Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 12. oktoober 2010, Tallinn Kriminaalasja number 1-08-12818 Kohtukoosseis Eesistuja Paavo Randma, liikmed Ivi Kesküla ja Sten Lind Kohtuistungi sekretär Kea Lemming Tõlgid Svetlana Talli, Marina Lepiksoo Kohtuistungi toimumise aeg ja koht 18. august 2010, Tallinn Kriminaalasi Ahliman Zeinalovi süüdistuses KarS § 184 lg 21 p 1; § 392 lg 2 p 2 järgi; Roman Vaštšenko süüdistuses KarS § 184 lg 2 p 1; § 392 lg 2 p 2 järgi; Arvydas Dveilyse süüdistuses KarS § 184 lg 2 p 1; § 392 lg 2 p 2 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 31. märtsi 2010 otsus Apellatsiooni esitaja

Roman Vaštšenko kaitsja advokaat Leonid Olovjanišnikov, süüdistatav Ahliman Zeinalov ja tema kaitsjad advokaat Sven Sillar ja advokaat Owe Ladva, süüdistatav Arvydas Dveilys ja tema kaitsja advokaat Leonid Olovjanišnikov Prokurör Juhtivprokurör Margus Kurm Süüdistatavad Roman Vaštšenko

Ik: 37805060282, kodakondsus: XXXXXXXXXXX, elukoht ja aadress: XXXXXXXXXX XXX XX, XXXXXX XXXX, XXXXXXXX, haridus: XXXXXXXXXXX, emakeel: vene keel, töökoht: AS L., XXXXXXXXXXXX Tõkend: viibis vahistuses ajavahemikul 03.12.2007 kuni 03.03.2008, so 91 päeva, vahistamine asendatud tõkendiga kautsjon Varasem karistatus: Eesti Vabariigis kriminaalkorras karistamata

Kaitsjad Ahliman Zeinalov Ik: 37910102244, kodakondsus: XXXXXXXXXXX, haridus: XXXXXXXXXXX, elukoht ja aadress: XXXXX-XXXXXX XXX, XXXXXXX, emakeel: aserbaidžaani keel, valdab vene keelt, töökoht: OÜ A., XXXXXXXX Tõkend: kahtlustatavana kinni peetud 03.12.2007, vahistatud 04.12.2007 Varasem karistatus: Eesti Vabariigis varem kriminaalkorras karistamata

Arvydas Dveilys Ik: 36309010435, kodakondsus: XXXXX XXXXXXXXX XXXXXXX, elukoht ja aadress: .X.XXXXXXX X-XX, XXXXXXXXX, XXXXX XXXXXXXX, haridus: XXXXXXXXXXX, emakeel: leedu keel, valdab vene keelt, töökoht: U., autojuht Tõkend: 03.10.2007 kohaldatud vahistamist, Eesti Vabariigis kinni petud 09.01.2008 Varasem karistatus: Eesti Vabariigis kriminaalkorras karistamata

Advokaadid Leonid Olovjanišnikov ja Owe Ladva

RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 31. märtsi 2010 otsus tühistada osaliselt, täpsemalt Arvydas Dveilyse süüditunnistamises KarS § 184 lg 2 p 1 ja § 392 lg 2 p 2 järgi. 2. Teha selles osas uus otsus, millega tunnistada Arvydas Dveilys süüdi KarS § 184 lg 1 ja § 22 lg 3 - § 392 lg 1 järgi. Mõistetud karistuse osas jätta maakohtu otsus muutmata. 3. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata. 4. Advokaat Sven Sillari esitatud apellatsioon jätta läbi vaatamata. 5. Arvydas Dveilyse apellatsioon jätta rahuldamata; tema kaitsja advokaat Leonid Olovjanišnikovi apellatsioon rahuldada osaliselt. 6. Ahliman Zeinalovi ja tema kaitsja advokaat Owe Ladva apellatsioonid jätta rahuldamata. 7. Roman Vaštšenko kaitsja advokaat Leonid Olovjanišnikovi apellatsioon jätta rahuldamata.

Edasikaebamise kord

Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu 31. märtsi 2010 otsusega tunnistati Ahliman Zeinalov süüdi KarS § 184 lg 21 p 1 ja § 392 lg 2 p 2 ettenähtud kuriteo toimepanemises ja mõisteti talle KarS § 63 lg 1 alusel

3 karistuseks tähtajaline vangistus 14 (neliteist) aastat ja 6 (kuus) kuud. KarS § 68 lg 1 alusel arvati eelvangistus karistusaja hulka, arvestades ärakandmisele kuuluva vangistuse 14 aastat ja 6 kuud ärakandmist alates Ahliman Zeinalovi kahtlustatavana kinnipidamisest, s.o alates 3.12.2007. KarS § 53 lg 1 ja § 184 lg 5 p 1 alusel kohaldati Ahliman Zeinalovi suhtes lisakaristust, s.o varalist karistust summas 11 517 733 (üksteist miljonit viissada seitseteist tuhat seitsesada kolmkümmend kolm) krooni ja 10 senti.

Roman Vaštšenko tunnistati süüdi KarS § 184 lg 2 p 1 ja § 392 lg 2 p 2 ettenähtud kuriteo toimepanemises ja mõisteti talle KarS § 63 lg 1 alusel karistuseks tähtajaline vangistus 9 (üheksa) aastat. KarS § 68 lg 1 alusel arvati eelvangistus karistusaja hulka, arvestades mõistetud karistusest ärakantuks ajavahemik 3.12.2007 kuni 03.03.2008, s.o 91 päeva, lugedes ärakandmisele kuuluvaks karistuseks tähtajaline vangistus 8 (kaheksa) aastat 8 (kaheksa) kuud ja 29 (kakskümmend üheksa) päeva.

Arvydas Dveilys tunnistati süüdi KarS § 184 lg 2 p 1 ja § 392 lg 2 p 2 ettenähtud kuriteo toimepanemises ja mõisteti talle KarS § 63 lg 1 alusel karistuseks tähtajaline vangistus 7 (seitse) aastat ja 6 (kuus) kuud. KarS § 68 lg 1 alusel arvati eelvangistus karistusaja hulka, arvestades ärakandmisele kuuluva karistuse ärakandmist alates Arvydas Dveilyse kahtlustatavana kinnipidamisest Eesti Vabariigis, s.o alates 9.01.2008.

Kohtuotsusega tunnistati süüdi veel Mirza Jamalov, Margo Mittal, Aleksandr Kaldma ja Kazimieras Šmidtas, kuid nende osas ei ole maakohtu otsust vaidlustatud.

1.1 Ahliman Zeinalov tunnistati süüdi selles, et ta grupis koos Mirza Jamalovi, Margo Mittali, Roman Vaštšenko, Aleksandr Kaldma, Alari Sirvi, Kazimieras Šmidtase ja Arvydas Dveilysega toimetas ajavahemikul 2005. aasta august kuni detsember ebaseaduslikult Hollandist Eestisse ühel korral 6 kg narkootilist ainet marihuaana ja kolmel korral kokku 120 kg narkootilist ainet hašiš, igal korral 40 kg. Ahliman Zeinalovi osa kuriteos seisnes selles, et ta oli kõigil kordadel narkootilise aine tellija ja omandaja – ta määras ostetava narkootilise aine koguse, andis selle ostmiseks vajaliku raha kokku 120 000 eurot ning sai Eestisse toodud narkootilised ained enda käsutusse. Samuti oli Ahliman Zeinalov kõigil kordadel narkootilise aine Hollandist Eestisse toomise rahastaja. Ta maksis narkootikumide salakaubaveo korraldamise eest Roman Vaštšenkole ja Margo Mittalile - viimasele esimesel kahel korral 30 000 krooni ja viimasel korral 8 000 krooni, kokku seega 68 000 krooni. Samuti aitas Ahliman Zeinalov kõigil kordadel narkootilise aine Hollandist Eestisse toomist korraldada. Tema tegi Roman Vaštšenkole ettepaneku leida isikud, kes on nõus narkootikumid Hollandist Eestisse tooma ning saanud teada, et narkootikumide vastuvõtjaks Hollandis on Alari Sirvi, edastas ta kohtumiseks vajalikud andmed Margo Mittalile. Pärast narkootikumide Eestisse jõudmist aga teavitas Ahliman Zeinalov Margo Mittalit sellest, kus ja millal ta peab narkootikumid Alari Sirvilt vastu võtma ja kuidas ta peab need temani toimetama.

1.2 Samas kuriteos tunnistati süüdi ka Roman Vaštšenko. Roman Vaštšenko osa kuriteos seisnes selles, et ta oli kõigil kordadel narkootikumide salakaubaveo korraldaja. Nõustunud Ahliman Zeinalovi vastava ettepanekuga, tegi Roman Vaštšenko Aleksandr Kaldmale ettepaneku leida isikud, kes on nõus narkootikumid Hollandist Eestisse tooma. Saanud Aleksandr Kaldmalt teada, et narkootikumide vastuvõtmiseks sõidab Hollandisse Alari Sirvi, edastas ta selle informatsiooni Ahliman Zeinalovile. Samuti andis Roman Vaštšenko Aleksandr Kaldmale edasi Ahliman Zeinalovilt saadud info selle kohta, millal ja kus Margo Mittal narkootikumid Hollandis Alari Sirvile üle annab.

4 Veokulude katteks ja tasuks nimetatud tegevuse eest võttis Roman Vaštšenko Ahliman Zeinalovilt vastu esimesel reisil 10 000 eurot, millest 1334 eurot jättis endale ja ülejäänud andis Aleksandr Kaldmale ning teisel, kolmandal ja neljandal reisil 12 000 eurot, millest 2000 jättis endale ja 10 000 andis A. Kaldmale. Seega, kokku sai Roman Vaštšenko narkootikumide salakaubaveo korraldamise eest tasuks 7333 eurot.

1.3 Samas kuriteos tunnistati süüdi ka Arvydas Dveilys. Arvydas Dveilyse osa kuriteos seisnes selles, et ta oli kõigil kordadel narkootikumide otsene vedaja. Vastavalt Kazimieras Šmidtaselt saadud juhistele kohtus Arvydas Dveilys Hollandis Alari Sirviga, võttis temalt narkootikumid vastu, peitis need oma veoki haagises olevasse peidikusse ja tõi koos ametliku koormaga Leetu, kus andis veoki koos narkootikumidega üle Kazimieras Šmidtasele. Tasuks nimetatud tegevuse eest võttis Arvydas Dveilys Kazimieras Šmidtaselt vastu iga kord 2000 eurot, seega kokku teenis Arvydas Dveilys narkootikumide vedamise eest 8000 eurot.

2. Maakohtu motiivid süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel on kokkuvõtlikult järgnevad.

2.1 Kohtuistungil kuulati üle seitse süüdistatavat ja üks tunnistaja. Ülekuulatud süüdistatavatest Margo Mittal, Aleksandr Kaldma ja Kazimieras Šmidtas tunnistasid end neile inkrimineeritud kuriteo toimepanemises süüdi täielikult, süüdistatav Arvydas Dveilys osaliselt ning süüdistatavad Ahliman Zeinalov, Mirza Jamalov ja Roman Vaštšenko end süüdi ei tunnistanud. Otsustamaks seda, kas M.Mittali, A.Kaldma, A.Sirvi ja K.Šmidtase ning A.Dveilyse ütlused on usaldusväärsed ja kas neid võib tõendina arvestada süüdistatavate süü küsimuse otsustamisel, tuleb neid kõrvutada teiste kohtuistungil kontrollitud tõenditega. Esitatud süüdistuse osas üle kuulatud M.Mittal on seletanud, et ta tegi A.Zeinalovi ülesandel neli narkoreisi ajavahemikul 2005 aasta augusti lõpp kuni detsembri lõpp, selgitades, et esimesed kaks reisi olid väiksema vahega augustisseptembris, hiljem oli üks reis oktoobris ja üks reis detsembris. A.Kaldma selgituste kohaselt olid kaks esimest reisi kiires tempos lühikese ajavahemiku vältel, järgmised kaks reisi suurema vahega. Ka tunnistaja A.Sirvi on selgitanud, et ta osales süüdistatavatele inkrimineeritud neljal narkoreisil, neist kolme puhul käis Hollandis koos A.Kaldmaga, ühel korral üksi ning kohtus kõigil neljal korral M.Mittaliga nii Hollandis kui ka Eestis narkootilise aine üleandmisel. K.Šmidtas kinnitas A.Kaldma ütlusi nendel reisidel tema äriühingule UAB Reisita kuulunud veoki ja haagise kasutamise kohta ning selgitas ka seda, et narkootilise aine tõi Hollandist Leetu autojuht A.Dveilys ning tema ise juba toimetas selle Leedust edasi Eestisse. Kohus luges süüdistatava A.Dveilyse ütlusi usaldusväärseks vaid osas, mis on leidnud kinnitust ka kirjalike tõenditega ja mis puudutab seda, et ta töötas K.Šmidtase äriühingus ning sõitis K.Šmidtase äriühingule kuuluvate veokite ja haagistega, millistel olid peidikud ning ta tegi rahvusvahelisi vedusid Leedust Euroopa riikidesse ja tagasi, samuti mujale.

2.2 Kriminaaltoimikus leiduvad ja kohtuistungil kontrollitud kirjalikud tõendid viitavad rahvusvaheliste vedude toimumisele. Seetõttu loeb kohus tõendatuks, et UAB Reisita veok võttis 26.08.2005 laadungi peale Belgias ning jõudis Leetu 29.08.2005, kust käis vahepeal Lätis ja seejärel Leedust võttis peale koorma Eestisse, mis jõudis Eestisse 01.09.2005. Uue koorma sai veok Eestist 02.09.2005 Inglismaale. Seega oli sõiduk Eestis 01.09.2005 ja 02.09.2005. Samuti loeb kohus tõendatuks, et UAB Reisita veok koos haagisega võttis 09.09.2005 koorma peale Prantsusmaalt ning jõudis sellega Leetu 12.09.2005. Seejärel jõudis sama sõiduk Eestisse uue koormaga 15.09.2005, kust lahkus uue koormaga 16.09.2005 Belgiasse. Samuti nähtub kirjalikest tõenditest, et sama sõiduk on 13.10.2005 Belgias koorma peale võtnud ja jõudnud sellega Leetu, kust on võetud uus kaup ja toimetatud Lätti. Järgmine vedu Belgiast Leetu on aga toimunud alles 20.10.2005 kuni 24.10.2005 ning 27.10.2005 on sõiduk saanud koorma Eestist Lätti, mis on riimuv K.Šmidtase ütlustega selle kohta, et oktoobrikuus ei saanud ta vedu Eestisse ning sõitis Eestisse

5 ilma haagiseta, kust pöördus ka tühjalt tagasi ning seejärel teatati talle teel olles, et saab koorma ning ta pidi uuesti Eestisse tulema ja enne haagise järel käima ning oli haagiseta autoga 24.10.2005 Eestis. Samuti loeb kohus tõendatuks, et UAB Reisita veok viibis kauba pealevõtmisel 09.12.2005 Prantsusmaal ja Hollandis ja jõudis Leetu 12.12.2005, 13.12.2005 Lätti ja 13.12.2005 Eestisse, kust sai samal päeval uue koorma Lätti. Seega oli sõiduk Eestis ka 13.12.2005. Sellised andmed riimuvad A.Kaldma ütlustega selle kohta, et mõnikord pidi K.Šmidtas tema juures ööbima kui ootas uut koormat Eestist välja ning seetõttu sai ta alati K.Šmidtasele narkoveo eest lubatud tasu üle anda koheselt. Peale selle riimuvad A.Kaldma ja A.Sirvi ütlused K.Šmidtase ütlustega selle kohta, et oktoobris käis ta veokiga Eestis ilma haagiseta.

2.3 Süüdistatav A.Kaldma on seletanud, et esimene narkoreis oli vahetult pärast seda, kui ta 2005 aasta augusti lõpus Lõuna-Ameerikast Saksamaa kaudu tagasi tuli. Piirivalveameti andmetel on A.Kaldma välja sõitnud Eestist Frankfurti 15.08.2005 ja tagasi tulnud 24.08.2005 ning Eestisse sisse sõitnud uuesti Ikla kaudu 28.08.2005, s.o 2 päeva pärast seda kui UAB Reisita veok oli 26.08.2005 koorma peale laadinud Belgias. A.Kaldma sõnade kohaselt kestis üldjuhul sõit Hollandist Eestisse poolteist kuni kaks päeva, mis ajaliselt on kokkulangev UAB Reisita veoki viibimisega Belgias ja tagasisõiduks kuluva ajaga. A.Kaldma sõnade kohaselt ajal, mil narkolaadung maha laaditi, ei olnud R.Vaštšenkot Eestis ja ta ei saanud R.Vaštšenkolt tasu. Rahvusvahelise kaubasaatelehe kohaselt sõitis UAB Reisita veok Eestisse 01.09.2005. Piirivalveameti andmetel sõitis R.Vaštšenko Eestist välja 28.08.2005 ja saabus tagasi 11.09.2005. A.Kaldma sõnade kohaselt küsis ta R.Vaštšenkolt, kuidas ta puhkab ning R.Vaštšenko ütles, et tuleb varsti Eestisse ja küsis autojuhi asukoha kohta. Sai teada, et juht on juba teel Euroopasse. Küsis seejärel R.Vaštšenkolt reisiraha ja kuna R.Vaštšenkot ei olnud, sai raha Šeš-Bešist. Kuivõrd piirivalve andmetest nähtuvalt jõudis A.Kaldma Eestisse tagasi 09.09.2005 ja R.Vaštšenko 11.09.2005, siis on süüdistatava A.Kaldma ütlused usutavad, kuivõrd riimuvad kirjalike tõenditega.

2.4 Eeltoodud asjaoludel asub kohus seisukohale, et süüdistatava A.Kaldma ütlused riimuvad kriminaalasjas kogutud kirjalike tõenditega nii tema enda kui ka R.Vaštšenko Eesti Vabariigist äraolemise kohta kui ka UAB Reisita poolt kaubaveoteenuste osutamise kohta, mis omakorda on omavahel riimuvad süüdistatava K.Šmidtase ütluste ja selgitustega ning tunnistaja A.Sirvi ja süüdistatava M.Mittali ütlustega. Seetõttu leiab kohus, et eelmärgitud isikute ütlused on usaldusväärsed mitte ainult üksteist puudutavate faktide osas, vaid on usutavad ka teiste süüdistatavate kohta antud selgituste osas. Seejuures peab kohus oluliseks märkida, et M.Mittali ütluste kohaselt ajal, mil A.Zeinalov viibis Aserbaidžaanis, sai ta vajalikud rahasummad kätte A.Zeinalovi restoranist Šeš-Beš ning A.Kaldma ütluste kohaselt sai ta samuti R.Vaštšenko ning kirjalike tõendite kohaselt ka A.Zeinalovi samaaegsel äraolemisel Eestist vajalikud rahalised vahendid kätte Šeš-Bešist. Seega ei olnud A.Zeinalovilt rahaliste vahendite kättesaamine A.Zeinalovi äraoleku tõttu takistatud ega välistatud, vaid endiselt tagatud. Seega riimuvad M.Mittali ja A.Kaldma ütlused ka selles osas, et rahalisi vahendeid saadi Šeš-Bešist.

2.5 Süüdistatav Ahliman Zeinalov on selgitanud, et teda ei olnud süüdistuses märgitud ajavahemikel Eesti Vabariigis, mistõttu ei saanud ta kuritegu toime panna. Kriminaaltoimikus leiduvad nii piirivalve ameti andmebaasi kirjalikud andmed kui ka A.Zeinalovi passi koopiad, milliste andmete kohaselt ei olnud Ahliman Zeinalovit Eesti Vabariigis ajavahemikul 22.08.2005 kuni 21.09.2005 ning Mirza Jamalovit ei olnud Eesti Vabariigis 02.08.2005 kuni 30.08.2005. Samas on M.Mittal seletanud, et ta rääkis M.Jamalovile narkootiliste ainete vabast käitlemisest Hollandis juba varem ning just M.Jamalov tegi talle mõni aeg hiljem ettepaneku narkootilisi aineid tooma hakata ning tutvustas M.Mittalile ka A.Zeinalovit kui narkoveo rahastajat, keda M.Mittal teadis varem vaid kui šašlõkiga tegelevat ärimeest. M.Mittali ütluste kohaselt näitas M.Jamalov talle ette koha, kuhu tuleb narkootiline aine peita, öeldes ka ajaliselt, millal tuleb seda teha. Seejuures jaotas

6 M.Mittal M.Jamalovi juhiste kohaselt ka sinna kohta paigutatava narkootilise aine ning kogu narkootilist ainet ta sinna korraga ei viinud, vaid pidi tegema seda mitmel korral osadeks jaotatuna. M.Mittali ütluste kohaselt viis ta kahel korral Hollandis saadud ja edasi antud ning Eestis taas enda kätte saadud narkootilise aine varem M.Jamaloviga kokkulepitud kohta, mida ta tegi kokkulepitud päevadel ja kellaaegadel ning korduvalt, viies narkootilist ainet sinna osadeks jaotatuna, mitte kogu kogust, kust M.Jamalov pidi korraldama selle aine edasitoimetamise. Kohus loeb M.Mittali ütlustega tõendatuks, et just A.Zeinalov oli isik, kes andis vahetult ise või kes andis kõrvalistele isikutele korraldusi anda M.Mittalile narkootilise aine omandamiseks raha ning maksis või lasi maksta tasu täidetud ülesande eest. M.Mittali ütluste usaldusväärsust kinnitab kohtu arvates ka asjaolu, et ka A.Kaldma ning A.Sirvi on oma ütlustes selgitanud, et R.Vaštšenko oli A.Kaldmale öelnud, et A.Zeinalov on narkoveo rahastaja ning A.Kaldma näitas ka A.Sirvile Šeš-Beš restoranis restoraniomanikku A.Zeinalovit kui narkoveo rahastajat. Seejuures ilmneb kohtuistungil antud ütlustest, et M.Mittalile tundus imelik, et ta kohtus kuidagi tihti Šeš-Bešis R.Vaštšenkoga ja just sel ajal kui oli vaja minna uue narkoreisi jaoks Hollandisse. Seejuures küsis ta alles 2006 aasta alguses A.Kaldmalt, kas R.Vaštšenko on transpordiinimene, kes korraldas narkovedu autodega ning sai jaatava vastuse. Peale selle nähtub M.Mittali, A.Sirvi ja A.Kaldma ütlustest, et pärast kolmandat reisi said nad omavahel vesteldes aru, et töötavad ühe ja sama isiku jaoks, kes on Šeš-Beš restorani omanik ja kutsusid teda Šašlõkiks, mis otseselt seostub selle söögikohaga.

2.6 Süüdistatavaid süüdistatakse kuriteo toimepanemises isikute grupis. Kohus asub seisukohale, et kriminaalasja kohtuliku arutamisega on tuvastatud, et M.Jamalov tegi A.Zeinalovi ettepanekul M.Mittalile ettepaneku Hollandis olevat kontakti kasutades uurida, kas on võimalik osta narkootilist ainet hašiš suuremas koguses ning saades pärast M.Mittali kohtumisi Hollandis teada, et see on võimalik, tegi M.Mittalile ettepaneku osta Hollandist suures koguses narkootilist ainet ja viis M.Mittali kokku A.Zeinaloviga kui narkoveo rahastajaga. Kohtulikul arutamisel on tuvastatud, et Hollandis saadav narkootiline aine tuli A.Zeinalovi korraldusel M.Mittalil üle anda teisele kontaktisikule, kes tuleb Eestist ning võtab narkootilise aine vastu ja toimetab selle edasi üle piiri toimetavale veokijuhile. Samuti on kohtuliku arutamisega tuvastatud, et R.Vaštšenko tegi A.Kalmale ettepaneku Hollandist vastu võtta narkootiline aine ja toimetada see üle piiride Eestisse UAB Reisita veokeid ja haagiseid kasutades. Samas puudusid nii M.Jamalovil kui R.Vaštšenkol kui ettepanekute tegijatel endal rahalised vahendid suures koguses narkootiliste ainete omandamiseks, mis on tõendatud ka konfiskeerimismenetluses kogutud tõenditega nende isikute sissetulekute kohta, õigupoolest nendel isikutel selliste sissetulekute puudumise kohta. Samuti on kohtulikul uurimisel tuvastatud, et A.Kaldma tegi narkoveos osalemiseks ettepaneku A.Sirvile ja R.Vaštšenko ettepanekul K.Šmidtasele, sooviga kasutada K.Šmidtase veokeid ja haagiseid ning K.Šmidtas tegi omakorda ettepaneku A.Dveilysele, kes töötas UAB Reisitas autojuhina ja kes sõitis rahvusvahelisi vedusid Euroopas Poola Vabariigist kaugemal, mida K.Šmidtas Saksamaal tasumata trahvi tõttu teha ei soovinud. M.Mittali ütlustega on tõendamist leidnud, et ta sai rahalised vahendid narkootilise aine omandamiseks ja töötasu teostatud ülesande eest kas vahetult A.Zeinalovi käest või A.Zeinalovi korraldusel A.Zeinaloviga seotud isikute käest A.Zeinalovi restoranist. Samas A.Kaldma sai reisiraha ja täidetud ülesande teostamise eest tasu nii enda, A.Sirvi, K.Šmidtase ja A.Dveilyse jaoks ühel korral A.Zeinalovi restoranist ja muudel kordadel R.Vaštšenkolt, kellele jagatud rahast jäi samuti oma osa töötasuna. Seejuures on A.Kaldma sõnade kohaselt teada see, et R.Vaštšenko ei olnud ise rahastaja ja kõik raha saamisega tõusetuvad küsimused tuli läbi rääkida rahastaja endaga, ka lisakulutuste kompenseerimine vaakumaparaadi kasutamise tõttu. Narkovedude ajal said nii A.Kaldma kui ka A.Sirvi teada, et rahastaja on A.Zeinalov, mille kohta said A.Kaldma ja A.Sirvi kinnitust ka pärast kolmandat reisi M.Mittalilt, s.o hoopis teisest allikast, kus ilmnes, et nad töötavad ühe ja sama šašlõkirestorani omaniku heaks. Kogutud ja kontrollitud tõenditest ilmneb, et M.Mittali ülesandeks kujunes narkootilise aine omandamine Hollandis, seal selle üleandmine A.Kaldmale ja A.Sirvile ning Eestis sama kauba vastuvõtmine A.Sirvilt kui teada

7 isikult, kauba kaalumine, ümberpakendamine ja edasitoimetamine kokkulepitud kohtadesse, mis esimesel kahel reisil olid kokkulepitud M.Jamaloviga ning hiljem muudes kohtades A.Zeinaloviga. A.Sirvi ja A.Kaldma ülesandeks oli Hollandis M.Mittalilt narkootilise aine vastuvõtmine, peidikusse mahutamiseks ümberpakendamine, autojuhile üleandmine ja pärast Eestis autojuhilt vastuvõtmine, samal ajal oli A.Kaldma ülesandeks ka K.Šmidtasega sidepidamine tegevuse koordineerimiseks. Peale selle oli A.Kaldma ja A.Sirvi ülesandeks Eestis narkootilise aine vastuvõtmine vedajalt ja R.Vaštšenkolt A.Kaldma kaudu teada saadud ajal ja kohas M.Mittalile üleandmine ning A.Kaldma ülesandeks oli ka töötasu vastuvõtmine ja edasiandmine A.Sirvile, K.Šmidtasele. Kohus loeb tuvastatuks, et R.Vaštšenko ülesanne oli A.Zeinalovilt saadud juhiste kohaselt A.Kaldma ja A.Sirvi, samuti nende kaudu K.Šmidtase ja A.Dveilyse tegevuse koordineerimine, vedude ajastamine, kokkusaamiste korraldamine, mis aga sõltus omakorda M.Mittalist ja tema kontaktist Hollandis, millise info edastas M.Mittal A.Zeinalovile telefoni teel kas vahetult või teiste kaudu. Mis puudutab M.Jamalovit, siis on kohtu arvates tõendatud tema osalemine vaid kahe narkoveo korral, kus ta organiseeris kahel esimesel veol Eestisse toimetatud narkolasti osadena edasitoimetamise M.Mittali poolt M.Jamalovi öeldud ajal kokkulepitud kohta vastavalt A.Zeinalovilt saadud juhistele, kuid hilisemalt kui süsteem tööle hakkas, jäeti ta kui liigseks osutunud kuluallikas kõrvale.

