1-10-3713/25

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 13.oktoober 2010, Tallinn Kriminaalasja number 1-10-3713 Kohtukoosseis

Eesistuja Ivi Kesküla, liikmed Meelika Aava ja Malle Preimer Kohtuistungi sekretär Kea Lemming Tõlk Marina Lepiksoo Kohtuistungi toimumise aeg ja koht 11. oktoober 2010, Tallinn Kriminaalasi N.B süüdistuses KarS § 274 lg 1 järgi ja P.V süüdistuses KarS § 121 järgi Apelleeritud kohtuotsus

Harju Maakohtu 04 juuni 2010 aasta otsus lühimenetluses

Apellatsiooni esitaja

Süüdistatavad N.B ja P.V Prokurör Ringkonnaprokuröri abi Kristi Rande Süüdistatavad

N.B, ik: XXX, varem kriminaalkorras karistatud, kinni peetud 10.11.2009,

P.V, ik: XXX, varem kriminaalkorras karistatud, kinni peetud 10.11.2009

Kaitsjad Vandeadvokaadid Leelo Viil ja Toomas Pilt

RESOLUTSIOON

Jätta Harju Maakohtu 04. juuni 2010 aasta otsus N.B süüdistuses KarS § 274 lg 1 järgi ja P.V süüdistuses KarS § 121 järgi muutmata.

Apellatsioonid jätta rahuldamata.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus 30 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatada ringkonnakohtule kirjalikult 7 päeva jooksul.

SÜÜDISTUS:

ära panna, vaid hakkas agressiivselt ähvardades noaga vehkima nende suunas, mistõttu oli

alust karta füüsilist rünnet, peale mida politseinikud ta relvituks tegid, kuid N.B õnnestus põgeneda.

Võimuesindaja suhtes vägivalla toimepanemisega seoses tema ametikohustuste täitmisega, pani N.B toime KarS § 274 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

P.V 02.11.2009.a kella 20:00 paiku XXXXXXX XXXXX X - XX asuvas korteris,

korteriomaniku A. A. tekkinud sõnalise tüli käigus lõi peaga vastu A. A. nägu, seejärel käega näkku; kui kannatanu oli pikali maas, jätkas viimase peksmist jalgadega, põhjustades A. A.le

füüsilist valu ja tervisekahjustusi – kukla piirkonnas haava, ninaseljal haava, laubal nahamarrastuse. Teise inimese tervise kahjustamise ja peksmisega pani P.V toime KarS § 121 järgi

kvalifitseeritava kuriteo.

HARJU MAAKOHTU OTSUS:

KrMS § 238 lg 2 alusel vähendas mõistetavat põhikaristust ühe kolmandiku (2 kuu) võrra ning kandmisele kuuluvaks karistuseks luges 4 (neli) kuud vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendas mõistetavat karistust Harju Maakohtu 07.10.2008.a. otsusega

mõistetud karistuse ärakandmata osa (vangistus 1 aasta 11 kuud ja 28 päeva) võrra ning liitkaristuseks mõistis 2 (kaks) aastat 3 (kolm) kuud ja 28 päeva) vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel luges eelvangistuse karistusaja hulka ning mõistetud vangistuse alguseks luges 10. november 2009.a.

Maakohus tunnistas P.V süüdi KarS § 121 järgi ja karistas 9 (üheksa) kuulise vangistusega.

KrMS § 238 lg 2 alusel vähendas mõistetavat põhikaristust ühe kolmandiku (3 kuu) võrra ning kandmisele kuuluvaks karistuseks luges 6 (kuus) kuud vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendas mõistetavat karistust Harju Maakohtu 05.03.2008.a. otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa (3 aastat vangistust) võrra ning liitkaristuseks mõistis 3

aastat ja 6 (kuus) kuud vangistust.

KarS § 68 lg 1 alusel arvas karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aja ning mõistetud vangistuse alguseks luges 10.november 2009.a.

