3-20-1206/21 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

T A R T U H A L D U S K O H U S

J õ h v i k o h t u m a j a

KOHTUOTSUS

E E S T I V A B A R I I G I N I M E L

Kohtuasja number

3-20-1206

Otsuse kuupäev

23.03.2022

Kohtunik

Reelika Kitsing

Kohtuasi

Reet Rüütmanni kaebus Haljala Vallavalitsuse 23.03.2020. a

ettekirjutuse nr 7-5/27-17 punktide 5, 5.2, 6, 6.1 ja 6.2 ning

22.05.2020. a korralduse nr 181 punkti 2 osaliseks

tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – Reet Rüütmann, volitatud esindaja vandeadvokaat

Veiko Viisileht

Vastustaja – Haljala vald

Kaasatud haldusorgan – Keskkonnaamet, volitatud esindajad

Riina Pomerants, Maret Vildak, Signe Lehtme

Kolmas isik – Riina Pello

Asja läbivaatamise vorm

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Reet Rüütmanni kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

3. Tagastada kohtuotsuse jõustumisel Haljala Vallavalitsusele riikliku järelevalve

menetlustoimik nr 7-5/27, jättes haldusasja materjalide juurde selle toimiku koopia.

EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

kohtuotsuse

avalikult

teatavakstegemisest

arvates,

s.o

hiljemalt

22.04.2022

(halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181).

Vastuseks

esitatud

apellatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem

kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses

(HKMS § 182 lg 1 p 9).

3-20-1206

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Lääne-Viru maakonnas Haljala vallas (kuni 24.10.2017 Vihula vald) Koolimäe külas

asuval Sepa kinnistul (katastritunnusega 88703:001:1730) paikneb aastatel 2010–2011

õigusliku aluseta ehitatud ning ehitisregistrisse kandmata üle 60 m2 suuruse ehitisealuse

pinnaga

suvemaja.

Sepa

katastriüksus

paikneb

Lahemaa

rahvuspargis

Lahemaa

piiranguvööndis ja osaliselt Läänemere ranna ehituskeeluvööndis. Alates 16.10.2019 on Sepa

kinnistu ühisomanikud Reet Rüütmann (kaebaja) ja Riina Pello (kolmas isik). Enne seda kuulus

Sepa kinnistu R. Rüütmanni ja R. Pello emale.

2. Haljala Vallavalitsus teavitas 07.01.2020. a kirjaga R. Rüütmanni ja R. Pellot riikliku

järelevalve alustamisest, et kontrollida Sepa kinnistul ehitise omaniku poolt seadustest

tulenevate nõuete täitmist.

3. R. Rüütmann esitas Haljala Vallavalitsusele oma arvamuse ja vastuväited 21.01.2020.

4. Haljala vald küsis 22.01.2020. a kirjaga Keskkonnaametilt, kas Sepa kinnistul asuva

õigusliku aluseta püstitatud hoone seadustamine on võimalik ja millistel tingimustel. Juhul, kui

ehitise seadustamine ei ole võimalik, palus Haljala vald põhjendada ehitise lammutamise

vajalikkust.

5. Keskkonnaamet märkis 17.02.2020. a vastuskirjas nr 7-9/20/1306-2 (riikliku järelevalve

menetlustoimiku nr 7-5/27 lehed (jvm tl) 81–82), et rahvuspargi kultuuripärandi ja maastike

kaitse-eesmärkide

täitmiseks

on

ehitiste

püstitamisel

oluline

järgida

piirkonna

ehitustraditsioone ja sobitada hooned olemasoleva hoonestuse ning küla miljööga, arvestades

samatüübiliste hoonete paigutust, mahte, arhitektuurseid põhilahendusi ning materjalikasutust.

Lähtuvalt Lahemaa rahvuspargi taluarhitektuuri kaitse-eesmärkidest tuleb ehitamisel järgida

põhimõtet, et ühel kinnistul võib olla üks elamu. Abihoonetest üks võib olla suvemaja, kuid see

peab olema abihoonele iseloomuliku arhitektuurse lahendusega. Abihoone on hoone, mis täidab

põhihoone abifunktsioone ning traditsiooniliselt on elamut teenindavad abihooned lihtsa

põhiplaaniga, väljaehitusteta, väiksemate klaaspindadega, välja ehitamata katusekorrusega ja

arhitektuurselt elamuga haakuvad. Kõrvalhoone ehitusealune pind ega kõrgus ei tohi ületada

põhihoone vastavaid näitajaid. Ehitisregistris on Sepa kinnistul registreeritud kaks elamut ning

Keskkonnaametil ei ole põhimõtteliselt vastuväiteid kinnistule abihoone rajamise osas.

Ebaseaduslikult püstitatud hoone (suvemaja) ei ole aga abihoonele iseloomuliku lahendusega –

sellel on eluhoonele iseloomulik liigendatud põhiplaan, avatäited, terrassid, välja ehitatud

eeskoda, erinevad katuse väljaehitised, värvilahendus. Kooskõlas looduskaitseseaduse

(LKS)§ 14 lg-ga 2 ei saa Keskkonnaamet anda nõusolekut püstitatud hoone seadustamiseks.

Hoone arhitektuurset lahendust tuleb muuta ja väljaehitised likvideerida. Olukorra

lahendamiseks tuleks maaomanikul ja arhitektil tulla Keskkonnaametisse konsultatsioonile, et

saavutada parim hoone arhitektuurse lahenduse muutmine.

6. Haljala Vallavalitsus tegi R. Rüütmannile 23.03.2020 ettekirjutuse nr 7-5/27-17

(kohtutoimiku lehed (tl) 7–11 pöördel). Ettekirjutuse punktiga 5 kohustati R. Rüütmanni

seadustama Sepa kinnistul ilma õigusliku aluseta püstitatud ehitise (suvemaja) ehitustegevus.

Sama punkti kohaselt on ehitustegevuse seadustamise aluseks Haljala Vallavalitsuse väljastatud

ehitusluba. Kui ehitise Keskkonnaameti nõuetega vastavusse viimise tingimustel väheneb

olemasoleva õigusliku aluseta püstitatud hoone ehitisealune pind 20–60 m2 (kuni 5 meetrit

kõrge), siis on ehitustegevuse seadustamise aluseks Haljala Vallavalitsusele esitatud

ehitusteatis koos ehitusprojektiga ning ehitamise vallavalitsuse poolt teavitatuks lugemine.

Ettekirjutuse punkti 5.1 kohaselt on ettekirjutuse täitmise tähtaeg 01.12.2020 ning punkti 5.2

järgi rakendab Haljala Vallavalitsus ettekirjutuse punktis 5.1 sätestatud tähtaja rikkumise korral

adressaadi suhtes sunniraha 2500 eurot. Ettekirjutuse punktiga 6 kohustas Haljala Vallavalitsus

R. Rüütmanni viima sama ehitise väljaehitused (sh arhitektuurse ilme) vastavusse

Keskkonnaameti nõuetega (ettekirjutuse lk 7, 8). Ettekirjutuse punkti 6.1 kohaselt on

ettekirjutuse täitmise tähtaeg 01.12.2022 ning punkti 6.2 järgi rakendab Haljala Vallavalitsus

3-20-1206

ettekirjutuse punktis 6.1 sätestatud tähtaja rikkumise korral adressaadi suhtes sunniraha

2500 eurot. Ettekirjutuses on toodud kokkuvõtlikult järgmised põhjendused.

