepingust, seda ei reguleeri ükski leping, k.a

kindlustusleping. Samuti ei ole hageja nõue moodustunud kolmandate isikute nõuetest

kostja vastu, vaid see on nõue kindlustusandja ja riigi vastu. Hageja tagasinõue on

seejuures kvalifitseeritav seaduse alusel tekkinud nõudena kostja vastu Läti

tsiviilseadustiku (LTSS) § 1402 tähenduses. Maakohus leidis ekslikult, et hageja paneb

maksma kostja vastu lepingust tulenevat nõuet või kannatanu nõuet kostja vastu. Hageja

paneb maksma oma seadusest tulenevat (OCTA § 41) regressnõuet kostja vastu,

tegemist on eraldiseisva nõudega. Hageja ja kostja vahel ei ole tagasinõude kohta

lepingut. Kannatanu on OCTA § 1 p 8 järgi isik, kes sai liiklusõnnetuses

tervisekahjustusi. Praegusel juhul on kannatanuks seega Igor Lvov, kes liiklusõnnetuse

tagajärjel suri. Tema lesk ja kaks last ei ole kannatanud selle seaduse tähenduses, vaid

kolmandad isikud (OCTA § 1 p 15), kellel tekkis Y surmast tulenevalt õigus saada

kindlustusandjalt saamata jäänud tulu ja riigilt toetusi.

4) Maakohus ei ole hageja nõuet kostja vastu selgelt kvalifitseerinud. Ühelt poolt leidis

maakohus, et tegemist on lepingulise nõudega, teisalt, et tegemist on seadusest tuleneva

nõudega. Eksimused nõude kvalifitseerimisel tingisid ebaõige otsuse.

5) Maakohus leidis veel vastuoluliselt, et hageja nõue või hagi ei ole selge (otsuse p 30.3.).

Kui hagi nõue ei ole selge, tuleks hagi jätta TsMS § 3401 lg 1 alusel käiguta ning anda

hagejale tähtaeg puuduste kõrvaldamiseks. Kui hageja puudusi ei kõrvalda, alles siis on

kohtul võimalik otsustada hagi menetlusse võtmisest keeldumine või menetlusse võetud

hagi korral läbi vaatamata jätmine. Kohus ei andnud hagejale tähtaega nõude või hagi

puuduste kõrvaldamiseks, vaid alles kohtuotsuses märkis, et nõue või hagi ei ole

piisavalt selge.

6) Maakohus leidis ekslikult, et kuna õnnetusjuhtumi kindlustuslepingu tingimused ei näe

kindlustusvõtjale ette hüvitist saamata jäänud tulu või tema lastele toitjakaotuspensioni

saamiseks, siis ei tulnud hagejal seda hüvitada. Hageja selgitab uuesti, et tal on kostja

vastu seaduse alusel tekkinud nõue (OCTA § 41). Õnnetusjuhtumi kindlustuslepingu

tingimused ei piira ega välista hageja regressnõuet isikute vastu, kes kahju põhjustasid

OCTA § 41 järgi. Hageja kohustus hüvitada saamata jäänud tulu või riigi poolt tehtud

väljamaksed tulenes seadusest. Kuigi W oli OCTA standardlepingu ja õnnetusjuhtumi

kindlustuslepingu sõlmijaks, tuleb teda ning tema lapsi käsitada praegusel juhul

kolmandate isikutena OCTA tähenduses (OCTA § 1 p 15), kellele tekkis toitjakaotusest

kahju OCTA mõttes. OCTA ja õnnetusjuhtumi kindlustuslepingu eesmärgid ning

reguleerimisesemed on erinevad ning viimase tingimused ei ole mõeldudki mõjutama

OCTA-st tulenevaid õigusi või kohustusi. OCTA eesmärk on kaitsta kolmandate isikute

huve (OCTA § 2), andes neile õiguse nõuda kindlustusandjalt kahju tekkimise korral

seaduse alusel hüvitist seaduses sätestatud korras (nt toitjakaotusest tingitud saamata

jäänud tulu). Seega on maakohus ekslikult järeldanud, et õnnetusjuhtumi

kindlustuslepingu tingimused piirasid või välistasid kolmandatele isikutele kahju

hüvitamise. OCTA-s sätestatut tuleks käsitada imperatiivsena, millest kindlustusandja

ja -võtja ei saa kokkuleppega kõrvale kalduda. Kõik kolmandate isikute kahjuks tehtud

kõrvalekalded on kehtetud LTSS § 1553 ja 1570 järgi.

