2-21-18466/14 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

Tsiviilasi nr 2-21-18466

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtukoosseis

kohtunik Hiie Lindmets

Määruse tegemise aeg ja koht

15. märts 2022, Tartu kohtumaja

Tsiviilasja number

2-21-18466

Tsiviilasi

T.K.

Varahalduse OÜ

avaldus

OÜ Elbe

Engineering

pankroti väljakuulutamiseks

Menetlustoiming

ajutise halduri nimetamata jätmine

Menetlusosalised

ja

nende

esindajad

avaldaja/võlausaldaja

T.K. Varahalduse OÜ

(registrikood

10987651; asukoht Teguri 37b, 50107 Tartu), seaduslik esindaja

juhatuse liige K.T, e-post XXX ja lepinguline esindaja M.N, e-

post XXX;

puudutatud isik/võlgnik OÜ Elbe Engineering (registrikood

11475976; asukoht Tööstuse tee 2, Tõrvandi alevik, Kambja

vald, 61715 Tartu maakond), seaduslik esindaja juhatuse liige

H.E, e-post XXX ja lepinguline esindaja vandeadvokaat A.L, e-

post XXX

Kohtuistungi toimumise aeg

kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta T.K. Varahalduse OÜ avalduse alusel OÜ-le Elbe Engineering ajutine haldur

nimetamata ja lõpetada T.K. Varahalduse OÜ pankrotiavalduse menetlus.

2. Jätta pankrotiavalduse läbivaatamisega seotud menetluskulud T.K. Varahalduse OÜ

kanda.

3. Määrata tsiviilasjas nr 2-21-18466 OÜ Elbe Engineering menetluskulude rahaliseks

suuruseks 960 eurot ilma käibemaksuta (lepingulise esindaja kulud).

4. Välja mõista T.K. Varahalduse OÜ-lt OÜ Elbe Engineering kasuks menetluskulud

960 eurot. Väljamõistetud menetluskulud tasuda XXX arvelduskontole nr XXX.

5. Hüvitatavatelt menetluskuludelt 960 eurot tuleb T.K. Varahalduse OÜ-l tasuda OÜ-le

Elbe Engineering viivist alates käesoleva määruse jõustumisest kuni menetluskulude

tasumiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras.

Määrus toimetada kätte menetlusosalistele.

Edasikaebamise kord

Ajutise halduri nimetamata jätmise määruse peale võib pankrotiavalduse esitanud isik esitada

määruskaebuse 15 päeva jooksul Tartu Maakohtu kaudu Tartu Ringkonnakohtule. Menetluskulude

kindlaksmääramise peale võib menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud ja menetluskulusid

kandma kohustatud isik esitada määruskaebuse kirjalikult Tartu Ringkonnakohtule Tartu Maakohtu

kaudu 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest alates, kui kaebuse hind ületab 280 eurot

(TsMS § 178 lg 2, § 661 lg 1 ja 2).

Asjaolud

1. T.K. Varahalduse OÜ (võlausaldaja) esitas 24. novembril 2021 kohtule avalduse OÜ Elbe

Engineering (võlgnik) pankroti väljakuulutamiseks.

Avalduse kohaselt sõlmisid võlausaldaja ja võlgnik XX.XX.XXXX laenulepingu, mille kohaselt

võlausaldaja andis võlgnikule laenu 10 000 eurot tagasimaksmise tähtajaga 30. september 2020.

Lisaks laenu tagastamisele kohustus võlgnik tasuma laenusummalt intressi 12% aastas, laenu

tasumisega viivitamisel viivist 0,35% päevas sissenõutavaks muutunud summalt ja lepingu

ülesütlemisel leppetrahvi 20% laenusummalt. Laenulepingust tulenevate rahaliste kohustuste

mittetäitmise tõttu ütles võlausaldaja võlgnikuga sõlmitud laenulepingu 17. novembril 2021 üles.

22. novembri 2021 seisuga on võlgniku võlgnevuse suuruseks 27 236,56 eurot, millest 10 000 eurot

on põhinõue, 606,56 eurot intress, 14 630 eurot viivis ja 2000 eurot leppetrahv.

XX.XX.XXXX sõlmisid võlausaldaja ja võlgnik töövõtulepingu sõiduki Mercedes-Benz XXX

täielikuks renoveerimiseks hiljemalt 30. septembriks 2020. Võlausaldaja on tasunud ettemaksu

24 000 eurot. Kuna võlgnik ei ole vastavalt kokkuleppele, mh tähtaegselt töid teostanud, keeldudes

tegevusetusega tööde tegemisest, ütleb võlausaldaja töövõtulepingu erakorraliselt üles ja nõuab

tasutud ettemaksu tagastamist.

Kokku on võlgnikul võlausaldaja ees täitmata rahalisi kohustusi summas 51 236,56 eurot

(27 236,56 + 24 000).

