2-19-14909/44 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm

Otsuse kuupäev

11. märts 2022, Tallinn

Tsiviilasja number

2-19-14909

Tsiviilasi

Y hagi C vastu ühisvara jagamiseks ning C vastuhagi

Y vastu ühisvara jagamiseks

Vaidlustatud otsus

Harju Maakohtu 14. oktoobri 2021 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

C apellatsioonkaebus

Asja hind ringkonnakohtus

3500 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (vastustaja): Y (isikukood XXXXXXXXXXX),

lepinguline esindaja Erika Scholler

Kostja (apellant): C (isikukood XXXXXXXXXXX),

lepinguline esindaja Olga Väina

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 14. oktoobri 2021 otsuse resolutsioon jätta muutmata, aga

täiendada selle põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendava osa punktile 10

koos selle alapunktidega.

2. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

3. Menetluskulud maakohtus jätta poolte endi kanda ja ringkonnakohtus kostja

kanda.

4. Rahuldada hageja taotlus menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks

osaliselt. Määrata hageja põhjendatud ja vajalike menetluskulude suuruseks

apellatsioonimenetluses 432 eurot ja mõista see summa kostjalt C-lt hageja Y kasuks

välja. Kostjal tuleb väljamõistetud menetluskulu summalt tasuda hagejale alates

otsuse jõustumisest kuni kulude hüvitamiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1

teises lauses sätestatud määras.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul

alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult

teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi

vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda

riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetlus-

kulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

2 (6)

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks, riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast

menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

NÕUDED JA NENDE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD

1. Y (hageja) esitas 26. septembril 2019 Harju Maakohtule hagi C (kostja) vastu ühisvara

jagamise nõudes. Hageja palus jagada ühisvara järgmiselt:

-

jätta korteriomand aadressil XXX Tallinnas (edaspidi: korteriomand ja korter) kostja

ainuomandisse ning kohustada hagejat andma nõusolek omanikukande kustutamiseks

ja kostja ainuomanikuna sissekandmiseks;

-

jätta sõiduauto Toyota Auris (edaspidi: Toyota) hageja ainuomandisse;

-

jätta sõiduauto Nissan X-Trail (edaspidi: Nissan) kostja ainuomandisse;

-

kohustada kostjat maksma hagejale enamsaadud vara eest 56 295,77 eurot;

-

kohustada kostjat tagastama hagejale naaritsakasukas, käevõru Pandora, valgest kullast

komplekt sõrmusega, abielusõrmus, neli kuldsõrmust, kullast kõrvarõngad ja ripats,

veefilter, grill Tefal, köögikombain Bosch ja televiisor LG (edaspidi: vallasasjad).

Hageja peamised väited on järgmised:

-

abielu ajal omandasid pooled korteriomandi (turuväärtusega 88 000 eurot), mis osteti

laenuga; kuna see jääb kostjale, peab tema kanda jääma laenujääk 7835,82 eurot;

-

ühisvarasse kuuluvad sõiduautod Toyota (9000 eurot) ja Nissan (20 000 eurot);

-

abielu kestel andis hageja ema laenu 25 349,07 eurot, mis on poolte ühine kohustus;

-

lisaks kinkis hageja ema hagejale raha, millest 9000 eurot hageja kasutas korteri ostuks

võetud laenu tagastamiseks;

-

hageja andis kostjale laenu 25 000 krooni (1597,80 eurot), mida nõuab nüüd tagasi;

-

pooltele kingiti pulmapäeval 10 000 krooni (790,76 eurot), mille eest osteti ühisesse

korterisse kapp. Kuna korter jääb kostjale, nõuab hageja poolt sellest summast endale;

-

abielu lahutamise ajal oli kostja pangakontol 2004,32 eurot, millega tuleb ühisvara

jagamisel arvestada;

2. Kostja vaidles hagile vastu ja esitas 13. novembril 2019 vastuhagi, milles palus jagada

ühisvara järgmiselt:

-

kostja ainuomandisse jääb korteriomand (86 000 eurot) ja kodulaen (8726,26 eurot);

-

kostja ainuomandisse jääb Nissan (14 000 eurot) ja autoliising (11 672,89 eurot);

-

hageja ainuomandisse jääb Toyota (12 000 eurot) ja autoliising (4930 eurot);

-

hageja peab tagastama kostjale kostja lahusvara arvel tehtud kulutused 25 000 eurot.

