2-20-18000/26 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm

Otsuse kuupäev

18. märts 2022, Tallinn

Tsiviilasja number

2-20-18000

Tsiviilasi

X hagi Y vastu kasutuseelise hüvitamiseks

Vaidlustatud otsus

Harju Maakohtu 29. novembri 2021 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

X apellatsioonkaebus

Asja hind ringkonnakohtus

648,98 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (apellant): X (isikukood XXXXXXXXXXX)

Kostja (vastustaja): Y (isikukood XXXXXXXXXXX)

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 29. novembri 2021 otsus nõude osas kasutuseelise

hüvitamiseks 2020. aasta juuli eest summas 11,50 eurot ja lõpetada selle nõude

menetlus.

2. Ülejäänud osas jätta punktis 1 viidatud otsus muutmata.

3. Jätta rahuldamata kostja 10. ja 16. jaanuari 2022 taotlused dokumentaalsete

tõendite vastuvõtmiseks.

4. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

5. Menetluskulud maakohtus jätta poolte endi kanda ja ringkonnakohtus hageja

kanda.

6. Määrata kindlaks kostja ringkonnakohtu menetluskulud summas null eurot.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul

alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult

teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi

vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda

riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetlus-

kulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks, riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast

2 (6)

menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

NÕUE JA SELLE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD

1. X (hageja) esitas 6. detsembril 2020 Harju Maakohtule hagi Y (kostja) vastu ja palus

kostjalt välja mõista poolte kaasomandi eseme kasutuseelise hüvitise 2014. aasta jaanuari kuni

2020. aasta juuli eest 897 eurot.

Hageja peamised väited on järgmised:

-

hageja on Tallinnas aadressil Tartu mnt 26 asuva kinnistu (edaspidi: kinnistu)

kaasomanik 7/12 mõttelises osas ja kostja 2/12 mõttelises osas;

-

hageja esitas 2015. aastal kohtusse kasutuskorra kindlaksmääramise avalduse (tsiviilasi

nr 2-15-2795, edaspidi: varasem tsiviilasi) ja lõpplahendina jõustus ringkonnakohtu

29. aprilli 2020 määrus (edaspidi: kasutuskorra määrus) 2020. aasta juulis. Selle

määruse p-ga 8.6 kohustati kostjat tasuma hagejale alates määruse jõustumisest hüvitist

keldriruumi kasutamise eest 11,50 eurot kuus;

-

hageja kasutuses on 10,58 m² vähem keldripinda kui näeb ette omandi suurus ja kostja

kasutuses jällegi 11,03 m² rohkem;

-

hageja lähtub kasutuskorra määrusega määratud tasust 11,50 eurot kuus ja korrutas

selle nõude alusena märgitud ajavahemiku 78 kalendrikuuga.

2. Kostja vaidles hagile vastu, tema vastuväited on kokkuvõtvalt järgmised:

-

hageja väited keldri kasutamise kohta pole täpsed, mh on hageja takistanud kostja

juurdepääsu ruumidele, hageja ei ole oma kasutushuvi põhjendanud ja kostja kasutab

üksnes ruume, mis olid kunagises müügilepingus märgitud kui talle võõrandatu;

-

varasema tsiviilasja menetlusest ja lahendist nähtub, et kostja ei pea tasuma keldri

kasutamise tasu aja eest, mis eelneb ringkonnakohtu määruse jõustumisele.

MAAKOHTU OTSUS

3. Maakohus rahuldas hagi 29. novembri 2021 otsusega (vaidlustatud otsus) osaliselt, mõistes

kostjalt hageja kasuks välja 248,02 eurot. Menetluskulud jäid tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda ja neid polnud vaja rahaliselt kindlaks määrata.

3.1. Maakohus tuvastas vaidlustamata asjaolud:

-

nõudega hõlmatud ajavahemikul jaanuar 2014 – juuli 2020 oli hageja kinnistu

kaasomanik 7/12 mõttelises osas ja kostja 2/12 mõttelises osas;

-

kostja omandiosa suurusele vastav keldripind on 23,77 m²;

-

kogu aja, mil kostja on olnud kinnistu kaasomanik, on tema kasutuses olnud

keldriruumid nr 21–24 kogupinnaga 34,8 m²;

-

kokkuvõttes kasutas kostja keldripinda 11,03 m² (= 34,8 – 23,77) rohkem, kui talle

kuuluva omandiosa kohaselt õigus oleks olnud;

-

hageja sai kasutada 10,58 m² pinda vähem kui näeb ette tema omandiosa suurus.

