2-12-49087/228 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Indrek Parrest, Vahur-Peeter Liin

Otsuse tegemise aeg ja koht

17. märts 2022, Tartu

Tsiviilasja number

2-12-49087

Tsiviilasi

Eesti Vabariigi (Maksu- ja Tolliameti kaudu) hagi R.P.

ja T.P. vastu ühisvara jagamiseks ja T.P. vastuhagi

Eesti Vabariigi (Maksu- ja Tolliameti kaudu) ja R.P.

vastu ühisvara jagamiseks teistsugusel viisil.

Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus

T.P. apellatsioonkaebuse hind 3500 eurot

R.P. apellatsioonkaebuse hind 3500 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 26. märtsi 2021. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

T.P. apellatsioonkaebus ja R.P. apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

15. veebruar 2022.

Menetlusosalised ja nende esindajad

Apellant

I

(kostja

II):

T.P.

(isikukood

XXXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Aire Põder

Apellant

II

(kostja

I):

R.P.

(isikukood

XXXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Indrek Põder

Vastustaja (hageja): Eesti Vabariik (Maksu- ja Tolliameti

kaudu), esindaja Inna Golovina

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tartu Maakohtu 26. märtsi 2021. a otsus muutmata.

2. Jätta T.P. apellatsioonkaebus ja R.P. apellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Jätta Eesti Vabariigi apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud võrdsetes

osades T.P. ja R.P. kanda. T.P. ja R.P. menetluskulud jätta nende endi kanda.

Hüvitatavad menetluskulud puuduvad.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Eesti Vabariik (Maksu- ja Tolliameti kaudu, hageja) esitas 23. novembril 2012 Tartu

Maakohtule hagi R.P. (kostja I) ja T.P. (kostja II) vastu ühisvara jagamiseks täitemenetluses.

Hagiavalduse kohaselt on kostjal I 22. novembri 2012 seisuga hageja ees maksuvõlg

108 382 eurot 18 senti, mis koosneb intressist 1250 eurot 81 senti, maamaksust 2363 eurot

21 senti ja kriminaalasjast nr 1-07-2186 tulenevast kahjunõudest 104 768 eurot 16 senti.

Kuivõrd sundtäitmise toimingute tulemusena ei õnnestunud hagejal kostjalt I rahalisi kohustusi

sisse nõuda, esitas hageja Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Kojale 3. aprillil 2012 ja

11. aprillil 2012 täitmisavaldused kostjalt I rahaliste kohustuste sissenõudmiseks kokku

summas 106 924 eurot 76 senti. Ajavahemikul 3. aprillist 2012 kuni 22. novembrini 2012 on

täitmisel olevate nõuete katteks laekunud 91 eurot 23 senti. Kinnistusraamatu andmetel kuulub

kostjale I kolm kinnistut (registriosad nr XXXXXX, XXXXXX ja XXXXXX). Asjaolu, et 6.

mail 1997 omandatud kinnistute näol on tegemist kostjatest abikaasade ühisvaraga, selgus 29.

augustil 2012 toimunud enampakkumisel, kui kohtutäiturile esitati 10. oktoobri 2000. a

abieluvaraleping. Kohtutäitur edastas 30. augustil 2012 hagejale enampakkumise nurjunuks

kuulutamise akti ja täitmise võimatuse akti. Viimase kohaselt on kohtutäitur kontrollinud

kostja I vara olemasolu (kostja I osalusega äriühingutel eelduslikult puudub majandustegevus,

kostja töötasu on 290 eurot kuus) ning talle teadaolevatel andmetel ei ole selle väärtus

küllaldane katmaks vara realiseerimisega tekkivaid kulusid. Kinnisasjadele ei saa aga

sissenõuet pöörata, kuna võlgnikuks mitteoleva abikaasa kostja II nõusolek puudub, samuti ei

ole mõlemat abikaasat kohustuse täitmiseks kohustavat täitedokumenti.

Hageja taotles abikaasade ühisvara jagamist, leides, et kõige mõistlikum on müüa ühisvaraks

olevad kinnistud avalikul kohtutäituri läbiviidaval enampakkumisel ning saadud raha jagada

abikaasade vahel võrdsetes osades.

Kostjate vastuse osas märkis hageja, et kostja I varaline seis ei ole muutunud ega võimalda

lahusvara arvel nõuet rahuldada. Kostja pangakontod on endiselt arestitud ning kostja töötasu

suurus brutona ei võimalda kohtutäituril sissetulekut arestida. Kostja I nimetatud kuue

äriühingu puhul on tegemist varatute, mittetegutsevate, pankrotis, likvideerimisel või

sundlõpetamisel olevate juriidiliste isikutega, kes on riigile võlgu ja kus kostja I osalus on

arestitud erinevates täitemenetlustes. Kostjad on jäänud paljasõnaliseks väites, et kostjale I

kuulub lahusvara, mis ei asu Eesti Vabariigis, sest tõendeid, mis tõendaksid kostja I vara

juurdekasvu, ei ole kohtule esitatud. Samuti seadis hageja kahtluse alla Soomes kahjumiga

tegutseva äriühingu väidetava nõudeõiguse olemasolu. Hageja leidis, et hagis taotletud ühisvara

jagamise viis ei ole kostjaid ebamõistlikult koormav.

