2-21-2716/96 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

1(10)

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Tsiviilasja number

2-21-2716

Otsuse tegemise aeg ja koht

31. märts 2022, Tartu

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Vahur-Peeter Liin, Indrek Parrest

Tsiviilasi

L.J.e hagi Lüganuse valla vastu mittevaralise kahju

hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 19. juuli 2021. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik L.J.e apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

2000 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja (apellant) L.J. (isikukood XXXXXXXXXXX),

esindaja riigi õigusabi korras vandeadvokaadi abi Marina

Kelpman

Kostja

(vastustaja)

Lüganuse

vald

(Lüganuse

Vallavalitsuse kaudu), esindaja vandeadvokaadi abi

Grete-Kai Teeäär

Menetluse liik

kirjalik menetlus

2(10)

RESOLUTSIOON:

1. Tühistada Viru Maakohtu 19. juuli 2021. a otsus osas, milles maakohus jättis

hagi täies ulatuses rahuldamata, ning teha uus otsus, millega hagi osaliselt

rahuldada.

2. Mõista Lüganuse vallalt L.J.e kasuks välja 100 eurot.

3. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

4. Mõlemas kohtuastmes (maa- ja ringkonnakohtus) kantud menetluskulud jätta

poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu

möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi

ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse

või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid.

Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja

kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja

kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. L.J. (hageja) esitas 19. veebruaril 2021 Viru Maakohtule hagi Lüganuse valla

(Lüganuse Vallavalitsuse kaudu) (kostja) vastu, milles palub kostjalt hageja kasuks välja

mõista mittevaralise kahju 2000 eurot või alternatiivselt õiglase hüvitise kohtu

äranägemisel.

Hagiavalduse põhjenduste kohaselt kukkus hageja 6. veebruaril 2021 Kiviõli linnas Viru

tn 5 Maxima kaupluse juures oleval ülekäigurajal. Kukkumise põhjustas libe ja liivatamata

tee. Libedusetõrje kohustus lasub vallavalitsusel. Kukkumise tagajärjel diagnoositi hagejal

pindmine rindkerevigastus (S20.4), rindkere tagaseina muud pindmised vigastused. Hiljem

tekkisid hageja jalale verevalumid. Hageja vigastused on fikseeritud SA Ida-Viru

Keskhaiglas. Saadud vigastuse tõttu oli hageja pea kaks nädalat kodus voodirežiimil,

tundes pidevat valu ja kannatusi. Valuvaigistitena pidi hageja manustama tugeva

valuvaigistava toimega preparaate: Paracetamoli 500mg kaks tabletti korraga kuni 6

tabletti 24 tunni jooksul ja Ibuprofeni 400 mg korraga kuni kolm tabletti 24 tunni jooksul.

Üldseisundi halvenemisel soovitati hagejal koheselt pöörduda erakorralise meditsiini

osakonda. Hageja toimetulek ja igapäevane elu oli pärast kukkumist oluliselt häiritud.

Seljavalude tõttu ei saanud hageja öösiti magada, liikumine oli piiratud. Kukkumise

tagajärjel oli häiritud hageja osalemine igapäevaelus, hageja pidi taluma nii füüsilist kui ka

3(10)

hingelist valu ja kannatusi. Seoses tervisekahjustusega vajas hageja pidevat ravi. Oluliselt

halvenes hageja elustandard.

Nõude õigusliku alusena tugineb hageja võlaõigusseaduse (VÕS) §-le 1043 ja § 1045 lg 1

p-le 2, mille kohaselt võib kahju õigusvastane tekitamine seisneda ka kahju tekitaja

tegevusetuses, st kui tegevusetusega rikuti mingit üldist käibekohustust (sh hooletusest),

loodi oht või lasti ohul kesta (tee liivatamata). Koht, kus hageja kukkus (Kiviõlis Viru tn 5

Maxima kaupluse juures asuv ülekäigurada) on avalikult kasutatav tee ning liiklusseaduse

(LS) § 52 sätestab kostjale üldise käibekohustuse teostada oma territooriumil teehooldust.

Omavalitsus peab tee hoidma lumest ja jääst puhtana ning teostama libedustõrjet. Kostja

lõi enda kohustuse mittetäitmisega (tee liivatamata jätmisega) ohu ja lasti sellel kesta. Selle

tõttu hageja libastus ja kukkus.

2. Kostja vaidles hagile vastu ning palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

hageja kanda.