3.2. Hageja nõude saab lahendada asjaõigusseaduse (AÕS) § 71 lg 2 alusel. Riigikohtu

praktika järgi tuleb sätet tõlgendada laiendavalt nii, et sel alusel on kaasomanikul õigus esitada

teise kaasomaniku vastu, kes kasutab kaasomandi mõttelisest osast suuremat reaalosa, nõue

kasutuseeliste hüvitamiseks. Kasutuseeliseks on näiteks see kui kostja kasutab oma kaasomandi

mõttelisest osast suuremat kasulikku pinda.

3.3. Kasutuseeliste hüvitamise nõude lahendamisel tuleb välja selgitada, milline on kinnistu

kasutuse tõttu saadavate eeliste väärtus. Eseme väärtuseks loetakse tsiviilseadustiku üldosa

3 (6)

seaduse (TsÜS) § 65 järgi selle harilik väärtus, kui seaduse või tehinguga ei ole ette nähtud

teisiti, ning eseme harilik väärtus on selle kohalik keskmine müügihind (turuhind). Nt

korteriomandi kasutuseelise väärtuse saab määrata korteriomandi kasutamisest saadava eelise

kohaliku keskmise turuhinna järgi, st korteri üürimisel saadava üüritasu järgi. Kostja ei

vaidlustanud kasutuseelise suurust. Nii on põhjendatud lähtuda kasutuskorra määrusega

määratud kasutuseelise suurusest 11,50 eurot kuus 10,58 m² suurema pinna kasutamise eest.

3.4. Varasem tsiviilasi ei takista käesoleva asja lahendamist. Selles lahendati edasiulatuv

hüvitisnõue alates lahendi jõustumisest, hageja aga soovib nüüd hüvitist eelnenud perioodi eest.

Samuti pole kostja ülejäänud vastuväited asjakohased. Tähtsust ei oma, millised on hageja

keldripinnast kostjale tulenevad mõjutused ja milline on hageja huvi keldripinda kasutada.

3.5. Seega esineks käesoleval juhul hagejal formaalne alus nõude rahuldamiseks. Kohus võib

jätta AÕS § 71 lg 2 kohaldamata ja eelnimetatud hüvitisnõude rahuldamata, kui hageja nõue on

vastuolus TsÜS §-s 138 ja võlaõigusseaduse (VÕS) §-s 6 sätestatud hea usu põhimõttega.

Kaasomaniku hüvitisnõue on vastuolus hea usu põhimõttega juhul, kui ta nõuab hüvitist

tagantjärele olukorras, kus teine kaasomanik võis mõistlikult võttes hüvitisnõude esitanud

kaasomaniku käitumisest aru saada, et kaasomanikud on sõlminud vaikimisi kokkuleppe, mille

järgi hüvitist ei nõuta, või et kaasomanik ei kavatse hüvitisnõuet esitada.

3.6. Käesoleval juhul on tegemist sellise olukorraga. Kasutuskorra määruse p-st 22 tuleneb,

et keldriruumid nr 21–24 on kostja kasutuses alates kaasomanikuks saamisest, kusjuures ta

omandas oma kaasomandiosa teadmisega, et need olid eelmise omaniku valduses. Ruumide

nr 21 ja 22 osas on kohtulahend, mis annab kostjale ainukasutuse, ning ruumide nr 23 ja 24 osas

ei olnud kostja valdus omavoliline. Sama määruse p-st 7 tuleneb, et alles hageja avaldas alles

13. septembril 2018, et soovib saada kostja ülemäärase keldriruumide kasutuse eest tasu.

Hageja ei tõendanud, et ta oleks varem tasu nõudnud. Nii jättis hageja (vaidlustatud otsuses

ekslikult kostja) oma varasema passiivse käitumisega tasunõude osas kostjale (vaidlustatud

otsuses ekslikult hageja) mulje, et temalt tasu ei nõuta. Selline oli pooltevaheline

aastatepikkune vaikimisi kokkulepe. Seda kinnitab tõsiasi, et varasemate kaasomanike suhtes

kehtis kohtulahend tsiviilasjas nr 2-07-3716, millest tulenes kostja õiguseellase õigus kasutada

vaidlusalust keldripinda teistele kaasomanikele (sh hagejale) tasumata.