Kostja II vastuhagi osas märkis hageja, et kostja II pole nõuet kostja I vastu tõendanud. Isegi

kui eeldada, et kostjal II on suulisest laenulepingust tulenev nõudeõigus kostja I vastu, siis

kostja II ei ole täitemenetluses nõuet esitanud. Hageja nõue on tekkinud enne kostja II nõuet.

Hageja palus vastuhagi jätta rahuldamata.

2. Kostja I hagi ei tunnistanud ning vaidles sellele vastu.

Kostja I märkis esmalt, et hageja on kriminaalasjast tuleneva summa 104 859 eurot juba sisse

nõudnud, nimelt on hageja 9. juulil 2011 tasaarvestanud selle nõude äriühingu TSC

Terminal OÜ nõudega. Kostja I omab lahusvarana muuhulgas osasid erinevates äriühingutes.

Ainuüksi hageja väide, et täitemenetluses ei ole suudetud tuvastada muud vara ning äriühingute

majandusaasta aruannete mitte esitamine võimaldab eeldada äriühingute mittetegutsemist

ja/või maksejõuetust, ei ole asjakohane. Kostja I ei nõustunud hageja poolt taotletava ühisvara

jagamise viisiga, mis on kostjaid ebamõistlikult koormav ja abikaasade varalisi huve oluliselt

kahjustav. Samuti leidis kostja, et hageja nõue ühisvara jagamiseks on aegunud. Seega palus

kostja I kohaldada hagi aegumist ja jätta hageja nõue rahuldamata aegumise tõttu.

Hagi on käesolevaks ajaks esitatud üheksa aastat tagasi, kuid hageja ei ole esitanud ühtegi

tõendit, et kostjal I puudub Eesti Vabariigis lahusvara, mille arvel täita hageja nõudeid

täitemenetluses. Peale hagiavalduse esitamist on kostja I omandanud osaluse kuues erinevas

äriühingus: X. OÜ-s (osalus alates 30. märtsist 2016), OÜ-s XX. (osalus alates 30. märtsist

2016), XXX. OÜ-s (osalus alates 30. juunist 2020), XXXX. OÜ-s (osalus alates 11. märtsist

2019), PXXXXX. OÜ-s (osalus alates 21. oktoobrist 2016) ja XXXXXX. OÜ-s. Lisaks kuulub

kostjale I Soome Vabariigis registreeritud äriühing XXXXXXX, kusjuures kostjal I on viidatud

äriühingu vastu nõudeõigus, mis ületab kordades hageja poolt esitatud nõuet.

Kostja I palus rahuldada kostja II vastuhagi.

3. Kostja II ei nõustunud hagiga ja vaidles sellele vastu.

Vastuse kohaselt on hageja kohustuseks tõendada, et ta omab nõudeõigust kostja I vastu.

Samuti on hageja tõendada asjaolu, et kostjal I puudub lahusvara, mille arvel saaks hageja

väidetav nõue rahuldatud. Antud juhul ei ole hageja nimetatud asjaolusid tõendanud. Kostja II

hinnangul puudub hagejal kostja I vastu nõue, kuivõrd Tartu Maakohtu 10. jaanuari 2011. a

kohtuotsusest kriminaalasjas nr 1-07-2186 tulenev nõue on kolmandate osapoolte poolt teistes

menetlustes rahuldatud. Kohtutäitur ei ole kostja I osas tuvastanud kogu kostjale I kuuluvat

lahusvara ega selle väärtust. Kostjale II teadaolevalt on kostjal I piisavalt lahusvara, mille arvel

täita hageja võimalik nõue kostja I vastu. Hageja ei ole tõendanud kostja I varandusliku

olukorra muutumist pärast 30. augustit 2012.

Kostja II esitas vastuhagi ühisvara jagamiseks teistsugusel viisil. Kostja II nõustus ühisvara

jagamisega selliselt, et ühisvaras olevad kinnistud (registriosad nr XXXXXX, XXXXXX ja

XXXXXX) jäävad kostja II ainuomandisse. Kinnistud on hinnatud 2013. aastal, kuid kostja II

arvates on nende turuväärtus 10. juuni 2020 seisuga kokku 212 640 eurot. Kostja II kohustuseks

oleks tasuda kostjale I hüvitis omandi kaotuse eest, mis on ½ kinnistute väärtusest,

s.o 106 320 eurot. Kuid olukorras, kus kostjad on kohustatud teineteisele maksma rahasumma

– kostja I kostjale II 2010. aastal sõlmitud suulisest laenulepingust tuleneva laenusumma

200 000 eurot ja kostja II kostjale I hüvitise omandi kaotamise eest 106 320 eurot – taotles

kostja II maakohtul tasaarvestada kostja II laenulepingust tulenev nõue kostja I vastu kostja I

omandi kaotamise hüvitamise nõudega ja kohustada hagejat ja kostjat I andma kõik vajalikud

tahteavaldused kinnistusraamatusse asjakohaste muudatuste/kannete tegemiseks.

