2-18-11526/27 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Liis Arrak, liikmed Kaija Kaijanen ja Gea Lepik

Otsuse tegemise aeg ja koht

30. märts 2022, Tallinn

Kohtuasja number

2-18-11526

Kohtuasi

AIANDI TEE 22 KORTERIÜHISTU hagi X vastu

3421 euro ja 94 sendi ning viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 25. jaanuari 2021. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

X apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

1426 eurot 70 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (vastustaja) AIANDI TEE 22 KORTERIÜHISTU

(registrikood 80056351), lepinguline esindaja vande-

advokaat Kaarel Kais

Kostja

(apellant)

X

(isikukood

XXXXXXXXX),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Aarne Akerberg

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada X apellatsioonkaebus.

2. Tühistada Harju Maakohtu 25. jaanuari 2021. a otsus osas, millega maakohus

rahuldas viivisenõude ajavahemiku eest enne 28. jaanuari 2019, jaotas

menetluskulud ja mõistis tasaarvestamise järel välja menetluskulude hüvitise. Teha

tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada viivisenõue alates 28. jaanuarist 2019

ja jätta menetluskulud poolte enda kanda. Muus osas jääb maakohtu otsus

muutmata.

3. Sõnastada kohtuotsuse resolutsioon tervikuna järgmiselt:

3.1. Rahuldada hagi osaliselt.

3.2. Mõista X-lt AIANDI TEE 22 KORTERIÜHISTU kasuks välja põhivõlg 3107

eurot 90 senti ja alates 28. jaanuarist 2019 kuni põhivõla tasumiseni VÕS § 113

lg 1 II lauses sätestatud määras viivis.

3.3. Jätta menetluskulud poolte enda kanda.

2-18-11526

3.4. Mõista

AIANDI

TEE

KORTERIÜHISTULT

riigi

tuludesse

menetluskuludena vähemtasutud riigilõiv 50 eurot. See rahaline kohustus tuleb

täita 90 päeva jooksul alates otsuse jõustumisest vastavalt maakohtu otsuse lisas

olevale makseinfole. Tasumisega viivitamise korral tuleb maksta kuni

kohustuse täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

Kohtulahendi kohaselt raha riigituludesse tasumiseks kohustatud isik peab

lahendi

täitma

lahendis

ettenähtud

tähtaja

jooksul.

Lahendi

võib

sundtäitmisele saata, kui kohustatud isik ei ole lahendit täitnud lahendis

ettenähtud tähtaja jooksul.

4. Jätta apellatsioonimenetluse kulud poolte enda kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. AIANDI TEE 22 KORTERIÜHISTU (hageja) esitas 1. augustil 2018 Harju Maakohtule X

(kostja) vastu hagi, milles palus mõista kostjalt enda kasuks välja põhivõla 3867 eurot 6 senti,

sissenõutavaks muutunud viivise 273 eurot 71 senti ning alates hagi esitamisest kuni põhivõla

tasumiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras viivise. 2. oktoobril

2018 muutis hageja oma nõuet ja palus mõista kostjalt enda kasuks välja põhivõla 3421 eurot

94 senti, hagiavalduse esitamise aja seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 1178 eurot 10

senti ning alates hagi esitamisest kuni põhivõla tasumiseni VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud

määras viivise. Hageja palus jätta menetluskulud kostja kanda ja mõista kostjalt enda kasuks

välja menetluskulude hüvitis koos kohustusega tasuda sellelt seaduses sätestatud määras viivist.