APELLATSIOONID:

prokuröriga kokkuleppe, kus oli taotletud karistuseks rahaline karistus. Kohtus aga kokkuleppest juttu ei olnud ja prokurör taotles reaalset vangistust. Ta palub tähelepanu pöörata perekonnaseisule, sellele, et on kaua viibinud juba vahi all. Ta õppis kahes koolis.

mõistetud. Ei nõustu mõistetud pikaajalise vangistuse ega ka eelmise otsuse täitmisele pööramisega. Ta täitis kõiki nõudeid. Ta õppis ja otsis tööd. Ta on kaua aega juba vangis ja

sellest ajast piisab elus muudatuste tegemiseks. Palub jätta mõistetud karistus täitmisele

pööramata ja piirduda karistamisel juba vangistuses viibitud ajaga. Palub määrata uus katseaeg.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS:

Apellant- süüdistatav P.V loobub karistusest tingimisi vabastamise taotlusest, kuid

toetab mõistetud karistuse osas otsuse tühistamise taotlust ja palub samuti kergemaliigilise karistuse- rahalise karistuse mõistmist. Kaitsja teotab taotlust.

Prokuröri arvamuse kohaselt on otsusega mõistetud karistuse liik ja määr seaduslikud,

põhjendatud ning otsuse tühistamiseks seaduslikud alused puuduvad. Palub jätta otsus muutmata ja apellatsioonid rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS:

Vaidlustatud kriminaalasjas on N.B-le inkrimineeritud kuriteo toimepanemise eest mõistetud 6 kuuline vangistus ja P.V-le 9 kuuline vangistus. Mõlemaid karistusi on seoses lühimenetluses asja arutamisega ka vähendatud. Liitkaristused, N.B-le 2 aastat 3 kuud ja 28 päeva ja P.V-le 3 aastat 6 kuud vangistust, on saadud seetõttu, et süüdistatavad panid kuriteod toime katseajal, mis kooskõlas

KarS § 65 lg-ga 2 toob vältimatult kaasa eelmise otsusega mõistetud kandmata karistuse liitmise. Seega saab ringkonnakohus vaagida vaid kas üksikkaristuste, vastavalt 6 kuulise ja 9 kuulise vangistuse, mõistmise osas esinevad karistuse muutmise alused.

KarS § 56 kohaselt peab kohus pärast kuriteo toimepanemise tuvastamist, süü suurusest

lähtuvalt andma karistuse liiki ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu toimepandud kuriteole.

Riigikohtu kriminaalkolleegium on selgitanud, et karistuse mõistmisel tuleb süü suuruse

kvantitatiivsel kindlaksmääramisel igal juhul arvestada teo toimepanemisega seotud kergendavate ja rakendavate asjaoludega, eesmärgiga teha kindlaks karistuse konkreetne määr

vastava paragrahvi sanktsiooni piirides ja prognoosida konkreetsele isikule mõistetava

karistuse eripreventiivseid eesmärke/ otsus nr 3-1-1-14-07/. Täiendavalt tuleb karistuse

mõistmise juures arvestada õiguskorra kaitsmise huvisid positiivse üldpreventsiooni tähenduses. Kohtukolleegiumi veendumuse kohaselt vastab maakohtu otsus neile nõuetele.

Vastavalt KarS § 56 lg-le 2 peab kohus juhul, kui eriosa sanktsioon näeb ette ka rahalise

karistuse mõistmise võimaluse, vangistuse mõistmist põhjendama. Vangistust võib mõista vaid siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega.

Ka Riigikohus on korduvalt sedastanud, et kui eriosa koosseisu sanktsioon näeb lisaks vangistusele ette ka kergemaliigilise karistuse, võib vangistust karistusena mõista üksnes olukorras, kus kergemaliigiliste karistuste võimalused on selgelt ebapiisavad või varasemate katsete käigus end ammendanud/ nt otsus nr 3-1-1-24-07/. Antud juhul on maakohus rahalise karistuse kohaldamise mõlema süüdistatava suhtes veenva

põhistusega juba välistanud ja kohtukolleegium leiab, et apellatsioonides väidetu maakohtu seisukohti ei kummuta.

