1-10-2917/26 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus Tallinna Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht 7.oktoober 2010.a. Tallinn Kohtuistungi aeg ja koht 5.oktoober 2010.a. Tallinn Kriminaalasja number 1-10-2917

Kohtukoosseis

eesistuja Julia Katškovskaja, liikmed Meelika Aava ja Urmas Reinola Kohtuistungi sekretär Kea Lemming Kriminaalasi

M.I ja J.P süüdistuses KarS § 200 lg 2 p 4, 7 järgi üldmenetluses

Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu otsus 9.juunist 2010.a. Apellatsiooni esitaja Süüdistatav M.I ja ringkonnaprokurör Saskia Kask Prokurör Saskia Kask Süüdistatavad M.I ja J.P (ankeetandmed Harju Maakohtu otsuses) Kaitsja Adv. Toomas Bekker ja Leelo Viil RESOLUTSIOON Harju Maakohtu otsus 9.juunist 2010.a. M.I ja

J.P suhtes jätta muutmata. Esitatud apellatsioonid jätta rahuldamata.

2 Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada

kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu

30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse

poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav ja kannatanu võivad kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK:

Harju Maakohus otsustas 9.juuni 2010.a. kohtuotsusega süüdi tunnistada Aleksei M.I KarS § 200 lg 2 p 4, 7 järgi ja karistuseks mõista 3 (kolm) aastat ja 6 (kuus) kuud vangistust.

Tõkend – vahi all pidamine jätta muutmata, KarS § 68 lg 1 alusel lugeda karistusaja hulka eelvangistusaeg ning mõistetud karistuse alguseks lugeda 01.03.2010.a. Süüdi tunnistada J.P KarS § 200 lg 2 p 7 järgi ja karistuseks mõista 3 (kolm) aastat ja 6 (kuus) kuud vangistust.

Tõkend - vahi all pidamine jätta muutmata, KarS § 68 lg 1 alusel lugeda karistusaja hulka eelvangistusaeg ning mõistetud karistuse alguseks lugeda 26.10.2009.a.

M.I ja J.P mõisteti süüdi selles, et nemad 03.10.2009 kella

15.00 paiku, Tallinnas XXXXX XX juures, üheskoos, läksid võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil alaealise M. M. (sünd XX.XX.XXXX) juurde ning tirisid ta lähedaloleva kioski taha. Seal J.P ähvardas, et kui kannatanu karjub,

saab ta peksa ning väänas M. M. käed selja taha ja tõmbas kõrgemale, põhjustades

selliselt kannatanule füüsilist valu. Samal ajal M.I otsis läbi kannatanu taskuid

ning võttis tema pükste taskust mobiiltelefoni №kia 1650 (väärtusega 290 krooni) ja sularaha summas 50 krooni. Seejärel lasi J.P kannatanu käed lahti ning ütles, et

kui kannatanut veel näeb, siis tapab ta ära, mispeale süüdistatavad lahkusid koos kannatanu telefoni ja rahaga sündmuskohalt.

APELLATSIOONIDE SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD:

Süüdistatav M.I ei nõustu apellatsioonis maakohtu järeldusega tema

käitumisele antud juriidilise hinnangu osas. Ta väidab, et kannatanu andis ise

vabatahtlikult temale telefoni, vägivallaga tema kannatanut ähvardanud ei ole. Ta on

oma süüd röövimises eitanud kogu menetluse kestel ning andnud ütlusi toimepandu tehiolude osas. Tema ütlusi kinnitab ka kaassüüdistatav ja E. B.. Kannatanu lihtsalt ei

3

tahtnud kodus öelda, et ise telefoni ära andis või võis kannatanu ema oma pojale õpetada, et parem rääkigu, et rööviti telefon. Taotleb toimepandu ümberkvalifitseerimist

KarS prg. 201 lg 2 p.1 või 199 lg 2 p.5 järgi. Kohus on kohtuotsuse tegemisel

arvestanud ainult kanatanu ja tema ema ütlusi ja tema , s.o. M.I minevikku. Samuti palub mõista temale kergem karistus, kas tingimisi või osaliselt tingimisi. Ta on vabatahtlikult läbinud narkootikumide sõltuvusvastase ravi.

Prokurör vaidlustab esitatud apellatsioonis süüdistatavatele mõistetud karistust, taotleb

selle raskendamist ja kummalegi süüdistatavale 5 aastase vangistuse mõistmist

toimepandud röövimise eest. Prokurör leiab, et mõistetud karistus ei vasta kuriteo raskusele ja süüdimõistetute isikutele.