28. septembril 2021 esitas võlausaldaja võlgnikule pankrotihoiatuse, milles palus laenulepingust

tuleneva võlgnevuse tasuda 10 päeva jooksul. Võlgnik ei ole pankrotihoiatusele vastanud ega

võlgnevust tasunud. Võlausaldaja on seisukohal, et võlgniku pankroti väljakuulutamise eeldused on

täidetud. Võlgnik ei ole suutnud rohkem kui aasta jooksul oma kohustusi täita, isegi mitte osaliselt.

Samuti ei ole võlgnik tagastanud võlausaldaja poolt tasutud ettemaksu. Kuna võlgniku täitmata

rahalised kohustused võlausaldaja ees on väga suured suhtes võlgniku müügitulu ja

kasumipotentsiaaliga, ei ole võlgnik objektiivselt suuteline oma kohustusi täitma ning see

maksejõuetuse olukord ei ole ajutine. Võlgnikul on esitamata 2018 – 2020. aasta majandusaasta

aruanded. Võlausaldaja hinnangul soovib võlgnik seeläbi tõenäoliselt negatiivset omakapitali (ehk

maksejõuetust) avalikkuse ning võlausaldajate eest varjata. Pankrotiavalduse esitamise seisuga on

võlgnikul ka ajatamata maksuvõlg. Seega puudub võlgnikul realistlik väljavaade oma kohustuste

täitmiseks. Lisaks on võlgnikul esitamata maksudeklaratsioonid. Veel kinnitavad võlgniku

maksejõuetust müügikäibe oluline vähenemine ja töötajate puudumine. Võlgnikul puudub

kinnisvara ja muu vara, mille arvelt saaks võlausaldaja nõudeid täita. Eeltoodu kogumis kinnitab, et

võlgnik on maksejõuetu.

2. OÜ Elbe Engineering vaidles 28. detsembril 2021 esitatud vastuväidetes pankrotiavaldusele

vastu.

Vastuväidete kohaselt ei nõustu võlgnik pankrotiavalduses toodud seisukohtade ja põhjendustega

ning leiab, et võlausaldaja ei ole oma nõude olemasolu tõendanud ning selle kindlakstegemine

eeldab asjaolude tuvastamist ja õiguslike hinnangute andmist mahus, mis väljub pankrotimenetluse

raamest.

Vaidlust ei ole selles, et pooled sõlmisid XX.XX.XXXX töövõtulepingu. Kokkuleppe kohaselt tuli

võlausaldajal tasuda renoveerimistööde eest alates 2020. aasta aprillist kuni tööde lõpetamiseni

igakuiselt 4000 eurot, millele lisandub käibemaks. Renoveerimistööde puhul oli tegemist

etapipõhise tööga. Võlausaldaja tutvus igal kuul tehtud tööde mahuga ja kinnitas nende sobivust,

pärast mida koostas võlgnik vastava arve (1. septembri 2020 seisuga arveid kokku 24 000 euro

ulatuses). Kuna tegemist on tasuga teostatud ja vastuvõetud tööde eest, mitte ettemaksuga, puudub

võlausaldajal alus võlgnikult 24 000 euro nõudmiseks. Töövõtulepingut ei ole käesolevaks ajaks ka

ülesse öeldud, seega ei ole võlausaldaja vastav (olematu) nõue muutunud sissenõutavaks.

Võlgniku hinnangul on XX.XX.XXXX laenuleping sõlmitud tüüptingimustel. Võlgnik vaidleb

vastu laenulepingus toodud viivise määrale 0,35% päevas (127,75% aastas), pidades seda

ebamõistlikult suureks. Kui tüüptingimust kasutatakse majandus- või kutsetegevuses sõlmitud

lepingute puhul, siis eeldatakse, et tüüptingimus on ebamõistlikult kahjustav ja seetõttu tühine.

Vastupidist peab tõendama võlausaldaja, aga see tähendaks juba vaidluse pidamist nõude suuruse

üle. Lisaks on tühine leppetrahvi kokkulepe, mis on ette nähtud laenulepingu ülesütlemise eest.

Leppetrahvi saab määrata lepingu rikkumise eest, mitte rikkumise tõttu lepingu ülesütlemise eest.

Kehtiva kohtupraktika kohaselt on tühine ka leppetrahvi tasumise tingimus laenu tagastamisega

viivitamise eest.