Hagiavalduse ja selle täpsustuste kohaselt on kostja jätnud alates 2016. a jaanuarist kuni 2018.

a juulini esitatud majandamiskulude arved osaliselt tasumata. Ajavahemikul 2016. a jaanuarist

kuni 2018. a juulini esitas hageja kostjale arveid 9578 euro 63 sendi ulatuses ning kostja tasus

hagejale selle ajavahemiku eest 5951 eurot 79 senti. Seega oli kostjal tasumata 3421 eurot 94

senti. Kuna kostja on jätnud arved nõuetekohaselt tasumata, on ta kohustatud tasuma hagejale

ka viivist. Enne 1. jaanuari 2018 kehtinud korteriühistuseaduse (KÜS) § 7 lg 4 järgi oli

viivisemäär 0,07% maksmata summalt päevas alates maksmise kuule järgneva kuu esimesest

päevast. Alates 1. jaanuarist 2018 tuleb lähtuda VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud

viivisemäärast, mis on 0,022% päevas (8% aastas).

Kostja vastuväited

2. Kostja vaidles hagile vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

2-18-11526

Kostja vastuväidete kohaselt ei ole hageja põhinõue põhjendatud. Hageja ei ole jaganud

majandamiskulusid korteriühistu liikmete vahel vastavalt seadusele ega põhikirjale, mistõttu on

kostja tasunud esitatud arveid üksnes osaliselt. Kostja ei vaidle vastu korteris tarbitud arvestite

alusel mõõdetud kuludele. Ülejäänud kulude suurus ei ole selge. Kostja ja tema abikaasa on

saatnud hagejale korduvalt pöördumisi, palvega viia arvutused seadusega kooskõlla ning

esitada kulusid

tõendavad dokumendid, kuid

hageja

ei

ole

neile reageerinud.

Kuludokumentideta ei saanud kostja ka ise põhjendatud kulude suurust välja arvutada. Samuti

ei ole hageja kinnitanud 2017. ega 2018. aasta majanduskava.

Kuna hageja põhinõue ei ole põhjendatud, ei ole ka viivisenõue põhjendatud. Kui hageja

põhinõue peaks olema osaliselt põhjendatud, siis ei ole viivisenõue VÕS § 113 lg 4 järgi

põhjendatud, sest hageja ei esitanud kostjale nõuetekohaseid arveid ega kuludokumente, mille

alusel saaks kostja ise põhjendatud summad välja arvutada. Kuna hageja ei ole hoolimata kostja

ja tema abikaasa pöördumisest kuludokumente ega nõuetekohaseid arveid esitanud, ei teadnud

kostja, kui palju ta pidi hagejale majandamiskulude katteks tasuma.

Kui kohus peaks hagi osaliselt rahuldama, siis oleks menetluskulude kostja kanda jätmine

äärmiselt ebaõiglane ja ebamõistlik, sest kostjal ei olnud võimalik ise välja arvutada kulude

tegelikku suurust. Hageja esitas kulusid tõendavad dokumendid alles kohtumenetluses. Kostja

ei pea kandma hageja kulusid, sest need on tingitud hageja asjaajamise ebakorrektsusest.

Maakohtu otsus ja põhjendused

3. Harju Maakohus rahuldas 25. jaanuari 2021. a otsusega hagi osaliselt ning mõistis kostjalt

hageja kasuks välja põhivõla 3107 eurot 90 senti, 1. oktoobri 2018. a seisuga sissenõutavaks

muutunud viivise 1178 eurot 10 senti ning alates 1. oktoobrist 2018 kuni põhivõla tasumiseni

VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras viivise, kuid mitte rohkem kui 1929 eurot 80 senti.

Maakohus jättis hageja menetluskulud 90,82% ulatuses kostja kanda ja kostja menetluskulud

9,18% ulatuses hageja kanda, määras hagejale hüvitatavate menetluskulude suuruseks

3286 eurot ja kostjale hüvitatavate menetluskulude suuruseks 3087 eurot, tasaarvestas poolte

vastastikused menetluskulude hüvitamise nõuded (2984 eurot 34 senti ja 283 eurot 38 senti)

ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulude hüvitise 2700 eurot 96 senti koos

kohustusega tasuda sellelt VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras viivist.

