2-21-106395/12 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Marian Miilaste

Otsuse tegemise aeg ja koht

18. märts 2022, Tartu kohtumaja

Tsiviilasi nr

2-21-106395

Tsiviilasi

Y hagi O. S. e vastu leppetrahvi 30

sissenõudmiskulu 10 euro väljamõistmiseks

euro ja

Tsiviilasja hind

40 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: Y; registrikood XXX; asukoht XXX.

Hageja esindaja: E.

A. e-post XXX

Kostja: O. S. , isikukood XXX, elukoht XXX

Menetlus

kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Y hagi O. S. e vastu leppetrahvi 30 euro ja sissenõudmiskulu 10 euro väljamõistmiseks

rahuldamata.

2. Toimetada otsus pooltele kätte.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

3. Jätta menetluskulud Y kanda.

4. Määrata, et O. S. el puuduvad hüvitamisele kuuluvad menetluskulud.

Apellatsioonkaebuse esitamine

Pooled võivad esitada otsuse peale Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse 30 päeva

jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse

avalikult teatavakstegemisest.

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima.

Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses.

Apellatsioonkaebus võetakse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt

ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või

on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit (TsMS § 637 lg

21).

Selgitus menetlusabi taotlejale

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

apellatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

KIRJELDAV OSA

1. Y (hageja) esitas Tartu Maakohtu Tartu kohtumajale hagi O. S. e (kostja) vastu võla

väljamõistmiseks. Hageja palub mõista kostjalt hageja kasuks välja leppetrahv 30 eurot ja

sissenõudmiskulu 10 eurot.

Hageja poolt opereeritava parkla XXX sissesõidu juurde oli paigaldatud infotahvel koos viitega

tüüptingimustele ja/või viitega, kus tüüptingimustega saab tutvuda. Hageja avaldas

tüüptingimustes selgesõnaliselt tahet lepingu sõlmimiseks, kui sõiduki kasutaja pargib auto

hageja parklasse. Hageja esitas parkimistingimuste avaldamisega omapoolse pakkumuse

lepingu sõlmimiseks. Sõiduk Audi A6 Allroad (VIN: XXX) numbrimärgiga XXX (edaspidi:

sõiduk) pargiti XXX hageja poolt opereeritavale parkimisalale XXX. Sõiduki parkimisega

esitati nõustumus pakkumusele. Sõiduki parkimisega tekkis lepinguline suhe.

Kostja oli vähemalt alates 5. juunist 2017 sõiduki omanik/vastutav kasutaja. Hagejal on seega

õigus eeldada, et sõidukit kasutas, sh hageja parkimisalale parkis, sõiduki omanik/vastutav

kasutaja, so kostja. Sõiduki parkimisega tekkis seega lepinguline suhe hageja ja kostja vahel.

Sõiduki parkimisel rikuti parkimistingimusi. Parkimiskorraldaja sisenes EP63 alale kell 16:17

ja lahkus sealt 16:53. Sõiduki parkimist kontrolliti kell 16:22. Sõiduki armatuurlaual ei olnud

parkimise ajal parkimisõigust andvat parkimiskaarti. Mobiilse parkimise tuvastamiseks tehtud

päringu vastuse järgi ei olnud alustatud mobiilset parkimist. Sõiduki eest oli parkimistasu seega

tasumata.

Parkimistingimuste kohaselt tuleb parkimistingimuste rikkumisel tasuda leppetrahv 30 eurot.

Leppetrahv tuleb tasuda 14 päeva jooksul nõude esitamise kuupäevast alates. Hageja esitas

leppetrahvinõude koheselt pärast parkimistingimuste rikkumist (leppetrahvi number 1290 2031

8162 2515, summa 30 eurot, maksetähtaeg 16. märts 2018). Hageja paigutas selle sõiduki

kojamehe vahele. Kostja ei esitanud leppetrahvile tähtaegselt vastuväiteid. Leppetrahvi

tasumise nõue muutus 17. märtsil 2018 seissenõutavaks.

Hageja saatis kostjale meeldetuletuse võla kohta. Kostja sai selle kätte. Kostja tasus

meeldetuletuskirjas välja toodud kaks leppetrahvi (lõppudega XXX ja XXX), kuid jättis

leppetrahvi lõpuga 2515 tasumata.