Kostja hinnangul ei ole tõendanud ühtegi kahju hüvitamise eelduse olemasolu: kostja poolt

käibekohustuse rikkumist, hagejal tervisekahjustuse tekkimist, samuti kahju (heaolu

langust), põhjuslikku seost käibekohustuse rikkumise ja tekkinud tervisekahjustuse vahel

ega kostja süüd väidetavas rikkumises.

Hageja ei ole tõendanud kukkumist Kiviõlis Viru tn 5 maja ees oleval ülekäigurajal.

Hageja esitatud epikriisist ega kompuutertomograafia kokkuvõttest ei nähtu hageja

väidetud vigastusi, sh jalal tekkinud verevalumeid. Hageja pöördus traumapunkti alles

9. veebruaril 2021. Seega jäi väidetava kukkumise ja traumapunkti pöördumise vahele

kolm päeva. Puuduvad tõendid, et traumapunkti pöördumine oli seostud kukkumisega

6. veebruaril 2021.a.

Hageja ei ole tõendanud, et tema heaolu oleks kukkumise tagajärjel langenud. Ühelt poolt

väidab hageja, et pidi olema kaks nädalat pärast kukkumist voodirežiimil, ajalehes MK

Estonia ilmunud artiklis aga väidab hageja, et käis vahetult pärast kukkumist väljas

jalutamas ja märkas, et kuigi ta oli vallavalitsusse pöördunud liivatamata teede pärast,

polnud keegi midagi selleks ette võtnud. Artikkel avaldati 17. veebruaril 2021. Isegi artikli

avaldamise ja väidetava kukkumise vahel ei ole kahte nädalat. Järelikult on hageja väited ja

tema enda esitatud tõendid vastuolulised. Pindmine rindkerevigastus ei saa tekitada

hagejale sellist heaolu langust, et peab kahe nädala vältel voodirežiimil viibima. Hageja ei

ole väitnud isegi seda, et väidetav trauma oleks takistanud tal mingisuguste tegevuste

tegemist või tal oleksid seetõttu mingid kohustused jäänud täitmata.

Juhul kui kohus leiab, et hageja nõue on põhjendatud, palub kostja vähendada kahjuhüvitist

VÕS § 140 lg 1 alusel nullini. Kostja hinnangul annavad selleks alust järgmised asjaolud:

kostja on korduvalt pakkunud hagejale kohtumise võimalust ja materiaalse kahju

hüvitamist; hageja ei pöördunud traumapunkti koheselt, seega ei olnud ka vigastus

sedavõrd tõsine, et oleks hageja heaolu langenud; kohtupraktikast ei ole teada juhtumeid,

mille puhul oleks mittevaralist kahju hüvitatud sedavõrd kerge kukkumise korral.

4(10)

MAAKOHTU LAHEND

3. Maakohus jättis 19. juuli 2021. a otsusega hagi rahuldamata ning menetluskulud

poolte endi kanda. Kohus märkis, et jätab hagejale riigi õigusabi korras määratud esindaja

kulu Eesti Vabariigi kanda.

Juhul kui VÕS § 1045 lg 1 p-s 2 nimetatud õigushüve kahjustamise põhjuseks on väidetav

kahju tekitaja tegevusetus (tegutsemine oleks kahju ära hoidnud), ei saa ainuüksi

õigushüve kahjustamise faktist järeldada tegevusetuse õigusvastasust. Väidetav kahju

tekitaja peab olema rikkunud mingit õigusnormi, mis kohustas kahju tekitajat tegutsema

kahju ärahoidmise huvides. Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 6 lg 1 kohaselt on

omavalitsusüksuse ülesanne korraldada muuhulgas valla või linna teede ehitamist ja

korrashoidu. Tee korrashoiu tagamata jätmine (sh libedusetõrje teostamata jätmine) on

kohtu hinnangul käsitletav üldise käibekohustuse rikkumisena. Kohalik omavalitsus saab ja

peab talveperioodil võimalike kukkumiste ja vigastuste vältimiseks mh teostama valla

teede ja territooriumi libedusetõrjet tagamaks keskmise mõistliku inimese ohutust.

Kohtu arvates ei tõendanud hageja, et kostja teede korrashoidu ei taganud või ei teinud

seda piisavalt. VÕS § 1045 lg 1 p-st 2 tuleneva kostja teo õigusvastasuse tõendamise

koormus lasub hagejal. Hageja ei ole esitanud veenvaid tõendeid selle kohta, millised oli

kukkumiskoha teeolud 6. veebruaril 2021, kas tee oli libe, liivatatud, ebapiisavalt liivatatud

või üldse liivatamata, kas kukkumise põhjustas vallavalitsuse poolt libedusetõrje tegemata

jätmine või oli selleks inimlik faktor (nt komistamine) sh hageja enda hooletus (VÕS § 139

lg 1).

