2-15-18487/200 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Liis Arrak, liikmed Gea Lepik ja Andres Suik

Otsuse tegemise aeg ja koht

22. märts 2022, Tallinn

Kohtuasja number

2-15-18487

Kohtuasi

X hagi Y vastu ühisvara jagamiseks

Y vastuhagi X vastu ühisvara jagamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Pärnu Maakohtu 19. mai 2021. a otsus

Kaebuse esitaja, liik ja hind

X apellatsioonkaebus, hind 3500 eurot

Y apellatsioonkaebus, hind 3500 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (apellant) X (isikukood XXXXXXXXXXX),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Ljudmila Tamar

Kostja (apellant) Y (isikukood XXXXXXXXXXX),

lepingulised esindajad vandeadvokaadid Aivar Pilv ja

Anneli Aab

Menetluse liik

Asja läbivaatamine 1. märtsi 2022. a kohtuistungil

RESOLUTSIOON

1. Jätta Y ringkonnakohtu istungil esitatud nõude laiendamise taotlus läbi vaatamata.

2. Jätta Y apellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Rahuldada X apellatsioonkaebus osaliselt.

4. Tühistada Pärnu Maakohtu 19. mai 2021. a otsus osas, millega maakohus:

4.1. luges resolutsiooni p-s 5 ühisvaraks maksukohustused suuremas ulatuses kui

52 046 eurot 47 senti ning mõistis maksukohustuste eest välja suurema hüvitise

kui 26 023 eurot 24 senti;

4.2. tasaarvestas resolutsiooni p-s 7 hüvitisenõuded Y poolt kohtumenetluses

tasaarvestatud 16 233 euro 88 sendiga ja mõistis Y-lt X kasuks kokku välja

väiksema hüvitise kui 120 998 eurot 47 senti;

4.3. jättis ekspertiisi tegemisega seonduvad kulud X kanda.

5. Teha tühistatud osas uus otsus, millega:

2-15-18487

5.1. lugeda maksukohustused 52 046 euro 47 sendi ulatuses ühisvaral lasuvaks

kohustuseks ning mõista maksukohustuste eest välja hüvitis 26 023 eurot

24 senti;

5.2. jätta hüvitis 16 233 euro 88 sendiga tasaarvestamata, kuid arvata see summa

ühisvara hulka ja mõista X-lt Y kasuks välja hüvitis 8116 eurot 94 senti, ning

mõista Y-lt X kasuks kokku välja hüvitis 120 998 eurot 47 senti;

5.3. jätta kostja tõttu suurenenud ekspertiisi tegemisega seonduvad kulud

(442 eurot 40 senti) kostja kanda ning ülejäänud ekspertiisikulud võrdsetes

osades poolte kanda. Jätta ülejäänud menetluskulud kummagi poole enda

kanda.

6. Ülejäänud osas jätta maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid osaliselt muuta

ja täiendada kohtuotsuse põhjendusi.

7. Sõnastada kohtuotsuse resolutsioon tervikuna järgmiselt:

7.1. Rahuldada X hagi osaliselt.

7.2. Rahuldada Y vastuhagi osaliselt.

7.3. Jagada Y ja X ühisvara alljärgnevalt:

7.3.1. Lõpetada poolte ühisomand ja panna Buss LAZ (mudel 695N, VIN kood

XXXXX, reg nr XXXXXX, 1980) avalikule enampakkumisele alghinnaga

500 eurot ja jagada enampakkumisest saadud raha poolte vahel võrdselt.

7.3.2. Lõpetada poolte ühisomand ja jätta sõiduauto Kia Ceed (mahtuniversaal,

85 kW, reg nr YYYYYY 2007) väärtusega 2790 eurot X ainuomandisse.

Mõista X-lt Y kasuks välja hüvitis 1395 eurot.

7.3.3. Lõpetada

poolte

ühisomand

ja

jätta

X

ainuomandisse

tema

pangakontodel 27. mai 2016. a seisuga olnud raha 484 eurot 73 senti.

Mõista X-lt Y kasuks välja hüvitis 242 eurot 36 senti.

7.3.4. Lõpetada

poolte

ühisomand

ja

jätta

Y

ainuomandisse

tema

pangakontodel 27. mai 2016. a seisuga olnud raha 785 eurot 20 senti ja

väärtpaberikontol VP 24629 olnud väärtpaberid väärtusega 874 eurot

62 senti. Mõista Y-lt X kasuks välja hüvitis 829 eurot 91 senti.

7.3.5. Lõpetada poolte ühisomand ja jätta Y ainuomandisse järgmised

vallasasjad: lumepuhur väärtusega 1000 eurot; lehepuhur väärtusega

100 eurot; murutraktor väärtusega 750 eurot; rootorniiduk väärtusega

400 eurot; keevitusaparaat väärtusega 3000 eurot; bullerjanahi

väärtusega 200 eurot; telfer 2tk väärtusega 100 eurot; treipink

väärtusega 2000 eurot; õhukaloriifer väärtusega 1420 eurot; haagissuvila

Tabbert väärtusega 500 eurot; puulõhkumismasin väärtusega 100 eurot.

Mõista Y-lt X kasuks nimetatud vallasvara eest välja hüvitis 4785 eurot.

7.3.6. Lõpetada poolte ühisomand ja jätta Y ainuomandisse Osaühingu Q

(registrikood XXXXXXXX) osa väärtusega 72 409 eurot. Mõista Y-lt X

kasuks osa eest välja hüvitis 36 204 eurot 50 senti.

7.3.7. Lõpetada poolte ühisomand ja jätta Y ainuomandisse järgmised

sõidukid:

sõiduk

AZLK

(mudel

2140,

VIN

kood

XXXXXX,

reg nr XXXXXX 1979) väärtusega 35 eurot; omavalmistatud haagis

reg nr XXXXX, 2000, VIN kood XXXXXXXXXXXXXXX) väärtusega

4000 eurot; Citroen Berlingo (kaubik, 66 kW, reg nr XXXXXX, 2008)

väärtusega 2500 eurot; veoauto GAZ (mudel SAZ3502, VIN kood

XXXXXX, 1983, reg nr XXXXXX) väärtusega 31 eurot; traktor MTZ

(1993, mudel 82, VIN kood XXXXXX, reg nr XXXXXX) väärtusega 3500

eurot; haagis Närko (1978, mudel 3PP2S-AL18EJ-300, VIN kood XXXX,

reg nr XXXXX) väärtusega 2000 eurot; veoauto MAZ (1984, mudel 504,

2-15-18487

VIN kood XXXXX, reg nr XXXXXX) väärtusega 330 eurot; haagis

VANHOOL (1980, mudel SK301/27, VIN kood XXXXX, reg nr XXXXX)

väärtusega 2500 eurot; sõiduauto Audi (mudel 200, VIN kood

XXXXXXXXXXXX, reg nr XXXXXX, 1986) väärtusega 45 eurot;

traktor EH 05 87 mark T (mudel 40, 1973) väärtusega 1000 eurot;

traktor mark T (mudel 25A, 1993) väärtusega 500 eurot; traktor Roomik

CAT väärtusega 6000 eurot; traktor Roomik T130 väärtusega

1500 eurot; haagis FRUEHAUF (reg nr XXXXXX, mudel CT -3A3-35,

2006) väärtusega 11 000 eurot. Mõista Y-lt X kasuks nimetatud sõidukite

eest välja hüvitis 17 470 eurot 50 senti.

7.3.8. Lõpetada poolte ühisomand ja jätta Y ainuomandisse XXX kinnistu

(registriosa nr XXXXXXXX) väärtusega 10 000 eurot. Kohustada X

andma asjaõiguslepingu jaoks vajalik tahteavaldus, millega X ja Y

lepivad kokku selles, et kinnisasi (registriosa nr XXXXXXXX) jääb Y

ainuomandisse. Kohustada X andma nõusolek kinnistusraamatus

registriosa nr XXXXXXXX omanikukande kustutamiseks ja uue kande

tegemiseks,

millega

kantakse

kinnisasja

ainuomanikuna

kinnistusraamatusse Y. Mõista Y-lt X kasuks kinnisasja eest välja hüvitis

5000 eurot.

7.3.9. Lõpetada poolte ühisomand ja jätta Y ainuomandisse UUU (registriosa

nr XXXXXX) väärtusega 159 300 eurot. Kohustada X andma

asjaõiguslepingu jaoks vajalik tahteavaldus, millega X ja Y lepivad kokku

selles, et kinnistu (registriosa nr XXXXXX) jääb Y ainuomandisse.

Kohustada X andma nõusolek kinnistusraamatu registriosa nr

XXXXXX omanikukande kustutamiseks ja uue kande tegemiseks, mille

kohaselt Y on kinnisasja ühisomanik kustutatakse ja tehakse uus kanne,

millega kantakse kinnisasja ainuomanikuna kinnistusraamatusse Y.

Mõista Y-lt X kasuks kinnisasja eest välja hüvitis 79 650 eurot.

7.4. Jätta Y kanda SEB panga ja Y vahel 14. juunil 2012 sõlmitud laenulepingust nr

2012012690 tulenev kohustus, mis oli 27. mai 2016. a seisuga 4983 eurot 49 senti.

Mõista X-lt Y kasuks laenukohustuse eest välja hüvitis 2491 eurot 75 senti.

7.5. Jätta Y kanda 27. mai 2016. a seisuga maksukohustused 52 046 eurot 47 senti.

Mõista X-lt Y kasuks maksukohustuste eest välja hüvitis 26 023 eurot 24 senti.