7) Maakohus leidis ekslikult, et hagejal ei olnud OCTA § 35 p 1 järgi hüvitamiskohustust,

sest kannatanu andis sõiduauto võtmed üle joobeseisundis juhile (otsuse p 29.7.).

Maakohus kohaldas ebaõigesti OCTA § 35 p-i 1, kuna nimetatud sätte järgi tuleb

2-18-16279

12

arvestada üksnes seda, kas kolmas isik, kellele kahju tekkis, põhjustas kahju enda

tahtlusest või raskest hooletusest. Y (kannatanu) enda tegevus või tegevusetus ei mõjuta

kolmandate isikute õigust või riigi õigust hüvitise saamiseks. Praegusel juhul on

kolmandad isikud selle seaduse mõttes W, Z ja Q, kellel tekkis toitjakaotusest tulenevalt

kahju. Nemad ei põhjustanud seda kahju enda tahtlusest või raskest hooletusest. Nad ei

osalenud liiklusõnnetuses ega olnud sõiduautos. Kohtule ei ole ka esitatud ühtegi asjaolu

ning tõendit, millest saaks järeldada, et nad mõjutasid või said mõjutada õnnetuse

toimumist ning kahju tekkimist. See, millist rolli mängis kannatanu Y, sealjuures kas

tema tegevus või tegevusetus aitas kaasa kahju tekkimisele, ei oma mingit mõju hageja

hüvitamiskohustusele. OCTA eesmärk on kaitsta kolmandate isikute õigusi, mistõttu

olukorras, kus kannatanu tegevus või tegevusetuks mõjutaks nende seadusest tulenevaid

õigusi, ei täidaks seadus enda eesmärki. Muuhulgas nähtub see ka asjaolust, et alates 1.

novembrist 2007 kehtima hakanud OCTA redaktsiooni § 31 lg 11 kohaselt ei ole

kindlustusandjal õigust keelduda või vähendada kindlustushüvitist, kui kannatanu teadis

või pidi teadma, et juht oli joobeseisundis.

8) Maakohus hindas lisaks eelnevale ebaõigesti tõendeid ja tegi nende alusel väära

järelduse, et kannatanu tegutses raskelt hooletult ja andis sõiduauto võtmed kostjale.

Asjas ei ole esitatud ühtegi tõendit selle kohta, miks ja kuidas sai kostja sõiduauto

võtmed ning milline oli kannatanu roll selles, sh mida ta tegi või tegemata jättis ning

milline oli kannatanu enda seisund. Tegemist oli kostja vastuväitega, kuid kostja ei ole

seda väidet tõendanud. Isegi kui kannatanul oli mingi osalus, siis see ei saanud olla

aluseks selleks, et keelduda hüvitise maksmisest või piirata seda ebaproportsionaalselt.

9) Hageja ei nõustu maakohtu seisukohaga, et ta ei ole oma nõuet kostja vastu tõendanud.

Regressnõude õiguse tekkimiseks tuleks hagejal hüvitada kolmandatele isikutele

tekkinud kahju OCTA tähenduses ning riigile sotsiaaltoetuste väljamaksed OCTA § 24

lg 2 järgi. Regressi saab nõuda sõiduauto juhilt, kes põhjustas liiklusõnnetuse olles

samal ajal joobeseisundis. Vaidlust ei ole, et kostja põhjustas joobeseisundis autot

juhtides liiklusõnnetuse, mille tagajärjel hukkus Y. Hageja esitas kohtule hageja otsused

ja maksekorraldused, milledest nähtub, et hageja tegi väljamakseid OCTA § 23 ning §

24 lg 2 järgi. Nimetatud tõenditest nähtub, millises ulatuses hageja väljamakseid tegi.

