3-21-684/14 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Monika Laatsit, liikmed Maret Altnurme ja

Virgo Saarmets

Otsuse tegemise aeg ja koht

18.03.2022, Tallinn

Haldusasja number

3-21-684

Haldusasi

X kaebus Sotsiaalkindlustusameti 18.12.2020 otsuse nr

15-12/138903-3 ja 11.03.2021 vaideotsuse nr 5.2-

3/2040-3 tühistamiseks ning vastustaja kohustamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – X, esindaja Henno Nurmsalu

Vastustaja – Sotsiaalkindlustusamet, esindaja Merle

Magnus

Kolmas isik – Y, esindaja Reimo Mets

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 18.08.2021 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

X apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tagastada kaebajale apellatsioonkaebuse lisa 2 (X 21.05.2021 määruskaebus

tsiviilasjas nr 2-17-7190).

2. Võtta asja juurde kaebaja 25.02.2022 seisukoha lisa 2 (Tallinna Ringkonnakohtu

16.02.2022 määrus tsiviilasjas nr 2-17-7190).

3. Jätta X apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 18.08.2021 otsus

haldusasjas nr 3-21-684 muutmata.

4. Mõista X-lt Y apellatsiooniastme menetluskulude katteks välja 558 eurot. Ülejäänud

menetluskulud jätta menetlusosaliste endi kanda.

5. Kohtulahendi avalikustamisel asendada füüsiliste isikute (v.a menetlusosaliste

esindajate) nimed tähemärkidega ning mitte avaldada nende sünniaegu.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 18.04.2022 (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

3-21-684

2(6)

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem

kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213

lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi

vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Y ja X on C (sünd. XX.XX.XXXX; noorem tütar), W (sünd. XX.XX.XXXX; poeg) ja F

(sünd XX.XX.XXXX; vanem tütar) vanemad. Laste kasvatamisega seotud peretoetusi

makstakse Y-le.

2. X esitas Sotsiaalkindlustusametile (SKA) 19.10.2020 taotluse peretoetuste (lapsetoetus,

lasterikka pere toetus) saamiseks seoses poja ja vanema tütre kasvatamisega, kuna need kaks

last elavad alates 2019. a detsembrist üksnes X juures. X täpsustas 20.10.2020, et soovib alates

2020. a novembrist peretoetuste maksmist selliselt, et toetused laekuks kahe kuu eest X arvele

ja igal kolmandal kuul laste ema arvele. X selgitas 17.12.2020 täiendavas seisukohas, et soovib

2020. a novembri eest peretoetusi kahe lapse ja alates 2020. a detsembrist ühe lapse kasvatamise

eest, kuna alates 2020. a detsembrist elab X juures üksnes vanem tütar.

3. SKA jättis 18.12.2020 otsusega nr 15-12/138903-3 taotluse rahuldamata.

Tallinna Nõmme Linnaosa Valitsuse (Nõmme LOV) 10.12.2020 vastuse kohaselt lõpetas Harju

Maakohus 29.06.2018 määrusega nr 2-17-7190 osaliselt Y ja X laste ühise hooldusõiguse ning

andis Y-le ainuhooldusõiguse laste viibimiskoha määramise osas; laste hooldusõigust ja

suhtluskorda puudutav lepitusmenetlus on pooleli Harju Maakohtus; praegu elavad poeg ja

noorem tütar ema ning vanem tütar isa juures. Rahvastikuregistri järgi on lastel ja Y-l sama

elukoht ning isa elukoht on mujal. Y ei andnud nõusolekut peretoetuste määramiseks X-le. X ei

esitanud SKA-le tõendeid, et kasvatab lapsi võrdselt Y-ga. Seega ei ole alust määrata peretoetusi

X-le.

4. SKA jättis 11.03.2021 vaideotsusega nr 5.2-3/2040-3 X vaide rahuldamata.

Vaide järgi elab vanem tütar X juures. Nõmme LOV 02.02.2021 vastuse järgi ei ole neile

teadaolevalt lastega seotud asjaolud muutunud. Y selgitas 23.02.2021 vastuses, et poeg elab

alates 27.11.2020 emaga; X ja laste vahelist suhtluskorda reguleerib Harju Maakohtu

29.06.2018 määrus nr 2-17-7190 ning selle järgi pole alust peretoetuste ümber jagamiseks ühegi

lapse osas, sest lapsed on suurema osa ajast emaga; X rikub kohtumäärusega ettenähtud

suhtluskorda, hoides vanemat tütart lapse tahte vastaselt enda juures.