MAAKOHTU LAHEND

4. Tartu Maakohus rahuldas 26. märtsi 2021. a otsusega hagi täies ulatuses ja vastuhagi osaliselt

ning lõpetas kostjate ühisomandi Tartu Maakohtu kinnistusosakonna kinnistute registriosa

numbritega XXXXXX (V.M.), XXXXXX (V.P.) ja XXXXXX (V.P.) suhtes ning jagas

ühisvara selliselt, et müüa kinnistud täitemenetluse seadustikus sätestatud avaliku

enampakkumise korras ja jagada saadav raha kostjate vahel võrdsetes osades.

Maakohus jättis hageja menetluskulud võrdsetes osades kostjate kanda ja kostjate

menetluskulud nende endi kanda. Kohus jättis hageja menetluskulude rahalise suuruse kindlaks

määramata hüvitatavate menetluskulude puudumise tõttu.

Kostjad on 12. märtsi 2021. a menetlusdokumentides esitanud tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 333 lg 1 alusel vastuväite kohtu tegevuse kohta seoses 18. veebruari 2021. a

kohtuistungiga.

Kohus märkis, et kostja I esindaja taotles asja sisuliseks läbivaatamiseks määratud kohtuistungi

edasilükkamist neljal korral neljal erineval põhjusel. Kohus selgitas 12. veebruari 2021. a kirjas

kostja I esindajale, et kohtul on võimalus kostjale I viimase soovi korral võimaldada isiklik

osavõtt kohtuistungist Skype vahendusel, millisest kostja I soovist palus kohus teatada

16. veebruariks 2021. Kostja I kohtule määratud tähtpäevaks Skype vahendusel istungil

osalemise soovist ei teatanud. Ka ei arutanud kohus 18. veebruari 2021 kohtuistungil tsiviilasja

sisuliselt. Kohus leidis, et ei ole rikkunud asjas menetlustoimingute tegemisel menetlusnorme,

mistõttu jättis kostjate vastuväite kohtu tegevusele rahuldamata. Kohus lõpetas 27. oktoobri

2020. a määrusega tsiviilasjas eelmenetluse, mistõttu jättis kostja I taotluse Viljandi kohtutäitur

Janek Pooli tunnistajana ülekuulamiseks TsMS § 331 lg 1 alusel menetlemata.

Maakohtu hinnangul kehtib jätkuvalt täitemenetluses abikaasade ühisvara jagamise hagi

esitamise eeltingimus, s.o täitemenetlus nõude rahuldamiseks võlgniku lahusvara arvel peab

olema ebaõnnestunud. Hageja on nõuet esitades tuginenud ka perekonnaseaduse (PKS) § 33

lg-le 3. Kohtupraktika kohaselt ei anna viidatud säte täitemenetluse seadustiku (TMS) § 14 lg 2

kõrval iseseisvat alust nõuda ühisvara jagamist. Asjaolu, et võlgniku lahusvarast kohustuste

täitmiseks ei piisa, saab tõendada üksnes täitemenetluses ning väljaspool seda ei saa

võlausaldaja PKS § 33 lg 3 teise lause alusel ühisvara jagamist nõuda. Lisaks tuleb kehtiva

kohtupraktika järgi hagi esitamine TMS § 14 lg 2 alusel kõne alla juhul, kui hagejal on

võlgnikust abikaasa vastu nõue, võlgnikul on jagatavat ühisvara, mille jagamisest saadu arvel

saaks sissenõudja nõude mingis ulatuses rahuldada ja võlgnikuks olev ühisomanik saaks ise

nõuda ühisvara jagamist. Kohtu hinnangul on antud juhul kõik ühisvara jagamise nõude

eeldused täidetud.

Kuigi kostjad on väitnud, et hagejal puudub kostja I vastu nõue, kuivõrd Tartu Maakohtu

10. jaanuari 2011. a kohtuotsusest kriminaalasjas nr 1-07-2186 tulenev nõue on kolmandate

osapoolte poolt teistes menetlustes rahuldatud, on tsiviilasjas nr 2-13-22587 (R.P. hagi Eesti

Vabariigi vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks) leidnud tõendamist, et hageja nõude

rahuldamist, samuti tasaarvestamist ei ole toimunud.

Vaidlust ei ole selles, et võlgnikul on vaidlusaluste kinnistute näol jagatavat ühisvara, mille

jagamisest saadu arvel saaks sissenõudja nõude mingis ulatuses rahuldada. Kinnistud on

hinnatud 2013. aastal ning eksperthinnangute (I kd tl 112-143, 148-165, II kd tl 149-188)

kohaselt on kinnistute koguväärtus 112 000 eurot (46 000 + 18 000 + 48 000).

Hageja on esitanud kohtutäituri 30. augusti 2012. a täitmise võimatuse akti (I kd tl 26). Akti

kohaselt on kohtutäitur 28. mail 2012 arestinud kostja I pangakontod, kuid laekumisi ei ole

toimunud. 29. mail 2012 on kohtutäitur saatnud kostja I töökohta töötasu arestimise akti, aga

laekumisi ei ole toimunud, kuna kostja I töötasu on olnud 290 eurot kuus. Võlgniku registervara

olemasolu tuvastamiseks on kohtutäitur teinud järelepärimised vastavatesse registritesse, kust

nähtub, et kostja I nimele ei ole registreeritud sõidukeid. Kohtutäitur on märkinud, et kostja I

on küll osanik või aktsionär mitmetes äriühingutes, kuid tema osalusega äriühingud eelduslikult

reaalselt ei tegutse. Kostja I osalusega äriühingud on kas registrist kustutatud,

sundlikvideerimisel, pankrotis või saanud kustutamishoiatuse. Kui mõni äriühingutest peakski

tegutsema, on ilma majandusaasta aruanneteta kohtutäituril võimatu hinnata osade väärtust.

