4-10-1604/9 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

1

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 16. september 2010. a Tallinn, Liivalaia kohtumaja Väärteoasja number 4-10-1604 Kohtunik Marie Tammsaar Väärteoasi P.F kaebus Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo

liiklusmenetlustalituse 23.04.2010.a otsusele väärteoasjas nr 2302,10,003123; liiklusseaduse (LS) § 7422 lg 2 Kaebuse esitaja

P.F (isikukood: XXX, elukoht: xxx; Eesti Vabariigi kodanik; töökoht puudub) Kohtuväline menetleja

Politseija Piirivalveameti Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalitus Asja arutamise aeg 14. september 2010.a, Liivalaia kohtumaja Istungil osalesid Kaebuse esitaja P.F Kohtuvälise menetleja esindaja Hannes K

RESOLUTSIOON

Juhindudes KarS § 47 lg 1, § 50 lg 1 p 2, V™S § 132 p 2, § 133-135, § 155-156, kohus otsustas:

1. Tühistada Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse 23.04.2010.a otsus

väärteoasjas nr 2302,10,003123 osaliselt, s.o. P.F-ile karistuse määramise osas, teha selles osas uus otsus.

2. Mõista P.F-ile LS § 74

22

lg 2 alusel põhikaristuseks rahatrahv 60 trahviühiku

ulatuses, s.o. 3600 (kolm tuhat kuussada) krooni ja võtta LS § 7422

lg 4 alusel P.F-ilt lisakaristusena juhtimisõigus ära 3 (kolmeks) kuuks.

Kohtuotsus rahatrahvi tasumise osas pööratakse täitmisele, kui päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav, on möödunud edasikaebamise tähtaeg ja menetlusalune isik ei tasu rahatrahvi või kui menetlusalune isik või tema kaitsja ei ole otsuse peale kaebust esitanud. Juhtimisõiguse äravõtmise 3-kuuline tähtaeg algab kohtuotsuse jõustumisest.

Edasikaebamise kord

4-10-1604

2 Kaebuse esitaja advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal on

õigus esitada kassatsioonikaebus Riigikohtule Harju Maakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtuotsus on pooltele tutvumiseks kättesaadav. Kassatsioonikaebuse esitamise soovist tuleb Harju Maakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest, kassatsiooniteate esitamisel on kohtuotsus kättesaadav Liivalaia kohtumaja kantseleis 15. päeval kassatsiooniteate esitamisest.

Kui kassatsiooniteadet ei esitata, jõustub kohtuotsus 7 päeva möödumisel peale kohtuotsuse lõpposa kuulutamist.

Asjaolud, menetluse käik

05.04.2010.a väärteoprotokolli kohaselt juhtis P.F 05.04.2010.a kell 14:30 Tallinn-

Pärnu-Ikla mnt 41. kilomeetril mootorsõidukit kiirusega 117+-4 km/h teel, kus lubatud suurim kiirus on 90 km/h, millega ületas lubatud kiirust mitte vähem kui 23 km/h, millega rikkus liikluseeeskirja (LE) § 124 p 2 nõudeid, pannes sellega toime väärteo, milline on kvalifitseeritav LS § 7422 lg 2 järgi. 23.04.2010.a Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse otsusega väärteoasjas nr

2302,10,003123 karistati P.F LS § 74 22

lg 2 alusel rahatrahviga 100 trahviühiku ulatuses ning LS § 7422 lg 4 alusel lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks.

P.F esitas kohtuvälise menetleja otsuse peale 20.05.2010.a Harju Maakohtule kaebuse, väärteo toimepanemist ei vaidlustanud, palus vähendada oluliselt mõistetud rahatrahvi

määra ja mitte kohaldada lisakaristust. Kaebuse kohaselt võinuks asja tehiolusid arvestades