SKA pädevuses ei ole otsustada, millise vanema juures ja kui suure osa ajast lapsed peaks

elama. Laste viibimiskoha kohta on laekunud erinevat infot. Harju Maakohtu 29.06.2018

määrusega nr 2-17-7190 on laste viibimiskoha määramise õigus antud Y-le ning suhtluskorra

järgi on lapsed rohkem aega emaga. Seega pole alust lõpetada laste emale peretoetuste

maksmist. Perehüvitiste seadus (PHS) ei võimalda maksta sama lapse eest peretoetust mõlemale

3-21-684

3(6)

vanemale. Riigikohtu 19.10.2020 otsus nr 3-18-1672 puudutas olukorda, kus lahuselavad

vanemad kasvatasid last võrdselt või ligikaudu võrdselt. Praegu ei ole tegemist sellise

olukorraga.

5. X palus Tallinna Halduskohtule esitatud kaebuses tühistada SKA 18.12.2020 otsus ja

11.03.2021 vaideotsus ning kohustada SKA-d vaatama tema taotlus peretoetuste määramiseks

uuesti läbi.

Vanem tütar elab alates 2020. a-st koos kaebajaga – seda kinnitas ka Nõmme LOV. SKA lähtus

alusetult Y paljasõnalisest väitest, et kaebaja ei täida suhtluskorda ja hoiab vanemat tütart

viimase tahte vastaselt enda juures. Ka poeg elas kuni 27.11.2020 kaebaja juures. Harju

Maakohtu 29.06.2018 määrusega nr 2-17-7190 kinnitatud suhtluskorra järgi on määratud lapsed

elama nii ema kui ka isa juurde ning veetma isaga umbes 40% ajast, kuid seda määrust ei ole

kunagi täidetud. Kaebaja peaks saama 2020. a novembri eest peretoetust kahe lapse ja alates

2020. a detsembrist ühe lapse kasvatamise eest. Lähtuda tuleb laste faktilisest kasvatamisest ja

viibimiskohast, mille üle ei ole vaidlust. Kuna vanemal tütrel puudub emaga igasugune kontakt,

ei jõua lapse emale makstav peretoetus lapseni, kellele see tegelikult on mõeldud. PHS § 25 lg

1 järgi makstakse peretoetust last kasvatavale vanemale. Kolmandale isikule peretoetuse

maksmise lõpetamise aluseks on sotsiaalseadustiku üldosa seaduse (SÜS) § 19 lg 2 ehk asjaolu,

et ta ei vasta enam hüvitise saamise tingimustele.

6. Sotsiaalkindlustusamet palus jätta kaebus rahuldamata, jäädes varasemate seisukohtade

juurde.

SKA sai vastuolulist teavet laste viibimiskoha kohta. Lähtuda tuleb kohtumäärusega kehtestatud

suhtluskorrast, mille järgi veedavad lapsed isa (lahuselava vanema) juures umbes 29% ajast.

7. Y palus jätta kaebus rahuldamata.

SKA lähtus õigesti kohtumäärusega kehtestatud suhtlemiskorrast, mille järgi kasvatab suurema

osa ajast lapsi nende ema. Seega on õiguspärane, et ka peretoetuste saajaks on ema, kelle juurde

on lapsed määratud elama ja kellel on ainuisikuliselt õigus määrata laste viibimiskoht. PHS-st

ei tulene alust kolmandale isikule perehüvitiste maksmise lõpetamiseks.

8. Tallinna Halduskohus jättis kaebuse 18.08.2021 otsusega rahuldamata ja mõistis

kaebajalt kolmanda isiku kasuks välja menetluskulud 423 eurot.

Lapsetoetuse saamise õigus on igal lapsel sündimisest kuni 16-aastaseks saamiseni (PHS § 17

lg 1). Peretoetusi taotleb last kasvatav vanem (PHS § 25 lg 1). Lapse kasvatamist PHS § 25 lg

1 tähenduses ei saa sisustada selle järgi, kus laps parasjagu elab. Õigus last kasvatada on osa

vanema hooldusõigusest (perekonnaseaduse (PKS) § 116 lg 2 ja § 124 lg 1), mistõttu on

asjakohane lähtuda vanemate hooldusõiguse kohta tsiviilasjas nr 2-17-7190 tehtud

kohtulahenditest. Kaebaja soovib peretoetuste maksmist viisil, mis on vastuolus Harju