7.6. Arvata poolte ühisvara hulka sõiduauto Skoda Supreb (2013, reg nr XXXXXX)

omandamiseks abielu ajal kulutatud ühiste vahendite eest hüvitis 3469 senti

40 senti, veoauto MAN (2006, reg nr XXXXXX) omandamiseks abielu ajal

kulutatud ühiste vahendite eest hüvitis 16 971 eurot 30 senti ja XXX kinnisasjal

(registriosa nr XXXXXXXX) kasvava metsa raieõiguse müügiga ühisvara

vähendamise eest hüvitis 10 215 eurot. Mõista Y-lt X kasuks välja hüvitis 15 327

eurot 85 senti.

7.7. Arvata ühisvara hulka 9. detsembril 2015 Y pangakontolt X pangakontole

kantud raha 16 233 eurot 88 senti. Mõista X-lt Y kasuks ülekantud raha eest

välja hüvitis 8116 eurot 94 senti.

7.8. Tasaarvestada Y-lt X kasuks ning X-lt Y kasuks väljamõistetud hüvitised ning

mõista Y-lt X kasuks tasaarvestamise järel välja hüvitis 120 998 eurot 47 senti.

7.9. Jätta

rahuldamata

X

hagi

Y

vastu

ühisvarana

traktori

MTZ82,

metsaveohaagise (koos tõstukiga), tünnisauna ja nelja šoti mägiveise

jagamiseks.

7.10. Jätta rahuldamata Y vastuhagi X vastu ühisvarana Y ja W vahel 3. märtsil

2012 sõlmitud laenulepingust tuleneva kohustuse jagamiseks.

2-15-18487

7.11. Võtta vastu X hagist loobumine ja lõpetada X hagi alusel SEB Panga ja Y vahel

sõlmitud laenulepingust tuleneva kohustuse ning Y ettevõtlusest saadud tulu

jagamiseks.

8. Jätta kostja tõttu suurenenud ekspertiisi tegemisega seonduvad kulud (442 eurot

40 senti) kostja kanda ning ülejäänud ekspertiisikulud võrdsetes osades poolte

kanda. Jätta ülejäänud menetluskulud kummagi poole enda kanda.

9. Mõista Y-lt X kasuks välja menetluskulude hüvitis 2212 eurot 95 senti. Nimetatud

summalt tuleb alates otsuse jõustumisest kuni kohustuse kohase täitmiseni maksta

võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivist.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. X (hageja) esitas 9. detsembril 2015 (viimane terviktekst 17. augustil 2020) Pärnu

Maakohtule Y (kostja) vastu hagi, milles palus lahutada poolte abielu ja jagada ühisvara. Pärnu

Maakohus lahutas 27. mai 2016. a osaotsusega poolte abielu.

Hageja palus mh jagada ühisvarana järgmised esemed vastavalt alltoodule:

-

lõpetada XXX (registriosa nr XXXXXX) ühisomand ja jätta kinnisasi kostja

ainuomandisse kohustusega tasuda hagejale hüvitist kinnisasja väärtusest poole

ulatuses;

-

lõpetada Osaühingu Q (registrikood XXXXXXXX) osaluse (nimiväärtus 2500 eurot)

ühisomand ja jätta osalus kostja ainuomandisse kohustusega tasuda hagejale hüvitist

osaluse väärtusest poole ulatuses;

-

arvata ühisvara hulka XXX asuva XXX kinnisasjal kasvanud metsa müügist saadudu

raha 10 215 eurot ning jagada see poolte ühisvarana võrdsetes osades.

Kogu ühisvara väärtus on 349 790 eurot (sh XXX kinnisasja väärtus 177 000 eurot ja

Osaühingu Q väärtus 72 409 eurot) ning ühisvara tuleb jagada poolte vahel võrdselt. Kostjal

tuleb tasuda hagejale enamsaadud vara eest hüvitist 170 753 eurot 50 senti.

1.1. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 1984. aastal abielu ning neil on kaks täisealist last.

Pooled elasid kostjale kingitud vanaema majas. Nad ehitasid abielu ajal koos vana elumaja

kahekordseks elamuks ning püstitasid lisaks veel mitmeid hooneid. Pooled erastasid abielu ajal

ehitiste juurde maad, mis kanti kinnistusraamatusse XXX ja XXX kinnisasjadena. Pooled

tegelesid abielu ajal alguses põllumajandusega, millele lisandus hiljem turismitalu pidamine.

2-15-18487

Kostja vormistas end füüsilisest isikust ettevõtjaks (FIE) ning on seda tänaseni. Lisaks asutasid

pooled 2011. aastal Osaühingu Q, kus nad töötasid ühiselt – kostja osutas tellitud

transporditeenust ning hageja tegeles raamatupidamisega. 2013. aastal muutusid poolte suhted

pingeliseks ning abielulised suhted lõppesid 2014. Kostja ei nõustunud abielu

perekonnaseisuasutuses lahutama ja ühisvara kokkuleppel jagama, pidades kogu vara enda

omaks.

1.2. Poolte abielu ajal (26. oktoobril 2000) kinnistusraamatusse kantud XXX kinnisasi on

abikaasade ühisomandis. Kuna abikaasad parandasid abielu ajal hoonestust ning suurendasid

oluliselt hoonete arvu, tuleb lugeda kinnisasja väärtusest 100% abielu ajal loodud väärtuseks.

2017. aastal koostatud eksperdi arvamuse kohaselt oli kinnisasja väärtus 70 000 eurot,

2019. aastal kohtu määratud eksperdi hinnangu kohaselt on kinnisasja väärtus koos

ebaseadusliku

hoonega,

mida

saab

seadustada,

177 000

eurot.

Arvestades

maa

kasutamisotstarvet ja kinnisasja koosseisu kuuluvat põllu- ja metsamaad, on kinnisasja väärtus

tegelikult suurem.

1.3. Poolte abielu ajal (6. detsembril 2011) asutatud Osaühingu Q osanikuna on registrisse

kantud kostja. 2015. aastal oli osaühingu omakapitali väärtus 50 880 eurot ning 2019. a

majandusaasta aruande kohaselt on väärtus suurenenud. Audiitori arvamuse kohaselt on osa

väärtus 72 409 eurot.

1.4. XXX kinnisasjal asunud metsa raieõiguse müügist saadud raha tuleb arvata ühisvara hulka.

Kostja sõlmis 23. augustil 2016 XXX kinnisasjal kasvava metsa raieõiguse võõrandamise

lepingu, kinnisasjal on tehtud lageraie ning kostja sai 24. augustil 2016 lepingu alusel 10 215

eurot. Hageja ei ole selleks tehinguks nõusolekut andnud ning kostja ei ole saadud raha

kasutanud perekonna huvides.

Kostja vastuväited ja vastuhagi

2. Kostja nõustus abielu lahutama, kuid vaidles ühisvara jagamisele osaliselt vastu. Kostja

esitas 25. oktoobril 2016 vastuhagi (17. augustil 2020 vastuhagi tervikteksti) ühisvara

jagamiseks, milles palus mh jagada ühisvarana järgmised esemed vastavalt alltoodule:

-

lõpetada XXX asuva XXX kinnisasja (registriosa nr XXXXXX) ühisomand ja jätta

kinnisasi kostja ainuomandisse, kuid kalduda ühisvara jagamisel kõrvale võrdsuse

põhimõttest;

-

lõpetada Osaühingu Q (registrikood XXXXXXXX) osaluse (nimiväärtus 2500 eurot)

ühisomand ja jätta osalus kostja ainuomandisse kohustusega tasuda hagejale hüvitist

1250 eurot;

-

jätta kostja ja W vahel sõlmitud laenulepingust tulenev laenukohustus (90 000 eurot)

kostja kanda ja kohustada hagejat tasuma kostjale hüvitist 45 000 eurot;

-

arvata Maksu- ja Tolliameti nõuded FIE Y vastu (53 573 eurot 87 senti) abikaasade

ühisvara hulka ja jagada kohustused võrdselt poolte vahel;

-

arvata ühisvara hulka FIE Y pangakontolt hageja pangakontole selgitusega „ühisvara

osaline jagamine (50%)“ kantud 16 233 eurot 88 senti ning arvata see hageja ühisvara

osast (makstavast hüvitisest) maha.

Jagatavate varaesemete väärtus on 71 424 eurot (sh XXX kinnisasja väärtus 45 000 eurot ja

Osaühingu Q väärtus 2500 eurot), millele lisandub 148 557 euro 36 sendi ulatuses kohustusi.

2-15-18487

2.1. Vastuse ja vastuhagi kohaselt omandas kostja 1990. aastal XXX kinnisasjal paiknevad

hooned pärimise teel Q-lt ning neid on abielu ajal hoitud elamiskõlblikuna. Erastataval

kinnisasjal oli seitse hoonet ning kinnisasja vääruseks oli märgitud 218 044 krooni (13 935

eurot 55 senti). Koos hoonetega sai kostja 7 ha maad. Kostja päritud hoonete alusele maale

hakkasid pooled abielu ajal teisi kinnisasju liitma, mis said oma väärtuse tänu päritud varaga

liitmisele. Kinnisasjale alustati uue elumaja ehitamist 2013. aastal, s.o pärast abielusuhete

lõppemist, ning hoonet ei ole seadustatud.

Hageja väidetud kinnisasja väärtus on ülehinnatud. Kinnisasja väärtus tuleb määrata abielu

lahutamise aja seisuga. ERI Kinnisvara OÜ arvamuse kohaselt on kinnisasja hind 45 000 eurot.

Kuna kostja sai pärandina hooned (elamu-rehealune, kelder-garaaž, kuur, laut-küün, ait, küün

ja kaev), mis paiknesid 6000 m² suurusel maatükil, tuleb ühisvara jagamisel kalduda kõrvale

osade võrdsuse põhimõttest. Kostja lahusvara väärtuseks tuleb lugeda 45 000 eurot.