Samuti esitas hageja Läti sotsiaalkindlustusameti nõudekirjad, milledest nähtub toetuste

maksmine lesele ja tema lastele. Ka maakohus märkis tuvastatud asjaolude juures, et

väljamaksete tegemine lesele ja tema lastele kogusummas 88 246 eurot 85 senti on

tõendatud. Kannatanu lesel ja kahel lapsel tekkis kannatanu surma tõttu õigus saada

kindlustusandjalt saamata jäänud tulu OCTA § 23 järgi. Saamata jäänud tulu on

kannatanu lastel õigus saada, kuni 18-aastaseks saamiseni või 24-aastaseks saamiseni,

kui lapsed jätkavad õpinguid. Lesel on õigus saamata jäänud tulule mh, kui ta on

töövõimeline ja ta kasvatab kuni 8. aastast last. Hageja esitas kohtule laste

sünnitunnistused. Kumbki laps ei ole praeguseks 24-aastane. Z sai 8. aastaseks 16.

jaanuaril 2010 – kuni selle ajani oli lesel õigus saada saamata jäänud tulu OCTA § 23

lg 1 p 3 kohaselt. Saamata jäänud tulu suurust tuli OCTA § 23 lg 2 kohaselt arvestada

kannatanu tulu suurusest, mida lesel ja lastel oli õigus ühes kuus saada, arvestades maha

riigi poolt makstava toitjakaotuspensioni. Arvestades kannatanu tulu, oli lesel ja tema

lastel õigus saada saamata jäänud tulu 194,50 latti (276,75 eurot; vt täpse arvestuse jaoks

hageja 12. augusti 2019. a menetlusdokumenti) ühes kuus. Kannatanu lastel tekkis

kannatanu surma korral õigus saada riigilt toitjakaotuspensioni LPS §-de 18, 19 ja 23

järgi. Samuti tekkis lesel vms isikul õigus saada riigilt matusetoetust LSS § 14 järgi.

Hageja esitatud otsustest ning maksekorraldustest nähtub, millises ulatuses ta lastele

ning Läti sotsiaalkindlustusametile väljamakseid tegi. Läti sotsiaalkindlustusameti

2-18-16279

13

nõudekirjadest nähtub, millises ulatuses maksti lastele toitjakaotuspensioni ning milline

oli keskmine toitjakaotuspensioni suurus. Ülevaadet maksetest lihtsustab hageja

esitatud tabel (dtl 640–642). Hageja esitab apellatsioonimenetluses ka kannatanu Y

sissetulekud, millede järgi arvutas kindlustusandja väljamakstava saamata jäänud tulu

ulatust OCTA § 23 järgi (Lisa 5; vt tulu suuruse arvutamise aluseks olevat tasu alates 1.

juulist 2006 – 31. detsembrini 2006).

10) Maakohus ei ole pooltele selgitanud, millist nõuet ta lahendab, millised on nõude

eeldused ning poolte tõendamiskoormis. Seega ei ole maakohus täitnud nõuetekohaselt

kvalifitseerimis- ja selgitamiskohustust ning seeläbi ka eelmenetluse ülesandeid.

11) Maakohus hindas vääralt tõendeid, kui järeldas, et W ja kostja kokkulepe mittevaralise

kahju hüvitamise kohta välistas W ja tema laste nõudeõiguse kindlustusandja ja riigi

vastu. Läti maakohtute praktikas on sarnastel asjaoludel vaidluses leitud, et kolmanda

isiku kokkulepe kahju tekitajaga ei mõjuta kindlustusandja tagasinõuet kahju tekitaja

vastu (Lisa 4). Maakohus ei arvestanud hageja nõude õigusliku olemusega, samuti ei

hinnanud kokkuleppe kehtivust. Hageja nõue kostja vastu on tekkinud seaduse alusel.

