3-21-731/20 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Monika Laatsit, liikmed Maret Altnurme ja

Virgo Saarmets

Otsuse tegemise aeg ja koht

22.03.2022, Tallinn

Haldusasja number

3-21-731

Haldusasi

X kaebus Vabariigi Valitsuse 26.02.2021 korralduse nr

90 tühistamiseks ja Vabariigi Valitsuse kohustamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – X

Vastustaja – Vabariigi Valitsus (Siseministeeriumi

kaudu), esindaja Kertu Nurmsalu

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 12.07.2021 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

X apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta X apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 12.07.2021 otsus

haldusasjas nr 3-21-731 muutmata.

2. Jätta menetluskulud poolte endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 21.04.2022 (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem

kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213

lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi

vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

3-21-731

2(6)

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X sündis XX.XX.XXXX Haapsalus. Tema kodakondsus on määratlemata. Eestis elamiseks

on tal olnud pikaajalise elaniku elamisluba.

2. X esitas Politsei- ja Piirivalveametile (PPA) 12.08.2020 taotluse Eesti kodakondsuse

saamiseks naturalisatsiooni korras.

3. Vabariigi Valitsus keeldus 26.02.2021 korraldusega nr 90 X-le Eesti kodakondsuse

andmisest kodakondsuse seaduse (KodS) § 21 lg 1 p 4 ja lg 11 alusel.

KodS § 21 lg 1 p 4 järgi keeldutakse kodakondsuse andmisest muu hulgas isikule, keda on

kriminaalkorras korduvalt karistatud tahtlike kuritegude eest. X on karistatud neljal korral:

2003. a-l röövimise, 2006. a-l varguse ja avaliku korra raske rikkumise ning 2006. ja 2007. a-

tel mootorsõiduki alkoholijoobes juhtimise eest. Karistuseks on esimesel ja teisel korral

määratud tingimisi vangistus, kolmandal korral rahatrahv ja sõiduki juhtimise õiguse

äravõtmine ning neljandal korral üldkasulik töö ja sõiduki juhtimise õiguse äravõtmine.

Karistatus on kustunud ja mõistetud karistuste andmed kanti 08.12.2011 karistusregistri arhiivi.

KodS § 21 lg 11 alusel võib erandina anda Eesti kodakondsuse isikule, keda on kriminaalkorras

korduvalt karistatud tahtlike kuritegude eest ja kelle karistatus on kustunud, võttes arvesse

kuriteo toimepanemise asjaolusid ja süüdlase isikut. Selle sätte alusel erandi tegemine on

põhjendatud, kui seda võimaldab toimepandud tahtlike kuritegude iseloom ja kodakondsuse

taotleja on näidanud selget soovi käituda Eesti riigis õiguskuulekalt.

X on toime pannud neli kuritegu, millest kaks on toime pandud isikute grupis ja seotud

vägivallaga teiste isikute suhtes. Kaks viimast kuritegu olid alkoholijoobes toime pandud

liiklussüüteod. Sõiduki juhtimine alkoholijoobes on üks raskemaid liiklusalaseid rikkumisi ja

enamohtlik süütegu, sest joobes juht seab reaalsesse ohtu nii enda kui ka kaasliiklejate elu,

tervise ja vara. X teod on ka kehtiva karistusseadustiku (KarS) järgi tahtlikud kuriteod, s.o neid

tegusid loetakse jätkuvalt ohtlikuks.

X on aastatel 2002–2020 toime pannud ka kolmteist väärtegu – teda on ühel korral karistatud

haldusõiguserikkumiste seadustikus (narkootilise või psühhotroopse aine väikeses koguses

ebaseaduslik omandamine või hoidmine), ühel korral kalapüügiseaduses (kalapüük ja veekogus

kala püügijärgne hoidmine keelatud ajal ja alal ning püüda keelatud kalaliigi isendite ja

alamõõdulise kala püük ning püüda lubatud kala koguse ületamine) ja üheteistkümnel korral

liiklusseaduses sätestatud väärtegude (sh kuuel korral lubatud sõidukiiruse ületamise) eest.