6.1. 20.01.2020 teostati Sepa kinnistul paikvaatlus ning tuvastati, et ehitisregistrisse ei ole

kantud suvemaja ehitisealuse pinnaga üle 60 m2, mis ehitusseadustiku (EhS) lisa 1 alusel on

ehitusloa kohustuslik ehitis. Järelevalvemenetluse käigus tuvastati, et õigusliku aluseta

püstitatud hoone ehitamist korraldasid 2010. aastal R. Rüütmanni ja Toomas Rüütmanni tütar

ning tema elukaaslane, kes kasutavad püstitatud ehitist ka käesoleval ajal. Samuti on leidnud

järelevalvemenetluse käigus kinnitust, et suvemaja ehitamist alustati 2010. aastal õigusliku

aluseta, eirates ehitusseaduse (ettekirjutuse tegemise ajal kehtetu), LKS ja Vabariigi Valitsuse

03.06.1997. a määruse nr 109 „Lahemaa rahvuspargi, Ohepalu looduskaitseala ja Viitna

maastikukaitseala kaitse-eeskirjade ja välispiiri kirjelduste kinnitamine“ (ettekirjutuse tegemise

ajal kehtetu) nõudeid. Ehitis on püstitatud kohaliku omavalitsuse ehitusloata ja

Keskkonnaameti nõusolekuta ning ehitisele ei ole taotletud kasutusluba.

6.2. Õigusliku aluseta ehitatud suvemaja paikneb Lahemaa rahvuspargi Lahemaa

piiranguvööndis ja Vabariigi Valitsuse 19.02.2015. a määruse nr 18 „Lahemaa rahvuspargi

kaitse-eeskiri“ (määrus nr 18) § 3 lg 1 kohases Läänemere ranna ehituskeeluvööndis, kus on

sama määruse § 23 lg 1 p 2 kohaselt ehitiste püstitamine keelatud. Kuna Sepa maaüksusel on

olemasolev seaduslik elamu ning õigusliku aluseta ehitatud suvemaja paikneb olemasoleva

elamu juures, väljaspool veekaitsevööndit, on võimalik lähtuvalt määruse nr 18 § 23 lg 2 p-st 2

ja lg 4 p-st 1 ning § 7 p-st 6 seadustamata hoonet läbi ehitusloa taotluse Keskkonnaameti

nõusolekul seadustada. Kuna Keskkonnaamet on ehitise seadustamiseks esitanud tingimusi, ei

piisa ehitise seadustamiseks ehitise auditist, vaid läbi tuleb viia ehitusloa menetlus.

Keskkonnaamet on 17.02.2020. a vastuskirjas nr 7-9/20/1306-2 märkinud, et ei saa anda

nõusolekut püstitatud hoone seadustamiseks ning hoone arhitektuurset lahendust tuleb muuta

ja väljaehitised likvideerida.

7. R. Rüütmann esitas 21.04.2020 Haljala Vallavalitsusele vaide 23.03.2020. a ettekirjutuse

nr 7-5/27-17 punktide 5, 5.1, 5.2, 6, 6.1 ja 6.2 kehtetuks tunnistamiseks (tl 13–15 pöördel).

8. Haljala Vallavalitsus rahuldas 22.05.2020. a korraldusega nr 181 (tl 16–18 pöördel)

R. Rüütmanni vaide osaliselt (korralduse punkt 1) ning tunnistas 23.03.2020. a ettekirjutuse

nr 7-5/27-17 punkti 5.1 kehtetuks, jättes ettekirjutuse muus osas muutmata (korralduse

punkt 2). Korralduse põhjendused on kokkuvõtlikult järgmised.

8.1. Ehitusloata ehitamine on keelatud olenemata igasugustest asjaoludest – ametnike suulised

lubadused, dokumentide kadumine või ehitaja surve ehitustöödega kiirustamiseks.

8.2. Ehitise seadustamine on võimalik, kuid ehitis peab vastama kaitseala valitseja tingimustele.

Olemasolev ebaseaduslik ehitis ei vasta kaitseala valitseja tingimustele, kuna ei ole iseloomulik

abihoonele, vaid elamule. Kuna kinnistu omanik ja Keskkonnaamet ei ole ühist seisukohta

leidnud, on ettekirjutuses välja toodud tingimus, et parim arhitektuurne lahendus saavutatakse

koostöös Keskkonnaametiga. Haldusorgan ei ole pädev hindama ehitise arhitektuurset

lahendust, mis vastaks Lahemaa rahvuspargi kaitse-eesmärkidele.

8.3. Kuna ehitis peab vastama Keskkonnaameti tingimustele ja nende tingimuste väljastamine

ei sõltu otseselt vaide esitaja ja vallavalitsuse tegevusest, on otstarbekas jätta ettekirjutuses

märgitud ehitamise seadustamise lõpptähtaeg määramata ja määratleda vaid ettekirjutuse

punkti 6 täitmise tähtaeg (ettekirjutuse punkt 6.1) ehk ehitise kasutusloa või kasutusteatise

väljastamise tähtaeg. Ettekirjutuse punkti 6 täitmise ehk ehitise Keskkonnaameti nõuetega

vastavusse viimise aluseks on Haljala Vallavalitsuse poolt hiljemalt 01.12.2022 väljastatud

kasutusluba või kasutusteatis, vastavalt ettekirjutuse punktile 6.1.

9. R. Rüütmann esitas 22.06.2020 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palub tühistada

Haljala Vallavalitsuse 23.03.2020. a ettekirjutuse nr 7-5/27-17 punktid 5, 5.2, 6, 6.1 ja 6.2 ning

Haljala Vallavalitsuse 22.05.2020. a korralduse nr 181 punkti 2 osas, millega jäeti Haljala

3-20-1206

Vallavalitsuse 23.03.2020. a ettekirjutus muutmata. Kaebuses oli esitatud esialgse õiguskaitse

taotlus Haljala Vallavalitsuse 23.03.2020. a ettekirjutuse punktide 5, 5.2, 6, 6.1 ja 6.2 kehtivuse

või alternatiivselt täitmise peatamiseks kuni haldusasjas kohtuotsuse jõustumiseni.

10. Kohus võttis 10.08.2020. a määrusega kaebuse menetlusse, tunnistas vastustajaks Haljala

valla ning kaasas asja menetlusse kaasatud haldusorganina Keskkonnaameti ja kolmanda

isikuna R. Pello. Sama määrusega jättis kohus kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse läbi

vaatamata.

11. Haljala vald esitas kaebusele 22.09.2020 vastuse, paludes jätta see rahuldamata. Kohtule

esitati ka riikliku järelevalve menetlustoimik nr 7-5/25.

12. R. Pello esitas 30.09.2020 kohtule oma seisukoha.

13. Keskkonnaamet esitas 30.09.2020 vastuse kaebusele, paludes jätta see rahuldamata.

14. Tartu Halduskohus palus 03.01.2022. a kohtunõudes Haljala vallal ja Keskkonnaametil

kohtule teatada, kas kaebaja on pärast kohtule kaebuse esitamist esitanud Sepa kinnistu

seadustamisega seoses taotlusi või muid pöördumisi, käinud konsultatsioonidel ehitise

seadustamise eesmärgil või on Haljala vald või Keskkonnaamet võtnud ise vahepealsel ajal

vastu otsustusi seoses Sepa kinnistul asuva kõnealuse ehitise seadustamisega.

15. Haljala vald märkis 04.01.2022. a vastuses kohtunõudele, et pärast kaebuse esitamist ei ole

esitatud Haljala Vallavalitsusele Sepa kinnistu suvemaja seadustamiseks avaldusi, taotlusi ega

muid pöördumisi, samuti ei ole soovitud Haljala Vallavalitsuselt konsultatsioone edasisteks

tegevusteks ehitise seadustamisel. Haljala Vallavalitsus ei ole täiendavalt Sepa kinnistu

ebaseadusliku ehitise (abihoone) seadustamiseks uusi otsuseid vastu võtnud.

16. Keskkonnaamet märkis 04.01.2022. a vastuses kohtunõudele, et pärast kaebuse esitamist

ei ole kaebaja ja Keskkonnaameti ega ka Haljala Vallavalitsuse ja Keskkonnaameti vahel

konsultatsioone toimunud ning esitatud ei ole ka mingeid pöördumisi. Keskkonnaamet ei ole

vahepealsel ajal võtnud vastu otsuseid seoses Sepa kinnistul asuva kõnealuse ehitise

seadustamisega.