Kannatanu surmal korral tekib kolmandal isikul seaduse alusel õigus saada

kindlustusandjalt saamata jäänud tulu (OCTA § 23) ning riigilt toitjakaotuspensioni

(LPS § 18jj). Riigil tekib omakorda toitjakaotuspensioni väljamaksmise korral õigus

nõuda selle hüvitamist kindlustusandjalt. Tegemist ei ole kolmanda isiku nõudega kostja

vastu, millest kolmas isik saaks kokkuleppel kostjaga loobuda. Kokkuleppe sõnastusest

ei saa järeldada, et lesk loobus oma õigusest saada kindlustusandjalt saamata jäänud tulu

või riigilt sotsiaaltoetusi (sh toitjakaotuspensioni). Kokkuleppe sisu käsitleb üksnes

mittevaralist kahju, kuid saamata jäänud tulu ja toetused ei ole käsitatavad mittevaralise

(nö moraalse) kahjuna. Isegi kui lesk loobus saamata jäänud tulu nõudest ja toetustest,

ei saaks selline kokkulepe olla kehtiv LTSS § 1553 ja 1570 järgi, sest oleks vastuolus

seaduse imperatiivsete normidega. Viidatud õigustest loobumine oleks vastuolus

seaduse mõtte ja kaitse eesmärgiga. Isegi kui selline kokkulepe peaks olema kehtiv, siis

hageja ei vastutaks sellest tulenevate kohustuste rikkumiste eest. Kolmanda isiku ja

kostja vahel sõlmitud kokkulepe on võlaõiguslik kokkulepe. Võlasuhtest tulenevad

õigused ja kohustused üksnes selle pooltele.

12) Maakohus leidis ekslikult, et hageja nõue kostja vastu on aegunud. Praeguses vaidluses

kohalduva

OCTA

redaktsioonist

ei

tulene

kindlustusandja

tagasinõudele

aegumistähtaega, mistõttu on hageja nõude aegumistähtaeg kümme aastat. Seda

kinnitavad Läti Justiitsministeeriumi 26. märtsi 2020. a selgitused ning Läti

ringkonnakohtu otsus asjas nr CA-0155-14/9 (vt dtl 1223–1233; 608jj või 29. märtsi

2019. a menetlusdokumendi lisa dtl 1254jj), samuti ekspertarvamuse p 2 (Lisa 2). LTSS

§ 1902 kohaselt katkeb aegumistähtaeg ja algab uuesti, kui hageja esitab nõude

kohtusse. LTSS § 1895 kohaselt hakkab aegumistähtaeg kulgema alates päevast, mil

nõue on tekkinud, selliselt, et võlgniku vastu, kes ei ole oma kohustust täitnud, võib

kohe esitada hagi, isegi kui võlgnik ei ole veel täitmisest keeldunud või võlausaldaja

pole seda talle meelde tuletanud. Hageja saab regressnõuet OCTA § 41 lg 1 p 1(a) alusel

maksma panna alates hetkest, mil ta teeb kolmandale isikule makse või hüvitab riigile

toetuste väljamaksed. Läti sotsiaalkindlustusamet esitas esimese nõude hagejale toetuste

hüvitamiseks 31. märtsil 2009. Hageja esitas hagi Harju Maakohtule 30. oktoobril 2018,

s.o kümneaastase tähtaja sees. Isegi kui kohus peaks hakkama lugema aegumistähtaega

mõnest muust ajast, nt sündmusest endast, mis toimus 14. jaanuaril 2007, ei oleks ka

sellisel juhul hageja nõue aegunud, sest see on vahepeal katkenud. Hageja esitas nõude

kohtusse juba 23. septembril 2016, millega katkes hageja nõude aegumistähtaeg LTSS

§ 1902 järgi. Aegumise katkemist ei mõjuta see, kas kohus võttis hagi menetlusse või

2-18-16279

14

toimetas hagimaterjalid kostjale kätte. Seadusest sellist eeldust ei tulene. Oluline on

üksnes nõude esitamise fakt. Seda kinnitab ka ekspertarvamuse p 2, mille kohaselt on

oluline see, et hagi on esitatud, mitte kohtulahendi tulemus. Lisaks eelnevale katkes

aegumine ja algas uuesti ka sellega, kui hageja esitas kostjale kohtueelseid nõude või

meeldetuletuskirju. LTSS § 1905 järgi katkestab meeldetuletus võlgnikule aegumise.