Hagejal tekkisid sissenõudmiskulud seoses Transpordiametile ja rahvastikuregistrisse saadetud

päringuga sõiduki omaniku/vastutava kasutaja andmete saamiseks. Nende andmete alusel

saadeti kostjale Omniva vahendusel tähitult nõudekiri. Sissenõudmiskulu on 10 eurot.

2. Kostja palub jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Kostja ei soovi esitada lepingu tingimuste, leppetrahvikokkuleppe olemasolu ja sisu kohta

vastuväiteid. Hageja ei esitanud selgeid tõendeid parkimise kohta. Tõendamata on, et sõiduk

asus 2. märtsil 2018 parkimisalal EP63. Sellel platsil oli mitu eri firmade hallatavat parkimisala.

Kostjal ei ole parkimisele vastu vaidlemiseks tõendeid.

Parkimistasude maksmine toimus mobiilirakenduse abil. Nii vanad andmed ei ole

kättesaadavad. Hageja ei esitanud selle perioodi eest makstud trahvide ja parkimistasude

loendit. Parkimistasu maksmise kohta ei ole nii hilja kindlaid tõendeid võimalik esitada.

Kostja kinnitas, et ta oli sel perioodil sõiduki vastutav kasutaja. Vastupidise tõendamine kolme

aasta möödumisel on liiga keeruline.

Sõiduki kasutaja parkis sellel perioodil regulaarselt XXX parklas. Tasuti parkimistasusid ja

trahvinõudeid. Sõiduk teisaldati umbes kolm aastat tagasi. Pärast sõiduki teisaldamist tõendas

sõiduki kasutaja oma isikut ja esitas auto tehnilise passi. Kasutaja suhtles hagejaga regulaarselt

telefoni teel. Talle väideti, et nõudeid ei ole. Kasutaja ei saanud leppetrahvi nõuet. Sõiduki

omanikku teavitati leppetrahvist kolm aastat hiljem. Vaiet ei saanud seega kohe esitada. Vaie

esitati meeldetuletuskirja kättesaamise päeval, so 25. veebruaril 2021. Hageja teatas

pretensiooni kättesaamisest ja lubas sellele kahe nädala jooksul vastata. Hageja kinnitas, et enne

vastuse saamist ei pea leppetrahvi tasuma. Vaidele (leppetrahv lõpuga XXX) ei vastatud. Kostja

sai vastuse leppetrahvi lõpuga XXX kohta esitatud vaidele. Kostja tasus selle samal päeval.

Vaidele vastamata jätmisega ei soovinud hageja enam trahviraha saada.

Hagejal ei olnud nõude esitamiseks vaja päringuid teha. Umbes kolm aastat tagasi toimus

sõiduki teisaldamine ja sõiduk anti kasutajale üle. Kasutaja ja omaniku kontaktandmed olid

hagejale teada. Kostja sõlmis käesoleva aasta jaanuaris Maarjamõisa parkimismaja kasutamise

lepingu. Kostja teatas sellega hagejale oma aadressi ja omanikustaatuse.

KOHTU PÕHJENDUSED

3. Hagi kohaselt tuleneb hageja nõue kostja vastu hageja ja kostja vahel sõlmitud lepingust.

Hageja soovib lepingu rikkumisest tuleneva leppetrahvi ja selle sissenõudmiskulude maksmist.

Leppetrahvi nõude tekkimiseks peavad olema täidetud järgmised üldised eeldused:

•

poolte vahel on kehtiv leping (sh kehtiv leppetrahvikokkulepe) (VÕS § 158 lg 1);

•

võlgnik on lepingulist kohustust rikkunud (VÕS § 100);

•

võlgnik vastutab rikkumise eest, v.a juhul, kui lepinguga on kokku lepitud võlgniku

teistsugune vastutusstandard (VÕS §‑d 103 ja 160);

•

võlausaldaja teatas leppetrahvi nõudmisest võlgnikule mõistliku aja jooksul pärast

rikkumise avastamist (VÕS § 159 lg 2).

Hageja peab tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 230 lg 1 esimese lause järgi tõendama

leppetrahvi nõude eelduseks olevad asjaolud (vt Riigikohtu 10. mai 2017 lahend tsiviilasjas nr

3‑2‑1‑36‑17, p 11).