2.2. Ühisvara hulka kuulub Osaühingu Q osalus. Hageja väidetud osa väärtus on aga

ülehinnatud. Väärtus tuleb määrata osakapitali suuruse järgi, mis on 2500 eurot.

2.3. Ühisvara hulka tuleb arvata FIE Y täitmata kohustused Maksu- ja Tolliameti ees

(53 573 eurot 87 senti) ja need kohustused tuleb jagada võrdselt poolte vahel. Hageja jättis

raamatupidajana maksud õigel ajal maksmata.

2.4. Ühisvara hulka kuulub kostja ja W vahel sõlmitud laenulepingust tulenev laenu tagastamise

kohustus (laenujääk 90 000 eurot). 2012. aastal oli vaja lisafinantseerimist XXX kinnisasjal

tehtavate tee- ja maastiku kujundamise töödeks, hoonete ehitamiseks ja parandamiseks ning

tehnika ostmiseks. Selleks sõlmis kostja W-ga 3. märtsil 2012 laenulepingu 90 000 euro

laenamiseks tähtajaga 10 aastat. Kohustus võeti perekonna huvides, eesmärgiga arendada XXX

kinnisasjal turismi ja luua selleks vajalikke tingimusi.

2.5. Kuigi kostja võõrandas XXX kinnisasjal kasvanud metsa raieõiguse ja sai selle eest

10 215 eurot, ei tule seda ühisvara hulka arvata, sest kostja täitis saadud raha eest oma

maksukohustused Maksu- ja Tolliameti ees, sh tasus sotsiaalmaksu, tulumaksu ja maamaksu.

2.6. Kostja kandis FIE Y pangakontolt omavoliliselt ilma õigusliku aluseta enda pangakontole

16 233 eurot 88 senti selgitusega „ühisvara osaline jagamine (50%)“. Ühisvara ei saanud enne

abielu lõppemist jagada. Kostja tasaarvestab 16 233 eurot 88 senti hagejale ühisvara jagamise

käigus väljamõistetava varaga, st hagejale kuuluvast ühisvara osast tuleb saadud summa maha

arvata.

Hageja vastuväited

3. Hageja palus jätta ülalnimetatud vastuhagi nõuded rahuldamata.

3.1. XXX kinnisasja jagamisel ei ole alust kalduda kõrvale osade võrdsusest. Kostja omandas

pärimise teel hooned, mis paiknesid 3200 m² suurusel maatükil, mitte 6000 m² suurusel. Kostja

ei ole pärinud maad. Maa erastati 2000. aastal ühe tükina, st mingit liitmist ei ole toimunud.

Kuigi kinnisasi on moodustatud kostja lahusvara arvel, ei ole kostja tõendanud oma lahusvara

väärtust. Kinnisasja väärtus tuleb määrata ühisomandi lõppemise aja seisuga ning see on

177 000 eurot või suurem.

3.2. Kostja kui FIE maksukohustused ei ole ühisvaral lasuvad kohustused. Maksukohustused

on seotud ettevõtlusega, mitte perekonna huvidega. Ühe abikaasa ettevõtlus ei ole ühisvara

2-15-18487

valitsemine perekonna vajaduste rahuldamiseks ning abikaasadel ei teki solidaarkohustust.

Maksuvõla eest vastutab abikaasa oma lahusvaraga ja ühisvaraga pooles ulatuses.

Esitatud saldoteatisest ei nähtu, et kostjal oleks 27. mai 2016. a seisuga olnud sissenõutav

maksuvõlg, tegemist on tulevikukohustusega ning kostjal on maksude ettemaks 1527 eurot 40

senti.

3.3. Hagejale ei ole teada, et kostja oleks sõlminud 2012. aastal laenulepingu W-ga (kostja

praeguse elukaaslase ema). Hageja ei tunne teda ning ka kostja ei tundnud teda sel ajal.

Laenuleping on võltsitud ja näilik ning sõlmitud eesmärgiga vähendada hagejale makstavat

hüvitist. Kostja ei ole tõendanud, et ta on lepingu alusel raha saanud ning et W-l oli selline

rahasumma laenu andmiseks.

3.4. Kostja ei ole raieõiguse müügist saadud raha kasutanud perekonna huvides. Esitatud

maksekorraldused pärinevad osaliselt ajast enne raieõiguse müüki. Kostja ei ole tõendanud, et

täidetud maksukohustused olid poolte ühised kohustused.

Maakohtu otsus ja põhjendused

4. Pärnu Maakohus rahuldas 19. mai 2021. a otsusega hagi ja vastuhagi osaliselt ning otsustas

jagada hagis ja vastuhagis ülal nimetatud vara järgmiselt:

-

lõpetada XXX asuva XXX kinnisasja (registriosa nr XXXXXX) ühisomand ja jätta

kinnisasi väärtusega 159 300 eurot kostja ainuomandisse kohustusega tasuda hagejale

hüvitist 79 650 eurot;

-

lõpetada Osaühingu Q (registrikood XXXXXXXX) osaluse ühisomand ja jätta osalus

väärtusega 72 409 eurot kostja ainuomandisse kohustusega tasuda hagejale hüvitist

36 204 eurot 50 senti;

-

arvata ühisvara hulka XXX kinnisasja väärtuse vähenemise eest hüvitis 10 215 eurot ja

mõista kostjalt hageja kasuks välja hüvitis 5107 eurot 50 senti;

-

jätta maksukohustused (53 573 eurot 87 senti, sh tulumaks 31 327 eurot 23 senti,

maamaks 47 eurot 54 senti ja sotsiaalmaks 22 199 eurot 10 senti) kostja kanda ning

mõista hagejalt kostja kasuks välja hüvitis 26 786 eurot 94 senti;

-

jätta rahuldamata kostja vastuhagi kostja ja W vahel sõlmitud laenulepingust tuleneva

laenukohustuse (90 000 eurot) jagamiseks;

-

tasaarvestada pooltelt teineteise kasuks väljamõistetud summad ja kostja poolt

kohtumenetluses tasaarvestatud 16 233 eurot 88 senti ning mõista kostjalt hageja kasuks

välja 112 117 eurot 83 senti.

Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetlustoimingu edasilükkamisest tingitud

menetluskulude hüvitise 119 eurot 40 senti ja jättis ülejäänud menetluskulud poolte enda kanda.

4.1. Maakohus tuvastas asjas järgmised olulised asjaolud:

-

pooled sõlmisid 3. augustil 1984 abielu;

-

kostja päris 7. septembril 1990 väljastatud pärimistunnistuse kohaselt Q järel XXX

kinnisasjal asuvad hooned (elamu, rehealune, kelder-garaaž, kuur, laut-kuur, ait, küün

ja kaev;

-

kostja kanti 26. oktoobril 2000 XXX kinnisasja omanikuna kinnistusraamatusse; maa

ostuhind oli 214 801 eurot;

2-15-18487

-

Osaühing Q kanti registrisse ja 2500 euro suuruse nimiväärtusega osa omandati

6. detsembril 2011;

-

hageja esitas 8. detsembril 2015 hagi abielu lahutamiseks ja ühisvara jagamiseks

praeguses asjas ning kandis samal päeval kostja pangakontolt enda pangakontole 16 233

eurot 88 senti selgitusega „ühisvara osaline jagamine 50%“;

-

Pärnu Maakohus lahutas 27. mai 2016. a osaotsusega poolte abielu;

-

Maksu- ja Tolliameti nõuete saldo füüsilisest isikust ettevõtja Y vastu oli 27. mai 2016.

a seisuga 53 573 eurot 87 senti, sh füüsilise isiku tulumaks 31 327 eurot 23 senti, sh

tasumise tähtpäev tulevikus 31 327 eurot 23 senti; maamaks 47 eurot 54 senti, sh

tasumise tähtpäev tulevikus 47 eurot 54 senti ja sotsiaalmaks 22 199 eurot 10 senti,

sh tasumise tähtpäev tulevikus 22 199 eurot 10 senti;

-

23. augustil 2016 sõlmis kostja kasvava metsa raieõiguse võõramise lepingu, mille

kohaselt võõrandas ta raieõiguse 681 tm ulatuses hinnaga 10 215 eurot; 2016. a suvel

tehti XXX kinnisasjal lageraie ning kostjale on üle kantud 10 215 eurot.

4.2. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on XXX kinnisasi enne 1. juulit 2010 kehtinud

perekonnaseaduse (PKS) § 14 lg 1 alusel poolte ühisomandis. Abielu ajal maa erastamise korral

tekib ühisomand ka siis, kui hooned, mille juurde maa erastati, kuulusid ühele abikaasale

lahusvarana. Kostja ei ole tõendanud, et ta omandas ka maad pärimise teel lahusvarana.

Kinnisasja väärtus on tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 65 tähenduses 159 300 eurot.

Kinnisasja väärtus tuleb kindlaks teha võimalikult omandi kaotamise aja seisuga,

s.o võimalikult kohtulahendi tegemise aja seisuga. Kohus määras hageja taotlusel kaks korda

kinnisasja väärtuse hindamiseks ekspertiisi. Ekspert KK 14. veebruari 2020. a arvamuse

kohaselt on kinnisasja kohalik keskmine müügihind (turuväärtus) ekspertiisi tegemise aja

seisuga, hinnates kinnistut koos kõikide kinnistul asuvate hoonetega, sh koos ehituskeelu

vööndis asuva ehitisega (ebaseadusliku üksikelamuga) eeldusel, et selle ehitise seadustamine

on võimalik, 177 000 eurot. Samas on kinnisasja kohalik keskmine müügihind (turuväärtus)

ekspertiisi tegemise aja seisuga, hinnates seda koos kõikide sellel asuvate hoonetega,

v.a ehituskeelu

vööndis

asuv

ehitis

(ebaseaduslik

üksikelamu),

87 000

eurot.