Sätte sõnastuse kohaselt ei ole selle eelduseks asjaolu, kas kostja sai nõudekirja ka

tegelikult

kätte.

Praegusel

juhul

esitas

hageja

kostjale

kokku

neli

meeldetuletus/nõudekirja (20. mail 2009, 18. augustil 2011, 6. detsembril 2013 ja 23.

septembril 2016; vt dtl 631jj). Seega on hageja tõendanud meeldetuletuste/nõudekirja

tegemist saatmist. Hageja nõue on järelikult korduvalt katkenud, viimati 23. septembril

2016. Aegumistähtaeg hakkab LTSS § 1896 järgi kulgema hetkest, mil võlausaldaja

nõue võlgniku vastu on tekkinud. Hagejal sai nõue kostja vastu tekkida kõige varasemalt

alates

hetkest,

mil

hageja

tegi

makse

kolmandale

isikule

või

Läti

sotsiaalkindlustusametile. Regressnõude aegumistähtaega ei hakata lugema sellest,

millised nõuded on regressnõude aluseks ja millal need nõuded tekkisid. Hageja nõue

on eraldiseisev seaduse alusel tekkinud nõue, millele kohaldub oma aegumistähtaeg.

13) Kuna maakohus jättis ekslikult hagi rahuldamata, tuleb maakohtu otsus tühistada ka

menetluskulude jaotuse osas ning teha uus otsus, millega jätta menetluskulud TsMS §

162 lg 1 kohaselt kostja kanda.

4.2. Hageja palus asja lahendamise juurde võtta apellatsioonkaebusele lisatud dokumendid

välisriigi õiguse kohta ning Läti Sotsiaalkindlustusameti 19. märtsi 2007. a väljavõtte Yi

sissetulekute kohta ajavahemikul 1996. a jaanuar – 2007. a jaanuar (lisa 5). Hageja esitab uuesti

ka vaidluses kohalduvate sätete tõlked (lisa 1).

4.3. Hageja esitab kohtule ka Läti õigusekspertide 26. mai 2021. a arvamuse Läti

materiaalõiguse sisu ja tõlgendamise kohta. Sellest järeldub, kuidas tuleb tõlgendada Läti

materiaalõiguse norme, esmajoones seda, millisest ajahetkest hakkab kulgema aegumistähtaeg

(lisa 2).

4.4. Samuti esitab hageja Läti Vabariigi Cēsise rajoonikohtu ja Riia rajoonikohtu praktikat

sarnastes vaidlustes (Lisa 3–4). Nimelt nähtub nendest, milliseid tõendeid kohtud reeglina

arvestavad selliste vaidluste lahendamisel, lisaks see, et kindlustusandja ei vastuta kolmanda

isiku ja kahju tekitaja vahel sõlmitud kokkuleppe (rikkumise) eest (lisa 4).

4.5. Vastavalt õiguskirjandusele tuleks tõendeid välisriigi õiguse sisu kohta mõista erinevalt

tavapärastest tõenditest; kohtu jaoks ei tohiks olla vahet, millal ta saab välisriigi õiguse sisust

teadlikuks, kuna välisriigi õigus on nagu Eesti õigus, mida kohus peab kohaldama omal

algatusel oma ametiseisundist tulenevalt, mistõttu peaks hageja saama välisriigi õiguse sisu

kohta esitada tõendeid ka apellatsioonimenetluses. TsMS § 674 lg 2 järgi saab väiteid õiguse

tõlgendamise kohta ja vastuväiteid esitada ka kassatsioonimenetluses. Seega tuleks eelviidatud

tõendid kohtul asja lahendamise juurde võtta. Y sissetulekute väljavõtte (lisa 5) osas selgitab

hageja, et need tuleb kohtuasja lahendamise juurde võtta põhjusel, et maakohus ei ole

menetluses tõendamiskoormist selgitanud ning seetõttu ei teadnud hageja, et tal tuleb tõendada

ka kannatanu varasem sissetulek. Sel põhjusel ei saanud hageja viidatud dokumenti maakohtu

menetluses esitada.