3.1. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on hageja majandamiskulude ja tarbitud teenuste

eest esitatud nõue osaliselt põhjendatud. Hageja on tõendanud kulude suuruse ja nende

kandmise. Mõõturiga mittemõõdetavad kulud tuleb jagada korteriomandi suuruse järgi, mitte

korteriomanike vahel võrdsete osadena.

3.2. Hageja viivisenõue on VÕS § 101 lg 1 p 6 ja § 113 alusel põhjendatud. Hageja on esitanud

viivisearvutuse tabeli. Arvestades kostja võla pikaajalisust ning seda, et kostja kinnitab võla

olemasolu, kuid keeldub viivist maksmast, on kostja tegevus vastuolus hea usu ja mõistlikkuse

põhimõttega ega ole vabandatav. Kostja on deklareerinud, et ta ei maksta tema poolt tarbitud

vee ja elektrienergia eest, kuigi see kulud oli mõõdikutega mõõdetav. Hea usu põhimõttega ei

oleks vastuolus mõne kulu tasumisest keeldumine olukorras, kus selle jagamise põhimõte on

vaieldav. Selliseks olukorraks ei saa aga pidada eraldi mõõdikutega mõõdetava tarbitud vee ja

elektri tasumisest keeldumist. Juhul, kui kostja ei nõustunud hageja esitatud arvega, siis tulnuks

tal mõistlikkuse põhimõttest tulenevalt arve tasuda ning seejärel see vaidlustada.

3.3. Menetluskulud jäävad tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 järgi kostja

kanda.

2-18-11526

Hageja menetluskuludeks on riigilõiv 400 eurot ja lepingulise esindaja tasu 8868 eurot 62 senti

(58 tundi 45 minutit tasumääraga 130 eurot tunnis (lisandub käibemaks)). Arvestades hagihinna

suurust, ei ole esindaja tasu sellises ulatuses põhjendatud. Hageja põhjendatud toimingutele

tehtud ajakulu on kokku 18 tundi 30 minutit. Seega on põhjendatud esindajatasu kokku

2886 eurot (18,5×130+20%) ning hageja põhjendatud menetluskulud kokku 3286 eurot.

Kostja menetluskuludeks on lepingulise esindaja tasu 3087 eurot (21 tundi 20 minutit

tasumääraga 120 eurot tunnis (lisandub käibemaks)) ja tõendi hankimise kulu 15 eurot. Need

kulud on kogu ulatuses põhjendatud.

Kohus jaotab kulud TsMS § 163 lg 1 järgi võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Kuna kohus

rahuldab hagi 90,82% ulatuses, peab kostja tasuma 90,82% hageja kuludest (2984 eurot

34 senti) ja hageja 9,18% kostja kuludest (283 eurot 38 senti). Kohus tasaarvestab TsMS § 445

lg 1 järgi vastastikused nõuded ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja menetluskulude hüvitise

2700 eurot 96 senti.

Apellatsioonkaebus

4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse osas, millega

maakohus rahuldas viivisenõude, jaotas menetluskulud ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja

menetluskulude hüvitise. Kostja palus teha asjas selles osas uue otsuse, millega jätta hageja

viivisenõue rahuldamata ja menetluskulud poolte enda kanda. Alternatiivselt palus kostja

rahuldada viivisenõude alates 28. jaanuarist 2019 ning jätta hageja menetluskulud 80,37%

ulatuses kostja kanda ja kostja kulud 19,63% ulatuses hageja kanda ning mõista pärast nõuete

tasaarvestamist kostjalt hageja kasuks välja menetluskulude hüvitise 2034 eurot 98 senti.

Apellatsioonimenetluse kulud palus kostja jätta hageja kanda.

4.1. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt mõistis maakohus vääralt kostjalt hageja kasuks

välja nii 1. oktoobri 2018. a seisuga sissenõutavaks muutunud viivise kui ka edasiulatuva

viivise.