Kiiruse ületamine ja ristmikule või jalakäijate ülekäigurajale sõitmine foori keelava tule ajal on

rasked liiklusalased rikkumised, millega X pani ohtu nii enda kui ka teiste inimeste turvalisuse.

Liiklusseaduse nõuete rikkumised näitavad hoolimatut suhtumist endasse ja teistesse

inimestesse ning kujutavad ohtu Eesti ühiskonnale ja avalikule korrale tervikuna. Tema

kolmeteistkümnest väärteokaristusest on arhiveeritud kaheteistkümne väärteo andmed. X on

jätnud kolmeteistkümnest väärteokaristusest kuus täitmata, sh on tasumata 2020. a-l

toimepandud väärteo eest määratud trahv. Viimati toimepandud väärteo andmed saab arhiivi

kanda pärast karistuse täitmist. Asjaolu, et X pani pärast kuritegude eest mõistetud karistuste

täitmist toime veel seitse väärtegu, näitab, et ta ei võtnud eelmistest karistustest õppust.

X välja toodud asjaolud, et ta on viibinud vahi all vaid kaks kuud, sündinud Eestis ning tema

abikaasa ja lapsed on Eesti kodanikud, ei õigusta tema õigusrikkumisi. X on pannud süüteod

3-21-731

3(6)

toime täiskasvanuna, mistõttu tuleb tema seaduskuulekust hinnata pikema aja jooksul. Praegu

ei ole talle erandkorras kodakondsuse andmine veel põhjendatud.

4. X palus Tallinna Halduskohtule esitatud kaebuses tühistada Vabariigi Valitsuse

26.02.2021 korraldus nr 90 ja kohustada vastustajat otsustama uuesti kaebajale Eesti

kodakondsuse andmine.

Kaebaja on oma elu muutnud. Tal on pere ja kolm last, kellel on Eesti kodakondsus. Lapsed

tahavad süüa ja head haridust, kuid nn halli passiga ei ole võimalik leida head tööd. Kaebajale

pakuti head töökohta, kuid selleks on vaja Eesti kodakondsust. Kaebaja on kõik trahvid tasunud.

5. Vabariigi Valitsus palus jätta kaebus rahuldamata.

Kriminaalkorras korduvalt karistatud isikule saab Eesti kodakondsuse anda üksnes KodS § 21

lõike 11 alusel. Senise halduspraktika kohaselt arvestab vastustaja kaalumisel toimepandud

süütegude iseloomu, ohtlikkust ja asjaolusid, süüteo toimepanemise aega, toimepandud

kuritegude ja väärtegude arvu, karistuse kustumise aega, süütegude toimepanemise sagedust ja

dünaamikat, määratud karistuste täitmist, isiku seadusevastase käitumise süstemaatilisust või

korduvust ja muud asjassepuutuvat. Hinnatakse, kas isik on oma minevikust õppust võtnud ja

asunud elama õiguskuulekat elu. Õiguskuulekust saab hinnata muu hulgas selle järgi, kas isikul

on karistusandmeid karistusregistris. KodS § 21 lg 1 p 4 lauseosa „keda on kriminaalkorras

korduvalt karistatud tahtlike kuritegude eest“ sõnastus ei sea ajalisi piire, millal on kuriteod

toime pandud. See, et Vabariigi Valitsus peab kodakondsuse andmisel arvesse võtma isiku

minevikus toime pandud kuritegusid, tuleneb ka karistusregistri seadusest (KarRS; vt § 20 lg 1

p 4 ja § 24 lg 6).

Ühe kaebaja toimepandud kuriteoga põhjustati kannatanule hulgaliselt kehavigastusi, teisega

aga kahele isikule füüsilisi kannatusi. Väärteod ei ole üldjuhul sellised, mis iseenesest tooksid

kaasa kodakondsuse andmisest keeldumise, kuid need ilmestavad isiku käitumist. Väärtegude

toimepanemine ei ole olnud aluseks kodakondsuse andmisest keeldumisel, kuid on üheks

teguriks erandi mittekohaldamisel. Asjaolu, et kaebajale pakuti tasuvat tööd, kuid seda saab teha

ainult Eesti kodanikuna, ei ole kodakondsuse taotluse läbivaatamisel oluline. Kodakondsus on

pikaajaline suhe isiku ja riigi vahel ning riigile tekivad sellega ka teatud kohustused.