Vastustaja seisukoht

5. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

hageja kanda. Kostja vaidles vastu hageja tõendite vastuvõtmise taotlusele ning palus selle

rahuldamata jätta.

2-18-16279

15

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata

ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Apellatsioonimenetluse kulud jäävad hageja kanda, kohus

määrab kostja menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ning mõistab hagejalt kostja kasuks

välja apellatsiooniastme menetluskulude hüvitise.

7. Maakohus tuvastas järgmised asja lahendamiseks vajalikud asjaolud, mille üle ei vaidle

pooled ka apellatsioonimenetluses ja mille ringkonnakohus võtab aluseks asja lahendamisel:

- hageja ja W sõlmisid 7. detsembril 2006 mootorsõidukite omanike tsiviilõigusliku vastutuse

kohustusliku liikluskindlustuse standardleping nr US216670, millega kindlustati sõiduki VW

Passat, registreerimismärgiga XXXXXX omaniku/kasutaja tsiviilvastutus (II kd lk 124-125);

- kostja juhtis 14. jaanuaril 2007 kella 02:50 paiku Preili linnas Brivibase tänaval Riia suunas

sõidukit VW Passat registreerimisnumbriga XXXXXX ja põhjustas liiklusõnnetuse (II kd lk

127);

- pärast liiklusõnnetuse toimumist tuvastati kostja veres alkoholisisaldus 2,4 promilli (II kd lk

127);

- liiklusõnnetuse tagajärjel hukkus Y (II kd lk 127);

- Preili maa- ja linnakohtus tunnistas kostja oma süüd täielikult (II kd lk 127 pöördel) ning

tamõisteti Läti Vabariigi 12. novembri 2007 kohtuotsusega (II kd lk 125 pöördel - 128) süüdi

Läti Vabariigi karistusseadustiku § 260 lg 3 sätestatud teos ja karistati 3 aasta pikkuse

vangistusega, sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 aastaks; kriminaalkoodeksi § 55 kohaselt

otsustas kohus põhikaristuse määrata kostjale tingimisi kolmeaastase katseajaga (II kd lk 128);

- kostja ja kannatanu W sõlmisid 1. novembril 2007 kokkuleppe (II kd lk 127 pöördel, IV kd lk

6-7);

- Läti Vabariigi Sotsiaalkindlustusamet on teinud väljamakseid Y lesele W-le ning lastele (IV

kd lk 88, 89, 94,, tasudes osa saamata jäänud tulust toitjakaotuspensionina, mille hüvitamist

nõudis regressi korras kindlustusandjalt s.o hagejalt;

- hageja tasus W-le, Q-le ja Z-le makseid ja hüvitas Läti sotsiaalkindlustusametile regressi

korras makseid ajavahemikul 27.11.2007–18.07.2019 kokku 88 246,85 eurot (II kd lk 134-200

pöördel; III kd lk 1-197 pöördel);

- hageja pöördus kostja vastu Läti Vabariigi Daugavpilsi kohtusse 23. septembril 2016 (III kd

lk 182-187 pöördel), kuid Daugavpilsi kohus otsustas 30. septembril 2016 hagi vastuvõtmisest

keelduda, leides, et hagi tuleb esitada Eesti Vabariigi kohtusse (III kd lk 188-189).

8. Kolleegium leiab, et maakohus on põhjendatult asunud seisukohale, et haginõue kostja vastu

on aegunud. Hageja tugineb nõude esitamisel OCTA § 41 lg 1 p 1 alapunktile a), leides, et

kostja on kohustatud hagejale hüvitama kannatanule hüvitatud kahju. Viidatud sätte kohaselt

on kindlustusandjal õigus esitada liiklusõnnetuse põhjustanud sõidukijuhile regressnõue, kui ta

on sõidukit juhtinud alkoholi, narkootiliste, psühhotoksiliste, psühhotroopsete ainete või muude

joovastavate ainete mõju all. Samuti on hageja seisukohal, et OCTA regressinõude esitamise

tähtaega ei reguleeri (II kd lk 119 p 3.1-3.2). Apellatsiooniastmes ei ole poolte vahel vaidlust

selles, et OCTA § 41 lg 1 p 1 järgi esitatavale nõudele kohaldub praegusel juhul 10-aastane

aegumistähtaeg.

