2-19-2068/160 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Vallo Kariler, Kaija Kaijanen ja Gaida Kivinurm

Otsuse tegemise aeg ja koht

10. märts 2022. a, Tallinn

Kohtuasja number

2-19-2068

Kohtuasi

TrioNordik OÜ (pankrotis) pankrotihaldur Andres

Tootsmani hagi X ja Y vastu üüri tasumiseks ja kantud

kulutuste hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 10.05.2021 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

X ja Y apellatsioonkaebused

Kaebuse hind

X apellatsioonkaebuse hind 14 857,20 eurot

Y apellatsioonkaebuse hind 8870,64 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja

(vastustaja):

TrioNordik

OÜ

(pankrotis,

registrikood 12316323) pankrotihaldur Andres Tootsman,

lepingulised esindajad vandeadvokaadid Anton Sigal ja

Liis Könn

Kostja I (apellant I): X (isikukood XXXXXXXXXX),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Aleksei Ratnikov

Kostja II (apellant II): Y (isikukood XXXXXXXXXXX),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Denis Polman

Asja läbivaatamine

11.02.2022 menetluskonverentsina peetud kohtuistungil

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 10.05.2021 otsuse resolutsioon muutmata, täiendades otsuse

põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.

2. Apellatsioonkaebused jätta rahuldamata.

3. Apellatsioonimenetluse kulud jätta solidaarselt apellantide kanda.

4. Välja mõista Y-lt Eesti Vabariigi kasuks apellatsioonimenetluses tasumata riigilõiv

62,5 eurot.

5. Eesti Vabariigi kasuks väljamõistetud riigilõiv tuleb tasuda 1 kuu jooksul arvates

kohtuotsuse jõustumisest kohtuotsuse lisaks oleva makseinfo lehel märgitud korras.

2-19-2068

6. Menetluskulude Eesti Vabariigi kasuks tasumise nõudega viivitamise korral peab Y

tasuma viivist alates kohtuotsuse jõustumisest kuni nõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1

teises lauses ettenähtud ulatuses.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul

pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. TrioNordik OÜ (pankrotis, edaspidi võlgnik) pankrotihaldur Andres Tootsman esitas

08.02.2019 Harju Maakohtule hagiavalduse X ja Y vastu üürivõlgnevuse 6750 eurot ja sellelt

arvestatud viivise saamiseks ning X vastu kohustuste täitmisest tuleneva võlgnevuse 4643,06

eurot ja sellelt arvestatud viivise saamiseks.

2. Kostjad elasid kui abikaasad perioodil 01.01.2016 kuni 08.03.2016 võlgnikule kuuluvas

majas aadressil XXX (edaspidi ka elamu), kuid ei maksnud võlgnikule selle eest üüri, mille

tasumist hageja kostjatelt nõuab. Lisaks oli kostja I sõlminud elamu kasutamiseks lepinguid

erinevate teenusepakkujatega, kuid ta ei tasunud ise kommunaalteenuste eest, vaid need olid

tasutud võlgniku poolt.

3. Elamu üüri turuhind oli nimetatud ajavahemikul minimaalselt 3000 eurot kuus. Hageja nõuab

kostjatelt võlaõigusseaduse (VÕS) § 271 alusel üüri tasumist perioodil 01.01.2016 – 08.03.2016

(s.o maja müügini) summas 6750 eurot (2 ¼ * 3000). Juhul kui elamu kasutamine üürilepingu

alusel tõendamist ei leia, taotleb hageja kostjatelt hüvitist võlgniku nõusolekuta tema omandi

kasutamise eest (VÕS § 1037 lg 1).

4. Üürinõue muutub sissenõutavaks hiljemalt iga kuu viimasel päeval. Hageja nõuab viivist

üürilt alates 08.03.2016 kuni käesoleva hagi esitamiseni. Perioodis alates 08.03.2016 kuni

08.02.2019 on 1037 päeva. Viivisesumma üürivõlalt päevas on 1,78 eurot (6750/100*8/365).

Üürivõlalt sissenõutavaks muutunud viivis on seega 1845,86 eurot.

5. Elamu kommunaalkulude eest esitasid arveid Imatra Elekter AS, Viimsi Vesi AS ja Adven

AS. Võlgnik tasus Imatra Elekter AS-ile perioodil 28.02.2016-01.07.2016 kokku 1244,51 eurot,

Viimsi Vesi AS-ile perioodil 15.02.2016-01.07.2016 kokku 1171,62 eurot ning Adven AS-ile

perioodil 15.02.2016-01.07.2016 kokku 2226,93 eurot. Kuna elamu kasutamise kohta sõlmitud

2-19-2068

teenuse osutamise lepingutest tulenevad kostja I kohustused olid täidetud võlgniku arvel, nõuab

hageja kostjalt I nende kulude hüvitamist kogusummas 4643,06 eurot.

6. Hageja nõuab viivist alates viimase makse tegemisest 01.07.2017, VÕS § 113 järgses

määras. Perioodil 01.07.2016 kuni 08.02.2019 on 1098 päeva. Viivisesumma päevas on 1,02

eurot (4643,06/100*8/365). Kohustuste tasumiselt sissenõutavaks muutunud viivise

kogusumma on seega 1119,96 eurot.