Kohus märkis, et kuigi kostja on seadnud kahtluse alla ka selle, kas ülekäigurada, kus

hageja väidetavalt kukkus, oli avalik tee, mille korrashoiu eest vastutab vallavalitsus, on

vallavalitsus kutsunud hagejat kohtumisele arutamaks võimalikku hüvitist või kokkulepet

ravikulude hüvitamiseks. Seega on kostja oma tegevusega vähemalt möönnud, et

kukkumine võis toimuda teel, mille korrashoiu eest vastutab kostja.

Tõendamata on ka hageja väide, et kukkumine 6. veebruaril 2021 põhjustas talle

kehavigastuse, mille tõttu tuli tal kannatada valu ja ebamugavust ning langes hageja üldine

heaolu. Kehavigastuse või või tervise kahjustuse tekitamine tähendab isiku kehalise või

vaimse heaolu seisundi halvendamist. Kehavigastuseks saab lugeda vigastusi, millega

kaasneb isiku kehalise terviklikkuse rikkumine või kahjustamine teatava välise füüsilise

mõjutuse tulemusena. Kummastavalt pöördus hageja korduvalt enne vallavalitsuse poole

kui väidetava vigastusega traumapunkti.

Hageja pöördus väidetava kukkumise tõttu Ida-Viru Keskhaigla traumapunkti 9. veebruaril

2021. Hagejal diagnoositi pindmine rindkerevigastus ning ringkere tagaseina muud

pindmised vigastused. Kompuutertomograafia uuring ei kinnitanud hageja väidetavat

seljavigastust. Samas nähtub tõenditest, et hagejal oli 5. jaanuaril 2021 diagnoositud

seljavalu, radikulopaatia, kaela ja nimmevalu (M54.1) ning alates 6. jaanuarist 2021 sai

hageja füsioteraapiat. Hageja ka möönab, et tal oli teisigi haigusi, kuid väidab, et

kukkumine süvendas neid. Kohtu hinnangul ei olnud need väited tõendatud. Hageja

seljavalusid ei saa üheselt seostada väidetava kukkumisega 6. veebruaril 2021. Tõenditest

nähtub, et hagejal olid seljavaevused juba enne väidetavat kukkumist.

5(10)

Hageja väited, et ta pidi kukkumise tagajärjel olema paar nädalat voodirežiimil ning tema

elukorraldus oli oluliselt häiritud, on tõendamata ja vastuolus hageja enda teiste väidetega,

mh märgib hageja MK Estonia avaldatud artiklis, et pärast pöördumist vallavalitsuse poole

(8. veebruaril 2021) läks ta välja ja nägi, et teed olid jätkuvalt hooldamata.

Samuti ei ole tõendatud hageja väited, et ta pidi kukkumise järgselt tarvitama tugevaid

valuvaigisteid. Paracetamol ja Ibuprofen on tavapärased valu vaigistamiseks kasutatavad

käsimüügi preparaadid.

Eeltoodu põhjal leidis kohus, et põhjuslik seos hageja väidetava tervisekahjustuse

(seljavaevuste) ja kukkumise (sh kostja hoolsuskohustuse rikkumise) vahel ei ole

tõendatud.

Kohus märkis samuti, et iga kukkumisega põhjustatud ebamugavustunne ei anna alust

kahjuhüvitise väljamõistmiseks. Isegi kui hageja kukkus libedal liivatamata teel, ei ole

tõendatud hageja selline kehavigastus, mis oleks oluliselt raskendanud senist toimetulekut

või halvendanud senist elukvaliteeti.

Hageja taotles J.M. tunnistajana ülekuulamist. Kohus nõudis tunnistajatasu tasumist ja

hoiatas, et tunnistajatasu tasumata jätmise korral jätab kohus tunnistaja kutsumata ja üle

kuulamata. Hageja tunnistajatasu ei tasunud ega esitanud ka menetlusabitaotlust. Hageja

korduvad taotlused tunnistaja kutsumiseks, mis on esitatud pärast 9. juuni 2021. a istungit

jättis maakohus tähelepanuta.

Menetluskulude jaotamisel lähtus maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS)

§ 162 lg-st 4.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Hageja palub 8. juulil 2021 esitatud apellatsioonkaebuses, mida on täiendanud 15.

augustil 2021, maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada.

Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.

Kaebuse põhjenduste kohaselt ei vasta maakohtu otsus TsMS § 232 lg-s 1, § 436 lg-s 1 ja

§ 442 lg-s 8 sätestatud nõuetele. Maakohus jättis põhjendamatult ja seadusega vastuolus

üle kuulamata hageja olulise tunnistaja. Hageja taotles korduvalt tunnistaja J.M.

ülekuulamist, kuid kohus jättis need tähelepanuta ja rahuldamata. Tunnistaja ütlustega

soovis hageja tõendada nii kukkumise koha, kui seda, et hageja kukkumise põhjuseks oli

libedus. Tunnistaja abistas hagejat ka pärast kukkumist ajal, mil hageja liikumine oli

piiratud. Seega oli võimalik taotletud tunnistaja ütlustega tõendada asjas tähtsus omavaid

asjaolusid (TsMS § 229 lg 1, § 251 lg 1). Samas on maakohus heitnud otsuses hagejale

ette, et viimane ei ole tõendanud, millised olid kukkumiskoha teeolud 6. veebruaril 2021. a,

ning kas tee oli libe, liivatatud, ebapiisavalt liivatatud või üldse liivatamata, kas kukkumise

põhjustas vallavalitsuse poolt libedustõrje tegemata jätmine või oli selleks inimlik faktor.

Maakohus rikkus eelnimetatud menetlusõiguse norme ning jõudis seetõttu väära lahendini.

Hageja esitas maakohtule dokumendid, mis tõendavad peale libedal jääl kukkumist

tekkinud tervisekahjustuse ja tervisliku seisundi halvenemist. Lisaks andis hageja

kohtuistungil selgitusi, et ta pidi kukkumise tagajärjel kannatama nii vaimselt kui ka

füüsiliselt. Vaatamata esitatud tõenditele, asus maakohus seisukohale, et tervisekahju

tekitamine on jäänud tõendamata. Maakohus tegi otsuse tuginedes ainult kostja poolt

6(10)

esitatud väidetele ning jättis tähelepanuta ja arvestamata hageja seisukohad, selgitused ja

tõendid.

Kohus leidis põhjendamatult, et hageja väidetavaid seljavalusid ei saa üheselt seostada

kukkumisega 6. veebruari 2021. Ka selles osas jättis kohus tähelepanuta mitmed olulised

tõendid, mh hageja pöördumised kostja (vallavalitsuse), Õiguskantsleri ja Traspordiameti

poole. Need minetused viisid maakohtu ebaõigete järeldusteni.

Hageja esitab apellatsioonkaebuses taotluse tunnistaja J.M. ülekuulamiseks.

5. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ning

menetluskulud hageja kanda.

Maakohus jättis hageja korduvad taotlused tunnistaja ülekuulamiseks põhjendatult

rahuldamata ja tähelepanuta. Samuti jättis maakohus õiguspäraselt tähelepanuta

menetlusvälise isiku taotlused tunnistaja ülekuulamiseks. Maakohus ei ole rikkunud hageja

taotluste läbivaatamisel menetlusõiguse norme.

Maakohus hindas otsuses nõuetekohaselt kõiki hageja väiteid ning leidis väidete ja tõendite

põhjaliku analüüsi tulemusel õigesti, et hageja mittevaralise kahju hüvitamise nõude

eeldused ei ole täidetud.

Hageja poolt apellatsioonkaebuses esitatud taotlus tunnistaja ülekuulamiseks tuleb jätta

rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p-st 2 lähtudes

tühistada oas, milles maakohus jättis hagi täies ulatuses rahuldamata, ning teha uus otsus,

millega hagi osaliselt rahuldada ning mõista kostjalt hageja kasuks välja 100 eurot.

Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

7. Hageja nõue võiks kuuluda rahuldamisele VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 alusel nende

koosmõjus. VÕS § 1045 lg 1 kohaselt on kahju tekitamine õigusvastane eelkõige siis, kui

see tekitati kannatanule kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamisega (p 2) või

seadusest tulenevat kohustust rikkuva käitumisega (p 7). VÕS § 1043 järgi peab teisele

isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) kahju hüvitama, kui

ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele.

Riigikohtu järjekindla praktika kohaselt peab hageja tõendama kostja teo, kahju, põhjusliku

seose kostja teo ja kahju vahel ning teo õigusvastasuse. Kui hageja on tõendanud kahju

õigusvastase põhjustamise kostja poolt, siis vabaneb kostja vastutusest, kui ta tõendab süü

puudumise. Kui hageja tahab tõendada kahju tekitamise õigusvastasust sellega, et kostja

rikkus seaduses sätestatud kohustust (VÕS § 1045 lg 1 p 7), siis eeltoodud tõendamise

koormusest tulenevalt peab ta sellise rikkumise tõendama.