Võlgnik märgib, et alates 22. septembrist 2021 takistab võlausaldaja tal juurdepääsu oma varale ja

töövahenditele, mistõttu ei saa võlgnik jätkata oma majandustegevust. Võlausaldaja valduses on

võlgnikule kuuluvaid vallasasju ca 157 530,06 euro väärtuses. Seega on võlausaldaja valduses

võlgniku vara oluliselt suuremas väärtuses, kui tal on võimalikke nõudeid võlgniku vastu. Kui

võlausaldajal olekski nõudeid võlgniku vastu, siis tulenevalt asjaolust, et võlausaldaja ei ole

võlgnikule tagastanud majandustegevuseks vajalikke seadmeid ja töövahendeid, on võlausaldaja ise

sattunud vastuvõtuviivitusse ning võlgnik saab keelduda oma kohustuste täitmisest. Ainuüksi see

asjaolu välistab pankrotiavalduse rahuldamise. Võlgnik on esitanud võlausaldaja vastu

vindikatsioonihagi (tsiviilasi nr XXX). Hagi koosseisus on esitatud ka nõue võlausaldajalt

töövõtulepingu järgse tasu nõudmiseks summas 11 046,93 eurot. Kui võlausaldajal ongi mingid

rahalised nõuded võlgniku vastu, millega võlgnik ei nõustu, tasaarvestab võlgnik oma nõude

võlausaldaja (olematu) nõudega.

Võlgnik ei ole käesolevaks ajaks äriühingu 2018 – 2020. aasta majandusaasta aruandeid äriregistrile

esitanud, kuid teeb seda esimesel võimalusel. Aruannete esitamata jätmine on tingitud eeskätt

raamatupidaja pikaajalisest haigestumisest. Võlgnikul puuduvad Maksu- ja Tolliameti avaliku

andmebaasi vastuse seisuga mistahes maksuvõlad. Müügikäibe vähenemine on tingitud otseselt

võlausaldajast, kes ebaseaduslikult hoiab oma valduses võlgniku töövahendeid, ilma milleta on

võlgnikul võimatu teenuseid osutada. Ettevõtte käive ja tegevus, sh rahavood taastuvad koheselt

majandustegevuseks vajalike töövahendite tagastamisel.

Kuna pankrotiavalduses esitatud nõuded on vaieldavad ja vaidlus nõude üle tuleb lahendada

väljaspool pankrotimenetlust, tuleb võlgnikule jätta võlausaldaja avalduse alusel ajutine

pankrotihaldur nimetamata ning menetlus antud asjas lõpetada. Menetluskulud tuleb jätta

võlausaldaja kanda.

3. Võlausaldaja vaidles 16. veebruari 2022 seisukohas võlgniku vastuväidetele vastu.

Seisukoha kohaselt on võlausaldaja nõue selge ja nõude aluseks esitatud asjaolud tõendatud.

Võlausaldaja hinnangul ei ole võlgnik põhjendatult nõudele vastu vaielnud, vaid üritanud luua

kohtule näilikku pilti sellest, et nõue on põhjendamata ja tõendamata. Samas ei ole võlgnik

vaidlustanud asjaolu, et ta ei ole rohkem kui aasta pärast laenu sissenõutavaks muutumist laenu

võlausaldajale tagastanud. Võlgniku väide laenulepingu tüüptingimuste ja viivisemäära tühisuse

kohta on põhjendamata. Käesoleval juhul ei ole tegemist tarbijakrediidilepinguga, kuna laenuleping

on sõlmitud kahe juriidilise isiku vahel. Võlgnik ei ole millegagi põhjendanud, et laenuleping on

sõlmitud tüüptingimustel. Viivisemäär 0,35% päevas sissenõutavaks muutunud summalt ei saa olla

juriidilisest isikust laenusaajat ebamõistlikult kahjustav, eriti võttes arvesse seda, et võlgnik sai

lühiajalist laenu soodsa intressiga (12% aastas) ja intressist kõrgema viivise sätestamise eesmärk

ongi survestada laenusaajat oma kohustust õigeaegselt täitma. Võlgnik ei ole millegagi

põhjendanud vastuväidet, et laenuandjal on õigus saada viivist maksimaalselt seadusjärgses määras

(8% aastas), mis on isegi madalam kui lepingus kokkulepitud intressimäär. Võlausaldaja hinnangul

on viivise suurust võimalik hinnata ka pankrotimenetluses. Leppetrahvinõue tuleneb laenulepingust

ja kuna laenusaaja rikkus lepingulisi kohustusi, oli võlausaldaja sunnitud laenulepingu üles ütlema.

Keelatud ei ole kokkulepe, mille kohaselt lepingu olulise rikkumise korral, mis annab õiguse

laenuandjal leping üles öelda, on laenuandjal õigus nõuda leppetrahvi. Sellisel juhul ongi

leppetrahvil survefunktsioon hoida ära olukord, kus laenusaaja rikub olulisi lepingulisi kohustusi.

