3-20-1894/44 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kaire Pikamäe, Monika Laatsit ja Oliver Kask

Otsuse tegemise aeg ja koht

25.03.2022, Tallinn

Haldusasja number

3-20-1894

Haldusasi

X kaebus Sotsiaalkindlustusameti 18.06.2020 otsusele

nr E09169-1

Menetlusosalised

Kaebaja – X

Vastustaja – Sotsiaalkindlustusamet, esindaja Silvia

Azojan

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 06.07.2021 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

X apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada X apellatsioonkaebus ning tühistada Tallinna Halduskohtu 06.07.2021

otsus haldusasjas nr 3-20-1894.

2. Tühistada Sotsiaalkindlustusameti 18.06.2020 otsus nr E09169-1 ning kohustada

Sotsiaalkindlustusametit kaebaja 27.04.2020 avaldust uuesti läbi vaatama.

3. Tagastada enamtasutud riigilõiv 30 eurot X Swedbank AS-i arveldusarvele

XXXXXXXXXXXXXXXXXX.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 25.04.2022.

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS

§ 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

3-20-1894

2(5)

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X vabastati Kaitseväe lepingulisest tegevteenistusest 26.10.1998. Ta omab Kaitseväe

tegevteenistusstaaži 16 aastat 8 kuud ja 30 päeva.

X esitas 27.04.2020 Sotsiaalkindlustusametile (SKA) avalduse tegevteenistuspensioni

määramiseks kaitseväeteenistuse seaduse rakendamise seaduse (KVTRS) alusel.

2. SKA otsustas 18.06.2020 otsusega nr E09269-1 sotsiaalseadustiku üldosa seaduse (SÜS) §

23 lg 2 p 4, § 26 lg 2 ning KVTRS § 39 alusel mitte määrata X-le tegevteenistuspensioni.

KVTRS § 39 lg 3 sätestab, et enne kaitseväeteenistuse seaduse (KVTS) jõustumist

01.04.2013 lepingulisest teenistusest vabastatud isikul, kellel on enne KVTS jõustumist

täitunud seni kehtinud KVTS § 196 lg-s 1 nõutav kaitseväeteenistuse staaž, tekib 50-aastaselt

tegevteenistuspensioni saamise õigus. Kuni 31.03.2013 kehtinud KVTS § 196 lg 1 alusel

tekkis 50-aastaselt õigus tegevteenistuspensionile kaitseväelasel, kellel on vähemalt 20-

aastane kaitseväeteenistuse staaž või vähemalt 25-aastane üldine pensionistaaž, millest

kaitseväeteenistuse staaž on 13 aastat.

KVTS § 205 lg 1 sätestab, et kaitseväeteenistuses olnud isiku pensionikindlustusele

kohaldatakse riikliku pensionikindlustuse seaduse (RPKS) sätteid. RPKS § 27 lg 1 alusel on

pensionistaaž aeg, mil pensionikindlustatu on hõivatud riiklikule pensionile õigust andva

tegevusega, lg 2 järgi jaguneb pensionistaaž pensioniõiguslikuks staažiks (kuni 31.12.1998) ja

pensionikindlustusstaažiks (alates 01.01.1999). X-l on tõendatud pensioniõiguslikku staaži 8

aastat 6 kuud ja 2 päeva ja pensionikindlustusstaaži 4 aastat 11 kuud ja 14 päevas, s.o kokku

13 aastat 5 kuud ja 16 päeva. Seega on täitmata KVTRS-s sätestatud vähemalt 25-aastane

üldise pensionistaaži nõue.

3. SKA jättis 04.09.2020 vaideotsusega nr 8-3/18588 rahuldamata X vaide SKA 18.06.2020

otsusele.

X-l ei ole õigust tegevteenistuspensionile KVTRS § 38 lg 3 ja § 393 lg 9 alusel.

4. X esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse SKA 18.06.2020 otsuse nr E09169-1

tühistamiseks ning SKA kohustamiseks vaadata taotlus uuesti läbi.

SKA tõlgendas KVTRS § 39 lg-t 3 valesti. Puudub seaduslik alus nõuda kaebajalt

tegevteenistuspensioni

taotlemisel

25-aastase

üldise

pensionistaaži

nõude

täitmist.