17. Tartu Halduskohus määras 27.01.2022. a määrusega asja läbivaatamiseks kirjalikus

menetluses ja andis pooltele tähtajad täiendavate seisukohtade ja tõendite esitamiseks.

18. Kaebaja esitas 22.02.2022 kohtule menetluskulude nimekirja ja taotluse menetluskulude

vastustajalt väljamõistmiseks.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

19. Kaebaja palub Haljala Vallavalitsuse 23.03.2020. a ettekirjutuse nr 7-5/27-17 ja

22.05.2020. a korralduse nr 181 kaebuses märgitud ulatuses tühistada, esitades kokkuvõtlikult

järgmised põhjendused.

19.1. Ettekirjutus ja vaideotsus pole selged ega üheselt mõistetavad (haldusmenetluse seaduse

(HMS) § 55 lg 1). Vastustaja on seadnud ettekirjutuse täitmise sisuliselt sõltuvusse vaid

Keskkonnaameti tulevasest seisukohast (ettekirjutuse p-d 5 ja 6), mistõttu ei ole kellelgi

võimalik ettekirjutuse sisu lõpuni mõista ega kaebajale sellega kaasnevaid kohustusi ette näha.

Seni kogutud informatsiooni põhjal, mis on saadud mh Keskkonnaametist, tundub kaebajale, et

sellisel kujul väljastatud ettekirjutuse täitmine tähendaks tegelikult ehitise (vähemalt suuremas

osas) lammutamist, mis on tõsine Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) §-ga 32 kaitstud

omandipõhiõiguse ning põhiseadusliku proportsionaalsuse põhimõtte riive. Haldusaktide

põhjendamiskohustus on täitmata (HMS § 56 lg 1) ning kasutatud ei ole diskretsiooniõigust

(HMS § 56 lg 3). Ehitise osaline lammutamine ei saa olla mõistlik ja proportsionaalne abinõu,

kaitsmaks avalikku huvi. Avalikku huvi ei ole vaja kaitsta nii intensiivse meetmega, nagu seda

on ehitise osaline lammutamine. Tegemist on juba 2010. aastal (s.o 10 aastat tagasi) valminud

ehitisega. Vastustaja on jätnud arvestamata ja välja selgitamata ettekirjutuse tegeliku mõju ega

3-20-1206

ole kaalunud vastanduvaid huve. Vastustaja pidi ettekirjutuse koostamisel mõistma, et tegelik

küsimus seisneb ilmselt ehitise lammutamises, ning sellises olukorras oleks pidanud olema

haldusakti põhjendused eriti põhjalikud.

19.2. Ettekirjutuse koostamisel ei ole arvestatud ega ilmselt oldud teadlik sellest, et

ehituslikud tingimused, millele Keskkonnaamet oma seisukoha rajab (Lahemaa rahvuspargi

kaitsekorralduskava aastateks 2016–2025 lisa 7 „Asustusstruktuur ja arhitektuur, kirjeldused ja

üldised ehitussoovitused külade kaupa“), sätestab kõigi külade, st ka Koolimäe küla osas

ehituslikud soovitused, mitte kohustuslikud nõuded. Ligi 6 aastat pärast ehitise rajamist

koostatud ehituslikud soovitused (kaitsekorralduskava kinnitati 29.04.2016 ning loogiliselt ei

olnudki võimalik ehitist rajades sellest lähtuda) ei saa olla mõistlik ega proportsionaalne alus

ehitise lammutamiseks.

19.3. Kinnistu praegused ühisomanikud ei ole ehitist kinnistule ise rajanud, vaid on saanud

selle omanikuks pärimise kaudu (st ka mitte ostu-müügitehingu raames) alles hiljuti, rohkem

kui 9 aastat pärast kinnistu rajamist. Vald (varasemalt Vihula, nüüd Haljala) on olnud pikka

aega ehk ligi 10 aastat ehitisest teadlik ja selle olemasolu aktsepteerinud. Otsitud on lahendusi

ehitise seadustamiseks selliselt, et ei oleks vaja seda lammutada. Seetõttu on nii kaebajal kui ka

tema õiguseellasel tekkinud kaitstav usaldus ja õiguspärane ootus, et ehitist ei lammutata

(Riigikohtu lahend nr 3-3-1-43-04).

19.4. Kaebajale ei olnud tagatud ärakuulamisõigust. Ettekirjutus ja selle äärmiselt tõsine sisu

tulid kaebajale üllatusena ning tal ei olnud võimalik esitada ettekirjutuse sisu osas (nt

ettekirjutuse eelnõule) mistahes seisukohti ega vastuväiteid. Kaebajale ei määratud vastamiseks

konkreetset tähtaega ning talle ei selgitatud, et telefonikõne näol oli tegemist ametliku

ärakuulamisega, mida protokolliti.

19.5. Detailplaneeringu koostamine oleks ehitise seadustamiseks selgelt proportsionaalsem ja

mõistlikum meede. Nii Keskkonnaamet kui ka vastustaja õiguseellane Vihula vald on olukorra

lahendamist detailplaneeringu menetluse kaudu seni võimalikuks pidanud. Tollal oli

probleemiks vaid lahendus, mis nägi ette nelja kinnistu moodustamist vaidlusaluse kinnistu

baasil. Koostöös vastustaja ja Keskkonnaametiga oleks ilmselt võimalik töötada välja

planeeringulahendus, mis sobib kõigile osapooltele. Väidetavalt on vastustaja detailplaneeringu

lahenduse küsimusega pöördunud Keskkonnaameti poole alles 22.04.2020 ehk pärast seda, kui

ettekirjutus oli juba antud. See ilmestab, et vastustaja ei lähenenud ettekirjutust tehes

küsimusele sisuliselt, rääkimata asjaolude kaalumisest. Samuti on vastustaja jätnud

ettekirjutuses põhjendamatult kõrvale hooviala laiendamise võimaluse.

20. Haljala vald palub jätta kaebuse järgmistel põhjustel rahuldamata.

20.1. Ettekirjutuse täitmine ei tähendaks ehitise lammutamist. Tegemist ei ole

lammutusettekirjutuse, vaid ehitise seadustamise (ümberehitamine) ettekirjutusega, milleks on

Keskkonnaameti kirjalik seisukoht ja mis tulenevalt määruse nr 18 § 8 lg-st 2 on haldusorganile

siduv. Vastustaja ei nõua ehitise lammutamist, kuid nõuab ehitise vastavusse viimist

Keskkonnaameti (kaitseala valitseja) tingimustega.

20.2. Lahemaa rahvuspargi kaitse-eeskirja, mis oli kinnitatud Vabariigi Valitsuse

03.06.1997. a määrusega nr 109 („Lahemaa rahvuspargi, Ohepalu looduskaitseala ja Viitna

maastikukaitseala kaitse-eeskirjade ja välispiiri kirjelduste kinnitamine“, kehtetu alates

08.03.2015), kohaselt oli Rahvuspargi valitseja nõusolekuta rahvuspargis ehitamine keelatud

juba varasemalt, mitte alates 2016. a-st. Seega oleks pidanud ehitamine Koolimäe külas Sepa

kinnistul toimuma Lahemaa rahvuspargi valitseja (kuni 2006 maakonna keskkonnateenistus)

nõusolekul.