Hageja on hagiavalduses tuginenud VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p-le 2, kuid heitnud samas

kostjale ette eeläkõige seaduses sätestatud kohustuse rikkumist, st deliktiõiguslikku

kaitsenormi (milleks hageja peab LS § 52 norme) rikkumist VÕS § 1045 lg 1 p 7 järgi.

Maakohus on põhimõtteliselt õigesti märkinud, et juhul kui kahju tekkimise põhjuseks on

kahju tekitaja väidetav tegevusetus (tegutsemine oleks kahju ära hoidnud), ei saa ainuüksi

õigushüve kahjustamise faktist järeldada tegevusetuse õigusvastasust. Hageja väidete

7(10)

kohaselt on kahju põhjuseks kostja tegevusetus või ebapiisav tegutsemine, s.o libedusetõrje

tegemata jätmine.

Eelmärgitut arvestades kontrollib ringkonnakohus esmalt seda, kas kostja käitumine on

õigusvastane VÕS § 1045 lg 1 p 7 ja lg 3 tähenduses. Juhul kui õigusvastasus VÕS § 1045

lg 1 p 7 ja lg 3 järgi ei leia tuvastamist, tuleb lisaks kontrollida õigusvastasust VÕS § 1045

lg 1 p 2 tähenduses. Ringkonnakohus märgib, et olukorras, kus kannatanu heidab kahju

tekitajale ette tegevusetust või ebapiisavat tegutsemist, tuleks VÕS § 1045 lg 1 p 2

kohaldamisel hinnata eelkõige seda, kas kahju tekitaja on rikkunud üldist käibekohustust

(vt ka Riigikohtu 20. juuni 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-73-13, p 10; 17. detsembri

2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-161-12, p 10). VÕS § 1045 lg 1 p-s 2 on sätestatud

iseseisev kahju tekitamise õigusvastasuse alus – teise isiku tervise kahjustamine – ning

sellisel juhul on üleliigne ja eksitav viidata samal ajal kohaliku omavalitsuse seaduse,

liiklusseaduse vms sätete väidetavatele rikkumistele.

8. Hagiavalduse väidete kohaselt kukkus hageja 6. veebruaril 2021 Kiviõlis Viru tn 5

Maxima kaupluse juures oleval ülekäigurajal. Kukkumise põhjustas libe ja liivatamata tee.

Asja materjalidest nähtuvalt soovis hageja neid asjaolusid maakohtu menetluses tõendada

tunnistaja J.M. ütlusega ning esitas korduvalt taotlusi tunnitaja ülekuulamiseks. Maakohus

hageja neid taotlusi sisuliselt ei lahendanud, kuid asus otsuses seisukohale, et hageja ei ole

tõendanud, millised olid kukkumiskoha teeolud 6. veebruaril 2021 (kas tee oli libe,

liivatatud, ebapiisavalt liivatatud või üldse liivatamata jne). Selliselt toimides rikkus

maakohus ringkonnakohtu hinnangul menetlusõiguse norme, mh TsMS § 393 lg p-s 4,

§ 238 lg-s 1, § 463 lg 1 esimeses lauses ja § 238 lg-s 4 sätestatut. Nendel rikkumistel võis

olla mõju maakohtu lõppjäreldustele. Ringkonnakohus pidas võimalikuks maakohtu

minetuse kõrvaldada, rahuldas 6. oktoobri 2021. a määrusega hageja poolt

apellatsioonkaebuses esitatud taotluse tunnistaja J.M. ülekuulamiseks ning kuulas

tunnistaja 25. jaanuari 2022. a istungil üle.

9. Ringkonnakohtu hinnangul tõendavad tunnistaja J.M. ütlused (II kd, tl 187 pöördel

– tl 188) nii hageja kukkumist Kiviõlis Maxima kaupluse läheduses asuval ülekäigurajal

kui ka seda, et kukkumise põhjusteks oli sõidutee libedus ning tee libedusetõrje oli

teostamata – tunnistaja ütluste kohaselt ei olnud tee soolatatud ega liivatatud. Asjas ei ole

tõendeid, millest võiks järeldada vastupidist.

