2-19-19114/27 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Peeter Pällin, Ele Liiv ja Neve Uudelt

Otsuse tegemise aeg ja koht

28. märts 2022, Tallinn

Kohtuasja number

2-19-19114

Kohtuasi

Osaühingu S.A.CITO hagi X vastu sundtäitmise

lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr 022/2019/6708

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 28. jaanuari 2021. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Osaühingu S.A.CITO apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

6000 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja Osaühing S.A.CITO (registrikood 10797175),

lepinguline

esindaja

vandeadvokaat

Robert

Sprengk

Kostja X (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline

esindaja vandeadvokaadi abi Deivi Vaht

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 28. jaanuari 2021. a otsus osaliselt menetluskulude

jaotuse osas. Ülejäänud osas jätta maakohtu otsus muutmata, kuid muuta osaliselt

otsuse põhjendusi.

2. Teha tühistatud osas uus otsus, millega jaotada uuesti menetluskulud.

3. Sõnastada kohtuotsuse tervikresolutsioon järgmiselt:

3.1. Tunnistada 04.10.2019.a täitmisavalduse alusel sundtäitmine täiteasjas nr

022/2019/6708 lubamatuks osas, mis ületab laenulepingu nr 26.10.2016 lisast 1

tulenevat pärast 26. septembrit 2019 sissenõutavaks muutunud nõuet.

2-19-19114

2

3.2. Jätta maakohtus kantud X menetluskulud 28,68% ulatuses Osaühingu

S.A.CITO kanda ja Osaühingu S.A.CITO menetluskulud 71,32% ulatuses X

kanda.

3.3. Määrata Osaühingu S.A.CITO maakohtus kantud menetluskulude rahaliseks

suuruseks 1860 eurot.

3.4. Määrata X maakohtus kantud menetluskulude rahaliseks suuruseks 1869 eurot

12 senti.

3.5. Tasaarvestada poolte menetluskulud ning tasaarvestuse tulemusena mõista X-

lt Osaühingu S.A.CITO kasuks välja menetluskulud 790 eurot 49 senti.

4. Hageja apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

5. Menetluskulud ringkonnakohtus jätta 13% ulatuses kostja kanda ja 87% ulatuses

hageja kanda.

6. Määrata

Osaühingu

S.A.CITO

ringkonnakohtus

kantud

menetluskulude

rahaliseks suuruseks 690 eurot.

7. Määrata X ringkonnakohtus kantud menetluskulude rahaliseks suuruseks 432

eurot.

8. Tasaarvestada pooltelt väljamõistetavad menetluskulud ning tasaarvestuse

tulemusena mõista Osaühingult S.A.CITO X kasuks välja menetluskulud 286 eurot

14 senti.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Osaühing S.A.CITO (hageja) esitas 5. detsembril 2019 Harju Maakohtule hagi X (kostja)

vastu, milles palus tunnistada lubamatuks sundtäitmine täiteasjas nr 022/2019/6708.

1.1. Hagiavalduse kohaselt omandas hageja 14. septembril 2018 toimunud enampakkumisel C-

le (pärandaja poeg) kuulunud ½ suuruse mõttelise osa 20. jaanuaril 2017 surnud D (pärandaja)

pärandvara ühisusest. Pärijateks olid ½ suuruses mõttelises osas pärandaja abikaasa Q

(pärandaja abikaasa) ning ½ suuruses mõttelises osas pärandaja poeg. Pärandvara hulka kuulub

korteriomand asukohaga XXX, Tallinn (registriosa nr XXXXXXXX, korteriomand).

Korteriomandi ühisomanikena on kinnistusraamatusse kantud pärandaja abikaasa ja poeg, sest

hageja omandas pärandaja pojale kuulunud osa kinnistusraamatu väliselt.

2-19-19114

3

1.2. Kohtutäitur Elin Vilippus esitas hagejale 11. oktoobril 2019 täitmisteate täiteasjas nr

022/2019/6708, mille kohaselt algatati kostja avalduse alusel täitemenetlus. Täitemenetluse

aluseks on Tallinna notar Annika Kuimeti asendaja Siret Paavel-Margna 26. oktoobri 2016.a

notariaalne dokument nr 4250. Kostjal on hüpoteegiga tagatud nõue 23 000 eurot pärandaja

abikaasa ja hageja vastu. Nimetatud asjaolu on tõendatud 11. oktoobri 2019. a täitmisteatega.

Täitedokumendiks on 26. oktoobril 2016. a sõlmitud pärandvara ühisusse kuuluva

korteriomandi notariaalne müügileping ja hüpoteegi seadmise leping (leping). Lepingu p-i 5.1

kohaselt seati korteriomandile kostja kasuks hüpoteek 23 000 eurot. Hüpoteegiga on tagatud

26. oktoobril 2016 kostjaga sõlmitud laenulepingust tulenevad nõuded pärandaja ja pärandaja

abikaasa vastu. Kostja esitas täiturile täitmiseks nõude suurusega 23 788,23 eurot, mis koosnes

26.10.2016 laenulepingust tulenevast nõudest suurusega 18 735,60 eurot ja sama laenulepingu

31. augustil 2017 sõlmitud lisast nr 2 tulenevast nõudest suurusega 5052,74 eurot. Pärandaja

abikaasa ja kostja sõlmisid 29. augustil 2017 kokkuleppe, millega pärandaja abikaasa võttis üle

kostja ja pärandaja vahel 26. oktoobril 2016.a sõlmitud laenulepingu nr 26.10.2016.

