2-20-17414/33 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Liis Arrak, liikmed Andres Suik ja Gea Lepik

Otsuse tegemise aeg ja koht

22. märts 2022, Tallinn

Kohtuasja number

2-20-17414

Kohtuasi

X pankrotihalduri Ly Müürsoo hagi Y vastu

tagasivõitmise

korras

tehingu

kehtetuks

tunnistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 11. juuni 2021. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Y apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

60 000 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (vastustaja) X (pankrotis) pankrotihaldur Ly

Müürsoo, lepinguline esindaja vandeadvokaat Martin

Traat

Kostja

(apellant)

Y

(isikukood

XXXXXXXXX),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Martin Kruus

Menetluse liik

Asja läbivaatamine 1. märtsi 2022. a kohtuistungil

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Y apellatsioonkaebus osaliselt.

2. Tühistada Harju Maakohtu 11. juuni 2021. a otsus ja saata asi samale maakohtule

uueks läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumis.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

2-20-17414

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

Menetluskulude jaotuse ja rahalise suuruse määrab asja lahendav maakohus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. X pankrotihaldur Ly Müürsoo (hageja, haldur) esitas 25. novembril 2020 Harju Maakohtule

Y (kostja) vastu hagi, milles palus tunnistada tagasivõitmise korras kehtetuks X (võlgnik) ja

kostja vahel 9. aprillil 2019 sõlmitud notariaalselt tõestatud nõude loovutamise lepingu.

Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

1.1. Hagiavalduse kohaselt mõistis Pärnu Maakohus 28. oktoobri 2013. a otsusega tsiviilasjas

nr 2-13-42740 võlgnikult tema alaealiste laste ülalpidamiseks välja elatise ning Harju

Maakohus suurendas 16. juuni 2016. a otsusega tsiviilasjas nr 2-16-325 elatise suurust.

Võlgniku elatise võlg on suurem kui 22 000 eurot ning võlgniku suhtes on alustatud kokku

24 erinevat täitemenetlust, sh 8. märtsil 2017 täitemenetlus elatise saamiseks. Võlgnik on

korduvalt kriminaalkorras süüdi mõistetud laste ülalpidamiskohustuse rikkumise eest.

Võlgnik ja kostja sõlmisid väidetavalt 10. veebruaril 2017 kokkuleppe (2017. a kokkulepe),

millega võlgnik tunnistas kostja ees oma võlga (47 000 eurot) ja kohustus sõlmima nõude

loovutamise lepingu. 9. aprillil 2019 sõlmisid võlgnik ja kostja notariaalselt tõestatud vormis

kokkuleppe (2019. a kokkulepe), millega võlgnik loovutas kõik tsiviilasjas nr 2-16-12328

jõustunud kohtulahenditest tulenevad nõuded kostjale. Tallinna Ringkonnakohus kinnitas

29. novembri 2019. a määrusega tsiviilasjas nr 2-16-12328 kompromissi, millega C kohustus

tasuma võlgnikule hiljemalt 28. novembril 2020 60 000 eurot ning selle tasumisega viivitamise

korral võlgnetavalt summalt 0,05% viivist päevas. Võlgniku nõuet jäi pärast määruse tegemist

tagama hagi tagamise korras võlgniku kasuks seatud kohtulik hüpoteek summaga 133 020 eurot

30 senti. Kompromissiläbirääkimiste ajal ei maininud võlgnik nõude loovutamist ning võlgnik

tegutses menetluses endiselt nõude omanikuna.

19. oktoobril 2020 kuulutas Harju Maakohus tsiviilasjas nr 2-20-11259 välja võlgniku pankroti

ja määras võlgniku pankrotihalduriks Ly Müürsoo. Võlgniku pankrotimenetluses toimus

29. jaanuaril 2021 nõuete kaitsmise koosolek, kus kostja 2017. a kokkuleppest tulenev nõue

(põhivõlg 47 000 eurot, intress 4700 eurot ja leppetrahv 76 231 eurot 65 senti) jäi tunnustamata.

Mh vaidles haldur kostja nõudele vastu.

1.2. Nõude loovutamise leping tuleb tunnistada pankrotiseaduse (PankrS) § 109 lg 1 ja § 110

lg 1 p 3 alusel kehtetuks. Võlgnik tegi kolme aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist

tehingu, millega loobus oma ainsast varast ühe võlausaldaja kasuks. Kuna võlgnikul oli kokku

24 aktiivset täitemenetlust ning mh suur elatisevõlg, kuid võlgnikul ei olnud likviidset vara, oli

nõude loovutamine oma lapsepõlvesõbrale selgelt võlausaldajate huve kahjustav ning

loovutamise eesmärgiks oli välistada võlausaldajate nõuete rahuldamine.

1.3. Nõude loovutamine on tehingu sisu ja ülaltoodud asjaolusid arvestades lisaks vastuolus

avaliku korra ja heade kommetega ning sellest tulenevalt tühine. Tehingu heade kommete

vastasus võib tuleneda mh ühe poole ebamoraalsest käitumisest tehingu tegemise eesmärgil.