Hindamistulemuse täpsus on +/– 15%. Kuigi kostja väitis, et ebaseaduslik üksikelamu on

teisaldatav moodulmaja, mis kuulub F-le, ei ole kostja tõendanud üksikelamu kuulumist

kolmandale isikule. Ehitis on käsitatav TsÜS § 54 lg 1 tähenduses kinnisasja olulise osana.

Tegemist on madalvundamendil paikneva maaga püsivalt ühendatud ehitisega. Seda kinnitavad

Keskkonnainspektsiooni algatatud väärteomenetluse materjalid. Hoonet on ilmselt võimalik

seadustada. Eksperdi RL 10. aprilli 2017. a arvamuse kohaselt on kohalikule omavalitsusele

tehtud päringule saadud vastuse kohaselt võimalik ebaseaduslik ehitis legaliseerida, milleks on

vaja koostada detailplaneering koos keskkonnamõjude hindamisega, lähtudes üldplaneeringu

menetlemisel ettenähtud nõuetest, ning kehtestatud detailplaneeringu alusel on võimalik

ebaseadusliku ehitise seadustamine läbi ehitise auditi. Ekspert KK kinnitusel asub keeluvööndis

veel teisigi ehitisi. Arvestades kinnisasjal asuvaid ebaseaduslikke ja ehituskeeluvööndis olevaid

hooneid ja nende seadustamise vajadust, mis nõuab lisakulutusi (detailplaneeringu läbiviimine,

projektid, keskkonnamõjude hindamine, nõutavate lubade taotlused jne), tuleb kinnisasja

väärtus määrata 10% väiksemana, s.o 159 300 eurot.

Kinnisasja jagamisel ei saa arvestada kostjale kuulunud lahusvara väärtust. Kuigi kostja

omandas kinnisasjal paiknevad hooned pärimise teel ja need olid enne 1. juulit 2010 kehtinud

PKS § 15 lg 1 järgi kostja lahusvaraks ning kehtiva PKS § 210 lg 2 järgi saab ka praegu ühisvara

jagades kalduda enne 1. juulit 2010 kehtinud PKS § 19 lg 2 p 3 alusel abikaasade osade

võrdsusest kõrvale, kui kõrvalekaldumise alus oli toona kehtinud seaduse kehtimise ajal

olemas, on pärimise teel saadud hooneid abielu kestel oluliselt parendatud ning kostja ei ole

2-15-18487

esitanud tõendeid päritud hoonete väärtuse kohta pärimise ajal. Maakohus on kostjale korduvalt

selgitanud tõendite esitamise vajadust. Samuti oli kostjal võimalik esitada maakohtu määratud

eksperdile küsimusi, kuid kostja ei ole esitanud eksperdile küsimusi ega omapoolseid tõendeid.

Kostja ei ole hoonete väärtuse kohta esitanud ühtki tõendit. Kostja esitatud ERI Kinnisvara

24. oktoobri 2016. a hindamisakt kinnitab kogu kinnisasja, mitte kostjale kuulunud hoonete

väärtust. Õige ei ole kostja arusaam, et kogu kinnisasja väärtus tuleb lugeda tema lahusvara

väärtuseks, sest kostja ei ole pärimise teel omandanud maad. Hageja on seevastu fotodega

tõendanud, et hooneid on abielu ajal oluliselt renoveeritud ja parendatud. Hoonete

renoveerimist ning eluhoone laiendamist kinnitavad ka KK ja RL eksperdi arvamused.

4.3. Poolte ühisvaraks on abielu ajal omandatud Osaühingu Q osa nimiväärtusega 2500 eurot.

Osa väärtus on 31. detsembri 2019. a seisuga TsÜS § 65 tähenduses 72 409 eurot, mida kinnitab

eriteadmistega isiku MK (MK Audit OÜ) arvamus. Arvamuse kohaselt on osa väärtus

füüsilisele isikule tulumaksu eelselt 72 409 eurot ja tulumaksujärgselt 58 427 eurot. Arvamuse

andmisel on arvestatud 2019. a majandusaasta aruannet ja eelnevaid aruandeid, sh bilanssi ja

kasumiaruannet ning hageja antud teavet ettevõtte tegevuse kohta. Osade väärtuse määramisel

on kasutatud varade väärtusel põhinevat meetodit ning väärtuseks saab lugeda omakapitali e

netovara bilansilise väärtuse, mis oli 31. detsembri 2019. a seisuga 72 409 eurot. Kostja ei ole

esitanud kohtule ühtegi tõendit teistsuguse väärtuse kohta ega taotlenud ekspertiisi määramist.

Osa harilikuks väärtuseks, s.o kohalikuks keskmiseks müügihinnaks (turuhinnaks) ei saa olla

selle nimiväärtus, nagu leiab kostja.

4.4. Kostja ei ole tõendanud, et kostja ja W 3. märtsi 2012. a laenulepingust tulenes abikaasade

ühine laenukohustus, mida jagada.

Kostja esitas tõendina W ja kostja vahel sõlmitud laenulepingu, mille kohaselt andis W kostjale

10 aastaks sularahas 90 000 eurot laenu ning laenu sihtotstarbena oli märgitud UUU kinnistu

maadel teede ehitus ja remont, turismiga seotud hoonete ja kõrgehitiste ehitamine ja

parandamine, ehitusmaterjalide ost ja majapidamises oleva suurtehnika remonttööd

töötegemise ja teenimise eesmärgil. Laenusaajateks olid lepingul märgitud hageja ja kostja, kui

lepingu on allkirjastanud üksnes kostja. Kostja kinnitusel sai ta laenu sularahas ning ta esitas

arved, mille maksmiseks ta laenu kasutas. Kostja ei ole tõendanud, et ta tasus arved

laenurahaga. Vähemalt osade arvete kohta on hageja esitanud maksekorraldused ning ühe arve

puhul ei ole selgelt tegemist olnud raha kasutamisega perekonna huvides. Kohtuistungil selgitas

kostja, et hageja tahtis ära kolida ja osta Pärnusse 3-toalist korterit. Kostja oli nõus ja läks raha

otsima. W oli raha kogunud maja renoveerimiseks, kostja läks temalt laenu küsima, W andis.

W tuli nende juurde, kui ka hageja oli kodus ning andis raha. Jäi kokkulepe, et raha tagasi ei

maksa, aitab W-l maja ära renoveerida. Raha jäi kappi ja kadus sealt ära. Hageja ostis poja

nimele Pärnusse korteri. Seega on kostja väited vastuolulised.

4.5. Maksu- ja Tolliameti maksunõuded (53 573 eurot 87 eurot, sh füüsilise isiku tulumaks

31 327 eurot 23 senti, maamaks 47 eurot 54 senti ja sotsiaalmaks 22 199 eurot 10 senti) on

poolte ühisteks kohustusteks ja tuleb poolte vahel jagada.

Hageja nõustus, et maamaks on poolte ühine kohustus. Kuigi tulumaksu- ja

sotsiaalmaksukohustus on kostja kui FIE kohustused, ei saa FIE abielu ajal omandatavat vara

käsitleda eraldi abikaasade ühisvarast. Seadus ei sätesta, et FIE vara oleks tema lahusvara.

Äriseadustiku § 78 järgi vastutab FIE kogu oma varaga. Ühisvarana käsitatakse ka FIE

pangakontole laekuvat raha, millest makse tasutakse. Seega on õiglane ja põhjendatud, et

2-15-18487

ühisvarana jagatakse ka FIE abielu kestel tekkinud kohustused. Abielu lahutamise seisuga

tasumata maksud tuleb ühiste kohustustena jagada.

4.6. Ühisvara tuleb jagada PKS § 37 lg 3 alusel koosmõjus AÕS § 77 lg-ga 1. Vastavalt hageja

taotlusele tuleb XXX kinnisasi ja Osaühingu Q osa jätta kostja ainuomandisse. Kostja ei ole

ühisvara jagamise viisile vastuväiteid esitanud. Ühisvaral lasuvad kohustused tuleb jätta kostja

kanda. Vastavalt jaotuse viisile tuleb välja mõista hüvitised.

4.7. PKS § 34 lg 3 alusel tuleb arvata ühisvara hulka XXX kinnisasja väärtuse vähenemise

hüvitis 10 215 eurot ja sellest ½ tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista.

Kostja esitatud kasvava metsa raieõiguse võõrandamise lepinguga ja maksekorraldusega on

tõendatud, et kostja sõlmis hageja nõusolekuta lepingu, millega võõrandas pärast abielu

lahutamist ühisomandisse kuuluval XXX kinnisasjal kasvava metsa raieõiguse ning vähendas

sellega kinnisasja väärtust 10 215 euro võrra.

Kostja ei ole tõendanud, et kasutas raha ühisvara hulka kuuluvate maksukohustuste täitmiseks,

ega seda, et tal oli peale ülaltoodud maksukohustuste veel muid maksukohustusi pärast abielu

lahustamist.

4.8. Ühisvara jagamisel jääb hagejale kokku vara 3274 euro 73 sendi väärtuses. Kostjale jääb

vara 287 879 euro 87 sendi väärtuses ning kohustusi 58 557 euro 36 sendi väärtuses. Seega

peab hageja hüvitama kostjale hagejale jäänud vara eest 1637 eurot 37 senti (3274,73/2) ning

kostja kanda jäetud kohustuste eest 29 278 eurot 68 senti (58 557,36/2), s.o. kokku 30 916 eurot

5 senti. Kostja peab omakorda hüvitama hagejale 143 939 eurot 91 senti (287 879,87/2). Poolte

vastastikuste nõuete tasaarvestamise järel peab kostja maksma hagejale hüvitist 113 023 eurot

86 senti, millele lisandub kostja poolt abielu ajal ühisvara arvel tehtud kulutuste ja ühisvara

väärtuse vähenemise eest makstav hüvitis 15 327 eurot 85 senti (sh XXX kinnisasja väärtuse

vähenemise hüvitis), s.o kokku 128 351 eurot 71 senti.

