3-20-1890/11 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

T A R T U H A L D U S K O H U S

J õ h v i k o h t u m a j a

KOHTUOTSUS

E E S T I V A B A R I I G I N I M E L

Kohtuasja number

3-20-1890

Otsuse kuupäev

24.03.2022

Kohtunik

Reelika Kitsing

Kohtuasi

Vahur Siku kaebus Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju

hüvitamiseks 6800 euro ulatuses

Menetlusosalised

Kaebaja – Vahur Sikk

Vastustaja – Tartu Vangla

Asja läbivaatamise vorm

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tartu Vangla taotlus kaebuse osaliselt läbi vaatamata jätmiseks rahuldamata.

2. Jätta Vahur Siku kaebus rahuldamata.

3. Jätta kaebaja menetluskulud, s.o kaebuse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõiv

204 eurot, Eesti Vabariigi kanda.

4. Jätta muud võimalikud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

kohtuotsuse

avalikult

teatavakstegemisest

arvates,

s.o

hiljemalt

25.04.2022

(halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1, tsiviilseadustiku üldosa seaduse

§ 136 lg 8).

Vastuseks

esitatud

apellatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem

kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

3-20-1890

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida.

Vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses

(HKMS § 182 lg 1 p 9).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kinnipeetav Vahur Sikk esitas 03.08.2020 Tartu Vanglale kahju hüvitamise taotluse

(reg nr 1-13/191-1), milles nõudis mittevaralise kahju hüvitamist summas 100 eurot ööpäevas

kambris nr 1058 viibimise eest. Taotluse kohaselt paigutati V. Sikk kambrist nr 1076 kambrisse

nr 1058, milles on sisetrellid, ning kus koos teise kinnipeetavaga kambris viibides on vaba

põrandapinda ⁓1 m2 ühe inimese kohta. Ühele kinnipeetavale on aga ette nähtud vaba

põrandapinda 2,5 m2, seega hoitakse teda alates 20.07.2020 nõuetele mittevastavas kambris.

2. Tartu Vangla jättis 29.09.2020. a otsusega nr 1-13/191-2 kahju hüvitamise taotluse

rahuldamata. Otsuse põhjendused on kokkuvõtlikult järgmised.

Kamber nr 1058 erineb tavapärasest kambrist selle poolest, et kambris seespool paiknevad ukse

juures sisetrellid. Vangla projektdokumentatsioonis ei ole eraldi välja toodud kambri nr 1058

põrandapinna suurust, mis jääb kambri ukse juures paiknevatest sisetrellidest sissepoole.

E-hoone vahetrellidega kambri mõõtmistulemused kinnitavad, et selles osakonnas on

vahetrellidega kambris põrandapinda (ilma tualettruumi pindala arvestamata) alates

vahetrellidest pisut enam kui 6 m2. Kuivõrd kambri nr 1058 sisetrellidest sissepoole jääva

põrandapinna pindalaks on rohkem kui 6 m2, siis ka kahekesi kambris paiknedes on

kinnipeetavatele tagatud isiklik ruum Justiitsministri 30.11.2000. a määruse nr 72 „Vangla

sisekorraeeskiri“ (VSkE) § 6 lg-s 6 toodud määras. Kuna vangla on taganud V. Sikule isiklikku

ruumi 3 m2 ulatuses, mis on VSkE § 6 lg 6 ning Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktika

valguses piisav, siis ei ole vangla käitunud kinnipeetava suhtes õigusvastaselt. Vangla

õigusvastase tegevuse puudumise tõttu ei ole aga kõik kahju hüvitamise eeldused täidetud.

3. V. Sikk esitas 30.09.2020 Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Vangla vastu, nõudes talle

tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist 6800 euro ulatuses.

4. Tartu Halduskohus võttis 13.10.2020. a määrusega kaebuse menetlusse ning vabastas

kaebaja riigilõivu tasumise kohustusest kaebuse esitamisel.