20.3. Ebaõige on kaebaja väide, nagu ebaseaduslikult püstitatud ehitist oleks 10 aasta jooksul

aktsepteeritud. Vihula Vallavalitsus on koostanud juba 18.10.2010 T. Rüütmannile (kinnistu

omaniku esindaja) ettekirjutuse, millega teda kohustati peatama ehitustööd Sepa kinnistul ning

3-20-1206

seadustama ehitis hiljemalt 18.09.2011. Ettekirjutust ei ole täidetud, samuti ei ole seda

vaidlustatud. Seega sai Sepa kinnistu omaniku esindaja (kaebaja abikaasa) juba 2011. aastal

aru, et ebaseaduslikule tegevusele võib järgneda hoone lammutamine. 03.05.2011 algatati Sepa

kinnistule detailplaneeringu koostamine eesmärgiga kinnistu jagada, määrata ehitusalad ja

ehitusõigus ning lahendada taristu. 09.08.2012. a kirjaga jättis Keskkonnaamet

detailplaneeringu kooskõlastamata. Keskkonnaameti seisukohtadega kooskõlas olevat

planeeringulahendust ei ole vallavalitsusele esitatud. Tähtsust ei oma, et kinnistu praegused

ühisomanikud ei ole ehitist kinnistule ise rajanud, vaid on saanud selle omanikuks pärimise

kaudu 2019. aastal, sest nad olid juba varem teadlikud ja kursis kinnistul toimuva

ehitustegevuse ja ka detailplaneeringu menetlusega.

20.4. Kaebajale oli tagatud ärakuulamisõigus. Kaebaja kuulati ära 20.01.2020 Koolimäe külas

Sepa kinnistul enne paikvaatluse teostamist. Kaebaja esitas 21.01.2020 oma arvamuse ja

vastuväited kavandatava ettekirjutuse kohta. Täiendavalt kuulas haldusorgan kaebaja ära

18.03.2020 telefonitsi, mille kohta koostati protokoll. Sealhulgas tutvustati kaebajale

Keskkonnaameti kirja ning tutvustati kavandatavat ettekirjutust hoonete seadustamiseks.

Haldusorgan sai oma küsimustele vastused telefoni teel, kuid kaebaja lubas samad vastused

edastada ka kirjalikult nädala jooksul. Kuna kaebaja kokkulepitud ajaks kirjalikult ei vastanud,

siis koostas haldusorgan 23.03.2020 ettekirjutuse. Kaebaja kuulati ära ka vaide arutamise

istungil 20.05.2020.

20.5. Kuigi detailplaneeringu koostamine oleks ehitise seadustamiseks proportsionaalsem ja

mõistlikum meede, juhindub vastustaja Keskkonnaameti tingimustest, mis on tulenevalt

määruse nr 18 § 8 lg-st 1 vallavalitsusele siduvad. Kuna vastustajale ei ole Keskkonnaameti

09.08.2012. a otsusele vastavat planeeringulahendust esitatud, ei ole vastustajal võimalik ka

kaaluda, mis oleks proportsionaalseim ja mõistlikuim meede ehitise seadustamiseks.

21. Keskkonnaamet on seisukohal, et Sepa kinnistule ebaseaduslikult püstitatud hoonet ei ole

võimalik seadustada enne, kui ehitise väljaehitused on viidud vastavusse Keskkonnaameti poolt

esitatud tingimustega.

21.1. Ehitustegevuse kavandamisel Sepa kinnistul tuleb lähtuda avalikes huvides seatud

looduskaitselistest piirangutest. Vabariigi Valitsuse määruses nr 18 sätestatud kaitse-eesmärke

avab Keskkonnaameti peadirektori 29.04.2016. a käskkirjaga nr 1-4.2/15/23 kinnitatud

Lahemaa rahvuspargi kaitsekorralduskava aastateks 2016–20251 (kaitsekorralduskava).

Kaitsekorralduskavas on kaitse-eesmärkide kaitseks antud külade kaupa soovitused

asustusstruktuurile ja hoonete arhitektuurile ning soovituste aluseks on OÜ Artes Terrae poolt

2012. aastal koostatud Lahemaa rahvuspargi külade arhitektuuri ja asustusstruktuuri analüüs.

Sepa kinnistu paikneb Koolimäe küla väärtuslikus külaosas. Ehitussoovituste kohaselt tuleks

hooned (nii elamu kui abihoone) ehitada kooskõlas piirkonna arhitektuuritraditsioonidega.

Piirkonnale on omane, et ühel kinnistul on üks elamu. Abihooned on suuremat või väiksemat

tüüpi, kusjuures ühel õuealal on iseloomulik üks suuremahulisem abihoone (ehitisealune pind

60–80 m2). Abihoonetel ei ole juurdeehitised soovitatavad. Kuna Sepa kinnistul asub juba kaks

elamut, ei saanud ega saa Keskkonnaamet ala kaitse-eesmärkidest lähtudes anda nõusolekut

Sepa

kinnistule

Läänemere

ranna

ehituskeeluvööndisse

veel

ühe

elamu

ehitamiseks/seadustamiseks. Nõusoleku andmine on võimalik üksnes taluarhitektuuri kaitse-

eesmärkidega kooskõlas oleva abihoone ehitamiseks/seadustamiseks.

21.2. Keskkonnaametil

ei

olnud

võimalik

kooskõlastada

2011.

aastal

algatatud

detailplaneeringut, sest selle lahendus oli otseses vastuolus Vabariigi Valitsuse määrusega

nr 109 kinnitatud Lahemaa rahvuspargi kaitse-eeskirja punktis 32 sätestatuga. Sepa kinnistu

paikneb Läänemere rannaalal, kus olemasolevate õuealade jagamine ja uute iseseisvate

elamukomplekside moodustamine ei olnud lubatud. Määruse nr 109 punkti 32 kohaselt oli

1 https://kaitsealad.ee/et/kaitsealad/lahemaa-rahvuspark/kaitsealast-5/kaitsekorralduskava

3-20-1206

hajaasustusalal asuval mererannal keelatud uute ehitiste rajamine, välja arvatud rahvuspargi

valitseja nõusolekul ehitiste püstitamine taluhoonestuse taastamiseks ja välja arendamiseks.

Lahemaa rahvuspargi kaitse-eeskirja mõistes on Sepa kinnistu vana talukoht. Taluõu antud

kohas on nt tähistatud 1932. a Eesti Vabariigi topograafilisel kaardil (Keskkonnaameti vastuse

lisa 14, tl 65).

21.3. Asjaolu, et Sepa kinnistu on moodustatud kahest kõrvuti paiknevast naaberkinnistust, ei

oma enam tähtsust. Kuna Sepa kinnistul on ajalooliselt asunud eluhoone, on see teinud

võimalikuks püstitada kinnistule juurde uut hoonestust ja võimaldab kaaluda hoone ehitamist

(antud juhul seadustamist) ka endisele Laduplatsi koosseisu kuulunud alale. Eraldivõetuna

oleks Laduplatsi kinnistu hoonestamine kehtiva kaitse-eeskirja kohaselt välistatud, samuti oleks

see olnud välistatud määruse nr 109 kohaselt.

21.4. Sepa kinnistu omanikele on olnud algusest peale, st hoone ehitamiseks luba taotlema

asumisest teada, et Keskkonnaamet ei saa anda nõusolekut kinnistule elamu arhitektuurse

lahendusega hoone püstitamiseks. Kooskõlas Lahemaa rahvuspargi kultuuripärandi kaitse

eesmärkidega on kinnistule võimalik kavandada kõrvalhoone, mille arhitektuurne lahendus

vastab üldtunnustatud ehitustavale, mille kohaselt ei ületa hoone ehitisealune pind ega kõrgus

põhihoone vastavaid näitajaid. Traditsiooniliselt on elamut teenindavad abihooned lihtsa

põhiplaaniga, väljaehitusteta, väiksemate klaaspindadega, välja ehitamata katusekorrusega ning

arhitektuurselt elamuga haakuvad.

21.5. Sõltumata kaitsekorralduskavast, peab Keskkonnaamet arvestama otsustamisel

Lahemaa

rahvuspargi

kaitse-eesmärke.

Kaitsekorralduskavas

toodud

printsiibid

ja

ehitussoovitused on sisuliselt samad ega erine Keskkonnaameti varasematest tingimustest.