10. Sarnaselt maakohtuga leiab ringkonnakohus, et Kiviõli linnas asuva sõidukite

liikluseks ettenähtud tee (või teeosa) korrashoiukohustus lasub kostjal. Kaudselt kinnitab

seda mh asjaolu, et kostja on pakkunud hagejale võimalusi kohtumisteks, et arutada

võimalikku hüvitist või kokkulepet ravikulude hüvitamiseks. Kostja ei ole kõnealuse

teeosa hooldamiskohustust menetluses selgesõnaliselt ka eitanud. Ehitusseadustiku

(EhS) § 92 lg 7 järgi täidab kohaliku tee osas omaniku ülesandeid kohaliku omavalitsuse

üksus (praegusel juhul seega kostja). Sama lõike kohaselt võib kohalik tee olla avalikuks

kasutamiseks määratud eratee, kohaliku omavalitsuse üksusele kuuluv tee või kohaliku

omavalitsuse volikogu otsuse kohaselt kohaliku omavalitsuse hallatav kohaliku liikluse

korraldamiseks vajalik muu tee. EhS § 92 lg-st 5 tulenevalt on kolalik tee avalikult

kasutatav tee, mida igaüks võib kasutada, järgides õigusaktides sätestatud piiranguid.

8(10)

11. EhS § 97 lg 1 järgi tuleb teed ja tee toimimiseks vajalikud rajatised hoida korras

viisil, et need vastaksid nõuetele ning tagatud oleksid tingimused ohutuks liiklemiseks.

Sama paragrahvi lõige 2 kohaselt kehtestab tee seisundinõuded valdkonna eest vastutav

minister määrusega. Tee seisundinõuded (avalikult kasutatavale teele) on kehtestatud

Majandus- ja taristuministri 14. juuli 2015. a määrusega nr 92. Tänava talvise

seisunditaseme nõuded (sõltuvalt tänava liigist) on esitatud tabelina määruse

lisas 7. Määruse lisas 9 on esitatud teede hooldustsükli aeg arvestatuna tundides. Määruse

§ 27 lg 1 kohaselt on hooldustsükli aeg tähtaeg, mille lõpuks peavad tee talvised

seisundinõuded olema täidetud. Sama paragrahvi lõike 2 teise lause järgi arvestatakse

tänava hooldustsükli aega libeduse tekkest või lumesaju või tuisu algusest.

Paragrahvi 5. lõikest tuleneb, et 3. ja 4. seisunditasemega teedel, millisteks on mh põhi- ja

jaotustänavad, peab olema tehtud ennetav libedusetõrje kogu sõidutee ulatuses, kui

ilmaprognooside, teeilmajaamade andmete või muude selliste andmete alusel on tõenäoline

haardeteguri vähenemine alla nõutava.

12. Eelmärgitut arvestades pidi kostja teostama talvist teehooldust mh libedusetõrjet, et

tagada liikluse ohutus, sh jalakäijate ohutu liiklemine. Tõenditest ei nähtu, et kostja oleks

neid EhS § 97 lg-st 1 tulenevaid kohustusi täitnud. Ringkonnakohus märgib, et

TsMS § 230 lg-st 1 lähtudes peab kostja teo õigusvastasust tõendama hageja. Samas on

hagejal objektiivselt keeruline tõendada negatiivset asjaolu (libedusetõrje tegemata

jätmist). Samuti on linna tänavatel teostatud libedusetõrjet puudutavad andmed ja

dokumendid eelduslikult kostjal endal. Hageja taotlusel üle kuulatud tunnistaja J.M.

ütlused kinnitavad libedusetõrje tegemata jätmist. Sellises olukorras oleks pidanud kostja

esitama tõendeid liebdusetõrje tegemise kohta. Ringkonnakohus andis kostjale 25. jaanuari

2022. a kohtuistungil ka võimaluse, kuid kostja ei ole sellekohaseid tõendeid esitanud.

13. Ringkonnakohtu hinnangul on kostja rikkumise ja hageja kukkumise vahel

põhjuslik seos VÕS § 127 lg 4 tähenduses. Asja materjalidest ei nähtu, et hageja

kukkumise ainsaks või peamiseks põhjuseks oli midagi muud peale sõidutee ülekäiguraja

libeduse. Hagejal tekkinud kahju on VÕS § 1045 lg 3 järgi hõlmatud rikutud kaitsenormi

(EhS § 97 lg-st 1) kaitse-eesmärgiga ning kahju seega ka VÕS § 127 lg 2 alusel hüvitatv.