kohaldada tunduvalt kergema karistuse. P.F ületas kiirust möödasõidul, soovides möödasõitu lõpetada. Ees liikunud auto sõitis pikka aega kiirusega alla 90 km/h, möödasõidul oli tõusu koht, nähtavus 400 m, tõusu taha ei näinud, seetõttu soovis möödasõidu kiiremini lõpetada. Kaebaja palus arvestada, et ta ei ole põhimõtteline kihutaja, käesoleval juhul on inkrimineeritud seadusrikkumine minimaalmäära piires. Lisaks palub kaebaja arvestada perekonna majanduslikku olukorda. Kaebaja ja tema abikaasa on mõlemad töötud, ülalpidamisel on 4-aastane tütar. Kaebaja ei ole suuteline määratud trahvisummat maksma ja kaebaja elukohas on olnud pikka aega võimatu

tööd leida. Lisakaristuse kohaldamine välistab töö leidmise ka mujal. Kaebaja karistamine on tegelikult tema perekonna karistamine. Kaebaja kahetseb siiralt rikkumist, ta oleks pidanud olema tähelepanelikum ja täpselt järgima liikluseeskirja nõudeid.

Kohtuistungil jäi kaebaja P.F kaebuse juurde, rikkumist ei vaidlustanud. Oli

möödasõidul ja tagasireastumise ajal ületas kiirust. Eessõitev auto sõitis pidevalt 80-90 km/h

vahel ja enne Kernut eriti möödasõidu võimalust ei ole. Siis oli 1 km pikk teelõik, kus on võimalik mööda sõita. Teine auto sõitis tema ees kogu aeg ebaühtlase kiirusega 80-90 km/h vahel ja P.F otsustas mööda sõita. Kui teine sõiduk sõidab aeglasemalt kui lubatud kiirus, siis

peaks laskma teistel mööda sõita. Möödasõidu hädavajadus oli tingitud seoses sellega, et ei tahtnud kogu aeg käiku vahetada, see suurendab küttekulu. Kedagi ohtu ta ei seadnud ja ei leia, et

see oleks hull kuritegu. Juhtimisõigust vajab kuna käib Tallinnast toomas autovaruosi ja

vahendeid. Eesmärk oli vastassuund kiiresti vabastada ja tagada liiklusohutus. Pidi mööduma mõõdetud kiirusega, kuna ei pea oma aega raiskama ja teistele sarnaselt lammas olema. Sõidab aastas umbes 50 000 km ja teab, mis Eesti teedel toimub. Iga isikust peab võtma eraldi, mitte kui ühtset halli massi. Kaebuse esitaja kuu sissetulek on 6 000 - 10 000 krooni sõltuvalt sellest, kui palju tööd ta teeb, kaebaja on sama tööd teinud juba 18 aastat.

Kohtuväline menetleja palus kohtuistungil jätta kaebus rahuldamata, arvestada tegu ennast, kaebaja suhtumist, karistuse eripreventiivseid eesmärke ja õiguskorra kaitsmise huve.

Kohus avaldas väärteotoimikus sisalduvad dokumendid: 05.04.2010.a väärteoprotokoll

AB1167456, liiklusjärelvalve kiirusmõõteseadme kasutamise protokoll, 23.04.2010.a otsus

3 väärteoasjas nr 2302,10,003123, karistusregistri teatis, e-maksuameti väljavõte. Kohtuotsuse põhjendused

Kohus, kuulanud kohtuliku arutamise käigus ära kaebuse esitaja ja kohtuvälise menetleja

seisukoha ning hinnanud väärteoasjas kogutud kirjalikke tõendeid, leiab, et Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse 23.04.2010.a otsus väärteoasjas nr 2302,10,003123 tuleb

tühistada osaliselt, s.o kohaldatud karistuse osas, kohus saab teha selles osas uue otsuse, raskendamata P.F olukorda.

V™S § 123 lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. V™S § 132 p 2 kohaselt võib maakohus kohtuotsusega tühistada kohtuvälise menetleja otsuse täies ulatuses või osaliselt ja teha uue otsuse, kui see ei raskenda menetlusaluse isiku olukorda.

