2-21-18387/15 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Krista Kirspuu, Mati Maksing

Määruse tegemise aeg ja koht 25.03.2022, Tallinn

Kohtuasja number

2-21-18387

Kohtuasi

FFC Eesti OÜ (pankrotis) pankrotihaldur Martin

Krupi avaldus aktsiaseltsi MeP Trans pankroti

väljakuulutamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 29.12.2021 määrus

Kaebuse esitaja ja liik

FFC Eesti OÜ (pankrotis) pankrotihaldur Martin Krupi

määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja (võlausaldaja) FFC Eesti OÜ (pankrotis,

registrikood 10909875) pankrotihaldur Martin Krupp,

esindaja vandeadvokaat Marit Toom

Puudutatud isik (võlgnik) Aktsiaselts MeP Trans

(registrikood 10037205), esindaja vandeadvokaat Ain

Alvin

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 29.12.2021 määrus ja saata asi maakohtule ajutise

halduri nimetamise uueks otsustamiseks.

2. Määruskaebus rahuldada.

3. Võtta asja materjalide juurde määruskaebemenetluses esitatud dokumentaalsed

tõendid.

4. Menetluskulude jaotuse määrab maakohus kindlaks asja uuel läbivaatamisel.

5. Käesoleva määruse peale ei saa määruskaebust esitada.

Asjaolud ja menetluse käik

1. FFC

Eesti

OÜ

(pankrotis,

võlausaldaja)

pankrotihaldur

Martin

Krupp

(avaldaja/pankrotihaldur) esitas 23.11.2021 Harju Maakohtule avalduse aktsiaseltsi MeP Trans

(võlgnik/puudutatud isik) pankroti väljakuulutamiseks. Avaldaja palus määrata võlgnikule

ajutise halduri. Menetluskulud tuli jätta võlgniku kanda.

2. Asjaolude kohaselt kandis võlausaldaja endine juhatuse liige Natalia X ajavahemikul

24.02.2014 - 18.09.2015 raha võlausaldaja pangakontolt võlgniku pangakontole. Kannetest

nähtus, et võlausaldaja andis võlgnikule laenu kokku 175 000 eurot. Võlgnik tagastas sellest

5 100 eurot.

Pankrotihaldur esitas 03.08.2021 võlgnikule laenulepingu ülesütlemise teate ning nõude raha

tagastamiseks ning 08.11.2021 pankrotihoiatuse. Võlgnik sai nõuded ja pankrotihoiatuse kätte.

Võlgnik raha ei tagastanud ja vaidles nõudele vastu. Avaldaja hinnangul oli võlgnik

maksejõuetu. Maksejõuetusele viitasid ka asjaolud, et võlgniku viimane majandusaasta aruanne

oli tähtaegselt esitamata, võlgnikul oli maksuvõlg ning esitamata oli tulu- ja sotsiaalmaksu

deklaratsioon.

Võlausaldaja ja võlgniku vahel oli sõlmitud suuline tähtajatu laenuleping. Laen 60 000 euro

ulatuses oli igal juhul tõendatud maksekorraldustega ja selles osas oli nõue selge. See, kas

tegemist oli ühe laenulepinguga, mille alusel tehti mitu erinevat väljamakset, või iga väljamakse

osas eraldi laenulepinguga, ei omanud lõppjärelduse seisukohalt tähtsust. Poolte väidetav

01.12.2015 kokkulepe, mille kohaselt laen kuulus tagastamisele hiljemalt 31.12.2015 oli

võltsitud või vormistatud tagantjärgi. Võlgniku väited ei kinnitanud tema maksejõulisust ega

andnud alust arvata, et avaldus polnud põhistatud nõuetekohaselt.

Puudutatud isiku seisukoht

3. Puudutatud isik vaidles avaldusele vastu ja palus jätta ajutine haldur määramata.

Menetluskulud tuli jätta võlausaldaja kanda. Vaidlus nõude üle tuli lahendada väljaspool

pankrotimenetlust, sest võlausaldaja nõue oli ebaselge ja tõendamata. Võlgniku puhul sai

esineda pigem ajutine ning ületatav majandusraskus, mis esines igal COVID-19 pandeemiast

puudutatud ettevõttel. Võlgnik polnud püsivalt maksejõuetu

Ülesütlemisavaldus oli tühine ja õiguslike tagajärgedeta. See ei vastanud materiaalsetele ega

formaalsetele nõuetele. Avalduse kättetoimetamist võlgnikule polnud avaldaja tõendanud.

