3-20-1184/39 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Monika Laatsit, liikmed Maret Altnurme ja

Virgo Saarmets

Otsuse tegemise aeg ja koht

18.03.2022, Tallinn

Haldusasja number

3-20-1184

Haldusasi

X kaebus Sotsiaalkindlustusameti 18.03.2020 otsuse nr

15-12/15423-7 ja 18.05.2020 otsuse nr 8-3/11445-2

tühistamiseks ning vastustaja kohustamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – X, esindaja Reimo Mets

Vastustaja – Sotsiaalkindlustusamet, esindaja Merle

Magnus

Kolmas isik – Y

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 04.03.2021 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

X apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Mitte võtta asja juurde kaebaja 18.05.2021 seisukoha lisa. Võtta asja juurde kaebaja

02.11.2021 seisukoha lisad.

2. Jätta X apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 04.03.2021 otsus

haldusasjas nr 3-20-1184 muutmata.

3. Jätta menetluskulud iga menetlusosalise enda kanda.

4. Kohtulahendi avalikustamisel asendada kaebaja ja kolmanda isiku nimed

tähemärkidega ning mitte avaldada nende laste sünniaegu.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 18.04.2022 (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem

kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

3-20-1184

2(11)

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213

lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi

vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X ja Y on kahe XX.XX.XXXX sündinud lapse vanemad. Y avalduse alusel määras

Sotsiaalkindlustusamet (SKA) lastega seotud perehüvitised Y-le.

2. X esitas SKA-le 08.12.2017 taotluse lapsetoetuse ja lapsehooldustasu määramiseks ning

kohustusliku kogumispensioni täiendavate sissemaksete tegemiseks seoses oma laste

kasvatamisega.

3. SKA keeldus 07.03.2018 otsusega nr 7.PT-2/17/31866-5 toetuste määramisest. Peretoetusi

makstakse Y-le, kes selgitas, et on alates 10.03.2016 lapsehoolduspuhkusel ega ole nõus

peretoetuste ümbervormistamisega X nimele. Kohaliku omavalitsuse teabe kohaselt on lapsed

elanud sünnist saadik koos emaga. Kuna laste ema ei ole nõus toetustest loobuma, puudub alus

määrata peretoetusi X-le.

4. X esitas 23.01.2020 SKA-le taotluse vahetada lapsetoetuse ja lapsehooldustasu saajat ning

isikut, kellele tehakse kohustusliku kogumispensioni täiendavaid sissemakseid. Taotluse

põhjenduste kohaselt jõustus 11.09.2019 Harju Maakohtu 14.12.2018 määrus nr 2-17-2435,

millega anti X-le õigus määrata laste viibimiskoht. Alates 16.10.2019 on laste elukoht nende

isa rahvastikuregistri järgne elukoht.

5. SKA keeldus 18.03.2020 otsusega nr 15-12/15423-7 X-le peretoetuste määramisest.

1) Lapsehooldustasu maksmine ja kohustusliku kogumispensioni täiendavate sissemaksete

tegemine on laste kolmeaastaseks saamise järel lõpetatud ning nende määramine X-le ei ole

enam võimalik. Lapsetoetus seoses laste kasvatamisega on määratud Y-le.

2) SKA tuvastas, et rahvastikuregistri järgi on lastel isaga sama elukoht, kuid ema elukoht on

erinev. Tallinna Kesklinna Valitsus ei vastanud päringule, kas lapsed elavad suurema osa ajast

isaga samal aadressil. Y ei olnud 10.02.2020 vastuses nõus lapsetoetusest X kasuks loobuma ja

viitas Tallinna Ringkonnakohtu 04.06.2018 määrusele nr 2-17-2435, millega täpsustati isa ja

laste vahelist suhtluskorda nii, et isa veedab lastega umbes 40% ajast. X viitas Harju Maakohtu

14.12.2018 määrusele nr 2-17-2435, millega anti hooldusõigus laste viibimiskoha määramise

õiguse osas Y-lt üle X-le. X hinnangul tuleneb ringkonnakohtu 04.06.2018 määrusega paika

pandud suhtluskorrast, et mõlemad vanemad veedavad lastega koos võrdselt päevi.

3) Menetlusosaliste esitatud kohtumäärustest nähtub, et laste viibimiskoha määramise õiguse

osas on X-l täielik ja Y-l osaline isikuhooldusõigus, kuid samal ajal kehtib ringkonnakohtu

määratud X ja laste vaheline suhtluskord. Tallinna Ringkonnakohtu 04.06.2018 määruse nr 2-

17-2435 p-des 4.5.1–4.5.3 on ära näidatud isa ja laste igapäevane suhtlemine aastate, nädalate,

päevade, tundide ja minutite lõikes ning eraldi on välja toodud suhtluskord suvel (juunist

augustini), tähtpäevadel ja riiklikel pühadel. Suhtluskorra järgi jaguneb kahe nädala

3-20-1184

3(11)

kokkuvõttes lastega koos veedetud aeg nii, et Y-le jääb 65% ja X-le 35% ajast. Seega

suhtluskorra järgi viibivad lapsed suurema osa ajast emaga. SKA-l ei ole muid andmeid, millest

saaks järeldada, et lapsed viibivad rohkem koos isaga. Seetõttu puudub alus lõpetada Y-le

peretoetuste maksmine ja maksta toetust X-le.