4.9. Hageja kandis hagiavalduse esitamise päeval kostja pangakontolt enda pangakontole

16 233 eurot 88 senti ja käsitas seda summat ühisvara jagamise hüvitisena. Seadusega ei ole

vastuolus ühisvara jagamise osalise hüvitise väljamaksmine enne abielulahutust. Hageja ei ole

tõendanud, et ta kasutas raha perekonna huvides. Seega on kostja tasaarvestus kehtiv ning see

summa tuleb tasaarvestada kostjalt väljamõistetava hüvitisega. Selle tulemusel peab kostja

tasuma hagejale kokku hüvitist 112 117 eurot 83 senti (128 351,71-16 233,88).

4.10. Kuna kohus rahuldab hagi ja vastuhagi osaliselt ja jagab ühisvara poolte huvides, tuleb

menetluskulud jätta tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 164 lg 1 järgi poolte enda

kanda, v.a 30. mail 2019 toimuma pidanud ülevaatuse ärajäämisega seotud menetluskulud

119 eurot 40 senti, mis tuleb jätta TsMS § 169 lg 1 alusel hageja taotlusel kostja kanda. Asjas

ei nähtu asjaolusid muus osas kulude jaotamiseks TsMS § 164 lg-s 1 sätestatust erinevalt.

Hageja apellatsioonkaebus

5. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse osas, millega

maakohus mõistis hagejalt kostja kasuks välja kostja maksukohustuste eest hüvitise 26 786

eurot 94 senti, tasaarvestas hageja nõude hageja kontole ülekantud 16 233 euro 88 sendiga ja

mõistis kostjalt hageja kasuks välja hüvitise 112 117 eurot 83 senti. Hageja palus teha tühistatud

osas uue otsuse, millega mõista kostjalt hageja kasuks välja hüvitis 155 128 eurot 65 senti.

Samuti palus hageja tühistada maakohtu otsuse osaliselt menetluskulude jaotuse ja

2-15-18487

kindlaksmääramise osas ning mõista kostjalt hageja kasuks välja menetluskulude hüvitis

2093 eurot 55 senti koos kohustusega tasuda sellelt alates kohtuotsuse jõustumisest

võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud määras viivist. Apellatsioonimenetluse kulud

palus hageja jätta kostja kanda.

5.1. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt kohaldas maakohus vääralt ÄS § 78 ning PKS § 33

lg-d 1 ja 3, § 18 ja § 38 ning luges seetõttu vääralt FIE kohustused abikaasade ühisvaraks ja

jagas need abikaasade vahel. FIE maksukohustused tekkisid ettevõtlusest ning kohustus ei ole

seotud perekonna huvidega ega ühisvara valitsemisega. FIE peab tasuma maksuvõla oma

lahusvaraga ning kui sellest ei piisa, siis ühisvaraga pooles ulatuses.

Samuti rikkus maakohus menetlusõiguse norme, sest jättis hoolimata hageja väidetest välja

selgitamata ja arvestamata saldoteatiselt nähtuva ettemaksu ning arvestamata hageja väited

selle kohta, et tegemist oli tulevikukohustustega, mis ei olnud abielu lahutamise aja seisuga

sissenõutavaks muutunud.

5.2. Maakohus võttis poolte nõudeid tasaarvestades põhjendamatult arvesse kostja

tasaarvestuse 16 233 euro 88 sendi osas. Maakohus ei tuvastanud VÕS § 197 kohaldamise

eeldusi, sh seda, milline kehtiv nõue oli kostjal hageja vastu. Kostja nõue pidanuks kuuluma

tema lahusvara hulka.

Maakohus ei selgitanud hagejale, et ta peab tõendama, milleks ta raha kulutas. Hageja kandis

abikaasade abielu ajal ühisvarast raha enda pangakontole, et tal oleks raha elamiseks.

5.3. Maakohus jättis põhjendamatult rahuldamata hageja taotluse jagada asja läbivaatamise

kulud (ekspertiisitasud) poolte vahel võrdselt, s.o jätta kummagi poole kanda 1770 eurot

55 senti, ning lisaks kostja kanda tema käitumise tõttu suurenenud ekspertiisitasu 323 eurot.

Ühisvara hulka kuuluvate esemete väärtuse määramine oli mõlema poole huvides.

Hoolimata hageja taotlusest jättis maakohus menetluskulude hüvitiselt välja mõistmata viivise.

6. Kostja vaidles hageja apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja

menetluskulud hageja kanda.

Kostja apellatsioonkaebus

7. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse osas, millega

maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja XXX kinnisasja eest hüvitise 79 650 eurot ja

Osaühingu Q osa eest välja hüvitise 36 204 eurot 50 senti, jättis rahuldamata kostja nõude

laenulepingust tuleneva kohustuse (90 000 eurot) jagamiseks, arvas ühisvara hulka XXX

kinnisasja väärtuse vähenemise eest hüvitise 10 215 eurot ning mõistis poolte nõuete

tasaarvestamise järel kostjalt hageja kasuks välja hüvitise 112 117 eurot 83 senti, samuti

menetluskulude jaotuse osas. Kostja palus teha asjas uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata

ja rahuldada vastuhagi, või saata asja maakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palus

kostja jätta hageja kanda.

7.1. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt määras maakohus vääralt Osaühingu Q väärtuse MK

arvamuse alusel.

MK arvamus ei ole tõendina usaldusväärne, sest see on koostatud hageja antud seletuste alusel.

Osaühingul ei ole kunagi olnud nii palju vara.

2-15-18487

Juhul, kui arvamuse alusel saab osa väärtuse määrata, võttis maakohus vääralt aluseks

tulumaksu eelse, mitte järgse summa.

Maakohus jättis arvestamata Riigikohtu praktika, mille kohaselt tuleb ühisvara jagamisel

arvestada ka abikaasa suutlikkust hüvitist maksta.

7.2. Maakohus määras vääralt XXX kinnisasja eest makstava hüvitise suuruse.

Maakohus leidis õigesti, et kinnisasjal asunud hooned olid kostja lahusvara, kuid leidis vääralt,

et hoonete väärtust ei saa ühisvara jagamisel arvesse võtta. Maakohus jättis põhjendamatult

tähelepanuta kostja esitatud tõendid, mis kinnitavad, et ehitiste juurde kuulus ka maaüksus,

st kinnisasi oli kostja lahusvara. ERI Kinnisvara OÜ hinnangu kohaselt oli hooneteta

(v.a suvemaja) kinnisasja väärtus 45 000 eurot, RL arvamuse kohaselt on hoonetega kinnisasja

väärtus 70 000 eurot ning KK arvamuse kohaselt on maa ja ehitiste väärtus 87 000 eurot (koos

ebaseadusliku elamuga 177 000 eurot). Kõrvutades ERI Kinnisvara ja KK arvamust on ehitiste

väärtus 42 000 eurot (87 000–45 000). Seega peab kostja maksma kinnisasja eest hagejale

hüvitist 21 000 eurot. Juhul, kui kinnisasja väärtus tuleb arvestada koos ebaseadusliku elamuga,

on hüvitise suurus 67 500 eurot (177 000–42 000/2).

Maakohus jättis arvestamata Riigikohtu praktika, mille kohaselt tuleb ühisvara jagamisel

arvestada ka abikaasa suutlikkust hüvitist maksta.

7.3. Maakohus kohaldas vääralt PKS § 18 lg-t 2 ja jättis vääralt kostja ja W vahel sõlmitud

laenulepingust tuleneva laenu tagasimaksmise kohustuse abikaasade ühiseks kohustuseks

lugemata ning kohustuse jagamata. Asjaolu, et hageja ei allkirjastanud laenulepingut, ei tähenda

seda, et ühisvaraga seotud kohustuste täitmiseks võetud laen ei ole abikaasade ühine kohustus.

7.4. Maakohus arvas vääralt XXX kinnisasja väärtuse vähenemise eest 10 215 euro suuruse

hüvitise ühisvara hulka.

Kostja esitas tõendid selle kohta, et kostja kasutas saadud raha perekonna ja ühisvara huvides,

kuid maakohus jättis need põhjendamatult tähelepanuta.

Igal juhul ei saanud maakohus saadud raha ühisvara hulka arvata, sest PKS § 34 lg 3 järgi saab

ühisvara hulka arvata vara väärtuse vähenemise. Hageja ei ole tõendanud, kui palju vähenes

lageraie tõttu ühisvaraks olnud XXX kinnisasja väärtus.

8. Hageja vaidles kostja apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja

menetluskulud kostja kanda.

9. Ringkonnakohtu istungil esitas kostja taotluse jagada Osaühingu Q osa enampakkumisel

võõrandamise teel selliselt, et osa väärtus kujuneb enampakkumisel ja sealt saadud tulust

arvatakse maha enampakkumise kulud ning tulu jagatakse võrdselt hageja ja kostja vahel.

