3-21-164/29 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kristina Maimann

Otsuse tegemise aeg ja koht

30.03.2022, Tallinn

Haldusasja number

3-21-164

Haldusasi

PrügiAbi OÜ kaebus Saaremaa Vallavalitsuse 17.11.2020

korralduse nr 2-3/1946 „Saaremaa valla Pihtla piirkonna

kohalike teede ja tänavate nimekirja kinnitamine“ tühisuse

tuvastamiseks või alternatiivselt osaliseks tühistamiseks ning

Saaremaa valla kohustamiseks asja uueks otsustamiseks 45

päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates

Menetlusosalised

Kaebaja – PrügiAbi OÜ, esindaja vandeadvokaat Rait Sarjas

Vastustaja – Saaremaa vald, esindaja vallasekretär Aivar

Rahno

Kolmas isik – Energialevi OÜ

Asja läbivaatamise vorm

Istungil 04.11.2021 ja seejärel kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

3. Tagastada M.Karma poolt pärast tõendite esitamise tähtaja möödumist 28.03.2022

esitatud dokumendid (Saaremaa Vallavalitsuse 28.03.2022 vastused M.Karma 22.03.2022

ja 24.03.2022 teabenõuetele).

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 29.04.2022 (halduskohtumenetluse seadustiku

(HKMS) § 181 lg 1). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale

kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva

(HKMS § 184). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses

märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS

§ 182 lg 1 p 9).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Pihtla Vallavolikogu kinnitas 15.11.2005 otsusega nr 94 Pihtla valla kohalike teede ja

hooldatavate erateede nimekirja, kuhu oli kohalike teede nimekirjas kantud mh Vanamõisa-

2(11)

Laheküla tee (tee number 5920004, pikkus 2,03 km) ja Laheküla sadama tee (tee number

5920005, pikkus 0,78 km).

2. Pihtla Vallavolikogu kinnitas 13.11.2008 otsusega nr 50 Pihtla valla teede nimekirja, kuhu

oli kantud mh Vanamõisa-Laheküla tee nr 1 (tee number 5920004, pikkus 2014 m) ja

Vanamõisa-Laheküla tee nr 2 (tee number 5920004, pikkus 701 m), mis olid märgitud avaliku

kasutusega kohaliku teena.

3. Saaremaa Vallavalitsus kinnitas 17.11.2020 korraldusega nr 2-3/1946 Saaremaa valla

Pihtla piirkonna kohalike teede ja tänavate nimekirja. Nimekirja on kantud Vanamõisa-

Laheküla tee (tee number 5920004, pikkus 2665 m), mis on avalik maantee, ja Vanamõisa-

Laheküla tee (tee number 5920004, pikkus 2 m), mis on mitteavalik maantee. Otsuse

põhjenduste kohaselt on Maanteeamet lõpule viimas kohalike teede andmete inventeerimist,

mille eesmärk oli korrastada teeregistrit, täpsustada avalike ja mitteavalike teede olem,

korrastada teede nimed, täpsustada tervikteede ruumikujud, teede algus- ja lõppkohad jms.

Toimiva tervikliku teedevõrgu moodustamise eesmärgil kantakse tee teeregistrisse tervikteena,

mistõttu kajastuvad korralduses terviktee koosseisus olevad nii avalikud kui ka mitteavalikud

lõigud.

Saaremaa vald on Pihtla valla õigusjärglane (Eesti territooriumi haldusjaotuse seaduse § 92 lg 2).

4. PrügiAbi OÜ, kes on Saaremaa vallas Tirbi külas asuva Männioksa kinnistu (kt

59201:001:0651) omanik, esitas vaide Saaremaa Vallavalitsuse 17.11.2020 korraldusele nr 2-

3/1946. Saaremaa Vallavalitsus tagastas vaide 23.12.2020 otsusega nr 3-5/7117-2 leides, et

vaide esitajal puudub õigus vaiet esitada.

5. PrügiAbi OÜ esitas 22.01.2021 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palub tuvastada

Saaremaa Vallavalitsuse 17.11.2020 korralduse nr 2-3/1946 tühisus või alternatiivselt see

tühistada osas, millega kinnitati Saaremaa valla kohalike teede ja tänavate nimekirja VII osa

koosseisus Vanamõisa-Laheküla terviktee pikkusega 2667 m, ning kohustada Saaremaa valda

(KOV) asja uueks otsustamiseks 45 päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates.

6. Kohus võttis 28.01.2021 määrusega kaebuse menetlusse ja kaasas kolmanda isikuna

Energialevi OÜ (Lautri katastriüksuse (59210:001:0908) omanik). Kohus luges nimetatud

määrusega tühistamisnõude tähtaegseks leides, et vastustaja oli kaebaja vaide tagastanud

õigusvastaselt. Kohus arutas kaebust 04.11.2021 istungil, mh võimalust kohtuvälise lahendi

leidmiseks (sundvalduse seadmise menetluse kaudu) ning jätkas asja läbivaatamist kirjalikus

menetluses.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

7. Kaebuse ja selle täienduste põhjendused on kokkuvõtlikult järgmised.

1) Vaidlustatud haldusakt on tühine, kuna selle on andnud Saaremaa Vallavalitsus. Vanamõisa-

Laheküla tee on kantud teeregistrisse Pihtla Vallavolikogu 15.11.2005 otsuse nr 94 ja Pihtla

Vallavolikogu 13.11.2008 otsusega nr 50. Vaidlustatud korraldus muudab Pihtla Vallavolikogu

poolt kehtestatud otsuste sisu - tee pikkust ja staatust. Kaebaja möönab, et Saaremaa

Vallavolikogu 29.11.2018 määrusega nr 64 on Saaremaa Vallavolikogu delegeerinud Vabariigi

Valitsuse 07.01.2016 määrusega nr 1 kehtestatud „Teeregistri põhimääruse“ (edaspidi

teeregistri põhimäärus) § 12 lg 2 alusel kohaliku omavalitsusüksuse pädevusse antud ülesande

täitmise Saaremaa Vallavalitsusele. Samas ei tähenda see, et Saaremaa Vallavalitsusele oleks

antud õigus muuta/tunnistada kehtetuks oma õiguseellase poolt vastu võetud otsuseid ning

sellist pädevust ei tulene Saaremaa Vallavalitsusele ka ühestki õigusnormist.