6. SKA jättis 18.05.2020 otsusega nr 8-3/11445-2 (vaideotsus) X vaide rahuldamata.

1) Peretoetusi taotleb last kasvatav vanem (perehüvitiste seaduse (PHS) § 25 lg 1). Kui laps

kasvab võrdselt mõlema lahus elava vanema juures, arvatakse laps ühe vanema pere koosseisu

vastavalt vanemate vahelisele kokkuleppele (PHS § 26 lg 3). Perehüvitise saamiseks esitatakse

SKA-le taotlus ja kui vanemad soovivad hiljem hüvitise saajat vahetada, esitab hüvitise taotleja

uue taotluse, millel on seni hüvitist saanud isiku nõusolek (PHS § 6 lg 1). Kui vanemad ei jõua

kokkuleppele, saab SKA abi paluda valla- või linnavalitsuselt, kes peab teada andma

perehüvitise määramisel tähtsust omavatest asjaoludest (PHS § 10).

2) Harju Maakohtu 14.12.2018 määrusega nr 2-17-2435 anti hooldusõigus laste viibimiskoha

määramise õiguse osas üle laste emalt isale, kuid kehtima jäi Tallinna Ringkonnakohtu

04.06.2018 määrusega nr 2-17-2435 määratud suhtluskord. SKA 18.03.2020 otsuses on õigesti

lähtutud nimetatud suhtluskorrast ja tunnipõhisest arvestusest. Nõustuda ei saa X arvestusega,

mille järgi on ta lugenud tervenisti isa juures viibitud päevadeks need päevad, mil lapsed on

viibinud nii ema kui ka isa juures (nt paarisnädala esmaspäeval viibivad lapsed isa juures kell

9.30–17.30 ehk kaheksa tundi ja ema juures 16 tundi ööpäevast). Ka hommiku-, õhtu- ja

öötundidel peab vanem vajadusel oma hoolduskohustust täitma. Puuduvad täpsed andmed

lasteaias viibimise aegade kohta, kuid sellel pole ka tähtsust, sest vanemal on õigus otsustada,

kas ta hoolitseb laste eest ise või annab nad ajutiselt mõne kolmanda isiku hoole alla. Laste eest

hoolitsemine ei tähenda vaid n-ö reaalajas lapsega tegelemist, vaid hõlmab ka nt pesu pesemist,

koristamist, söögi tegemist jms laste eest hoolitsemisega seotud tegevusi. Pole mõeldav, et SKA

peaks välja selgitama, kui suure osa ajast vanem tegelikult lapse eest hoolitseb, sest see tooks

menetlusosalistele kaasa suure tõendamiskoormuse ja riivaks intensiivselt nende eraelu.

3) Kui lapsi kasvatavad mõlemad vanemad, kuid vanemad ei jõua kokkuleppele, kellele

peretoetust tuleks maksta, ei saa seda otsust teha SKA. See tähendab sisuliselt, et peretoetust

makstakse edasi sellele vanemale, kes on seni toetust saanud (vt Riigikohtu 27.06.2018 otsus nr

3-15-2595). Praeguses asjas on see suhtluskorda arvestades ka sisuliselt õigustatud. Kohus

põhjendas laste viibimiskoha määramise õiguse andmist X-le vajadusega täita suhtluskorda,

kuid see ei tähenda, et X panustaks laste kasvatamisse rohkem. Eelduslikult kannab lastega

kaasnevad kulud see vanem, kelle juures lapsed hetkel viibivad. Rahvastikuregistri järgsel

elukohal ei ole peretoetuse määramisel tähtsust (vt Riigikohtu 27.06.2018 otsus nr 3-15-2595,

p 17). Lapsetoetusele on õigus eeskätt lapsel ja pole oluline, kumma vanema kaudu lapsetoetus

lapseni jõuab. SKA-l puuduvad andmed, et laste ema ei kasuta lapsetoetust laste huvides

(ainuüksi ema makstav lasteaiatasu on peretoetusest suurem).

7. X esitas Tallinna Halduskohtule 17.06.2020 kaebuse (korduvalt täiendatud), milles palus

tühistada SKA 18.03.2020 otsus ja 18.05.2020 vaideotsus ning kohustada SKA-d asja uueks

otsustamiseks või alternatiivselt kohustada vastustajat maksma kaebajale igakuiselt peretoetusi

laste kasvatamise eest 60 eurot lapse kohta.

1) Kaebaja on last kasvatav vanem PHS § 25 lg 1 tähenduses, sest kohus andis kaebajale

õiguse määrata laste viibimiskoht ja lapsed viibivad ühe kuu lõikes suurema osa ajast kaebaja

juures. PHS järgi ei saa kaebajale määrata lapsetoetust laste ema nõusolekuta. See on

põhiseadusega (PS) vastuolus, sest lapse isa koheldakse põhjendamatult halvemini kui tema

ema (vt Riigikohtu 19.10.2020 otsus nr 3-18-1672). Isaga viibimise ajal ei saa lapsed osa neile

3-20-1184

4(11)

määratud toetusest. SKA otsus lähtub soostereotüüpidest ja pisendab isa rolli. Kaebaja on

avaldanud valmisolekut jagada lapsetoetus nii, et ühe lapse eest makstakse toetust emale ja teise

eest isale, kuid laste ema ei ole sellega nõustunud.

2) SKA tunnipõhine ajaarvestus on väär ja diskrimineeriv. Ka laste isa kodus tehakse

majapidamistöid ja pestakse pesu. Kuupäevade arvestus kinnitab, et lapsed veedavad suurema

osa ajast koos isaga (nt ajavahemikul september 2019 – mai 2020 veetsid lapsed isaga 146 ja

emaga 128 kalendripäeva). Oluline on, et suhtluskorra järgi veedavad lapsed kaebaja juures

rohkem päevast aega. Kohtumäärustega anti kaebajale õigus määrata laste viibimiskoht. Lapsed

elavad isa juures ja käivad emal üksnes külas. Kohtud ei ole kahelnud kaebaja soovis ja

võimalustes oma laste eest hoolitseda ning pakkuda neile elamiseks turvalist keskkonda.