3.7. Kokkuvõttes saab hagi rahuldada ajavahemiku eest alates 13. septembrist 2018, mil

hageja avaldas soovi saada keldriruumide kasutuse eest hüvitist. Kasutuskorra määruse järgi

algas kostja tasumiskohustus 2020. aasta juulist. Järelikult tuleb kostjalt hageja kasuks välja

mõista ajavahemiku 13. september 2018 – 30. juuni 2020 eest 248,02 eurot (= 21 kuud

17 päeva × 11,50 eurot kuus).

POOLTE SEISUKOHAD

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse osaliselt tühistada ja hagi

tervikuna rahuldada. Menetluskulud palub hageja panna kostja kanda.

Kaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised:

-

maakohus tuvastas ekslikult ja üllatavalt, et pooltel oli vaikimisi kokkulepe keldriruumi

tasuta kasutamise kohta;

-

hea usu põhimõtte kohaldamine oli samuti üllatav, sellele pooled ei tuginenud;

-

alusetu on võrdlus kostja õiguseellase positsiooniga, kellele kuulus 3/12 suurune

mõtteline osa kinnistust.

5. Kostja vaidles kaebusele vastu ja esitas koos vastustega dokumentaalseid tõendeid.

4 (6)

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse osas, mis käsitleb nõuet 2020. aasta juuli eest

ja lõpetab selle nõude menetluse (TsMS § 657 lg-d 3 ja 4). Ülejäänud osas jääb maakohtu otsus

muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata (TsMS § 657 lg 1 p 1). Hageja kannab menetlus-

kulud ringkonnakohtus.

7. Maakohtu otsuse vaidlustas ainult hageja, st kostjalt 248,02 euro väljamõistmise ja kostja

kulude tema enda kanda jätmise osas on otsus TsMS § 456 lg 4 teise lause alusel edasi

kaebamata jõustunud. Hageja kaebuse alusel saab ringkonnakohus üksnes kontrollida, kas

hageja kasuks oleks tulnud mõista välja suurem summa ja kas kostja peaks hagejale hüvitama

menetluskulud.

8. Maakohus lahendas vaidluse hagimenetluses, aga see ei ole õige menetlusliik.

8.1. TsMS § 613 lg 1 p 1 kohaselt lahendab kohus hagita menetluses mh asja, mis tuleneb

korteriomandist ja korteriomandi eseme valitsemisest ning puudutab korteriomanike oma-

vahelisi õigusi ja kohustusi. TsMS § 613 lg 2 sätestab, et kohus lahendab hagita menetluses ka

kinnisasja, mille oluliseks osaks on elamu, kaasomanike vaidlused sama paragrahvi esimeses

lõikes nimetatud küsimustes, mis on seotud kaasomandi esemeks olevate eluruumide või

ühiskasutuses olevate ruumide kasutamise või valitsemisega.

8.2. Käesolevas asjas nõuab hageja kostjalt kui kinnisasja kaasomanikult kasutuseelise

hüvitamist elamu keldriruumi kasutamise eest. See nõue vastab TsMS § 613 lg 2 tunnustele,

sest puudutab elumajaga kinnisasja kaasomanike omavahelisi õigusi ja kohustusi. Neil

kaalutlustel tulnuks nõue vaadata läbi hagita asjana (vrd mõneti sarnase olukorra kohta

Riigikohtu 11. septembri 2019 otsus tsiviilasjas nr 2-16-19005, p 12 teine lõik).

8.3. Üldjuhul ei ole hagita asja lahendamine hagimenetluses menetlusõiguse oluline

rikkumine (Riigikohtu 19. märtsi 2021 otsus tsiviilasjas nr 2-18-13649, p 23 esimene lõik ja

seal viidatud varasem praktika). Vaidlustatud otsusest ja maakohtu menetlust kajastavatest

toimiku materjalidest ei nähtu, et oluliselt oleks rikutud neid menetluspõhimõtteid, mis on

omased hagita asjale. Menetluses osalevad õiged pooled ja vaidluse lahendamiseks olulised

asjaolud on välja selgitatud. Pooled ei tugine väitele, et nende menetlusõigusi oleks rikutud.