Maakohtu 29.06.2018 määrusega nr 2-17-7190. Nimetatud määruse järgi veedavad lapsed

suurema osa ajast oma emaga. Lahusolevaks vanemaks on kõigi laste puhul kaebaja, mitte

kolmas isik. SKA-l ei ole alust täitmiseks kohustuslikku kohtumäärust eirata pelgalt selle tõttu,

et menetlusosaline ei soovi kohtumäärust täita. SKA peab peretoetuse määramisel välja

selgitama laste parimad huvid ja nendega arvestama (haldusmenetluse seaduse (HMS) § 6,

lastekaitseseaduse (LasteKS) § 21 lg 1). Peretoetuste eesmärgiga ei oleks kooskõlas see, kui

isik loetakse peretoetusi saama õigustatud vanemaks, kuigi laps elab tema juures vastuolus

jõustunud kohtulahendiga. Harju Maakohtu 29.06.2018 määrus nr 2-17-7190, mille järgi peaks

lapsed elama suurema osa ajast oma ema juures, on samuti tehtud laste parimaid huve silmas

3-21-684

4(6)

pidades. Kui kohus muudab hooldusõigust või suhtlemiskorda ning selle tulemusel muutub

kaebaja osakaal laste kasvatamises, saab kaebaja pöörduda uue taotlusega SKA poole.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

9. X palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ning teha uus otsus, millega

kaebus rahuldada ja jätta menetluskulud vastustaja kanda.

Kohtu järeldused on vastuolus PKS-i ja PHS-i mõttega määrata toetus vanemale, kes last

tegelikult kasvatab. Kolmas isik ei ole juba aastaid vanema tütre kasvatamises osalenud. Vanem

tütar elab kaebajaga ega soovi elada oma ema juures. Seega on kolmanda isiku kohtulahendist

tulenev õigus määrata vanema tütre viibimiskoht formaalne ja lapse vastuseisu tõttu ei saa

kolmas isik seda õigust teostada. Kolmas isik on laste suhtes vägivaldne. Harju Maakohtu

30.04.2021 määrusega nr 2-17-7190 on kaebaja hooldusõigus laste suhtes täielikult lõpetatud,

kuid kaebaja on selle lahendi vaidlustanud. Tallinna Ringkonnakohus andis 16.02.2022

määrusega nr 2-17-7190 vanema tütre ainuhooldusõiguse kaebajale, sh tuvastas, et vanem tütar

elab alates 2019. a detsembrist kaebaja juures. See kinnitab kaebaja väidet, et tema on vanemat

tütart kasvatav vanem ja peaks saama sellega seoses ka peretoetust.

10. Sotsiaalkindlustusamet

palub

jätta

apellatsioonkaebus

rahuldamata,

nõustudes

halduskohtu otsuse põhjendustega ja jäädes varasemate seisukohtade juurde.

11. Y palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, nõustudes halduskohtu otsuse põhjendustega

ja jäädes varasemate seisukohtade juurde.

Kaebaja ei tohi saada kasu sellest, et eirab temale täitmiseks kohustuslikke kohtulahendeid,

õigustades seda lapse soovidega. Harju Maakohtu 30.04.2021 määrusega nr 2-17-7190 on

kaebaja hooldusõigus laste suhtes täielikult lõpetatud. Väited kolmanda isiku vägivaldsusest on

alusetud. Kõik kaebaja avalduste alusel kolmanda isiku suhtes alustatud kriminaalmenetlused

on lõpetatud.

Ringkonnakohus peaks üle vaatama halduskohtu otsustatud menetluskulude jaotuse, sest ka

menetluskulude nimekirja koostamine oli vajalik ja põhjalik kulu, mis tulnuks kaebajalt välja

mõista. Seda saab teha hoolimata asjaolust, et kolmas isik ei pidanud vajalikuks halduskohtu

otsust vaidlustada.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

I

12. HKMS § 198 lg 2 p 3 ja § 62 lg 2 alusel tuleb võtta asja juurde kaebaja 25.02.2022 seisukoha

lisa 2 (Tallinna Ringkonnakohtu 16.02.2022 määrus nr 2-17-7190). Kuigi see lisa otseselt ei

kinnita ega lükka ümber asjaolusid, millest sõltub vaidlustatud haldusaktide õiguspärasus, võib

see mõjutada kaebajale peretoetuste maksmist tulevikus – ringkonnakohus selgitab seda

täpsemalt allpool. Kaebajale tuleb HKMS § 62 lg 2 alusel tagastada apellatsioonkaebuse lisa 2

(kaebaja 21.05.2021 määruskaebus tsiviilasjas nr 2-17-7190). Kaebaja soovib selle tõendada, et

kolmas isik on laste suhtes vägivaldne ja vanem tütar soovib elada koos isaga, kuid neil

asjaoludel ei ole praeguse vaidluse lahendamisel tähtsust. Kõnealuse määruskaebuse seisukohti

on hinnatud Tallinna Ringkonnakohtu 16.02.2022 määruses nr 2-17-7190 hooldusõiguse ja

suhtluskorra määramisel.