1.3. Pärandaja abikaasa võttis kostjaga 29. augustil 2017 sõlmitud kokkuleppega 26.10.2016.a

laenulepingust tuleneva kohustuse üle ning võlaõigusseaduse (VÕS) § 177 lg-st 2 tulenevalt

tuleb tagatis, mis ei ole kohustusega seotud, tagatise andjale tagastada. Kostja ei saa nõuda

laenulepingust tuleneva kohustuse täitmist hüpoteegi arvelt ja seega ei ole 26.10.2016.a

korteriomandi müügileping ja hüpoteegi seadmise leping täitedokumendiks täitemenetluse

seadustiku (TMS) § 2 lg 1 p-i 19 kohaselt.

1.4. Kostja ei ole 26.10.2016.a laenulepingut nõuetekohaselt üles öelnud, seega puudub tal

õigus nõuda leppetrahvi. Kostja saatis pärandaja abikaasale 26. juulil 2019 nõudekirja

laenulepingu järgsete võlgade tasumise kohta ning andis täiendava tähtaja võla tasumiseks ja

tegi hoiatuse võla mittetasumise korral täitemenetluse algatamise kohta. Kostja hoiatas, et kui

võlga määratud tähtaja jooksul ei tasuta, ütleb kostja laenuleping üles ja nõue edastatakse

sundtäitmiseks. Nõudekirja pealkirjast ega sisust ei selgu, et laenuleping loetakse selle kirjaga

ülesöelduks. Kostja ei ole pärast 26. juuli 2019. a nõudekirja esitamist hagejale teadaolevalt

ühtegi avaldust laenulepingu ülesütlemiseks esitanud. Seega ei ole laenuleping nr 26.10.2016

ülesütlemisega lõppenud ja kostjal puudub õigus nõuda kogu laenusumma tagastamist ning

kogu laenu rahuldamist hüpoteegi arvelt. Sundtäitmist saab saaks nõuda ainult laenulepingu nr

26.10.2016 alusel tähtaegselt tasumata osamaksete osas, muus osas pole nõue sissenõutavaks

muutunud.

1.5. Kostjal ei ole õigust lugeda kõiki pärandaja abikaasa poolt kostjale tehtud makseid tasutuks

26.10.2016.a laenulepingu lisast nr 2 tulenevate kohustuste katteks. Kostja 7. novembri 2019.

a avalduse kohaselt on laenulepingust nr 26.10.016 tulenev nõue kokku 21 190,08 eurot ning

kostja on nimetatud avalduses selgitanud, et on lugenud kõik pärandaja abikaasa tehtud maksed

laenulepingu nr 26.10.2016 lisa nr 2 laenusumma katteks. See on vastuolus VÕS § 88 lg 4 p 1

sätestatuga, kuna kostja ei teinud avaldust mõistliku aja jooksul. VÕS § 88 lg 4 p-s 1 sätestatud

mõistlik aeg ei saa olla pikem kui 3 kuud. Pärandaja abikaasa oli juba kostja 26. juuli 2019. a

nõudekirja esitamise ajal mitu kuud maksed kostjale tegemata jätnud. Seega on viimase makse

tegemisest möödunud vähemalt 3 kuud ja kostja ei saa enam ise määrata, millise kohustuse

katteks on pärandaja abikaasa makseid teinud. Kui kostja on juba ühe korra määranud, millise

kohususte katteks ta loeb maksed tasutuks, siis kostja ei saa seda enam ühepoolselt muuta.

Kostja 27. septembri 2019 e-kirjaga jagas kostja ise kohustuste täitmise erinevate kohustuste

vahel ning seda ei saa enam muuta. Samuti ei ole kostja 7. novembri 2019 avalduses määratud

kohustuste täitmine kooskõlas VÕS § 88 lg 6 punktiga 1, mille järgi tuleb lugeda kohustus

täidetuks esimesena sissenõutavaks muutunud kohustuste katteks. Nii laenulepingu nr

26.10.2016 kui laenulepingu nr 26.10.2016 lisa nr 2 kohaselt tuli makseid teha igakuiselt

vastavalt maksegraafikutele. Laenulepingu nr 26.10.2016 maksegraafiku kohaselt tuli maksed

2-19-19114

4

teha iga kuu 26-ndaks kuupäevaks, laenulepingu nr 26.10.2016 lisa nr 2 maksegraafiku kohaselt

tuli makseid teha iga kuu viimaseks kuupäevaks. Sellest tulenevalt muutus igakuine makse

sissenõutavaks enne laenulepingust nr 26.10.2016 tuleneva makse osas. Kostja pidi seda

arvestama ja ei saa enam lugeda, et kõik maksed on tehtud ainult ühe kohustuse katteks. Seega

ei ole kostjal laenulepingust nr 26.10.2016 tulenevat nõuet suurusega 21 190,08 eurot ja seda

ei saa sundtäitmisel sisse nõuda. Kostja pole esitanud täpset ja arusaadavat nõude arvestust.

1.6. Kostja ei ole 26.10.2016.a laenulepingut nõuetekohaselt üles öelnud, seega puudub tal

õigus nõuda leppetrahvi. Kostja ei ole leppetrahvi nõuet ega teadet esitanud mõistliku aja

jooksul..