Kodakondsusega kaasnevad ka spetsiifilised õigused, mida riik peab kodanikule tagama. Riigil

on seetõttu õigus otsustada kodakondsuse saamise tingimuste üle, sh nõuda, et kodakondsuse

taotleja on õiguskuulekas. Kui riik on isikule kodakondsuse andnud, siis ei saa seda ära võtta

põhjusel, et isik paneb toime kuritegusid või muid õigusrikkumisi. See rõhutab kodakondsuse

andmise otsuse olulisust. Eeltoodu tõttu ei ole tähtsust ka teiste pereliikmete kodakondsusel või

sellel, millist tööd isikule pakutakse.

Korralduse nr 90 andmise ajaks oli kaebaja tõepoolest tasunud viimase väärteo eest mõistetud

trahvi (05.02.2021). Kaebusele vastuse koostamisel kontrollis vastustaja karistusregistrit ning

selle väljavõttest nähtub, et kanne trahvi tasumise kohta tehti karistusregistris alles 08.04.2021.

Seega ei olnud vastustaja vaidlustatud haldusakti andmise ajal trahvi tasumisest teadlik ja ka

kaebaja ei andnud sellest menetluse kestel teada. Samas ei oleks vastustaja teinud teistsuguse

sisuga otsust ka siis, kui oleks olnud teadlik trahvi tasumisest, sest kaebajal oli korralduse nr 90

andmise ajal kehtiv väärteokaristus.

6. Tallinna Halduskohus jättis 12.07.2021 otsusega kaebuse rahuldamata ja menetluskulud

poolte endi kanda.

Kaebajat on karistatud neljal korral tahtlike kuritegude toimepanemise eest. Seega esineb KodS

§ 21 lg 1 p-s 4 toodud kodakondsuse andmisest keeldumise alus.

3-21-731

4(6)

Vastustaja on õiguspäraselt kaalunud KodS § 21 lg-s 11 sätestatud erandi tegemise võimalust.

Naturalisatsiooni korras kodakondsuse saamine ei ole välismaalase põhiõigus ning Vabariigi

Valitsusel on KodS § 21 lg 11 alusel kodakondsuse andmise otsustamisel suur kaalutlusruum

(vt ka Riigikohtu 20.10.2008 otsus nr 3-3-1-42-08, p 28). KodS § 21 lg 11 kohaldamisel võetakse

arvesse kuriteo toimepanemise asjaolusid ja süüdlase isikut. Vastustaja on vaidlustatud

korralduses nende asjaoludega arvestanud ega ole teinud selliseid kaalutlusvigu, mille tõttu

tuleks vaidlustatud korraldus tühistada.

Vastustaja on õigesti välja toonud, et kaebaja pani kaks esimest kuritegu toime isikute grupis ja

need olid seotud vägivallaga teiste isikute suhtes. Kaks viimast kuritegu olid alkoholi

tarbimisega seotud liiklussüüteod. Alkoholijoobes sõiduki juhtimine on enamohtlik süütegu,

millega joobeseisundis juht seab reaalsesse ohtu nii iseenda kui ka kaasliiklejate elu, tervise ja

vara. Kaebaja toimepandud kuritegude ohtlikkus ja mõju ei ole ajas vähenenud. Kaebaja pani

süüteod toime täiskasvanuna.