Kostjate vastuväited

7. Kostjad vaidlevad hageja nõudele vastu.

8. Kostjad eitavad, et nad oleksid vaidlusalusel perioodil (01.01.-08.02.2016) elamus elanud

või seda üürilepingu või muul alusel elamiseks kasutanud. Hageja vastavad väited on

tõendamata. Kostjatele teadaolevalt oli võlgnikul sõlmitud elamu osas üürileping kolmanda

isikuga - äriühinguga Steaton Holding Limited (edaspidi Steaton). Ka ei ole võlgnik kandnud

kostja I eest sel perioodil mingeid kommunaalkulusid. Nimetatud kulud olid võlgniku poolt

kantud kokkuleppel Active Green OÜ-ga. Kostjale I on arved adresseeritud ilmselt ainult

seetõttu, et kostja I oli elamu omanik ajavahemikul 2005-2008. Ühtlasi on hagi suuremas osas

aegunud.

Maakohtu otsus ja põhjendused

9. Maakohus rahuldas hagi ja mõistis kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja üürivõlgnevuse

6750 eurot ja hagi esitamisel sissenõutavaks muutunud viivise 1580 eurot ning viivise VÕS §

113 järgses määras alates hagi esitamisest kuni nõude tasumiseni. Samuti mõistis maakohus

kostjalt I hageja kasuks välja kostja I kohustuste täitmisest tuleneva võlgnevuse 4643,06 eurot

ja sellelt hagi esitamisel sissenõutavaks muutunud viivise 972,06 eurot ning viivise VÕS § 113

järgses määras alates hagi esitamisest kuni nõude tasumiseni. Menetluskulud jättis maakohus

solidaarselt kostjate kanda.

10. Maakohus luges vaidlustamata asjaolude ja esitatud tõendite alusel tuvastatuks järgmised

asjaolud: 07.11.2018 kuulutati välja võlgniku pankrot ja hageja nimetati võlgniku

pankrotihalduriks; võlgnikule kuulus 12.10.2012 kuni 08.03.2016 kinnistu (reg nr XXXXXXX)

ja sellel asuv elamu aadressil XXX, suurusega 305 m² ja turuhinnaga 580 000 eurot; üle 300 m²

elamute igakuine üür Viimsis on 1700-2100 eurot, sh heas seisukorras suurema maja üür Pringis

ulatub 8000 euroni; kostjad on abikaasad; kostjaga I sõlmitud lepingu nr 40093488 alusel

kostjale I esitatud arvete järgi on võlgnik perioodil 28.02.2016-01.07.2016 tasunud Imatra

Elekter AS-ile 1244, 51 eurot; lepingu nr 6374 alusel kostjale I esitatud arvete alusel on võlgnik

perioodil 15.02.2016-01.07.2016 tasunud Viimsi Vesi AS-ile 1171,62 eurot; kostjale I perioodil

15.02.-01.07.2016 esitatud arvete järgi on võlgnik tasunud Adven AS-ile 2226,93 eurot; hageja

nõudekirjadele ei ole kostja I vastanud.

11. Kostjad on kasutanud ka pärast 01.01.2016, sh kuni võlgniku poolt elamu võõrandamiseni

08.03.2016, võlgnikule kuuluvat elamut XXX oma faktilise elukohana, millest tulenevalt on

hagejal õigus nõuda kostjatelt perioodi 01.01.- 08.03.2016 eest üüri ja kostjalt I alates

08.02.2016 kuni 08.03.2016 võlgniku poolt tasutud kommunaalkulude hüvitamist.

12. Kostjate väide, et võlgniku endine juhatuse liige W on tsiviilasjas nr 2-18-12246 kohtule

12.12.2018 võlgniku vande andmisel antud seletuses pidanud silmas mitte kostjaga I sõlmitud

üürilepingut, vaid Steatoniga sõlmitud üürilepingut ja selle muutmise kokkulepet, on ümber

2-19-2068

lükatud hageja põhistusega, et nimetatud dokumendid on allkirjastanud isiku Q allkirja osas

võltsitud. Sellele viitab nii asjaolu, et e-kirjavahetuse kohaselt Steatoni juhatuse liikme Alpha

IBC Ltd-ga ei ole Q neid dokumente allkirjastanud, alates 2012. aasta lõpust ei ole Steaton

tegutsenud ning 2013. aasta algusest ei ole tal isegi seaduslikke esindajaid. Lisaks sellele on

Steatoni suhtes juba 2013. a esitatud likvideerimisavaldus ning ühing on alates 2014. a registrist

kustutatud. Samuti on dokumentide võrdlemisega võimalik tuvastada, et Q allkirjad on

üürilepingule kopeeritud ja kleebitud. Kaudselt viitab sellise üürilepingu puudumisele ka

asjaolu, et võlgniku poolt XXX elamu võõrandamise 08.03.2016 lepingus ei ole sellele

üürilepingule viidatud.