Kostja esitas oma väited nõuetes märgitud varesemete väärtuse kohta ja väitis veel järgmist:

-

hageja ei ole tõendanud, et tema ema antud raha olid laenud, mistõttu pole pooltel

kohustust raha hageja emale tagastada;

-

kostja müüs abielu ajal päranduseks saadud korteriomandi Paldiskis (edaspidi: Paldiski

korteriomand), mille eest sai 25 564,65 eurot. Sellest 10 000 eurot läks poolte ühise

pangalaenu tagastamiseks ning 15 000 eurot korteri remondiks, mööbli ostmiseks, aga

ka hagejale naaritsakasuka jm asjade ostmiseks.

3 (6)

3. Hageja vaidles vastuhagile osaliselt vastu:

-

hageja on nõus, et kostja tagastas oma lahusvarast ennetähtaegselt pangale laenu

10 000 eurot ja sellega tuleb ühisvara jagamisel arvestada, st kostjale on hüvitatav

5000 eurot;

-

hageja ei ole nõus hüvitama 15 000 eurot. Kostja ei saa nõuda hagejalt tagasi kasuka

ostmiseks kulutatud summat, kuna tegemist on kingitusega. Lisaks on kostja võtnud

tagasi nii naaritsakasuka kui ka kõik hagejale abielu jooksul kingitud juveelitooted.

Algselt vastas hageja, et ülejäänud summa 15 000 eurost investeeriti korteris remondi

tegemiseks ja mööbli ostmiseks, aga seda ei saa vara jagamisel arvestada eraldi korteri

väärtusest. Maakohtu 12. veebruari 2020 istungil vaidles hageja vastu kostja väitele, et

kõnealune rahasumma on kasutatud ühisvara suurendamiseks.

MAAKOHTU OTSUS

4. Maakohus rahuldas 14. oktoobri 2021 otsusega (vaidlustatud otsus) hagi ja vastuhagi

osaliselt. Maakohus jagas poolte ühisvara järgmiselt:

-

korteriomand jääb kostja ainuomandisse ja kostja hüvitab hagejale 43 000 eurot;

-

poolte ühine laenukohustus panga ees jääb kostja kanda ja hageja hüvitab kostjale

3917,91 eurot;

-

kostja hüvitab hagejale Nissani eest 1163,60 eurot;

-

kostja maksab hagejale kostja pangakontol lahutuse ajal olnud rahast 619,30 eurot;

-

hageja hüvitab kostjale kostja lahusvara arvel poolte ühise laenukohustuse osalise

täitmise (10 000 eurot) eest 5000 eurot;

Maakohus tasaarvestas poolte vastastikud nõuded ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja

hüvitise 35 864,99 eurot. Ühtlasi kohustas kohus hagejat andma nõusoleku korteriomandi

omanikukande kustutamiseks ja kostja ainuomanikuna sissekandmiseks.

Maakohus jättis rahuldamata järgmised nõuded:

-

jagada ühisvarana kohustused, mis tulenevad hageja ema laenudest;

-

mõista kostjalt välja hageja emalt hagejale kingitud raha arvelt poolte ühise laenu-

kohustuse vähendamise eest hüvitis;

-

mõista hagejalt välja kostja lahusvara arvelt hagejale tehtud kingituste kulu eest hüvitis

ja poolte ühise korteromandi parendamiseks tehtud kulutuste eest hüvitis;

-

mõista kostjalt välja hüvitis abielu ajal hagejalt kostjale antud laenu eest;

-

jagada abiellumise puhul kingiks saadud raha eest korterisse ostetud kapi väärtus;

-

kohustada kostjat tagastama vallasasjad.

Menetluskulud jättis maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 163 lg 1 alusel

poolte endi kanda.

4.1. Maakohus tuvastas et pooled abiellusid 6. juunil 2008 ja lahutasid abielu 7. augustil 2019.

Poolte ühisvara on korteriomand ja selle ostuga seotud laenukohustus panga ees, Toyota ja

sellega seotud liisingukohustus ning Nissan ja sellega seotud liisingukohustus.

4.2. Hagi esitati pärast uue perekonnaseaduse (PKS) jõustumist 1. juulil 2010 ja PKS § 211

lg 1 järgi kohaldub see ka enne jõustumiskuupäeva soetatud ühisvara jagamisele.