Kaebaja kulutab laste peale ühes kuus kordades suurema summa kui kolmas isik. Laste sünnist

alates on makstud kõiki perehüvitisi laste emale, kuigi kaebaja on osalenud laste kasvatamises

vähemalt samaväärselt.

3) Harju Maakohtu 08.01.2021 määrusega nr 2-17-2435 muudeti Tallinna Ringkonnakohtu

04.06.2018 määrusega kehtestati suhtluskorda nii, et lapsed viibivad mõlema vanema juures

ühenädalaste perioodide kaupa esmaspäevast esmaspäevani.

8. Sotsiaalkindlustusamet palus jätta kaebus rahuldamata, jäädes varasemate seisukohtade

juurde. SKA sai haldusaktide andmisel arvestada asjaoludega, mis olid talle teada. Seega sai

SKA lähtuda sel hetkel kehtinud suhtluskorrast. Kuna suhtluskorda arvestades ei kasvatanud

kaebaja ja kolmas isik lapsi võrdselt või ligikaudu võrdselt, vaid lapsed viibisid suurema osa

ajast ema juures, ei olnud SKA-l alust otsustada lapsetoetuse määramist kordamööda ilma seni

toetust saanud vanema nõusolekuta (vrd Riigikohtu 19.10.2020 otsus nr 3-18-1672).

9. Y palus jätta kaebus rahuldamata.

1) Lapsi on sünnist saadik kasvatanud nende ema ja perehüvitisi taotles laste ema kokkuleppel

isaga. Järelikult on laste ema lapsi kasvatav isik PHS § 25 lg 1 tähenduses. Õigus määrata laste

viibimiskoht ei muuda seda asjaolu ega anna kaebajale õigust taotleda peretoetuse maksmist

endale, sest ringkonnakohtu kinnitatud kaebaja ja laste vahelise suhtluskorra järgi kasvatab lapsi

jätkuvalt nende ema (vt ka PHS § 9).

2) Ka ajaliselt viibivad lapsed rohkem koos emaga. Kaebaja püüab kohut eksitada, sest on

lugenud laste enda juures viibimise päevadeks mh kõik need päevad, mil lapsed on olnud osa

tunde ka ema juures. Tundide arvestuse puhul on osakaal selline, et lapsed on emaga üle 60%

ajast. Faktiliselt on emaga veedetud aja osakaal veel suurem. Sõltumata suhtluskorrast, kannab

kolmas isik alates 2017. a detsembrist kõik lastega seotud kulutused. Kaebaja kannab vaid laste

toidukulud aja eest, mil lapsed viibivad tema juures. Kaebaja ja kolmas isik vaidlevad ka elatise

määramise üle (tsiviilasi nr 2-18-6591) ning selles menetluses palus kaebaja kohtul arvestada

asjaoluga, et peretoetust makstakse laste emale.

3) Lapsetoetus on mõeldud lastele, mitte nende vanematele ja see on olemuselt neutraalne, s.o

ei sõltu lapsevanema soost või seksuaalsest sättumusest. Seda toetust tuleb maksta isikule, kes

tegelikult lapsi kasvatab. Seega on praeguse vaidluse asjaoludel õige jätkata peretoetuse

maksmist kolmandale isikule, sest vastupidine otsus oleks diskrimineeriv ja ebaõiglane hoopis

kolmanda isiku suhtes.

4) SKA haldusaktide õiguspärasust tuleb hinnata nende andmise aja seisuga.

3-20-1184

5(11)

10. Tallinna Halduskohus jättis 04.03.2021 otsusega kaebuse rahuldamata ja menetluskulud

menetlusosaliste endi kanda. Kohus kordas otsuses vaidlustatud haldusaktide põhjendusi ja

nõustus nendega.

1) Riigikohtu 19.10.2020 otsus nr 3-18-1672 on tehtud teistsugustel asjaoludel, sest seal vaieldi

lasterikka pere toetuse kordamööda saamise üle ja menetlusosaliste üks ühine laps kasvas

kordamööda (s.o vaheldumisi mingi pikema aja kestel) võrdse või ligikaudu võrdse aja mõlema

vanema peres. Sellisel juhul võib SKA määrata peretoetuse vanematele kordamööda, sõltumata

vanemate nõusolekust. Praeguses asjas on SKA Tallinna Ringkonnakohtu 04.06.2018

määrusega nr 2-17-2435 kinnitatud suhtluskorra põhjal kindlaks teinud, et lapsed elavad

suurema osa (65%) ajast koos emaga. Kaebaja ei ole tõendanud, et vastustaja on suhtlemisaja

protsendi ringkonnakohtu 04.06.2018 määruse põhjal valesti arvutanud. Kaebaja viidatud Harju

Maakohtu 08.01.2021 määrus nr 2-17-2435, millega suhtluskorda muudetakse, ei ole jõustunud

ja sellest ei saa lähtuda.

2) Kaebaja ei väljendatud SKA-le esitatud taotluses soovi maksta peretoetust vanematele

kordamööda, vaid tema tahe oli suunatud sellele, et lapse ema asemel makstakse peretoetust

lapse isale. Seadus ei näe sellist võimalust ette ja seda ei mainita ka Riigikohtu 19.10.2020

otsuses nr 3-18-1672. Kui kaebaja soovib saada toetust kordamööda kolmanda isikuga, tuleks

esitada SKA-le vastav taotlus.

3) Kaebajat ei ole diskrimineeritud ega alavääristatud tema soo tõttu. Sama võinuks väita laste

ema, kui SKA oleks kaebaja taotluse rahuldanud. Vanematel oleks kõige mõistlikum kokku

leppida, kellele peretoetus määratakse, arvestades, et mõlemad vanemad on võrdsed ja laste

jaoks olulised – see oleks laste parimates huvides.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

11. X palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega

kaebus rahuldada ning jätta menetluskulud vastustaja kanda.