P.F väärteoprotokolli teokirjeldusele vastava teo toimepanemist ja LE § 124 p 2

nõuete rikkumist vaidlustanud ei ole. Mõõtmise kohta on koostatud liiklusjärelevalve

kiirusmõõteseadme kasutamise protokoll (VT toim lk 3), mille kohaselt teostas mõõtmise

erialaselt pädev mõõtja taadeldud, testitud ja töökorras mõõteseadmega (Stalker MDR, taatlustunnistus TTRSS 09/00148, testid 05.04.2010.a 07:50), mõõtmisel on tunnistaja. Kuivõrd

väärteoasjast ei nähtu mistahes asjaolusid, mis annaksid kohtule aluse kahelda mõõtetulemuste

jälgitavuse tõendatuses mõõteseaduse § 5 mõistes, loeb kohus tõendatuks ka P.F

käitumises LS § 7422

lg 2 sätestatud väärteo objektiivsete tunnuste esinemise. P.F

ütlused tema ees liikunud sõiduki kiiruse (80-90 km/h vahel), möödasõidukohal valitsenud teeolude (möödasõiduvõimalus u 500 m jooksul) ja selle kohta, et möödasõidu lõpetamisel ta ei pidurdanud ning kiirusmõõteseadme kasutamise protokolli märge, et mõõtmise hetkel oli sõiduk möödasõidu lõpetanud, kinnitavad väärteo tahtlikku toimepanemist. Mõõtmise hetkel ei liikunud P.F mõõdetud määras kiirusega mitte juhuslikult, vaid selline kiirus oli otseselt tingitud

kaebaja otsustusest sooritada möödasõit ja seejärel möödasõidu käigus saavutatud kiirust

aktiivselt mitte alandada. Kaebaja väide, et tegelikult ei ole kindlust selles, kas tema kiirust

mõõdeti möödasõidul või pärast selle lõppemist, on paljasõnaline, kuivõrd kiirusmõõteseadme

kasutamise protokolliga tutvumisel ja selle allkirjastamisel P.F vastavat märget ei

vaidlustanud ja ka kohtus ütlusi andes on ta ise tunnistanud rikkumise toimepanemist tagasireastumise ajal. Mingit hädavajadust lubatud piirmäära ületanud kiirusega möödasõiduks ja

seejärel lubatust suurema kiirusega liikumise jätkamiseks väärteoasja materjalidest ei nähtu. Väärteo objektiivsete ja subjektiivsete tunnuste esinemise tõttu ning teo õigusvastasust ja isiku süüd välistavate asjaolude puudumise eeldatavuse tõttu on põhjendatud P.F karistamine LS § 7422 lg 2 järgi.

LS § 7422 lg 2 kohaselt on mootorsõiduki juhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamine 21-40

kilomeetrit tunnis karistatav rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni, lg 4 kohaselt võib kohaldada sama paragrahvi 2. lõikes sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist ühest kuust kuni kolme kuuni.

Kohtuväline menetleja on karistanud P.F nii põhikui lisakaristuse maksimaalmääras. Kuivõrd põhiega lisakaristuse määra valiku põhjendusi kohtuvälise menetleja otsusest ei nähtu ning sellises määras põhikaristuse kohaldamist kohus käesolevas asjas põhjendatuks ei loe, tuleb vaidlustatud otsus määratud karistuse osas tühistada, kuid kohtul on võimalik teha väärteoasjas P.F-ile karistuse mõistmisel uus otsus.

4

P.F-ile karistuse mõistmisel juhindub kohus KarS §-st 56 lg 1, mille kohaselt on

karistamise aluseks süüdistatava süü ning karistuse mõistmisel arvestatakse kergendavaid ja

raskendavaid asjaolusid ning võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude

toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Samuti lähtub kohus karistuse kohaldamisel karistuse üldja eripreventiivsetest eesmärkidest.

Kuivõrd P.F 05.04.2010.a rikkumine täidab LS § 74 22

lg 2 rakendamise

miinimumtingimused ning väärteoasja materjalidest ei nähtu karistust raskendavaid asjaolusid, siis on kohtu hinnangul põhjendatud menetlusaluse isiku karistamine põhikaristusega sanktsiooni keskmise määra lähedases määras, mitte maksimaalmääras. Kuivõrd kohtuvälises menetluses ega kohtuistungil P.F mingit kahetsust aset leidnud rikkumise suhtes avaldanud ei ole, vaid

on vastupidiselt kahetsusele rikkumist üksnes õigustanud, leiab kohus, et kaebuse märge siira