4.3. Korteriomandi turuväärtus on kohtu määaratud eksperdi arvamuse järgi 86 000 eurot.

Pooled olid nõus, et korteriomand jääb kostjale ja PKS § 37 lg 3 kohaselt tuleb kostjal tasuda

hagejale enamsaadud ühisvara arvel 43 000 eurot. Pooled olid ka nõus, et seotud laenukohustus

jääb kostja kanda. Panga kinnituse järgi oli laenukohustuse jääk 11 veebruari 2021 seisuga

7835,82 eurot. PKS § 37 lg 3 alusel tuleb hagejal hüvitada kostjale selles pool, st 3917,91 eurot.

4 (6)

4.4. Hageja omandas poolte kokkuleppel kohtuvaidluse ajal Toyota ja seda ei pea ühisvara

jagamisel enam arvestama. Nissani kohta esitas kostja ostupakkumise hinnaga 14 000 eurot ja

sama autoga liisingu jääk on 11 672,89 eurot. Nende summade vahe on 2327,20 eurot. Kostjal

tuleb hagejale hüvitada poolt sellest kui Nissani väärtusest, st 1163,60 eurot.

4.5. Kostja pangakonto väljavõttest nähtub, et lahutuse ajal oli kostja kontol 1238,59 eurot.

PKS § 27 lg 6 kohaselt on pangakontol olnud raha poolte ühisvara ja PKS § 37 lg 3 järgi tuleb

see jagada pooleks. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 619,30 eurot.

4.6. Hageja ema tunnistajana antud ütlustest selgus, et laenu ta ei andnud, vaid toetas peret.

Ta avaldas, et ei nõuaks kostjalt midagi, kui ei oleks lahutust. Samuti ei osanud ta öelda summat,

mida kostjalt tagasi tahab. Hageja ja tema ema väited kingituseks saadud 10 000 euro

kasutamise kohta on vastuolulised. Hageja ema ütluste järgi kasutas hageja kingitud raha

juuksuri ja küünetehniku kursustele ning koolitustele. Seega ei tõendanud hageja oma väiteid,

mille kohaselt andis hageja ema perele laenu, mis tuleks pooltel tagastada ja et hageja ema

kinkis hagejale raha, mille arvelt on vähendatud poolte ühist laenukohustust.

4.7. Pooled ei vaidle, et kostja müüs 2014. aastal oma lahusvarana Paldiski korteriomandi ja

sai selle eest 25 000 eurot. Hageja on nõus, et 10 000 eurot sellest summast kulutati poolte

ühisvaraks oleva korteri laenukohustuse täitmiseks. Seega tuleb hagejalt kostja lahusvara arvelt

poolte ühisvara huvides tehtud kulutuste katteks välja mõista 5000 eurot. Ülejäänud

15 000 euro hüvitamist ei saa kostja nõuda. PKS § 27 lg 1 p 2 kohaselt ei saa ta tagasi nõuda

abielu ajal tehtud rahalisi kulutusi hageja kingitustele. PKS § 27 lg 3 järgi ei arvata lahusvara

hulka kulutusi, mille abikaasa on varaühisuse kestel varalt kasu saamiseks varaliste soorituste

näol teinud, vaid niisuguste kulutuste väärtus arvestatakse abikaasade ühisvara hulka.

4.8. Hageja nõuded kostjale laenatud 25 000 krooni (1597,80 eurot) tagastamiseks ja pulma-

kingi 10 000 krooni (790,76 eurot) jagamiseks ning vallasasjade väljanõudmiseks jäid

rahuldamata. Hageja ei tõendanud laenusuhte olemasolu või raha andmist kostjale. Pulmakingi

eest ostetud kapp asub korteris ja selle väärtusest pool hüvitatakse, kui kostja hüvitab hagejale

poole korteri väärtusest. Samuti ei tõendanud hageja, et nõutud vallasasjad oleksid kostja käes.

POOLTE SEISUKOHAD

5. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse osaliselt tühistada. Kostja

ei ole nõus sellega, et hageja peab talle hüvitama ühise laenukohustuse vähendamise eest tehtud

kulutuste katteks vaid 5000 eurot. Menetluskulud palub kostja panna hageja kanda.

Esiteks jagas maakohus laenu tagastamiseks makstud summa ebaõiglaselt pooleks, kuigi selleks

kasutati kostja lahusvara arvel 10 000 eurot.

Teiseks tuleb arvestada, et 15 000 eurot kasutas kostja perekonna huvides.

6. Hageja vaidleb kaebusele vastu.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata, aga muudab osaliselt selle

põhjendusi (TsMS § 657 lg 1 p 2¹). Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja kostja kannab

menetluskulud ringkonnakohtus.

8. Seoses apellatsioonivaidluse ulatuse, maakohtu vastavate põhjenduste ja tuvastatud

asjaolude ning poolte väidetega märgib ringkonnakohus järgmist.

8.1. Maakohtu otsuse vaidlustas ainult kostja ja konkreetselt tema lahusvara arvel tehtud

kulutuste eest hüvitise suuruse nõudes (vaidlustatud otsuse resolutsiooni p 2.5, põhjendava osa

peatükk „Kostja lahusvara kasutamine ühisvara huvides“), mis mõjutab ka kokkuvõttes kostjalt

hageja kasuks välja mõistetud summat (resolutsiooni p 3). Poolte ülejäänud nõuete osas on

maakohtu otsus TsMS § 456 lg 4 teise lause alusel edasi kaebamata jõustunud.

5 (6)

8.2. TsMS § 652 lg 1 p 1 ja poolte väidete põhjal saab ringkonnakohus kaebuse lahendamisel

lähtuda maakohtu tuvastatud asjaoludest abielu sõlmimise ja lahutamise kohta.

8.3. Vaidlust ei ole ka selles, et kostjale kuulus lahusvarana mõtteline osa Paldiski

korteriomandist, mille võõrandamisest 2014. aastal laekus kostja pangakontole 25 000 eurot.

Hageja nõustus, et sellest summast 10 000 eurot kasutati perekonna huvides (kostja väitel laenu

tagastamiseks) ja seetõttu mõistis maakohus hagejalt PKS § 34 lg 2 alusel kostja kasuks välja

poole nimetatud summast ehk 5000 eurot. Kostja kaebuse järgi on apellatsioonivaidlus

kõnealusest laekumisest ülejäänud osa, st 20 000 euro üle.

8.4. Eelnevast ja TsMS § 651 lg-st 1 tuleneb, et ringkonnakohus kontrollib vaidlustatud otsuse

seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mis käsitleb kostja väiteid ja nõudeid tema lahusvara

arvel tehtud kulutuste hüvitamisega. Ringkonnakohtul tuleb otsustada, kas 25 000 eurost kui

väidetavast kulutusest on hüvitatav suurem summa kui maakohtus kostja kasuks otsustatud

5000 eurot. Maakohtu otsust muus osas, sh menetluskulude jaotuse kohta ei ole vaidlustatud.

9. Esiteks väidab kostja, et tal on õigus nõuda hagejalt kogu 10 000 euro maksmist, st mitte

ainult poolt sellest summast – nagu mõistis välja maakohus. Kaebus, samuti aga kostja

varasemad menetlusdokumendid ja 14. veebruari 2022 seisukoht ei sisalda põhjendusi, miks

peaks hageja hüvitama kostjale kogu kõnealuse summa, mis kulutati ühise laenu tagastamise

kohustuse täitmiseks. Maakohtu tuvastatud asjaoludel olid poolte osad ühisvaras võrdsed, st kui

laenu tagastati 10 000 eurot, siis täitis sellest 5000 euro ulatuses kostja oma kohustuse ja

hagejal tuli hüvitada vaid teine 5000 eurot. Järelikult on maakohtu otsus 5000 euro välja

mõistmata jätmises osas õige. Ringkonnakohus nõustub maakohtu vastavate põhjendustega ja

kostja kaebus ei ole selle summa osas edukas.

10. Teiseks leiab kostja, et 15 000 eurot kulutati perekonna huvides (sh mööbli ja kasuka ostuks

ning korteri remondiks), mistõttu ka see summa tuleb talle hüvitada. Maakohus jättis vastava

hüvitisnõude rahuldamata PKS § 27 lg 3 alusel põhjendusega, et kirjeldatud kulutuste väärtus

arvatakse ühisvara hulka. Ringkonnakohus leiab, et 15 000 euro hüvitamise nõue jäi õigesti

rahuldamata, aga selles osas tuleb muuta põhjendusi.

10.1. Kostja väidab, et ta kulutas 15 000 eurot oma lahusvarast perekonna ja ühisvara huvides.

Vaidlustatud otsusest ei nähtu, miks ei kohaldu kostja väidete puhul PKS § 34 lg 2. Nimelt võib

ka PKS § 27 lg-s 3 sätestatud juhul kujuneda olukord, kus ühe abikaasa lahusvara kasutati

ühisvara huvides. Nii rikkus maakohus TsMS § 436 lg-st 1 ja § 442 lg-st 8 tulenevat otsuse

põhjendamise kohustust. Ringkonnakohus saab selle rikkumise kõrvaldada.