5. Tartu Vangla esitas 05.11.2020 kaebusele vastuse.

6. Tartu Halduskohus määras 16.02.2022. a määrusega kaebuse läbivaatamiseks kirjalikus

menetluses ning andis pooltele tähtajad täiendavate seisukohtade ja tõendite esitamiseks.

7. Tartu Vangla esitas 02.03.2022 kohtule 16.02.2022. a määruses palutud täiendavad tõendid.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

8. Kaebaja palub hüvitada talle ajavahemikus 20.07.2020–29.09.2020 kambris nr 1058

hoidmisega põhjustatud mittevaraline kahju 6800 euro ulatuses. Kaebuse põhjendused on

kokkuvõtlikult järgnevad.

8.1. Vangla kohtles kaebajat kambris nr 1058 hoides ebainimlikult ja piinas teda tahtlikult, kuna

kamber ei vasta seaduses sätestatud nõuetele. Kaebaja viitab EIK 19.12.2013. a lahendile asjas

Tunis vs Eesti, milles tuvastati Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni

(EIÕK) artikli 3 nõuete rikkumine.

3-20-1890

8.2. Vangistusseadus (VangS) toob selgesõnaliselt välja, et kamber peab olema väljastpoolt

lukustatava uksega. Kui uks on seestpoolt lukustatav, peab olema võimalus see väljastpoolt

kohe avada.

8.3. Kambris peab olema iga kinnipeetava kohta vabaks liikumiseks 3 m2 põrandapinda.

Kaebaja arvates ei ole selles osas vangla poolt kohtueelses menetluses viidatud EIK lahendid

asjakohased.

8.4. Tartu Vangla kambrid on ehitatud ühekohalisteks, aga kambrites hoitakse kahte

kinnipeetavat.

8.5. Vangla seadis ohtu ka kaebaja tervise, kuna kõnealuses kambris ei olnud võimalik

ruumipuuduse

tõttu

teha

võimlemisharjutusi.

Arstid

on

kaebajale

määranud

võimlemissoovituse ja ta omab kambris võimlemiskummi. Kaebajal diagnoositi 14.09.2020

puusaliigese proteesimisvajadus.

8.6. Kaebajat hoiti kambris nr 1058 perioodil 20.07.2020 kuni 29.09.2020, mil temaga samas

kambris paiknenud kinnipeetav paigutati ümber.

8.7. Kaebaja oli VangS § 69 alusel lukustatud kambris.

9. Vastustaja palub jätta kaebuse osaliselt läbi vaatamata ja osaliselt rahuldamata, tuginedes

mh Tartu Vangla 29.09.2020. a otsuses nr 1-13/191-2 esitatule ja põhjendades oma seisukohti

kokkuvõtlikult järgmiselt.

9.1. Kaebaja hüvitamisnõue ei ole perioodi 20.07.–29.09.2020 osas täies ulatuses lubatav.

Kaebaja esitas vanglale kahju hüvitamise taotluse 03.08.2020. Seega on kaebajal läbitud

kohustuslik kohtueelne menetlus perioodi 20.07.–03.08.2020 osas. Hilisema ajaperioodi osas

ei ole kaebaja vanglale kahju hüvitamise taotlust esitanud ja selles osas ei ole tal ka kohtueelne

menetlus läbitud. Kohus saab kaebuse läbi vaadata üksnes ulatuses, milles isikul on läbitud

kohustuslik kohtueelne menetlus ja nõude aluseks olevate asjaolude laiendamine halduskohtule

esitatud kaebuses ei ole lubatav. Kuna perioodi 04.08.–29.09.2020 osas ei ole kaebajal

kohustuslik kohtueelne menetlus läbitud, siis ei saa selline ajaperiood olla ka tema

hüvitamisnõude aluseks. Seetõttu palub vastustaja jätta eelnimetatud ajaperioodi osas kaebaja

hüvitamisnõude läbi vaatamata.