13. Seda, et kostjad on kasutanud perioodil 01.01.2016 kuni 08.03.2016, XXX elamut oma

elukohana, tõendavad kogumis ka järgmised asjaolud: meediast nähtuvalt on XXX elamu olnud

läbi erinevate äriühingute, sh W-ga seotud äriühingute (OÜ Upfront), kostja II elukohaks juba

alates 2011. a (Postimehe artikkel); kuigi 2016. a lõpu rahvastikuregistri andmete kohaselt oli

kostja II registreeritud elukohaks YYY, oli samal ajal tema kontaktaadressiks XXX, Viimsi;

kostja II poolvenna Z poolt Minicredit AS (pankrotis) pankrotimenetluses antud ütluste

kohaselt elab kostja II aadressil XXX ja on oma poolvenda seal majutanud, samas kui YYY

majas, mis on kostjate laste nimel, elab kostja I ema; XX.XX.XXXX Äripäeva artiklis

avaldatud droonifotost XXX maja hoovist nähtub, et seal viibisid kostjate koerad; 2019. aasta

XXX Kanal 2 saates Kuuuurija avaldati kostja II poolt endast ja koerast tehtud foto, kus ta

viibib aadressil XXX (kuvatõmmis Kuuuurija veebilehelt); kostjate lapsed on avaldanud

portaalis Instagram 2017. a fotosid oma koertest aadressil XXX; kostja II on näidanud

02.12.2018 notariaalselt tõestatud lepingus oma elukohana XXX. Lisaks tõendab kostjate

elamist aadressil XXX perioodil 01.01.-08.03.2016 asjaolu, et kommunaalmaksete arved on

adresseeritud kostjale I. Nimetatud tõendeid ei lükka ümber asjaolu, et kostjate registreeritud

elukohaks oli YYY, Viimsi. Registreeritud elukoha olemasolu ei tähenda iseenesest seda, et

isik registrisse kantud elukohas ka tegelikult elab.

14. Kostjate väide, et kulud tasuti mitte kostja I eest, vaid Active Green OÜ ja võlgniku vahelise

kokkuleppe alusel Steatoni eest, on paljasõnaline ja tõendamata. Võlgniku endise juhatuse

liikme W poolt esitatud kirjalikud vastused selle kohta, et kommunaalteenuste arved olid

vaidlusalusel perioodil adresseeritud kostjale I seetõttu, et ta kasutas XXX elamut juba enne

selle omandamist võlgniku poolt ja arvete saajat ei jõutud ümber vormistada, ei ole

usaldusväärsed. O on kostja II pikaajaline variisik ja on huvitatud viimase positsiooni

toetamisest.

15. Hageja nõue ei ole aegunud. Tulenevalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-st 154

algas 2016. a üürimaksete osas kolmeaastane aegumistähtaeg kalendriaasta lõppemisest, st

31.12.2016 kell 24:00. Seega hagi esitamise ajaks (08.02.2016) ei olnud hageja üürinõue

aegunud. Kommunaalkulude hüvitamise nõude puhul (VÕS § 1041) algas rikkumise teel saadu

väärtuse hüvitamisele suunatud alusetu rikastumise nõude kolmeaastane aegumistähtaeg ajast,

mil õigustatud isik rikkumisest ja kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama (TsÜS § 151

lg 1). Kuivõrd hageja nõuab võlgniku poolt tasutud kommunaalkulude hüvitamist mitte

varasema perioodi eest, ei ole ka kulude hüvitamise nõue aegunud.

16. Samuti on põhjendatud nimetatud nõuetelt kuni hagi esitamiseni arvestatud, st

sissenõutavaks muutunud seadusliku viivise (VÕS § 113 lg 1), aga samuti alates hagi

esitamisest kuni tasumiseni arvestatud täiendava viivise nõue.

2-19-2068

Kostja I apellatsioonkaebus

17. Kostja I esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue

otsuse, millega jätta hagi rahuldamata.

18. Kostja I on käesolevas menetluses korduvalt rõhutanud, et ei elanud ega viibinud

vaidlusalusel perioodil (01.01.2016 kuni 08.03.2016) XXX asuvas elamus. Alates 2008. aasta

augustikuust ei kasuta kostja I XXX elamut oma elukohana, sest kolis koos oma abikaasa ja

lastega YYY elamusse hooldama oma parkinsoni tõbe põdevat ema. Kostja I elukohaks on

rahvastikuregistris registreeritud samuti YYY (alates 08.04.2003 kuni tänaseni). Samuti on

YYY ka kostja I abikaasa (alates 11.02.2005) ja laste rahvastikuregistris registreeritud

elukohaks. Võlgniku juhatuse liige kinnitas kirjalikes vastustes hagejale, et ajal mil XXX

kinnistu oli võlgniku omandis, ei kasutanud kostja I seda oma elukohana ega ka muul viisil.

Kohus ei ole osundanud tõenditele, mis lükkaksid usaldusväärselt ümber eelpool märgitud

väited ja neid väiteid tõendavad tõendid. Kohus rikkus menetlusnormi, kuna jättis esitatud

tõendid nõuetekohaselt ja igakülgselt hindamata. Seejuures puudutasid maakohtu viidatud

kaudsed tõendid tunduvalt hilisemat ajavahemikku kui hagi esemeks olev ajavahemik

(01.01.2016 – 08.03.2016). Samuti osundas kohus kostja I laste 07.08.2017 Instagrami

postitustele, millel on kujutatud pere koerad. Kõikidele nendele kaudsetele tõenditele oli

maakohtu menetluses antud selgitus – pere koerad tõepoolest elasid mingil ajavahemikul (2017

lõpus – 2018 alguses) XXX elamus ja selle hoovis. Selle põhjuseks oli asjaolu, et sel ajal käis

YYY krundil koerte aedikute ehitus. Instagrami piltidel kujutatud koerad ei olnud vaidlusalusel

perioodil veel sündinudki. Kohus jättis arvestamata, et XXX elamus võisid elada ainult koerad

(nagu väitsid menetluses mõlemad kostjad). Samuti oli võimalik, et XXX elamus elasid kostjate

koerad ja lapsed (kaks õde, kellest üks on täisealine).