4. Hagiavalduse kohaselt on hageja parkla XXX (EP63) operaator. Hageja väitel olid 2. märtsil

2018 XXX parkla sissesõidu juurde paigutatud infotahvlid ja liiklusmärgid koos viitega

tüüptingimustele ja/või viitega, kus tüüptingimustega saab tutvuda. Infotahvlitelt ja

liiklusmärkidelt nähtub, et tegemist on hageja poolt opereeritava parkimisalaga EP63

(hagiavaldusele ja hageja 1. novembri 2021 menetlusdokumendile lisatud fotod).

Parkimistingimiste p 1 kohaselt väljendab parkimise korraldaja parkimistingimuste

avaldamisega parkimislepingu sõlmimise pakkumuse. Sõiduki parklasse parkimisega

loetakse, et sõidukijuht on parkimistingimustega nõustunud (dtl 41, 105). Kostja ei esitanud

lepingu tingimuste kohta vastuväiteid. Hageja väitel parkis sõiduk 2. märtsil 2018 XXX

(EP63) parklas. Sõiduki sel ajal XXX (EP63) parklas parkimine nähtub hagiavaldusele

lisatud fotodelt (dtl 33 – 38). Fotodelt on selgelt näha sõiduki tuvastamist võimaldav number,

sõiduki parkimine ja selle parkimise aeg (2. märts 2018). Kostja ei toonud välja asjaolusid

ega esitanud tõendeid, millega oleks võimalik lükata ümber hageja esitatud fotodelt nähtuvat

asjaolu, et sõiduk parkis 2. märtsil 2018 XXX (EP63) parklas. Kostja väitel oli selle

parkimisalal mitu operaatorit, kuid kostja ei väitnud selgelt, et sõiduk oleks olnud pargitud

parkimisalale, mida haldas mõni muu isik, ega nimetanud ka sellist isikut. Kostja ei esitanud

ka vastavasisulisi tõendeid. Kostja kinnitas, et ta oli 2. märtsil 2018 sõiduki vastutav

kasutaja. Hageja ja kostja sõlmisid seega lepingu, millega hageja võimaldas kostjal kasutada

hageja poolt opereeritavat parkimisala XXX (EP63) ja kostja kohustus maksma hagejale

selle eest parkimistingimuste p 2 esimese lause järgi parkimistasu.

5. Parkimistingimuste p 7 näeb ette, et parkimistingimuste rikkumise korral kuulub rikkuja

poolt maksmisele lepptrahv summas kuni 30 (dtl 41, 105) / 60 (dtl 42) eurot. Kostja ei

esitanud leppetrahvi kokkuleppe olemasolu ega sisu kohta vastuväiteid. Hageja ja kostja

sõlmisid seega kehtiva leppetrahvikokkuleppe.

6. Hageja väitel ei maksnud kostja parkimise eest parkimistasu. Sõidukist tehtud fotodelt ei

nähtu, et sõiduki kojamehe vahel oleks 2. märtsil 2018 olnud parkimistasu maksmist kinnitav

kviitung (dtl 33 – 38). Hageja esitatud kontrolöri päringu väljavõttelt ei nähtu samuti, et

sõiduki eest oleks 2. märtsil 2018 parkimistasu makstud (dtl 100). Kostja ei esitanud

parkimistasu maksmise kohta ühtegi tõendit. Kostja rikkus seega hageja ja kostja vahel

sõlmitud lepingut sellega, et ta ei maksnud 2. märtsil 2018 sõiduki hageja parkimisalale

parkimise eest tasu.

7. Hageja väitel teatas ta kostjale leppetrahvist nii, et pani leppetrahvinõude kohe sõiduki

kojamehe vahele. Kostja vaidles sellele järjepidevalt vastu (vt nt dtl 16, 63, 64, 113). Kostja

väitel sai ta leppetrahvist teada ligikaudu kolm aastat hiljem, so siis kui ta sai 25. veebruaril

2021 kirja leppetrahvi kohta.

7.1.

