2-17-5980/25 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

Kohtunik

Priit Kama

Otsuse tegemise aeg ja koht

28.03.2022, Tallinn

Tsiviilasja number

2-17-5980

Tsiviilasi

Luminor Liising AS (endine ärinimi AS Nordea

Finance Estonia) hagi Compensa Vienna Insurance

Group ADB Eesti filiaal (endine ärinimi Seesam

Insurance AS) vastu 14 691,30 euro saamiseks

Tsiviilasja hind

14 691,30 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: Luminor Liising AS (endine ärinimi AS Nordea

Finance Estonia) (registrikood 10237140, asukoht

Liivalaia 45, Tallinn 10145), lepinguline esindaja M. M.

Kostja: Compensa Vienna Insurance Grou ADB Eesti

filiaal (endine ärinimi Seesam Insurance AS) (registrikood

12970620, asukoht Maakri tn 19/1, 10145 Tallinn),

lepinguline esindaja A. S.

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Kohaldada kostja Compensa Vienna Insurance Grou ADB Eesti filiaal (endine

ärinimi Seesam Insurance AS) taotlusel hagi aegumist ja sellest tulenevalt jätta

hagi rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud hageja kanda. Määrata kindlaks, et kostjal menetluskulud

puuduvad.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule (Pärnu mnt 7,

Tallinn, e-posti aadress talrk.menetlus@kohus.ee) 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile

kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel käesoleva otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja

hinnast ja kaebuse ulatusest.

Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse

esitaja ei taotle selle lahendamist istungil.

Seaduses

sätestatud

alustel

võib

menetlusosaline

taotleda

riigipoolset

menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja

tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige

esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise

puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Kohus selgitab, et menetlustoimingut, mille tegemiseks on kehtestatud tähtaeg, võib teha tähtaja

viimasel päeval kuni kella 24.00-ni (TsMS § 62 lg 2).

Menetluse käik

1. Luminor Liising AS (endine ärinimi AS Nordea Finance Estonia) (hageja) esitas 13.04.2017

(täiendatud 05.05.2017 ja 07.05.2017) Harju Maakohtule hagi Compensa Vienna Insurance

Group ADB Eesti filiaal (endine ärinimi Seesam Insurance AS) (kostja) vastu 14 691,30 euro

saamiseks. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

2. Kohus võttis hagi 23.05.2017 määrusega menetlusse ja küsis kostjalt vastust.

3. Kostja esitas 12.06.2017 aegumise vastuväite, taotluse vaheotsuse tegemiseks ja menetluse

lõpetamiseks, vastasel juhul palus kostja määrata täiendav tähtaeg hagile vastamiseks.

4. 29.06.2017 teatas hageja, et ta on nõus vaheotsuse tegemisega, kuid esitab oma sisulised

põhjendused ja vastuväited kostja aegumise taotlusele hiljem. 19.07.2017 esitas hageja

arvamuse kostja taotlusele ning omakorda taotluse vaheotsuse tegemiseks, millega tunnustataks

hageja nõude põhjendatust kostja vastu.

5. Kostja vastas hageja arvamusele 11.08.2017 ning täpsustas omakorda enda poolt esitatud

vaheotsuse taotlust.

6. Kohus teatas menetlusosalistele 17.01.2022 kohtukoosseisu vahetusest.

7. Menetlusosalistel ei olnud täiendavaid taotlusi või vastuväiteid seoses kohtukoosseisu

vahetumisega.

Hageja seisukohad

8. Hageja nõuab kostjalt kindlustuslepingu (nr MM00976-1799) alusel kahju hüvitamist

summas 14 691,30 eurot.

9. Hageja tõi esile järgmised asjaolud:

-

Hageja (kindlustusvõtja) Nordea Finance Estonia AS ja kostja (kindlustusandja) vahel

on sõlmitud kindlustusleping nr. MM00976-1799 (kindlustusleping). Kindlustuslepingu

esemeks on traktor New Holland, registrimärgiga xxx.

-

17.11.2015 esitas hageja FIE R. P. esindusel tulenevalt liisingulepingu p-st 5.9 kostjale

(kindlustusandjale) kahjuavalduse, nõudega tasuda kindlustushüvitis kahjujuhtumi

toimumise tõttu. Kahjujuhtum registreeriti kostja poolt numbriga 2015010101.

-

Kahjujuhtumi toimus 15.11.2015. Nimelt traktori operaator parkis traktori, millele oli

ühendatud ader, masina hoiuruumi ning langetas adra maha, kuid ader sattus maas

olevale elektrikaablile, mida operaator ei märganud. Hommikul traktor enam ei

käivitunud. Traktori esinduse spetsialist (maaletooja) R. S. tuvastas, et traktori mootori

rikke põhjustas väline pingeallikas, milleks oli voolu all olev purunenud elektrikaabel,

millele ader oli traktori parkimisel operaatori poolt kogemata langetatud. Õnnetus

juhtus, kuna elektrikaabel oli voolu all ja kaabli purunemisel sattus ader ja traktor

vooluringi adra ja traktori metallist ühenduse läbi, mille tulemusena sai traktor tugeva

elektrilöögi ja kahjustada sai traktori elektrisüsteem.

-

Kindlusvõtjal (hagejal) tuleb tasuda traktori remondi eest kokku 18 007,56 eurot

vastavalt X AS pakkumisele nr 10196-5LV0. Kahju suuruseks on 15 006,30 eurot, mida

tõendab

traktori

esinduse

X

AS

hinnapakkumine.

Kuivõrd

hageja

on

käibemaksukohustuslane saab hageja tagasi käibemaksu summas 3001,26 eurot.