Samuti polnud täidetud kahekuuline etteteatamise tähtaeg. Võlausaldaja polnud ühtegi

konkreetset lepingut (või mitut lepingut) üles öelnud, vaid nõudis alusetu rikastumise teel

saadava raha tagastamist. Pankrotiavalduses tugineti mitte kahele vaid kaheksale maksele,

milledest seitse puudutasid laenu ja üks ülekanne oli tehtud vastavalt kokkuleppele. Järelikult

ei puudutanud ülesütlemisavaldus sama õigussuhet, mida märgiti panrotiavalduses. Puudutatud

isiku jaoks oli arusaamatu, miks luges võlausaldaja tähtajatut laenulepingut üheks laenuks,

mitte aga kaheksaks laenuks ning millisel alusel loeti ülekannet 115 000 laenuks, kui erinevalt

muudest ülekandekorraldustest see laenu selgituses ei nimeta. Ühtegi muud tõendit tähtajatu

laenu osas võlausaldaja ei esitanud. Seega saaks nõuet 115 000 euro osas esitada vaid alusetu

rikastumise sätete alusel, kuid selline nõue oleks aegunud.

Lisaks ei esitanud võlausaldaja nõuetekohast pankrotihoiatust. Pankrotiavalduse esitaja viited

väidetavale tähtajatule laenulepingule olid tõendamata. Võlgniku ja võlausaldaja vahel oli palju

erinevaid lepingulisi suhteid. Nende suhete väljaselgitamine praeguses menetluses polnud

kohane.

Maakohtu määrus

4. Maakohus jättis pankrotiseaduse (PankrS) § 10 lg 1 ja § 15 lg 3 p 1, lg 6 ja 7 alusel ajutise

halduri nimetamata, lõpetas menetluse ning jättis kõik menetluskulud võlausaldaja kanda.

Kohus menetluskulusid rahaliselt kindlaks ei määranud.

Kohus leidis, et käesoleval juhul väljub vaidlus pankrotimenetluse raamidest, kuivõrd pooled

esitasid vastuväiteid ja tõendeid mahus, mis eeldab suures mahus õiguslike hinnangute andmist

ja asjaolude tuvastamist. Selliselt väljuks kohus pankrotimenetluse raamidest. Seega ei saanud

pankrotiavalduse aluseks olevat nõuet lugeda selgeks ja seda tuli tõendada hagimenetluses.

Nõude kindlakstegemiseks tuleb asuda tuvastama, kas ja millistel tingimustel olid poolte vahel

laenuleping(ud) sõlmitud ning kas hagejal oli kostja vastu kehtiv rahaline nõue. Kohtu

hinnangul polnud õigussuhte kvalifitseerimine ning tõendite hindamine kooskõlas

pankrotimenetluse eesmärgiga. Pankrotiavalduse menetlemise eesmärgiks ei ole ajutise halduri

nimetamise otsustamisel hagimenetlusega sarnaste vaidluste lahendamine võlausaldaja ja

võlgniku vahel. Võlausaldaja peab tooma esile selged, vastuoludeta ja vaidlustamata asjaolud

ja tõendid, mille alusel saab kohus tuvastada konkreetse nõude. Käesoleval juhul võlausaldaja

seda ei teinud ning võlgnik vaidlustas pankrotiavalduse aluseks oleva nõude.

Avaldaja määruskaebus

5. Avaldaja palus maakohtu määrus tühistada ja teha uus, millega nimetada võlgnikule ajutine

haldur ja jätta menetluskulud võlgniku kanda.

Võlausaldaja leidis, et tema nõue oli selge ning selle alusel oli võimalik nimetada võlgnikule

ajutine haldur. Asjaolude maht, mida oli vaja tuvastada, ei väljunud pankrotimenetluse

raamidest. Võlgniku vastuväited olid otsitud ja avaldaja nõue oli nõuetekohaselt põhistatud.

Võlausaldaja juhatuse liige tegi võlgnikule pangaülekandeid 60 000 eurot (selgituseks laen) ja

ülekande 115 000 eurot (selgituseks ülekanne vastavalt kokkuleppele). Võlgnik vaidlustas

üksnes võlausaldaja hinnangu nendele asjaoludele. Nõue 60 000 euro ulatuses oli igal juhul

selge. Võlgnik asus alles pärast kohtusse pöördumist väitma, et eksisteeris kirjalik leping.

Varasemalt polnud võlgnik kordagi tuginenud kirjaliku lepingu olemasolule. Lisaks polnud

võlausaldajal endal kirjalikku lepingut ja võlausaldaja juhatuse endine liige X vande all antud

ütlustes kirjalikule lepingule ei viidanud. Samuti ei esitanud võlgnik kohtule kokkuleppe

originaali. Seega oli väidetav kirjalik leping võltsitud või allkirjastatud tagantjärgi. Kohus oleks

pidanud leidma, et tegemist oli ebausaldusväärse tõendiga ja jätma sellega arvestamata.

Võlgnik ei suutnud esitada sisulisi vastuväiteid sellele, et ta oli maksejõuetu. Lisaks oli

võlgnikul üha suurenev maksuvõlg, mis menetluse ajal suurenes ligi 50 000 euro võrra.

Võlgniku väited majandusaasta aruannete esitamise kohta osutusid valeks.

Menetluse edasine käik

6. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ning andis puudutatud isikule tähtaja sellele

vastamiseks.

7. Puudutatud isik vaidles määruskaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Menetluskulud tuli jätta kaebuse esitaja kanda.

8. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

Ringkonnakohtu seisukoht

9. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb TsMS § 667 lg 2 alusel tühistada ja asi

saata tagasi maakohtusse ajutise halduri nimetamise otsustamiseks. Võlausaldaja määruskaebus

rahuldatakse.

Ringkonnakohtu hinnangul asus maakohus ennatlikult seisukohale, et asjaolude maht, mis on

vaja võlausaldaja nõude osas tuvastada, väljub pankrotimenetluse raamest. PankrS § 15 lg 3 p

1 kohaselt jätab kohus võlausaldaja pankrotiavalduse alusel ajutise halduri nimetamata, kui

võlgnik vaidleb nõudele põhjendatult vastu ja kohus leiab, et vaidlus nõude üle tuleb lahendada

väljaspool pankrotimenetlust. Nõuet ei saa lugeda selgeks, kui võlgnik on nõudele vastu

vaielnud, esitanud oma põhjendused ja tõendid ning nõude olemasolu kindlakstegemine eeldab

asjaolude tuvastamist ja õiguslike hinnangute andmist mahus, mis väljub pankrotimenetluse

raamest (vt nt Riigikohtu 6.03.2006 määrus tsiviilasjas nr 3 2 1-17-02, p 10).

10. Praegusel juhul tugines võlausaldaja nõudes võlausaldaja ja võlgniku vahel sõlmitud

laenulepingule, mille kohaselt oli võlausaldaja andnud võlgnikule laenu kokku 175 000 eurot.

Võlgnik on tagastanud saadud rahasummast üksnes 5100 eurot. Võlausaldaja ütles 3.08.2021

laenulepingu üles ja nõudis võlgnevuse tasumist. Kuivõrd võlgnik raha ei tagastanud ka

8.11.2021 tehtud pankrotihoiatuse, esitas võlausaldaja 23.11.2021 kohtusse võlgniku

pankrotiavalduse.

Asjas puudus vaidlus, et võlausaldaja oli võlgniku pangakontole ajavahemikul 24.02.2014-

18.09.2015 kandnud kokku 175 000 eurot. Puudus vaidlus, et vähemalt 60 000 eurot sellest

kanti võlgnikule üle laenusuhte alusel.