1) Halduskohus nõustus SKA haldusaktidega, s.o tugines samuti Tallinna Ringkonnakohtu

04.06.2018 määrusele nr 2-17-2435, kuid mõistis seda valesti. Selles lahendis ei määratud

lastega suhtlemise korda protsentides, vaid päevad jagati kahe nädala arvestuses vanemate vahel

50/50 põhimõttel, jättes kahe kodu vahelise liikumise tõttu laste ema juures ööbimiseks mõned

ööd enam. Õige pole ka arusaam, et suhtluskorraga määrati kindlaks laste viibimine tundide ja

minutite täpsusega, kuna kohtuotsusega määrati nt juunist augustini laste viibimised nädala

kaupa mõlema vanemaga vaheldumisi. Halduskohtu mõttekäik ei ole otsusest jälgitav.

2) SKA tegi otsuse puudulike andmete alusel ja seda viga ei kõrvaldanud ka halduskohus, sh

ei arvestanud kohus muutunud asjaoludega. Tähelepanuta jäi, et vanemate ühine hooldusõigus

on osaliselt lõpetatud ja laste viibimiskoha otsustusõigus on antud üle kaebajale. Kaebaja on

määranud lapsed elama enda juurde. Väär on ka järeldus, et suurema osa ajast tegeleb laste

kasvatamise ja nende eest hoolitsemisega laste ema. Nt ajavahemikul september 2019 – mai

2020 viibisid lapsed isaga 146 kalendripäeva ja külastasid ema 128 kalendripäeval,

ajavahemikul september 2019 – märts 2021 elasid lapsed isaga 299 ja emaga 278 päeva. Kohus

pole arvestanud ka suvise suhtluskorraga. Asjaoludest ja tõenditest tuleneb, et kaebaja on lapsi

kasvatav vanem PHS § 25 lg 1 tähenduses.

3) Halduskohtu otsus on kallutatud, sest lapse ema väidete õigsust on eeldatud, kuid lapse isalt

nõuti oma väidete tõendamist ja siis jäeti tõendid ikkagi tähelepanuta. Halduskohtu otsuse

tulemusel jäävad lapsed lapsetoetusest osaliselt ilma ajal, mil nad viibivad koos isaga. Laste

ema ei ole toetuse kordamööda maksmisega nõus ja kaebajal puudub alus seda laste emalt ka

3-20-1184

6(11)

nõuda. Sellega rikutakse kokkuvõttes laste õigusi. Kohtuotsus on kaebajat diskrimineeriv.

Kohus märgib, et vanemad on võrdsed, kuid ometi saab lapsetoetust laste ema, kuigi tema

hooldusõigust on piiratud (tal puudub õigus otsustada laste viibimiskoha üle). Sellega saab laste

ema eelise ka nt tulude deklareerimisel.

4) SKA-le esitatud taotlus sisaldas ka tahteavaldust maksta lapsetoetust kordamööda mõlemale

vanemale. Kaebaja oleks jätkuvalt nõus kompromissiga, kus ühe lapse toetus oleks määratud

emale ja teise oma isale. See annab sama tulemuse, mis toetuse maksmine kordamööda.

5) Apellatsioonimenetluses on selgunud uued asjaolud. Esiteks kinnitas Riigikohus 12.05.2021

otsuses nr 2-18-6491 (laste hagi kaebaja vastu elatise saamiseks) kaebaja seisukohta, et

suhtluskorra järgi viibivad lapsed ema ja isa juures ligikaudu võrdse aja. Teiseks jättis Tallinna

Ringkonnakohus 02.07.2021 määrusega nr 2-17-2435 muutmata Harju Maakohtu 08.01.2021

määruse nr 2-17-2435, millega muudeti ringkonnakohtu 04.06.2018 määrusega kehtestatud

suhtluskorda nii, et lapsed elavad nädala kaupa mõlema vanema juures (ringkonnakohtu

02.07.2021 määrus jõustus 25.10.2021). Ringkonnakohus märkis 02.07.2021 määruses, et

tegemist ei ole suhtluskorra olulise muutmisega, kuna ka varem suhtlesid lapsed kummagi

vanemaga seitse päeva kahenädalase tsükli jooksul. See kinnitab kaebaja seisukohta, et laste

suhtlust vanematega tuleb arvestada päevades, mitte tundides või minutites. SKA soovitas

02.11.2021 e-kirjas kaebajal esitada suhtluskorra muutmisest tingituna uus avaldus lapsetoetuse

saamiseks. Kaebaja ei pea seda õigeks, sest siis jääks ta automaatselt vahepealse perioodi

peretoetusest ilma. Kaebaja soovib, et talle määratakse peretoetus 23.01.2020 avalduse

esitamise ajast. Kuna lapsed on kogu aja elanud võrdselt mõlema vanema juures, on

põhjendamatu eelistada peretoetuse maksmisel laste ema, kes sai esimesena õiguse taotleda

peretoetust. SKA-l on õigus nõuda peretoetus kolmandalt isikult tagasi osas, milles tal ei olnud

õigust toetust saada.

12. Sotsiaalkindlustusamet palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, jäädes varasemate

seisukohtade juurde.

13. Y palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, toetades vastustaja seisukohti ja nõustudes

halduskohtu otsuse põhjendustega. Elatise vaidlus asjas nr 2-18-6491 jätkub ringkonnakohtus

ja sellel vaidlusel ei ole peretoetuse määramise seisukohalt tähtsust. SKA sai arvestada

vaidlustatud haldusaktide andmise ajal kehtinud faktilise ja õigusliku olukorraga.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

I

14. X on esitanud apellatsioonimenetluses järgmised uued tõendid: 1) 18.05.2021 seisukoha

lisana Riigikohtu 12.05.2021 otsuse nr 2-18-6491; 2) 02.11.2021 seisukoha lisadena Riigikohtu

25.10.2021 määruse nr 2-17-2435 ja Tallinna Ringkonnakohtu 02.07.2021 määruse nr 2-17-

2435 ning 26.10.2021–02.11.2021 e-kirjavahetuse vastustajaga.