Võlgniku nimele registreeritud kinnisasjadele sissenõuet pöörata ei saa, kuna vastavalt

10. oktoobri 2000. a abieluvaralepingule on tegemist abikaasade ühisvaraga ning müügiks

puudub võlgnikuks mitteoleva abikaasa nõusolek, samuti puudub mõlemat abikaasat kohustav

täitedokument. Kohtutäitur tegi järelduse, et temale teadaolevatel andmetel ei ole vara väärtus

küllaldane katmaks vara realiseerimisega tekkivaid kulusid.

Kohus oli seisukohal, et hageja on kohtutäituri 30. augusti 2012. a täitmise võimatuse aktiga

tõendanud senise täitemenetluse ebaõnnestumise – kostjal I puudub selline lahusvara, millest

piisaks hageja nõuete täitmiseks. Hagiavaldusest nähtuvalt on ajavahemikul 3. aprillist 2012

kuni 22. novembrini 2012 läbi kohtutäituri 12. novembril 2012 laekunud kostja I suhtes

täitmisel olevate nõuete katteks üksnes 91 eurot 23 senti (I kd tl 20). Arvestades asjaolu, et

hageja sai 30. augustil 2012 teada, et XX. kinnistu (registriosa nr XXXXXX) enampakkumine

nurjus 29. augustil 2012 ja senine täitemenetlus hageja nõude rahuldamiseks võlgniku

lahusvara arvel on ebaõnnestunud, on hageja 23. novembril 2012 hagiavaldust esitades järginud

TMS § 14 lõikest 2 tulenenud ühisvara jagamise nõude esitamise üheaastast aegumistähtaega.

Kohus nõustus hagejaga, et kostja I varaline seis ei ole muutunud ega võimalda tema lahusvara

arvel hageja nõuet rahuldada. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, millest nähtuks, et kostja I

majanduslik olukord oleks täitemenetluse kestel paranenud taoliselt, et hageja nõuet oleks

võimalik täita tema lahusvara arvel. Kuigi kostja I on kohtumenetluse ajal omandanud osaluse

kuues erinevas äriühingus, ei ole tõendatud asjaolu, et osaluste täitemenetluses võõrandamisel

saaks hageja nõue kostja I lahusvara arvel rahuldatud. Hageja toodud põhjendustel ei saa kohtu

hinnangul käsitada nende äriühingute osasid likviidset turuväärtust omava varana, millele oleks

täitemenetluses võimalik tulemuslikult sissenõuet pöörata. Samuti ei ole esitatud ühtegi tõendit

selle kohta, et kostjale I kuulub Soome Vabariigis registreeritud äriühing XXXXXXX ja et

kostjal I on viidatud äriühingu vastu nõudeõigus, mis ületab kordades hageja poolt esitatud

nõuet.

Olukorras, kus võlausaldaja on õigustatud nõudma ühisvara jagamist, leidis kohus, et hageja

taotlus TMS § 14 lg 2 ja PKS § 33 lg 3 alusel kostjate ühisomandi lõpetamiseks vaidlusaluste

kinnistute (registriosad nr XXXXXX, XXXXXX ja XXXXXX) suhtes ja nimetatud ühisvara

avalikul kohtutäituri poolt läbiviidaval enampakkumisel müümiseks ning saadud raha

jagamiseks kostjate vahel võrdsetes osades on põhjendatud. Ühisvara jagamine hageja taotletud

viisil ei kahjusta kostjaid ebamõistlikult, kuivõrd pärast ühisvara jagamist jääb kummalegi

kostjale

PKS § 37 lõikele 3 vastav osa ühisvaraks olevate kinnistute väärtusest. Kostjad ei ole väitnud,

et jagamisele kuuluvad kinnistud oleksid nende elukohaks.

Kohus oli seisukohal, et sissenõudja esitatud ühisvara jagamise hagi raames saab jagada ainult

ühisvara, mitte nõudeid, tasaarvestades need sisuliselt kolmanda isiku sissenõudja nõudega

(kostja II saab tasaarvestada oma nõuded kostja I omadega ise pärast ühisvara jagamist).

Kostja II esitatud asjaoludel ei saa kohtu arvates olla tegemist ka ühisvaral lasuva kohustusega,

millise täitmist ühisvara arvel tuleks eelistada, nt piiratud asjaõigusega koormatuse tõttu.

Kuivõrd kostjal II ei ole täitedokumenti kostja I vastu, ei ole kostja II näol tegemist

võlausaldajaga, kes oleks sissenõudja TMS § 5 lg 1 tähenduses, st kellel on võlgniku (kostja I)

vastu täitedokumendist tulenev nõue ja kes on selle esitanud kohtutäiturile täitemenetluse

alustamiseks võlgniku vastu. Kohus märkis, et täitedokumentide täitmist ja nõuete rahuldamist

vastavalt TMS-s ette nähtud tulemi jaotuskavale korraldab kohtutäitur.

Kuivõrd kohus rahuldas hageja hagiavalduse abikaasade ühisvara jagamiseks täitemenetluses

täies ulatuses, jättis kohus hageja menetluskulud TsMS § 162 lg 1 ja § 165 lg 1 alusel võrdsetes

osades kostjate kanda ning kostjate menetluskulud nende endi kanda. Kohtu hinnangul

vastuhagi osaline rahuldamine ei mõjuta menetluskulude jaotust.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

5. Kostja II esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja asja

saatmist maakohtule uueks läbivaatamiseks või alternatiivselt uue otsuse tegemist, millega jätta

hagi rahuldamata ja rahuldada vastuhagi ning menetluskulud jätta hageja ja kostja I kanda.

Maakohus rikkus põhjendamiskohustust TsMS § 436 lg 1 ja § 442 lg 8 mõttes, jättes välja

toomata, miks ta ei nõustunud kostjate esitatud väidete ega neid kinnitavate tõenditega.

Kostja II hinnangul on maakohus rikkunud menetlusõiguse norme, kui arutas asja 18. veebruari

2021. a kohtuistungil sisuliselt ilma kostja I esindaja kohalolekuta, jättes läbi vaatamata taotluse

istungi edasilükkamiseks. Kohtuistungi protokollist nähtuvalt ei ole maakohus lahendanud

kostja I taotlust kohtuistungi edasilükkamiseks. Kostja I ja tema lepinguline esindaja ei saanud

esitada enda seisukohti asjasse puutuvate asjaolude kohta ning olla kohtuasja arutamise juures.

Kostja II ei ole andnud enda nõusolekut sissenõude pööramiseks abikaasade ühisvarale.

Käesolevas tsiviilasjas puudub täitmisdokument, mis kohustab mõlemat abikaasat nõuet täitma.

Kostja II on seisukohal, et olukorras, kus kohus pole välja selgitanud ja hageja ei ole tõendanud

võlgnikust abikaasale, s.o kostjale I kuuluva lahusvara arvel nõuete täitmise võimatust ja vara

puudumist, ei saa nõuda abikaasade ühisvara jagamist.

Kostja II on seisukohal, et antud juhul ei ole rakendatav TsMS § 331 lg 1 Viljandi kohtutäitur

Janek Pooli tunnistajana ülekuulamise taotluse rahuldamata jätmiseks, kuivõrd kohtu tegevus

oli kostjatele üllatuslik ning antud tunnistaja ülekuulamiseks tekkis põhjendatud vajadus

18. veebruari 2021. a kohtuistungi järgselt. Maakohus leidis istungil, et kostja I peab enda

varanduslikku seisu tõendama. Kohtutäitur oleks saanud anda kohtule ja menetlusosalistele

selge ja ammendava ülevaate enda täitetoimingutest, sh täitemenetluse võimatusest kostja I

muu vara arvel. Vastupidised tõendid kohtutoimikus puuduvad.

Kostja II on seisukohal, et hageja ei ole tõendanud, et kostjale I ei kuulu käesoleval ajal muud

lahusvara, mille arvelt hageja nõue rahuldada. Kostja I on esitanud andmed enda lahusvara

kohta, mille arvel on võimalik hageja nõue täita. Kostjale II teadaolevalt on kostjal I piisavalt

lahusvara, mille arvel täita hageja nõue kostja I vastu. Kostja II on seisukohal, et pelgalt

kohtutäituri 30. augusti 2012. a koostatud täitmise võimatuse akt ei tõenda, et kostjale I ei kuulu

aastal 2021 lahusvara, mille arvel saaks täita hageja nõude. Kostja II hinnangul ei ole ühisvara

jagamise nõude eeldused täidetud.

Kostja II on seisukohal, et käesolevas asjas tuleb hagejal või kohtul tuvastada kostjale I kuuluv

lahusvara ning selle väärtus. Pärast seda, kui on tuvastatud kostjale I kuuluva lahusvara väärtus

ning asjaolud, kas selle arvel on võimalik täita hageja võimalikku nõuet, on võimalik kostja I

ja kostja II ühisvara jagamine täitemenetluse raames.

Maakohus on rikkunud diskretsioonipiire ühisvara jagamise viisi kohaldamisel. Kaasomandi

lõpetamine peab toimuma kaasomanike huve võimalikult suures ulatuses arvestades ja

kaasomand tuleb lõpetada viisil, mis koormab kaasomanikke kõige vähem. Kostja II on

nõustunud ühisvara jagamisega ainult selliselt, et ühisvaras olevad kinnistud jäävad kostja II

ainuomandisse.

Kostja II menetluskulude jätmine tema enda kanda on ebaõiglane. Menetluskulud tuleb jätta

hageja ja kostja I kanda.

6. Hageja vaidleb kostja II apellatsioonkaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata ning

menetluskulude kostjate kanda jätmist.

Maakohus ei arutanud 18. veebruari 2021. a istungil asja sisuliselt, vaid täpsustas asjaolusid

ning andis pooltele tähtaja avalduste, dokumentide ja menetluskulude nimekirjade esitamiseks.

E-toimikus kostja I esindajale nähtavaks tehtud menetlusdokumendid kinnitavad, et kostja I

pidi olema teadlik kohtu poolt määratud istungiajast ning etteheide kohtule, et kostjat I ei

kutsutud istungile, on alusetu. Kostjal I oli piisavalt aega seisukohtade esitamiseks.