2.7 Kohus jõudis järeldusele, et kõigi süüdistatavate tegutsemine sisaldab endas ühist teootsust, kusjuures tegutsemine oli pandud toimima osagruppidena selliselt, et kõik osalised tegutsevad oma rolli piires ning puutuvad üksteisega võimalikult vähe kokku, et vältida informatsiooni leket ja kõrvaliste isikute sekkumist, suheldes vaid oma kontaktisikuga. Selline väljakujunenud rollijaotus tekitas olukorra, kus iga rolli täitja oli sõltuvuses teise rolli täitja teopanusest ning iga rolli täitja sai aru oma teopanusest kui osast ühisest tegutsemisest ühises süsteemis. Taoline rolli täitmine ilmneb iga süüdistatava objektiivsest tegutsemisest ühise eesmärgi lõplikul saavutamisel. Sellisest käitumisest nähtub objektiivselt ühtsest tahtest hõlmatud sündmuste enda kontrolli all hoidmine. A.Zeinalovi poolset tahet kogu süsteemi enda kontrolli all hoida ilmestab ka asjaolu, et A.Zeinalov ähvardas M.Mittalit korduvalt, et ta kahetseb, kui hakkab tegutsema kellegi teise jaoks temaga paralleelselt. Seega soovis A.Zeinalov hoida kogu süsteemi töötamist oma kontrolli all ja välistada võimalust, et narkootikumide käitlemisest saadav tulu läheks kõrvalistele isikutele või narkootikumide veol täidetaks ka teiste tellijate tellimusi. Taolistel asjaoludel asub kohus seisukohale, et süüdistatavad tegutsesid narkootilise aine ebaseaduslikul käitlemisel ja üle piiri toimetamisel isikute grupis kaastäideviijatena ning ükskõik kelle rolli puudumisel oleks süsteem lakanud töötamast või oleks pidanud rollid ümber jaotama, mis olnuks edasist tegevust takistav.

2.8 Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt saadi rahalised vahendid Eestist, narkootiline aine omandati Hollandis ja anti Hollandis üle sama grupi teistele liikmetele, kes pakendasid narkootilise aine ümber ja anti üle järgmisele grupi liikmele, kes toimetas narkootilise aine autoga üle mitme riigi piiri Leetu, kus narkootiline aine võeti üle järgmise vedaja poolt ja toimetati läbi Läti Eestisse, kus see aine uuesti vastu võeti ja edasi anti ning lõpuks toimetati tellija poolt kindlaksmääratud kohta Eestis. Kogu käitumine, s.o narkootilise aine omandamine Hollandis, selle käitlemine Hollandis, vedu läbi Saksamaa, Poola, Leedu, Läti Eestisse ja selle aine käitlemine Eestis oli hõlmatud ühest ja samast eesmärgist, s.o omandatava narkootilise aine toomisest Eestisse, et seda edaspidi A. Zeinalovi äranägemisel realiseerida.

2.9 Kriminaalasja kohtulikul uurimisel esitas prokurör kirjalikud tõendid süüdistatavate M.Jamalovi, R.Vaštšenko ja A.Zeinalovi tulude kohta, samuti R.Vaštšenko, A.Zeinalovi osas ka konfiskeerimismenetluse materjalidega tuvastatud andmed nendel süüdistatavatel rahaliste vahendite liikumise kohta. Maksuja Tolliameti andmetel oli R.Vaštšenko kontrollitavaks sissetulekuks vaid töötasu netopalgana 49 218 krooni, 2006 aastal 50 299 krooni. Samas on

8 R.Vaštšenko seletanud, et ka tema abikaasa sai palka ning seetõttu olid sissetulekud suuremad. Samas seletas ta ka seda, et ta reisis palju ning sai reisid odavamalt, kuivõrd abikaasa töötas reisibüroos. Reisimist kinnitavad ka piirivalveameti andmebaasi väljatrükid. Sellele selgitusele vaatamata ei pea kohus võimalikuks, et kui ainsaks sissetulekuks oleks olnud palk, siis ka koos abikaasa sissetulekuga ei jätkuks raha reisimiseks, kuivõrd on ka muud kulutused esmavajaduste rahuldamiseks. Pangakontode kohaselt on kaardimakseid tehtud kontodelt üliharva ning suuremaid summasid on makstud vaid siis, kui on eelnevad toimunud sularaha sissemaksed. Selline pangakontode harv kasutamine tühiste summade maksmiseks viitab vajaduste rahuldamiseks vajalike maksete tegemisele sularahas. Korteriüüri on R.Vaštšenko tasunud korteriühistu pangakontole, kuid on seda teinud samuti sularaha sissemaksena pangas. Kuivõrd pangakontodelt raha liikumine olmevajaduste tegemiseks on minimaalne ega saa tagada mingil juhul olmevajaduste täitmist, rääkimata siis nn normaalsest elulaadist, siis pidid R.Vaštšenkol olema muud sissetulekud sularahas. Rahaliste vahendite puudumisele viitavad kohtu arvates ka R.Vaštšenko venna O.Vaštšenko ja isa A.Vaštšenko korduvad ja suhteliselt suured rahaülekanded R.Vaštšenko arvetele, samuti kummalisel kombel ka A.Kaldma poolt R.Vaštšenko korteri kommunaalteenuste eest tasumine. Seetõttu leiab kohus, et selline sularaha kasutamine viitab põhiliste sissetulekute olemasolule sularahas, mida ei saa pangakontodel nende päritolu tõttu näidata ning kohtu arvates on ka selline rahaline seis kaudseks tõendiks kuritegeliku tulu saamise kohta.

2.10 Süüdistatava Ahliman Zeinalovi osas on tuvastatud, et ta on 2005 aastal saanud tulu 170 988 krooni ja 2006 aastal 144 564 krooni, millised summad ei ole küll eriti väikesed ja võimaldaks elulised vajadused rahuldada tagasihoidlikul määral ka siis, kui tema abikaasal 2000 kuni 2005 üldse tulud puudusid. Samas välistaks selline tulude suurus laenuandmise temaga seotud firmadele ja kinnisvara omandamise, rääkimata siis korduvatest miljonitesse kroonidesse ulatuvatest laenu andmistest ja samasuguses väärtuses kinnisvarade omandamisest. Süüdistatav selgitas kohtuistungil, et ta sai rahalisi vahendeid 2002 aastal kihluseks, 2003 aastal pärandina ja 2004 aastal pulmakingitustena. Seejuures väitis A.Zeinalov ka seda, et teda abistasid rahaliselt sugulased Aserbaidžaanist, kuid millegipärast on ta ise hoopis Aserbaidžaani suhteliselt suure summa saatnud ja toetanud ka vanglas viibivat sugulast ise, mitte vastupidi. Samas ei nähtu kriminaalasjas taolisi eelmärgitud viisil saadud sissetulekuid kinnitavaid tõendeid ning ka kohtuliku menetluse käigus neid esitada ei soovitud. Tõendina taheti hoopis kasutada kirjalikke seletusi isikutelt, keda pole varem üle kuulatud ning hiljem sooviti väidetavalt suuri rahalisi kingitusi teinud isikud tunnistajana üle kuulata. Seejuures ei ole ühtegi dokumentaalset tõendi suudetud esitada selle kohta, et suuremates summades sularaha üle Eesti Vabariigi piiri on toodud ja et seda oleks deklareeritud. Samas taheti kolmanda isikuna kaasata A.Zeinalovi abikaasat K.N., kuid ainult sellel eesmärgil, et saada menetluse pooleks kolmanda isiku esindaja D.Suleimanov, kes vastavasisulisi taotlusi esitas. Menetluse poole esindajat ei saaks aga tõendamiseseme asjaoludesse puutuvates küsimustes üle kuulata. Samas väitis A.Zeinalov, et kõikide rahaasjade kohta, sealhulgas sularaha tekkimise, arvetele kandmise, pärandite, kingituste, kinnisvara omandamiste ja firmade rahaasjade kohta teab täpseid andmeid ainult K.N., kellel on ka vastavad dokumendid olemas, kuid tema tunnistajana ülekuulamise taotlust nende asjaolude väljaselgitamise kohta ja kirjalike tõendite esitamise kohta nende asjaolude osas ei esitatud. Seega asuti ennast aktiivselt kaitsma, kuid väidete kontrollimist ei võimaldatud. Seejuures peab kohus oluliseks märkida seda, et kohtuliku menetluse käigus avaldas prokurör korduvalt soovi üle anda konfiskeerimismaterjale kolmandale isikule K.N.le, kuid kuni kohtuliku uurimise lõpuni, seega pea aasta vältel see prokuröril ei õnnestunud, sest pidevalt esindaja kaudu taotlusi esitanud kolmanda isiku asukoht ei olnud teada ning tema kättesaamine oli võimatu ka muudes menetlustes. Seejuures saadeti kolmanda isiku allkirjadega varustatud taotlused kohtule kas posti teel või e-kirjadena Aserbaidžaani Vabariigist, mitte Eestist. Sellest teeb kohus järelduse, et taas on tegemist olukorraga, kus süüdistatav esitab väiteid, mille kontrollimise ta välistab, soovides tekitada kohtus kahtlusi selliselt, et neid ei oleks võimalik kõrvaldada. Kohus asub

9 seisukohale, et sellisel viisil esitatud tõendid ei ole lubatavad ja need tuleb jätta tähelepanuta. Seetõttu peab kohus vajalikuks lähtuda tõendiallikana konfiskeerimismaterjalides esitatud andmetest ja asuda seisukohale, et ekspertiisiaktis esitatud seisukohti ei ole millegagi ümber lükatud.

2.11 Ekspertiisiakti kohaselt on näiteks 2005 aastal A.Zeinalovil tuludeks teadmata allikast 4 595 702,10 krooni ja 2006 aastal 4 342 977,50 krooni ning 2007 aastal 1 622 398,11 krooni. Kohus leiab, et selleks ajaks oli A.Zeinalovil kihlustest möödas vähemalt 3 aastat, pärandist kaks aastat ja pulmadest aasta ning kohus ei pea eluliselt usutavaks seda, et kihluse puhul sugulased veel 2007 aastal viie aasta möödudes kingitusi toovad, kui pulmadki on juba kolm aastat tagasi toimunud. Ka 2005 ega 2006 ei ole kohtu arvates võimalik, et endiselt kihluse või pulmade puhul kingitusi tuuakse. Aastate vältel on ka süüdistatav endaga seotud äriühingutele laenu andnud miljonites kroonides, saanud laenutagastusi ja andnud kohe laenu teisele äriühingule. Peale selle on süüdistatav alates 2005 asunud ka kallimaid kinnisvarasid ostma ning üldjuhul on ostu-müügi tehingud toimunud sularahas, kuivõrd vaid ühel korral on kinnisvara ostu-müügi suurem summa tasutud pangakonto kaudu. Selline sularaha hulk viitab asjaolule, et tegemist on rahaga, mida ei ole kuskil deklareeritud, mille päritolu ei ole võimalik tuvastada ning mille legaalset päritolu ei ole soovinud süüdistatav ka ühegi kontrollitava tõendiga tõendada. Kohus teeb sellistest konfiskeerimismaterjalidega kogutud tõenditest järelduse, et vähemalt alates 2005 kindlaks tehtud tuvastamata allikast pärit rahalised vahendid on mittelegaalsest allikast ning otseselt seotud süüdistatavale inkrimineeritud kuriteo toimepanemisest saadud tuluga. Seetõttu loeb kohus konfiskeerimismaterjalidega kogutud tõendeid kaudseteks tõenditeks süüdistatavale inkrimineeritavate kuritegude toimepanemise kohta.

3. Maakohtu otsuse vaidlustasid apellatsiooni korras Roman Vaštšenko kaitsja advokaat Leonid Olovjanišnikov, süüdistatav Ahliman Zeinalov ja tema kaitsjad advokaat Sven Sillar ja advokaat Owe Ladva, süüdistatav Arvydas Dveilys ja tema kaitsja advokaat Leonid Olovjanišnikov. Apellantide taotlused ja põhiväited on seejuures järgmised.

3.1 Süüdistatav Ahliman Zeinalovi kaitsja advokaat Sven Sillar palub maakohtu otsus tühistada ning saata kriminaalasi maakohtusse uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus.

3.1.1 Kohus leidis, et Ahliman Zeinalovi süü on tõendatud. Kusjuures süüstavateks tõenditeks on kohus lugenud M. Mittali ütlused, A. Sirvi ütlused ning A. Kaldma ütlused. M. Mittal kui süüdistatav osundas vahetult A. Zeinalovile kui narkokuriteo rahastajale. A. Sirvi ja A. Kaldma ise seda fakti vahetult ei kinnitanud ega teadnud. Küll aga tuleneb kohtuotsusest, et ka A.Kaldma ning A.Sirvi on oma ütlustes selgitanud, et R.Vaštšenko oli A.Kaldmale öelnud, et A.Zeinalov on narkoveo rahastaja ning A.Kaldma näitas ka A.Sirvile Šeš-Beš restoranis restoraniomanikku A.Zeinalovit kui narkoveo rahastajat. Tõenduslikust küljest on tegemist olukorraga, kus üks süüdistatav annab teise vastu ütlusi; kahe ülejäänud tõendiallika teadmised faktilistest asjaoludest ei rajane nende endipoolt kogetule, vaid teiste inimeste käest kuuldule. Apellant viitab RKKK otsusele nr 3-1-1-21-10 ja leiab, et A. Zeinalovi süüd ei saanud tõendada A. Kaldma ja A. Sirvi ütlustega, kuna see läheb vastuollu KrMS § 68 lg-ga 5.

3.1.2 Seega on ainsaks tõendiks, mis justkui kinnitab A. Zeinalovi osalust kuriteos, kaassüüdistatav M. Mittali ütlused. Apellandi hinnangul on tegemist rõõnavate ütlustega, millise võimalusega tuleb RKKK otsuse 3-1- 1-85-00 kohaselt kohtuotsuse tegemisel arvestada. Toimiku materjalidest nähtub, et esimesed 6 kuud pärast tema vahistamist ei andnud M. Mittal ütlusi selle kohta, et A. Zeinalovil olnuks M.

10 Mittali erinevate kuritegudega seotud. Kaitsja arvates ei pea olema hiromant, et mõista, et A. Zeinalovi vastu rõõnavate ütluste andmise eesmärgiks on oma rolli ja seeläbi ka karistuse vähendamine.

3.1.3 M. Mittali ütlused seab väga suure küsimärgi alla aga veel asjaolu, et väidetavalt sai ta narkootikumide ostmiseks kahel korral raha Šeš-Beši baarist. Eeluurimisel pole selle asjaolu kinnituseks suudetud leida aga ühtegi tõendit. Viidates Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi praktikale, leiab kaitsja, et kui on tegemist olukorraga nn sõna-sõna vastu, peab otsuses kajastuma (ainukese otsese) süüstava tõendi usaldusväärsuse lünkadeta analüüs. Käesoleval juhul on vastuvaidlematult tuvastatud, et M. Mittal esimesed 6 kuud ei andnud A. Zeinalovit koormavaid ütlusi. Apellandi arvates toob kaassüüdistatava vastuoluline käitumine kaasa aga selle, et M. Mittali ütlustesse tervikuna ei saa suhtuda tõsiselt. Ka prokuratuur pidanuks eeluurimisel tegema kõik endast sõltuva selleks, et leida M. Mittali paljasõnalistele väidetele mingitki toetust. Apellant leiab kokkuvõtlikult, et maakohus ei ole põhistanud ja argumenteerinud kaassüüdistava ütluste alusel A. Zeinalovi süüditunnistamist sellises mahus nagu seda nõuab Riigikohtu praktika. Seetõttu puudub otsuses KrMS § 339 lg 1 p 7 nõuetekohane põhjendus ning kriminaalasi tuleb saata maakohtusse uueks menetlemiseks.

3.2 Advokaat O. Ladva palub maakohtu süüdimõistev otsus tühistada ja A. Zeinalov talle esitatud süüdistuses õigeks mõista.

3.2.1 Ka selles apellatsioonis leitakse, et kohus on teinud süüdimõistva otsuse üksnes kaassüüdistatav M. Mittali ütluste alusel; mitte ükski muu vahetult uuritud või vahetult saadud tõend ei viita A. Zeinalovile. M. Mittali ütlused seevastu menetluses on pidevalt muutunud, n.ö arenenud. Kohus on jätnud eeltoodud asjaolud kaevatavas otsuses tähelepanuta. Kohus on põhjendanud M. Mittali kättemaksumotiivi elulist mitteusutavust asjaoluga, mis ei vasta tõele. Nii M. Jamalovi kui ka Ahliman Zeinalovi enda ütluste kohaselt võib M. Mittal neid n.ö karistada kahtlustuse alusel, et nad on omandanud M. Mittali poolt endale kuuluvaks peetud rahasumma Kalev Kurelt. Tunnistajaid, keda taotles vastava asjaolu tõendamiseks üle kuulata Ahliman Zeinalov, aga ka M. Jamalov ja tema kaitsja, kohtus üle ei kuulatud. Kohus on kaevatavas kohtuotsuses jõudnud aga järeldusele, et kaitse versioon on kontrollimatu.

3.2.2 A. Kaldma ütlusi Ahliman Zeinalovi kohta ei saa arvestada. Puudub mõistlik põhjendus tema ütluste erinevuse kohta eeluurimisel ja kohtus Ahliman Zeinalovi osas. Eeluurimisel A. Kaldma ütles kindlalt, et tema „ei oska öelda“, kellega R. Vaštšenko narkoteemadel kontakteerus ning ka äratundmiseks esitamisel teadis ta Ahliman Zeinalovit ainult kui üht restorani „Šeš-beš“ omanikest. Seega asus A. Kaldma kinnitama M. Mittali ütlusi alles kohtumenetluses ning A. Kaldma ütlused selles osas ei ole usaldusväärsed.

3.2.3 Arvestatavad ei ole ka A. Sirvi ütlused. Nimelt on A. Sirvi süüdi mõistetud Rostocki Maakohtu poolt ning seda aastal 2006 aset leidnud n.ö narkoreiside eest. Seega ei ole teda käesolevas asjas käsitletavate tegude eest süüdi mõistetud. Ilmselt aga ütluste andmise eest käesolevas asjas on ta prokuratuuri poolt esitatud kui tunnistaja. Samas ei olegi lõplikult ja usaldusväärselt selgeks saanud, mis ajal toimunud sündmuste kohta A. Sirvi siis kas Saksamaal või praeguses kohtumenetluses ütlusi andis.

3.2.4 Kaevatavas otsuses on kohus korduvalt rõhutanud, et narkoveoga tegelenud süüdistatavate ütlused omavahel riimuvad tehiolude ja sündmuste osas, nendes puuduvad vastuolud. Samas jääb

11 kaevatavas kohtuotsuses vastamata küsimus (ja eelkõige tõendamata selle küsimuse vastus), mis seos selle kõigega oli Ahliman Zeinalovil. Nähtuvalt A. Kaldma ütlustest oli tal piisavalt raha, et olla ise n.ö finantseerija, ning puudub igasugune mõistlik põhjendus, miks ta seda ise olla ei võinud. Seega on kõrvaldamata kahtlus, kas finantseerija ja organisaatori rolli ei täitnud käesolevas asjas hoopiski A. Kaldma või mõni kolmas isik. Kaitsja leiab, et ainuüksi M. Jamalovi ja Ahliman Zeinalovi viibimine tõendatud ajavahemikel Aserbaidžaanis välistab nende osaluse n.ö esimes(t)es narkoreisi(de)s ning ka kogu narkoahelas. Väidetav raha saamine „Šeš-beš“-i baarist ei seosta toimepandud kuritegudega kuidagi Ahliman Zeinalovit.

3.2.5 Ahliman Zeinalovit ei saaks süüdi mõista seonduvalt suure kasu saamisega, kuna puhta narkootilise aine sisalduse protsent on kindlaks määramata, narkoaine kvaliteet hindamata. Võrreldes Rostocki Maakohtu otsusega on siin kaitsja arvates võimalik ka Ahliman Zeinalovi ja teiste süüdistatavate olukorra raskendamine võrreldes A. Sirviga. Õiguslikud raamid süüdistatavate tegevuse hindamiseks annab A. Sirvi suhtes tehtud Rostocki Maakohtu otsus. Süüdistatavaid ei saa mõista süüdi raskemas kuriteos ning neid ei saa karistada rängemalt kui Rostocki Maakohus juba teinud on.

3.3 Maakohtu otsuse tühistamist ja õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist taotleb ka A. Zeinalov.

3.3.1 Apellandi hinnangul on kohus rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust. Kohtuotsus ei rajane kriminaalasja materjalidel, samuti on kohtuotsus motiveerimata. Temalt on võetud ära õigus kaitsele, kuna ebaseaduslikult eemaldati menetlusest tema lepinguline kaitsja D. Suleimanov, kelle kätte jäi ka suurel hulgal apellandi süütust tõendavaid materjale. Seetõttu ei suutnud tema huve kaitsta ka riigi poolt määratud advokaat. Ka ei ole talle tõlgitud menetlusdokumente, mida ta taotles, ebaseaduslikult on tema kanda jäetud erinevate dokumentide eesti keelde tõlkimise kulud ning seadusevastaselt ei ole talle võimaldatud aserbaidžaani keele tõlki. Kriminaalmenetluse käigus on alandatud tema inimväärikust, teotatud tema au ning ka piinatud. Kriminaalmenetluse käigus on osalenud tema kaitsjana advokaat A. Jakobson, kes samaaegselt esindas aga isikuid (B. Kronštatov), kelle huvid olid tema omadega vastuolus. Tahtlikult jäeti A. Jakobson aga taandamata. 4. juuni 2009 kohtuistungil on M. Jamalovi kaitsja D. Školjar asendanud advokaat A. Jaroslavskit, kes oli aga A. Kaldma ja K. Šmidtase kaitsja – ka nende huvid on omavahel vastuolus, millega rikuti apellandi hinnangul tema kaitseõigust.

3.3.2 Apellant kinnitab, et tema kaitsjale on esitatud kolm erinevat süüdistusakti tõlget. Seega on teda süüdistatud ühe süüdistusakti järgi, tema aga pidi kaitsma ennast kolme alusel. Süüdistusaktis ei sisaldu tõendamiseset käsitlevad asjaolud ja süüdistust kinnitavad tõendid, mida nõuab KrMS § 154. Tõendamisesemega seotud asjaolud on kirjeldatud äärmiselt umbkaudselt ja ebakonkreetselt, mis samuti rikkus tema kaitseõigust. Valesti on koostatud ka kohtuistungi protokolle, mis on taas toonud kaasa kaitseõiguse rikkumise.

3.3.3 A. Sirvi ei ole nn Rostocki otsusega tunnistatud süüdi kuriteos, mida menetletakse käesolevas kriminaalasjas; need on erinevad teod, seda nii tehioludelt kui ka toimepanemise aja mõttes. Seega ei saanud A. Sirvi käesolevas kriminaalasjas anda ütlusi tunnistajana, vaid ta pidanuks olema süüdistatav. Apellandi kinnitusel on prokurör kriminaalasjast eemaldanud ja varjanud teda õigustavaid tõendeid. Nii on toimikust kadunud mitmed A. Kaldma, M. Mittali ja A. Sirvi ülekuulamise protokollid, samuti tema ja M. Jamalovi ülekuulamise protokollid. Kadunud on ka mitmed dokumendid, mis leiti läbiotsimise teostamisel AS-is Reisita. Samuti on fabritseeritud mitmeid menetlustoimingute protokolle – nii on M. Mittal ja K. Šmidtas osalenud samaaegselt mitmes menetlustoimingus, tema

12 aga üheaegselt viies menetlustoimingus. Enda õiguste rikkumist näeb apellant ka maakohtus tõlgina osalenud M. Tšurkini osas, kes ei saanud tema hinnangul olla erapooletu, kuivõrd on teinud kaastööd KAPO-ga. Tema osalusega menetlustoimingud on seega õigustühised.

3.3.4 Kohus on seadusevastaselt keeldunud küsitlemast tunnistajaid, kes võinuks kinnitada tema süütust. Ebaseaduslikult viis kohus läbi eelistungi kollegiaalselt. Kriminaalasjade ühendamine ja eraldamine on toimunud KrMS § 216 nõuete rikkumisega. M. Mittali, A. Kaldma, A. Sirvi ja K. Šmidtase suhtes on eraldatud eraldi menetlusse seitse kriminaalasja, mis tulnuks menetleda aga ühes menetluses. KrMS § 4032 rikkudes on tõenditena uuritud konfiskeerimismenetluse materjale, ka on jäänud menetlusse kolmanda isikuna kaasamata K.D.N.. Üle ei ole kuulatud tunnistajaid, kes kinkisid talle ja tema abikaasale suuri summasid. KrMS § 49 sätteid rikkudes on tema kaebused vaadatud läbi ühtede ja samade Tallinna Ringkonnakohtu ja Riigikohtu kohtunike poolt.