14. Kostja on kahju põhjustamises ka süüdi. VÕS § 1050 lg 1 järgi eeldatakse kahju

õigusvastaselt tekitanud isiku süüd. Kostja on olnud oma kohustuste täitmata jätmisel

hooletu (VÕS § 104 lg 3). Kostja ei ole tõendanud, et esinevad tema vastutust välistavad

subjektiivsed asjaolud (VÕS § 1050 lg 2).

15. VÕS § 134 lg 2 järgi tuleb isikule kehavigastuse tekitamisest või tema tervise

kahjustamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral mittevaralise kahju

hüvitiseks maksta mõistlik rahasumma. Mittevaralise kahju hüvitamiseks on üldjuhul

piisav nende asjaolude tõendamine, mille esinemisega seob seadus mittevaralise kahju

hüvitamise nõude. Ringkonnakohus märgib, et tervise kahjustamise või kehavigastuse

tekitamise korral tuleb mittevaralise kahju hüvitisena VÕS § 134 lg 2 järgi alati

kahjustatud isikule maksta mõistlik rahasumma. Samas oleneb mittevaralise kahju eest

väljamõistetava rahalise hüvitise suurus kehavigastuse ja tervisekahjustuse raskusest,

samuti muudest negatiivsetest mittevaralistest tagajärgedest, mis tekkisid kehavigastuse

tõttu. Hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju eest väljamõistetava rahalise hüvitise

9(10)

suuruse otsustab kohus VÕS § 127 lg 6, § 134 lg 5 ja TsMS § 233 lg 1 kohaselt

diskretsiooni alusel (vt nt Riigikohtu 22. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-85-08,

p-d 11-13, 20. juuni 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-73-13, p 13). Väljamõistetavad

mittevaralise kahju hüvitiste suurused peavad vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele

ning olema üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks sarnastel asjaoludel võrreldavad.

VÕS § 130 lg 2 puhul tuleb rahalise hüvitise suuruse määramisel arvestada erineva

isikukahju (nt erineva tervisekahjustuse) tekkimisel selle tagajärgi kannatanule, st tema

eeldatavat "valu suurust" (vt Riigikohtu 9. aprilli 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-08,

p-d 13 ja 14).

15.1. Käesoleval juhul tekkisid hagejal tõenditest nähtuvalt kukkumise tõttu pindmine

rindkerevigastus (S20.4) ja rindkere tagaseina muud pindmised vigastused. Selliste

vigastuste tekkimine nähtub hageja digiloo haigusjuhtumi väljavõttest ja SA Ida-Viru

Keskhaigla ambulatoorsest epikriisist (I kd, tl-d 133–134, 135). Taolisi vigastusi võib

pidada kergeteks kehavigastusteks. Vigastused ei olnud püsivat laadi. Pindmine vigastus

võib olla marrastus, vill, põrutus, verevalum, putukahammustus, vigastus pindmise

võõrkehaga ilma lahtise haavata (vt nt I kd, tl 172). Kukkumisega ei kaasnenud hagejal

luumurde, lülisamba vigastusi, peatraumasid vms raskemaid tagajärgi.

Hageja jalal väidetavalt tekkinud verevalumite seos kukkumisega on tõendamata. Selliseid

vigastusi hageja jalgadel ülalviidatud ravidokumentidest ei nähtu. Dokumentides

kajastatud anamneesidest ei nähtu ka see, et hageja oleks verevalumitele arstide tähelepanu

juhtinud.

15.2. Ringkonnakohtu hinnangul ei toeta asja materjalid hageja väiteid, et ta pidi saadud

vigastuse tõttu olema ligi kaks nädalat kodus voodirežiimil, tundma pidevat valu ja

kannatusi. Ringkonnakohtu hinnangul võisid hagejal kukkumise tagajärjel lühiajaliselt

esineda liikumisraskused ja abivajadus teatud toimingutes, kuid tema tegevus ning

elukorraldus ei olnud piiratud hageja väidetud määral. SA Ida-Viru Keskhaigla

ambulatoorses epikriisis on triaaži värvuseks märgitud "roheline", mis Eesti erakorralise

meditsiini osakondade triaažijuhendi järgi tähendab seljaprobleemide kaebuste puhul

hiljuti tekkinud seljavalu, mis oluliselt ei takista kõndimist (I kd, tl-d 168–169). Lisaks

nähtub asja materjalidest, et hageja on 17. veebruaril 2021 ilmunud ajalehes MK-Estonia

kirjutanud, et läks mõne aja jooksul pärast kukkumist tänavale jalutama (I kd, tl-d 137,

173–174, tõlked tl-d 138, 165). Arvestades, et kukkumise ja artikli ilmumise vahele jääb

kahest nädalast lühem ajavahemik, siis hageja poolt ajalehes avaldatu ei ole kooskõlas

hagis esitatud väidetega 2-nädalasest kodusest "voodirežiimist". Hageja väited tema valu

suuruse kohta seab kahtluse alla ka asjaolu, et hageja pöördus abi saamiseks haigla

erakorralise meditsiini osakonda alles 9. veebruaril 2021, s.o kolmandal päeval pärast

kukkumist.