2-20-17414

1.4. Samuti on tehing näilik ja ka seetõttu tühine. Kuigi kostja väidete kohaselt loovutas võlgnik

talle nõude juba 2017. a kokkuleppega ja sõlmis nõude loovutamise kohta 9. aprillil 2019

kokkuleppe, millega läks nõue lõplikult kostjale üle, on kostja tsiviilasjas nr 2-16-12328

kompromissiettepanekut tehes pidanud end jätkuvalt nõude omanikuks, mida kinnitab võlgniku

29. mai 2019. a e-kiri C-le. Kostja ei ole tõendanud, et ta on võlgnikule raha andnud. 2017. a

kokkulepe tekkis hiljem, siis kui kuulutati välja võlgniku pankrot. 2019. a notariaalselt tõestatud

kokkuleppes ei ole viidet 2017. a kokkuleppele. Hageja vaidlustab 2017. a dokumendi

allkirjastamise kuupäeva. 2017. a kokkulepe on vormistatud pärast pankroti väljakuulutamist.

2. Koos hagiavaldusega esitas hageja hagi tagamise taotluse, milles palus keelata C-l kostjale

Tallinna Ringkonnakohtu 29. novembri 2019. a kompromissimääruse tsiviilasjas nr 2-16-

12328 alusel 60 000 euro üleandmise ning kohustada C tasuma 60 000 eurot kohtu

deposiitkontole.

Harju Maakohus rahuldas 27. novembri 2020. a määrusega hagi tagamise taotluse ning keelas

C-l Tallinna Ringkonnakohtu 29. novembri 2019. a kompromissimääruse alusel tsiviilasjas nr

2-16-12328 kostjale 60 000 euro üleandmise ja kohustas C tasuma 60 000 eurot

rahandusministeeriumi kontole. Tallinna Ringkonnakohus jättis 17. veebruari 2021. a

määrusega maakohtu 27. novembri 2020. a määruse muutmata ja 8. septembri 2021. a

määrusega kostja hagi tagamise tagatise taotluse rahuldamata.

Kostja vastuväited

3. Kostja vaidles hagile vastu, palus jätta selle läbi vaatamata või rahuldamata ja menetluskulud

hageja kanda.

3.1. Kostja vastuväidete kohaselt on hagi õiguslikult perspektiivitu ja tuleb jätta läbi vaatamata,

sest 2019. a notariaalselt tõestatud vormis kokkulepe on üksnes 10. veebruaril 2017 poolte vahel

sõlmitud kokkuleppega nõude üleandmist kinnitav dokumentaalne tõend, mitte tagasivõidetav

käsutustehing.

Võlgnik ja kostja sõlmisid juba 10. veebruaril 2017 kokkuleppe, millega võlgnik loovutas

kokkuleppe esemeks oleva nõude kostjale ja kostja kohustus tasuma selle eest võlgnikule

70 000 eurot. Võlgnikul olid kostja ees täitmata 2013. aastal tekkinud kohustused, mille kostja

ja võlgnik fikseerisid 2017. a kokkuleppes laenuna. Sama lepinguga loovutas võlgnik kostjale

täitmise tagamiseks kõik tsiviilasjas nr 2-16-12328 C vastu esitatud nõuded ning kohustus

hiljem kohtulahendiga kindlaksmääratavad nõuded notariaalse kokkuleppega üle andma. 2019.

a kokkuleppega täitis kostja 2017. a kokkulepet.

Ka juhul, kui käsitada erinevalt senisest praktikast 2017. a kokkulepet kohustustehinguna ning

2019. a kokkulepet käsutustehinguna, ei oleks hagejal võimalik hagiga soovitud eesmärki

saavutada, sest hageja ei ole taotlenud 2017. a kokkuleppe kehtetuks tunnistamist.

3.2. Hagi tuleb jätta rahuldamata, sest hageja ei ole toonud esile ega tõendanud PankrS § 110

lg 1 p-s 3 sätestatud tehingu kehtetuks tunnistamise eeldusi.

Kuigi tehing tehti kolme aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist, ei kahjustanud tehing

võlausaldajate huve, sest sellel ei olnud võlgniku võlausaldajatele mingit majanduslikku mõju,

kuna pooled olid nõude juba 2017. a kokkuleppega tasu eest loovutanud. Hageja ei ole väitnud,

et nõude tegelik väärtus oleks suurem ja seetõttu võlausaldajate huve kahjustav. Seda ei kinnita

ka tsiviilasjas nr 2-16-12328 jõustunud kohtulahendiga kinnitatud C kohustuse suurus. Kostjal

2-20-17414

ei saanud tekkida mõistikku kahtlust, et tehing oli võlgnikule majanduslikult kahjulik. Hageja

ei ole selgitanud, kuidas pidi kostja teadma võlgniku täitmata kohustustest või nende

tekkimisest kolmandate isikute ees. Kostja tegi tehingud selleks, et laen saaks talle tagastatud,

ning muud huvi tal ei olnud.