3.3.5 20. jaanuaril 2010 muutis prokurör oluliselt süüdistust, mis raskendas tema olukorda. Uut süüdistusakti prokurör aga ei koostanud, mis on KrMS § 268 lg 2 rikkumiseks. Kohtuotsuse tegemisel on aluseks võetud M. Mittali, A. Kaldma, A. Sirvi ja K. Šmidtase ütlused asjaolude kohta, mis said neile teatavaks teiste isikute kaudu. Sel viisil on rikutud KrMS § 68 lg 5 ja § 75 lg 4 sätteid. Samuti on kohus väljunud kohtuliku arutamise piiridest, märkides otsusesse asjaolusid, mida süüdistusaktis ja selle täiendustes ei ole. Süüdistusaktis on ka valetatud M. Mittali ja A. Kaldma varasemate karistuste kohta. Prokurör esitas kohtule ka õigusabi korras Hollandist tulnud materjalid flaami keeles. 20. jaanuari 2010 määrusega keeldus kohus nende lisamisest toimikusse tõenditena, kuid enne võttis nad prokuröri käest vastu ja ka uuris neid. Seejuures on need tõendid apellandi kinnitusel tema süüd välistavad. Ka teiste määrustega keeldus kohus uurimast tõendeid, mis kinnitasid tema süütust.

3.3.6 Kaassüüdistatavad on andnud teda rõõnavaid ütlusi, neid seejuures muutes. Kohtueelses menetluses andis M. Mittal ütlusi, et ta sai raha vahetult A. Zeinalovi käest; kui aga ilmnes, et teda sel ajal Eestis ei olnud, hakkas rääkima restorani tundmatutest töötajatest, kelle ülekuulamisest kohus aga keeldus. Sama käib ka A. Kaldma ja A. Sirvi ütluste kohta. Ka on kohus moonutanud otsuses istungil üle kuulatud isikute ütlusi. Kohtus väitis näiteks A. Sirvi, et ta ei tunne A. Zeinalovit ja M. Jamalovit, kohtuotsuses on aga kirjas, et ta tunneb apellanti ca 2002 aastast. Kohtus eitas R. Vaštšenko osalust narkootikumide ebaseaduslikus käitlemises, otsuse kohaselt on ta enda osalust aga kinnitanud. Kohus on moonutanud ka teiste ülekuulatud isikute ütlusi. Kohus on viidanud Volvo nr BDT 168 ja haagise HA 817 vaatlusprotokollile, kuid sellises kombinatsioonis ei ole toimunud ebaseaduslikku salakaubavedu.

3.3.7 Kohus on tahtlikult moonutanud ka fakte, seades kahtluse alla ütlused M. Mittali ja K. Kure vahel toimunud intsidendi osas. Tegemist on täiesti kontrollitava kaitseversiooniga, kuid kohus on jätnud taotletud tunnistajad kohtuistungile kutsumata. Tegemist on ka põhjusega, miks M. Mittal teda rõõnab, kuna ta arvas, et temale kuuluva raha on apellant omastanud.

3.3.8 Esimeses episoodis süüdistatakse teda selles, et ta andis isiklikult raha üle M. Mittalile ja R. Vaštšenkole. Seda raha ei saanud ta 23. augustil 2005 M. Mittalile aga anda, kuna viibis ajavahemikul 22.08. – 22.09.2005 Bakuus. Samal põhjusel ei saanud ta järelikult anda raha ka R. Vaštšenkole. M. Mittal ei võinud saada narkootikume Hollandis ka mõne päeva möödudes peale sinna saabumist, kuna 26.08.2005 oli sõidukisse laaditud juba ametlik kaup. 23.08.-28.08.2005 ei saanud M. Mittal midagi kokku leppida Tallinnas ka M. Jamaloviga, kuna viimane oli 3.08.- 28.08.3005 Bakuus enda pulmas. Puuduvad ka tõendid selle kohta, et süüdistatavad oleks sel

13 ajavahemikul olnud omavahel telefoniühenduses. Tuvastamata on ka isik, kellelt M. Mittal väidetavalt narkootikume ostnud. Ka ei saanud R. Vaštšenko anda raha A. Kaldmale, kuna ei viibinud 16.08.-26.08.2005 Eestis. Samal ajal oli ka A. Kaldma välismaal, naastes Boliiviast alles 24.08.2005 – kuivõrd ametlik kaup laaditi peale juba 26.08.2005, ei saanud ta selle ajaga Hollandisse lihtsalt jõuda. Ka ei ole tõendeid selle kohta, et A. Dveilys oleks sel ajal sõitnud Utrehti linna Hollandis. Ka pärast narkootikumide väidetavat saabumist Eestisse 1. septembril 2005 ei saanud ta anda raha M. Mittalile, nagu väidab süüdistus, kuna ta oli sel ajal Bakuus. M. Mittal pani enda kinnituse järgi A. Zeinalovilt ja M. Jamalovilt saadud juhiste kohaselt osa narkootikumidest restorani Šeš-beš juures olnud sõiduautosse Mercedes Benz, kuid puuduvad igasugused andmed selle sõiduki kohta. R. Vaštšenko viibis 28.08.-11.09.2005 aga Türgis ja ei saanud osaleda narkoreisi planeerimises.

3.3.9 Ka nn teisel narkoreisil ei saanud ta ajavahemikus 6.09.-9.09.2005 anda raha M. Mittalile ja R. Vaštšenkole, kuna ta ei viibinud sel ajal Eestis. Ka R. Vaštšenkot ei olnud sel ajal Eestis. Kui M. Mittal lendas Hollandisse 6.09.2005, ei võinud ta narkootikume mõne päeva möödudes saada, kuna autole oli 9.09.2005 juba laaditud ametlik kaup Prantsusmaal. Süüdistatavate vahel ei ole tuvastatult toimunud ka telefonivestlusi, tuvastatud ei ole ka hotelli, kus A. Sirvi ja A. Kaldma väidetavalt Hollandis elasid. R. Vaštšenko ei saanud anda 6.09.-10.09.2005 raha A. Kaldmale narkootikumide transportimiseks, kuna ei viibinud sel ajal Eestis. Kriminaalasja materjalide kohaselt viibis M. Mittal 15.09.-17.09.2005 Venemaal, seega ei saanud ta osaleda narkootikumide vastuvõtmises ja jaotamises pärast nende väidetavat jõudmist Eestisse. Samuti andis saatelehe kohaselt 15.09.2005. kauba Eestis üle A. Dveilys, mitte aga K. Šmidtas. A. Kaldma ei viibinud 9.09.-21.09.2005 Tallinnas, seega ei saanud ka tema osaleda narkootikumide vastuvõtmises ja jaotamises.

3.3.10 Kolmanda narkoreisi osas märgib apellant, et M. Mittal viibis 15.10 – 19.10. 2005 Itaalias, seega ei saanud ta pidada Hollandis läbirääkimisi narkootikumide saamiseks, kuna 20.10.2005 laaditi sõidukisse juba ametlik kaup Belgias. Kui M. Mittal sai narkootikumid enne 15.10.2005, ei saanud A. Sirvi anda neid A. Dveilysele, kuna ta viibis Hollandis ainult 14.-15.2005, peale mida naasis Tallinnasse (teisisõnu – M. Mittal ja A. Sirvi ei viibinud ühel ja samal ajal Hollandis). Puuduvad ka andmed A. Dveilyse viibimise kohta sel ajal Hollandis; CMR nr 0244015 kohaselt viibis sõidukiga 394/817 Belgias hoopis K. Šmidtas. Süüdistusakti kohaselt selles operatsioonis R. Vaštšenko ei osalenud, mistõttu jääb arusaamatuks, kuidas sai M. Mittal teada A. Sirviga toimuva kokkusaamise ajast ja kohast. Kriminaalasjas puuduvad samal ajal igasugused tõendid süüdistatavate omavahelise suhtlemise kohta telefoni teel, samuti puuduvad andmed sõiduki Mercedes kohta, kuhu M. Mittal enda kinnitusel narkootikumid asetas.

3.3.11 Neljanda reisi osas M. Jamalovile süüdistust esitatud ei ole, kuid süüdistusakti kohaselt käsitletakse teda siiski A. Zeinalovi kaasosalisena, mis välistab kaitsevõimaluse. Süüdistusakti kohaselt asetati A. Dveilyse autosse narkootikumid, peale mida laaditi sellele 8.12. ja 9.12.2005 ametlik kaup. Samas nähtub saatelehe nr 20005734 originaalist, et ametlik kaup laaditi Hollandis peale 3.12.2005, mitte aga 9.12.2005. Seega oli juurdepääs peidikule võimatu ning sinna ei saanud hiljem narkootikume asetada. Ka viibis A. Dveilys 5.12.-7.12.2005 saatelehe nr 0244020 kohaselt hoopis teisel reisil. Ka ei viibinud A. Sirvi ja M. Mittal süüdistuses märgitud ajal Hollandis, täpsemalt: „puuduvad tõendid viibimise kohta, järelikult ei viibinud“. Saatelehe nr 20005468 kohaselt toimetas kauba Hollandist Eestisse A. Dveilys, mitte aga K. Šmidtas, nagu leitakse süüdistuses – seega ei saanud ta anda narkootikume A. Kaldmale. Saatelehest nr 0244023 nähtub ühtlasi, et 8.12.2005 toimunud reisi veokiga nr 394/817 Leedust Belgiasse sooritas nimelt K. Šmidtas, mitte aga A. Dveilys.

14 Ka viibis M. Mittal 10.12-23.12.2005 väljapool Eestit, seega ei saanud ta neid süüdistuses märgitud ajal vastu võtta ja edasi toimetada. 10.12-14.12.2005 viibis väljaspool Eestit ka A. Kaldma, seega ei saanud ta 13.12.2005 narkootikume Tallinnas vastu võtta ja neid A. Sirvile üle anda. Ka kinnitas M. Mittal kohtus, et kaup oli tema juures kodus peale kättesaamist 5-7 päeva; samal ajal on ta aga ka kinnitanud, et narkootikumid andis ta ära juba päev pärast nende saamist.

3.3.12 Seega ei ole tema osavõtt kirjeldatud narkovedudest leidnud tõendamist. Apellant toonitab veel, et narkootikume endid ei ole leitud. Ei saa küll välistada, et M. Mittal, A. Kaldma, A. Sirvi ja K. Šmidtas vedasid narkootikume kirjeldatud viisil, kuid seda ilma tema, M. Jamalovi ja R. Vaštšenko osaluseta. Teda süüstavate ütluste näol on tegemist rõõnaga, millega püütakse kergendada enda saatust.

3.4 A. Dveilys palub maakohtu otsus tühistada ning end õigeks mõista.

3.4.1 Apellant leiab, et kriminaalasjas puuduvad tõendid, mis kinnitaks tema süüd. Teda süüstavad ütlused on omavahel vastuolus. Ta sai A. Sirvi käest 2005 sügise algusel küll koti mingite asjadega, kuid see kaalus vaid ca 4-5 kilo ja Leetu toimetas ta selle enda kabiinis. Tõendatud ei ole ka nn teine reis. Ta sai kauba peale laaditud 9. septembril 2005, sama päeva õhtul oli ta Saksamaal. A. Kaldma on kinnitanud, et andis narkootilise aine üle sama päeva öösel, kuid tõendamist on leidnud, et 9. septembril 2005 kl 18.45 oli ta Ikla piiripunktis. Väidetava kolmanda reisi ajal ta Hollandis aga ei käinud, kuna see ei olnud kauba pealeja mahalaadimise tõttu lihtsalt võimalik. Neljanda reisi ajal sõitis ta haagisega, milles ei olnud peidikut. Seega on võimalik, et narkootikume veeti teise autojuhi poolt, kelle kasutuses oli peidikuga haagis.

3.5 Õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist A. Dveilyse suhtes taotleb ka tema kaitsja, advokaat L. Olovjanišnikov.

3.5.1 Kaitsja hinnangul on oluliselt rikutud kriminaalmenetlusõigust. Eelkõige on kaitse arvates kohtuotsus tehtud legitiimse süüdistuse puudumisel, mille olemasolu eeldab KrMS § 268 lg 1. Süüdistusest ei selgu, millist süüdistatavate konkreetset tegevust kvalifitseeritakse konkreetse paragrahvi ja lõike järgi, mis rikub kaitseõigust. Seda olukorda süvendavad prokuröri poolt tehtud muudatused, aga ka kohtu menetluslik seisukoht seoses sellega. Esiteks ei ole selge, millisesse süüdistuse konkreetsesse paragrahvi need muudatused tehti. Teiseks tunnistas kohus need muudatused uueks süüdistuseks ja andis selle järgi süüdistatavad kohtu alla. Sellisel juhul tuleb vastavalt KrMS § 268 lõikele 2 koostada uus süüdistusakt, sest kaitsealuste olukord halvenes. Ka ei põhistanud kohus üldse süüdistatavate tegevuses sellist koosseisu nagu salakaubavedu, piirdudes vaid ühe fraasiga paragrahvi dispositsioonist, mis vastavalt KrMS § 339 lg 1 p-le 7 on oluline menetlusõiguse rikkumine.

3.5.2 Samuti on kohus vääralt kohaldanud kaastäideviimise instituuti. Isikust kui kaastäideviijast on võimalik rääkida vaid siis, kui tegu on tema kontrolli all (RKKKo 3-1-1-5-08). Kaastäideviimise tõendamiseks tuleb kõigepealt tõendada teo valitsemine konkreetse isiku poolt ja seejärel juba arutada tema rolli üle. Kaitsja paneb ette kontrollimise meetodi, mis võimaldab eristada täideviijat „liitosavõtjast“. Juhul, kui isiku (vaieldamatu täideviija) keeldumine kuriteo vahetust toimepanemisest ei saa muuta teise isiku teo kvalifikatsiooni osavõtuahelas (näiteks see ei muutu katseks), siis on ilmselgelt tegu kaastäideviimisega. Kui aga kvalifikatsioon muutub eelmärgitud moel, siis on tegu liitosavõtuga. A. Dveilys on tunnistatud süüdi narkootilise aine vedamises. Ent seda vedu tegi ta üksi ja tol hetkel

15 valitses üksnes tema seda tegu. Kõik teised selle veoga kaasnevad isikud ei saanud seda valitseda ja järelikult ei saanud olla kaastäideviijad.

3.5.3 Kaitsja leiab samas, et A. Dveilyse süü talle süüks pandud kuritegudes ei ole üleüldse tõendatud. Tõendamist ei ole leidnud, et A. Dveilys oleks teadnud, et ta veab narkootilisi aineid. Esimesel reisil käskis K. Šmidtas tuua kohale kott vitamiinide ja sportlaste toidulisanditega, selle koti andis talle A. Sirvi, pannes selle umbes 5 kg kaaluva koti kabiini istme taha. Seoses selle reisiga äratavad tähelepanu ka A. Kaldma valeütlused. Ta rääkis, et käitlemise eesmärgil sõitis ta autoga, kuid märgete järgi sõitis ta sel ajal välja Tallinna lennujaamast. Veel ilmsemad on A. Kaldma vastuolulised ütlused teise reisi kohta. Kohtu järelduse kohaselt laaditi 9.09.2005.a Prantsusmaal A. Dveilyse autole ametlik veos, seejärel, s.t 9.09.2005, laaditi Saksamaa piiri lähedal Hollandis autosse pakid narkootikumidega. Kohtu see järeldus on ümber lükatud kohtu enda märgituga A. Kaldma poolt piiri ületamise kohta. Vastavalt sellele oli ta 9.09.2005.a kell 18.34 Eesti Ikla piiripunktis. Seega, narkootikumide see pealelaadimine ei saanud toimuda ei sel päeval ega ka kohtu märgitud ajal.

3.5.4 Kolmanda reisi kohta ütlusi andes ei suutnud A. Sirvi öelda, kus ja millal ta A. Dveilysele veose üle andis. Vedu ei haaku ka tõenditega. Bienne-les-happart linna saabus A. Dveilys mahalaadimiseks 20.10.2005.a (vt. CMR 0244015). Mahalaadimine toimus kuni lõunani, pärast mida suundus A. Dveilys samal päeval (vt. CMR 0244197) pealelaadimisele Petit-Rechain linna, mis toimus veel samal päeval. Kirjas on seega A. Dveilyse tihe graafik ajavahemiku 18. kuni 20.oktoober 2005 kohta. Sellisel juhul tekib küsimus, millal siis A. Dveilys võis jõuda sõita veel kohtumisele Hollandis (umbes 50 km Amsterdamist), võtta A. Sirvilt kaup ja naasta Belgiasse pealelaadimisele; selleks oleks olnud vaja läbi sõita 400-500 km. Vastavalt CMR-le võinuks see toimuda üksnes 20.10.2005.a mahaja pealelaadimise vahel, mis on aga absoluutselt võimatu.

3.5.5 Viimase reisi ajal sõitis A. Dveilys sõidukiga Volvo, millel oli uus järelhaagis AM 401. Tol ajal ei olnud poolhaagises peidikut, selle tegi alles 2006.a alguses Panevežise linnas asuv firma „Kaukas“. Kohe A. Dveilyse järel, vastavalt CMR 0244023, 0244024, sõitis välja teise juhiga vana sõiduk IVEKO, millel oli vana haagis, kus oli peidik, mis samuti saabus Tallinnasse. Vastavalt asja tehioludele võidi just nimelt selle sõidukiga vedada narkootikume. Seega ei ole A. Dveilysel narkootikumide selle veoga mingit pistmist.

3.5.6 Kaassüüdistatavate vastuolulised ütlused ei haaku ka Rostocki maakohtu otsusega, millega A. Sirvi mõisteti juba süüdi samades episoodides ja mis on jõustunud. Sellel on prejuditsionaalne tähendus, mis tähendab, et seniajani, kuni on olemas see kohtuotsus, on selles märgitud süüstavad faktid seadusjõus. Kui aga võrrelda seda kohtuotsust süüdistusakti ja vaidlustatud kohtuotsusega, siis ei lange kokku juba aastaarv – kohtuotsuses on märgitud mitte 2005, vaid 2006. Samuti on käesolevas kriminaalasjas narkootikumide kogus kasvanud kahekordseks. Samuti on erisus episoodide arvus, milles A. Sirvi selle kohtuotsusega süüdi tunnistati.

3.6 Maakohtu otsuse tühistamist ja õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist taotleb kaitsja L. Olovjanišnikov ka süüdistatav R. Vaštšenko suhtes.

3.6.1 Kaitsja osundab ka selles apellatsioonis esmalt menetlusõiguse rikkumisele ja materiaalõiguse väärale kohaldamisele, mis on juba kajastatud p-des 3.5.1 ja 3.5.2. Kaastäideviimist puudutavas osas lisab apellant, et A. Sirvi suhtes tehtud Rostocki jõustunud otsuse järelduste kohaselt, mis vastavalt süüdistusaktile on süüdistuse tõendiks, ei võtnud A. Sirvi ise üheski episoodis osa täideviijana. Järelikult R. Vaštšenkol ei saa mingil juhul olla kvalifitseerivat tunnust

16 „isikute grupp“ ei narkootikumide käitlemise ega ka seda enam salakaubaveo osas. Maksimaalselt saaks tema puhul rääkida kaasaaitamisest.

3.6.2 Kaitsja leiab samas, et R. Vaštšenko osavõtt kuriteost ei ole leidnud tervikuna tõendamist. Kohus ei ole suutnud märkida, kuidas ja miks sattus sellesse kuriteosse R. Vaštšenko. Kahe esimese episoodi puhul ei räägi kohus R. Vaštšenkost üldse. Süüdistatavat ei tundnud M. Mittal, samuti ka A. Zeinalov ja M. Jamalov. R. Vaštšenko väidetav osavõtt sellest kuriteost on tervikuna ebaloogiline; narkootikumide käitlemise ahelas puudus tema järgi igasugune vajadus. Väidetavalt piirdus tema roll mõne telefonikõne tegemisega A. Kaldmale ja kahel korral võõra raha üleandmisega, kuid samas sai ta narkootikumide käitlemise eest sama palju tasu kui need, kes sellega vahetult tegelesid ja riskisid. Rahaliselt ei olnud tal selle ettevõtmisega mõtet ka tegelda.

3.6.3 Samuti on R. Vaštšenko suutnud veenvalt tõendada – ja kohus on sellega nõustunud -, et talle süüks arvatud episoodide ajal ei olnud ta Eestis. Kaitsja leiab, et A. Kaldma annab süüdistatavat rõõnavaid ütlusi; A. Sirvi ja M. Mittali sellekohased ütlused ei ole KrMS § 68 lg 5 kohaselt lubatud tõendiks. A. Sirvi on küll kinnitanud, et ta sai ühel korral R. Vaštšenkolt raha, kuid need ütlused ei ole usaldusväärsed – tema kinnitusel sai ta raha kroonides, samal ajal kui süüdistuse ja ka A. Kaldma ütluste kohaselt toimus tasumine eurodes. Osundades RKKK otsusele nr 3-1-1-94- 04 märgib kaitsja, et A. Kaldmal oli põhjus anda rõõnavaid ütlusi, kuna ta kergendas seeläbi enda olukorda.

3.6.4 Ühtlasi leiab kaitsja, et A. Sirvi ei saa olla käesolevas kriminaalasjas tunnistajaks, kuna ta on tegelikkuses süüdistatavaks samades kuriteoepisoodides (KrMS § 66 lg 2). Samuti lähevad tema Saksamaal antud ütlused lahku käesolevas kriminaalasjas antud ütlustest (vt p-s 3.5.6 esitatud argumendid). Niinimetatud Rostocki otsuse kohaselt neljandat reisi ei toimunudki, seega ei saanud olla ka raha, mida R. Vaštšenko autos jagada. Ka on selle nn neljanda episoodi kirjeldus vastuoluline – kui A. Kaldma ütluste kohaselt oli reis juba varasemalt planeeritud, siis jääb arusaamatuks, miks pidi A. Sirvi sõitma välja kaks päeva varem ning seni kaubaga hotellis ootama. Kolmas reis läks ka süüdistuse kohaselt sisuliselt luhta – saadi teistsugust kaupa ja vähem. Jääb arusaamatuks, miks maksti selle käitlemise eest siiski n.ö täissumma.

3.6.5 Kaitsja nimetab esimest ja teist reisi mõistatuslikeks, kuna süüdistusaktis märgitud isikuid ei olnud Eestis. Kohus nõustus, et Eestis ei olnud A. Zeinalovit ajavahemikus 22. august kuni 22. september 2005, R. Vaštšenkot ei olnud ajavahemikus 28. august kuni 11. september 2005. Aga esimene sõit toimus 2005 26. augustist 1.septembrini. Kaitsja ei mõista, kuidas sai R. Vaštšenko sel ajal enda väidetavaid ülesandeid täita. Problemaatiline on ka nn teine reis. Puuduvad andmed selle kohta, millal sai M. Mittal andmed narkootikumide kohta ja kuidas ta edastas selle A. Zeinalovile. Kui esimesel reisil sai M. Mittal raha M. Jamalovi käest, siis ei mõista kaitsja, miks ei pöördunud ta tema poole ka teisel korral. Kui esimesel korral saadi raha üleandmisega hakkama ilma R. Vaštšenkota, siis järelikult puudus tema osaluse järgi vajadus ka edasiselt.

3.6.6. Kohus on jätnud põhjendamatult välja kutsumata tunnistajad, mida kaitsja taotles seoses nn pangamaterjalidega. Nn pangamaterjalid esitas prokurör kohtule hilisemalt, s.o mitte koos süüdistusaktiga. KrMS § 297 kohaselt võis seega ka kaitse taotlus olla esitatud pärast prokuröri tõendite uurimist, mida saigi tehtud. Seejuures on süüdistatav selgitanud, et sularahaga varustas teda isa ja mingil määral ka vend, süüdistatava abikaasa sai mehest kolm korda suuremat sissetulekut. Kuna aga kohus jättis sellises olukorras taotluse rahuldamata, siis kõik kahtlused tõlgendatakse süüdistatava kasuks. Seega ei ole ka seda kaudset tõendit, millest kohus räägib.

17 4. Ringkonnakohtu istungil süüdistatavate kaitsjatena osalenud advokaadid L. Olovjanišnikov ja O. Ladva esitatud apellatsioonide juurde, palusid need rahuldada ja maakohtu otsus tühistada. Kaitsjate taotlusi toetasid ka süüdistatavad. Samaaegselt jäid süüdistatavad A. Zeinalov ja A. Dveilys isiklikult esitatud apellatsioonide juurde ning palusid need rahuldada; neid toetasid ka nende kaitsjad. A. Zeinalov kinnitas samas, et advokaat S. Sillari apellatsiooni ta ei toeta, kuivõrd tegemist ei ole tema kaitsjaga – nende vahel puudub lepinguline suhe ning advokaat S. Sillaril puuduvad volitused tema esindamiseks; süüdistatav leidis, et advokaat S. Sillari apellatsioon tuleb jätta läbi vaatamata, kinnitades seda ka kirjalikult. Prokurör vaidles kõigile esitatud apellatsioonidele vastu, paludes jätta need rahuldamata ning maakohtu otsus muutmata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja apellatsioonide väidetega ning kuulanud ära menetlusosaliste arvamused, leiab, et maakohtu otsus on osas, mis puudutab süüdistatavate poolt toimepandud kuritegude tõendatust, s.o nende puutumust suure koguse narkootilise aine grupiviisilise käitlemise ning ebaseadusliku toimetamisega üle riigipiiri, täielikult seaduslik ning põhjendatud. Küll leiab ringkonnakohus, et maakohtu otsus tuleb osaliselt tühistada materiaalõiguse väära kohaldamise tõttu. Esmalt viitab ringkonnakohus põhjustele, miks tuleb jätta läbi vaatamata advokaat S. Sillari apellatsioon (I), lahendab seejärel mõningad üldisemad menetluslikud küsimused (II) ning järgmisena võtab seisukoha süüdistatavate huvides esitatud apellatsioonide osas (III-V). Viimasena sedastab ringkonnakohus apellatsioonimenetluse tulemused (VI). Enda seisukohti põhistab kriminaalkolleegium järgmiselt.

5. Esmalt leiab ringkonnakohus, et A. Zeinalovi huvides esitatud advokaat S. Sillari apellatsioon tuleb jätta läbi vaatamata ning seda järgmistel põhjustel. Ringkonnakohtu istungi rakendamisel kinnitas süüdistatav A. Zeinalov, et advokaat S. Sillar ei ole tema kaitsja ning viimasel puuduvad igasugused volitused tema esindamiseks; seetõttu ei toetanud ta ka tema huvides esitatud apellatsiooni ning palus jätta see läbi vaatamata. Prokurör leidis, et apellatsiooni tuleb siiski menetleda ning sellest ei saa loobuda KrMS § 333 lg-s 4 nimetatud piirangute tõttu (viitega KrMS § 45 lg-le 2). Ringkonnakohus prokuröri selle seisukohaga ei soostu.

6. KrMS § 318 lg 1 kohaselt on apellatsiooni esitamise õigus kohtumenetluse poolel. KrMS § 17 lg 1 kohaselt on kohtumenetluse pooleks ka süüdistatava kaitsja. Tõesti, KrMS § 333 lg 4 seab piirangud kaitsja esitatud apellatsioonist loobumisele, kuid selle eeltingimuseks on asjaolu, et apellatsiooni on esitanud kohtumenetluse pool, s.t käesoleval juhul isik, kes on apellatsiooni esitamisel käsitletav süüdistatava kaitsjana. Käesoleval juhtumil tuleb asuda seisukohale, et advokaat S. Sillar selleks ei ole.

6.1 Vastab tõele, et maakohtu menetluses on A. Zeinalovi kaitsjana advokaat S. Sillar tõepoolest osalenud – kuid seal on ta enda kaitseülesannetest ka loobunud. Nimelt on 7. mai 2009 kohtuistungil advokaat S. Sillar teatanud kohtule, et tema teed A. Zeinaloviga „läksid lahku“ ning tal pole enam volitust süüdistatavat esindada (vt 7.05.2009 protokoll lk 9, all); et S. Sillar ei ole enam tema kaitsja, on samaaegselt kinnitanud ka süüdistatav A. Zeinalov (samas, lk 11). Pärast seda on süüdistatav A. Zeinalovile määratud advokaat riigi õigusabi korras, kelleks käesoleval hetkel on advokaat O. Ladva.

18 6.2 Ka on pärast advokaat S. Sillari poolt esitatud apellatsiooni menetlusse võtmist ringkonnakohtu poole pöördunud A. Zeinalov korduvalt kirjalikult; neis kirjades on süüdistatav kestvalt kinnitanud, et S. Sillaril puuduvad volitused tema esindamiseks. Nagu öeldud, jäi sellele seisukohale süüdistatav ka ringkonnakohtu istungil. Kriminaalkolleegiumi hinnangul on esindamiseks volituste puudumise kohta kõnekas ning arvestatav ka asjaolu, et apellatsioonikohtu istungile advokaat S. Sillar ei ilmunud.

7. Neid asjaolusid kogumis arvestades leiab kriminaalkolleegium, et tõendatud on advokaat S. Sillaril volituste puudumine süüdistatav A. Zeinalovi esindamiseks, s.o tema näol ei ole tegemist kohtumenetluse poolega KrMS § 17 lg 1 ja § 318 lg 1 tähenduses ning advokaat S. Sillari apellatsioon tuleb KrMS § 323 lg 2 p 2 alusel jätta läbi vaatamata (olgu märgitud, et analoogilistel kaalutlustel on jäetud läbi vaatamata ning tagastatud ka Aserbaidžaani advokaat D. Suleimanovi apellatsioonkaebus, kuna ta ei olnud käsitletav kriminaalasjas menetlusosalisena). Kuivõrd advokaat S. Sillar ei ole käsitletav A. Zeinalovi kaitsjana, ei teki ka üleüldse küsimust KrMS § 333 lg-s 4 sätestatud kaitsja apellatsioonist loobumise piirangute kohta. Täiendavalt peab ringkonnakohus vajalikuks märkida veel üksnes seda, et olemuslikult on advokaat S. Sillari apellatsioonis esitatud väited sisuliselt samad, mida esitab apellatsioonis süüdistatava kaitsja advokaat O. Ladva (ja ka süüdistatav A. Zeinalov ise). Teisisõnu – kuigi õiguslikust aspektist peab kriminaalkolleegium jätma apellatsiooni läbi vaatamata, tuleb asja sisulise poole osas samaaegselt märkida, et tegelikkuses leiavad advokaat S. Sillari apellatsioonis esitatud väited ringkonnakohtu poolt käsitlemist niikuinii. Seega ei kahjustata A. Zeinalovi huve ei õiguslikult ega ka mitte faktiliselt.

8. Hakates edasiselt analüüsima konkreetseid apellatsioone, mis on esitatud süüdistatavate huvides, märgib kriminaalkolleegium kokkuvõtlikult esmalt järgmist. Kohtukolleegium on seisukohal, et maakohus on enda põhjendustega tõsikindlalt ümber lükanud kõik nii süüdistatavate kui ka nende kaitsjate poolt maakohtus esitatud kaitseväited ning tõsikindlalt tuvastanud, et süüdistatavad olid vahetus puutumuses neile inkrimineeritud kuritegudega, s.o narkootilise aine suures koguses ebaseadusliku käitlemise ning ebaseadusliku toimetamisega üle riigipiiri. Maakohus on otsuses väljendatud vastavasisulise seisukoha kujunemise protsessi teinud kohtuotsuse lugejale jälgitavaks ja arusaadavaks kõigi tõendite kogumis hindamise ja neile antud tervikhinnangu alusel ning ringkonnakohus ei näe siin mingeid minetusi.

9. Kohtukolleegium leiab seetõttu, et apellatsioonides esitatud väited ei anna alust maakohtu seisukohtade ümberhindamiseks, kuna nad ei lükka ümber maakohtu otsuses esitatud enam kui veenvaid põhjendusi (siinkohal peab kriminaalkolleegium silmas sündmustiku faktoloogiat ning tuvastamist leidnud süüteo toimepanemise tehiolusid; et mõningates küsimustes jääb ringkonnakohus maakohtust eriarvamusele materiaalõiguslikes järeldustes, seda terviklikku tõdemust ei väära - selle kohta vt otsuse p-d 37 jj). Seejuures osundab kriminaalkolleegium ühele järgnevale tõendite hindamise põhinõudele, mis on kinnistunud kohtupraktikas: kui erinevad kohtud hindavad tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel süüdistatav talle inkrimineeritud kuriteos süüdi ja teisel juhul nende samade tõendite alusel õigeks (või vastupidi), peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega (vt nt RKKKo 3-1- 1-77-05). Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei ole sellised vead maakohtu otsuses aga tuvastatavad. Asetades erinevatest tõenditest tulenevad andmed ning süüdistatavate esitatud kaitseversioonid omavahelisse konteksti, on maakohus põhjendatult teinud järelduse, et A. Zeinalovi, R. Vaštšenko ja

19 A. Dveilyse süü neile inkrimineeritud kuritegudes on leidnud täielikult tõendamist. Soostudes maakohtu asjakohaste põhistustega täiel määral, ei pea ringkonnakohtu kriminaalkolleegium vajalikuks neid täies mahus korrata ning piirdub omapoolsete põhjenduste lisamisega. Selles tähenduses peab ringkonnakohus ühtlasi vajalikuks toonitada, et maakohtu asjassepuutuvad motiivid on jätkuvalt kohtuotsuse lahutamatuks osiseks.

9.1 Kõnealuses kontekstis peab ringkonnakohus vajalikuks koheselt osundada veel järgnevale. Kehtiva kriminaalmenetluse koodeksi üheks kandvaks põhimõtteks on kohtumenetluse võistlevus – süüdistusja kaitsefunktsioone ning kriminaalasja lahendamise funktsioone täidavad eri menetlussubjektid (KrMS § 14 lg 1). Eeltoodu ei tähenda aga seda, et kohus võiks kohtuotsusesse n.ö üle võtta üksnes ühe menetluspoole argumendid ning jätta samaaegselt täielikult põhjendamata, miks otsustanud just näiteks süüdistuse poolt esitatud positsiooni kasuks (maakohtu poolt sellisesse toimimisse on Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium suhtunud kriitiliselt nt otsuses nr 1-04- 179). Teisisõnu – kui süüdistuskui ka kaitsefunktsiooni kandvate isikute väiteid on nii faktilistele kui ka õiguslikele asjaoludele antavate hinnangute osas teineteisega diametraalses vastuolus ja ka niiöelda erisuunalised, ei saa kohtus piirduda üksnes ühe kohtumenetluse poole seisukohtade kajastamisega. Kriminaalkolleegium on sellel seisukohal ka käesoleval ajahetkel.

9.2 Kuid siinkohal tuleb pöörata tähelepanu apellatsioonimenetluse teatavale erisusele. Käesoleval juhul on maakohus teinud süüdistatavate suhtes süüdimõistva otsuse ning selle vastu on süüdistatavad ning ka nende kaitsjad esitanud apellatsioonid. Apellatsiooni piirest väljumine on ringkonnakohtus seejuures põhimõtteliselt välistatud (vt KrMS § 331 lg 4), kuid mõistagi mitte täielikult (vt KrMS § 340 lg 1). See regulatsioon tähendab põhimõtteliselt seda, et apellatsioonimenetluse ese on selgepiiriliselt paika pandud ning need piirid määrab apellatsioon ise. Seega saab ka riiklik süüdistaja vaielda vastu sisult selgetele argumentidele ning omapoolselt neid kummutada; ning tuleb tunnistada, et käesolevas kriminaalasjas on riiklik süüdistaja seda ka teinud – kohtule esitatud vastuväidetes on prokurör kriminaaltoimikus sisalduvatele tõenditele viidates kummutanud peaasjalikult kõik apellatsioonides esitatud argumendid ning ka teinud seda veenvalt. Seetõttu osundab kriminaalkolleegium enda edasistes motiivides mitmeski kohas prokuröri esitatud asjakohastele vastuväidetele, minemata seejuures vastuollu kohtumenetluse võistlevuse põhimõtetega.

10. Enne konkreetsete apellatsioonide käsitlemise juurde asumist lahendab kriminaalkolleegium veel ühe põhimõttelise küsimuse, mis laieneb kriminaalasjale tervikuna – ja see puudutab esitatud süüdistuse legitiimsust (või täpsemalt selle väidetavat puudumist), millele viitab ennekõike advokaat L. Olovjanišnikov mõlemas enda poolt esitatud apellatsioonis (aga ka A. Zeinalov).

10.1 Esmalt ei nõustu kriminaalkolleegium seisukohaga, et süüdistus on enda olemuselt ebaselge ning selle vastu ei ole võimalik süüdistataval ennast kaitsta. Ennekõike osundab kaitsja L. Olovjanišnikov siin sellele, et aru ei ole saada, milline käitumine vastab KarS § 184, milline aga § 392 tunnustele.

Ringkonnakohus sellega ei soostu. Iseenesest jääb juba arusaamatuks, milline peaks kaitsja hinnangul siis adekvaatne süüdistus välja nägema olukorras, kus isik realiseerib ühe käitumisaktiga mitu erinevat süüteokoosseisu ehk teisisõnu – õiguslikult on tegemist ideaalkogumiga (ja käesoleval juhul see nii ka on). Käesoleval juhul võib nii A. Dveilysele kui ka R. Vaštšenkole esitatud süüdistust kirjeldada äärmiselt lihtsalt – nemad, grupis teiste isikutega, käitlesid suures koguses narkootilisi aineid, toimetades need Hollandist Eestisse. Milline oli kummagi süüdistatava faktiline käitumine riikliku süüdistaja arusaama kohaselt, on süüdistusaktis seejuures selgelt ning arusaadavalt lahti kirjutatud ning selles osas ei saa jääda selle lugejale mingit ebaselgust. Edasiselt

20 ongi süüdistuses tõdetud, et kirjeldatud käitumisega realiseeris konkreetne süüdistatav KarS § 184 ja § 392 koosseisu (koos vastavate kvalifitseerivate tunnustega). Mingit kvalitatiivset ning sisulist väärtust ei kannaks endaga kaasas see, kui ühte ja sama käitumist oleks kirjeldatud n.ö topelt (ideaalkogumi juhtumil ei saagi see teistmoodi olla), et seejärel eraldi tõdeda, et sel viisil realiseeriti kahe eraldi sätte alusel kvalifitseeritava süüteokoosseisu tunnused.

10.2 Ringkonnakohus ei nõustu ka seisukohaga, et oluliselt on rikutud kriminaalmenetluse seadust muudetud süüdistuse esitamisel. Nimelt on prokurör esitanud enne kohtuliku uurimise lõpetamist muudetud süüdistuse (vt 20.01.2010 protokoll, lk 3), selles muudetud süüdistuses andis kohus süüdistatavad ka kohtu alla (vt 22.01.2010 protokoll, lk 3). Kaitsja leiab, et sel juhul pidanuks prokurör esitama uue süüdistusakti. Selles küsimuses on ringkonnakohtu seisukoht järgmine. KrMS § 268 lg 2 kohustab esitama uue süüdistuse juhul, kui süüdistust muudetakse oluliselt. Käesoleval juhul tuleb seda „olulist muutmist“ eitada ning soostuda prokuröriga, et tegemist on sisuliselt faktiküsimusega.

Samas ei nõustu kriminaalkolleegium prokuröri arusaamaga, et uue süüdistusakti esitamise kohustus tekib vaid juhul, kui esinevad samaaegselt kaks tingimust: a) süüdistust muudetakse oluliselt ja b) see raskendab süüdistatava olukorda. Ringkonnakohtu arusaama kohaselt võivad need asjaolud tuua kaasa uue süüdistuse esitamise kohustuse ka alternatiivselt. Süüdistusakt on menetluslik dokument, milles esitatud faktiväidete vastu isik ennast kohtus kaitseb. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegium on leidnud, et süüdistuse sisuks on esmajoones isikule etteheidetava teo faktiline kirjeldus ja sellele antav õiguslik kvalifikatsioon (vt RKKKo 3-1-1-91-07) – isikul peab nende küsimuste osas olema selgus. Seega võib uue süüdistuse esitamise nõude tuua kaasa juba oluline muudatus teo faktoloogias ehk teokirjelduses, mida isikule konkreetsel juhul süüks arvatakse. Seda kinnitab ka väljakujunenud kohtupraktika. Nii on RKKK otsuses nr 3-1-1-108-06 leidnud, et vahetu üksiktäideviimise muutumine vahendlikuks täideviimiseks eeldab KrMS § 268 lg 2 kohaselt uue süüdistuse esitamist; samuti on RKKK ühes otsuses leidnud, et uue süüdistuse esitamine on vajalik, kui teodelikt muudetakse tegevusetusdeliktiks (RKKKo 3-1-1-13-07). Viimasena nimetatud lahendis on kasutanud Riigikohtu kriminaalkolleegium seejuures sõnastust „süüdistuse radikaalne muutmine“ ja seda just olukorras, kus kirjeldatud muudatus süüdistatavate olukorda iseenesest ei raskendanud (s.o teo kvalifikatsioon ja sanktsiooniraamid ei muutunud). Sellest järeldub aga üheselt, et juba ka üksnes muudatus teokirjelduses saab iseseisvalt ning eraldivõetult tuua kaasa kohustuse esitada uus süüdistus.

10.3 Kuid siinkohal nõustub ringkonnakohus prokuröriga, et käesoleval juhul süüdistuse olulist muutmist toimunud ei ole (vt kd 7, tlk 230 süüdistuse muutmine). R. Vaštšenkot puudutas muudatus vaid osas, mis seostus tema poolt narkootikumide käitlemisel vahendatud ja saadud summasid. Kuivõrd süüdistatav vaidles tervikuna vastu faktile, et ta oleks süüdistuses kirjeldatud viisil mingeid summasid saanud, ei toonud see kaasa ka mingit sisulist vajadust uue süüdistusakti järele (sama kehtib A. Dveilyse, aga ka A. Zeinalovi kohta – muudetud süüdistus puudutas teda omakorda vaid narkootikumide käitlemiseks antud summade suuruse osas). A. Dveilyst puudutas süüdistuse muutmine veel niipalju, et muudetud süüdistuse kohaselt paigutati narkootiline aine tema autole nn teisel reisil mitte enne ametliku kauba pealelaadimist, vaid peale seda. Ka siin ei näe kriminaalkolleegium mingit olulist või - Riigikohtu kriminaalkolleegiumi sõnastust kasutades - radikaalset süüdistuse muutmist, mis tinginuks uue süüdistusakti esitamise vajaduse.

Iseenesest tuleb nõustuda apellandiga, et kohtu edasine käitumine oli teataval määral segadusttekitav – nagu öeldud, anti süüdistatavad peale süüdistuse muutmist selle alusel uuesti kohtu alla; siinkohal on kriminaalkolleegium nõus prokuröriga, et selline toimimine oli üleliigne. Samaaegselt on kohus nimelt leidnud, et tegemist ei olnud oluliselt muudetud süüdistusega ning ka KrMS § 311 p 6 alt-st 2

21 tulenevalt ei ole siis nõutav uus kohtu alla andmine. Et maakohus seda siiski tegi, ei ole aga käsitletav kriminaalmenetlusõiguse rikkumisena, mis oleks mingilgi viisil riivanud süüdistatavate kaitseõigust.

III

11. Esmalt lahendab ringkonnakohus A. Zeinalovi süüküsimuse; tema huvides on esitanud apellatsiooni advokaat O. Ladva ja süüdistatav ise. Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei ole neis kummaski esitatud väited maakohtu järeldusi kummutavad.

12. Mõlemas apellatsioonis asutakse põhimõtteliselt seisukohale, et süüdimõistev kohtuotsus on A. Zeinalovi suhtes tehtud üksnes kaaskohtualuse M. Mittali ütluste alusel ning ükski muu kohtus uuritud tõend seda ei kinnita. Kriminaalkolleegium ei soostu sellise väitega. Tõsi, kaassüüdistatav M. Mittali ütlused on olnud käesoleval juhul kandvaks süüstavaks tõendiks, kuid siiski mitte ainukeseks. Seejuures peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale ei oleks selline olukord - kui see isegi vastaks tõele - ka midagi uudset ning erakordset. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegium on asunud seisukohale, et kohtuotsust saab lugeda motiveerituks isegi juhul, kui kohtuotsus tuginebki vaid ühele tõendile (nt kaaskohtualuse ütlused). Kaaskohtualuse ütluste hindamisel ei ole seaduse mõttes kitsendusi või erandeid, neid hinnatakse üldises korras võrdväärsena teiste tõenditega (vt RKKKo 3-1-1-94-04). Etteruttavalt ütleb ringkonnakohus siinkohal, et ka kriminaalkolleegium ei näe alust kahelda M. Mittali ütlustes; seda küsimust on põhjalikult analüüsinud ka maakohus. Kuid tähelepanu tuleb pöörata hoopis järgnevale.

12.1 Nimelt ei ole ringkonnakohtu arusaama kohaselt M. Mittali ütluste näol tegemist ainukese tõendiga, mis oleks enda olemuselt A. Zeinalovit süüstav. Nii on maakohus viidatud kaudse tõendina ka asjaolule, et süüdistuses märgitud ajaperioodil ning ka selle järgselt on A. Zeinalovil olnud enam kui märkimisväärsed sularahas sissetulekud, mille päritolu ei ole ta suutnud mingilgi määral usutavalt seletada. Süüdistatava sissetulek teadmata allikatest on olnud miljoneid kroone (seejuures sularahas), mis kaudse tõendina kinnitavad ka ringkonnakohtu hinnangul süüdistuses esitatud väidete paikapidavust, s.t on seostatavad A. Zeinalovile inkrimineeritud kuriteo toimepanemise ning sealt saadud tuluga (vt ka maakohtu otsus lk 108-109). Kuid see ei ole ainukeseks täiendavaks tõendiks, mis kinnitab A. Zeinalovi süüd talle süüks arvatavates kuritegudes.

12.2 Ringkonnakohtu hinnangul on A. Zeinalovi süüd kinnitavate tõenditena lubatavad ka kaaskohtualuste A. Kaldma ja A. Sirvi ütlused. Kaitsja ja süüdistatav on mõlemad leidnud, et nende ütluste arvestamisel eksitakse KarS § 68 lg-s 5 sätestatud põhimõtte vastu. Tõesti, kriminaalmenetluse prioriteediks peab olema tuginemine tõendamiseseme asjaolude tuvastamisel vahetule, mitte aga nn vahendlikule tunnistajale. Kuid see ei tähenda, et isegi juhul, kui A. Kaldma ja A. Sirvi räägiks üksnes seda, mida nad kuulsid M. Mittalilt, oleks nende ütlused täielikult keelatud tõendiks. Ka RKKK on otsuses nr 3-1-1-113-06 märkinud, et täiesti võimalik ning aktsepteeritav on olukord, kus vahetu tunnistaja usaldusväärsus seatakse kahtluse alla väitega, et varasemalt on ta tõendamiseseme asjaolude kohta avaldanud muud teavet (vt osundatud otsuse p 20); see põhimõte saab aga kehtida ka n.ö ümberpöördult. Seega saavad A. Kaldma ja A. Sirvi ütlused olla tõenditeks vähemalt selle kohta, mis puudutab M. Mittali kui tõendiallika usaldusväärsuse küsimust.

12.3 Kuid silmas tuleb pidada, et nt A. Kaldma ütlused osundavad A. Zeinalovile kui kuriteo toimepanijale ka teises kontekstis. Nimelt tuleneb A. Kaldma ütlustest, et ettepaneku tegeleda narkootiliste ainete käitlemise ning Eestisse toimetamisega tegi talle R. Vaštšenko. Seejuures olid A. Kaldma üheks tingimuseks selles

22 nn ettevõtmises osalemiseks teadmine, kes on selle „töö“ tellijaks ning finantseerijaks; A. Kaldma kinnitas, et vastusena oli R. Vaštšenko osundanud restorani direktor Alikule ehk siis A. Zeinalovile (vt 19.11.2009 protokoll lk 4), keda ta sel ajal üleüldse ei tundnudki (samas, lk 5; seda korratud 20.11.2009 protokoll lk 11). Ka on A. Kaldma selgitanud, et kokkulepitud tasu esimese kahe reisi nn transpordikulude eest sai ta kätte restoranist Šeš-beš, mille juhatajaks oli just A. Zeinalov (vt 19.11.2009 protokoll lk 9). Just kirjeldused tehtud töö tasustamise korra kohta kinnitavad täiendavalt, et just A. Zeinalov oli kogu ettevõtmise n.ö finantseerijaks ja korraldajaks. A. Kaldma ütlustest tuleneb üheselt, et R. Vaštšenko oli talle edastatud summade osas üksnes vahendaja ning iseseisvaid otsuseid ta vastu võtta ei tohtinud/saanud. Nii on A. Kaldma kirjeldanud probleeme nn kolmanda reisiga, mis osaliselt ebaõnnestus, s.o saadi oodatust erinevat narkootilist ainet. See tingis omakorda olukorra, kus talle ja A. Sirvile keelduti maksmast esialgselt kokkulepitud summat, mille peale saatis ta R. Vaštšenko tasude osas A. Zeinalovi juurde n.ö läbi rääkima, mis tõigi lõppeks kaasa esialgselt kokkulepitud summade maksmise (vt 20.11.2009 protokoll lk 4). Sarnaselt toimiti olukorras, kus A. Kaldma leidis, et makstav tasu on liiga väike ning saatis R. Vaštšenko A. Zeinalovi kui rahastaja juurde summasid juurde küsima (vt 19.11.2009 protokoll, lk 12).

Seejuures tuleb silmas pidada, et A. Kaldma ei ole piirdunud üksnes R. Vaštšenko poolt väidetavalt öeldu kajastamisega (kuigi ka see oleks iseseisvalt kaudseks tõendiks, mis kinnitab A. Zeinalovi süüd kõnealuses kuriteos). Kaassüüdistatav on kinnitanud, et nende korduvate jutuajamiste raames ka näidati talle nn tööde vahetut tellijat, kelleks osutus A. Zeinalov. Nimelt käisid nad - s.o A. Kaldma ja R. Vaštšenko – tihti söömas restoranis Šeš-beš; ühe sellise koosviibimise käigus osundas R. Vaštšenko A. Zeinalovile kui töö tellijale (vt 19.11.2009 protokoll lk 4). Sellise vastuse on andnud A. Kaldma ka kaitsja O. Ladva selgesõnalisele küsimusele (vt 9.12.2009 protokoll lk 1). Kuigi samal ajal on A. Kaldma kinnitanud, et A. Zeinaloviga ta vahetult kohtunud ja rääkinud narkootikumide veost ei ole (samas lk 3), on tema ütlused lahus M. Mittali ütlustest iseseisvaks tõendiks, mis kirjeldavad tõsikindlalt toimunut tervikuna ning ka A. Zeinalovi juhtivat rolli selles. Seejuures tuleb silmas pidada, et selle osundatud informatsiooniga puudus M. Mittalil igasugune seos, s.o see ei pärinenud vähimalgi määral temalt.

12.4 Eeltoodud järeldust kinnitavad põhimõtteliselt ka A. Sirvi ütlused. Ka tema on kirjeldanud protsessi, kuidas ta jõudis arusaamisele, et tema ja A. Kaldma poolt käideldud narkootikumide tellijaks Eestis oli just A. Zeinalov. Nagu öeldud, oli A. Kaldma kohe alguses saanud teadlikuks n.ö tellija isikust, keda siis edasiselt hakati omavahelises vestluses nimetama Šašlõkiks (24.04.2009 protokoll lk 9). Samuti osundati A. Zeinalovile kui töö finantseerijale ka A. Sirvile – seda tehti samuti kohtumisel restoranis, kus viidati süüdistatavale kui isikule, kelle jaoks kaupa tuuakse (7.05.2009 protokoll, lk 7). Seega sai ka A. Sirvi täiesti eraldi M. Mittalist teadlikuks, kes oli ettevõtmise rahastaja ning selleks oli ka tema ütluste kohaselt A. Zeinalov. Alles seejärel, nn kolmanda reisi ajal, kui ta kohtus M. Mittaliga Hollandis pikemalt, jõuti omavahelise vestluse tulemil arusaamisele, et nad mõlemad töötavad ühele isikule, s.o A. Zeinalovile (24.04.2009 protokoll, lk 11). Seega on ka A. Sirvi ütlused vahetuks iseseisvaks tõendiks A. Zeinalovi süüküsimuse lahendamisel ning nagu ka A. Kaldma puhul ei rakendu tema ütluste hindamisele KrMS § 68 lg-s 5 sätestatud keeld.