Ringkonnakohus ei nõustu võlgniku esimese vastuväitega, mille kohaselt oli laenulepingute

ülesütlemine tühine, kuivõrd ta ei saanud 3.08.2011 e-posti teel saadetud ülesütlemise teadet

kätte. Tuleb eeldada, et 3.08.2021 võlgnikule saadetud e-kiri jõudis tema serverisse selle

saatmise päeval ja võlgnikul majandustegevuses tegutseva isikuna oli hiljemalt 4.08.2011

mõistlik võimalus sellega tutvuda. Nimetatud vastuväide ülesütlemisteate kättesaamise

võimatuse kohta on ebaõige ka põhjusel, et võlgnik on ise samale ülesütlemisteatele 22.09.2021

vastanud. Võlgnik on 22.09. ja 18.11.2011 kirjades vaielnud võlausaldaja nõudele vastu. Seega

ei olnud tegemist asjaoluga, mis vajanuks hagimenetluses täiendavat kontrollimist.

Samuti ei ole arvestatav võlgniku teine põhjendus, miks ei ole pankrotimenetluses võimalik

tema vastuväiteid hinnata. Võlgnik esitas nõuete esitamise vastuväite ja selle kinnituseks alles

pärast pankrotiavalduse esitamist tõenditena ärakirjad laenulepingute ja 01.12.2015

kuupäevaga dateeritud kokkuleppe laenusummade tagastamise kohta hiljemalt 31.12.2015

võlausaldajale. Võlausaldaja kinnitusel kirjalikke laenulepinguid eelnimetatud ülekannete

kohta ega väidetavat kokkulepet laenude tagastamise kohta tema dokumentide hulgas ei olnud.

Samuti ei esitanud võlgnik originaaldokumente. Võlausaldaja endine juhatuse liige X vande all

kohtus antud ütlustes kirjalikele laenulepingute vormistamisele või laenu tagastamise tähtajale

ei viidanud, samuti eelnimetatud kokkulepete olemasolule. Maakohtul oli asjaolusid arvestades

võimalik jätta tõendid kui ilmselt ebausaldusväärsed kas arvestamata või leida, et võlgniku

tuginemine aegumisele võis teataval juhul olla vastuolus hea usu põhimõttega. Ainuüksi

laenulepingute ja kokkuleppe ärakirja (originaaldokumente kohtule esitatud ei olnud) esitamine

kohtumenetluses ei ole piisav, et pidada võlgniku vastuväidet põhistatuks ja tõendatuks ning

jätta ajutine haldur võlgniku vastuväite tõttu nimetamata. Maakohus asus ekslikult seisukohale,

et võlgnik on võlausaldaja nõudele põhjendatult vastu vaielnud.

11. Ringkonnakohtu

hinnangul

põhistas

võlausaldaja

pankrotiavalduses

võlgniku

maksejõuetuse. Asja materjalidest nähtuvalt ei esitanud võlgnik sellele ka sisulisi vastuväiteid.

12. Määruskaebuse põhjendamiseks ja sellele vastuvaidlemiseks saab esitada ringkonnakohtule

uusi väiteid ja tõendeid ning nendega tuleb arvestada (TsMS § 662 lg 3). Ringkonnakohus võtab

vastu määruskaebemenetluses esitatud tõendi võlgniku maksevõlgnevuse kohta ja äriregistri

andmete väljatrüki. Tõenditest nähtub, et määruskaebuse esitamise seisuga 13.01.2022 oli

võlgnikul esitamata 2020 majandusaasta aruanne ning tal oli maksuvõlg 295 768 eurot 79 senti.

Võrreldes pankrotiavalduse esitamise seisuga 23.11.2021 oli võlgniku maksuvõlg (st vähem

kui kahe kuuga) suurenenud 51 436 euro 90 sendi võrra. Eeltoodust tulenevalt on võlausaldaja

piisavalt põhistanud võlgniku maksejõuetuse.

Eelnevat arvestades tühistab ringkonnakohus maakohtu määruse ning saadab asja tagasi

maakohtule ajutise halduri nimetamise uueks otsustamiseks. TsMS § 173 lg 3 II lause järgi

määrab maakohus menetluskulude jaotuse asja uuel lahendamisel.

12. Määruse peale ei saa pankrotiseaduse § 15 lg 5 järgi koosmõjus pankrotiseaduse § 5 lg-ga

2 Riigikohtule määruskaebust esitada.

(allkirjastatud digitaalselt)