Maakohus jättis tähelepanuta kostja vastuväite viivisenõudele ja hindamata selle aluseks

olevaid asjaolusid kinnitavad tõendid. Kuna hageja ei esitanud kostjale põhjendatud summaga

arveid ega esitanud kostjale kuludokumente, on viivise nõue VÕS § 113 lg 4 järgi

põhjendamatu. Hinnates kostja tõendeid, ei oleks maakohus heitnud kostjale ette hea usu ja

mõistlikkuse põhimõtte vastast käitumist. Arusaamatu on maakohtu järeldus, et kostja oleks

pidanud esmalt arved tasuma ja seejärel vaidlustama.

Maakohus ei pööranud viivisenõude puhul tähelepanu sellele, et põhinõue sai selgeks alles

28. jaanuaril 2019, mil hageja esitas nõuetekohase kuluarvestuse. Sellest tulenevalt võiks

viivisenõude rahuldamine olla põhjendatud alates sellest ajast, st jooksva viivise oleks saanud

kohus välja mõista alates 28. jaanuarist 2019, mitte alates 1. oktoobrist 2018.

4.2. Maakohus jaotas poolte vahel vääralt menetluskulud.

Maakohus jättis tähelepanuta kostja taotluse jaotada menetluskulud TsMS § 162 lg 4 alusel.

Menetluskulud tuleb jätta poolte enda kanda. Vajaduse pöörduda kohtu poolte tingis hageja

enda ebakorrektne asjaajamine. Hageja esitas kostjale ebaõigeid arveid ning täpsustas

menetluses korduvalt oma nõudeid. Sellises olukorras on hageja menetluskulude kostja kanda

jätmine äärmiselt ebaõiglane ja ebamõistlik.

2-18-11526

Maakohtu otsus on menetluskulude jaotuse osas vastuoluline. Maakohus jaotas menetluskulud

otsuse põhjenduste kohaselt nii TsMS § 162 lg 1 kui ka TsMS § 163 lg 1 alusel. Otsuse

resolutsioonis on kulud jaotatud siiski TsMS § 163 lg 1 alusel. Seejuures on maakohus lähtunud

hagi rahuldamise proportsiooni määrates ekslikult hageja 2. oktoobril 2018 esitatud

menetlusdokumendis märgitud põhinõude suurusest, mitte algses hagiavalduses esitatud

suurusest. Arvestades hageja algset nõuet, rahuldas maakohus hagi 80,37% ulatuses ning

vastastikuste nõuete tasaarvestamise järel tuleks kostjalt hageja kasuks välja mõista

menetluskulude hüvitis 2034 eurot 98 senti.

Vastustaja seisukoht

5. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

kostja kanda.

5.1. Viivisenõue on põhjendatud. Kostja käitumine ei ole vabandatav VÕS § 113 lg 4

tähenduses. Kostja pani hageja pikaajalise suure võla tõttu raskesse majanduslikku olukorda.

Kostja abikaasa oli enne 2016. aastat korteriühistu juhatuse liige ja teadis, et arveid saab tasuda

osas, mida ta peab põhjendatuks. Arvetelt sai tuletada kogu elamu majandamiskulude suuruse

ning teha ise vastavad ümberarvutused ning tasuda see ära. Viivisenõude lahendamisel ei ole

tähtsust sellel, et hageja esitas 28. jaanuaril 2019 sellise kulude arvutuse (ruutmeetripõhise

arvutuse), nagu oli kohtu esialgsel hinnangul õiguspärane. Selle menetlusdokumendiga ei

muutnud hageja oma nõuet ning väär on kostja arusaam, et sellega sai hageja põhinõue selgeks.

5.2. Menetluskulusid ei ole põhjendatud jätta poolte enda kanda. Kuigi majandamiskulude

arvestus ei olnud arvetel märgitud päris korrektselt, oli hageja nõude suurust ja hagi

rahuldamise ulatust arvestades vahe marginaalne (vähem kui 10%). Samas oli kostjal suur

pikaajaline võlg, mis pani hageja raskesse majanduslikku olukorda. Maakohus juhindus hagi

rahuldamise ulatust määrates õigesti hageja täpsustatud, mitte algest nõude suurusest.