13. Ka ei nõustu kriminaalkolleegium apellatsioonides esitatud väitega, et M. Mittal on enda ütlustes olnud ebajärjekindel ning neid pidevalt muutnud. Isegi kui see oleks nii, et vääraks see asjaolu juba iseenesest M. Mittali usaldusväärsust tõendiallikana. Vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale saab aluseks võtta tõepoolest vaid isiku kohtus antud ütlusi ning kohtueelses menetluses antud ütlused saavad olla avaldatud vaid isiku ütluste usaldusväärsuse kontrolliks (vt nt RKKKKo 3-1-1-89-06). Kuid seejuures on praktikas asutud ka seisukohale, et enda ütluste muutust

23 saab isik ka selgitada ning kui kohus loeb need argumendid usaldusväärseiks, ei takista see tema ütlustele tuginemist. Seejuures ei leia kriminaalkolleegium, et M. Mittali ütlustes tervikuna leiduks mingi põhimõtteline vastuolu, mis annaks alust kahelda tema ütluste usaldusväärsuses. Vastuoluna näeb kaitsja nimelt asjaolu, et esmastel ülekuulamistel ei ole M. Mittal koheselt viidanud A. Zeinalovile kui narkootikumide tellijale ja reiside rahastajale. Selles osas on M. Mittal selgitanud, et esialgselt ei andnud ta A. Zeinalovi (aga ka teisi kuriteos osalenud isikute) kohta süüstavaid ütlusi lihtsalt põhjusel, et ta kartis (21.04.2009 protokoll lk 5) – nimelt tehti talle kohe alguses selgeks, et kui peaks tema isikuga tekkima probleeme, „võetakse kõik talle kallid inimesed ümbert ära“ (sama asjaolu on M. Mittal konkreetsemalt seletanud veel 23.04.2009 protokoll lk 7). See selgitab väga selgelt, miks esialgselt on isik keeldunud süüstavate ütluste andmisest; väidetavat vastuolu ütlustes, millele apellatsioonides viidatakse, kriminaalkolleegium siin seega ei näe (põhimõtteliselt on sarnane olukord ka A. Kaldma ütluste väidetava ebausaldusväärsusega – algselt ta lihtsalt ei rääkinud, kelle jaoks olid narkootikumid mõeldud; seetõttu leiab ringkonnakohus, et ka siin ei ole tegemist vastuoludega, mis tingiks A. Kaldma ütluste kui ebausaldusväärsete tõendikogumist eemaldamise).

14. Siinkohal osundab kriminaalkolleegium koheselt ka esitatud kaitseversioonile, mille kohaselt annab M. Mittal süüstavaid ütlusi A. Zeinalovi (aga ka M. Jamalovi) kohta põhjusel, et soovib n.ö kätte maksta A. Zeinalovi poolt summade omandamise eest, mida talle (s.o M. Mittalile) võlgnes väidetavalt keegi K. Kurg. M. Jamalov on selles osas andnud seejuures ütlusi, mille kohaselt hakkas M. Mittal talle pidevalt rääkima, kuidas A. Zeinalov on tema raha omastanud ning lubas kätte maksta (vt 28.12.2009 protokoll lk 6). Juba see fakt iseenesest – väidetavalt juba ammu tekkinud soov asjassepuutumatutele isikutele tulevikus „kätte maksta“ ning samaaegselt nende vastu ütluste andmisest keeldumine – räägib selle kaitseversiooni vastu. Jääb täielikult arusaamatuks, miks peaks isik vastavasisulise plaani olemasolu korral selle realiseerimisest algselt keelduma ning tegema seda alles hilisemalt. See asjaolu näitab, et esitatud kaitseversioon on juba olemuselt ebaloogiline.

14.1 Selle kaitseversiooni kohta märgib kriminaalkolleegium veel järgmist. Esmalt soostub kriminaalkolleegium täielikult maakohtu asjakohaste seisukohtadega, milles on põhistatud selle kaitseversiooni ebausaldusväärsust. Riigikohtu kriminaalkolleegium on seejuures otsuses nr 3-1-1-8- 10 tunnustanud Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi kestvat praktikat, mille kohaselt mitte igasugune süüdistusversiooni kummutada püüdev kaitseversioon ei saa evida sellise kahtluse kvaliteeti, mis võiks olla hõlmatud in dubio pro reo põhimõttest – konkreetne esitatud seisukoht peab konkreetseid asjaolusid arvestades olema ka eluliselt usutav. Selle usutavuse, nagu öeldud, on maakohus veenvalt ümber lükanud ning kriminaalkolleegium ei pea vajalikuks kõiki seal kajastatud argumente korrata.

Täiendavalt viitab kriminaalkolleegium aga järgmisele asjaolule (mida on iseenesest puudutanud ka maakohus) – sisuliselt vältimatult saab ja ka tuleb mingi kaitseversiooni usaldusväärsuse hindamisel võtta arvesse selle esitamise aega ning asjaolusid tervikuna (seda toetavalt RKKKo 3-1-1-74-05). Õigustatult märgib prokurör, et selle versiooniga tuldi kohtumenetluses välja alles M. Jamalovi poolt ja seda 11.12.2009 toimunud kohtuistungil (vt osundatud protokolli lk 11). Mööda ei saa vaadata faktist, et selleks ajaks oli M. Mittali kui väidetava sündmuse asjaosalise ülekuulamine ammu lõppenud ning selle vältel ei esitatud talle selle sündmuse kohta absoluutselt mitte mingisuguseid küsimusi. Selles osas on ainuõige maakohtu järeldus, et kõnealuse kaitseversiooni ainukeseks eesmärgiks oli kontrollimatult õõnestada M. Mittali kui tõendiallika usaldusväärsust. Kuid oluline on siinkohal veel järgmine. Kui isegi hüpoteetiliselt eeldada, et M. Mittalil oli selline motiiv rõõnavate ütluste andmiseks (mida ringkonnakohus aga absoluutselt ei usu), siis jääks täielikult arusaamatuks kaks asjaolu – miks pidanuks M. Mittal kaasama sellesse ka M. Jamalovi (talle endale sellest

24 plaanist kusjuures ka rääkides; kõnekas on siinkohal ka fakt, et M. Jamalov ei ole enda süüditunnistamist ja karistamist vaidlustanud) ning teiseks – absoluutselt mõistmatuks jääb, millistel põhjustel on sinna siis kaasatud veel R. Vaštšenko. Rõõnavate ütluste andmisel oleks võinud tema siis absoluutselt sellest ahelast välja jätta; kummatigi ei ole seda aga tehtud. Mingit tõsiseltvõetavat motiivi selle kohta, miks peaks A. Sirvi ja A. Kaldma paralleelselt M. Mittaliga omakorda alusetult süütama R. Vaštšenkot, ei ole aga esitatud. Tasub tähelepanu pöörata sellele, et seda ei ole teinud isegi mitte R. Vaštšenko ise ega ka mitte tema kaitsja. Mingit asjakohast selgitust ei esitatud selle fakti kohta ka maakohtus. Seda kaitseversiooni nimetatud puudujääki on hakatud kõrvaldama/täitma alles ringkonnakohtus ja seda on kummalisel viisil asunud tegema hoopis A. Zeinalov. Nii on A. Zeinalov esitanud ringkonnakohtule taotluse uurida A. Kaldma antud ütlusi kellegi Igor Brangeli tapmise asjas, mis peaks väidetavalt siis selgitama, miks annab A. Kaldma valeütlusi tema ja R. Vaštšenko suhtes (A. Zeinalovi väiteks oli nimelt, et tema antud ütlused viisid kellegi I. Brangeli tapmise avastamiseni A. Kaldma tuttava poolt) – mis on kõigel sellel seost aga R. Vaštšenkoga, A. Zeinalov kummatigi ei avaldanud. Samuti kinnitas prokurör ringkonnakohtu istungil, et väited, nagu oleks A. Zeinalovi ütlused aidanud mingilgi viisil kaasa ühe teise kriminaalasja lahendamisele, on selgesõnaline vale – A. Zeinalov ei ole mitte kunagi mitte kellelegi midagi taolist rääkinud. Huvitav on selle juures ka asjaolu, et sellele prokuröri väitele ei esitanud A. Zeinalov mitte mingisuguseid vastuväiteid, kuigi tal oli selleks täielik võimalus. Ringkonnakohtu hinnangul kinnitab see tervikuna, et kõnealune kaitseversioon rajaneb kontrollimatute väidete ajakohatul ning seoseta esitamisel, millel ei ole mitte mingisugust sisulist tõeväärsust. Selle kaitseversiooni jätab kriminaalkolleegium seega edasise tähelepanuta.

15. Apellatsioonides viidatakse ka A. Sirvi ütluste kohtukõlbmatusele ja seda osundusega Saksamaa nn Rostocki maakohtu süüdimõistvale kohtuotsusele, millega tunnistati A. Sirvi süüdi narkootilise aine käitlemises. Kogu seda menetlusosaliste vahel puhkenud vaidlust, millele on pühendatud oluliselt tähelepanu nii apellatsioonides kui ka prokurör enda kohtukõnes neile väidetele vastates, peab ringkonnakohus suuresti sisutühjaks ning seda järgmistel argumentidel.

15.1 Esmalt selgus ringkonnakohtu istungil kohtuvaidluste käigus, et seda nn Rostocki maakohtu otsust ei ole kohtumenetluses üleüldse avaldatud ega tõendina uuritud. Juba see fakt iseenesest väärab KrMS § 15 lg 2 p 2 alusel kõik arutelud küsimuses, kas ja mida sellest kohtuotsusest tuleneb. Ning teisalt – isegi kui see kohtuotsus oleks kohtumenetluses leidnud uurimist ning seal oleks tõepoolest kirjas, mida apellandid väidavad – et seal on ainekoguseid ja teo toimepanemise aega kirjeldatud erinevalt – ei tähendaks see käesoleva kriminaalasja menetlemise seisukohalt absoluutselt mitte midagi. On elementaarne, et mingi välisriigi kohus ei saa anda Eesti Vabariigi kohtusüsteemile mingeid siduvaid seisukohti – seda ei faktiliste asjaolude, saati materiaalõiguslike küsimuste osas (seda leiab aga selgesõnaliselt advokaat L. Olovjanišnikov esitatud apellatsioonides). Seega on täiesti asjakohatud apellantide viited „õiguslikele raamidele“, mida nn Rostocki maakohtu otsus käesolevale kriminaalasjale väidetavalt seab.

15.2 Kogu see probleemistik omab käesoleval juhul tähendust vaid niipalju, et A. Sirvi suhtes on kriminaalmenetlus KrMS § 199 lg 1 p 5 alusel lõpetatud (kd 1, tlk 23). Teisalt ei tähenda väide, et „A. Sirvi peaks käesolevas kriminaalasjas olema hoopis süüdistatav“, samuti midagi põhimõttelist, isegi kui see peaks vastama tõele. Kohtupraktika on olnud kestvalt seda meelt, et tunnistaja/kaassüüdistatava ütluste hindamisel ei ole põhimõttelisi erisusi, s.o sellele laienevad samad reeglid ning põhimõtted (vt selle kohta otsuse p 12). Selles osas on ka Riigikohtu kriminaalkolleegium otsuses nr 3-1-1-89-06 märkinud, et kuigi kehtiv kriminaalmenetlus ei tunne nn potentsiaalse kahtlustatava kategooriat, peab kohus arvestama kõigi asjaoludega, mis on olemuselt kriminaalasja õigeks lahendamiseks asjakohased ning mis võivad mõjutada tõendite hindamist, sh nende usaldusväärsust. Teisisõnu – sõltumata sellest nn Rostocki maakohtu otsusest ja seal

25 väljendatust kehtib praeguses kriminaalasjas jätkuvalt tõendite vaba hindamise põhimõte (nii ka prokurör) ja A. Sirvi ütlused tuleb asetada usaldusväärsuse hindamisel üldisesse konteksti teiste kriminaalasjas uuritud tõenditega (A. Sirvi ütluste kohta vt ka otsuse p 12.4).

16. Kaitsja leiab apellatsioonis sedagi, et täielikult on kogu protsessis tõendamata A. Zeinalovi roll. Kriminaalkolleegium ei soostu sellega – juba eelnevalt osundas kriminaalkolleegium tõenditele, mis viitavad A. Zeinalovile kui narkootikumide tellijale, omandajale ja reiside finantseerijale. Täielikult sisutühi on selles kontekstis kaitsja väide, et samahästi võis selleks nn juhtfiguuriks olla ka A. Kaldma. Siinkohal nõustub ringkonnakohus täielikult prokuröri seisukohaga, et teoreetiliselt võis selleks olla tõesti A. Kaldma või ka sootuks keegi kolmas, kuid seda ei kinnita käesolevas kriminaalasjas mitte ükski tõend. Kõik uuritud ja kohtu poolt usaldusväärseks loetud tõendid viitavad aga just A. Zeinalovile kui kõnealuses tähenduses kuriteoga seotud isikule. Sellises olukorras on mõttetu nõuda, et kohus hakkaks arutlema teemal, et tegelikkuses võis selleks nn juhtfiguuriks olla siiski hoopis keegi teine või kolmas isik.

17. Ka on alusetu kaitsja apellatsioonis esitatud väide, et M. Jamalovi ja A. Zeinalovi osaluse narkooperatsioonides välistab nende äraolek Eestist teatud ajavahemikel. Esmalt osundab kriminaalkolleegium juba sellele, et M. Jamalov ei ole tema suhtes tehtud süüdimõistvat kohtuotsust üleüldse vaidlustanudki. Teisalt ei selgu apellatsioonist tõepoolest, mil viisil see eemalviibimise fakt juba iseenesest peaks A. Zeinalovi süü vaatluse all olevas kuriteos välistama. Selleks, et rääkida isikust kui süüteo toimepanijast, ei ole kunagi olnud nõutav tema füüsiline kohalolek kuriteo vahetu sooritamise ajal (vaidlus saab sellisel juhul puudutada vaid küsimust, kas tegemist on täideviimise või osavõtuga). Ning see osalus on vaatamata teatud perioodidel Eestist eemalviibimisele ringkonnakohtu hinnangul vaieldamatult tõendatud. Tõendamist on leidnud ning see on käesoleval hetkel väljaspool vaidlust, et A. Zeinalovit ei olnud Eestis 22.08.2005 – 21.09.2005 (M. Jamalovit ei olnud Eestis 2.08.2005 – 30.08.2005). Sellel ajaperioodil, mil A. Zeinalov oli Aserbaidžaanis, leidsid aset kaks esimest reisi Hollandisse narkootiliste ainete järele.

17.1 Niinimetatud esimene reis toimus 26.08.2005 – 1.09.2005. Samas ei ole narkootiliste ainete peitmine A. Dveilyse autole ajaliselt üldse äärmiselt täpselt fikseeritav; nimelt paigutati narkootiline aine A. Dveilyse autole enne ametliku kauba pealelaadimist (vt A. Kaldma ütlused 19.11.2009 protokoll lk 8), see leidis aga CMR-i kohaselt aset 26.08.2005 (vt kd 2, tlk 90; seega võis narkootilise aine pealelaadimine toimuda ka 25.08.2005). Narkootilise aine esmaseks ostjaks Hollandis enda nn kontaktilt oli M. Mittal, kes sai raha selleks A. Zeinalovilt. Seejuures tuleb silmas aga pidada, et see – st raha saamine - ei olnud asjade n.ö alguseks. M. Mittal on selgitanud üksikasjaliselt, kuidas M. Jamalov tutvustas talle juba varasemalt A. Zeinalovit kui narkootikumiostu rahastajat (vt 20.04.2009 protokoll lk 6. Olgu märgitud, et nendes ütlustes sisaldub detail, mis ringkonnakohtu hinnangul kinnitab täiendavalt M. Mittali ütluste terviklikku usaldusväärsust. Nimelt on M. Mittal selgitanud, et kui toimusid nn läbirääkimised M. Jamalovi ja A. Zeinalovi osavõtul, rääkisid viimased omavahel paljuski omas keeles, millest M. Mittal lihtsalt aru ei saanud. Kriminaalkolleegium ei usu, et juhul, kui isik rõõnab teisi isikuid tahtlikult, oleks tal läbirääkimiste ajal jäänud midagi „arusaamatuks“), kes oli hilisemalt suhtlemisel ka aktiivsemaks pooleks (20.04.2009 protokoll lk 7; kokkulepe narkootilise ainete käitlemiseks saavutati juba 2005 aasta juulis – 22.04.2005 protokoll lk 12. Sellega haakuvad ka A. Sirvi ütlused, mille kohaselt hakati A. Kaldma kaudu otsima võimalusi narkootiliste ainete veoks juba 2005 suvel – vt 24.04.2009 protokoll lk 8; ). Esimese reisi jaoks raha üleandjaks oligi M. Mittali kinnitusel A. Zeinalov, kes andis talle raha üle restoranis ja seda mõned päevad enne reisi algust (vt 20.04.2009 protokoll, lk 7-8). Samuti tuleneb M. Mittali ütlustest, et kontakt A. Zeinaloviga oli tal kogu aeg olemas – see oli eelnevalt läbi räägitud, ta pidi helistama A. Zeinalovile siis, kui kaup oli käes ja

26 kõik n.ö toimib. Seejuures oli tal võimalus helistada ka A. Zeinalovi mobiilile, ühenduse võtmiseks olid olemas ka kindlad kellaajad (20.04.2009 protokoll lk 9).

Esmalt näitavad need ütlused, et A. Zeinalov oli täielikult seotud juba narkootikumide vedamise kavandamisega, samuti oli ta pidevalt kursis reisi toimumise asjaoludega. Samuti ei leia kriminaalkolleegium erinevalt apellantidest, et viibimine osundatud ajahetkedel välismaal välistaks raha andmise M. Mittalile enne esimese reisi algust. Raha saamine A. Zeinalovilt kas 21. või 22.08.2005 mahub täielikult asjade edasisse kulgu – järgnevalt vahetati raha, reisiti Hollandisse, osteti sealt kaup (vt M. Mittali ütlused 23.04.2005 protokoll lk 3), anti üle järgnevatele kulleritele (A. Sirvi ja A. Kaldma), kes omakorda andsid selle üle kas 25.08 või 26.08.2005 üle juba veoautojuhile. Et A. Zeinalov kontrollis enda äraolekul jätkuvalt toimuvat, ilmneb ka A. Kaldma ütlustest, kes iseenesest suhtles üksnes R. Vaštšenkoga. Nimelt kirjeldab A. Kaldma, kuidas ta sai R. Vaštšenko käest teada esmalt seda, et narkootikumid olid mõeldud A. Zeinalovile (vt otsuse p 12.3), hiljem aga sedagi, et A. Zeinalov on sõitnud ära kuhugi pulma ja jätnud enda asemele mingi sugulase, s.o M. Jamalovi, mis R. Vaštšenkole oli vastumeelt, pidades teda n.ö liigseks isikuks (20.11.2009 protokoll lk 2; vt ka 9.12.2009 protokoll lk 10). Oluline on seejuures märkida, et M. Jamalov jõudis Eestisse tagasi enne seda, kui siia saabus nn esimene narkopartii (tema naasis 30.08.2005, veoauto narkootikumidega aga 1.09.2005). Seega ei ole A. Zeinalovi eemalviibimine asjaoluks, miks välistaks mingilgi määral tema puutumuse narkootilise aine ostmise ning Eestisse toimetamisega. Täideviimisõpetuse kohaselt on alust rääkida isikust kui täideviijast ka siis, kui tema varasemalt osutatud teopanus avaldub teo vahetu toimepanemise ajal, kuigi ta ise võib füüsiliselt asuda sootuks mujal. Käesoleval juhtumil tuleb seda vaieldamatult jaatada.

17.2 Niinimetatud teine reis toimus ajavahemikul 9.09.2005 – 15.09.2005. Ka sel ajavahemikul viibis A. Zeinalov tõepoolest väljaspool Eestit. Ka selles osas on M. Mittal selgitanud, et ta oli A. Zeinaloviga siiski pidevalt ühenduses ning raha selleks reisiks jäeti A. Zeinalovil korraldusel talle restorani Šeš-beš (20.04.2009 protokoll lk 11). Samuti instrueeris A. Zeinalov teda sellest, kuhu Eestisse jõudnud narkootilised ained (osaliselt) paigutada (21.04.2009 protokoll lk 2), ka sai M. Mittal kätte tasu selle reisi eest pärast seda, kui A. Zeinalov oli jõudnud tagasi Eestisse, s.o A. Zeinalovi käest (samas). Teisisõnu – ka see reis toimus A. Zeinalovi teadmisel ning toetusel. Kuid ringkonnakohus kordab siinkohal täiendavalt - kogu nn ahel narkootikumide soetamiseks ning transportimiseks oli loodud juba varasemalt ning selle loojaks oli maakohtu poolt tuvastatud kohaselt A. Zeinalov, millise järeldusega kriminaalkolleegium täielikult nõustub. Need andmed lubavad jätkuvalt käsitleda A. Zeinalovit toimunu keskse figuurina ning tema füüsiline eemalviimine Eestist ei välista tema kui (kaas)täideviija vastutust vaatluse all olevas kuriteos.

18. Kriminaalkolleegium ei soostu ka kaitsja seisukohaga, et A. Zeinalovit ei saa süüdi tunnistada seonduvalt suure kasu saamise eesmärgiga ja seda johtuvalt asjaolust, et narkootilise aine kvaliteet on hindamata. Iseenesest nõustub ringkonnakohus prokuröri viitega maakohtu otsusele (vt otsuse lk 97-98, samuti lk 106), kus seda küsimust on põhjalikult käsitletud. Maakohus on põhjendatult leidnud, et tegemist pidi olema tulutoova ettevõtmisega juba johtuvalt asjaolust, et selle operatsiooniga oli seotud suhteliselt lai ring isikuid. Kõnekad on selles osas ka summad, milliste eest narkootilisi aineid soetati ning selles osalenud isikutele makstud tasud. Kõik need asjaolud näitavad ka ringkonnakohtu hinnangul kogumis, et A. Zeinalov tegutses narkootilise aine käitlemisega suure varalise kasu saamise eesmärgil (mööda ei saa taaskord vaadata juba osundatud faktist, mis puudutab A. Zeinalovi enam kui suuri sissetulekuid sularahas täiesti tuvastamata allikatest kõnealusel perioodil).

27 18.1 Seejuures on kaitsja vääralt mõistnud A. Zeinalovile inkrimineeritud süüteokoosseisu, leides, et suure varalise kasu saamine kui selline ei ole leidnud tõendamist. Maakohus on kõnealust küsmust lahanud aga veatult ning asunud õigustatult seisukohale, et KarS § 184 lg 21 p-s 1 sätestatud suure varalise kasu saamise eesmärk kujutab endast üksnes subjektiivset koosseisutunnust, mis iseloomustab toimepanija teadvuse tasandil tema käitumise sihte (nii ka RKKKo nr 3-1-1-18-08). Seega ei ole tähtis, kui suure varalise kasu süüdistatav narkootilise aine käitlemisega tegelikult sai ja kas tema plaanid üldse realiseerusid; määrav on üksnes see, kui suurt kasu ta taotles. Tegemist on nn üleulatuva sisetendentsiga süüteoga; isik on võtnud endale eesmärgiks saada narkootilise ainete käitlemisest suurt varalist kasu, see on tema liikumapanevaks jõuks ning kas ta tegelikkuses sellise kasuni ka jõuab, ei oma koosseisu realiseerituse seisukohast tähendust. Ka on Riigikohtu kriminaalkolleegium otsuses nr 3-1-1-44-08 leidnud, et suure varalise kasu kindlakstegemisel tuleb lähtuda KarSRS § 8 p-s 2 sätestatud suure varalise kahju mõistest. Kriminaalkolleegium on lähtunud arusaamast, et "suur varaline kasu" on karistusõiguslikus mõttes määratlemata õigusmõiste, sellega majanduslikus mõttes lähedane mõiste "suur varaline kahju" on aga KarSRS § 8 p-s 2 täpselt defineeritud, võimaldades analoogilist käsitlust ka mõiste "suur varaline kasu" sisustamisel. Seega on käesoleval hetkel olemas kindel väärtus, mille alusel otsustada, kas isiku käitumine oli suunatud suure varalise kasu saamisele või mitte. Suure varalise kasu kui normatiivse tunnuse sisustamisel tuleb seega lähtuda sellest, et silmas peetav kasu, millele oli suunatud teo toimepanija tahtlus, peab sajakordselt ületama teo toimepanemise hetkel kehtinud kuupalga alammäära. Selles osas tuleb tunnistada, et maakohus on võtnud aluseks väärad lähteandmed – suure varalise kasu mõistet ei ole sisustatud mitte teo toimepanemise ajal kehtinud kuupalga alammäära, vaid kohtuliku uurimise ajal kehtinud kuupalga alammäära kaudu (vt maakohtu otsuse lk 106). Kuid selles mõttes on maakohus eksinud süüdistatavale n.ö soodsamas suunas (arvutuse aluseks olnud alampalk on vahepealsel ajal tõusnud), mistõttu ei pea ringkonnakohus vajalikuks seda küsimust revideerida. Seejuures ei ole apellatsioonides seatud kahtluse alla ega vaidlustatud neid arvandmeid, mille alusel arvutas maakohus välja käideldud narkootilise aine nn „turuväärtuse“ tänavamüügihindade alusel; suure kasu piirmäär on nende arvandmete kohaselt ületatud kümnetes kordades (vt maakohtu otsuse lk 106). Eelnevas punktis leidis ka ringkonnakohus, et suure varalise kasu saamise eesmärk on kriminaalasjas tõendamist leidnud asjaolusid arvestades leidnud kinnitust, mistõttu täiendavalt kriminaalkolleegium sellel küsimusel ei peatu.

18.2 Küll ei soostu ringkonnakohus prokuröri esitatud seisukohaga, mille järgi ei saa ega peagi tegema kindlaks narkootilise toimeaine protsenti hašišis ja marihuaanas, kuna tegemist on taimega, „mille koostise on paika pannud loodus“. Tegemist on ilmselge eksiarvamusega. Kanepitaime teeb narkootiliseks esmajoones seal sisalduv toimeaine THC (sellele lisandub hulgaliselt teisi keemilisi ühendeid, mille hulka pole siiani terviklikult suudetud usaldusväärselt tuvastada); kui seda toimeainet konkreetses kanepisaaduses ei ole, siis pole põhjust rääkida ka kanepist kui narkootikumist. Ning mitte igasugune kanep ei sisalda sellises koguses THC-d, et seda tuleks käsitleda narkootilisena; ka Eestis kasvab nn looduslik kanep, mille THC-sisaldus jääb allapoole narkootiliseks joobeks vajalikku määra, samuti on olemas nn tööstuslik kanep, mille kasvatamine ja realiseerimine on küll rangelt reglementeeritud, kuid siiski täiesti seaduslik. Olgu märgitud, et RKKK otsusega nr 3-1-1-73-05 on päädinud üks kriminaalasi õigeksmõistva kohtuotsuse tegemisega just johtuvalt asjaolust, et kindlaks ei olnud tehtud THC sisaldus süüdistatava juurest leitud kanepitaimes. Samas saab küsimuse, kas käideldud oli ikkagi narkootilist ainet karistusõiguse tähenduses, lahendada ka teiste tõendite kaudu ja abil (vt RKKKo 3-1-1-68-09). Sarnaselt maakohtule annab kriminaalkolleegium sellele küsimusele jaatava vastuse. Juba kauba vedamine Eestisse peidikus, nagu öeldud, suurte summade eraldamine selle ostmiseks ning operatsioonide korduv ettevõtmine viitavad üheselt sellele, et tegemist oli ainega, mille THC-sisaldus ületas lubatud

28 määra, s.o tegemist oli narkootilise ainega. Selle fakti loeb kriminaalkolleegium seega tõendatuks ning ei pea vajalikuks sellel täiendavalt peatuda.

19. Maakohtu otsuse on vaidlustanud ka A. Zeinalov. Selle apellatsiooni kohta märgib kriminaalkolleegium esmalt järgmist.

Kohus peab lahendama isiku süüküsimuse igakülgselt, täielikult ja objektiivselt. Arvestada tuleb seejuures ka võistleva menetluse olemust, kus kohtumenetluse pooled esitavad kohtule kas siis isiku süüd kinnitavaid või neid välistavaid argumente; nende vaagimise tulemil tuleb lahendada küsimus selle kohta, kas isik on talle inkrimineeritava kuriteo toimepanemises süüdi või mitte. On vaidlematult selge, et asjakohaseid (s.t süüd välistavaid/vastustavaid) argumente saab esitada ka süüdistatav ise. Kuid see ei tähenda, et kohus oleks absoluutsena seotud apellandi esitatud argumentidega, s.o oleks kohustatud kummutama igaühte neist. Siinkohal on kriminaalkolleegium ka seisukohal, et argumentide asjakohasuse hindamisel tuleb vaieldamatult hinnata ka konkreetse isiku menetluslikku käitumist tervikuna.

19.1 Põhimõtteliselt tuleb vastata küsimusele, kas kohus võib teatud ajahetkel leida, et isik käitub menetluslikult pahauskselt ning sellest arusaamast lähtuvalt hinnata ka apellatsioonis esitatud argumente. Kriminaalkolleegiumi hinnangul tuleb sellele vastata jaatavalt. Mõistagi ei tähenda see seda, et kohus võiks apellatsiooni jätta sisuliselt läbi vaatamata; küll võib kohus aga sellises situatsioonis asuda n.ö üldisele seisukohale, et apellandi argumendid/taotlused kogumis viitavad menetluslikult pahausksele käitumisele ning nende argumentide detailne käsitlemine on põhjendamatu. Seejuures leiab kriminaalkolleegium, et seda toetab ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi hiljutine seisukoht. Nii on kõrgem kohus otsuses nr 3-1-1-43-10 asunud seisukohale, et menetluse terviklik juhtimine, sh oluliste ja ebaoluliste tõendite eristamine ning poolte tegevusele või tegevusetusele hinnangu andmine on asja arutava kohtu pädevuses. Seejuures märgitakse osundatud otsuses selgesõnaliselt, et kohtumenetluse poolte obstruktsionistlik tegevus ei tohi hakata dikteerima kohtumenetluse kulgu ega muuta kohut protsessiosaliste pantvangiks (vt osundatud otsuse p 46). Selles otsuses viidatakse näiteks ka kohtu õigusele jätta kõrvale kõik asjakohatud küsimused; seega on kohtule antud protsessuaalsetes küsimustes teatud osas kaalutlusõigus. Järelikult on selles valguses apellatsioonikohtul õigus hinnata ka apellatsioonis esitatud argumente kui konkreetses kriminaalasjas asjakohatuid ning jätta need lihtsalt tähelepanuta; küll tuleb kohtul samas põhistada, miks leiab ta isiku süü olevat tõendatud. Seega olukorras, kus isiku süü leiab kohtu hinnangul tõendamist, puudub igasugune loogiline põhjus nõuda, et kohus lükkas samaaegselt ümber ka absoluutselt kõik süüdistatava kaitseargumendid.

19.2 Süüdistatav A. Zeinalovi kaitsetaktika terviklik pahausksus on käesolevas kriminaalasjas väljaspool igasugust kahtlust. Nagu ringkonnakohus märkis juba 22.06.2010 menetlusosalistele saadetud kirjas, toimus esimene kohtuistung esimese astme kohtus 2009 aprillis, kohtumenetlus maakohtus jõudis kohtulike vaidlustega lõpule 2010 jaanuari viimastel päevadel. Lisaks dokumentaalsete tõendite avaldamisele suudeti selle aja jooksul kohtus kuulata üle üksnes seitse süüdistatavat ning üks tunnistaja. Vastab iseenesest tõele, et mitmeid süüdistatavaid ning ka ainukest tunnistajat kuulati kohtus üle mitmete päevade vältel. Kuid faktiks jääb ka see, et enam kui märkimisväärne aeg terves kohtumenetluses on kulunud kõikvõimalike taotluste lahendamisele, mida on esitatud järjepidevalt alates esimesest kohtuistungist; nende arv on sisuliselt loendamatu ning selle eesmärgiks ning ka tulemuseks on olnud üksnes kohtumenetluse venitamine. Tuleb seejuures tähele panna, et sel ajal kaitses süüdistatavat Aserbaidžaani advokaat D. Suleimanov, kellele esialgselt antud luba osaleda kriminaalasjas A. Zeinalovi kaitsjana võeti hilisemalt tagasi (kd 7, tlk 138jj). Ringkonnakohus ei pea seejuures vajalikuks peatuda advokaat

29 D. Suleimanovi menetluslikul käitumisel; kriminaaltoimik on selles osas enam kui kõnekas. Advokaat D. Suleimanovi tegevuse tulemus on aga kokkuvõtlikult hinnatav kahe asjaoluga – esmalt on kasvatatud kriminaaltoimikute mahtu täiesti asjassepuutumatute paberitega ning teiseks – on üheselt arusaadavalt ning pahatahtlikult venitatud kohtumenetluse kulgu.

19.3 Eeltoodu valguses tuleb pöörduda ka A. Zeinalovi esitatud apellatsiooni poole. Nimelt on maakohtu otsuse peale esitanud 16.04.2010 apellatsiooni ka D. Suleimanov (tehes seda vormiliselt kolmanda isiku esindajana), mis jäi aga maakohtu sama kuupäeva määrusega läbi vaatamata johtuvalt asjaolust, et ta ei olnud kriminaalasjas käsitletav menetlusosalisena, kellel oleks apellatsiooniõigus. Kuigi osundatud apellatsioon on selle esitajale tagastatud, on D. Suleimanovi koostatud dokument talletatud digitaalselt KIS-is kriminaalasja dokumentide hulgas. Kui võrrelda nüüd D. Suleimanovi ja A. Zeinalovi esitatud apellatsioone, siis tuleb tõdeda, et need on põhimõtteliselt identsed; pärast seda, kui D. Suleimanovi apellatsioon keelduti menetlusse võtmast, esitas ta selle lihtsalt A. Zeinalovi kaudu. See on enam kui kõnekas detail ning aitab mõista käsitletava apellatsiooni tonaalsust, sisu ning kvaliteeti – nimelt ei kannata see mingit kriitikat.

19.4 Nii jääb juba arusaamatuks, millisest kolmest erinevast süüdistusaktist räägitakse apellatsioonis, mille vastu A. Zeinalovil ennast väidetavalt kaitsta tuli; see väide ei vasta lihtsalt tõele. Samuti kirjutatakse apellatsioonis, et advokaat D. Suleimanovi kätte jäi hulgaliselt materjale, mis kinnitavad A. Zeinalovi süütust; jääb arusaamatuks, miks ei ole neid kohtule siis esitatud (seda näiteks advokaat O. Ladva kaudu). Ka tehakse täiesti kontrollimatuid viiteid tõendite väidetava varjamise ning võltsimiste kohta. Seejuures leitakse apellatsioonis, et neid dokumente varjatakse KAPO-s. Apellatsioonikohtu istungil leidis samas kinnitust, et advokaat D. Suleimanov käis kõigi dokumentidega KAPO-s ka tutvumas, mille kohta koostati protokoll, kuid midagi asjakohast, s.o kaitsjale meelepärast, ei leitudki. Millistele dokumentidele siis viidatakse, mis väidetavalt menetlusorganite valduses on, jääb täielikult arusaamatuks. Seejuures ei viita ükski teine menetlusosaline apellatsioonis esitatud väitele, et kriminaalasjast oleks mingil ajahetkel kõrvaldatud (ja varjatud) seal sisaldunud kaassüüdistatavate ütlusi, mis enda sisult olid A. Zeinalovit (või teisi) õigustavad. Apellatsioonis esitatud väidete üldisem loogika ongi iseloomustatav argumentidega, millega püütakse menetlustoiminguid kuulutada ebaseaduslikeks neis kellegi M. Tšurkini tõlgina osalemise tõttu ning kinnitatakse, et A. Kaldma kasutas reisidel Venemaa eriteenistuste poolt väljastatud passi (viimase kohta vt apellatsiooni lk 49). Ka osutus valeks A. Zeinalovi poolt apellatsioonikohtu istungil korratud väide, et kohtuotsuse venekeelne tõlge on eestikeelsest erinev; kohus kontrollis seda fakti (olgu märgitud, et suhteliselt ajamahukalt) ning ei leidnud neis väidetud erisusi. Kõigi nende asjaolude taustal võtab ringkonnakohus endale õiguse peatuda apellatsioonis esitatud väidetest vaid neil, mis tunduvad kriminaalasja lahendamisel mingilgi määral asjakohased; apellant ei saa „vangistada“ kohut kõikvõimalike kontrollimatute ning paljuski ka lihtsalt tegelikkusele mittevastavate väidete esitamisega. Samuti osundab kriminaalkolleegium sellele, et mitmed argumendid, mis puudutavad konkreetseid reise ning nende toimumist, leiavad käsitlemist advokaat L. Olovjanišnikovi apellatsioonidele vastates. A. Zeinalovi apellatsioonis esitatud argumentidele vastab ringkonnakohus järgmiselt.

20. Apellandi üheks keskseks väiteks on olnud, et pärast Aserbaidžaani advokaat D. Suleimanovi eemaldamist kohtumenetlusest jäeti ta ilma kaitseõigusest. Kriminaalkolleegium ei soostu selle väitega. Esmalt osundab ringkonnakohus sellele, et A. Zeinalovile on olnud kogu kriminaalmenetluse vältel garanteeritud kaitseõigus; seda nii valitud kui ka riigi õigusabi korras määratud kaitsja näol. Et teatud ajahetkel kõrvaldati menetlusest advokaat D. Suleimanov, ei pea ringkonnakohus kaitseõiguse rikkumiseks. Nii on ka RKKK määruses nr 3-1-1-61-10 märgitud, et asjaolu, et kaitsjana menetlusse lubatud isik on tegelikult asjatundmatu ja tema kaitsealuse huvid jäävad kaitseta, võib selguda alles

30 menetluse käigus. Käesoleval juhul on väljaspool igasugust kahtlust, et advokaat D. Suleimanov on menetluse jooksul näidanud ennast üles ebapädeva kaitsjana, mis on täiesti põhjendatult tinginud talle esialgselt antud loa tagasivõtmise. Selles situatsioonis on just oluline mõista, et kaitsja valimine ei ole ainuüksi süüdistatava õigus, vaid riigil ei ole mitte ainult pädevus, vaid ka kohustus kontrollida selle praktilisust ning efektiivsust; ning advokaat D. Suleimanovi tegutsemine kohtumenetluses on kirjeldatav kõikide teiste sõnadega kui „praktiline ja efektiivne“. Sellel küsimusel ei pea ringkonnakohus vajalikuks täiendavalt peatuda – advokaat S. Suleimanovi eemaldamine kohtumenetlusest oli põhjendatud ning seaduslik ja A. Zeinalovile garanteeriti kaitse riigi õigusabi korras.

21. Apellatsioonis viidatakse ka advokaat A. Jakobsoni osalemisele tema kaitsjana, kuigi ta esindas teises kriminaalasjas isikuid, kelle huvid olid tema omadega vastuolus; millistel menetlusetappidel see osavõtt aset leidis ning milles väljendub konkreetne vastuolu, apellant aga ei selgita. Nõustuda tuleb samas apellatsiooni osundusega, et 4. juuni 2009 kohtuistungi protokolli kohaselt on advokaat D. Školjar (M. Jamalovi kaitsja) asendanud advokaat A. Jaroslavskit (A. Kaldma ja K. Šmidtase kaitsja); selles faktis võiks ehk tõesti näha huvide vastuolu. Kuid samas tuleb koheselt tunnistada, et peale märke nn asendamise kohta pole protokollis mitte midagi, s.o selle väidetava asendamise ajal midagi sisulist kohtuistungil ei tehtud; kohtuistung läks reaalselt edasi alles siis, kui advokaat A. Jaroslavskit ilmus asendama advokaat A. Liskman (vt 4. juuni 2009 protokoll lk 8).

22. Ringkonnakohus ei soostu ka väitega, et seadusevastaselt on keeldutud erinevate tunnistajate ülekuulamisest. Analoogilise taotlusega pöörduti ka ringkonnakohtu poole, mis jäi aga protokollilise määrusega kohtuistungi rakendamisel rahuldamata. Pikemalt peab ringkonnakohus siiski vajalikuks peatuda küsimusel, mis puudutab taotlust restorani Šeš-beš töötajate ülekuulamiseks, kuna nende vahendusel edastati nn teise reisi finantseerimiseks vajalik raha M. Mittalile.

22.1 Taotluse rahuldamata jätmisel viitas kriminaalkolleegium KrMS § 276 lg 1 p-le 3; selle seisukoha juurde jääb kohus kestvalt. Täiendavalt selgitab ringkonnakohus siiski järgmist. Esmalt on enam kui ebatõenäoline, et isikud suudaksid vastata mõistliku usaldusväärsusega küsimusele, et „kas Te olete viis aastat tagasi andnud restoranis Šeš-beš edasi kellelegi mingi ümbriku“; see oleks nimelt ka ainuke küsimus, mida neilt põhimõtteliselt küsida oleks (seejuures jätab kriminaalkolleegium kõrvale küsimuse, kas ja kuidas saab üldse usaldusväärselt teha kindlaks isikud, kes sel ajal seal restoranis töötasid). Kuid selle taotluse lahendamisel ei saanud jätta tähelepanuta ka prokuröri viiteid nn turvariskidele, mis käesolevat kriminaalasja iseloomustavad; vaieldamatult oli ka see asjaolu täiendavaks argumendiks, miks jättis kriminaalkolleegium selle taotluse kui põhjendamatult ajakuluka rahuldamata. Selle selgituseks tuleb pöörduda näitena „taktika“ poole, mida kasutas A. Zeinalovi suhtes süüstavaid ütlusi andnud A. Sirvi küsitlemisel advokaat D. Suleimanov. Nii on advokaat D. Suleimanov tundnud huvi, millises ettevõttes töötab A. Sirvi abikaasa, kas on tunnistajal lapsi, kas on tal vend ja millega viimane tegeleb, kus vend elab, kus elab tunnistaja ema ning lõpetuseks – kas A. Sirvi sugulaste seas on II Maailmasõjas hukkunuid (7.05.2009 protokoll lk 9); samuti on D. Suleimanov tundnud huvi, kellega ja kus pidas tunnistaja aastal 2006 enda sünnipäeva ja tunneb ka huvi, millal on A. Sirvi abikaasa sunnipäev (8.05.2009 protokoll lk 2). Teisisõnu – varjamatult on esitatud täiesti asjassepuutumatuid küsimusi isiku eraeluliste faktide kohta, mille eesmärgina ei suuda ringkonnakohus näha midagi muud kui soovi tunnistajat mõjutada. Selline lähenemine tunnistajale teeb ringkonnakohtu hinnangul A. Zeinalovist tööalaselt sõltuvate isikute kutsumise kohtuistungile ning nende ülekuulamise enam kui mõttetuks; oleks lihtsameelne arvata, et sealt saadav informatsioon oleks mingilgi määral adekvaatne.

31 23. Ka ei nähtu apellatsioonist lõppeks, milles näeb süüdistatav nn konfiskeerimismenetluse materjalide hindamisel tehtud vigu. Nimetatud tõendid on tõepoolest kriminaalasja materjalidele lisatud (sellest teavitas prokurör seejuures juba aegsasti kõiki) ning neid on ka uuritud. Seda küsimust tuleb aga lahendada samaaegselt väitega, mille kohaselt on rikutud A. Zeinalovi õigusi sellega, et kolmanda isikuna on jäetud kriminaalmenetlusse kaasamata K. D. N.. Kriminaalkolleegium asus juba kohtuistungi rakendamisel seisukohale, et süüdistatava abikaasa ei vasta kolmanda isiku tunnusele; nimelt ei ole käesoleval juhul kriminaalmenetluses lahendatud konfiskeerimise küsimust, vaid A. Zeinalovile varalise karistuse mõistmist. Samal ajal tuleb silmas pidada, et A. Zeinalov on kohtus antud ütlustes andnud enda sularahavoogude kohta põhimõtteliselt kokkuvõtvalt järgmise vastuse – tema ei tea rahadest midagi, vastuseid oskab neile küsimustele anda vaid tema abikaasa, s.o K.D.N. (vt 28.12.2009 protokoll lk 8-9). Samal ajal on kriminaalmenetluses püütud nende asjaolude kohta K.D.N. üle kuulata korduvalt, kummatigi ei ole teda aga suudetud leida. Ka prokurör on korduvalt avaldanud valmisolekut süüdistatava abikaasa ülekuulamiseks (kinnitades seda ka ringkonnakohtu istungil), kuid nagu osundas ka maakohus – on tõsine alus arvata, et viimane viibib Aserbaidžaanis ega plaani Eestisse naasta. Enda abikaasa kohtusse kutsumist on aga vastustanud ka A. Zeinalov. Nende asjaolude taustal on väide, et kahjustatakse K.D.N. huve, jättes teda menetlusse kolmanda isikuna kaasamata, täiesti sisutühi.

24. Väidetele, millega vastutatakse A. Zeinalovi osavõttu nn esimesest narkoreisist (vt p 3.3.8), on ringkonnakohus paljuski juba põhimõtteliselt vastanud p-des 17.1-17.2 ja kriminaalkolleegium ei pea vajalikuks neid korrata. Tuleb vaid tõdeda, et nende väidete esitamisel lähtutakse sisulisest eeldusest, et kõik kokkulepped jne narkootikumide käitlemise osas sõlmiti ainuüksi narkootilise aine vahetu transportimise perioodil; see ei vasta ilmselgelt tõele. Nagu kriminaalkolleegium juba osundas, algas narkootiliste ainete käitlemise planeerimine juba oluliselt varem ning ajavahemikul 26.08-1.09.2005 toimus üksnes väljatöötatud plaani realiseerimine, mitte aga selle esmane väljatöötamine. Midagi ei muuda selles ka fakt, et nn esimese partii Eestisse jõudmisel ei olnud siin ka R. Vaštšenkot; seda on tunnistanud ka A. Kaldma, kelle ülesandeks oli koos A. Sirviga narkootiline aine siin esmaselt vastu võtta. Vaatamata sellele faktile (s.o eemalolekule) organiseeris R. Vaštšenko asjad nii, et sai võimalikuks kokkusaamine A. Kaldma, A. Sirvi ja M. Mittali vahel; nn transpordiraha, millele viitab A. Zeinalov, antigi seejuures A. Kaldma kinnitusel talle üle alles siis, kui R. Vaštšenko oli reisilt tagasi jõudnud (19.11.2009 protokoll lk 9).

Ka on asjakohatu viide sellele, et A. Kaldma ei saanud olla ca 26.08.2005 Hollandis, kuna ta saabus Eestisse alles 24.08.2005 Boliiviast. Viimane asjaolu on leidnud tõepoolest kinnitust, kuid seda ei ole vastustanud ka A. Kaldma ise. Nii on süüdistatav kirjeldanud, et kõik asjakohased lepped narkootilise aine veoks olid juba sõlmitud, kui talle helistas R. Vaštšenko ja teatas, et Hollandist on võimalik „kaup“ kätte saada; A. Kaldma ongi selgitanud, et nn esimene reis läks käima sisuliselt minutitega ning sisuliselt kohe pärast lennujaamas maandumist suundusid nad A. Sirviga Hollandi poole, kuhu nad jõudsid ca 23-24 tunniga (19.11.2009 protokoll lk 6). Seejuures on A. Kaldma selgitanud, et kohale jõudes oli ta väsinud ning jäi hotelli, saates kohtumisele üksnes A. Sirvi (samas, lk 7). Sellega haakub täielikult ka M. Mittali kirjeldus, mille kohaselt andis ta nn esimesel korral kauba üle ainult ühele isikule, s.o kedagi teist ta seal ei näinud (20.04.2009 protokoll lk 9). Ka ei ole süüdistuses märgitud, et A. Zeinalov oleks tasunud pärast esimest reisi M. Mittalile nn töö eest isiklikult; selles osas on M. Mittal selgitanud, et Eestisse jõudnud narkootilise aine jaotas ta vastavalt M. Jamalovilt saadud korraldustele, tema käest sai ta ka 30 tuhat krooni tasu (20.04.2009 protokoll lk 10; kriminaalkolleegium kordab, et narkootilise aine Eestisse saabumisel oli M. Jamalov juba tagasi jõudnud). Et sellel korral oleks osa narkootilisest ainest paigutatud mingi sõiduauto pagasiruumi, M. Mittal seejuures väitnud ei ole, nagu seda ekslikult kinnitatakse apellatsioonis.

32 25. Ka nn teise reisi toimumise kohta ei ole maakohus ega ka mitte süüdistus esitanud väiteid, millele viidatakse apellatsioonis (vt p 3.3.9). A. Zeinalovi ja ka R. Vaštšenko eemalviibimise (viimane oli Eestist eemal 28.08-11.09.2005) ning selle tähenduse kohta on kriminaalkolleegium vastanud juba varasemalt (kauba laadimise asjaolude kohta vt kohtu seisukohad A. Dveilyse kaitsja apellatsiooni kohta otsuse p-s 33). Ka ei saa A. Zeinalovi süüd välistavaks asjaoluks olla see, et tuvastatud ei ole kaassüüdistatavate kinnitusel aset leidnud telefoniühendusi; sellekohast teavet säilitatakse telefonioperaatorite poolt ainult teatud aeg ning on mõistetav, et aastaid hiljem oli selle saamine lihtsalt võimatu. Ka ei väära reisi toimumise tõesust see, et tuvastada ei ole suudetud hotelle, kus ööbisid A. Kaldma, A. Sirvi ja M. Mittal. Viimane on selles osas selgitanud, et ta ööbis suvaliselt erinevates hotellides ning nende nimesid ta lihtsalt ei mäleta (20.04.2009 protokoll lk 8), põhimõtteliselt sarnased selgitused on andnud ka A. Sirvi ja A. Kaldma, kusjuures viimane on lisanud, et hotelli registreerimisel kasutas ta väljamõeldud andmeid (9.12.2009 protokoll lk 2). Need asjaolud selgitavad esmalt seda, miks ei ole suudetud tuvastada konkreetseid hotelle, kus nimetatud isikud Hollandis olles viibisid; teisalt leiab kriminaalkolleegium sedagi, et kõnealusel faktil ei ole kriminaalasja kui terviku seisukohalt üleüldse määravat tähendust. Põhimõtteliselt ei eita ju ka A. Zeinalov ise - või õigupoolest ta isegi kinnitab seda -, et A. Kaldma, A. Sirvi ja M. Mittal võisid tegeleda narkootiliste ainete käitlemisega; küsimus on seega ainult selles, kas ja millisel määral on leidnud kinnitust A. Zeinalovi osavõtt kõnealustest kuritegudest, mitte aga selles, millises hotellis isikud ööbisid. Ka jääb kriminaalkolleegiumile arusaamatuks, millele tuginevalt väidab A. Zeinalov, et M. Mittal viibis teise narkolaadungi Eestisse jõudmise ajal Venemaal; midagi sellist ei ole leidnud kinnitust. Tegemist on taaskord täiesti paljasõnalise väitega, mis ei ole leidnud mingisugust tõenduslikku tuge. Ka ei nähtu apellatsioonides esitatud CMR-idest, et kauba oleks Eestis andud A. Kaldmale ja A. Sirvile üle A. Dveilys, mitte aga K. Šmidtas, nagu see on kirjas kohtuotsuses. A. Dveilys oli kauba pealevõtjaks ja vedajaks, mitte aga mahalaadijaks Eestis; õige on seejuures prokuröri osundus, et CMR-idelt ei nähtu üleüldse fakt, et Leedus oleks vahetatud juhti; et see nii aga toimus, s.t et Leedust alates asus autorooli K. Šmidtas, on kinnitanud ka A. Dveilys ise (vt 4.09.2009 protokoll lk 6).

26. Ka kolmanda reisi osas esitatakse paljuski väiteid, mis ei vasta ilmselgelt tegelikkusele. Tunnistada tuleb, et M. Mittali osas on tuvastatud, et ta saabus Eestisse 19.10.2005 (vt kd 5, tlk 1). Seejuures on seda reisi algust seostatud A. Dveilyse viibimisega Euroopas 20.10.2005 (vt kd 2, tlk 150). Et aga Hollandisse minek toimus n.ö kiirendatult, on samal ajal tunnistanud ka M. Mittal – ta pidi kiirustama, et vahetada raha ning jõuda lennukile (21.04.2009 protokoll lk 2). Mingeid mitmepäevaseid läbirääkimisi narkootikumide saamine M. Mittalil aga ei nõudnud; tekkisid küll küsimused seoses sellega, et hašiši asemel õnnestus osta marihuaanat, kuid selleks anti luba ning narkootiline aine saadi kätte suuremate tõrgeteta (s.o 20.10.2005); et tegemist oli tegutsemisega n.ö ajalise surve all, kinnitab ka fakt, et seekord ei saanud ta A. Sirviga kokku mitte kuskil linnast väljas, vaid Amsterdami kesklinnas, kus ta andis kauba (järgmisel päeval) A. Sirvile ka üle (21.04.2009 protokoll lk 2). Ka A. Sirvi on selgitanud, et kauba esmaselt saamisel ilmnesid teatud probleemid, mistõttu oli neil aega M. Mittaliga rääkida, kuid järgmisel päeval sai ta narkootikumid kätte ning edastas autojuhile Eestisse viimiseks (24.04.2009 protokoll lk 11). Seega mahub see üldisesse ajalisse raamistikku; M. Mittal võis vabalt jõuda Hollandisse juba 19.10.2005, kus kohtus ka A. Sirviga, järgmisel päeval sai narkootikumid ning need edastati A. Sirvi vahendusel A. Dveilysele, kes viibis tõendatult samal ajal seal piirkonnas. CMR nr 0244015, millele viidatakse apellatsioonis ning mille A. Dveilyse taotlusel lisas kriminaalasja materjalide hulka ringkonnakohus, on selles kontekstis aga tähenduseta.

27. Maakohus on tõsikindlalt tuvastanud ka nn neljanda reisi toimumise; ennekõike leiabki apellant, et juba kriminaalasjas olevad tõendid osundavad sellele, et ajavahemikul 8.12.2005-

33 13.12.2005 ei saanud toimuda narkootilise aine transporti Hollandist Eestisse. Kriminaalkolleegium ei soostu selle väitega. Seda reisi puudutavad CMR-id asuvad kd 2, tlk 165jj, neid on põhjalikult analüüsinud ka maakohus (vt maakohtu otsuse lk 100-101) ning kriminaalkolleegium ei pea vajalikuks seda täies mahus korrata. Seejuures tuleb silmas pidada, et kaupa võeti peale erinevatest kohtadest, teatud juhtudel olid tegemist nn asendusveoga (s.o esialgselt teisele vedajale mõeldud kauba võttis peale hoopis K. Šmidtase firma), mis on tinginud ka teatavad erisused pealelaadimiste kuupäevades (millele viitab apellant) – kuid silmas tuleb pidada, et samaaegselt on muudetud ka vedaja nime (vt nt CMR kd 2, tlk 169, tlk 171). Samuti on nende CMR-ide kohaselt jõudnud kaup Leetu alles 12.12.2005, mis näitab üheselt, et pealelaadimise reaalseks kuupäevaks oli ikkagi 9.12.2005, mitte aga 3.12.2005, nagu seda leiab apellant. Ka on alusetu apellandi väide, et A. Kaldma ei viibinud 10.12.-14.12.2005 Eestis; registreeritud piiriületuste kohaselt on A. Kaldma hoopis saabunud Eestisse 10.12.2005, lahkunud aga 14.12.2005 (kd 4, tlk 100). Seega on väär apellandi seisukoht, et A. Kaldma ei saanud narkootikume 13.12.2005 vastu võtta. Analoogiliselt on põhjendamatu viide sellele, et 13.12.2005 ei viibinud Eestis ka M. Mittal (kd 5, tlk 1) – ta on sõitnud küll tuvastatult Eestist välja 10.12.2005, kuid kuivõrd vastavalt Piirivalveameti teatisele ei toimu alates 01.05.2004 regulaarset Euroopa Liidu liikmesriikide kodanike piiriületuste fikseerimist piiriületuste andmekogus (vt kd 5, tlk 194-195), ei tähenda see, et välistatud oleks tema viibimine 13.12.2005 uuesti Eestis.

28. Eelneva alusel leiab ringkonnakohus seega kokkuvõtlikult, et A. Zeinalovi ja tema kaitsja apellatsioonid ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Seetõttu jätab kriminaalkolleegium apellatsioonid rahuldamata ning maakohtu otsuse A. Zeinalovit puudutavas osas tühistamata.

29. Järgmisena lahendab kriminaalkolleegium A. Dveilyse süüküsimuse; kuivõrd tema huvides esitatud apellatsioonid on oma sisult põhimõtteliselt identsed, käsitleb ringkonnakohus neis esitatud väited koos. Mis puudutab A. Dveilyse osavõtu tõendatust talle inkrimineeritud kuritegude toimepanemisest, leiab ringkonnakohus sarnaselt maakohtule, et see on leidnud täielikult tõendamist. Apellatsioonides esitatud väidetele vastab kriminaalkolleegium järgmiselt.

30. Süüdistatava kaitsja on seisukohal, et määravat tähendust omab A. Dveilyse süüküsimuse (sh talle karistuse mõistmisel) lahendamisel asjaolu, et kõik enda teopanused osutas süüdistatav väljaspool Eesti Vabariigi territooriumi. Ringkonnakohus ei soostu selle seisukohaga ning viitab selles kontekstis RKKK otsusele nr 3-1-1-84-09, kus oli lahendamisel paljuski sarnane olukord. Selles kaasuses viitas Riigikohus nn ubikviteedipõhimõttele (KarS § 11 lg 1) ja märkis, et kuna osa süüdistatavatele etteheidetava kuriteo koosseisu kuuluvast (tervik)käitumisest toimus Eestis, siis tuleb süüdistatavate tegu käsitada Eestis toimepandud teona. Seega on Eestil A. Dveilyse tegude suhtes territoriaalne jurisdiktsioon nähtuvalt KarS § 6 lg-st 1 ja seda sõltumata asjaolust, et ta ise Eesti territooriumil mingit vahetut teopanust ei osutanud. Täiendavalt on Riigikohus leidnud, et kui toimepandud tegu ohustab suure hulga inimeste tervist, siis saaks esitatud süüdistuses tugineda ka KarS § 9 lg 1 p-st 1 nähtuvale passiivsele isikupõhimõttele. Selline seisukoht on aktuaalne ka käesolevas kaasuses; nimelt on ringkonnakohtu hinnangul tõendatud, et A. Dveilys oli teadlik, et tema poolt käideldud narkootikumid on määratud jõudma Eestisse.

31. A. Dveilyse suhtes annavad süüstavaid ütlusi esmajoones K. Šmidtas, A. Kaldma ja A. Sirvi. Sarnaselt maakohtule ei näe ringkonnakohus põhjust nende ütluste usaldusväärsuses kahelda; seda enam, et neid kinnitavad ka nn CMR-id, millede kohaselt viibis süüdistatav vaatluse all olevatel

34 ajaperioodidel Euroopas ning just nendes piirkondades, kus tal oli võimalik narkootiline aine transportimiseks peale võtta. Seejuures viitab kriminaalkolleegium asjaolule, et olulise kahtluse alla on seatud juba A. Dveilyse enda ütluste usaldusväärsus ning seda johtuvalt asjaolust, et kui kohtueelsel uurimisel on ta terviklikult eitanud, et ta oleks kellegi palvel midagi enda sõidukiga vedanud, siis kohtus on süüdistatav seda versiooni muutnud; põhimõtteliselt tunnistab A. Dveilys ka ise erinevatel kordadel kauba saamist ning vedamist, kinnitades samas, et ta ei teadnud nende sisu (vt 4.09.2009 protokoll lk 4-5). Seejuures on vale kaitsja viide A. Kaldma väidetavatele valeütlustele; viimane ei ole kunagi väitnud, et nn esimesele reisile sõitis ta lennukiga, kuigi tegelikkuses läks ta Hollandisse autoga; selles osas märgib prokurör õigesti, et kriminaalasjas on fikseeritud A. Kaldma saabumine kõnealusel päeval lennukiga Eestisse, mitte aga lahkumine (selle kohta vt ka otsuse p 24).

32. Kaassüüdistatav K. Šmidtas on üksikasjaliselt kirjeldanud, kuidas toimus A. Dveilyse kaasamine kuriteo toimepanemisele. Esmalt tegi A. Kaldma temale ettepaneku osaleda narkootikumide käitlemises; tema omakorda tegi ettepaneku vedada narkootikume A. Dveilysele, millega viimane ka soostus (7.09.2009 protokoll lk 5). Seejuures on ainetu ka kaitseväide, et A. Dveilys ei teadnud, mis on veetava kauba olemuseks; nii on K. Šmidtas selgitanud, et kaassüüdistatavale rääkis ta travkast, mida võib üheselt mõista kui selgesõnalist viidet narkootilisele ainele, samuti käskis ta paigutada kotid nn keldrisse, mille all peeti silmas sõiduautos olnud peidikut (samas; vt ka 4.09.2009 protokoll lk 7, kus A. Dveilys ka ise kirjeldab saadud kauba asetamist peidikusse, s.o põranda alla). Nende asjaolude taustal on enam kui ebausutav A. Dveilyse kaitseväide, et enda teada peitis ta sõiduki põranda alla vitamiine/ravimeid ning põranda alla peidikusse tuli need panna seetõttu, et need kaduma ei läheks või et ta kottidesse sisse ei vaataks (4.09.2009 protokoll lk 11); selline kaitseversioon ei evi mingit elulist usaldusväärsust.

Seejuures on oluline, et K. Šmidtas ütles A. Dveilysele ka seda, mis oli narkootilise aine üldisemaks sihtpunktiks – ja see oli Eesti. Teisisõnu – A. Dveilys oli teadlik, et Leedust, kus tema andis sõiduki K. Šmidtasele üle, viiakse narkootikumid edasi Eestisse. Ka on K. Šmidtas selgitanud, et A. Dveilys oli nn operatsioonides osalemisega nõus ning teda huvitas esmajoones üksnes küsimus, kui palju selle eest makstakse (7.09.2009 protokoll lk 5; seda, et tema poolt veetud kaup pidi jõudma Eestisse, on möönnud ka A. Dveilys ise – vt 4.09.2009 protokoll lk 9). Et süüdistatav oligi nõus narkootilisi aineid vedama ning seda reaalselt ka tegi, tuleneb edasiselt juba A. Kaldma ja A. Sirvi ütlustest, kes narkootilised ained A. Dveilysele reaalselt Hollandis ka üle andsid. Seejuures ei vaidlusta apellandid nn esimese reisi toimumist; kaitseargumendiks on selles osas, et A. Dveilys ei teadnud, mida tema poolt veetud pakendid sisaldasid. Juba eelpool nimetatud argumentidel peab ringkonnakohus seda ebausaldusväärseks kaitseversiooniks. Täiendavalt tõendab aga seda veel ka A. Kaldma kirjeldus toimunu kohta. Enda ütlustes kirjeldab A. Kaldma üksikasjaliselt, kuidas nad jõudsid kohtumispaika, kusjuures A. Dveilys oli närviline, kuna pidi jõudma veel kauba pealelaadimisele, samuti kirjeldab ta detailselt, kuidas toimus narkootilise aine peitmine põranda all olnud peidikusse. Seejuures on A. Kaldma ka selgitanud, et peale narkootilise aine peitmist piserdas ta seda mingi ainega koerte haistmismeele pärssimiseks, samuti taastas A. Dveilys pärast luugi sulgemist n.ö endise olukorra, st kattis selle ühtlaselt haagise põrandal olnud prügiga (19.11.2009 protokoll lk 8). Ka see kinnitab täiendavalt, et A. Dveilys oli täiesti teadlik sellest, et tema poolt veetavaks kaubaks on narkootiline aine.

33. Ka ei soostu kriminaalkolleegium apellantide seisukohaga, et reaalne ei olnud nn teise reisi toimumine nii, nagu seda kirjeldavad A. Kaldma ja A. Sirvi. Peamiseks kaitseteesiks on siinjuures väide, et A. Kaldma ei saanud jõuda narkootikumide üleandmisele Hollandis, kuna ta oli tõendatult 9.09.2005 õhtul kell 18.34 alles Ikla piiripunktis (vt kd 4, tlk 100). Selles osas on A. Kaldma selgitanud, et Hollandisse suundus ta koheselt pärast seda,

35 kui oli jõudnud Barcelonast tagasi Eestisse; see toimus tõepoolest 9.09.2005. Peale seda võttis ta kohe peale A. Sirvi ning koos suunduti Hollandisse, kuhu jõuti järgmise päeva hilisõhtul; A. Kaldma on esimest kahte reisi terviklikult iseloomustanud kui „hullus tempos toimunuid“ (19.11.2009 protokoll lk 9-10). Koheselt saadi M. Mittali käest narkootiline aine, pakendati see ümber ja koheselt, s.o ööl vastu 11.09.2005, anti kaup kokkulepitud kohas A. Dveilysele ka üle (19.11.2009 protokoll lk 11). Kõnealune koorem jõudis Leetu 12.09.2005 (kd 2, tlk 122-123). Ebaõige ongi seejuures apellantide arutluses just lähtetees, et maakohtu järelduste kohaselt paigutati narkootiline aine samuti autosse 9.09.2005; õigustatult märkis prokurör, et midagi sellist maakohtu otsusest ei tulene. Maakohus on märkinud üksnes ajalise raamistiku, mille raames vedu toimus; ja see algas ametliku kauba pealelaadimisega A. Dveilyse masinale (vt K. Šmidtase ütlused 7.07.2009 protokoll lk 8). Oluline on just tähele panna, kuidas kirjeldab toimunud A. Kaldma. Nimelt toimus narkootilise aine üleandmine peale seda, kui masinale oli paigutatud ametlik laadung. Sellest teavitas K. Šmidtas ka A. Kaldmad ning viimane palus uurida, kas on võimalik asetada koorem autole nii, et vähemalt osa juurdepääsust jääks peidikule vabaks; A. Kaldma kirjeldabki, kuidas üks sektsioon oli autojuhil õnnestunud vabaks jätta ning selle kaudu paigutati peidikusse narkootiline aine (19.11.2009 protokoll lk 10-11; sama ka 10.12.2009 protokoll lk 11). Seega ei lükka apellantide argumendid ümber süüdistuse teese ka selle reisi toimumise kohta.

34. Minetusi tõendite hindamisel ei leia kriminaalkolleegium ka nn kolmanda reisi osas. Apellandid leiavad, et narkootilise aine pealelaadimine süüdistatava autole ei saanud kindlasti toimuda 20.10.2005, kuna sel päeval laadis A. Dveilys esmalt kauba maha (ringkonnakohtu poolt kriminaalasja materjalide hulka liidetud CMR nr 0244015) ning võttis kohe seejärel peale uue kauba (CMR nr 0244197, kd 2, tlk 151). Kriminaalkolleegiumi hinnangul on prokurör aga veenvalt näidanud, et asjade selline käik oli siiski täielikult võimalik. Prokuröri teeside kohaselt pidi A. Dveilys sellise lisasõidu tegemiseks läbima natuke rohkem kui 400 kilomeetrit (seda tunnistab ka kaitsja esitatud apellatsioonis), milleks kulub kiirteedel ca 4 tundi. Kui Euroopasse veetud kaup laaditi maha 20.10.2005 hommikul (reis Leedust algas seejuures 18.10.2005), oli A. Dveilyses enam kui piisavalt aega, et jõuda kohtumisele A. Sirviga ning naasta õigeaegselt uue kauba pealelaadimisele. Kolmanda reisi kohta on iseloomulik veel see, et see teatud määral n.ö ebaõnnestus – hašiši soetamine luhtus ning selle asemel ostis M. Mittal kaalult oluliselt vähem marihuaanat (vt asjaolude osas ka otsuse p 26). Samuti osales nn kauba üleandjana A. Dveilysele sellel reisil ainult A. Sirvi. Viimane on kirjeldanud, kuidas A. Dveilys tundis muret, et kaupa on seekord vähem ning avaldas kartust, et ka tasu saab seetõttu olema väiksem (7.05.2009 protokoll lk 4; peale narkootilise aine pealelaadimist läks A. Dveilys A. Sirvi kinnitusel ametlikku kaupa peale laadima, s.o treiler oli narkootilise aine pealelaadimisel tühi – vt 2.09.2009 protokoll lk 11). Sama asjaolu tuleneb ka K. Šmidtase ütlustest, kelle käest A. Dveilys nn tasu hilisemalt kätte sai; ka talle avaldas A. Dveilys sõiduki üleandmisel, et kaupa on seekord vähem ning tundis muret, et võidakse maksta vähem kui esialgselt lubatud (9.09.2009 protokoll lk 2).

35. Ka nn neljanda reisi osas kinnitab A. Sirvi, et narkootiline aine anti üle varasemast tuttavale autojuhile, s.o A. Dveilysele (7.05.2009 protokoll lk 5). On iseenesest õige, et sel korra kasutati uut haagist numbriga AM 401 (kd 2, tlk 168). Mitte millegagi ei ole aga leidnud kinnitust apellantide väide, et sel ajal seal peidikut ei olnud ning viimane valmistati firma „Kaukas“ poolt alles järgmise aasta alguses. Selle väite kinnituseks palus A. Dveilys (ja mida toetas ka tema kaitsja) nõuda nimetatud firmast välja remondiga seonduvad materjalid. Kriminaalkolleegium jättis selle taotluse rahuldamata johtuvalt juba asjaolust, et on ilmselge, et mingeid dokumente peidiku ehitamise kohta ei vormistata. Sisuliselt on seega tegemist tõendamata kaitseväitega. Samas osundab kriminaalkolleegium K. Šmidtase ütlustele, kes on üksikasjalikult kirjeldanud, et peidiku nn

36 ehitustööd tegi ta ise (7.09.2009 protokoll lk 7); samuti tuleneb A. Kaldma ütlustest, et neljanda reisiga oli terviklikult seotud viivitus, kuna vana auto lagunes lõplikult ära ning K. Šmidtas „valmistas“ uut sõidukit reisideks ette (10.12.2009 protokoll lk 5). Seega on enam kui usutav, et ka kõnealune peidik sai valmistatud nende ettevalmistustööde käigus ning apellantide argument ei lükka ümber maakohtu järeldusi.

36. Eeltoodu alusel leiab ringkonnakohus, et A. Dveilyse puutumus talle inkrimineeritud kuritegude toimepanemisega on leidnud täielikult tõendamist ning apellatsioonid tuleb selles osas jätta rahuldamata. Küll nõustub kriminaalkolleegium süüdistatava kaitsja apellatsiooniga selles, et käesoleval hetkel on vääralt kohaldatud materiaalõigust, täpsemalt kaastäideviimise instituuti. Selles osas märgib kriminaalkolleegium järgmist.

36.1 Seejuures peab ringkonnakohus vajalikuks lahendada üks põhimõtteline küsimus, mis on käesoleval hetkel tekkinud – nimelt kas ja mil määral on alamaastme kohus pädev muutma asjakohast praktikat materiaalõiguse sisustamisel. Süüdistatava kaitsja vastustabki väljakujunenud kohtupraktikat ning pakub asemele alternatiivse lähenemise. Selles osas leidis prokurör ringkonnakohtu istungil, et sellised küsimused saabki tõstatada üksnes Riigikohtu tasemel, s.o ringkonnakohtul puudub pädevus irduda materiaalõiguse osas väljakujunenud kohtupraktikast (vt ka prokuröri radikaalselt teine seisukoht kõnealuses küsimuses RKKKo 3-1-1-101-07, p 5.5 ls 1). Kriminaalkolleegium ei soostu selle väitega.

Et Riigikohtu kriminaalkolleegium kujundab asjakohast õiguspraktikat, on selge. See aga ei tähenda, et alamaastme kohus ei võiks mingi kriminaalasja raames sellest hälbida ning leida, et teatud lahendus ei ole ühel või teisel põhjusel (enam asja)kohane ning pakkuda välja uut lähenemisviisi. Prokuröri poolt pakutud lähenemine tähendaks sisuliselt seda, et kui Riigikohus pole mingi õigusinstituudi kohta midagi öelnud, ei tohi nt ringkonnakohtul selles osas mingit seisukohta ollagi; siit näib läbi kumavat arusaam, et nt ringkonnakohus ei saagi vajadusel kaasa rääkida teatud materiaalõigusliku instituudi sisustamisel või - nagu käesoleval juhul taotletakse – uuendamisel. Kriminaalkolleegium vastustab üheselt seda arusaama ning kinnitab, et kui ringkonnakohus peab teatud situatsioonis vajalikuks pakkuda välja asjakohane uus käitumisalternatiiv Riigikohtu seisukohtadele, siis seda ka tehakse. See, kas Riigikohtu kriminaalkolleegium seda edasiselt aktsepteerib, on juba täiesti eraldiseisev küsimus. Kui seda seisukohta eitada, oleks järgmiseks sammuks tõepoolest väide, et Eesti Vabariigi maaja ringkonnakohtud (aga miks mitte ka Riigikohus) on „prejuditsionaalselt“ seotud mingi Rostocki maakohtu otsusega, mida prokurör kummatigi aga vastustab. Seetõttu ei pea ringkonnakohus seda argumenti iseenesest asjakohaseks.

37. Vaatamata eelöeldule leiab ringkonnakohus käesoleval hetkel, et apellant ei ole nimetanud kaalukaid argumente, miks peaks irduma täideviimisküsimuse lahendamisel nn teovalitsemise teooriast ning sisustama seda teisiti. See tulemus, mille tegemist apellant sisuliselt taotleb, on saavutatav ka nn teovalitsemisteooria rakendamise kaudu. Selles osas rahuldab ringkonnakohus apellatsiooni osaliselt alljärgnevatel argumentidel.

37.1 Iseenesest on maakohus adekvaatselt viidanud asjassepuutuvatele seisukohtadele, mille kohaselt toimub kaastäideviimise kindlakstegemine (vt otsuse lk 104-105). Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kestvas praktikas on omaks võetud arusaam, mille alusel kujutab KarS § 21 lg 2 ls 1 endast nn omistamisnormi, mille alusel vastutab kaastäideviija ka teise isiku poolt realiseeritu eest nii, nagu oleks ta selle ise toime pannud – kuid tuleb rangelt silmas pidada, et see saab toimuda vaid juhul, kui isikutele etteheidetav käitumine on ühine ja kooskõlastatud.

37 Kaastäideviimine teovalitsemise teooria tähenduses nõuab isikute gruppi kui tervikut iseloomustavate objektiivsete ja subjektiivsete tunnuste tuvastamist. Väga selgesõnaliselt on sellisele seisukohale asunud ka Riigikohtu kriminaalkolleegium, märkides otsuses nr 3-1-1-97-04 järgmist.

37.2 Objektiivses mõttes panevad isikud süüteo toime ühiselt, kui nad valitsevad toimuvat funktsionaalselt tööjaotuslikus koostoimes. See tähendab, et igaüks (kaas)täideviijatest peab lisama tagajärje saabumisse teoühtsust hinnates olulise teopanuse, millest kokkuvõtvalt sõltub taotletava eesmärgi saavutamine. Tegemist peab olema kõigist täideviijatest sõltuva ühtse teovalitsemisega, kus kõik isikud tegutsevad ühtsest teoplaanist lähtuva tööjaotuse alusel (p 21.1).

37.3 Samuti peab täideviijaid iseloomustama ühine teootsus ehk teisisõnu - kooskõlastatud käitumine teatud eesmärgi saavutamiseks. Kaastäideviijad peavad olema kokku leppinud rollijaotuses ja selle vastastikusest sõltuvusest - st süütegu pannakse toime läbi teadliku ja soovitud koostegutsemise. Kaastäideviimise korral soovib isik enda teopanust näha just osana ühtsest tegutsemisest. Teovalitsemise teooria tähenduses tuleb seda mõista teovalitsemise tahtlusena (p 21.2).

37.4 Iseenesest võib ka soostuda apellandi seisukohaga, et täideviija instituut on kõnealuse teovalitsemise teooria toel oluliselt laienenud; seda ka n.ö horisontaalses mõttes ehk siis kaastäideviimise mõiste sisustamisel. Selles osas on olnud teatud määral kriitiline ka Riigikohtu kriminaalkolleegium ja seda hiljutises otsuses nr 3-1-1-23-10, märkides, et alati tuleb välja tuua kaastäideviimise tunnused, st näidata, et kõik isikud valitsesid tegu ja nende teopanus oli selline, ilma milleta ei oleks tegu vaadeldav narkootilise või psühhotroopse aine käitlemisena, konkreetsel juhul veona (otsuse p 11.3). Kõnealuses kaasuses leidiski Riigikohus, et pelgalt fakt, et isikud olid ühel ajal autos ning mõlemad olid teadlikud seal olevast narkootilisest ainest, ei anna veel alust neid käsitleda narkootilise aine veo suhtes kaastäideviijatena. Teisisõnu – on hoomatav teatud kaastäideviimise ala kitsendav tõlgendamine. Sõltumata sellest kaasusest leiab ringkonnakohus aga järgmist.

38. Nagu öeldud, peab kriminaalkolleegium maakohtu asjakohast käsitlust otsuse lk 104-105 põhimõtteliselt õigeks ning veatuks – seda aga ühe erandiga ja see puudutab A. Dveilyst. Kohtuotsuses ei ole veenvalt näidatud, et A. Dveilys oleks osalenud narkootilise aine käitlemisel n.ö võrdväärse partnerina koos teiste isikutega. Õige on maakohtu osundus, et narkootilise aine käitlemises osalenud lülid olid paljuski sõltumatud ning teineteisest maksimaalselt eraldatud. Grupiviisiline narkootilise aine käitlemine on teiste osas siiski vaieldamatult tõendatud, kuivõrd ühe või teise rolliks oli teatud teopanuse osutamine, mis oli n.ö temale eelnenud või järgnenud (või mõlema) lüliga kooskõlastatud. A. Dveilys oli selles osas erandlik, kuna tema tegeles ringkonnakohtu hinnangul selles ahelas sisuliselt iseseisvalt ehk siis üksiktäideviijana.

38.1 Põhimõtteliselt on asjaolud iseloomustatavad järgmiselt – narkootilise aine vedu sõltus sellest, kas A. Dveilys juhtus sobivas kohas olema ning kas talle õnnestus midagi peale laadida, mitte aga vastupidi (vt nt K. Šmidtase ütlused 9.09.2009 protokoll lk 8). Teisisõnu – tegemist ei olnud algusest peale n.ö planeeritud reisidega, kus A. Dveilys oleks pidanud vastavalt kokkuleppele kindlasti viibima teatud ajahetkel kindlas kohas, millega teine grupi liige oleks ilmtingimata saanud arvestada. K. Šmidtas on selgitanud, et vastavalt vajadusele võttis ta A. Dveilysega ühendust ja uuris, kas viimasel on võimalik sõita Hollandisse; kas ja kuidas kokkusaamised aset leidsid, ta eraldi ei kontrollinud (9.09.2009 protokoll lk 2). Juba see näitab, et A. Dveilys osales antud ahelas sisuliselt iseseisvalt. Kaastäideviimisest ei anna alust rääkida seegi, et ta narkootilised ained kas A. Kaldma või A. Sirvi kaasabil sõidukisse peitis (vt nt A. Dveilyse enda ütlused 4.09.2009 protokoll lk 8); asjade selline käik oli sisuliselt paratamatu ning näha selles kaastäideviimist on

38 ilmselge liialdus. Neis kinnitust leidnud asjaoludes ei suuda kriminaalkolleegium näha juba nn ühist teootsust, mis on kaastäideviimise eelduseks. A. Dveilys sai sisuliselt iseseisvalt otsustada, kas ta üleüldse mingil konkreetsel ajahetkel narkootilise aine peale võtab; sellekohast kindlat kokkulepet K. Šmidtase ja A. Dveilyse vahel ei ole tuvastatud. Seetõttu leiab kriminaalkolleegium, et narkootilise aine vedamist puudutavas osas tuleb A. Dveilyse käitumine kvalifitseerida ümber KarS § 184 lg 1 järgi, s.o A. Dveilys tuleb tunnistada süüdi narkootilise aine vedamises üksiktäideviijana.