3(11)

2) Juhul kui kohus asub siiski seisukohale, et vaidlustatud haldusakt ei ole tühine, palub kaebaja

haldusakti tühistada. Asjas ei oma tähtsust, kas Lautri katastriüksusel olev tee on avalikult

kasutatav, tähtsust omab, kas haldusaktis märgitu ja tegelik olukord erinevad.

Vaidlustatud korraldus on vastuolus Pihtla Vallavolikogu 15.11.2005 otsusega nr 94, mille järgi

on Vanamõisa-Laheküla tee ja Laheküla sadama tee (täna mõlemad Vanamõisa-Laheküla tee)

määratud avalikuks kasutamiseks 2,81 km ulatuses. Samuti on see vastuolus Pihtla

Vallavolikogu 13.11.2008 otsusega nr 50, mille kohaselt on Vanamõisa-Laheküla tee avalikult

kasutatav tee 2,715 km ulatuses. Seda möönab ka vastustaja, märkides, et korralduses

sisalduvate andmete vastuolu Saaremaa vallaks ühinenud valdade õigusaktidega on

kahetsusväärne, kuid vallavalitsus tegutseb selle nimel, et teede alaseid õigusakte ühtlustada.

Vanamõisa-Laheküla tee on avalikult kasutatavaks määratud Pihtla Vallavolikogu 15.11.2005

otsusega nr 94, mis võeti vastu teistsuguses õigusruumis. Kirjeldus sellest, mil viisil peaks see

toimuma praegusel ajal, ei oma käesolevas asjas tähendust.

3) Vastustaja on vaidlustatud korralduses ebaõigesti märkinud, et Lautri katastriüksusel asuva

tee pikkuseks on 2 m ning et tegemist ei ole avalikuks kasutamiseks määratud teega.

Tsiviilasjas nr 2-18-8986 vastas Saaremaa vald kohtunõudele 25.05.2020, et Lautri

katastriüksusel (katastritunnus 59201:001:0908) on 51 m pikkune teelõik, mis on eratee.

Vanamõisa-Laheküla tee olemasolu Lautri katastriüksusel tõendab ka 04.12.2018 tsiviilasjas

nr 2-18-8986 toimunud vaatluse protokoll ja fotod.

Tee olemasolu Lautri katastriüksusel ja selle avalikku kasutust tõendab ka Pihtla osavallakogu

15.11.2018 toimunud koosoleku protokoll, milles osavallakogu asus seisukohale, et vajalik on

tagada juurdepääs Siia lautrikohale mööda ajaloolist Vanamõisa-Laheküla teed. Samuti

tõendab tee olemasolu Keskkonnaameti (KeA) 15.07.2014 dokument „Laheküla küla Saadu

katastriüksuse ehituskeeluvööndi vähendamisest“, milles KeA märgib, et detailplaneeringuga

(DP) ei kavandata uue juurdepääsu rajamist ranna-alale. Randa pääseb piirkonnas mööda

riigimaanteed (Pihtla-Laheküla tee [silmas on peetud Vanamõisa-Laheküla teed, seda on

Keskkonnaamet möönnud hilisemas vastuses teabenõudele, kuna Pihtla-Laheküla teed ei

eksisteeri]), mis lõppeb Kadakamarja kinnistul ning sealt edasi mööda pinnasteed, mis kulgeb

ka Saadu katastriüksusel. Seega pääseb randa (kallasrajale) sarnaselt DP elluviimisele eelnevale

ajale ka edaspidi üle eramaa liikudes, järgides selleks asjaõigusseaduses (AÕS) sätestatut.

Seega on tõendatud, et Vanamõisa-Laheküla tee asub Lautri katastriüksusel, Vanamõisa-

Laheküla tee kui terviktee pikkus ei ole 2667 m, vaid vähemalt 2715 m ning Lautri

katastriüksusel asuva tee pikkus ei ole mitte 2 m, vaid 51 m. Võttes vastu haldusakti, mis on

osaliselt vastuolus nii kehtivate õigusaktidega kui faktilise olukorraga, ei ole vastustaja järginud

haldusmenetluse seaduse (HMS) §-st 6 tulenevat kohustust ning uurimispõhimõtte rikkumine

on kaasa toonud õigusvastase haldusakti andmise.

4) Ebaõige on vaidlustatud aktis märgitu, justkui oleks 2 m ulatuses tegemist mitteavaliku teega.

Pihtla Vallavolikogu otsused tõendavad, et tegemist on avalikult kasutatava teega.

Tallinna Ringkonnakohtu määrusest nr 2-15-19639 nähtuvad Kadaka kinnistu eelmise omaniku

X. X. ütlused, milliste kohaselt läks Siia lautrikohani kogu aeg tee ja vald nõudis, et kalamehed

pääseksid lautrisse. Kadaka kinnistu eelmise omaniku antud ütlused ei saa tähendada muud, kui

et Lautri katastriüksusel asuva tee kasutamiseks oli Kadaka kinnistu eelmise omaniku ja endise

Pihtla valla vahel sõlmitud kuni 01.07.2015 kehtinud teeseaduse (TeeS) § 4 lg 3 tingimustele

vastav kokkulepe. Nimetatud kokkuleppe alusel võttis Pihtla Vallavolikogu 15.11.2005 vastu

otsuse nr 94, mis tugines kuni 30.06.2015 kehtinud TeeS §-le 51 ja § 4 lg-le 3 ja millega

määrati Kadaka kinnistu Lautri katastriüksusel asuv tee avalikuks kasutamiseks.

4(11)

Teeomaniku muutumine ei tähenda ka seda, et varasema omaniku nõusoleku alusel ei võiks

täna andmeid teeregistrisse kanda. Teeomaniku nõusolek on aastast 2005, kui tehti otsus nr 94.

Samas, kuna Lautri katastriüksusel olev 2 m teelõik on registrisse kantud, möönab vastustaja

sellega, et nõusolek (mida vastustaja väidab puuduvat) pole tegelikult oluline. Seda näitab ka

varasem praktika teiste teede osas. Lisaks ei saa tee tervikteena, mis oli juba olemas,

teeregistrisse kandmine sõltuda teeomaniku suvast. Andmed teeregistrile on esitanud KOV ja

võltsinud neid enda soovidele vastavalt.

5) Kaebaja soovib kasutada Lautri katastriüksusel asuvat Vanamõisa-Laheküla teed temale

kuuluvale Männioksa kinnistule pääsemiseks ning Lautri katastriüksusel asuvale Siia

lautrikohale ja kallasrajale pääsemiseks. Kaevatava korraldusega soovib vastustaja ilmselt

tekitada olukorda, kus üks osa tervikteest jäetakse üldse fikseerimata, et siis väita, et teed seal

üldse ei asugi, mis vähendaks kaebaja võimalusi kasutada Lautri katastriüksusel olevat

kallasrada ja taotleda sundvalduse seadmist.

Riigikohus selgitas 14.06.2017 otsuses nr 3-3-1-6-17 (p-d 16 ja 19), et kuni 30.06.2015

kehtinud TeeS § 51 ja alates 01.07.2015 kehtiva ehitusseadustiku (EhS) § 92 lg 5 alusel

kinnitatud kohalike teede nimekirja kantud teed (sh erateed) on avalikult kasutatavad ning

kohaliku omavalitsuse üksuse volikogu otsus, millega on konkreetne tee kantud kohalike teede

nimekirja, on HMS § 60 järgi kehtiv ja täitmiseks kohustuslik, sõltumata sellest, kas eratee

kohalike teede nimekirja kandmise eeldused olid täidetud või mitte.

Kaebuse esitamise ajal jõus olnud Pihtla vallavolikogu otsused võimaldasid kaebajal pääseda

nii oma kinnisasjale kui ka Lautri katastriüksusel asuvale kallasrajale ning Siia lautrisse ning

Kadaka kinnistu omanik oli kohustatud seda kehtiva haldusakti alusel lubama. Vaidlustatud

korralduse kehtima jäämine kahjustaks nii kaebaja omandiõigust kui ka temale

keskkonnaseadustiku üldosa seaduse (KeÜS) § 38 lg-st 4 tulenevat kallasraja kasutamise

õigust. Vastustaja ei ole kandnud teede nimekirja Lautri katastriüksusel kulgevat teed, mis viib

Siia lautrikohani ja Saadu kinnistul paikneva kallasrajani. See annaks võimaluse väita, et Lautri

katastriüksusel ei asu üldse teed, mis halvendaks veelgi kaebaja võimalust kasutada Lautri

katastriüksusel olevat kallasrada ning Siia lautrikohta ajaloolist ja avalikult kasutatavat teed

kasutades. Vaidlustatud korralduse kehtima jäämise korral võib tekkida õiguslikult näilik

olukord, kus kaebaja kasutab Kadaka kinnistu omaniku kinnistut oma suva kohaselt ja

väljaspool teed liiklemiseks, s.o jõudmiseks oma kinnisasjale. Seda vaatamata olukorrale, kus

tegelikkuses asub Lautri katastriüksusel tee. Kaebajal on vajalik kasutada Vanaküla-Lahemõisa

teed, kuna see on olnud ajaloolises kasutuses Männioksa kinnistule pääsemiseks ning

Männioksa kinnistul asuvate hooneteni ühtegi teist sõidukiga läbitavat teed ei vii. Mh raskendab

tee olemasolu eitamine kaebaja võimalust nõuda Saaremaa vallalt sundvalduse seadmist

Vanamõisa-Laheküla tee osale, mis asub Lautri katastriüksusel.

6) KeÜS § 38 lg 7 kohaselt peab kohaliku omavalitsuse üksus planeeringutega tagama avaliku

juurdepääsu kallasrajale. Saaremaa valla õiguseellane Pihtla vald on kehtivas üldplaneeringus

(ÜP) märkinud Vanamõisa-Laheküla valla teena, s.o teena, mille kaudu pääseb Lautri

katastriüksusel asuvale kallasrajale. Mistahes teist teed mööda ei ole võimalik ei kallasrajale

ega Siia lautrikohta pääseda.

7) Poolte vahel on vaidlus selles, millises ulatuses kulgeb Kadaka kinnistu Lautri

katastriüksusel Vanamõisa Laheküla tee. Arhiivist saadud dokumendist (kaebaja poolt

30.09.2021 esitatud) nähtub, et kaardile on kantud Vanamõisa-Laheküla tee (tee number

5920004, kaardil tähistatud nr 04) ja Laheküla sadama tee (tee number 5920005, kaardil

tähistatud nr 05), mis viib Siia lautrikohani (piirneb Kadaka kinnistu Lautri katastriüksusega).

Kaebaja soovib nimetatud tõendiga tõendada, et Pihtla Vallavolikogu 15.11.2005 otsusega nr

5(11)

94 kinnitatud kohalike teede nimekirjas olevad teed numbritega 5920004 ja 5920005 lõppesid

Pihtla valla poolt Maanteeametile esitatud kaardimaterjalil kallasrajal/Siia lautrikohal, mitte

aga 2 m pärast Kadaka kinnistu Lautri katastriüksuse piiri. Seega on vaidlustatud korralduses

ebaõigesti märgitud nii Vanamõisa-Laheküla tee pikkus kui selle lõpp-punkt.

8. Vastustaja leiab kirjalikus vastuses, et kaebus tuleb jätta määrusega läbi vaatamata

kaebeõiguse puudumise tõttu (HKMS § 151 lg 2 p 2). Kohtuistungil palus vastustaja kaebuse

läbivaatamata jätmise asemel, jätta kaebus rahuldamata ning kaebaja menetluskulud jätta tema

enda kanda.

1) Vaidlustatud korraldus ei oma iseseisvat õiguslikku tähendust konkreetse tee avalikuks

kasutamiseks määramisel.