Põhjendamata ja otsitud on võlgniku väide, et võlausaldaja on vastuvõtuviivituses. Lepingulised

kohustused tuli täita hiljemalt 30. septembriks 2020, aga võlgnik ei ole millegagi põhjendanud ega

tõendanud, millisel alusel oli tal õigus nõude täitmisest keelduda rohkem kui aasta aega enne

pankrotiavalduse esitamist. Põhjendamata ja tõendamata on ka võlgniku vastuväide, et võlgnikul on

võlausaldaja vastu nõue summas 11 046,93 eurot. Töövõtulepingu järgi on töövõtjal õigus tasule

valmis töö eest. Võlgniku esitatud fotod ei tõenda tööde tegemist võlausaldajale, töö valmimist ega

valmis töö üleandmist võlausaldajale. Ebaõige ja põhjendamata on võlgniku väide, et võlausaldaja

kohustus võlgnikule tasuma igakuiselt sõltumata töö tegemisest. Kuna võlgnik tööd valmis ei

teinud, ütles võlausaldaja töövõtulepingu olulise lepingu rikkumise tõttu üles. Võlgnik ei ole

ülesütlemist vaidlustanud. Isegi kui kohus peaks leidma, et töövõtulepingust tulenevat nõuet tuleks

menetleda eraldi hagimenetluses, millega võlausaldaja ei nõustu, siis on võimalik ajutise halduri

nimetamine laenulepingust tuleneva üheselt selge ja tõendatud nõude alusel. Võlgniku arvates tuleb

ajutine haldur jätta nimetamata, sest võlausaldaja nõue on tagatud pandiga. Samas ei ole võlgnik

põhjendanud, millisel õigusel on võlausaldajal pandiõigus võlgniku asjadele. Lisaks on võlgniku

väide pandiõigusest vastuoluline. Olles esitanud kohtusse võlausaldaja vastu vindikatsioonihagi,

möönab võlgnik sellega, et pandiõigust ei ole, sest pandiõiguse korral ei oleks võlausaldaja valdus

ebaseaduslik ning hagi esitamiseks puuduks õiguslik alus. Võlgnik ei ole põhjendanud ega esitanud

ühtegi tõendit, mis kinnitaks, et tal on piisavalt vara oma kohustuste täitmiseks (on maksejõuline).

Eksitav ja otseselt ebaõige on võlgniku väide, et tal puudub müügitulu põhjusel, et võlausaldaja

hoiab ebaseaduslikult tema asju enda käes. Võlgnikul puudub müügitulu juba alates aprillist 2021,

mitte septembrist 2021. Kuna võlgnikul käivet ei ole ja võlgnik on aprillist 2021 vallandanud kõik

töötajad, puudub realistlik väljavaade kasumliku majandustegevusega jätkamiseks. Võlgniku

juhatuse liige on asunud täiskohaga tööle võlgniku konkurendi juurde. Seega on võlgniku ainus

juhatuse liige sisuliselt hüljanud ettevõtte, mis kinnitab, et võlgniku maksejõuetus on ajas ainult

süvenev. E-äriregistri avaliku andmebaasi kohaselt on võlgnikul maksuvõlg 2079,81 eurot.

Võlgnikule on tehtud ka kustutamishoiatus. Võlgniku viimase kolme aasta majandusaasta aruanded

on jätkuvalt esitamata. Lisaks eelnevale tõendab võlgnikul vara puudumist ja äriühingu

maksejõuetust asjaolu, et võlgnik ei olnud võimeline tasuma kohtutäiturile täitekulu ettemaksu isegi

enda poolt algatatud täitetoimingu eest. Võlgnik ei ole esitanud kohtule põhivara nimekirja ega

näidanud, milline on tema rahaline seis (nt pangakonto väljavõttega), seda põhjusel, et võlgnik ei

soovi avaldada enda maksejõuetuse asjaolusid.

Kohtu põhjendused

4. Tulenevalt pankrotiseaduse (PankrS) § 10 lg-s 1 sätestatust peab võlausaldaja pankrotiavalduses

põhistama võlgniku maksejõuetuse, samuti tõendama nõude olemasolu. Võlausaldaja tugineb

võlgniku maksejõuetuse põhistamisel PankrS § 10 lg 2 p-s 1 nimetatud asjaoludele, so võlgnik ei

ole täitnud kohustust 30 päeva jooksul pärast kohustuse sissenõutavaks muutumist ja võlausaldaja

on teda kirjalikult hoiatanud kavatsusest esitada pankrotiavaldus (pankrotihoiatus) ning võlgnik ei

ole seejärel kohustust täitnud 10 päeva jooksul.

5. Kohus leiab, et T.K. Varahalduse OÜ pankrotiavalduse alusel tuleb OÜ-le Elbe Engineering jätta

ajutine haldur nimetamata PankrS § 15 lg 3 p 1 alusel, so võlgnik vaidleb nõudele põhjendatult

vastu ja kohus leiab, et vaidlus nõude üle tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust.

Pankrotiavaldusest nähtuvalt on võlausaldajal võlgniku vastu nõue XX.XX.XXXX sõlmitud

laenulepingu alusel 27 236,56 eurot ning XX.XX.XXXX sõlmitud suulise töövõtulepingu alusel

24 000 eurot.