Maakohus on õigesti leidnud, et kostja I varaline seis ei ole muutunud ega võimalda tema

lahusvara arvel hageja nõuet rahuldada. Hageja on esitanud kohtule andmed kostja II

äriühingute osas, kus tegemist on varatute, mittetegutsevate, pankrotis-, likvideerimisel- või

sundlõpetamisel riigile võlgu olevate juriidiliste isikutega, kus kostja II osalus on arestitud

erinevates täitemenetlustes. Samuti seab hageja kahtluse alla Soomes kahjumiga tegutseva

äriühingu väidetava nõudeõiguse olemasolu.

Kostja II pole nõuet kostja I vastu tõendanud. Kostja II pole täitemenetluses nõuet esitanud.

Hageja nõue on tekkinud enne kostja II nõuet.

Hageja palub tsiviilasja materjalide juurde võtta uued tõendid. Hageja esitatud tõendid

kinnitavad asjaolu, et pooleliolev ühisvara jagamise vaidlus, mis kestab üle 9 aasta, puudutab

lisaks täitmisel olnud kahjunõuet summas 102 993 eurot 40 senti, muid nõudeid kostja I vastu.

30. novembril 2021 edastas kohtutäitur hagejale täitmise võimatuse akti täiteasjas

nr 171/208/929. Hageja leiab, et ühisvara jagamise tulem puudutab kõiki kostja I vastu hageja

poolt täitmisel olevaid nõudeid, mille osas sissenõudmine ebaõnnestus. Tõendid kinnitavad

asjaolu, et kostja I täitmisel olevad nõuded seisuga 1. detsember 2021, mille osas sissenõudmine

täitemenetluses on ebaõnnestunud (koostatud täitmise võimatuse aktid), moodustavad kogumis

387 256 eurot 91 senti (102 993,40+284 263,51). Ühisvara jagamise vaidluse tulem, millest

kostjale I langeva osa arvel saaks hageja nõude rahuldada, puudutab ka täitmisel olevat

vastutusotsust. Vastutusotsusest tuleneval nõudel on perspektiivi ning nõude esitamine, mille

osas täitemenetlus ebaõnnestus, on põhjendatud.

7. Kostja I esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja asja

saatmist maakohtule uueks läbivaatamiseks või alternatiivselt uue otsuse tegemist, millega jätta

hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Maakohus on rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme (TsMS § 231 lg 2; § 232 lg 1; § 243

lg 1; 436 lg 1; § 438 lg 1; § 442 lg 8), mis on viinud väära kohtuotsuse tegemiseni ning

ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse norme. Maakohus on rikkunud tõendite igakülgse,

täieliku ja objektiivse hindamise põhimõtteid, mis on toonud kaasa ebaõige otsuse tegemise.

Kohus on ebaõigesti leidnud, et kostjal I puudub lahusvara, mille arvel täitemenetluses hageja

nõuet täita. Kostja I on korduvalt esitanud enda lahusvara olemasolu kohta tõendeid kohtule

ehk kostja I osaluse olemasolu erinevates äriühingutes, sh viimaste aastate jooksul osaluste

omandamine äriühingutes. Eeltoodu kinnitab kostja I lahusvara juurdekasvu. Maakohtu

otsusest ilmneb, et kohus ei ole otsuse tegemisel neid tõendeid ja asjaolusid arvesse võtnud.

Kostjad on leppinud kokku kaasomandi jagamise viisis. Antud juhul puudub kohtul seaduslik

alus jagada kostjate kaasomand teisel viisil kui seda kaasomanikud on kokku leppinud. Kohus

ei ole hinnanud kõiki menetlusosaliste poolt esitatud asjaolusid ja väiteid.

Maakohus on ebaõigesti jätnud kostja II taotluse istungi edasilükkamiseks lahendamata.

Kohtuotsusest ei ole võimalik aru saada, kuidas kohus otsuseni jõudis.

Menetluskulude jätmine kostja I ja kostja II kanda on menetlusseadustikuga vastuolus. Hagi

osalise rahuldamise korral tuleb jätta menetluskulud vastavalt proportsionaalselt mõlema poole

ehk hageja ja kostjate kanda.

Kostja I hinnangul ei ole praeguses asjas kohtule esitatud piisavalt tõendeid ja seisukohti,

mistõttu ei saa ringkonnakohus teha asjas uut otsust ilma asja esimese astme kohtule saatmata.

8. Hageja vaidleb kostja I apellatsioonkaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata ja

menetluskulude kostjate kanda jätmist. Hageja palub võtta tsiviilasja materjalide juurde

vastuses kostja II apellatsioonkaebusele esitatud tõendid.

Kostja I varaline seis ei ole muutunud ega võimalda tema lahusvara arvel hageja nõuet

rahuldada. Kostja I ei ole tõendanud, et kostja I majanduslik olukord oleks täitemenetluse kestel

paranenud.

Kostja II pole nõuet kosta I vastu tõendanud. Hageja nõue on tekkinud enne kostja II nõuet.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Ringkonnakohus leiab, et TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel tuleb jätta maakohtu otsus muutmata

ning kostjate apellatsioonkaebused rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu

põhjendustega.