Süüdlase isiku hindamise eesmärk on eelkõige kindlaks teha, kas kodakondsuse taotleja näitab

selgelt oma soovi käituda Eesti riigis õiguskuulekalt (Tallinna Ringkonnakohtu 16.02.2018

otsus nr 3-17-1233). Kodakondsust sooviva isiku suutlikkust järgida Eesti põhiseaduslikku

korda ja Eesti seadusi on kodakondsuse andmisel kohane kontrollida ainuüksi seetõttu, et

kodakondsus toob riigile kaasa kohustusi, nt kohustus kaitsta oma kodanikku välisriikides

(Riigikohtu 20.10.2008 otsus nr 3-3-1-42-08, p 30). Süüdlase isiku hindamise raames on

asjakohane arvesse võtta ka taotleja toimepandud väärtegusid. Kaebaja on aastatel 2002–2020

toime pannud kolmteist väärtegu, mille eest on teda karistatud rahatrahviga. Korralduse nr 90

andmise hetkeks oli viimase väärteo eest mõistetud trahv tasutud, kuid karistusregistri

väljavõttel on trahv märgitud tasutuks (andmeid uuendatud) alles 08.04.2021, s.o pärast

vaidlustatud korralduse andmist. Haldusmenetluse materjalidest ei nähtu ja ka kaebaja ei väida,

et ta oleks haldusmenetluse käigus vastustajat trahvi tasumisest teavitanud. Samas ei välistaks

trahvi tasumine võimalust arvestada väärtegude toimepanemist süüdlase isiku hindamisel, sest

arvestada saaks ka karistusregistri arhiivi kantud väärtegude andmetega (vt KarRS § 5 lg 2 p 1).

Valdav osa kaebaja toimepandud väärtegudest on seotud liiklusseaduse rikkumisega, sh viiel

korral on kaebajat karistatud lubatud sõidukiiruse ületamise eest; ühel korral juhtis ta

mootorsõidukit, olemata turvavööga nõuetekohaselt kinnitatud; ühel korral juhtis ta

mootorsõidukit, mis ei olnud nõuetekohaselt läbinud tehnoülevaatust; ühel korral juhtis ta

mootorsõidukit, sõites reguleeritud ülekäigurajale foori keelava punase tulega ning ühel korral

juhtis ta mootorsõidukit, alustades reguleeritud ülekäiguraja ületamist foori keelava tulega.

Väärteod on toime pandud pikema perioodi vältel aastase või paariaastaste vahedega, mitte ühel

kindlal eluperioodil. Pärast kaebaja viimast (01.10.2007) määratud karistust joobes juhtimise

eest on kaebaja toime pannud kaheksa liiklusseaduse rikkumises seisnevat väärtegu, neist

viimane oli 05.10.2016 lubatud suurima sõidukiiruse ületamine 21–40 kilomeetrit tunnis. See

viitab asjaolule, et kaebaja ei võtnud varasematest tegudest õppust ja jätkas õigusrikkumiste

toimepanemist. Viimane (2020. a-l) toimepandud väärtegu seisnes kala püüdmises

harrastuskalapüügi õigust omamata. Kuigi erandina kodakondsuse andmisest ei saa keelduda

väärtegude toimepanemise tõttu, saab taotleja isiku, sh tema õiguskuulekuse hindamisel

arvestada ka kustunud väärteokaristusi (vt Tallinna Ringkonnakohtu 16.02.2018 otsus nr 3-17-

1233, p 11).

Kaalumisel on arvestatud kaebaja vastuväidetes toodud soodustavaid asjaolusid, mille kohaselt

ta on viibinud vahi all vaid kaks kuud, sündinud Eestis ning tema abikaasa ja lapsed on Eesti

kodanikud. Vastustaja ei eksinud, kui ei pidanud neid asjaolusid kaebaja toimepandud

õigusrikkumistest kaalukamaks.

3-21-731

5(6)

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

7. X palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu 12.07.2021 otsus ja uue otsusega

kaebus rahuldada.

Kaebaja on Eestis sündinud ja tal ei ole kunagi olnud teist kodakondsust. Kaebaja käis Eestis

koolis. Kaebaja pereliikmetel on Eesti kodakondsus ja ka kaebaja tahab olla Eesti kodanik.