19. Maakohus arvestas kohtuistungil väidetavalt W poolt öeldut, kirjalikes vastustes sama isiku

poolt kirjutatu jättis aga arvestamata, sest tegemist on ebausaldusväärse isikuga. Kui on

tegemist ebausaldusväärse isikuga, siis ei saa ühte tema väidet arvestada, vastupidist väidet aga

mitte – sellisel juhul tuleb jätta arvestamata kõik ebausaldusväärse isiku poolt esitatud väited.

O ei ole 12.12.2018 kohtuistungil väitnud seda, mida maakohus talle otsuses alusetult omistab.

O kirjalikke vastuseid tuleb käsitleda vande andmise jätkuna. Järelikult on neil samasugune

juriidiline tähendus nagu võlgniku vandel – valeandmete esitamisel on ettenähtud

kriminaalvastutus. Nendest kahest dokumendist (kohtuistungi protokoll ja kirjalikud vastused)

saab teha ainult ühe järelduse: O kinnitas, et kostja I elas XXX majas millalgi enne selle

omandamist võlgniku poolt (st ajal kui maja omanikuks oli võlgnik kostja I seal ei elanud) ja

võlgnik ei ole täitnud kostja I kohustusi seoses XXX kinnistu kasutamisega. Kui vaadata neid

dokumente koos (12.12.2018 kohtuistungi protokoll ja kirjalikud vastused), siis puudub nende

vahel vastuolu. Hageja varjas kirjalikke vastuseid kohtu eest. Sellega tekitas ta kohtus väära

mulje, et O kinnitas 12.12.2018 kohtuistungil, et kostja I elas XXX majas üürilepingu alusel

just ajal, mil XXX omanikuks oli võlgnik. Tegelikult ei saa O-le esitatud küsimuse sõnastusest

ja sellele antud vastusest sellist järeldust teha. Kirjalikes vastustes täpsustas ja selgitas O

täiendavalt vastavaid asjaolusid.

20. W kirjalike vastuste ebausaldusväärseks tõendiks pidamisel pidi maakohus eelmenetluse

uuendama ja andma pooltele võimaluse oma väiteid täiendavalt tõendada. Kostjale I jääb

arusaamatuks, miks rahuldas maakohus O tunnistajana ülekuulamise taotluse kui tegemist on

ebausaldusväärse isikuga ja tema ütlustega poleks nagunii saanud arvestada. Maakohus soovis

O ütlustega arvestada ainult juhul kui ta annaks hagejale meelepäraseid ütlusi. Kirjalike

vastustega arvestamata jätmine tuli kostjale I otsuses toodud asjaoludel üllatusena. Kostjad

taotlesid 09.04.2021 videoistungil eelmenetluse uuendamist, kuid maakohus jättis need

2-19-2068

taotlused protokollilise määrusega rahuldamata. Kui eelmenetlus oleks uuendatud saanuks

kostja I oma mitte elamist XXX elamus vaidlusalusel perioodil täiendavalt tõendada. Maakohus

ei ole tõendamiskoormist ümber pööranud. Seega pidi hageja tõendama, et kostjad elasid

vaidlusaluses elamus.

21. Kommunaalkulud olid kantud ajavahemiku eest, mil kinnistu oli Active Green OÜ

omandis. Kostjale I on jäänud selgusetuks, kuidas saab taolises olukorras väita, et need kulud

olid kantud kostja I eest. Nende väidetavate kulude hüvitamist peab hageja nõudma Active

Green OÜ käest.

Kostja II apellatsioonkaebus

22. Kostja II esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue

otsuse, millega jätta hagi rahuldamata.

23. Kostja II toetab kostja I apellatsioonkaebuses esitatud seisukohti. Täiendavalt lisab kostja

II, et kui kostjad elasidki XXX majas millalgi 2017. aastal (asjaolu, mida kostjad ei võta

omaks), siis sellest ei saa järeldada, et nad elasid samas kohas ka vaidlusalusel ajavahemikul.

24. Maakohus nimetas W kostja II variisikuks. Oi tituleerimine kostja II variisikuks pärineb

eranditult ajakirjandusest. Kostjale II jääb arusaamatuks, kuidas saab mõista õigust meedias

avaldatu põhjal. Kostja II hinnangul ei esine mitte mingeid aluseid O poolt võlgniku

pankrotiasja järelevalve menetluses antud kirjalike vastuste mittearvestamiseks.

25. Vaidlustatud otsuse p-s 8 refereerib maakohus hageja väidet, et O andis võlgniku

pangakaardi kostja II valdusesse. Hageja aga varjab kohtu eest veel ühte olulist asjaolu –

võlgniku pangakaart ei olnud mitte ainult kostja II, vaid veel mitme isiku valduses. Kostja II ei

ole selle pangakaardiga teinud otsuses märgitud kulutusi. Asjaolust, et võlgniku pangakaart oli

mingil ajal kostja II valduses, ei saa teha järeldust, et O valetab oma kirjalikes vastustes hageja

küsimustele.