Apellatsiooni põhjendused on järgmised:

KarS § 200 lg 2 p 4 ja 7 näol on tegemist I astme kuriteoga, mille toimepanemise eest seadus näeb karistusena ette kolmekuni viieteistkümneaastase vangistuse.

Apellant leiab, et M.I-le KarS § 200 lg 2 p 4 ja 7 ja J.P-le KarS § 200 lg 2 p 7

eest mõistetud sanktsiooni alammäära lähedane karistus ei vasta karistuse üldning

eripreventiivsetele eesmärkidele. Süüdistatavad on varem korduvalt kohtulikult

karistatud. M.I karistati kriminaalkorras viimati 30.03.2009 ning talle mõistetud

vangistus asendati üldkasuliku tööga, kuid selle asemel, et täita oma töötunde, pani

M.I vaevalt poole aasta möödudes toime uue ja palju raskema kuriteo. J.P

vabanes viimase karistuse kandmiselt 27.03.2009, kuid vaevalt pool aastat vabaduses viibinud, pani ta toime uue ja palju raskema kuriteo. Süüdistatavate näol on tegemist väljakujunenud kriminaalse käitumismustriga isikutega.

Senised karistused, ei tingimisi ega reaalne vangistus ei ole evinud nende suhtes

mingisugust preventiivset mõju. Hoolimata sellest, et KarS § 58 mõttes karistust raskendavaks asjaoluks ei saa lugeda kuriteo toimepanemist teadvalt noorema kui 12 aastase isiku suhtes, kuna süüdistatavad ei saanud kindalt teda, kas kannatanu on 10,

11 või 12 aastane. Siiski on arvestatava tähtsusega asjaolu, et grupiviisiline kuritegu

pandi toime lapse suhtes, mis näitab süüdistatavate erilist jõhkrustoma sõltuvuse rahuldamiseks on nad valmis päise päeva ajal ründama ka last.

Üldpreventiivsete kaalutluste arvestamisel tuleb silmas pidada ka seda, et

üldpreventsioon peab olema suunatud kannatanule, näidates talle tehtud ülekohtu

heastamist ja õiguse taastamist. Oma süüd aga süüdistatavad kohtus ei tunnistanud, kahetsust ei avaldanud, kannatanult vabandust ei palunud, tekitatud kahju ei hüvitanud.

Ühtegi karistust kergendavat asjaolu nende puhul tuvastatud ei ole. Sanktsiooni

alammäära lähedase karistuse mõistmine antud isikutele võib kujundada

ühiskonnaliikmetes mulje, et tänavakuritegevuse vastane võitlus ei ole meie riigis prioriteetne.

Kohus leidis, et karistusmäära valikul tuleb lähtuda eelkõige süü suurusest,

toimepandud teo raskusest, mitte esmajärjekorras aga süüdlase isiku eelnevast kuritegelikust minevikust, mistõttu tuleb süüdistatavaid karistada vangistusega, mis võib

4

olla tunduvalt madalam sanktsiooni keskmisest määrast. Prokuröri poolt taotletud karistusmäära (5 aastat vangistust) pidas kohus põhjendamatult rangeks.

Arvestades röövimise kvalifitseeritud koosseisu sanktsioonimäära ongi aga küsitud viieaastane vangistus tunduvalt madalam keskmisest määrast.

Seega apellant nõustub kohtuga, et süüdistatavatele mõistetav karistus arvestades

kuriteo raskust võib olla madalam sanktsiooni keskmisest määrast, kuid J.P ja

M.I puhul on ilmselgelt olemas retsidiivioht, mistõttu ei saa ka eripreventiivsetel kaalutlustel piirduda neile KarS § 200 lg 2 sanktsiooni alammäära lähedase karistuse mõistmisega.

Apellatsioonikohtu istungil toetas M.I ja tema kaitsja esitatud apellatsiooni, prokurör vaidles sellele vastu ja toetas enda poolt esitatud apellatsiooni. Süüdistatavad ja nende kaitsjad vaidlesid vastu prokuröri apellatsioonile.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT:

Kohtukolleegium, kuulanud ära menetlusosalised, tutvunud esitatud apellatsioonidega

ja kriminaalasja materjalidega leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks puudub alus.