Kaebaja toimepandud õigusrikkumised on ammused. Kaebaja tunnistas oma süüd ja on kõik

trahvid tasunud ning oma elu muutnud. Kaebaja kolm last tahavad süüa ja head haridust, kuid

nn halli passiga ei leia kaebaja head tööd. Kaebaja on osaliselt töövõimetu.

8. Vabariigi Valitsus palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, jäädes varasemate

seisukohtade juurde.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata.

10. Pooled ei vaidle selle üle, et kaebajat on kriminaalkorras karistatud neljal korral tahtlike

kuritegude eest ning sellisele isikule tuleb reeglina keelduda kodakondsuse andmisest KodS §

21 lg 4 alusel.

11. KodS § 21 lg 11 kohaselt võidakse Eesti kodakondsus erandina anda ka isikule, keda on

kriminaalkorras korduvalt karistatud tahtlike kuritegude eest ja kelle karistatus on kustunud,

võttes arvesse kuriteo toimepanemise asjaolusid ning süüdlase isikut. Halduskohus leidis

õigesti, et Vabariigi Valitsus ei teinud KodS § 21 lg 11 kohaldamisel nii olulisi kaalumisvigu,

mis annaks aluse korralduse nr 90 tühistamiseks. Ringkonnakohus ei korda kõiki halduskohtu

otsuse põhjendusi (HKMS § 201 lg 4) ja selgitab vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele

järgmist.

12. Kaebajat karistati tahtlike kuritegude eest aastatel 2003–2007 ja karistatus oli korralduse

nr 90 andmise ajaks kustunud, kuid vastustaja võis KodS § 21 lg 11 kohaldamisel arvestada

nende kuritegude toimepanemise asjaolusid. Vaidlustatud korralduses on arvesse võetud, et

kaebaja neljast tahtlikust kuriteost kaks olid toime pandud isikute grupis ja seotud vägivallaga

teiste inimeste suhtes ning kaks seisnesid sõiduki juhtimises alkoholijoobes, millega kaebaja

seadis ohtu muu hulgas kaasliiklejate elu ja tervise. Vastustaja arvestas asjakohaselt ka

kaebajale määratud karistuste laadi ja asjaolu, et kaebaja pani kuriteod toime kaua aega tagasi,

kuid need teod on KarS-i järgi jätkuvalt karistatavad tahtlike kuritegudena, s.o neid tegusid

peetakse ka tänapäeval ohtlikeks.

13. Süüdlase isiku hindamise eesmärk on eelkõige kindlaks teha, kas kodakondsuse taotleja

näitab soovi käituda Eesti riigis seaduskuulekalt. Süüdlase isiku hindamisel saab arvesse võtta

ka isiku väärtegusid, sh neid, mille eest määratud karistus on kustunud ja mille andmed on

kantud karistusregistri arhiivi (vt Tallinna Ringkonnakohtu 16.02.2018 otsus nr 3-17-1233, p

11). Kaebaja on pannud aastatel 2002–2020 toime kokku kolmteist väärtegu, millest üheksa

pärast viimast kohtuotsust, millega teda karistati kriminaalkorras. Muu hulgas on kaebaja

aastatel 2008–2016 kaheksal korral rikkunud liiklusseadust, millest lubatud sõidukiiruse

ületamine (viiel korral) ning foori keelava tule ajal ristmikule või jalakäijate ülekäigurajale

sõitmine (kahel korral) on raskemad rikkumised, millega kaebaja seadis ohtu teiste liiklejate

turvalisuse. Viimati karistati kaebajat 03.07.2020 kalapüügiseaduse rikkumise eest ja selle

väärteo eest mõistetud karistus on kehtiv. Seega ei ole kaebaja käitunud õiguskuulekalt ka pärast

kuritegude toimepanemises süüdimõistmist ja karistuse ärakandmist.