3.3. Hageja ei ole tõendanud ega põhistanud tehingu heade kommete vastasust. 2019. a

kokkuleppe notariaalne tõestamine kinnitab kostja veendumust, et leping on kehtiv. Vastasel

korral oleks notar keeldunud seda tõestamast.

Maakohtu otsus ja põhjendused

4. Harju Maakohus rahuldas 11. juuni 2021. a otsusega hagi ja tunnistas 9. aprilli 2019. a nõude

loovutamise lepingu kehtetuks. Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda, kuid ei määranud

kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurust.

4.1. Maakohus tuvastas asjas järgmised olulised asjaolud:

-

võlgnik ja kostja sõlmisid 9. aprillil 2019 notariaalselt tõestatud vormis kokkuleppe,

millega võlgnik loovutas kõik tsiviilasjas nr 2-16-12328 jõustunud kohtulahenditest

tulenevad nõuded kostjale;

-

kokkuleppe sõlmimise ajal oli võlgnikul suhtes käimas 24 aktiivset täitemenetlust, sh

täitemenetlus elatise saamiseks;

-

kohus kuulutas 19. oktoobril 2020 välja võlgniku pankroti.

4.2. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt tuleb hagi PankrS § 109 lg 1 ja § 110 lg 1 p 3 alusel

rahuldada ja 2019. a kokkulepe kehtetuks tunnistada, sest see kahjustas võlausaldajate huve

ning kostja pidi teadma võlausaldajate huvide kahjustamisest.

Võlgnik ei olnud loovutamise ajal enam maksejõuline, tema suhtes olid käimas täitemenetlused

ning ta loobus oma ainsast varast ühe võlausaldaja kasuks, jättes teiste, sh oma laste huvid

kaitseta. Kui võlgnik ei oleks nõuet loovutanud, oleks saanud nõude arvel rahuldada ka teiste

võlausaldajate nõudeid. Kui võlgnik täidab kohustuse olukorras, kus ta ei suuda enam kõiki

oma kohustusi täita, kahjustab ta oma valikuga eeldatavalt teadlikult teiste võlausaldajate huve.

Ühe võlausaldaja eelistamine võib olla põhjendatud, kui eelistamiseks eksisteerivad

objektiivsed majanduslikud põhjused, kuid praegusel juhul ei olnud põhjust eelistada kostjat

teiste võlausaldajate, sh oma laste ees. Kuna võlgniku vastu oli enne nõude loovutamist

alustatud mitmeid täitemenetlusi, sh 22 000 eurot ületava elatisevõla sissenõudmiseks, oli

nõude loovutamine ilmselgelt võlausaldajate huve kahjustav ja tehtud eesmärgiga välistada

võlausaldajate nõuete rahuldamine pankrotivara arvel.

Arvestades võlgniku pikaajalist võlga kostja ees, pidi kostja teadma võlgniku maksejõuetusest,

st kostja teadis või pidi teadma, et võlgnik kahjustas võlausaldajate huve.

4.3. Kuigi hageja on viidanud ka tehingu vastuolule heade kommetega ning näilikkusele, ei ole

hageja tühisusega seonduvalt nõuet esitanud. Seetõttu ei käsitle kohus tühisusega seonduvat.

4.4. Hagi rahuldamise tõttu jäävad menetluskulud tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 162 lg 1 alusel kostja kanda.

2-20-17414

Apellatsioonkaebus

5. Kostja esitas 7. juulil 2021 apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu 11. juuni

2021. a otsuse ning teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata.

5.1. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt jättis maakohus nõuetekohaselt tuvastamata

PankrS § 110 lg 1 p-s 3 sätestatud eeldused ja otsuse olulises osas põhjendamata.

Kuna kohtule ei esitatud ülevaadet, missugused sissenõutavaks muutunud kohustused olid

võlgnikul tehingu tegemise ajal teiste võlausaldajate ees, siis ei saanud maakohus hinnata, kas

nõude loovutamine oli teistele võlausaldajatele kahjulik ning kas sellega kahjustati teisi

ebaproportsionaalselt. Võlgniku kohustused on tõendamata. Ajutise halduri aruanne ei kajasta

kohustusi loovutamise aja seisuga ega ole tõendina arvestatav. Maakohus jättis arvestamata

asjaolu, et võlgnik loobus juba 2017. aastal nõudest ja tegi seda vastutasu eest.

Kuna hageja ei olnud toonud esile asjaolusid, millest saaks järeldada, et kostja teadis või pidi

teadma, et võlgnik kahjustab tehinguga võlausaldajate huve, ei saanud maakohus ka seda

järeldada. Maakohtu järeldus on põhjendamata.

5.2. Maakohus jättis tähelepanuta kostja väited kaebuse perspektiivituse kohta. Praegune

menetlus toimub üksnes C huvides eesmärgiga vabastada ta põhjendamatult oma kohustuse

täitmisest.