Saaremaa Vallavolikogu 23.05.2019 määrus nr 9 „Erateede avalikuks kasutamiseks määramise

ja erateedel tasuta lumetõrje teostamise kord“ sätestab § 4 lõikes 2, et eratee avalikuks

kasutuseks määramine võib toimuda: 1) kinnisasja avalikes huvides omandamise seaduses

sätestatud korras sundvalduse seadmise teel, mis on haldusaktiga seatav avalik-õiguslik

kitsendus, mille kohta ei kanta märget kinnistusraamatusse, kuid kehtib kinnisasja igakordse

omaniku suhtes või 2) kokkuleppel teealuse maa kinnisasja omanikuga, kusjuures sõlmitakse

notariaalne piiratud asjaõiguse leping, mille kohane märge kantakse kinnistusraamatusse ja

kehtib kinnisasja igakordse omaniku suhtes. Sama paragrahvi lõige 6 ütleb, et pärast erateele

sundvalduse või piiratud asjaõiguse seadmist määrab vallavalitsus oma korraldusega eratee

avalikku kasutusse ning seejärel esitab asjakohase info vastavatele riigiasutustele.

EhS § 92 lg 7 sätestab, et kohalik tee on võib olla avalikuks kasutamiseks määratud eratee. EhS

§ 93 lg 1 sätestab, et eratee määrab avalikuks kasutamiseks riik või eratee asukoha kohalik

omavalitsus. Sama paragrahvi lõige 2 sätestab, et eratee avalikes huvides omandamise või

erateele sundvalduse seadmise otsustab riik või eratee asukoha kohaliku omavalitsuse üksus

kinnisasja avalikes huvides omandamise seaduses sätestatud korras. Sama paragrahvi lõikest 3

tuleneb, et eratee avalikuks kasutamiseks määramisega lähevad riigile või KOV-le üle kõik

teeomaniku kohustused, õigused ja vastutus. Halduslepingus võib tee omanikuga kokku

leppida, et teeomaniku kohustused, õigused ja vastutus jäävad eratee omanikule.

Vastustaja on lähtunud eratee avalikku kasutusse määramisel eelnimetatud õiguslikust

regulatsioonist. Eratee avalikuks kasutamiseks määramisele on eelnenud isikliku kasutusõiguse

või sundvalduse seadmine ning seejärel vastustaja korraldus eratee avalikku kasutusse

määramise kohta. Sellele on järgnenud vaidlusalune korraldus, millega kinnitati ühe

nimekirjana konkreetse piirkonna teed, mille osas on olemas lihtkirjalikud kehtivad lepingud

eratee avalikku kasutusse määramiseks (varasema õigusliku regulatsiooni kohaselt võis

avalikku kasutusse määrata lihtkirjaliku lepingu alusel), seatud isiklik kasutusõigus või

sundvaldus või mis on munitsipaalomandis. Vaidlustatud korraldusega tee staatust erateest

avalikuks või vastupidi, ei määrata.

2) Kaebaja viidatud Pihtla Vallavolikogu 15.11.2005 otsuses nr 94 ja 13.11.2008 otsuses nr 50

sätestatud Vanamõisa-Laheküla tee pikkused on erinevad ca 95 meetri ulatuses (kui jaatada

seda, et kaebaja poolt viidatud eeldused on õiged ja mõlemas otsuses on mõeldud sama

teelõiku). Kaebaja on väitnud, et vaidlustatud korraldus on õigusvastane osas, millises on

märgitud, et Vanamõisa-Laheküla tee on 2 m ulatuses avaliku kasutusse mittemääratud, kuid ei

ole selgitanud, mis tema hinnangul sellisel juhul korrektsed andmed oleksid olnud. Võrreldes

2005nda ja 2008nda aastaga on mõõtmisvahendid muutunud oluliselt täpsemaks ning oma

korralduses on vastustaja tuginenud Transpordiameti inventuuri andmetele Vanamõisa-

Laheküla munitsipaalomandis oleva tee osas. Eeltoodust hoolimata ei ole vastustaja

6(11)

vaidlusaluse korraldusega muutnud või tunnistanud kehtetuks kaebaja poolt viidatud Pihtla

Vallavolikogu 15.11.2005 otsust nr 94 ega 13.11.2008 otsust nr 50. Seega selles osas kaebajal

olukord vaidlustatud korralduse vastuvõtmisel ei muutunud ja kaebajal puuduvad subjektiivsed

õigused, mida vaidlustatud korraldus oleks riivanud.

3) Saaremaa Vallavolikogu 26.02.2021 otsusega nr 1-3/16 „Otsuste kehtetuks tunnistamine“ on

tunnistatud kehtetuks mh Pihtla Vallavolikogu 15.11.2005 otsus nr 94 ja 13.11.2008 otsus nr

50. Nimetatud otsuse vastuvõtmisel võis kaasneda kaebaja õiguste riive, kuid sellisel juhul tuleb

kaebajal esitada kaebus vastavale õigusaktile. Vaidlus eelnimetatud otsuse üle väljub käesoleva

haldusasja raamidest.

4) Tallinna Ringkonnakohtu menetluses on haldusasi 3-19-755, kus OÜ PrügiAbi jt on esitanud

kaebuse Saaremaa valla kohustamiseks tegema vajalikud toimingu, et Saaremaa vallas Tirbi

külas asuvat Vanamõisa-Laheküla teed oleks võimalik kasutada täies ulatuses ning tagatud

oleks juurdepääs Siia lautrikohani. Seega on kõnealuse Vanamõisa-Laheküla tee kasutamise

osas käimas mitu sama eesmärgiga kohtuvaidlust.

5) Vastustaja täpsustas pärast kohtuistungi toimumist (05.11.2021; 16.03.2022), et kaevatava

korralduse andmise aluseks olevad andmed on saadud Transpordiametilt (zip-fail). Lautri

katastriüksusel asub eratee, mille kohta saab andmeid teeregistrile esitada eratee omanik. KOV-

l puudub eratee omaniku nõusolek. Vaidlust ei saa olla, et munitsipaalomandis oleva

Vanamõisa-Laheküla teelõigu pikkus on 2665 m. Terviktee lõppeb Lautri katastriüksuse piiril.

Vastustaja pole suutnud tuvastada, mis oli 2005. a tehtud KOV-i otsuse aluseks. 2008. aastal

oli vastustajale teadaolevalt aluseks tee mõõdistamine. Tee andmete inventeerimist teostas

õiguseellane Maanteeamet koostöös KOV-ga. Eramaal oleva 2 m lõigu osas selgitas vastustaja,

et see tuleneb teeregistri pidamise spetsiifikast, et tee lõpp ei pea olema katastriüksuse piiril,

vaid teejoone hargnemise kohas, mistõttu pole vastustaja selles osas muudatust teinud. Küll

puudub ka täna Lautri katastriüksuse omaniku nõusolek teelõigu (2 m) teeregistrisse

kandmiseks.