15. HKMS § 198 lg 2 p 3 ja § 62 lg 2 alusel tuleb võtta asja juurde Tallinna Ringkonnakohtu

02.07.2021 määrus nr 2-17-2435 (tõendab kaebaja ja laste vahelise suhtluskorra muutmist),

Riigikohtu 25.10.2021 määrus nr 2-17-2435 (tõendab ringkonnakohtu 02.07.2021 määruse

jõustumise aega) ning kaebaja e-kirjavahetus vastustajaga (puudutab peretoetuste saaja

vahetamist, arvestades suhtluskorra muutmist). Kuigi need tõendid otseselt ei kinnita ega lükka

ümber asjaolusid, millest sõltub vaidlustatud haldusaktide õiguspärasus, võib see mõjutada

kaebajale peretoetuste maksmist tulevikus. Toimikusse ei ole vaja võtta Riigikohtu 12.05.2021

otsust nr 2-18-6491 (kaebaja ja tema laste vaheline elatise vaidlus), sest see otsus on avalikult

3-20-1184

7(11)

kättesaadav Riigikohtu veebilehel. Ringkonnakohus selgitab nende tõendite asjakohasust

täpsemalt allpool.

II

16. Kaebaja soovis 23.01.2020 taotluses vahetada lapsetoetuse ja lapsehooldustasu saajat ning

isikut, kellele tehakse kohustusliku kogumispensioni täiendavaid sissemakseid. SKA keeldus

18.03.2020 otsusega kaebaja taotluse rahuldamisest ja jättis 18.05.2020 vaideotsusega

rahuldamata ka kaebaja vaide. Kaebaja palus halduskohtule esitatud kaebuses need haldusaktid

tervikuna tühistada.

17. Kuna lapsehooldustasu maksmine ja kohustusliku kogumispensioni täiendavate

sissemaksete tegemine oli lõpetatud juba 2018. a-l seoses laste kolmeaastaseks saamisega (vt

kuni 31.08.2019 kehtinud PHS § 18 ja kogumispensionide seaduse § 10), on SKA nimetatud

osas õiguspäraselt keeldunud kaebaja 23.01.2020 taotluse rahuldamisest. Lapsehooldustasu ja

kohustusliku kogumispensioni täiendavate sissemaksete maksmise osas on halduskohtu otsus

seega lõppjäreldustes õige ja apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust.

18. Vaidluse kese on kaebajale tema kahe lapsega seotud lapsetoetuse maksmisest keeldumise

õiguspärasus. Ringkonnakohus leiab, et ka selles osas on halduskohtu lõppjäreldus õige.

19. PHS § 25 lg 1 järgi taotleb peretoetusi last kasvatav vanem. PHS § 26 lg 3 sätestab, et kui

laps kasvab võrdselt mõlema lahus elava vanema juures, arvatakse laps ühe vanema pere

koosseisu vastavalt vanemate vahelisele kokkuleppele.

20. SKA 18.03.2020 otsuse ja 18.05.2020 vaideotsuse tegemise ajal kehtis PHS § 6 lg 1

järgmises sõnastuses „Perehüvitiste taotlemiseks esitab sotsiaalseadustiku üldosa seaduse § 3

lõikes 1 nimetatud isik (edaspidi taotleja) taotluse Sotsiaalkindlustusametile, välja arvatud

juhul, kui peretoetused on määratud käesoleva seaduse § 28 lõikes 6 sätestatud alusel. Kui

vanemad soovivad hüvitise saamise õigust kasutada kordamööda, esitab hüvitise uus taotleja

taotluse, millel on seni hüvitist saanud isiku nõusolek.“ Riigikohtu 19.10.2020 otsusega nr 3-

18-1672 tunnistati põhiseaduse vastaseks ja kehtetuks PHS § 6 lg 1 teine lause osas, milles see

säte ei võimalda SKA-l ilma seni toetust saava vanema nõusolekuta määrata, et lahus elavad

vanemad saavad ühise lapse eest lapsetoetust ja lasterikka pere toetust kordamööda, kui see laps

kasvab kordamööda ligikaudu võrdse aja kestel mõlema vanema peres.

21. Üldjuhul jõustub Riigikohtu otsus konkreetse normikontrolli asjas kuulutamisest ja sellel

on tagasiulatuv jõud (vt põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 15 lg 1 p-d 1–

21 ja § 58 lg 2; vt ka Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seadus. Kommenteeritud

väljaanne, Juura 2021, § 15 komm p-d 48 jj ja seal viidatud lahendid). Riigikohus ei ole piiranud

19.10.2020 otsuse nr 3-18-1672 tagasiulatuvat jõudu. Seega tuleb pärast nimetatud otsuse

jõustumist lähtuda sellest, et PHS § 6 lg 1 teine lause ei kehtinud vaidlusaluses sõnastuses ega

saanud seetõttu olla ka haldusaktide õiguslikuks aluseks. Järelikult on PHS § 6 lg 1 alusel antud

haldusaktid algusest peale õigusvastased (vt Riigikohtu 18.06.2020 otsus nr 3-16-1903, p 22).

Enne

Riigikohtu

otsuse

kuulutamist

algatatud

pooleliolevates

kohtuasjades

tuleb

põhiseadusvastaseks tunnistatud norm jätta kohaldamata (PS § 15 lg 1 ls 2 ja § 152 lg 1).