6. Võlgnik laenusaajana on leidnud, et XX.XX.XXXX sõlmitud laenuleping on sõlmitud

tüüptingimustel võlaõigusseaduse (VÕS) § 35 mõttes, seejuures on VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 44 järgi

tühine nii viivisemäära kui leppetrahvi kokkulepe tingimuse kahjustava iseloomu tõttu.

Kohus märgib, et tüüptingimuste kui eelnevalt välja töötatud lepingutingimuste kasutamine on

tavaline, samas lepingutingimuste pealesurumine tüüptingimuse kasutaja (laenuandja) poolt ilma

teise lepingupoole võimaluseta nende sisu mõjutada, õigustab lepingulistesse suhetesse sekkumist ja

kohtuliku kontrolli rakendamist lepingutingimuste sisu üle. Tüüptingimuse kehtivust peab kohus ise

omal algatusel hindama ka siis, kui pooled tingimuse tühisusele ei tugine, sest tegemist on õiguse

kohaldamisega tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 438 lg 1 järgi. Kui VÕS § 42 lg-s 3

loetletud tingimused on tarbijatega sõlmitud lepingutes alati tühised (nn must nimekiri), siis isikute

suhtes, kes sõlmisid tüüptingimustega lepingu oma majandus- või kutsetegevuses VÕS § 44

kohaselt, üksnes eeldatakse VÕS § 42 lg-s 3 nimetatud tingimuste tühisust (nn hall nimekiri). Pool,

kes ei soovi, et lepingutingimusele kohaldataks tüüptingimuste regulatsiooni, peab VÕS § 35 lg-st 2

tulenevalt tõendama, et lepingupooled rääkisid tingimuse eraldi läbi. Pool, kes tugineb

tüüptingimuse tühisusele, peab põhistama (tegema usutavaks), et see tingimus võib olla talle

kahjulik. Kas viidatud laenulepingu osaks saanud võlgniku poolt vaidlustatud tingimused on

tüüptingimused VÕS § 35 tähenduses (lepingust nähtuvalt on pooled leppinud kokku, et

viivisemäär ja leppetrahvi suurus on mõistlikud), kas need tingimused on kooskõlas seadusega või

tühised VÕS §-de 42 ja 44 järgi, tuleb kohtu arvates hinnata eraldi kohtumenetluses.

Kohus ei nõustu võlausaldajaga selles, et antud juhul on viivise suurust võimalik hinnata ka

pankrotimenetluses. Tegemist on tüüptingimuse tühisuse üle tekkinud vaidlusega. Tüüptingimuste

kontroll, sh viivise „mõistlik määr“ tuleb sisustada iga konkreetse asja asjaoludest lähtuvalt,

mh tuleb kohtul hinnata lepingulise viivisemäära ja seaduses sätestatud viivisemäära vahelist

proportsiooni. Näiteks kehtiva kohtupraktika kohaselt ei ole majandustegevuses sõlmitud tehingus

kokku lepitud viivisemäär 0,2% viivitatud summast päevas (73% aastas) seadusega vastuolus ka

siis, kui tegemist on tüüptingimusega. Käesoleval juhul on laenulepingus toodud viivisemääraks

0,35% päevas (127,75% aastas). Veel tuleb majandus- või kutsetegevuses tüüptingimuse

ebamõistlikkuse hindamisel arvesse võtta lisaks rikkumise raskusele ka riske, mida lepingus kokku

lepitud viivisemäära, aga ka leppetrahvi kasutamisega poolte vahel jagatakse, millega pooled

konkreetse lepingu puhul arvestasid või millega pidid kõiki asjaolusid arvesse võttes arvestama.

Lisaks tuleb arvestada vastavas tegevusvaldkonnas kehtivate tavadega ja pooltevahelise varasema

praktikaga, millele tuginedes on võimalik tõendada tingimuse põhjendatust ja vastavust

õiguspärasele ootusele. Kui kohtumenetluses peakski tuvastatama, et lepingus sätestatud

viivisemäära (ja leppetrahvi kokkuleppe) näol ei ole tegemist ebamõistlikult kahjustava

tüüptingimusega, on kohustatud poolel eraldi kohtumenetluses VÕS § 113 lg 8 (ja § 162 lg 1) alusel

õigus nõuda viivise (ja leppetrahvi) vähendamist mõistliku suuruseni. Kui viivist (ja leppetrahvi)

vähendatakse, loetakse võlgnetavaks kohtu poolt määratud viivis (ja leppetrahv). Leppetrahvi

kokkuleppe tühisuse tuvastamisel tuleb arvestada ka asjaoluga, et tähtajaline laenuleping lõpeb

korraliselt tähtaja möödumisel (laenusumma koos intressidega tuli tagastada 30. septembril 2020),

mistõttu puudus võlausaldajal vajadus ja põhjus juba lõppenud laenulepingu ülesütlemiseks

17. novembril 2021.