Kaitsekorralduskava lisas 7 esitatud ehitussoovitused tuginevad Lahemaa rahvuspargi külade

olemasoleva hoonestuse alusuuringule ning annavad taustainfot lähtuvalt konkreetse küla kohta

olemasolevast hoonestusest. Sellest tulenevalt on tegemist ka suunistega kaalutlusotsuse

tegemisel, eesmärgiga tagada Lahemaa rahvuspargi kaitse-eesmärkide täitmine, s.o nõue, et

uushoonestus arvestaks piirkonnas väljakujunenud ehitustraditsioonidega.

22. R. Pello nõustus oma seisukohas kaebaja seisukohtadega ning palus kaebuse rahuldada.

KOHTU PÕHJENDUSED

23. Pooled vaidlevad Haljala Vallavalitsuse 23.03.2020. a ettekirjutuse nr 7-5/27-17

punktide 5, 5.2, 6, 6.1 ja 6.2 ning osaliselt Haljala Vallavalitsuse 22.05.2020. a korralduse

nr 181 punkti 2 õiguspärasuse üle.

24. Haljala Vallavalitsuse 22.03.2020. a ettekirjutusega nr 7-5/27-17 on pandud kaebajale

kohustus seadustada tema ja kolmanda isiku ühisomandis oleval Haljala vallas Koolimäe külas

asuval Sepa kinnistul õigusliku aluseta püstitatud ehitise (suvemaja) ehitustegevus. Teisisõnu

on kaebajat kohustatud saavutama suvemajale tagantjärele ehitusloa väljastamine või selle

ehitisealuse pinna vähenemisel ehitusteatise esitamine ja ehitamise teavitatuks lugemine

(ettekirjutuse punkt 5). Samuti tuleb kaebajal viia ehitise väljaehitused (sh arhitektuurne ilme)

vastavusse Keskkonnaameti nõuetega vastavalt ettekirjutuse lehekülgedel 7 ja 8 toodule

(ettekirjutuse punkt 6). Ettekirjutuse punktis 5.2 on toodud sunnivahendi rakendamise hoiatus

punktis 5.1 punkti 5 täitmiseks määratud tähtaja rikkumise korral, punktis 6.1 on toodud

punkti 6 täitmise tähtaeg ning punktis 6.2 on toodud sunnivahendi rakendamise hoiatus

punktis 6.1 määratud tähtaja rikkumise korral. Ettekirjutuse õiguslike alustena on märgitud

korrakaitseseaduse (KorS) § 2 lg 4, § 6 lg 1, § 28 lg 1; EhS § 130 lg 1, lg 2 p-d 1, 2 ja 3, § 133;

ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise seaduse (EhSRS) § 29 ning

asendustäitmise ja sunniraha seaduse (ATSS) §-d 4, 7 ja 10.

3-20-1206

24.1. Haljala Vallavalitsuse 22.05.2020. a korraldusega nr 181 on lahendatud kaebaja vaiet

Haljala Vallavalitsuse 23.03.2020. a ettekirjutuse peale ning selle korralduse punktiga 2

tunnistati kehtetuks 23.03.2020. a ettekirjutuse punkt 5.1, kuid jäeti ülejäänud osas ettekirjutus

muutmata.

25. Haljala Vallavalitsuse järelevalvespetsialist alustas Sepa kinnistul paikneva suvemaja osas

seadusest tulenevate nõuete täitmise kontrollimiseks riikliku järelevalvemenetlust 06.01.2020

(jvm tl 112–113). Järelevalvemenetluse raames 20.01.2020 teostatud paikvaatluse käigus

(protokoll jvm tl 91–92) sai kinnitust see, et Sepa kinnistul paikneb 9 ehitist, millest 5 ehitist

(s.o 2 elamut, kelder, majandushoone ja saun-suvila) on kantud ehitisregistrisse, 2 ehitise (s.o

suveköögi ja paviljoni) puhul puudub kohustus ehitisregistrisse sisestamiseks ja 2 ehitist (s.o

suvemaja ja varikatus küttepuude hoiuks) on ehitisregistrisse kandmata.

25.1. Pooled ei vaidle selle üle, et kaebaja kinnistul paiknev kõnealune suvemaja on püstitatud

aastatel 2010–2011 õigusliku aluseta, samuti LKS ja sel ajal kehtinud Lahemaa rahvuspargi

kaitse-eeskirja nõudeid eirates, ning selle ehitisealune pind on üle 60 m2. Samuti ei andnud

Keskkonnaamet juba 2010. aastal nõusolekut selle ehitamiseks (24.08.2010. a kiri nr V6-

6/31671-2; tl 54–54 pöördel).

25.2. Suvemaja on 20.01.2020. a paikvaatluse protokollis kirjeldatud järgmiselt: „Ehitis

paikneb kinnistu läänepoolses osas. Hoone on kahekorruseline, valget värvi, välisviimistluseks

on laudis. Hoonel ida suunas kaks vintskappi. Hoone põhja, ida ja osaliselt lääne suunas asub

puidust terrass. Terrass on alla 1 meetri kõrge (ei ole ehitusteatise kohustuslik).“

26. Vastavalt EhSRS § 26 lg-tele 1 ja 2 korrastatakse ehitisregistri andmed 2020. aasta

1. jaanuariks ning ehitisregistri andmete korrastamise käigus kantakse ehitisregistrisse sinna

seni kandmata hooned. EhSRS § 27 lg 1 kohaselt kontrollib kohaliku omavalitsuse üksus seni

ehitisregistrisse kandmata ehitisi ning lähtub kontrollil KorS-s ja EhS-s kehtestatud riikliku

järelevalve sätetest.

26.1. Tulenevalt EhSRS § 29 lg-st 1 võib anda pärast 2003. aasta 1. jaanuari ning enne EhSRS

jõustumist ehitatud ehitisele ehitus- või kasutusloa või lugeda ehitamine või ehitise kasutamine

teavitatuks, lähtudes EhS-s sätestatust ja arvestades EhSRS §-st 29 tulenevaid erisusi. Vastavalt

EhSRS § 29 lg-le 2 võib EhSRS § 29 lg-s 1 nimetatud ehitisele anda ehitus- või kasutusloa või

lugeda ehitamine või ehitise kasutamine teavitatuks vastavalt EhS lisas 1 või 2 sätestatule.

EhSRS § 29 lg-s 1 nimetatud ja EhSRS jõustumise ajal kasutatav ehitis peab vastama

EhS § 11 lg-s 2 ja §-s 12 sätestatud nõuetele (EhSRS § 29 lg 3).

26.2. EhS § 12 lg-tes 1 ja 2 sätestatu kohaselt tuleb ehitamisel järgida ehitise ja ehitamise

kohta kehtivaid nõudeid, samuti peab ehitatav ehitis olema kooskõlas ehitise asukohaga

seonduvate kitsendustega. Ehitusluba antakse, kui esitatud ehitusprojekt vastab õigusaktides

sätestatud nõuetele (vt EhS § 42 lg 1). Vajaduse korral tuleb pädeval asutusel esitada ehitusloa

eelnõu kooskõlastamiseks asutusele, kelle õigusaktist tulenev pädevus on seotud ehitusloa

taotluse esemega (EhS § 42 lg 7 p 1).

27. EhS § 130 reguleerib EhS-s ja selle alusel kehtestatud õigusaktides sätestatud nõuete

järgimise üle riikliku järelevalve teostamist. EhS § 130 lg 2 sätestab kohaliku

omavalitsusüksuse kui ühe riiklikku järelevalvet teostava asutuse ülesanded. Vastavalt

EhS § 130 lg 2 p-dele 1–3 kontrollib kohaliku omavalitsuse üksus riiklikku järelevalvet

teostades muu hulgas ehitise ehitamise või ehitusprojekti detailplaneeringule, kohaliku

omavalitsuse eriplaneeringule, projekteerimistingimustele või muudele ehitise asukohast

tulenevatele nõuetele vastavust (p 1), ehitise või ehitamise nõuetele vastavust (p 2) ning

ehitamise teatise või ehitusloa olemasolu ja sellele kantud andmete tegelikkusele vastavust

(p 3).

27.1. Riikliku järelevalve ülesannete täitmisel tuleb kohaliku omavalitsuse üksusel kui

korrakaitseorganil (KorS § 6 lg 1) lähtuda KorS sätetest. Vastavalt KorS § 2 lg-le 4 on riiklik

3-20-1206

järelevalve korrakaitseorgani tegevus eesmärgiga ennetada ohtu, selgitada see välja ja tõrjuda

või kõrvaldada korrarikkumine. Korrarikkumine viidatud sätte tähenduses on avaliku korra

kaitsealas oleva õigusnormi või isiku subjektiivse õiguse rikkumine või õigushüve

kahjustamine (KorS § 5 lg 1). Ehitusõiguse kontekstis on tegu korrarikkumisega, kui rikutakse

EhS-st tulenevaid nõudeid või eiratakse EhS-s sätestatud keelde (vt ka EhS eelnõu 555 SE

seletuskirja lk-d 153 ja 155).

27.2. Vastavalt KorS § 28 lg-le 1 on pädeval korrakaitseorganil korrarikkumise korral õigus

panna avaliku korra eest vastutavale isikule ettekirjutusega korrarikkumise kõrvaldamise

kohustus ning hoiatada teda KorS § 28 lg-s 2 või 3 nimetatud haldussunnivahendite (sh

ATSS §-s 10 sätestatud sunniraha) kohaldamise eest, kui isik ei täida kohustust hoiatuses

määratud tähtaja jooksul.

28. Antud juhul puudub vaidlus, et kõnealune Sepa kinnistu paikneb Lahemaa rahvuspargis (vt

määruse nr 18 § 2 ja lisa leht 3, jvm tl 101) ning jääb Lahemaa piiranguvööndi

(määruse nr 18 § 17 lg 2 p 4 ja lisa leht 3) ja valdavas osas Läänemere ranna ehituskeeluvööndi

(määruse nr 18 § 3 lg 1 ja lisa leht 3) alale. Määrus nr 18 § 1 lg 1 p 1 kohaselt on Lahemaa

rahvuspargi kaitse-eesmärk muu hulgas kaitsta Põhja-Eestile iseloomulikku kultuuripärandit,

sealhulgas pärandkultuurmaastikke ja piirkonnale iseloomulikku asustusstruktuuri.

29. Vastavalt määruse nr 18 § 7 p-le 6 on kaitsealal keelatud anda kaitseala valitseja

nõusolekuta ehitusluba. Samuti tuleneb määruse nr 18 § 23 lg 1 p-st 2, lg 2 p-st 2 ja lg 4 p-st 1,

et üksnes kaitseala valitseja nõusolekul on piiranguvööndis lubatud püstitada ehitisi

olemasoleva elamu juurde, kui püstitatav ehitis ei jää veekaitsevööndisse (vt ka veeseaduse

§ 118). Ka LKS § 14 lg 1 p-dest 6 ja 8 tuleneb, et kaitsealal ei või ilma selle valitseja

nõusolekuta lubada ehitada ehitusteatise kohustusega või ehitusloakohustuslikku ehitist ega

anda ehitusluba kohaselt. Vastavalt määruse nr 18 §-le 4 on Lahemaa rahvuspargi kui kaitseala

valitseja Keskkonnaamet (määruse nr 18 § 4).

30. Määruse nr 18 § 8 lg 1 kohaselt ei kooskõlasta kaitseala valitseja tegevust, mis vajab kaitse-

eeskirja kohaselt kaitseala valitseja nõusolekut, kui see võib kahjustada kaitseala kaitse-

eesmärgi

saavutamist või

kaitseala seisundit.

Samasisuline regulatsioon sisaldub

LKS § 14 lg-s 2, mille kohaselt ei kooskõlasta loodusobjekti valitseja tegevust, mis vajab

kaitse-eeskirja kohaselt kaitstava loodusobjekti valitseja nõusolekut, kui see võib kahjustada

kaitstava loodusobjekti kaitse eesmärgi saavutamist või kaitstava loodusobjekti seisundit.

Kaitseala valitseja võib nende tegevuste kooskõlastamisel kirjalikult seada tingimusi (määruse

nr 18 § 23 lg 3, LKS § 14 lg 3).

31. Eeltoodud sätetest kogumis nähtub, et vastustajal tuli ka Sepa kinnistul paikneva suvemaja

seadustamiseks ettekirjutuse tegemisel arvestada Keskkonnaameti kui ehitise asukohta ulatuva

kaitseala valitseja seisukohaga ning vastustaja ei saanud järelevalvemenetluse läbiviimisel ja

ettekirjutuse tegemisel sellest seisukohast mööda vaadata. Kohus nõustub vastustajaga, et

Keskkonnaameti seisukoht on vastustajale siduv.

32. Järgnevalt tuleb kohtul kontrollida, kas Keskkonnaameti poolt järelevalvemenetluse käigus

17.02.2020. a vastuskirjas nr 7-9/20/1306-2 (jvm tl 81–82) seatud tingimused, millele

ettekirjutuse tugineb, on kooskõlas õigusaktidega ja Lahemaa rahvuspargi kaitse-eesmärkidega.

Kooskõlastuskirja tingimuse õigusvastasuse puhul võib olla sellise menetlusveaga, mille tõttu

ei saa olla sisuliselt õiguspärane ka menetluse tulemusena antav lõplik haldusakt (Riigikohtu

15.04.2010. a otsus nr 3-3-1-1-10, p 13).

33. Keskkonnaamet leiab, et kuna Sepa kinnistul on ehitisregistri kohaselt juba olemas kaks

elamut, siis ei ole kolmanda elamu paiknemine kinnistul kooskõlas Lahemaa rahvuspargi

taluarhitektuuri kaitse-eesmärkidega ning kinnistule püstitatud suvemaja oleks võimalik

seadustada vaid abihoonena. Suvemaja puhul pole aga tegemist abihoonele iseloomuliku

lahendusega.

3-20-1206

34. Vastustaja seisukohtadest nähtub, et Haljala valla läbi viidud järelevalvemenetluse ajal olid

Lahemaa rahvuspargi kaitse-eesmärgid ja nende aluseks olevad väärtused erinevate kaitseala

piirkondade lõikes välja toodud Keskkonnaameti peadirektori 29.04.2016. a käskkirjaga nr 1-

4.2/15/23 kinnitatud Lahemaa rahvuspargi kaitsekorralduskavas aastateks 2016–2025

(kaitsekorralduskava) ja selle lisades. Koolimäe küla puudutav on toodud kaitsekorralduskava

lisa 7 ptk-s 21. Selles peatükis esitatud tabeli (lk 59–61) järgi on väärtuslikus külaosas (kus

paikneb Keskkonnaameti kinnitusel ka Sepa kinnistu) elumaja ehitamine lubatud kohtades, kus

see järgib hoonete paigutusviisi taluõuel (ühel krundil lubatud üks elamu) ning abihoonete

ehitamine on lubatud kohtades, kus see järgib hoonete paigutusviisi taluõuel (tabel lk 59).

Samas tabelis on esitatud abihoonetele järgmised lisanõuded: „Hooned peavad lähtuma

piirkonna abihoonetele iseloomulikest arhitektuursetest traditsioonidest. Hooned võivad olla

vaid ühekorruselised. Väärtuslikel ja väga väärtuslikel abihoonetel ei ole uued juurdeehitised

lubatud; Viimistluses ei ole lubatud kasutada tehases toodetud ümarpalki; Ühel taluõuel võib

olla 1 suurem abihoone“ (tabel lk 61).

35. Kohtule on esitatud kaitsekorralduskava aluseks olev OÜ Artes Terrae poolt 2012. aastal

koostatud Lahemaa rahvuspargi külade arhitektuuri ja asustusstruktuuri analüüs. Ka sellest

analüüsist nähtub, et elumaja ehitamine on Koolimäe külas lubatud üksnes kohtades, kus see

järgib hoonete paigutusviisi taluõuel ning ühel krundil on lubatud üks elamu (analüüsi ptk C,

alaptk 3, lk 69).