kahetsuse olemasolu kohta on paljasõnaline. Seetõttu ei esine käesolevas asjas ka karistust

kergendavat asjaolu KarS § 57 lg 1 p 3 mõistes ega ühtegi teist karistust kergendada võivat

asjaolu. Mitmete kehtivate karistuste olemasolu LS § 7422

rikkumiste eest ja varem määratud

rahatrahvide suurused, samuti karistust kergendavate asjaolude puudumine käesolevas

väärteoasjas on aluseks P.F karistamisele rahatrahviga 60 trahviühikut. Trahvi ositi tasumise võimalust kaebaja taotlenud ei ole ning KarS § 66 lg 2 alusel rahatrahvi ositi tasumise

määramist tingida võivaid asjaolusid väärteoasja materjalidest ka ei nähtu. Kaebuse väited kaebaja töötuse ja sellest tingitud raske majandusliku olukorra kohta on ümber lükatud ütlustega kohtuistungil, mille kohaselt on P.F töö olemas ja olnud pika aja jooksul.

Kohus peab põhjendatuks lisakaristuse kohaldamist ja seda võimalikus maksimaalmääras.

Lisakaristuse kohaldamise vajalikkuse üle otsustamisel arvestab kohus, et P.F on 05.04.2010.a rikkumisele eelneva u 2 aasta jooksul karistatud nii LS § 7422 lg 1, LS § 7422 lg 2 kui ka LS § 7422 lg 3 järgi kvalifitseeritud väärtegude toimepanemise eest ja need karistused on kehtivad, seejuures on P.F karistatud ka juba 1-kuulise juhtimisõiguse äravõtmisega.

Et varasemad karistused oleksid mõjutanud P.F õiguskuulekale käitumisele ning

veennud teda õigusrikkumisele järgneva karistuse vältimatuses, tema käitumisest liikluses ei nähtu ja seda kinnitavad üheselt ka menetlusaluse isiku avaldused kohtuistungil. Lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 05.04.2010.a rikkumisele eelnenud u kahe aasta jooksul neljal korral

määratud karistused, lisaks karistused teiste liiklusalaste õigusrikkumiste eest, samuti kaebaja ennastõigustav ja teisi liiklejaid halvustav suhtumine väljendavad kohtu hinnangul menetlusalusel

isikul ebaõige liiklusalase käitumisviisi kinnistumist ning sellises olukorras on tema

õiguskuulekale käitumisele mõjutamiseks lisakaristuse kohaldamine vältimatult vajalik, samuti

peab lisakaristus olema senisest karmim. Kaebuse esitanud isiku väärteo iseloom, varasemad karistused liiklusalaste väärtegude eest ja eeskätt kohtuistungil avaldatud arvamused ja hoiakud

teiste liikluses osalejate ja tema enda rolli kohta liikluses viitavad sellele, et P.F on

liikluses hoolimatu ja ohtlik ning lisakaristuse kohaldamine ja seeläbi tema liiklusest kõrvaldamine on vajalik tagamaks nii isikule enesele kui ka kaasliiklejatele ohutum liiklus kui ka mõjutamaks nii teda ennast kui teisi liiklejaid tulevikus õiguskuulekale käitumisele. Ka kaebaja väide, et liikluses toimub 80% möödasõite lubatud suurimat kiirust ületades, ei saa kuidagi õigustada lisakaristuse kohaldamata jätmist, vaid kinnitab hoopis karmi lisakaristuse kohaldamise

vajadust ka üldpreventiivsel eesmärgil. Asjaolu, et lisakaristuse kohaldamine mõjutab kaebaja perekonna toimetulekut, ei ilmnenud kaebajale üllatuslikult pärast rikkumise toimepanemist ning

pidi olema üheselt teada juba rikkumist toime panema asudes, seega ei saa see asjaolu olla ka aluseks lisakaristuse mittekohaldamisele ega kohaldamisele väiksemas määras kui see on vajalik arvestades karistuse eesmärke. Kõigi endal lasuvate kohustuste täitmiseks peab isik ise valima ise käitumisviisi, mis tagaks talle vajaliku majandusliku olukorra säilimise.

Marie Tammsaar Kohtunik

5