Hageja vaidles kostja taotlusele vastu ja leidis, et see on esitatud hilinenult, ega nõustunud

kostja taotletud jagamise viisiga.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

10. Kolleegium leiab, et hageja apellatsioonkaebus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 järgi osaliselt

rahuldada ja maakohtu otsus osaliselt tühistada. Ringkonnakohus saab teha tühistatud osas ise

uue otsuse, millega rahuldab hagi maakohtust suuremas ulatuses ja jaotab menetluskulud

2-15-18487

osaliselt maakohtust erinevalt. Kostja apellatsioonkaebus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 2¹

alusel rahuldamata ja maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata, sest kostja apellatsioonkaebuse

väited ei anna alust kahelda maakohtu otsuse seaduslikkuses ja põhjendatuses, kuid osaliselt

tuleb muuta ja täiendada kohtuotsuse põhjendusi.

11. Ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust

ja põhjendatust TsMS § 651 lg 1 järgi üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud.

Hageja vaidlustas maakohtu otsuse üksnes osas, millega maakohus mõistis hagejalt kostja

kasuks välja kostja maksukohustuste eest hüvitise 26 786 eurot 94 senti, tasaarvestas hageja

hüvitisenõude hageja kontole ülekantud 16 233 euro 88 sendiga ning mõistis kostjalt hageja

kasuks selle tulemusena välja hüvitise 112 117 eurot 83 senti, samuti osas, millega maakohus

ei jätnud ekspertiisikulusid võrdselt poolte kanda. Kostja vaidlustas maakohtu otsuse osas,

millega maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja XXX kinnisasja eest hüvitise 79 650

eurot ja Osaühingu Q osa eest välja hüvitise 36 204 eurot 50 senti, jättis rahuldamata kostja

nõude laenulepingust tuleneva kohustuse (90 000 eurot) jagamiseks, arvas ühisvara hulka XXX

kinnisasja väärtuse vähenemise eest hüvitise 10 215 eurot ning mõistis poolte nõuete

tasaarvestamise järel kostjalt hageja kasuks välja hüvitise 112 117 eurot 83 senti, samuti

menetluskulude jaotuse osas. Sellest tulenevalt kontrollib ringkonnakohus maakohtu otsuse

seaduslikkust ja põhjendatust üksnes ülalnimetatud osas.

12. Kuigi kostja esitas ringkonnakohtu istungil taotluse jagada Osaühingu Q osa maakohtus

taotletust erinevalt, on kostja esitanud taotluse ühisvara teistsugusel viisil jagamiseks hilinenult

ning kolleegium jätab kostja taotluse läbi vaatamata.

Ringkonnakohus selgitab, et iseenesest võib menetlusosaline täiendada hagi- või vastuhagi

nõuet ühisomandi lõpetamise viisidega AÕS § 77 lg 2 tähenduses, kui ta on juba varem nõude

ühisomandi lõpetamiseks esitanud ja seda menetletakse. Selline taotlus on käsitatav nõude

laiendamisena TsMS § 376 lg 4 p 2 tähenduses (vt Riigikohtu 10. aprilli 2019. a otsus

tsiviilasjas nr 2-17-11516, p 27).

Menetlusosaline peab aga esitama oma avaldused ja taotlused TsMS § 329 lg 1 I lause järgi nii

varakult, kui menetluse seisund seda võimaldab ning see on menetluse kiireks ja õigeks

lahendamiseks vajalik. Seejuures tuleb TsMS § 330 lg 1 järgi esitada avaldused ja taotlused

enne eelmenetluse lõppemist või kirjalikus menetluses enne taotluste esitamise tähtaja

möödumist. Pärast eelmenetluse lõppemist võib TsMS § 329 lg 1 II lause järgi esitada uusi

avaldusi ja taotlusi üksnes juhul, kui neid ei olnud mõjuval põhjusel võimalik varem esitada.

Kui menetlusosaline esitab avalduse või taotluse pärast tähtaja möödumist, menetleb kohus

seda üksnes juhul, kui menetlusse võtmine ei põhjusta kohtu arvates menetluse lahendamise

viibimist või menetlusosaline põhistab, et hilinemiseks oli mõjuv põhjus.

Praegusel juhul palusid nii hageja kui ka kostja kogu maakohtu menetluse vältel jätta

Osaühingu Q osa kostja ainuomandisse kohustusega maksta selle eest hagejale hüvitist.

Seejuures ei muutnud kostja oma taotlust ka pärast seda, kui kostja sai teada M. Kuuse

arvamusest osa väärtuse kohta. Taotlust jagada osa teisel viisil ei ole kostja esitanud ka

apellatsioonkaebuses ega vastuses hageja apellatsioonkaebusele. Kostja esitas taotluse alles

ringkonnakohtu istungil pärast seda, kui ringkonnakohus oli palunud kostjalt selgitust, kuidas

pidanuks maakohus arvestama hagi ja vastuhagi lahendades Riigikohtu praktikast tulenevalt

kostja varalist võimekust tasuda enamsaadud ühisvara eest hüvitist, kui kostja ei olnud

maakohtus väitnud, et ta ei suuda hüvitist maksta, ega taotlenud osa jagamist muul viisil.

2-15-18487

Kolleegiumi hinnangul jättis kostja vastuhagi nõude laiendamise taotluse seaduses sätestatu

kohaselt maakohtus õigel ajal esitamata ning ringkonnakohtu istungil esitatud taotluse

lahendamine põhjustaks selgelt asja lahendamise viibimist ringkonnakohtus, kuna

ringkonnakohtul tuleks kostja uue taotluse lahendamist alustada eelmenetluse staadiumist.

Ühtlasi ei ole kostja selgitanud kohtule, miks ta ei ole maakohtus sellist taotlust esitanud ega

põhistanud, et tal oleks olnud selleks mõjuv põhjus. Ka hageja oli kostja taotluse menetlemisele

vastu ja leidis, et see on esitatud hilinenult, ning juhul, kui kohus peaks seda menetlema, tuleb

taotlus jätta rahuldamata.

Sellest tulenevalt ei menetle ringkonnakohus kostja nõude laiendamise taotlust ja lähtub

vaidlust lahendades maakohtule esitatud nõuetest.

13. Pooled vaidlevad apellatsioonimenetluses esmalt selle üle, kas maakohus määras õigesti

XXX kinnisasja väärtuse ja jättis põhjendatult abikaasade osade võrdsuse põhimõttest kõrvale

kaldumata. Ringkonnakohus nõustub TsMS § 654 lg 6 kohaselt selles osas maakohtu otsuse

põhjendustega ega korda neid. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium

järgimist.

13.1. Kolleegiumi hinnangul asus maakohus põhjendatult seisukohale, et praegusel juhul ei saa

kohus XXX kinnisasja jagades kalduda kõrvale abikaasade osade võrdsuse põhimõttest, sest

hoolimata maakohtu korduvatest selgitustest, ei esitanud kostja maakohtule tõendeid talle

lahusvarana kuulunud hoonete väärtuse kohta enne nende kinnistamist, ega ole tõendanud ka

seda, et ta päris lisaks hoonetele ka maad.

Maakohus tuvastas pärimistunnistuse alusel õigesti, et kostja päris selle järgi üksnes hooned,

mis asusid 3200 m² suurusel maatükil, mitte aga maad. Maa erastati ja erastamise järel kanti

kostja kinnisasja omanikuna kinnistusraamatusse alles 26. oktoobril 2000. Seega ei saanud

kostja hoonete aluse maa omanikuks enne maa erastamist saada. Seda, et kostja päris lisaks

hoonetele ka maa, ei kinnita ka kostja esitatud tõendid (Rahvusarhiivi teatis koos elamu

pandilepingu ja ehitise pandilepinguga ning arhiivi väljavõte ja Maa-ameti kaardiserveri

väljavõte talu juurde kuulunud maaüksuse kohta (III kd, tl 181–182). Kostja esitatud tõendid

kinnitavad küll seda, et päritud hooned asusid maatükil (hoonete teenindamiseks vajalik maa

oli antud hoonete omaniku kasutusse), samuti seda, et taluhoonete juurde kuulus varem ka maa,

kuid kostja ei ole väitnud ega tõendanud, et hoonete alune maa tagastati pärandajale enne tema

surma või kostjale pärast hoonete pärimist. Kuna Pärnu maavanema korralduse (I kd, tl 70)

kohaselt maa erastati ja kinnisasi kanti kinnistusraamatusse 2000. aastal, siis ei saanud maa olla

enne seda õiguskäibe objekt ega kuuluda enne seda pärandajale või kostjale.

Samuti asus maakohus põhjendatult seisukohale, et kostja ei ole tõendanud talle lahusvarana

kuulunud hoonete väärtust ning seda ei saa tuletada ka kostja apellatsioonkaebuses esitatud

viisil asjas esitatud arvamuste alusel. Kostja käsitus lahusvara väärtusest lähtub hoonete

tänasest väärtusest, kuid arvestades asjaolu, et hooneid on poolte abielu ajal ca 25 aasta jooksul

oluliselt ümber ehitatud ja parendatud, ei saa kohus määrata kostja 1990. aastal päritud hoonete

väärtust parendatud ja ümberehitatud hoonete tänase väärtuse järgi. Maakohus selgitas 14. juuli

2020. a kohtumääruses (VI kd, tl 82) kostjale vajadust tõendada kinnisasjal asuvate hoonete kui

kostja lahusvara väärtust, kuid kostja ei taotlenud siis maakohtult ekspertiisi määramist. Lisaks

andis maakohus kostjale 2. novembri 2020. a määrusega võimaluse esitada kohtuistungile

kutsutud eksperdile (KK), kes oli andnud hinnangu kinnisasja väärtuse kohta, kohtu kaudu

kirjalikult küsimusi (VI kd, tl 161). Ka seda võimalust ei ole kostja maakohtu menetluses

kasutanud. Seega selgitas maakohus kostjale võimalust ja vajadust lahusvara väärtust tõendada,

kuid sellest hoolimata ei ole kostja seda teinud.