Kindlustuslepingu (poliisi nr MM00976-1799) kohaselt on kindlustusandja omavastus

kindlustusjuhtumi toimumise korral 315 eurot. Seega on hageja kahjunõude suuruseks

kokku 14 691,3 eurot, millele lisanduvad viivised arvates 10.12.2015 (v.a kui kostja

võtab hagi õigeks või pooled saavutavad kompromissi).

-

10.12.2015 otsusega keeldus kindlustusandja kahjuavalduses esitatud informatsioonile

tuginedes kindlustushüvitise maksmisest põhjendades, et Tingimuste p 4.6.3 kohaselt ei

hüvitata kahju või kulutusi, mis on seotud puuduliku seadistamis- või hooldustöödega,

hoolduse käigus osade vahetamise või remontimisega. Hageja ei nõustunud otsusega ja

esitas põhjendused, et esialgne info operaatorilt oli ebatäpne põhjusel, et operaator oli

arvanud masina parkimise remondi osaks, kuid tegelikult toimus kahjujuhtum masina

parkimisel masina hoiuruumi, mitte masina remondi käigus. Lisaks remonditi atra, mitte

traktorit. Kostja teatas 11.01.2016, et jääb oma 10.12.2015 otsuse juurde põhjendades,

et ei pea usutavaks hilisemaid seletusi.

-

Hageja esitas 22.02.2016 avalduse lepitusmenetluse algatamiseks, mille alusel algatas

kostja 25.02.2016 lepitusmenetluse. Lepitusmenetlus kestis kuni 01.07.2016, mil

lepitaja lõpetas lepitusmenetluse otsusega, et lepitusmenetlus osutus edutuks, sest kostja

ettepanek (s.o 6000 eurot) kahju hüvitamiseks oli oluliselt väiksem tegelikust

kahjusummast (s.o 14 691,3 eurot). Hageja ei nõustu lepitaja ega kostja seisukohtadega,

ning leiab, et on täiesti ilmselge vale, et vooluring adrast traktorisse ei saanud tekkida

põhjusel, et traktor on kummirehvidel ja polnud maaga ühenduses. Hageja leiab, et

metallist ader olles ühenduses metallist traktoriga tekitab olukorra kus traktor on maaga

ühenduses ja vooluring tekib.

10. TsÜS § 167 lg 3 alusel peatub aegumine lepitusmenetluse lõpuni, mistõttu aegumistähtaeg

oli peatunud alates 22.02.2016 kuni 06.07.2016 (lepitusmenetluse otsuse jõustumiseni), seega

4 kuud ja 14 päeva. Pooled pole kahju hüvitamise osas kokkulepet saavutanud.

11. Hageja leiab, et tema on VÕS § 422 lg 1 alusel kindlustuslepingust tulenevaid kohustusi

nõuetekohaselt täitnud, kuid kostja mitte, kuivõrd hageja on tasunud kindlustusmakseid, kuid

kostja on jätnud kahjuhüvitise põhjendamatult maksmata.

12. Hageja on seisukohal, et õigust lõpetav tähtaeg hakkas kulgema 22.09.2016, mil kostja jättis

hageja taotluse kindlustushüvitise tasumiseks rahuldamata esitades 21.09.2016 hagejale

esimese allkirjastatud keeldumise kindlustushüvitise tasumise osas. Lisaks oli aegumistähtaeg

peatunud 22.02.2016 kuni 6.07.2016 (4 kuud ja 14 päeva) lepitusmenetluse tõttu.

13. Hageja hinnangul oli alates 10.12.2015 kuni 21.09.2016 vaidluse all hüvitava summa

suurus ning uuriti kahjujuhtumi asjaolusid ning 10.12.2015 kirjas ei keeldunud kostja kahju

hüvitamisest, vaid kostja selgitas lepingutingimusi ning tegi ettepaneku läbirääkimisteks, mille

järgselt pooled pidasid läbirääkimisi ja tegid kindlaks kahjuhüvitise asjaolusid. Nimetatud

dokument ei ole allkirjastatud kostja poolt. Kostja saatis selgesõnalise allkirjastatud

kahjuhüvise tasumisest keeldumise alles 21.09.2016.

14. Hageja hinnangul on kostja tuginemine õigust lõpetavale tähtajale käesolevas asjas

ilmselgelt vastuolus hea usu põhimõttega, mis annab seetõttu aluse jätta nimetatud tähtaeg

kohaldamata, kuivõrd kostja 10.12.2015 kiri oli ettepanek läbirääkimisteks.

15. Lisaks leiab hageja, et isegi juhul, kui kostja 10.12.2015 kiri oli kahju hüvitisest keeldumise

otsus, siis on kostja käitunud vastuoluliselt ning vastuolus hea usu põhimõttega, sest hageja

pidas kostjaga pärast 10.12.2015 läbirääkimisi selgitamaks välja kahju asjaolusid ja suurust

ning nõustus hüvitama kahju summas 6000 eurot. Kostja käitumine põhjustas olukorra, kus

hageja arusaamist mööda algas õigustlõpetava tähtaja kulg peale seda kui ta sai (allkirjastatud)

selgesõnalise keeldumise 21.09.2016, milles kostja ei pidanud võimalikuks kahjuhüvitise

tasumist summas 11 000 eurot, tegemata mis tahes ettepanekuid edasiseks kahju suuruse või

asjaolude selgitamiseks. Seega oli 21.09.2016 dokument selgelt väljendatud kahju hüvitamisest

keelduv otsus, milles kostja tugines 10.06.2016 ekspertarvamusele, mis tõendab, et perioodil

10.12.2015 kuni 21.09.2016 tegelesid pooled kahju asjaolude sh suuruse välja selgitamisega

ning alles peale seda tegi kostja keelduva otsuse. Lähtuvalt eeltoodust on hageja seisukohal, et

hageja nõudeõigus ei olnud lõppenud hagi esitamise aja seisuga ning kostjal on kohustus

hagejale kahjuhüvitis tasuda.

Kostja seisukohad

16. Kostja esitas 12.06.2017 oma vastuse, milles taotles vaheotsuse tegemist ning aegumise

kohaldamist hageja nõudele.

17. Kostja toob esile järgmised asjaolud:

-

Poolte vahel on sõlmitud kindlustusleping (poliis nr MM00976-1799/1), mille alusel oli

perioodil 05.04.2015-04.04.2016 kindlustatud traktor New Holland, mudel T7070.

-

17.11.2015 esitas hageja kahjuavalduse, mille kohaselt toimus 15.11.2015 remondi

käigus kindlustusjuhtum – teadmata põhjusel vajus ader maha, purustas elektrikaabli ja

traktor enam ei käivitunud.

-

Kostja esitas hagejale kahju hüvitamisest keeldumise otsuse e-posti teel 10.12.2015,

milles viitas mh selgesõnaliselt üheaastasele nõudeõigust lõpetavale tähtajale. Kostja ei

ole nimetatud otsuses teinud hagejale ettepanekut läbirääkimisteks, vaid üksnes täitnud

informeerimise kohustust, et juhul, kui hageja kostja otsusega ei nõustu, on tal võimalus

pöörduda kindlustuslepitusorgani poole või vaidlustada asi kohtus ühe aasta jooksul

(VÕS § 475 lg 3). Tulenevalt kindlustuslepingu punkti 2.3 esimesest lausest ei pidanud

kostja 10.12.2015 otsus olema allkirjastatud.

-

28.12.2015 ja 30.12.2015 hageja esitatud selgituste kohaselt oli operaatorilt saadud

esialgne info ebatäpne ning tegelikult sisaldas remont adral kuluvosade vahetamist ja

masina parkimist hoiukuuri, traktori kahjustused tekkisid masina ümber parkimisel

töökojast kuuri.

-

Kostja vastas hagejale oma 11.01.2016 e-kirjaga, mille kohaselt jäi kostja oma

10.12.2015 antud asjas tehtud otsuse juurde, kuna ei pidanud hilisemaid, st pärast kostja

otsusest teadasaamist hageja muudetud selgitusi enam usutavateks. Seega hakkas

kindlustushüvitise nõudeõiguse üheaastane tähtaeg kulgema 11.12.2015 ja lõppes

10.12.2016. Kuna hagiavaldus esitati 13.04.2017, siis oli hageja õigus kindlustushüvitist

nõuda hagiavalduse esitamise ajaks lõppenud.

-

Hageja ja kostja vahel toimus 22.02.2016 kuni 01.07.2016 lepitusmenetlus, mis lõppes

edutult, kuna kostja ei olnud nõus hageja nõuet summas 18007,56 eurot rahuldama.

Kostja märgib, et kindlustuslepitaja asus lepitusmenetluse lõpetamise otsuses

muuhulgas seisukohale, et kostjal ei ole hüvitamiskohustust.

18. Vastavalt VÕS § 475 lg-le 3 esitas kostja 10.12.2015 oma kindlustushüvitise maksmisest

keeldumise otsuse ning märkis selles ka VÕS §-st 475 lg 3 tulenevad õiguslikud tagajärjed.

Seega kohaldub vaidlusalusele nõudele üheaastane õigust lõpetav tähtaeg. Poolte vahel ei ole

vaidlust selles, et hageja sai kindlustusvõtjana 10.12.2015 kätte kostja otsuse

kindlustushüvitisest maksmisest keeldumise kohta.

19. Kostja leiab, et hageja tuginemine TsÜS §-le 167 lg 3 on asjakohatu ning ei kuulu

käesoleval juhul kohaldamisele, kuna VÕS § 475 lg-s 3 sätestatud tähtaeg ei ole mitte

aegumistähtaeg, vaid õigust lõpetav tähtaeg (Riigikohtu 21.09.2016 otsus asjas nr 3-2-1-59-16

p 12), mistõttu TsÜS-is sätestatud aegumise katkemise ja peatumise sätted antud juhul ei

kohaldu. Seetõttu hakkas hageja kindlustushüvitise nõudeõiguse üheaastane tähtaeg kulgema

11.12.2015 ja lõppes VÕS § 475 lg 3 kohaselt 10.12.2016. Kuivõrd hagiavaldus esitati Harju

Maakohtusse alles 13.04.2017, oli hageja õigus kindlustushüvitist nõuda hagiavalduse

esitamise ajaks lõppenud. Hageja ise on kohtueelses menetluses (s.o 22.02.2016

lepitusavalduses) asunud samuti seisukohale, et üheaastase nõudeõigust lõpetava tähtaja

arvestamine algab antud asjas kostja 10.12.2015 tehtud otsusest. Kostja leiab, et hageja enda

käitumine on vastuolus hea usu põhimõttega, kuivõrd esitab antud asjas vastuolulisi väiteid ja

seisukohti. Asjaolu, et hageja ja kostja osalesid enne hagiavalduse esitamist lepitusmenetluses,

mille käigus oli kostja nõus hea usu põhimõttest tulenevalt (VÕS § 6 lg 1) ja õigusrahu

saavutamise huvides hagejale maksma 6000,00 eurot, ei saa kostja hinnangul aluseks olla VÕS

§ 475 lg 3 õiguslõpetava tähtaja kohaldamata jätmiseks.

20. Kostja selgitab, et pöördus 27.05.2016 riiklikult tunnustatud eksperdi Raul Põdersalu poole

kontrollimaks AS-i X 01.12.2015 hinnapakkumises nr 10196-5LV0 märgitud tööde vajalikkust

ja teostatust ning kahju tekkimise põhjust. Eksperdi R.P. 03.10.2016 arvamuse nr 428/2016

kohaselt tuvastas ekspert, et kalkulatsioonis toodud tööd ja vahetatud varuosad on traktori

elektrisüsteemi taastamisremondiks vajalikud, kuid traktori elektrisüsteemi rike traktori valdaja

poolt 28.12.2015.a. deklareeritud andmetel pole tehniliselt võimalik. Lisaks oli ekspert

seisukohal, et traktori elektrisüsteemi rike tekkis traktori valdaja poolt 18.11.2015.a. esitatud

kahjuteates deklareeritud asjaoludel – remonditööde käigus. Seega puudub kostjal

kindlustushüvitise maksmise kohustus. Lepitusmenetluse ajal leidis eksperdi arvamusega

tõendamist asjaolu, et hageja on oma hilisemate seletustega moonutanud kindlustatud traktori

kahjustumise asjaolusid nii, et kostjal tekiks kindlustuslepingu täitmise kohustus. Kostja

hinnangul on hageja selline käitumine vastuolus hea usu põhimõttega.

21. Asjaolu, et kostja soovis lepitusmenetluse ajal kontrollida, kas AS-i X pakkumises märgitud

traktori varuosad on ka tegelikkuses vahetatud ja tööd tehtud, ei tähenda kuidagi seda, et pooled

tegelesid kahju suuruse väljaselgitamisega. Kostja rõhutab esiteks, et oli juba kuupäevaks

10.12.2015, mil tegi antud asjas põhjendatud kahju hüvitamisest keelduva otsuse, hageja enda

esitatud kahjuavalduse alusel kõik olulised kahjujuhtumi asjaolud selgeks teinud, kuna vastasel

juhul ei oleks kostjal olnud võimalik kõnealust kahju hüvitamisest keeldumise otsust teha.

Teiseks, kahju suuruse üle ei ole antud asjas pooled kunagi vaielnud. Lisaks soovis kostja

kontrollida kahju tekkimise põhjust, kuivõrd poolte vahel oli selles osas vaidlus.

22. Kostja selgitab, et kostja 10.12.2015 kiri oli keeldumise otsus, milles kostja viitas mh VÕS

§ 475 lg-le 3, mitte asjaolusid selgitav kiri, nagu hageja vastuolus VÕS § 6 lg-ga 1 ja TsÜS §

138 lg-ga 1 viitab. Kostja leiab, et ta ei ole käitunud vastuoluliselt ega vastuolus hea usu

põhimõttega, kuna kostja käitumise tõttu ei ole hageja nõude maksmapanek olnud takistatud

ega ole toonud kaasa õigustlõpetava tähtaja möödumist. Kostja keeldus kindlustushüvitise

maksmisest oma 10.12.2015 otsusega, mille hageja sai kätte ning pooled osalesid hageja soovil

lepitusmenetluses 23.02.2016 kuni 09.07.2016, mil jõustus lepitaja lepitusmenetluse

lõpetamise otsus. Hagejal oli pärast lepitusmenetluse lõppemist (s.o 09.07.2016) aega esitada

hagi kostja vastu veel viis kuud (s.o kuni 10.12.2016), mis on kostja arvates enamgi kui piisav.

Seega ei ole kostja kuidagi põhjustanud oma käitumisega õiguslõpetava tähtaja möödumist,

vaid vastupidi, hageja ise on arusaamatult venitanud hagi kohtusse esitamisega, mis on kaasa

toonud hageja nõude lõppemise.

23. Kostja taotleb oma 11.08.2017 täpsustatud vaheotsuse taotluses järgmist:

-

Teha otsus võlaõigusseaduse (VÕS) § 475 lg 3 sätestatud tähtaja kohaldamise taotluse

suhtes ning juhul, kui kohus leiab, et hageja nõue on täies ulatuses lõppenud, siis teha

lõppotsus ja lõpetada asja menetlus.

-

Juhul, kui kohus leiab, et hageja nõue ei ole täies ulatuses lõppenud, teha otsus VÕS §

475 lg 3 sätestatud tähtaja kohaldamise taotluse suhtes osas, mis ületab 6 000 eurot ning

juhul, kohus leiab, et 6 000 eurot ületavas osas on hageja nõue lõppenud, siis teha

6 000 eurot ületavas osas lõppotsus ja lõpetada asja menetlus.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

24. Kohus, vaadanud läbi hagiavalduse ja kostja vastuse, poolte täiendavad seisukohad ning

uurinud asjas esitatud tõendeid nende kogumis, leiab, et hageja nõuded on hagi esitamise ajaks

aegunud.

25. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 449 lg 3 kohaselt võib kohus teha vaheotsuse

taotluse kohta aegumise kohaldamise taotluse suhtes, mis on edasikaebamise tähenduses

samane lõppotsusega. Aegumise kohaldamata jätmisel teeb kohus selle kohta vaheotsuse ja

jätkab menetlust. Kui kohus leiab, et nõue on aegunud, teeb ta lõppotsuse ja asja edasi ei

menetle.

26. Vastavalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-le 143 võtab kohus või muu vaidlust

lahendav organ nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel. Kostja on vastava

taotluse kohtule esitanud.

27. Kohus selgitab, et TsMS § 436 lg 7 järgi ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud

õiguslike väidetega. TsMS § 438 lg 1 sätestab, et otsust tehes hindab kohus tõendeid, otsustab

mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub

rahuldamisele. Seega ei ole kohus seotud hageja õigussuhtele antud õigusliku

kvalifikatsiooniga, vaid kohaldab seadust ise, olles enne tuvastanud hagi aluseks olevad

asjaolud (vt nt Riigikohtu 9. juuni 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-09, p 13; 10. veebruari

2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-147-08, p 11).

28. Pooled tõid esile järgmised asjaolud, milles puudub vaidlus ning mille kohus loeb TsMS

§ 231 lg-te 2 ja 4 ning viidatud tõendite alusel tuvastatuks:

− hageja ja kostja vahel on sõlmitud kindlustusleping (kindlustuspoliis nr MM00976-

1799/1), mille alusel oli kindlustusperioodil 05.04.2015 – 04.04.2016 kindlustatud

traktor New Holland, mudel T7070, tehase number xxx, ehitusaasta 2012;

− hageja esitas kostjale 17.11.2015 ettevõtte varakindlustuse kahjuavalduse;

− kostja vastas 10.12.2015 ning keeldus kindlustushüvitise maksmisest;

− hageja esitas 28.12.2015 ja 30.12.2015 kostjale e-posti teel täiendavad selgitused

kindlustusjuhtumi kohta;

− kostja vastas hagejale 11.01.2016 e-kirjaga, et kostja jääb 10.12.2015 otsuse juurde;

− hageja ja kostja vahel toimus 22.02.2016 kuni 01.07.2016 lepitusmenetlus. Kostja ei

olnud nõus hageja nõuet hageja nõutud ulatuses rahuldama.

Pooltevahelise õigussuhte kvalifitseerimine

29. Aegumise kohta tehtud vaheotsuse eeldusena tuleb kohtul hagi aegumise tähtaja

kontrollimiseks kvalifitseerida pooltevaheline õigussuhe (Riigikohtu 01.10.2008 otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-63-08 p 14).

30. Kohus tuvastab, et hageja kui kindlustusvõtja ka kostja kui kindlustusandja vahel oli

sõlmitud kindlustusleping võlaõigusseaduse (VÕS) § 422 lg 1 mõttes. Pooled selle asjaolu üle

ei vaidle.

Aegumise kohaldamine

31. Järgnevalt analüüsib kohus, kas hageja nõuded kostja vastu võivad olla aegunud arvestades

VÕS § 475 lõiget 3.

32. Käesolevas asjas vaidlevad pooled selle üle, kas kostja 10.12.2015 kiri oli nõuetekohane

kahjuhüvitise maksmisest keeldumine, millega kostja vabanes kahju hüvitamise kohustusest

VÕS § 475 lg 3 alusel. Hageja on seisukohal, et kostja 10.12.2015 kiri ei olnud keeldumise

otsus ning perioodil 10.12.2015 kuni 21.09.2016 oli VÕS § 473 lg-s 3 sätestatud tähtaeg

peatunud TsÜS § 167 lg 3 alusel, kuna pooled pidasid läbirääkimisi, sh hüvitatava kahju suuruse

kindlaksmääramiseks lepitusmenetluses raames. Poolte vahel on vaidlus seega selles, kas VÕS

§ 475 lg-s 3 sätestatud õigust lõpetav tähtaeg hakkas kulgema 10.12.2015 või 22.09.2016 ning

kas kostja on käitunud vastuoluliselt ja vastuolus hea usu põhimõttega, mis välistaks kostja

tuginemise VÕS § 475 lg-le 3.

33. VÕS § 422 lg 1 kohaselt kohustub kindlustuslepinguga üks isik (kindlustusandja)

kindlustusjuhtumi toimumisel hüvitama kindlustusjuhtumi tõttu tekkinud kahju või maksma

kokkulepitud rahasumma ühekordselt või osadena või täitma lepingu muul kokkulepitud viisil

(kindlustusandja täitmise kohustus). Teine isik (kindlustusvõtja) kohustub tasuma

kindlustusandjale kindlustusmakseid. VÕS § 423 lg 1 sätestab, et kindlustusjuhtum on eelnevalt

kokkulepitud sündmus, mille toimumise korral peab kindlustusandja täitma oma lepingust

tuleneva täitmise kohustuse. VÕS § 448 lg 1 kohaselt peab kindlustusvõtja kindlustusjuhtumi

toimumisest viivitamata kindlustusandjale teatama. VÕS § 450 lg 1 kohaselt muutub

kindlustusandja lepingu täitmise kohustus sissenõutavaks kindlustusjuhtumi toimumise ja

kindlustusandja täitmise ulatuse kindlaks- määramiseks vajalike toimingute lõpetamisega. VÕS

§ 475 lg 1 sätestab, et kindlustuslepingust tulenevate nõuete aegumistähtaeg on kolm aastat.

Aegumistähtaeg hakkab kulgema kalendriaasta, mil nõue muutub sissenõutavaks, lõpust. Sama

sätte lg 3 näeb ette, et kui kindlustusvõtja on esitanud kindlustusandjale taotluse kindlustusandja

kindlustuslepingust tuleneva kohustuse täitmiseks ja kindlustusandja teatab kindlustusvõtjale

kirjalikult taotluse rahuldamata jätmisest, vabaneb kindlustusandja täitmise kohustusest, kui

kindlustusvõtja ei esita hagi kohustuse täitmisele sundimiseks ühe aasta jooksul taotluse

rahuldamata jätmise vastuse saamisest. Kindlustusandja ei vabane täitmise kohustusest, kui ta

ei teata oma vastuses kindlustusvõtjale üheaastase tähtaja möödumise õiguslikust tagajärjest.

34. Hagiavalduse kohaselt on kindlustusjuhtumiks VÕS § 423 lg 1 mõttes 15.11.2015 aset

leidnud juhtum. Nimelt traktori operaator parkis traktori, millele oli ühendatud ader, masina

hoiuruumi ning langetas adra maha, kuid kahjuks sattus ader maas olevale elektrikaablile, mida

operaator ei märganud. Hommikul traktor enam ei käivitunud. Traktori esinduse spetsialist

(maaletooja) R. S. tuvastas, et traktori mootori rikke põhjustas väline pingeallikas, milleks oli

voolu all olev purunenud elektrikaabel, millele ader oli traktori parkimisel operaatori poolt

kogemata langetatud. Hageja on seisukohal, et õnnetus juhtus, kuna elektrikaabel oli voolu alla

ja kaabli purunemisel sattus ader ja traktor vooluringi adra ja traktori metallist ühenduse läbi,

mille tulemusena sai traktor tugeva elektrilöögi ja kahjustus traktori elektrisüsteem. Hageja

kinnitab, et õnnetus ei juhtunud remonttööde käigus. Hageja kahjunõude suuruseks on kokku

14 691,3 eurot.

35. Hageja teavitas kostjat kindlustusjuhtumist 17.11.2015, s.o kaks päeva pärast

kindlustusjuhtumi toimumist 15.11.2015, mida võib kohtu hinnangul pidada VÕS § 448 lg 1

mõttes

viivitamatuks

teavitamiseks.

Kindlustusandja

sai

kindlustusvõtja

teate

kindlustusjuhtumi toimumise kohta kätte.

36. Kostja kindlustusandjana teatas 10.12.2015, et keeldub kahjuavalduses esitatud asjaoludele

tuginedes kindlustushüvitise maksmisest, kuivõrd lepingu tingimuste p 4.6.3 kohaselt ei

hüvitata kahju või kulutusi, mis on seotud puuduliku seadistamis- või hooldustöödega, hoolduse

käigus osade vahetamise või remontimisega. Kostja leidis, et antud juhul kahjustuski vastavalt

hageja esitatud asjaoludele traktor remonttööde käigus, mistõttu ei kuulu kahju hüvitamisele.

Lisaks teavitas kostja hagejat VÕS § 475 lg-ga 3 kooskõlas, et kui kindlustusandja teatab

kindlustusvõtjale kirjalikult taotluse rahuldamata jätmisest, vabaneb kindlustusandja täitmise

kohustusest, kui kindlustusvõtja ei esita hagi kohustuse täitmisele sundimiseks ühe aasta

jooksul taotluse rahuldamata jätmise vastuse saamisest. Hageja sai kostja vastuse kätte ning

esitas sellele 28.12.2015 vastuse. Kostja jäi oma 10.12.2015 seisukoha juurde ka 11.01.2016

vastuses. Vastavalt eeltoodule leiab kohus, et kostja 10.12.2015 vastust hageja kahjunõudele

saab pidada kahju hüvitamisest keeldumise otsuseks, kuivõrd kostja on oma kirjas leidnud, et

tekkinud kahju ei kuulu lepingu tingimuste p 4.6.3 alusel (remonttööde käigus tekkinud kahju)

hüvitamisele.

37. Eeltoodust tulenevalt on selge, et hageja esitas 15.11.2015 kostjale kindlustuslepinguga

kindlustatud traktori õnnetusega tekkinud kahju hüvitamise avalduse ning kostja keeldus kahju

hüvitamisest 10.12.2015 otsusega.

38. Järgnevalt analüüsib kohus, kas VÕS § 475 lg-s 3 sätestatud üheaastane tähtaeg võis olla

TsÜS alusel peatunud.

VÕS § 475 lg 3 sätestab, et kui kindlustusvõtja on esitanud kindlustusandjale taotluse

kindlustusandja kindlustuslepingust tuleneva kohustuse täitmiseks ja kindlustusandja teatab

kindlustusvõtjale kirjalikult taotluse rahuldamata jätmisest, vabaneb kindlustusandja täitmise

kohustusest, kui kindlustusvõtja ei esita hagi kohustuse täitmisele sundimiseks ühe aasta

jooksul taotluse rahuldamata jätmise vastuse saamisest. Kindlustusandja ei vabane täitmise

kohustusest, kui ta ei teata oma vastuses kindlustusvõtjale üheaastase tähtaja möödumise

õiguslikust tagajärjest. Riigikohus on asunud oma varasemates otsustes seisukohale, et VÕS

§ 475 lg-s 3 sätestatud kohustust täitma sundimise hagi esitamise üheaastane tähtaeg on õigust

lõpetav tähtaeg, mitte aegumistähtaeg ning VÕS § 475 lg-s 3 sisalduvale õigust lõpetavale

tähtajale ei saa analoogia alusel kohaldada TsÜS-is sätestatud aegumistähtaja peatumise ja

katkemise regulatsiooni, kuna analoogia kohaldamise tingimused ei ole täidetud (vt Riigikohtu

21.09.2016 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-59-16, p 12).

Pooled vaidlevad selle üle, kas hagi esitamise ajaks, s.o 13.04.2017 oli möödunud VÕS § 475

lg-s 3 sätestatud tähtaeg. Hageja leiab, et VÕS § 475 lg-s 3 ettenähtud tähtaeg ei olnud hagi

esitamise ajaks möödunud, kuna pooled pidasid alates 10.12.2015 kuni 21.09.2016

läbirääkimisi, hageja pöördus lepitusorganisse ning pärast kahju hüvitamisest keeldumise

otsuse tegemist ja hagejale edastamist oli kostja teinud hagejale lepitusmenetluse raames

ettepaneku hüvitada kahjust 6000 eurot. Seega hageja hinnangul oli VÕS § 475 lg-s 3

ettenähtud aegumistähtaeg peatunud perioodil 10.12.2015 kuni 21.09.2016 TsÜS § 167 lg 3

alusel. Kostja leiab, et VÕS § 475 lg-s 3 sätestatud üheaastane tähtaeg hakkas kulgema

10.12.2015, kuid isegi kui eeldada, et pooled pidasid 10.12.2015 kuni 21.09.2016 läbirääkimisi

lepitusmenetluses, oli kohustust täitma sundimise hagi esitamise tähtaeg möödunud, sest hageja

esitatud asjaolud ei toonud kaasa VÕS § 475 lg-s 3 sätestatud tähtaja peatumist või katkemist.

Kohus selgitab, et hageja viidatud periood, s.o 10.12.2015 – 22.09.2016, mil hageja arvates

pooled pidasid läbirääkimisi, ei mõjuta VÕS § 475 lg-s 3 sätestatud õigust lõpetava tähtaja

kulgemist. VÕS § 475 lg-s 3 sisalduvale õigust lõpetavale tähtajale ei saa analoogia alusel

kohaldada TsÜS-is sätestatud aegumistähtaja peatumise ja katkemise regulatsiooni, kuna

analoogia kohaldamise tingimused ei ole täidetud (vt Riigikohtu 21.09.2016 otsust tsiviilasjas

nr 3-2-1-59-16 p 12). Vastavalt eeltoodule ei olnud VÕS § 475 lg-s 3 sätestatud õiguslõpetava

tähtaja kulgemine perioodil 10.12.2015 kuni 22.09.2016 peatunud ning eelnimetatud tähtaeg

hakkas kulgema kostja poolt 10.12.2015 tehtud otsusest ning möödus 10.12.2016, s.o ühe aasta

möödumisel.

39. Järgnevalt analüüsib kohus, kas kostja tuginemine VÕS § 475 lg-le 3 võib olla välistatud

arvestades VÕS § 6 lg-t 1 ja TsÜS § 138 lg-t 1.

Kohtu hinnangul on käesolevas asjas määravaks hageja väide, et pärast kahju hüvitamisest

keeldumise otsuse tegemist teatas kostja hagejale valmisolekust maksta talle rahalist hüvitist.

Kuna hageja esitas VÕS § 6 lg 2 kohaldamise aluseks olevad asjaolud, siis kooskõlas TsMS

§ 436 lg-s 7 ja § 438 lg-s 1 sätestatuga tekib põhjendatult küsimus, kas need annavad aluse jätta

VÕS § 475 lg-s 3 nimetatud tähtaja kohaldamata vähemalt osas, milles kostja oli väljendanud

valmisolekut maksta hagejale hüvitist.

TsÜS § 138 lg 1 järgi tuleb õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel toimida heas usus. Ka

VÕS § 6 lg 1 kohaselt peavad võlausaldaja ja võlgnik käituma teineteise suhtes hea usu

põhimõttest lähtuvalt. Kui seadusest, tavast või tehingust tulenev oleks hea usu põhimõttest

lähtuvalt vastuvõtmatu, jäetakse see võlasuhtele VÕS § 6 lg 2 alusel kohaldamata. Kohtu

hinnangul ei ole välistatud, et hageja esitatud asjaoludel võib olla kostja poolt VÕS § 475 lg-s

3 sätestatud õigust lõpetavale tähtajale tuginemine vastuolus hea usu põhimõttega ning anda

seetõttu aluse jätta nimetatud tähtaeg VÕS § 6 lg 2 alusel kohaldamata. Kui kostja pidas

hagejaga pärast kahju hüvitamisest keeldumise otsuse tegemist ja hagejale kättetoimetamist

läbirääkimisi, mööndes mh võimalust hüvitada osa kahjust, võib kostja olla käitunud

vastuoluliselt. Vastuoluline käitumine, mis takistab nõude maksma panemist ja toob kaasa selle

tähtaja möödumise, võib olla vastuolus hea usu põhimõttega (vt ka nt Riigikohtu 17. veebruari

2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-15, p 11).

Hageja hinnangul oli alates 10.12.2015 kuni 21.09.2016 vaidluse all hüvitava summa suurus

ning uuriti kahjujuhtumi asjaolusid ning 10.12.2015 kirjas ei keeldunud kostja kahju

hüvitamisest, vaid kostja selgitas lepingutingimusi ning tegi ettepaneku läbirääkimisteks, mille

järgselt pooled pidasid läbirääkimisi ja tegid kindlaks kahjuhüvitise asjaolusid. Lisaks leiab

hageja, et isegi juhul, kui kostja 10.12.2015 kiri oli kahju hüvitisest keeldumise otsus, siis on

kostja käitunud vastuoluliselt ning vastuolus hea usu põhimõttega, sest hageja pidas kostjaga

pärast 10.12.2015 läbirääkimisi selgitamaks välja kahju asjaolusid ja suurust ning nõustus

hüvitama kahju summas 6000 eurot. Kostja käitumine põhjustas olukorra, kus hageja

arusaamist mööda algas õigust lõpetava tähtaja kulg peale seda kui ta sai (allkirjastatud)

selgesõnalise keeldumise 21.09.2016, milles kostja ei pidanud võimalikuks kahjuhüvitise

tasumist summas 11 000 eurot, tegemata mis tahes ettepanekuid edasiseks kahju suuruse või

asjaolude selgitamiseks. Hageja hinnangul oli 21.09.2016 dokument selgelt väljendatud kahju

hüvitamisest keelduv otsus, milles kostja tugines 10.06.2016 ekspertarvamusele, mis tõendab,

et perioodil 10.12.2015 kuni 21.09.2016 tegelesid pooled kahju asjaolude sh suuruse välja

selgitamisega ning alles peale seda tegi kostja keelduva otsuse. Lähtuvalt eeltoodust on hageja

seisukohal, et hageja nõudeõigus ei olnud lõppenud hagi esitamise aja seisuga ning kostjal on

kohustus hagejale kahjuhüvitis tasuda.

Kohus, tutvunud asja materjalidega leiab, et kostja on nii 10.12.2015 kui ka 11.01.2016 kirjas

keeldunud kahju hüvitamisest lepingu p 4.6.3 alusel. Samuti viitas kostja VÕS § 475 lg-le 3

ning hageja võimalusele oma nõue maksma panna kohtus keeldumise otsuse saamisest ühe

aasta jooksul. Lisaks teatas kostja, et hagejal on võimalus vaidlusküsimuse kohtuväliseks

lahendamiseks

pöörduda

Eesti

Kindlustusseltside

Liidu

juures

tegutseva

kindlustuslepituseorgani poole. Seega poolte esitatust ei nähtu, et pooled oleksid enne

lepitusmenetluse algatamist (22.02.2016) pidanud läbirääkimisi hüvitatava kahju osas.

Lepitusmenetluse (22.02.2016-30.06.2016) lõpetamise otsusest (30.06.2016) nähtub, et kostja

esitas kompromissettepanku, millega nõustus maksma hüvitist summas 6000 eurot, kuid hageja

sellega ei nõustunud. Kostja on oma 11.08.2017 vastuses samuti kinnitanud, et ta oli

lepitusmenetluse raames nõus heas usus kompromissi korras maksma kahju hüvitist summas

6000 eurot.

Kohtu hinnangul ei ole kostja käitunud vastuoluliselt ega vastuolus hea usu põhimõttega (VÕS

§ 6 lg 1 ja TsÜS § 138 lg 1) ning põhjendab seda järgmiselt. Nimelt kostja käitumise tõttu ei

ole hageja nõude maksmapanek olnud takistatud ega ole toonud kaasa õigust lõpetava tähtaja

möödumist. Kostja keeldus kindlustushüvitise maksmisest oma 10.12.2015 otsusega, mille

hageja sai kätte ning pooled osalesid hageja soovil lepitusmenetluses 23.02.2016 kuni

30.06.2016 ning 09.07.2016 jõustus lepitaja lepitusmenetluse lõpetamise otsus. Seega kostja

pidas küll hagejaga pärast kahju hüvitamisest keeldumise otsuse tegemist ja hagejale

kättetoimetamist läbirääkimisi, mööndes mh võimalust hüvitada osa (s.o 6000 eurot) kahjust,

kuid siiski ei ole kostja käitunud vastuoluliselt. Nimelt saab vastuoluliseks pidada sellist

käitumist, mis takistab nõude maksma panemist ja toob kaasa selle tähtaja möödumise ning mis

omakorda võib olla vastuolus hea usu põhimõttega. Antud asjas oli hagejal ka pärast

lepitusmenetluse lõppemist ja otsuse jõustumist (s.o 09.07.2016) või kostja 21.09.2016.a kahju

hüvitamisest keeldumise otsust aega esitada hagi kostja vastu veel kuni 10.12.2016, kuid hageja

seda ei teinud ja esitas hagi alles 13.04.2017. Seega kohtu hinnangul ei ole kostja põhjustanud

oma käitumisega õigust lõpetava tähtaja möödumist, vaid hageja ise on jätnud hagi kohtusse

tähtaegselt (st VÕS § 475 lg-s 3 sätestatud üheaastase tähtaja jooksul) esitamata, mis on kaasa

toonud hageja nõude lõppemise.

40. Vastavalt eeltoodule on hageja nõue hagi esitamise ajaks juba aegunud ja kooskõlas TsMS

§ 449 lg-ga 3 tuleb teha lõppotsus, st kohus hagi edasi ei menetle.

Menetluskulude joatus ja kindlaksmääramine

41. Asja menetlenud kohus märgib kohtuotsuses ka menetluskulude jaotuse menetlusosaliste

vahel (TsMS § 173 lg 1). Menetluskulude rahalise suuruse määrab kohus menetluskulude

jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks sõltumata poolte sellekohasest

taotlusest, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid (TsMS § 174 lg 1).

42. TsMS § 162 lg 1 näeb ette, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti.

43. TsMS § 173 lg 1 tulenevalt ja TsMS § 162 lg 1 alusel jätab kohus menetluskulud hageja

kanda, kuna kohus jätab hagi rahuldamata.

44. TsMS § 174 lg 1 ja 177 lg 1 alusel määrab kohus kindlaks ka menetluskulude rahalise

suuruse.

45. TsMS § 174 lg 1 järgi määrab kohus kindlaks, et hagejalt väljamõistetavad menetluskulud

kostjal puuduvad, kuna toimiku materjalist nähtuvalt pole kostjal menetluskulusid tekkinud

(kostja pole hagile sisulisi vastuväiteid esitanud – kostja esitas vaid aegumise vastuväite).

46. Kohus selgitab, et TsMS § 178 lg-te 1,2 ja 4 kohaselt saab menetluskulude jaotust ja nende

suurust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude

jaotus ja suurus kindlaks määrati. Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata

menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui

vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot. Menetluskulude kindlaksmääramise

vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata. Seega menetluskulude kindlaksmääramist

vaidlustada ei saa.

(allkirjastatud digitaalselt)

Priit Kama

kohtunik