Arvestades viivisenõuet, oleks hagi rahuldamise ulatus veelgi suurem.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

6. Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 järgi rahuldada ja

maakohtu otsus vaidlustatud osas tühistada. Ringkonnakohus saab teha asjas ise uue otsuse.

Ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja

põhjendatust TsMS § 651 lg 1 järgi üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kostja

vaidlustas apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse osas, millega maakohus rahuldas hageja

viivisenõude (resolutsiooni p 2 osaliselt ja p 3) ning jaotas menetluskulud ja mõistis

vastastikuste nõuete tasaarvestamise järel kostjalt hageja kasuks välja menetluskulude hüvitise

(resolutsiooni p 4 ja p 7). Muus osas ei ole kostja ega hageja maakohtu otsust vaidlustanud,

mistõttu ei kontrolli ringkonnakohus maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust ülejäänud

osas.

7. Esmalt märgib kolleegium, et maakohus on lahendanud asja ekslikult hagimenetluses, kuigi

TsMS § 475 lg 1 p 13 ja § 613 lg 1 p 1 järgi tulnuks see lahendada hagita menetluses. See

eksimus ei anna siiski alust maakohtu otsust tühistada.

Praegusel juhul esitas hageja (korteriühistu) kostja (korteriühistu liikme) vastu 1. augustil 2018,

s.o pärast korteriomandi- ja korteriühistuseaduse ning TsMS § 613 muudatuste jõustumist hagi,

milles palus mõista kostjalt enda kasuks välja majandamiskulude võla ja viivise. 1. jaanuaril

2-18-11526

2018 jõustunud TsMS § 613 lg 1 p 1 järgi peab kohus korteriühistu avalduse alusel lahendama

korteriomanike ja korteriühistu vahelisi õigusi ja kohustusi puudutava asja hagita menetluses.

Riigikohus on selgitanud, et sõltumata menetlusosalise seisukohast, peab kohus avalduse

menetlusse võtmisel otsustama, kas nõuet tuleks menetleda hagi- või hagita menetluses. Kui

nõue on esitatud vales menetluses, tuleb nõude esitajale anda võimalus täpsustada oma nõuet

olenevalt sellest, millises menetluses tuleb nõue lahendada (vt Riigikohtu 22. aprilli 2020. a

määrus tsiviilasjas nr 2-19-19561, p 11; 27. veebruari 2015. a otsus põhiseaduslikkuse

järelevalve asjas nr 3-4-1-54-14, p 50; 2. oktoobri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-90-13,

p 12). Üldjuhul ei ole siiski hagita asja menetlemine hagimenetluses menetlusõiguse normi

oluline rikkumine, mis annaks alust vältimatult kohtulahend ainuüksi sel põhjusel tühistada. Et

hiljem tugineda menetlusliigi valiku ebaõigsusele, peab menetlusosaline TsMS § 333 lg 1 järgi

esitama kohtule õigel ajal vastava vastuväite (vt Riigikohtu 17. mai 2010. a määrus tsiviilasjas

nr 3-2-1-42-10, p-d 18˗20 ja 19. märtsi 2021. a otsus tsiviilasjas nr 2-18-13649, p-d 20 ja 23).

Praegusel juhul ei ole menetlusosalised maakohtus ega apellatsioonimenetluses tuginenud

valele menetlusliigile ega toonud esile, et valest menetlusliigist tulenevalt oleks maakohtu otsus

vaidlustatud osas ekslik.

8. Pooled vaidlevad apellatsioonimenetluses selle üle, kas hagejal on õigus nõuda kostjalt

majandamiskulude arvete osaliselt tähtaegselt tasumata jätmise tõttu viivist.