1. M.I apellatsiooni osas.

Apellatsioonis väidab süüdistatav, et tema ei ole kannatanu suhtes röövimist toime pannud, sest kannatanu andis telefoni vabatahtlikult ära. Ta leiab, et kannatanu annab selles osas valeütlusi ja põhjuseks toob asjaolu, et kannatanu ei julgenud kodus öelda, et ise ära andis või oli see kannatanu ema poolt väljamõeldud versioon, mis ta ka pojale

selgeks õpetas. See seisukoht oli teada ka maakohtule, sest maakohtus esitati samasugune kaitseversioon ning püüti leida põhjusi, miks kannatanu annab valeütlusi. Maakohus on selle väite oma otsuses ümber lükanud ja esitanud ka põhjaliku tõendite

analüüsi ja omapoolsed põhjendused tõendite eelistuse osas. Seejuures analüüsinud

kõiki tõendeid, tuvastas maakohus, et tõesti enne süüdistatavatele süüdistuses

etteheidetud kuritegelikku käitumist, küsisid nad samalt poisilt e. kannatanult, kui viimane viibis veel sõprade seltsis, telefoni kasutada ja andsid selle siis tagasi. Nähes,

et kannatanu oma töökorras telefoniga kaaslastest eraldub, läksid süüdistatavad aga talle järgi ning kasutades nii füüsilist , kui ka psüühilist vägivalda röövisid selle. Seega

see fakt, millele M.I oma apellatsioonis olulist rõhku paneb, kui röövimist välistavale asjaolule, jäi nii ajaliselt, kui ka ruumiliselt väljapoole süüdistuses kirjeldatud käitumist ja ei oma süüküsimuse otsustamisel määravat tähtsust. Arvestatav ei ole ka

apellandi seisukoht, et kannatanu kartis kodus rääkida, et tegelikult ise vabatahtlikult oma telefoni ära andis. Esiteks, see ei ole usutav, et üks 11 aastane poiss lihtsalt annab

ära oma mobiiltelefoni. Selles eas lapsed oskavad juba hinnata esemete väärtust ja teavad, millised on need asjad, milliseid niisama võõrastele ei kingita. Teiseks, enne kui

kannatanu oma murega koju jõudis, enne seda nägid teda tädi ja naabrinaine ja ka

nemad nägid, et kannatanu oli nutetud ja hirmul ja ütles, et võeti mobiil ära. Kui kannatanu oleks ise mobiili vabatahtlikult süüdistatavatele andnud, siis ei oleks ta olnud

võimeline sellisest rahulikust olukorrast kiiresti ja põhjusetult ümber kehastuma

õnnetusse, hirmunud ja vastu oma tahtmist telefonist ilma jäänud poisi rolli ning

seejuures veel põhjuseta nutu välja pigistanud ja nutnud. Väide, et kogu vägivalla

5

kasutamise stsenaarium on aga kannatanu ema poolt välja mõeldud ja veel pojale selgeks õpetatud, on enam kui absurdne. Süüdistatavad on kannatanule ja tema emale

võõrad inimesed. Mingit vihavaenu ei ole nad süüdistatavate vastu ilmutanud.

Kannatanu ega tema seaduslik esindaja ei ole väljendanud oma seisukohti

süüdistatavatele mõistetava karistuse osas, prokuröri arvates leebet karistus, ei ole

kannatanu pool apellatsiooni korras vaidlustanud, mobiiltelefon on kätte saadud, varalise kahju nõudest loobutud, vägivalla kasutamisest tulenevat võimalikku moraalse kahju hüvitamist ei ole nõutud. Seega mingeid motiive kannatanu seaduslikul esindajal süüdistatavate olukorra raskendamiseks ei olnud.

Maakohtu otsus on süüdistatavate süü ja nende käitumisele antud juriidilise hinnangu

osas põhjalikult motiveeritud, otsuses on toodud põhjalik tõendite analüüs, mis aitab otsuse lugejal jälgida maakohtu seisukoha kujunemist ja fakt, et süüdistatav J.P

ei ole otsust vaidlustanud annab samuti tunnistust sellest, et maakohtu otsuse põhjendused lükkavad ümber süüdistatavate seisukohad.

2) Prokuröri apellatsiooni osas.

Prokurör ei ole nõustunud maakohtu poolt mõistetud karistusega. Prokurör taotles süüdistatavate karistamist 5 aastase vangistusega, maakohus karistas aga 3 aasta ja 6

kuulise vangistusega. Prokurör nõustub maakohtuga, et karistus peab jääma alla

sanktsiooni keskmäära, kuid märgib, et ka tema poolt taotletav karistus jääb alla

sanktsiooni keskmäära. Maakohus on pidanud 5 aastast prokuröri poolt taotletud vangistusmäära liiga rangeks karistuseks ja on oma otsuses ka põhjendanud, miks nii arvab. Samuti on maakohus põhjendanud, miks ei saa süüdistatavatele mõista karistust sanktsiooni alammääras – puuduvad kergendavad asjaolud – ja põhjendanud ka , mida arvestab konkreetse mõistetud karistusmäära valikul.