15.3. Riigikohus on 2020. aastal koostanud kohtupraktika analüüsi "Mittevaralise kahju

hüvitamise

nõuded

tsiviilasjades

2018.–2019.

aastal"

(kättesaadav:

https://www.riigikohus.ee/sites/default/files/kohtupraktika%20anal%C3%BC%C3%BCs/0

7_Mittevaraline_tsiviil.pdf). Selles analüüsis (lk-d 24–27) märgitu kohaselt jäid libeduse

tõttu kukkumisega seotud tsiviilasjades hüvitiste suurused vahemikku 338 eurot kuni 500

eurot. 500 euro suurune hüvitis mõisteti välja asjas, kus kannatanu murdis kukkumise

10(10)

tagajärjel jalaluu, vajas erakorralist operatsiooni, ühe nädala pikkust haiglaravi ja kahe kuu

pikkust taastumist, millega kaasnesid liikumisraskused ning abivajadus. 338 euro suurune

hüvitis mõisteti välja asjas, kus kukkumine põhjustas kannatanul sääreluu murru ja ajutise

töövõime kaotuse.

Arvestades seoses sarnaste, kuid raskemate tagajärgedega kukkumiste korral kohtute poolt

aastatel 2018–2019 välja mõistetud hüvitiste summasid, vahepealsel ajal toimunud üldist

elukalliduse tõusu Eestis ning juhtumi muid asjaolusid, peab ringkonnakohus VÕS § 134

lg 2 kohaseks hüvitise mõistlikuks summaks 100 eurot. Ringkonnakohus arvestab mh

kostja osavõtlikkusega ning püüdega hagejale vastu tulla. Vastusena hageja pöördumistele

on kostja (vallavalitsuse sotsiaaltöötaja) proovinud teha hagejale ettepanekut kohtumiseks,

et arutada kukkumise tagajärjel tekkinud varalise kahju hüvitamist (I kd, tl-d 186, 188).

15.4. Pooltel ei ole vaidlust, et hagejal esines seljavalusid ka enne kukkumist (diagnoos

dorosalgia ehk seljavalu, radikolopaatia) ning ta oli sellega seoses suunatud juba 2021. a

jaanuaris perearsti poolt füsioteraapiasse (II kd, tl 33–36, 37 pöördel). Samas on usutav, et

hageja seljavalu võis kukkumise tõttu süveneda. Asjas puuduvad tõendid, millest võiks

järeldada vastupidist. Siiski ei saa tõenditest järeldada, et füsioteraapia vajadus pikenes

vaidlusaluse kukkumist tõttu.

15.5. Kostja on palunud kahjuhüvitist vähendada VÕS § 140 lg 1 alusel.

Ringkonnakohus märgib, et VÕS § 134 lg 2 kohase hüvitise suuruse üle otsustades

arvestab kohus niikuinii juhtumi kõik asjaolusid ning VÕS § 140 lg 1 rakendamiseks

VÕS § 134 lg 2 kõrval ei ole alust.

16. Maakohus jättis hagi rahuldamata, kuid pidas põhjendatuks jätta menetluskulud

TsMS § 162 lg 4 alusel poolte endi kanda. Ringkonnakohus rahuldab hagi osaliselt. Võttes

arvesse, et kostja vastutab hagejal tekkinud kahju eest, kuid hageja taotletud 2000 euro

suuruse hüvitise väljamõistmine on põhjendamatu, ning hagejal ei tulnud hagiavalduse ega

apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu tasuda (riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 12 ja § 59

lg 15), peab ringkonnakohus põhjendatuks jätta menetluskulud mõlemas kohtuastmes

TsMS § 163 lg 1 kolmandast alternatiivist lähtudes poolte endi kanda.

Esitatud menetluskulude jaotust arvestades ei ole vaja menetluskulude rahalist suurust

kindlaks määrata.

(allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Üllar Roostoja

Vahur-Peeter Liin

Indrek Parrest