II

3-21-684

5(6)

13. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Halduskohus leidis

õigesti, et kaebaja väited ei anna alust SKA 18.12.2020 otsuse ja 11.03.2021 vaideotsuse

tühistamiseks. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ega korda neid

(HKMS § 201 lg 4) ning selgitab vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele järgmist.

14. Kaebaja 19.10.2020 taotluse esitamise ajal maksis SKA kaebaja ja kolmanda isiku ühiste

lastega seotud peretoetusi kolmandale isikule (laste emale). Kolmas isik ei andnud SKA-le

nõusolekut maksta vanema tütre ja pojaga seotud peretoetusi kaebajale ega kasutada

peretoetuste saamise õigust kordamööda. Sellises olukorras oli vastustajal õigus määrata,

sõltumata teise vanema nõusolekust, et kaebaja ja kolmas isik saavad ühise lapse eest

peretoetusi kordamööda, kui see laps kasvab ligikaudu võrdse aja kestel mõlema vanema peres

(vt PHS § 6 lg 1 teine lause ja Riigikohtu 19.10.2020 otsus nr 3-18-1672).

15. SKA lähtus vaidlustatud otsustes õigesti Harju Maakohtu 29.06.2018 määrusest nr 2-17-

7190 (jõustunud 08.01.2019). Selle määrusega lõpetati kaebaja ja kolmanda isiku ühine

hooldusõigus kõigi kolme lapse suhtes. Kohus andis kolmandale isikule ainuhooldusõiguse

laste viibimiskoha määramise osas. Kaebaja ja laste vaheline suhtluskord määrati selliselt, et

lapsed on isaga iga paaris nädala neljapäeva lõunast paaritu nädala esmaspäeva hommikuni ning

lisaks suvel kahel korral korraga kaks nädalat. Seega on selge, et maakohtu 29.06.2018 määruse

kohaselt pidid kõik kolm last kasvama suurema osa ajast kolmanda isiku peres.

16. Lapse hooldusõiguse küsimuse lahendamisel ning vanema ja lapse vahelise suhtlemiskorra

kehtestamisel tuleb lähtuda eeskätt laste parimatest huvidest (vt PKS § 123 lg 1, § 137 lg-d 2 ja

3) ning Harju Maakohus on 29.06.2018 määruse põhjenduste järgi sellega ka arvestanud. Nii

kaebajal kui ka kolmandal isikul oli kohustus Harju Maakohtu 29.06.2018 määrusega

nr 2-17-7190 määratud suhtluskorrast kinni pidada. Seda kohtumäärust tuli arvestada ka

SKA-l peretoetuste maksmisel (vt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 457 lg-d 1 ja 4, §

463 lg 2). Kui SKA jätaks peretoetuste maksmisel kohtu määratud suhtlemiskorra arvestamata

ja lähtuks tegelikust faktilisest olukorrast, mis ei ole kohtulahendiga kooskõlas, kiidaks avalik

võim sellega sisuliselt heaks selle vanema tegevuse, kes eirab laste parimaid huve arvestavat ja

täitmiseks kohustuslikku kohtulahendit (vrd ka nt Riigikohtu 12.05.2021 otsus nr 2-18-6491,

p 14.1). Ringkonnakohus märgib, et haldusasjas nr 3-18-1672 leidis Riigikohus, et SKA-l tuleb

haldusmenetluses tuvastada, kumma vanema juures laps tegelikult kasvab. Haldusasjas

nr 3-18-1672 ei olnud aga kohtulahendit, mis oleks laste ühe või teise vanema juures kasvamise

küsimust reguleerinud. Seega on praeguse vaidluse asjaolud erinevad.

17. Eeltoodud seisukoht ei ole PHS mõttega vastuolus. Peretoetuste eesmärk on tagada lastega

peredele laste hooldamise, kasvatamise ja õppimisega seotud kulutuste osaline hüvitamine

(PHS § 15 lg 1). Peretoetuse saamise õigus on igal lapsel sündimisest kuni 16-aastaseks

saamiseni (PHS § 17 lg 1), kuid toetus makstakse reeglina välja vanemale (PHS § 6 lg 1, § 8, §

25 lg 1). Vanema kaudu jõuab toetus eelduslikult ka lapseni ja parandab tema heaolu.