38.2 Sarnase minetuse leiab ringkonnakohus ka osas, mis puudutab A. Dveilyse käitumise kvalifitseerimist KarS § 392 lg 2 p 2 järgi; siinkohal ei näe kriminaalkolleegium isegi mitte üksiktäideviimist. Nagu võib aru saada, oli A. Dveilysel põhimõtteliselt täiesti ükskõik, mis saab tema poolt Leetu toodud narkootilisest ainest edasi; tema ülesanne oli sellega täidetud, ta andis auto K. Šmidtasele üle ning ootas sooritatu eest tasu. Vastab tõele, et seda, kas ja kuidas valitses A. Dveilys olulise teopanusega edasiselt narkootilise aine vedamist Eesti Vabariigi territooriumile, ei ole maakohus sisustanud. Samas oli ta siiski teadlik sellest, et narkootiline aine veetakse K. Šmidtase poolt edasiselt Eestisse (vt selle kohta otsuse p 32). Seetõttu leiab ringkonnakohus, et maakohtu otsus tuleb tühistada ka selles osas ning A. Dveilyse käitumine tuleb kvalifitseerida ümber KarS § 22 lg 3 - § 392 lg 1 järgi, s.o narkootilise aine ebaseaduslikule sisseveole kaasaaitamisena (kuivõrd ei ole teada, et A. Dveilys oleks osutanud tahtlikku kaasabi grupiviisilisele narkootilise aine üle riigipiiri vedamisele; vastavalt tema teadmisele tegi seda K. Šmidtas ainuisikuliselt).

Kaasaaitamine eeldab seejuures nn topelttahtlust. Esmalt peab isik ettevõetava teo osas ise käituma tahtlikult, teiseks on nõutav, et kaasaaitaja peab võimalikuks konkreetse koosseisupärase teo toimepanemist täideviija poolt ja möönab seda (vt RKKKo 3-1-1-97-09). Teisisõnu peab kaasaaitaja teadma, et toetab teatud kindlat võõrast tegu ja see tegu viiakse lõpule tema teopanuse toel; sellest kaasaaitamise jaatamiseks piisab. Sisuliselt tähendab see seda, et kaasaaitamisega on tegemist ka siis, kui isik tagajärge saabumist isegi ei soovi, kuid vaatamata sellele lisab enda toetava osateo (vt RKKKo 3-1-1-150-03). Nagu öeldud, oli A. Dveilys ringkonnakohtu hinnangul teadlik sellest, et narkootilise aine sihtkohaks on Eesti. Isegi kui ta suhtus sellesse n.ö ükskõikselt, on see piisav, et jaatada tema käitumises kaasaaitamistahtlust.

39. Vaatamata eeltoodule on ringkonnakohus seisukohal, et süüdistatavale maakohtu poolt mõistetud karistus tuleb jätta muutmata. Kuigi kriminaalkolleegium kvalifitseeris A. Dveilyse käitumise ümber kergemat sanktsiooni ette nägeva seadusesätte järgi, ei pea see automaatselt tooma kaasa mõistetud karistuse vähendamist. Tunnistada tuleb seejuures, et A. Dveilyse osalussüüs ei muutunud absoluutselt mitte midagi; ka ringkonnakohus tuvastas süüdistatava käitumise just sellisena, nagu seda tegi maakohus. Teisisõnu – A. Dveilyse teo ebaõigussisus ning määras ei muutunud sisuliselt mitte midagi. Karistuse juures peab ringkonnakohus vajalikuks arvestada sedagi, et narkootilist ainet, mida A. Dveilys käitles, oli äärmiselt suures koguses. Sarnaselt maakohtule ei tuvastanud ringkonnakohus süüdistatava käitumises karistust kergendavaid asjaolusid; A. Dveilyse käitumine on kantud raha teenimise eesmärgist, seejuures sisenes ta n.ö ettevõtmisesse omavastutuslikult ning tahtlikult. Nagu on seda kirjeldanud ka K. Šmidtas, A. Dveilyst ta kuriteos osalema kuidagi täiendavalt ei mõjutanud ning see oli seega tema isiklik kaalutletud otsus. Arvestades neid asjaolusid kogumis asub ringkonnakohus seisukohale, et A. Dveilysele mõistetud karistus vastab jätkuvalt tema teosüüle ning seda vaatamata tema käitumise osalisele ümberkvalifitseerimisele.

39 V

40. Järgnevalt lahendab ringkonnakohus R. Vaštšenko süüküsimuse. Kriminaalkolleegium on seisukohal, et apellatsioonis esitatud väited ei lükka ümber maakohtu järeldusi ning leiab seega samuti, et R. Vaštšenko süü talle inkrimineeritud kuritegude toimepanemises on leidnud täielikult tõendamist.

41. Esmalt ei nõustu kriminaalkolleegium apellandi kriitikaga, et maakohus on puhuti R. Vaštšenko justkui „unustanud“, mis tõendab kaitsja arvates kaude, et ka maakohtu jaoks oli R. Vaštšenko osalemine kuriteos ebaloogiline. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus seevastu põhjalikult selgitanud nii süüdistatava sattumist antud narkootilise aine käitumisahelasse kui ka määravat rolli selles (vt esmajoones otsuse lk 104), mistõttu on osundatud kriitika paljasõnaline. Täiendavalt märgib ringkonnakohus järgmist (vt ka otsuse p-d 12.3 ja 17.1, kus kriminaalkolleegium on juba osundanud R. Vaštšenko seotusele toimepandud kuritegudega).

42. Nii on alusetu apellandi väide, et R. Vaštšenko ei tundnudki üleüldse A. Zeinalovit, kelle korraldusi/juhiseid ta põhimõtteliselt täitis ning kelle n.ö vahemeheks ta A. Kaldmaga (ning A. Sirviga) suhtlemisel oli. Tutvust A. Zeinaloviga ei ole eitanud seejuures ka süüdistatav ise. Nii on R. Vaštšenko selgesõnaliselt tunnistanud, et A. Zeinalov oli tema tuttavaks, kuigi kinnitab samas, et omavaheline läbikäimine ei olnud tihe (17.11.2009 protokoll lk 3); et omavahelised suhted olid nii olemas kui ka olemuselt sõbralikud, kinnitab süüdistatav ka enda kaitsja, s.o advokaat L. Olovjanišnikovi vastavasisulisele küsimusele vastates (samas, lk 5).

43. Esitatud süüdistuse ning ka maakohtu poolt tuvastatu kohaselt oli R. Vaštšenko seejuures isikuks, kes organiseeris mh A. Kaldma kaudu narkootilise aine veo Hollandist Eestisse. Selles osas on kaitsja esitanud vastuväite, et tegemist on ebaloogilisusega, kuivõrd süüdistataval oli endal transpordifirma (vt 30.09.2009 protokoll lk 8), mille teenuseid oleks ta võinud vajadusel kasutada. Esmalt soostub kriminaalkolleegium siinkohal prokuröri esitatud seisukohaga, et selline n.ö endaga vahetus seoses oleva ettevõtte kasutamine narkootilise aine käitlemisel oleks olnud liialt riskantne ning just seda püüdis R. Vaštšenko vältida. Lisaks sellele, et tegemist on lihtsalt loogilise seisukohaga, kinnitab ringkonnakohtu hinnangul seda ka A. Kaldma ütlustest tulenev teave.

43.1 Nagu öeldud, oli R. Vaštšenko transpordifirma juhatuse liikmeks, samal ajal kui selle firma omanikuks oli A. Vaštšenko, s.o tema isa (vt 30.09.2009 protokoll lk 8). Seejuures on A. Kaldma selgitanud, et R. Vaštšenko vastavasisuline ettepanek oli talle üllatuseks; R. Vaštšenko oli äärmiselt sõltuv enda isast ning vennast ning need saavad toimuvast teada, tekivad tal – s.o R. Vaštšenkol – suured probleemid (19.11.2009 protokoll lk 4). Seda asjaolu on A. Kaldma korranud ka ülekuulamise jätkudes, selgitades täiendavalt, et küsimusele, miks R. Vaštšenkol üldse millegi sellisega on vaja tegelda, sai ta vastuseks, et raha on vaja seoses liisingute ja võlgadega (11.12.2009 protokoll lk 5). Seega haakub see teave põhimõtteliselt kaitsja enda poolt esitatud väitega, mis puudutab R. Vaštšenko rahalist sõltuvust enda vennast ning isast; see selgitab aga ühtlasi seda, miks R. Vaštšenko, soostudes tegelema narkootikumide käitlemisega, soovis seda samaaegselt siiski distantseerida enda lähisugulastest. Enda isaga seotud ettevõtte mittekasutamine oli ringkonnakohtu hinnangul seega loogiliseks, mitte aga ebaloogiliseks sammuks.

44. Seejuures nõustub kriminaalkolleegium apellandi osundusega – ja selles osas ei ole ka üleüldse vaidlust -, et R. Vaštšenkot ei olnud Eestis ajavahemikul 28.08-11.09.2005 (s.o Eestisse jõudis ta alles enne nn teise narkoreisi lõppu). Kuid sarnaselt A. Zeinalovi osas märgib kriminaalkolleegium ka siinkohal, et sellel asjaolul ei ole määravat tähendust.

40 44.1 Nagu eelnevalt öeldud, algasid ettevalmistused narkootilise aine käitlemiseks oluliselt enne nende reaalset vedu. Nii on A. Kaldma kinnitanud, et ettepaneku vedada narkootilisi aineid tegi R. Vaštsenko talle juba 2005 esimeses pooles (19.11.2009 protokoll lk 4). Samuti oli R. Vaštšenko temaga ühenduses vahetult enne esimese reisi algust; nagu ringkonnakohus tuvastas, alustas A. Kaldma sõitu Hollandisse koos A. Sirviga 24.08.2005 (vt otsuse p 24). A. Kaldma on kinnitanud, et R. Vaštšenko andis seejuures talle ka reisiraha, mille osas oli juba eelnevalt kokkulepe saavutatud (19.11.2009 protokoll lk 6). Seejuures oli nn esimese reisi alguses R. Vaštšenko täiesti Eestis olemas, mistõttu tema lahkumine 28.08.2005 ei muutnud midagi selles, et tema osutatud teopanus sai avalduda kuriteo toimepanemise käigus. Pole põhjust kahelda A. Kaldma kirjelduses, mille kohaselt oli - vähemalt tema ja A. Sirvi jaoks - R. Vaštšenko kogu operatsiooni n.ö sisuliseks vahetuks juhiks (kuivõrd nemad A. Zeinaloviga ise otseselt kontaktis ei olnud). Nii on ka väär apellandi seisukoht, et R. Vaštšenko roll piirdus ainult paari telefonikõne tegemisega. A. Kaldma ütlustest nähtub üheselt, et R. Vaštšenkolt pärines ka teave, kus, kellega ja millal tuleb Hollandis kokku saada, et saada enda valdusesse narkootiline aine (19.11.2009 protokoll lk 7). Samuti oli R. Vaštšenko teadlik üleantava narkootilise aine kogusest, mida oli 40 kg (samas; analoogne informatsioon pärineb põhimõtteliselt ka A. Sirvi ütlustest, millega saab täiendavalt tuvastada A. Kaldma ütluste usaldusväärsust - vt 24.04.2009 protokoll lk 7, lk 8, lk 10, kus A. Sirvi kirjeldab R. Vaštšenko tähendust nende käitumisele); sarnaselt maakohtule näeb ringkonnakohus selles olulist teopanust (kaas)täideviimisteo mõttes.

44.2 R. Vaštšenko naasis Eestisse 11.09.2005, s.o enne seda, kui siia jõudis nn teine narkolaadung. Kuid ka enne teise reisi algust (vt ka otsuse p 33) oli ta A. Kaldma kinnitusel temaga ühenduses ning koordineeris sõidu toimumist, samuti suutis ta vaatamata eemalolekule organiseerida nn reisiraha üleandmise Šeš-beš restorani kaudu A. Kaldmale ja A. Sirvile (19.11.2009 protokoll lk 9). Samuti kompenseeris ta koheselt pärast seda, kui oli tagasi jõudnud, A. Kaldmale raha, mille viimane oli nn isiklikult arvelt kulutanud esimese käigus (samas; vt ka 9.12.2009 protokoll lk 2). Seega on ka siin arusaadavalt olemas R. Vaštšenko keskne roll reiside toimumises/korraldamises ning kaitsja väide, mis on rajatud süüdistatava eemalviibimisele Eestist, ei ole asjakohane.

45. Põhimõtteliselt on analoogiline olukord ka kahe järgnenud reisi osas; R. Vaštšenko vahendas asjakohase info A. Kaldmale, (kes edastas selle omakorda A. Sirvile ja K. Šmidtasele), misjärel maksis ka reiside eest kokkulepitud summad (vt ka otsuse p 12.3, kus toodud asjaolusid ei hakka kriminaalkolleegium kordama). Seejuures leiab apellant, et A. Kaldma kui ainuke R. Vaštšenkot vahetult süüstav tõendiallikas rõõnab teda. Kriminaalkolleegium ei nõustu sellega kahel peamisel põhjusel.

45.1 Esmalt tuleb kriminaalkolleegiumi hinnangul tunnistada, et R. Vaštšenko n.ö integreerimine kuriteo toimepanemisse juhul, kui ta sellega tegelikkuses seotud ei ole, oleks lihtsalt ülemääraselt keerukas. Kui lähtuda kaitsja teesist, et selle kaudu kergendab A. Kaldma enda karistust, siis oleks märkimisväärselt loogilisem, et A. Kaldma oleks hakanud süüstama vahetult nt A. Zeinalovit kui narkootikumide tellijat; miks on enda n.ö saatuse kergendamisesse vaja kaasata R. Vaštšenkot – kelle osas oli ta muuseas täiesti teadlik, et ta ei viibinud kahe esimese reisi raames Eestis, s.o muuta enda väärteavet raskesti tõendatavamaks – jääb ringkonnakohtule sellisel juhul mõistmatuks. Siinkohal peab ringkonnakohus vastama apellandi enda arutluskäiguga – selline toimimine ei oleks lihtsalt loogiline. Samuti tuleneb A. Kaldma ütlustest infot, mis on samaaegselt leidnud tõendamist teiste süüdistatavate ütluste kaudu. Nii on A. Kaldma näiteks kirjeldanud, kuidas R. Vaštšenko oli häiritud faktist, et A. Zeinalov sõitis ära ning jättis enda asemele mingi sugulase (20.11.2009 protokoll lk 2). Nagu tuleneb M. Mittali ütlustest, oli selleks isikuks M. Jamalov. Sellega seoses kirjeldab A. Kaldma näiteks veel üksikasjaliselt, kuidas M. Jamaloviga suhtlemiseks hankis R. Vaštšenko eraldi telefoninumbri, et M. Jamalov ei saaks temaga rääkida n.ö ametlikul numbril

41 (9.12.2009 protokoll lk 10). Need on detailid, mis ringkonnakohtu hinnangul just kinnitavad A. Kaldma ütluste usaldusväärsust.

45.2 Teisalt osundab kriminaalkolleegium asjaolule, et A. Kaldma ei ole ainukeseks R. Vaštšenkot süüstavaks tõendiallikaks. Süüstavaid ütlusi on andnud tema suhtes ka A. Sirvi; seejuures ei nõustu kohus kaitsja seisukohaga, et osundatud ütlused ei ole usaldusväärsed. Esmalt tuleb ka siinkohal tunnistada – kui A. Sirvi annaks R. Vaštšenko suhtes valeütlusi (mida kaitsja põhimõtteliselt väidab), ei oleks kindlasti mitte tegemist ainult ühe omavahelise kohtumisega, kus osalesid nii R. Vaštšenko, A. Kaldma kui ka A. Sirvi; kummatigi aga seda just A. Sirvi väidab. A. Kaldma on selgitanud, et R. Vaštšenko ei tahtnud A. Sirviga kohtuda ning niimoodi põhimõtteliselt ka läks (20.11.2009 protokoll lk 5), v.a üks kord peale nn neljandat reisi (20.11.2009 protokoll lk 7; 10.12.2009 protokoll lk 7). Selliselt on toimunut kirjeldanud ka A. Sirvi, kes on ühtlasi selgitanud, et siis jaotati nn reisitasu (vt 24.04.2009 protokoll lk 9; 7.05.2009 protokoll lk 5; 2.09.2009 protokoll lk 8; sarnaselt A. Kaldma 10.12.2009 protokoll lk 10). Seejuures ei nõustu kolleegium apellandi seisukohaga, et A. Sirvi ei ole tõendiallikana usaldusväärne, kuna ta on eksinud rahalistes vääringutes, mida tasumisel kasutati. Sellist vastuolu kriminaalkolleegium ei tuvastanud. A. Sirvi on selles osas selgitanud, et kulude/tasude arvutamine käis tõesti eurodes, kuid tasumine võis toimuda ning vahel toimuski siiski kroonides (2.09.2009 protokoll lk 8).

46. Seejuures on väär apellandi seisukoht, et A. Sirvi ei saaks käesolevas kriminaalasjas sootuks esineda tunnistajana. See küsimus on kohtupraktikas enda põhimõttelise lahenduse leidnud (vt selle kohta ka käesoleva otsuse p 15.2). Nii on Riigikohtu kriminaalkolleegium otsuses nr 3-1-1-68-09 märkinud, et tunnistaja ja süüdistatava (kahtlustatava) poolt antavate ütluste erinevus seisnebki sisuliselt ainult selles, et esimesel juhul hoiatatakse isikut valeütluste andmise eest, teisel juhul aga mitte. Sellel erinevusel ei ole Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arusaama kohaselt tõendite hindamisel aga määravat tähtsust, kuivõrd KrMS § 61 lg 1 kohaselt ei ole ega saagi ühelgi tõendil olla ette kindlaksmääratud jõudu - kohus hindab kõiki tõendeid kogumis ja alles selle tulemusena teeb järelduse ütluste usaldusväärsuse kohta. Seega on arutelud teemal, et tegelikkuses peaks A. Sirvi olema (kaas)süüdistatav, põhimõtteliselt sisutud; tema kui tõendiallika usaldusväärsuse kohta ei ütle see absoluutselt midagi. Aga sarnaselt maakohtule ei näe ringkonnakohus põhjust A. Sirvi ütluste usaldusväärsuses kahelda.

47. Kriminaalkolleegium ei pea vajalikuks pikalt tegelda argumentidega, mis puudutavad selle kuritegeliku ahela võrdset – või kaitsja hinnangul ebavõrdset – tasustamist. A. Kaldma on selgitanud, et kokkulepped saavutati kindlate summade osas ning need hilisemalt koos ka jaotati. Millistel alustel kujunes nende arutelude käigus välja R. Vaštšenkole kuuluv tasu, ei oma seejuures määravat tähendust; et keegi osalistest sai kaitsja hinnangul enda teopanuse kohta liiga vähe/palju tasu, ei ole kriminaalkolleegiumi hinnata. Igaüks selles kuritegelikus ahelas määras sisuliselt ise endale n.ö hinna ning miks mingi inimene soostub midagi tegema teatud summa eest, tuleb vastata neil endil, mitte aga kriminaalasja menetleval kohtul. Küll on A. Kaldma selgitanud, kuidas kujunes olukord nn kolmanda reisiga, kus saadi teiseliigilist kaupa ning seda ka koguseliselt vähem. Kaitsja leiab, et on ebaloogiline, et ka sel juhul maksti osalistele sama summa, nagu varasemalt kokku lepitud. Nii ongi A. Kaldma sellega haakuvalt kinnitanud, et esmalt tahtiski narkootikumide tellija (s.o A. Zeinalov) selle eest maksta vähem; A. Kaldma kinnitusel saatis ta R. Vaštšenko kaudu A. Zeinalovile sõnumi, et „kui soovitakse jätkata koostööd, siis tasutakse selliselt nagu esialgselt kokku lepitud“, kuna n.ö soovidele mittevastava kauba saamine ei olnud nende kui vedajate probleem (20.11.2009 protokoll lk 4). Seejuures on õige ka prokuröri osundus, et nt M. Mittal selle reisi eest tõepoolest raha ei saanudki, kuna A. Zeinalovi hinnangul kauba osas see reis sisuliselt ebaõnnestus (21.04.2009 protokoll lk 4). Teisisõnu – tasu osas said A. Kaldma ja A. Sirvi seada A. Zeinalovi R. Vaštšenko kaudu n.ö fakti ette ning nagu

42 tuleneb ka nn neljanda reisi toimumine, nende rahalised nõudmised ka täideti, s.o tasuti esialgselt kokkulepitud summa.

48. Viimasena peatub ringkonnakohus R. Vaštšenko rahalistel sissetulekutel. Kaitsja on leidnud, et kaitseõigust on rikutud sellega, et üle ei ole kuulatud R. Vaštšenko isa ja venda, kes süüdistatavat väidetavalt kestvalt rahaliselt toetasid. Selle taotluse jättis rahuldamata ka ringkonnakohus. Nimelt ei ole selles küsimuses põhimõtteliselt vaidlust; nii on ka maakohus selgesõnaliselt otsuses märkinud, et juba kontoanalüüs näitab, et R. Vaštšenko sai isalt ja vennalt märkimisväärset rahalist toetust (vt otsuse lk 108). Seega – selles faktis ei ole sisulist vaidlust ning tema sugulaste ülekuulamine selles faktis olnuks täiesti sisutühi (pole mõtet tõendada asja, mis on juba leidnud tõendamist).

48.1 Sellest tuvastamist leidnud asjaolust eraldiseisvalt on aga maakohus leidnud, et R. Vaštšenkol pidid olema veel täiendavad sissetulekud, mille päritolu ei ole suutnud süüdistatav usutavalt selgitada ning mis on iseseisvalt kaudseks tõendiks kuritegeliku tulu saamise kohta vaatluse all oleval ajaperioodil. Maksuja Tolliameti andmetel – mille tõelevastavust ei ole apellant ega ka R. Vaštšenko seejuures vastustanud – olid süüdistatava ametlikud sissetulekud perioodil 2005-2006 enam kui minimaalsed; R. Vaštšenko on ka ise tunnistanud, et palgaks sai ta sellel perioodil ainult 5000 krooni kuus (vt 17.11.2009 protokoll lk 1jj). Samal ajal on R. Vaštšenko kasutanud autot, mille väärtus oli soetamishetkel tema enda sõnul ca 600 000 krooni, maksnud erinevaid laene ja liisinguid ning käinud korduvalt välisreisidel (samas, lk 2-3). Isegi kui aktsepteerida süüdistatava ja tema kaitsja argumente, et korduvad ning ka suured sularaha sissemaksed R. Vaštšenko kontole tehti tema lähisugulaste arvelt, ei väära see maakohtu poolt osundatut, et kontodelt tehti kaardimakseid ka seejärel enam kui harva ning ka siis minimaalsetes summades (sh välisreiside ajal), mis viitab üheselt asjaolule, et süüdistataval olid veel täiendavad sularahalised sissetulekud, mille arvelt maksti jooksvaid kulusid (vt ka otsuse p 43.1, kus ringkonnakohus osundab A. Kaldma ütlustele ning neist nähtuvatele põhjustele, miks R. Vaštšenko kogu ettevõtmisega liitus). Ringkonnakohus peab maakohtu kõnealust järeldust seega argumenteerituks ning põhjendatuks, mistõttu on alusetud kaitsja viited nn in dubio pro reo põhimõtte rakendamisele selle küsimuse lahendamisel.

48.2 Lühidalt ning esitatud seisukoha väliselt viitab ringkonnakohus veel ühele asjaolule; nimelt iseloomustab väidetavalt nn sugulastelt saadud toetuste arvelt elamist lisaks R. Vaštšenkole veel ka M. Jamalovi ja A. Zeinalovi kaitsetaktikat. Kõiki kolme süüdistatavat iseloomustab ühisena asjaolu, et nad on teinud vaatluse all oleval ajaperioodil märkimisväärseid rahalisi kulutusi, kusjuures raha pärineb ka M. Jamalovi väitel suures mahus sugulastelt (29.12.2009 protokoll lk 3), pärandi, pulmade ja kihlustega seletab sularaha enam kui suurt laekumist ka A. Zeinalov (vt 28.12.2009 protokoll lk 9-11). Mööda ei saa vaadata aga asjaolust, et kõik kolm isikut tegutsesid samaaegselt süüdistuse kohaselt narkootilise aine suures koguses grupiviisilise käitlemisega. Hinnates seda kaitseversiooni nn elulise usutavuse aspektist (vt RKKKo 3-1-1-8-10, p 8), ei saa jätta märkimata, et see asjaolu peaks samaaegselt seletama seega mitte ühe, vaid kolme isiku sissetulekute tegelikku legitiimsust. Teisisõnu – juhuslikult on süüdistatavateks sattunud isikud, kes eranditult kõik elavad paljuski enda sugulastelt saadavast sularahast. Ringkonnakohtu hinnangul oleks selles rohkem kokkulangevusi kui see elulise tõenäosuse aspektist loogiline ning usutav oleks. Sisuliselt tuleb siin hinnata kahte väidet. Riiklik süüdistus väidab tõenditele kogumis tuginevalt, et süüdistatavad tegelesid narkootilise aine käitlemisega, mistõttu said ka arvestatavas hulgas täiendavaid sissetulekuid sularahas. Kolm selle kuritegeliku grupi liiget kinnitavad samaaegselt, et kõik sularaha, mida nad on kasutanud, pärineb nende sugulastelt kui toetus, kingitus vms. Tõendeid kogumis hinnates ei pea ringkonnakohus seda argumenti usaldusväärseks ning leiab, et tõendatud on süüdistuse versioon toimunust, sh täiendavate sularahaliste sissetulekute kohta kuritegelikust

43 allikast. Täiendavalt sellisesse konteksti asetatuna ei ole viited in dubio pro reo põhimõttele ringkonnakohtu hinnangul seega ilmselgelt asjakohased.

49. Nendel argumentidel leiab ringkonnakohus, et R. Vaštšenko kaitsja apellatsioon tuleb jätta rahuldamata ning maakohtu otsus süüdistatava suhtes tuleb jätta muutmata.

50. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 4, § 338 p-st 2, § 340 lg 2 p-st 3 tühistab Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium maakohtu otsuse osaliselt ning teeb tühistatud osas ise uue otsuse. Advokaat Sven Sillari apellatsioon jätta läbi vaatamata; A. Dveilyse kaitsja apellatsioon rahuldada osaliselt; A. Zeinalovi ja R. Vaštšenko huvides esitatud apellatsioonid jätta rahuldamata.

Paavo Randma

Ivi Kesküla

Sten Lind

1-08-12818/251 · Tallinna Ringkonnakohus

Legislator summary

Legislator headnote

Keywords

Related Decisions

Need to analyze how this precedent applies to your matter?

Full text