Kostja vastuväited

2. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Hageja ei saa esitada täitedokumendi kehtivusele vastuväidet, sest TMS § 221 lg 1 teise lause

kohaselt ei mõjuta hagi rahuldamine täitedokumendi kehtivust ega õigusjõudu. Kostja ja

pärandaja abikaasa 29. augustil 2017 sõlmitud kokkulepe ei sisalda lepingu ülevõtmist VÕS §

175 lg 1 mõistes, tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega. Lepingu ülevõtmise kokkulepe

oleks õiguslikult sisutu juba pärimisseaduse (PärS) §-dele 2 ja 130 tuginedes. Hageja ei saa

esitada kostja ning pärandaja abikaasa vahelistest tehingutest tulenevaid nõudeid kostja vastu.

Pärijad vastutavad pärandil lasuvate kohustuste eest solidaarselt. Hageja väited tagatise

lõppemise kohta on õiguslikult sisutud ning hageja ei saa nõuda hüpoteegi tagastamist. Kostja

on laenulepingu kehtivalt üles öelnud ja hageja ei saa sekkuda kostja ning pärandaja abikaasa

võlasuhtesse ja määrata, millise kohustuse katteks on pärandaja abikaasa kostjale makseid

teinud.

Maakohtu otsus ja põhjendused

3. Harju Maakohus rahuldas 28. jaanuari 2021. a otsusega hagi osaliselt ning tunnistas

4. oktoobri 2019. a täitmisavalduse alusel sundtäitmise täiteasjas nr 022/2019/6708 lubamatuks

osas, mis ületab laenulepingu nr 26.10.2016 lisast nr 1 tulenevat pärast 26. septembrit 2019

sissenõutavaks muutunud nõuet. Maakohus jättis menetluskulud poolte enda kanda.

3.1. Maakohus tuvastas, et praeguses asjas taotleb hageja sundtäitmise lubamatuks tunnistamist

täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221 lg 1 alusel põhjusel, et pärandaja abikaasa võttis üle

laenulepingu nr 26.10.2016. a ning kohaldada tuleb võlaõigusseaduse (VÕS) § 177 lg-t 2.

Kostja ei ole laenulepingut nr 26.10.2016 üles öelnud, mistõttu ei ole terve laenulepingust

tulenev kohustus sissenõutavaks muutunud ning puudub selgus täidetava nõude suuruse osas.

3.2. Maakohus tuvastas järgmist:

-

täiteasjas nr 022/2019/6708 on täitedokumendiks Tallinna notar Annika Kuimeti

asendaja Siret Paavel-Margna 26.10.2016 notariaalne dokument nr 4250, millega

tõestati korteriomandi müügileping, hüpoteegi seadmise leping ja asjaõigusleping;

-

laenulepingu nr 26.10.2016 poolteks on kostja ja pärandaja,

-

laen 15 000 eurot võeti korteriomandi ostmiseks ning laenulepingu p-i 1.8. kohaselt

seati laenu tagatiseks hüpoteek ostetavale korterile (notariaalne dokument nr 4250);

-

korteriomandi müügilepingu kohaselt olid ostjateks pärandaja ja tema abikaasa;

-

kinnistusraamatu väljavõttega on tõendatud, et pärandaja ja tema abikaasa kanti

26. oktoobril 2016 sõlmitud asjaõiguslepingu alusel korteriomandi ühisomanikena

kinnistusraamatusse;

2-19-19114

5

-

Tallinna notar Ants Ainsoni poolt 29. augustil 2017 välja antud pärimistunnistuse

kohaselt on pärandaja pärijateks on tema abikaasa ½ suuruses mõttelises osas ja poeg ½

suuruses mõttelises osas;

-

pärijad ei ole pärandist loobunud, pärandajale kuulunud vara, sh õigused ja kohustused

on pärijatele üle läinud. Hageja sai pärijate ühisusse kuuluva vara ja kohustuste

omanikuks kohtutäituri läbi viidud enampakkumisel pärandaja poja ½ suuruse mõttelise

osa omandamisega pärijate ühisuses.

3.3. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt kuulus laenuleping nr 26.10.2016 pärandvara hulka.

Pärandaja abikaasa sai käsutada üksnes temale kuuluvat mõttelist osa kogu pärandvara

ühisusest (PärS § 148 lg 1), mitte pärandvara hulka kuuluvat eset (laenuleping). Kuna pärandaja

abikaasa sai käsutada ainult temale kuuluvat mõttelist osa pärandvara ühisusest, ei saanud ta

29. augusti 2017. a kokkuleppega laenulepingut nr 26.10.2016 tervikuna üle võtta. Tõendamata

on pärandaja poja nõusolek laenulepingu ülevõtmiseks. Samuti ei ole tõendeid, et pärandaja

poeg oleks laenulepingu nr 26.10.2016 ülevõtmise heaks kiitnud (tsiviilseadustiku üldosa

seaduse (TsÜS) § 129 lg 1).

3.4. Kuna tagatise tagasiandmise eelduseks olevat tehingut ei tehtud, ei hinnanud maakohus

hageja väiteid VÕS § 177 lg-st 2 tuleneva tagatise tagastamise kohustuse osas. Seega ei saa

hagi sellel alusel rahuldada, mille kohaselt pärandaja abikaasa on kohustuse üle võtnud ning

seega peab võlausaldaja tagatise tagasi andma, mistõttu on täitemenetlus hageja hinnangul

alusetu.