8.1. Kolleegium selgitab, et kui võlgnik on rahalise kohustuse täitmisega viivitanud, s.o rahalist

kohustust rikkunud, võib võlausaldaja VÕS § 101 lg 1 p 6 ja § 113 lg 1 järgi nõuda temalt

viivist. Võlgnik, kes on rahalist kohustust rikkunud ja vastutab rikkumise eest, peab üldjuhul

tasuma alates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni viivist.

Võlausaldaja õiguskaitsevahendite kasutamine on siiski hea usu põhimõttest tulenevalt piiratud

juhul, kui rikkumise põhjustas võlausaldaja ise. VÕS § 101 lg 3 järgi ei või võlausaldaja

tugineda

kohustuse

rikkumisele

võlgniku

poolt

ega

kasutada

sellest

tulenevalt

õiguskaitsevahendeid niivõrd, kuivõrd selle rikkumise põhjustas tema enda tegu või temast

tulenev asjaolu või sündmus, mille toimumise riisikot ta kannab. Lisaks ei pea võlgnik

VÕS § 113 lg 4 järgi tasuma viivist aja eest, mil ta ei saanud kohustust täita võlausaldaja

vastuvõtuviivituse tõttu VÕS § 119 lg 1 tähenduses, samuti aja eest, mil ta õigustatult keeldus

oma kohustuse täitmisest VÕS § 110 või § 111 alusel. VÕS § 113 lg 4 väljendab VÕS § 101

lg 3 põhimõtteid, kuid VÕS § 101 lg 3 alusel võib viivisenõue olla välistatud ka muul juhul

(vt Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne. § 113 kommentaar, p 5.4).

8.2. Praegusel juhul ei vaidle pooled selle üle, et kostja jättis hageja esitatud majandamiskulude

arved vaidlusalusel ajavahemikul osaliselt tasumata, st rikkus kohustust. Seejuures on kostja

järjepidevalt majandamiskulude eest tasunud, kuid teinud seda arvetel märgitust vähem. Pooled

ei vaidle selle üle, et ajavahemikul 2016. a jaanuarist kuni 2018. a juulini esitas hageja kostjale

arveid 9578 euro 63 sendi ulatuses ning kostja tasus hagejale selle ajavahemiku eest 5951 eurot

79 senti. Seega oli kostjal maakohtu otsuse tegemise aja seisuga arvete alusel hagejale tasumata

3421 eurot 94 senti.

Kostja väitel jättis ta arved osaliselt tasumata seetõttu, et hageja jaotas osad kulud korteriühistu

liikmete vahel valedel alustel. Ka maakohus tuvastas, et hageja pidi jaotama majandamiskulud

korteriomandite pindala või kaasomandi mõttelise osa suuruse alusel, kuid jaotas need kõigi

korteriomandite vahel võrdsetes osades. Sellest tulenevalt rahuldas maakohus hageja

majandamiskulude nõude pärast seda, kui hageja oli kohtu nõudel esitanud vastavad

ümberarvutused, osaliselt, s.o 3107 euro 90 sendi ulatuses.

2-18-11526

Sellele, et hageja arvutab majandamiskulusid ebaõigesti, juhtis kostja (kostja abikaasa Mario

Ojalo vahendusel) korduvalt kogu võlgnevuse tekkimise perioodil enne kohtumenetlust hageja

tähelepanu ning nõudis hagejalt järjepidevalt õigetele jaotuspõhimõtetele tuginevaid arvestusi

ja nende alusel juba esitatud arvete ümbertegemist, mida kinnitavad kostja e-kirjad (I kd, tl 35–

44). Sellest hoolimata ei ole hageja esitanud kostjale seadusest juhinduvatele kulujaotuse

põhimõtetele vastavaid arveid ning on jätkanud arvete esitamist ebaõigete jaotuspõhimõtete

alusel. Nõuetekohase ümberarvutuse vaidlusaluse ajavahemiku kohta esitas hageja kostjale

alles 28. jaanuari 2019. a menetlusdokumendiga.