36. Keskkonnaamet on toonud kaebusele esitatud 30.09.2020. a vastuse punktis 3 ülevaatlikult

välja Sepa kinnistule suvemaja püstitamist puudutanud kirjavahetuse ja selle sisu alates

2010. aastast. Sellest ülevaatest ning koos sellega kohtule esitatud dokumentidest nähtub, et

Keskkonnaamet on eeltooduga sarnaseid seisukohti väljendanud nii suhtluses vallaga kui Sepa

kinnistu omaniku esindajatega ka enne 2020. aastal algatatud riikliku järelevalve menetlust.

Keskkonnaametiga tuleb nõustuda, et sisuliselt ei oma seega tähendust see, et eespool viidatud

kaitsekorralduskava on kinnitatud alles 2016. aastal, s.o ligi 6 aastat pärast kõnealuse suvemaja

rajamist. Sepa kinnistu omanik ja sellele suvemaja püstitamisega seotud isikud on saanud

samade Keskkonnaameti seisukohtade arvestada ka varem.

37. Keskkonnaamet on väljendanud oma seisukohta, et Sepa kinnistule on võimalik ehitada ja

seal seadustada vaid abihoonele iseloomulikku ehitist, järgmistes varasemalt koostatud

dokumentides.

1) Keskkonnaamet ei ole andnud 24.08.2010. a vastuskirjas V6-6/31671-2 (tl 54–54 pöördel)

Vihula Vallavalitsusele nõusolekut Sepa kinnistule elamule omase arhitektuurse lahendusega

hoone ehitamiseks, leides, et tegemist ei olnud Lahemaale iseloomuliku hoonestuslaadiga.

Keskkonnaamet selgitas, et traditsiooniliselt paikneb ühel maaüksusel arhitektuurselt eristuv

põhihoone (elamu) ja seda teenindavad abihooned, kuid Sepa kinnistule oli kujunemas mitme

eluhoonega hoonestus.

2) Keskkonnaamet selgitas 26.10.2010. a vastuskirjas V 6-7/40071-2 (tl 56–56 pöördel)

vastuseks arhitekti 12.10.2010. a kirjale (milles viimane soovis saada tingimusi Sepa kinnistule

püstitatava abihoone projekteerimiseks ja ehitamiseks), et juba projekteeritud hoone näol oli

tegemist elamu tüüpi hoonega (liigendatud katusekorrus, eenduv veranda, suured klaaspinnad)

ning see ei seetõttu olnud kooskõlas Lahemaa rahvuspargi kultuuripärandi kaitse-

eesmärkidega. Sel põhjusel ei saanud Keskkonnaamet hoone püstitamiseks nõusolekut anda.

3) Keskkonnaamet ei kooskõlastanud 09.08.2012. a kirjaga V 6-5/12/18486-2 (tl 58–

58 pöördel) Sepa kinnistu detailplaneeringut ega andnud nõusolekut detailplaneeringu

kehtestamiseks, tuginedes määrusele nr 109 ning leides muu hulgas, et uute iseseisvate

elamukomplekside moodustamine rannaalal ei ole võimalik.

4) Keskkonnaamet selgitas 27.02.2019. a e-kirjas (tl 62) vastuseks T. Rüütmanni

15.02.2019. a e-kirjale (milles sooviti saada seisukohta Sepa kinnistule püstitatud hoone eskiisi

3-20-1206

kohta), et kuna hoone arhitektuurne lahendus ei ole kooskõlas Lahemaa rahvuspargi

taluarhitektuuri kaitse-eesmärkidega, ei ole võimalik hoonet kooskõlastada. Keskkonnaamet

kordas oma seisukohti, et traditsiooniliselt on elamut teenindavad abihooned lihtsa

põhiplaaniga, väljaehitusteta, väiksemate klaaspindadega, välja ehitamata katusekorrusega ning

arhitektuurselt elamuga haakuvad, jäädes oma varasemate seisukohtade juurde.

Seega nähtub asja materjalidest selgelt, et Keskkonnaamet on viidanud sellele, et kinnistule on

lubatud rajada üksnes kõrvalhoone, ja nendele ehituslikele tingimustele, millele see abihoone

vastama peab, kõnealust suvemaja puudutavas suhtluses juba alates 2010. aastast.

38. HMS § 54 kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt

andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta

ning vastab vorminõuetele. Vastavalt PS §-le 11 tohib õigusi ja vabadusi piirata ainult

kooskõlas põhiseadusega ning need piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas

vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust.

39. Arvestades asjas kohalduvad looduskaitseliste eesmärkidega sätteid ja nendest tulenevat

avaliku huvi järgimise vajadust, ei ole kohtu hinnangul vaidlustatud seadustamisettekirjutusega

piiratud ebaproportsionaalselt kaebaja õigusi. Nii LKS § 14 lg-st 4 kui ka määruse nr 18

§ 8 lg-st 2 tuleneb selgelt, et kui tegevust kaitsealal ei ole kaitseala valitsejaga kooskõlastatud

või tegevuses ei ole arvestatud kaitseala valitseja kirjalikult seatud tingimusi, ei teki isikul, kelle

huvides nimetatud tegevus on, vastavalt haldusmenetluse seadusele õiguspärast ootust sellise

tegevuse õiguspärasuse suhtes. Kohtu hinnangul on nendest sätetest tuletatav ka see, et sellist

õiguspärast ootust ei saanud seega tekkida ka kinnistu praegustel omanikel, sh kaebajal. Samuti

ei saa ehitise seadustamise kohustuse olemasolu sõltuda sellest, kas ehitise omanik on mingil

viisil seotud ebaseadusliku ehitamisega või mitte (vrd Tallinna Ringkonnakohtu 13.04.2010. a

otsus nr 3-08-1332, p 34, ja 29.04.2008. a määrus nr 3-08-683, p 14).

39.1. LKS § 1 p 2 kohaselt on selle seaduse eesmärgiks ka kultuurilooliselt ja esteetiliselt

väärtusliku looduskeskkonna või selle elementide säilitamine. Kohtupraktikas on selgitatud, et

sellest tulenevalt tuleb loodusena mõista ka sellist ajalooliselt kujunenud maastikku koos

erinevate looduslike kooslustena, mida iseloomustab pikaajaline inimtegevus koos looduse

juurde kuuluva asustusstruktuuriga, kus ei paikne ühtegi kaitsealust liiki (Tallinna

Ringkonnakohtu 24.04.2018. a otsus nr 3-17-82, p 18).

40. Erinevalt kaebaja viidatud asjas nr 3-3-1-43-04 käsitletud asjaoludest, ei saa praeguse

vaidluse asjaoludel väita, et avalik võim oleks tunnustanud ehitise olemasolu jooksul selle

seaduslikkust ja kasutamist (vrd Riigikohtu 08.11.2004. a otsus asjas nr 3-3-1-43-04, p 13).

Kohtule esitatud materjalidest nähtub veenvalt, et alates ehitise püstitamise ajast alates on

avalik võim teinud jõupingutusi, et ehitis esmalt püstitataks ning seejärel seadustataks

kooskõlas õigusaktidega ja vastavuses looduskaitseliste eesmärkidega (kirjavahetus ja

dokumendid jvm tl 50–76). Sealhulgas on tehtud kinnistu omaniku volitatud esindajale

T. Rüütmannile 2010. aastal ettekirjutus Sepa kinnistul ehitustööde peatamiseks (jvm tl 69–70),

samuti on koostatud 2018. aastal T. Rüütmannile märgukiri, milles kohustati teda õigusliku

aluseta püstitatud ehitis seadustama hiljemalt 12.04.2019 (jvm tl 74–75).