Tegevteenistuspension sätestati 01.04.2013 jõustunud KVTS-ga. Vastavalt KVTRS § 38 lg-le

ei

ole

13-aastase

tegevteenistusstaažiga

tegevteenistuspension

seotud

üldise

pensionistaažiga ja antud sättes esitatud tingimused on kaebajal täidetud. SKA on tekitanud

ebavõrdse olukorra, kus enne KVTS-i jõustumist tegevteenistusest vabastatud isikud peavad

13-aastase tegevteenistusstaažiga tegevteenistuspensioni taotlemisel omama täiendavalt 25-

aastast üldist pensionistaaži.

5. SKA palus jätta kaebus rahuldamata, jäädes haldus- ja vaidemenetluses avaldatud

seisukohtade juurde.

6. Tallinna Halduskohus jättis 06.07.2021 otsusega kaebuse rahuldamata, nõustudes

vaidlustatud haldusakti põhjendustega.

3-20-1894

3(5)

Kaitseministeeriumi poolt kohtule esitatud selgituse kohaselt on enne KVTS-i jõustumist

tegevteenistusest vabastatud isiku tegevteenistuspensioni õiguse tekkimine reguleeritud

KVTRS § 39 lg-s 3. Sättes on viidatud kuni 31.03.2013 kehtinud KVTS § 196 lg-le 1, mis

sätestab, et 50-aastaselt tekib õigus väljateenitud aastate pensionile kaitseväelasel, kelle on

vähemalt 20-aastane kaitseväeteenistuse staaž või vähemalt 25-aastane üldine pensionistaaž,

millest kaitseväeteenistuse staaži on 13 aastat. Seega on määrav ka 25-aastase üldise

pensionistaaži olemasolu. Tegevväelane, kes on vabastatud teenistusest alates 01.04.2013, ei

pea lisaks tegevteenistusstaažile omama 25-aastast üldist pensionistaaži. Alates 01.04.2013

kehtima hakanud KVTS-i ettevalmistamisel hinnati tegevteenistuse sätteid kompleksselt ning

kujundati

teenistusalaste

tagatiste

süsteem.

Teenistuses

jätkavate

isikute

tegevteenistuspension otsustati lahti siduda üldisest pensionistaažist. Enne 01.04.2013

teenistusest vabastatud ning 01.04.2013 teenistust jätkanud isikutele kohaldusid erinevad

teenistust reguleerivad normid ning nende isikute erinev kohtlemine on põhjendatud

(Riigikohtu otsus nr 3-3-1-44-16). Isiku tegevteenistuspensioni õigus on seotud teenistusest

lahkumise ajaga: enne 01.04.2013 teenistusest lahkunutel tekib õigus KVTRS § 39 lg 3 alusel,

perioodil 01.04.2013–31.12.2019 lahkunutel KVTRS § 393 lg 9 alusel ning alates 01.01.2020

lahkunutel KVTRS § 393 lg 8 alusel.

Eeltoodud selgitusest nähtub, et vastustaja tõlgendas KVTRS-i õigesti. Kaebajal on küll 13-

aastane tegevteenistusstaaž, kuid puudub vähemalt 25-aastane üldine pensionistaaž.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

7. X palub apellatsioonkaebuses Tallinna Halduskohtu 06.07.2021 otsus tühistada ning teha

asjas uus otsus, millega kaebus rahuldada. Kaebaja jääb halduskohtule esitatud seisukohtade

juurde.

Halduskohus eksis KVTRS § 39 lg 3 tõlgendamisel. Kaebaja pensionitaotlus tuli läbi vaadata

kehtiva KVTS-i alusel. KVTRS § 38 lg 3 alusel ei seotud 13-aastase tegevteenistusstaažiga

tegevteenistuspensioni saamise õigust üldise pensionistaažiga. KVTRS § 393 sätestab kõik

tegevteenistuspensionid alates 01.01.2020. Kaebajal on täidetud KVTRS § 393 lg-s 9

sätestatud tingimused. Vastavalt Eesti Kaitseväe Peastaabi 03.06.2020 kirjale nr KVPS-8.2-

4.7/20/16668-5 on kaebajal õigus tegevteenistuspensionile KVTRS § 29, § 38 lg 3, § 39 lg 3,

lg 4 p 1, lg 5 ja lg 6 ning § 396 lg 1 alusel.

8. SKA palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, nõustudes halduskohtu otsuse

põhjendustega ning jäädes varasemate seisukohtade juurde.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus on põhjendatud, halduskohtu 06.07.2021

otsus tuleb tühistada ning asjas tuleb teha uus otsus, millega X kaebus rahuldada.

Ringkonnakohus põhjendab oma seisukohta alljärgnevalt.

10. Vaidlus käib eelkõige KVTRS § 39 lg 3 tõlgendamise üle. Norm sätestab järgmist: enne

KVTS-i jõustumist lepingulisest teenistusest vabastatud isikul, kellel on enne KVTS-i

jõustumist täitunud seni kehtinud KVTS-i § 196 lg-s 1 või 11 nõutav kaitseväeteenistuse staaž,

tekib 50-aastaselt tegevteenistuspensioni saamise õigus.

KVTS (kuni 31.03.2013 kehtinud redaktsioonis, v.r) § 196 lg 1 nägi ette, et isikul, kellel on

vähemalt 20-aastane kaitseväeteenistuse staaž või vähemalt 25-aastane üldine pensionistaaž,

millest kaitseväeteenistuse staaži on 13 aastat, tekib 50-aastaselt õigus väljateenitud aastate

pensionile.

3-20-1894

4(5)

Kaebaja oli pensioniavalduse esitamise ajaks täitunud 50 eluaastat ning ta omas

tegevteenistuse staaži 16 aastat, 8 kuud ja 30 päeva.

Ringkonnakohus ei nõustu vastustaja ja halduskohtuga, et KVTRS § 39 lg 3 sisustamisel tuleb

KVTS (v.r) § 196 lg 1 järgmisel lisaks kaitseväeteenistuse staažile arvestada ka 25-aastase

üldise pensionistaaži nõudega. KVTRS § 39 lg 3 sõnastusest ei nähtu, et isikul peab olema

tekkinud KVTS (v.r) § 196 lg-s 1 sätestatud tingimustel õigus pensionile, vaid sõnaselgelt on

kirjas, et isikul peab olema täitunud KVTS (v.r) § 196 lg-s 1 nõutav kaitseväeteenistuse staaž.

11. Ühestki KVTRS-i sättest ei tulene tingimusi üldise pensionistaaži osas. Nii sätestab

KVTRS § 38 lg 3, et isikul, kelle tegevteenistuse leping sõlmiti enne 01.01.2008, on 13-

aastase tegevteenistusstaaži täitumisel pensioni suurus 30% tema pensioni arvestamise

summast, mida suurendatakse kuni 20-aastase kaitseväeteenistuse staaži täitumiseni 3% võrra

iga tegevteenistusstaažile lisanduva aasta eest.

12. KVRTS § 39 lg 3 tõlgendamisel on asjakohane lähtuda ka KVTRS § 393 lg-st 9, mille

järgi isikul, kelle tegevteenistuse leping sõlmiti enne 01.01.2008 ja kellel on 2020. a 1.

jaanuariks 13-aastane tegevteenistusstaaž, on 50-aastaselt õigus tegevteenistuspensionile.

KVTRS § 393–397 lisandusid seadusesse kaitseväeteenistuse seaduse ja teiste seaduste

muutmise seadusega (447 SE), millega viidi läbi pensionireform ning kaotati alates

01.01.2020 teenistusse astuvatele isikutele tegevteenistuspension. Kui KVTRS § 39 sisaldab

rakendussätteid, mis nähti ette üleminekuks KVTS-i uuele redaktsioonile alates 01.04.2013,

siis KVTRS §-d 393 jj reguleerivad olukorda pärast 01.01.2020.

13. Kaitseministeerium on halduskohtule selgitanud, et alates 01.04.2013, kui hakkas kehtima

KVTS-i uus redaktsioon, seoti teenistuses jätkavate isikute tegevteenistuspension lahti üldisest

pensionistaažist. Ringkonnakohus leiab, et Kaitseministeerium ei ole veenvalt põhistanud,

miks tuleb 13-aastase tegevteenistusstaažiga enne 01.01.2008 teenistusse astunud, kuid enne

01.04.2013 teenistusest lahkunud isikuid (KVTRS § 39 lg 3) kohelda erinevalt isikutest, kes

astusid samuti teenistusse enne 01.01.2008, kuid olid 01.04.2013 (KVTRS § 38 lg 3) või

31.12.2019 seisuga (KVTRS § 393 lg-d 8 ja 9) veel teenistuses. Kõigi nende isikute puhul

kehtis teenistusse astumisel KVTS v.r, mis nägi ette väljateenitud aastate pensioni maksmise

ning 13-aastase kaitseväeteenistuse staaži puhul vähemalt 25-aastase üldise pensionistaaži

nõude (KVTS v.r § 196 lg 1). Seejuures ei seisne erisus kaitseväeteenistusega seotud

asjaoludes, sest 13-aastase staaži nõue on sama, vaid üldise pensionistaaži nõudes enne

01.04.2013 teenistusest lahkunud isikutele.

Kaitseministeerium on viidanud seadusandja tahtele, sest KVTRS-i eelnõu (173 SE)

seletuskirjas on kirjas järgmine: “ Lõiked 3–7 näevad ette üleminekusätted nendele, kes on

enne KVTSi jõustumist tegevteenistusest vabastatud, kuid kellel oli vabastamise ajaks

täitunud nõutav kaitseväeteenistuse staaž (seni kehtinud KVTSi § 196 lõikes 1 või 11 kohaselt

on selleks vähemalt 20-aastane kaitseväeteenistuse staaž või vähemalt üldine pensionistaaž,

millest kaitseväeteenistuse staaži on vähemalt 13-aastat). Nimetatud isikul tekib 50-aastaseks

saamisel õigus tegevteenistuspensionile“.

Ringkonnakohus leiab, et ainuüksi eelnevast ei saa järeldada seadusandja tahet. Seletuskirjast

ei nähtu, miks uues KVTS-is üldise pensionistaaži nõudest loobumisele vaatamata peeti seda

enne 01.04.2013 teenistusest lahkunud isikute puhul siiski vajalikuks.

Riigikohtu 20.12.2016 otsus nr 3-3-1-44-16 ei ole praegu asjakohane. Riigikohus tugines

Kaitseväes

alates

01.04.2013

toimunud

olulistele

struktuursetele

muudatustele

palgakorralduses ja pensioni arvutamise alustes ning leidis, et erinev kohtlemine pensioni

ümberarvutamisel on teatud eeldustel põhjendatud. Siinses asjas on tegemist olukorraga, kus

erinevalt koheldakse samal perioodil Kaitseväes teeninud isikuid ning erinev kohtlemine on

3-20-1894

5(5)

tingitud teenistusest lahkumise ajast. Loobumine üldisest pensionistaaži nõudest ei ole

struktuurne muudatus pensioni arvutamise alustes. Asjaolu, et 01.04.2013 teenistuses olnud

isikutele, kellega oli tegevteenistuse leping sõlmitud enne 01.01.2008, tagati vastupidiselt

kaebajale võimalus saada 13-aastase kaitseväeteenistuse staaži korral tegevteenistuspensioni

üldise pensionistaaži pikkusest sõltumata, ei saa pidada eesmärgipäraseks reformiks. Pigem on

tegemist KVTRS § 39 lg-s 3 ebaõnnestunud viite tegemisega KVTS (v.r) § 196 lg-le 1.

Seejuures võib märkida, et üldjuhul ei kujune selles normis sisalduv 25-aastase üldise

pensionistaaži nõue 50-aastasele isikule tegevteenistuspensioni määramisel takistuseks, kuid

kaebaja puhul on andmed töötamise kohta üksnes kuni 18.12.1998.

14. Kuna KVTRS § 39 lg-t 3 on võimalik tõlgendada põhiseaduspäraselt, puudub vajadus

hinnata põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse alustamise vajalikkust.

15. Kuna ringkonnakohus rahuldab apellatsioonkaebuse ja kaebuse, jäävad kaebaja

menetluskulud vastustaja kanda (HKMS § 108 lg 1).

Kaebaja on tasunud riigilõivu kaebuselt ja apellatsioonkaebuselt kokku 30 eurot.

Ringkonnakohus selgitas 19.08.2021 määruses, et riigilõivuseaduse § 22 lg 2 p 2 alusel on

kaebaja riigilõivu tasumisest vabastatud. Kaebaja esitas 08.03.2022 taotluse enammakstud

riigilõivu tagastamiseks oma Swedbank AS arveldusarvele XXXXXXXXXXXXXXXXXXX.

HKMS § 104 lg 81 järgi lõpeb riigilõivu tagastamise nõue kahe aasta möödumisel selle aasta

lõpust, millal riigilõiv tasuti, kuid mitte enne menetluse jõustunud lahendiga lõppemist.

Kaebuselt tasus kaebaja riigilõivu 01.10.2020 ning apellatsioonkaebuselt 04.08.2021. Seega

on riigilõivu tagastamise nõue esitatud tähtaegselt ning ringkonnakohus rahuldab taotluse.

Muud menetluskulud kaebajal puuduvad.

(allkirjastatud digitaalselt)