9. Kolmas isik seisukohti ei esitanud.

KOHTU PÕHJENDUSED

10. Kaebuse halduskohtule saab esitada HKMS § 44 lg 1 kohaselt oma subjektiivsete õiguste

kaitseks. Kui kohus subjektiivsete õiguste rikkumist ei tuvasta, ei menetle kohus kaebust edasi

populaarkaebusena ega pea hindama kaevatava haldusakti õigusvastasust.

Kohus leiab kokkuvõtvalt, et kaebus tuleb jätta rahuldamata, kuna vastustaja ei ole kaevatava

korraldusega reguleerinud vaidlusaluse tee avalikku kasutust eramaal, millega kaebaja seostab

oma subjektiivsete õiguste rikkumist. Vallavolikogu otsust ei saa muuta ega kehtetuks

tunnistada vallavalitsus ning praegusel juhul pole seda kaevatava haldusaktiga ka tehtud.

Nähtuvalt kaevatavas korralduses viidatud õiguslikest alustest on vallavalitsus täitnud EhS §

103 lg-st 7 ja teeregistri põhimääruses § 12 lg-st 2 tulenevat kohustust kohalike teede

andmeandjana. Vastustaja on kohtumenetluses möönnud, et Lautri katastriüksusele jääva 2-

meetrise teelõigu andmete esitamiseks puudus teeregistri põhimääruse kohane tee omaniku

nõusolek (teeregistri põhimääruse § 12 lg 3), kuid see ei saa rikkuda kaebaja väidetavaid

subjektiivseid õigusi. Samuti ei saa kaevatavas korralduses terviktee pikkuse määramine

(piiritledes selle munitsipaalomandis oleva tee osaga ja erateel kuni tee hargnemise kohani 2 m

ulatuses) erinevalt selle andmise ajal kehtinud volikogu otsustest nr 94 ja 50 tuua kaasa

olukorda, kus kaebajal puudub võimalus sundvalduse seadmise menetluses või maakohtus

eraõigusliku servituudi nõudmisel väita Lautri katastriüksusel tee olemasolu ja/või tuvastada

7(11)

nendes menetlustes selle pikkust. Maastikul tee olemasolu ja selle pikkuse tuvastamine pole

sama, mis selle avaliku kasutamise õigusliku aluse tuvastamine.

11. Kaebaja väidab, et kaevatava korraldusega võetakse temalt õigus pääseda talle kuuluvale

Männioksa kinnistule (katastritunnus 59201:001:0651) ning Kadaka kinnistu (registriosa nr

218734) koosseisu kuuluval Lautri katastriüksusel (mis on kolmanda isiku omandis) olevale

kallasrajale ja Siia lautrikohale, mida Kadaka kinnistu omanik on kohustatud temale

võimaldama Pihtla Vallavolikogu otsuste nr 94 ja 50 alusel, mille kohaselt ulatus avalikult

kasutatavaks määratud Vanamõisa-Laheküla tee Siia lautrini. Sellega kahjustatakse kaebaja

omandiõigust ja KeÜS § 38 lg-st 4 tulenevat igaühe õigust kallasraja kasutamisele.

Kaebaja on 07.03.2022 menetlusdokumendis lisanud, et kui kaevatavas korralduses jäetakse

terviktee üldse fikseerimata annaks see vastustajale võimaluse väita, et teed Lautri

katastriüksusel ei eksisteeri, mis halvendaks veelgi kallasraja kasutamise õigust ning võimalust

nõuda vallalt eraomandis olevale teele sundvalduse seadmist.

Kaebaja vaidlustab seetõttu Saaremaa Vallavalitsuse 17.11.2020 korraldust nr 2-3/1946 osas,

millega kanti Saaremaa valla Pihtla piirkonna kohalike teede ja tänavate nimekirja Vanamõisa-

Laheküla tee (nr 5920004) avaliku teena 2665 m ulatuses ja mitteavaliku teena 2 m lõigu osas.

Kaebaja leiab, et vaidlustatud korralduses on ebaõigesti märgitud kõnealuse terviktee pikkus ja

osaline mitteavalik kasutus.

Kaebaja taotleb vaidlustatud osas korralduse tühisuse tuvastamist või alternatiivselt selle osalist

tühistamist (Vanamõisa-Laheküla tee osas) ja vastustaja kohustamist asja uueks otsustamiseks.

12. Pooled ei vaidle selle üle, et eelnimetatud korralduse andmise ajal kehtisid nii Pihtla

Vallavolikogu 15.11.2005 otsus nr 94 (mille kohaselt oli Pihtla valla kohalike teede ja

hooldatavate erateede nimekirjas kohaliku teena kantud mh Vanamõisa-Laheküla tee (tee

number 5920004, pikkus 2,03 km) ja Laheküla sadama tee (tee number 5920005, pikkus 0,78

km)) ning Pihtla Vallavolikogu 13.11.2008 otsus nr 50 (mille kohaselt Pihtla valla teede

nimekirja oli kantud mh Vanamõisa-Laheküla tee nr 1 (tee number 5920004, pikkus 2014 m)

ja Vanamõisa-Laheküla tee nr 2 (tee number 5920004, pikkus 701 m), mis olid märgitud avaliku

kasutusega kohaliku teena).

Need haldusaktid tunnistati kehtetuks alles käesoleva kohtumenetluse ajal, s.o 26.02.2021 (vt

Saaremaa Vallavolikogu otsuse p-d 1.15 ja 1.16) ning on vaidlustatud tühistamiskaebusega

haldusasjas 3-21-700.

Puudub ka vaidlus, et neis volikogu otsustes pole Vanamõisa-Laheküla tee ühesuguse

pikkusega ning neis toodud tee pikkus ei kattu ka kaevatavas korralduses tooduga.

13. Kaebaja ei ole vaidlustanud asjaolu, et kuni Lautri katastriüksuseni (selle piirini) on

Vanamõisa-Laheküla

tee

munitsipaalomandis

(eraldi

moodustatud

transpordimaa

sihtotstarbega kinnistud, mis on valla omandis) ja sellest tulenevalt avalikult kasutatav.