7. Asja materjalidest nähtuvalt ei ole võlgnik vaidlustanud asjaolu, et tal on kohustus tagastada

võlausaldajale laenusumma 10 000 eurot ja maksta intressi 606,56 eurot. Seega ei ole vaidluse all

võlausaldaja nõue summas 10 606,56 eurot. Samas on võlgnik võlausaldaja nõudele esitanud oma

kohustuse täitmisest keeldumise vastuväite ja tasaarvestuse vastuväite tulenevalt asjaolust, et

võlausaldajal on võlgniku suhtes esemete väljaandmise kohustus ja töövõtulepingu järgse tasu

maksmise kohustus summas 11 046,93 eurot. Olukorra näol, kus võlgnikul on võimalus keelduda

oma kohustuse täitmisest, kuni võlausaldaja kohustused tema suhtes on täidetud (tagastatud

majandustegevuseks vajalikud seadmed ja töövahendid), on tegemist kohustuse täitmist

edasilükkava (mitte lõpetava) vastuväitega, mis kaitseb võlgnikku soorituste tegemise eest oma

kohustusi rikkunud poolele ning annab sellega sunnivahendi teise poole täitmisele sundimiseks.

Tasaarvestus kujutab endast kujundusõigust, mille kasutamise korral lõpevad kattuvas ulatuses

tasaarvestuse pooltevahelised vastastikused samaliigilised nõuded, seega tasaarvestus mõjub

samamoodi kui kohustuse täitmine. Kas tasaarvestuseks kasutatav vastunõue on olemas ning

millises ulatuses toob see kaasa nõuete lõppemise, selgub tsiviilasja nr XXX lahendamisel. Kohtute

infosüsteemist nähtuvalt on maakohus viidatud tsiviilasjas XX.XX.XXXX taganud võlgniku hagi

võlausaldaja

vastu

asjade

ebaseaduslikust

valdusest

väljanõudmiseks

ja

võlgnevuse

väljamõistmiseks osaliselt, keelates võlausaldajal hagi tagamise korras tehingute ja toimingute

tegemise aadressil XXX asuvate võlgniku seadmete ja töövahenditega. Kohus on pidanud võlgniku

hagi õiguslikult perspektiivikaks, leides, et võlgniku esitatud asjaolude õigsust eeldades on tema

nõude rahuldamine võimalik. Tartu Ringkonnakohus on 23. veebruari 2022 määruses maakohtuga

nõustunud.

8. Vaidlust ei ole selles, et võlausaldaja ja võlgniku vahel on XX.XX.XXXX sõlmitud suuline

töövõtuleping VÕS § 635 lg 1 mõttes. Viidatud sätte kohaselt kohustub töövõtulepinguga üks isik

(töövõtja) valmistama või muutma asja või saavutama teenuse osutamisega muu kokkulepitud

tulemuse (töö), teine isik (tellija) aga maksma selle eest tasu. Seega tellija (võlausaldaja) peamiseks

kohustuseks on VÕS § 635 lg-s 1 (koos VÕS §-ga 637) väljendatud tasu maksmise kohustus

töövõtjale (võlgnik) kokkulepitud töö eest. Kui võlausaldaja väitel on võlgnikule tasutud

24 000 euro näol tegemist ettemaksuga, kuid võlgnik ei ole kokkulepitud ajaks tööd valmis teinud,

siis võlgniku väitel on tegemist tasuga juba teostatud ja vastuvõetud tööde eest, mistõttu puudub

võlausaldajal alus võlgnikult 24 000 euro nõudmiseks. Vaidlus suuliselt sõlmitud töövõtulepingu

järgse töö valmimise ja tasukokkuleppe tingimuste üle tuleb kohtu hinnangul lahendada väljaspool

antud pankrotimenetlust.

9. Võlgniku esitatud vastuväiteid hinnates ei pea kohus ilma täiendava kontrollimiseta võimalikuks

lugeda võlausaldajal nõude olemasolu kahtlusteta tõendatuks. Kohus leiab, et kuna võlgnik vaidles

nõudele põhjendatult vastu, kuid võlausaldajal nõude olemasolu ja selle suuruse kindlakstegemine

eeldab kummagi poole poolt täiendavate tõendite esitamist ning nende põhjal asjaolude tuvastamist

ja õiguslike hinnangute andmist mahus, mis väljub pankrotimenetluse raamest, ei saa

pankrotiavalduse aluseks olevat nõuet lugeda selgeks ja seda tuleb tõendada hagimenetluses.

Kuivõrd pankrotiseadus ei näe ette võimalust võlausaldajal selge nõude puudumisel nimetada ajutist

haldurit ainuüksi võlgniku väidetavale maksejõuetusele tuginedes, ei analüüsi kohus väiteid

võlgniku maksejõuetuse kohta. Kohus jätab T.K. Varahalduse OÜ pankrotiavalduse alusel OÜ-le

Elbe Engineering ajutise haldur nimetamata ja lõpetab T.K. Varahalduse OÜ pankrotiavalduse

menetluse.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

10. PankrS § 15 lg 6 sätestab, et kui kohus ei nimeta võlausaldaja pankrotiavalduse alusel ajutist

haldurit, kannab avalduse läbivaatamisega seotud menetluskulud pankrotiavalduse esitaja. Eeltoodu

alusel jätab kohus menetluskulud T.K. Varahalduse OÜ kanda.