Vastustaja seisukoht

6. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

kostja kanda. Hageja jäi maakohtus esitatud seisukohtade juurde ja leidis, et maakohtu otsus on

seaduslik ja põhjendatud.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

7. Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel osaliselt rahuldada.

Maakohtu otsus tuleb menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu TsMS § 656 lg 1 p 5 alusel

sõltumata apellatsioonkaebuse põhjendustest tühistada ning asi tuleb saata samale maakohtule

uueks läbivaatamiseks. Maakohus on jätnud vaidlust lahendades selgitamiskohustuse olulises

ulatuses täitmata, vaidluse lahendamiseks olulised asjaolud valdavas osas välja selgitamata ning

otsuse olulises ulatuses põhjendamata. Seetõttu ei saa ringkonnakohus teha asjas ise uut otsust

ning saadab asja samale maakohtule uueks läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumis.

8. Pooled vaidlevad selle üle, kas 2019. aastal võlgniku ja kostja vahel notariaalselt tõestatud

vormis sõlmitud kokkulepe, millega võlgnik loovutas kõik tsiviilasjas nr 2-16-12328 jõustunud

kohtulahenditest tulenevad nõuded kostjale, tuleb tunnistada PankrS § 109 lg 1 ja § 110 lg 1

p 3 alusel kehtetuks või ei ole selleks alust.

9. Esmalt märgib kolleegium, et maakohus jättis vaidlust lahendades põhjendamatult välja

selgitamata 2019. a kokkuleppe sisu ja õigusliku tähenduse, mistõttu on maakohus ennatlikult

käsitanud 2019. a notariaalselt tõestatud kokkulepet nõude loovutamisena.

9.1. Kuigi hageja väitel toimus nõude loovutamine 2019. a notariaalselt tõestatud vormis

kokkuleppega, on kostja sellele vastu vaielnud ja leidnud, et tegelikult loovutas võlgnik oma

nõude kostjale juba 2017. a kirjaliku kokkuleppega ning 2019. a notariaalse kokkuleppega

2-20-17414

üksnes dokumenteeriti loovutamine notariaalselt tõestatud vormis. Seega, arvestades poolte

väiteid, tuli maakohtul esmalt välja selgitada ja kooskõlas VÕS §-ga 29 hinnata 2017. a ja

2019. a kokkulepete sisu ning tuvastada nende kokkulepete õiguslik tähendus, st kas kummagi

lepingu puhul oli tegemist eellepingu, kohustus- või käsutustehinguga. Kohtule on tõendina

esitatud mõlemad kokkulepped, kuid toimiku materjalidest, sh kohtuistungi protokollist ei

nähtu, et maakohus oleks pooltega arutanud nende kokkulepete õiguslikku tähendust ja

püüdnud välja selgitada võlgniku ning kostja ühist tahet lepingu sõlmimisel või selle võimatuse

korral mõistliku isiku arusaama kokkulepete sisust ja tähendusest olukorras, kus lepingupooled

olid sõlminud erineval ajal kaks sama nõude loovutamist puudutavat lepingut. Maakohus on

16. märtsi 2021. a määruses küll leidnud, et kostja vastuväited ei anna alust jätta hageja nõuet

etteruttavalt läbi vaatamata, st hagis esitatud nõude põhjendatuse üle tuleb otsustada

kohtuotsuses, kuid maakohus ei ole kostja vastuväiteid ka kohtuotsuses käsitlenud, eksides

sellega menetlusõiguse normide vastu.

9.2. Kolleegium märgib, et kostja vastuväidete alusel kokkulepete sisu tuvastamine on vaidluse

lahendamisel keskse tähtsusega.

Juhul, kui võlgnik loovutas oma nõude juba 2017. a kokkuleppega, st see leping on käsitatav

nõude loovutamise käsutustehinguna, tuleb korduva loovutuse korral lugeda VÕS § 164 lg 3

järgi kehtivaks varasem loovutamine, st 2017. a kokkuleppega nõude loovutamine, ning sellest

tulenevalt osutuks hagi õiguslikult perspektiivituks ja tuleks jätta rahuldamata. Seejuures tuleb

aga maakohtul kontrollida ka seda, kas arvestades hageja esitatud väiteid, 2017. a kokkulepe

kehtib, st kokkulepe ei ole tühine. Juhul, kui 2017. a kokkulepe osutub tühiseks, tuleb hinnata,

kas nõue on loovutatud 2019. a kokkuleppega.

Juhul, kui 2017. a kokkulepe ei ole käsitatav nõude loovutamise käsutustehinguna (st see on

käsitatav kohustustehinguna) ja nõue on loovutatud 2019. a kokkuleppega, on hagi iseenesest

perspektiivne. Sellisel juhul ei sõltu 2019. a kokkuleppe kui käsutustehingu kehtivus TsÜS § 6

lg 4 järgi õiguse üleandmiseks kohustava tehingu kehtivusest, st 2019. a kokkuleppe kehtivuse

kontekstis ei ole tähtsust hageja väidetel selle kohta, et 2017. a tehing on tühine. Küll aga saab

kohus kõiki tehinguid kogumis hinnata selleks, et tuvastada, kas tagasivõidetava tehinguga on

võlgnik kahjustanud teadlikult võlausaldajate huve. Seega ei saa pidada hageja väiteid 2017. a

kokkuleppe tühisuse kohta praeguse vaidluse kontekstis hageja esitatud nõuet arvestades

tähtsusetuks. Asja uuel läbivaatamisel peab maakohus võtma selge seisukoha 2017. a tehingu

õigusliku tähenduse ja kehtivuse kohta.

10. Edasi märgib kolleegium, et sõltumata ülaltoodust asus maakohus igal juhul ennatlikult

seisukohale, et võlgniku ja kostja vahel 9. aprillil 2019 sõlmitud notariaalselt tõestatud vormis

kokkulepe, millega võlgnik loovutas kõik tsiviilasjas nr 2-16-12328 jõustunud kohtulahenditest

tulenevad nõuded kostjale, tuleb võlgniku pankrotimenetluses PankrS § 109 lg 1 ja § 110 lg 1

p 3 alusel tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistada.

10.1. Ringkonnakohus selgitab, et tehingu, mis on tehtud enne pankroti väljakuulutamist ja mis

kahjustab võlausaldajate huve, tunnistab kohus PankrS § 109 lg 1 järgi tagasivõitmisel

PankrS §-des 110–114 sätestatud alustel kehtetuks. Mh tunnistab kohus PankrS § 110 lg 1 p 3

alusel kehtetuks tehingu, mis tehti kolme aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist ja

võlgnik kahjustas tehinguga teadlikult võlausaldajate huve ning tehingu teine pool teadis või

pidi teadma, et võlgnik kahjustas sellega võlausaldajate huve. Seejuures võib kohus lugeda

PankrS § 117 lg 3 järgi füüsilisest isikust võlgniku lähikondseks võlgnikule lähedase isiku ning

võlgniku lähikondse puhul eeldatakse VÕS § 110 lg 1 p 3 järgi, et ta teadis, et võlgnik kahjustas

tehinguga teadlikult võlausaldajate huve.

2-20-17414

Eeltoodut arvestades juhtis kostja õigesti tähelepanu sellele, et 2019. a kokkuleppe kehtetuks

tunnistamiseks peavad täidetud olema kõik järgmised eeldused:

-

tehing tehti kolme aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist;

-

võlgnik kahjustas teadlikult tehinguga võlausaldajate huve;

-

tehingu teine pool teadis või pidi teadma, et võlgnik kahjustas sellega võlausaldajate

huve.

10.2. Praegusel juhul ei vaidle pooled esimese eelduse esinemise üle, st selle üle, et tehing tehti

kolme aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist. Samas juhtis kostja õigesti tähelepanu

sellele, et hageja ei ole toonud esile ega tõendanud ning maakohus ei ole seetõttu ka tuvastanud

asjaolusid, mille alusel saaks järeldada, et tehing on ülalnimetatud aja jooksul enne ajutise

halduri nimetamist tehtud.

10.3. Pooled vaidlevad samas selle üle, kas võlgnik kahjustas 2019. a kokkuleppega

võlausaldajate huve ning kas ta tegi seda teadlikult.

Riigikohus on selgitanud, et pankrotiseaduse eesmärk ei ole soodustada pankrotiohus isikuga

tehingute tegemisest hoidumist, küll aga on selle eesmärk võlausaldajate varaliste huvide kaitse,

st võlausaldajate nõuete võimalikult suures ulatuses rahuldamine. Sellest tulenevalt peab

kehtetuks tunnistatav tehing kahjustama võlausaldajate tegelikke varalisi huve, mida tehinguga

rikuti, ning võlausaldajate huvide kahjustamise tuvastamiseks tuleb hagejal tõendada, et

tehingu tegemata jätmisel oleksid võlausaldajate nõuded tõenäoliselt rahuldatud suuremas

ulatuses. Kohtul tuleb võlausaldajate huvide kahjustamise tuvastamiseks võrrelda

võlausaldajate nõuete rahuldamise tõenäosust lepingu sõlmimise ja selle sõlmimata jätmise

korral. Seejuures ei saa võlausaldajate huve kahjustada turutingimustel tehtud tehing, millega

vahetatakse ekvivalentseid väärtusi, kuid turutingimustel tehtud tehingu puhul ei ole muude

asjaolude tõttu võlausaldajate huvide kahjustamine siiski välistatud. Sellisel juhul peab aga

hageja need asjaolud esile tooma ja tõendama (vt Riigikohtu 3. mai 2017. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-30-17, p-d 12 ja 14).

Praegusel juhul tõi hageja esile, et võlgnik loobus 2019. a tehinguga oma ainsast varast

(nõudest) ühe võlausaldaja kasuks. Kuna võlgnikul oli kokku 24 aktiivset täitemenetlust ning

mh suur elatisevõlg, kuid võlgnikul ei olnud likviidset vara, oli nõude loovutamine oma

lapsepõlvesõbrale hageja hinnangul selgelt võlausaldajate huve kahjustav ning loovutamise

eesmärgiks oli välistada võlausaldajate nõuete rahuldamine. Hageja ei ole aga toonud täpsemalt

esile asjaolusid, millest kohus saaks järeldada, millised nõuded ja millises suuruses olid 2019. a

kokkuleppe sõlmimise ajal võlausaldajatel võlgniku vastu, ega selgitanud, kuidas oleksid

saanud 2019. a kokkuleppe sõlmimata jätmise korral võlausaldajate huvid suuremas ulatuses

rahuldatud. Mh ei ole hageja esile toonud, kui suur elatisevõlg oli võlgnikul 2019. a kokkuleppe

sõlmimise ajal oma kummagi lapse ees, ega seda, millistel asjaoludel saab järeldada, et võlgnik

kahjustas nõuet loovutades teadlikult laste huve. Ühtlasi ei ole hageja esitanud nende asjaolude

kinnituseks tõendeid. Hageja esitas üksnes võlgniku ajutise halduri 29. septembril 2020

koostatud aruande koos lisadega, kuid ei ole esitanud tõendeid 2019. a kokkuleppe sõlmimise

ajal esinenud asjaolude kohta. Samal ajal ei ole aga ka kostja hageja esile toodud asjaoludele

selgelt vastu vaielnud ega neid ka omaks võtnud. Ka ringkonnakohtu istungil ei võtnud kostja

esindaja kõiki hagis esitatud asjaolusid, sh võlgniku laste elatise võlga 2019. a seisuga omaks.

Ülal kirjeldatud olukorras pidanuks maakohus selgitama eelmenetluses välja hageja nõude

rahuldamise eelduseks olevad vaidlusalused asjaolud ning juhtima hageja tähelepanu

puudulikult esitatud asjaoludele ja tõendite ebapiisavusele. Harju Maakohus on 16. märtsi

2021. a määruses nentinud, et poolte seisukohtadest ja esitatud tõenditest nähtuvalt on pooltele

2-20-17414

olnud arusaadav, millised on tulenevalt tehingu tagasivõitmise nõudest PankrS § 109 lg 1 ja

§ 110 lg 1 p 3 alusel selle eeldused ja milliseid asjaolusid peavad pooled johtuvalt üldisest

tõendamiskoormise jaotusest TsMS § 230 lg 1 järgi tõendama. Hageja esitatud asjaolud ja

tõendid aga sellist kohtu järeldust ringkonnakohtu hinnangul ei toeta, kuna need olid esitatud

selgelt puudulikult ning nende alusel ei olnud võimalik hageja nõuet täiendava selgitamiseta

lahendada.

Ühtlasi on maakohus jätnud tähelepanuta kostja esitatud asjaolud ja vastuväited, mis puudutasid

võlausaldajate huvide kahjustamist. Kostja tõi esile, et 2019. a kokkulepe ei kahjustanud

võlausaldajate huve, sest sellel ei olnud võlausaldajatele mingit majanduslikku mõju, kuna

pooled olid nõude juba 2017. a kokkuleppega loovutanud ning nõue loovutati tasu eest. Nõude

loovutamine ekvivalentse tasu eest võib iseenesest anda alust järeldada, et nõude loovutamisega

ei kahjustatud võlausaldajate huve. Selleks tulnuks aga kostjal menetluses tõendada, et võlgnik

loovutas juba 2017. aastal kostjale nõude ekvivalentse väärtusega tasu eest ning et võlgnik

sellise tasu ka sai. Praegusel juhul tähendab see seda, et kostja pidi mh tõendama, et võlgnikul

oli tema ees täitmata ekvivalentse väärtusega kohustus, mille kostja 10. aprillil 2019

tasaarvestas oma kohustusega tasuda võlgnikule loovutatud nõude eest. Kostja väitel tõendas

neid asjaolusid 2017. a kokkuleppes sisalduv võlatunnistus koosmõjus 10. aprilli 2019. a

tasaarvestuse avaldusega, kuid hageja väitel oli 2017. a kokkulepe tagantjärgi koostatud,

st sellele oli märgitud vale kuupäev. Seejuures tõi hageja esile ka asjaolud, mille alusel ta

järeldas, et 2017. a kokkulepe ei pruugi olla dokumendis märgitud kuupäeval allkirjastatud.

Samuti väitis hageja maakohtu istungil, et tasaarvestuse avaldus ei ole tõsiseltvõetav tõend ning

et tegemist oli rahatu tehinguga, st seadis kahtluse alla kirjalikult vormistatud tehingute

usaldusväärsuse. Kolleegium märgib, et kui kirjalik dokument on koostatud tagantjärgi ja

dokumendi koostaja on märkinud sellele ebaõigeid andmeid, sh dokumendi koostamise kohta

ebaõige kuupäeva, on tegemist dokumendi võltsimisega (intellektuaalne võltsimine) ja tekib

küsimus selle tõendi usaldusväärsusest. Sellisel juhul tuleb kohtul kontrollida dokumendi

koostaja usaldusväärsust ning kõrvutada dokumendist tulenevat teavet muude tõenditega

(vt Tsiviilkohtumenetluse seadustik I. Kommenteeritud väljaanne. § 277 kommentaari p 3.1).