22. Eeltoodut arvestades on SKA vaidlustatud otsused formaalselt õigusvastased, kuna need

tuginevad PS vastaseks ja kehtetuks tunnistatud PHS § 6 lg 1 redaktsioonile,. See puudus eraldi

võetuna ei anna siiski alust vaidlustatud haldusakte tühistada, sest SKA ei piirdunud kaebajale

peretoetuste maksmisest keeldumisel viitega kolmanda isiku nõusoleku puudumisele, vaid

hindas sisuliselt, kas lapsi kasvatavaks vanemaks PHS § 25 lg 1 mõistes on kaebaja või kolmas

isik. Kohus saab kontrollida selle järelduse õigsust, arvestades muu hulgas vastustaja

3-20-1184

8(11)

kohtumenetluses esitatud täiendavaid põhjendusi. Kohtul ei ole alust SKA vaidlusaluseid

haldusakte tühistada, kui kaebuse rahuldamise ja otsuse tühistamise korral tuleks vastustajal

anda uuesti välja sama resolutsiooniga haldusakt (vrd Tallinna Ringkonnakohtu 05.11.2020

otsus nr 3-19-2182, p 11; 03.06.2021 otsus nr 3-20-1281, p 11).

23. SKA

lähtus

last

kasvatava

vanema

kindlakstegemisel

asjakohaselt

Tallinna

Ringkonnakohtu 04.06.2018 määrusest nr 2-17-2435 (jõustunud 03.09.2018) ja Harju

Maakohtu 14.12.2018 määrustest nr 2-17-2435 (jõustunud 11.09.2019).

24. Tallinna Ringkonnakohtu 04.06.2018 määrusega nr 2-17-2435 lõpetati kaebaja ja

kolmanda isiku ühine hooldusõigus oma laste viibimiskoha määramise õiguse osas ning anti

hooldusõigus laste viibimiskoha määramise õiguse osas üle kolmandale isikule (vt resolutsiooni

p 4.4). Kaebaja ja laste vaheline suhtluskord määrati resolutsiooni p-s 4.5 järgmiselt:

„4.5.1. X viibib koos oma lastega:

4.5.1.1. iga paaritu nädala kolmapäeval alates kella 9.30-st kuni neljapäeval kella 17:30-

ni;

4.5.1.2. iga paaris nädala esmaspäeval alates kella 9.30-st kuni kella 17:30-ni ning

neljapäeval alates kella 11.15-st kuni pühapäeval kella 17:30-ni.

4.5.1.3. alates 2019. a juuni esimesest täisnädalast kuni 2019.a augusti täisnädala viimase

päevani veedavad lapsed vahelduvalt kummagi vanemaga nädala kaupa; samamoodi

veedavad lapsed ajavahemiku juuni-juuli-august järgnevatel aastatel; nimetatud

ajavahemikul muid graafikujärgseid kohtumisi ei toimu. Kui vanemad ei lepi kokku

teisiti, veedab juunikuu esimese täisnädala lastega isa; 25. juuni veedavad lapsed emaga

ka siis, kui on graafiku järgi isa nädal.

4.5.1.4. Emadepäeval, ema sünnipäeval, ema vanemate ja vanavanemate sünnipäeval ja

25.06 viibivad lapsed koos emaga.

4.5.1.5. Isadepäeval, isa sünnipäeval, isa vanemate ja vanavanemate sünnipäeval ja 05.12

viibivad lapsed alati koos isaga.

4.5.1.6. Oma sünnipäeva veedavad lapsed paaritutel aastatel isaga ja paaris aastatel emaga

ajavahemikul kell 9.30-17.30.

4.5.1.7. Jõuludest veedavad lapsed paarisaastatel 24.12‒25.12 kuni kell 11.15 isaga ja

25.‒26.12 emaga, paaritutel aastatel veedavad lapsed 24.12‒25.12 kuni kell 11.15 emaga

ja 25.‒26.12 (kuni kell 17.30) isaga. Aastavahetused veedavad lapsed kummagi vanemaga

vaheldumisi, 2017/2018 aastavahetuse veedavad lapsed isaga (31.12 alates kell 9.30 kuni

01.01 kell 17.30) ja 2018/2019 aastavahetuse veedavad lapsed emaga jne. Riiklikud pühad

(Eesti Vabariigi aastapäev, Suur Reede, 01. mai, 23. juuni ja 20. august) veedavad lapsed

vaheldumisi ühel aastal emaga ja teisel aastal isaga (isaga kell 9.30‒17.30). 2018. a Eesti

Vabariigi aastapäeva veedavad lapsed emaga ja 2019. a Eesti Vabariigi aastapäeva

veedavad lapsed isaga (kell 9.30‒17.30) jne. Juhul kui vastav püha või tähtpäev langeb

teise vanemaga veedetavale nädalavahetusele, veedavad lapsed tähtpäeva kell 9.30‒17.30

tähtpäeva tähistava vanema juures, v.a p 5.1.4 ja 5.1.5 märgitud päevadel.

4.5.1.8. Juhul kui lapsed haigestuvad, teavitab vanem teist vanemat lapse või laste

haigestumisest viivitamatult. Lapse või laste eest hoolitseb haigestumise korral üldjuhul

laste ema, välja arvatud juhul, kui arstitõendist nähtuvalt on lapsel selline haigus, mille

tõttu ei ole lapse või laste transportimine laste isa kodust laste ema koju arsti hinnangul

3-20-1184

9(11)

soovitav ja/või on lapse tervise huvides teise lapsega mitte suhelda. Viimasel juhul viibib

haigestunud laps laste isa juures kuni arsti poolt soovitatud ajani. Vanem kaasab teise

vanema haige lapse eest hoolitsemisse, ärajäänud suhtluskorra päevi ei asendata.