Hageja peab TsMS § 230 lg 1 järgi tõendama, et ta teatas leppetrahvi nõudmisest

kostjale mõistliku aja jooksul pärast rikkumise avastamist. Kui lepingupool edastab

teisele poolele tahteavalduse, milles teatab, et teine pool on oma lepingulist kohustust

rikkunud, ja tahteavalduse edastamisel esineb viivitus või tahteavaldus läheb

edastamisel kaotsi, loetakse tahteavaldus tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 70

kohaselt kättesaaduks ajal, mil see tavaliste asjaolude korral oleks kätte saadud, kui

tahteavalduse edastanud lepingupool tõendab, et ta on tahteavalduse väljendanud ja

valinud selle edastamiseks mõistliku viisi. Selleks, et kostja kannaks TsÜS § 70 järgi

tahteavalduse kättesaamisega seotud riske, peab hageja seega eelnevalt tõendama, et ta

on tahteavalduse väljendanud ning valinud selle edastamiseks mõistliku viisi. Hageja

peab antud juhul seega tõendama, et ta tegi tahteavalduse, milles nõudis kostjalt 2.

märtsil 2018 hageja poolt opereeritaval parkimisalal parkimistasu maksmata jätmise

eest leppetrahvi, ning et ta edastas sellise sisuga tahteavalduse kostjale mõistlikul viisil

ja mõistliku aja jooksul pärast rikkumise avastamist.

7.2.

Hageja soovib tõendada seda, et ta teatas kostjale leppetrahvist nii, et pani

leppetrahvinõude sõiduki kojamehe vahele, leppetrahvinõude (dtl 31) ja fotoga (dtl 38).

Leppetrahvi nõudelt nähtub, et hageja nõudis kostjalt 2. märtsil 2018 hageja poolt

opereeritaval parkimisalal parkimistasu maksmata jätmise eest leppetrahvi. Hageja

esitatud fotolt nähtub, et sõiduki kojamehe vahel on 2. märtsil 2018 valge paber, millel

on tekst, kuid see tekst ei ole loetav. Hageja ei esitanud tõendina originaalfotot, vaid

esitas foto koopia pdf-failina. Hageja esitatud dokumenti ei ole seega võimalik piisavalt

suurendada, et sõiduki kojamehe vahel oleval paberilehel olevat teksti oleks võimalik

lugeda. Ainuüksi hageja esitatud foto põhjal ei saa seega kindlalt tuvastada, et sõiduki

kojamehe vahel on justnimelt hageja tahteavaldus, mille sisuks on nõuda kostjalt 2.

märtsil 2018 hageja poolt opereeritaval parkimisalal parkimistasu maksmata jätmise

eest leppetrahvi. Hageja ei esitanud kohtu ettepanekule vaatamata muid tõendeid, mille

alusel oleks võimalik tuvastada, et hageja töötaja pani 2. märtsil 2018 sõiduki kojamehe

vahele leppetrahvinõude, millega hageja nõudis kostjalt 2. märtsil 2018 hageja poolt

opereeritaval parkimisalal parkimistasu maksmata jätmise eest leppetrahvi.

7.3.

Kohus ei nõustu hagejaga, et hagejal ei olegi võimalik selliseid tõendeid esitada.

Hageja töötaja tegi hageja poolt kohtule esitatud foto. Hagejal on seega olemas foto

originaalfail. Foto originaalfaili suurendamine oleks võib-olla võimaldanud muuta

sõiduki kojamehe vahele pandud dokumendid kasvõi osaliselt loetavaks. Isegi kui foto

originaalfaililt ei ole võimalik tuvastada sõiduki kojamehe vahel olevate dokumentide

sisu, oleks hageja tänapäevaste tehniliste võimaluste kättesaadavuse juures saanud

hõlpsasti teha foto nii, et sõiduki kojamehe vahel olevate dokumentide peal olev tekst

oleks fotolt loetav. Olukorras, kus TsMS § 230 lg 1 ja TsÜS § 70 panevad kindla sisuga

tahteavalduse tegemise tõendamise kohustuse hagejale ja hagejal on võimalik vastavat

tõendit hõlpsalt luua ja seejärel ka kohtule esitada, ei saa foto pinnalt, millelt ei ole

võimalik tahteavalduse sisu lugeda, eeldada, et hageja poolt väidetud sisuga

tahteavaldus on tehtud. Seda eriti arvestades, et kostjal on väga raske või isegi võimatu