3.5. Maakohus tuvastas, et kostja ei ole laenulepingut nr 26.10.2016 nõuetekohaselt üles

öelnud. Laenulepingu nr 26.10.2016 p-i 1.6. kohaselt pidi laenusaaja tasuma laenu põhiosa ja

intressid vastavalt lepingu lisas nr 1 toodud maksegraafikule. Kostja esitas 26. juunil 2020

kontoväljavõtte ajavahemiku 21.12.2016–31.08.2017 kohta, millest nähtub laenu osaline

tagastamine kostjale 12 maksega. Laenulepingu lisa 1 kohaselt pidi laenusaaja tasuma

ajavahemikul 26.11.2016–31.08.2017 põhivõlga ja intressi iga kuu 26. kuupäeval 209,94 eurot,

kokku 2099,40 eurot. Kostja tõendist nähtuvalt tasus laenusaaja sellel ajavahemikul kokku

1269,70 eurot. Pärast 4. augustit 2017 ei ole laenusaaja laenulepingut nr 26.10.2016 täitnud.

Seega esines alus lepingu erakorraliseks ülesütlemiseks, sest laenusaaja on viivituses enam kui

kahe osamakse tasumisega ning ei täitnud intressi maksmise kohustust.

3.6. Hageja esitas koos hagiavaldusega kostja 26. juuli 2019.a kirja pärandaja abikaasale, mis

on pealkirjastatud: „Nõue laenulepingujärgsete võlgnevuste tasumiseks, täiendava tähtaja

andmine võlgnevuste tasumiseks ja hoiatus võlgnevuste mittetasumisel täitemenetluse

algatamise kohta“. Nimetatud dokumendi eelviimane lõik sisaldab lauset: „Kui võlgnevust

ülaltoodud tähtajaks ei tasuta, siis öeldakse Leping üles ja edastatakse nõue kohtutäiturile

sundtäitmiseks.“ Hageja hinnangul ei ole viimasena tsiteeritud lause lepingu ülesütlemise

avaldus, sest leping öeldakse üles eraldi avaldusega juhul, kui laenusaaja ei täida täiendava

tähtaja jooksul oma kohustust. Kostja leidis, et laenuleping on ülal tsiteeritu alusel üles öeldud

alates 5. augustist 2019, sest mõistlik isik pidi seda avaldust mõistma lepingu ülesütlemise

avaldusena.

3.7. Maakohus leidis, et kostja 26. juulil 2019 saadetud kirja tuleb grammatiliselt tõlgendada

üksnes hoiatusena, et laenuleping öeldakse tulevikus üles. Seadus nõuab ülesütlemisavalduse

esitamist teisele lepingupoolele. 26. juuli 2019. a kirjast ei selgu üheselt mõistetavalt, et

laenuleping on üles öeldud alates 5. august 2019. a. Dokumendis sisalduvad sõnad „öeldakse

üles“ viitavad maakohtu hinnangul selgesõnaliselt tulevikus toimuvale tegevusele. Seega ei

öelnud kostja laenulepingut kehtivalt üles ning sissenõudja (kostja) saab nõuda üksnes

täitemenetluse avalduse esitamise hetkeks sissenõutavaks muutunud põhivõla ja intresside

2-19-19114

6

tasumist pärijate ühisuselt. Alusetu on leppetrahvi nõue, sest laenulepingut ei ole kehtivalt üles

öeldud.

3.8. Hageja hinnangul on kostja oma 7. novembri 2019. a teates kohtutäiturile lubamatult

arvestanud ka pärandaja abikaasa tehtud maksed laenulepingu nr 26.10.2016 lisast nr 2

tulenevate kohustuste katteks. Kuna laenulepingu nr 26.10.2016 lisa nr 2 on sõlmitud 31.

augustil 2017, s.o pärast pärandi avanemist, ei kuulu sellest tulenevad kohustused pärandvara

hulka ja selle eest pärijate ühisus ei vastuta. Pärandaja abikaasa tegi kostja kontoväljavõtte

kohaselt kostjale ajavahemikul 11.05.2017–04.08.2017 kaheksa makset. Kõik maksed on

sooritatud enne 31. augustil 2017 sõlmitud laenulepingu nr 26.10.2016 lisa nr 2 sõlmimist.

Kostja ei ole esile toonud, et ajavahemikul 11.05.2017–04.08.2017 oleks pärandaja abikaasal

olnud konkureeriv kohustus kostja ees, mille katteks oleks saanud sooritatud makseid arvestada.

Konkureeriv kohustus tekkis alles 31. augustil 2017. Seega saavad pärandaja abikaasa tehtud

maksed olla üksnes laenulepingu nr 26.10.2016 eest, mitte selle lisa 2 eest. Maakohus nõustus

hageja käsitlusega, mille kohaselt ei ole kostja mõistliku aja jooksul pärandaja abikaasat

teavitanud, millise kohustuse katteks ta laekumised arvestab (VÕS § 88 lg 4). Laenulepingu nr

26.10.2016 üldtingimuste punktist 12.3 nähtuvalt leppisid pooled kokku teadete ja avalduste

esitamise teisele lepingupoolele lepingus märgitud või pärast lepingu sõlmimist teisele poolele

kirjalikult teatatud uuel aadressil. Kostja ei ole tõendanud, et ta oleks mõistliku aja jooksul

esitanud pärandaja abikaasat teavitanud, millise kohustuse katteks ta tehtud makseid arvestab.

Eeltoodust tulenevalt on kõik pärandaja abikaasa poolt kostjale tehtud maksed tehtud

laenulepingu nr 26.10.2016 alusel, mitte laenulepingu nr 26.10.2016 lisa 2 alusel.