4.5.2. Vanematel on alati õigus kokku leppida isa ja laste teistsuguses, käesoleva

määrusega sätestatust erinevas suhtlemiskorras.

4.5.3. Suhtlemiskorraga reguleerimata küsimustes ja/või korra muutmiseks loetakse

vanemate vahel kokkulepe sõlmituks, kui mõlemad on sellega kirjalikult nõustunud;

kokkulepete sõlmimine võib toimuda ka e-kirja ja SMS teel.“

Ringkonnakohtu määruse põhjenduste kohaselt on laste tegelikuks elukohaks seni olnud laste

ema elukoht ja nad on isaga suhelnud vastavalt vanemate vahelisele kokkuleppele (p 88).

Ringkonnakohus ei näinud laste ega vanemate huvidest lähtuvaid põhjusi laste senise

elukorralduse muutmiseks (p 102). Ringkonnakohus ei pidanud põhjendatuks määrata

suhtluskorda selliselt, et lapsed suhtlevad mõlema vanemaga ühe nädala kaupa või muu võrdse

ajajaotuse põhimõtet arvestades lühemate perioodidena (p 121). Ringkonnakohus viitas, et laste

vanust ja spetsialistide soovitusi arvestades ei ole laste võrdselt ema ja isa juures elamine praegu

veel laste parimates huvides; samuti on laste isal olnud probleeme, et hooldada lapsi kõigil

päevadel, mis on isale senise suhtluskorra järgi ette nähtud (p-d 126–133). Teisalt ei pidanud

ringkonnakohus põhjendatuks laste ja isa vahelist senist faktilist suhtlusmahtu ka vähendada (p

144). Ringkonnakohus selgitas, et suhtluskord on määratud kalendriaasta lõikes ja suvekuudeks

on kehtestatud nn eriregulatsioon, kus lapsed suhtlevad vanematega nädala kaupa (p-d 149–

150).

25. Harju Maakohtu 14.12.2018 määrusega nr 2-17-2435 anti hooldusõigus laste viibimiskoha

määramise osas üle laste emalt isale (resolutsiooni p 2). Maakohtu 14.12.2018 määruse

põhjenduste järgi ei ole laste ema alates 03.09.2018 võimaldanud isal oma lastega kohtuda

kõigil suhtluskorras ettenähtud päevadel ega kavatse Tallinna Ringkonnakohtu 04.06.2018

määrust selles osas ka edaspidi täita. Seetõttu muutis maakohus hooldusõigust laste

viibimiskoha määramise õiguse osas, et isa saaks korraldada lastega suhtlemist ja suhelda

lastega vastavalt kehtivale suhtluskorrale (vt määruse lk 20–21). Muus osas jäi kehtima Tallinna

Ringkonnakohtu 04.06.2018 määrusega nr 2-17-2435 laste isale määratud suhtluskord

(resolutsiooni p 3). Seega lahendas Harju Maakohus 14.12.2018 määrusega sisuliselt Tallinna

Ringkonnakohtu 04.06.2018 määruse täitmisega seotud küsimusi ega muutnud kaebaja ja laste

vahelist suhtluskorda.

26. Eelnevast tuleneb, et vaidlustatud haldusaktide andmise ajal kehtinud üldise suhtluskorra

järgi elavad lapsed kalendriaasta arvestuses rohkem tunde ema juures, kuna veedavad ema

juures rohkem varahommikuid, õhtuid ja öid (vt tundide arvestuse osas ka SKA 18.03.2020

otsuse lk 2, mille järgi lapsed on kahenädalase tsükli jooksul emaga 65% ja isaga 35% ajast).

Erandiks on suvekuud, kui lapsed elavad nädala kaupa mõlema vanema juures (s.o elavad nii

isa kui ka ema juures 50% ajast). Suvekuud ja tähtpäevad ei mõjuta aga üldist ajaarvestust, kuna

kalendriaasta jooksul on lapsed isa juures 39% ja ema juures 61% ajast. Laste vanust ja nende

parimaid huve silmas pidades ei pidanud kohtud tsiviilasjas nr 2-17-2435 põhjendatuks

kehtestada täpselt võrdset ajajaotust mõlema vanema vahel, vaid määrasid suhtluskorra kindlaks

päevade, tundide ja minutite täpsusega. Seega ei kasvanud lapsed kohtute määratud suhtluskorra

järgi kaebaja ja kolmanda isiku peres täpselt või ligikaudu võrdselt ning vastustajal tuli kaebaja

23.01.2020 taotluse lahendamisel sellega arvestada. SKA selgitas õigesti, et vanema kohustus

laste eest hoolitseda ei piirdu päevase ajaga, mille puhul kaebaja ja kolmanda isiku vaheline

ajajaotus on suhtluskorra järgi enam-vähem võrdne, vaid vanemal tuleb täita laste eest

hoolitsemisega seotud ülesandeid ka muul ajal, kui lapsed elavad tema juures.

3-20-1184

10(11)

27. Praeguse asja lahendamisel ei ole tähtsust, kumma vanema juures lapsed faktiliselt rohkem

aega veetsid või kellel oli õigus määrata laste viibimiskoht. PKS § 143 lg 21 sätestab, et

vanemate lahuselu korral lepivad vanemad kokku lahuselava vanema ja lapse suhtlemises ning

vanemate vaidluse puhul määrab vanema ja lapse suhtlemise korra vanema nõudel kohus. Nii

kaebajal kui ka kolmandal isikul oli kohustus kinni pidada Tallinna Ringkonnakohtu 04.06.2018

määrusega nr 2-17-2435 määratud suhtluskorrast. Seda kohtumäärust tuli arvestada ka SKA-l

peretoetuste maksmisel (vt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 457 lg-d 1 ja 4, § 463 lg

2; vrd ka nt Riigikohtu 12.05.2021 otsus nr 2-18-6491, p 14.1). Ringkonnakohus märgib, et

haldusasjas nr 3-18-1672 leidis Riigikohus, et SKA-l tuleb haldusmenetluses tuvastada, kumma

vanema juures laps tegelikult kasvab. Haldusasjas nr 3-18-1672 ei olnud aga kohtulahendit, mis

oleks laste ühe või teise vanema juures kasvamise küsimust reguleerinud. Seega on praeguse

vaidluse asjaolud erinevad.