2-15-18487

13.2. Õige ei ole kostja arusaam sellest, et maakohus jättis XXX kinnisasja jagades arvestamata

Riigikohtu praktika, mille kohaselt tuleb ühisvara jagamisel arvestada ka abikaasa suutlikkust

hüvitist maksta. Kolleegium märgib, et abikaasa suutlikkust hüvitist maksta saab kohus

arvestada ühisvara jagamise viisi, mitte ühisvara kaotamise eest hüvitise suurust määrates.

Kuna praegusel juhul taotles kostja ise kinnisasja enda ainuomandisse jätmist ega esitanud

kohtule alternatiivset taotlust jätta kinnisasi hageja ainuomandisse või müüa see

enampakkumisel ja jagada saadud raha poolte vahel, sh ei toonud kostja maakohtus esile, et ta

ei suuda hagejale hüvitist maksta, ei olnud maakohtul alust jagada kinnisasja muul viisil ega

määrata sellest tulenevalt kostjalt hageja kasuks välja väiksemat hüvitist. Kui kostjal ei ole

likviidset vara, mille arvel hagejale XXX kinnisasja omandi kaotamise eest hüvitist maksta,

tuleb kostjal vajadusel võõrandada talle kuuluvat vara, sh see kinnisasi.

14. Pooled vaidlevad ka selle üle, kas maakohus määras õigesti Osaühingu Q osa väärtuse. Ka

selles osas nõustub ringkonnakohus TsMS § 654 lg 6 kohaselt maakohtu otsuse põhjendustega

ega korda neid ning märgib vastuseks kostja apellatsioonkaebuse väidetele järgmist.

Kolleegiumil ei ole alust arvata, et MK arvamus osa väärtuse kohta ei ole usaldusväärne.

Ainuüksi asjaolu, et arvamuse aluseks on mh hageja kui osaühingu raamatupidaja selgitused,

ei anna alust seda järeldada. Arvamus põhineb ka arvamuse aluseks olevatele majandusaasta

aruannetele jm dokumentidele.

Õige ei ole ka kostja arusaam, et osa väärtuseks tuleb lugeda arvamuses märgitud

tulumaksujärgne väärtus. Arvestades seda, et asjatundja määras väärtuse suuruse osaühingu

osakapitali suuruse järgi, saab sellist väärtust pidada osa väärtuseks. Tulumaksul ei ole osa

väärtuse määramisel tähtsust.

Arvestades seda, et kostja taotles maakohtus osa jätmist endale ega toonud esile, et ta ei suuda

maksta hagejale osaluse kaotamise eest hüvitist, ei pidanud maakohus sellega ka otsust tehes,

sarnaselt XXX kinnisasjale, arvestama.

15. Edasi vaidlevad pooled selle üle, kas kostja kui FIE maksukohustused ning kostja ja W

vahel sõlmitud laenulepingust tulenev laenu tagasimaksmise kohustus on abikaasade ühised

kohustused, mis tuleb samuti abikaasade vahel jagada.

15.1. Kolleegium selgitab, et üldjuhul vastutab kumbki abikaasa enda võetud kohustuste eest

ise ning teeb seda PKS § 33 lg 3 järgi oma lahusvaraga ning pooles väärtuses ühisvaraga. Sellest

tulenevalt ei saa abikaasa nõuda ka PKS § 38 alusel selliste kohustuste täitmist kogu abikaasade

ühisvara arvel ega jagamist abikaasade vahel. Küll aga vastutavad mõlemad abikaasad

PKS § 33 lg 1 p-de 1 ja 2 järgi abikaasade solidaarkohustuste eest kogu ühisvaraga ning

ühisvara jagamise käigus saab abikaasa PKS § 38 alusel nõuda selliste kohustuste täitmist või

jagamist. Abikaasade solidaarkohustus võib tekkida lepingu või seaduse alusel. Seaduse alusel

tekib PKS § 18 lg 1 järgi abikaasade solidaarkohustus mh tehingust, mille abikaasa teeb ühise

majapidamise korraldamise või laste huvides või perekonna muude tavapäraste vajaduste

katmiseks, kui tehingu ulatus ei ületa abikaasade elutingimuste kohast mõistlikku määra.

Samuti tekib solidaarkohustus PKS § 29 lg 4 järgi ühisvara valitsemisest, st ühisvaraga

tehingute tegemisest (vt ka Riigikohtu 13. detsembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-15138,

p-d 17–19 ja 35).

15.2. Praegusel juhul asus maakohus kolleegiumi hinnangul põhjendatult seisukohale, et kostja

ja W vahel väidetavalt sõlmitud laenulepingust tulenevat laenu tagasimaksmise kohustust ei saa

lugeda abikaasade ühiseks kohustuseks ja seda ei tule ühisvara jagamisel abikaasade vahel

2-15-18487

jagada. Iseenesest on õige kostja arusaam, et sõltumata sellest, kas laenulepingu sõlmib ja

allkirjastab üks või mõlemad abikaasad, võib laenulepingust tulenev kohustus olla abikaasade

solidaarkohustus, kui see tuleneb seadusest. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole aga kostja

praegusel juhul usaldusväärselt tõendanud, et ta võttis W-lt 3. märtsil 2012 perekonna vajaduste

rahuldamiseks või ühisvaraga tehingu tegemiseks laenu. Kuigi kostja esitas kohtule tõendina

laenulepingu, millele oli märgitud ka laenu saamise eesmärk, olid kostja selgitused laenu

võtmise ja kasutamise kohta vastuolulised, nagu leidis põhjendatult maakohus. Arvestades

hageja vastuväiteid laenulepingule, sh lepingu võltsituse ja rahatuse vastuväidet, koosmõjus

kostja vastuoluliste väidetega laenu sõlmimise ja raha kasutamise kohta, ei saanud maakohus

üksnes kostja esitatud laenulepingu alusel järeldada, et kostja sai W-lt 2012. a laenu, ega seda,

et laenuraha kasutati ühise majapidamise korraldamiseks või abikaasade muude tavapäraste

vajaduste rahuldamiseks PKS § 18 tähenduses või ühisvara valitsemiseks PKS § 29 tähenduses.

Kostja ei ole tõendanud lepingu alusel 90 000 euro saamist ega selle kasutamist. Ainuüksi

kulutuste kohta esitatud arved ei kinnita seda, et need arved tasuti laenuraha arvel.

15.3. Samuti asus maakohus kolleegiumi hinnangul õigesti seisukohale, et kostja kui FIE

tasumata maksukohustused on PKS § 38 tähenduses ühisvaral lasuvad kohustused, mis tuleb

ühisvara jagamisel täita või abikaasade vahel sarnaselt muu varaga jagada.

Maakohus juhindus õigesti sellest, et kostja kui FIE vara ei saa käsitada abikaasade ühisvarast

eraldi. Sõltumata sellest, et FIE tegeleb ettevõtlusega, on FIE abielu ajal ettevõtlusega tegeledes

omandatud vara ja tulu abikaasade varaühisuse varasuhte korral PKS § 25 järgi abikaasade

ühisvara ning abielu ajal ühisvara valitsemisest ja sellega tehingute tegemisest tulenevad

kohustused PKS § 29 lg 4 järgi abikaasade solidaarkohustused. Kui abikaasad seda ei soovi,

siis saavad nad PKS § 57 lg 1 järgi sõlmida abieluvaralepingu ja leppida kokku varalahususes.

Praegusel juhul ei ole pooled seda teinud, mistõttu vastutavad mõlemad abikaasad solidaarselt

ka FIE-st abikaasa tulumaksu- ja sotsiaalmaksukohustuse täitmise eest.

Ringkonnakohus selgitab, et tulumaksuga maksustatakse tulumaksuseaduse (TuMS) § 1 lg 1

järgi maksumaksja tulu, sh TuMS § 14 lg 1 järgi ettevõtlusest saadud tulu, ning TuMS § 2 lg 1

järgi on sellise tulumaksu maksjaks füüsiline isik, kes saab maksustamisele kuuluvat tulu.

Sellest tulenevalt on ka FIE-l kohustus maksta saadud ettevõtlustulult (millest on tehtud

tulumaksuseadusega lubatud mahaarvamised) tulumaksu. Seega kohustub FIE tasuma

tulumaksu ettevõtlustulult, mis kuulub PKS § 25 järgi abikaasade ühisvara hulka, ning sellest

tulenevalt on FIE kohustus käsitatav ühisvara valitsemisega seotud kohustusena PKS § 29 lg 4

tähenduses.

Sotsiaalmaks on sotsiaalmaksuseaduse (SMS) § 1 järgi pensionikindlustuseks ja riiklikuks

ravikindlustuseks vajaliku tulu saamiseks maksumaksjale pandud rahaline kohustis, mida

makstakse SMS § 2 lg 1 p 5 järgi samuti FIE ettevõtlusest saadud tulult. SMS § 2 lg 5, § 4 p 2

ja § 9 lg 3 järgi peab FIE maksma sotsiaalmaksu ja esitama vastava deklaratsiooni. Seejuures

peab FIE SMS § 6¹ lg 1 ja § 9 lg 1² järgi deklareerima ja tasuma ka oma ettevõtte tegevuses

osaleva abikaasa eest sotsiaalmaksu. Ülaltoodut arvestades on sotsiaalmaksu eesmärgiks teha

makseid selleks, et tagada isikule ravi- ja pensionikindlustus ning seeläbi võimalus saada tasuta

või osaliselt tasutavaid raviteenuseid ning riiklikku pensioni. Kuna ka sotsiaalmaks on seotud

FIE ettevõtlustuluga, mis kuulub PKS § 25 järgi abikaasade ühisvara hulka, siis saab ka FIE

sotsiaalmaksukohustust pidada ühisvara valitsemisega seotud kohustuseks PKS § 29 lg 4

tähenduses, mille eest vastutavad abikaasad solidaarselt.