11. TsMS § 177 lg 1 p 1 kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks

kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses.

Võlgniku menetluskulude nimekirja kohaselt moodustavad võlgniku kulutused õigusabile kokku

2430 eurot ilma käibemaksuta. Võlgnikule on osutatud õigusabi kokku 20,25 tundi hinnaga

120 eurot tunnis. Võlgnik kinnitab avalduses, et kõik kulud on kantud seoses antud

kohtumenetlusega.

Võlausaldaja leiab 9. märtsi 2022 seisukohas, et võlgniku menetluskulud on põhjendatud mitte

rohkem kui 5,5 tunni ulatuses (28. detsembri 2021 vastuväite koostamise ajakulu 4 tundi ja

3. märtsi 2022 seisukoha koostamise ajakulu 1,5 tundi) hinnaga 120 eurot tunnis. Põhjendamata on

võlgniku menetluskulud oktoobri- ja novembrikuu eest, kuivõrd võlgnik on pankrotimenetluse

algatamise määruse ja tsiviilasja materjalid kätte saanud alles 11. detsembril 2021.

Hagita menetlustes tuleb esindajakulude väljamõistmisel üldnormina kohaldada TsMS § 175 lg-

d 1–3, kusjuures põhilise kriteeriumina TsMS § 175 lg 1 järgi tuleb esindajakulude korral lähtuda

nende vajalikkusest ja põhjendatusest. Seejuures on menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja

kulude ulatuse kindlaksmääramine kohtu kaalutlusotsus. Esindajakulude põhjendatuse ja

vajalikkuse hindamise eesmärgiks on kohtu hinnangul vastaspoole kaitsmine põhjendamatute ja

ülemääraste kulude hüvitamise eest.

Kehtiva kohtupraktika kohaselt tuleb menetlusosalise lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja

vajalikkuse hindamisel arvestada kohtuvaidluse asjaoludega, eelkõige asja keerukuse ja mahuga.

Tsiviilasja keerukus tuleneb asja olemusest. Asja keerukus võib seisneda ka tõendite hindamises,

eelkõige kui hinnatavate tõendite maht on suur. TsMS § 175 lg 1 annab kohtule võimaluse hinnata

esindaja töö mahtu ka selle kaudu, kuivõrd tema koostatud menetlusdokumendid asjas erinevad või

sarnanevad. Kohtumenetluses korduvate seisukohtade esitamise puhul ei saa eeldada, et

dokumentide koostamisele ja seisukohtade esitamisele aega ei kulu, kuid see ei saa olla nii

ajamahukas. Lisaks esindamisele kulunud aja põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisele tuleb TsMS

§ 175 lg 1 järgi hinnata ka ühe tööühiku hinna (so tunnitasu) põhjendatust ja vajalikkust. Üksnes

sellisel juhul saab hinnata, kas lepingulise esindaja kulud on põhjendatud ja vajalikud. Üldjuhul ei

saa põhjendatuks ja vajalikuks pidada tunnitasu, mis ületab oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse

eest makstavat tasu.

Võlgnikku esindas kohtumenetluses vandeadvokaat A.L. XXX, olles võlgniku lepinguliseks

esindajaks TsMS § 218 lg 1 p 1 mõttes.

Kohtu hinnangul ei ole antud juhul tegemist tavapärasest mahukama ja õiguslikult keerukama

tsiviilasjaga.

Kohtule

on

esitatud

võlausaldaja

pankrotiavaldus

võlgniku

pankroti

väljakuulutamiseks. Tegemist on hagita menetluses lahendatava asjaga, kus menetlusosalised

käesoleval juhul vaidlevad võlausaldaja nõude selguse üle. Antud asjas kohalduvad eeskätt

pankrotiseaduse, aga ka võlaõigusseaduse vastavad sätted. Samuti ei ole suur kohtule hindamiseks

esitatud tõendite maht. Asja menetlemine toimus kohtuistungit pidamata.

Kohtu arvates tuleb võlgniku esindaja tasu 120 eurot tunnis ilma käibemaksuta pidada põhjendatud

ja mõistlikuks tasuks, kuna see ei ületa keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu, vastates

advokaadi kvalifikatsiooni eeldava õigusnõustamise tunnihinnale.

Menetluskulude nimekirjast nähtuvalt on õigusabiteenus seisnenud suhtluses kliendiga, asja

materjalidega

tutvumises,

büroosisestes

nõupidamistes,

seisukohtade

kujundamises,

pankrotiavaldusele vastuväidete koostamises, tutvumises vastaspoole seisukohtadega ning neile

vastuse koostamises ja menetluskulude avalduse koostamises (kokku 20,25 tundi).