3.9. Hageja vastutab pärandvara ühisuse liikmena pärandvarasse kuuluvate kohustuste eest, sh

laenulepingust nr 26.10.2016 tuleneva kohustuse eest, solidaarvõlgnikuna. Kostja ei ole

laenulepingut nr 26.10.2016 kehtivalt üles öelnud, mistõttu lasub pärijate ühisusel kohustus

seda täita kokkulepitud maksegraafiku alusel. Võlgnikud olid 26. septembril 2019 kohustatud

tasuma viimase osamakse enne 4. oktoobril 2019 täitmisavalduse esitamist. Maakohtu

hinnangul on sundtäitmine lubamatu 4. oktoobril 2019 esitatud täitmisavalduse alusel osas, mis

ületab laenulepingust nr 26.10.2016 tulenevat peale 26. septembrit 2019 sissenõutavaks

muutunud nõuet. Seega tuleb hagi rahuldada osaliselt.

3.10. Maakohus määras menetlusosaliste menetluskulud rahaliselt kindlaks, kuid jättis need

poolte endi kandi.

Apellatsioonkaebus

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, millega hagi

jäeti rahuldamata ning menetluskulude jaotuse osas. Hageja palus jätta kõik menetluskulud

kostja kanda.

Juhul, kui ringkonnakohus ei rahulda hageja taotlust tühistada maakohtu otsus osas, millega

hagi jäeti rahuldamata, palub hageja maakohtu otsuse tühistada menetluskulude jaotuse osas.

Hageja palub jätta hageja menetluskuludest 71,32% kostja kanda ning 28,68% kostja

menetluskuludest hageja kanda. Menetluskulude sellise jaotuse tulemusena palub hageja mõista

kostjalt välja menetluskulud 790 eurot 49 senti.

4.1. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on maakohus kohaldanud valesti VÕS § 175 lg-

t 1, leides, et kohustuse ülevõtmiseks on vajalik kohustatud isiku nõusolek. Hageja hinnangul

tuleneb viidatud sättest, et kohustuse ülevõtmiseks on vajalik ainult võlausaldaja ning

kohustuse üle võtnud isiku kokkulepe. Maakohus leidis ekslikult, et pärandaja abikaasal oli

kohustuse ülevõtmiseks vajalik teise kaaspärija (pärandaja poja) nõusolek ning kuna nõusolek

puudus, on kohustuse ülevõtmine tühine.

2-19-19114

7

4.2. Pärandvarasse kuuluva kohustuse ülevõtmine ei ole pärandvara käsutamine. Pärandvarasse

kuuluva kohustuse kohustatud isikuteks (võlgnikeks) on nii pärandaja abikaasa kui ka poeg.

4.3. Tagatise tagasiandmise aluseks olev tehing on kehtiv ning seega saab kohaldada tagatise

tagasiandmise regulatsiooni ning rahuldada hagi tervikuna.

4.4. Apellatsioonkaebuse rahuldamisel tuleb maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulud jätta

tervikuna kostja kanda. Kui ringkonnakohus ei tühista maakohtu otsust hagi osalise

rahuldamata jätmise osas, tuleb muuta maakohtu määratud menetluskulude jaotust. Maakohus

tuvastas otsuses, et kostja nõue laenusaaja vastu ajavahemikul 26.11.2016–26.09.2019 on 6078

eurot 20 senti ning leidis, et ainult selle summa ulatuses on sundtäitmine praeguses asjas

lubatud. Hagiavalduse lisa nr 13 kohaselt esitas kostja sundtäitmise avalduse 21 190 euro

suuruse nõude sundtäitmiseks. Kuna maakohus leidis, et sundtäitmine on lubatud ainult 26.

septembril 2019 sissenõutavaks muutunud nõude osas, siis rahuldas maakohus hagi 71,32%

ulatuses. Sellises proportsioonis tuleks määrata ka menetluskulude jaotus. Hageja

kindlaksmääratud menetluskulud maakohtus olid 1860 eurot, seega tuleks kostjalt hageja

kasuks välja mõista 1326 eurot 55 senti. Kuna hageja kindlaks määratud menetluskulud

maakohtus on 1860 eurot, siis kostjalt tuleks välja mõista 1326 eurot55 senti. Kuna kostja

kindlaks määratud menetluskulud maakohtus olid 1869 eurot 12 senti, siis hageja peaks nendest

kandma 536 eurot 6 senti. Vastastikuse menetluskulude tasaarvestuse tulemusel tuleks kostjalt

välja mõista hageja menetluskulud maakohtus summas 790 eurot49 senti.

Vastustaja seisukoht

5. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

hageja kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada menetluskulude jaotuse osas ning

teha tühistatud osas uus otsus, millega jaotada uuesti menetluskulud. Ülejäänud osas jätta

maakohtu otsus muutmata, kuid muuta osaliselt otsuse põhjendusi. Hageja apellatsioonkaebus

rahuldatakse osaliselt.