Ülaltoodut arvestades saab kohus abikaasade ühisvara jagades jagada PKS § 38 järgi ka abielu

lõppemise aja seisuga FIE-st abikaasa tulu- ja sotsiaalmaksukohustust abikaasade vahel.

2-15-18487

Praegusel juhul esitas kostja oma maksukohustuste tõendamiseks saldoteatise, millelt nähtus,

et abielu lõppemise aja seisuga oli kostja nõuete saldo, mille maksmise tähtpäev oli tulevikus,

kokku 53 573 eurot 87 senti. Samuti nähtus teatiselt ettemaks 1527 eurot 40 senti.

Kolleegiumi hinnangul ei tähenda asjaolu, et maksude tasumise tähtpäev oli tulevikus, seda, et

need kohustused ei oleks abikaasade solidaarkohustused. Arvestades seda, et maksunõuded

arvutatakse füüsilisele isikule üldjuhul eelmise kalendriaasta eest ja nende tasumise tähtaeg on

üldjuhul hiljem, saab abielu lõppemise aja seisuga arvutatud nõudeid pidada abielu ajal

tekkinud nõueteks. Ringkonnakohus selgitab, et maksumaksja tulu maksustamisperiood on

TuMS § 3 lg 1 järgi üldjuhul kalendriaasta ning maksumaksja on TuMS § 46 lg 3 järgi

kohustatud tasuma maksuteates näidatud juurdemakse Maksu- ja Tolliameti pangakontole

hiljemalt maksustamisperioodile järgneva kalendriaasta 1. oktoobriks. FIE ettevõtlusest saadud

tulu sotsiaalmaksuga maksustamise periood on kalendriaasta. FIE on kohustatud SMS § 9 lg 3

järgi tasuma sotsiaalmaksu avansiliste maksetena iga kvartali kolmanda kuu 15. kuupäevaks

jooksva kvartali eest ning juurdemaksmisele kuuluva maksusumma 1. oktoobriks.

Küll aga tuleb maksukohustuse puhul arvestada maksumaksja ettemaksu, sest selles ulatuses

on kohustuse katmiseks raha juba ülekantud. Seetõttu tuleb maakohtu otsust maksukohustuse

suuruse osas muuta ning lugeda abikaasade solidaarkohustuseks maksukohustused 52 046 euro

47 sendi ulatuses (53 573,87–1527,4), millest hageja peab kostjale hüvitama poole, s.o

26 023 eurot 24 senti. Sellest tulenevalt tuleb ka kostjalt poolte vastastikuste nõuete

tasaarvestamise järel hageja kasuks väljamõistetavat hüvitist suurendada 763 euro 70 sendi

võrra (1527,4:2).

16. Pooled vaidlevad ka selle üle, kas ühisomandis olnud XXX kinnisasjal kasvanud metsa

raieõiguse müügist saadud raha tuleb arvata PKS § 34 lg 3 alusel ühisvara hulka ja abikaasade

vahel jagada. Kolleegiumi hinnangul arvas maakohus õigesti 10 215 eurot abikaasade ühisvara

hulka.

Ringkonnakohus selgitab, et PKS § 34 lg 3 järgi kui ühisvara väheneb tehingu tõttu, mille üks

abikaasa on teinud teise abikaasa tahteavalduseta (nõusolekuta), peab abikaasa vara vähenemise

hüvitama ning hüvitis arvatakse ühisvara hulka. Praegusel juhul müüs kostja abielu lahutamise

järel hageja nõusolekuta poolte ühisomandis oleval kinnisasjal kasvava metsa raieõiguse, mille

väärtus oli 10 215 eurot. Kuigi hageja ei ole esitanud kohtumenetluses tõendeid selle kohta,

milline oli XXX kinnisasja väärtus enne raieõiguse võõrandamist ja pärast seda, saab

ringkonnakohtu hinnangul eeldada, et olukorras, kus kasvava metsa raieõigus võõrandati

10 215 euro eest, vähenes kinnisasja väärtus selle võrra, st pärast raieõiguse võõrandamist on

kinnisasi 10 215 eurot vähem väärt.

Kuigi kostja väitis, et ühisvara ei ole 10 215 eurot võrra vähenenud, sest ta täitis saadud raha

arvel abikaasade solidaarkohustusi, leidis maakohus õigesti, et kostja ei ole seda tõendanud.

Selles osas nõustub kolleegium maakohtu põhjendustega, neid kordamata.

17. Pooled on eri meelt ka selles, kuidas käsitada hagi esitamisega samal päeval kostja

pangakontolt hageja pangakontole kantud rahasummat ning kas kostja sai selle ulatuses

tasaarvestada hagejale makstava hüvitisenõude.

Kolleegiumi hinnangul asus maakohus ekslikult ja vastuoluliselt seisukohale, et kostja on

teinud kehtiva tasaarvestuse ja antud summa saab tasaarvestada kostjalt hageja kasuks

väljamõistetava hüvitisega. Seda järeldades ei ole maakohus arvestanud seda, et hageja kandis

kostja pangakontolt nimetatud summa üle abielu ajal, st hageja käsutas abikaasade ühisvara

ning hageja käsutamisest hoolimata ei muutunud selle vara kuulumine abikaasade ühisvara

2-15-18487

hulka. Küll aga on abikaasade ühisvara neil asjaoludel vähenenud hageja süülise käitumise

tõttu. Hageja väitel vajas ta seda raha elamiseks, kuid ta ei ole oma väiteid tõendanud. Seega

peab hageja endale ülekantud 16 233 eurot 88 senti PKS § 34 lg 3 lausel ühisvarasse hüvitama

ning kummalgi abikaasal on õigus saada sellest ühisvara jagamisel ½. Kokkuvõttes peab hageja

ülekantud rahast hüvitama kostjale 8116 eurot 94 senti, mille saab maha arvata hagejale

makstavast hüvitisest. Seda arvestades arvas maakohus ekslikult hüvitisest maha 16 233 eurot

88 senti ning hüvitist tuleb suurendada 8116 eurot 94 sendi võrra.

18. Kokku tuleb kostjalt hageja kasuks väljamõistetavat hüvitist suurendada 8880 euro 64 sendi

võrra ning mõista kostjalt hageja kasuks välja hüvitis 120 998 eurot 47 senti

(763,7+8116,94+112 117,83).

19. Viimaks vaidlevad pooled ka selle üle, kas ühisvara väärtuse määramiseks tehtud

ekspertiisikulud tuleb jätta hageja kanda või võrdselt poolte kanda.

Kolleegiumi hinnangul jättis maakohus ekslikult ekspertiisikulude puhul kohaldamata

TsMS § 164 lg 2. Kuigi TsMS § 164 lg 1 kohaselt kannab hagilises perekonnaasjas kumbki

pool oma kulud ise, võib kohus jagada kulud sellest erinevalt, kui tegemist on abielu

varavahekorral põhineva vaidlusega või kui kulude selline jaotus ei oleks õiglane.

Ringkonnakohtu hinnangul oli ühisvara hulka kuuluvate esemete väärtuse määramine mõlema

abikaasa huvides, nagu ka ühisvara jagamine üldiselt. Seetõttu on õiglane, et sellise kulu

kannavad abikaasad võrdselt, sõltumata sellest, kumma abikaasa taotlusel ekspertiis korraldati.

Hageja esitas maakohtule 18. veebruaril 2021 taotluse, milles palus jaotada ekspertiisikulud

(v.a lisatasu) poolte vahel võrdselt, jätta lisatasu täielikult kostja kanda ja mõista kostjalt hageja

kasuks välja menetluskulude hüvitis. Hageja tasus ekspertiiside eest kokku 3864 eurot 10 senti,

sh lisatasu 323 eurot seetõttu, et kostja ei võimaldanud ekspert KK-le esimesel kokkulepitud

ajal ülevaatust. Lisaks sellele, et maakohus jättis TsMS § 169 lg 1 alusel kostja kanda 119 eurot

40 senti, tuleb ringkonnakohtu hinnangul jätta ka hageja poolt eksperdile hüvitatud lisatasu

323 eurot TsMS § 169 lg 1 alusel kostja kanda. Ülejäänud ekspertiisikulud (3541 eurot 10 senti)

tuleb jätta võrdsetes osades poolte kanda, st kummagi poole kanda jääb 1770 eurot 55 senti.

Eeltoodut arvestades tuleb kostjalt hageja kasuks kokku välja mõista menetluskulude hüvitis

2212 eurot 95 senti (119,4+323+1770,55). Vastavalt hageja taotlusele tuleb nimetatud summalt

alates otsuse jõustumisest kuni kohustuse kohase täitmiseni maksta VÕS § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras viivist.

20. Ülaltoodud põhjendustel jätab kolleegium kostja apellatsioonkaebuse rahuldamata ja

rahuldab

osaliselt

hageja

apellatsioonkaebuse.

Kuigi

ringkonnakohus

tühistab

apellatsioonkaebuse alusel osaliselt maakohtu otsuse ja rahuldab hagi maakohtust suuremas

ulatuses, ei anna see TsMS § 173 lg-st 3 juhindudes alust muuta kohtuasja menetluskulude

jaotust, v.a ekspertiisikulude osas. Kolleegiumi hinnangul on põhjendatud jätta kõik kulud,

sh apellatsioonimenetluse kulud, v.a maakohtus kantud ekspertiisikulud, TsMS § 164 lg 1 järgi

poolte enda kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)

Liis Arrak, Gea Lepik, Andres Suik