8.4. Kirjeldatud olukorras ja võttes arvesse maakohtu otsuse üksnes osalist vaidlustamist (vt

eespool p 7), peab ringkonnakohus õigeks lahendada apellatsioonkaebus otsusega.

9. TsMS § 652 lg 1 p 1 ja poolte väidete põhjal saab ringkonnakohus kaebuse lahendamisel

lähtuda maakohtu tuvastatud ja eespool p-s 3.1 refereeritud asjaoludest. Samuti ei vaidle pooled

igakuise hüvitise suuruse üle. Apellatsioonkaebuse väidete põhjal on praegu vaidlus sisuliselt

selles, kas maakohus kohaldas õigesti hea usu põhimõtet ja jättis selle alusel kasutuseelise

hüvitise välja mõistmata aja eest enne 13. septembrit 2018. Lisaks jäi rahuldamata hageja nõue

2020. aasta aprilli eest, ka selles osas tuleb hageja kaebuse alusel kontrollida vaidlustatud otsuse

korrektsust.

10. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et hea usu põhimõte välistab hageja nõude

rahuldamise ajavahemiku eest enne 13. septembrit 2018. Põhjendused on järgmised.

10.1. Hageja nõuet hüvitise saamiseks kaasomandi osa kasutamise eest saab lahendada kolmel

alternatiivsel õiguslikul alusel. Nii on kaasomanike ühisvalduse ja -kasutusõiguse rikkumise

korral võimalik esiteks kahju hüvitamise nõue VÕS § 115 alusel, kus kahjuks on kaotatud

kasutuseelised; teiseks kasu hüvitamise nõue AÕS § 71 lg 2 alusel ja kolmandaks alusetust

rikastumisest tulenev nõue VÕS §-de 1037–1039 alusel, mille esemeks võib mh olla alusetult

saadud kasutuseelised (Riigikohtu 11. septembri 2019 otsus tsiviilasjas nr 2-16-19005, p 14

kolmas lõik ja seal viidatud varasem praktika).

5 (6)

10.2. Maakohus lahendas hageja nõude eelmises punktis märgitud alternatiividest teisel alusel

ja leidis, et nõude rahuldamise üldised eeldused on täidetud. Seetõttu ei pidanud maakohus

TsMS § 442 lg 8 viienda lause mõtte kohaselt enam kontrollima sama nõude muid õiguslikke

aluseid. Eelkõige on see nii põhjusel, et hea usu põhimõte kohaldub kõigi loetletud õiguslike

aluste puhul.

10.3. Hea usu põhimõtte kohaldamine on õiguse kohaldamise küsimus, mida saavad kõik

kohtud teha sõltumata poolte õiguslikest väidetest (vt nt Riigikohtu 10. veebruari 2017 otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-148-16, p 15 teine lõik ja seal viidatud varasem praktika). Samas ei tohi

õiguse kohaldamine olla pooltele üllatuslik, st kohus peab juhtima poolte tähelepanu õigussuhte

võimalikule kvalifikatsioonile ja võimaldama neil avaldada selle kohta arvamust (vt nt

Riigikohtu 5. jaanuari 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p 40). Praeguses asjas ei ole

maakohus seda teinud hoolimata sellest, et pooled ei esitanud maakohtu menetluses väiteid

hageja nõude vastuolu kohta hea usu põhimõttega. Siiski on pooled saanud vastavasisulisi

seisukohti esitada apellatsioonimenetluses (vrd ka Riigikohtu 30. aprilli 2013 otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-43-13, p 14). Nii ei ole otsuse üllatuslik selle tühistamise alus.

10.4. Maakohus kohaldas hea usu põhimõtet sisulisest aspektist õigesti. AÕS § 72 lg 5 teine

lause kohustab kaasomanikke käituma üksteise suhtes lähtuvalt hea usu põhimõttest. Maakohus

lähtus asjakohaselt Riigikohtu praktikast, kui leidis, et hageja hüvitisnõue on vastuolus hea usu

põhimõttega osas, milles hüvitist nõutakse tagantjärele, aga kostja võis mõistlikult võttes hageja

käitumisest aru saada, et kaasomanikud on sõlminud vaikimisi kokkuleppe, mille järgi hüvitist

ei nõuta, või et hageja ei kavatse hüvitisnõuet esitada. Maakohus hindas selles osas poolte