28. Eeltoodud seisukoht ei ole PHS mõttega vastuolus. Peretoetuste eesmärk on tagada lastega

peredele laste hooldamise, kasvatamise ja õppimisega seotud kulutuste osaline hüvitamine

(PHS § 15 lg 1). Peretoetuse saamise õigus on igal lapsel sündimisest kuni 16-aastaseks

saamiseni (PHS § 17 lg 1), kuid toetus makstakse reeglina välja vanemale (PHS § 6 lg 1, § 8, §

25 lg 1). Vanema kaudu jõuab toetus eelduslikult ka lapseni ja parandab tema heaolu.

Vaidlustatud haldusaktide andmise ajal tuli kolmandal isikul kasutada temale makstavaid

peretoetusi oma laste heaolu parandamiseks ning pole kahtlust, et kolmas isik seda ka tegi –

tsiviilasjades nr 2-17-2435 ja 2-18-6491 tehtud kohtulahendite põhjendusi arvestades täitis

kolmas isik laste eest hoolitsemise kohustust ja tegi igas kuus lastega seotud kulutusi, mis

ületasid lapsetoetuse summa ehk 60 eurot kuus (vt ka kaebaja vaide p 6, kus kaebaja loeb

tõendatuks kolmanda isiku igakuised lastega seotud kulud vähemalt 133 euro ulatuses, sh

maksis kolmas isik lasteaia kohatasud ning toiduraha). Seega ei ole õige kaebaja väide, et

lapsetoetuste kolmandale isikule maksmise tõttu on lapsed jäänud toetusest osaliselt ilma.

Vanemate võimalikud nõuded teineteise vastu olukorras, kus ühe vanema kulutused laste heaolu

tagamiseks on teise vanema kulutustest oluliselt suuremad, samuti vaidlus elatise maksmise üle,

ei mõjuta peretoetuste määramist ja maksmist (vt ka Riigikohtu 12.05.2021 otsus nr 2-18-6491,

p 14.2 ja 19.10.2020 otsus nr 3-18-1672, p 33).

29. Ringkonnakohus ei näe eeltoodud järeldustes kaebaja soopõhist diskrimineerimist ega tema

inimväärikust alandavat kohtlemist. Küsimus sellest, kas peretoetuste esialgne määramine laste

emale tema 25.12.2015 ja 26.01.2016 taotluste alusel kujutas endast kaebaja kui laste isa

ebavõrdset kohtlemist, väljub praeguse vaidluse esemest, sest nende taotluste kohta tehtud SKA

otsuseid ei ole kaebaja vaidlustanud. Kaebaja 23.01.2020 taotluse lahendamine ei sõltunud

vanemate soost, vaid sellest, kumma vanema juures lapsed elasid suurema osa ajast, arvestades

tsiviilkohtu jõustunud määrustega kindlaks määratud suhtluskorda. Selle üle, kas suhtluskord

on

laste

ja

vanemate

huve

jms

asjaolusid

arvestades

õiglane,

tuleb

vaielda

tsiviilkohtumenetluses ning seda on kaebaja ja kolmas isik tsiviilasjas nr 2-17-2435 ka teinud.

30. Haldusakt peab olema kooskõlas selle andmise hetkel kehtiva õigusega (HMS § 54). Kohus

hindab haldusakti õiguspärasust selle andmise aja seisuga (HKMS § 158 lg 2 teine lause).

Eeltoodut arvestades ei olnud vastustajal 18.03.2020 ega 18.05.2020 seisuga alust määrata

kummagi lapse eest peretoetusi kaebajale. Pärast vaidlustatud haldusaktide andmist muutunud

asjaolud (sh tsiviilasjades nr 2-17-2435 ja 2-18-6491 hiljem tehtud kohtulahendid) ei muuda

neid otsuseid tagantjärele õigusvastaseks. Asjaolude muutumise korral võib maakohus muuta

vanema hooldusõiguse ulatust või lapse ja vanema vahelise suhtlemise korda. Praegusel juhul

on Tallinna Ringkonnakohus muutnud 02.07.2021 määrusega nr 2-17-2435 kaebaja ja laste

vahelist suhtluskorda (jõustunud 25.10.2021), mis võib anda aluse määrata edasiulatuvalt

3-20-1184

11(11)

lapsetoetusi vaheldumisi mõlemale vanemale (vt ka Riigikohtu 19.10.2020 otsus nr 3-18-1672,

p 49 ja SKA 02.11.2021 e-kiri, kaebaja 02.11.2021 seisukoha lisa 3).

31. Eelneva põhjal jääb kaebaja apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu

04.03.2021 otsus muutmata.

32. Ringkonnakohus teeb otsuse kaebaja kahjuks, kuid vastustaja ja kolmas isik ei ole esitanud

menetluskulude nimekirja ja kuludokumente. Seega jäävad menetluskulud iga menetlusosalise

enda kanda (HKMS § 108 lg-d 1 ja 8, § 109 lg 1).

33. Kaebaja, kolmanda isiku ja nende laste eraelu kaitseks tuleb ringkonnakohtu otsuse

avaldamisel asendada kaebaja ja kolmanda isiku nimed tähemärkidega ning mitte avaldada laste

sünniaega (HKMS § 175 lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt)