2-12-14891/63 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Krista Kirspuu, Mati Maksing

Määruse tegemise aeg ja koht 18.03.2022, Tallinn

Kohtuasja number

2-12-14891

Kohtuasi

X (X) kohustustest vabastamise menetlus

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 07.12.2021 määrus

Kaebuse esitaja ja liik

Swedbank AS määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Võlgnik X (pankrotis)

Võlausaldajad: kohtutäitur Katrin Vellet, Eesti Vabariik

(Eesti Maksu- ja Tolliameti kaudu), kohtutäitur Risto

Sepp, kohtutäitur Kersti Seisler, CHM Projekt OÜ, OÜ

Haltransa (kustutatud), Danske Bank A/S Eesti Filiaal

(kustutatud), Q, WW Capital OÜ (kustutatud), MGA

Capital OÜ, OÜ Strandmont (kustutatud), OÜ Herkimer,

aktsiaselts Fector, Eesti Energia Aktsiaselts, ALG Liisingu

AS, OÜ Fransertal (kustutatud), AS Swedbank, AS

Swedbank Liising, Eesti Vabariik (Riigi Tugiteenuste

Keskuse kaudu), Seesam Insurance AS (kustutatud) ja MA

Kinnisvara Invest OÜ (kustutatud)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 07.12.2021 määrus jätta muutmata.

2. Määruskaebus jätta rahuldamata.

3. Kohustustest vabastamise menetluse kulud nii maa- kui ka ringkonnakohtus jätta

menetlusosaliste endi kanda. Rahaliselt kindlaksmääratavad kulud puuduvad.

Edasikaebamise kord

Kohtumääruse peale võib esitada määruskaebuse vahetult Riigikohtule 15 päeva jooksul alates

määruse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel määruse tegemisest. Hagita

menetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi

esitada ise või advokaadi vahendusel. Määruskaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetlus-

kulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise

puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku

tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Asjaolud ja menetluse käik

1. Danske Bank A/S Eesti filiaal (kustutatud 26.06.2020) esitas 13.04.2012 Harju Maakohtule

avalduse Q (pankrotis, võlgnik) pankroti väljakuulutamiseks. Maakohus kuulutas 11.06.2012

välja võlgniku pankroti ja 01.09.2014 lõpetas kohus pankrotimenetluse raugemise tõttu pärast

pankroti väljakuulutamist. Kohus algatas 01.09.2014 võlgniku kohustustest vabastamise

menetluse ja määras tema usaldusisikuks Y (Y).

2. Usaldusisik esitas iga aasta aruandeid (2015, 2016, 2017, 2018) ja 14.10.2019 esitas

lõpparuande ning taotluse vabastada võlgnik pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest.

Viimase aruande kohaselt oli võlgnik vabaabielus. Võlgniku elukaaslane oli 70% ulatuses

töövõimetu (invaliidsuspensioni saaja). Võlgnikul oli kolm last (sündinud XX.XX.XXXX,

XX.XX.XXXX ja XX.XX.XXXX). Võlgniku elukaaslase oli kaks eestkostetavat (sündinud

XX.XX.XXXX ja XX.XX.XXXX). Alates augustist 2015 töötas võlgnik turundusspetsialistina

F OÜ-s, saades töötasu Vabariigi Valitsuse kehtestatud alammääras. Võlgnik proovis alustada

äritegevusega ja leida tasuvamat tööd (sh otsis tööd Soomes ja Norras), kuid edutult. Lisaks

tegi võlgnik hooajatöid (rehvivahetus). Tulenevalt tema haridusest, oskustest, töökogemusest

ja vanusest ning tervislikust seisundist ei olnud muu sissetuleku leidmine õnnestunud. Võlgnik

tegi võlausaldajatele väljamakseid kokku 1 271 eurot. Võlgniku osad võlausaldajad olid

äriregistrist kustutatud.

3. Võlausaldajatel aktsiaseltsil FECTOR, Q-l (Q) ning Maksu- ja Tolliametil puudusid

vastuväited võlgniku taotlusele menetlus lõpetada ja vabastada võlgnik täitmata jäänud

kohustustest. AS Swedbank ja Swedbank Liising AS palusid kohustustest vabastamise

menetluse lõpetada ja jätta võlgnik täitmata jäänud kohustustest vabastamata.

Maakohtu määrus

4. Maakohus juhindudes pankrotiseaduse (PankrS) § 8 lg-st 3, § 173 lg-test 1, 3-5, § 175 lg-test

1, 2-4, 51, 6 ja 8, § 173 lg-test 3, 4 ja 5, § 176 lg-test 1-2, § 177 lg-test 1-2 ning täitemenetluse

seadustiku § 132 lg-st 1 rahuldas võlgniku taotluse. Kohus lõpetas kohustustest vabastamise

menetluse ja vabastas võlgniku kohustustest, mis tekkisid enne pankroti väljakuulutamist

11.06.2012. Kohustustest vabastamisel ei lõppenud õigusvastaselt tahtlikult tekitatud kahju

hüvitamise ning lapsele või vanemale elatise maksmise kohustused. Kõik menetluskulud jäid

võlgniku kanda.

Kohustustest vabastamise menetlus algatati 01.09.2014 (rohkem kui seitse aastat tagasi). Seega

saabus menetluse kestvuse lubatud maksimum tähtaeg. Kohustustest vabastamise menetluse

läbiviimine tugines eeldusele, et võlgnik teeb kõik mõistliku endast oleneva, et menetluse kestel

saaks võlausaldajate nõudeid rahuldada võimalikult suures ulatuses. Menetluse ajal sai võlgnik

töötasu 540 eurot (bruto) F OÜ-lt. Võlgnik tõi välja, et ta otsis tasuvamat tööd, nt ehitustöid

Norras ja Soomes, kuid arvestades tema vanust, ehitusalase hariduse puudumist ja tervislikku

seisundit, siis ei õnnestunud tal tasuvamat tööd leida. Võlgnikul oli osaline töövõimetus ja

sellest tingituna polnud ta kantud Eesti Vabariigi reservväelaste nimekirja. Kuna võlgniku

töötasu jäi alampalgale, siis ei olnud võlgnik rikkunud PankrS § 173 lg 3 ja 4 kohustusi. Võlgnik

ei olnud ka süüdi mõistetud pankrotikuriteos.

Vastavalt pankrotimenetluse lõpetamise määrusele jäi võlgniku võlausaldajatel tunnustatud

nõuete eest saamata raha kogusummas 54 324,90 eurot. Tegemist oli teise järgu (PankrS § 153

lg 1 p 2) nõuetega. Esimese järgu (PankrS § 153 lg 1 p 1 pandiga tagatud) ja kolmanda järgu

(PankrS § 153 lg 1 p 3 tähtaegselt esitamata) nõuded puudusid. Võlausaldajad OÜ Haltransa,

WW Capital OÜ, OÜ Strandmont, OÜ Fransertal ja MA Kinnisvara Invest OÜ olid äriregistrist

kustutatud. Võlgniku poolt laekusid rahalised vahendid usaldusisiku kaudu järgnevalt: 2017

summas 157 eurot, 2018 summas 609 eurot ja 2019 summas 505 eurot (kokku 1 271 eurot).

Võlgniku sissetulekute suurusi ja liike arvestades oli tasumine piisav. Eelnevale tuginedes ei

olnud alust jätta võlgnik kohustustest vabastamata.

Määruskaebus

5. Võlausaldaja Swedbank AS (pank) palus tühistada maakohtu määrus ja jätta võlgnik

pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamata.

Kohus ei analüüsinud võlgniku käitumise vastavust PankrS § 173 lg-s 1 nimetatud kohustusele.

Võlgnik oli kohustatud tegelema mõistlikult tulutoova tegevusega ja kui tal sellist tegevust ei

ole, siis seda otsima. Võlgnik töötas alates 2015 turundusspetsialistina, saades töötasu Vabariigi

Valitsuse määrusega kehtestatud alammääras. Võlausaldajale oli arusaamatu, miks töötas

võlgnik ettevõttes miinimumpalga eest, kuigi oli ettevõttes töötanud juba pikemat aega ehk oli

omandanud tööks vajalikud oskused. Kohustustest vabastamise menetluse eesmärkidega

polnud kooskõlas võlgniku järjepidev töötamine ametikohal, mis võimaldas maksta välja ainult

mittearestitavat sissetulekut. Menetluse kestel polnud võlgnik teeninud miinimumpalgast

suuremat tulu. Oma tervisliku seisundi kohta tõendeid ei esitanud.