3-21-731

6(6)

14. Vastustaja on korralduses nr 90 ekslikult märkinud, et kaebaja ei olnud tasunud temale

03.07.2020 karistuseks määratud rahatrahvi (200 eurot). Karistusregistri väljavõtte (vastustaja

18.05.2021 vastuse lisa 8) kohaselt tasus kaebaja rahatrahvi tegelikult 05.02.2021, kuigi

karistusregistri andmeid uuendati alles 08.04.2021, s.o pärast korralduse nr 90 andmist. Samas

ei ole kaebaja esitanud mingeid selgitusi ega tõendeid ja seda ei nähtu ka vastustaja esitatud

karistusregistri väljavõtetelt, et kaebaja oleks tagantjärgi ära maksnud aastatel 2002–2009

temale väärteokaristuseks määratud, kuid tasumata jäänud viis rahatrahvi. Vaidlustatud

korralduse põhjendustest ja vastustaja selgitustest saab ka järeldada, et süüdlase isiku

iseloomustamisel pidas vastustaja määravaks eelkõige kaebajal kehtiva väärteokaristuse

olemasolu, mitte selle eest määratud rahatrahvi tasumata jätmist. Ringkonnakohus märgib, et

karistusandmed kustutatakse registrist ja kantakse arhiivi, kui väärteo eest määratud rahatrahvi

tasumisest on möödunud üks aasta (KarRS § 24 lg 1 p 1). Seega hoolimata rahatrahvi tasumisest

05.02.2021 on õige korralduses nr 90 märgitu, et kaebaja kolmeteistkümnest väärteokaristusest

on arhiveeritud kaksteist ning kaebajal oli karistatus ühe väärteo eest. Seetõttu ei ole vastustaja

eksimus ühe – kuigi kõige hiljutisema – väärteo eest määratud rahatrahvi tasumisel praeguse

vaidluse asjaoludel nii oluline viga, et korraldus nr 90 tuleks tühistada.

15. Kaebaja osaline töövõimetus ning soov leida hea töö ja toetada oma perekonda, ei ole

kaebaja toimepandud süütegusid ja tema isikut arvestades erandina Eesti kodakondsuse

andmise otsustamisel kuigi kaalukad argumendid. Kaebajal on Eestis elamiseks olemas

seaduslik alus ning tema õigus saada sotsiaaltoetusi ja -teenuseid ei sõltu Eesti kodakondsusest

(vt nt töövõimetoetuse seaduse § 2 lg 1, tööturuteenuste ja -toetuste seaduse § 3, puuetega

inimeste sotsiaaltoetuste seaduse § 3 lg 1). Kaebaja õigus vabalt valida töökohta on Eesti

kodakondsuseta mõnevõrra piiratud (nt ei ole tal võimalik töötada ametnikuna avalikus

teenistuses, vt avaliku teenistuse seaduse § 14 lg 1). Samas on kaebaja üksnes üldsõnaliselt

viidanud „heale töökohale“, mis on tal väidetavalt jäänud Eesti kodakondsuse puudumise tõttu

saamata. Seetõttu ei olnud vastustajal ega ole ka kohtul võimalik hinnata – isegi kui selline

tööpakkumine kaebajale tõepoolest tehti –, kas määravaks sai kodakondsuse puudumine ja kui

rasked tagajärjed kaebajale selle töökoha mittesaamisega kaasnesid. Kaebaja ei väida, et tal

puudub mõistlik võimalus leida tööd ja teenida sellega endale ning oma perele ülalpidamist

töökohal, mis ei eelda Eesti kodakondsust.

16. Kaebajale erandina Eesti kodakondsuse andmine tulevikus ei pruugi olla välistatud.

Vastustaja ei teinud aga olulist kaalutlusviga, kui leidis vaidlustatud korralduses, et kaebaja

peab näitama oma õiguskuulekat käitumist pikema aja jooksul. Seejärel on tal võimalik esitada

uus taotlus erandina Eesti kodakondsuse saamiseks.

17. Kuna otsus tehakse kaebaja kahjuks, jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda

(HKMS § 108 lg 1). Vastustaja ei ole taotlenud kaebajalt menetluskulude väljamõistmist. Seega

jäävad ka vastustaja menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1).

(allkirjastatud digitaalselt)