Mis puudutab röövimise kvalifitseeritud koosseisu sanktsiooni ja selle keskmäära, siis

kohtukolleegiumi seisukohast tuleb siin paratamatult ka arvestada sellega, et

seaduseandja on röövimise alamja ülemmäära kehtestamisel arvestanud ka väga

erinevate röövimise kvalifitseeritud koosseisudega. Kehtestatud sanktsioon on ühesugune nii sellisel juhul, kui näiteks röövimise eest karistatust omav isik võtab

üksinda ära mobiiltelefoni kannatanut ähvardades e. psüühilist vägivalda kasutades. Sama sanktsioon kehtib ka olukorras, kus minnakse suure grupiga või lausa kuritegeliku

ühendusena näiteks kuskile talumajja, maskid ees, relvad käes, pekstakse

vanainimesed vaeseomaks ja viiakse ära kogu märkimisväärne varandus ja veel kogutud „kirsturaha“. Seega igal konkreetsel juhul tuleb arvestada röövimise tehiolusid ja maakohus on seda ka teinud.

Prokurör nimetab 11-aastase lapse suhtes toimepandut jõhkraks röövimiseks. Õigustamata mingilgi määral süüdistatavate käitumist peab kohtukolleegium vajalikuks

märkida, et jõhkrus väljendub kasutatud vägivallas. Käesoleval juhul kaldub kohtukolleegium arvama, et ohver on valitud lapseealine pigem seetõttu, et temalt saab füüsilist vägivalda kasutamata ja ainuüksi ähvardustega kätte temal oleva vara. Selge on see, et lapsel ei saagi eriti peale mobiiltelefoni ja väikese rahasumma midagi olla.

6

Kohtukolleegium peab vajalikuks selgitada, et kohus ei ole seotud prokuröri poolt taotletava karistusega. Kohus on kohustatud mõistetud karistust põhjendama. Kohus ei

pea hakkama motiveerima, millistel asjaoludel on ebakohane prokuröri taotletud

karistus; kuivõrd karistuse mõistmine on kohtu pädevuses, peab kohus ära näitama

argumendid, mis viisid konkreetse karistuseni ning sellesse ei kuulu väitlus prokuröriga. Süüdistatavale mõistetud karistus kas on motiveeritud või mitte ning seda

küsimust ei saa lahendada selle valguses, kas on aktsepteeritud prokuröri poolt

taotletud karistust.

.(Riigikohtu otsus nr.3-1-1-91-07). Kohtukolleegium leiab, et käesolevas

kohtuasjas on maakohus piisavalt põhjendanud süüdistatavatele mõistetud

karistusmäära. Asjaolu , et maakohus, kes sisuliselt arvestas karistuse mõistmisel ka kõiki neid karistuse mõistmisel arvestatavaid asjaolusid, millistele on viidanud prokurör

oma apellatsioonis, ei jõudnud sama tulemuseni, milliseni jõudis prokurör, ei ole

kohtukolleegiumi seisukohast maakohtule etteheidetav. Lugedes maakohtu otsust ja

selles esitatud põhjendusi süüdistatavatele mõistetud karistusmäära osas, on

kohtukolleegiumi seisukohast tegemist motiveeritud otsusega. Prokurör peab leppima

olukorraga, et tegelikult sõltub süüdistatavale mõistetav karistus alati suuremal või vähemal määral kohtuniku äranägemisest. Karistuse mõistmine on peaaegu alati teatud

valimine erinevate õiguslike variantide vahel või kõigi vajalike õiguslike tingimuste arvestamine, kus kohtunikul jääb alati teatud otsustamisvabadus, mis ei allu õiguslikule

regulatsioonile. Karistuse mõistmine on selles mõttes ka õiguslikult reguleerimata ja teaduslikult tuvastamatu suhteakt kohtuniku ja süüdistatava vahel sõltudes mitte ainult

süüdistatava, vaid ka kohtuniku isikust. Samal ajal ei ole süüdistatava isik iseseisev karistuse mõistmise alus.

Ülaltoodut arvestades leiab kohtukolleegium, et maakohtu otsus on ka süüdistatavatele mõistetud karistuse osas seaduslik, põhjalikult motiveeritud ning apellatsioonis esitatud seisukohad ei anna alust süüdistatavatele mõistetud karistuse raskendamiseks.

Kuna kohtukolleegium ei ole tuvastanud ühtegi KrMS prg. 338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes KrMS prg.337 lg 1 p.1 , prg. 344-345 lg 1 , 2 jätab

kohtukolleegium Harju Maakohtu otsuse 9.juunist 2010.a. M.I ja J.P suhtes muutmata.

Julia Katškovskaja Meelika Aava Urmas Reinola