2-21-5229/36 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Vallo Kariler ja Neve

Uudelt

Otsuse tegemise aeg ja koht

28. märts 2022, Tallinn

Kohtuasja number

2-21-5229

Kohtuasi

X hagi OÜ Y vastu töölepingu ülesütlemise tühisuse

tuvastamiseks ja töölepingu lõpetamiseks ning hüvitise,

töötasu ja viivise väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Pärnu Maakohtu 28. detsembri 2021. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

OÜ Y apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

4974,02 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja X (isikukood XXXXXXXXX), lepinguline

esindaja vandeadvokaat Tõnis Juurmann

Kostja OÜ Y (registrikood XXXXXXXX), lepinguline

esindaja vandeadvokaat Veikko Puolakainen

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Pärnu Maakohtu 28. detsembri 2021. a otsus tsiviilasjas nr 2-21-5229

osas, millega mõisteti OÜ-lt Y X kasuks välja ülesütlemishüvitis 599,49 eurot (s.o

3706,08 eurot ületavas osas) ja sellelt arvutatud viivis, samuti menetluskulude

jaotust puudutavas osas. Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta

ülesütlemishüvitise nõue selles osas rahuldamata ning jaotada menetluskulud

vastavalt kohtuotsuse tervikresolutsiooni sõnastuses märgitule.

Jätta muus osas (s.o osas, millega tuvastati töölepingu ülesütlemise tühisus ning

mõisteti OÜ-lt Y X kasuks välja ülesütlemishüvitis 3706,08 eurot, töötasu 300 eurot

ja nendelt summadelt arvutatud viivis) maakohtu otsus muutmata, arvestades ka

käesoleva ringkonnakohtu otsuse põhjendusi.

2. Rahuldada OÜ Y apellatsioonkaebus osaliselt.

3. Sõnastada kohtuotsuse tervikresolutsioon järgmiselt:

3.1. Rahuldada X hagi osaliselt.

3.2. Tuvastada, et X ja OÜ Y vahel 2. jaanuaril 2017 sõlmitud töölepingu

nr 21701/227 ülesütlemine on tühine ja tööleping lõppes töölepingu

seaduse § 107 lg 2 alusel 7. jaanuaril 2021.

3.3. Mõista OÜ-lt Y X kasuks välja hüvitis töölepingu seaduse § 109 lg 1 alusel

3706,08 eurot (bruto) ja töötasu 300 eurot (bruto).

3.4. Mõista OÜ-lt Y X kasuks välja rahuldatud nõudelt (4006,08 eurot) viivis

võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 7. jaanuarist

2021 kuni põhinõude täitmiseni, kuid mitte rohkem kui rahuldatud põhinõude

summa.

4. Jätta maa- ja ringkonnakohtus kantud X menetluskuludest 87% OÜ Y kanda ja

OÜ Y menetluskuludest 13% X kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul

pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X (hageja, töötaja) esitas 17. detsembril 2020 (täpsustatud 9. veebruaril 2021)

töövaidluskomisjonile OÜ Y (kostja, tööandja) vastu avalduse, milles palus tuvastada

töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisus, lõpetada tööleping ning mõista tööandjalt välja

hüvitis etteteatamistähtaja järgimata jätmise eest 1280,22 eurot (bruto), õigusvastase

ülesütlemise eest 4305,57 eurot (bruto), sissenõutavaks muutunud töötasu majandustulemustelt

300 eurot (bruto) ja viivis hüvitisnõuetelt (põhinõuete summa 5885,79 eurot) võlaõigusseaduse

(VÕS) § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras alates töölepingu lõpetamisest kuni

põhinõuete täieliku täitmiseni.

Töövaidluskomisjon rahuldas avalduse osaliselt, mõistis tööandjalt töötaja kasuks välja töötasu

300 eurot (bruto), rahuldas töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamise nõude ja lõpetas

töölepingu seaduse (TLS) § 107 lg 2 alusel töölepingu alates 7. jaanuarist 2021 ning mõistis

tööandjalt töötaja kasuks TLS § 109 lg 1 alusel välja hüvitise 4305,57 eurot (bruto) ja viivise

rahaliste kohustuste sissenõutavaks muutumisest kuni kohustuste täieliku täitmiseni vastavalt

VÕS § 113 lg-le 1. Tööandja esitas 5. aprillil 2021 kohtule taotluse vaadata läbi töötaja

töövaidluskomisjonile esitatud avaldus.