7. Maakohus tuvastas järgmised asja lahendamiseks vajalikud asjaolud, mille üle ei vaidle

pooled ka apellatsioonimenetluses ja mille ringkonnakohus võtab aluseks asja lahendamisel:

-

täiteasjas nr 022/2019/6708 on täitedokumendiks Tallinna notar Annika Kuimeti

asendaja Siret Paavel-Margna 26.10.2016 notariaalne dokument nr 4250, millega

tõestati korteriomandi müügileping, hüpoteegi seadmise leping ja asjaõigusleping;

-

laenulepingu nr 26.10.2016 poolteks on kostja ja pärandaja,

-

laen 15 000 eurot võeti korteriomandi ostmiseks ning laenulepingu p-i 1.8. kohaselt

seati laenu tagatiseks hüpoteek ostetavale korterile;

-

korteriomandi müügilepingu kohaselt olid ostjateks pärandaja ja tema abikaasa;

-

kinnistusraamatu väljavõttega on tõendatud, et pärandaja ja tema abikaasa kanti 26.

oktoobril 2016 sõlmitud asjaõiguslepingu alusel korteriomandi ühisomanikena

kinnistusraamatusse;

-

Tallinna notar Ants Ainsoni poolt 29. augustil 2017 välja antud pärimistunnistuse

kohaselt on pärandaja pärijateks on tema abikaasa ½ suuruses mõttelises osas ja poeg ½

suuruses mõttelises osas;

2-19-19114

8

-

pärijad ei ole pärandist loobunud, pärandajale kuulunud vara, sh õigused ja kohustused

on pärijatele üle läinud. Hageja sai pärijate ühisusse kuuluva vara ja kohustuste

omanikuks kohtutäituri läbi viidud enampakkumisel pärandaja poja ½ suuruse mõttelise

osa omandamisega pärijate ühisuses.

8. Kolleegium ei nõustu maakohtu seisukohaga, et 29. augusti 2017 kokkuleppega pärandaja

abikaasa laenulepingut nr 26.10.2016 üle ei võtnud. Pärandaja abikaasa ja kostja sõlmisid

29. augustil 2017 kokkuleppe 26.10.2016 laenulepingu kohta. Kokkuleppes (hagi lisa 8)

sätestasid pooled, et pärandaja abikaasa „võtab üle laenuleping nr 26.10.2016“. Kokkulepe

sätestas, et pärandaja abikaasa saab laenulepingu eksemplari, mille järgi kohustub ta sooritama

igakuiseid makseid.

8.1. VÕS § 175 lg 1 järgi kolmas isik võib võlausaldajaga sõlmitud lepingu alusel üle võtta

võlgniku kohustuse nii, et kolmas isik astub senise võlgniku asemele. Viidatud lõike 1 kohaselt

võib kohustuse ülevõtmine toimuda võlausaldaja ja uue võlgniku vahelise kokkuleppega.

Tegemist on spetsiifilise lepinguga kolmanda isiku kasuks (käsutus kolmanda isiku kasuks),

millega senine võlgnik vabastatakse kohustuse täitmisest. Sellise käsutuse kehtivus ei sõltu

senise võlgniku heakskiidust, sest üle lähevad üksnes kohustused, mitte õigused. Samal

põhjusel ei ole kohustuse ülevõtmine vara käsutamine TsÜS § 66 mõttes nagu seda on

kirjeldanud maakohus.

8.2. Et kohustuse ülevõtmiseks ei olnud vaja senise võlgniku nõusolekut, on kehtiv pärandaja

abikaasa ja kostja kokkulepe, et pärandaja abikaasa võtab üle VÕS § 175 lg 1 mõttes 26.10.2016

laenulepingust tulenevad kohustused. Järgnevalt hindab kolleegium, kas ja millises ulatuses tõi

see kaasa tagatiste lõppemise VÕS § 177 lg 2 järgi.

9. VÕS § 177 lg 2 järgi kohustuse ülevõtmisel lõpevad kohustuse täitmise tagamiseks antud

kohustusega seotud tagatised. Kui kohustuse täitmise tagamiseks on antud tagatis, mis ei ole

kohustusega seotud, tuleb tagatis vastavalt tagatise andmise aluseks olnud kokkuleppele

tagatise andjale tagasi anda. Õiguskirjanduses on selgitatud, et lõike 2 teise lause kohaselt

kohustusega mitteseotud tagatised kohustuse ülevõtmisel automaatselt ei lõpe, ent võlausaldaja

ei saa pärast kohustuse üleminekut nõuda kohustuse rahuldamist tagatise arvel ning on

kohustatud tagatise selle andjale tagastama. Tagatise tagastamine tähendab sisuliselt toimingu

tegemist, mis on vajalik tagatisena üleantud vara tagatise andjale tagastamiseks, tagatisena

koormatud vara koormatise lõpetamiseks või tagatise lõpetamiseks (näiteks tuleks kohustust

tagav hüpoteek kohustuse ülemineku korral võõrandada koormatud kinnisasja omanikule või

lõpetada) (P. Varul, I. Kull jt. Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne. § 177

kommentaar p 3.2, lk 870).

9.1. Praeguse asja kontekstis on oluline järeldus, et võlausaldaja ei saa pärast kohustuse

üleminekut nõuda kohustuse rahuldamist tagatise arvel, kuigi kinnistusraamatus on hüpoteek

jätkuvalt olemas. Sundtäitmisel eelmise kohustatud isiku vastu saab kohustatud isik esitada

sundtäitmise lubamatuse vastuväite TMS § 221 lg 1 järgi.

9.2. Kui uus võlgnik võtab kohustuse üle (VÕS § 175 lg 1) osaliselt, lõpeb VÕS § 177 lg 2

alusel võlausaldaja õigus nõuda kohustuse rahuldamist hüpoteegi arvel osaliselt ja vastavalt

ülevõtmise ulatusele.

9.3. 29. augusti 2017. a kokkuleppega võttis pärandaja abikaasa 26. oktoobri 2016

laenulepingust tulenevad kohustused üle osaliselt, sest oktoobri 2016. aasta seisuga lasus ¾ osa

laenulepingust tulenevatest kohustustest juba pärandaja abikaasal.