9. Kolleegium nõustub maakohtuga, et tulenevalt Läti tsiviilseadustiku §-st 1896 hakkas

aegumise tähtaeg kulgema nõude kindlaks tegemise hetkest. Kohus nõustub kostjaga, et kahju

tekkis 14. jaanuaril 2007 Y surma tagajärjel, seega oli sellest hetkest teada nii kahju, ehk nõude

olemasolu, kui ka selle kahju tekitaja, millist tulenevalt hakkas kulgema ka aegumistähtaeg.

Kuna hageja kindlustusandjana on üle võtnud kannatanu nõude kostja vastu, siis hakkas hageja

nõue aeguma 14. jaanuaril 2007 ning aegus 14. jaanuaril 2017, kui lähtuda Läti õiguses

2-18-16279

16

sätestatud 10 aasta pikkusest aegumise üldregulatsioonist. Isegi, kui pidada hageja nõudeid

kostja vastu korduvate kohustuste täitmisele suunatud nõueteks, aegusid kõik hageja nõuded

14. jaanuaril 2017 hoolimata asjaolust, millal tehti viimane osamakse.

10. Hageja esitatud AT ja VS õiguslikust arvamusest ei saa teha järeldust, et OCTA § 41 lg 1 p

1 järgi esitatava nõude aegumistähtaeg hakkab kulgema soodustatud isikule väljamaksete

tegemisest. Asjatundja järeldused selles osas ei ole seostatud asjakohaste Läti õigusnormidega

ning jäävad oletuslikuks. Et AT ja VS on ühtlasi hagejat esindava õigusbüroo töötajad, ei saa

neid pidada täielikult sõltumatuteks asjatundjateks. Hageja väidet ei kinnita ka

apellatsioonkaebusele lisatud Läti rajoonikohtu kaks otsust. Neis kirjeldatud kohtuasjades

aegumise küsimust ei tekkinud.

11. Kolleegium ei nõustu hageja väitega, et hageja nõude aegumine katkes 23. septembril 2016,

mil hageja esitas enda nõude Läti kohtusse. Pooled on ühel meelel kohalduva õiguse sisu osas

ja nendivad, et LTSS § 1902 kohaselt õiguse kasutamine kohtusse hagi esitamisega katkestab

aegumistähtaja. Juba möödunud aega enam ei arvestata ja kulgema hakkab uus aegumistähtaeg.

Pooled vaidlevad selle üle, kas hagi esitamine kohtusse LTSS § 1902 mõttes on ka olukord, kus

hageja esitab hagi vale riigi kohtusse, kohus hagi kostjale kätte ei toimeta ja keeldub hagi

menetlusse võtmisest.

11.1. Kolleegiumi hinnangul hagi esitamine vale riigi kohtusse ei katkesta hagi aegumist LTSS

§ 1902 järgi. Üldise suveräänsuspõhimõtte kohaselt saab õigusi ja kohustusi tekitada üksnes

selleks pädeva riigi kohus. Mittepädeva kohtu poole pöördumise arvestamine LTSS § 1902

järgi oleks vastuolus hagi aegumise instituudi olemusega, sest üldjuhul ei oleks kostjal

võimalust sellest asjaolust teada saada. Hagi aegumise katkemine kostja jaoks tagaselja ja ilma

võimaluseta, et kostja katkemisest teada saaks, on vastuolus nõude aegumise instituudi

põhiolemusega.