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

2. Hageja esitas 7. mail 2021 Pärnu Maakohtule kostja vastu hagi, milles palus tuvastada

töölepingu ülesütlemise tühisus, lõpetada tööleping alates 7. jaanuarist 2021 ning mõista

kostjalt hageja kasuks välja töölepingu õigusvastase ülesütlemise eest hüvitis kolme kuu

keskmise töötasu ulatuses 4305,57 eurot (bruto), sissenõutavaks muutunud töötasu

majandustulemustelt 300 eurot (bruto) ja viivis nendelt nõuetelt VÕS § 113 lõike 1 teises lauses

sätestatud määras alates töölepingu lõpetamisest 7. jaanuarist 2021 kuni põhinõuete täieliku

täitmiseni, kuid mitte rohkem kui põhinõuete summa.

Hagiavalduse ja selle täienduste kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 2. jaanuaril 2017 tähtajatu

töölepingu nr 21701/227 (tööleping), mille kohaselt asus töötaja tööandja juures tööle

müügikonsultandina alates 2. jaanuarist 2017. 13. märtsil 2020 võttis tööandja vastu otsuse nr

27/2020 (13. märtsi 2020. a otsus), mille järgi olid töötajad kohustatud koheselt teatama

juhtkonnale enda või oma lähedaste kokkupuutest koroonaviirusega nakatunuga, ka siis, kui

nakatumise fakt tuvastati kokkupuutumisest hiljem ning otsuse mittetäitmine pidi kaasa tooma

töölepingu lõpetamise usalduse kaotamise alusel. 18. novembri 2020. a tööpäeva lõpupoole oli

töötajal kerge peavalu ja sama päeva õhtul kraadides oli kehatemperatuur kõrgenenud.

Tööpäeva järel jäi töötaja koju ja teavitas eeltoodust viivitamatult oma vahetut juhti Q. 19.

novembril 2020 tegi töötaja koroonaviiruse testi ning 20. novembril 2020 sai ta teada

positiivsest tulemusest ja jäi kodusele ravile.

8. detsembril 2020 naasis töötaja tööle, kus talle samal päeval anti üle korraldus töölepingu

lõpetamise kohta TLS § 88 lg 1 p 5 alusel alates samast päevast seoses usalduse kaotusega.

Korralduse kohaselt ei täitnud töötaja tööandja 13. märtsi 2020. a otsust, sest puutus kokku

nakatunud sugulasega, kes omakorda oli kokkupuutes nakatunud inimestega, kuid ei

informeerinud sellest juhtkonda ning viibis 18. novembril 2020 sümptomitega töökohal.

Töölepingu lõpetamisel ei tasunud tööandja töötajale kõiki sissenõutavaks muutunud tasusid

(TLS § 33 lg 1, § 84 lg 1). Töölepingu p 4.2 kohaselt tuli maksta töötajale lisatasu 1,2% kuus

(tööl oldud päevade eest) personaalselt müügikäibe sellelt osalt, mis ületab 45 000 eurot.

Töötaja pidanuks 2020. a oktoobris ja novembris saama lisatasu vastavalt 330,40 eurot ja

266,55 eurot, kuid tööandja tasus vastavalt 180,40 eurot ja 116,55 eurot.

Tööandja 13. märtsi 2020. a otsus ei ole kehtiv osas, mille kohaselt peab töötaja teavitama

tööandjat oma lähedaste kokkupuutest koroonaviirusega nakatunuga, sest see on vastuolus

tööõiguse ja isikuandmete kaitse regulatsiooniga. Lisaks ei rikkunud hageja seda otsust. Hageja

kohtus emaga 14. novembril 2020 ja sel päeval ei olnud tal haigusele viitavaid sümptomeid.

Alles 21. novembril 2020 sai hageja teada, et ema on andnud positiivse koroonaviiruse proovi.

Samuti ei puutunud hageja ema kokku COVID-19 positiivse isikuga, sest ta kohtus oma õega

30. oktoobril 2020 ja 3. novembril 2020 andis töötaja tädi negatiivse koroonaviiruse proovi.

Peale selle ei olnud alust töölepingut üles öelda ilma hoiatuseta. Töötaja taotleb töölepingu

lõpetamist alates 7. jaanuarist 2021 (TLS § 97 lg 2 p 2, § 107 lg 2) ning seoses sellega nõuab

tööandjalt kolme kuu keskmise töötasu suurust hüvitist (TLS § 109 lg 1).