10. Ringkonnakohus ei nõustu kostjate etteheidetega maakohtule seoses maakohtu istungi

korraldamisega. Asjas toimunud maakohtu 18. veebruari 2021 istungil osalesid hageja ja kostja

II. Kostja I ei olnud istungile ilmunud ning tema esindaja oli teatanud enda haigestumisest.

Maakohus määras istungil, et jätkab asjas kirjaliku menetlusega. Ringkonnakohus leiab, et

maakohus võis lahendada asja TsMS § 403 lg 1 järgi kirjalikus menetluses, kuna pooled olid

sellega nõus. Kostja II andis enda nõusoleku asja lahendamiseks kirjalikus menetluses

maakohtu istungil ning kostja I oli andnud nõusoleku vaadata asi läbi kirjalikus menetluses juba

7. septembri 2020 menetlusdokumendis. Ringkonnakohus märgib, et kuivõrd hagi ja vastuhagi

menetletakse ühes menetluses, ei ole võimalik kostja I ringkonnakohtu istungil väljendatud

käsitlus, et ta andis nõusoleku lahendada kirjalikus menetluses üksnes vastuhagi, mitte asi

tervikuna. Ringkonnakohus ei pea maakohtu menetlusnormi rikkumiseks ka seda, et maakohus

arutas istungil asja istungile ilmunud pooltega. Kostjal I oli võimalik kõigi istungil arutatud

küsimuste kohta seisukohta avaldada järgnenud kirjalikus menetluses. Igal juhul oli kostjatel

võimalik enda seisukohti suuliselt esitada toimunud ringkonnakohtu istungil.

11. Ringkonnakohus ei nõustu ka apellatsioonkaebuste väidetega, et maakohus on rikkunud

põhjendamiskohustust, kuna ei ole arvestanud kõikide asjaolude ja tõenditega ega ole võtnud

seisukohta kõigi kostjate väidete kohta. Kostjad ei ole apellatsioonkaebustes selgelt välja

toonud, millised nende väited ja tõendid maakohus jättis analüüsimata. Ringkonnakohtu

isutungil viitas kostja II sellele, et maakohus jättis tähelepanuta kostja II 10. juuni 2020 vastuses

hagile esitatud taotluse tuvastada kostja I lahusvara väärtus ja olemasolu. Ringkonnakohus

märgib, et TsMS § 236 lg 3 kohaselt tuleb tõendite kogumise taotluses põhjendada, millise asjas

tähtsust omava asjaolu tõendamiseks tõendite kogumist taotletakse ning märkida ka kogumist

võimaldavad andmed. Kostja II viidatud menetlusdokumendis (II kd, tl 122 pöördel) sisaldub

taotlus kohustada hagejat esitama maakohtule kõik tõenduslikku tähendust omavad

dokumendid, mis on puutumuses hageja nõudega 104 859 eurot. Ringkonnakohus leiab, et

selline taotlus ei vasta TsMS § 236 lg 3 nõuetele, kuivõrd kostja II ei ole selles välja toonud,

millist konkreetset asjaolu ta soovib tõendada ega ole konkreetselt välja toonud, milliste

tõendite kogumist ta taotleb, st ta pole märkinud tõendite kogumist võimaldavaid andmeid.

12. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et täidetud on TMS § 14 lg 2 ja PKS § 33 lg 3 teises

lauses sätestatud eeldused sissenõudja (hageja) nõudel kostjate ühisvara jagamiseks. Iseenesest

on õige kostjate väide, et nõude eelduseid, sh asjaolu, et kostja I lahusvarast hageja nõude

täitmiseks ei piisa, peab tõendama hageja. Maakohus on aga õigesti leidnud, et hageja on

tõendanud kohtutäitur Janek Pooli 30. augusti 2012. a täitmise võimatuse aktiga, et kostjal I ei

ole piisavalt lahusvara, et hageja nõuet täita. Seda kinnitab ka hageja apellatsioonimenetluses

esitatud 30. novembri 2021. a täitmise võimatuse akt. Ringkonnakohtu hinnangul on need

tõendid piisavad tuvastamaks kostjal I hageja nõude täitmiseks piisavas koguses lahusvara

puudumine. Olukorras, kus hageja oli omapoolsed tõendid esitanud, ei saanud kostjad piirduda

üksnes vastuväidete esitamisega, vaid neil tuli esitada omapoolsed tõendid hageja esitatud

tõendite ümberlükkamiseks. Eelkõige oleks kostjatel võimalik tõendada seda, et kostjal I on

piisavalt lahusvara, mille arvel hageja nõue täita. Seda kostjad aga teinud ei ole. Ainuüksi see,

et kostjale I kuulub osalus erinevates äriühingutes ei välista hageja nõude rahuldamist. Selleks

peaks osaluste väärtus olema piisav, et nende müügist saadud raha eest oleks võimalik hageja

nõue rahuldada. Kohtutäitur on mõlemas täitmise võimatuse aktis leidnud, et tegemist on

sisuliselt väärtusetute osalustega, kuna äriühingud, mille osanik kostja I on, ei ole esitanud

majandusaasta aruandeid ja võib eeldada, et nad ei tegutse. Need on kõik kas kustutatud

registrist, sundlikvideerimisel, pankrotis või saanud kustutamishoiatuse. Kostjad ei ole esitanud

ühtegi tõendit, mis eeltoodu ümber lükkaks. Ühtegi tõendit ei ole esitatud ka väidetava

välismaal asuva vara ja selle väärtuse tõendamiseks.