9.2. Vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluses tugines kaebaja üksnes ebapiisavale isiklikule

ruumile. Asjaoludele, et kambri vähene ruum takistab tal teha võimlemisharjutusi ja sellega

seatakse ohtu tema tervis või et vähene ruum on toonud kaasa puusaliigese proteesimisvajaduse,

ei ole kaebaja vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluses tuginenud. Seetõttu on tegemist uute

asjaoludega, mida varasemalt kohustuslikus kohtueelses menetluses kontrollitud ega hinnatud

ei ole ja kaebajal ei ole selliste asjaolude osas kohustuslikku kohtueelset menetlust läbitud.

Halduskohus saab kaebust läbi vaadata üksnes ulatuses ja selliste asjaolude pinnalt, milles

kaebajal on läbitud kohustuslik kohtueelne menetlus. Kuivõrd kaebaja ei ole kahju hüvitamise

taotluses viidanud võimlemisharjutuste tegemise võimatusele ja tervise ohtu seadmisele ega

puusaliigese proteesimisvajadusele, siis tuleb kohtumenetluses jätta kaebaja sellised väited

tähelepanuta.

9.3. Kamber nr 1058 on kahekohaline kamber. Kambris on kaks magamiskohta, mis tähendab,

et kambrisse paigutatud kinnipeetavatel on isiklik magamiskoht. Kambris laua ääres on kaks

istumiskohta, mis võimaldab mõlemal kambris paikneval kinnipeetaval laua taga istuda.

Kambris on aken, mis tagab juurdepääsu loomulikule valgusele. Kuigi õhuvahetus on Tartu

Vangla kambrites tagatud sundventilatsiooniga, on kambris nr 1058 avatav õhutusluuk, mille

kaudu pääseb kambrisse värske õhk ja mille kaudu on võimalik kambrit tuulutada. Kambris on

3-20-1890

eraldiseisva ruumina WC. Selles ruumis asub ka dušinurk. Kinnipeetaval on pidev juurdepääs

nii puhtale joogiveele kui ka soojale veele. Kaebajal on võimalik igapäevaselt viibida värskes

õhus vähemalt 1 tunni ulatuses. 2020. a juulis ja augustis võimaldati kinnipeetavatel viibida

värskes

õhus

poolteist

tundi.

Seega

ei

ilmne

kaebaja

kambriga

seonduvates

kinnipidamistingimustes selliseid puuduseid, mis raskendaksid kaebaja olukorda veelgi, ning

puudub alus pidada vangla tegevust õigusvastaseks ka kinnipidamistingimusi kogumis

hinnates.

9.4. Õigusnormist ei tulene viiteid sellele, et põrandapinna arvestamisel tuleks jätta välja

mööblialune pind. Kohtu väljakujunenud seisukohtade järgi tuleb mõistet „põrandapind“

mõista selliselt, et selle all on silmas peetud üldist põranda pinda kambris, mitte vaba

põrandapinda.

9.5. Kui kaebajale on kambris tagatud õigusaktidega ettenähtud ulatuses isiklikku ruumi, siis ei

oma tähendust, kas vangla projekteerimisel planeeriti kambrid algselt ühe- või

mitmekohalisena. Kehtiv õigus lubab kinnipeetavaid paigutada kambrisse ka mitmekesi ja

kaebajale oli tagatud kambris isiklik ruum kehtivas õiguses ettenähtud määral.

9.6. Kaebaja viide EIK 19.12.2013. a lahendile asjas Tunis vs Eesti ei ole asjakohane, kuna

viidatud lahendi asjaolud erinevad käesoleva vaidluse asjaoludest ega anna automaatselt alust

kaebaja hüvitamiskaebuse rahuldamiseks.

KOHTU SEISUKOHT

10. Kaebaja palub hüvitada talle väidetavalt tekkinud mittevaralise kahju seoses Tartu Vanglas

perioodil 20.07.2020 kuni 29.09.2020 kambris nr 1058 hoidmisega. Kaebaja leiab, et tema

hoidmine kambris nr 1058 koos teise kinnipeetavaga oli õigusvastane, kuna kamber ei vasta

seaduses sätestatud nõuetele. Eelkõige viitab kaebaja ebapiisavale isiklikule ruumile. Kaebaja

avaldustest saab järeldada, et kaebaja hinnangul on alandatud tema inimväärikust.

11. Esmalt vastab kohus vastustaja väidetele hüvitamisnõude lubatavuse kohta. Vastustaja

leiab, et kaebaja on vaidluse piire kohtueelse menetlusega võrreldes laiendanud, sest vanglale

esitatud kahju hüvitamise taotluses ei toonud kaebaja välja ohtu tema tervisele, ning kuna kahju

hüvitamise taotlus vanglale esitati 03.08.2020, siis ei saa kaebaja nõuda pärast seda kuupäeva

tekkinud kahju väljamõistmist, sest selles osas ei ole läbitud kohtueelne menetlus.

12. Kohus nõustub vastustaja väidetega, mis puudutavad kahjunõude aluse laiendamist seoses

ohuga kaebaja tervisele, ning jätab kaebuses tehtud sellekohased viited tähelepanuta.

HKMS § 41 lg 2 kohaselt on kaebuse aluseks põhiliste asjaolude kogum, millega seoses nõue

esitatakse. Kaebaja tugines vanglale kahjunõuet esitades üksnes ebapiisavale isiklikule ruumile.

Kohtu hinnangul ei saa kaebaja kohtumenetluses kahjunõude alust laiendada ning tuua uue

asjaoluna välja talle arsti poolt määratud võimlemissoovitust ja viidata sellega seoses

terviseohule, sest kambris polnud võimlemiseks piisavalt ruumi.

13. Kohus ei nõustu aga vastustaja väidetega kaebajale kahju tekkimise perioodi osas. Kaebaja

hoidmine kambris nr 1058 oli jätkuv toiming. Kohtu hinnangul ei pidanud kaebaja praegusel

juhul kahju hüvitamise taotluse esitamiseks ootama ära väidetavalt õigusvastastes tingimustes

hoidmise lõppemist ning tal on võimalik nõuda hüvitist kogu kaebuses märgitud aja eest.

Riigikohtu halduskolleegium on korduvalt selgitanud, et jätkuva toiminguga tekitatud kahju

hüvitamise nõude esitamise tähtaeg hakkab kulgema enne toimingu lõppemist, kui on ilmne, et

isik sai või pidi saama kahjust teada varem ning kannatanul on teada kahjunõuet õigustavad

asjaolud sellisel määral, et koostada piisava edulootusega kaebus (vt 14.06.2017. a otsus asjas

nr 3-3-1-15-17, p 11 ja 04.06.2018. a otsus asjas nr 3-15-2943, p 13 ühes viidatud

kohtupraktikaga). Kohtu hinnangul tuleb praegusel juhul arvestada ka seda, et kaebaja nõudis

3-20-1890

vanglale esitatud kahjunõudes iga õigusvastastes tingimustes hoitud ööpäeva eest 100 eurot

alates 20.07.2020 kuni kambrist nr 1058 ümbertõstmiseni. Samuti tuleb arvestada asjaolu, et

väidetavalt õigusvastastes tingimustes viibimine lõppes kaebaja jaoks vangla otsuse tegemisega

samal päeval. Seega sisuliselt sai vangla kahjunõuet läbi vaadates anda omapoolse hinnangu

kogu kaebuses välja toodud perioodi osas. Ka menetlusökonoomia põhimõtet arvestades on

praegusel juhul põhjendatud lugeda kohtueelne menetlus läbituks kogu kaebuses märgitud

perioodi ulatuses. Eeltoodust tulenevalt jääb vastustaja taotlus kaebuse osaliselt läbi vaatamata

jätmiseks rahuldamata.

14. Kohus leiab, et kaebuse rahuldamiseks puuduvad aga alused, ning põhjendab oma

seisukohta järgmiselt.

15. Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 25 sätestab igaühe õiguse talle ükskõik kelle poolt

õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamisele. Avalik-õiguslike

ülesannete täitmisel tekitatud kahju hüvitamise alused on sätestatud riigivastutuse seaduses

(RVastS). Vastavalt RVastS § 7 lg-le 1 võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja

õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju

hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse

§-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 kohaselt

võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise,

tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse

rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Nendest sätetest tulenevalt kuulub mittevaralise

kahju hüvitamise nõue rahuldamisele, kui haldusülesandeid täitva avaliku võimu kandja tegu

sooritati avalik-õiguslikus suhtes, tegemist on süülise õigusvastase teoga, millega rikuti mõnda

RVastS § 9 lg-s 1 sätestatud isiku subjektiivset õigust; õiguste rikkumise tagajärjel tekkis isikul

kahju; esineb põhjuslik seos õigusvastase teo ja tekkinud kahju vahel ning kahju ei olnud

võimalik vältida esmaste õiguskaitsevahendite kasutamisega. Juhul, kui vähemalt üks

nimetatud eeldustest ei ole täidetud, puudub alus mittevaralise kahju hüvitamise nõude

rahuldamiseks.

16. Kaebaja heidab praegusel juhul avaliku võimu kandjale, täpsemalt Tartu Vanglale ette seda,

et talle ei olnud alates 20.07.2020 kuni 29.09.2020 kambris nr 1058 tagatud piisavalt

liikumisruumi. Kaebaja viitab sellele, et ta viibis kambris teise kinnipeetavaga ning ühele

kinnipeetavale jäi kambris vaba liikumisruumi alla 3 m2.

17. VangS § 41 lg-st 1 tuleneb, et kinnipeetavat tuleb kohelda viisil, mis austab tema

inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine või vahi all viibimine ei põhjusta talle

rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas

kinnipidamisega.

18. Kinnises vanglas paigutatakse kinnipeetav ühe- või mitmekohalisesse kambrisse

(VangS § 7 lg 2, § 11 lg 2, VSkE § 6 lg-d 1 ja 2). Vastavalt VangS § 45 lg-le 1 peab

kinnipeetava kamber vastama ehitusseadustiku alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele,

mis tagavad kinnipeetavale kambris elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse

ja temperatuuri. Kambris peab olema aken ja kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi piisava

valgustatuse. Kambri suurus ja kambri sisustusse kuuluvate esemete loetelu kehtestatakse

vangla sisekorraeeskirjas. Vastavalt VSkE § 6 lg-le 6 on kinnipeetavale kambris ette nähtud

vähemalt 3 m2 põrandapinda.

19. Praeguse vaidluse asjaoludel on kaebaja viibinud kõnealusel perioodil kambris, mille

eripäraks tavapärase Tartu Vangla kambriga võrreldes on see, et selles paiknevad seespool ukse

juures vahetrellid, mis välistavad kambris paiknevate kinnipeetavate poolt kambriukse ja

trellide vahele jääva ala kasutamise võimaluse. Eeltoodu nähtub nii Tartu Vangla kui ka kaebaja

3-20-1890

selgitustest ning on kooskõlas nii kaebaja enda visandatud joonisega kambrist nr 1058 (tl 15)

kui ka Tartu Vangla poolt kohtule esitatud projektdokumentatsiooni väljavõtte (tl 29) ja endise

Tartu Vangla finants- ja majandusosakonna peaspetsialisti koostatud ja kambri

mõõtmistulemusi kajastava joonisega (tl 30). Viimati nimetatud tõend, millel on toodud

vahetrellidega kambri mõõtmed, kinnitab ka Tartu Vangla 29.09.2020. a otsuses nr 1-13/191-2

(tl 10–10 pöördel) toodud metoodikat kambri nr 1058 põrandapinna suuruse leidmisel. Nimelt

on kambri sisetrellidest sissepoole jääv ala (mille hulka ei kuulu seintega eraldatud WC)

jaotatud kaheks nelinurkse ja üheks kolmnurkse kujuga alaks. Ühe sellise nelinurkse ala pindala

on mõõtmistulemuste järgi 5,76 m2 (s.o 2,4 m x 2,4 m) ning teise nelinurkse ala pindala on

0,6 m2 (1 m x 0,6 m). Vangla on pidanud nende kahe ala pindalade liitmisel saadavat 6,36 m2

piisavaks, et kambris kahe kinnipeetava viibimisel oleks ühele neist tagatud kambripinda

vähemalt 3 m2, nagu näeb ette VSkE § 6 lg 6. Seetõttu ei ole peetud vajalikuks arvutada eraldi

välja eespool viidatud kolmnurkse kujuga ala pindala. Kohtu hinnangul toetavad eeltoodud

arvutuste tegelikkusele vastavust ka teised kohtule esitatud tõendid, sh kaudselt kaebaja enda

visandatud joonis.

20. Eeltoodust nähtub, et kaebajale oli kambris nr 1058 viibimise ajal tagatud vähemalt 3 m2

põrandapinda (6,36/2=3,18), mille hulgas on kambris paikneva mööbli alla jääv pind.

21. Riigikohus on oma praktikas korduvalt viidanud EIK praktikast tulenevatele põhimõtetele

kinnipeetavatele piisava kambripinna tagatuse hindamisel. Vastavalt Riigikohtu viidatud

EIK 20.10.2016. a otsuses asjas Muršić vs. Horvaatia toodud seisukohtadele tuleks riigil tagada

vähemalt 3 m2 põrandapinda kinnipeetava kohta ning kui see langeb alla 3 m2, tekib tugev

eeldus EIÕK art 3 rikkumiseks (EIK Suurkoja 20.10.2016. a otsus asjas nr 7334/13, Muršić vs.

Horvaatia, p-d 110 ja 124). Viidatud otsuses selgitas EIK ka seda, et kambri üldpinna hulka ei

tuleks arvestada kambrisisest sanitaarsõlme, samas ei tule kambripinna arvutamisel välja arvata

mööblialust pinda, kuid seejuures on oluline hinnata seda, kas kinnipeetaval on võimalus

kambris tavalisel viisil liikuda (sama EIK otsuse p 114). (Vt nt Riigikohtu 21.06.2017. a otsus

asjas nr 3-3-1-95-16, p-d 12 ja 14; 12.05.2017. a otsus asjas nr 3-3-1-98-16, p 13) Seega ei

nõustu kohus kaebajaga, et kambris ühele inimesele tagatud kambripinna suuruse arvestamisel

tuleks põrandapinnast maha arvata mööblialune pind (vt Riigikohtu 14.06.2017. a otsus asjas

nr 3-3-1-15-17, p 12 ja seal viidatud praktika).

22. Kohtule esitatud tõenditest ega poolte seisukohtadest ei ilmne, et kaebajal oleks olnud

kambris nr 1058 mööbli tõttu piiratud seal tavalisel viisil liikumine. Kaebaja enda joonestatud

jooniselt nähtub, et kambris paiknenud narid, kapid, laud ning üks tool olid paigutatud kambri

seinte äärde, üksnes laua taga istumiseks kasutatav tool paiknes laua ja naride vahel. Sellist

mööbli paigutust arvestades on kohtu hinnangul tegemist tavapärasel ja mõistlikul viisil

sisustatud kambriga, kus selles viibivad kinnipeetavad saavad mugavalt kasutada nii selles

paiknevaid mööbliesemeid kui ka nende vahelisele alale jäävat vaba põrandapinda.

23. Riigikohtu praktikast tuleneb põhimõte, et ajal, mil kinnipeetav viibis tingimustes, kus

põrandapinda ühe kinnipeetava kohta oli rohkem kui 3 m2, tuleb kinnipidamistingimuste

EIÕK art 3 nõuetele vastavust hinnata koos teiste kinnipidamistingimustega (14.06.2017. a

otsus asjas nr 3-3-1-15-17, p 13 ja seal viidatud praktika). Olukorras, kus kinnipeetavale tagatud

isiklik ruum jääb vahemikku 3 kuni 4 m2, saab EIÕK art 3 rikkumisega olla tegemist vaid juhul,

kui isiku olukorda raskendasid muud puudused, iseäranis seoses värskes õhus jalutamise

võimalusega, juurdepääsuga loomulikule valgusele või värskele õhule, ventilatsiooni või

küttega, tualettruumi kasutamise privaatsusega või põhiliste sanitaar- ja hügieeninõuetega (vt

nt Riigikohtu 09.12.2015. a otsus nr 3-3-1-42-15, p 14 ja seal viidatud EIK praktika).

3-20-1890

24. Praegusel juhul ei ilmne kohtule, et kaebaja olukorda kambris nr 1058 viibimise ajal oleks

raskendanud teised sellised kinnipidamistingimused, mis annaksid nende koosmõjus alust

pidada kaebaja viibimist kambris nr 1058 vähese liikumisruumi tõttu õigusvastaseks ja

inimväärikust alandavaks. Kohtule esitatust nähtub, et kambris nr 1058 paikneb ülejäänud

kambrist seintega eraldatud WC-ruum, milles asub vangla kinnitusel ka dušinurk. Seda

arvestades puudub kohtul alus arvata, et kaebajal ei oleks olnud kambris nr 1058 viibimise ajal

juurdepääsu puhtale veele ning võimalust enda hügieeni eest hoolt kanda. Vastustaja kinnitusel

ning kohtule esitatud vangla projektdokumentatsiooni joonisest (tl 29) on kambris nr 1058 aken.

Samuti on vangla kinnitusel kambris avatav õhutusluuk. Kaebajale on olnud tagatud võimalus

viibida igapäevaselt vähemalt üks tund päevas värskes õhus (VangS § 55 lg 2) ning vastustaja

kinnitusel võimaldati 2020. a juulis ja augustis kinnipeetavatel värskes õhus viibida poolteist

tundi. Ka kaebaja ise ei ole muudele tema olukorda halvendavatele kinnipidamistingimustele

viidanud. Kohtu hinnangul ei saa kambripinna suurusega seotud kinnipidamistingimusi muuta

õigusvastaseks ja inimväärikust alandavaks asjaolu, et kaebaja suhtes oli kambris viibimise ajal

kohaldatud Tartu Vangla 28.06.2020. a käskkirjaga nr 2-20/1-2/217 (tl 21–22) eraldatud

lukustatud kambrisse paigutamist, vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramist ning

kehakultuuriga tegelemise keelamist. Samuti ei saa praeguses asjas esitatud kahjunõude

lahendamisel omada tähtsust viimati nimetatud käskkirja või selle alusel kohaldatud

täiendavate julgeolekuabinõude hilisema pikendamise õiguspärasus.

25. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamise

eeldused ei ole praegusel juhul täidetud ning kaebaja kahju hüvitamise nõue tuleb jätta seetõttu

täies ulatuses rahuldamata.

26. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastavalt

HKMS § 118 lg-le 3, kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja

vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Kohus

vabastas 13.10.2020. a määrusega kaebaja kaebuse esitamisel 204 euro suuruse riigilõivu

tasumise kohustusest. HKMS § 118 lg-st 3 tulenevalt jäävad need menetluskulud riigi kanda.

Vastustaja ei ole kohtule menetluskulude nimekirja ja kuludokumente esitanud. Seega jäävad

vastustaja ja ka kaebaja võimalikud muud menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel nende endi

kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)