Kostja vastuväited

3. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Kostja vastuväidete kohaselt tuleks hageja töövaidluskomisjonile 9. veebruaril 2021 esitatud nn

täiendav seisukoht ja selles esitatud taotlused jätta tähelepanuta ning menetleda üksnes

17. detsembril 2020 esitatud avalduses märgitud nõudeid ja põhjendusi (töövaidluse

lahendamise seaduse (TvLS) § 58 lg 3 teine lause). 13. märtsi 2020. a otsuse tingis asjaolu, et

kostja tegevusalaks on ülikiire trükkplaatide tootmine, tal on sõlmitud pikaajalised

koostöölepingud nii Eestis kui ka välismaal ja tema tootmistegevus on pikalt ette planeeritud,

mistõttu on vaja tagada tootmistegevuse tõrgeteta jätkumine. Otsuses ei ole mainitud, et

tegemist peab olema kokkupuutega COVID-19 positiivse isikuga, vaid on viidatud, et

nakatumise fakt võib olla tuvastatud ka kokkupuutest hiljem. Otsus oli tehtud eriolukorra

tingimustes ja mõeldud eeskätt teiste töötajate tervise kaitseks, mistõttu on tegemist mõistliku

ja 2020. a kontekstis asjakohase korraldusega. Seda kinnitab seegi, et oluliselt rangema sisuga

käitumisjuhised töötasid välja Terviseamet ja Vabariigi Valitsus. Töötasu ja lisatasud on

töötajale välja makstud. Väljamakstud summadelt pidas tööandja kinni 300 eurot töötaja

2020. a oktoobris tekitatud varalise kahju tõttu.

Töötaja eiras 13. märtsi 2020. a otsust, mistõttu oli töölepingu ülesütlemine õiguspärane

(TLS § 88 lg 1 p 5). 14. novembril 2020 pidas hageja oma sünnipäeva, kus osales ka tema ema,

kes oli olnud kontaktis COVID-19 diagnoosi saanud (või nakatunud) hageja tädiga. Hageja

emal oli 30. oktoobril 2020 kokkupuude hageja tädiga, kes andis 6. novembril 2020 positiivse

koroonaviiruse proovi. Hageja emal avaldusid sümptomid 16. novembril 2020 ja temagi

koroonaviiruse test oli positiivne. 16. novembril 2020 tööle tulles pidi hageja olema teadlik, et

vähemalt tema ema on lähikontaktne ning tal olid ka juba esimesed sümptomid, s.o puusavalu.

Hageja ei informeerinud nendest asjaoludest kostjat. Samuti kinnitas hageja tagantjärele, et

tema ema tundis end juba 16. novembri 2020. a õhtul haiglaselt ja hageja ise terve päev 18.

novembril 2020, mil ta samuti tööl viibis. Kostja pidi jätma eneseisolatsiooni seitse inimest

ning oma tegevuse olulisel määral ringi korraldama ja kontori sisuliselt kaheks nädalaks

sulgema, mis tõi kaasa lisakulud kodus töötavate tööliste topelttasude näol ja saamata jäänud

tulu vähenenud käibe näol. Usalduse kaotuse puhul ei ole töötaja eelnev hoiatamine nõutav

(TLS § 88 lg 3). Samuti on kostja otsuses kõiki töötajaid selle mittetäitmise võimalike

tagajärgede eest hoiatanud. Hageja kolme kuu keskmise töötasu suuruse arvutuskäik on

ebaõige. Keskmine töötasu ei saa olla suurem, kui hagejale tegelikkuses välja makstud töötasu.

Maakohtu otsus ja põhjendused

4. Pärnu Maakohus rahuldas 28. detsembri 2021. a otsusega (vaidlustatud otsus) hagi, tuvastas

töölepingu ülesütlemise tühisuse, lõpetas töölepingu alates 7. jaanuarist 2021 ning mõistis

kostjalt hageja kasuks välja hüvitise 4305,57 eurot (bruto), töötasu 300 eurot (bruto) ja viivise

VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras nendelt summadelt alates 7. jaanuarist 2021

kuni põhinõude täitmiseni, kuid mitte rohkem kui põhinõuete summa ja jättis menetluskulud

kostja kanda.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on nii töövaidluskomisjon kui ka mõlemad pooled

aktsepteerinud töötaja 9. veebruaril 2021 töövaidluskomisjonile esitatud menetlusdokumenti

ning hagiavalduses esitatavatele asjaoludele, põhjendustele ja argumentidele TvLS § 58

piiranguid ei sea. Hageja teavitas tööandjat 18. novembril 2020 palavikust ja 21. novembril

2020 enda positiivsest testitulemusest. Q ütlused on vastuolulised, mistõttu nendega arvestada

ei saa. Hagejal esines juba varem puusa- ja liigesevalust tingitud terviseprobleem ning

puuduvad tõendid selle kohta, et 16. novembril 2020 väidetavalt esinenud puusavalu oli

COVID-19 sümptom. Enne 18. novembrit 2020 ei olnud hagejal, tema emal ega tädil haigusele

viitavaid sümptomeid, samuti ei olnud tädi 30. oktoobril 2020 koroonaviirusega nakatunud.