väiteid ja tõendeid ega rikkunud sealjuures oluliselt menetlusõigust. Ainetu on hageja etteheide,

et maakohus tuvastas poolte kokkuleppe. Maakohus rajas otsuse sellele, et kostja võist hageja

käitumisest aru saada varasema tasunõude puudumist. Selleks ei olnud vaja tuvastada tegeliku

kokkuleppe sõlmimist. Samuti ei tulene kasutuskorra määrusest, et enne määruse jõustumist on

hagejal õigus nõuda kostjalt kasutuseelise hüvitist. Nii ei anna hageja kaebuse väited alust

vaidlustatud otsust kõnealuses osas muuta.

11. Maakohus menetles ekslikult nõuet 2020. aasta juuli eest. Selles osas tuleb maakohtu otsus

tühistada ja menetlus lõpetada.

11.1. Nõude 2020. aasta juuli eest jättis maakohus rahuldamata põhjendusega, et selle kuu eest

tuli tasuda vastavalt kasutuskorra määrusele. Hageja väitel jõustus viidatud määrus sama aasta

juulis, aga tegelikult jõustus määrus Riigikohtu määrusega 29. juunil 2020. Lahendades asja

hagita menetluse sätete järgi, saab kohus tugineda määruse tegeliku jõustumise ajale (TsMS

§ 477 lg 5).

11.2. Kasutuskorra määruse resolutsiooni p 8.9 järgi kehtib see määrus ja kuulub täitmisele

alates jõustumisest. Niisiis tuli alates 30. juunist 2020 tasu keldriruumi kasutamise eest

arvestada ja maksta juba kasutuskorra määruse alusel. Käesolevas asjas oleks tulnud sama

nõude menetlusse võtmisest keelduda TsMS § 371 lg 1 p 4 alusel.

11.3. TsMS § 428 lg 1 p 2 kohaselt lõpetab kohus menetluse otsust tegemata mh siis, kui

samade poolte vaidluses samal alusel sama hagieseme üle on jõustunud menetluse lõpetanud

Eesti kohtu lahend. Käesoleval juhul on see tingimus täidetud kasutuseelise hüvitamise nõude

osas alates 30. juunist 2020. Apellatsioonkaebusega on sellest ajast omakorda hõlmatud üksnes

2020. aasta juuli.

11.4. Kui esimese astme kohus tegi otsuse, kuigi oleks pidanud jätma hagi läbi vaatamata või

asja menetluse lõpetama, tühistab ringkonnakohus TsMS § 657 lg 3 alusel maakohtu otsuse

määrusega, millega ühtlasi jätab hagi läbi vaatamata või lõpetab asja menetluse. Kui menetluse

lõpetamise alus esineb ainult osaliselt, siis lahendab ringkonnakohus asja TsMS § 657 lg 4 järgi

täies ulatuses otsusega. Eeltoodud kaalutlustel tühistab ringkonnakohus vaidlustatud otsuse

nõude kohta 2020. aasta juuli eest ja lõpetab selles osas menetluse.

6 (6)

12. Kostja esitas koos vastustega taotlused dokumentaalsete tõendite vastuvõtmiseks. Kostja

esitas tõendi vaidlustatud otsusega välja mõistetud summa tasumise kohta, kirjavahetuse Telia

juristiga ja kinnistusraamatu väljavõtte. Hageja ei esitanud taotlustele vastuväiteid.

Ringkonnakohtu eelnevate põhjenduste järgi ei nähtu viidatud tõenditest kaebuse lahendamisel

tähtsust omavaid asjaolusid. Seetõttu jäävad taotlused TsMS § 238 lg 1 alusel rahuldamata.

13. Kaebuse sisulise põhjendamatuse tõttu ei anna selle väited alust muuta maakohtu otsustatud

menetluskulude jaotust hageja kasuks. Ringkonnakohtu menetluskulud jäävad TsMS § 171 lg 1

alusel hageja kanda. Kostja ei esitanud menetluskulude nimekirja ja kostja kulusid ei nähtu

toimikust. Seega määrab kohus kostja kulude suuruseks TsMS § 174 lg 1 esimese lause alusel

null eurot. Juhindudes TsMS § 173 lg 1 teisest lausest märgib kohus resolutsioonis kõigi seniste

menetluskulude jaotuse.

(allkirjastatud digitaalselt)