Kohtukolleegium, nõustudes maakohtu põhjenduste ja järeldustega ei pea vajalikuks neid korrata, piirdub vaid apellantide mõningatele väidetele hinnangu andmisega.

Süüdistatavate poolt süü tunnistamist ja puhtsüdamlikku kahetsust on maakohus karistuse

mõistmisel arvestanud ja selle uuesti või enamaks arvestamiseks ringkonnakohtu poolt seaduslikud alused puuduvad. Maakohus on rahalise karistuse mõistmise välistanud muuhulgas ka seetõttu, et neil puuduvad

kindlad töökohad ja sissetulekud. Kohtukolleegium tõdeb, nagu ka kaitsjad kohtuistungil märkisid, et täisealisel süüdlasel sissetulekuallika puudumine ei ole tema rahalise karistusega karistamise seadusejärgne takistus. Samas aga kindlustamaks rahalise karistuse täitmisele

pööramist, peab kohus enne selle mõistmist selgitama, kas süüdlasel on selle tasumine

võimalik. Kui süüdlasel puuduvad võimalused rahalise karistuse tasumiseks, tuleks selle mõistmisest hoiduda. Antud juhul on tegemist noorte inimestega, kelledel töökoht ja sisetulek puudub, haridus on vähene ning väärtegude toimepanemiste eest mõistetud rahatrahvid on tasumata. Seega on alust tulla järeldusele, et süüdlaste karistamine rahalise karistusega pole otstarbekas.

Peale selle on maakohus välistanud süüdlastele kergemaliigilise karistuse mõistmise ka nende süü suurusega ning on leidnud, et rahaline karistus ei mõjuta neid edaspidi seaduskuulekalt käituma. Kohtukolleegium sellise järeldusega nõustub. Vastavalt tuvastatule lõi P.V temast palju vanemat korteriomanikku peaga ja käega vastu nägu, kui kannatanu oli pikali, jätkas jalgadega tema peksmist. Selline jõhker käitumine näitab üleolevat suhtumist teise inimese tervisesse ja annab seadusliku aluse range karistuse mõistmiseks. Mõistetud 9 kuuline vangistus jääb alla sanktsiooni keskmist määra ning on süü suurust arvestades leebe karistus.

N.B poolt oli oma ametikohustusi täitvaid politseitöötajaid rünnatud noaga, püütud

neid tabada. Selline agressiivne käitumine annab aluse tema karistamiseks vangistusega.

Mõistetud karistuse kestus, 6 kuud, on seaduses ettenähtud vangistuse miinimummäära

ligilähedane ning ringkonnakohtu veendumuse kohaselt teosüüle vastav või isegi leebe karistus.

Karistuse mõistmisel, sealhulgas ka karistuse liigi valikul, omab tähendust ka asjaolu, et vaidlustatud kriminaalasjas tuvastatud kuriteod olid mõlema süüdistatava poolt toime pandud katseajal. Karistuse tingimuslikul täitmisele pööramata jätmisel antakse süüdlasele võimalus

elada vabaduses ja näidata, et ta on aru saanud kuritegude toimepanemise keelatusest ja

korraldada oma elu edaspidi seaduskuulekalt. Antud juhul karistuselt eeldatav positiivne

mõju ei realiseerunud. Apellatsioonis esitatud väited kontrollnõuete täitmisest pole antud juhul olulised kuna katseajal uue kuriteo toimepanemine on kõige rängem katseaja tingimuste rikkumine. Maakohus oli karistusliigi valikul nimetatud asjaolu põhistatult arvestanud ning seaduslikult välistanud ka selle alusel kergemaliigilise karistuse mõistmise.

Ülaltoodust lähtuvalt kohtukolleegium leiab, et maakohtu poolt mõistetud karistused on piisava selgusega põhjendatud, on kooskõlas KarS § 56 sätestatuga ning kohtukolleegium ei tuvastanud mõistetud karistuse muutmise seaduslikke aluseid.