Seega ei olnud hagejale teada asjaolusid, millest ta pidanuks 13. märtsi 2020. a otsuse kohaselt

tööandjat informeerima. Kuna hageja tädil ei olnud ajal, mil ta puutus kokku hageja emaga,

diagnoositud COVID-19 haigust, ei saa teda pidada nakatunuks ega ka hageja ema

lähikondseks, kes on puutunud kokku nakatunud sugulasega. Arvestades, et hagejal diagnoositi

COVID-19 pärast 18. novembrit 2020, puudus tööandjal alus hagejale süüks panna tõendamata

asjaolu, et hageja viibis 18. novembril 2020 tööl sümptomitega. Seega on töölepingu

ülesütlemine tühine.

Arvestades, et kostja pidi järgima etteteatamise tähtaega vähemalt 30 kalendripäeva (TLS § 97

lg 2 p 2), pidanuks töölepingu viimane tööpäev olema 7. jaanuar 2021. a. Seega tuleb leping

lõpetada sellest päevast (TLS § 107 lg 2). Hagejale makstav lisatasu personaalselt müügikäibelt

on töölepingu alajaotuses „palk“ analoogselt põhipalgale konkreetselt poolte vahel kokku

lepitud, mistõttu tuleb see keskmise töötasu arvutamisel arvesse võtta ning seega on hageja

õigesti leidnud, et hageja keskmine töötasu oli 1435,19 eurot kuus, mistõttu on hageja

õigustatud saama hüvitist 4305,57 eurot (TLS § 109 lg 1). Kuivõrd hageja avaldatu kohaselt ei

ole ta andnud tööandjale nõusolekut töötasust tasaarvestuse tegemiseks ning kostja ei ole

tõendanud, et hageja andis talle kirjaliku nõusoleku kahju tasaarvestamiseks hageja lisatasust,

siis kuulub hageja nõue majandustulemustelt maksmata töötasu saamiseks rahuldamisele

(töölepingu p 4.2, TLS § 78 lg 1). Hageja hüvitise ja töötasu nõue muutusid sissenõutavaks 7.

jaanuaril 2021, s.o alates ajast, mil leping oleks lõppenud ülesütlemise kehtivuse korral. Seega

tuleb kostjalt välja mõista viivis alates töölepingu lõpetamisest kohtuotsusega.

Apellatsioonkaebus

5. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ning teha uue

otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Apellatsioonkaebuses kordas kostja suures osas maakohtus väljatoodut. Maakohus jõudis

ebaõigele järeldusele, et töötaja ei eiranud 13. märtsi 2020. a otsust. Hageja ilmus tööle

lähikontaktsena ja haigussümptomitega ning jättis täitmata teavitamiskohustuse. Ühtlasi eiras

töötaja sellega Terviseameti juhiseid ja Vabariigi Valitsuse 29. septembri 2020. a korraldust nr

336. Lisaks jättis maakohus käsitlemata kostja väited tal tekkinud negatiivsete tagajärgede

kohta. Kuna hageja puutus perioodil 16.–18. november 2020. a vahetult kokku vähemalt

seitsme töötajaga, kes pidid jääma eneseisolatsiooni, siis tuli kostjal müügitegevus ümber

korraldada ja kontor kaheks nädalaks sulgeda, mis tõi kaasa olulise käibelanguse ja seega ka

vähenenud tulu. Samuti seadis hageja ohtu teiste töötajate elu ja tervise. Need asjaolud

kokkuvõttes põhjustasid usalduse kaotuse (TLS § 88 lg 1 p 5).

Maakohus on teinud hageja rahaliste nõuete analüüsimisel aritmeetilise vea ning ei ole kõiki

kostja vastuväiteid hageja arvutuskäigu kohta hinnanud. Võttes keskmiseks kuue kuu töötasuks

kohtu enda alusetuks võetud 7412,15 eurot, on keskmine töötasu 1235 eurot. Samuti ei saa

keskmine töötasu olla oluliselt kõrgem sellest, millist töötasu töötajale tegelikkuses tasuti.

Lisaks ei ole põhjendatud hageja lisatasu nõue. Töötasu ja teenitud lisatasud on töötajale välja

makstud. Hageja ei esitanud töösuhte kehtivuse ajal vastuväiteid sellele, et tööandja pidas

perioodi 2020. a oktoober kuni november eest väljamakstud summadelt kinni kokku 300 eurot

töötaja 2020. a oktoobris tekitatud varalise kahju tõttu. Hageja on ka varem põhjustanud

tööandjale otsese varalise kahju, mis samuti põhjustas usalduse kaotuse töötaja suhtes.