ligikaudu kolm aastat hiljem tuvastada, mis dokumendid tema sõiduki kojamehe vahele

pandi, ning tõendada, et ta tegelikult ei saanud leppetrahvi nõudmisest leppetrahvi

sõiduki kojamehe vahele panemisega teada. 7.4. Kohus leiab eeltoodust tulenevalt, et

hageja ei tõendanud, et hageja pani 2. märtsil 2018 sõiduki kojamehe vahele kindla

sisuga tahteavalduse, millega hageja nõudis kostjalt

2. märtsil 2018 hageja poolt opereeritaval parkimisalal parkimistasu maksmata jätmise eest

leppetrahvi.

7.5. Hageja ei esitanud tõendeid, millest võiks järeldada, et hageja oleks edastanud kostjale

leppetrahvinõude enne veebruari 2021. Meeldetuletuskirjast (dtl 44) ja saadetise teekonna

järgimise väljavõttelt (dtl 45) nähtub, et hageja saatis kostjale leppetrahvinõude 8. veebruaril

2021 ning kostja sai selle kätte 25. veebruaril 2021. Kostja kinnitusel sai ta leppetrahvist teada

25. veebruaril 2021. Hageja sai alates 2019. aasta algusest esitada Maanteeametile päringuid

sõiduki omanike ja/või vastutavate kasutajate isikute väljaselgitamiseks (vt Tallinna

Ringkonnakohtu 20. septembri 2018 lahend haldusasjas nr 3-17-321). Hagejal oli seega alates

sellest ajast võimalik kostja isik tuvastada ja kostjalt leppetrahvi tasumist nõuda, kuid hageja ei

teinud seda. Kostja sai leppetrahvi nõudmisest teada seega ligikaudu kolm aastat pärast sõiduki

hageja poolt opereeritavale parkimisalale parkimist ja parkimistasu maksmata jätmise

tuvastamist ning ligikaudu kaks aastat pärast seda, kui hagejal oleks olnud võimalik kostja isik

välja selgitada ning kostjale leppetrahvinõue esitada.

Kohus leiab arvestades lepingu sõlmimise asjaolusid ning rikkumise olemust, et kostjal võis

tekkida veebruariks 2021 õigustatud arvamus, et temalt ei nõuta 2. märtsil 2018 parkimistasu

maksmata jätmise eest enam leppetrahvi. Hageja ei teatanud kostjale mõistliku aja jooksul

pärast kohustuse rikkumise avastamist kostjalt leppetrahvi nõudmisest. Hageja on VÕS § 159

lg 2 alusel seega kaotanud õiguse kostjalt leppetrahvi nõuda. Leppetrahvinõue jääb seetõttu

rahuldamata. 8. Hageja soovib kostjalt leppetrahvi sissenõudmise tõttu kantud kulude, so 10

euro, hüvitamist. Hageja väitel tekkisid tal sissenõudmiskulud Transpordiametile ja

rahvastikuregistrisse päringute tegemise ning nende andmete alusel kostjale leppetrahvi

tasumiseks tähitud nõudekirja saatmise tõttu. Hageja saatis kostjale leppetrahvi tasumiseks

nõudekirja veebruaris 2021, so pärast seda, kui hageja oli VÕS § 159 lg 2 alusel kaotanud õiguse

kostjalt leppetrahvi nõuda (vt ülal). Hageja ei toonud välja, kas ja kui palju hageja maksis

Transpordiametile ja rahvastikuregistrile kostja andmete saamiseks esitatud päringute eest.

Hageja ei esitanud nende kulude suuruse kohta tõendeid. Hageja nõue leppetrahvi

sissenõudmise kulu 10 euro tasumiseks tuleb jätta VÕS § 115 lg 1 alusel seega rahuldamata.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

9. Kohus jätab menetluskulud hagi rahuldamata jätmise tõttu TsMS § 162 lg 1 alusel hageja

kanda.

10. Kostja osales menetluses isiklikult. Kostja ei esitanud tähtaegselt menetluskulude

nimekirja. Kostjal ei ole seega TsMS § 174 lg 1 alusel kindlaksmääratavaid menetluskulusid.

/allkirjastatud digitaalselt/ Marian

Miilaste kohtunik