Kohus on seisukohal, et kohtul ei ole õigusabile tehtud kulutuste põhjendatuse ja vajalikkuse

hindamisel kohustust analüüsida minutilise täpsusega iga üksiku õigusabitoimingu põhjendatust ja

vajalikkust eraldi. Õigusabikulu suurus peab tervikuna vastama tsiviilasja olemusele, keerukusele ja

mahule, sh menetlustoimingute hulgale. Kohus leiab ka, et üldjuhul on asja materjalide analüüs,

õigusliku

positsiooni

kujundamine

ning

kliendiga

nõupidamised/kohtumised

hõlmatud

menetlusosalise esindamiseks ja õigusabi osutamiseks tehtavate toimingutega, mille väljundiks on

kohtule esitatav menetlusdokument, sest kohtuasja menetlemine ning asja lahendamine sõltuvad

ennekõike sellest, missuguseid taotlusi, seisukohti ja põhjendusi esitavad menetlusosalised kohtule.

Kohus, arvestades käesoleva vaidluse asjaolusid ning võlgniku menetlusdokumentides esitatud

õiguslikke põhjendusi ja hinnates võlgniku lepingulise esindaja poolt tehtud menetlustoimingute

mahtu ja sisu võrrelduna menetluskulude kindlaksmääramise avalduses märgitud ajakuluga, leiab,

et õigusabikulud taotletud suuruses ei ole põhjendatud ja vajalikud TsMS § 175 lg 1 tähenduses,

mistõttu kohus vähendab osaliselt võlgniku menetluskulude rahalist suurust. Kohus nõustub

siinjuures võlausaldajaga, et põhjendamatud on võlgniku menetluskulud oktoobri- ja novembrikuu

eest. Kohtute infosüsteemist nähtuvalt on võlgnik pankrotimenetluse algatamise määruse ja

tsiviilasja materjalid kätte saanud 11. detsembril 2021 avaliku e-toimiku kaudu ning esitanud

20. detsembril 2021 kohtule taotluse pankrotiavaldusele vastuväidete esitamiseks kohtu poolt

määratud menetlustähtaja pikendamiseks, tuues ühe põhjusena välja asjaolu, et võlgnikul ei ole veel

õnnestunud endale esindajat leida. Samuti ei saa pidada põhjendatuks ja vajalikuks lepingulise

esindaja kulusid, mis on tekkinud võlausaldaja 16. veebruari 2022 seisukohale vastamisega

olukorras, kus võlgnik ei olnud kohustatud võlausaldaja seisukohale vastama (kohus ei olnud

võlgnikult vastust küsinud ega vastamiseks tähtaega määranud). Kohtu hinnangul on tehtud

menetlustoimingutele (pankrotiavaldusega tutvumisele ja sellele vastuväidete koostamisele,

võlausaldaja seisukohtadega tutvumisele ning menetluskulude nimekirja koostamisele) kulunud

põhjendatud

ajakuluks

kokku

8 tundi.

Kuigi

võlgniku

esindaja

on

kulutanud

aega

pankrotiavaldusele vastuväidete koostamiseks, lähtub kohus võlgniku menetluskulude rahalist

suurust vähendades siinjuures asjaolust, et võlgnik on tsiviilasjas nr XXX (võlausaldaja avaldus

H.E. pankroti väljakuulutamiseks) esitatud menetlusdokumentides (vastuväites pankrotiavaldusele)

esitanud

suures

osas

kattuvaid

seisukohti

võrrelduna

käesolevas

tsiviilasjas

esitatud

menetlusdokumendiga (vastuväites pankrotiavaldusele). Kohus lähtub menetluskulude rahalist

suurust vähendades ka asjaolust, et võlgniku esindaja kvalifikatsiooni arvestades võib eeldada, et

menetlusdokumendi koostamise ajakulu on pigem väiksem kui suurem ja et menetlusdokumentide

koostamine ei ole esindajale olnud õiguslikult keerukas.

12. Eeltoodud kohtu põhjendustest tulenevalt rahuldab kohus võlgniku avalduse menetluskulude

kindlaksmääramiseks osaliselt ja määrab tsiviilasjas nr 2-21-18466 võlgniku menetluskulude

rahaliseks suuruseks 960 eurot (8 tundi × 120 eurot). Nimetatud summa kuulub võlausaldajalt

võlgniku kasuks väljamõistmisele. Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb võlausaldajal

tasuda alates käesoleva kohtulahendi jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni viivist VÕS

§ 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras (TsMS § 177 lg 4). Väljamõistetud menetluskulud tuleb

tasuda XXX arvelduskontole nr XXX (TsMS § 445 lg 1).

/allkirjastatud digitaalselt/

kohtunik