Arvestades seda, et hageja esitas kostjale ebaõigeid arveid ning jättis kostja nõudmistest

hoolimata arved korrigeerimata ja õigetele jaotuspõhimõtetele tuginevad arved kostjale

esitamata, ei saanud kostja teada, millise suurusega majandamiskulusid ja sellest tulenevalt ka

viivist tuleb tal hagejale maksta. Seega on kostja rikkunud majandamiskulude eest tasumise

kohustust hagejast tuleneva asjaolu tõttu VÕS § 101 lg 3 tähenduses ning hagejal ei ole sellest

tulenevalt õigust tugineda kostja rikkumisele ja nõuda temalt viivise tasumist kuni ajani, mil ta

teatas kostjale võla tegeliku suuruse, s.o 28. jaanuarini 2019. Seejuures ei ole õige hageja

arusaam, et kostja oleks saanud ise arvetel märgitu kohaselt välja arvutada tegelikult

maksmisele kuuluva majandamiskulude suuruse. Esmalt märgib kolleegium, et kulude kohane

jaotamine ja õigete arvete esitamine on korteriühistu, mitte selle liikme ülesanne, ning eksliku

arvutuse korral ei pruugiks korteriühistu liige ikkagi õiges suuruses kulude eest tasuda. Samas

ei nähtu ka kostjale esitatud arvetelt (I kd, tl 56–77) selliseid andmeid, mille alusel saanuks

kostja vaidlusaluste kulude suuruse ise arvutada, sh ei ole arvetele märgitud vaidlusaluste

kululiikide kogukulu elamu kohta ega elamu üldpindala.

8.3. Eeltoodut arvestades tuleb maakohtu otsus tühistada osas, millega maakohus rahuldas

hageja viivisenõude ajavahemiku eest enne 28. jaanuari 2019, ja jätta tühistatud osas

viivisenõue rahuldamata. Alates 28. jaanuarist 2019 ei ole aga ringkonnakohtul alust jätta

VÕS § 101 lg 3 alusel viivisenõuet rahuldamata, sest pärast seda, kui hageja oli esitanud

kohased ümberarvutused, oli hagejast tulenev põhjus ära langenud ning kostjal oli võimalik

oma kohustus täita. Seetõttu mõistab kolleegium kostjalt alates 28. jaanuarist 2019 kuni

põhivõla tasumiseni välja VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras viivise. Arvestades seda,

et ringkonnakohtule ei ole teada, kas ja millal on kostja põhivõla maakohtu otsuse jõustunud

resolutsioonipunkti alusel tasunud, ei arvuta kolleegium kohtulahendi tegemise aja seisuga

viivise suurust välja.

8.4. Lisaks märgib kolleegium, et ka juhul, kui hagejal oleks õigus nõuda kostjalt enne

28. jaanuari 2019. a arvete tasumisega viivitamise tõttu viivist, ei ole hageja esitanud kohtule

nõuetekohast viivisearvutust pärast seda, kui ta esitas ümberarvutused. Sellest tulenevalt ei ole

igal juhul õige maakohtu järeldus hageja sissenõutavaks muutunud viivisenõude suuruse kohta

enne hagi esitamist, mis tugines hageja algsele võlaarvutusele.

9. Lisaks viivisenõudele vaidlevad pooled apellatsioonimenetluses ka selle üle, kas maakohus

jaotas asjas menetluskulud õigesti.

9.1. Kolleegium märgib esmalt, et olukorras, kus maakohus pidanuks lahendama asja hagita

menetluses, tulnuks maakohtul lähtuda ka kulusid jaotades eelkõige TsMS §-st 172, mille lg 1

II lause järgi võib kohus mitme menetlusosalisega hagita menetluse puhul otsustada, et

menetluskulud kannab täielikult või osaliselt mõni menetlusosaline, kui see on asjaolusid

arvestades õiglane. Viidatud säte annab kohtule avara kaalumisruumi, sh võib kohus hagita

menetluses, mis sarnaneb esemelt hagimenetlusele, juhinduda ka hagimenetluses kulude

jagamise põhimõtetest, sh TsMS §-st 162 ja 163. Sellest tulenevalt võib kohus iseenesest jätta

2-18-11526

korteriühistu asjades menetluskulud mh vastavalt avalduse rahuldamise ulatusele selle

menetlusosalise kanda, kelle kahjuks lahend tehti, aga ka poolte enda kanda. Seejuures sekkub

kõrgema astme kohus menetluskulude jaotusse üksnes juhul, kui alama astme kohus on

ületanud kaalumispiire.