Vastustaja seisukoht

26. Hageja vaidleb apellatsioonkaebustele vastu, palub jätta need rahuldamata ja menetluskulud

kostjate kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

27. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta muutmata, täiendades

kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p-ga 21 osaliselt kohtuotsuse

põhjendusi. Apellatsioonkaebused tuleb jätta rahuldamata.

28. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus õigesti materiaalõigust kohaldades leidnud, et

hagejal on õigus nõuda kostjatelt solidaarselt üüritasu võlgnevust perioodi eest alates

01.01.2016 kuni 08.03.2016. Maakohus on lõppjäreldusena õigesti rahuldanud ka hageja

kulutuste hüvitamise nõude kostja I vastu, kuid maakohus on selles osas jätnud otsuse olulises

osas põhjendamata ning ei ole lähtunud kohastest materiaalõiguse normidest (VÕS §-ist 1018

ja VÕS §-st 1023). Samuti on maakohus jätnud nimetatud normide kohaldamiseks vajalikud

eeldused hindamata, rikkudes sellega selgitamiskohustust ja jättes täitmata eelmenetluse

ülesanded. Ringkonnakohtu hinnangul ei tingi see siiski maakohtu otsuse tühistamist kulutuste

2-19-2068

hüvitamise nõude rahuldamise osas, vaid ringkonnakohus saab esitatud asjaolude pinnalt

vajalike eelduste esinemise ise hinnata ja maakohtu otsuse põhjendusi vastavalt täiendada.

29. Kõigepealt käsitleb ringkonnakohus hageja üüritasu nõuet kostjate vastu. Hageja esitas

solidaarselt kostjate vastu üüritasu nõude perioodi eest alates 01.01.2016 kuni 08.03.2016

kokku summas 6750 eurot. Üüri maksmise kohustus on üürnikul VÕS §-st 271 tulenevalt.

Võlgnetava üüri maksmist võib hageja nõuda VÕS § 108 lg 1 alusel. Maakohus tuvastas

kolleegiumi hinnangul selle nõude eeldusena õigesti, et kostjad on nimetatud perioodil

kasutanud võlgnikule kuuluvat elamut aadressil XXX, Viimsi, üürilepingu alusel ja kohustuvad

vastavalt turuhinnale selle eest tasuma üüri 3000 eurot kuus. Pooled ei vaidle üüritasu suuruse

üle, kuid vaidluse all on asjaolu, kas kostjad on elamut nimetatud ajavahemikul üürilepingu

alusel kasutanud. Samuti ei ole kostjad vaidlustanud maakohtu järeldust selle kohta, et hageja

nõue ei ole aegunud.

30. Ringkonnakohus ei nõustu kostjatega, et maakohus on otsuse tegemisel tuginenud üksnes

kaudsetele tõenditele (droonifotole ja instagrami postitusele) ning ei ole lükanud ümber kostjate

otseseid tõendeid (rahvastikuregistri andmeid YYY kohta ja W kirjalikes vastuses esitatut).

Lisaks droonifotole ja instagrami postitusele tugines maakohus ka mitmetele teistele kirjalikele

tõenditele. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kostjate poolt elamu kasutamist perioodil

alates 01.01.2016 kuni 08.03.2016 ja seega selle perioodi osas üürilepingu olemasolu tõendavad

W poolt tsiviilasjas nr 2-18-12246 kohtuistungil antud seletus, Z poolt Minicredit AS

(pankrotis) pankrotimenetluses antud ütlused, 02.12.2018 notariaalselt tõestatud lepingus kostja

II poolt märgitud elukoha aadress ning kommunaalteenuste eest esitatud arvetel märgitud

aadress. Maakohus hindas ka kostjate väiteid rahvastikuregistri kande kohta ja leidis

kolleegiumi hinnangul õigesti, et rahvastikuregistri kandest ei saa teha määravat järeldust

kostjate tegeliku elukoha kohta. W on tsiviilasjas nr 2-18-12246 toimunud kohtuistungil

võlgniku seadusliku esindajana vastanud 12.12.2018 kohtu küsimustele seoses võlgniku vande

andmisega, et XXX elas kostja I ja et kostja I kasutas seda üürilepingu alusel ning selle kohta

on kirjalik üürileping olemas (I kd tl 6). Samuti on Z andnud Minicredit AS (pankrotis)

pankrotimenetluses 27.03.2019 ütlusi selle kohta, et kostja II elab aadressil XXX ja Z viibis

ajutiselt kostjate juures aadressil XXX ning et YYY elab kostja I ema (hageja 02.12.2019

menetlusdokumendi lisaks olev helifail). Kolleegium nõustub hagejaga, et Z ütlustes märgitud

aeg pidi olema enne 2016. aasta novembrikuud, kuna hiljem oli Z tsiviilasjas nr 2-16-11518

tema suhtes kohaldatud elukohast lahkumise keelu tõttu sunnitud viibima enda elukohas.

Kostjad ei ole sellistele hageja väidetele vastuväiteid esitanud. Samuti tõendavad nimetatud

elamu kasutamist kostjate elukohana ka kostjale I perioodil 07.05.2015 kuni 08.06.2016

adresseeritud arved, millel on aadressiks märgitud XXX, Viimsi (I kd tl 29-42).

Ringkonnakohus nõustub kostjatega, et määravat tähtsust ei saa omistada sellele, kuidas on

kostjate elukohta kajastatud meedias, mistõttu tuleb maakohtu põhjendustest jätta välja viide

Postimehe artiklile, kui kostjate elukohta tõendavale tõendile. Samas saab XX.XX.XXXX

Äripäeva artiklis avaldatud droonifotolt (I kd tl 168) ja kostjate laste poolt 2017. a instagramis

avaldatud fotodelt (I kd tl 170-171), siiski koosmõjus teiste eelpoolnimetatud tõenditega teha

järelduse, et kostjad on kasutanud XXX asuvat elamut oma elukohana pidevalt, sealhulgas

vaidlusalusel perioodil. Samuti on kostjad võtnud omaks selle, et nende koerad asusid 2017. a

lõpus – 2018. a alguses XXX kinnistul. Seejuures on arusaamatu kostjate seisukoht, et koerte

asumisest kinnisasjal ei saa järeldada kostjate poolt selle kinnisasja kasutamist.

31. Ringkonnakohus nõustub kostjatega, et W poolt esitatud kirjalikud vastused (II kd tl 79-81)

ei ole tõendina ebausaldusväärsed ja maakohus on põhjendamatult viidanud seejuures sellele,

et W on kostja II variisik. Maakohus on ebaõigesti leidnud, et tegemist on ebausaldusväärse

tõendiga. Kohtule ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et W oleks tegutsenud üksnes kostjate

2-19-2068

korralduste alusel. Seda, kuidas kedagi meedias kajastatakse, ei saa tõendamisel aluseks võtta.

Samuti ei saaks asjaolust, et tegemist on variisikuga, järeldada, et kõik sellise isiku poolt antud

ütlused või kirjalikud seletused on ebausaldusväärsed. Seega pidi maakohus hindama ka W

kirjalikke vastuseid kohtule. Ringkonnakohus kõrvaldab maakohtu vea ning muudab selles osas

maakohtu otsuse põhjendusi. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa W kirjalikest vastustest teha

siiski kostjate soovitud järeldust selle kohta, et võlgnikul kostjatega vaidlusalusel perioodil

üürilepingut sõlmitud ei olnud. W ütlustest ja kirjalikest vastustest nähtub, et kostja I kasutas

seda elamut kirjaliku üürilepingu alusel. W kirjalik vastus, et kostja I kasutas XXX asuvat

elamut enne selle võlgniku poolt omandamist, ei lükka ümber W poolt maakohtu istungil antud

selgitust, et üürileping oli sõlmitud kostjaga I. Samuti ei ole oma kirjalikes vastustes W väitnud,

et ta maakohtus ütluste andmisel eksis, kui ta kinnitas, et kirjalik üürileping oli sõlmitud

kostjaga I. W ei ole maakohtus istungil väitnud, et seda elamut oleks mingil perioodil keegi

teine kasutanud või oleks üürileping kellegi teisega olnud sõlmitud. Seejuures hõlmas kohtu

küsimus just perioodi, mil XXX asuv kinnisasi kuulus võlgniku vara hulka (alates 2012. a).

Seega pidas W oma vastustega silmas seda, et XXX asuvat kinnisasja on üürilepingu alusel

kasutanud üksnes kostja I. Lisaks märgib ringkonnakohus, et kostjad ei ole vaidlustanud

maakohtu järeldust selle kohta, et üürileping võlgniku ja Steatoni vahel on võltsitud. Seega

langeb sellega ära kostjate maakohtu menetluses esitatud põhiline vastuväide, et üürileping oli

sõlmitud võlgniku ja Steatoni vahel, mis omakorda kinnitab kolleegiumi hinnangul W ütluste

ja kirjalike selgituste ning teiste tõendite valguses seda, et tegelik üürileping oli sõlmitud

võlgniku ja kostjate vahel.

32. Ringkonnakohus nõustub kostjatega, et hageja pidi tõendama, et kostjad on vaidlusalust

elamut kasutanud üürilepingu alusel perioodil, mille eest hageja tasu nõuab. Eelpoolmärgitud

tõenditega nende kogumis on ringkonnakohtu hinnangul hageja tõendanud, et kostjad on

jätkuvalt pärast kinnisasja võlgnikule müümist, sealhulgas 01.01.2016-08.03.2016 kasutanud

XXX kinnisasja ja seal asuvat elamut üürilepingu alusel ning hagejal on õigus nõuda selle eest

üüritasu maksmist.