Vastustaja seisukoht

6. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

kostja kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

7. Ringkonnakohus leiab, et tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 2 alusel

tuleb maakohtu otsus tühistada osas, millega maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja

ülesütlemishüvitise 599,49 eurot (s.o 3706,08 eurot ületavas osas) ja sellelt arvutatud viivise,

samuti menetluskulude jaotust puudutavas osas. Tühistatud osas teeb ringkonnakohus uue

otsuse, millega jätab ülesütlemishüvitise nõude selles osas rahuldamata ning jaotab

menetluskulud vastavalt kohtuotsuse tervikresolutsiooni sõnastuses märgitule. Muus osas (s.o

osas, millega tuvastati töölepingu ülesütlemise tühisus ning mõisteti kostjalt hageja kasuks välja

ülesütlemishüvitis 3706,08 eurot, töötasu 300 eurot ja nendelt summadelt arvutatud viivis), jääb

maakohtu otsus muutmata, arvestades ka käesoleva otsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus

rahuldatakse osaliselt.

8. Pooled vaidlevad apellatsiooniastmes jätkuvalt töölepingu erakorralise ülesütlemise

kehtivuse üle. Maakohus leidis vaidlust lahendades õigesti, et asja üheks keskseks küsimuseks

on see, kas esines selline töötajapoolne kohustuse rikkumine, mis saaks olla aluseks töölepingu

erakorraliseks ülesütlemiseks TLS § 88 lg 1 p 5 alusel.

9. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei vaidle pooled järgmiste asjaolude üle:

1) Hageja ja kostja vahel on sõlmitud 2. jaanuaril 2017 tööleping nr 21701/227 (kd I, tl

53–55);

2) Kostja osanik võttis 13. märtsil 2020 vastu otsuse nr 27/2020, mille kohaselt: „Kõik Y

töötajad on kohustatud koheselt teatama juhtkonnale oma või oma lähedaste

kokkupuutest koroonaviirusesse nakatanuga, ka siis, kui nakatumise fakt tuvastati

kokkupuutumisest hiljem. Otsuse mittetäitmine toob kaasa töölepingu lõpetamise

usalduse kaotamise alusel.“ (kd I, tl 66);

3) Hageja oli 18. novembril 2020 tööl, pärast seda ta tööle ei läinud. Ta tegi 19. novembril

2020 koroonatesti ning sai järgmisel päeval teada, et tulemus on positiivne (kd I, tl 67

ja pöördel);

4) Hageja läks 8. detsembril 2020 tööle ja talle anti samal päeval üle korraldus töölepingu

TLS § 88 lg 1 p 5 alusel lõpetamise kohta alates 8. detsembrist 2020. Korralduse

kohaselt ei täitnud hageja kostja 13. märtsi 2020. a otsust (kd I, tl 51–52).

Kostja leiab, et töötaja eiras tööandja 13. märtsi 2020. a otsust ning töölepingu erakorralise

ülesütlemise aluseks ei olnud mitte töötaja haigestumise fakt, vaid teavituskohustuse

rikkumine, kaastöötajate võimaliku nakatumise oht, töötaja tegevusest tingitud tööandja

tegevuse ümberkorraldamine, kontori sulgemine ja sellest tingitud negatiivsed majanduslikud

tagajärjed käibelanguse näol, mis kokkuvõttes põhjustasid tööandja usalduse kaotuse TLS § 88

lg 1 p 5 mõttes.

Maakohus leidis, et töölepingu erakorralise ülesütlemise alused puudusid ja rahuldas hagi.

10. Kolleegiumi hinnangul tuleb esmalt, enne töötajapoolse rikkumise tuvastamist, hinnata, kas

tööandja 13. märtsi 2020. a otsusega antud korraldus on kehtiv. Tulenevalt TLS § 17 lg-st 3 ei

pea töötaja täitma korraldust, mis ei ole seotud töölepingu, kollektiivlepingu ega seadusega.

Korraldus, mis ei ole seotud töölepingu, kollektiivlepingu ega seadusega ja millest ei või

kokkuleppel kõrvale kalduda või mis on vastuolus hea usu või mõistlikkuse põhimõttega on

tühine.

Maakohus leidis, et pandeemia olukorras võis tööandjal tootmise jätkumise kindlustamiseks

olla põhjendatud eesmärk küsida töötajalt andmeid tema tervisliku seisundi kohta ning kas

töötaja

on

kokku

puutunud

COVID-19

nakatunuga.

Hageja

leiab

vastuses

apellatsioonkaebusele, et tööandja korraldus teavitada teda sellest, kui töötaja lähedane on

kokku puutunud nakatunud inimesega, ei ole töösuhtes proportsionaalne ega kooskõlas

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) 2016/679, 27. aprill 2016, füüsiliste isikute

kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise ning direktiivi

95/46/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (isikuandmete kaitse üldmäärus). Hageja on maakohtus

tuginenud sellele, et tööandja korraldus ei olnud seaduslik (vt nt hagiavalduse p 3.1; kd I, tl 15

pöördel).