Praegusel juhul on maakohus menetluskulude jaotust määrates eksinud menetlusõiguse

normide vastu, sest on jätnud tähelepanuta kostja esile toodud asjaolud ning taotluse jaotada

äärmise ebaõigluse vältimiseks kulud tavapärasest hagimenetluse jaotusest erinevalt. Lisaks on

maakohtu otsuse põhjendused vastuolulised, kuna maakohus märkis esmalt, et menetluskulud

jäävad TsMS § 162 lg 1 järgi kostja kanda, kuid jaotas seejärel kulud TsMS § 163 lg 1 alusel

vastavalt hagi rahuldamise ulatusele. Ka kohtuotsuse resolutsiooni p 4 on sõnastatud ebaselgelt

ning sellest ei ole võimalik üheselt aru saada, et tegemist on menetluskulude jaotust sätestava

resolutsioonipunktiga. Ringkonnakohus parandab maakohtu eksimused.

9.2. Kolleegiumi hinnangul tuleb kõiki asjaolusid koosmõjus arvestades jätta praeguses asjas

menetluskulud nii TsMS § 172 lg 1 kui ka TsMS § 162 lg 4 alusel poolte enda kanda, sh

apellatsioonimenetluse kulud.

Menetluskulude jaotuse üle otsustades arvestab kolleegium seda, et pooltevaheline vaidlus

majandamiskulude üle tekkis seetõttu, et hageja esitas kostjale arveid, mis ei põhinenud

vaidlusaluste kulude puhul õigetel alustel, ning hoolimata kostja korduvast ja järjepidevast

nõudmisest, ei korrigeerinud hageja kostjale esitatud arveid ning jätkas ebaõigete

jaotuspõhimõtete alusel arvete esitamist. Maakohus tuvastas, et arved ei olnud esitatud õigetest

kulujaotuse põhimõtetest juhindudes, ning rahuldas hageja majandamiskulude nõude osaliselt.

Seega on hageja oma käitumisega põhjustanud pooltevahelise vaidluse ning hageja

menetluskulude jätmine kostja kanda ei oleks TsMS § 172 lg 1 tähenduses õiglane hoolimata

sellest, et hageja majandamiskulude nõue oli suures osas põhjendatud. Arvestades kostja

taotlust, tuleb menetluskulud jätta poolte enda kanda.

9.3. Kuna kolleegium jätab menetluskulud poolte enda kanda, ei märgi kolleegium kohtuotsuse

tervikresolutsiooni maakohtu otsuse resolutsioonis märgitud hageja ja kostja hüvitatavate

menetluskulude suurust (resolutsiooni p-d 5 ja 6) hoolimata sellest, et kostja ei ole neid

resolutsiooni punkte vaidlustanud. Kuna menetluskulud jäävad poolte kanda, ei ole hüvitatavate

menetluskulude rahalisel suurusel tähtsust.

10. Ülaltoodud põhjendustel rahuldab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse osaliselt ning

tühistab maakohtu otsuse osas, millega maakohus rahuldas hageja viivisenõude ajavahemiku

eest enne 28. jaanuari 2019 ning jaotas asjas menetluskulud ja mõistis välja menetluskulude

hüvitise. Ringkonnakohus saab teha asjas tühistatud osas ise uue otsuse, millega rahuldab

hageja viivisenõude alates 28. jaanuarist 2019 ning jätab menetluskulud poolte enda kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)

Liis Arrak, Kaija Kaijanen, Gea Lepik