Kaevatava korralduse kohaselt on Vanamõisa-Laheküla tee munitsipaalomandisse kuuluva osa

pikkus 2665 m ning selles vaidlust pole. Ega ka selles, et seda avalikus kasutuses olevat teelõiku

saab ka kaebaja kasutada.

Seega ei saa vaidlustatud korraldus juba ainuüksi seetõttu, sõltumata selle õiguslikust

tähendusest, kaebaja õigusi nimetatud osas rikkuda. Kaebajal ei ole alust nõuda selles osas

korralduse tühistamist.

14. Kaebaja leiab, et eelviidatud volikogu otsustest tulenes talle õigus kasutada Lautri

katastriüksusel olevat teed. Kaebaja on seisukohal, et Vanamõisa-Laheküla tee oli Lautri

8(11)

katastriüksusel kulgevas osas määratud avalikku kasutusse kuni Siia lautrikohani Pihtla

Vallavolikogu 15.11.2005 otsusega nr 94, mis tugines kaebaja hinnangul Kadaka kinnistu

eelmise omaniku (X. X.) ja Pihtla valla vahel sõlmitud (kuni 01.07.2015 kehtinud TeeS § 4 lg-

le 3 vastaval) kokkuleppele. Kaebaja tugineb haldusakti kehtivusele (HMS § 60, 61).

14.1 Isegi kui omistada viidatud otsusele nr 94 või ka nr 50 kaebaja märgitud õiguslik tagajärg

(avalikku kasutusse määramine ja sellest tekkinud igaühe õigus teed kasutada), ei ole kohtule

esitatud ühtegi tõendit kokkuleppe olemasolu kohta ning nn vaikimisi kokkuleppeid pole

kohtupraktikas tee kasutamise alusena tunnustatud. Tee võimalik ajalooline kasutus ja

väljakujunenud tava ei saa asendada seaduses sätestatud korda eratee avalikuks kasutamiseks

määramisel. (vt nt Tln. Ringkonnakohus 20.05.2021 otsuse punkt 12, asjas 3-20-1305) Ehk

volikogu otsused sõltumata nende kehtivusest olid sisuliselt õigusvastased.

14.2 TeeS § 4 lg 3 teise lause järgi määras KOV eratee avalikuks kasutamiseks tee omaniku

nõusolekul ja tingimustel ning KOV ja tee omaniku vahel sõlmitud lepingu alusel. 01.07.2015

jõustunud EhS § 94 lg 2 järgi pidi KOV-l olema selleks, et erateed avalikult kasutatavaks

määrata, õigus kasutada teealust maad tulenevalt piiratud asjaõigusest. Kui omanik ei

nõustunud piiratud asjaõigusega, tuli seada kinnistule sundvaldus. 01.07.2018 jõustus EhS § 94

lg 2 muudatus, mille järgi tuleb riigil või KOV-l otsustada eratee avalikes huvides omandamine

või sellele sundvalduse seadmine. Sundvalduse seadmise kord on sätestatud kinnisasja avalikes

huvides omandamise seaduse (KAHOS) §-s 39.

Seega võis KOV nii varem kehtinud kui ka praegu kehtiva õiguse alusel määrata eratee

avalikuks kasutamiseks pärast seda, kui ta oli saanud õiguse teealust maad kasutada. Selleks oli

vaja sõlmida maaomanikuga leping või seada tema kinnistule sundvaldus. Leping või

sundvalduse seadmise otsus reguleerib maaomaniku ja KOV vahelisi suhteid (vt ka Tallinna

Ringkonnakohtu 26.05.2021 otsus nr 3-20-1305, p 11). Tee avalikuks kasutamiseks

tunnistamise otsus (sh kohalike teede nimekirja kinnitamine) on aga asja avalik-õigusliku

seisundi muutmisele suunatud haldusakt (HMS § 51 lg 2), mis kehtib igaühe suhtes (HMS § 60

lg 2). (Riigikohtu 13.10.2020 määrus nr 3-19-2255, p-d 11.1–11.3; vt ka 14.06.2017 otsus nr

3-3-1-6-17, p-d 10 ja 17 ja 09.11.2016 otsus nr 3-3-1-57-16, p-d 14 ja 15) Riigikohus on asjas

3-19-2255 märkinud, et kasutusõiguseta eratee kasutamine võib KOV-le kaasa tuua

kahjunõuded.

14.3 Kaebaja selgitus, et otsus nr 94 võeti vastu teistsuguses õigusruumis on praeguses

vaidluses asjakohatu. Vastustaja pidi 17.11.2020 korralduse vastuvõtmisel lähtuma korralduse

andmise ajal kehtinud õigusest (HMS § 54), mis ei võimaldanud avalikku kasutust määrata

erateele, mille kasutamiseks KOV-il õigus puudus. Selleks tuli eelnevalt see õigus saada.

Kolmas isik on keeldunud KOV-le kasutusõiguse andmisest, milles vaidlus puudub. Sellest

lähtuvalt ning oma pädevust arvestades on vallavalitsus kandnud teeregistri andmete

korrastamise eesmärgil piirkonna kohalike teede ja tänavate nimekirja munitsipaalomandis

oleva Vanamõisa-Laheküla tee osa. Avaliku kasutuse määramine või selle muutmine polnud

vallavalitsuse pädevuses. Seega ei saa sellist õiguslikku tagajärge vaidlustatud korraldusele

omistada.

15. Kohus on seega seisukohal, et kaevatava korralduse andmise ajal ei oleks vallavalitsus ka

pädevuse olemasolul saanud määrata eraomandis olevale teele avalikku kasutust, kui puudus

kehtiva õigusega nõutav sundvalduse seadmise otsus vm õiguslik alus. Küll tulnuks

õigusselguse tagamiseks tunnistada volikogu otsused selles osas volikogu poolt kehtetuks enne

vaidlustatud korralduse andmist, kuid see ei riku kaebaja õigusi ega anna alust kaebuse

rahuldamiseks.

9(11)

16. Kaebajal pole käesolevas vaidluses võimalik saavutada soovitud eesmärki. Kaebusest

nähtuvalt on kaebaja eesmärgiks saavutada olukord, kus Vanamõisa-Laheküla tee oleks

kohalike teede nimekirja kantud avalikult kasutatava teena kogu terviktee ulatuses, sh Lautri

katastriüksusel kulgevas osas kuni Siia lautrikohani. Kaevatava korralduse kohaselt on Lautri

katastriüksusel 2 m lõik Vanamõisa-Laheküla teest, mis on eraomandis ning märgitud

korralduses kui mitteavalik.

16.1 Avalikus kasutuses oleva munitsipaaltee osa lõppeb Kadaka kinnistu Lautri katastriüksuse

piiril (dtl 137). Puudub vaidlus, et Lautri katastriüksusel jätkub tee kulgemine ehk teisisõnu seal

on tee olemas ning selle olemasolu vähemalt 51 m ulatuses katastriüksuse piirist (sealt, kus

lõpeb munitsipaaltee) on tuvastanud maakohus asjas 2-18-9886 (vaatluse protokoll kaebuse lisa

10; valla vastus kohtunõudele kaebuse lisa 9). Tegemist on eraomandis oleva teega, milles

samuti vaidlus puudub. Kaebaja ei väida, et tal oleks võõral kinnisasjal oleva tee kasutamiseks

isiklik kasutusõigus (eraõiguslik servituut). Kaebaja üksnes väidab, et kaebuse esitamise ajal

tulenes talle eraomandis oleva tee kasutamise õigus kehtivatest haldusaktidest (Pihtla

Vallavolikogu otsused nr 94 ja 50).

16.2 Kohtu hinnangul pole oluline, kas kehtisid mõlemad eelnimetatud volikogu otsused või

üksnes hilisem (otsus nr 50). Mõlemas volikogu otsuses oli Vanamõisa-Laheküla tee märgitud

kohaliku avaliku kasutusega teena, mh osas, mis jäi Lautri katastriüksusele ning kaevatavas

korralduses toodud tee kogupikkus (terviktee pikkus) erines rohkem kui saaks õigustada pelgalt

mõõtmisveaga.

16.3 Kohus märgib esmalt, et ka sellisel juhul (ligi 50 meetrit pikemana) ei ulatuks väidetav

avalikult kasutatav tee Siia lautrini1, isegi kui looduses on tee olemas. Kuid selle tuvastamine

pole eeltoodud põhjustel praeguse asja lahendamisel oluline. Nagu kohus eelnevalt selgitas,

puudus vallavalitsusel pädevus määrata teed avalikku kasutusse või muuta sellekohast volikogu

otsust ning vallavalitsus sai korralduse andmise eeldusena erateede osas välja selgitada üksnes

tee kasutamise õigusliku aluse (kokkuleppe, sundvalduse otsuse) olemasolu. Vallavalitsusele

oli delegeeritud teeregistri põhimääruse kohane andmete esitamise ülesanne. Seega kaevatav

17.11.2020 korraldus ei reguleeri Lautri katastriüksusel oleva eratee avalikku kasutust, vaid

tegemist on üksnes vallavalitsuse pädevusse kuuluva küsimuse otsustamisega, s.o Pihtla

piirkonna kohalike teede ja tänavate nimekirja kinnitamine andmete esitamiseks

Transpordiametile teede inventeerimise eesmärgil. Eratee avalikku kasutusse määramiseks

vallavalitsusel pädevus puudus nagu ka kaebaja on õigesti leidnud, seega ei saanud vallavalitsus

ka teha vastavasisulist otsust Lautri katastriüksusel oleva teelõigu osas ega ole seda ka teinud.

16.4 Kohus peab vajalikuks ka märkida, et asjaolu, et Lautri katastriüksusel olev eratee kajastati

teede nimekirjas mitteavaliku kasutusega teena üksnes 2-meetrise lõiguna, ei riku kaebaja

subjektiivseid õigusi, kuna selle kajastamine Lautri katastriüksusel ka ligi 50 m pikema erateena

ei säilitaks kaebajale õigust selle kasutamiseks ilma, et vald viiks läbi kehtivas õiguses

ettenähtud menetluse – sundvalduse seadmise, misjärel saaks teed kajastada valla teede

nimekirjas avaliku kasutusega teena. Kaebajal endal on võimalik saavutada tee kasutamise osas

kokkulepe kinnistu omanikuga või pöörduda maakohtusse juurdepääsuõiguse saamiseks üle

võõra kinnisasja. Sundvalduse ega eraõigusliku servituudi seadmine pole takistatud pelgalt

seetõttu, et Vanamõisa-Laheküla terviktee pikkus võib olla kaevatavas korralduses ekslikult

kajastatud. Kohus ei välista, et Vanamõisa-Laheküla terviktee võib hõlmata ka eraomandis

olevat teelõiku Lautri katastriüksusel, arvestades, et varasemalt on seal asuv teeosa loetud

1 Haldusasjas nr 3-19-755 on vastustaja selgitanud: „Kuna Maa-ameti kaardilt mõõdetuna on Lautri katastriüksuse

piirilt mööda kaebajate väidetud Vanamõisa-Laheküla teed Siia lautrikohani ca 120 meetrit, mis on üle kahe korra

rohkem kui 51 meetrit, mis on otsuses nr 50 märgitu ja teeregistris kajastuvate andmete vahe.“

10(11)

Vanamõisa-Laheküla tee osaks. Terviktee pikkus ei sõltu sellest, kas kogu tee ulatuses on selle

avaliku kasutamise õigus. Teisisõnu, terviktee pikkust ei pea määrama omandivorm.

16.5 Kaebaja subjektiivseid õigusi ei riku see, et 2-meetrine teelõik nimekirja (mitteavaliku

kasutusega teena) kanti, vaatamata tee omaniku vastavasisulise nõusoleku puudumisele

(vastustaja 05.11.2022 vastus). Teeregistri põhimääruse § 7 lg 1 p 1-3 kohaselt saab andmed

teeregistrisse esitada tee omanik või teeomaniku nõusoleku KOV. Kaebajal pole kolmanda

isiku õiguste kaitseks kohtusse pöördumise õigust.

16.6 Mis puudutab kaebaja juurdepääsu oma kinnistule, siis kohus märgib, et Männioksa

kinnistu piirneb Laheküla-Tirbi teega (tee nr 5920051), mis on määratud avalikku kasutusse

vastustaja 16.02.2021 korralduse nr 2-3/155 „Saaremaa valla Kaarma, Kärla ja Lümanda

piirkondade kohalike teede ja tänavate nimekirjade kinnitamine“ alusel.

Kallasraja kasutamise õiguse osas märgib kohus, et KeÜS § 38 lg-te 1 ja 2 kohaselt on

kallasrada kaldariba avalikult kasutatava veekogu ääres veekogu avalikuks kasutamiseks ja

selle ääres viibimiseks, sh selle kaldal liikumiseks. KeÜS § 38 lg 4 kohaselt peab kaldaomanik

igaühel lubama kallasrada kasutada. Vaidlust ei saa olla selles, et vastustaja ei ole lahendanud

vaidlustatud korraldusega avaliku juurdepääsu küsimust kallasrajale (vrd KeÜS § 38 lg 7) ega

andnud kolmandale isikule õigust takistada tema kinnistul asuva kallasraja kasutamist. Ehk

kaebajal on sõltumata vaidlustatud korralduse kehtimisest seadusest tulenev õigus Lautri

katastriüksusel kulgevat kallasrada kasutada. Saaremaa Vallavolikogu 28.03.2019 otsusega nr

1-3/47 otsusega on antud KeÜS § 38 lg 5 alusel kolmandale isikule nõusolek kallasraja

tõkestamiseks Lautri katastriüksusel loomade karjatamise korraldamise eesmärgil (vaidlustati

kaebaja poolt haldusasjas nr 3-19-1448). Jõustunud Tallinna Ringkonnakohtu 09.03.2021

otsuses (p 24) on leitud, et kaebajatele on tagatud jalgsi (aga ka jalgratta või lapsevankriga)

läbipääs väravate kaudu kallasrajale Lautri katastriüksusel ning kaebajate igaüheõigus

kallasraja kasutamiseks on tagatud (kaebajatel puudub subjektiivne õigus nõuda kallasraja

läbimise võimaldamist mootorsõidukiga).

16.7 Seega on vastustaja õigesti selgitanud, et nimekirja sai kehtiva õiguse kohaselt kanda

avalikult kasutatavatena teed, mille osas olid olemas lihtkirjalikud kehtivad lepingud eratee

avalikku kasutusse määramiseks (kuna varasema õigusliku regulatsiooni kohaselt võis eratee

avalikku kasutusse määrata lihtkirjaliku lepingu alusel), seatud isiklik kasutusõigus või

sundvaldus või mis on munitsipaalomandis.

Kohtu hinnangul ei tulnud vallavalitsusel eraomandis oleva tee avaliku kasutamise küsimust

lahendada kaevatava haldusaktiga.

17. Tühisuse tuvastamise nõue on põhjendamatu. Kaebaja leiab, et vaidlustatud korraldus on

HMS § 63 lg 2 p 3 kohaselt tühine, kuna Saaremaa Vallavalitsusel ei olnud pädevust

vaidlustatud korralduse andmiseks. Kohus kaebajaga ei nõustu. Kohus on eelnevalt käsitlenud

seda, mida haldusorgan kaevatava korraldusega otsustas ning selleks oli tal ka pädevus.

Teeregistri põhimääruse § 12 lg 2 sätestab, et kohaliku tee andmeandjaks on kohaliku

omavalitsuse üksus. Sama määruse § 13 lg 3 kohaselt on kohaliku tee esmaseks teeregistrisse

kandmiseks ja sealt kustutamiseks andmeandjal kohustus esitada kohaliku omavalitsuse üksuse

õigusakt, mis sätestab terviktee unikaalse numbri ja nime. KOKS § 22 lg 2 sätestab, et

õigusaktiga kohaliku omavalitsuse, kohaliku omavalitsuse üksuse või kohaliku omavalitsuse

organi pädevusse antud küsimused otsustab omavalitsusüksuse nimel volikogu, kes võib nende

küsimuste lahendamise volitada valla- või linnavalitsusele või volikogu poolt määratud

osavalla või linnaosa esinduskogule, ametiasutusele, asutuse struktuuriüksusele või ametnikule.

Nimetatud normi alusel on Saaremaa Vallavolikogu kehtestanud 29.11.2018 määruse nr 64

11(11)

„Teeregistri põhimääruses sätestatud ülesande delegeerimine“, mille § 1 lg 1 alusel on

delegeeritud teeregistri põhimääruse § 12 lg 2 alusel kohaliku omavalitsusüksuse pädevusse

antud ülesande täitmine Saaremaa Vallavalitsusele. Antud juhul ei tunnistanud Saaremaa

Vallavalitsus kaevatava korraldusega kehtetuks Pihtla Vallavolikogu haldusakte. Kaebaja

viidatud Pihtla Vallavolikogu otsused on kehtetuks tunnistanud Saaremaa Vallavolikogu oma

26.02.2021 otsusega nr 1-3/16 pärast kaevatava korralduse andmist.

18. Kaebuse rahuldamise eelduseks on kaebaja subjektiivsete õiguste tegelik rikkumine, mida

kohus antud juhul ei tuvastanud. Kaebus tuleb jätta kõigis nõuetes rahuldamata.

19. Kaebaja seaduslik esindaja esitas 28.03.2022 kohtule kaks dokumenti (KOV-i 28.03.2022

vastus kaebaja 22.03.2022 teabenõudele Reinu tee teeregistrisse kandmise kohta; KOV-i

28.03.2022 vastus kaebaja 24.03.2022 teabenõudele väljastada kõigi erateede omanike

nõusolekud teede nimekirja kandmise kohta). Kuna tegemist on pärast kohtu poolt 23.02.2022

määratud tähtaega esitatud dokumentidega ning pole põhistatud ei seda, miks need kohtule

esitatakse, mida nendega tõendada soovitakse ning miks need esitatakse hilinemisega, tuleb

need tagastada HKMS § 62 alusel.

20. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Otsus tehti

kaebaja kahjuks. Seetõttu tuleb kaebaja menetluskulud jätta tema enda kanda. Teised

menetlusosalised menetluskulude väljamõistmiseks taotlust ja kohaseid dokumente (HKMS §

109 lg 1) esitanud pole, seetõttu jäävad ka nende menetluskulud nende endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/