Ringkonnakohus ei nõustu kostjate väidetega, et maakohus oleks kuidagi kostjaid eeltoodu osas

üllatanud. Hageja esitas 30. augusti 2012. a täitmise võimatuse akti juba koos hagiavaldusega,

soovides sellega tõendada kostjal I piisavas koguses lahusvara puudumist. Kostjatele pidi seega

juba menetluse algusest teada olema, et hageja on oma väite tõendamiseks tõendeid esitanud

ning nad ei saa piirduda hagile vastuvaidlemisel üksnes vastuväidete esitamisega.

13. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga ka selles, et praeguses menetluses ei saa vaielda selle

üle, kas hageja sundtäitmisel olev nõue on lõppenud. Ühisvara jagamise nõude eelduseks TMS

§ 14 lg 2 järgi on see, et sissenõudjal on olemas täitedokument, millest tulenevat nõuet

täitemenetluses täidetakse. Praeguses asjas on hagejal kohtuotsusest tulenev nõue, mida

täidetakse täitemenetluses. Materiaalõiguslikud vaidlused sundtäidetava nõude olemasolu üle

saab lahendada sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagiga. Olukorras, kus sundtäitmist

lubamatuks tunnistatud ei ole, saab hageja sissenõudjana nõuda kostjate ühisvara jagamist.

14. Vastuseks apellatsioonkaebuste väidetele märgib ringkonnakohus, et praeguses asjas on

hageja esitanud hagi täitemenetluses sissenõudjana võlgnikust kostja I ja tema abikaasa kostja

II vastu ühisvara jagamiseks. Vajadus selline nõue esitada tuleneb otseselt sellest, et hagejal ei

ole mõlemat abikaasat kohustavat täitedokumenti. Sellise täitedokumendi olemasolul ei oleks

vaja ühisvara jagada, vaid hageja nõude saaks täita ühisvara arvel. Seega on asjakohatud

kostjate viited TMS § 14 lg-tele 1 ja 11. Kui kostjad leiavad, et täitur on täitemenetluse

läbiviimisel rikkunud viidatud sätteid, siis oleks kohane õiguskaitsevahend kaebuse esitamine

täituri tegevuse peale TMS-s sätestatud korras.

15. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsust ei ole alust tühistada ka ühisvara jagamise viisi

osas. Abikaasade ühisvara jagatakse PKS § 37 lg 3 järgi kaasomandi lõpetamise sätete kohaselt.

Kaasomandi lõpetamise nõude lahendamine poolte huvide kaalumisega on kohtu

diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda üksnes juhul, kui kohus on

ületanud diskretsiooni piire või oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme (vt nt Riigikohtu

10. aprilli 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-17-9749/34, p 13). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole

maakohus praegusel juhul diskretsioonipiire ületanud. Olukorras, kus ühisvara jagamist nõuab

täitemenetluses sissenõudja, on maakohus õigesti arvestanud ühisvara jagamise viisi valikul

lisaks abikaasade huvidele ka sissenõudja huviga saavutada enda täitedokumendist tuleneva

nõude täitmine.

16. Vastuseks kostja I apellatsioonkaebuse väitele, et maakohus oleks pidanud olukorras, kus

kostja I kostja II vastuhagis toodud ühisvara jagamise viisile vastu ei vaielnud, lähtuma ühisvara

jagamisel vastuhagis nõutud viisist, märgib ringkonnakohus, et kostja II vastuhagis on

kostjateks kostja I ja hageja. TsMS § 440 lg 4 teise lause kohaselt ei ole kohus hagi

õigeksvõtuga seotud asjas, kus osaleb mitu kostjat ja vaidlusalust õigussuhet saab tuvastada

üksnes kostjate suhtes ühiselt, ja hagi ei võta õigeks kõik kostjad. Seega olukorras, kus hageja

kostja II vastuhagi õigeks ei võtnud, ei saanud maakohus asja lahendamisel lähtuda üksnes

sellest, et kostja I võttis vastuhagi õigeks.

17. Kuivõrd maakohus on õigesti hagi rahuldanud, on maakohus õigesti jätnud menetluskulud

kostjate kanda. Maakohus on küll märkinud, et kostja II vastuhagi osaliselt rahuldatakse, kuid

olukorras, kus see seisneb üksnes selles, et maakohus otsustas ühisvara jagada, st vastuhagi

rahuldati üksnes osas, milles selle nõue kattus haginõudega ning mõlemad kostjad olid hagi

rahuldamisele tervikuna vastu vaielnud, on maakohus õigesti leidnud, et see ei mõjuta

menetluskulude jaotust.

18. Kostjate apellatsioonkaebuste rahuldamata jätmise tõttu jäävad ringkonnakohtu menetluses

kantud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 järgi kostjate kanda. Asja materjalidest ei nähtu, et

hagejal oleks hüvitatavaid menetluskulusid tekkinud.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Üllar Roostoja Indrek Parrest

Vahur-Peeter Liin