41. HMS § 55 lg 1 sätestatu kohaselt peab haldusakt olema selge ja üheselt mõistetav. Sellest

tulenevalt peab ka kohustava ettekirjutuse sisu olema haldusakti adressaadi jaoks arusaadav ja

konkreetne. See ei tähenda aga, et ettekirjutuse resolutsioonis ei võiks piirduda üksnes

adressaadilt nõutava lõpptulemuse märkimisega, jättes selle saavutamiseks vajalikud tegevused

adressaadi enda valida. Samuti peab adressaat ettekirjutuse sisu väljaselgitamisel arvestama ka

ettekirjutuse muid osasid ning õiguslikku ja faktilist konteksti (vt Riigikohtu 20.04.2018. a

otsus nr 3-15-443, p 13).

42. Kohus leiab, et antud juhul on kaebajal mõistlik võimalus vaidlustatud ettekirjutuse

punkte 5 ja 6 täita ning nendes sätestatu peab kaebajale olema üheselt mõistetav.

3-20-1206

Kohtupraktikas on peetud lubatavaks ka olukorda, kus ettekirjutuse adressaadile jäetakse

õiguspärase olukorra loomiseks valik erinevate abinõude vahel. Ettekirjutus peab vähemalt

määratlema eesmärgi ehk olukorra, mis tuleb ettekirjutuse täitmisega saavutada, seejuures võib

tekkida vajadus anda adressaadi abistamiseks selgitusi (Riigikohtu 20.04.2018. a otsus nr 3-15-

443, p 13).

43. Vastustaja on vaidlustatud ettekirjutuses selgelt viidanud Keskkonnaameti 17.02.2020. a

vastuskirjas nr 7-9/20/1306-2 seatud tingimusele. Samuti puudub kohtul asja materjalide

pinnalt kahtlus, et kaebajale kui varem Keskkonnaametiga kõnealuse suvemaja ehitamise

seadustamise teemal kirjavahetuses olnud T. Rüütmanniga lähedalt seotud isik on üheselt

mõistetav ka Keskkonnaameti poolt silmas peetud eesmärk, mida on vaja ehitise

seadustamiseks saavutada, s.o suvemaja väljaehitiste likvideerimine. Nii Keskkonnaameti

17.02.2020. a kirjas kui ka ettekirjutuses viidatud vajadus minna selle eesmärgi saavutamiseks

täpsemalt vajalike tegevuste välja selgitamiseks Keskkonnaametisse konsultatsioonile saab

teha ettekirjutuse täitmise võimalust üksnes selgemaks ega piira ülemäära kaebaja õigusi.

44. HMS § 40 lg 1 sätestab, et enne haldusakti andmist peab haldusorgan andma

menetlusosalisele võimaluse esitada kirjalikus, suulises või muus sobivas vormis asja kohta

oma arvamus ja vastuväited.

44.1. Riikliku järelevalve toimiku materjalidest nähtub, et kaebaja esitas enne vaidlustatud

ettekirjutuse tegemist vastustajale oma kirjalikud seisukohad 21.01.2020 (jvm tl 87–89). Pärast

Keskkonnaametilt 17.02.2020. a vastuse saamist on järelevalvemenetlust läbi viinud

järelevalvespetsialist kutsunud kaebaja ärakuulamiseks ja seletuste andmiseks Haljala

Vallavalitsusse, kuid kohtumine jäi esimesel korral ära kaebaja välismaal viibimise tõttu

(jvm tl 46) ja teisel korral riigis kehtestatud eriolukorra tõttu (jvm tl 42). Kaebaja on 18.03.2020

ära kuulatud telefoni teel (protokoll jvm tl 39) ning 23.03.2020 koostatud õiendi kohaselt

selgitas järelevalvespetsialist kaebajale selle vestluse käigus ka kavandatava ettekirjutuse sisu

(jvm tl 38).

44.2. Eeltoodust ning järelevalve menetlustoimingu materjalidest ei nähtu veenvalt, et

kaebajale oleks olnud ärakuulamisõiguse kasutamisel olnud selgelt teada ka võimalikult tehtava

ettekirjutuse sisu. Sellest hoolimata ei ole kohtumenetluses seisukohtade pinnalt võimalik asuda

seisukohale, et kaebaja põhjalikum ärakuulamine oleks saanud ettekirjutuse sisu mõjutada.

Olukorras, kus menetlusnormide rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist, ei ole

haldusakti tühistamine põhjendatud (HMS § 58, samuti riigivastutuse seaduse § 3 lg 3 p 1).

45. Ettekirjutuse õigusvastasust ei tingi kohtu hinnangul kaebaja viited sellele, et ehitis tuleks

seadustada detailplaneeringu menetluses. Asja materjalidest nähtub selgelt, et kaebaja poolt

ehitise seadustamiseks välja pakutud planeeringulahenduses seisnevat alternatiivi ei ole

Keskkonnaamet varem võimalikuks pidanud (Keskkonnaameti 09.08.2012. a kiri nr V 6-

5/12/18486-2 Sepa kinnistu detailplaneeringu kooskõlastamata jätmise kohta, jvm tl 57–58).

Pärast kaebaja poolt sellele võimalusele viitamist oma 21.04.2020. a vaides on vastustaja veel

kord sel teemal Keskkonnaameti poole pöördunud (jvm tl 23). Keskkonnaamet ei ole aga ka

oma 24.04.2020. a vastuses nr 7-9/20/6387-2 (jvm tl 20) pidanud võimalikuks kinnistu jagamist

taotleva detailplaneeringu kehtestamiseks nõusolekut anda.

46. Eelnevalt esitatud põhjenduste pinnalt leiab kohus seega kokkuvõtlikult, et Haljala

Vallavalitsuse 23.03.2020. a ettekirjutus nr 7-5/27-17 on vaidlustatud osas kooskõlas selle

aluseks olevate õigusaktidega ning seda andes ei ole rikutud menetlusnorme määral, mis oleksid

võinud mõjutada asja otsustamist. Seega on jäetud Haljala Vallavalitsuse 22.05.2020. a

korralduse nr 181 punktiga 2 õiguspäraselt rahuldamata ka kaebaja vaie ettekirjutuse punktide

5, 5.2, 6, 6.1 ja 6.2 tühistamiseks.

46.1. Kuigi ettekirjutuse punktis 5 kirjeldatud tegevuse tegemiseks ei tulene ettekirjutusest

pärast Haljala Vallavalitsuse 22.05.2020. a korralduse nr 181 andmist selgelt toodud tähtaega,

3-20-1206

ei mõjuta see kohtu hinnangul ettekirjutuse õiguspärasust ega selle täidetavust. Arvestades, et

ettekirjutuse punktides 5 ja 6 ette nähtud tegevused on omavahel tihedalt seotud, tuleb nõustuda

vastustajaga, et kaebajal on võimalik nii punktis 5 kui ka 6 toodud tegevuste tegemisel lähtuda

ettekirjutuse punktis 6.2 sätestatud tähtajast (s.o 01.12.2022). Eeltoodu ei tähenda, et tähtaja

määratlemise ebaselgus, samuti ettekirjutuse punkti 5.2 täitmise võimalikkus, ei võiks omada

tähtsust võimalikus ettekirjutuse sundtäitmisest tõusetuvas vaidluses.

47. Eeltoodust tulenevalt tuleb jätta kaebus tervikuna rahuldamata.

48. HKMS § 108 lg 1 esimese lause kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus

tehti. Kaebaja on tasunud kaebuse ja esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel riigilõivu kokku

30 eurot ning kandnud kulusid õigusteenusele 2602,02 euro ulatuses. Need menetluskulud

jäävad HKMS § 108 lg 1 alusel kaebaja enda kanda. Muid kuludokumente ega menetluskulude

nimekirja ei ole menetlusosalised kohtule esitanud. Seega jäävad ka muud võimalikud

menetluskulud poolte endi kanda (HKMS § 109 lg 1 ls 4).

49. Kuna kohtule on menetluse käigus esitatud riikliku järelevalve menetluse originaaltoimik,

tuleb see kohtuotsuse jõustumisel vastustajale tagastada, jättes haldusasja materjalide juurde

toimiku koopia.

(allkirjastatud digitaalselt)