Vaidlustatud haldusaktide andmise ajal tuli kolmandal isikul kasutada temale makstavaid

peretoetusi kõigi kolme lapse heaolu parandamiseks ning Harju Maakohtu 29.06.2018 määrust

nr 2-17-7190 arvestades pidi kaebaja võimaldama kolmandal isikul kõigi laste osas seda

kohustust täita. Kui tegelikult kattis mõne lapse kulutused täies ulatuses kaebaja, võib tal olla

tekkinud nõue kolmanda isiku vastu, kuid see ei mõjuta peretoetuste maksmist (vt ka Riigikohtu

12.05.2021 otsus nr 2-18-6491, p 14.2 ja Riigikohtu 19.10.2020 otsus nr 3-18-1672, p 33). Seda,

kumb vanem last puudutavate kulude kandmisse rohkem panustab ja kuivõrd saab selles

kontekstis arvestada lapsetoetuse maksmist, on põhimõtteliselt võimalik arvesse võtta elatise

nõude lahendamisel.

3-21-684

6(6)

18. Haldusaktid peavad olema kooskõlas selle andmise hetkel kehtiva õigusega (HMS § 54).

Kohus hindab haldusakti õiguspärasust selle andmise aja seisuga (HKMS § 158 lg 2 teine lause).

Eeltoodut arvestades ei olnud vastustajal 18.12.2020 ega 11.03.2021 seisuga alust määrata

ühegi lapse eest peretoetusi kaebajale. Pärast vaidlustatud haldusaktide andmist muutunud

asjaolud (sh tsiviilasjas nr 2-17-7190 hiljem tehtud kohtulahendid) ei muuda neid otsuseid

tagantjärele õigusvastaseks. Asjaolude muutumise korral võib maakohus muuta vanema

hooldusõiguse ulatust või lapse ja vanema vahelise suhtlemise korda. Praegusel juhul on

Tallinna Ringkonnakohus andnud 16.02.2022 määrusega nr 2-17-7190 (jõustumata) vanema

tütre ainuhooldusõiguse kaebajale, v.a kolmanda isikuga suhtlemise ja vanema tütre vaimse

tervisega seotud küsimused, mille osas määras kohus vanemale tütrele erieestkostja. Poja ja

noorema tütre ainuhooldusõigus on antud kolmandale isikule, v.a kaebajaga suhtlemise

küsimused, kus lastele määrati samuti erieestkostja. Vastavalt on muudetud ka Harju Maakohtu

29.06.2018 määrusega kehtestatud suhtluskorda. Kui ringkonnakohtu määrus jõustub, võib see

anda aluse muuta edasiulatuvalt ka kaebaja vanemale tütrele mõeldud peretoetuse saajat, kui

kaebaja seda taotleb (vt ka Riigikohtu 19.10.2020 otsus nr 3-18-1672, p 49).

19. Eelneva põhjal jääb kaebaja apellatsioonkaebus rahuldamata.

20. Kolmas isik palus apellatsioonkaebusele esitatud vastuses ümber vaadata menetluskulude

jaotus ning kaebajalt täiendavalt välja mõista menetluskulude nimekirja koostamisega seotud

kulu (22,50 eurot). Ringkonnakohtul ei ole alust suurendada halduskohtu otsusega kaebajalt

kolmanda isiku kasuks väljamõistetud summat. Kolmas isik ei esitanud halduskohtu otsuse

peale apellatsioonkaebust ega vastuapellatsioonkaebust. Ringkonnakohus ei muuda

halduskohtu otsust ega tee ise uut otsust, mis annaks aluse muuta menetluskulude jaotust (vt

HKMS § 109 lg 4).

21. Kuna ringkonnakohus teeb otsuse kaebaja kahjuks, jäävad kaebaja apellatsiooniastme

menetluskulud tema enda kanda ning kaebajalt tuleb välja mõista vastustaja ja kolmanda isiku

vajalikud ja põhjendatud menetluskulud (HKMS § 108 lg 1, § 109 lg-d 1 ja 6). Vastustaja ei ole

taotlenud menetluskulude väljamõistmist ega esitanud kuludokumente. Seega jäävad vastustaja

võimalikud menetluskulud tema enda kanda. Kolmanda isiku menetluskulu on õigusabikulu

558 eurot (sh käibemaks), mille kohta on esitatud arve. Asja mahtu ja keerukust ning

apellatsioonimenetluse käiku arvestades on tegemist vajalike ja põhjendatud menetluskuludega,

mis tuleb täies ulatuses kaebajalt välja mõista.

22. Vaidluse asjaolusid arvestades ning kaebaja, kolmanda isiku ja nende laste õiguste kaitseks

tuleb kohtuotsuse avaldamisel asendada nende nimed tähemärgiga ning mitte avaldada laste

sünniaegu (HKMS § 175 lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt)