2-19-8406/40 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Vallo Kariler, Kaija Kaijanen ja Gaida Kivinurm

Otsuse tegemise aeg ja koht

10. märts 2022. a, Tallinn

Kohtuasja number

2-19-8406

Kohtuasi

X hagi C vastu ühisvara jagamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 21.05.2021 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

C apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

3500 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (vastustaja): X (isikukood XXXXXXXXXXX),

lepinguline esindaja Alar Liivamägi

Kostja (apellant): C (isikukood XXXXXXXXXX)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta rahuldamata kostja 21.06.2021 taotlus tunnistaja ülekuulamiseks ja

täiendavate tõendite vastuvõtmiseks ning jätta 21.06.2021 apellatsioonkaebusele

lisatud täiendavad tõendid vastu võtmata.

2. Jätta rahuldamata kostja 21.06.2021 taotlus kohtuotsuse täitmise tähtaja

määramiseks.

3. Jätta Harju Maakohtu 21.05.2021 otsus muutmata ja apellatsioonkaebus

rahuldamata.

4. Apellatsioonimenetluse kulud jätta apellandi kanda.

5. Rahuldada X taotlus menetluskulude kindlaksmääramiseks ja määrata C poolt X-

le hüvitatavateks menetluskuludeks 570 eurot.

6. Mõista C-lt X kasuks välja apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud 570

eurot.

7. Välja mõistetud menetluskulude summalt tuleb C-l tasuda X-le viivist alates

käesoleva otsuse jõustumisest kuni täitmiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1

teises lauses sätestatud määras.

2-19-8406

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. X esitas 03.06.2019 Harju Maakohtule hagi C vastu ühisvara jagamiseks. Hageja palub

jagada poolte ühisvara, milleks on Tallinnas, XXX asuv kinnistu (registriosa nr XXXXXXX).

Ühisvara jagamise viisina soovib hageja kinnistu müüki avalikul enampakkumisel koos seda

koormava hüpoteegiga ja müügist laekuva raha jagamist hageja ja kostja vahel võrdsetes

osades. Alternatiivselt on hageja nõus jätma kinnistu kostja ainuomandisse tingimusel, et kostja

tasub hagejale rahas poole kinnistu väärtusest. Hageja hinnangul on kinnistu väärtus 250 000

eurot, seega soovib hageja kinnistu kostja ainuomandisse jätmise eest rahalist hüvitist 125 000

eurot.

2. Hageja ja kostja sõlmisid abielu 26.11.1998, abielu lahutati 03.04.2017. Poolte vahel oli

ühisvararežiim/varaühisuse varasuhe. Abielu ajal ostis kostja 16.03.2000 Tallinnas, XXX

asuva kinnistu (registriosa nr XXXXXXX). Kostja kanti omanikuna kinnistusraamatusse

28.03.2000. Kinnistut koormab hüpoteek Rävala Õigusbüroo OÜ kasuks. Hüpoteegiga tagatud

nõue on täidetud.

3. Kostja väited, et XXX asuv kinnistu soetati ja sellele elamu ehitamine teostati kostja

lahusvara arvel, ei vasta tõele. Kostja ei ole enda väiteid tõendanud. Poolte säästude hulgas ei

olnud 2000. a alguses sellist raha, mis oleks pärinenud 1998. a YYY, Tallinn asuva korteri

müügitehingust. Ehitusleping tuleb jätta tähelepanuta, kuna see on kokku kombineeritud

erinevatest lehekülgedest ja lehekülgede stiilid on erinevad. Lisaks ei tõenda see, et selline

summa oleks maja ehitamise eest makstud. YYY, Tallinn asuv korter ei olnud kostja lahusvara.

Pealegi oli maja valmis ja selle eest oli tasutud juba 2001.a veebruaris, kuid YYY korter müüdi

22.05.2001. Selle korteri müügist saadud raha kasutati hoopis maja sisustamiseks.

Kostja vastuväited

4. Kostja vaidles hagile vastu. Kostjal ei ole põhimõttelisi vastuväiteid ühisvara jagamisele. Kui

pooled asjas kokkuleppele ei jõua, siis kuulub ühisomand lõpetamisele. Kostja leiab, et kuna

ühisvaraks olev kinnistu on tema, kostja ema ja tütre kasutuses, siis kõige õiglasem viis oleks

ühisomandi lõpetamine selle jätmisega kostja ainuomandisse ja kostjal tuleks hüvitada hagejale

tema osa omandi kaotamise eest rahas.

5. Hageja ei ole panustanud kinnisasjal asuvasse elamusse midagi. Kostja on kasutanud oma

lahusvara ühisvara huvides (kinnistu omandamiseks ja sellele elamu ehitamiseks) ja nõuab, et

selle väärtus hüvitatakse ühisvara arvel. Kinnistu väärtus on 49 801,23 eurot ning kogu raha

2-19-8406

kinnistu soetamiseks ja elamu ehitamiseks on 100% ulatuses tulnud kostja lahusvara arvelt.

Kostjale kuulus korter asukohaga YYY, Tallinn, mille kostja müüs 29.09.1998 hinnaga 198 300

Eesti krooni. See raha kasutati XXX asuva kinnistu ostuks. Kinnistu soetati 179 220 Eesti

krooni eest. Kostja sõlmis ehituslepingu OÜ-ga Z ja tasus 600 000 Eesti krooni XXX asuvale

kinnistule elamu ehitamiseks. Kostja müüs 02.05.2001 kostja lahusvaraks oleva korteri

asukohaga YYY, Tallinn hinnaga 480 000 Eesti krooni. Saadud raha kasutati XXX asuvale

kinnistule elamu ehitamiseks. Kostja palub hagejale hüvitamisele kuuluva osas teha

tasaarvestus kostja nõudega ning lugeda kostja kohustus hageja eest täidetuks.

Maakohtu otsus ja põhjendused

6. Maakohus rahuldas hagi, tuvastas, et poolte ühisvaraks on Tallinnas, XXX asuv kinnistu

(registriosa nr XXXXXXX) ning jagas poolte ühisvara selle müümisega täitemenetluses

avalikul enampakkumisel ning saadud raha jagamisega pärast müügi korraldamise kulude

mahaarvamist poolte vahel võrdselt. Menetluskulud jättis maakohus poolte endi kanda.

7. Maakohus lähtus ühisvara koosseisu kindlaksmääramisel perekonnaseaduse (PKS) § 210 lg

2 kohaselt vara omandamise ajal kehtinud seadusest. Enne 1. juulit 2010 kehtinud PKS § 14 lg

1 ja § 15 lg 1 kohaselt on abielu kestel abikaasade omandatud vara abikaasade ühisvara, v.a.

kinke või pärimise teel omandatud vara. Vaidlust ei ole, et hageja ja kostja sõlmisid abielu

26.11.1998, abielu lahutati 03.04.2017 ning et poolte vahel oli ühisvararežiim/varaühisuse

varasuhe. Vaidlust ei ole ka selles, et abielusuhte ajal ostis kostja 16.03.2000 Tallinnas, XXX

asuva kinnistu (registriosa nr XXXXXXX) ning kostja kanti omanikuna kinnistusraamatusse

28.03.2000. Seega kuulub Tallinnas, XXX asuv kinnisasi poolte ühisvara hulka. Ekspertiisiakti

kohaselt on vaidlusaluse kinnistu väärtus 263 000 eurot.

8. PKS § 34 lg 2 järgi kui abikaasa kasutab oma lahusvara ühisvara huvides, võib ta nõuda, et

selle väärtus hüvitatakse ühisvara arvel. Abielu ajal vara ühisvara hulka kuulumist eeldatakse

ja lahusvaralisust tuleb tõendada. Kostja poolt esitatud tõendid tõendavad üksnes mingeid

erinevaid suhteid kostja ja kolmandate isiku vahel, kuid ei tõenda, et kostja lahusvara oleks

kasutatud ühisvara huvides. Kostja ei ole tõendanud, et YYY korteri müügist saadud raha oleks

kasutatud vaidlusaluse kinnistu omandamiseks või sellele elamu ehitamiseks. Ühestki tõendist

ei nähtu seda seost, et korteri müügist saadud raha oleks läinud kinnistule. Töövõtuleping 2000.

aastast Z OÜ-ga ei tõenda, et ehitus oleks teostatud lahusvara arvelt. Pealegi olid pooled sel ajal

juba abielus. Kostja poolt esitatud 05.06.2000 ja 10.08.2000 dokumendid, millest nähtuvad M

INC, kostja ja H vahelised laenusuhted ei tõenda samuti seda, et kostja oleks kasutanud oma

lahusvara ühisvara huvides. Seejuures nähtub neist lepingutest, et kostja on need sõlminud

abielu ajal, mitte abielu eelsel ajal. Laenatud raha ei saa käsitleda kostja lahusvarana. Kostja ei

ole tõendanud ka seda, et YYY korteri müügist laekunud raha oleks kasutatud elamu ehitamise

eest maksmiseks. S LTD-lt laekunud summade lahusvaraks lugemiseks ei ole alust, samuti ei

ole need kuidagi seostatavad elamu ehitamise eest tasumisega. Tõendiks esitatud

kontoväljavõttelt ei ole võimalik välja lugeda erinevate laekumiste seotust kinnistu ega elamu

ehitamise eest tasumisega. Kostja esitas 07.05.2021 M kirjaliku tunnistuse selle kohta, et kostja

andis talle 100 000 Eesti krooni 1997. a alguses Kupra tee kinnisasjaga seoses. Sellist tunnistust

ei saa tõendina arvestada. Tõendist nähtuv ei ole ka veenev, kuna vastav tõend ja sellega seotud

väide esitati esmakordselt ja alles peale ca 2 aastat kestnud menetlust (kostja ei väitnud kordagi

enne, et ta oleks kellelegi M-le andnud raha ja/või et M teaks midagi vaidlusalustest

asjaoludest).

9. Kostja väide, et hageja ei ole panustanud elamu ehitamisse midagi, on põhjendamatu. Kehtib

ühisvara võrdse jagamise printsiip. Abielus olles jagavad abikaasad töid ja rolle kokkuleppel

2-19-8406

oma äranägemise järgi, igaüks neist panustab oma rolli täites ühise eesmärgi nimel. Abielu

vältel poolte teenitu ja ka soetatud vara on just seetõttu poolte ühisvara. Seaduse ja ka

kohtupraktika kohaselt ei saa tugineda väitele, et vähem teeniv abikaasa või ka kodus lapsi

kasvatav abikaasa ei panusta ühisvara loomisse.

10. Kostja ei ole tõendanud oma võimekust hüvitada hagejale poolt kinnisasja väärtusest. Seega

on antud juhul ainsaks sobivaks ja põhjendatud ühisvara jagamise viisiks hageja poolt taotletud

primaarne vara jagamise viis, mille kohaselt tuleb kinnistu müüa avalikul enampakkumisel.

Apellatsioonkaebus

11. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue

otsuse, millega jagada ühisvara järgmiselt: jätta ühisvara Tallinnas, XXX (registriosa nr

XXXXXXX) kostja ainuomandisse; kostja tasub hagejale kinnisasja omandiõiguse kaotamise

eest rahalise hüvitise summas 70 000 eurot. Alternatiivselt jagada poolte ühisvara järgmiselt:

müüa Tartu Maakohtu kinnistusosakonna registriossa nr XXXXXXX kantud kinnisasi (Tallinn

XXX) avalikul enampakkumisel kohtutäituri vahendusel täitemenetluse seadustikus sätestatud

korras; pärast müügi korraldamise kulude mahaarvamist jagada alles jäänud raha poolte vahel

võrdselt; määrata kohtuotsuse täitmise tähtajaks neli kuud poolte ühisvara jagamise kohtuasjas

(Harju Maakohtu tsiviilasi nr 2-19-8406) tehtava lahendi jõustumisest. Alternatiivselt tühistada

maakohtu otsus ja saata asi uueks läbivaatamiseks Harju Maakohtule.

12. Maakohus on otsuse tegemisel rikkunud õigusnorme ning esitatud tõendid ja asjaolud on

ebaõigelt hinnatud. Kostjale jääb arusaamatuks, millest kohus tegi järelduse, et kostjal puudub

võimalus välja osta hagejalt kinnisasja osa ja tasuda kinnisasja omandiõiguse kaotamise eest

hüvitist. Kohus ei teinud kostjale ettepanekut tõendada, et kostjal on rahalised võimalused

tasuda rahaline hüvitis hagejale. Kostja kinnitab, et tal on oma raha ja on võimalus saada

pangalaen, mis võimaldaks tasuda hagejale hüvitist.

13. Kostja ei ole nõus sellega, et kinnisasja jätmisel kostja ainuomandisse tuleks kostjal

hagejale hüvitada pool kinnisasja väärtusest, tulenevalt võrdsuse põhimõttest. Puudub vaidlus,

et kinnisasi aadressil Tallinn, XXX oli soetatud 16.03.2000 ja krundil oli välja ehitatud elumaja

ajavahemikul 2000 – 2007, s.o abielu kestel. Kuni 2000 aastani hageja ei töötanud ja ta elas

kostja ülalpidamisel. 2000. a vormistas kostja hageja tööle kostjale kuuluvasse firmasse T OÜ,

kus hageja sai töötasu 12 000 Eesti krooni. Hagejale on väga hästi teada, et nii kinnistu

soetamisel kui ka elumaja ehitamisel ta oma raha ei panustanud. Hageja pole esitanud tõendeid

selle kohta, et kinnisasja omandamise ja sellele elamu ehitamise eest oleks tasutud hageja

rahalistest vahenditest.

14. Kostja volitas oma huvide kaitsmise kohtus professionaalsele juristile Reek Vokk´ile,

kellele kostja andis üle kõik dokumendid, mis olid säilinud. Pärast kohtuotsuse kätte saamist ja

toimikuga tutvumist avastas kostja, et osa dokumentidest tsiviilasja toimikus puudub. Esindaja

poolt oli jäänud kohtule esitamata pangakonto väljavõtted, kus on näha raha liikumine, mis

tõendab asjaolu, et kinnistu ostu ja elumaja ehitamise eest oli tasutud kostja lahusvaraga. Samuti

palus kostja üle kuulata tunnistajana M`i. Reet Vokk pidi esitama kohtule taotluse M´i

tunnistajana üle kuulamiseks. Nagu järeldub vaidlustatud kohtuotsusest, esindaja ei esitanud

kohtule antud taotlust. Kostjal puudus võimalus kontrollida, mis toimub kohtumenetluses, kuna

kostja esindaja Reek Vokk kogu aeg ütles, et kostja ei tuleks kohtuistungile.

15. 22.05.2001 oli kostja poolt müüdud kostjale lahusvarana kuuluv korter aadressil YYY

hinnaga 480 000 Eesti krooni. 04.05.1998 oli kostja ja S Ltd vahel sõlmitud kokkulepe/saldo,

2-19-8406

kus oli fikseeritud, et S Ltd on kohustatud tasuma kostjale tasu summas 1 210 904 Eesti krooni.

Perioodil alates 08.01.1999 kuni 05.12.2007 oli S Ltd poolt kostja pangakontole nr

XXXXXXXXXXXXXXXX Swedbank AS-is üle kantud kokku 1 288 178 Eesti krooni. Kostja

pangakonto väljavõttest on näha, et pangakontole sisse tulnud summasid hakkas kostja koheselt

pärast peatöövõtulepingu nr 28 sõlmimist, s.o alates 07.09.2000 pangakontolt välja võtma.

Perioodil alates 07.09.2000 kuni 27.04.2002 elumaja väljaehitamiseks kostja poolt oli kostja

võtnud pangakontolt välja kokku 772 300 eesti krooni. Nimetatud rahaga tasus kostja ehitajatele

tehtud töö eest. Pangakontol raha liikumine ning S Ltd ja kostja vahel 04.05.1998 sõlmitud

saldo ja S Ltd kinnitus välja maksta kostjale 1 210 904 eesti krooni tõendavad, et kinnistu

soetamine ja elumaja välja ehitamine toimus kostja lahusvara arvelt. Kinnistu soetamiseks ja

elumaja välja ehitamiseks oli kostja poolt kokku kulutatud rohkem kui 1 730 000 Eesti krooni,

mis võrdub 110 567 euroga.

Vastustaja seisukoht

16. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

kostja kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

17. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §

657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.

18. Kõigepealt võtab ringkonnakohus seisukoha kostja taotluste osas. Kostja esitas

apellatsioonkaebuses taotluse võtta tsiviilasja materjalide juurde järgmised tõendid: saldo

04.05.1998 seisuga, mis tõendab S Ltd kohustust summas 1 210 904 Eesti krooni; kostja

pangakonto nr XXXXXXXXXXXXXXXX väljavõtted, millest on näha S Ltd poolt raha

ülekandmine ja kostja poolt selle raha väljavõtmine pangakontolt maja ehitamise eest

tasumiseks. Samuti esitas kostja taotluse kuulata üle tunnistajana M, kes võib anda ütluseid

selle kohta, kuidas 2000 – 2002 toimus elumaja finantseerimine, muuhulgas seda, et tasumine

ehitajatele teostatud töö eest toimus sularahas. Ringkonnakohus leiab, et täiendavate tõendite

vastuvõtmiseks ja taotluse rahuldamiseks puudub alus. TsMS § 652 lg 3 p 1 kohaselt tuvastab

ringkonnakohus esimese astme kohtu otsuses tuvastamata asjaolusid ja hindab kohtuotsuses

hindamata tõendeid üksnes juhul, kui asjaolu, millele tugineti, ja tõend, mis esitati, jäeti

põhjendamatult tähelepanuta. Samuti juhul, kui asjaolu või tõendit ei saanud varem esitada

kohtu poolt menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu või muul mõjuval põhjusel, muu

hulgas põhjusel, et asjaolu või tõend tekkis või sai poolele teatavaks või kättesaadavaks pärast

asja lahendamist esimese astme kohtus. TsMS § 652 lg 4 kohaselt peab pool uue asjaolu ja

tõendi esitamise lubatavust oma kaebuses või vastuses põhjendama ja kohtu nõudmisel

põhistama. Kui pool uue asjaolu või tõendi esitamise lubatavust ei põhjenda või ei põhista, jätab

kohus selle tähelepanuta, välja arvatud juhul, kui tõend on ilmselt vajalik asja õigemaks

lahendamiseks ja vastaspool on tõendi vastuvõtmisega nõus. Hageja ei ole kostja tõendite

vastuvõtmisega ja tunnistaja ülekuulamisega nõus. Riigikohus on selgitanud, et

menetlusosalisel on õigus esitada apellatsioonimenetluses uusi tõendeid üksnes mõjuval

põhjusel, st eelkõige juhul, kui objektiivselt ei olnud võimalik selliseid tõendeid varem esitada

(vt Riigikohtu

11.02.2016

otsust

tsiviilasjas

nr 3-2-1-171-15,

p 17).

Lisaks

peab

ringkonnakohus võimaldama uute tõendite esitamist nt olukorras, kus pooltel jäid maakohtu

selgitamiskohustuse rikkumise tõttu asja õigeks lahendamiseks vajalikud tõendid esitamata

(vt Riigikohtu 23.11.2016 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-112-16, p 27). Kostja ei ole tuginenud

sellele, et tal jäid maakohtus tõendid ja taotlus esitamata maakohtu selgitamiskohustuse

2-19-8406

rikkumise tõttu. Kostja väitel ei täitnud tema esindaja kostja korraldust need tõendid ja

tunnistaja ülekuulamise taotlus kohtule esitada. Kolleegium leiab, et lepingulise esindaja

võimalik kohustuste täitmata jätmine ei saa olla aluseks apellatsiooniastmes täiendavate

tõendite ja tõendi kogumise taotluste esitamiseks. Tegemist ei ole TsMS § 652 mõttes mõjuva

põhjusega, mis võimaldaks ringkonnakohtus uusi tõendeid ja taotlusi esitada. TsMS § 217 lg 5

järgi on esindajal selle menetlusosalise õigused ja kohustused, keda ta esindab. Esindaja tehtud

menetlustoiming loetakse tehtuks esindatud menetlusosalise poolt. TsMS § 217 lg 6 kohaselt

loetakse esindaja käitumine ja teadmine võrdseks menetlusosalise käitumise ja teadmisega.

Seega saab kohus esindaja olemasolu korral lähtuda esindaja käitumisest ja tema poolt

menetluses esitatud taotlustest. Esindamise tagajärjeks on see, et esindusõiguse raames esindaja

tehtud tehingud hakkavad kehtima esindatava suhtes selliselt, nagu oleks tehingu teinud

esindatav ise. Esindamise sisuks tsiviilkohtumenetluses on esindaja poolt protsessuaalsete

toimingute tegemine esindatava jaoks (vt Riigikohtu 06.12.2010 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-

129-10, p 12). Kuna kostjal oli maakohtus lepinguline esindaja, sai kohus lähtuda tema esindaja

käitumisest. Eeltoodust tulenevalt jätab ringkonnakohus kostja taotluse tunnistaja

ülekuulamiseks rahuldamata ja täiendavad tõendid vastu võtmata. Tõendite elektroonilise

esitamise tõttu puudub vajadus nende füüsiliseks tagastamiseks.

19. Ringkonnakohtu hinnangul kohaldas maakohus otsuse tegemisel materiaalõiguse norme

õigesti ega rikkunud menetlusnorme. Maakohtu otsuse põhjendav osa vastab TsMS § 442 lg-s

8 sätestatule. Nimetatud sätte kohaselt peab kohus otsuse põhjendavas osas märkima kohtu

poolt tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu

järeldused, samuti seadused, mida kohus kohaldas. Kohus peab otsuses põhjendama, miks ta ei

nõustu hageja või kostja faktiliste väidetega. Kohus peab otsuses kõiki tõendeid analüüsima.

Kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama. Seda on maakohus

nõuetekohaselt ka teinud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ning

tulenevalt TsMS § 654 lg-s 6 sätestatust ringkonnakohus neid põhjendusi ei korda. Vastuseks

apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.

20. Kostja väitel ei teinud maakohus kostjale ettepanekut tõendada, et kostjal on rahalised

võimalused tasuda rahaline hüvitis hagejale. Kolleegiumi hinnangul on kostja etteheide

põhjendamatu. Kohus saab lõpetada kaasomandi selle jätmisega ühele kaasomanikule üksnes

juhul, kui kaasomanik on asja omandamisest huvitatud ja nõus teistele kaasomanikele nende

osa rahas välja maksma (vt Riigikohtu 10.05.2017 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-39-17, p 13).

Esimene tingimus on antud juhul täidetud, kuna kostja esmane huvi on saada kinnisasi enda

ainuomandisse. Teise tingimuse kontrollimiseks pidi kohus selgitama, kui palju on kostja

valmis kinnisasja endale saamise eest maksma ja kas see summa vastab hageja osale kinnisasja

väärtusest. Kui kostja tahab kinnisasja endale, kuid ta ei suuda hagejale tema osa rahas välja

maksta, ei ole kaasomandi lõpetamine kinnisasja kostjale jätmisega võimalik (vt Riigikohtu

10.05.2017 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-39-17, p 13). Ringkonnakohtu hinnangul ei pidanud

maakohus hakkama täiendavalt selgitama, kui palju on kostja nõus kinnisasja eest hagejale

hüvitist tasuma. Kostja on maakohtus ja ka apellatsioonkaebuses rõhutanud, et ta pole nõus

hagejale 125 000 eurot maksma. Maakohtus polnud kostja üldse nõus midagi maksma,

ringkonnakohtus on kostja asunud seisukohale, et ta on nõus 70 000 euroga. Seega sai

maakohus lähtuda kostja seisukohtadest ja olukorras, kus kinnisasja ekspertiisiga on tuvastatud

kinnisasja väärtuseks 263 000 eurot, sai maakohus järeldada, et hageja nõutud ulatuses

(125 000 eurot) ei ole kostja nõus hüvitist maksma. Kuna kostja pole soovinud sellise hüvitise

maksmise vastu kinnisasja omandama, ei oma enam tähtsust kostja suutlikkus hüvitist tasuda.

Kostja apellatsioonkaebuses esitatud kinnitus, et tal on oma raha ja on võimalus saada

pangalaen, mis võimaldaks tasuda hagejale hüvitist, ei ole sellisel juhul asjakohane. Sellises

2-19-8406

olukorras lähtus maakohus õigesti hagis esitatud ühisvara lõpetamise viiside valikul sellest, et

ainuvõimalik viis on kinnisasja müük avalikul enampakkumisel.

21. Kostja vaidleb vastu maakohtu tõendite hindamisele osas, milles maakohus leidis, et

tõendatud ei ole kostja lahusvara arvel kinnisasja soetamine ja elamu ehitamine.

Ringkonnakohtul puudub alus asuda maakohtust teistsugusele järeldusele. Ühisvara jagatakse

PKS § 37 lg 3 järgi abikaasade vahel võrdsetes osades, kui ei ole kokku lepitud teisiti. Seda

võrdsuse põhimõtet võimaldab korrigeerida esmajoones PKS § 34 lg 2, mille järgi kui abikaasa

kasutab oma lahusvara ühisvara huvides, võib ta nõuda, et selle väärtus hüvitatakse ühisvara

arvel. PKS § 34 lg-t 2 tuleb Riigikohtu hinnangul mõista selliselt, et lahusvara ühisvara huvides

kasutanud abikaasa saaks n.-ö mehaaniliselt nõuda ühisvara huvides kasutatud lahusvara

hüvitamist ühisvara arvel. Hüvitada tuleb ühisvara huvides kasutatud lahusvara väärtus, mitte

aga lihtsalt lahusvarast tehtud kulutused. Kuivõrd PKS § 34 lg 2 alusel esitatava nõude sisu on

lahusvara arvel ühisvara huvides tehtud kulutuste väärtuse hüvitamine, peab õigustatud isik

tõendama lahusvara arvel tehtud kulutuste väärtuse (vt Riigikohtu 25.10.2017 otsust tsiviilasjas

nr 2-14-18828, p 22 ja p 22.1). Seega tuleb esmalt kindlaks teha, kas kostja lahusvarast on

tehtud ühisvarasse kulutusi ja seejärel tuleb kindlaks teha kulutuste väärtus. Mõlemaid

asjaolusid pidi käesolevas asjas tõendama kostja. Maakohus leidis õigesti, et kostja ei ole

tõendanud, et lahusvara arvel oleks ühisvaraks oleva kinnisasja soetamiseks ja sellel kinnisasjal

asuva elamu ehitamiseks kulutusi tehtud. Ringkonnakohus ei pea vajalikuks siinkohal

maakohtu põhjendusi korrata. Maakohus on tõendeid igakülgselt hinnanud ja on põhjendatult

oma siseveendumusest lähtudes jõudnud järeldusele, et kostjal puudub PKS § 34 lg 2 alusel

nõue hageja vastu, mida kostja saaks hageja hüvitise nõudega tasaarvestada. Lisaks märgib

ringkonnakohus, et kostja on apellatsioonkaebuses üksnes loetlenud need tehingud, millest

saadud raha ta väidetavalt kasutas lahusvarana vaidlusaluse kinnisasja soetamiseks, kuid ei ole

esile toonud konkreetseid etteheiteid, millise tõendi hindamisel oleks maakohus pidanud

jõudma teistsugusele järeldusele. Lisaks maakohtus esitatud ja apellatsioonkaebuses korratud

väidetele on kostja apellatsioonkaebuses tuginenud maakohtus esitamata väidetele ja tõenditele.

Kostja märkis, et sai väljamakseid S Ltd-lt ja S Ltd oli kostjale kohustatud tasuma 1 210 904

Eesti krooni. Selliseid väiteid ei ole kostja maakohtus esitanud, mille tõttu jätab ringkonnakohus

need TsMS § 652 lg 2 alusel tähelepanuta.

22. Samuti jätab ringkonnakohus TsMS § 652 lg 2 alusel tähelepanuta kostja väite selle kohta,

et hageja ei töötanud kuni 2000. a ja oli kostja ülalpidamisel. Ka sellist väidet ei ole kostja

maakohtus esitanud. Kostja väide, et hageja pole esitanud tõendeid selle kohta, et kinnisasja

omandamise ja sellele elamu ehitamise eest oleks tasutud hageja rahalistest vahenditest, ei ole

antud juhul asjakohane. Vaidlust ei ole selles, et kinnisasi omandati ajal, mil pooled olid abielus

ja poolte varalistele suhetele kohaldus ühisvararežiim. Ühisvarasse kuuluvad eelduslikult kõik

abielu kestel omandatud varalised õigused (vt ka Riigikohtu 26.04.2017 otsust tsiviilasjas nr 3-

2-1-111-16, p 39; 13.12.2017 otsust tsiviilasjas nr 2-15-15138/56, p 17). Seega kehtib

abikaasade puhul ühisvara eeldus ja vastupidist peab tõendama pool, kes sellele väitele tugineb.

23. Kostja märkused enda lepingulise esindaja käitumise aadressil ei ole ringkonnakohtu

hinnangul maakohtu otsuse seaduslikkuse hindamisel asjakohased. Nii nagu kolleegium

eelnevalt märkis, saab kohus esindaja olemasolu korral lähtuda esindaja käitumisest ning tema

poolt menetluses esitatud taotlustest ja tõenditest.

24. Kostja esitas apellatsioonkaebuses taotluse määrata kohtuotsuse täitmise tähtajaks neli kuud

poolte ühisvara jagamise kohtuasjas (Harju Maakohtu tsiviilasi nr 2-19-8406) tehtava lahendi

jõustumisest. Kostja põhjendab taotlust sellega, et juhul kui ringkonnakohus ei nõustu kostja

väidetega ja jätab esimese astme kohtuotsuse muutmata, on kostjale vaja aega selleks, et

2-19-8406

vormistada pangas laen summas 40 000 eurot hagejale hüvitise maksmiseks tema poolt

avaldatud summas 125 000 eurot. Ringkonnakohus jätab kostja taotluse rahuldamata.

Ringkonnakohus saanuks kostja taotlust kaaluda juhul, kui ringkonnakohus oleks maakohtu

otsust muutnud ja oleks otsustanud teistsuguse ühisvara jagamise viisi kasuks. Antud juhul jääb

aga jõusse maakohtu otsus, millega maakohus määras ühisvara jagamise viisiks kinnisasja

müümise avalikul enampakkumisel. Sellise ühisvara jagamise viisi puhul ei ole kostja taotlus

põhjendatud.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

25. Kuna apellatsioonkaebust ei rahuldata, tuleb jätta apellatsioonimenetluses kantud

menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda.

26. Hageja esitas 17.02.2022 ringkonnakohtule menetluskulude nimekirja, milles palub

hüvitada apellatsioonimenetlusega seoses kantud menetluskulud kokku 570 eurot

(käibemaksuta). Menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja lepinguline esindaja osutanud

hagejale apellatsioonimenetluses õigusabi 4,75 tunni ulatuses tunnihinnaga 120 eurot

(käibemaksuta).

27. Ringkonnakohus leiab, et hageja menetluskulude nimekirjas märgitud toimingud (Harju

Maakohtu 07.07.2021 otsusega tutvumine 0,25 tundi; apellatsioonkaebusega tutvumine,

tõendite

analüüs,

konsultatsioon

vastustajaga

2,5

tundi;

vastuse

koostamine

apellatsioonkaebusele 1 tund; kohtu 25.01.2022 kirjaga tutvumine, konsultatsioon ja menetlus

0,5 tundi; 07.02.2022 teate koostamine ja esitamine 0,1 tundi; apellandi 15.02.2022

seisukohaga tutvumine 0,15 tundi; menetluskulude nimekirja koostamine 0,25 tundi) on

põhjendatud. Hageja lepingulise esindaja tunnitasu määr 120 eurot (käibemaksuta) on

kolleegiumi hinnangul TsMS § 175 lg 1 mõttes mõistlik ja põhjendatud. Üldjuhul ei saa pidada

põhjendatuks ja vajalikuks menetlusosalise lepingulise esindaja tunnitasu, mis ületab oluliselt

keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu (vt nt Riigikohtu määrust tsiviilasjas nr 3-2-

1-115-13, p 25). Antud juhul ei ole tegemist advokaadi poolt osutatava õigusabiteenusega ning

ehkki tegemist ei ole keskmisest keerukama vaidlusega, ei ületa hageja lepingulise esindaja

tunnitasu oluliselt keskmiselt sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu.

28. Seega rahuldab ringkonnakohus hageja taotluse apellatsioonimenetluses kantud

menetluskulude hüvitamiseks ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja apellatsiooniastmes

kantud õigusabikulud 570 eurot (käibemaksuga).

29. Lähtudes TsMS § 177 lg-st 4 märgib kohus vastavalt hageja taotlusele otsuse resolutsioonis,

et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb alates otsuse jõustumisest kuni selle

täitmiseni tasuda viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Vallo Kariler

Kaija Kaijanen

Gaida Kivinurm