9.4. Maakohus tuvastas otsuse p-s 4 põhjendatult, et 2016. aasta laenulepingust tulenev

kohustus kuulus abikaasade D ja Q ühisvarasse. Pärandaja suri 20. jaanuaril 2017 ning tema

2-19-19114

9

pärijateks on ½ suuruses mõttelises osas tema abikaasa ja ½ suuruses mõttelises osas pärandaja

poeg.

9.5. Perekonnaseaduse (PKS) § 39 järgi kui abielu lõpeb ühe abikaasa surmaga, kuulub surnud

abikaasa osa ühisvaras tema pärandvara hulka. Abikaasade ühisvara jagamisele pärast ühe

abikaasa surma kohaldatakse kaaspärijate kohta pärimisseaduses sätestatut. PKS § 37 lg 3 järgi

loetakse, et abikaasade osad ühisvaras on võrdsed. Pärandaja surmaga 20. jaanuaril 2017 lõppes

PKS § 39 järgi varaühisus ning laenukohustus jäi ½ osas pärandaja abikaasa kanda ning ½ osas

läks üle ülejäänud pärijatele. Pärandaja abikaasa omandas pärimise teel lisaks ½ osale

laenukohustusest täiendavalt ¼ osa laenukohustuse. Ülejäänud ¼ osas läks laenukohustus

pärimisega üle pärandaja pojale.

9.6. VÕS § 175 lg 1 kohustuse ülevõtmise tagajärjed puudutasid üksnes seda laenukohustuse

osa, mis sel hetkel pärandaja abikaasale ei kuulunud ning mis lasus pojal ja mille suuruseks oli

¼ osa laenukohustusest. Eelnevalt märkis kohus, et VÕS § 177 lg 2 sätestatud tagajärg ehk

hüpoteegi realiseerimise õiguse lõppemine, puudutas vaid seda osa laenukohustusest, mille uus

võlgnik VÕS § 175 lg 1 järgi üle võttis. Seetõttu lõppes hüpoteegi realiseerimise õigus üksnes

¼ osas hüpoteegi nominaalsummast.

9.7. 26. oktoobril 2016. a korteriomandi müügileping ja hüpoteegi seadmise lepingu p-i 5.1

kohaselt seati korteriomandile kostja kasuks hüpoteek 23 000 eurot. 29. augusti 2017. a

kokkuleppega

lõppes

hüpoteegi

realiseerimise

õigus

üksnes

¼

osas

hüpoteegi

nominaalsummast ehk 5750 euro ulatuses ning hüpoteek jäi tagama laenulepingust tulenevaid

nõudeid 17 250 euro ulatuses.

10. Kolleegium ei nõustu maakohtu seisukohaga, et laenuandja ei öelnud lepingut kehtivalt

üles. Maakohus järeldas põhjendatult, et lepingu ülesütlemise materiaalsed eeldused on

täidetud, kuid jõudis ekslikult järeldusele, et täitmata on ülesütlemise formaalsed eeldused.

10.1. Maakohus tuvastas, et laenulepingu nr 26.10.2016 lisa 1 kohaselt pidi laenusaaja tasuma

ajavahemikul 26.11.2016–31.08.2017 põhivõla ja intressi eest igakuiselt 209,94 eurot ja kokku

2099,40 eurot, kuid tasus sel perioodil 1269,70 eurot. Pärast 04.08.2017 ei ole laenulepingut

täidetud. Seega esines alus lepingu erakorraliseks ülesütlemiseks, sest laenusaaja oli viivituses

enam kui kahe osa tagastamisega ning ei täida intressi maksmise kohustust.

10.2. Hageja esitas koos hagiavaldusega kostja 26.07.2019. a dokumendi pärandaja abikaasale,

mis on pealkirjastatud: „Nõue laenulepingujärgsete võlgnevuste tasumiseks, täiendava tähtaja

andmine võlgnevuste tasumiseks ja hoiatus võlgnevuste mittetasumisel täitemenetluse

algatamise kohta“ (tl 30). Nimetatud dokumendi eelviimane lõik sisaldab lauset: „Kui

võlgnevust ülaltoodud tähtajaks ei tasuta, siis leping öeldakse üles ja nõue edastatakse

kohtutäiturile sundtäitmiseks.“

10.3. Riigikohus on 21. mail 2009. a tsiviilasjas nr 3-2-1-53-09 tehtud otsuse p-s 11 leidnud, et

lepingust taganemine ja ülesütlemine on sarnased õiguskaitsevahendid, millele kohaldatakse ka

analoogseid reegleid. Nii võib VÕS § 196 kohaldamisel osutuda vajalikuks tugineda ka

taganemise sätetele. Riigikohtu 29. märtsi 2010 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-5-10 p-s 11 leidis

kolleegium, et VÕS § 116 lg-t 5 võib kohaldada ka lepingu ülesütlemise korral.

10.4. Kolleegium leiab, et kostja 26. juuli 2019. a kirjas on väljendatud selge tagajärg, et

võlgnevuse tasumata jätmisel loetakse leping üles öelduks VÕS § 116 lg 5 mõttes. Sellele viitab

muuhulgas hoiatus, et tasumata jätmisel edastatakse nõue sundtäitmiseks.

11. Maakohtus vaidlesid pooled selle üle, kas kõik pärandaja abikaasa maksed 1269,70 eurot

on tehtud laenulepingu nr 26.10.2016 või selle lisa 2 täitmiseks. Kolleegium leiab, et maakohus

järeldas põhjendatult, et Q tegi makseid 1269,70 eurot laenulepingu nr 26.10.2016 laenu

2-19-19114

10

põhiosa ja intressi katteks. Kolleegium nõustub maakohtu põhjendustega ega korda neid (TsMS

§ 654 lg 6). TMS § 221 lg 1 järgi tuleb sundtäitmine tunnistada lubamatuks laenulepingu nr

26.10.2016 laenu põhiosa ja intressi katteks tehtud maksete 1269,70 eurot osas.