33. Järgnevalt kontrollib ringkonnakohus kostja I vastu esitatud kulutuste hüvitamise nõude

lahendamist. Hageja tugines hagiavalduses sellele, et ta on täitnud kostja I kohustuse tasudes

Imatra Elekter AS-ile 28.02.2016-01.07.2016 kokku 1244,51 eurot, Viimsi Vesi AS-ile

15.02.2016-01.07.2016 kokku 1171,62 eurot ning Adven AS-ile 15.02.2016-01.07.2016 kokku

2226,93 eurot. Hageja viitas nõude alusena VÕS §-ile 1041. Maakohus rahuldas kostja I vastu

esitatud kulutuste hüvitamise nõude VÕS § 1041 alusel summas 4643,06 eurot, kuid jättis

ringkonnakohtu hinnangul õigesti hindamata, kas hageja poolt esile toodud alusel saab nõuet

rahuldada. Kohus kohaldab õigust tuvastatud asjaoludest lähtudes ise, kohus ei ole TsMS § 436

lg 7, § 652 lg 8 ega § 688 lg 2 järgi seotud poolte õiguslike väidetega ega õigussuhte

kvalifikatsiooniga (vt nt Riigikohtu 15.02.2017 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-140-16, p 21;

22.10.2014 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-65-14, p 15). Hageja on esile toonud, et lepingud teenuse

osutajatega sõlmis kostja I. Imatra Elekter AS-iga lepingu sõlmimist tõendab Imatra AS-i vastus

hagejale (I kd tl 25-26). Viimsi Vesi AS-iga lepingu sõlmimist tõendab teenuste ostu-müügi

leping nr 6374 (I kd tl 28). Hageja väitele, et kostja I ja Adven AS-i vahel on sõlmitud leping,

ei ole kostja I vastuväiteid esitanud. Seega on ringkonnakohtu hinnangul tuvastatud, et kostja I

on teenuste osutajatega sõlminud lepingud. Vaidlust ei ole selle üle, et kostjale I on Imatra

Elekter AS-i, Viimsi Vesi AS-i ja Adven AS-i poolt esitatud arved kokku summas 4643,06

eurot ja võlgniku poolt on nimetatud arved summas 4643,06 eurot tasutud. Pooled ei ole esile

toonud, et võlgniku ja kostja I vahel oleks olnud kokkulepe kostjale I esitatud arvete tasumiseks

võlgniku poolt. Ringkonnakohus leiab, et kuna tegemist on kostja I poolt teenuse osutajaga

lepingu sõlmimisega, siis ei kohaldu antud juhul 2016. a kehtinud VÕS § 292 lg 1, mille

kohaselt peab lisaks üüri maksmisele üürnik kandma muid üüritud asjaga seotud kulusid

2-19-2068

(kõrvalkulud) üksnes juhul, kui selles on kokku lepitud. Antud säte kohalduks juhul, kui

lepingud teenuse osutajatega sõlmib üürileandja. VÕS § 292 lg 1 eesmärk ei ole sekkuda

üürniku ja teenuse pakkuja vahelisse suhtesse, vaid see säte on üürniku kaitseks üürileandja

vastu selleks, et üürnik ei peaks ilma kokkuleppeta tasuma üürileandja poolt sõlmitud lepingute

alusel tekkivaid kõrvalkulusid. Kui üürnik sõlmib ise lepingud, siis üürnik saab ise ka valida,

mis tingimustel ta seda teeb ning VÕS § 292 lõikest 1 tulenevat kaitset ei vaja. Seega on teenuse

osutamise lepingutest tulenev kohustus tasuda teenuse osutamise eest antud juhul kostja I kui

lepingu sõlminud isiku kohustus. Samuti ei saa järeldada võlgniku kohustust kostjale I esitatud

arved tasuda ka 08.03.2016 võlgniku ja Active Green OÜ vahel sõlmitud valduse üleandmise

kokkuleppest (I kd tl 157). Ehkki selles kokkuleppes on punktis 4 märgitud, et kõik kinnistuga

(XXX, Viimsi) seotud kommunaalkulud tasub müüja (s.o võlgnik), ei ole selle kokkuleppe

pooleks kostja I, mistõttu kostja I poolt sõlmitud lepingute alusel kommunaalkulude tasumisele

antud kokkulepe ei laiene.

34. Riigikohus on selgitanud, et kui üks isik on lepinguväliselt täitnud teise isiku kohustuse

VÕS § 78 mõttes, siis võib tal olla hüvitisnõue VÕS § 1018 ja § 1023 lg 1 alusel. Sellise nõude

korral on välistatud hüvitisnõue VÕS § 1041. Eeltoodu tähendab, et VÕS § 1041 ei kohaldu,

kui koos muude VÕS § 1018 lg-tes 1 ja 2 nimetatud asjaoludega esineb vähemalt üks VÕS §

1018 lg 1 p-des 1–3 nimetatud asjaoludest. Samas on vaja arvestada, et kui teise isiku kohustuse

lepinguväliselt täitnud isikul ei ole VÕS §-dest 1018 ja 1023 tulenevat hüvitisnõuet, siis saab

tal olla teise isiku vastu hüvitisnõue VÕS § 1041 alusel vaid juhul, kui ta oli teise isiku kohustust

täites (kulutusi tehes) heauskne VÕS § 1024 lg 4 mõttes. Seega on VÕS § 1024 lg 4 ja § 1041

alusel hüvitisnõue võimalik vaid siis, kui ühtegi VÕS § 1018 lg 1 p-des 1–3 nimetatud

asjaoludest ei esine, kuid teise isiku kohustuse täitnud isik ei teadnud ega pidanudki seda

teadma. See tähendab, et ta arvas heauskselt, et esineb vähemalt üks VÕS § 1018 lg 1 p-des 1–