10.2. Kostja väitel kasutati kõnealune rahasumma korteri remondiks, mööbli ja hagejale

naaritsakasuka ostuks. Kostja ei toonud esile, millised toimingud ta tegi või tellis seoses korteri

remondiga või millised mööbliesemed ostis ta ühisvarasse. Alates maakohtu 12. veebruari 2020

istungist vaidles hageja vastu kostja väitele, et kõnealune rahasumma on kasutatud ühisvara

suurendamiseks. Kohus ei pea ise esitatud tõenditest asjaolusid otsima, vaid pool peab kohtule

viitama, millistele asjaoludele ta tugineb, ja kui vastaspool asjaolu vaidlustab, siis peab pool

välja tooma, millistele tõenditele ta asjaolu tõendamiseks tugineb (vt Riigikohtu

21. oktoobri 2020 otsus tsiviilasjas nr 2-17-18305, p 17 ja seal viidatud varasem praktika).

Kuivõrd hageja vaidles kostja väidetele vastu, pidi kostja oma väiteid täpsustama ja tõendama.

Seda kostja ei teinud ka 14. veebruari 2022 menetlusdokumendis pärast ringkonnakohtu

vastavaid selgitusi. PKS § 27 lg 2 p 1 alusel saab eeldada, et hagejale kui ühele abikaasale

ostetud kasukas ei ole poolte ühisvara. Nimetatud eeldust kostja ümber ei lükanud. Järelikult ei

toonud kostja esile asjaolusid, mis annaks osasumma 15 000 eurot hüvitamiseks alust

kohaldada PKS § 34 lg 2. Ka selles osas pole kostja kaebus põhjendatud.

11. Kokkuvõttes pole kumbki apellatsiooniväide edukas ja kaebust ei saa rahuldada. Võttes

arvesse eespool p-s 8 kirjeldatud apellatsioonimenetluse ulatust, tähendab see, et maakohtu

otsuse resolutsioon jääb muutmata.

6 (6)

12. Lõpuks teeb ringkonnakohus apellatsioonimenetluse kuludega seonduvad otsustused.

12.1. Ringkonnakohtu menetluskulud jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda. Juhindudes

TsMS § 173 lg 1 teisest lausest märgib ringkonnakohus otsuse resolutsioonis kõigi seniste

menetluskulude jaotuse.

12.2. Kuivõrd maakohus jättis menetluskulud poolte endi kanda, siis saab ringkonnakohus

apellatsioonimenetluse kulud rahaliselt kindlaks määrata. Tulenevalt menetluskulude jaotusest

tuleb need TsMS §-de 174 ja 175 sätete järgi rahaliselt kindlaks määrata hageja kulunimekirja

alusel.

12.3. Hageja taotles 648 euro hüvitamist, mis on tasu 4 t 30 min õigusteenuse eest tasumääraga

120 eurot/t (lisandub käibemaks). Kostja ei esitanud kulude osas vastuväiteid. Ringkonnakohtu

hinnangul on hageja esindaja vajalik ja põhjendatud ajakulu kulunimekirjas märgitud 4 t 30 min

(sh kaebusega tutvumine 1 t, vastuse koostamine 3 t ja kulunimekirja koostamine 30 min).

Esindaja tunnitasu määraga ringkonnakohus ei nõustu, vaid hindab vajalikuks ja põhjendatuks

tunnihinna 80 eurot. Advokaadi tunnitasu on kõrgem põhjusel, et ta peab täitma mitmeid

advokatuuriseadusest tulenevaid kohustusi ja alluma kutsealasele järelevalvele, mis mitte-

advokaadist esindajate puhul nii ei ole. Hageja kinnitas, et ei ole käibemaksukohustuslane. Neil

kaalutlustel tuleb kostjal hagejale hüvitada apellatsioonimenetluse kuluna 432 eurot (= 4 t

30 min × 80 + 20%). Rahuldamata jääb hageja taotlus 216 euro (= 648 – 432) hüvitamiseks.

12.4. Vastavalt hageja taotlusele ja TsMS § 177 lg-le 4 märgib kohus otsuse resolutsioonis, et

hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt peab kostja tasuma viivist.

(allkirjastatud digitaalselt)