Praegusel juhul tõi hageja kohtu ette asjaolud, mille alusel pidanuks kohtul tekkima kahtlus

2017. a kokkuleppe ja 2019. a tasaarvestuse avalduse kui tõendi usaldusväärsuses, kuid

maakohus ei ole pööranud sellele tähelepanu ega selgitanud kostjale vajadust esitada

täiendavaid tõendeid, mis kinnitaksid nende tõendite usaldusväärsust.

Lisaks ei ole hageja esile toonud ega tõendanud asjaolusid, mille alusel saaks kohus järeldada,

et võlgnik on kahjustanud võlausaldajate huve teadlikult. Ka sellele nõude rahuldamise

eeldusele ning selles osas puudulikult esitatud asjaoludele ei ole maakohus eelmenetluses

tähelepanu juhtinud, mistõttu võisid hagejal jääda vastavad asjaolud ekslikult esitamata.

10.4. Viimaks vaidlevad pooled PankrS § 110 lg 1 p 3 kohaldamist puudutavalt ka selle üle,

kas kostja teadis või pidi teadma, et võlgnik kahjustas 2019. a tehinguga võlausaldajate huve.

Üldjuhul peab hageja tooma esile ja tõendama asjaolud, millest saab järeldada, et tehingu teine

pool teadis või pidi teadma sellest, et võlgnik kahjustab tehinguga võlausaldajate huve

PankrS § 110 lg 1 p 3 tähenduses. Praegusel juhul ei ole hageja toonud selgelt esile selliseid

asjaolusid. Seetõttu ei saanud ka maakohus tuvastada, et kostja teadis või pidi teadma

võlausaldajate huvide kahjustamisest. Ainuüksi asjaolust, et võlgnik oli olnud pikka aega

kostjale võlgu, ei saanud maakohus järeldada, et kostja teadis või pidi teadma, et 2019. a

kokkuleppega kahjustatakse võlgniku teiste võlausaldajate huve. Kuna hageja ei olnud toonud

kohtu ette asjaolusid, mis viitaksid kostja teadmisele või teadma pidamisele, pidi maakohus

2-20-17414

eelmenetluses sellele hageja tähelepanu juhtima. Seda pole maakohus paraku teinud, mistõttu

võivad olla hagejal jäänud ka need asjaolud kohtu ette toomata ja tõendamata.

Küll on aga hageja väitnud ja kostja esindaja ringkonnakohtu istungil kinnitanud, et kostja ja

võlgnik olid lapsepõlvesõbrad ning nad suhtlesid ka tehingute tegemise ajal. See viitab kostja

ja võlgniku pikaajalistele isiklikele suhetele, mis koosmõjus muude asjaoludega võib anda

kohtule alust lugeda kostja PankrS § 117 lg 3 alusel võlgniku lähikondseks, kelle puhul

PankrS § 110 lg 3 järgi eeldatakse võlausaldajate huvide kahjustamisest teadmist või teadma

pidamist. Seda arvestades tulnuks maakohtul eelmenetluses selgitada hagejale võimalust

täpsustada hagi aluseks olevaid asjaolusid, mis viitavad võlgniku ja kostja lähikondsusele, ning

anda hagejale võimalus neid asjaolusid ka vajadusel tõendada. Samuti tulnuks maakohtul

selgitada kostjale, et juhul, kui võlgnik ja kostja osutuvad lähikondseteks, on kostjal võimalus

kohtumenetluses võlausaldajate kahjustamisest teadmise või teadma pidamise eeldus ümber

lükata. Ka seda pole maakohus paraku eelmenetluses teinud, mistõttu on maakohtul jäänud

vaidluse lahendamiseks tähtsad asjaolud olulises osas välja selgitamata.

11. Ülaltoodut arvestades juhtis kostja apellatsioonkaebuses õigesti tähelepanu sellele, et

maakohus ei saanud hagis esitatud asjaolusid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid arvestades

tunnistada 2019. a kokkulepet PankrS § 109 lg 1 ja § 110 lg 1 p 3 alusel kehtetuks. Seetõttu

tuleb maakohtu otsus tühistada. Teisalt ei saa ringkonnakohus jätta praegusel juhul hagi

vastavalt kostja apellatsioonkaebuse taotlusele rahuldamata, sest maakohus on kolleegiumi

hinnangul eksinud vaidlust lahendades oluliselt menetlusõiguse normide vastu ning jätnud

TsMS § 392 lg-s 1 sätestatud eelmenetluse ülesanded, sh kohtu selgitamiskohustuse olulises

ulatuses täitmata, poolte esitatud väited ja asjaolud osaliselt tähelepanuta ning sellest tulenevalt

ka otsuse olulises ulatuses TsMS § 436 kohaselt põhjendamata. Kolleegium juhib tähelepanu

sellele, et kohus võib TsMS § 435 lg 1 järgi teha otsuse alles siis, kui asja on arutatud

ammendavalt ja asi on lõpliku lahendi tegemiseks valmis. Seejuures hindab kohus TsMS § 438

lg 1 esimese lause järgi tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb

asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. Praegusel juhul on maakohus teinud asjas

ennatlikult otsuse ning arvestades eksimuste ulatust ei saa ringkonnakohus kõiki eksimusi

apellatsioonimenetluses ise kõrvaldada.

Kolleegium möönab, et iseenesest pidi hageja kui professionaalne pankrotihaldur mõistma, et

tal tuleb tuua kohtu ette kõik hagi aluseks olevad asjaolud ja neid asjaolusid ka tõendada. Siiski

olukorras, kus hageja tõi esile kõik olulisemad asjaolud, kostja ei vaielnud selgelt kõigile hageja

esitanud asjaoludele vastu ning maakohus ei juhtinud tähelepanu hageja esitatud asjaolude ja

tõendite puudulikkusele, arvestades nõudenormist tulenevaid eeldusi, pidades hageja esitatut

16. märtsi 2021. a määruses pigem piisavaks, ei saanud hageja mõista, et tema esile toodud

asjaolud ja tõendid ei ole piisavad hagi rahuldamiseks. Lisaks märgib kolleegium, et

pankrotihalduril peavad küll haldurina tegutsemiseks olema mitmete õigusvaldkondade

erialateadmised, kuid neid ei saa üldjuhul võrdsustada õigusharidusega professionaalse

kohtumenetluses osaleva lepingulise esindaja teadmistega. Sellest tulenevalt oli maakohtul

praegusel juhul ulatuslikum selgitamiskohustus, mida tulnuks täita. Eeltoodut ei muuda ka see,

et hageja osales maakohtu menetluses alates 11. mail 2021 toimunud kohtuistungist

õigusteadmistega lepingulise esindaja vahendusel, sest selleks ajaks oli enamus

menetlustoiminguid maakohtus juba tehtud. Samuti ei muuda kohtu selgitamiskohustuse ulatust

asjaolu, et hagejat nõustas kohtuväliselt mingil määral advokaat, kes astus hiljem tema

lepingulise esindajana menetlusse.

12. Lisaks märgib kolleegium, et maakohus ei ole asjas tehtud lõpplahendis lahendanud hagi

tagamise abinõuga seotud küsimusi.

2-20-17414

Kuigi maakohus tagas 27. novembri 2020. a määrusega hagi ning keelas hagi tagamise korras

C-l Tallinna Ringkonnakohtu 29. novembri 2019. a kompromissimääruse alusel tsiviilasjas nr

2-16-12328 kostjale 60 000 euro üleandmise (s.o loovutatud nõude täitmise kostjale) ja

kohustas C tasuma 60 000 eurot rahandusministeeriumi kontole, ei ole maakohus otsusega

lahendanud TsMS § 442 lg 5 järgi rakendatud hagi tagamise abinõudega seotud küsimusi, sh

märkinud, kas hagi tagamise abinõu jääb kehtima kohtulahendi täitmist tagava abinõuna või

tuleb see tühistada või abinõud muuta.

Ringkonnakohus selgitab, et hagi rahuldamise korral jätab kohus kohaldatud hagi tagamise

abinõu TsMS § 445 lg 2 järgi jõusse kohtulahendi täitmist tagava abinõuna, kui see on lahendi

täitmise tagamiseks ilmselt vajalik ja pool, kelle kasuks lahend tehti, ei taotle hagi tagamise

tühistamist. Seejuures peab kohus seda eelnevalt hagejaga arutama. Praegusel juhul ei ole

maakohus pooltega hagi tagamise püsima jäämist pärast kohtulahendi jõustumist arutanud ning

ringkonnakohtu istungil olid pooled eri meelt selles, mis peaks saama hagi rahuldamise korral

rahandusministeeriumi kontole C kantud rahast. Seega tuleb maakohtul asja uuel läbivaatamisel

arutada pooltega ka hagi tagamise abinõu jõusse jätmist või tühistamist hagi võimaliku

rahuldamise korral.

13. Ülaltoodud põhjendustel tühistab kolleegium maakohtu otsuse ja saadab asja maakohtule

uueks läbivaatamiseks.

14. Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja saadab asja maakohtule uueks

läbivaatamiseks, ei määra ringkonnakohus asjas menetluskulude jaotust ega hüvitatavate

menetluskulude suurust. Menetluskulude jaotuse määrab TsMS § 173 lg 3 järgi maakohus

vastavalt asja lahendamise tulemusele. Hüvitatavate menetluskulude suuruse määrab maakohus

vastavalt menetluskulude jaotusele TsMS § 177 lg-te 1 ja 2 järgi kindlaks kohtuotsuses või

mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse jõustumist määrusega.

(allkirjastatud digitaalselt)

Liis Arrak, Andres Suik, Gea Lepik