3 nimetatud asjaoludest (st et ta ei teadnud ega pidanudki teadma nende asjaolude

puudumisest). VÕS § 1024 lg 4 kohaldamisel tuleb muu hulgas arvestada sellega, kas kulutuste

tegija (teise isiku eest kohustuse täitnud isik) järgis VÕS § 1020 lg-tes 1 ja 2 sätestatud

teavitamiskohustust (vt Riigikohtu 29.01.2014 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-158-13, p 12). Seega

tuleb ka käesoleval juhul hinnata kõigepealt, kas poolte vahel on käsundita asjaajamisest

tulenev võlasuhe. Poolte vahel on käsundita asjaajamise võlasuhe VÕS § 1018 tähenduses, kui

täidetud on järgmised eeldused: teise isiku kasuks millegi tegemine ehk võõra asja ajamine (lg

1); isikul puudub õigus või kohustus tegu teha (lg 1); isikul on tahe tegutseda teise isiku kasuks

ehk asjaajajal on soov soodustada teist isikut (lg 2); täidetud on vähemalt üks VÕS § 1018 lg 1

p-des 1–3 ettenähtud tingimustest: soodustatu kiidab asjaajamise heaks; asjaajamisele asumine

vastas soodustatu huvile ja tegelikule tahtele (vt Riigikohtu 15.01.2015 otsust tsiviilasjas nr 3-

2-1-118-14, p 15). Neid eelduseid peab tõendama hageja. Kui hageja on seda tõendatud, siis on

hagejal õigus nõuda kulutuste hüvitamist VÕS § 1023 lg 1 alusel. Maakohus on jätnud

eelmenetluse selles osas täitmata ja selgitamata VÕS §-is 1018 sätestatud eelduste esinemise.

Ringkonnakohus saab maakohtu vea kõrvaldada. Ringkonnakohus selgitas 11.02.2022

toimunud istungil pooltele õiguslikke aluseid hageja nõude lahendamiseks ning andis hagejale

võimaluse selgitada VÕS § 1018 lõikes 1 sätestatud eelduste esinemist. Hageja selgitas, et

võlgnik täitis kostja I kohustuse ja võlgnik soodustas selliselt kostjat I. Ringkonnakohus

nõustub hagejaga, et hagiavalduses toodud asjaoludest ja hageja täiendavatest selgitustest saab

järeldada VÕS § 1018 lõikes 1 sätestatud eelduste esinemist. Võlgnik ajas võõrast asja kui tasus

kostja I eest kostja I kohustuse arvetel märgitud ulatuses. Seejuures puudus võlgnikul kohustus

neid arveid tasuda. Samuti on täidetud vähemalt üks VÕS § 1018 lg 1 p-des 1–3 ettenähtud

tingimustest - võlgniku tegevus vastas kostja I huvile ja tegelikule tahtele. Kostja I kasutas XXX

asuvat elamut enda elukohana perioodil, mil teenuse osutajad kostjale I arved esitasid. Kostja I

huvi oli nimetatud elamut elukohana kasutada ja saada selleks vajalikke teenuseid. Võlgniku

2-19-2068

tegevus arvete tasumisel võimaldas selliste teenuste saamise. Seega on tegemist kostja I huvi ja

tegeliku tahtega.

35. Käsundita asjaajaja võib VÕS § 1023 lg 1 järgi nõuda, et soodustatu hüvitaks talle

asjaajamisel tehtud kulutused ulatuses, milles käsundita asjaajaja võis kulutuste tegemist pidada

mõistlikult vajalikuks (vt ka Riigikohtu 05.12.2007 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-107-07, p-d 16

ja 18; 30.04.2008 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-25-08, p 15). Käesoleval juhul saab hüvitatavateks

kulutusteks VÕS § 1023 lg 1 mõttes pidada kulutusi, mida võlgnik on teinud kostja I arvete

tasumiseks. Seega kuulub hagi kostja I vastu rahuldamisele VÕS § 1018 lg 1 ja VÕS § 1023 lg

1 alusel.

36. Kostja II poolt apellatsioonkaebuses esitatud märkus selle kohta, et maakohus on tuginenud

asjaolule, et O andis võlgniku pangakaardi kostja II valdusesse, ei ole kolleegiumi hinnangul

asjakohane. Maakohus viitas küll otsuse põhjendavas osas sellekohasele hageja väitele, kuid

hagi rahuldamise põhjendamisel maakohus sellele ei tuginenud.

37. Kuna apellatsioonkaebuseid ei rahuldata, tuleb jätta apellatsioonimenetluses kantud

menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel solidaarselt apellantide kanda.

38. Ringkonnakohus

andis

08.07.2021

määrusega

kostjatele

menetlusabi

apellatsioonkaebustelt tasuda tuleva riigilõivu tasumiseks, võimaldades kostjatel tasuda selle

osamaksetena. Kostjal II on praeguseks tasumata 62,5 eurot. Ringkonnakohus leiab, et TsMS §

190 lg 5 ja § 179 lg 1 järgi tuleb riigilõiv 62,5 eurot kostjalt II välja mõista riigi tuludesse.

Vastavalt TsMS § 179 lg-le 9 menetluskulude riigituludesse tasumise nõudega viivitamise

korral peab tasuma kohustatud isik viivist alates kohtuotsuse jõustumisest kuni nõude täitmiseni

VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Vallo Kariler

Kaija Kaijanen

Gaida Kivinurm