Usaldusisiku aruannete kohaselt üritas võlgnik lühiajaliselt täita ka mitmete osaühingute

juhatuste liikmete kohustusi, kuid ilma tasu saamata (kui õnnestub ennast äritegevuses tõestada,

siis hakkab tulevikus laekuma ka juhatuse liikme töötasu kokkulepitavas summas).

Kohustustest vabastamise menetluse eesmärkidega ei olnud kooskõlas tasuta töötamine.

Juhutööde tegemise ning tasuta juhatuse liikme kohustuste täitmise asemel oleks võlgnik

pidanud otsima uut mõistliku sissetulekuga täiskohaga töökohta. Selle asemel püsis võlgnik

aastaid miinimumpalgaga ametikohal, tegi teiste osaühingute jaoks tasuta tööd ning juhutöid.

Eelnimetatud käitumine ei olnud kooskõlas kohustustest vabastamise menetluse eesmärkidega

ning võlgnik rikkus PankrS § 173 lg 1 nimetatud kohustust. Võlgnik oleks pidanud otsima uut

töökohta erinevatel erialadel. Eelduslikult peab töökoht olema täiskohaga ja tasustatud. Võlgnik

ei toonud esile ega tõendanud ka mingeid erilisi asjaolusid, mis õigustaksid tema võimatust

otsida tulutoovamat tegevust.

Menetluse edasine käik

6. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ja andis võlgnikule tähtaja sellele vastamiseks.

7. Võlgnik vaidles määruskaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

8. Maakohus määruskaebust ei rahuldanud ja edastas selle tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 663 lg 5 alusel lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

9. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuste väited ei anna alust vaidlustatud määruse

tühistamiseks. Maakohtu määrus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 ja § 659 alusel jätta muutmata ning

määruskaebus rahuldamata. Menetlusosaliste menetluskulud jäävad nende endi kanda.

Füüsilisest isikust võlgniku kohustustest vabastamist reguleerib PankrS § 175 lg 1, mille järgi

otsustab kohus pärast viie aasta möödumist võlgniku kohustustest vabastamise menetluse

algatamisest võlgniku taotlusel tema pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest

vabastamise. PankrS § 175 lg 51 kohaselt võib viieaastast tähtaega pikendada kokku seitsme

aastani. Kui kohus vabastab võlgniku kohustustest või keeldub sellest, lõpetab kohus PankrS

§ 175 lg 8 järgi võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise

menetluse.

Pankrotiseaduse (PankrS) § 173 lg-te 1–3 kohaselt on võlgnikul järgmised kohustused: võlgnik

on kohustatud tegelema mõistlikult tulutoova tegevusega ja, kui tal sellist tegevust ei ole, siis

seda otsima; võlgnik peab viivitamatult teatama kohtule ja usaldusisikule igast elu- ja

tegevuskoha vahetusest, mitte varjama saadud tulusid ning vara, samuti andma kohtu ja

usaldusisiku nõudel teavet oma tegevuse või selle otsimise, oma sissetulekute ja vara kohta ning

võlgniku töö- või teenistussuhtest või muust sarnasest suhtest saadud tulu või ettevõtlusest

saadud tulu nõuded loetakse loovutatuks usaldusisikule. Usaldusisik peab sellest tasude

maksmiseks kohustatud isikutele teatama.

PankrS § 175 lg-d 2 ja 4 sätestavad absoluutsed keeldumisalused, mille puhul on võlgniku

kohustustest vabastamine välistatud (Riigikohtu 20.06.2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-49-16,

p 15). Kohus keeldub PankrS § 175 lg 2 p-de 1 ja 2 alusel võlgnikku kohustustest vabastamast,

kui võlgnik on mõistetud süüdi pankrotikuriteos või kui võlgnik rikkus süüliselt PankrS §-s 173

nimetatud kohustusi ja kahjustas sellega võlausaldajate huve.

Maakohus ei tuvastanud kohustustest vabastamisest keeldumise aluseid ning leidis, et võlgnik

ei ole süüliselt rikkunud PankrS § 173 nimetatud kohustusi. Maakohus tuvastas, et võlgnikku

pole mõistetud süüdi pankrotikuriteos. PankrS § 175 lg 1 alusel võlgniku pankrotimenetluses

täitmata jäänud kohustustest vabastamine on kohtu diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme

kohus võib sekkuda siis, kui on ületatud diskretsioonipiire. Ringkonnakohus leiab, et käesoleval

juhul ei ületanud maakohus diskretsiooni piire. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus oma

järeldusi piisavalt põhjendanud ning määruskaebuste väited ei anna alust asuda teistsugusele

seisukohale. Maakohus on analüüsinud nõuetekohaselt kõiki kohustustest vabastamise eeldusi

ja õigesti leidnud, et võlgnik tuleb vabastada täitmata jäänud kohustustest. Ringkonnakohus

järgib TsMS § 654 lg 6 alusel koosmõjus §-ga 659 maakohtu määruse põhjendusi ega korda

neid täies mahus. Vastuseks kaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

10. Üldjuhul on pankrotivõlgnik kohustustest vabastamise menetluse ajal kohustatud töötama

täistööajaga, kuid tulutoova tegevuse mõistlikkuse hindamisel tuleb arvestada konkreetse

juhtumi asjaoludega. Kui võlgnikul on mõistlik töö olemas, ei pruugi paremini tasustatava

töökoha otsimine võlgniku elukorraldust, võimeid jms asjaolusid arvestades siiski olla mõistlik

ja võlgnikule jõukohane. Mõistlikkuse hindamisel tuleb seejuures VÕS § 7 lg 1 järgi arvestada

seda, mida samas olukorras heas usus tegutsevad isikud loeksid tavaliselt mõistlikuks. Samas

võib võlgniku kohustuste rikkumiseks pidada seda, kui võlgnik oma sissetulekuid

põhjendamatult vähendab või neid varjab. Olenevalt asjaoludest võib mõistlikult tulutoova

tegevusega tegelemise kohustus siiski tähendada ka seda, et võlgnik peab leidma uue töökoha

(Riigikohtu 30.10.2019 määrus tsiviilasjas nr 2-11-24696, p 18 ja 19).

Praegusel juhul nähtub usaldusisiku aruannetest, et võlgnik on kogu menetluse ajal töötanud.

Lisaks on ta proovinud alustada äritegevusega, otsinud tööl välismaal (Soomes ja Norras) ja

teinud hooajatööd (rehvivahetus). Maakohtul oli mh õigus pidada võlgniku selgitusi oma

tervisliku seisundi osas piisavaks, olukorras kui võlausaldajad polnud seda kahtluse alla

seadnud. Võlgnik oli mh selgitanud, et töökoha otsimist mõjutas tema tervislik seisund, vanus

ja oskused. Arvestades eeltoodut tegutses võlgnik mõistlikult ja asja materjali pinnalt puudub

alus arvata, et võlgnik oli pahatahtlik ja seetõttu ei otsinud paremat töökohta. Ringkonnakohtu

hinnangul tegeles võlgnik enda võimaluste piires tema jaoks mõistlike tulutoovate tegevuste

otsimisega, seejuures omades kohustustest vabastamise menetluse ajal kindlat töökohta.

Võlgnik oli lisaks kindlale töökohale proovinud leida mitmeid täiendavaid sissetuleku

võimalusi erinevates tegevusvaldkondades ja mitmel kohal ka periooditi töötanud. Äritegevuse

alustamisega kaasnevad paratamatult riskid ja võlgniku selgitused, miks ta juhatuse liikme tasu

ei saanud, on mõistetavad. Vahemikus oktoober 2017 - september 2019 tegi võlgnik

regulaarseid sissemakseid usaldusisiku pangakontole. Usaldusisik maksis välja raha

võlausaldajatele jaotise alusel. Praegusel juhul on panga etteheited alusetud.

11. Kohustustest vabastamata jätmiseks peab võlgnik olema käitunud süüliselt.

Võlaõigusseaduse (VÕS) § 104 lg 2 kohaselt hõlmab süü hooletust, rasket hooletust ja tahtlust.

VÕS § 104 lg 4 kohaselt on raske hooletus käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata

jätmine. VÕS § 104 lg 4 mõttes tuvastatakse raske hooletus objektiivsete kriteeriumite alusel.

Raske hooletus tähendab hoolsuse tavalise määra märgatavat puudumist, mistõttu peaks raskelt

hooletu käitumine olema rikkujaga sarnases olukorras olevale isikule mõistlikult

vastuvõetamatu. Seetõttu tuleb raske hooletuse tuvastamiseks võlgadest vabastamise menetluse

kontekstis esitada küsimus, kuidas ja millise hoolsusega pidanuks täitma PankrS § 173 lg 1

sätestatud kohustusi hoolas võlgnik (vt nt Tartu Ringkonnakohtu 01.06.2018 määrus tsiviilasjas

nr 2-08-63521, p 14). Riigikohus on leidnud, et kui võlgniku käitumises ei ole PankrS § 175 lg

2 p-des 1 ja 2 ning lg-s 4 silmas peetud raskelt süülise käitumise tunnuseid, ei ole kohtul alust

füüsilisest isikust võlgnikku kohustustest vabastamise menetluse võimalusest ilma jätta (vt nt

Riigikohtu 17.04.2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-13, p 11; 14.11.2011 määrus tsiviilasjas

nr 3-2-1-121-11, p 12).

Maakohus on võlgniku kohustustest vabastamisel leidnud, et võlgnik ei ole süüliselt rikkunud

seadusest tulenevaid kohustusi. Ringkonnakohus nõustub, et toimiku materjalidest nähtuvalt ei

ole võlgniku käitumises süülise käitumise tunnuseid. Maakohus on andnud süü puudumisele

õige hinnangu. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole võlgnik käitunud pahatahtlikult, vaid oma

võimaluste ja teadmiste piires parimal võimalikul viisil.

12. Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et praegusel juhul ei esine võlgniku käitumises

võlgadest vabastamise keeldumise absoluutseid aluseid. Asja materjalide pinnalt ei ole

võimalik jõuda järeldusele, et võlgniku käitumine oli suunatud võlausaldajate huvide süülisele

kahjustamisele, mistõttu oleks tema kohustustest vabastamine välistatud. Samuti ei saavutaks

võlausaldaja võlgniku kohustustest vabastamata jätmisega tõenäoliselt oma eesmärki saada

oma nõue rahuldatud. Võlgniku kohustustest vabastamise menetluse eesmärk ei ole võlgnikku

karistada ega sundida teda seadma enda jaoks ebarealistlikke eesmärke (vt Riigikohtu

30.10.2019 määrus tsiviilasjas nr 2-11-24696, p 19). Võlgnik on täitnud TsMS § 173 lg-st 1

tulenevaid kohustusi oma võimaluste ja võimete piires. Panga arusaam, et võlgnik oleks saanud

tasuda võlausaldajale suuremas ulatuses, ei ole põhjendatud ega tõendatud. Samuti pole võlgnik

oma sissetulekuid vähendanud ega vara varjanud. PankrS § 2 teise lause kohaselt on võlgniku

kohustustest vabastamise menetluse eesmärk anda neile võlgnikele, kelle majanduslik olukord

on eriti raske, võimalus vabaneda oma kohustustest pankrotiseaduses ettenähtud korras ja saada

nii lõpptulemusena väljavaade uueks majanduslikuks alguseks ning normaalseks sotsiaalseks

eluks (Riigikohtu 04.05.2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-16, p 14 ja 17.04.2013 määrus

tsiviilasjas nr 3-2-1-49-16, p 15). Ühiskonna sidususe seisukohast peab võlgadest vabastamine

võimaldama võlgniku pöörduda tagasi tavapärase elukorralduse juurde. Sellest keeldumine aga

peaks olema erand, mida rakendada vaid siis, kui võlgnik on selgelt pahatahtlik. Antud asjas

ringkonnakohus ei tuvasta võlgniku pahatahtlikust ega põhjuseid, miks võlgnik ei peaks saama

uut võimalust. Võlgnik on püüdnud oma võimaluste piires oma kohustusi täita.

Eeltoodust tulenevalt ei kuulu panga määruskaebus rahuldamisele.

13. Menetlusosaliste menetluskulud ringkonnakohtus jäävad TsMS § 172 lg 1 teise lause alusel

nende endi kanda, kuna võlausaldaja vastuväited ei olnud edukad, samas kui menetlus toimus

võlgniku huvides. Menetluskulude sellise jaotuse korral ei ole vaja neid rahaliselt kindlaks

määrata.

14. Määruse peale võib esitada Riigikohtule määruskaebuse PankrS § 175 lg 6 alusel.

(allkirjastatud digitaalselt)