Kolleegium ei nõustu kostja käsitlusega, et kui tema oma apellatsioonkaebuses maakohtu

järeldust tööandja 13. märtsi 2020. a otsuse kehtivuse osas ei vaidlustanud, siis järelikult ei saa

enam apellatsiooniastmes olla vaidlust selles, kas tööandja 13. märtsi 2020. a otsus on kehtiv

või mitte. Kolleegium märgib, et kuna maakohus hagi rahuldas, ei olnud hagejal õigust

maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebust esitada. Samas peab ringkonnakohus vaidluse

lahendamisel hageja menetluse kestel väljendatud seisukohtadega arvestama (vt Riigikohtu

10. detsembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-128-14, p 12).

11. Esmalt tuleb hinnata tööandja 13. märtsi 2020. a otsuse sisu – milliseid andmeid tööandja

töötajalt soovis. Tööandja on avaldanud soovi, et töötaja teavitaks juhtkonda nii enda kui ka

oma lähedase kokkupuutest koroonaviirusega nakatunud isikuga.

TLS § 15 lg 2 p 8 järgi, kui seadusest, kollektiiv- või töölepingust ei tulene teisiti teavitab

töötaja tööandja soovil tööandjat kõigist töösuhetega seonduvatest olulistest asjaoludest, mille

vastu tööandjal on õigustatud huvi. Nimetatud teavitamiskohustuse sisuks on tagada töösuhte

läbipaistvus ja pooltevaheline usaldus. Tööandja õigustatud huvi sisustamisel saab lähtuda

TLS § 11 lg-st 2 ning VÕS § 7 sätestatud mõistlikkuse põhimõttest. Kolleegiumi hinnangul oli

tööandjal sellise teabe küsimise vajadus ning sellist teavitamist ei saanud pandeemiast tingitud

olukorras pidada ebamõistlikuks. Maakohus on korralduse sisu osaliselt ebaõigesti mõistnud,

leides, et tööandja küsis töötajalt andmeid tervisliku seisundi kohta. Tööandja soovis töötajalt

andmeid selle kohta, kas töötaja või tema lähedane on kokku puutunud nakatunud inimesega.

Selliste andmete näol ei ole tegemist terviseandmetega (eriliigilised isikuandmed), sest tööandja

küsis arvamust fakti kohta, mitte konkreetse nakatunud või nakkuskahtlusega isiku

isikuandmeid, sh terviseandmeid. Tööandja soov oli saada kinnitust selle kohta, et töötaja ei

kujuta ohtu teistele töötajatele ja töökeskkonnale üldiselt. Vastasel juhul ei saaks tööandja täita

oma seadusest tulenevat kohustust tagada ohutu töökeskkond. Nakkushaiguse leviku piiramise

olukorras tuleb tööandjal teha kõik, et takistada viirust kandva töötaja tööle tulekut. Lisaks

märgib kolleegium, et töötervishoiu ja tööohutuse seaduse (TTOS) § 13 lg 2 järgi on tööandjal

õigus kehtestada ettevõttes õigusaktides ettenähtust rangemaid töötervishoiu ja tööohutuse

nõudeid. Küll aga ei anna see säte tööandjale õigust küsida või saada täiendavat teavet töötaja

tervise kohta.

Isikuandmete töötlemist reguleerivad isikuandmete kaitse üldmäärus ja piiratud ulatuses

isikuandmete kaitse seadus (IKS). Isikuandmete kaitse üldmääruse kohaselt on terviseandmed

eriliiki isikuandmed, mille delikaatsus seab nende töötlemisele täiendavad nõudmised, n-ö

tavaliste isikuandmete töötlemise õiguslikud alused tulenevad artiklist 6. Isikuandmete kaitse

reeglid ei kehti, kui teave ei võimalda inimest mõistlike pingutustega tuvastada. Tööandja poolt

13. märtsi 2020. a otsuse alusel küsitud andmeid tuleb pidada isikuandmeteks ning seega on

andmete töötlemise õiguslikud alused sätestatud isikuandmete kaitse üldmääruse artiklis 6.

Kolleegiumi hinnangul oli selline korraldus sobiv ja kohane – kostjal oli õigustatud eesmärk

selliseid andmeid töösuhtes küsida, et tagada ohutu töökeskkond ja piirata nakkushaiguse

levikut (art 6 lg 1 p f järgi on isikuandmete töötlemine seaduslik, kui see on vajalik vastutava

töötleja või kolmanda isiku õigustatud huvi korral).