12. TsMS § 4 lg 2 sätestab, et hagimenetluses määravad pooled vaidluse eseme ja menetluse

käigu ning otsustavad taotluste ja kaebuste esitamise. TsMS § 4 lg 2 järgi ei tohi

apellatsioonkaebuses otsuse osaline vaidlustamine tuua kaasa apellandile halvemat olukorda,

kui see oleks maakohtu otsuse jõustumisel. Maakohtu otsusele esitas apellatsioonkaebus üksnes

hageja, kes vaidlustas maakohtu otsustust, et sundtäitmine on lubatud laenulepingu nr

26.10.2016 lisast 1 kuni 26. septembrini 2019 sissenõutavaks muutunud nõude osas.

12.1. Ringkonnakohus ei nõustunud hageja apellatsioonkaebuse argumentidega, kuid leidis, et

poolte esile toodud asjaoludel on sundtäitmine osaliselt lubamatu. Apellatsioonkaebuse

lõplikuks lahendamiseks tuleb hinnata, kas ringkonnakohtu määratud sundtäitmise regulatsioon

seab hageja halvemasse olukorda, kui maakohtu otsuse jõustumine. Maakohus leidis, et

sundtäitmine on lubatud ainult kuni 26.09.2019 sissenõutavaks muutunud nõude osas, s.o

6078,20 euro ulatuses. Kolleegium tunnistas sundtäitmise lubamatuks 17 250 eurot ületavas

osas ning maksete 1269,70 eurot osas, seega on sundtäitmine lubatud kolleegiumi seisukoha

järgi 15 981,30 euro ulatuses. Nii maa- kui ringkonnakohus leidsid, et sundtäitmine ei ole

lubatud maksete 1269,70 eurot osas. Et kolleegiumi seisukoha järgi on sundtäitmine lubatud

suuremas

ulatuses

kui

maakohtu

määratud,

tuleb

sundtäitmise

küsimuses

jätta

apellatsioonkaebus rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata.

13. Kolleegium leiab, et maakohtu otsust tuleb muuta menetluskulude jaotuse osas. Maakohus

jättis menetluskulud TsMS § 163 lg 1 järgi hagi osalisel rahuldamise tõttu poolte enda kanda.

Kuna maakohus leidis, et sundtäitmine on lubatud ainult kuni 26.09.2019 sissenõutavaks

muutunud nõude osas, s.o summas 6078,20 eurot, rahuldas maakohus hagi sisuliselt 71,32%

ulatuses. Kolleegium on seisukohal, et sellises proportsioonis tuleb määrata ka menetluskulude

jaotus, st hageja peaks kandma kostja menetluskulud 28,68% ulatuses ja kostja peab kandma

hageja menetluskulud 71,32% ulatuses.

14. Apellatsiooniastme menetluskulude jaotuse määramiseks tuleb hinnata kaebuse

rahuldamise proportsiooni. Hageja vaidlustas maakohtu otsuse osa rahalises vääringus 6078,20

eurot ning selles osas jäi kaebus rahuldamata. Maakohus jättis menetluskulud poolte enda kanda

ja määras kindlaks menetluskulude rahalise suuruse. Hageja maakohtus kantud menetluskulude

rahaline suurus oli 1860 eurot ja kostja maakohtus kantud menetluskulude rahaline suurus oli

1869,12 eurot. Hageja rahaline võit menetluskulude jaotuse muutmisest on 790,55 eurot

(1860×0,7132=1326,552–1869,12×0,2868=536,06;

1326,55–536,06=790,49).

Kaebuse

rahuldamise proportsioon on 790,55÷6078,2=13%. Kolleegium jätab TsMS § 163 lg 1 järgi

apellatsioonimenetluse kulud 13% ulatuses kostja kanda ja 87% ulatuses kanda.

15. Kolleegium

määrab

kindlaks

poolte

menetluskulude

rahalise

suuruse

apellatsioonimenetluses. TsMS § 175 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude

jaotust kindlaks määrava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud

lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.

Apellant tasus riigilõivu 450 eurot. Apellandi õigusabikulud on advokaadibüroo LMP poolt

osutatud õigusteenused kogumahus 2 tundi apellatsioonkaebuse koostamisel - hinnaga 120

eurot tund (lisandub käibemaks). Kuna apellant on käibemaksukohustuslane, taotleb apellant

kulude välja mõistmist ilma käibemaksuta - kokku summas 240 eurot. Hageja menetluskulude

suurus kokku on 690 eurot. Kostja esindaja õigusabikulu maht oli 3 tundi hinnaga 144 eurot

tunnis. Õigusabiteenuse maksumus oli kokku 432 eurot. Kolleegiumi hinnangul on mõlema

poole menetluskulud mõistlikud ja põhjendatud. Hagejal tuleb kanda 87% kostja

menetluskulust 432 eurot ehk 375,84 eurot. Kostjal tuleb kanda 13% hageja menetluskulust 690

2-19-19114

11

eurot ehk 89,70 eurot. Tasaarvestuse tulemusel mõistab kohus hagejalt välja kostja

menetluskulu 286,14 eurot.

(allkirjastatud digitaalselt)

Peeter Pällin, Ele Liiv, Neve Uudelt