11.2. Kolleegium märgib, et ka hageja esitatud õiguslikust ekspertarvamusest (dtl 1510) ei saa

teha järeldust, et aegumine katkeb isegi siis, kui hagi on esitatud vale riigi kohtusse, kohus hagi

kostjale kätte ei toimeta ning keeldub hagi menetlusse võtmisest. Arvamuse koostajad

selgitavad, et oluline on see, et hagi esitati, ning mitte see, milline oli kohtulahend. Selle kohta,

kas katkemise eelduseks on see, et kostja saab hagist teada või tal on võimalus hagist teada

saada, arvamuses seisukohta ei ole. Hageja soovitud järeldust ei saa teha ka Läti Vabariigi

Ringkonnakohtu praktikast (dtl 1254), sest ka selles ei ole täpsustatud katkemise täpsemaid

eeldusi.

12. Nõustuda ei saa hageja väitega, et aegumine katkes ja algas uuesti sellega, kui hageja esitas

kostjale kohtueelseid nõude- või meeldetuletuskirju. LTSS § 1905 järgi katkestab meeldetuletus

võlgnikule aegumise. Pooled vaidlevad selle üle, kas LTSS § 1905 järgi on katkemise eelduseks

see, et võlgnik saab meeldetuletuse kätte.

12.1. Hageja esitas tõendina Läti kolleegide arvamuse LTSS § 1905 kohaldamise kohta. Selle

kohaselt on Läti Vabariigi Riigikohus leidnud, et see norm ei näe võlausaldajale ette eeldusi,

mida ta peab järgima, et meeldetuletusel oleksid tsiviilseadustiku §-s 1905 sätestatud õiguslikud

tagajärjed. Teiseks ei ole meeldetuletusele ettenähtud vorminõuet (v.a juhul kui lepingust

tuleneb teistmoodi). Kostja esitas tõendina Läti Riikohtu praktika väljavõtte (dtl 563). Esitatud

väljavõttest nähtub Läti Riigikohtu seisukoht, et kõrgeima kohtu arvates selleks, et võlausaldaja

meeldetuletus vastaks tsiviilseaduse §-le 1905, peab see olema tehtud teatavaks individuaalselt

ja võlgnikule isiklikult ning see peab selgelt väljendama võlausaldaja tahet nõuda konkreetsete

kohustuste täitmist. Kolleegium järeldab esitatud tõenditest, et LTSS § 1905 järgi on aegumise

katkemise eelduseks see, et võlausaldaja teeb meeldetuletuse võlgnikule isiklikult teatavaks.

2-18-16279

17

12.2. Hageja väitel esitas ta kostjale kokku neli meeldetuletus/nõudekirja (20. mail 2009, 18.

augustil 2011, 6. detsembril 2013 ja 23. septembril 2016; vt dtl 631jj). Apellandi koostatud

võlanõuetest (tdl 631jj) ei nähtu, et apellant oleks koostatud kirjad vastutajale saatnud või et

need oleks vastustajani jõudnud. Muid tõendeid meeldetuletuse teatavaks tegemise kohta

hageja esitanud ei ole. Kolleegium leiab, et hageja väide, et ta tegi meeldetuletuse kostjale

teatavaks, on tõendamata. Üksnes isikule adresseeritud dokumendi koostamine ei tõenda selle

dokumendi teatavaks tegemist.

13. Et hagi tuleb rahuldamata jätta nõude aegumise tõttu, ei pidanud maakohus analüüsima teisi

nõude eeldusi ega muid kostja vastuväiteid. Menetlusökonoomika kaalutlustel ei analüüsi

ringkonnakohus nendega seoses esitatud väiteid.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

14. Apellatsioonimenetluse kulud tuleb TsMS § 162 lg 1 järgi jätta hageja kanda. Kolleegium

määrab kindlaks kostja menetluskulude rahalise suuruse apellatsioonimenetluses. TsMS § 175

lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaks määrava

kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud,

mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kostja palub määrata kindlaks

apellatsioonimenetluse kulud 1518 eurot. Kostjale on osutatud õigusteenust tunnihinnaga 138

eurot (115 eurot, millele lisandub käibemaks) ajakuluga 11 tundi. Kolleegiumi hinnangul on

kostja menetluskulud mõistlikud ja põhjendatud ning need tuleb hagejalt kostja kasuks välja

mõista.

(allkirjastatud digitaalselt)

Peeter Pällin, Ele Liiv, Andres Suik