12. Järgmisena tuleb hinnata, kas töötaja rikkus tööandja korraldust. Maakohus tuvastas, et

hageja teavitas tööandjat 18. novembril 2020 pärast tööpäeva oma palavikust, 20. novembril

2020 sai ta positiivse testitulemuse ja teavitas sellest koheselt tööandjat. Nende asjaolude üle

pooled apellatsiooniastmes ei vaidle.

12.1. Kostja peab hageja rikkumiseks esmalt seda, et 14. novembril 2020 puutus hageja kokku

oma emaga, kes oli olnud vahetus kontaktis koroonahaiguse diagnoosiga (või nakatunud)

isikuga, kuid tööandjat sellest ei teavitanud. Teiseks heidab kostja hagejale ette seda, et hageja

tuli 16. novembril 2020 tööle esmaste sümptomitega (puusavalu), kuid ka sellest tööandjat ei

teavitanud. Kolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et hageja ei ole kostja korraldust

rikkunud.

Kolleegium ei nõustu maakohtu seisukohaga, et töövaidluskomisjoni istungil protokollitud

tunnistaja Q ütluseid ei saa tõendina arvestada. Samas ei mõjuta see menetlusõiguse normi

rikkumine asja lõppjäreldust. TsMS § 238 lg 5 sätestab, millal võib kohus juba vastu võetud

tõendi jätta asja lahendamisel arvestamata. Need juhtumid on sätestatud TsMS § 238 lg-tes 1–

3 ning lisaks ka tõendi hindamise järel, kui tõend on ilmselt ebausaldusväärne. Praegusel juhul

jättis maakohus tõendi arvestamata ütluste vastuolulisuse tõttu.

Kohtupraktikas on leitud, et dokumentaalseks tõendiks TsMS § 272 lg 2 tähenduses on

töövaidluse asjaolude selgitamiseks kogutud dokumendid (nt töötajate seletuskirjad) ja

töövaidluskomisjoni istungitel protokollitud tunnistajate ütlused ning neid tuleb hinnata

kooskõlas TsMS § 232 lg-tes 1 ja 2 sätestatuga (vt nt Riigikohtu 25. novembri 2020. a otsus

tsiviilasjas nr 2-18-10961/41, p 11.3). Kolleegiumi hinnangul ei ole alust jätta Q protokollitud

ütluseid TsMS § 238 lg 5 alusel arvestamata, küll aga ei tõenda need kostja väiteid, et hagejal

olid 16. novembril 2020 tööle tulles esmased sümptomid.

12.2. Maakohus tuvastas, et hagejal oli juba eelnevalt puusa- ja liigesvalust tingitud

terviseprobleem ning tõendamata on kostja väide, et 16. novembril 2020 esinenud puusavalu

oli COVID-19 haiguse esmane sümptom. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga ning

leiab, et maakohus ei ole asjaolude tuvastamisel menetlusõiguse norme rikkunud. Viis, kuidas

kostja seostab hagejal enne 18. novembrit 2020 väidetavalt esinenud sümptomeid COVID-19

haigusega, ei ole päriselu situatsioonis kohaldatav, sest järeldused on tehtud tagantjärele.

12.3. Maakohus nõustus hageja käsitlusega, et hageja tädil ei olnud ajal, mil ta puutus kokku

hageja emaga, diagnoositud COVID-19 haigust, mistõttu ei saa tädi pidada nakatunuks ega

hageja ema lähikondseks, kes on kokku puutunud nakatunud sugulasega. Kolleegium nõustub

maakohtu seisukohaga ja leiab, et maakohus ei ole asjaolude tuvastamisel menetlusõiguse

norme rikkunud.

Kostja arvates on töötaja valesti saanud aru korralduse sisust – korralduses ei ole öeldud, et

tegemist peab olema kokkupuutega positiivse koroonaproovi andnud isikuga. Kolleegiumi

hinnangul ei ole võimalik korraldust täita kostja soovitul viisil. Hageja sai 21. novembril 2020

teada, et tema ema on andnud positiivse tulemuse. Enne seda ei olnud hagejale teada, kas tal oli

kokkupuude nakatunud inimesega. Siinjuures tuleb nõustuda hageja seisukohaga, et tegemist

oleks ennustamisega, millal mingi isik võib haigestuda COVID-19 haigusesse. See, kas isik on

koroonaviirusega nakatunud või mitte, tuvastatakse testimisega, lisaks tuleb arvestada, et

mõned inimesed isegi ei pruugi teada, et on viirusega nakatunud. Samuti ei ole asjas tõendamist

leidnud, et hageja ema oli kontaktis koroonaviirusega nakatunud inimesega. Kui hageja ema

oma õega kohtus, andis õde viis päeva hiljem negatiivse proovi. Asjaolust, et hageja tädi

haigestus hiljem COVID-19 haigusesse, ei saa teha järeldust, et hagejal tekkis kohustus

teavitada, et tema ema on kokku puutunud koroonaviirusega nakatunud inimesega.

Kuna hageja ei ole kostja korraldust rikkunud, siis puudub vajadus hinnata poolte teisi väiteid

töölepingu erakorralise ülesütlemise eelduste kohta.

13. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks TLS § 109 lg 1 alusel välja kolme kuu keskmise

töötasu suuruse hüvitise, s.o 4305,57 eurot (= 3 x 1435,19) ja töötasu 300 eurot

majandustulemustelt. Kolleegium nõustub kostjaga, et maakohus on kolme kuu keskmise

töötasu arvutanud ebaõigesti.

Maakohus on õigesti arvestanud töötasu hulka lisatasu 300 eurot, sest töötasuks on igasugune

tasu, mida makstakse töötamise eest (sh lisatasu, tulemustasu jne). Samas tuleb nõustuda kostja

seisukohaga, et hageja on läbi keskmise tööpäevatasu arvutanud ebaõigesti välja kuu keskmise

töötasu suuruse. Sellist tasu ei ole hageja saanud (kd I, tl 92–95). Vabariigi Valitsuse 11. juuni

2009 määruse nr 91 „Keskmise töötasu maksmise tingimused ja kord“ § 2 järgi arvutades on

keskmiseks kuutasuks 1235,36 eurot (= 7412,15 / 6). Seega on hageja nõue TLS § 109 lg 1

alusel kostja vastu põhjendatud 3706,08 euro ulatuses.

Maakohus on õigesti leidnud, et hagejal on õigus lisatasule 300 eurot. Kolleegium nõustub

maakohtu otsuse põhjendustega ja neid ei korda (TsMS § 654 lg 6). Kostja apellatsioonkaebuse

väited ei anna alust asuda teistsugusele järeldusele. Maakohus on õigesti kohaldanud TLS § 78

lg-t 1. Kui tööandja soovib oma nõuded töötaja töötasu nõudega tasaarvestada (praegusel juhul

leiab kostja, et tal on hageja vastu TLS § 74 alusel kahju hüvitamise nõue), siis tuleb tal selleks

saada töötaja nõusolek. Nõusolek peab olema kas kirjalikus või kirjalikku taasesitamist

võimaldavas vormis. Praegusel juhul selline nõusolek puudub.

Kolleegium märgib, et iseenesest on kohtumenetluse ajal võimalik nõudeid tasaarvestada ja

selleks ei pea tööandja esitama vastuhagi (vt nt Riigikohtu 26. mai 2016. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-30-16, p 12). Kuigi kostja on esile toonud kahju hüvitamise nõude asjaolud ja kahju

suuruse, on ta vastuses hagiavaldusele märkinud: „Tööandja esitab nimetatud kahju hüvitamise

nõude töötaja vastu eraldi iseseisva nõudena“ (kostja 18. juuni 2021. a menetlusdokumendi

p 95; kd I, tl 32). Seega ei nähtu asja materjalidest, et kostja oleks kohtumenetluse ajal esitanud

tasaarvestuse avalduse.

14. Hageja nõue ülesütlemishüvitiselt ja töötasult viivise väljamõistmiseks VÕS § 113 lg 1

teise lause ja TsMS § 367 alusel on põhjendatud. Maakohus on piisavalt põhjendanud oma

seisukohta mõista viivis välja alates töölepingu lõppemisest. Kolleegium nõustub maakohtu

põhjendustega ja neid ei korda (TsMS § 654 lg 6).

Menetluskulude jaotus

15. Kuna maakohtu otsus osaliselt tühistatakse, muudab kolleegium kooskõlas TsMS § 173 lg-

tes 1 ja 3 sätestatuga menetluskulude senist jaotust ja määrab kindlaks apellatsioonimenetluse

kulude jaotuse.

16. Menetluskulude jaotamisel lähtub kolleegium TsMS § 163 lg-st 1, jaotades menetluskulud

võrdeliselt hagi ja apellatsioonkaebuse rahuldamise ulatusega. Hageja on esitanud nii tuvastus-

kui ka sooritusnõuded. Menetluskulude jaotamisel lähtub kolleegium rahaliste nõuete

rahuldamise ulatusest, sest nende eelduseks oli tuvastada töölepingu ülesütlemise aluse

puudumine. Eeltoodust tulenevalt jäävad maa- ja ringkonnakohtus kantud hageja

menetluskuludest 87% kostja kanda ja kostja menetluskuludest 13% hageja kanda.

17. Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus

pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud

korras. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates,

millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1 esimene lause).

(allkirjastatud digitaalselt)